3-07-881/46 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtukooseis

Kohtunik Tiina Pappel

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. novembril 2009. a, Tallinnas

Haldusasja number

3-07-881

Haldusasi

OÜ Bumiller (pankrotis) kaebus põllumajandusministri 30.

märtsi 2007. a käskkirja nr 102 tühistamise nõudes

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja – OÜ Bumiller (pankrotis)

Vastustaja – Põllumajandusminister

Asja läbivaatamise aeg

Kirjalikus menetluses

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata (HKMS § 26 lg 1 p 6).

2. Saata käesolev kohtuotsus menetlusosalistele e-posti teel.

Edasikaebamise kord

Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus selle avalikult teatavakstegemisest 27. novembrist 2009. a

arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul ehk

hiljemalt 28. detsembril 2009. k.a (HKMS § 31 lg 1, 4). Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse

lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSKÄIK

1. OÜ Bumiller (pankrotis) (edaspidi OÜ Bumiller) esitas 03.04.2004 Tallinna Halduskohtule

kaebuse põllumajandusministri 01.07.2004 käskkirja nr 183 tühistamiseks. Tallinna Halduskohtu

05.01.2007 kohtuotsusega haldusasjas nr 3-04-219 rahuldati OÜ Bumiller kaebus. 20.02.2007

esitas põllumajandusminister apellatsioonkaebuse Tallinna Halduskohtu 05.01.2007 kohtuotsuse

peale haldusasjas nr 3-04-219.

2. 25.01.2007 edastas Põllumajandusministeerium OÜ-le Bumiller kirja nr 12.1-2.1/154, milles

märgiti, et OÜ Bumiller põllumajandusdeklaratsiooni hakatakse uuesti läbi vaatama. OÜ Bumiller

palus teatada, kas Põllumajandusministeerium on jätkuvalt seisukohal, et OÜ Bumiller üleliigne

laovaru on määratud õigesti 01.04.2004 käskkirjaga nr 183 või on selles osas ümber otsustatud.

26.02.2007 kirjaga nr 12.1-1.2/154-2 vastas Põllumajandusministeerium kaebuse esitaja kirjale

ning selgitas, et on jätkuvalt seisukohal, et põllumajandusministri 01.07.2004 käskkiri 183 on

õiguspärane.

3. Põllumajandusministri 30.03.2007 käskkirjaga nr 102 otsustati jätta põllumajandusministri

01.07.2004 käskkiri nr 183 muutmata.

4. OÜ Bumiller esitas 02.05.2007 Tallinna Halduskohtule kaebuse põllumajandusministri

30.03.2007 käskkirja nr 102 tühistamise nõudes. Kuna käesolevas menetluses tehtud otsus sõltus

osaliselt ka sellest, millisele seisukohale asub kohus haldusasjas nr 3-04-219, esitas kaebuse esitaja

kohtule ka taotluse menetluse peatamiseks kuni haldusasjas nr 3-04-219 menetluse lõppemiseni.

5. Tallinna Halduskohtu 04.05.2007 kohtumäärusega võttis kohus eelnimetatud kaebuse

menetlusse. Vastustaja pidi esitama kohtule oma seisukoha kaebuses toodud seisukohtade osas ning

ka arvamuse menetluse peatamise taotluse kohta. Vastustaja ei vaielnud 11.06.2007 seisukohas

kaebuses esitatud menetluse peatamise taotlusele vastu. Tallinna Halduskohus peatas 12.06.2009

kohtumäärusega käesolevas haldusasjas menetluse kuni haldusasjas nr 3-04-219 tehtava

kohtuotsuse jõustumiseni.

6. Tallinna Ringkonnakohtu 05.07.2007 kohtuotsusega rahuldati Põllumajandusministeeriumi

apellatsioonkaebus ning tühistati Tallinna Halduskohtu 05.01.2007 otsus haldusasjas nr 3-04-219 ja

tehti uus otsus. Tallinna Ringkonnakohus jättis rahuldamata OÜ Bumiller kaebuse

põllumajandusministri 01.07.2004 käskkirja nr 183 tühistamiseks. Eelnimetatud kohtuotsus jõustus

07.08.2007.

7. Tallinna Halduskohtu 23.08.2007 kohtumäärusega uuendas kohus käesolevas haldusasjas

menetluse ning võttis haldusasja materjalide juurde haldusasja nr 3-04-219 toimiku.

8. Kuna menetluse käigus tõusetus käesolevas haldusasjas ning ka teistes analoogilistes üleliigse

laovaru temaatikat puudutavates haldusasjades küsimus siseriikliku õigusakti võimalikust

vastuolust Euroopa Liidu õigusega, siis pärast menetlusosaliste seisukohtadega tutvumist kõikides

asjades esitas Tallinna Halduskohus 28.11.2007 kohtumäärusega haldusasjas nr 3-07-902 Euroopa

Kohtule eelotsuse küsimused. Kohus peatas käesolevas haldusasjas 04.12.2009 kohtumäärusega

menetluse kuni Euroopa Kohtu lahendi jõustumiseni.

9. Euroopa Kohus (kolmas koda) tegi 04.06.2009 eelotsuse Tallinna Halduskohtu 28.11.2007

haldusasjas nr 3-07-902 määrusega esitatud eelotsuse taotluses kohtuasjas C-560/07 (Balbiino AS

versus põllumajandusminister ning Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu-tollikeskus). 18.06.2009

kohtumäärusega uuendas kohus käesolevas haldusasjas menetluse. Kuna menetlusosalised

nõustusid

haldusasja

lahendamisega

kirjalikus

menetluses,

määras

kohus

06.11.2009

kohtumäärusega kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aja.

KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT

10. Käskkiri on õigusvastane ning varasema käskkirja täiendavaks motiveerimiseks puudus alus.

Kuna põllumajandusministri käskkirja alusel koostab maksuhaldur ÜLTS alusel ettevõtjale

üleliigse laovaru tasu kohta maksuteate ning nõuab selle tasumist, siis on käskkiri maksuteatele

eelhaldusaktiks. Käskkirja õigusvastasus toob paratamatult kaasa ka üleliigse laovaru tasu ebaõige

määramise. Pärast Riigikohtu halduskolleegiumi 05.10.2006 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-33-06

ÜLTS regulatsiooni osas seisukohtade avaldamist on 25.01.2007 ÜLTS-i muudetud. Vaatamata

ÜLTS muudatustele ei olnud käskkirja muutmine (või selle uuesti samal kujul ja täiendavate

motiividega vastuvõtmine) võimalik.

11. Vastustaja andis ÜLTS § 23 lg 2 ja lg 4 sisu edasi moonutatult ning vääralt, viidates nendele

sätetele kui kaebuse esitaja suhtes üleliigse laovaru suuruse ja ülekandevaru uuesti määramist

tingivatele. ÜLTS § 23 lg 2 kohaselt ei toimu üleliigse laovaru ja ülekandevaru suuruse määramine

mitte igal juhul, vaid üksnes käitleja poolt täiendava deklaratsiooni esitamise korral. Kaebuse

esitaja ei esitanud täiendavat deklaratsiooni, mistõttu ei saanud vastustaja võtta vastu ka uut

käskkirja. Kaebuse esitaja tõlgendust kinnitab ka ÜLTS § 23 lg 3, mis kinnitab, et ÜLTS § 23 lg 2

kohaldamise eelduseks on täiendava deklaratsiooni esitamine käitleja poolt vastavalt ÜLTS § 27

lõikele 3 hiljemalt 01.03.2007. Põllumajandusministeerium ei saa hakata võtma ise täiendavat

haldusakti, kui varasema haldusmenetluse õiguspärasuse üle käib vaidlus. Kuivõrd üleliigse laovaru

suuruse määramine käskkirjaga oli toimunud enne 16.02.2007 jõustunud ÜLTS-i muudatusi, siis

tuli lähtuda ka sellel ajal kehtinud ÜLTS-is sätestatud tähtaegadest, st ÜLTS § 10 lg 1 kohaselt pidi

ülekandevaru ja üleliigse laovaru suurus olema määratud 31.10.2004.

