3-09-366/102 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. detsember 2009, Tallinn

Haldusasja number

3-09-366

Haldusasi

FIE T.P. kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja

tollikeskuse 22.10.2008 maksuotsuse nr 12-5/886 ja

Maksu- ja Tolliameti 12.01.2009 vaideotsuse nr 6-1/2-2

tühistamiseks

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungitel 03. juunil, 31. augustil ja 24. novembril 2009

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: FIE T.P.;

Esindaja: vandeadv. Vahur Kivistik;

Vastustajad: Maksu- ja Tolliamet;

Esindaja: Lembit Sullakatko, Uku Tampere ja Meelis

Rohtlaan;

Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus;

Esindaja: Uku Tampere ja Meelis Rohtlaan.

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata;

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Saata kohtuotsuse elektrooniline ärakiri kaebuse esitajale ja vastustajale. Kohtuotsuse

kinnitatud paberärakiri on võimalik soovi korral saada Tallinna Halduskohtu kantseleist.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioon-

kaebus

vahetult

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HKMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. Maksustamisperioodil jaanuar kuni september 2006 deklareeris füüsilisest isikust ettevõtja T.P.

0% määraga maksustatavat käivet summas 3 422 255 krooni, mis koosnes sõiduauto Subaru

Impreza müügist Läti äriühingule DDLK SIA ning mobiiltelefonide, arvutite ja LCD kuvarite

müügist Saksa äriühingule Werko GMBH. Kaebaja deklareeris ka 18% määraga maksustavat käivet

4 277 261 krooni. Seoses sõiduautode Audi A6 ja Subaru Impreza soetamisega arvas kaebaja

sisendkäibemaksu maha 102 600 krooni.

2. 03.09.2007 korralduse nr 12-2.1/8960 alusel kontrollis Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja

tollikeskus (edaspidi maksuhaldur) FIE T.P. käibemaksu arvestamise ja deklareerimise ning

sisendkäibemaksu mahaarvamise õigsust perioodidel jaanuar kuni september 2006.

3. 19.10.2007 kontrollaktis nr 12-3/661 ja 30.06.2008 kontrollaktis nr 12-3/529 tõi maksuhaldur

ära kontrolli käigus tuvastatud maksustamise seisukohast tähtsust omavad faktilised ja õiguslikud

asjaolud. Kaebaja esitas 02.11.2007 ja 21.07.2008 kontrollaktidele eriarvamused.

4. 22.10.2008 maksuotsusega nr 12-5/886 kohustas maksuhaldur kaebajat tasuma käibemaksu

summas 656 645 krooni. Kaebaja esitas maksuotsuse peale vaide. 12.01.2009 vaideotsusega nr 6-

1/2-2 jättis Maksu- ja Tolliamet vaide rahuldamata.

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

5. Kaebuse esitaja palub tühistada Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 22.10.2008

maksuotsus nr 12-5/886 ja Maksu- ja Tolliameti 12.01.2009 vaideotsus nr 6-1/2-2.

6. Kaebaja leiab esiteks, et puudub vaidlus selle üle, et OÜ Holbury oli vaidlusalusel perioodil

(august – september 2006) registreeritud käibemaksukohustuslasena. Vaidlus puudub ka selle üle,

et OÜ Holbury deklareeris algselt oma 18% maksustatava käibe hulgas vaidlusaluste arvete alusel

tasumisele kuuluva käibemaksu. Asjas ebaõige otsuse tegemiseni viis kaebaja hinnangul

maksuhalduri poolt maksumenetluse normide rikkumine. Maksuotsuses on tuginetud peamiselt R.

L.’i ütlustele (21.11.2006 ja 28.11.2006 suuliste seletuste protokollid), mis on antud OÜ Holbury

kontrollimenetluse käigus. Algselt deklareeris OÜ Holbury kaebajale sõiduautode müügilt 18%

määraga maksustatava käibe ning viis parandused sisse kontrollimenetluse ajal. Kaebaja leiab, et

OÜ Holbury juhatuse liikme ütlused ja deklaratsiooni parandused tingis soov vabaneda

käibemaksu tasumise kohustusest. Kui tegemist oleks olnud variisikuga või tehinguid ei oleks

toimunud, oleks ka käive jäetud deklareerimata. Riigikohus on selles osas korduvalt märkinud, et

müüjat iseloomustavad andmed ei ole ostja sisendkäibemaksu mahaarvamise piiramise aluseks.

Riigikohus selgitas asjas nr 3-1-40-03, et ostja kohustus kontrollida müüjat oleks ostjale

ebamõistlikult koormav. Kaebaja lisab, et OÜ Holbury rekvisiitidena märgitud aadressi Kaunase

80-40, Tartu, Harju maakond ning Subaru Impreza kaalu 1 kg näol on tegemist ilmsete

kirjavigadega ning need ei ole tehingu mittetoimumise tõendamise aluseks. Maksuhaldur ei ole ka

tõendanud, et OÜ Holbury tegutses kaebaja huvides. Isegi kui OÜ Holbury puhul on tegemist

variisikuga, ei saa see mõjutada kaebaja maksustamist. Maksuotsuses on märgitud, et pangakontole

tasumine ei tõenda, et tehing arvel näidatud poolte vahel on ka tegelikkuses toimunud. Kaebaja

leiab, et olukord, kus pangakontolt pangakontole tasutakse tegelikkuses saamata kauba eest, ei ole

mõeldav. Maksuhaldur ei ole tuvastanud, et kaebajal oleks seos OÜ Holbury esindajatega või OÜ

Holbury esindaja poolt väidetud tehingu tegijaga. Ka Riigikohus on asjas nr 3-3-1-21-04

väljendanud seisukohta, et pangakontole tasumine tõendab veenvalt tehingute toimumist.

7. Kaebaja leiab, et T.P. maksumenetluses tõendina R.L.’i ütlustele tuginemine, mis on võetud OÜ

Holbury maksumenetluses, on õigusvastane. Kaebaja ei nõustu vaideotsuses toodud põhjendusega,

et haldusmenetluste vahel on võimalik tõendusmaterjali vahetus ning vaide esitaja ei taotlenud

R.L.’ilt

täiendavate

seletuste

võtmist

ja

võimalike

täpsustavate

küsimuste

esitamist.

Maksukorralduse seaduse kohaselt saab kolmandalt isikult nõuda teavet konkreetsete asjaolude

kohta, kuid kolmanda isiku poole võib pöörduda alles peale maksukohustuslaselt teabe saamist.

8. Kaebaja lisab, et maksuhalduri tuginemine R.L.’i ütlustele T. O. kohta, kes tunneb tema sõnul

kaebajat, on meelevaldne ja tõendamata. R.L.’i ütluste kohaselt sai R.L. ostuarved ja

edasimüügiarved T. O. käest, mitte Läti ettevõttelt, ning R.L. andis OÜ Holbury arveldusarvele

kantud raha T. O. kätte. T.P. kinnitab, et ei tunne T. O. ning maksuhaldur ei ole tõendanud, et

kaebaja oleks vaidlusalused tehingud ise või kellegi teise kaudu teinud. Maksuotsusest nähtuvalt ei

ole maksuhaldur kontrollinud väidete õigsust ega püüdnud leida T. O., et võtta temalt seletused.

Kui maksuhaldurile saavad teatavaks asjaolud, milles võib olla asjas tähtsust, peab maksuhaldur

põhjalikult neid asjaolusid kontrollima.

9. Kolmandaks selgitab sõiduautode võõrandamisega seotud asjaolude suhtes kaebaja, et sõiduauto

Audi A6 kohe kaebaja nimele registreerimine ja Subaru Impreza samal päeval toimunud

omanikuvahetus ei oma asjas tähtsust. Auto omandiõiguse üleminek ei ole sõltuvuses

registrikandest ning see ei tõenda OÜ Holbury omandiõiguse puudumist. Autoregistrikeskuse

(edaspidi ARK) kandel on vaid informatiivne tähendus ning kandest ei sõltu omandiõigus. OÜ

Holbury ja T.P. vahel sõlmitud ostu-müügileping ja OÜ Holbury arve on esitatud ARK-ile juba

sõiduauto Audi A6 registreerimisel. Need dokumendid kinnitavad ka maksuhalduri järelduste

ebaõigsust. Subaru Impreza omaniku vahetamine selle ostmise päeval ei oma omandiõiguse

ülemineku ega maksustamise seisukohast tähendust ning omaniku vahetamine samal päeval ei

tõenda tehingu mittetoimumist.

