2-02-299/73 · 2-02-299/73 · Viru Maakohus Rakvere kohtumaja

Legislator summary

AI generated

märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

Legislator headnote

AI generated

2-02-299/73 · Viru Maakohus Rakvere kohtumaja: märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

Keywords

AI generated

authorization to sue Sri Lanka delivery of possession by agreement special provisions for Luxembourg direct possession standing against building permit

AI generated

Full text

Ärakiri

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Kohtukoosseis

kohtunik Sirja Tooming

sekretär Annely Eesmaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

10.detsember 2009. a. Rakvere kohtumaja, Rakvere Rohuaia 8

Tsiviilasja number

2-02-299 (endine number 2-639/02)

Tsiviilasi

L K’i hagi Eesti Vabariigi ja L K’i vastu kinnistusraamatu

kande ebaõigeks tunnistamiseks ja ebaõige kinnistusraamatu

kande parandamiseks.

L K’i hagi Eesti Vabariigi ja L K’i ning kolmanda isiku kostja

poolel A K’i vastu maa ostu-müügi ja asjaõiguslepingu

tühisuse tuvastamiseks.

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: L K, isikukood xxxx, elukoht xxxx,

esindaja volikirja alusel R K, isikukood xxxx.

esindaja vandeadvokaat Küllike Namm, Advokaadibüroo

Küllike Namm, asukoht Laada 27, Rakvere 44310, Lääne-

Virumaa.

Kostja: Eesti Vabariik,

esindaja Vabariigi Valitsuse korralduse alusel Lääne-Viru

Maavanem ja maavanema korralduse alusel jurist-nõunik

Helin Leichter.

L K, isikukood xxxx, elukoht xxxx,

esindaja volikirja alusel Andres Kurg, pk 2864, Tallinn 12001,

Harjumaa.

Kolmas isik kostja poolel A K, isikukood xxxx, elukoht xxxx.

Kohtuistungi toimumise aeg

02.11.2009.a.

Kohtuistungil osalesid

hageja ja tema esindajad, kostjate esindajad, kostja L K ja 3.

isik A K.

Resolutsioon:

Jätta

Jätta L K

L K

L K’i hagi Eesti Vabariigi ja

’i hagi Eesti Vabariigi ja

’i hagi Eesti Vabariigi ja L K

L K

L K’i vastu kinnistusraamatu kande ebaõigeks

’i vastu kinnistusraamatu kande ebaõigeks

tunnistamiseks ja ebaõige kinnistusraamatu kande parandamiseks tervikuna rahuldamata

mõlema kostja vastu

mõlema kostja vastu. . . .

Jätta

Jätta L K

L K

L K’i hagi Eesti Vabariigi ja

’i hagi Eesti Vabariigi ja

’i hagi Eesti Vabariigi ja L K

L K

L K’i ning kolmanda isiku kostja poolel

’i ning kolmanda isiku kostja poolel

’i ning kolmanda isiku kostja poolel A K

A K

A K’i vastu maa

’i vastu maa

ostu

ostu-müügi ja asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamiseks r

müügi ja asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamiseks r

müügi ja asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamiseks rahulda

ahulda

ahuldamata

mata

mata tervikuna

tervikuna

tervikuna mõlema kostja

mõlema kostja

vastu

vastu.

Jätta menetluskulud hageja

Jätta menetluskulud hageja L K

L K

L K’i kanda.

’i kanda.

Välja mõista

Välja mõista L K

L K

L K’ilt

’ilt

’ilt L K

L K

L K’i kasuks ja õigusabikulude katteks 30

’i kasuks ja õigusabikulude katteks 30

’i kasuks ja õigusabikulude katteks 30 584 krooni.

584 krooni.

Hagi

Hagi tagamine Lääne

tagamine Lääne

tagamine Lääne-Viru Maakohtu 08.10.2002.a. määruse alusel, millega tehti

Viru Maakohtu 08.10.2002.a. määruse alusel, millega tehti

Viru Maakohtu 08.10.2002.a. määruse alusel, millega tehti L K

L K

L K’i kasuks

’i kasuks

võõrandamise

keelumärge

võõrandamise

keelumärge

võõrandamise

keelumärge

võõrandamise

keelumärge

L

K

L

K

L

K

L

K’ile

kuuluvatele

kinnistutele

Lääne

’ile

kuuluvatele

kinnistutele

Lääne

’ile

kuuluvatele

kinnistutele

Lääne

’ile

kuuluvatele

kinnistutele

Lääne-Viru

Maakohtu

Viru

Maakohtu

Viru

Maakohtu

Viru

Maakohtu

Kinnistusosakonna kinnistusraamatus

Kinnistusosakonna kinnistusraamatus, reg.osa

reg.osa

reg.osa xxxx

xxxx

xxxx ja

ja

ja xxxx

xxxx

xxxx, tühistada kohtuot

, tühistada kohtuot

, tühistada kohtuotsuse

suse

jõustumisel.

Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks

Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks Rakvere kohtumaja

Rakvere kohtumaja

Rakvere kohtumaja kantselei kaudu

kantselei kaudu

kantselei kaudu 10.12

10.12

10.12.200

.200

.2009.a.

.a.

.a. ja

ja

toimetatakse kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord:

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30

päeva jooksul, arvates otsuse kättetoimetamise päevale järgnevast päevast.

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses

märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(T

(TsMS § 442 lg.6, § 633 lg

sMS § 442 lg.6, § 633 lg

sMS § 442 lg.6, § 633 lg.7)

7)

7).

I. Asjaolud ja hageja nõue.

1.

1. 1. Tsiviilasi nr. 2

Tsiviilasi nr. 2

Tsiviilasi nr. 2-02

02-299

299 (endine number 2-639/02) L K’i hagis Eesti Vabariigi ja L K’i

vastu kinnistusraamatu kande ebaõigeks tunnistamiseks ja ebaõige kinnistusraamatu kande

parandamiseks on menetluses alates 08.10.2002.a. Hagiavalduse kohaselt 08.08.2001.a. avati

L K’i nimele Lääne-Viru Maakohtu kinnistusameti kinnistusregistris registriosa nr. xxxx,

mille kohaselt L K’ile kuulub elamumaana xxxx ühtekokku neli lahustükki, millest I

pindalaga 1935 m2, II pindalaga 5060 m2, III pindalaga 10659 m2, IV pindalaga 161 m2.

14.09.2001.a. tehti paranduskanne, mille kohaselt katastriüksused I ja III maatüki kohta

suleti ning avati uued katastriüksused. 04.10.2001.a. kanti L K’i kinnistamisavalduse alusel

kinnistusraamatusse maatüki, katastritunnusega 88703:001:3046, pindala 944 m2, omanikuna

sisse L K (avati registriosa nr. xxxx). Samuti avati 04.10.2001.a. registriosa nr. xxxx, mille

kohaselt kanti kinnistusraamatusse maatüki, katastritunnusega 88703:001:3048, pindalaga

990 m2, omanikuna sisse L K. Mõlemal maatükil paiknevad hooned, mille omandiõiguse

tunnustamist hageja taotleb. Kuna need kanded on tehtud ajal, mil omandiõigus hoonetele on

vaidlustatud, siis on need kanded ebaõiged. Ebaõiged kanded aga takistavad hagejal saada

nende hoonete, mis maa kandmisel kinnistusraamatusse on muutunud maatüki oluliseks

osaks omanikuks. Vastavalt AÕS §-le 57 on kinnistusraamatu kanne ebaõige, kui see on

tehtud õigusliku aluseta. Kinnistusraamatu kannete tegemise ajal ei olnud L K omanik.

Kandel puuduvad õiguslikud alused, mistõttu kinnistusraamatu kanded on seadusevastased.

Isikul, kelle õigusi on ebaõige kandega rikutud, on õigus AÕS § 65 lg. 1 alusel nõuda

kinnistusraamatu kande parandamist. Pooled pole kohtuvälist lahendit leidnud. Hageja

lähtub ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 02.10.2000.a. otsusest nr. 3-2-1-97-00, mille kohaselt

ehitise omaniku õigus saada maa omanikuks tuleb võrdsustada õigustega, mis annavad

isikule aluse nõuda ebaõige kande parandamist. Asja lahendamise eesmärgiks on hageja

asetamine võimalikult sarnasesse olukorda, milles ta oleks olnud, kui seadusevastast maa

ostueesõigusega erastamise korraldust ei oleks tehtud. Seadus ei reguleeri olukorda, kus

registriosa avamise õiguslik alus on ära langenud ja Riigikohus on asunud seisukohale, et

isikule, kelle õigusi on registriosa ebaõige avamisega rikutud, tuleb anda võimalus oma

õiguste teostamiseks, s.o. maa erastamiseks, ja võimalikult suures osas taastada olukord, mis

oli enne kinnistusregistriosa avamist. Seda on võimalik teha, kui isiku, kelle õigust on ebaõige

kandega rikutud, hagi alusel kantakse kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna selle

omanik enne maa tagastamist õigustatud subjektile. Kuna enne maa tagastamist kuulus maa

riigile,

siis

on

kostjaks

ka

Eesti

Vabariik.

Hageja

palub

tunnistada

ebaõigeks

kinnistusraamatu kanded ja need parandada.

2.

2. 2. Alates 14.04.2005.a. on menetluses tsiviilasi nr. 2

tsiviilasi nr. 2

tsiviilasi nr. 2-269/

269/

269/05

05 L K’i hagis Eesti Vabariigi ja

L K’i ning kolmanda isiku kostja poolel A K’i vastu maa ostu-müügi ja asjaõiguslepingu

tühisuse tuvastamiseks. Hageja taotluse rahuldamiseks kohus 20.04.2005.a. määrusega liitis

tsiviilasja nr. 2-269/05 menetluses olnud tsiviilasjale nr.2-02-639. Hagiavalduses on hageja

seisukohal, et L K’i omand hoonetele, mille juurde maa erastati, ei ole tekkinud õiguslikul

alusel. A K hoonete omanikuna kinkis need kinkelepinguga L K’ile. Kuna A K ei olnud hoonete

omanik, siis puudus tal õigus hooneid kinkida ja kinkeleping on tühine tulenevalt tehingu

tegemise ajal kehtinud TsÜS § 66 lg. 2 viitega TsK §-le 259, mille kohaselt annab vara

omanik tasuta temale kuuluva vara teise isiku omandisse. Hageja soovis faktilisi asjaolusid

kinkelepingu tühisuse kohta tõendada kohtuotsusega tsiviilasjas nr. 2-731/99, kuid selles on

menetlus veel pooleli. Kui aga kinkeleping on tühine, siis puudus L K’il õigus maad hoonete

juurde erastada ja maa ostu-müügilepingut sõlmida. Hageja taotlebki, et kohus tunnistaks

Eesti Vabariigi ja L K’i vahel 20.06.2001.a. sõlmitud maa ostu-müügilepingu ja

asjaõiguslepingu tühisust kehtinud TsÜS § 66 lg. 2 alusel, lähtudes ka MaaRS §-st 22 lg. 2.

3.

3. 3. 14.07.2009.a. esitas hageja oma avalduste lõpliku redaktsiooni, mille kohaselt Viru

Maakohtu menetluses olnud tsiviilasjas nr. 2-731/99, L K´i hagis L K´i ja A K´i vastu

kinkelepingu tühisuse tuvastamiseks, tehtud kohtuotsus on jõustunud Viru Ringkonnakohtu

18.06.2007.a. otsusega. Viimasega tuvastati A K’i ja L K´i vahel 01.09.1998.a. sõlmitud

kinkelepingu tühisus. Viidatud kinkelepinguga kinkis A K L K’ile xxxx asuva elamu, laut –

kuuri, sauna ja kaevu. Eelnevalt, 04.05.2004.a. jättis Viru Ringkonnakohus tsiviilasjas nr. 2-2-

109/04 L K’i hagi, omandiõiguse tunnustamiseks elamule, saunale, garaažile, põhistades hagi

rahuldamata jätmist asjaoluga, et ehitis on muutunud käesoleval ajal kinnisasja oluliseks

osaks, mis on sama õigusliku tähendusega kui vallasasja hävimine. Kohtuotsuse resolutsioon

oli järgmine: jätta Lääne-Viru Maakohtu 17.12.2003.a. otsus L K´i hagi rahuldamata

jätmiseks muutmata ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel. Ringkonnakohus põhistas,

et A K lahkus 1988.a. kolhoosiperest, peale tema lahkumist jäi kolhoosipere eksisteerima,

kuid hagi omandiõiguse tunnustamiseks tuleb jätta rahuldamata põhjusel, kuna omand on

lõppenud seoses maa kinnistamisega ning hagejal on võimalik oma õigusi kaitsta kas kahju

hüvitamise nõudes või alusetu rikastumise nõudes esitatud hagiga. Kohtuotsus on jõustunud.

Lisaks käesolevas tsiviilasjas olevatele hagidele on Harju Maakohtu menetluses veel

tsiviilasi nr. 2-07-17664 hageja hagi L K’i ja A K’i vastu kahju hüvitamiseks, milles istungi

ajaks on määratud 16.11.2009.a.

Seega on välja kujunenud õiguslik olukord, et kinkeleping, mille alusel L K omandas

elamu ja kõrvalhooned vallasasjana, on tühine. Järelikult L K ei ole saanud hoonete kui

vallasasjade omanikuks, kuna asjaõiguslik leping on tühine ja kehtetu algusest peale.

Võlaõiguslik kinkeleping tähendab üksnes A K’i tahet vara üle anda ja L K’i tahet vara vastu

võtta, kuid sellest ei piisa omaniku õiguste tekkimiseks. Vastavalt jõustunud kohtuotsusele

tsiviilasjas 2-731/99 oli 1998.a. kinkelepingu sõlmimise ajal kingitud vara puhul tegemist A

K’i ja L K’i kaasomandis oleva varaga, mida tulenevalt AÕS § 74 lg. 1 sätestatust võis

võõrandada kõigi kaasomanike nõusolekul. Kuna L K’i nõusolek võõrandamiseks puudus, siis

oli tegemist tulenevalt TsÜS § 66 lg. 2, kuni 01.07.2002.a. kehtinud redaktsioonis, tühise

tehinguga. TsMS § 272 lg. 2 kohaselt on kohtuotsus käsitletav dokumentaalse tõendina.

