3-09-773/100 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtukooseis

Kohtunik Tiina Pappel

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. novembril 2009. a, Tallinnas

Haldusasja number

3-09-773

Haldusasi

OÜ Tehnopuit kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja

tollikeskuse 10. märtsi 2009. a maksuotsuse nr 12-5/140 osalise

tühistamise

(käibemaksu

summas

772,3

krooni,

sotsiaalmaksu summas 11 674 krooni ning tulumaksu summas 545

378,4 krooni) nõudes

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja - OÜ Tehnopuit;

Vastustaja - Maksu-ja Tolliameti Põhja maksu-ja tollikeskus

Asja läbivaatamise aeg

Kirjalikus menetluses

Resolutsioon

1. Tühistada Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 10. märtsi 2009. a

maksuotsus nr. 12-5/140 p-s 2.3 tuvastatud erisoodustuse ning sellelt määratud tulu- ja

sotsiaalmaksu osas (HKMS § 26 lg 1 p 1).

2. Mõista Maksu- ja Tolliameti Põhja muksu- ja tollikeskuselt OÜ Tehnopuit kasuks välja

menetluskulu summas 2000 (kaks tuhat) krooni.

Edasikaebamise kord

Käesoleva

kohtuotsuse

peale

on

õigus

selle

avalikult

teatavakstegemisest 19. novembrist 2009. a arvates esitada

apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul ehk hiljemalt 21. detsembril 2009. k.a (HKMS § 31 lg 1,

4), Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist

kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS

§ 442 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSKÄIK

1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus (edaspidi PMTK või ka maksuhaldur)

kontrollis 09.10.2007 korralduse nr 12-2.1/21964 alusel OÜ Tehnopuit käibemaksu arvestamise ja

deklareerimise õigsust maksustamisperioodidel 2007. a aprill kuni august, PMTK pikendas

21,02,2008 korraldusega nr 12-2.1/5291 kontrolliperioodi 2007. a jaanuarist kuni 2007. a

detsembrini.

2. 30.10.2008 kontrollaktis nr 12-3/787 leidis PMTK, et kontrolli tulemusel kuuluvad

juurdearvestamisele järgmised maksusummad: käibemaks 298 014 krooni, tulumaks 555 104

krooni ja sotsiaalmaks 11764 krooni. OÜ Tehnopuit esitas 27.11.2008 kontrollaktile vastuväite,

milles vaidles maksuhalduri seisukohtadele vastu ning esitas täiendavaid tõendeid.

3. PMTK 10.03.2009 maksuotsusega nr 12-5/140 määrati OÜ-le Tehnopuit tasumiseks

käibemaksu summas 292 831 krooni, sotsiaalmaksu summas 11764 krooni ning erijuhtude

tulumaksu summas 545 487 krooni.

4. OÜ Tehnopuit esitas 13.04.2009 Tallinna Halduskohtule kaebuse PMTK 10.03.2009

maksuotsuse nr 12-5/140 tühistamise nõudes.

KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT

5. Maksuotsus ei ole tehtud objektiivselt ja kooskõlas seadusega, mistõttu tuleb see tühistada.

Kaebuse esitaja on oma 27.11.2008 vastuväidetes selgitanud, miks ta kajastas välisreisidega seotud

kulutusi ettevõtte majanduskuludena. Asjaolu, et R.K. ei olnud kaebuse esitajaga töösuhtes, ei tähenda

automaatselt, et tema reisikulusid ei või kompenseerida, kui reis on tehtud ettevõtte huvides, R.K. pidi

asuma kaebuse esitaja juurde tööle projektijuhina kogu karjääritööstusega seonduva elluviimiseks.

Maksuotsuse lk-l 7 teises lõigus on tõdetud, et R.K. pidas kaebuse esitaja nimel läbirääkimisi

erinevate karjääritehnika tootjatega, mis kinnitab, et. R.K. tegutses kaebuse esitaja huvides. Sellest

hoolimata jõudis maksuhaldur arusaamatule järeldusele, nagu ei oleks kaebuse esitaja juhatuse liikme

ja R.K. välisreis kaebuse esitaja majandustegevusega seotud. Kaebuse esitaja esitas kohtule oma

seisukoha tõendamiseks dokumendid, mis kinnitavad läbirääkimiste pidamisi karjääritehnika

müüjatega, et sellega põhistada reisi Leedu Vabariiki, kus käidi rasketehnika messil, samuti Soome,

Rootsi ja Norra. Kaebuse esitajal oli selge huvi oma tegevust laiendada, selleks peeti vastavasisulisi

läbirääkimisi ning raamatupidamises kajastatud välisreisid olid seotud tulevikuplaanide

võimaliku elluviimisega.

6. Juhatuse liikme reisikulude kajastamine ettevõtluskuludena on põhjendatud. Maksuhaldur ei ole

eristanud töölepingut juhatuse liikme lepingust. Isegi, kui tegemist oleks olnud töölähetusega töösuhet

reguleerivate sätete mõttes, jääb arusaamatuks, miks jättis maksuhaldur asjakohased kuludokumendid

arvesse võtmata. Kaebuse esitaja on arvestanud kuludokumentideks nii sõidupiletid kui ka

majutuskulusid tõendavad dokumendid. Muud majutuskulud puuduvad seetõttu, et kaebuse esitaja

rentis haagissuvila, mis oli märksa soodsam kui kohalike hotelliteenuste kasutamine. Töölähetust ja

sellega seotud hüvitiste maksmist reguleerib Vabariigi Valitsuse määrus nr 453, mille § 3 määrab, et

töölähetuse kulud ja päevarahad makstakse tööandja kirjaliku otsuse alusel. Kaebuse esitaja ei

maksnud ühelegi töötajale ega ka juhtimis- või kontrollorgani liikmele töölähetuse kulude hüvitist ja

päevaraha põhjusel, et OU Tehnopuit poolt tehtud kulutusi ei käsitletud töölähetusena, vaid

ettevõtluse tarbeks tehtud kulutustena. Kuna nii haagissuvila rent. kui ka muud sõidukulud on OÜ

Tehnopuit poolt tasutud sularahata arvelduste korras teistele juriidilistele isikutele, siis tavapärases

ettevõtluses ei vormistata arvete tasumiseks kirjalikke otsuseid. Kulu nimetamine reisikuluks ei saa

olla määrav töölähetuse vormistamise nõudmiseks. Kui haagissuvila rent ja sõidupiletite kulu oleks

nimetatud vastavalt „rendikulu“ ja „soetatud transporditeenused“ - poleks nende seotus

ettevõtlusega maksuhalduris küsimust lekitanud. Eeltoodust lähtudes on välisreisidega seotud

kulude näol tegemist tavapäraste ettevõtluskuludega TuMS § 32 lg 1 mõttes ning kaebuse esiajal on

seadusest tulenev õigus neid oma majandustegevuses kajastada.

7. Hinnates kaebuse esitaja elamispinna kasutamist büroopinnana, on maksuhaldur jätnud olulised

tõendid tähelepanuta ning teinud asjaolude pinnalt täiesti ebaõige järelduse. OÜ Tehnopuit esitas

11.02.2008 täiendavates tõendites kinnituse, millest nähtuvalt ei kasuta kaebuse esitaja valduses

olevat toanurka mitte mingil muul otstarbel kui üksnes OÜ Tehnopuidu majandustegevuses. Jääb

arusaamatuks, kuidas vastustaja jõudis selle tõendi põhjal järeldusele, et see ei kinnita

kontorinurga kasutamist vaid büroona. Maksuhalduri seisukoht paneb ebamõistlikult suure

tõendamiskoormuse kaebuse esitajale, mis ei ole kooskõlas hea haldustavaga ja maksumenetluse

põhimõtetega. Juhul kui maksuhaldur leiab, et kaebuse esitaja kaldub esitatud kinnituses

kajastatust kõrvale, peaks ta seda ise tõendama. Kõiki asjaolusid hinnates nõustus kaebuse esitaja

tehtud kulutuste osas proportsiooni kohaldamisega. Bürooruumil on juhatuse liikme eraelus vaid

esteetiline väärtus, mida ta näeb silmanurgast siis, kui ta käib köögis söömas. Proportsiooni suurus

oleks tulnud määrata sellest lähtuvalt ca 10/90, mitte aga 50/50, nagu maksuotsuses on leitud.