10. Maksuotsuses tuginetakse tehingu mittetoimumise tõendamisel muuhulgas sellele, et OÜ

Holbury juhatuse liige ei ole Lätis käinud, allkirjastades ainult arved ja ARK-i dokumendid. R

Look’i väited Lätis käimise ja suhtlemise kohta ei tõenda OÜ Holbury poolt tehingute

mittetegemist. R.L. on samas kinnitanud arvete koostamist, seega on tõendatud tehingute

toimumine. KMS § 38 lõike 1 kohaselt tuleb riigile tasuda käibemaks, kui see on arvel kajastatud,

hoolimata sellest, kas see on arvele märgitud õigesti või mitte. Kaebaja märgib, et tema ei vastuta

tehingu teise poole tegevuse eest. Tehingu teise poole juhatuse liige vastutab talle seaduse alusel

pandud kohustuste eest ning juhatuse liikme teadmatus või väide, et ta tegutses kellegi teise juhistel

ning oli arved saanud kellegi teise käest, ei ole aluseks ostjal sisendkäibemaksu mahaarvamise

õiguse piiramiseks.

11. Lisaks eelnevale tuleneb Läti maksuametilt saadud seletustest, et ka sõiduautode müüjad

kinnitavad, et müüsid sõiduautod OÜ-le Holbury. A. D.’e 16.04.2008 informatsiooni kohaselt

toimetas ta ise sõiduauto Audi A6 Tartu ARK-i büroo juurde. Läti äriühing SIA Partners Motors

müügijuhi informatsiooni kohaselt esitas sõiduauto Subaru Impreza soetamiseks tellimuse OÜ

Holbury nimel isik nimegas A.. Läti eraisik A. K. tunnistas, et abistas Eesti ettevõtet OÜ Holbury,

käies SIA Partner Motorsis sõiduautol järel ja tõi selle koos transportijaga Eestisse ja andis auto

Tartus ARK-i büroo lähedal üle isikule nimega R.. Seletus tõendab veenvalt auto ostmist OÜ

Holbury poolt ning nimi R. viitab otseselt, et tegemist on OÜ Holbury juhatuse liikme R.L.’iga.

Siinjuures on maksuhaldur meelevaldselt tuginenud maksu määramisel sõiduauto transportimisele.

Asjaolu, et Läti maksuametile esitati kontrollimise käigus sõiduauto Subaru Impreza transportimise

kohta vasturääkivat informatsiooni, ei oma asjas tähtsust. Vaidlust ei ole selles, et sõiduautod

jõudsid sihtkohta ja registreeriti ARK-is. Kuidas OÜ Holbury auto Eestisse toomist korraldas, kes

auto tegelikkuses siia transportis ja kellele selle eest raha maksti, puudutab vaid OÜ-d Holbury ning

ei oma seost OÜ Holbury ja kaebaja vahelise tehinguga.

12. Kaebaja leiab veel, et maksuotsuses toodud seisukoht maksu määramiseks ei tulene seadusest

ning ei ole kooskõlas Riigikohtu seisukohtadega. Riigikohtu lahenditest ja käibemaksuseadusest

tulenevalt peab maksuhaldur analoogilistes vaidlustes tõendama äriühingu osalemise maksupettuses

või muudest seadusest tulenevate hoolsusnõuete rikkumise. Käesolevas asjas ei ole maksuhaldur

tuvastanud ühtegi seost, mis viitaks kaebaja osavõtule maksupettusest. R.L.’i ütlustele tuginemine ei

tõenda kaebaja osavõttu maksupettusest. Tegemist ei ole seotud isikutega, samuti pole toimunud

ega tõendatud raha tagasijõudmine ostjale. Lisaks tõendab pangakontole tasumine arvetel näidatud

müügitehingute toimumist. Kaebajal ei olnud põhjust arvata, et müüjana võiks esineda kolmas isik,

kuna pank on identifitseerinud isiku pangakontot avades ning pangakontolt pangakontole tasudes

on täidetud seega ka identifitseerimiskohustus. Isegi kui tehingu teine pool ei olnud OÜ Holbury,

vaid kolmas isik, ei saa sellest teha järeldust, et ostja heausksus on välistatud. Kaebaja on

tõendanud, kes on tehingu teiseks pooleks, kaebajal on olnud põhjust eeldada, et arvel märgitud

isik on ka tegelik kauba müüja ning kaebaja ei saa vastutada tehingu teise poole maksuseaduste

täitmise eest. Maksuhaldur on kohustatud arvetel märgitud käibemaksu sisse nõudma OÜ-lt

Holbury, seega on ostjale sama summa määramise puhul tegemist topeltmaksustamisega. Eelnevast

tulenevalt puudub kaebaja seisukoha kohaselt alus kaebaja sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse

piiramiseks.

13. Maksuhaldur oli tehingutega Saksamaa äriühinguga Werko GmbH osas seisukohal, et kaebajal

puudub õigus kajastada mobiiltelefonide, arvutite ja LCD kuvarite müüki ühendusesisese käibena,

kuna puudub kauba soetaja või oma kauba teise liikmesriiki toimetaja kehtiv teises liikmesriigis

maksukohustuslasena või piiratud maksukohustuslasena registreerimise number. Kaebaja ei ole

esitanud piisavalt tõendeid kauba ühendusesisese käibe toimumise ja kauba liikmesriiki toimetamise

kohta. Kaebaja selgitab, et vaidlusalused kaubad on soetatud Läti ettevõtjatelt ning kauba eest on

tasutud panga kaudu. Kaebaja kinnitab, et on Läti äriühingutele saadud kauba eest tasunud just

Werko GmbH kauba eest saadud rahaga. Kaebaja on Werko GmbH-lt sularaha kätte saanud, see

on kaebaja raamatupidamises ka kajastatud. Werko GmbH-ga tehingu mittetoimumise korral ei ole

kaebaja saanud arvete eest ka tasuda. Vaidlusalustel arvetel on kauba soetaja (Werko GmbH)

maksukohustuslasena registreerimise number, seega vastavad arved seaduses ettenähtud nõuetele.

Werko GmbH näol on tegemist õigusvõimelise juriidilise isikuga, kes on registreeritud

käibemaksukohustuslaseks Saksamaal. Kaebaja maksustamise seisukohast ei oma Werko GmbH

poolt vaidlusaluste kaupade deklareerimine või deklareerimata jätmine tähendust.

14. Maksuotsuses väidetakse, et kuna maksuhaldurile ei ole teada tehingu teine pool (väidetav Läti

äriühing), siis ei saa eeldada, et isik on registreeritud käibemaksukohustuslane. Kaebaja selgitab, et

tehingu teiseks pooleks on Werko GmbH, kes toimetas kauba edasi Läti Vabariiki. Werko GmbH

poolt edasimüügi tõendamine ei ole kaebaja kui füüsilisest isikust ettevõtja kohustus. Kaebaja

märgib, et ka Werko GmbH-l sisuliselt tegelikult maksukohustust ei tekkinud, kuna kaubad müüdi

edasi Läti Vabariiki ning maksude tasumise kohustus tekib seal. Eesti Vabariik ei ole antud juhul

saanud kahju käibemaksu tasumata jätmise näol. Kaebaja on endast tulenevad ja talle laienevad

kehtivast käibemaksuseadusest tulenevad kohustused täitnud ning puudub seaduslik alus kaebaja

maksustamiseks.

15. Kaebuse esitaja ei nõustu ka maksuotsuse järeldusega, et kuna kaebaja ei ole esitanud tõendeid

võimaliku kauba ühendusesisese käibe toimumise ja kauba teise liikmesriiki toimetamise kohta, on

kauba võõrandamine toimunud Eesti Vabariigi territooriumil. Kaebaja leiab, et isegi kui kauba

müüki Saksamaale ei toimunud, ei ole alust ka väita, et kaup võõrandati Eesti territooriumil.