Otsus kinnitab, et maa ostueesõigusega erastamine, maa asjaõiguslepingu sõlmimine ja

kinnistamine on ebaõiged, sest L K’il ei olnud õigust maa ostueesõigusega erastamist taotleda

ning kohalikul omavalitsusel ei olnud võimalik otsustada L K’ile maa ostueesõigusega

erastamist ja riigil ei olnud õigus temaga vastavat lepingut sõlmida ning nende lepingute

alusel kinnistusraamatusse tehtud kanded ei olnud õiged. Tühine tehing on kehtetu algusest

peale ja seega ei toonud kinkeleping L K’ile kaasa õigust omanikuõigusi teostada. Olukorras,

kus maa omanikuks on saanud selleks õigustamata isik, tuli esitada hagi kinnistusraamatu

kannete ebaõigeks tunnistamiseks ja kinnistusraamatu ebaõigete kannete parandamiseks,

mida kinnitab Riigikohus oma otsuses 3-2-1-26-03. Riigikohus on otsuses 3-2-1-128-03 p.11

sedastanud, et asjaõiguslepinguga toimub kinnisasjaõiguse käsutamine ja selle alusel tehti

kuni 30. juunini 2003.a. kehtinud AÕS § 64 lg. 1 alusel kanne kinnistusraamatusse.

Kinnisomandi või piiratud kinnisasjaõiguse omandamise, sealhulgas heauskse omandamise

eelduseks on kehtiv asjaõigusleping. Ilma kehtiva asjaõiguslepinguta (käsutustehinguta) oleks

kinnistusraamatu kanne kuni 30. juunini 2003.a. kehtinud AÕS § 57 lg. 1 järgi ebaõige. AÕS

§ 57 lg. 1 sätestas, et kinnistusraamatu kanne on ebaõige, kui see on tehtud õigusliku aluseta

või see alus on hiljem ära langenud või kanne on valesti muudetud või kustutatud. Alates

01.juulist 2003.a. ei sätesta asjaõigusseadus enam nii selgelt ebaõige kande mõistet, kuid AÕS

§ 65 lg-st 1 võib järeldada, et ebaõigeks saab pidada kannet, mis ei vasta tegelikule õiguslikule

olukorrale. Tegelikule õiguslikule olukorrale ei vasta ka kinnistusraamatu kanne, mis on

tehtud tühise asjaõiguslepingu alusel. Sellisest kandest nähtuv isik ei ole tegelikult

kinnisasjaõiguse omanik, sest puudus üks kinnisomandi üleandmise või koormamise eeldus -

asjaõigusleping (30. juunini 2003.a. kehtinud AÕS § 120 lg. 1 ja 1. juulist 2003.a. kehtiv AÕS

§ 641). Kinnistusraamatu ebaõige kande muutmist nõudev isik saab seega tugineda sellele, et

kande aluseks olnud asjaõigusleping on tühine 30. juunini 2002.a. kehtinud TsÜS §-de 66, 69,

70, 75, 77, 78, § 93 lg. 3 või § 103 järgi. Kuna tegemist on enne 01.07.2002.a. tehtud

tehingutega, siis puudub võimalus alates 01.07.2002.a. kehtiva TsÜS § 68 lg. 5 kohaldamiseks.

Hageja on seisukohal, et vaatamata sellele, et L K ei olnud maa müügi ja

asjaõiguslepingu pooleks on tal õigustatud huvi nimetatud lepingu tühisuse tuvastamiseks ja

tal on õigus hagi esitada, sest Eesti Vabariigiga sõlmitud asjaõigusleping mõjutab tema

asjaõiguslikku positsiooni. Hageja rõhutab, et L K ei olnud ka kinkelepingu pooleks, kuid

vaatamata sellele kinkeleping tühistati põhjusel, et hagejal oli selle tühistamise suhtes

õigustatud huvi. Samasisuline seisukoht on leidnud kinnitamist ka Riigikohtu lahendis 3-2-1-

56-09, milles kohus sedastab, et „Riigikohus on 13. veebruaril 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07

tehtud otsuse p-s 14 leidnud, et asjaõiguslepingu pooleks mitteolev isik saab esitada

asjaõiguslepingu tühisuse tunnustamise hagi vaid juhul, kui asjaõigusleping mõjutab tema

asjaõiguslikku positsiooni, st mõnd asjaõigust, üldjuhul omandiõigust või kui hagi esitamise

õigus tuleneb otse seadusest. Ainuüksi võlaõigusliku positsiooni kahjustamine ei ole piisav.”

Kinnistusraamatu kanne ei ole õige, sest õiguslik alus selle tegemiseks on tühine, seda

vaatamata sellele, et Vihula Vallavalitsuse korraldus ja Lääne-Viru Maavanema korraldused

maa erastamiseks L K’ile kehtivad. Seda tulenevalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses nr. 3-

2-1-121-05 p.34 väljendatud seisukohast, et käesolevas vaidluses on hageja kinnistusraamatu

kande aluseks oleva maa tagastamise korralduse ebaõigsust näinud selles, et seal ei ole maa

tagastamiseks õigustatud isikutena märgitud need isikud, kellel oli õigus maa tagastamise

nõudeõigus pärida (T. M osas), ning et pärijatevaheliste pärandiosade suurused on

korralduses väljendatud ebaõigesti. Maa tagastamise korraldus kui haldusakt on suunatud

omandireformiga seonduvate eraõiguslike tagajärgede esilekutsumisele, s.t on aluseks

kinnistusraamatu kandele. Riigikohus leidis oma 10. märtsi 2003.a. otsuses tsiviilasjas nr 3-2-

1-17-03 (RT III 2003, 7, 80), et kohus on tsiviilkohtumenetluses pädev tuvastama, kas

haldusakt kehtib ja kas see on õiguspärane, kui sellest sõltub mõne tsiviilasja lahendamine,

kuigi kehtivat haldusakti ei saa tsiviilkohtumenetluses tunnistada kehtetuks. Sama on leitud

Riigikohtu 13. detsembri 2004.a. otsuses tsiviilasjas nr. 3-2-1-141-04 (RT III 2005, 1,7).

Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde. Kohus võib asja uuel lahendamisel leida, et

haldusakti andmise järgselt ilmnenud asjaoludest lähtuvalt olid akti andmise aluseks olevad

asjaolud tuvastatud ekslikult, akt on formaalselt kehtiv ning akti kohaldamine loob

formaalsed takistused kinnistusraamatu kande muutmiseks, samuti võib olla möödunud

haldusakti halduskohtumenetluses vaidlustamise tähtaeg. Sellises olukorras leiab kolleegium,

et kohus saab kinnistusraamatu kande õigsust hinnates hinnata ka kande aluseks oleva

haldusakti kehtivust ja õiguspärasust. Kui kohus käesolevas asjas tuvastab, et haldusakti

andmise aluseks olevad asjaolud on tuvastatud ekslikult, peab kolleegium võimalikuks, et

kohus oma otsusega kohustab kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna kantud isikuid

andma tahteavalduse kande muutmiseks, sõltumata vastava haldusakti formaalsest

kehtivusest. Ka käesoleval juhul on tegemist haldusaktide formaalse kehtivusega, mida

hageja, tulenevalt halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud tähtaegadest lähtuvalt,

vaidlustada ei saa ja millede vaidlustamine ei ole ka põhjendatud.

Hageja on avaldanud soovi maad erastada, kuid tema avaldust ei ole säilinud. Isegi juhul

kui kohus asub seisukohale, et avaldust maa ostueesõigusega erastamiseks ei ole hageja

esitanud, tuleb tugineda maareformi seaduse ja selle seaduse alusel vastuvõetud õigusaktides

sätestatule. MaaRS § 40 lg. 1 sätestab, et avaldusi maa ostueesõigusega erastamiseks

võetakse vastu 2003.a. 31.detsembrini, kui seadusest ei tulene varasem tähtaeg. Avaldusi maa

erastamiseks ehitise juurde, mis omandatakse vallasasjana ning mille võõrandaja pole maa

erastamise avaldust esitanud, võetakse vastu kuni 2006. aasta 1.märtsini, avaldusi ehitise

teenindamiseks vajaliku maa erastamiseks kuni 2006. aasta 1. juunini. Ehitise, mille juurde

maa erastamiseks ei ole 2006. aasta 2.juuniks avaldust esitatud, teenindamiseks vajalikule

maale seatakse maavanema otsuse alusel ning Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras ja

tingimustel hoonestusõigus. Avaldusi maa erastamiseks käesoleva seaduse § 22 lõike 12 alusel

võetakse vastu 2006. aasta 1.juunini. Vabariigi Valitsuse 06.11.1996.a. määrusega nr. 267

kinnitatud maa ostueesõigusega erastamise kord p 71 kohaselt, kui ehitis erastatakse või

omandatakse muul viisil pärast 1. jaanuari 1998. a vallasasjana, on ehitise omandajal õigus

saada maaomanikuks maareformi seaduses sätestatud alustel ja korras. Kui ehitis

omandatakse pärast 1.jaanuari 1998.a. vallasasjana ja: 1) ehitise juurde maa ostueesõigusega

erastamiseks on 1.jaanuariks 1998.a. esitatud avaldus, milles nimetatud erastamiseks

taotletava maa pindala on arvestatud kas omandaja või teiste isikute ehitiste juures

erastatava maa suuruse ja piiride määramisel ning vastavate katastriüksuste moodustamine

on algatatud, toimub maa ostueesõigusega erastamine 1. jaanuariks 1998. a esitatud

avalduste alusel; 2) ehitise juurde maa ostueesõigusega erastamiseks ei olnud 1.jaanuariks

1998.a. esitatud avaldust ja teiste isikute ehitiste juures ostueesõigusega erastatava maa

katastriüksuste moodustamine on algatatud enne ehitise omandaja poolt maa ostueesõigusega

erastamise avalduse esitamist, siis määratakse ostueesõigusega erastatava maa suurus ja

piirid kindlaks 1. jaanuariks 1998.a. esitatud avalduste alusel ja pärast 1.jaanuari 1998. a

ehitise vallasasjana omandanud isikule tagatakse vähemalt ehitise teenindamiseks vajaliku

maa erastamise võimalus; 3) ehitise juurde maa ostueesõigusega erastamiseks ei oldud

1.jaanuariks 1998.a. esitatud avaldust ja pärast 1.jaanuari 1998.a. ehitise omandanud isik

esitas tähtaegselt maa erastamise avalduse, jääb nimetatud avaldus kehtima ehitise iga uue

omaniku suhtes.

Hagejale teadaolevalt oli esialgselt esitanud avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks

kolmas isik A K, 16.10.1998.a. ja 08.12.1998.a. esitas vastavad avaldused kostja L K. Korra

punktis 71 lg. 3 sätestatust lähtuvalt kehtib L K’i avaldus iga ehitise omaniku, käesoleval

juhul L Ki suhtes ja kostja väited, et L K ei ole tahteavaldust maa ostueesõigusega

erastamiseks esitanud, on asjakohatud.

Hageja peab vajalikuks rõhutada, et käesoleval juhul on Eesti Vabariik L Kile maa

ostuesõigusega erastamisel ja maa müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimisel käitunud

pahauskselt, sest maa ostueesõigusega erastamise toimikus nr.16810 on L K’i esindaja R K’i

26.02.2001.a.avaldus Lääne-Viru Maakatastrile, mille kohaselt on R.K palunud peatada L K´i

poolt Xxxx maaüksuse erastamine asukohaga Xxxx, kuna antud maaüksusel asuvate hoonete

omandisuhe on vaidlustatud kohtus. Sellele avaldusele on lisatud L K’i poolt R K’ile

väljastatud

volikiri

ja

Lääne-Viru

Maakohtule

esitatud

hagiavaldus

kinkelepingu

tühistamiseks. Maa ostueesõigusega erastamise toimikust ei selgu, kas L K’i esindaja

taotlusele vastati ja kui vastati, siis kuidas. Samuti ei selgu, millisel põhjusel siiski maa

müügi- ja asjaõigusleping vaatamata lisatud hagiavaldusele sõlmiti. Hageja jääb oma esitatud

nõuete juurde ja palub 1) tunnistada ebaôigeks kinnistusraamatu kanded, mille kohaselt L

K on Lääne-Viru Maakohtu kinnistustusameti Lääne-Viru Kinnistusjaoskonnas registriosas

nr. xxxx kantud kinnistusraamatusse kinnistu, asukohaga Xxxx, katastritunnustega

88703:001:3046 ja 88703:001:3047 suurustega 944 m2 ja 7640 m2 omanikuna, ning

registriosas

nr.

xxxx

kantud

kinnistusraamatusse

kinnistu,

asukohaga

Xxxx,

katastritunnustega 88703:001:3048 suurusega 990 m2 , omanikuna 2) parandada Lääne-Viru

Maakohtu kinnistusameti registriosa nr. xxxx esimese jao kannet nr.2, mis puudutab

elamumaad Xxxx katastritunnustega nr. 88703:001:3046 ja 88703:001:3047 suurusega 944 m2

ja 7640 m2 ning teise jao kannet nr.1 selliselt, et kinnistusraamatusse kantakse selle maatüki

omanikuna Eesti Vabariik ning Lääne-Viru Maakohtu kinnistusameti registriosa nr. xxxx

teise jao kannet nr. 1, mis puudutab elamumaad xxxx katastritunnustega 88703:001:3048

selliselt, et Xxxx asuva xxxx kinnistu omanikuna kantakse kinnistusraamatusse Eesti

Vabariik. 3) tuvastada Eesti Vabariigi ja L K’i vahel 20.06.2001.a. sõlmitud asjaõiguslepingu

tühisus.