8. Põhjendatud ei ole AS-iga Bedger tehtud tehingute maksustatavast käibest mahaarvamine. Kaebuse

esitaja on kinnitanud maksuhaldurile, et ta on ostnud masinate töötamiseks vajaliku kütuse AS-ist

Bedger. Maksuhaldur asus seisukohale, et selliseid tehinguid ei ole toimunud, lähtudes üksnes AS-i

Bedger töötajate ülekuulamisest saadud infost. Materjalidest ei nähtu, et maksuhaldur oleks AS-i

Bedger raamatupidamisdokumentatsiooni kontrollinud. Kaebuse esitaja juhtis oma vastuväites

tähelepanu tunnistaja ütluste vastuolule, mis võib viidata sellele, et hoopis AS Bedger on pannud toime

maksupettuse ning varjanud oma kütuse müügi tegelikke koguseid. Maksuotsuses ei ole põhjendatud,

miks maksuhaldur on välistanud võimaluse, et AS Bedger on oma kütusemüügi aruannetes väära

informatsiooni esitanud. Vastustaja on põhistanud oma väiteid sellega, et AS-il Bedger ei ole

sellises summas sularaha kunagi kassas olnud. Samas ei selgu millal maksuhaldur AS-i Bedger

sularahajääki inventeeris ning seda ei ole otsuse põhjal võimalik kontrollida, AS-ist Bedger saadud

ostukviitungid vastavad täielikult käibemaksuseaduses ettenähtule, mistõttu ei olnud kaebuse esitajal

põhjust nende adekvaatsuses kahelda. MKS § 94 sätestab võimaluse määrata maksusumma

hindamise teel. Riigikohtu halduskolleegiumi 11.11.2002 kohtuotsuse nr 3-3-1-49-02 p-s 11

märkinud, et diskretsiooni kohaldamine juhtudel, kui seadus näeb ette diskretsiooni, pole mitte

üksnes administratsiooni õigus, vaid ka kohustus. Diskretsiooni korras isiku jaoks negatiivse

otsuse tegemine peab olema põhjalikult motiveeritud. Vaidlusaluse maksuotsuse põhjenduste pinnal

ei saa kuidagi väita, et haldusorgani otsus oleks põhjalikult motiveeritud või et otsuse järelduste

kujunemine oleks selgelt ja veenvalt jälgitav. Vastupidi, maksuotsuses esitatud järeldused

illustreerivad selgelt maksuhalduri äärmiselt ühekülgset positsiooni. Riigikohus on mitmes oma

lahendis rõhutanud, et maksustamine ei saa olla karistus. Seega, isegi kui maksuhaldur ei usu esitatud

kuludokumente, siis pidanuks ta analüüsima, kas kaebuse esitajal võis kuluda kütust tema poolt.

kajastatud koguses. Kaebuse esitaja esitas piisavalt tõendeid selle kohta, kuhu tema poolt soetatud

kütus on kulunud. Kontrollaktis asus maksuhaldur seisukohale, et kaebuse esitaja ei või oma

majandustegevuses kasutada autosid, mis ei ole ARK-s tema nimele registreeritud. Maksu otsuses on

sellest seisukohast küll loobutud, kuid sellegipoolest ei ole neid argumente arvesse võetud - need

aga kajastavad objektiivselt kütuse soetamise vajadust. Täielikult on jäetud hindamata, milliste

vahendite arvelt saanuks kajastada sellist käivet nagu kaebuse esitaja on oma deklaratsioonides

näidanud, kui ta ei oleks kütust ostnud. Kaebuse esitaja majandustegevus seisneb 90 % ulatuses

transporditeenuse osutamises, st. et. enamus sissetulekut tekib ainult juhul, kui soetada kütust.

9. MKS § 84 sätestab, et. kui tehingu või toimingu sisust ilmneb, et see on tehtud maksudest

kõrvalehoidumise eesmärgil, kohaldatakse maksustamisel sellise tehingu või toimingu tingimusi, mis

vastavad tehingu või toimingu tegelikule majanduslikule sisule. See lähendab, et isegi, kui lugeda, et

AS-iga Bedger ei ole tehtud mitte ühtegi tehingut, siis oleks maksuhaldur pidanud hindama, kas selle

raha eest võidi osta kaebuse esitajale kütust kellegi teise käest (varjatud tehing MKS § 83 lg 4

tähenduses). Maksuotsuses AS-iga Bedger seotud tehingute kohta esitatud kokkuvõttest (lk-l 19)

nähtub selgelt, et maksuhalduri otsustus ei ole objektiivne. Nimelt väide, et AS Bedger ei ole

sellistes kogustes kütust soetanud, on kontrollimata. Mitte kusagilt ei nähtu, et maksuhaldur oleks

analüüsinud AS-i Bedger ostu- ja müügiaruandeid, mis välistaksid võimaluse, et AS-i Bedger

tõotajate poolt esitatud info on ebaõige. Väide, et kaebuse esitaja kütusekulu on liiga suur, on

ebapädev ega põhine mitte ühelgi seadusel. Riigikohus rõhutab oma 17.12.2008 kohtuotsuse nr 3-3-

1-67-08 p-s 19, et maksuhalduril ei ole õigust hinnata, kas tehtud kulu on liiga suur või mitte. Ta peab

hindama seda, kas tehtud kulud on seotud ettevõtte majandustegevusega. Jääb arusaamatuks, millel

põhineb väide, et AS-il Bedger ei ole sellises summas sularaha kunagi kassas olnud.

Maksuotsusest ei nähtu, et maksuhaldur oleks AS-i Bedger kassaaruandeid kontrollinud. Väide, et

kütuse eest tasuti vaid sularahas, ei tähenda automaatselt, et tehinguid ei ole toimunud. Kaebuse esitaja

tegeles 2007. a aktiivselt küttepuude müügiga ja erisikud maksid enamus sularahas. Lisaks arveldatigi

AS-i Bedger müügikohas ainult sularahas.

10. Maksuotsuses toodud seisukohad erisoodustuse kohta ei põhine kehtival seadusel ega

kohtupraktikal. Kummaline on see, et maksuotsuse lk-l 18 ülalt, teises lõigus nõustutakse, et

kohtupraktikas loetakse kontrollaktile vastuväite esitamist peamiseks maksukohustuslase ärakuulamise

vahendiks, millega koos antakse võimalus täiendavate tõendite esitamiseks ka vaidlusaluste tehingute kohta.

Samas, maksuotsuse lk-1 19 alapunktis Erisoodustus, teises lõigus heidab maksuhaldur ette, et kaebuse

esitaja esitas sõidupäevikud alles eriarvamusega koos. Maksuhaldur leiab, et sõidupäevikutes kajastatud

informatsioon ei välista võimalust, et MB Vianoga lehti ka ettevõtluse väliseid sõite. Jääb

arusaamatuks, milliseid tõendeid ja millise seaduse sätte alusel soovib maksuhaldur veel näha, et

veenduda MB Viano kasutamises ainult ettevõtlusega seotud sõitudeks. Riigikohtu Halduskolleegium

märkis 19.12.2003 lahendi nr 3-3-1-85-03 p-s 12, et Maksuamet peab seejuures tuvastama autoga tehtud

isiklike sõitude mahu ning sellest lähtuvalt määrama mahaarvamisele kuuluva ja mittekuuluva käibemaksu osa.