Käibemaksu tasumise kohustus tekib KMS § 29 kohaselt kauba võõrandamisel ning kaupade

müümise tõendamise kohustus on sellisel juhul maksuhalduril. Käesoleval juhul osteti kaup Läti

Vabariigist, müüdi Saksamaale ning sealt edasi Läti Vabariiki. Kaebaja leiab, et tema poolt kaupade

müümine Werko GmbH-le tuleb lugeda piisavalt tõendatuks. Kaebaja palub eeltoodust tulenevalt

tühistada täielikult Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 22.10.2008 maksuotsus nr 12-

5/886 ja Maksu- ja Tolliameti 12.01.2009 vaideotsus nr 6-1/2-2.

16. Kaebuse esitaja märgib vaidemenetluse osas, et maksuhaldur on ebaõigesti jätnud arvestamata

tõendid, mis kinnitavad maksu määramise ebaõigsust. Kaebaja selgitab, et maksumenetluse käigus

ei selgitatud välja kõiki olulisi asjaolusid, kuid neid oli võimalik välja selgitada vaidemenetluse

käigus. Uurivas menetluses ei või otsustaja lugeda asjaolu tõendamatuks pelgalt seetõttu, et

asjaosalised pole selle kohta tõendeid esitanud. Kaebaja rõhutab, et kui maksuhaldurile on

teatavaks saanud andmed, mis panevad kahtluse alla maksu määramise õigsuse, peab ta neid

arvesse võtma. Vaidemenetlus on uuendusmenetluseks, kuna maksumaksja tõendamiskoormist

puudutav säte paikneb just maksukorralduse seaduse 14. peatükis. Ka õiguskirjanduses on

väljendatud seisukohta, et MKS § 101 lg 1 punktis 1 sätestatud maksuotsuse muutmise aluseks

olevaks maksukohustuslase taotluseks on vaide või kaebuse esitamine. Kaebaja leiab, et vaide

esitamine on maksukohustuslase taotluseks, mis on maksuotsuse muutmise aluseks ning sellisel

juhul tuleb kogu maksuasi uuesti läbi vaadata. Kaebaja lisas vaidele ise juurde talle kättesaadavad

tõendid, kuna maksuhaldur tegi küll järelepärimise Saksamaale Werko GmbH käibe deklareerimise

kohta, kuid ei selgitanud rahvusvahelise ametiabi korras välja kõiki asjaolusid ning ei küsinud

kaebajalt seletusi Werko GmbH esindajana. Kaebaja märkis vaides, et ei saanud vajalikke tõendeid

varem esitada, kuna äriühingu Werko GmbH raamatupidamine ja dokumendid asuvad Saksamaal.

Tahtlusena saab käsitleda vaid nende tõendite esitamata jätmist, mille esitamise kohustus oli

kaebajal füüsilise isikuna. Kaebaja selgitab, et ei saanud varem aru, milliseid tõendeid tal on

võimalik esitada. Kaebaja märgib, et esitas tõenditena näiteks Saksamaa äriühingu Werko GmbH

poolt lao kasutamise arved, mis kinnitab veenvalt, et vaidlusalune kaup on jõudnud Saksamaale.

Kaebaja ei näe põhjust, miks peaks lao eest maksma ilma seda kasutamata. Vaidemenetluses

esitatud Werko GmbH arved Läti Vabariigi äriühingule SIA KA Construction tõendavad, et

Werko GmbH müüs kauba edasi Läti Vabariigi äriühingule. Kaebaja lisas vaidele ka Läti Vabariigi

käibemaksukohustuslaste registri väljavõtte, kust nähtub, et SIA KA Construction oli registreeritud

käibemaksukohustuslasena perioodil 12.01.2000 – 05.10.2007. Kaebajale ei antud dokumente

põhjendamatult kõrvale jättes võimalust tõendada maksu määramise ebaõigsust ning see on

iseseisvaks maksuotsuse ja vaideotsuse tühistamise aluseks.

VASTUSTAJATE SEISUKOHAD

17. Vastustajad märgivad esiteks, et ei nõustu kaebajaga seisukohaga, mille kohaselt on

maksuhaldur vaidemenetluses jätnud ebaõigesti arvestamata tõendid, mis kinnitavad maksu

määramise ebaõigsust. Vastustajad viitavad siinjuures Tallinna Ringkonnakohtu 16.03.2007 otsuse

(asjas 3-06-219) punktile 10 ja Riigikohtu halduskolleegiumi 14.11.2007 otsuse asjas 3-3-1-47-07

punktidele 9 kuni 18, mille kohaselt saavad üksnes objektiivsed takistused olla aluseks seisukohale,

et tegemist ei olnud hooletuse või tahtlusega. Ka kaebuses ei ole maksukohustuslane esitanud

ühtegi mõjuvat põhjendust, miks ei olnud võimalik vaidlusaluseid dokumente esitada varem, st

maksumenetluses. Näiteks välismakse Sampo Panga vahendusel on tehtud T.P. enda poolt, seega

puuduvad igasugused mõjuvad põhjendused, miks kaebaja EI saanud seda dokumenti esitada

varasemalt. Vaidlust ei ole selles, et T.P. on Werko GmbH juhatuse liige, samuti ei nähtu kaebusest

ühtegi nime, kellel oleks parem teadmine Werko GmbH tegevusest ja ligipääs dokumentidele.

Seega on asjakohatud kaebaja väiteid selle kohta, et T.P.lt ei ole võetud seletusi kui Werko GmbH

esindajalt ning et maksuhaldur ei ole rahvusvahelise ametiabi korras teinud järelepärimist Werko

GmbH-le. Vastustaja viitab siinkohal ka asjaolule, et ka vaidlusalused dokumendid esitas

vaidemenetluses just T.P. ise.

18. Vastustajad märgivad, et maksukohustuslasele esitati maksumenetluses kogunisti kaks

kontrollakti, milledes maksuhaldur väljendas oma seisukohti maksumenetluses tuvastatu osas.

Nendest kontrollaktidest oli maksukohustuslasele selgelt näha maksuhalduri kahtlused ning

maksukohustuslane pidi mõistma, milliseid täiendavaid tõendeid tuleb esitada, kummutamaks

maksuhalduri seisukohti. Viimasele kontrollaktile esitatud eriarvamusele ei ole lisatud vaidlusaluseid

dokumente, kusjuures eriarvamuse ja maksuotsuse vahele jäi omakorda 3 kuud, mille käigus ei

esitanud kaebaja samuti ühtegi vaidlusalust dokumenti. Kuivõrd maksuhalduri esimese korralduse

ja maksuotsuse vahele jääb ca 1,5 aastat, on ilmselgelt põhjendamatu kaebaja väide, et ta ei

pruukinud varem aru saada ega saanudki aru, milliseid tõendeid on tal võimalik üldse esitada.

Seejuures omab tähtsust ka asjaolu, et maksukohustuslast esindas juba maksumenetluses

vandeadvokaat. Vastustaja on seetõttu jätkuvalt seisukohal, et vaidemenetluses on põhjendatult

jäetud vaidlusalused dokumendid arvesse võtmata ja seisukoht dokumentide asjakohasuse ning

usaldusväärsuse osas andmata. Maksukohustuslane saab vaide- või kohtumenetluses edukalt

tugineda maksumenetluses esitamata jäetud maksukohustust vähendavale tõendile üksnes juhul, kui

esitamata jätmine ei olnud tingitud tahtlusest või hooletusest. Eeltoodust tulenevalt leiavad

vastustajad vaideotsuse osas, et see on põhjendatud ja õige.