II. Kostja kirjalik vastus.

Kostja

Kostja L K

L K

L K ja kolmas isik kostja poolel

ja kolmas isik kostja poolel

ja kolmas isik kostja poolel A K

A K

A K kohtule 29.10.2002.a. saabunud kirjalikus

vastuses hagi ei tunnista järgmistel asjaoludel: hageja ei ole tõendanud, et on vaidlusalustel

kinnistutel asuvate hoonete omanik; kinnistud ja nendel asuvad hooned kuuluvad kostjale ja

hooned kuulusid kostjale ka enne kinnistusraamatusse kandmist; hageja viited AÕS §-le 57 ei

ole asjakohased. Kanded olid tehtud õiguslikul alusel ja see alus ei ole ka hiljem ära langenud

ning kannet ei ole ka hiljem valesti muudetud ega hoopis kustutatud. Asjatundmatu on hageja

viide AÕS §-le 65 lg. 1. Selle sätte järgi pidanuks hageja kande muutmiseks või kustutamiseks

saama L K’i nõusoleku ja nõusoleku mittesaamisel pöörduma hagiga kohtusse ühe kuu

jooksul. Hageja pole seda teinud ja möödunud on rohkem kui aasta. Seega on viimane hagi

aegunud. Arusaamatu on hageja viide Riigikohtu 02.10.2000.a. lahendile, sest hageja ei ole

olnud ehitise omanik, tal ei ole olnud õigust maa ostueesõigusega erastamiseks, ta ei ole

kunagi esitanud avaldust maa ostueesõigusega erastamiseks hoonete juurde, mida ta on

väidetavalt lugenud enda omaks, ta ei ole vaidlustanud väidetavalt seadusevastast

vallavalitsuse korraldust maa ostueesõigusega erastamise kohta, registriosa avamise õiguslik

alus ei ole ära langenud. Viidatud riigikohtu lahendis on tegemist õigusvastaselt võõrandatud

maa tagastamisega selle endisele omanikule, milles käesolevas tsiviilasjas küsimust pole.

See lahend ei ole vaidlusaluses tsiviilasjas kohaldatav mitte ühelgi etapil. Kostja ja kolmas

isik paluvad jätta hagi rahuldamata ja lõpetada menetlus teistes tsiviilasjades.

Kostja

Kostja L K

L K

L K kohtule 17.12.2008.a. saabunud kirjalikus vastuses üldjoontes jääb esimese

vastuse juurde, kuid peab õigeks täpsustada vastust seoses menetluse käigus muutunud

faktilise ja õigusliku olukorraga. Hagi ei saa rahuldada, kuna hageja ei ole vaidlustanud

Vihula Vallavalitsuse 22.11.2000.a. korraldust nr. 712. Vaidlustatud maa ostu-müügi ja

asjaõigusleping viitab alusena Lääne-Viru maavanema 14.06.2001.a. korraldusele nr. 1027-m,

mis samuti on kehtiv. Mõneti on muutunud ka kohtupraktika. Hageja võib küll väita, et on

olemas tema poolt vajalikuks peetud moel hagemisõigust toetav praktika Riigikohtu lahendi

nr. 3-2-1-121-05 näol, kuid kostja palub kohtul arvestada sellega, et viidatud lahendi p. 33

nähtub, et üldjuhul saab haldusakti alusel tehtud kinnistusraamatu kannet vaidlustada

üksnes siis, kui eelnevalt on vaidlustatud ja õigusvastaseks tunnistatud või muudetud kande

aluseks olev haldusakt. Erandina oli tsiviilkolleegiumi arvates võimalik kinnistusraamatu

kannet vaidlustada eelnevalt haldusakti vaidlustamata juhul, kui sisuliselt vaidlustatakse

haldusakti andmise aluseks olevaid eraõiguslikke asjaolusid või suhteid. Selliseks juhtumiks

oli Riigikohtu arvates maa tagastamise nõudeõiguse pärimine enne maa tagastamist. Sellise

erisuse tingib kostja arvates asjaolu, et pärimise korral on kinnistamisavaldus reeglina

ühepoolne. Antud juhtum on mitmes aspektis teistsugune. Kostja ei ole maad ega nõudeõigust

pärinud ega teinud ühepoolset kinnistamisavaldust. Kostja on maa ostueesõigusega

erastanud. Seesugune juhtum kvalifitseerub hoopis nö üldjuhtumiks sarnaselt Riigikohtu

lahendis nr. 3-2-1-37-02 käsitletuga ning maa erastamise toimingute aluseks olnud

haldusaktide mittevaidlustamise tõttu tuleb hagi jätta rahuldamata. Kostja osundab ka, et

viidatud asjas nr. 3-2-1-37-02 oli nõudja kandvaks väiteks, et kuivõrd teisel isikul hoonele

omandiõigust ei tekkinud ei saanud see isik maad erastada. Haldusaktide vaidlustamise õigus

ei ole käesoleva ajal enam objektiivselt realiseeritav.

Puudus ja puudub praegugi hageja legitiimne tahteavaldus ise maad erastada.

Samuti puudub üleüldse kehtiva õigusruumi võimalusi arvestav hageja käsitlus tema mingi

õiguse realiseerimise perspektiividest, mis aga on oluline hageja subjektiivse õiguse rikkumise

võimalikkusele hinnangu andmisel. Kui hageja sooviks praegu või peale temale soodsa

kohtulahendi jõustumist ja täitmist on maad erastada, siis käesoleval ajal ei ole hagejal see

võimalik sarnastel alustel ega ka mahus kui seda sai teha kostja. Hageja, väidetavalt

seadusvastast maa ostueesõigusega erastamise korraldust vaidlustamata, on ise samas

avaldanud, et teda tuleks panna võimalikult sarnasesse olukorda, milles ta oleks olnud, kui

väidetavalt seadusevastast maa ostueesõigusega erastamise korraldust ei oleks tehtud.

Hageja ei ole selgitanud, kuidas oleks osundatu praktiliselt teostatav. Kuid hageja peab

arvestama, missugusesse olukorda ta satub siis, kui tema kasuks tehtav võimalik positiivne

kohtulahend jõustub. Arvestades MaarS § 40 ning asjaolu, et ta ei ole erastamiseks avaldust

esitanud, ei saa eeldada, et hageja saaks täna või tulevikus õiguse vaidlusaluse maa

erastamiseks. Samuti hageja peab sellisel juhul tõendama Eesti Vabariigile, et ta on Eesti

Vabariigi maal asuvate ehitiste omanik. Kostja leiab, et hageja poolt taotletav olukorra

muudatus, et Eesti Vabariik peaks saama maa omanikuks, ei vii eeldatavalt mingi

hagejapoolse õiguse realiseerumiseni. Kui kohus tuvastab, et nõudest tulenev võimalik

kohtulahend ei võimalda hageja subjektiivsete väidetavate õiguste realiseerimist, saab hagi

jätta rahuldamata. Esmalt aga peab hageja oma õiguste rikkumise põhistama. Hagejale ei saa

anda õiguseid, mida ta pole taotlenud või mida ta ei saa taotleda.

Asjaolu, et tsiviilasjas nr. 2-99-64 on kohtu 18.06.2007.a. lahendis leitud, et üks kostja ja

kolmanda isiku vaheline tehing on tühine, ei tähenda antud tsiviilasjas automaatselt seda, et

kostja ei oleks muutunud nende vallasasjast hoonete omanikuks, mille omand kunagi temale

üle anti. Kinkelepingu tühisuse tagajärjeks võib olla vaid restitutsioon, kuid antud juhul

sedagi vaid siis, kui tehinguosalised ise seda taotlevad. Mingit kostja, hageja või kolmanda

isiku tehingujärgset või tehingueelset mingi vara osas omanikuks olemist või mitteolemist

kohtulahendi resolutsiooniga ei ole tuvastatud. Puudub vaidlus selles, et kohus on jätnud

resolutsiooniga rahuldamata hageja nõude tunnustada tema omandiõigust vaidlusalustel

kinnistutel asuvatele ehitistele ja rajatistele. Viru Ringkonnakohtu kohtulahendi 2-99-64 p.-st

21 nähtub, et selle vaidluse eseme omandi üleandmist kostjale lahendi resolutiivosa ei tohiks

puudutada. Vallasomand tekkis AÕS § 92 lg. 1 kohaselt vallasasja üleandmisega, kui

võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle

omandajale. Võõrandamislepingu kehtetus iseenesest ei too kaasa asjaõigusliku omandiõiguse

üleandmise kokkuleppe kehtetust, mis AÕS § 92 lg. 1 kohaselt on omandamise aluseks. Seega,

kui kostja kinnistu Eesti Vabariigilt omandas, oli ta kinnistul asuvate hoonete omanik. Ka

hoonete endine omanik A K oli need saanud seaduslikul teel, kinkena majavalduse mõttelise

osa vormis oma vennalt I K’ilt ning reaalosana läbi kaasomandi lõpetamise E K’iga, kes oli

kolmanda isiku ema. Ka kolmanda isiku vend I K oli majavalduse osa saanud seaduslikult,

pärimise teel, oma vanaemalt E Llt. Olenemata sellest, et kolmas isik omandas hooned abielu

ajal hagejaga, ei olnud need ühisvara ei siis, kui need omandati, ega ka praegu. Nii NSVL

aegne ENSV APK § 22 lg. 1 kui ka praegune seadusandlus käsitleb abielupoole poolt kinkena

saadud vara abielupoole lahusvarana. Pärast vara omandamist kinkena oli vara kolmanda

isiku omandis mõttelises osas kuni vara reaalosadeks jagamiseni teise kaasomaniku E K'iga,

seega 8 aastat peale abielu lahutamist. Pealegi oli L K abielu ühisvara jagamise nõudest

kolmanda isiku vastu loobunud, mille kohta on olemas Lääne-Viru Maakohtu 27.07.1994.a.

kohtumäärus.

Kuna kohtuasja menetlemise kestel on kohtupraktika menetlusseaduse kohaldamise

küsimustes mõneski aspektis muutunud, siis osundab kostja sellele, et vastavalt kehtiva

TsMS §-dele 6 ja 457 lg. l on pooltele kohustuslik vaid kohtulahendi resolutsioon. Kostja

osundab Riigikohtu 05.12.2007.a. lahendile 3-2-1-109-07, mille p.-s 25 kolleegium selgitab

järgmist: "TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus kohustuslik menetlusosalistele

osas, milles otsuse resolutsiooniga lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue, kui

seadusest ei tulene teisiti. Ringkonnakohus leidis õigesti, et seda sätet kohaldatakse ka asjas

dokumentaalse tõendina esitatud kohtuotsuse osas, mis on tehtud enne l. jaanuari 2006.a, mil

jõustus uus (praegu kehtiv) tsiviilkohtumenetluse seadustik. Kuna maakohus tegi

praeguses asjas otsuse 2006. aastal, tuli maakohtul lähtuda kehtivast tsiviilkohtumenetluse

seadustikust. Järelikult ei ole alust lugeda rendilepingu kehtivuse küsimust poolte jaoks

lahendatuks varasema kohtuotsusega. Ringkonnakohus järgis TsMS §-s 6 sätestatut, mille

kohaselt tehakse tsiviilasja menetlustoiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi.

Kohtuotsuse tegemine on menetlustoiming. Kohus hindab tõendeid otsuse tegemisel ja saab

seda teha otsuse tegemise ajal kehtiva seaduse järgi. Iseenesest on õige, et menetlusnormid

muutusid käesoleva tsiviilasja lahendamise ajal, kuid kuna need menetlusnormid muutusid

kõigile menetlusosalistele ühetaoliselt, ei ole õige kostja I väide menetlusõiguse muutumisest

tema kahjuks. Menetlusnormide muutumise järel oli pooltel õigus esitada täiendavaid

seisukohti ja tõendeid. Seda ei saa pidada menetlusosalisi koormavaks ja õiguspärase ootuse

ja õiguskindluse põhimõttega vastuolus olevaks."

Osundatust nähtub üheselt, et Riigikohus ei pea varasemate jõustunud kohtulahendite

põhjendavas osas sisalduvaid tuvastusi eraldi kaitstavaks hüveks isegi siis, kui seesugused

lahendid jõustusid varasema menetlusseaduse kehtivuse perioodil, ning kui menetlusosalised

seoses kohtu menetluses oleva oma nõudega esitavad teatud faktiväiteid, lasub neil vaidluse

korral tõendamiskoormis vastavalt kehtivale seadusele.

Kostja juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et hageja on esitanud kohtutesse mitmeid

üksteisele vastukäivaid avaldusi ja nõudeid, mille koos edasimenetlemine kohtutes ei ole

võimalik, sest seadusega ei ole ette nähtud riigipoolne samaaegne õiguskaitse üksteist

välistavate mittealternatiivsete nõuete esitamisele. Harju Maakohtu menetlusse on

26.06.2007.a. võetud tsiviilasi nr. 2-07-17664 L K’i hagis kostja ja kolmanda isiku vastu

alusetust rikastumisest tuleneva kahjuhüvituse saamiseks summas 2 550 000 krooni. Kuivõrd

nõuded tsiviilasjas 2-07-17664 võeti kohtu menetlusse hiljem kui käesoleva asja nõuded, saab

kostja teha mõistliku ja loogilise järelduse, et hilisem hagiavaldus on hageja viimane

seisukoht vaidlusaluses küsimuses ja eelduslikult tähendab vaidluse puudumist vaidlustatud

kinnistutel asuvate hoonete omandiõiguse üle.

Kostja palub kohtul menetluse antud tsiviilasjas lõpetada ja kohtukulud jätta hageja

kanda. Aga juhul, kui kohus siiski menetlust ei lõpeta, tuleb hagi jätta rahuldamata ja

kohtukulud jätta hageja kanda.

