3-09-1154/25 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Agu Timmi, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht

9. detsember 2009, Tartu Haldusasja number 3-09-1154 Haldusasi V.O.i kaebus Viru Vangla toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 6. augusti 2009 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus V.O.i apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja - V.O. Vastustaja - Viru Vangla RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 6. augusti 2009 otsus muutmata. Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud jätta tema enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule päeva jooksul otsuse ärakirja kättesaamisest.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. 04.06.2008 taotlusega palus V.O. luba kasutada kambris televiisorit. 10.06.2008 rahuldas Viru Vangla direktori asetäitja esitatud taotluse. 18.11.2008 tunnistati televiisori kasutamise luba kehtetuks ja põhjendati seda kaebajale 06.11.2008 määratud distsiplinaarkaristusega. 23.11.2008 esitas V.O. otsuse kehtetuks tunnistamiseks vaide, kuid Justiitsministeerium jättis 02.03.2009 otsusega vaide rahuldamata.

2. 27.05.2009 esitas V.O. Tartu Halduskohtule kaebuse, paludes tunnistada Viru Vangla toimingud – televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistamine ja televiisori kambrist ära võtmine

– õigusvastaseks. Kaebuse kohaselt rikub vangla televiisori kambris kasutamist mitte lubades kaebaja õigusi omandi vabale valdamisele, kasutamisele ja käsutamisele ning informatsiooni saamisele. Televiisor ei kuulu vanglas keelatud esemete nimistusse, kaebaja kasutas seda eesmärgipäraselt ega rikkunud õigusaktidest tulenevaid nõudeid. Distsiplinaarkaristus ei olnud kaalukas ja selle arvestamisega televiisori kambris kasutamise loa äravõtmisel rikuti korduva karistamise keeldu. Kaebaja põhjendatud huviks kaebuse esitamisel on soov tunnistada vaidlustatud toimingud õigusvastaseks ja esitada tekitatud kahju hüvitamiseks nõue.

3. Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja kirjeldas 18.11.2008 otsuses selle tegemisel arvestatud asjaolusid – kaebajale distsiplinaarkaristuse määramine vangla kodukorras sätestatud reeglite rikkumise eest, mis näitab kaebaja negatiivset suhtumist vangla sisekorda reguleerivate aktide nõuete järgimise kohustusse, selliste asjaolude esinemisel ei ole isikliku televiisori kasutamine kambris enam kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega, milleks on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale teele ja õiguskorra kaitse. Tallinna Ringkonnakohus on 21.03.2006 otsuses nr 3-04-417 leidnud, et VangS § 31 lg-s 2 nimetatud vaba aja veetmiseks ette nähtud isiklike esemete kasutamiseks loa andmine teenib muuhulgas ka kasvatuslikku eesmärki ning loa andmine on põhjendatud juhul, kui kinnipeetav täidab vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirja ja kodukorra nõudeid. Seega saab kinnipeetava käitumist vanglas arvestada ka vaba aja veetmiseks ette nähtud isiklike esemete kasutamiseks antud loa kehtetuks tunnistamisel. Kinnipeetaval pole seadusest tulenevat subjektiivset õigust nõuda kambrisse isiklikku vaba aja veetmise vahendit, sest tegemist on soodustava erandi tegemisega vangla direktori laiapiirilise kaalutlusõiguse alusel.