19. Vastustajad selgitavad, et sisendkäibemaksu mahaarvamiseks KMS § 29 lg 1 ja lg 3 p 1

sätestatud tingimustel on oluline välja selgitada, et kaup või teenus oleks reaalselt soetatud ning

seda teiselt maksukohustuslaselt ning kauba või teenuse kasutamine oma ettevõtluses. Maksuhaldur

märgib esiteks R.L.’i ütluste osas, et kuigi need olid antud OÜ Holbury suhtes toimunud

maksumenetluse käigus, olid need asjakohased ka käesolevas maksumenetluses. Nii

haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 5 lõike 2 kui ka MKS § 10 lõikest 3 tulenevalt peab

maksumenetluse läbi viima võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältima üleliigseid kulutusi ja

ebamugavusi, järgima haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagama menetlusosaliste õiguste kaitse.

Seetõttu on võimalik erinevate maksumenetluste vahel ja ka vajalik tõendusteabe vahetus, kuna see

tagab maksumenetluse lihtsa, kiire ja efektiivse, läbiviimise, ilma üleliigsete kulutuste ja

ebamugavusteta. Maksuhaldur leiab, et menetlusökonoomia ja hea haldustava põhimõtteid

arvestades puudus vajadus võtta R.L.’ilt kui kolmandalt isikult veelkord selgitusi T.P. suhtes

läbiviidud kontrolli raames. Kaebaja ei ole esitanud ka ühtegi põhjendust, miks käesolevas vaidluses

R.L.i seletused ei ole asjasse puutuvad. MKS § 59 lg 1 alusel tõendid maksumenetluses on kõik

asjas kogutud andmed. Maksuhaldur hindab maksumenetluses kogutud tõendeid kogumis, mitte

eraldivõetuna, ning ühelgi tõendil ei ole kindlaksmääratud jõudu ja kõigi usaldusväärsust tuleb

eraldi hinnata. MKS § 82 kohaselt eeldatakse maksukohustuslase kogutud ja esitatud tõendite

õigsust

ning

maksuhaldur

lähtub

maksukohustuslase

esitatud

maksudeklaratsioonidest,

maksukohustuslase raamatupidamisarvestusest ja muust tema poolt enda tegevuse kohta peetud

arvestusest. Alles siis, kui maksuhalduril tekib kahtlus maksukohustuslase esitatud andmete

õigsuses, kogub ta täiendavaid tõendeid. Käesolevas asjas tõendite kogumisel tekkis maksuhalduril

kahtlus, et T.P. ja OÜ Holbury vahel ei ole majandustehinguid tegelikkuses toimunud. Riigikohus

selgitas 20.07.2007 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-34-07, et maksuotsust tuleb mõista kui

maksuhalduri sekkumist maksukohustuslase käitumisse maksukohustuse või maksuseadusest

tulenevate teiste kohustuste täitmisel. Selline sekkumine on õigustatud siis, kui maksuhalduri

kogutud tõendid põhjendavad maksuhalduri seisukohta ja seavad kahtluse alla maksukohustuslase

esitatud andmete õigsuses ning on samas piisavad selleks, et määrata tasumisele kuuluv

maksusumma. Kui maksuhaldur on maksuotsuses oma kahtlusi nõuetekohaselt põhjendanud, siis

läheb tõendamiskoormus üle maksukohustuslasele. MKS § 150 lg 1 kohaselt lasub maksuotsuses

määratud maksusumma vaidlustamise korral maksukohustuslasel kohustus tõendada, et

maksusumma määrati valesti. Maksuhaldur on seisukohal, et on vaidlustatud maksuotsuses oma

kahtlusi nõuetekohaselt põhjendanud. Seega lasub MKS § 150 lõikest 1 tulenevalt

maksukohustuslasel maksukohustuse vaidlustamisel kohustus tõendada, et maksusumma määrati

valesti.

20. Maksuhaldur on seisukohal, et kaebaja väide selle kohta, et kui OÜ Holbury näol oleks

tegemist varifirmaga või kui tehing T.P. ja OÜ Holbury vahel ei ole toimunud, siis oleks äriühing

ka nimetatud käive deklareerimata jätnud, on ülimalt lihtsustatud ning ei vasta maksuhalduri

praktika kohaselt tegelikkusele. Käibe deklareerimine või mittedeklareerimine saab vaid olla üheks

tõendiks tõendite kogumis tuvastamaks tehingute toimumist või mitte toimumist arvel näidatud

poolte vahel. Käibemaksuseaduse kohaselt ei tulene sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus ainult

sellest, et müüja on käibemaksu deklareerinud ja sellelt käibemaksu tasunud. Oluline on see, kas

ostja on kauba või teenuse reaalselt saanud või mitte. Ka Tallinna Ringkonnakohus rõhutas

16.02.2009 otsuses haldusasjas nr 3-07-787, et olukorras, kus teenuse pakkuja on arvel näidatud

käibemaksu deklareerinud ja tasunud, ei välista käibemaksupettuse toimepanemist ja sellelt

pettuselt kasu saamist. Käibemaksu tasumise kohustuse ja tasutud sisendkäibemaksu

maksustatavast käibest mahaarvamise õiguse tekkimise eelduseks on käibe tegelik toimumine.

21. Maksuhaldur märgib, et vaidluses on asjakohane ka OÜ Holbury kui arvel näidatud tehingu

teise poole iseloomustus. OÜ Holbury juhatuse liikme R.L.’i seletused ja tegevused on usutavad

ning neid kinnitavad kogumis T.P. pangakontoväljavõte, ARK-st saadud teave ning Läti

maksuadministratsioonilt saadud teave. Lisaks saab maksuhaldur kogutud tõendite pinnalt piisava

veendumusega öelda, et ainuüksi pangakontole tasumine ei tähenda, et tehing arvel näidatud poolte

vahel on ka tegelikkuses toimunud. Maksuotsuses väljatoodud R.L.’i selgituste kohaselt ta ise Lätis

ei käinud, lätlastega suhtles T.P., kellele ta mõlemad autod nö müüs. T.P. poolt OÜ Holbury

pangakontole laekunud summad sõiduautode eest võttis R.L. välja ja andis T.O. kätte.

Maksuhaldur jõudis tõendeid kogumis hinnates järeldusele, et OÜ Holbury näol on tegemist

äriühinguga, mille eesmärgiks ei ole reaalne majandustegevus, vaid äriühingu nimel dokumentide

(eelkõige arvete) väljastamine kolmandatele isikutele. OÜ Holbury juhatuse liige R.L.’i seletuse

kohaselt ei osalenud ta faktiliselt sõiduautode ostu- ja müügitehingutes ning oli üksnes arvete ja

dokumentide allkirjastaja.

22. Autode müügi osas märgib maksuhaldur, et ühel ja samal päeval auto ostmine, selle koheselt

müüki panemine ja samal päeval ostja leidmine on suhteliselt vähetõenäoline. Asjaolu, et sõiduauto

Audi A6 registreeriti ARK-is kohe T.P. nimele, on üheks tõendiks, mis kinnitab, et R.L. oli üksnes

arvete ja dokumentide allkirjastaja sõiduauto soetamise juures. Kõiki eeltoodud tõendeid

vastastikuses seoses hinnates saab vaid tõdeda, et T.P. ja OÜ Holbury vahel ei ole tehinguid

toimunud. OÜ-le Holbury Partner Motors Ltd Läti esinduse poolt väljastatud arvel sõiduauto

kaalu ebaõige kajastamise puhul möönab maksuhaldur, et tegemist võib olla trükiveaga ning üksnes

selle eksimuse põhjal ei ole alust väita, et tehingut ei ole toimunud. Samas rõhutab maksuhaldur, et

nimetatud eksimus on üks tõenditest tõendite kogumis ja nende vastastikus seoses, mis viitab

tehingu mittetoimumisele. Arve tasumise osas pangakontole märgib maksuhaldur, et Riigikohtu

06.03.2002 otsuse nr 3-4-1-1-02 kohaselt ei ole käibe toimumisel arve tasumisega mingit seost, sest

käibe toimumine on kauba või teenuse reaalne üleandmine. Maksumenetluses kogutud tõenditest

nähtub, et OÜ Holbury juhatuse liige R.L. on väljastanud fiktiivseid arveid, viibinud ARK-s üksnes

dokumentide allkirjastajana ning ei ole käinud Lätis ega suhelnud sõiduautode müüjatega Lätist.