Kostja Eesti

ostja Eesti

Vabar

Vabariik

iik

kohtule

28.05.2009.a.

saabunud kirjalikus

vastuses

ja

11.09.2009.a. saabunud täiendavas kirjalikus vastuses pärast hagiavalduse lõplikku

redaktsiooni on seisukohal, et

1) L K´ile xxxx maa erastamisel (katastritunnustega nr 88703:001:3041; 88703:001:3042;

88703:001:3043, 88703:001:3044) tehtud Lääne-Viru Maavalitsuse maareformi toimingud,

maavanema korraldus 14.06.2001 nr 1027-m „Maa ostueesõigusega erastamise tingimuste

kohta", maa ostu-müügi ja asjaõigusleping 20.06.2001.a. nr. T-16810 on õiguspärased,

kooskõlas maareformi seaduse ja teiste õigusaktidega. Vabariigi Valitsuse määruse

6.11.1996.a. nr. 267 "Maa ostueesõigusega erastamise korra" punkt 11 alapunkt 1 (kuni

31.12.2003 kehtinud redaktsioonis) loetles maa erastamisel ehitise omandiõigust tõendavad

dokumendid, nende hulgas hooneregistri teatis.Hooneregistril ei olnud õigust nõuda

täiendavat inventariseerimist. Maa ostueesõigusega erastamise toimikus oleva Lääne-Viru

Hooneregistri maakonnatalituse tõendiga on tõendatud, et hoonete omanik on L K, kes on

hooned omandanud kinkelepinguga 01.09.1998.a. nr. 4774. Maa erastamise praktikas vahetult

enne lepingu sõlmimist kontrolliti andmed omandiõiguse kohta Hooneregistris üle, et

veenduda kas andmed ei ole vahepeal menetluse ajal muutunud. Maa ostu-müügi ja

asjaõiguslepingus 20.06.2001.a. nr. T-16810 p. 1.4 ostja kinnitustes alapunktis 2 kinnitab ostja

L K, et kõik erastataval maatükil asuvad ehitised kuuluvad talle. Viru Ringkonnakohtu otsus,

millega on tuvastatud A K’i ja L K’i vahel 01.09.1998.a. sõlmitud kinkelepingu tühisus, on

Lääne-Viru maavanema korraldusest 14.06.2001.a. nr 1027-m ja 20.06.2001.a. sõlmitud maa

ostu-müügi ja asjaõiguslepingust ajaliselt kuus aastat hilisem. Lääne-Viru maavanema

korraldus maa erastamisel 14.06.2001.a. nr 1027-m „Maa ostueesõigusega erastamise

tingimuste kohta" ja Vihula Vallavalitsuse 22.11.2000.a. korraldus nr. 712 "Maa

ostueesõigusega erastamine L K´ile" on kehtivad haldusaktid. Maavanema korralduse ja

vallavalitsuse

haldusaktide

vaidlustamiseks

oleks

olnud

võimalus

esitada

kaebus

halduskohtule selleks ettenähtud tähtaja jooksul, kuid seda ei ole L K teinud. Hageja oli maa

erastamisest teadlik juba 2002.aastal, kui 04.10.2002.a. esitas hagi kinnistusraamatu kande

ebaõigeks tunnistamiseks ja ebaõige kande parandamiseks. Lääne-Viru maavanema

korraldusele 14.06.2001.a. nr. 1027-m on viidatud maa ostu-müügi ja asjaõiguslepingus

20.06.2001.a. nr. T-16810 p. 1.1., lepingu tühisuse tuvastamiseks esitas hageja kohtule hagi

2005.a. VÕSRakS § 7 kohaselt saab enne 01.07.2002.a. tehtud tehingu pärast 01.07.2002.a.

tühistada üksnes kehtivates seadustes sätestatud korras. Tühistamise aluste suhtes

kohaldatakse tehingu tegemise ajal kehtinud seadust. Vaidlustatud asjaõiguslepingu

sõlmimise ajal kehtinud TsÜS (kuni 01.07.2002 kehtinud) § 66 lg. 1 sätestas, et tehing, mis on

vastuolus põhiseadusliku korra või heade kommetega, on tühine. TsÜS § 66 lg. 2 sätestas, et

seadusega vastuolus olev tehing on tühine, välja arvatud, kui seadust ei ole oluliselt rikutud.

Vaidlustatud asjaõiguslepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 66 tühisuse alused puuduvad.

2) kostja ei pea õigeks hageja väiteid, mille kohaselt Eesti Vabariik on L K’ile maa

ostueesõigusega erastamisel ja maa müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimise käitunud

pahauskselt, kuna Maa ostueesõigusega erastamise toimikusse on lisatud ka L K’i esindaja R

K’i avaldus Lääne-Viru Maakatastrile, kuid puudub vastus. Kostja selgitab, et kuna tõkendit

hagi tagamise näol kohtu poolt ei kohaldatud, puudus alus maa ostueesõigusega erastamise

toimingute peatamiseks. Maa ostueesõigusega erastamise toimikusse lisatakse aga ainult

kindlad dokumendid vastavalt Vabariigi Valitsuse 6.11.1996.a. määrusele nr. 267 "Maa

ostueesõigusega erastamise korra" ja maa erastamise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse

5.01.1999.a määrusega nr. 7 kinnitatud Katastrimõõdistamise korrale. Toimikut ei koormata

muu kirjavahetusega. See, et vastust ei ole toimikus, ei anna alust järeldada, et avaldusele ei

ole vastatud. Kui antud juhul on lisatud toimikusse ka L K’i esindaja R K’i avaldus, milles on

informeeritud menetluses olevast kohtuasjast, näitab see, et informatsiooni on peetud

oluliseks ja jälgitud, kas kohtu poolt kohaldatakse esmast õiguskaitset või mitte.

Kinnistamine avalikustatakse Ametlikes Teadaannetes, see teade on ilmunud 04.07.2001.a.

Isikud, kelle õigusi vastavate katastriüksuste kinnistusraamatusse kandmine riivab, võisid

teatada oma vastuväidetest kirjalikult Lääne-Viru Maakohtule ühe kuu jooksul. Hageja ei ole

seda võimalust kasutanud.

3) Kinnitusraamatu kanded vaidlusaluste maaüksuste osas on tehtud õiguslikul alusel

ning õiguslikud alused ei ole ära langenud. Olukorda, millal kinnistusraamatu kanne

parandatakse ja omanikuna kantakse kinnistusraamatusse riik, reguleerib AÕS RakS § 11 lg.

5, mis jõustus 29.03.2001.a. Viidatu sätestab, et kui maa erastamise aluseks olnud otsus

tühistatakse pärast maa esmakinnistamist ja kinnistusraamatu kanne muutub seetõttu

ebaõigeks, on isikul, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, õigus nõuda kande

parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigust parandamine puudutab. Antud juhul ei saa

rakendada AÕSRakS § 11 lg. 5, kuna maa erastamise aluseks olnud otsused on kehtivad ja

nende vaidlustamiseks on möödunud tähtaeg ning tegemist ei ole esmakinnistamisega.

Kinnistusraamatu andmetel on toimunud Xxxx kinnistu registriosa nr. xxxx31 jagamine ja

eraldatud on kinnistud nr xxxx, xxxx ja xxxx. Neist kinnistutest on üks kinnistu võõrandatud

ja sellel on praegu uued omanikud (kaasomand) ning teise kinnistu puhul toimunud

võõrandamine ja pärast seda veel uued omanikud. Üks hoonetest - laut-kuur -jääb

katastriüksustele 88703:001:3044-3045, kinnistule Xxxx, registriosa nr. xxxx, mis praegu

kuulub S R B -1/2 kaasomandist ja P F M B - 1/2 kaasomandist.

4) Puudub võimalus maareformi eelse olukorra ennistamiseks ja maareformi

toimingutega uuesti alustamiseks. Hagejal ei oleks võimalik saada maa omanikuks samadel

tingimustel, kui seda on kostja. Hageja on esitanud nõude maa asjaõiguslepingu tühisuse

tuvastamiseks kogu asjaõiguslepingu osas, millega on lepitud kokku sisse kanda

kinnistusraamatusse 17815m2 suurune Xxxx maaüksus. Hageja ei ole selgitanud, millega on

kaitstud kinnistu praeguste omanike õigused maa ostu-müügi ja asjaõiguslepingu tühisuse

tunnustamise korral. Riigikohus otsuses nr. 3-2-1-26-03 p.-de 14 ja 16 on olnud seisukohal

AÕS RakS § 10 lg 5 rakendamise kohta, et kui maa tagastamise aluseks olnud linna-või

vallavalitsuse korraldus tühistatakse pärast maa esmakinnistamist ja kinnistusraamatu

kanne muutub seetõttu ebaõigeks, on isikul, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, selle 29.

märtsil 2001.a. jõustunud normi kohaselt õigus nõuda kande parandamiseks nõusolekut

isikult,

kelle

õigust

parandamine

puudutab.

Nõude

rahuldamisel

kantakse

kinnistusraamatusse omanikuna riik. Samal ajal jõustus ka KRS § 72 lg 2, mis kehtestas, et

avalik õiguslikule isikule kuuluva kinnisasja kohta avatud registriosa suletakse omaniku

lihtkirjaliku avalduse alusel, kui kinnisasja kinnistusraamatusse kandmine ei ole käesoleva

seaduse § 8 3. lõike järgi kohustuslik ning kinnisasi ei ole koormatud piiratud asjaõigustega

ega antud teise isiku valdusse. Kui kinnisasi on edasi võõrandatud või koormatud kolmanda

isiku kasuks piiratud asjaõigustega, siis on isikul, kelle õigust ebaõige kandega rikuti,

võimalus tõendada kinnisasja või piiratud asjaõiguse omandaja pahausksust ja nõuda kande

kustutamist. Kui kinnisasja järgmine omandaja või piiratud asjaõiguse omaja on heauskne,

siis jäävad nende õigused püsima. Viimasel juhul ei saa registriosa KRS § 72 lg. 2 alusel

sulgeda. Kui registriosa selle normi kohaselt sulgeda ei saa, siis ei ole võimalik hagejale

rikkumiseelset olukorda ennistada. Järjelikult puudub sellisel juhul ka alus riigi omanikuna

kinnistusraamatusse kandmiseks AÕS RakS § 10 lg 5 alusel.

5) AÕSRakS § 11 lg. 5 loeb kande ebaõigeks maa erastamise aluseks oleva haldusakti

tühistamisega, kande parandamisel kantakse omanikuna sisse riik. Riigikohus otsuses

kohtuasjas nr 3-2-1-37-02 p. 12 on olnud seisukohal, et "....AÕS RakS § 11 lg 5 kohaselt, kui

maa erastamise aluseks olnud otsus tühistatakse pärast maa esmakinnistamist ja

kinnistusraamatu kanne muutub seetõttu ebaõigeks, on isikul, kelle õigust on ebaõige

kandega rikutud, õigus nõuda kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigust

parandamine puudutab. Seega leidis ringkonnakohus õigesti, et kuna kinnistusraamatu

kande aluseks olnud haldusakti ei ole tühiseks tunnistatud, ei ole kande alus ära langenud…"

Kostja ei pea õigeks hageja väidet, et kinnistusraamatu kanne ei ole õige, kuna

tulenevalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuse 3-2-1-121-05 p.-s 34 väljendatud seisukohast on

õiguslik alus kande tegemiseks tühine vaatamata sellele, et Vihula Vallavalitsuse korraldus ja

Lääne-Viru maavanema korraldused maa erastamiseks L Kile kehtivad. Hageja poolt viidatud

Riigikohtu lahendis ja selle p.-s 33 kirjeldatud juhtumist ja seisukohast on käesolev juhtum

mitmes osas erinev, sest kostja L K ei ole maad ega nõudeõigust pärinud ega teinud

ühepoolset kinnistamisavaldust.

6) Haldusaktide tühistamise nõue on HKMS § 3 lg 1 p 1 kohaselt halduskohtu

pädevuses. Viru Ringkonnakohtu 18.06.2007.a. jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr. 2-99-

64 on otsustatud tühistada Viru Maakohtu 14.09.2006.a. otsus tsiviilasjas nr 2-99-64 ja

rahuldada L K’i hagi. Tuvastada A K’i ja L K’i vahel 01.09.1998.a. sõlmitud kinkelepingu,

millega kingiti L K’ile Xxxx asuv elamu, laut-kuur, saun ja kaev, tühisus. Ringkonnakohtu

otsuse põhjendustes p. 19 on ringkonnakohtu seisukoht, et võlaõiguslik kinkeleping, millest

tekkinud võlasuhte osaliseks hageja ei ole, ei tekita, muuda ega lõpeta tema suhtes

tsiviilõigusi

ega-kohustusi.

Samas

sisaldas

nimetatud

kinkeleping

kahte

tehingut:

võlaõiguslikku käsutustehingut (kinge) ja asjaõiguslikku käsutustehingut (kinke eseme

üleandmine). Punktis 21 ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et kinkelepingu tühisus ei

too kaasa kinkelepingu võlaõigusliku käsutustehingu tühisust. Ringkonnakohus on

seisukohal, et A K, omamata AÕS § 74 lg. 1 tulenevalt õigust vaidlusaluse majavalduse

võõrandamiseks ilma teiste kaasomanike nõusolekuta (vastava kaasomanike kokkuleppeta),

rikkus oluliselt AÕS § 74 lg. 1 sätestatut ning seega on 01.09.1998.a. sõlmitud kinkeleping

tühine. Seega on tegemist olukorraga, kus kinkeleping on tühine kinkija A K'i süül, kuid

hageja on pöördunud kohtusse nõudega kingisaaja vastu.

7) Hageja L K ei ole vaidlustatud asjaõiguslepingu pooleks ja ei saa seda vaidlustada.

Kostja on seisukohal, et L K’i omandiõigus hoonetele on tõendamata. Hageja on esitanud L Ki

omandiõiguse kohta erinevaid väiteid. 28.01.2009.a. esitatud täiendavas seisukohas kohtule

väidab hageja, et kinkelepingu tühisuse tagajärjeks on endise olukorra ennistamine- hooned

kuuluvad L K'ile, kui isikule, kes oli peale kolhoosipere lõppemist kolhoosipere peaks. 12.juuni

2009.a. eelistungil on hageja seisukohal, et siis, kui kinkeleping sõlmiti oli tegemist L K’i ja A.