12. Käskkiri tuleb tühistada selle ebapiisava motiveerituse tõttu. Haldusmenetluse seaduse (HMS)

§ 54 kohaselt peab õiguspärane haldusakt olema antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel

kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastama

vorminõuetele. HMS § 56 lg 1 sätestab täiendava nõudena, et kirjalik haldusakt ja soodustava

haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud; sama paragrahvi lõike 2

kohaselt tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus.

Käskkirjas on viidatud ÜLTS § 6 lg-le 2, mille kohaselt pidi kaebaja tõendama, et 01.05.2004

tema valduses oleva põllumajandustoote laovaru suurus on vastavuses tema tavapäraselt

toodetava, müüdava, muul viisil tasu eest või tasuta üleantava või soetatava põllumajandustoote

laovaru suurusega. Kaebuse esitaja esitas sellekohased selgitused Põllumajandusministeeriumile

ning ka käskkirjas on neile viidatud. Sellest hoolimata asus vastustaja seisukohale, et kaebuse

esitaja tegutsemise lühikese aja ning esitatud andmete alusel ei ole võimalik kindlaks teha laovaru

suuruse vastavust tavapärasele laovaru suurusele. Samas on käskkirjas märgitud, et

Põllumajandusministeerium ei pea kaebuse esitaja poolt esitatud põhjendusi laovaru tekkimiseks

piisavaks, mistõttu kogu laovaru on loetud üleliigseks laovaruks. Käskkirjas ei ole märgitud, miks

vastustaja ei arvesta kaebuse esitaja põllumajandustoodete deklaratsioonis esitatud selgitustega, et

ta on kokku tarninud Leetu töötlemiseks umbes kuue kuu jooksul ligi kolm ja pool korda enam

suhkrut kui kaebuse esitajal oli laos 30.04.2004. Kaebuse esitaja esitas vastustajale dokumendid

suhkru müümise kohta Tallinna Halduskohtu haldusasja nr 3-04-219 menetluse raames, kuid

vastustaja ei arvestanud nimetatud dokumente üldse, asudes seisukohale, et kaebuse esitaja ei olegi

suhkrut müünud.

13. Kaebuse esitaja ei nõustu vastustaja kitsendava käsitlusega, et tegevus väljaspool Eestit ei tule

üleliigse laovaru määramisel arvesse võtta. Euroopa Komisjoni määrusest nr 60/2004 ega ka

ÜLTS-ist ei tulene, et põllumajandusminister peaks arvestama üksnes käitleja majandustegevusega

Eesti Vabariigis. Kui nõustuda vastustaja seisukohaga, tooks see kaasa tagajärje, mis oleks

vastuolus Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklis 12 sätestatud põhiõigusega, st võttes arvesse

vaid isiku majandustegevust ühes EL liikmesriigis (näiteks Eestis) diskrimineeritakse isikuid, kelle

majandustegevus leiab aset ka mõnes teises EL liikmesriigis (näiteks kui ettevõtjal oleks filiaal

Leedus). Selline tõlgendus oleks vastuolus nii Euroopa Liidu õigusega kui ka sellest tulenevalt

Põhiseadusega. ÜLTS muudatused, eelkõige ÜLTS § 7 lg 2, ei ole kooskõlas Riigikohtu juhistega

haldusasjas nr 3-3-1-33-06, kuna Riigikohtu seisukoht oli, et paindlikum regulatsioon kui käitlejale

soodsam, on võimalik kehtestada ka tagasiulatuvalt. ÜLTS muudatused, eelkõige ÜLTS § 7 lg 2

muudatuse näol ei ole tegemist paindlikuma regulatsiooniga, mis oleks käitlejatele soodsam.

Seetõttu ei saanud nimetatud regulatsiooni tagasiulatuvalt kehtestada. ÜLTS muudatuste

tagasiulatuv kehtestamine on vastuolus Põhiseaduse § 10 tuleneva õigusriigile omase õiguspärase

ootuse põhimõttega. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis 05.10.2000

lahendis nr 3-4-1-8-2000, et …selline olukord tekitab ettevõtjas kindlusetuse oma käitumisviisi

määramisel, sest riigihangete teostamise korda ei ole võimalik täies mahus järgida ja on ebaselge,

milline käitumisviis on õiguspärane. Järelikult on Konkurentsiseaduse § 18 lg 1 p 3 umbmäärane

ega ole kooskõlas Põhiseaduse § 13 lg-st 2 tuleneva õigusselguse põhimõttega. Põhiseaduse

viidatud sätte alusel peab seadus kaitsma igaühte riigivõimu omavoli eest.

14. ÜLTS § 7 lg 2 sõnastus, mille kohaselt, kui see on vajalik Euroopa Komisjoni määruse

1972/2003/EÜ või Euroopa Komisjoni määruse 60/2004/EÜ eesmärgi saavutamiseks, on käitleja

põllumajandustoote kogu üleliigne laovaru sedavõrd ebaselge ja umbmäärane, et see ei kaitse

isikuid riigivõimu omavoli eest. Sisuliselt piisaks nimetatud sätte alusel pelgalt haldusorgani

väitest, et esineb vajadus saavutada Euroopa Komisjoni määruse 60/2004/EÜ eesmärk, et tuua

kaasa isikule miljonitesse kroonidesse ulatuv maksukoormus. Isikutel ei ole võimalik ette nähta

ning mõistatada, kas nende majandustegevus on kooskõlas Euroopa Komisjoni määruse

60/2004/EÜ eesmärgiga või mitte. Juhul kui kohus leiab, et ÜLTS § 7 lg 2 on käesoleva vaidluse

seisukohalt asjassepuutuv norm, siis taotleb kaebuse esitaja selle tunnistamist Põhiseaduse §-ga 10

ja §-ga 13 vastuolus olevaks. Isegi juhul kui ÜLTS § 7 oleks kohaldatav, on kaebuse esitaja

esitanud haldusasja nr 3-04-219 raames piisavalt dokumente, tõendeid ja põhjendusi, et tõendada,

miks oli kaebuse esitaja laovaru näol tegemist tavapärase laovaruga. Põllumajandusminister ei ole

käskkirja vastuvõtmisel analüüsinud ühtegi kaebuse esitaja poolt viidatud dokumenti ega

põhjendanud, miks ta ei nõustu kaebuse esitaja seisukohtadega. Käesolevas haldusasjas ei ole

takistatud tuginemine eraõigusliku isiku vastu määruste nr 1972/203 ja nr 60/2004 nende sätete

osas, mis on ÜLTS-iga üle võetud. Eelnimetatud määruste ÜLTS-iga ülevõtmata sätete

kohaldamine on põhjendatud alles pärast seda, kui määrused on nõuetekohaselt eesti keeles

Euroopa Liidu Teatajas avaldatud.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

15. ÜLTS-i muudeti Riigikohtu halduskolleegiumi 05.10.2006 otsusest asjas nr 3-3-1-33-06

tulenevalt. Riigikohtu hinnangul oli võimalik ÜLTS Euroopa Liidu õigusega kooskõlla viia ja

kehtestada käitlejale soodsamalt tagasiulatuvalt. Seoses ÜLTS-i muutumisega tuli uuesti läbi

vaadata käitlejate põllumajandustoote deklaratsioonid, et vajaduse korral kohaldada nende

ülekandevaru määramisel soodsamaid sätteid. Selleks tuli läbi viia haldusmenetlus. Käitlejat

teavitati muudatustest võimalikult aegsasti Põllumajandusministeeriumi kirjadega. Kuivõrd

põllumajandustoodete

ülekandevaru

ja

üleliigse

laovaru

määramise

alused

muutusid

tagasiulatuvalt (ja seejuures käitlejale soodsamas suunas), siis ei ole täpne väita, et

põllumajandusministril puudus pädevus 30.03.2007 vaidlustatud käskkirja anda. Selleks tuli

põllumajandusministrile ÜLTS uuest redaktsioonist (§ 10 lg 2 ja § 23 lg 2) otsene kohustus.