Maksuhalduri seisukoha järgi ei ole üksnes arvete väljastamine ja nende tasumine piisav,

tõendamaks arvetel näidatud kauba saamist ja käibe toimumist, sest tehingute teine pool OÜ

Holbury on tunnistanud, et väljastas fiktiivseid arveid. Seega maksumenetluses kogutud tõendid

annavad alust väita, et tehingu aluseks olev kaup ei ole reaalselt OÜ Holbury poolt üle antud.

23. Sõiduautode müüjate poolt OÜ-le Holbury sõiduautode müümise osas selgitab maksuhaldur, et

vastavalt A. D. 16.04.2008 saadud informatsioonile toimetas tema ise sõiduauto Audi A6 Tartu

ARK-i büroo juurde, kuid seoses selle tehinguga ei koostatud ühtegi dokumenti. Kolme päeva

jooksul informeeris A. D. Läti maksuhaldurit, et siiski seoses selle tehinguga koostati arve nr 1-

09/06 summas 14 500 EUR ning esitati OÜ Holbury esindajale Tartus. A. D. ei mäleta isiku nime,

kes Eesti äriühingut esindas makse teostamisel, samuti ei mäleta ta selle isiku kontaktandmeid ega

ka seda, kas esitati volitus või mõni muu kirjalik leping. Sõiduauto eest tasuti sularahas. R.L.i

selgitustest ega ka OÜ Holbury pangakontolt ei nähtu, et OÜ Holbury oleks tasunud sõiduauto

Audi A6 eest. Maksuhaldur leiab, et sularahas tasumine on üheks tõendiks, et tegemist võib olla

fiktiivse tehinguga. Ka Riigikohus leidis 08.05.2003 otsuses asjas nr 3-3-1-43-03, et suure summa

tasumine sularahas on üheks tõendiks selle kohta, et tehing on fiktiivne. Sellisel juhul on

maksuametil võimalik tõendeid kogumis hinnates tuvastada tehingu mittetoimumine ning seega ka

sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse puudumine. Subaru Impreza osas kinnitab SIA Partners

müügijuht R. S. tehingu toimumist OÜ Holbury väidetava volitatud isikuga Andris’ega, mitte

R.L.’iga. Maksuhaldur on seisukohal, et olemasolevatest tõenditest ei tulene, et sõiduautode müüjad

on kinnitanud sõiduautode võõrandamist R.L.’ile. Seega ei ole leidnud tõendamist tehingute

toimumine A. D. ning Läti äriühingu SIA Partner Motors’i ja OÜ Holbury vahel.

24. Kaebaja leidis, et maksuhaldur tugines maksu määramisel asjasse mittepuutuvatele tõenditele

(sõiduauto transportimisele), mille eest ei vastuta T.P. ning mis ei tõenda tehingute mittetoimumist

OÜ Holbury ja T.P. vahel. Maksuhaldur leiab, et see seisukoht on sisult väär ja eksitav. SIA

Partners Motors müügijuhi R. S. sõnul korraldas Subaru Impreza transporti OÜ Holbury, kes tellis

transportteenuse Läti äriühingult SIA Stena IS. Läti maksuhaldur kontrollis nimetatud äriühingut,

mille käigus selgus, et äriühingu töötajad eitasid Subaru Impreza transportimist. Tulenevalt MKS §

59 lg-st 1 saab antud maksumenetluses olla tõendiks ka sõiduauto (Subaru Impreza) transpordiga

seonduv. R.L.’i selgituste kohaselt ei ole ta viibinud Lätis ega olnud kontaktis eelpool nimetatud

Läti äriühinguga. Maksuhaldur leiab, et maksumenetluses sõiduauto transportimise kohta saadud

vasturääkiv informatsioon on üheks veenvaks tõendiks, et R.L. ei teadnud sõiduauto

transportimisega seonduvatest asjaoludest ning oli vaid üksnes arvete allkirjastaja T.P. ja OÜ

Holbury vahelistes tehingutes. Asjakohatu on kaebaja esitaja väide, et tõend on asjasse

mittepuutuv, kuna T.P. ei vastuta sõiduauto transportimise eest. Asjaolu, kas isik on vastutav või ei

ole vastutav mingi tegevuse osas, ei saa olla määrav tõendamisel, kus uuritakse tõendeid nende

kogumis ja vastastikuses seoses.

25. Maksuhaldur ei nõustu ka kaebaja väitega, et maksuhaldur on rikkunud uurimispõhimõtet.

Maksuhaldur on seisukohal, et tõendi kogumata jätmine ei ole õigusvastane, kui asjaolu on piisavalt

tõendatud muude tõenditega või kui tõendi hankimiseks tehtavad pingutused ei ole mõistlikus

vahekorras tõendist saadava võimaliku selgusega. Riigikohus selgitas 29.03.2007 asjas nr 3-3-1-6-07

tehtud otsuses, et haldusorgan ei pea haldusmenetluses tegema asjatuid järelpärimisi. Lisaks

rõhutab maksuhaldur, et kuna T.P. teadlikkus maksupettuses osalemise kohta on asjas piisavalt

tõendatud, siis ei saa T.O.lt seletuste võtmata jätmist pidada põhjendamatuks ning õigusvastaseks.

26. Kaebaja on seisukohal, et maksuotsuse seisukohad ei ole seadusest tulenevad ning ei ole

kooskõlas Riigikohtu seisukohtadega. Samuti ei ole maksuhaldur väidetavalt tuvastanud ühtegi

seost, mis viitaks kaebaja maksupettuses osavõtule. Osavõtt maksupettusest võib tähendada näiteks

seda, et ostja poolt müüjale käibemaksuna tasutud rahasumma tagastatakse ostjale või ostjaga

seotud isikutele, s.t ostja saab maksupettusest majanduslikku kasu. Ostja osalust maksupettuses on

võimalik tuvastada ka muude asjaolude kaudu, mis näitavad ostja teadlikkust sellest, et arvel

näidatud majandustehingut ei ole arvel näidatud müüjaga aset leidnud. Suulise seletuse protokolli

kohaselt andis OÜ Holbury juhatuse liige R.L. äriühingule ülekantud raha T.O.le, kes omakorda

tundis T.P.t. Eeltooduga on maksuhalduri arvates tuvastatud rahasumma tagastamine ostjale.

Kaebaja ei ole selgitanud, miks R.L.`i ütlusi peaks ebausaldusväärseks pidama ning tema ütlustele

eelistama kaebaja enda või kaebajaga seotud isikute ütlusi. Maksuhaldur selgitab, et ei pea

maksumenetluses tuvastama maksupettuses osalemist, vaid tekkima peab üksnes põhjendatud

kahtlus maksupettuses osalemise kohta ning kui ostja ei esita kahtluse kõrvaldamiseks täiendavaid

tõendeid, siis puudub ostjal käibemaksu mahaarvamise õigus. T.P. pangakonto väljavõtte ning

R.L.`i seletuste kattumine 20 000 kroonise nn vahendustasu osas on veenvad tõendid sellest, et

T.P. oli teadlik maksupettusest. Riigikohus on 06.03.2002 otsuses asjas nr 3-4-1-1-02 väljendanud

seisukohta, et käibemaksupettusega saab olla tegemist siis, kui müüja väljastab ostjale arve, kuid

müüja jätab arvel näidatud käibemaksu riigile tasumata. Järelikult viitab üheselt maksupettusele

maksuotsuses väljendatu, mille kohaselt on tasumata arvel nr 4 kajastatud käibemaksu summa 62

100 krooni, mis kuuluks riigieelarvesse tasumisele OÜ Holbury (müüja) poolt. Lisaks loob

põhjendatud kahtluse maksupettuse toimumise osas variisiku kaasamine. OÜ Holbury juhatuse

liige R.L. tunnistas suulistes selgitustes, et väljastas fiktiivseid arveid ning arvetel kajastatud kaupade

(sõiduautode) müüki ei ole reaalselt toimunud. Varifirmal OÜ-l Holbury ei olnud reaalset

majandustegevust ning seetõttu ei olnud OÜ-l Holbury ka võimalik müüa reaalselt arvel kajastatud

kaupu (sõiduautosid). Maksuhalduril tekkis seega põhjendatud kahtlus, et T.P. on osalenud

maksupettuses. Kuna kaebaja ei ole esitanud täiendavaid tõendeid, mis lükkaksid ümber

maksuhalduri kahtluse, siis leiab maksuhaldur, et T.P. on osalenud maksupettuses.