K’i kaasomandiga. Kohtu menetluses on olnud L K’i hagi A K’i vastu, kolmas isik L K, omandi

tunnustamise hagis. Viru Ringkonnakohtu 04.05.2004.a. otsusega tsiviilasjas nr. 2-2-109/04

otsustati jätta Lääne-Viru Maakohtu 17.12.2003.a. otsus L K’i hagi rahuldamata jätmiseks

muutmata ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel. Ringkonnakohtu seisukohas on

toodud, et maakohus on oma otsuses tuvastanud, et otsuse tegemise ajaks elamuosa kui

tsiviilkäibes vallasasjana olev ehituse alune maa on kinnistatud. Ehitise muutumisega

kinnisasja oluliseks osaks vallasvara hävib, hävimisega aga omand vallasasjale lõpeb, kuna ei

ole säilinud ühtegi AÕS §-is 68 lg. 2 omaniku õigust (valdamine, kasutamine, käsutamine).

Ringkonnakohus jättis hagi omandiõiguse tunnustamiseks rahuldamata omandi lõppemise

tõttu ja märkis, et oma huve saab hageja edaspidi kaitsta kohustusõigusliku hagiga, näiteks

kas kahju hüvitamise või alusetust rikastumisest tulenevate sätete alusel.

Kostja leiab, et hagi esitamine Eesti Vabariigi vastu on alusetu, hagi tuleb jätta

rahuldamata kõigi nõuete osas ja kohtukulud tuleb jätta hageja kanda.

A K

A K ko

ko

kolma

lma

lmanda

nda

nda isik

isik

isikuna

una

una kostja poolel

kostja poolel

kostja poolel kohtule 22.09.2009.a. saabunud arvamuses toetab

kostjate Eesti Vabariigi ja L K’i taotlust jätta hagi rahuldamata ning selgitab tema isikuga ja

vaidlustatud kinnistutel asuva majavaldusega seonduvaid asjaolusid järgmiselt:.

1. Vaidlusalusel kinnistul asuvad ehitised ja rajatised omandas kolmas isik kinkena oma

vennalt 1974.a., mis, kuigi omandatud abielu ajal hagejaga, ei olnud ühisvara ei ENSV APK §

22 lg. 1 ega praeguse seadusandluse alusel. Pärast vara omandamist kinkena, oli vara

kolmanda isiku ja tema ema E K’i kaasomandis mõttelistes osades kuni vara reaalosadeks

jagamiseni kaheksa aastat pärast kolmanda isiku ja hageja abielu lahutamist. Ebamõistlik

oleks eeldada, et lahusvara reaalosadeks jagamisel oleks tegemist hoopis kolhoosipere või

hoopis hageja ja kolmanda isiku ühisvaraga. Kolmas isik oli kolhoosi liige nii esimese kui

teise abielu ajal ja seda kuni kolhoosi reorganiseerimiseni osaühinguks. Kuivõrd hageja ei ole

kunagi olnud kolhoosi liige, ei saanud ta endale mingil moel võtta kolhoosipere pea rolli.

Abielu hagejaga lahutati 1989.a. kohtuotsusega. 01.12.1993.a., kui kolmas isik oli veel

kolhoosi liige, oli ta abielus kostja L K’iga ning on seda ka praegu.

2. Hageja on esitanud õiendamata läbikriipsutustega majaraamatu väljavõtte, kus ta ilmselt

ise on A.K’i nime maha kriipsutanud ja enda oma asemele kirjutanud, sest see on hageja

põhjendamatu positsioon kogu aeg olnud, et ise olla kolhoosipere pea. Kuid kolhoosipere peaks

ei saada mitte nii, et võetakse ja kriipsutatakse perepea nimi raamatus maha ja kirjutatakse

enda nimi selle asemele. On vajalik osundada, et samasse majaraamatusse on üles paremale

servale märgitud, et „elab K A majas". Seega ei saanud hagejal olla teadmata, kelle majas ta

elab. Hageja on esitanud täitevkomitee tõendi nn kolhoosiperele kuuluva vara kohta aastast

1989. Seesugune tõend on tühine juba selle andmisest alates, kuna on antud väljaspool

täitevkomitee esimehe ainupädevust. Nimelt puudub tõendil täitevkomitee sekretäri allkiri.

Tõend ise tugineb majaraamatule, mis aga sisaldab õiendamata läbikriipsutusi ja parandusi

ning

on

seetõttu

tõendina

ebausaldusväärne.

Majaraamatuga

ega

kolhoosipere

majavaldusesse elama asumise faktiga ei saa hoonete ja rajatiste kuuluvust muuta, seejuures

ka kolhoosniku individuaalsest omandist kolhoosipere omandiks. Individuaalne omand

elamule tekkis ja lõppes ENSV TsK järgi kindlaid protseduurireegleid pidi ja seda nii

kolhoosnikul kui mittekolhoosnikul. Majaraamat või elamise fakt ei loonud siis kehtinud

õiguse järgi omandiõigust elamule-majavaldusele, vaid hoopis vormikohane leping. Pealegi oli

kolmas isik kalur, kelle töö oli suunatud eelkõige kala püügile ja töötlemisele, mitte

õueaiamaa pidamisele. Õueaiamaa eraldati kolmandale isikule ja tema emale kolhoosi poolt

individuaalselt, mis nähtub Kirovi nim. Kalurikolhoosi 27.03.1987.a. protokolli nr. 4

väljavõttest. Seega, kui hageja soovib tõendada mingi õiguse tekkimist kolhoosiperel kolmanda

isiku majavaldusele, tuleb seda ka tõendada. Tsiviilasjas nr. 2-328 tehtud otsus, millega

abielu L K’iga 1989.a. lahutati, nimetab majavaldust A K’i lahusvaraks, mida ei olnud vaja

siis ka kellegiga jagada.

2. Hagejale on kolmanda isiku tegelik tahe ja arusaam asjaoludest olnud ammu teada, kuid

kui hageja soovib nüüd oma tegematajätmisi omistada kolmandale isikule, siis kolmas isik

teatab ja palub arvestada, et kolmas isik pole kunagi valinud ega soovinud hagejat enda

esindajaks üheski küsimuses ega ole eeldanud ega soovinud, et hageja valiks oma esindajaks

üheski küsimuses kolmandat isikut ei otseselt ega kaudselt.

III. Asja kohtulik arutelu.

Hageja esindaja

Hageja esindaja kohtuistungil seletab, et Viru Ringkonnakohtu 18.06.2007.a. otsusega

tsiviilasjas 2-731/99 tuvastati A K’i ja L K'i vahel 01.09.1998.a. sõlmitud kinkelepingu,

millega kingiti A K’i poolt L K’ile xxxx asuv elamu, laut -kuur, saun ja kaev, tühisus.

Kohtuotsuse motiividel oli Xxxx asuva majavalduse puhul tegemist hageja ja kolmanda isiku

kaasomandiga, mida ühel kaasomanikul ei olnud võimalik võõrandada teise kaasomaniku

hageja nõusolekuta. Kuna seda tehti, on tegemist seadusega vastuolus oleva tehinguga, mis on

kehtetu selle algusest peale Kohtuotsus on jõustunud. Eelnevalt jättis Viru Ringkonnakohus

04.05.2004.a. tsiviilasja nr. 2-2-109/04 rahuldamata L K’i hagi, milles viimane taotles

omandiõiguse tunnustamist elamule, saunale, garaažile, ja põhistas hagi rahuldamata jätmist

asjaoluga, et ehitis on muutunud kinnisasja oluliseks osaks, mis on sama õigusliku

tähendusega kui vallasasja hävimine. Ringkonnakohus põhistas, et A K lahkus 1988.a.

kolhoosiperest, peale tema lahkumist jäi kolhoosipere eksisteerima, kuid leidis, et hagi

omandiõiguse tunnustamiseks tuleb jätta rahuldamata põhjusel, et omand on lõppenud seoses

maa kinnistamisega ning hagejal on võimalik oma õigusi kaitsta kas kahju hüvitamise või

alusetu rikastumise nõudes esitatud hagiga. Kohtuotsus on jõustunud. Lisaks käesolevale

hagile kahe kinnistusraamatusse tehtud kande, registriosa nr. xxxx, suurus 944 m2, ja 7640

m2, ning xxxx suurus 990 m2, ebaõigeks tunnistamiseks ja vastavate kannete parandamiseks

ning kannete aluseks oleva maa asjaõiguslepingu 20.06.2001.a. tühisuse tuvastamiseks, on

Harju Maakohtu menetluses hageja hagi L K’i ja A K’i vastu kahju hüvitamiseks, milles

lahend puudub. Käesolevaks ajaks on seega välja kujunenud selline õiguslik olukord, et

kinkeleping, mille alusel L K omandas elamu ja kõrvalhooned vallasasjana, on tühine. Seega L

K ei ole saanud vallasasjana olnud hoonete omanikuks, kuna asjaõiguslik leping on tühine ja

seega kehtetu algusest peale. Võlaõiguslik kinkeleping tähendab üksnes A K’i tahet vara üle

anda ja L K’i tahet vara vastu võtta, kuid sellest ei piisa omaniku õiguste tekkimiseks. Kuna

kohtuotsuse kohaselt 1998.a. kinkelepingu sõlmimise ajal oli kingitud vara A K’i ja L K’i

kaasomandis, seda võis, tulenevalt AÕS § 74 lg. 1 sätestatust, võõrandada kõigi kaasomanike

nõusolekul, L K’i nõusolek võõrandamiseks puudus, siis TsÜS § 66 lg. 2, kuni 01.07.2002.a.

kehtinud redaktsioonis, oli tegemist tühise tehinguga. TsMS § 272 lg. 2 kohaselt on

kohtuotsus käsitletav dokumentaalse tõendina. Hageja on seisukohal, et käesolevas vaidluses

ei oma tähendust, et hageja hagi omandiõiguse tunnustamiseks ehitistele jäeti rahuldamata,

sest otsust hinnates nähtub sellest, et hagi jäeti rahuldamata üksnes seetõttu, et seda vara

esitatud kujul ei olnud olemas. Seega kostjate soov tõendada oma vastuväiteid üksnes

kohtuotsusega, millega L K’i hagi omandiõiguse tunnustamiseks jäeti rahuldamata, ei ole

põhjendatud ja õige. Ajal, kui hagi omandiõiguse tunnistamiseks jäeti rahuldamata, ei olnud

jõustunud otsus kinkelepingu tühisuse tunnistamiseks. Kui L K ei saanud kinkelepingu

kaudu hoonete omanikuks, siis ei olnud tal õigust maa ostueesõigusega erastamist taotleda

ning kohalikul omavalitsusel ei olnud võimalik otsustada L K’ile maa ostueesõigusega

erastamist ja riigil ei olnud õigus temaga vastavat lepingut sõlmida. Järelikult on maa

ostueesõigusega erastamine, maa asjaõiguslepingu sõlmimine ja kinnistamine ebaõiged, ning

ebaõiged on nende lepingute alusel kinnistusraamatusse tehtud kanded. Tühine tehing on

kehtetu algusest peale ja seega ei toonud kinkeleping kaasa õigust omanikuõigusi teostada

ning L K ei saanud maad ostueesõigusega erastada. Olukorras, kus maa omanikuks on saanud

selleks

õigustamatu

isik,

tuli

esitada

hagi

kinnistusraamatu

kannete

ebaõigeks

tunnistamiseks ja ebaõigete kinnistusraamatu kannate parandamiseks. Kande tegemise ajal

kehtinud AÕS § 57 lg. 1 kohaselt on kinnistusraamatu kanne ebaõige, kui see on tehtud

õigusliku aluseta, see alus on hiljem ära langenud või kanne on valesti muudetud või

kustutatud. Esindaja kordab Riigikohtu otsuse nr. 3-2-1-128-03 p.-s 11 sedastatut ja lisab, et

kuna tegemist on enne 01.07.2002.a. tehtud tehingutega, siis puudub võimalus alates

01.07.2002.a. kehtiva TsÜS § 68 lg. 5 sätestatu kohaldamiseks.

Hageja esindaja selgitab, et L K on seisukohal, et vaatamata sellele, et tema ei olnud maa

müügi- ja asjaõiguslepingu pooleks, on tal õigustatud huvi selle lepingu tühisuse

tuvastamiseks, sest Eesti Vabariigiga sõlmitud asjaõigusleping mõjutab hageja asjaõiguslikku

positsiooni. Hageja rõhutab, et L K ei olnud ka kinkelepingu pooleks, kuid vaatamata sellele

kinkeleping tühistati põhjusel, et hagejal oli selle tühistamise suhtes õigustatud huvi.

Samasisuline seisukoht on leidnud kinnitamist ka Riigikohtu lahendis nr. 3-2-1-56-09, milles

kohus sedastab - „Riigikohus on 13.veebruaril 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07 tehtud otsuse p-

s 14 leidnud, et asjaõiguslepingu pooleks mitteolev isik saab esitada asjaõiguslepingu tühisuse

tunnustamise hagi vaid juhul, kui asjaõigusleping mõjutab tema asjaõiguslikku positsiooni, st

mõnd asjaõigust, üldjuhul omandiõigust või kui hagi esitamise õigus tuleneb otse seadusest.

Ainuüksi võlaõigusliku positsiooni kahjustamine ei ole piisav."