Riigikohtu Halduskolleegiumi 03.03.2009 kohtuotsuses nr 3-3-1-93-028 p-s 10 on öeldud, et TuMS § 48

kohaldamiseks tuleb maksuhalduril tuvastada maksuobjekt -erisoodustuse andmine. Käesoleval

juhul on kaebuse esitaja esitanud sõidupäeviku, kust nähtub sõiduki kasutamine ainult OÜ

Tehnopuit majandustegevuse tarvis. Väide, nagu oleksid sõidupäevikus kanded väärad kuna

Tallinn-Rapla marsruudi pikkus on erinev sellest, mida maksuhaldur saab Eesti kaardilt linnade

vahekaugusi arvesse võttes, on pahatahtlikud. Peaks olema täiesti loogiline, et ühest asulast teise sõites

ei piirduta vaid auto kesklinna parkimisega.

11. Kaebuse esitajale kuulus kuus sõidukit. Lisaks nendele oli kaebuse esitaja kasutuses ka 4

veoautol OÜ Marvic Transport lepingu täitmiseks ning traktor küttepuude valmistamiseks. On

loogiline, et nende masinate käitamiseks kulub kütust. Asjaolu, et osadel kuudel osteti kütust

suuremates kogustes, kui seda tegelikult samal kuul kulutati, ei näitu mingil viisil seda nagu ei

oleks kütust soetatud majandustegevuseks. Kaebuse esitaja juhatuse liikme ütlusi, mille kohaselt

on kaebuse esitajal olemas kütusemahutid kuni 26 000 liitri kütuse tarbeks, ei pidanud

maksuhaldur vajalikuks arvesse võtta. Lepingulistele klientidele nö maha müüdud kilomeetrid ei

näita autodega tegelikult tehtud töö mahtu ja läbisõitu. Enamikke veokeid kasutati lisaks

konkreetsete lepinguliste kohustuste täitmiseks ka muudel töödel. Ekskavaator Komatzu

kulutatava kütuse arvutab kompuuter ning kaebuse esitaja ei saaks seda näitu ka parema tahtmise

juures mõjutada, lisaks erinevatele ettevõtetele esitatud arved, kus töö iseloomust tulenevalt ongi

arvestuse aluseks üksnes töötund, mitte kilomeeter. Kulusid, mida maksuhalduril ei õnnestunud

ignoreerida, tõlgendas ta subjektiivselt ja meelevaldselt. Autode kasutamisõiguse hindamisel ARK

andmetest lähtumine on põhjendamatu, kuna OÜ Tehnopuit on esitanud OÜ-ga Marvic sõlmitud

lepingu kui ka kõikide kõne all olevate ning kaebajale mitte kuuluvate autode kasutamise lepingud.

Maksimaalse orienteeruva kütusekulu arvestamisel on maksuhaldur võtnud aluseks

ebaadekvaatsete ning seni tuvastamata järelpärimiste tulemina saadud andmed. Maksuhalduri poolt

kogutud andmetest saaks adekvaatsena käsitleda ehk üksnes AS-st Silberauto saadud vastust,

millele on maksuhaldur kontrollaktis viidanud, kuid haldusasja materjalide hulgas ei paista seda

olema. Kaebuse esitaja juhatuse liige selgitas kohtule vande all, et metsaveokid sõitsid enamuse

ajast haagisega, st suuremat koorma kaalu ja ka suuremat kütusekulu kui tavaliselt. Väo

Elektrijaama poolt väljastatud koorma kaalulehelt nähtub, et auto koorem on kaalunud ca 33 000

kg, samas kui maksuhalduri poolt kontrollaktis võrdluseks võetud hüpoteetilise betoonveoki

tavapärane koorem kaalub kaebajale teadaolevalt 7000-8000 kg, so ca 1 korda vähem. Kütuse

reaalset kulu tõendavad kaebuse esitaja poolt kohtule esitatud auto kompuutrist tehtud fotod, mis

näitavad auto tegelikku keskmist kütuse tarbimist.

12. AS-ist Common soetatud riiul ja AS-ist Espak soetatud põranda ja laualamp on kontoris

kasutusel. Asjaolu, et osa tapeeti ei leidnud rakendust, ei tähenda automaatselt, ei seda ei ostetud

vastaval eesmärgil. Teatavasti kulub kahe erineva tapeedi paigaldamisel kumbagi tapeeti rohkem, kui

ühesuguse tapeedi paigaldamise korral. Selle arvestusega ostis kaebuse esitaja ka tapeeti rohkem, kui

reaalselt kulus. Kuna kaebuse esitaja juhatuse liige ei ole ehitusspetsialist, ostis ta tapeedi ka teatava

varuga. Ei ole mõeldav kajastada ettevõtte kuluna ainult seda osa tapeedist, mis tegelikult seina

paigaldati. Sellisel juhul tuleks teha proportsionaalne mahaarvestus ka seina paigaldatud tapeedi sellelt

osalt, millest mingisugune osa üle jäi (mustri ühtivuse jaoks mahalõigatud ribad jne), mis ei ole aga

kõiki asjaolusid arvestades mõistlik. Kaebuse esitaja on teinud maksuhaldurile korduvalt

ettepanekuid tulla OÜ Tehnopuit tööruumi vaatama, veendumaks kõikide tehtud kulutuste

asjakohasuses, kuid maksuhaldur ei ole seda vajalikuks pidanud. Kaebuse esitaja ei mõista, millel

põhineb väide, et kontorinurgas oleval arvutil kasutatakse ka isiklikuks otstarbeks. Koduses

majapidamises on olemas ka juhatuse liikme ja tema elukaaslase isiklik arvuti ning seetõttu ei leia

tööruumis olev arvuti eraviisilist kasutust. Mis puutub maksuotsuses esitatud põhjendustesse, nagu

ei oleks ruloo näol tegemist AS-ist Veepisar soetatud kaubaartikliga, siis selgitab selles osas kaebaja, et

ei pidanud ruloo ostmisel vajalikuks kontrollida sellel kajastatud artikli vastavust faktiliselt soetatud

kaubaartikliga. Samas võib kaebuse esitaja kinnitada, et tema ostis AS-ist Veepisar just selle sama ruloo,

mis akna ette on paigaldatud. Maksuotsuse p-s 2.1.4 on esitatud väide, et AS-ist Hydroscand

õhupüstoli soetamine on leidnud kaebaja raamatupidamises topeltkajastamist. Kaebaja on selle

väitega nõustunud ning lubanud deklaratsioonides vastavad parandused teha. Tuleb möönda, et

asjaolude kontrollimisel on selgunud, et kõik muud vead on kaebaja oma deklaratsioonides

parandanud, kuid see konkreetne parandus on jäänud sisse viimata. Seetõttu on selles osas

täiendavale tasumisele kuuluva käibemaksusumma määramine põhjendatud. Samuti on seadusega

kooskõlas nimetatud summalt tulumaksu arvestamine. Seega on kaebuse esitaja nõus tasumisele

kuuluva käibemaksuga summas 58,73 krooni ning tulumaksuga summas 108,6 krooni (385 x 22 :

78).

