2-09-14578/12 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Iko Nõmm ja Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht

13. november 2009. a., Tallinn Tsiviilasja number 2-09-14578 Tsiviilasi

J. M. hagi V. V. vastu lapsele elatise saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 2. juuli 2009. a. otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kohtuistungi toimumise aeg Menetlusosalised ja nende esindajad

V. V. apellatsioonkaebus

2. november 2009. a. Apellant V. V. (IK XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXXXXX XXX X-XXX XXXXXXX) Vastustaja J. M. (IK XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXXXX XXX X-XX XXXXXXX), lepinguline esindaja Alla Buldakova Menetluse liik Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Harju Maakohtu 2. juuli 2008. a. otsus J. M. hagis V. V. vastu elatise saamiseks osaliselt, elatise suurust puudutavas osas.

2. Tühistatud osas teha uus otsus, mõistes V. V.lt J. M. kasuks poja ülalpidamiseks välja elatise 3000 krooni.

3. Ülejäänud osas jätta otsus muutmata.

4. Otsuse terviklik sõnastus on järgmine:

1. Välja mõista V. V.lt J. M. kasuks poja V. V. ülalpidamiseks elatis 3000 krooni kuus, alates 1. aprillist 2009. a. kuni poja täisealiseks saamiseni 7. märtsil 2014. a.

2. Kummagi poole menetluskulud jätta tema enda kanda.

5. Apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada.

6. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

S e l g i t u s e d :

1. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

2. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

3. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. aprillil 2009. a. esitas J. M. Harju Maakohtusse hagi V. V. vastu lapsele elatise saamiseks. Hageja palus kostjalt alates hagi esitamisest välja mõista elatise 3782 krooni, millele lisandub tulumaksuosa 21% summas 794, 20 krooni, seega kokku 4576, 20 krooni. Poolte abielust sündis XX.XX.XXXXX a. poeg V. V.. Poolte abielu lahutati 22. mail 2006. a. Poeg elab hageja juures. Hageja kannab täielikult pojaga seotud ülalpidamise ja kasvatamise kulusid. Poja ülalpidamiseks kulub igas kuus keskmiselt 7564 krooni, sealhulgas toit koolis ja kodus 2000 krooni, hügieenitarbed 200 krooni, riided 1920 krooni, jalanõud 500 krooni, meelelahtutus 150 krooni, koolitarbed 250 krooni, sport 965 krooni, ravimid 60 krooni, side

195 krooni, transport 100 krooni, internet 70 krooni, taskuraha 150 krooni, kooli ekskursioonid 200 krooni, kommunaalkulud 804 krooni. Kostja osa kuludest on seega 3782 krooni, kuid arvestades asjaolu, et tulumaksu tasub elatise saaja, tuleb kostjalt välja mõista elatis, seda arvestades.

Kostja vastuväited

Kostja tunnistas hagi osaliselt. Ajavahemikul 22. maist 2006. a. kuni 1. maini 2008. a. elas poolte ühine poeg koos hagejaga ja kostja kandis hageja kontole igakuiselt 1800 krooni. Ajavahemikul 1. maist 2008. a. kuni 13. märtsini 2009. a., seega 10 kuud, elas poolte ühine poeg kostja juures ja oli tema täielikul ülalpidamisel ning hageja poja ülalpidamiskulude kandmises ei osalenud. Poja ülalpidamiskulud on keskmiselt 7250 krooni kuus. Hagejalt tuleb välja mõista kostja kasuks elatise võlgnevus 43.862 krooni lapse ülalpidamise eest perioodil, kui laps elas kostja juures. Kostja on alates 6. veebruarist 2009. a. töötu ja on valmis maksma elatist lapse ülalpidamiseks miinimummääras 2175 krooni kuus. Arvestades asjaolu, et poeg elas vahepeal kostja juures, on kostja ka nõus hageja elatisevõla tasaarvestama ning maksma elatist poja ülalpidamiseks 2175 krooni alates 1. jaanuarist 2010. a.