Arvestada tuleb ka

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsust nr. 3-2-1-17-03, et kohus on tsiviilkohtumenetluses pädev

tuvastama, kas haldusakt kehtib ja kas see on õiguspärane, kui sellest sõltub mõne tsiviilasja

lahendamine, kuigi kehtivat haldusakti ei saa tsiviilkohtumenetluses tunnistada kehtetuks,

ning otsuses nr. 3-2-1-121-05 väljendatud seisukohta, et kohus võib asja uuel lahendamisel

leida, et haldusakti andmise järgselt ilmnenud asjaoludest lähtuvalt olid akti andmise aluseks

olevad asjaolud tuvastatud ekslikult, akt on formaalselt kehtiv ning akti kohaldamine loob

formaalsed takistused kinnistusraamatu kande muutmiseks, samuti võib olla möödunud

haldusakti halduskohtumenetluses vaidlustamise tähtaeg. Sellises olukorras leiab kolleegium,

et kohus saab kinnistusraamatu kande õigsust hinnates hinnata ka kande aluseks oleva

haldusakti kehtivust ja õiguspärasust. Kui kohus tuvastab, et haldusakti andmise aluseks

olevad asjaolud on tuvastatud ekslikult, on võimalik, et kohus oma otsusega kohustab

kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna kantud isikuid andma tahteavalduse kande

muutmiseks, sõltumata vastava haldusakti formaalsest kehtivusest. Hageja on seisukohal, et

käesoleval juhul on tegemist Vihula Vallavalitsuse ja Lääne-Viru Maavanema haldusaktide

formaalse kehtivusega, mida hageja tulenevalt halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud

tähtaegadest vaidlustada ei saa ja millede vaidlustamine ei ole ka põhjendatud.

Hageja on avaldanud soovi maad erastada, kuid tema avaldust ei ole säilinud. Isegi

juhul kui kohus asub seisukohale, et avaldust maa ostueesõigusega erastamiseks ei ole hageja

esitanud, tuleb tugineda maareformi seaduse ja selle seaduse alusel vastuvõetud õigusaktides

sätestatule ning lugeda, et L K on A K'i kui kaasomaniku poolt 1994.a. esitatud maa

ostueesõigusega erastamise avalduse kaudu oma tahet avaldanud. MaaRS § 40 lg. 1 sätestab,

et avaldusi maa ostueesõigusega erastamiseks võetakse vastu 2003.aasta 31.detsembrini, kui

seadusest ei tulene varasem tähtaeg. A K oli esitanud avalduse maa ostueesõigusega

erastamiseks juba 29.07.1994.a. ja kuna tegemist oli L K’i ja A K’i kaasomandiga, siis on

avaldus esitatud ja formaalsed tingimused maa erastamiseks, muulhulgas L K’ile, täidetud.

See avaldus kehtib ning kostja väited, et L K ei ole tahteavaldust maa ostueesõigusega

erastamiseks esitanud, on asjakohatud.

Hageja peab vajalikuks rõhutada, et käesoleval juhul on Eesti Vabariik L K’ile maa

ostueesõigusega erastamisel ja maa müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimisel käitunud

pahauskselt, sest maa ostueesõigusega erastamise toimikus nr. 16810 on L K’i esindaja R K’i

avaldus Lääne-Viru Maakatastrile 26.02.2001.a., mille kohaselt on viimane palunud peatada L

K'i poolt Xxxx maaüksuse erastamine asukohaga Xxxx, kuna antud maaüksusel asuvate

hoonete omandisuhe on vaidlustatud kohtus. Sellele avaldusele on lisatud L K’i poolt R K’ile

väljastatud

volikiri

ja

Lääne-Viru

Maakohtule

esitatud

hagiavaldus

kinkelepingu

tühistamiseks. Maa ostueesõigusega erastamise toimikust ei selgu, kas L K’i esindaja

taotlusele vastati või kuidas vastati ning millisel põhjusel siiski maa müügi- ja asjaõigusleping

vaatamata lisatud hagiavaldusele sõlmiti. Hageja palub hagi rahuldada ja tunnustada

kostjate vahel sõlmitud asjaõiguslepingu tühisust, kuna maa ostu-müügilepingut hageja

vaidlustada ei saa.

Kostja

Kostja L. K

L. K

L. Ki esindaja jääb esitatud kirjalike teeside juurde ja selgitab täiendavalt, et

kostja on hooned omandanud heas usus. Olukorras, kus tema hooned omandas, ei olnud

mõistlik eeldada, et A K’il puudunuks omandiõigus või omandi üleandmise õigus. Vallasvarast

majavaldus, mille kostja kinke kaudu omandas, kuulus kinketehingu tegemise ajal kolmandale

isikule A K’ile ja oli tema lahusvara, sest A K oli vara algselt omandatud kinkena oma vennalt.

Hageja kinkelepingu pooleks ei olnud. Seega kolmandate isikute vahelise tehingu tühisuse

tuvastamise tagajärjeks ei ole hagejal mingite hoonete kui vallasvara suhtes omandiõiguse

tekkimine, isegi kui selline tehing on teatavas osas kohtu poolt tühisena tuvastatud. Hageja ei

ole väitnud, et ta oleks olnud mingi vara kaasomanik ja ka praegu on ta selles küsimuses

ebakindel. Hageja poolt väidetavale asjaolule, et kogu majavalduse omand kuulub tegelikult

ainuüksi temale, ja sellisest õigusest tulenevatele nõuetele, ei ole kohtud tunnustust

avaldanud. Kostja on seisukohal, et hagejale ei saa anda tema väidetavate õiguste rikkumise

aja seisuga erinevaid õiguseid. Olukord on muutunud. Kohtupraktika, mida hageja esile tõi

oma kohtukõnes, et haldusaktide vaidlustamine ei ole nõutav, antud asja lahendamisel ei ole

kohaldatav. Kui kohus hakkab vaagima varasemat kohtupraktikat, kui pretsedentide

kohaldamist, siis tuleb vaadelda asjaolusid, milles need Riigikohtu lahendid tehti, samuti neid

nõudeid, mida asjades lahendati. Antud juhtum on teistsugune. Kohaldatav on Riigikohtu

lahend 3-2-1-37-02, mis on sarnane antud kaasusega, sest seal oli ka nõude kandvaks väiteks,

et teise isiku hoonetele omandit ei tekkinud, mistõttu ei saanud ka maad erastada ja nõue

jäeti rahuldamata. Käesolevas asjas on menetlusosaliste ring teine ja seetõttu selle asja

tõendamiskoormise ring on ka laiem. Viru Ringkonnakohtu 04.05.2004.a. ja 18.06.2007.a.

otsustest nähtuvalt pidas hageja L K end ilma mingite mööndusteta ainuomanikuks, nüüd aga

leiab, et tema omandiõigus vallasvarale on tuvastatud nii Viru Ringkonnakohtu 04.05.2004.a.

kui 18.06.2007.a. otsustega. Kohtuasjades läbivalt hageja L K ei ole tunnistanud ei ühise ega

kaasomandi olemasolu A K’iga. Kohus sai teistes tsiviilasjades menetleda ja otsuseid teha vaid

nende L K’i nõuete osas, mis olid esitatud. Nõue tsiviilasjas nr. 2-99-64 seisnes 01.09.1998.a.

kinkelepingu tühisuse tuvastamises. Kindlasti ei saanud kohus lahendada nõudeid, mida ei

olnud esitatud, ega tuvastada asjaolusid, mille osas pooltel puudus vaidlus. Kohus ei saa

hinnata mingit asjaolu erinevalt mõlemast poolest ega tugineda asjaolule, millele tuginemisest

pool ise kohtumenetluse kestel oli loobunud. Ringkonnakohtu 18.06.2007.a. otsuse

põhjendamisel on rikutud TsMS § 436 lg. 3 ja 4 ning kohaldamata on jäetud TsMS § 432

nõuded. Seega tuleb käesolevas asjas kriitiliselt hinnata tsiviilasja nr. 2-99-64 otsuse

motiveerivas osas p. 20 ja p. 21 kajastamist leidnud asjaolusid nii osundatud fakti kui ka

õigusliku aluse puudumise tõttu ehk siis seda, mis võimaldaks sedastada, et A K’i poolt L K’ile

01.09.1998.a. kingitud vara osas oli tegemist A K’i ja L K’i kaasomandiga, ning sellest edasi

sedastada L K’i kui väidetava kaasomaniku omandiõiguste rikkumist, millest omakorda

kinkelepingu tühisust. Ringkonnakohtu osundatud sedastus on vastuolus Ringkonnakohtu

sellesama otsuse p. 20 märgituga, mille kohaselt "alates 01.12.1993 muutus kolhoosipere vara

L K ja A K jagamata ühisvaraks". Kaasomand eeldab teatavasti omandi jagatust, sest AÕS §

70 lg. 4 kohaselt ühisomand on kahele või enamale isikule üheaegselt kindlaksmääramata

osades ühises asjas kuuluv omand. Sama Ringkonnakohtu otsus on ka muus osas vastuoluline.

Osundatust tuleneb, et rikutud on TsMS § 436 lg. 1 nõudeid. Nii on Ringkonnakohtu otsuse p.

19 sedastatud, et L K soovis oma haginõudes kinkelepingu tühistamist nii võla- kui

asjaõiguslike kokkulepete osas. Samas seesama Ringkonnakohus ise otsuse p. 21 eristas

põhimõtteliselt õigesti võlaõigusliku ja asjaõigusliku kokkuleppe kehtivust, märkides, et

kinkelepingu tühisus ei too kaasa kinkelepingu võlaõigusliku käsutustehingu tühisust. Olles

teinud sedalaadi tuvastuse, on aga sellesama kohtuotsuse resolutiivosa, millega tuvastati

kinkelepingu tühisus, vastuolus Ringkonnakohtu poolt tuvastatud eelnimetatud asjaoluga.

Tuleb märkida, et olles sedastanud L K’i ja A K’i nn kaasomandi olemasolu, kuigi

vastuoluliselt ja menetlusnorme rikkudes, oleks kinkeleping igal juhul pidanud kehtima osas,

milles A K’ile Ringkonnakohtu poolt omistatud kaasomandi osa võõrandati, kuivõrd kohus ei

tuvastanud, et A K’i käsutusõigused oleksid milleski olnud piiratud oma väidetava

kaasomandiosa võõrandamise tehingu tegemisel. Seesuguste vastuolude tõttu ei ole tsiviilasjas

nr.

2-99-64

tehtud

Ringkonnakohtu

lahendi

motiveerivat

osa

võimalik

käsitleda

dokumentaalse tõendina käesolevas kohtuasjas ning kohtulahendi vastavad osad tuleb jätta

tähelepanuta. Viru Ringkonnakohtu 04.05.2004.a. otsuse motiveeriva osa hindamisel tuleb aga

arvestada, et tsiviilasja nr. 2-2-109/04 toimikust puudub kolhoosi põhikiri, mistõttu kohus ei

ole otsust tehes saanud sellele tugineda ega ole seda maininud. Ilma kolhoosi põhikirjata aga

ei saanud kohus asja lahendada. Kolmas isik A K on alati käitunud vaidlustatud kinnistutel

asuvate hoonete suhtes kui omanik. Omand, mille kolmas isik võõrandas kostja L K’ile, tekkis

temal reaalosana siis, kui kolmas isik A K ja E K jagasid lepinguga neile kaasomandina

kuulunud majavalduse reaalosadeks. Varasemalt pole kohtud A K’il omandi reaalosa

tekkimise suhtes üldse mingit seisukohta võtnud. Hageja käsitlust mööda, milles ta järjekindel

pole, sai väidetav omand temal tekkida mitte pärast 1993-ndat aastat. Kolhoosipere pea sai

olla juba olemuslikult vaid kolhoosi liige. Kolhoosi liige ja kolhoosipere pea oli enne AÕS RakS

kehtestamist A K. Hageja L K seisuga 01.12. 1993.a. ei olnud kolhoosipere pea abikaasa, sest

01.12.1993.a. oli A K’i abikaasa L K. L K kui kolhoosipere pea endine abikaasa oma osa, kui

see isegi oli, eraldamist ei nõudnud ja loobus ka ühisvara jagamise hagist. Nii jäi registrites

pikkadeks

aastateks

omanikuks

A

K. Kolhoosipere

oli

majanduslik

kategooria

-

ühismajapidamise vorm-, milles polnud kohta perekonnaõiguslikele institutsioonidele nagu

abielu ja abikaasa, välja arvatud juhul, kui selline õiguslik olukord ENSV APK sätete järgselt

olemas oli. Individuaalne omand elamule, majavaldusele, tekkis ENSV TsK alusel kindlate

protseduurireeglite järgi, samuti nagu ka abikaasade ühisomand ENSV APK kindlate normide

järgi. Tinglikult saab möönda selleaegse õiguse kohaselt võimalust kolhoosiperel tehinguvälise

ühisomandiõiguse tekkimist individuaalelamule vaid ENSV TsK § 109 lg. 2, § 129 lg. 2 ja

ENSV APK § 27 regulatiivses ja teatud faktiliste asjaolude koostoimes. Selliseks faktiliseks

asjaoluks võis olla vaid kolhoosi põhikirja säte, mis ei võimaldanud individuaalset omandit

teatud liiki varale. Kostja on esitanud kohtule selle kolhoosi põhikirja, mille liikmeks kolmas

isik oli. Selles põhikirjas puudub individuaalelamu kui teatud vara välistus selle vara hulgast,

mis võis kuuluda vaid kolhoosiperele. Põhikiri viitab vaid, et selline võimalus on olemas.

Võimalus ei ole välistus. Sedalaadi käsitluse võimalusele ja õiguspärasusele viitab ENSV APK

kommenteeritud väljaanne, milles § 27 esimene kommentaar märgib, et kolhoosipere liikmed,

olles ENSV TsK § 129 loetletud kolhoosiperele kuuluva vara ühisomandiõiguse subjektid,

võivad samaaegselt omada isiklikus omanduses, kooskõlas ENSV TsK § 109, mitmesugust

muud vara, mis ei kuulu kolhoosipere ühisvara koosseisu. ENSV TsK § 109 loetelust on sel

juhul välistatud need esemed, mis kooskõlas antud kolhoosi põhikirjaga aga võivad kuuluda

ainult kolhoosiperele. Lisaks nõustub kostja kolmanda isiku 21.09.2009.a. arvamuse

punktides 1 ja 2 toodud käsitlustega.