VASTUSTAJA SEISUKOHT

13. Maksustamisel ei ole oluline mitte planeeritav äritegevus ja eesmärgid, vaid tehtud kulutuste

tegelik seotus ettevõtlusega ja tegelik ettevõtlus. Mis puudutab R.K. reisikulude hüvitamist, siis

tema ainus seos kaebuse esitajaga on see, et R.K. on suhelnud e-kirja teel E. F.´'iga ning seda

kaebuse esitaja e-maili aadressilt. Kuid samas on R.K. suhelnud sama isikuga ka oma isiklikku e-

maili aadressi kasutades. 30.07.2007 alates on R.K. oma transporditeenuseid pakkuva äriühingu OÜ

E-Transport Estonia juhatuse liige, millest võib järeldada, et R.K. tegutses pigem oma huvides.

Seega jääb endiselt arusaamatuks, kuidas saab R.K.t seostada OÜ Tehnopuit ettevõtlusega.

Kohustust lähetuste vormistamiseks ei ole, aga samas võib lähetuste vormistamine olla mõistlik,

kuna ühest küljest annab see võimaluse tasuda lähetusrahasid, kuid teisest küljest aitab

korrektselt vormistatuna tõendada reisi seotust äriühingu ettevõtlusega. Kui maksuhalduril on

tekkinud kahtlus esitatud andmete ja väidete õigsuses, siis lasub tõendamiskoormus kulutuste

ettevõtlusega seotuse osas just nimelt maksukohustuslasel. Maksuhalduri hinnangul ei ole Norra

reis ettevõtlusega seotud, kuna kaardist, kus on toodud ära Norra reisi marsruut, nähtub, et sõidetud

on piki Norra rannikut väga pikalt, mis vastab pigem turismireisi tunnustele. Samas ei ole kaebuse

esitaja kuidagi tõendanud väidet, et külastati erinevaid kohalikke ettevõtteid. Esitatud on küll

brošüüre, kuid neid on võimalik kõigil huvilistel internetist ise otsida.

14. Seoses käibemaksukohustusega on Riigikohus korduvalt selgitanud (nt 20.10.2004 otsus asjas

nr 3-3-1-48-04, p 13), et käibemaksukohustuse puhul on oluline tehingu teise poole tuvastamine,

sest kui müüja pole käibemaksukohustuslane, siis pole ostjal ka õigusi käibemaksu maha arvata.

Käesoleval juhul ei ole müüja kinnitanud tehingute toimumist kaebuse esitajaga. Maksuhaldurile ei

ole esitatud ühtegi usaldusväärset tõendit tehingute toimumise tõendamiseks. Kui ainus kinnitus

tehingu toimumise kohta on ostja poolt maksuhaldurile esitatud arved, mis ei vasta müüja poolt.

tavapäraselt väljastatavate arvete formaadile, ning maksupettuse toimepanemise kahtluse alla

sattunud isikute selgitused, siis on põhjendatud nimetatud isikute ütluste usaldusväärsuse kahtluse

alla seadmine ning kas osaliselt või täielikult arvesse võtmata jätmine. Viimatinimetatud lahendis

on Riigikohus analüüsinud ka hindamise teel maksustamise küsimust. Riigikohtu seisukohtadest

tuleneb, et maksusumma määramine hindamise teel pole käibemaksu puhul reeglina võimalik, sest

kui müüja oleks teada, tuleks raamatupidamise algdokumendid tema abiga taastada, mitte aga

määrata maksusummat hindamise teel. Ka MKS § 91 lg 1 sätestab, et maksuhaldur võib tuvastada

tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel. Hindamine

on lubatud, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad,

mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse

aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Selliseid asjaolusid käesolevas vaidluses ei esine.

15. Vastustaja ei nõustu väitega, ei kaebuse esitaja on arvetel märgitud kauba tegelikult kätte

saanud. Maksuhalduril pole olnud võimalik kauba kättesaamist kontrollida, sest tõenditest nähtub,

et AS Bedger nimelt väljastatud arved on AS Bedger töötajate selgituste kohaselt võltsimise

tunnustega, müüja tehingute toimumist ei kinnita ja seega puudub tehingutel tegelik majanduslik

sisu. Sellest tulenevalt puudub kaebuse esitaja raamatupidamises dokument, mis tõendaks, mille

eest ja kellele on välja makstud summad läinud. Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise

seadus (RT I 1998, 110, 1811, kehtetud alates 28.01.2008) § 6 lõige 5 näeb ette, et § 5 lõikes 1

nimetatud ettevõtja on kohustatud tuvastama §-s 9 nimetatud dokumentide alusel isikusamasuse

kõigil isikutel, kellega ta tehingu või omavahel ilmselgelt seoses olevate tehingute sooritamisel

kokku võtab vastu, vahendab või maksab välja sularaha üle 100 000 krooni, sularahata arveldamise

korral üle 200 000 krooni või tehingu või omavahel ilmselgelt seoses olevate tehingute eest nii

sularaha kui sularahata arveldamise korral sularahas ja sularahata maksetena kokku üle 200 000

krooni. Muuhulgas ei ole OÜ Tehnopuit ka eelnimetatud sätetest tulenevaid nõudeid täitnud. Juhul

kui OÜ Tehnopuit näitab ära, kellele ja mille eest täpselt vaidlusalused summad tasuti, siis ei ole

tulumaksu määramine põhjendatud ja käibemaksu määramine juhul, kui tegelik müüja oli

käibemaksukohustuslane. Seni aga nähtub, et kaupu reaalselt ei eksisteerinud, vähemalt mitte OÜ

Tehnopuit poolt tarnituna ja seetõttu on õige nii tulumaksu kui ka käibemaksu määramine OÜ-le

Tehnopuit. Selline seisukoht põhineb muuhulgas ka kontrollaktis väljendatud järeldusel, et OÜ-l

Tehnopuit ei olnud lihtsalt sellises koguses kütust tarvis soetada, kuivõrd tegemist on väga suure

kogusega. Lisaks süvendab maksuhalduris tekkinud kahtlust asjaolu, et AS-ile Bedger maksti

sularahas väga suuri summasid. Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et kaebuse esitaja juhatuse liige ei ole

maksuhalduri andmetel kusagilt palka saanud, kuid kütuse eest on kuluaruannete kohaselt

maksnud juhatuse liige, kes raha hiljem äriühingult tagasi sai.

16. Riigikohus leidis oma lahendis nr 3-3-1-93-08, et tööandja sõiduki või muu vara tasuta või

soodushinnaga kasutada andmisel ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks tuleb tõendada vara

selline tegelik kasutamine või tuvastada asjaolud, mis viitavad, et suure tõenäosusega kasutati

vara ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks. Maksukohustust ei teki vaid juhul, kui ettevõtlusega

mitteseotud sõite üldse ei tehta, kuid see asjaolu peab olema tõendatud ja kontrollitav.

Maksukohustuslane peab maksustamise seisukohast oluliste asjaolude kohta ise arvestust pidama

ning vastavaid tõendeid säilitama ja esitama (MKS § 56 lg 1). Käesoleval juhul on maksuhaldurile

esitatud küll sõidupäevik, millesse tehtud kanded aga ei anna piisavalt ülevaadet sõiduki täpsest

liikumisest. Arvestades asjaolu, et sõidupäevikusse märgitud läbitud distantsid on ebamõistlikult

suured, ei ole sõidupäevikud usaldusväärsed ning seetõttu leiab vastustaja, et suure tõenäosusega

kasutati sõidukit, ka ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks. Toanurka ei kasutata üksnes büroo

tarbeks. Mis puudutab rulood, siis ei ole tavapärane, et kauplused eksivad arvel kauba kirjeldusega.