HALDUSKOHTU LAHEND

4. Tartu Halduskohus jättis 6. augusti 2009 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt saab tuvastamisnõuet esitada üksnes juhul, kui isikul on selleks olemas põhjendatud huvi. V.O. on nii kaebuses kui ka kohtuistungil jäänud selle juurde, et tema põhjendatud huviks tuvastamiskaebuse esitamisel on soov tuvastada vangla toimingute õigusvastasus ja esitada hiljem vangla vastu mittevaralise kahju tekitamise eest kahju hüvitamise nõue. Kahjunõude esitamise põhjenduseks oli väide, et televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistamine rikkus kaebaja inimväärikust. On täiesti võimalik, et otsustus võtta ära õigus kasutada kambris isiklikku televiisorit oli kaebajale ebameeldiv, kuid kindlasti ei saanud see rikkuda tema inimväärikust ja tekitada talle sellist kahju, mille rahalist hüvitamist saaks nõuda riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 9 alusel. Seega oleks kahju hüvitamise nõudega kaebus ilmselgelt perspektiivitu ega saa anda alust tuvastamiskaebuse rahuldamiseks. Soov tuvastada vangla toimingute õigusvastasus ei ole käsitletav põhjendatud huvina. Ühtegi muud põhjendust kaebuse esitamiseks pole kaebaja nimetanud ja neid ei ole halduskohus ka iseseisvalt asja materjalide pinnalt tuvastanud.

Lisaks sellele on otsustus tunnistada televiisori kasutamise luba kehtetuks haldusakt, kuid V.O. on piirdunud üksnes Viru Vangla tegevuse õigusvastaseks tunnistamise nõudega ega ole soovinud halduskohtult otsuse tühistamist ja on praeguseks juba mööda lasknud selleks halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 9 lg-s 3 kehtestatud 30 päevase tähtaja. RVastS § 7 lg 1 võimaldab avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamist nõuda vaid siis, kui kahju ei olnud võimalik vältida või mõne muu kohase nõudega kõrvaldada.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. V.O. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 6. augusti 2009 otsuse ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohtu otsus motiveerimata, halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, ebaõigesti hinnanud tõendeid ja oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi.

Halduskohus on asunud ebaõigesti seisukohale, et kaebajal on õigus nõuda mittevaralise kahju nõuet üksnes RVastS § 9 lg-st 1 tulenevatel tunnustel. Põhiseaduse (edaspidi PS) § 25 sätestab, et igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Moraalset kahju ei pea tingimata hüvitama rahas, vaid kahju võib hüvitada ka näiteks kaebuse rahuldamisel televiisori tagastamisega, kuid antud asjas ei ole esitatud kahju hüvitamise nõuet, vaid tuvastamiskaebus. Vanglal ei ole õigust distsiplinaarkaristuse määramise tagajärjel tühistada televiisori kasutamise luba, kuna seda ei võimalda haldusmenetluse seadus (edaspidi HMS) ega ka vangistusseadus (edaspidi VangS). Kaebajale määrati 7 kuu jooksul esimeseks distsiplinaarkaristuseks noomitus, mis ei oma sellist kaalu, et rikkuda kaebaja PS § 44 lg-st 1 tulenevat õigust informatsiooni saamisele. Televiisori kasutamise luba anti kaebajale kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu ajal, peale mida ei olnud kaebajal 7 kuu vältel ühtegi distsiplinaarkaristust, mis näitab, et kaebaja on võtnud suuna õiguskuulekale käitumisviisile.

6. Viru Vangla vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt, kui vangla on isikule elektriseadme kasutamise loa andmisel leidnud, et loa andmine on kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega, kuid loa kehtivuse ajal on asjaolud muutunud, näiteks isik ei ole käitunud õiguskuulekalt, mis on üheks aluseks loa andmisest keeldumisel, on vanglal õigus antud luba kehtetuks tunnistada. V.O. ei täitnud vangla ootusi ja pani 16.10.2008 toime distsipliinirikkumise, mille eest karistati teda noomitusega. Kuna V.O.i käitumine ei andnud enam alust arvata, et televiisorit kambris omades suudab kaebaja edaspidi täita õigusaktidega kinnipeetavatele pandud kohustusi ja järgida sisekorraeeskirja ning kodukorra nõudeid, tunnistati V.O.ile antud luba kehtetuks. Rikutud ei ole kaebaja õigust saada informatsiooni, sest vangla tagab kõikidele kinnipeetavatele juurdepääsu üldiseks kasutamiseks levitatavale informatsioonile. Vanglas on kättesaadavad päevalehed ning igas kambris on sisseehitatud raadio. Televisioonisaadete jälgimise võimaldab vangla kinnipeetavatele üldkasutatavates päevaruumides. Televiisori loa kehtetuks tunnistamine ei ole distsiplinaarkaristus. Samuti on televiisori loa andmine võrreldes üldreegliga soodustava erandi tegemine ning isikule, kes ei soovi ja ei suuda vanglas õiguskuulekalt käituda, ei ole soodustuste tegemine põhjendatud, kuna sel juhul kaob isikul igasugune motivatsioon vangla reeglitele vastavalt käituda. V.O.ile isikliku televiisori kambris kasutamise loa kehtetuks tunnistamisel on arvestatud kõiki olulisi asjaolusid. V.O.i käitumist hinnates on jõutud põhjendatud järeldusele, et televiisori kambrisse lubamine ei suuna tegelikult V.O.i õiguskuulekale käitumisele vanglas.