Kostja

Kostja L K

L K

L K seletab, et 1991.a. abiellus ta A.Kga, 1998.a. kinkis A vara ja polnud

võimalik arvata, et tal kuskil veel pere on. See, kuidas hoonetele omand tekkis, selle kohta on

tõendid toimikus olemas. Kostja ütleb, et maamaksud on maksnud tema, mitte L K, mistõttu ei

saagi aru, kas ta on omanik või kaasomanik.

Eesti Vabariig

Eesti Vabariigi esindaja jääb varem kirjalikult esitatud seisukohtade juurde, mis on

kirjas 28.05.2009.a. vastuses ja 11.09.2009.a. täiendavas vastuses ning ütleb, et vastata saab

ainult selles osas, mis puudutab Eesti Vabariiki ja nõuet asjaõiguslepingu tühisuse

tuvastamise osas. Kostja on seisukohal, et L K’ile Xxxx, xxxx maa erastamisel tehtud Lääne-

Viru Maavalitsuse maareformi toimingud, maavanema 14.06.2001.a. korraldus nr. 1027- M

„Maa ostueesõigusega erastamise tingimuste kohta“, maa ostu-müügi ja maa asjaõigusleping

20.06.2001.a. nr. T-16810 on õiguspärased, kooskõlas maareformi seadusega ja teiste

õigusaktidega. VV määrus 06.11.1996.a. nr. 267 „Maa ostueesõigusega erastamise korra“ p.11

alapunkt 1, kuni 31.12.2003.a. kehtinud redaktsioonis, loetles maa erastamisel ehitise

omandiõigust

tõendavad

dokumendid,

nende

hulgas

hooneregistri

teatise.

Maa

ostueesõigusega erastamise toimikus oleva Lääne-Viru Hooneregistri maakonnatalituse

tõendiga on tõendatud, et hoonete omanik on L K, kes on hooned omandanud 01.09.1998.a.

kinkelepinguga nr. 4774. Maa erastamisel vahetult enne lepingu sõlmimist kontrolliti andmeid

omandiõiguse kohta Hooneregistris üle, et veenduda, kas need ei ole menetluse ajal muutunud.

Lääne-Viru maavanema 14.06.2001.a. korraldus nr. 1027-M kui ka Vihula Vallavalitsuse

22.11.2000.a. korraldus nr. 712 „Maa ostueesõigusega erastamisega L K’ile“ on kehtivad

haldusaktid. Nende vaidlustamiseks oleks olnud võimalus esitada kaebus halduskohtule

selleks ettenähtud tähtaja jooksul, kuid seda tehtud ei ole. Maa erastamisest oli hageja teadlik

juba 2002.a., kui esitas hagi kinnistusraamatu kande ebaõigeks tunnistamiseks ja ebaõige

kande parandamiseks. Maavanema korraldusele 14.06.2001.a. nr. 1027-M on viidatud maa-

ostu-müügi ja asjaõiguslepingus 20.06.2001.a. nr. T-16810 p.1.1. Lepingu tühisuse

tuvastamiseks esitas hageja kohtule hagi 2005.a. Seega vaidlustatud asjaõiguslepingu

sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 66 tühisuse alused puuduvad. Ei pea õigeks hageja väiteid, et

Eesti Vabariik on L K’ile maa ostueesõigusega erastamisel ja maa müügi- ja asjaõiguslepingu

sõlmimisel käitunud pahauskselt. Nagu materjalidest on näha, esitati hagi L K’i poolt kohtule

14.10.1999.a. Vallavalitsuses sel ajal juba toimusid maareformi toimingud, maa erastamine.

Vallavalitsuse korraldus oli välja antud hagejale detsembris 1998.a, mille L K halduskohtus

vaidlustas. Teine korraldus anti 2000.a. L K ei taotlenud esmase õiguskaitse kohaldamist,

mistõttu kehtiv õiguskaitse puudus ning on alusetu süüdistada maavalitust maareformi

toimingute tegemisel. L K esindaja avaldus menetluse peatamiseks Maakatastrile, kes on

hoopiski teine riigiasutus, ei olnud aluseks, et erastamine peatada. Peatamise aluseks oleks

olnud kohtu poolt tõkendi kohaldamine, kuid seda polnud. Kinnistamine avalikustatakse ja

kinnistamisteade on avaldatud Ametlikes Teadaannetes 04.07.2001.a. Isikud, kelle õigusi

katastriüksuste kinnistusraamatusse kandmine riivab, võisid teatada oma vastuväidetest 1

kuu jooksul, teate avaldamisest AT-s. Hageja ei ole seda võimalust kasutanud. Keelumärge on

kinnistule kantud 08.10.2002.a. hagi tagamise määruse alusel alles 10.10.2002.a. Olukorda,

millal kanne parandatakse ja omanikuna kantakse kinnistusraamatusse riik, reguleerib

AÕSRakS § 11 lg. 5. Riigi omanikuna kandmine registrisse saab kõne alla tulla siis, kui on

võimalik maareformi eelse olukorra taastamine, kui on võimalik registriosa sulgemine. Kostja

on seisukohal, et antud juhul ei saa AÕSRakS § 11 lg. 5 rakendada, kuna puudub võimalus

maareformi eelse olukorra ennistamiseks ja maareformi toimingute alustamiseks, maa

erastamise aluseks olnud otsused on kehtivad ja nende vaidlustamiseks on möödunud tähtaeg

ja tegemist ei ole esmakinnistamisega. Oluline on ka see, et AÕSRakS § 11 lg. 5 loeb kande

ebaõigeks maa erastamise aluseks oleva haldusakti tühistamisega, kande parandamisel

kantakse omanikuna sisse riik. Haldusakte saab tühistada halduskohtu menetluses, mistõttu

ei ole põhjendatud hageja väited haldusaktide vaidlustamise kohta käesolevas menetluses ega

ka edasises haldusmenetluses. Hagejal ei oleks võimalik saada maa omanikuks samadel

tingimustel, kui on saanud maaomanikuks praegu kinnistusraamatus omanikuna olev L K. L

K’i omandiõigus hoonetele on tõendamata. See, kas asjaõigusleping mõjutab asjaõiguslikku

positsiooni, eeldab, et enne oleks tõendatud omandiõigus hoonetele L K’i poolt. Omandiõiguse

küsimus on esmane. Tõendamist ei ole leidnud, et hageja oleks esitanud maa ostueesõigusega

erastamise avalduse ja põhjendatud ei ole hageja väide, nagu oleks hageja sellekohane tahe

väljendatud A K’i 1994.a esitatud avaldusega. Põhjendatud on kostja L K’i esindaja viiteid

TsK §-le 117, mis reguleeris kolhoosipere omandit. Selle hagi esitamise eelduseks üldse on, et

kas need kinnistusraamatu kanded rikuvad hageja õigusi või ei riku. Kuna maa erastamise

aluseks olevad otsused on kehtivad, AÕSRakS § 11 lg. 5 ei ole rakendatav, siis hagi ei kuulu

rahuldamisele. Kostja esindaja palub jätta hagi rahuldamata, hagi rahuldamise korral aga

kohtukulud välja mõista teiselt kostjalt, kuna Eesti Vabariik ei ole siin kostjana, kes on

kantud kinnistusraamatusse ja kellelt saaks nõuda nõusolekut kande parandamiseks, ja nende

kulutuste tekkimine ei ole põhjendatud Eesti Vabariigi tegevusega.

Kolmas isik A.K

Kolmas isik A.K jääb kirjalikult esitatud seisukohtade juurde ja ütleb, et lisada ei ole

midagi.

IV. Maakohtu otsuse põhjendused.

TsMS § 438 lg. 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on

tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on

esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. Vastavalt TsMS § 439 ei või kohus

ületada nõude piire, ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. TsMS § 442 lg. 5 näeb

ette, et kohus lahendab selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded. Sama paragrahvi lg. 8

kohaselt peavad kohtu järeldused põhinema tuvastatud asjaoludel, samuti peab kohus

kohaldama vastavat seadust.

Kohus, kuulanud ära menetlusosalised, vaadanud läbi toimikus olevad hagiavalduse,

dokumentaalsed tõendid ja poolte kirjalikud seisukohad, tuvastas:

1. Hageja ja kolmanda isiku abielu lahutati 01.12.1989.a. Ühisvaraks märgitud auto

jagati. Majavalduse osa jagamine ja koduse sisustuse esemete jagamine jäeti läbi vaatamata,

kuivõrd on tegemist kas lahusvara või kolhoosipere varaga. Lääne-Viru Maakohtu

26.07.1994.a. menetluse lõpetamise määrusega abielu ühisvara jagamise osas menetlus

kohtus lõpetati seoses hagist loobumisega ja vara jagamisega kokkuleppel.

2. 26.04.1991.a. abiellus kolmas isik kostja L K’iga.

3. 09.10.1997.a. jagasid kolmas isik ja tema ema E K nende kaasomandis olnud vara, mille

tulemusena jäi kolmanda isiku omandisse elamust läänepoolsed ruumid 8-14 vastavalt

majaplaanile, laut, saun ja kaev. Kolmas isik oli omandanud oma osa enne jagamist kinke

teel, E K pärimise teel.

4. 01.09.1998.a. kinkis kolmas isik oma vara kostja L K’ile.

5. 22.11.2000.a. andis Vihula Vallavalitsus korralduse nr. 712 nõustuda maa erastamisega

vara omanikule L K’ile Xxxx katastriüksuse moodustamiseks pindalaga 17815 m2 .

6. 14.06.2001.a. andis Lääne-Viru maavanem korralduse 1027-m maa ostuõigusega erastamise

tingimuste kohta, millega anti korraldus erastada L K’ile Xxxx maaüksus, kus asuvad ostja

omanduses olevad hooned.

7. 20.06.2001.a. sõlmiti kostja L K’i ja kostja Eesti Vabariigi vahel maa ostu-müügi ja

asjaõigusleping.

8. 04.10.2001.a. tehti L Ki omanikukanne kinnistusraamatusse.

9. Hageja valdas kinnistul asuvat vallavara alates 18.10.1974.a. ja jätkuvalt ka kostjale

kuuluvat kinnisvara.

10. 14.07.2009.a. on hageja esitanud hagiavalduste ühe lõpliku redaktsiooni, milles hageja on

muutnud hagi eset maa ostu-müügi ja asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamise nõudes ning

palub tuvastada Eesti Vabariigi ja L K’i vahel 20.06.2001.a. sõlmitud asjaõiguslepingu

tühisus. Kinnistusraamatu kande muutmiseks nõusoleku taotlust ei ole enam esitatud.

12.06.2009.a. toimunud istungil hageja kinnitas, et osaliselt loobub hagist maa ostu-

müügilepingu tühisuse tuvastamise nõudes.

Samuti palub hageja tunnistada ebaõigeks kinnistusraamatu kanded, mille kohaselt

Lääne-Viru Kinnistusjaoskonnas registriosas nr. xxxx on L K kantud kinnistusraamatusse

kinnistu asukohaga Xxxx katastritunnustega 88703:001:3046 ja 88703:001:3047 suurustega

944 m2 ja 7640 m2 omanikuna, ja Lääne-Viru Kinnistusjaoskonnas registriosa nr. xxxx on L

K kantud kinnistusraamatusse kinnistu asukohaga Xxxx katastritunnustega 88703:001:3048

suurusega 990 m2 omanikuna, ning parandada Lääne-Viru Maakohtu kinnistusameti

registriosa

nr.

xxxx

esimese

jao

kannet

nr.2,

mis

puudutab

elamumaad

Xxxx

katastritunnustega nr. 88703:001:3046 ja 88703:001:3047 suurusega 944 m2 ja 7640 m2 ning

teise jao kannet nr.1 selliselt, et kinnistusraamatusse kantakse selle maatüki omanikuna

Eesti Vabariik, ning Lääne-Viru Maakohtu kinnistusameti registriosa nr.xxxx teise jao kannet

nr. 1, mis puudutab elamumaad xxxx katastritunnustega 88703:001:3048 selliselt, et Xxxx

asuva Xxxx kinnistu omanikuna kantakse kinnistusraamatusse Eesti Vabariik.

Kohus leidis, et hagid tuleb jätta rahuldamata kõigis nõuetes järgmistel asjaoludel:

1) kohus toetab kostjate esitatud vastuväidete põhjendusi ega korda neid siinjuures.

Kuigi hageja pole maa ostu-müügilepingu tühisuse tuvastamise nõudest vastava avaldusega

loobunud, on hageja esitanud ja asja arutamisel palunud aluseks võtta hagiavalduste

lõppredaktsiooni, siis lähtub kohus hageja soovist arutada asjaõiguslepingu tühisust. Selle

nõude osas on hageja nõudnud kord asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamist, siis tühisuse

tunnustamist. Seega tuleb jätta hageja nõue maa ostu-müügilepingu tühisuse tuvastamise

nõudes rahuldamata ning jätkuvalt hindab kohus eelkõige asjaõiguslepinguga seonduvaid

asjaolusid.

2) Hageja ei ole ei maa ostu-müügi ega asjaõiguslepingu pooleks ega saa neid

vaidlustada. Nii tehingu tegemise ajal kehtinud kui kehtiva TsÜS sätete kohaselt saab

tehingut vaidlustada tehingu teinud isik. Seda põhimõtet kinnitab ka hageja viidatud

Riigikohtu lahend 3-2-1-140-07. Maa ostu-müügi ja asjaõigusleping nr. T-16810 on

20.06.2001.a. sõlmitud Eesti Vabariigi ja L K’i vahel. Lepingu IV osana vormistatud

Asjaõiguslepingu kohaselt leppisid müüja ja ostja kokku omandi üleandmises selle

kinnistusraamatusse kandmisega. Lepingu kohaselt oli objektiks Xxxx maaüksus xxxx Xxxx

suurusega 17 815 m2 , mis koosneb neljast katastriüksusest, mille vahel asub tee ja mille

moodustab elamumaa. Maal asuvad kostja L K’ile kuuluvad ehitised, mis on hageja valduses.