Kaebuse esitaja väide ruloo müüja eksimuse kohta on paljasõnaline. Maksuhaldur lähtub selles

osas ikkagi kaebuse esitaja raamatupidamises kajastatud ruloo ostuarvest, seda enam, et müüja on

maksuhaldurile saatnud ka müüdud ruloo kirjelduse, mis erineb piltidelt nähtavast ruloost. Kui

kaebuse esitaja leiab, et müüja on arve väljastamisel kauba kirjeldusega eksinud, siis on tal

võimalik lasta müüjal arve ära parandada. Kuni seda tehtud ei ole, lähtub maksuhaldur sellest, et

kaebuse esitajale on müüdud valge pimendav ruloo, mis on erinev kontorinurgas reaalselt asuvast

ruloost. Mis puudutab kontorinurga ettevõtluseks kasutamise proportsiooni, siis maksuhaldur leiab,

et kaebuse esitaja poolt pakutud proportsioon 10/90 ei ole reaalne, vaid lähtuda tuleb ikkagi

maksuhalduri pakutud 50/50 proportsioonist. Lisaks sellele, et Lauteri 8 aadressile on

registreeritud OÜ Tehnopuit, elab seal veel vähemalt kaks inimest. Kuivõrd korteris ei asu ühtegi

teist kontori nurka, on loomulik, et korteris elavad inimesed kasutavad sama töönurka ja arvutit ka

oma eraasjade korraldamiseks ning interneti kasutamiseks. Pealegi on maksuhaldur küsinud

kaebuse esitajalt proportsiooni võimalikku suurust ka varem, kuid äriühing esitas omapoolse

nägemuse alles kaebuses koos seisukohaga, et. sisuliselt ikkagi kontorinurka muuks kui

ettevõtluseks ei kasutata. Maksumenetluse käigus oli kaebuse esitaja nõus proportsiooni

rakendamisega, mis juba iseenesest näitab, et kontorinurka ei kasutatud üksnes ettevõtluse tarbeks.

Seega on maksuotsus õiguspärane, selle tegemisel on järgitud menetlusnorme ning õigesti

kohaldatud materiaalõigusnorme ja kaebuses toodud väited ei anna alust maksuotsuse kehtetuks

tunnistamisele.

KOHTU PÕHJENDUSED

17. Kaebusest ning kaebuse täpsustusest (kd II, lk. 231-233) nähtuvalt vaidlustab kaebuse esitaja

maksuotsuse täies ulatuses, v.a. maksuotsuse p-i 2.1.4 (AS-st Hydroscand soetatud õhupüstol).

Seetõttu võtab kohus järgnevalt seisukoha kaebuse esitaja väidete kohta lähtuvalt maksuotsuses

kajastatud teemade järjekorrast.

18. Maksuotsuse p-s 2.1.2 asus maksuhaldur seisukohale, et OÜ Tehnopuit välisreisidega seotud

kulutused ei ole seotud OÜ Tehnopuit ettevõtlusega. Siinkohal tuleb eraldi käsitleda reise

Vilniusse, Helsingisse ning Norrasse. Maksuhaldur on õigesti leidnud, et Leedu Statoilis soetatud

diiselkütuse tšekke ei saa kajastada OÜ Tehnopuit sisendkäibemaksu hulgas. Käibemaksuseaduse

(KMS) § 29 lg 3 p 3 järgi on sisendkäibemaks ettevõtlusega tegelevalt välisriigi isikult, kes ei ole

Eestis registreeritud maksukohustuslasena, saadud teenuse, mille käibe tekkimise koht on Eesti,

maksustatavalt väärtuselt arvutatud käibemaks. Kuna käibe tekkimise kohaks ei olnud käesoleval

juhul Eesti, puudus kaebuse esitajal õigus Leedu Statoilis soetatud diiselkütuse tšekkide

kajastamiseks sisendkäibemaksu hulgas. Kohus nõustub maksuhalduriga ka selles, et R.K. Leedu ja

Soome reisikulude kompenseerimist ei saa käsitleda OÜ Tehnopuit ettevõtlusega seotud kuluna.

Puudub vaidlus selle üle: et R.K. ei olnud OÜ-ga Tehnopuit töösuhetes. Seda ei väära ka asjaolu, et

R.K. pidi kaebuse esitaja esindaja väitel asuma OÜ-sse Tehnopuit tööle projektijuhina. Seega ei

saanud OÜ Tehnopuit käsitleda R.K. välisreisidega seotud kulutusi töölähetuse kuludena. Vabariigi

Valitsuse 22.12.2000 määruse nr. 453 (kehtetu alates 01.07.2009) § 4 kohaselt on tööandja

kohustatud hüvitama töötajale dokumentaalselt tõendatud sõidu- ja majutuskulud ning muud

lähetusülesande täitmisega seotud kulud ning maksma töölähetuses oldud aja eest päevaraha

vähemalt käesolevas määruses sätestatud alammäärade ulatuses. Seega eeldab teise füüsilise isiku

eest selliste kulude kandmine töösuhet, mida käesoleval juhul aga ei eksisteerinud. Ka Norra

reisiga seotud kulusid ei saa kohtu hinnangul seostada kaebuse esitaja ettevõtlusega. Kohus

nõustub maksuhalduriga selles, et autoelamu rent suveperioodil (23.06 -09.07) annab alust

järelduseks, et tegemist oli pigem puhkuse- kui tööreisiga. Reisi marsruudilt nähtub, et. sõideti

piki Norra rannikut kõige põhjapoolsemasse tippu. Seega oli tegemist tuhandetesse

kilomeetritesse ulatuva reisi marsruudiga. Samas ei ole kaebuse esitaja maksu- ega ka

kohtumenetluse käigus esitanud ühtegi tõendit eelnevate läbirääkimiste või suhtlemise kohta,

millest ilmneks, et lepiti eelnevalt kohtumistes kokku kasvõi ühegi karjääritehnikat ja

metsamasinaid tootva äriühinguga. Selle asemel on kaebuse esitaja esitanud kohtule väljavõtted

Norske Skog veebilehtedelt selgitusega, et nimetatud ettevõte jäi Norra marsruudi teekonnale (kd

IV, lk. 47, 51-52). Konkreetsete äriühingute nimesid ei mäletanud kohtuistungil ka kaebuse esitaja

seaduslik esindaja (kd IV, lk. 11). B. T. E.´i e-kirjast R. (kd IV, lk. 53) ei saa järeldada, et

tegemist on tööga, mitte eraviisilise suhtlemisega seotud kirjaga, kuna selles ei

mainita sõnagi karjääritehnika või metsamasinate soetamisest. Rohkearvuline illustreeriv

metsatehnikat puudutav materjal ei tõenda seda, et nimetatud materjal on saadud konkreetsetelt

äriühingutelt Norras. Seega, arvestades reisi pikkust, selle toimumise aega ning reisil osalenud

inimeste arvu, olid reisiga seotud kulutused võimaliku karjääritehnika ja metsamasinatega

tutvumise eesmärgil liiga suured selleks, et käsitleda reisi välislähetusena. Reisi käigus mõne OÜ

Tehnopuit tööga seonduva äriühingu külastamine üksi ei muuda puhkusereisi töölähetuseks.