27. Kaebuse esitaja heausksuse osas märgib maksuhaldur, et kaebaja viited T.P. heausksusele on

asjakohatud, kuna käesolevas asjas kogutud tõendite põhjal on leidnud tuvastamist, et T.P. on

teadlikult osalenud maksupettuses. Riigikohus on 02.10.2003 asjas nr 3-3-1-50-03 asunud

seisukohale, et ostja heausksuse eeldamise põhimõte ei laiene juhtumile, kus maksuametil on

põhjendatud kahtlus, et ostja osaleb maksupettuses. Kaebaja on ka viidanud, et tema

maksustamisel tekiks topeltmaksustamine, kuna ka OÜ Holbury on kohustatud tasuma

käibemaksu. Käesoleval juhul tunnistas R.L. oma eksimust FIE T.P.le väljastatud arvete

kajastamisel 2006 aasta augustikuu ja septembrikuu 18% määraga maksustatava käibe ning sellelt

käibelt arvestatud käibemaksu osas. R.L. tegi parandused deklaratsioonides tulenevalt MKS §-st 89.

Seega leiab maksuhaldur, et kaebaja väited topeltmaksustamise kohta on ilmselgelt põhjendamatud.

Hinnates kogumis ja vastastikus seoses maksumenetluses kogutud tõendeid on maksuhaldur

jõudnud seisukohale, et T.P. ei ole arvetel märgitud kaupu (sõiduautosid) arve esitajalt OÜ Holbury

saanud, ning seejuures T.P. teadis või pidi teadma, et OÜ Holbury ei ole kaupade tegelik müüja.

Kuna tehinguid T.P. ja OÜ Holbury vahel ei ole toimunud, siis ei ole kaebuse esitajal ka õigust

eelnimetatud arvete alusel sisendkäibemaksu maha arvata.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

28. Kohus, hinnanud kõiki poolte esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis, leiab, et kaebus

on põhjendamatu, tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud tuleb

jätta nende endi kanda. Kohtu põhjendused on järgmised.

29. Kuna kaebuse esitaja esitas istungil vastuväite kohtu tegevusele selles osas, et kohus määras

istungil TsMS § 238 lõike 3 punktile 2 tuginedes loobuda tunnistajate T.O. ja R.L.’i ülekuulamisest

seoses tunnistajate kohtusse ilmumise tagamiseks ebaproportsionaalselt kuluva ajakuluga, käsitleb

kohus tunnistajate ülekuulamisest loobumist täiendavalt ka otsuses. Kaebuse esitaja taotles T.O.

tunnistajana ülekuulamist kaebuses, märkides, et andmed tunnistaja kohta puuduvad. Kohus jättis

29.05.2009 määrusega tunnistajate ülekuulamise taotlused rahuldamata, kuna leidis, et kaebuse

esitaja ei olnud neid taotlusi piisavalt põhjendanud. 03.06.2009 toimunud istungil kohus T.O.

ülekuulamise taotluse siiski rahuldas. T.O.le on saadetud kaks kutset rahvastikuregistrijärgsel

elukoha aadressil. R.L.i 21.11.2006 seletustes märgitud T.O. mobiiltelefoninumbritest üks ei olnud

kasutusel ja teine ei vastanud (sekretär helistas korduvalt). Kutsed on kohtule tagasi saadetud

hoiutähtaja möödumisel. Kohus palus 19.08.2009 e-kirjaga menetlusosalistelt abi tunnistaja

asukoha tuvastamiseks, kuid täiendavaid andmeid menetlusosalised anda ei osanud. Telefoni teel

on vesteldud T.O. ema E. O. (tema isikliku mobiiltelefoni vahendusel), kes kinnitas, et ei ole

näinud poega kümme aastat ja et poeg viibib vist välismaal (töötab seal). Lisaks on tehtud

järelepärimine nii Põhja kui Lõuna Politseiprefektuurile ja Tartu Linnavalitsusele (vastused:

andmed puuduvad), ja ka Piirivalveametile (nende andmete põhjal ei saa võtta seisukohta, kas isik

on Eestis või mitte). Kohus leiab, et mõistlikud võimalused T.O. leidmiseks ammendusid. Kaebuse

esitaja esitas 27.08.2009 täiendavalt ka R.L.i ülekuulamise taotluse. Kohus rahuldas taotluse

31.08.2009 istungil. R.L.ile on saadetud kaks kutset erinevatel aadressidel, mis on tagastatud

kohtule märkega, et „ei ela antud aadressil“ ning teisel kutsel, et „elab ja töötab kusagil Tartus“

(naabrite kinnitus). R.L. on andnud selgitused vaidlusaluste asjaolude kohta OÜ Holbury

maksumenetluses ja 21.11.2006 selgituste protokoll on lisatud käesoleva asja materjalide hulka.

Kohus leiab, et nende isikute tunnistajatena ülekuulamine oleks olnud seotud ebaproportsionaalse

ajakuluga, mistõttu keeldus kohus TsMS § 238 lõike 3 punkti 2 kohaselt nimetatud tunnistajate

ülekuulamisest. Tunnistajate andmed ei ole kättesaadavad. Tunnistajate ütlused ei oleks olnud

haldusasja lahendamiseks sedavõrd olulised, et oleksid õigustanud jätkuvat lõpplahendi tegemise

viibimist. Kohus leiab, et asjas kogutud muude tõendite pinnalt on enam kui tõenäoline, et ka

juhul, kui T.O. ja R.L. oleksid kohtus tunnistusi andnud ning oleks ilmnenud nende tunnistuste

vastuolu võrreldes R.L.i ja T.P. poolt maksumenetluses antud ütlustega, ei oleks see mõjutanud

käesoleva otsuse resolutsiooni. Sel põhjusel ei olnud nende ülekuulamisest keeldumine ka vastuolus

uurimispõhimõttega. Kui kohus oleks jätkanud tunnistajate kohtusse kutsumist, oleks see olnud

selges vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega.

30. Vaidlus on selles, kas kaebuse esitajal oli õigus saada sisendkäibemaksu Subaru Impreza ja Audi

A6 ostmiselt ning kas mobiiltelefonid, arvutid ja LCD müük oli ühendusesisene käive, millelt ei

pidanud deklareerima ja tasuma tulumaksu. Kaebuse esitaja positsiooni põhiprobleemiks seoses

mobiiltelefonide, arvutite ja LCD-kuvarite müügiga on KMS § 7 lõikes 4 sätestatud tõendite

puudumine ühendusesisese käibe tõendamiseks. Kauba ühendusesisene käive on kauba

võõrandamine teise liikmesriigi maksukohustuslasele (KMS § 7 lg 1 p 1). KMS § 7 lõike 4 kohaselt

tõendaks ühendusesisest käivet kauba võõrandamist ja kauba teise liikmesriiki toimetamist

tõendavate dokumentidega. Seega sätestab KMS § 7 lõige 4 lubatud tõendite loetelu, milleks on

vormiliselt vaid dokumentaalsed tõendid ja sisuliselt peavad tõendid andma teavet kaupade

võõrandamise ja nende liikumise kohta müüjalt ostja valdusse. Mobiiltelefonide, arvutite ja LCD

kuvarite osas on esitatud arved, mille osas istungil tunnistusi andnud A. D. kinnitas, et ta arvel

nimetatud kaubad Lätis vastu võttis. Kohus leiab aga, et pelgalt arve ei ole ühendusesisest käivet

tõendavaks dokumendiks KMS § 7 lõike 4 tähenduses. Arve tõendab kauba võõrandamist, kuid

kahtluse korral on vaja uurida ka seda, kas kauba eest reaalselt tasuti ja kas kaup tegelikult teise

ühendusesisesesse riiki viidi. Kaebaja kauba liikumise kohta dokumente ei maksumenetluses ega

kohtumenetluses esitanud ei ole. Nii ei ole esitatud saatelehti, kauba üleandmis-vastuvõtmisakte ei

ole vormistatud.