3) Asjaõiguslepingu objektiks olev kinnisasi tekkis seaduses sätestatud tingimustel, maa

ostu-müügi tulemusena. Maa ostu-müügilepingut vaidlustatud ei ole. Seega on ostu-

müügileping jõus ja sellega on asjaõiguslepingu sõlmimise eelduseks olev tingimus täidetud.

Maa ostu-müügilepingust nähtuvalt on ost-müük toimunud Lääne-Viru maavanema

14.06.2001.a. korralduse nr. 1027-m „Maa ostueesõigusega erastamise tingimuste kohta"

alusel kooskõlas maareformi seadusega ja teiste õigusaktidega. Maa ostueesõigusega

erastamise toimikus oleva Lääne-Viru Hooneregistri maakonnatalituse tõendiga on tõendatud,

et hoonete omanik oli maa ostmisel L K, kes on maal asuvad hooned omandanud 01.09.1998.a.

kinkelepinguga nr. 4774. Maa ostu-müügi ja asjaõiguslepingu eelduseks olevaid toiminguid

käsitlevad haldusaktid on kehtivad.

4) Maa erastamise aluseks olevad haldusaktid ja nende kehtivus ei ole samastatavad

hoonete võõrandamise kinkelepingu ja selle kehtivusega. Võlaõiguslikust kinkelepingust

tekkinud võlasuhte osaliseks hageja L K ei ole, mistõttu kinkelepingu tühistamine ei tekita,

muuda ega lõpeta tema suhtes tsiviilõigusi ega -kohustusi. Nagu maa ostu-müügileping nii ka

kinkeleping sisaldab kahte tehingut - võlaõiguslikku käsutustehingut (kinge) ja asjaõiguslikku

käsutustehingut (kinke eseme üleandmine), millest kinkelepingu tühisus ei too kaasa

kinkelepingu võlaõigusliku käsutustehingu tühisust. Asjaõiguslepingu kehtivus ei puuduta

hageja asjaõiguslikku positsiooni, kuivõrd vaidlusalune asjaõigusleping tühisuse tuvastamine

ei anna hagejale õigust ega võimalusi nõuda vaidlusaluse kinnisasja omandi talle üleandmist

kummaltki kostjalt. Järelikult ei ole hagejal õigust hageda vaidlusaluse kinnisasja omandi

üleandmise asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamist või tunnustamist.

5) Vaidlust pole, et vallasasjana olnud ehitised on muutunud kinnisasja oluliseks osaks,

mis on sama õigusliku tähendusega kui vallasvara hävimine. Kinkelepingu objektiks olnud

ehitise kui vallavara muutumisega kinnisasja oluliseks osaks omand vallasasjale lõpeb, kuna

ei ole säilinud ühtegi AÕS § 68 lg. 2 omaniku õigust (valdamine, kasutamine, käsutamine). Et

vallasvara puhul oleks tegemist hageja ja kolmanda isiku kaasomandiga või et hageja oleks

olnud kogu vallasvara ainuomanik, on tõendamata. Seega vallasasja omand hagejal puudub

hoolimata sellest, et kinkeleping A K’i ja L K’i vahel on tühine. Asjaolu, et hageja vallasasja ja

edasi kinnisasja valdas ja valdab, ei tee teda omanikuks. Pole teada, et hageja sooviks saada

kaasomanikuks. Ja õige on kostja L K’i väide, et kohus käesolevas asjas ei saa otsusega luua

hagejale õigust, mida tal olla ei saa. Järelikult tuleb jätta hagi ajaõiguslepingu tühisuse

tuvastamiseks kostja L K’i vastu rahuldamata.

6) AÕSRakS § 11 lg. 5 kohaselt, kui maa erastamise aluseks olnud otsus tühistatakse

pärast maa esmakinnistamist ja kinnistusraamatu kanne muutub seetõttu ebaõigeks, on

isikul, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, õigus nõuda kande parandamiseks nõusolekut

isikult,

kelle

õigust

parandamine

puudutab.

Nõude

rahuldamisel

kantakse

kinnistusraamatusse omanikuna riik. Õige on Eesti Vabariigi väide, et viidatud seadusesätet

rakendada ei saa, sest maa erastamise aluseks olevad otsused kehtivad ja puudub võimalus

maareformi eelse olukorra ennistamiseks ning maareformi toimingutega uuesti alustamiseks.

Hagejal ei oleks võimalik saada maa omanikuks samadel tingimustel kui seda on kostja ja õige

on kostja L.K’i väide, et menetluses olevatest nõuetest ning TsMS § 5 lg. l tulenevalt ei saa

kohus antud asjas otsustada midagi maa omandiõiguse osas. Järelikult tuleb jätta hagi

ajaõiguslepingu tühisuse tuvastamiseks kostja Eesti Vabariigi vastu rahuldamata.

7) Kuna kinnisasi tekib kinnistusraamatusse kandmisega, kinnistusraamatu kande

aluseks on kehtiv asjaõigusleping, ei ole kinnistusraamatu kande muutmiseks alust. Hageja

viidatud AÕS § 57 lg 1 kohaselt on kinnistusraamatu kanne ebaõige, kui see on tehtud

õigusliku aluseta, see alus on hiljem ära langenud või kanne on valesti muudetud või

kustutatud. Selliseid asjaolusid ei tuvastatud. Kuni kinnistusraamatusse tehtud kande

õiguslik alus ei ole ära langenud, on kanne kehtiv. Kande muutmise aluseks ei saa olla ka

kostja ja kolmanda isiku vahel sõlmitud kinkelepingu tühistamine, kuivõrd sellest hagejale

ikka ei teki asjaõiguslepingu tühiseks tunnistamise eeldusi ega õigust. Kinnistusraamatu

kanded vaidlusaluste maaüksuste osas on tehtud õiguslikul alusel ja tõendatud pole õiguslike

aluste äralangemine. Seega tuleb hagi kinnistusraamatu kannete tühistamise ja parandamise

osas jätta tervikuna rahuldamata.

8) TsMS § 230 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 232 lg. 1

ja 2 järgi tuleb tõendeid hinnata kogumis ning ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette

kindlaksmääratud jõudu. Kehtinud TsÜS § 66 lg. 1 kohaselt tehing, mis on vastuolus

põhiseadusliku korra või heade kommetega, on tühine. Lg. 2 kohaselt seadusega vastuolus olev

tehing on tühine, välja arvatud, kui seadust ei ole oluliselt rikutud. Hageja ei ole tõendanud

ühtegi viidatud alust, millest lähtuvalt oleks võimalik tuvastada Eesti Vabariigi ja L K´i vahel

20.06.2001.a sõlmitud asjaõiguslepingu tühisust ei tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS § 66

lg. 2 alusel ega ka võttes aluseks MaaRS § 22 lg. 1 sätestatut. Kuni 01.07.2002.a. kehtinud

TsÜS § 64 lg. 1 kohaselt lähtuti tehingu tegemisel eelkõige tehingu teinud isikute tegelikust

tahtest. Hageja ei tõendanud, et kostjate vahel sõlmitud asjaõiguslepingu sõlmimisel oleks

olnud muusugune tahe, kui Eesti riigilt maaomand üle anda ja kostja L K’i poolt vastu võtta.

Hageja viidatud asjaolu, et maavalitsus pidanuks maa ostu-müügitoimingud peatama R.Kütt’i

avalduse alusel, ei ole hinnatav ega arvestatav käesolevas tsiviilasjas.

9) Kuivõrd L K taotleb kostjate vahel sõlmitud asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamist,

tunnustamist, siis ei ole oluline hinnata hageja viidatud Viru Ringkonnakohtu otsuseid.

Pealegi on kostja L.K’i esindaja piisavalt analüüsinud ringkonnakohtu otsuste sisemisi

vastuolusid ja põhistava osa puudulikkust, samuti võimalust seadusest tulenevalt käsitleda

tõendina vaid kohtuotsuse resolutiivosa, mistõttu neid põhjendusi siinkohal ei korrata. Tuleb

lisada, et vähemalt 1994.a., kui hageja loobus ühisvara jagamise nõudest seoses vara

jagamisega kokkuleppel, olid talle teada loobumise tagajärjed. Kui tegemist olnuks kolmanda

isiku ja hageja ühisvaraga, saanuks hageja oma osa määratleda veel 1997.a., kui toimus

kaasomandi reaalosadeks jagamine.

10) Õiged ega asjakohased ei ole hageja poolt repliigi korras esitatud väited, sest hagi

tagamise taotlust nagu mis tahes muud taotlust võis kohtus esitada asja menetluse igas

staadiumis. Seega, kui kohus jättis ühel korral hagi tagamise taotluse rahuldamata, oli

võimalik taotlust uuesti esitada. Kui haldusmenetlust takistas asjaolu, et hageja polnud

hooneregistris omanikuna kirjas, siis tulnuks oma omand varasemalt määratleda või

tuvastada. Seda hageja ei teinud. Avaldus maa erastamiseks pidi toimuma seadusega

sätestatud korras, mida hageja ise on nimetanud, ja pole võimalik väita, et hageja on oma

tahte väljendamist teostanud kelle tahes muu isiku, olgu või oma endise abikaasa toimingute

läbi. Kolmanda isiku avaldus õue-aiamaa ostmiseks on koostatud 29.07.1994.a. ehk kolm

päeva pärast ühisvara jagamise nõudes menetluse lõpetamist, mistõttu ei saa seda käsitleda L

K’i tahte väljendusena.

Lähtuvalt tuvastatust kohus leidis, et hagi tuleb jätta tõendamatuse tõttu rahuldamata

tervikuna hageja kõigis nõuetes.

01.01.2006.a. jõustunud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku

rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse

puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud

tsiviilkohtumenetluse

seadustikus

sätestatut.

Hagiavaldused

on

saabunud

kohtule

08.10.2002.a. ja 14.04.2005.a.

Vastavalt kehtinud TsMS §-le 60 lg. 1 mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on

otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud.

TsMS § 61 lg. 1 kohaselt poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja

vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul

kuni 5% hagi rahuldatud osast hagejale või kuni 5% hagi rahuldamata jäetud osast kostjale,

hinnaga hagi puhul kohtu määramisel, kuid mitte üle justiitsministri kehtestatud suuruse.

Menetluses on kaks hagi, üks lepingu tühisuse tuvastamise nõudes, lepingu hind 7 319 krooni,

ja teine hinnata hagi. Kohus leidis, et kuna hagid jäävad rahuldamata, tuleb hagejalt L K’ilt

kostja L K’ile välja mõista õigusabikulude katteks 30 584 krooni, mis on olnud vajalikud ja

põhjendatud, kuivõrd hagisid on menetletud aastaid ja hageja on oma nõudeid muutnud,

mistõttu on kostja pidanud oma seisukohti ja vastuväiteid hagidele korduvalt ja uuesti

põhjendama.

TsMS § 173 lg. 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg. 3 kohaselt menetluskulude jaotuses näeb

kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162

kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega on põhjendatud

jätta kõik menetluskulud hageja kanda.

TsMS § 178 lg. 1 kohaselt menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab

vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus

kindlaks määrati.

TsMS § 386 lg. 4 kohaselt kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb

rahuldamata. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis tuleb hagi tagamine Lääne-Viru Maakohtu

08.10.2002.a. määruse alusel, millega kohaldati võõrandamise keelumärget L K’i kasuks L

K’ile kuuluvatele kinnistutele nr. xxxx (uus nr. xxxx) ja nr. xxxx (uus nr. xxxx), tühistada

kohtuotsuse jõustumisel.

TsMS § 434 kohaselt kohtuotsus on kohtumenetluse tulemusena Eesti Vabariigi nimel

tehtud kohtulahend, millega asi otsustatakse sisuliselt.

TsMS § 632 lg. 1 kohaselt võib apellatsioonkaebuse esitada 30 päeva jooksul, alates

otsuse apellandile kättetoimetamisest.

Kohus kohaldas TsÜS § 66, AÕS § 57, 65 lg. 1, AÕSRakS § 11 lg. 3, 5 sätteid ning

juhindus TsMS §-de 230, 441 lg. 1, § 442, § 632 lg. 1 nõudeist.

Kohtunik: /allkiri/ Sirja Tooming

Ärakiri õige

Nooremreferent Lea Herne

Viru Maakohtu 15.12.2009 vea parandamise määruse

RESOLUTSIOON:

Parandada tsiviilasjas nr. 2-02-299 10.12.2009.a. tehtud kohtuotsuse lehel 20

motiveerivas osas otsuse alt neljas lõik ja lugeda see õigeks järgmiselt:

„TsMS § 386 lg. 4 kohaselt kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb

rahuldamata. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis tuleb hagi tagamine Lääne-Viru Maakohtu

08.10.2002.a. määruse alusel, millega kohaldati võõrandamise keelumärget L K’i kasuks L

K’ile kuuluvatele kinnistutele nr. xxxx (uus nr. xxxx) ja nr. xxxx (uus nr. xxxx), tühistada

kohtuotsuse jõustumisel.“

Kohtunik: /allkiri/ Sirja Tooming

Ärakiri õige

Nooremreferent /allkirjastatud digitaalselt/ Lea Herne

Tartu Ringkonnakohtu 27.09.2010

RESOLUTSIOON

Jätta Viru Maakohtu 10.12.2009. a otsus muutmata.

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

Välja mõista L Xxxxlt maakohtus kantud kulude katteks

30 584 (kolmkümmend tuhat viissada kaheksakümmend

neli) krooni ja apellatsioonimenetluses kantud kulude

katteks 10 000 (kümme tuhat krooni, millele lisandub

käibemaks) kr, L K kasuks.

Kohtuotsus jõustus 08. de

08. de

08. detsembril 2010. a. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtumäärusega

tsembril 2010. a. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtumäärusega

tsembril 2010. a. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtumäärusega,

millisega jäeti kassatsioonkaebus menetlusse võtmata.

Nooremreferent

Lea Herne

2-02-299/73 · Viru Maakohus Rakvere kohtumaja

Legislator summary

Legislator headnote

Keywords

Related Decisions

Need to analyze how this precedent applies to your matter?

Full text