Eelnevat on selgitatud ka Põllumajandusministeeriumi 25.01.2007 kirjas nr 12.1-2.1/154. Vastava

tõlgenduse õigsust kinnitab ka Riigikogu rahanduskomisjoni seletuskiri ÜLTS muutmise seaduse

eelnõu 1030 SE II juurde. 2004. a kehtestatud ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramise

käskkirjad vaidlustanud isikute põllumajandustoote deklaratsioonide uuesti läbivaatamine ja

võimaluse korral nende suhtes soodsamate sätete tagasiulatuv kehtestamine on põhjendatud ja

õiguspärane. ÜLTS § 23 laiendamise osas on ka Riigikogu rahanduskomisjon olnud eelnõu

seletuskirjas seisukohal, et ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramine tagasiulatuvalt on

õiguspärane isikute suhtes, kes on ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramise otsuse kohtus

vaidlustanud.

16. OÜ Bumiller (pankrotis) on olnud teadlik vaidlustatud käskkirja andmise põhjustest ja

asjaolust, et tema põllumajandustoote deklaratsioon vaadatakse uuesti läbi. Seda on selgitatud

Põllumajandusministeeriumi kirjades, kus on OÜ-le Bumiller (pankrotis) selgitatud ka selle

menetluse põhimõtteid ning mõju. Haldusorganil on igal ajal, ka juhul kui haldusmenetluse

õiguspärasuse üle käib vaidlus kohtus, õigus haldusakti õiguspärasust omal algatusel kontrollida ja

vajaduse

korral

muuta.

Kuivõrd

põllumajandusministri

01.07.2004

käskkirja

nr

põllumajandusministri 30.03.2007 käskkirjaga nr 102 ei muudeta (vastav seisukoht on väljendatud

käskkirja punktis 1), ei ole põhjendatud arvamus, et täiendavalt on põhistatud varasemat haldusakti.

Seega on põllumajandusministri 30.03.2007 käskkiri nr 102 õiguspärane. ÜLTS muutmise

seadusega on ÜLTS-ist kõrvaldatud Riigikohtu viidatud puudused. ÜLTS 16.02.2007 jõustunud

redaktsiooni kohaselt on Riigikohtu poolt nimetatud puudus ÜLTS-s kõrvaldatud § 10 lõike 2

asjakohase täpsustusega. Ülekandevaru veelgi paindlikumaks määramiseks täiendati seaduse § 23

lõigetega 2 kuni 4, mille kohaselt võetakse arvesse ka pärast 01.05.2004 jätkunud tootmis-,

töötlemis- või müügimahu kasvu. Eespool nimetatud soodsamaid sätteid rakendati tagasiulatuvalt.

Riigikohus ei ole oma otsuse resolutiivosas teinud otsust ÜLTS § 6 lõike 2 kohta. Käesoleva

haldusasja asjaolud on oluliselt erinevad kui kõnealuses Riigikohtu halduskolleegiumi lahendis

ning seetõttu ei saa kohaldada Riigikohtu halduskolleegiumi lahendis leitut. HKMS kohaselt on

Riigikohtu otsus kohtule kohustuslik üksnes piiratud juhtudel. HKMS § 71 kohaselt on Riigikohtu

üldkogu otsus seaduse tõlgendamisel ja kohaldamisel kohustuslik Riigikohtu kolleegiumidele ja

erikogudele, kuni üldkogu ei ole teinud teistsugust otsust. HKMS § 74 kohaselt on Riigikohtu

lahendi seisukohad seaduse tõlgendamisel ja kohaldamisel kohustuslikud asja uuesti läbivaatavale

kohtule. Käesoleval juhul ei ole tegemist ühegagi HKMS-s sätestatud juhtudest, mil Riigikohtu

otsus on kohtule kohustuslik.

17. ÜLTS uus redaktsioon ei pannud OÜ Bumiller (pankrotis) halvemasse olukorda võrreldes

varasema olukorraga. Seetõttu ei ole ÜLTS § 7 lõige 2 vastuolus põhiseadusega. OÜ-le Bumiller

määrati ülekandevaru ja üleliigne laovaru 01.07.2004 käskkirjaga nr 183. Käesolevas haldusasjas

vaidlustatud käskkirjaga tehti kindlaks, et selle käskkirja muutmise asjaolusid ei esine. Käitleja

olukord ei muutunud vaidlustatud käskkirja andmisega, vaid jäi samaks, kui oli enne käskkirja

andmist. Seega on alusetu kaebuse esitaja väide, nagu oleks ÜLTS uue redaktsiooni kehtestamine

pannud ta võrreldes varasemaga halvemasse olukorda. OÜ Bumiller kogu suhkru laovaru 2004.

aasta 1. mail määrati üleliigseks laovaruks ÜLTS § 10 lõikes 1 selleks põllumajandusministrile

antud pädevusega, analüüsides tema majandustegevust ÜLTS § 6 lõikes 2 sätestatud metoodika

kohaselt ja lahtudes ÜLTS ja määruse 60/2004 eesmärgist. ÜLTS § 7 lõige 2 kehtestati, et kinnitada

ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramise rakenduspraktikat (anda põllumajandusministrile

seaduse tasemel selgesõnaline pädevus kogu laovaru üleliigseks laovaruks määramiseks), ÜLTS § 7

lõike 2 puhul ei nähtud ette selle tagasiulatuvat jõustamist ega rakendamist. Vaidlusalune käskkiri

on piisavalt motiveeritud. Esiteks on üldiselt teada riikide territoriaalsuspõhimõte: iga riik valitseb

oma territooriumil, st Eesti Vabariigi seadused reguleerivad Eesti Vabariigi territooriumil

toimuvaid tegevusi. Teiseks kehtib isikute, kaupade ja teenuste vaba liikumise põhimõte Euroopa

Liidus (Euroopa Liidu liikmesriikide vahel). OÜ Bumiller tegevus Leedu Vabariigis toimus enne

Eesti Vabariigi ja Leedu Vabariigi Euroopa Liiduga liitumist. Ettevõtja suhtes koostatava

haldusakti põhjendamiskohustus ei peaks hõlmama üldiselt teadaolevate õiguspõhimõtete

selgitamist. Selleks on võimalik ettevõtjal pöörduda õigusteenust osutava isiku poole. Vaidlustatud

käskkiri anti üksnes ÜLTS § 10 lõikes 2 sätestatud müügimahu kasvu osas tuvastatud asjaolust

lähtuvalt (müügimahu kasvu 2004. aasta 1. maile eelnenud ajal ei esinenud) ja selle asjaolu kohta

(kuna müügimahu kasvu 2004. aasta 1. maile eelnenud ajal ei esinenud ei ole alust ega vajadust

põllumajandusministri 01.07.2004 käskkirja nr 183 muutmiseks).