Esimese astme kohtu otsus

2. juuli 2009. a. otsusega mõistis Harju Maakohus V. V.lt J. M. kasuks välja igakuise elatusraha 3630 krooni poja V. V. ülalpidamiseks alates 1. aprillist 2009. a. kuni poja täisealiseks saamiseni 7. märtsil 2014. a. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Perekonnaseaduse (PkS) § 60 lg. 1 kohaselt on vanem kohustatud ülal pidama oma alaealist last ja abi vajavat töövõimetut täisealiseks saanud last. PkS § 61 lg. 1 järgi, kui vanem ei täida lapse ülalpidamiskohustust, mõistab kohus teise vanema, eestkostja või eestkosteasutuse nõudel temalt välja elatise lapsele nõude esitanud vanema või eestkostja või isiku kasuks, kelle huvides on eestkosteasutus nõude esitanud. PkS § 61 lg. 2 alusel määratakse elatis lapsele kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest. Tulenevalt PkS § 61 lõikest 4 ei või igakuine elatusraha ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2007. a. määrusega nr. 254 on kuupalga alammääraks kehtestatud 4350 krooni. Seega ei või igakuine elatusraha ühele lapsele olla väiksem kui 2175 krooni. PkS § 70 lg. 1 kohaselt, kui isik ei täida ülalpidamiskohustust, mõistab kohus elatise välja alates elatisehagi esitamisest. Hageja esitatud arvestuste kohaselt kulub poja ülalpidamiseks igakuiselt 7564 krooni, millest hageja palub kostjalt välja mõista 3782 krooni, millele lisaks on hageja arvestanud 21% tulumaksu osa summas 794, 20 krooni. 11. juuni 2009. a. istungil vähendas hageja elatise suurust ja palus kostjalt välja mõista elatise 3000 krooni, lisades sellele tulumaksuosa. Arvestada tuleb sellega, et füüsiline isik, kes saab kohtuotsuse alusel PkS § 61 järgi elatist, maksab elatiselt tulumaksuseaduse § 12 lg. 1 p. 7 ja § 19 lg. 1 kohaselt tulumaksu. Kohus jätab tähelepanuta kostja vastuväites esitatud nõude hageja vastu, sest vastuhagi ei ole kostja esitanud. Pealegi saab elatusraha võlgnevus tekkida eelnevalt kohtuotsusega väljamõistetud elatusraha maksmata jätmisest, et kostja ei ole aga hageja vastu elatise nõuet esitanud, siis ei saa hagejal ka olla võlgnevust kostja ees.

Hageja konto väljavõttega perioodist 1. jaanuarist 27. märtsini 2009. a. on tõendatud ainult kommunaalkulud, ülejäänud kuludest ei ole arusaadav, kelle osas on kulutused tehtud. Samuti on konto väljavõttest näha, et hageja sissetulekuks on vanemahüvitis keskmiselt 10.000 krooni kuus, muid tõendeid oma sissetuleku kohta hageja esitanud ei ole.

20. veebruari 2009. a. töötuna arvelevõtmise ja töötoetuste määramise otsuse kohaselt on kostjale määratud töötoetus, mida kostjal on õigus saada kuni 23. novembrini 2009. a.

26. märtsil 2009. a. on kostja saanud töötoetust 723, 80 krooni. Nähtuvalt kostja konto väljavõttest ajavahemiku kohta 1. septembrist 2006. a. kuni 31. märtsini 2009. a. on kostja hagejale kuni 19. maini 2008. a. regulaarselt kandnud elatist poja ülalpidamiseks. Perioodil

1. maist 2008. a. kuni 13. märtsini 2009. a. elas poeg kostja juures. Seega ei ole kostja poja ülalpidamisest eemale hoidnud ning alusetud on hageja väited, et poja ülalpidamiskulud on täielikult hageja kanda. Äriregistri andmetel kummagi poole nimele äriühinguid registreeritud ei ole. Kinnistusregistri andmetel kuulub hagejale korteriomand asukohaga XXXXXXXXX XXX X- XX, Tallinn, millele on seatud hüpoteek summas 600.000 krooni; kostjale kuulub korteriomand asukohaga XXXXXXXXXX XXX X-XXX, Tallinn, millele on seatud hüpoteek summas 1.740.000 krooni, samuti korteriomand asukohaga XXXXXXXXX XXX X-X, Tallinn, millele on seatud hüpoteegid summas 130.000 krooni ja 1.740.000 krooni. PkS § 61 lg. 2 kohaselt tuleb elatise välja mõistmisel arvestada vanema varalist seisundit ning lapse vajadusi. Mõlemad vanemad on ligilähedaselt samal arvamusel, et nende 13-aastase poja igakuised ülalpidamiskulud on orienteeruvalt seitse tuhat krooni. Hagejal on kohustusi oma eluaseme suhtes 600.000 krooni ulatuses ning kostjal temale kuuluva kinnisvara suhtes 3, 6 miljoni krooni ulatuses. Sellest järeldub, et kui kostjal on võimalused teenindada oma kinnisvara kohustusi eelmärgitud ulatuses, siis on talle jõukohane maksta ka oma 13-aastase poja ülalpidamiseks elatist miinimummäärast veidi suuremas ulatuses, seega igakuiselt 3000 krooni, mis vastab poolte ühisele arvamusele nende lapse ülalpidamiskulutuste igakuisest suurusest. Elatisele lisandub 21% tulumaksu osa 630 krooni.