7. Kirjalikus vastuses Viru Vangla vastusele märkis kaebaja, et VangS § 31 lg-st 2 ei tulene vangla direktorile õigust keelata isikliku televiisori kasutamist distsiplinaarkaristuste kehtivuse ajal või kaebajale antud televiisor ära võtta pärast distsiplinaarkaristuse määramist. Kaebajale televiisori kambris hoidmise loa andmisel ei seatud kaebajale haldusaktiga lisakohustusi (näiteks kohustust järgida vangla kodukorda ja sisekorraeeskirja), seega ei saanud luba ka kehtetuks tunnistada kaebaja kahjuks ning televiisori äravõtmine oli õigusvastane. Kuivõrd seadusandja ei ole sätestanud kinnipeetavatele, kellele on määratud distsiplinaarkaristuseks noomitus, piirangut üldiseks kasutamiseks levitatava informatsiooni saamisele ja vaba aja veetmise vahendi kasutamisele, läbi mille on võimalik saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni, peab see neile olema tagatud samavõrra vabaduses viibivate isikutega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

6. augusti 2009 otsus muutmata.

9. HKMS § 7 lg 1 kohaselt võib kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Kaebuse esitaja on esitanud tuvastamiskaebuse, milles on põhjendatud huvina välja toodud mittevaralise kahju hüvitamise nõue ja soov tuvastada Viru Vangla vaidlustatud toimingute õigusvastasus (tl 5). Eeltoodut nimetas kaebuse esitaja põhjendatud huvina ka halduskohtu istungil (tl 37). Muud põhjendatud huvi ei ole kaebuse esitaja esile toonud. Riigikohus on oma 29.01.2009 lahendis nr 3-3-1-78-08 selgitanud, et: „HKMS § 7 järgi võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et on rikutud tema õigusi, ja haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Põhjendatud huvi olemasoluks peab kaebuse esitaja omama isiklikku puutumust vaidlusaluse haldusakti, toimingu või halduslepinguga ning õigusvastasuse tuvastamine peab isiku jaoks olema kasulik ehk aitama edaspidi tuvastamiskaebuse esitajat õiguste teostamisel või kaitsmisel. Seega peab kaebaja tuvastamiskaebuse esitamiseks näitama, kuidas akti õigusvastasuse kindlakstegemine parandab tema olukorda“. 02.04.2009 lahendis nr 3-3-1-101-08 on Riigikohus märkinud, et: „Halduskohus leidis, et kui kaebajate tegelikuks sooviks on tühistamiskaebuste asemel õigusvastasuse tuvastamise kaebuste esitamine, siis tuleb neil vastavalt HKMS § 10 lg-le 3 märkida põhjendatud huvi vastava asjaolu kindlakstegemiseks. Kaebajatel peab olema haldusaktiga otsene ja isiklik puutumus ning soovitud tuvastamine peab andma neile õigusliku kasu või eelise. Põhjendatud huviks ei saa olla lihtne huvi veenduda haldusakti õigusvastasuses (vt käesoleva määruse punkti 3 alap 4). Riigikohtu halduskolleegium nõustub halduskohtu selle seisukohaga. Piisavaks huviks kaebusega halduskohtusse pöördumiseks tuvastamisnõude puhul ei ole vaidlustatud haldusakti õigusvastasus. Haldusakti õigusvastasuse tuvastamise korral jääb haldusakt edasi kehtima ning kaebaja õiguste kaitset ei ole halduskohtus võimalik saavutada üksnes selle õigusvastasuse kindlakstegemisel. Tuvastamisnõude esitamine on lubatud üksnes sellisel juhul, kui kaebaja saavutab kohtuotsusega eelise oma õiguste edasisel kaitsel”.