18. Käskkirjast nähtub üheselt, et OÜ-l Bumiller muud tegevust peale 2004. a aprillis Eestisse

9 337 070 kilogrammi suhkru sissevedamist enne 30.04.2004 ei toimunud ning seetõttu ei esine

käitleja puhul ÜLTS § 10 lg 2 sätestatud ülekandevaru suurendamise asjaolu. Seega on käskkiri nii

õiguslike kui ka faktiliste alustega põhjendatud. Seisukohad, millest vastustaja ülekandevaru ja

üleliigse laovaru määramisel 01.07.2004 käskkirjas nr 183 lähtus, on üksikasjalikult toodud

haldusasjas nr 3-04-219 esitatud materjalides. Kokkuvõtvalt on põhimõte järgmine: ülekandevaru

määramisel tuleb alati lähtuda konkreetse käitleja tegevusest (arvestada tema majandustegevuse

eripära) ning üleminekumeetmete rakendamise (ehk üleliigsete laovarude kindlakstegemise)

eesmärgist, sest nii käitleja ülekandevaru määrates (selle määramise õigsust hinnates) kui ka

õigusakti tõlgendades peab liikmesriik (koos oma ametkondlike väljendusega kõigis kolmes

võimus) järgima Euroopa Komisjoni määruse 60/2004 eesmärki ja selles sätestatut. Määruse

60/2004 eesmärk on võrdsete konkurentsitingimuste tagamiseks ühenduse ettevõtjatele Euroopa

Liidu ühisturul pärast Euroopa Liidu laienemist, et vältida üleliigsete laovarude uutesse

liikmesriikidesse kogumisest tingitud konkurentsi moonutamist, suhkrusektori turgude häirete riski

ja spekulatiivset tulu. Spekulatsioonina käsitletakse põllumajandustoodete kogumist uude

liikmesriiki (enne liitumist) ja nende müümist või kasutamist oma majandustegevuses ühisturul

pärast liitumist. Saadud konkurentsieelise neutraliseerimiseks tuleb maksta tavapärasest suurema

põllumajandustoote laovaru eest, st üleliigse laovaru eest tasu. ÜLTS oli ettenähtud korras

avaldatud ning käesolevas haldusasjas ei tugineta kaebaja kui eraõigusliku isiku vastu määruste

1972/2003 ja 60/2004 sellistele sätetele, mida ei ole ÜLTS-iga üle võetud. Vastustaja hinnangul

eeldab eraõiguslike isikute vastu tuginemine õigusaktis sätteid, millega pannakse isikutele

kohustusi või kehtestatakse nende tegevuse suhtes piiranguid. Üleliigsete laovarude

kindlakstegemiseks pandi ÜLTS-iga isikule kohustus esitada põllumajandustoote deklaratsioon ja

üleliigse laovaru tuvastamise korral, kohustus maksta selle eest tasu. Seega tulenesid kaebuse

esitaja kohustused ÜLTS-ist mitte määrustest 1972/2003 või 60/2004. Ka Euroopa Kohus leiab

otsuses asjas C-560/07 (Balbiino), p 31, et Eestis paneb eraõiguslikele isikutele kohustusi ÜLTS,

kuna Eesti Vabariik on sellega kehtestanud põllumajandustoodete üleliigse laovaru tasu ja

määranud kindlaks selle arvutamise viisi.

19. Määruste 1972/2003 ja 60/2004 sätted on ÜLTS-iga üle võetud. Euroopa Liidu õiguse

ülevõtmise üheks õiguspäraseks abinõuks on ka selle määruse sättele otseviite tegemine. Määruste

1972/2003 ja 60/2004 sätted, millele ÜLTS-s viidatakse, on ÜLTS-s ettenähtud meetmete

rakendamiseks vajaliku abistava ja selgitava iseloomuga (põllumajandustoote mõiste,

põllumajandustoodete KN koodid, suhkru turult kõrvaldamise viis, üleliigse laovaru tasu määr).

ÜLTS-s tehtud viited määruste 1972/2003 ja 60/2004 sätetele aitavad isikul paremini mõista ja

täita ÜLTS-ga talle pandud kohustusi. Nende eesmärgiks on aidata kaasa seaduse paremini ja

üheselt mõistetavusele, kuna teatavasti määruse, kui otsekohalduva õigusakti, sätete

ümberkirjutamist siseriiklikku õigusakti tuleb vältida. Kaebuse esitaja põllumajandustoote

ülekandevaru

ja

üleliigse

laovaru

kindlaksmääramiseks

ÜLTS

kohaselt

esitatud

põllumajandustoote

deklaratsiooni

alusel

viidi

läbi

nõuetekohane

haldusmenetlus.

Haldusmenetluse seaduse § 36 lõike 1 kohaselt on haldusorgan kohustatud taotleja soovi korral

selgitama talle kõiki haldusmenetlusega seonduvaid asjaolusid, mh täpsustatakse, milliste toodete

puhul on vajalik põllumajandustoote deklaratsiooni esitamine, selgitades seda suuliselt või

kirjalikult ning antakse talle asjakohased Euroopa Liidu eestikeelsed õigusaktid. Seega oli

haldusorgani tegevusega tagatud isikule ÜLTS-ga pandud kohustuste täitmiseks kogu vajalik

teave.

Eesti

seadustes

kasutatakse

viitamist

mitmesugustele

dokumentidele,

mille

avaldamisnõuded ei ole Eesti seadustega samaväärsed. Näiteks tehnilise normi ja standardi seaduse

kohaselt võib viidata standardile. Selline viide võib olla ka kohustuslik. Standard on isikule

kättesaadav standardiorganisatsiooni kaudu tasu eest. Samuti viidatakse seadustes ka arengukavale

või strateegiale, mis on avaldatud üksnes asjaomase asutuse veebilehel. Õigusakti sättes

dokumendile, mille avaldamine ei ole samaväärne õigusaktiga, viitamist kasutatakse ka Euroopa

Liidu õigusaktides. Näiteks nn uue lähenemisviisi direktiivides on loobutud toote suhtes esitatavate

nõuete üksikasjalikust sätestamisest ja selle asemel kasutatakse viitamist asjakohasele standardile,

mis nagu eespool juba märgitud, on isikule kättesaadav üksnes standardiorganisatsiooni kaudu ja

tasu eest.

20. Kohtuotsusest Skoma-Lux tuleneva põhimõtte rakendamine võib kõne alla tulla üksnes juhul,

kui Euroopa Kohtu antavate Euroopa Liidu õiguse tõlgenduste abil jõutakse järeldusele, et Eesti

õigus on Euroopa Liidu õigusega jätkuvalt vastuolus ja tuleb jätta kohaldamata. Riigikohus märkis

07.05.2008 määruses (p 41) kohtuasjas 3-3-1-87-07 (OÜ Altromax Grupp), et täpsustamist vajaks

Euroopa Kohtu 11.12.2007 otsus kohtuasjas C-161/06 (Skoma-Lux), kuna see võib osutuda

relevantseks ka Eesti kohtute menetluses olevate nn üleliigse laovaru tasu asjade lahendamisel.