31. Peale selle ei olnud maksuotsuse tegemise ajal maksuhaldurile teada väidetavalt tehingu teiseks

pooleks olnud Läti äriühingu nimi (ühing, kellele kaebaja müüs Saksamaale turustamise asemel

mobiiltelefonid, arvutid ja LCD kuvarid). KMS § 15 lg 3 p 2 kohaselt ei kohaldata 0% maksumäära

ühendusesisese käibe korral juhul, kui puudub kauba soetaja või omakauba teise liikmesriiki

toimetaja kehtiv teises liikmesriigis maksukohustuslasena või piiratud maksukohustuslasena

registreerimise number. Eeltoodust tulenevalt leidis maksuhaldur kohtu hinnangul õieti, et kuna

ühendusesisene käive ei ole KMS § 7 lõikes 4 sätestatud lubatud tõenditega tõendatud, tuleb lugeda

käibe toimunuks riigisiseselt. Sel põhjusel on maksuhaldur ka määranud tehingutelt 18%-lise

käibemaksu tasumise kohustuse (KMS § 15 lg 1 – kuni 30.06.2009 kehtinud sõnastuses). Sarnaselt

vastustajale leiab kohus mobiiltelefonide, arvutite ja LCD kuvarite osas, et kaebuse esitaja ei ole

piisavalt täitnud temal lasuvat kaasaaitamiskohustust ning seetõttu on tõendamiskoormus

maksukohustuslasele üle läinud. FIE T.P. ei esitanud maksuhaldurile informatsiooni selle kohta,

kellele Saksamaal nurjunud tehingu tõttu üle jäänud telefonid ja arvutiosad edasi müüdi.

Maksuhalduri 02.06.2008 e-kirjaga esitatud järelepärimisele on T.P. vastanud ise nii, et proovis teha

Saksamaal mobiili- ja arvutiäri, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Õnneks ostis kauba tagasi üks

Läti firma. Firma nime T.P. enda sõnutsi ei mäleta, kuna dokumendid asuvad Saksamaal. Arveldus

käis sularahas. Ka T.P. 24.05.2007 maksuhaldurile antud suulistes selgitustes kinnitas ta, et

Saksamaal oli neile kaupadele ostja, kes oli leitud tutvuste kaudu, ostja nime ta aga ei öelnud.

Istungil ütles, et tema hea tuttav W. K. lubas turustada Saksamaal telefone, lepiti kokku, et T.P.

toob telefonid Saksamaale ja W. K. tegeleb seal nende turustamisega. Sel eesmärgil asutas T.P. ka

Saksamaale äriühingu Werko GmbH. Samuti kinnitas T.P., et kui ta nimetatud kaubaga Saksamaale

jõudis, oli turul olukord juba muutunud.

32. Kaebuse esitaja näitas A. D. 25.11.2009 istungil Werko GmbH poolt FIE T.P.le väljastatud

arveid, millega müüdi mobiiltelefone, arvuteid ja LCD-kuvareid (I kd lk 35-38) ning A. D. kinnitas,

et on need kaubad ostnud T.P. käest. A. D. kinnitas, et müüs ka OÜ-le Holbury sõiduauto ning et

tal on ikka olnud aeg-ajalt ärikontakte FIE T.P.ga. Kohus peab ebatõenäoliseks, et Tõnus Põlluste

sellisel juhul ei suutnud 02.06.2008 maksuhaldurile e-kirja saates meenutada, kes oli Läti äriühing,

kes mobiiltelefonid, arvutid ja LCD-kuvarid ostis. Kui ainsad kinnitused tehingu toimumise kohta

on ostja poolt maksuhaldurile esitatud arved ning maksupettuse toimepanemise kahtluse alla

sattunud isikute selgitused, siis on põhjendatud nimetatud isikute ütluste usaldusväärsuse kahtluse

alla seadmine ning kas osaliselt või täielikult arvesse võtmata jätmine.

33. Maksuotsuse kohaselt on maksuhaldur teinud ka 17.05.2007 järelpärimise Saksamaale, millele

Saksa maksuhaldur vastas, et Werko GmbH ei ole nimetatud tehingute osas esitanud mingeid

käibedeklaratsioone ega tõendeid nende kaupade ühendusesisese soetamise kohta.

34. Kohus leiab, et juhatuse liikme kohustus on säilitada majandustegevusega seotud dokumente

ning kui tehingud on ka reaalselt toimunud, on mõistlik eeldada, et asjaoludega kursis olev isik

oskab anda adekvaatseid selgitusi tehingute täpsemate asjaolude kohta. T.P. andis 25.11.2009

istungil ütlusi selle kohta, et Saksamaal on renditud üks laopind, kuid ei ole põhjust arvata, et samas

laos hoitakse ka äriühingu tegevusega seotud dokumente, mistõttu ei ole omakorda usutav kaebaja

väide, et tal polnud võimalik neid dokumente esitada, kuna need asuvad Saksamaal. Kuna käesolev

maksuvaidlus algatati maksuhalduri 03.07.2007 korraldusega, olnuks ka dokumentide Saksamaal

paiknemise korral kaebuse esitajal võimalik neid 2,5 aasta vältel Eestisse toimetada ja

maksuhaldurile (või hiljem kohtule) esitada. Eelkõige aga äratab kahtlust see, miks ei olnud

võimalik istungil tunnistaja A. D. ja kaebuse esitaja poolt räägitut esitada maksuhaldurile varem.

Eelnimetatu vähendab kahtlemata nii A. D. ütluste kui T.P. seletuste usaldusväärsust. Kohus leiab,

et ei ole tõendatud mobiiltelefonide, arvutite ja LCD-kuvarite müük (arved I kd lk 35-38) Läti

Vabariiki ning sellisel juhul puudus ka alus nende 0%-lise käibemaksuga maksustamiseks. Seega on

maksuotsuses jõutud mobiiltelefonide, arvutite ja LCD-kuvarite osas õigetele järeldustele.

35. Teiseks analüüsib kohus sõiduautode Subaru Impreza ja Audi A6 ostmist OÜ-lt Holbury.

Nimetatud tehingutelt arvestas FIE T.P. maha sisendkäibemaksu summas 102 600 krooni.

Kaebuse esitaja esitas 28.08.2009 kohtule A. D.’e poolt 27.08.2009 notariaalselt tõestatud kinnituse,

milles ta kinnitab sõiduauto AUDI A6 müümist OÜ-le Holbury. A. D. on kinnitanud, et müüs

auto OÜ Holbury esindajale (võis olla nimeks R.). 25.11.2009 kohtuistungil kuulati tunnistajana üle

A. D., kes kinnitas, et müüs sõiduauto Audi 6 OÜ-le Holbury. 25.11.2009 toimunud kohtuistungil

esitas kaebuse esitaja notari poolt kinnitatud A. K. kinnituse sõiduauto müümise kohta OÜ-le

Holbury. Kohus leiab aga, et eelnimetatud tõendid ei ole usaldusväärsed. Tallinna Ringkonnakohus

on oma lahendis haldusasjas nr 3-07-1521 leidnud: „Kuivõrd maksuhalduril on põhjendatud

kahtlus maksupettuse toimepanemises, siis ei saaks vajalike täiendavate tõenditena ilmselt arvesse

tulla maksupettuses osalemise kahtluse alla langenud isikute seletused. Eelkõige saaks tehingute

ehtsust tõendada erinevad tõendid tehingute tegemise asjaolude kohta (tellimiskirjad,

hinnapakkumised,

arvete

üksikasjalikud

spetsifikatsioonid,

tööjoonised,

osutatud

konsultatsiooniteenuste sisu kajastavad materjalid jms). Selliseid dokumente kaebuse esitaja aga ei

maksu- ega kohtumenetluses esitanud ei ole. Kohus möönab siinkohal, et kaebuse esitajal ei olnud

seadusest tulenevalt kohustust kõiki selliseid dokumente koguda või säilitada, ent see ei vähenda

kaebuse esitaja tõendamiskoormust ning pööramata tehingute tegemisel neile asjaoludele

tähelepanu, riskis kaebuse esitaja sellega, et tehingu toimumise tõendamisega võib ta hätta jääda.“

Eelnimetatud ringkonnakohtu lahendis nimetatud tõendeid kaebuse esitaja maksu- ega

kohtumenetluses esitanud ei ole. Kui FIE T.P. oleks ostnud nimetatud autod otse Läti äriühingult,

ei oleks tal tekkinud käibemaksu tasumise kohustust OÜ-le Holbury ja samas selle summa

sisendkäibemaksuna mahaarvamise õigust. OÜ Holbury jättis riigile käibemaksu tasumata.