19. Maksuhaldur ei ole lugenud kaebuse esitaja ettevõtlusega seotuks maksuotsuse p-s 2.1.3

kirjeldatud, büroo tarbeks soetatud kaupu AS-ist Espak (4 rulli tapeeti, 3 portet) ning AS-ist

Veepisar (ruloo) ning luges ettevõtlusega mitteseotud kuluks 50% ulatuses AS-ist Espak soetatud

laualambi, pirni, põrandavalgusti, tapeedi, porte, WC paberi ja paberkäterätikud, samuti AS-ist

Common soetatud riiuli. Vaidlus puudub selle üle, et suures osas on kaup soetatud OÜ Tehnopuit

kontorinurga sisustamiseks, kusjuures OÜ Tehnopuit kontorinurk asub äriühingu juhatuse liikme

kodus. Kohtule kontorinurga kohta esitatud illustreerivatelt piltidelt nähtub, et OÜ Tehnopuit

kontorinurk ei ole teistest eluruumidest seinaga eraldatud, vaid moodustab osa köögist ning

lükandukse kaudu osa ka avatud eluloast. Seega määrab kontorinurga sisustus (tapeet, ruloo ja

mööbel) ka juhatuse liikme kodu kujunduse ning kontorinurga sisustuse võrra väheneb juhatuse

liikme vajadus teha kulutusi vastava ruumiosa sisustamiseks oma kodus. Seetõttu peab kohus

põhjendatuks proportsiooni 50:50 kasutamisele ettevõtlusega seotud ja mitteseotud kulude

määramisel. Tähtsust ei oma siinjuures asjaolu, mitu tundi oma vabast, ajast veedab kaebuse esitaja

esindaja kontorinurgas. Kuivõrd AS-i Veepisar arvel kajastatud ruloo (täispimendus lavaline ruloo)

ei kattu fotodelt nähtuva, kontorinurga sisustamiseks kasutatud bambusrulooga, on maksuhaldur

õigesti leidnud, ei vastava ruloo soetamine ei ole seotud kaebuse esitaja ettevõtlusega.

Samasugusele seisukohale tuleb asuda ka tapeedi ja porte osas, mida kaebuse esitaja ei ole

kontorinurga sisustamisel kasutanud.

20. Maksuotsuse p-s 2.1.5.1 asus maksuhaldur seisukohale, et kontrollitaval perioodil ei leidnud

tõendamist, et OÜ Tehnopuit on teinud tehinguid AS-ga Bedger summas 972 159,1 krooni ning

soetanud diiselkütust koguses 76 755 liitrit. Maksuhaldur asus eeltoodud järeldusele AS Bedger

raamatupidaja J. Z., AS Bedger endise töötaja A. M., AS Bedger töötaja E.V. ning töötaja A. Z.

seletustele tuginedes, samuti tuginedes asjaolule, et AS Bedger soetas kontrollitaval perioodil

diiselkütust 43 500 liitril - seega vähem, kui on kajastanud oma raamatupidamises OÜ Tehnopuit.

Maksuhaldur on eeltoodud tõendite põhjal järeldanud, et toimunud on maksupettus. J. Z. kinnitab,

et sellistes kogustes kütust ei ole AS Bedger müünud ega ka sisse ostnud, vastavates summades

sularahaarveid ei ole väljastatud, samuti ei ole arvetel olev käekiri tuttav, sest J. Z. on nõudnud, et

müüja peab ise arvele märkima, kes on ostja; müüja M. ei tööta AS-s Bedger juba alates 2005.

aastast. A. M. seletuste kohaselt ei tööta ta AS-s Bedger juba aastast 2005 ning ajal, mil ta seal

töötas, ei olnud AS Bedger lepinguliste klientide hulgas OÜ-d Tehnopuit; maksuhalduri poolt

näidatud arved ei ole tema poolt väljastatud. E. V. seletuste kohaselt olid AS Bedger kütusetankla

käibed väikesed, A, M. ei töötanud kontrollitaval perioodil AS-s Bedger ning arved ei ole sellised,

nagu AS-s Bedger väljastatakse (AS-s Bedger on rebitud äärega tšekid, siin aga lõigatud, käekiri ei

ole müüja oma, pitsat ei ole AS-i Bedger oma, samuti on arvete trükivärv erinev; ühekorraga

sellist kütust, ei ole ostetud. A. Z. seletuste kohaselt on OÜ Tehnopuit arvetel näidatud kogused

hästi suured, kuid sularahas nii suuri summasid ei tasutud, arveldamine toimus vaid sularahas või

lepinguliste klientidega koondarvetega; A. M. kontrollitaval perioodil

AS-s Bcdger ei töötanud. Kaebuse esitaja leiab, et hoopis AS Bedger võis toime panna

maksupettuse ning varjata oma kütuse müügi tegelikke koguseid ja esitada väärinformatsiooni oma

kütusemüügi aruannetes. Samuti leiab kaebuse esitaja, et isegi kui lugeda, et tehinguid AS-ga

Bedger ei ole toimunud, oleks maksuhaldur pidanud hindama, kas sama raha eest võidi osta

kaebuse esitajale kütust kellegi teise käest. Väide, et kaebuse esitaja kütusekulu on liiga suur, on

ebapädev.

21. 10. juuni 2009. a kohtuistungil andis ütlusi OÜ Tehnopuit tunnistaja S.V., kes töötab 2007.

aastast alates OÜ-s Tehnopuit logistikuna (kd IV, lk. 9). Aastal 2007 hõlmas tunnistaja töö ka

kütuse vedamist. Kütuse vedamine toimus tunnistaja ütluste kohaselt selliselt, et hommikul läks

tunnistaja kontorisse ja võttis bussi, sai raha ja käis Vana-Narva maanteel tanklas. Sinna

minemiseks andis korralduse Margus (OÜ Tehnopuit seaduslik esindaja Margus Tõugu- Hiiemäe -

kohtuniku märkus). Edasi viis tunnistaja kütuse Paldiskisse, kus toimus laeva laadimine. OÜ-l

Tehnopuit oli kolm suurt renditud veoautot ja kütus viidi neile. Kütuse ostmise protsess toimus

tunnistaja ütluste kohaselt selliselt, et vahel andis Margus talle hommikul raha, ta ostis kütuse ära

ja viis tšeki; vahel ostis Margus ise kütust. Kütus, mis osteti, tangiti tanklas olevast püstolist kärul

olevasse paaki. Maksmine toimus tavaliselt sularahas. Tavaliselt olid kütusekogused ca tonnised,

vähem ei olnud mõtet viia. Tunnistaja ei maksnud kaardiga, vaid sularahas. 2007. aasta jooksul

käis tunnistaja Vana-Narva mnt umbes kümme korda kindlasti, nädalas võis ta käia mitu korda,

võis olla, et ka kaks korda päevas. Tunnistaja väitel käis ta kütust tankimas ka mujal, kuid mitte

suurtes kogustes. Tunnistajale anti iga kord vastu tšekk. Tšekile kirjutas tunnistaja arvates ostja

nime ja aadressi see töötaja, kes tšeki väljastas. Päris täpselt tunnistaja ei mäleta. Töötajad olid

erinevad ning töötajate nimesid tunnistaja ei mäleta. Töötaja istus putkas ja väljastas tunnistajale

tšeki. Kellegi teisega tunnistaja ei suhelnud. OÜ-l Tehnopuit ei olnud kunagi mingit kliendikaarti. OÜ

Tehnopuit maksis sularahas, kuna talle pakuti väga väiteks krediidilimiiti. Seal ei olnud võimalik

maksta ka pangakaardiga, ainult, sularahas. Koondarveid OÜ-le Tehnopuit ei väljastatud.