Samas viitab Riigikohus määrusele (07.05.2008 asi nr 3-3-1-86-07, AS Maag Piimatööstus, p 50)

ja leiab, et Skoma-Lux lahendi rakendamine võib kõne alla tulla üksnes juhul, kui Euroopa Kohtu

antavate Euroopa Liidu õiguse tõlgenduste abil jõutakse järeldusele, et Eesti õigus on Euroopa

Liidu õigusega jätkuvalt vastuolus ja tuleb jätta kohaldamata. Riigikohus leiab, et sellisel juhul

võib reeglina vahetult kohaldatavale Euroopa Liidu määrusele, nt Euroopa Komisjoni määrusele

60/2004 ja selle alusel antud vaidlustatud haldusaktile laieneda Euroopa Kohtu 11.12.2007 otsuses

kohtuasjas C-161/06 viidatud Euroopa Liidu Teatajas liikmesriigi keeles õigeaegselt avaldamata

Euroopa Liidu määruste üksikisikule kohaldatavuse keeld. ÜLTS-s ettenähtud meetmete kooskõla

määrustega 1972/2003 ja 60/2004 on Euroopa Kohtu lahendiga asjas C-570/07 (Balbiino) kindlaks

tehtud. Euroopa Kohus täpsustab 29.10.2009 eelotsusega asjas C-140/08, et siseriikliku kohtu

ülesanne on kontrollida, kas ja millises ulatuses oli asjakohase põllumajandustoote KN kood enne

määruse 1789/2003 Euroopa Liidu Teatajas eesti keeles avaldamist siseriiklikku õigusesse üle

võetud. Euroopa Kohus rõhutab, et üle võtmine peab olema toimunud nii, et isikutel oli võimalik

tutvuda selle koodi sisu ja struktuuriga. Ka käesolevas asjas võib tõusetuda KN koodide Euroopa

Liidu Teatajas eesti keeles avaldamise küsimus, kuna põllumajandustoodete KN koode ei olnud

sätestatud ÜLTS-s ega ministri määruses. KN koodide üle võtmine on Eestis toimunud nii nagu

Euroopa Kohus rõhutab: isikutel oli võimalik tutvuda selle koodi sisu ja struktuuriga, kuna Eestis

kehtis Euroopa Liidus kehtiva kaupade nomenklatuuriga kooskõlas olev nomenklatuur alates 1993.

aasta 1. aprillist. Vabariigi Valitsuse 16.03.1993 määruse nr 72 “Ühtse kaupade nomenklatuuri

kasutuselevõtmise kohta” punkti 4 kohaselt pandi Tolliametile ja Statistikaametile kohustus võtta

1. aprillist 1993. a. kasutusele Eesti kaupade nomenklatuur, mis tugineb Harmoniseeritud süsteemi

konventsioonile ning Euroopa Majandusühenduse 23. juuli 1987. a määrusega nr. 2658/87

kinnitatud “Euroopa Majandusühenduse kombineeritud tariifide ja statistika nomenklatuurile”.

Eesti kaupade nomenklatuur oli kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrusega ja see kehtis kuni 2004.

aasta 1. maini.

21. ÜLTS § 14 lg-tes 2 ja 3 on kehtestatud üleliigse laovaru tasu määrana vastavalt määrustes

1972/2003 (artikkel 4 lg 3) ja 60/2004 (artikkel 6 lg 3 p 3) sätestatud määrad. Antud määruste

kohaselt on tasu määraks 1. mail 2004 kohaldatava erga omnes imporditollimaksu määr.

Imporditollimaksu määrad olid 01.05.2004 seisuga üle võetud ka Eesti õigusesse ning saanud

siseriikliku õiguse lahutamatuks osaks. Nimelt sätestati alates 01.05.2004 jõustunud tolliseaduse §

1 lg-s 3, et ühenduse õigusaktidest tulenevad impordi- ja eksporditollimaksud sisalduvad EÜ

Nõukogu määruses 2658/87/EMÜ tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku

kohta. Ühenduse tollitariifistik (sh ka maksumäärad) sisaldub täies ulatuses Eesti tollitariifistikus,

mida

hallatakse

elektroonselt

(kättesaadav

MTA

veebilehel

aadressil

https://vaarikas.emta.ee/emts/index.jsp) ning millele on antud õiguslik tähendus (TS §-d 23, 24,

Vabariigi Valitsuse 26.04.2004 määrus nr 133 “Eesti tollitariifistiku haldamise kord”). Seega olid

nii KN koodid, millega määrati kindlaks üleliigse laovaru tasuga maksustatavad tooted, kui ka

vastavad maksumäärad nõuetekohaselt Eesti õigusesse üle võetud. OÜ Bumiller (pankrotis) oli

täiesti teadlik üleliigsete laovarude määramisest ja selle aluseks olevatest õigusaktidest. Seda

tõendavad selgelt ja üheselt käesoleva haldusasja ja ka sellele eelnenud Tallinna Halduskohtu

menetluses olnud haldusasja 3-04-219 materjalid, millest nähtub, et kaebaja esitas nõuetekohase

põllumajandustoote deklaratsiooni enda valduses olnud suhkru kohta ning vaidlustas tema kohta

koostatud haldusaktid põhjusel, et need ja nende andmise aluseks olnud ÜLTS ei olnud kooskõlas

komisjoni määrusega 60/2004. Euroopa Kohtu 29.10.2009 eelotsuses asjas C-140/08 (Rakvere

Lihakombinaat, resolutiivosa p 3) on veelkord rõhutatud kohtuasjas C-560/07 (Balbiino) leitut:

Euroopa Liidu õigusega ei ole vastuolus ettevõtja üleliigse laovaru maksustamine ka siis, kui

ettevõtja tõendab, et ta selle laovaru turustamisest pärast 1. maid 2004. a kasu ei saanud

(põllumajandustoote hind ei muutunud).

22. Vastustaja on Tallinna Halduskohtu menetluses olnud haldusasja 3-04-219 materjalide hulka

esitanud oma seletustes küllaldaselt andmeid selle kohta, et suhkru hind pärast Euroopa Liiduga

liitumist tõusis oluliselt. Käitleja tegevus (odavama hinnaga põllumajandustoote suure laovaru

soetamine vahetult enne liitumist) vastab üheselt ja ilmselgelt konkurentsi kahjustavale tegevusele

Euroopa Komisjoni määruse 60/2004 tähenduses (arvestades sellise tegevuse tingimusi, juriidilist

ja majanduslikku olukorda). Vastustaja on haldusasjas 3-04-219 selgitanud, et OÜ Bumiller

(pankrotis) kasutas kaubavahetuse ümbersuunamist. Tema üleliigne suhkru laovaru on tekkinud

suhkru vahendamisel Valgevenest Leetu. Enne Leedu Vabariigi liitumist Euroopa Liiduga 1. mail

2004. a Eesti Panga ametliku kursi järgi 1 LTL = 4,53158 EEK. Erinevalt Eesti Vabariigist oli

Leedu Vabariik enne liitumist Euroopa Liiduga kehtestanud suhkru importimisele tollimaksu.

Leedu tollitariif suhkrule oli enne liitumist minimaalselt 7,6 EEK/kg ja üldiselt 87%. See tähendas,

et suhkru jaehind Leedus oli enne liitumist Euroopa Liiduga 14,3 - 14,5 EEK/kg. Eestis oli suhkru

jaehind samal ajal 6,00-7,00 kr/kg. Eesti Statistikaameti andmete kohaselt oli 2003. aastal Eestisse

imporditud suhkru keskmine hind oli 3,36 kr/kg ning ajavahemikul 2004. a jaanuarist kuni aprillini

3,23 kr/kg. Pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga tõusis suhkru impordihind ajavahemikul 2004. a

maist kuni oktoobrini ja oli 10,70 kr/kg ehk oli üle 3 korra kõrgem eelneva perioodi keskmisest.