36. A. D. kinnitas kohtuistungil, et tutvus T.P.ga ARKis, kui ta sõiduauto Audi A6 OÜ-le Holbury

müüs. Seega viibis T.P. kohapeal siis, kui A. D. tõi auto ja R. L.selle OÜ Holbury nimele vormistas.

Kohtu hinnangul on selge, et R.L. ei tegelenud sõiduki otsimise, kuulutamise ning Eestisse

organiseerimisega (eelkõige kinnitavad seda R.L.i maksuhaldurile antud selgitused). FIE T.P. oli

ühel juhul sõiduki esimene omanik Eestis ning teisel juhul toimus sõiduki ümbervormistus väga

lühikese aja möödudes. Maksuhaldur on sellest õigesti järeldanud, et R.L. ja OÜ Holbury tegelikult

sõidukite müügi tehingus ei osalenud. R.L. tunnistas maksuhaldurile, et oli nn variisik ja samas ei

osanud tunnistaja A. D. ammendavalt vastata küsimustele selle kohta, kellega ta täpselt suhtles.

37. Õige on see, et T.P. maksumenetluses ei ole R.L.´ilt kolmanda isikuna seletusi võetud, kuid

kohus ei näe siiski takistust, miks ei peaks saama R.L.i antud seletusi kasutada käesolevas

haldusasjas dokumentaalsete tõenditena. Kaebuse esitaja on seadnud nimetatud seletused kahtluse

alla seetõttu, et tema hinnangul võisid R.L.i ütlused olla ajendatud soovist kaitsta OÜ-d Holbury

maksukohustuse suurenemise eest. Sellised kahtlused ei ole aga käesoleval juhul põhjendatud.

Kaebuse esitaja ei ole näidanud ära, mismoodi R.L.i antud ütlused OÜ Holbury maksukohustust

vähendasid (või suurenemise eest kaitsesid). OÜ Holbury esindaja ütlustest tulenevalt tegi

maksuhaldur järelduse, et kaks vaidlusalust sõiduautot ostis FIE Tõnus Põlluste otse Lätist ja mitte

OÜ Holbury vahendusel. Sellisel juhul ei oleks autode müügist OÜ-le Holbury käivet tekkinud, kes

oleks vastavas osas sisendkäibemaksu alusetult maha arvanud (millisele järeldusele maksuhaldur ka

OÜ-le Holbury 16.01.2007 tehtud maksuotsuses (I kd lk 187) jõudis). Seega ei nähtu, et R.L.i

ütlused oleksid igal juhul vähendanud OÜ Holbury maksukohustust. Asjaolu, et R.L.i ei

õnnestunud kohtusse tunnistajana kutsuda, ei vähenda samuti iseenesest tema poolt

maksumenetluses antud ütluste usaldusväärsust. Kohtul ei ole mingit põhjust arvata, et R.L. oleks

andnud istungil teistsuguseid ütlusi võrreldes temalt maksumenetluses võetud seletustega.

Seejuures küsitles maksuhaldur R.L.i kaks korda 21.11.2006 ja 28.11.2006 ja vähemalt 21.11.2006

kohtu hinnangul rahuldava põhjalikkusega (28.11.2006 seletuste protokolli kohtule esitatud ei ole).

38. R.L. kinnitas maksuhaldurile 21.11.2006, et ise ta Lätis autosid ostmas ei käinud, lätlastega

suhtles T.P. ja R.L. nö müüs need autod T.P.le, saades selle eest vahendustasu kokku 20 000

krooni. R.L. ise arveid ei kirjutanud, need oli tema sõnul teinud T. O. R.L.i maksuhaldurile antud

seletusi kinnitavad ka järgmised tõendid: FIE T.P. pangakonto väljavõte (vt maksuotsuse lk 9 p f ja

vaideotsuse lk 3, konto väljavõtted I kd tl 132 pöördel ja lk 135), millest nähtub 20 000 krooni

kahes osas ülekandmine OÜ-le Holbury, mis oli R.L.i kinnitusel tasu kahe auto enda nimele

registreerimise eest; ARK-st saadud teave selle kohta, et vahetult peale sõidukite registreerimist OÜ

Holbury nimele registreeriti need T.P. nimele (vt maksuotsuse lk 6), Läti maksuhaldurilt saadud

teave (vt maksuotsuse lk 7), ja OÜ Holbury pangakonto väljavõte (I kd lk 180 jj). Viimasest

nähtub üheselt kontolt sularaha reeglina 10 000 krooni kaupa pangaautomaadist väljavõtmine (kuid

suuremates summades ka pangakontorist R.L.i poolt, samuti Tartus Ristiku kasiinos korduvat

mitmetuhande krooniste kaardimaksete tegemist (I kd lk 181)). Seetõttu on maksuhaldur jõudnud

õigustatult järeldusele, et OÜ Holbury näol oli tegemist varifirmaga, kel puudus reaalne

majandustegevus ja kes ei saanud seetõttu ka FIE T.P.le autosid müüa.

39. Mis puutub sellesse, kas T.O. oli käesolevas maksuasjas reaalselt figureerinud isik, siis selles

osas on kohtul tõepoolest kahtlusi. Ainus tõend selle kohta, et T.O. viimase kümne aasta jooksul

Eestis üldse tegutsenud on, ongi R.L.i maksuhaldurile antud selgitused. Samas tuleb tõdeda, et

21.11.2006 antud selgitustes (I kd lk 174 jj) on R.L. T.O. isikuga seonduvat väga detailselt

kirjeldanud, märkides nii kontakttelefonid kui kirjeldades erinevaid T.O.ga kokkupuutumise

episoode. Kohtu püüded T.O.d istungile kutsuda nurjusid, avalikud registrid tema kohta viimase

10 aasta osas infot ei anna, telefoni teel kinnitas end T.O. emana tutvustanud isik, et ei ole T.O.d

näinud ligi 10 aastat ning et ta viibib ilmselt välismaal. Samas ei saa välistada seda, et võib olla T.O.l

põhjust end varjata ja sellisel juhul võis tema ema vastus olla tingitud soovist mitte avaldada oma

poja kontaktandmeid. R.L. on kinnitanud, et T.P. tunneb isiklikult T.O.d, samas, kui T.P. seda

istungil eitas. Seega on T.O. osas kogutud andmed vastuolulised ja seetõttu tuleb asuda

seisukohale, et T.O. osas tehtud järeldused maksuotsuses ei ole tõendatud. See aga ei tähenda, et

maksuotsusega tehtud järeldused lõppastmes valed oleksid. Ka juhul, kui T.O. isik kogu

maksuotsuse argumentatsioonist välja jätta, on maksuhaldur jõudnud kokkuvõttes õigetele

järeldustele. Seega leiab kohus, et maksuhalduri järeldused seoses autode Subaru Impreza ja Audi

A6 ostult arvestatud sisendkäibemaksu mahaarvamisega on õiged. Kokkuvõtlikult puudub

maksuotsuse tühistamiseks alus. Samadel põhjustel on õiguspärane ja ei kuulu tühistamisele ka

vaidlustatud vaideotsus.

40. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

ei ole taotlenud kaebuse esitajalt menetluskulude väljamõistmist. Seega jäävad menetlusosaliste

menetluskulud nende endi kanda.

Kadriann Ikkonen

kohtunik