22. Tunnistaja R. T., kes töötas OÜ-s Tehnopuit aastal 2007 kevadest kuni ca sügiseni ning kelle

tööülesanded seisnesid küttepuude müügis, varuosade vedamises ja autojuhtidelt veoselehtede ja

muu dokumentatsiooni kogumises, selgitas 24. septembri 2009. a kohtuistungil (kd IV, lk. 66-67),

et ta tankis kütust 200 liitristesse vaatidesse mitu korda nädalas ning korralduse selleks andis

talle Margus Tõugu-Hiiemäe. Neid kordi, mil kütust viidi, oli kindlasti rohkem kui üks kord

kuus. Kütust viidi Paldiskisse autodele, kes sadamas töötasid. Kütus saadi Lasnamäel asuvast

tanklast, mille nime tunnistaja ei mäletanud, kuid Statoil see kindlasti ei olnud. Tunnistaja väitel käis

ta alati konkreetselt selles tanklas, sest Marguse poolt oli öeldud, et seal on parim kütus. Vahepeal

oli kütusega probleeme, seetõttu valiti konkreetne koht, kust kütust tuua. Tanklasse läks tunnistaja

tööautoga, mille haagise peal oli anum, kuhu tangiti. Nii palju kui raha oli, vastavalt sellele ka

tangiti. Tunnistaja maksis sularahas ja sai vastu tšeki. Raha ostmiseks andis talle Margus, vahest sai

ta ka küttepuude eest klientidelt raha ning ostis selle eest. Tšeki viis tunnistaja Marguse kätte

kontorisse. Tšekk anti tunnistajale kassaluugist- Tankla ise asus teeristi peal, vist Smuuli teel,

aadressi tunnistaja ei mäletanud.

23. Kohus on eeltoodud tunnistajate ütluste ning AS Bedger töötajate poolt maksumenetluses

antud seletustega (kd III, lk. 95-100, 162-163) tutvumist seisukohal, et AS Bedger töötajate

konkreetsed seletused kaaluvad käesoleval juhul üles OÜ Tehnopuit töötaja ja endise töötaja

ebamäärased ütlused. Tunnistaja R. T. ei osanud nimetada konkreetset tanklat, kust kütust osteti.

AS Bedger tankla ei asu Smuuli teel ning Narva mnt. 150/90 tankla ei asu ka teede

ristumiskohas. Tunnistaja S. V. ütlused, mille kohaselt, kirjutas tšekile iga kord ostja nime ja

aadressi tanklatöötaja, on ilmselgelt ebaõiged juba seetõttu, et OÜ Tehnopuit juhatuse liikme

poolt 10. juuni 2009. a kohtuistungil vande all antud seletuse kohaselt kirjutati ostja nimi

tšekkidele siis, kui hakati aruandesse raamatupidamisdokumente kokku panema (kd IV, lk. 11).

Seega ei saa pidada ka tunnistaja S. V. teisi ütlusi usaldusväärseteks. Seetõttu nõustub kohus

maksuhalduri järeldusega, et OÜ Tehnopuit tehinguid AS-ga Bedger ei saa lugeda toimunuks.

Maksuhaldur on järeldanud, et tegemist on maksupettusega. Samas ei ole ta kogunud tõendeid,

millest ilmneks, et ostja poolt müüjale käibemaksuna tasutud rahasumma tagastatakse ostjale või

ostjaga seotud isikutele või et AS Bedger majandustegevust korraldavad isikud tegutsesid OÜ

Tehnopuit juhatuse liikme juhiste alusel, kontrolli all või eelneval kokkuleppel või teadmisel (vt

Riigikohtu lahend nr. 3-3-1-50-03). Olukorras, kus pärast tehingu toimumist selgub, et

käibemaksuarvestuses näidatud käibemaksukohustuslane ei ole tegelik müüja - st. ta ei kinnita

tehingute toimumist ning ei ole seetõttu oma käibemaksukohustuse täitnud, puudub ostjal õigus

sisendkäibemaksu mahaarvamiseks, kui ta teadis või pidi teadma, et tehingu teiseks pooleks ei ole

arvetel näidatud käibemaksukohustuslane. Käibemaksukohustuse puhul on oluline tehingu teise

poole tuvastamine, sest kui müüja ei ole käibemaksukohustuslane, siis pole ostjal ka õigust

käibemaksu maha arvata. Isik ei pidanud teadma, et tehingu tegelikuks pooleks ei ole arvetel

näidatud isik juhul, kui talle ei oleks sellele viitavaid asjaolusid selgunud ka siis, kui ta tehingu

teostamisel käitus nõutava hoolsusega. Nõutav hoolsus võib tähendada nii sedalaadi tehingute

puhul äris tavapärast hoolsust kui ka väljaspool maksuõigust olevast õigusaktist antud tehingu liigi

suhtes tulenevale nõuete täitmist. Sellise nõutava hoolsuse järgimise tõendamise koormis lasub

sisendkäibemaksu maha arvata soovival ostjal. Rahapesu ja terrorismi tõkestamise seaduse

(kehtetu alates 01.01.2008) § 6 lg 5 kohaselt on käesoleva seaduse § 5 lõikes 1 nimetatud isik

kohustatud tuvastama käesoleva seaduse §-s 9 nimetatud dokumentide alusel isikusamasuse kõigil

isikutel, kellega ta tehingu või omavahel ilmselt seoses olevate tehingule sooritamisel kokku võtab

vastu, vahendab või maksab välja sularaha üle 100 000 krooni, sularahata arveldamise korral üle

200 000 krooni või tehingu või omavahel ilmselt seoses olevate tehingute eest nii sularahas kui

sularahata arveldamise korral sularahas ja sularahata maksetena kokku üle 200 000 krooni.

Käesoleva haldusasja materjalidest nähtub, et OÜ Tehnopuit on lasunud AS-le Bedger sularahas

2007. a veebruaris 190 407,5 krooni, märtsis 179 005 krooni, aprillis 186 574 krooni, mais 287

913,45 krooni, juunis 195 790,8 krooni, juulis 144 034,2 krooni, augustis 157 846 krooni,

septembris 154 954,8 krooni, oktoobris 120 188,2 krooni, novembris 78 881,4 krooni ning

detsembris 158 751 krooni. Arvestades asjaolu, et ostu objektiks oli ühesugune kaup, saab ühes

kuus tehtud tehinguid pidada omavahel ilmselt seoses olevateks tehinguteks. OÜ Tehnopuit töötaja

ning endise töötaja ütlustega on samas tõendamist leidnud, et kütust ostvad isikud elementaarset

hoolsuskohustust kiituse ostmisel ei täitnud, millest tulenevalt sai ka tekkida olukord, kus arvetel

müüjana näidatud isik faktiliselt enam AS-s Bedger ei töötanud ning AS Bedger eitab tehingute

toimumist. Kuna tehingute toimumine ei ole tõendatud ning puuduvad ka andmed selle kohta, kes

oli tegelik müüja ning kas tegemist oli käibemaksukohustuslasega, ei ole AS-l Bedger õigust

sisendkäibemaksu AS Bedger arvete alusel maha arvata. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et

tulumaksuarvestuse põhinõue on see, et kuludokument peab võimaldama adekvaatselt tuvastada

majandustehingu toimumise näidatud poolte vahel. Mittenõuetekohase kuludokumendi alusel

tehtud väljamaksest saab rääkida näiteks siis, kui tasutakse sularaha tundmatule füüsilisele isikule

või kui pangaülekandega tasutud summa puhul ei ole võimalik tuvastada, mille eest raha maksti.

Ühtlasi leidis Riigikohus järgmist: „Käesolevas haldusasjas on tulumaksu osas ettekirjutuse

aluseks mitte puudused kuludokumentides, vaid lõppkokkuvõttes asjaolu, et. väljamakseid on

tehtud seoses selliste väidetavate majandustehingutega, mille toimumine kuludokumentidel

näidatud müüjaga ei ole leidnud kinnitust.“ (vt. Riigikohtu lahend nr. 3-3-1-52-03). Ka käesolevas

haldusasjas ei ole AS Bedger arvetelt nähtuv kuluse müük AS Bedger ning OÜ Tehnopuit vahel

kinnitust leidnud, mistõttu on maksuhaldur õigesti määranud kaebuse esitajale tasumiseks ka

tulumaksu. Eeltoodut arvesse võttes ei oma käesolevas asjas tähtsust küsimus, kui palju ning

millisel eesmärgil OÜ Tehnopuit vaidlusalusel perioodil kütust kulutas.