Pärast Eesti Euroopa Liiduga liitumist ajavahemikus maist detsembrini oli suhkru jaehind Eestis

16,12-16,79 kr/kg (Eesti Konjunktuuri Instituut, “Hinnainfo” 1-12 2003, 2004). Enne liitumist oli

võimalik soetada suures koguses varusid, mille ühikuhind oli oluliselt madalam Euroopa Liidu

siseturu hinnast, st maailmaturu hinnaga. Varude turustamine pärast Euroopa Liiduga liitumist

toimub aga juba Euroopa Liidu turuhinnaga, s.o maailmaturuhind + Euroopa Liidu tollimaks

(näiteks: pärast 2004. aasta 1. maid oli Eestis suhkru hind kaupluses ~20 EEK/kg. Samas oli

tegemist veel enne liitumist soetatud suhkruga, mis eelmisel päeval maksis poes ~6 EEK/kg.

Kasum kilolt 20-6=14 EEK/kg). Järelikult ei olnud suhkru Leetu toimetamine enne liitumist

kasulik. Küll aga pärast liitumist. Vastasel korral olnuks ilmselt majanduslikult otstarbekam

transpordikulude vähendamiseks viia Leedus töötlemiseks kavandatud suhkur kohe töötlemiskohta

ehk Leedu Vabariiki, mitte Eestisse. 30. aprillil 2004. aastal deklareeris OÜ Bumiller (pankrotis)

Eestis vabasse ringlusse 120 vagunit (7 614,47 tonni) Valgevene päritoluga suhkrut ning juba 1.

mail 2004. a saatis sellest 100 vagunit ning 5. mail 2004. a 20 vagunit suhkrut Leetu. Selline

tegevus tõendab üheselt, et OÜ Bumiller (pankrotis) oli teadlik kaubavahetuse ümbersuunamisest

ja sellega kaasnevast tulust ning tõi kõnealuse suhkru Eestisse spekulatsiooni eesmärgil. Kohus

peaks käesoleva haldusasja lahendamisel lähtuma nendest samadest Euroopa Kohtu eelotsuses

asjas C-140/08 (Rakvere Lihakombinaat) väljendatud põhimõtetest, mis rõhutavad, et asi tuleb

lahendada sisuliselt, mitte õigusaktide avaldamise asjaolust lähtuvalt.

KOHTU PÕHJENDUSED

23. Laovaru tasu puudutavates kohtuasjades on kohus küsinud Euroopa Kohtult eelotsust kohtuasjas

C-560/07: Balbiino ning kohtuasjas C-140/08: Rakvere Lihakombinaat. Mõlemas kohtuasjas pidas

Euroopa Kohus enne eelotsusetaotluses esitatud üleliigse laovaru tasu seaduse tõlgendamist

puudutavatele küsimustele vastamist vajalikuks käsitleda sissejuhatava küsimusena ettevõtjate

väiteid, mille kohaselt ei saa nende vastu tugineda Euroopa Komisjoni määrustele 60/2004 ja

1972/2003, mis reguleerivad üleminekumeetmeid vastavalt suhkru ja teiste põllumajandustoodete

sektoris põhjusel, et Eesti Euroopa Liiduga ühinemise kuupäevaks ei olnud need Euroopa Liidu

Teatajas eesti keeles avaldatud. Euroopa Kohus pidas mõlemas kohtuasjas vajalikuks teavitada kohut

sissejuhatava küsimusena määruste otsekohaldamise piirangutest füüsiliste ja juriidiliste isikute

suhtes sõltuvalt määruste Euroopa Liidu Teatajas avaldamise ajast ja keelest. Kohtuasjas C-560-07:

Balbiino leidis Euroopa Kohus järgmist:

„29. Kuigi eelotsusetaotluses seda küsimust ei esitata, tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu

teavitamiseks meenutada, et ühenduse institutsiooni aktile, nagu määrused nr 1972/2003 ja

nr 60/2004, ei saa liikmesriigis füüsiliste ja juriidiliste isikute vastu tugineda enne, kui viimastel on

olnud võimalik sellega tutvuda nõuetekohase avaldamise kaudu Euroopa Liidu Teatajas

(25. jaanuari 1979. aasta otsus kohtuasjas 98/78: Racke, EKL 1979, lk 69, punkt 15, ja eespool

viidatud kohtuotsus Skoma-Lux, punkt 37).

30. Euroopa Kohus on niisiis leidnud, et käesoleva otsuse punktis 3 mainitud ühinemisakti

artikkel 58 välistab selle, et kohustusi, mis sisalduvad ühenduse õigusnormides, mida ei ole

avaldatud Euroopa Liidu Teatajas uue liikmesriigi keeles, võiks kohaldada eraõiguslike isikute

suhtes vastavas liikmesriigis, ja seda ka juhul, kui need isikud oleksid saanud tutvuda nende

õigusnormidega muul viisil. Siiski ei mõjuta asjaolu, et ühenduse määrusele ei saa tugineda

eraõiguslike isikute vastu liikmesriigis, mille keeles seda ei ole avaldatud, kuidagi seda, et acquis

communautaire’i osana on selle määruse sätted alates ühinemisest asjaomastele liikmesriikidele

siduvad (eespool viidatud kohtuotsus Skoma-Lux, punktid 51 ja 59).

31. Algredaktsioonis ÜLTS-i vastuvõtmisega 7. aprillil 2004 täitis Eesti Vabariik määrustest

nr 1972/2003 ja nr 60/2004 tulenevad kohustused, kehtestades põllumajandustoodete üleliigse

laovaru tasu ja määrates kindlaks selle arvutamise viisi. Niisiis paneb ÜLTS Eestis kohustusi

eraõiguslikele isikutele hoolimata sellest, et eraõiguslike isikute vastu ei saa määrustele tugineda

enne, kui isikutel on olnud võimalik tutvuda nende määrustega nõuetekohase avaldamise kaudu

Euroopa Liidu Teatajas selle liikmesriigi keeles.

32. Seetõttu ei takista eespool viidatud kohtuotsusest Skoma-Lux tulenev põhimõte tugineda

eraõiguslike isikute vastu määruste nr 1972/2003 ja nr 60/2004 sellistele sätetele, mis on ÜLTS-iga

üle võetud. Mainitud põhimõttel võib siiski olla residuaalne kohaldamisala juhul, kui enne nende

määruste eesti keeles avaldamist tugineksid Eesti ametivõimud eraõiguslike isikute vastu määruste

sellistele sätetele, mida ei ole ÜLTS-iga üle võetud. Nagu rõhutas kohtujurist oma ettepaneku

punktis 40, on siseriikliku kohtu ülesanne vajaduse korral tõlgendada ÜLTS-i, et kontrollida selliste

asjaolude esinemist.“

24. Euroopa Kohtu eeltoodud otsusest saab järeldada, et Euroopa Komisjoni määruse nr. 60/2004

sätete otsekohaldamine kaebuse esitaja suhtes on võimalik ja lubatav, kuid selleks peavad määruse

sätted olema nõuetekohaselt eesti keeles avaldatud. Seega tuleb kohtul käesolevas vaidluses

kõigepealt kontrollida, kas Põllumajandusministeerium on vaidlustatud haldusakti andmisel

tuginenud kaebuse esitaja vastu Euroopa Komisjoni määruse nr. 60/2004 sellistele sätetele, mis ei

olnud Eesti Euroopa Liiduga ühinemise ajaks 1. mail 2004. a eesti keeles avaldatud. Käesolevas

haldusasjas

vaidlustatud

käskkirja

p-ga

on

põllumajandusminister

jätnud

muutmata

põllumajandusministri 1. juuli 2004. a käskkirja nr. 183 „OÜ Bumiller suhkru ülekandevaru ja