Apellatsioonkaebus

V. V. palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega mõista temalt välja elatusraha 2175 krooni.

Maakohus ei uurinud küllaldaselt mõlema lapsevanema varalist seisundit. Kohtu hinnangul on hagejal kohustusi oma eluaseme suhtes 600.000 krooni ulatuses ning kostjal temale kuuluva kinnisvara suhtes 3, 6 miljoni krooni ulatuses. Kohtu järeldus, et kui kostjal on võimalik teenida oma kohustusi eelmärgitud ulatuses, siis on tal jõukohane ka maksta elatist igakuiselt 3000 krooni, ei ole õige. XXXXXXXXXX XXX X-XXX ja XXXXXXXXXX XXX X-X asuvate korterite hindamine on tehtud 2008. a. jaanuaris, mil apellant koos elukaaslasega võttis Sampo pangast laenu 1.288.000 krooni korteri ostmiseks. Korter XXXXXXXXX XXX X-XXX on apellandi ja tema elukaaslase kaasomandis ja pangalaenu tasumise tähtaeg on 30 aastat. Seega on korter alles omandamisel ja igakuine makse on 6300 krooni. Apellant ei saa lubada, et ei tee makseid korteri eest, sest sel juhul kaotab ta nii omandatava korteri kui ka XXXXXXXXXX XXX X-X asuva korteri, mille ta on saanud kinkelepinguga isalt. Kinkena saadud korteril lasub hüpoteek, kingitud korterit valdavad ja kasutavad apellandi vend ja õde. Pärast lahutust jäi apellant sisuliselt elukohast ilma. Abielu kestel omandatud korteri jättis apellant abikaasale J. M.le. Alates veebruarist 2009. a. apellandil alaline sissetulekuallikas puudub. Töötu abiraha maksmine lõpetati juulis 2009. a., seega kohtuotsuse tegemise ajal apellandil üldse igasugune sissetulek puudus. Apellandil on ka piiratud võimalused tööd leida tema tervislikust seisundist põhjustatud piirangute tõttu. Alates 2005. a. kuni 2007. a., pärast põlveliigese traumat, oli apellant 80% ulatuses töövõimetu. Ka käesoleval ajal on probleemid jalaga, mistõttu apellant vajab pidevalt arstiabi. 13. märtsil 2009 võttis apellant O. P. võlgu 80.000 krooni pangalaenu kustutamiseks ning nimetatu maksis apellandi eest 2009. a. juulis kuumakse 6300 krooni. Vastustaja sissetulekuks on vanemahüvitis keskmiselt 10.000 krooni kuus, muud andmed tema vara ja sissetulekute kohta puuduvad. Sisuliselt kohus teise lapsevanema varalist seisundit hinnanud ei ole. Otsuse tegemisel ei ole maakohus võtnud arvesse kõiki asjaolusid. Apellandil ei olnud kohtuistungil esindajat, seetõttu ta ei saanud täiel määral kasutada oma protsessiõigusi.

Vastustaja seisukoht

Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht

Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg. 1 punktiga 2 osaliselt tühistada, mõistes kostjalt hageja kasuks lapse ülalpidamiseks maakohtu poolt väljamõistetud elatise 3630 krooni asemel välja elatise 3000 krooni. Ülejäänud osas otsuse tühistamiseks ei anna kaebus alust.

Maakohtu otsuses on vastuolu: kohus on otsuses põhjendanud, et kostja on võimeline maksma elatist 3000 krooni suuruses summas, välja on aga mõistnud temalt elatise summas 3630 krooni. Ebaõige on maakohtu arusaamine, nagu oleks kostjalt 3630 krooni väljamõistmise korral elatise suuruseks 3000 krooni sellest tulenevalt, et kostja poolt makstavast elatisest tuleb tulumaksuseaduse kohaselt tulumaksu tasuda elatise saajal. Elatis on PkS § 61 lõigetes 1, 2 ja 4 sätestatust tulenevalt see rahasumma, mida kostja on kohustatud igakuuliselt lapse ülalpidamiseks tasuma, olenemata sellest, kas ja kellel tuleb tasutavalt elatiselt maksta tulumaksu. Küll võib elatise suuruse üle otsustamiseks olla vajalik arvestada sellega, kes ja kuipalju peab kohustatud vanemalt väljamõistetud elatiselt tulumaksu tasuma, sest kohustatud vanema poolt makstavast elatisest on lapse vajaduste rahuldamiseks võimalik kulutada üksnes seda osa, mis jääb järele pärast tulumaksu tasumist.