10. Eeltoodust tulenevalt ei ole soov tuvastada Viru Vangla vaidlustatud toimingute õigusvastasus eraldiseisva nõudena käsitletav tuvastamiskaebuse esitamise eelduseks oleva põhjendatud huvina. Tuvastamiskaebuse esitamisel võib põhjendatud huviks iseenesest olla ka soov esitada õigusvastase haldusakti või toiminguga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue, kuid ringkonnakohtu arvates ei saa tuvastamiskaebuse rahuldamise aluseks olla üksnes kaebaja deklaratiivne väide selle kohta, et ta soovib hiljem vastustaja vastu kahjunõuet esitada, vaid asja materjalidest peab olema võimalik ka järeldada, et kahjunõuet on hiljem võimalik esitada ja, et tegemist ei ole ilmselgelt perspektiivitu nõudega. Halduskohus saab põhjendatud huvi olemasolu kontrollida nii asja kohtuliku läbivaatamise ettevalmistamise kui ka asja sisulise menetluse käigus ja lisaks kaebuse rahuldamata jätmisele on kohtul võimalik tuvastamiskaebus ka tagastada HKMS §-de 11 lg 31 p 5 või 23 lg 3 p 1 alusel juhul, kui kaebuse esitanud isikul ilmselgelt puudub põhjendatud huvi (vt. näiteks Riigikohtu lahend 15.05.2008 nr 3-3-1-9-08).

11. Avalik-õiguslikus suhtes tekitatud mittevaralise kahju, mille hüvitamist füüsiline isik võib nõuda, määratleb riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1. Selle sätte kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

12. Kuigi tuvastamiskaebuse lahendamisel, mille esitamise põhjendatud huvina on toodud võimaliku kahjunõude esitamine, ei ole üldreeglina võimalik ja põhjendatud kahjunõude rahuldamise aluste esinemise üksikasjalik kontrollimine, tuleb kahjunõude esitamise põhjendatud huvi

väljaselgitamiseks siiski hinnata, kas vaidlusaluse haldusakti või toiminguga seoses on kaebuse esitaja viidatud kahjunõude esitamine üldse võimalik. Kaebuse esitajal ei saa olla tema väidetud kahjunõude esitamises seisnevat põhjendatud huvi juhul, kui on ilmselge, et vaidlustatud haldusakt või toiming ei saanud temale põhjustada hüvitamisele kuuluvat kahju.

13. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vaidlusalused toimingud ei saanud kaebuse esitajale põhjustada RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud tagajärgi. Muu mittevaraline kahju hüvitamisele ei kuulu. Seetõttu ei annaks esitatud tuvastamiskaebuse rahuldamine ja Viru Vangla vaidlusaluste toimingute õigusvastasuse tuvastamine kaebuse esitajale iseenesest võimalust esitada Viru Vangla vastu moraalse kahju hüvitamise nõuet. Seega, kuna tuvastamisnõude puhul kaebusega halduskohtusse pöördumiseks ei ole vaidlustatud haldusakti õigusvastasus piisavaks põhjendatud huviks ning tuvastamiskaebuse rahuldamisega ei kaasneks käesoleval juhul kaebaja jaoks ka seoses võimaliku mittevaralise kahju nõudega mingisugust õiguslikku kasu või eelist, siis puudub kaebajal käesoleval juhul tuvastamisnõude rahuldamise eelduseks olev põhjendatud huvi.

14. Kuna apellatsioonkaebus jäetakse rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv) HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda.

Einar Vene Agu Timmi

Maili Lokk