üleliigse laovaru määramine“ põhjusel, et OÜ Bumiller (pankrotis) põllumajandustoote

deklaratsioonist ja haldusasja nr. 3-04-219 materjalidest ei nähtu ÜLTS § 10 lõikes 2 sätestatud

ülekandevaru suurendamise asjaolu ning käitleja ei esitanud põllumajandustoote deklaratsiooni

suhkru käitlemise kohta ajavahemikul 2004. aasta 1. maist kuni 2006. aasta 1. maini. ÜLTS § 10 lg 2

(jõustus 16.02.2007) sätestas, et käitleja deklaratsioonis esitatud või sellele lisatud põhjendatud

taotluse korral, milles sisalduvad asjaolud on dokumentaalselt tõendatud, võetakse ülekandevaru ja

üleliigse laovaru suuruse määramisel arvesse käitleja tootmis-, töötlemis- või müügimahu kasvu,

põllumajandustoote lõppvalmimistähtaega, asjaolu, et laovaru on tekkinud enne 2003. aasta

kolmandat kvartalit, ekspordi- või müügimahu vähenemist käitlejast mitteolenevatel asjaoludel või

muid käitlejast mitteolenevaid asjaolusid. Käitleja tootmis-, töötlemis- või müügimahu kasvu võib

arvesse võtta juhul, kui see on toimunud eelneva aasta jooksul ja see kajastub käitleja viimase poole

aasta majandustulemustes. Sellisel juhul võib käitleja ülekandevaru suurust suurendada võrdeliselt

tootmis-, töötlemis- või müügimahu protsentuaalse kasvuga.

25. Vaidlus puudub selle üle, et Tallinna Ringkonnakohtu 5. juuli 2007. aasta kohtuotsusega

haldusasjas nr. 3-04-219 rahuldati Põllumajandusministeeriumi apellatsioonkaebus, tühistati

Tallinna Halduskohtu 05.01.2007 otsus ja tehti uus otsus, millega jäeti OÜ Bumiller (pankrotis)

kaebus põllumajandusministri 01.07.2004 käskkirja nr. 183 tühistamiseks rahuldamata. Kuna OÜ

Bumiller (pankrotis) Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebust ei esitanud, jõustus

otsus 7. augustil 2007. a. Seega on põllumajandusministri 1. juuli 2004. aasta käskkiri nr. 183 OÜ-le

Bumiller suhkru ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramise kohta kehtiv ning käskkirja

seaduslikkuse üle ei ole võimalik käesoleva haldusasja menetluses enam vaielda. ÜLTS § 4 sätestab:

„Üleliigse laovaru tasu (edaspidi laovaru tasu) on käitlejale pandud ühekordne avalik-õiguslik

rahaline kohustus, mis kuulub täitmisele käesolevas seaduses ettenähtud alustel, korras ja

tähtaegadel. Käitleja peab laovaru tasu maksma 2004. aasta 1. mai seisuga tema valduses oleva: 1)

põllumajandustoote, välja arvatud suhkur, üleliigse laovaru eest; 2) suhkru üleliigse laovaru eest,

mida ta ei ole seaduses ettenähtud tähtajal turult kõrvaldanud.“ Riigikohtu halduskolleegium leidis 5.

oktoobri 2006. a otsuses haldusasjas nr. 3-3-1-33-06 järgmist: „Kuivõrd üleliigse laovaru tasu on

avalik-õiguslik rahaline kohustus (ÜLTS § 4), mis laekub riigieelarvesse avalike ülesannete

täitmiseks (ÜLTS § 16) ja millel puudub vastutasu maksumaksja jaoks, on see vaadeldav riikliku

maksuna vastavalt Maksukorralduse seaduse §-s 2 toodud maksu mõistele“ (otsuse p 16).

Põhiseaduse § 113 kohaselt sätestab riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse

maksed seadus. PS § 113 kaitsealas on kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused, sõltumata

sellest, kuidas neid ühes või teises õigusaktis nimetatakse (Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a

otsus kohtuasjas nr 3-4-1-10-00, punkt 20). PS §-st 113 tulenev nõue, et avalik-õiguslik rahaline

kohustus peab olema sätestatud seadusega tähendab seda, et avalik-õigusliku rahalise kohustuse

elemendid peavad olema kindlaks määratud seaduses; nende elementide hulka võivad kuuluda

kohustuse tekkimise alus ja kohustatud subjekt, kohustuse suurus või selle kindlakstegemise

tingimused, tasumise või sissenõudmise kord ja muud kohustuse olemuslikud tunnused (Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. oktoobri 2009. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-14-09).

Teistes analoogilistes haldusasjades leidis Tallinna Halduskohus, et põllumajandustoote mõiste,

põllumajandustoodete KN koodid ning üleliigse laovaru tasu määr kujutavad endast üleliigse laovaru

tasu kui avalik-õigusliku rahalise kohustuse elemente, millega tutvumata ei ole isikul võimalik end

riigi rahaliste nõuete eest kaitsta ning oma tegevust vastavalt planeerida. Kohus asus ühtlasi

seisukohale, et kuivõrd Komisjoni määrus (EÜ) nr. 60/2004, millega sätestati suhkrusektori

üleminekumeetmed Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia

ja Slovakkia ühinemise tõttu avaldati Euroopa Liidu Teataja eriväljaande 3. peatüki 43. köites alles

2005. a 4. juulil ning ÜLTS teeb põllumajandustoote KN koodide ning üleliigse laovaru tasu määra

osas viited Komisjoni määrusele nr. 60/2004, ei olnud üleliigse laovaru tasu määramiseks

kohustuslikud elemendid nõuetekohaselt avaldatud ning vastustajal puudus seetõttu õigus eeltoodud

määrusele tugineda. Käesolevas haldusasjas eeltooduga analoogilist küsimust ei tõusetu, kuna

käesolevas haldusasjas vaidlustatud haldusaktiga kaebuse esitaja üleliigset laovaru ei suurendata

ning kaebuse esitajale üleliigse laovaru tasu ei määrata, seega ei saa rääkida ka kaebuse esitaja vastu

ÜLTS-iga ülevõtmata Komisjoni määruste kohaldamisest. ÜLTS § 10 lõikes 2 sätestatud

ülekandevaru suurendamist põhistavate asjaolude kindlakstegemine, mis võib kaasa tuua kaebuse

esitaja suhtes soodustava haldusakti andmise, ei ole seetõttu Euroopa Kohtu praktikaga, Eesti

Vabariigi põhiseadusega ega Euroopa Liidu õigusega vastuolus.