Otsuses märkis maakohus, et 11. juuni 2009. a. kohtuistungil vähendas hageja elatise nõuet, paludest kostjalt poja ülalpidamiseks välja mõista elatise 3000 krooni, lisades elatise summale tulumaksu osa. Otsuses viidatud kohtuistungi protokolli kohaselt on hageja sellel istungil öelnud: „Olen nõus summaga 3000.- krooni kuus, mis sisaldab tulumaksu.“ (tl. 40). Veel on kohtuistungi protokolli kantud järgnev: „Hageja: jääb hagiavalduse juurde ja palub kostjalt välja mõista elatis igakuiselt summas 3000 krooni.“ (tl. 41). Mingeid selgitusi, millest nähtuks hageja taotlus lisada taotletavale 3000 kroonile tulumaks, protokollist ei nähtu.

Asjaolusid, mis võiksid tekitada kahtlust protokolli õiguspärasuses või piisavas ulatuses, ei ole esitatud. Pealegi möönis hageja apellatsioonikohtu istungil, et vähendas maakohtu menetluses oma nõuet 3000 kroonini, kuigi kinnitas samas, et soovib nüüd kostjalt lapsele elatist maakohtu poolt väljamõistetud suuruses. Seega tuleb vastavalt TsMS § 652 lg. 1 punktile 1 võtta aluseks maakohtu istungi protokoll, mille kohaselt hageja vähendas oma elatise nõuet 3000 kroonini. Maakohus on alusetult pidanud hageja nõude suuruseks 3630 krooni.

TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Maakohus rikkus seda sätet, kui rahuldas hageja nõude suuremas ulatuses, kui see oli esitatud. Kolleegium leiab, et tegemist on TsMS § 656 lg. 2 lauses 2 sätestatud rikkumisega, mille ringkonnakohus võib sama lõike lause 1 alusel kõrvaldada ka olenemata apellatsioonkaebuse põhjendusest. Apellatsioonkaebuses on apellant vaidlustanud temalt väljamõistetud elatise suuruse ning kolleegium leiab, et taoline kaebus on kirjeldatud menetlusõiguse rikkumise kõrvaldamiseks piisav, eriti kui arvestada ka kohtuotsuses esitatud hageja nõude eespoolkirjeldatud vastuolulist käsitlust.

Kostjalt tuleb hageja kasuks poolte ühise poja ülalpidamiseks välja mõista hageja poolt nõutud 3000 krooni. Rahuldada ei saa apellandi nõuet vähendada temalt väljamõistetava elatise suurust 2175 kroonini. Osundatud summa näol on tegemist elatise PkS § 61 lõikes 4 sätestatud praegu kehtiva miinimumsuurusega, millest väiksema elatise väljamõistmine kohustatud isikult on võimalik üksnes seaduses sätestatud erandlikel asjaoludel. Asjaolust, et elatise miinimumsuurus on kindlaks määratud seaduses, ei saa aga järeldada, nagu ei võiks kohustatud isikult lapse ülalpidamiseks väljamõistetav elatis seda miinimumsuurust ületada.

PkS § 61 lg. 2 kohaselt määratakse elatis lapsele kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest. Seega tuleb elatise põhjendatud suuruse leidmiseks esmalt tuvastada lapse vajaduste ulatus ning seejärel otsustada, milline osa lapsele vajalikest kulutustest tuleb kanda kummalgi vanemal, arvestades nende varalisi võimalusi. Maakohus pidas poolte ühisele lapsele vajalikeks igakuisteks kulutusteks 7000 krooni ja apellatsioonkaebuses ei ole kostja seda maakohtu järeldust ka vaidlustanud. Asjaolu, et poolte ühise poja põhjendatud vajaduste rahuldamiseks kulub igakuuliselt ca 7000 krooni, kinnitas kostja oma hagiavaldusele esitatud vastuses (tl. 15

– 16). TsMS § 231 lg. 2 kohaselt ei vaja poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks, kusjuures omaksvõtt on muuhulgas faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses. Et kostja võttis hageja poolt pojale vajalike kulutuste kohta väidetu maakohtu poolt tuvastatud ulatuses omaks, siis ei pidanud hageja esitama selle kohta täiendavaid tõendeid ja maakohus neid hindama, põhjendamatu on aga apellatsioonkaebuses maakohtule tehtud etteheide, nagu ei oleks otsuse põhjendus lapsele tehtavate kulutuste osas piisav.