24. Maksuotsuse p-s 2.3 tuvastas maksuhaldur, et äriühingu sõiduautosid on kasutatud isiklikeks

sõitudeks. Tulumaksuseaduse § 48 lg 8 sätestab: „Tööandja sõiduauto töö-, ameti- või

teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks tasuta või soodushinnaga

kasutada andmise erisoodustuse hinna ülempiir on 2000 krooni kuus iga nimetatud tegevuseks

kasutatud sõiduauto kohta. Selle erisoodustuse hind määratakse vastavalt sõiduauto

erisoodustusena kasutamisele rahandusministri kehtestatud korras peetava arvestuse alusel

Arvestuse puudumise korral võetakse maksustamisel aluseks hinna ülempiir.“ Käesolevas

haldusasjas on vaidluse all küsimus, kas kaebuse esitaja teostas sõiduautoga Mercedes Benz Viano

ka ettevõtluse väliseid sõite. Vaidlus puudub selle üle, et kaebuse esitaja esitas maksuhaldurile

eeltoodud sõiduauto sõidupäeviku, milles ei ole isiklikke sõite kajastatud (kd III, lk. 231-235). Nii

maksu- kui ka kohtumenetluses on kaebuse esitaja väitnud, et kõik sõidud on seotud ettevõtlusega.

Maksuhaldur on maksuotsuses kaebuse esitaja kinnituse kahtluse alla seadnud, leides, et

sõidupäevikute kannetes on marsruudid märgitud tervete päevade ulatuses ja väga umbmääraselt,

mis ei välista isiklike sõitude tegemist. Samuti on sõidupäevikutes kajastatud läbitud distantsid

üsna pikad enamuse marsruutide kohta (nt. Tallinn - Rapla Tallinn 198 km, Tallinn - Tapa -

Rakvere - Kaberneeme - Tallinn 414 km, Tallinn - Rõuge - Tallinn - 691 km). Kokkuvõtlikult

asus maksuhaldur seisukohale, et kuna maksuhaldurile kontrollimiseks esitatud ebamääraselt

täidetud sõidupäevik ei ole piisavaks tõendiks ega erista sõite iga sõidukorra kohta, ei veena see, et

ärasõitude tegemine oleks nimetatud autoga välistatud. Riigikohus asus 3. märtsi 2009. a otsuses

asjas nr. 3-3-1-93-08 järgmisele seisukohale: „Menetletavas haldusasjas käib vaidlus selle üle, kas

TuMS § 48 lg 4 p-s 2 sätestatud maksuobjekti tuvastamiseks piisab sellest, et töötajal oli võimalik

tööandja vara (sõidukit) kasutada ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks või tuleb tuvastada vara

(sõiduki) tegelik ettevõtlusega mitteseotud kasutamine. Maksuhaldur ja kohtud on seisukohal, et

piisab sellest, kui töötajal oli võimalik sõidukit kasutada ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks,

kaebaja aga väidab, et vaidlusalust sõidukit pole kasutatud ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks ja

erisoodustuse tuvastamiseks tuleb tõendada sõiduki tegelik ettevõtlusega mitteseotud kasutamine"

(p 9). „Riigikohus on seisukohal, et TuMS § 48 kohaldamiseks tuleb maksuhalduril tuvastada

maksuobjekt erisoodustuse andmine. Tööandja sõiduki või muu vara tasuta või soodushinnaga

kasutada andmisel ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks tuleb tõendada vara selline kasutamine

või tuvastada asjaolud, mis viitavad, et suure tõenäosusega kasutati vara ettevõtlusega mitteseotud

tegevuseks. Teistsugune seisukoht oleks põhjendatud olukorras, kus Tulumaksuseaduses

sätestatakse, et maksuobjektiks on ka töötaja võimalus kasutada tööandja sõidukit ettevõtlusega

mitteseotud tegevuseks, kusjuures sellise kasutamise puudumist peaks maksukohustuslane

tõendama kindlaksmääratud korras. Niisugust regulatsiooni kehtestatud ei ole" (p 10). /.../ „

Korrast ei nähtu ega tulene, et sõiduki kasutamist üksnes ettevõtluseks tuleb tõendada

sõidupäevikuga“ (p II). /.../ „Riigikohus on seisukohal, et kui töötaja kasutab tööandja sõidukit

ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks viisil, mis pole rahaliselt hinnatav soodustus ja kui see

kasutamine ei too tööandjale kaasa kulutusi, siis pole tegemist erisoodustusega TuMS § 48 mõttes.

Näiteks võib töötaja teekonda pikendamata peatada auto selleks, et ühendada ettevõtluseks

toimuva sõiduga isiklik tegevus" (p 13). Kohus on seisukohal, et kaebuse esitaja ei pea ka

käesolevas vaidluses veenma maksuhaldurit selles, ei erasõitude tegemine Mercedes-Benz

Vianoga on välistatud, vaid maksuobjekti (sõiduki tegeliku kasutamise ettevõtlusega mitteseotud

tegevuseks) peab tuvastama maksuhaldur. Maksuhaldur eeltoodut käesolevas haldusasjas

tuvastanud ei ole ning väär on maksuhalduri maksuotsuse p-s 2.3 esitatud väide, mille kohaselt

jääb „maksuhaldur jätkuvalt seisukohale, et maksuhalduril ei lasu kohustust tõendada, et

eriarvamuse esitajale kuuluval sõiduautot Mercedes-Benz Viano kasutati töövälistel eesmärkidel“

(maksuotsuse lk. 21), Kohus on seisukohal, et kaebuse esitaja poolt esitatud sõidupäeviku alusel ei

saa teha järeldust, nagu oleks sõidukit kasutatud isiklikeks sõitudeks.

25. Eeltoodust lähtudes tuleb kaebus osaliselt rahuldada maksuotsuse p-s 2.3 tuvastatud

erisoodustuse ning sellelt määratud tulu-ja sotsiaalmaksu osas. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 92 lg 2 kohaselt kaebuse osalise

rahuldamise korral jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebuse

esitaja on taotlenud PMTK-lt menetluskulude, summas 73 574 krooni väljamõistmist. HKMS § 93

lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus,

tutvunud Advokaadibüroo Taivo Saks & Partnerid arvete ning arvete spetsifikatsiooniga, on

seisukohal, ei menetluskulud käesolevas asjas on arvestades vaidluse keerukust ülepaisutatud ning

kuuluvad vähendamisele 40 000 kroonile. Arvestades asjaolu, et kohus rahuldab kaebuse osaliselt,

kuulub PMTK-lt OÜ Tehnopuit kasuks väljamõistmisele menetluskulu 2000 krooni.

Tiina Pappel

Kohtunik

TALLINNA RINGKONNAKOHTU 22.10.2010 KOHTUOTSUSE

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OÜ Tehnopuit apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 19. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-09-773 osas,

millega kaebus jäeti rahuldamata Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse

10. märtsi 2009. a maksuotsuse nr 12-5/140 tühistamise nõudes osas, milles maks

määrati seoses VIP Reisid OÜ 24.04.2007 arve nr 71322 alusel tasutud summaga, ja

menetluskulude jaotust puudutavas osas.

3. Teha selles osas uus otsus. Tühistada Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja

tollikeskuse 10. märtsi 2009. a maksuotsus nr 12-5/140 osas, milles maks määrati

seoses VIP Reisid OÜ 24.04.2007 arve nr 71322 alusel tasutud summaga.

4. Muus osas jätta Tallinna Halduskohtu otsus muutmata.

5. Mõista Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuselt OÜ Tehnopuit kasuks välja

menetluskulud summas 2500 (kaks tuhat viissada) krooni.