26. Kohus möönab, et kaebuse esitaja õigusi võib antud olukorras siiski rikkuda OÜ Bumiller suhkru

ülekandevaru suurendamata jätmine. Selles osas tuleb aga käskkiri jätta muutmata. ÜLTS § 23 lg 3

kohaselt tuleb käitlejal, kes soovib, et tema ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramisel võetakse

arvesse pärast 2004. aasta 1. maid toimunud tootmis-, töötlemis- või müügimahu ja laovaru kasvu,

esitada selle kohta põllumajandustoote deklaratsioon, mis sisaldab andmeid ajavahemikul 2004.

aasta 1. maist kuni 2006. aasta 1. maini tema valduses olnud põllumajandustoote tootmise, müümise,

muul viisil tasu eest või tasuta üleandmise või soetamise ning laovaru kohta. Vastav deklaratsioon

tuli esitada 2007. aasta 1. märtsiks. Kohus märgib, et selleks ajaks oli ka Komisjoni määrus nr.

60/2004 eesti keeles ametlikult avaldatud. Vaidlus puudub selle üle, et OÜ Bumiller (pankrotis) ei

esitanud ÜLTS § 23 lõike 3 alusel vastustajale vastavat deklaratsiooni. 16.02.2007 jõustunud ÜLTS

§ 10 lg 2 sätestab: „Käitleja deklaratsioonis esitatud või sellele lisatud põhjendatud taotluse korral,

milles sisalduvad asjaolud on dokumentaalselt tõendatud, võetakse ülekandevaru ja üleliigse laovaru

suuruse määramisel arvesse käitleja tootmis-, töötlemis- või müügimahu kasvu, põllumajandustoote

lõppvalmimistähtaega, asjaolu, et laovaru on tekkinud enne 2003. aasta kolmandat kvartalit,

ekspordi- või müügimahu vähenemist käitlejast mitteolenevatel asjaoludel või muid käitlejast

mitteolenevaid asjaolusid. Käitleja tootmis-, töötlemis- või müügimahu kasvu võib arvesse võtta

juhul, kui see on toimunud eelneva aasta jooksul ja see kajastub käitleja viimase poole aasta

majandustulemustes. Sellisel juhul võib käitleja ülekandevaru suurust suurendada võrdeliselt

tootmis-, töötlemis- või müügimahu protsentuaalse kasvuga.“ OÜ Bumiller põllumajandustoote

deklaratsioonist (haldusasja nr. 3-04-219 toimiku kd I, lk. 103) nähtub, et OÜ Bumiller ostis

9 337 070 kilogrammi suhkrut 2004. aasta aprillis ning kuni 1. maini 2004 ta muid tehinguid

suhkruga ei teinud. Samuti ei toimunud suhkru müüki ajavahemikus 01.05.2003 kuni 20.04.2004.

Seega tuleb järeldada, et puuduvad OÜ Bumiller (pankrotis) ülekandevaru suurendamise alused ning

vastustaja on vaidlustatud käskkirjaga õigesti jätnud OÜ Bumiller (pankrotis) ülekandevaru

suurendamata ja sel alusel ka põllumajandusministri 1. juuli 2004. aasta käskkirja nr. 183 „OÜ

Bumiller suhkru ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramine“ muutmata.

27. Kaebuse esitaja väited, nagu oleks vaidlustatud käskkiri õigusvastane seetõttu, et see on

koostatud ilma, et kaebuse esitaja oleks vastustajale täiendavat deklaratsiooni esitanud, on

asjakohatud. Kaebuse esitaja õigusi ei saa rikkuda vastustaja poolt esialgse haldusakti ülevaatamine

selleks, et kindlaks teha, kas esinevad kaebuse esitaja üleliigse laovaru suuruse vähendamist

võimaldavad asjaolud. Kaebuse esitaja väited ÜLTS § 7 lg 2 põhiseadusevastasuse osas ei ole

samuti käesolevas vaidluses asjassepuutuvad, kuna vaidlustatud käskkirjaga kaebuse esitajale

üleliigset laovaru ei määratud. Samas märgib kohus, et Euroopa Kohtu 4. juuni 2009. a eelotsuse

(kohtuasi C-560-07) resolutiivosa p-s 2 leidis kohus, et 1. mail 2004 ettevõtja valduses olnud kogu

laovaru lugemine üleliigseks laovaruks ei ole määrusega nr. 1972/2003 vastuolus, kui üksteist

toetavate tõendite alusel on kindlaks tehtud, et ettevõtja tegevust arvestades ei ole need varud

tavapärased, vaid on kogutud spekulatsiooni eesmärgil. Eeltoodust saab järeldada, et ka kaebuse

esitaja kogu suhkruvaru lugemine üleliigseks laovaruks ei ole eeltoodud tingimustel Euroopa Liidu

õigusega vastuolus. ÜLTS § 6 lg 2 sätestab: „Kui käitleja ei ole enne 2004. aastat sellel tegevusalal

tegutsenud või on tegutsenud vähem kui neli aastat, peab ta tõendama, et 2004. aasta 1. mail tema

valduses oleva põllumajandustoote laovaru suurus on vastavuses tema tavapäraselt toodetava,

müüdava, muul viisil tasu eest või tasuta üleantava või soetatava põllumajandustoote laovaru

suurusega.“ Haldusasjas nr. 3-04-219 on Tallinna Ringkonnakohus kaebuse esitaja suhtes piisava

põhjalikkusega analüüsinud seda, miks ei olnud kaebuse esitaja laovaru näol tegemist tavapärase,

vaid spekulatsiooni eesmärgil soetatud laovaruga ning miks ei esinenud ülekandevaru suurendamist

võimaldavaid asjaolusid. Kohus nõustub täielikult Tallinna Ringkonnakohtu põhjendustega. Asjaolu,

et kaebuse esitaja tarnis suures koguses Ukraina päritoluga suhkrut Eesti Vabariiki vahetult enne

Eesti Vabariigi Euroopa Liiduga ühinemist, kavatsusega tarnida see töötlemiseks edasi Leetu

vahetult pärast Eesti Vabariigi Euroopa Liiduga ühinemist, mil suhkru hind oli kõrgem, viitab

ilmselgelt suhkruvarude soetamisele spekulatiivsel eesmärgil. Kohus nõustub vastustajaga, et

spekulatsioonina saab käsitleda põllumajandustoodete kogumist uude liikmesriiki (enne liitumist) ja

nende müümist või kasutamist oma majandustegevuses ühisturul pärast liitumist. Eeltoodust tuleneb

ka vastus küsimusele, miks ei saa ülekandevaru määramisel arvestada kaebuse esitaja

majandustegevust väljaspool Eestit. Tallinna Ringkonnakohus on kaebuse esitaja vastupidist väidet

samuti eelpool viidatud otsuses piisava põhjalikkusega analüüsinud, mistõttu kohus ei pea vajalikuks

seda üle korrata. Ühestki õigusaktist ei tulene, et ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramisel tuleks

arvestada ettevõtja majandustegevust väljaspool asjaomast riiki. Lisaks peab kohus vajalikuks

märkida, et kuna ÜLTS § 6 lõiget 2 pärast põllumajandusministri 01.07.2004 käskkirja nr. 183

andmist ei muudetud, ei pidanud põllumajandusminister käesolevas haldusasjas vaidlustatud

haldusakti andmisel eeltoodud sättest tulenevaid asjaolusid ka enam uuesti vaagima. Kohus ei nõustu

kaebuse esitaja väitega, et põllumajandusministri käskkiri tuleb tühistada ebapiisava motiveerituse

tõttu. Põllumajandusminister on vaidlustatud käskkirjas piisava põhjalikkusega selgitanud, miks ei

ole alust kaebuse esitaja ülekandevaru suurendamiseks, tuues välja nii faktilised asjaolud kui ka

õiguslikud alused. Eeltoodud kaalutlustel jääb kaebus rahuldamata.

Tiina Pappel

kohtunik