Seega lähtus maakohus õigesti sellest, et poolte poja igakuiste vajaduste rahuldamiseks kulub 7000 krooni. Et vanematel on oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused (PkS § 49), siis tuleb ka elatise suuruse kindlaksmääramisel lähtuda eeldusest, et lapsele vajalikud kulutused tuleb vanematel katta võrdsetes osades. Sellest tulenevalt peab vanem, kes leiab, et tema osa lapse ülalpidamiskulutustes peaks olema väiksem kui teisel vanemal, seda põhjendama ja tõendama. Vaidlusaluses asjas peaks seega kostja põhjendama ja tõendama, et tema varaline olukord on hageja varalisest olukorrast sedavõrd halvem, et tingib lapsele vajalike kulutuste jätmise suuremas osas hageja kanda.

Et hageja taotles kostjalt elatise väljamõistmist 3000 krooni suuruses summas, siis moodustab kostja osa poja vajaduste rahuldamises juba sellest tulenevalt vähem kui poole, eriti kui arvestada asjaolu, et elatise saajal tuleb sellelt maksta ka tulumaksu ning seega ei saa hageja eelduslikult kasutada poja vajaduste rahuldamiseks kogu kostjalt saadavat elatusraha. Veel suuremas ulatuses poolte ühisele pojale vajalikest kulutustest kostja kanda jääva osa vähendamiseks ei ole alust. Nii on kostja esimese astme kohtu menetluses esitanud poolte kohustuse vahekorra kohta vastakaid seisukohti, lähtudes ühest küljest vanemate kohustuste võrdsusest (tl.

15) ja nõustudes samal ajal ise maksma elatist 2175 krooni, mis moodustab lapse kostja poolt tunnistatud 7000 krooni ületavatest põhjendatud vajadustest isegi vähem kui veerandi (kui eeldada, et 2175 kroonist läheb tulumaksuks 21% ehk ca 457 krooni, siis on sellest lapsele võimalik kulutada ca 1718 krooni, mis on ca 24, 5% lapse vajadusest). Seejuures põhjendas kostja oma võimetust kanda lapsele vajalikud kulutused võrdselt hagejaga üksnes asjaoluga, et ta on alates veebruarist 2009. a. töötu ning saab töötu abiraha 900 krooni. Apellatsioonkaebuses esmakordselt nimetatud tervislike põhjustega ei saa arvestada kooskõlas TsMS § 652 lg. 1 punktiga 2, kuna selle uue asjaolu apellatsioonimenetluses esmakordset esiletoomist ei ole sama paragrahvi lg. 4 kohaselt põhjendatud ning selleks ei ole ka sama paragrahvi lõikes 3 märgitud alust.

Kolleegium leiab, et töötusega iseenesest ei saa kostja kanda jääva ülalpidamiskohustuse osa veelgi suuremat vähendamist põhjendada, mingitele asjaoludele, mis teeksid kostjale võimatuks mingisugusegi töö leidmise, ei ole aga tuginetud. Kostja varalise seisundi hindamisel arvestas maakohus õigesti ka asjaoluga, et kostjale kuulub kaks korteriomandit, sest suure puuduse korral tuleb põhimõtteliselt kõne alla vähemalt üks neist rahaks teha. Kui kaaluda lapse huvi – saada vanemalt ülalpidamist – ja kostja huvi – säilitada mõlemad korteriomandid vaatamata rahalistele raskustele –, siis tuleb eelistada alaealise lapse huve, kes ei saa ise oma elu-oluliste vajaduste rahuldamiseks midagi ette võtta ning kelle põhivajaduste rahuldamine sõltub täiel määral vanematest, sealhulgas kostjast.

Kui apellant pidas oma õigusteadmisi ebapiisavaks, oli tal võimalus võtta endale esindaja, kuid ei ole kohustust seda teha (TsMS § 217 lg. 1). Asjaolust, et apellant ei pidanud vajalikuks võtta end esindama õigusteadmistega isik, ei saa talle iseenesest tuleneda menetluses mingeid eeliseid ega mööndusi.

Iko Nõmm

Kaupo Paal

Malle Seppik

Kohtulahend parandatud Tallinna Ringkonnakohtu 17.11.2009 määrusega

RESOLUTSIOON:

1. Parandada Tallinna Ringkonnakohtu 13. novembri 2009. a. otsuse resolutsioonis viga, lugedes selle punktis 1 õigeks Harju Maakohtu otsuse kuupäevaks 2. juuli 2009. a.

2. Määruse peale võib edasi kaevata, esitades määruskaebuse vahetult Riigikohtule päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest.