3-09-655/52 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Lilianne Aasma ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht

11. november 2009, Tallinn Haldusasja number 3-09-655 Haldusasi Erki Vaheri kaebus Eesti Ehitusettevõtjate Liidu kutsekomisjoni 12. detsembri 2008. a protokollilise otsuse tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 18. juuni 2009. a otsus Menetlusosalised Kaebajad – Erki Vaher, esindaja v.adv Raul Ainla Vastustaja – Eesti Ehitusettevõtjate Liit Menetluse alus ringkonnakohtus Erki Vaheri apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine

28. oktoober 2009

RESOLUTSIOON

1. Jätta Erki Vaheri apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 18. juuni 2009. a otsus haldusasjas nr 3-09-655 muutmata. 2. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 11. detsembril 2009 (HKMS § 53 lg 1). Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle läbivaatamist Riigikohtu istungil, võib Riigikohus lahendada kassatsioonkaebuse kirjalikus menetluses (HKMS § 54 lg 2, § 61 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Erki Vaher esitas 05.11.2008 ehituse kutseala kutsekvalifikatsiooni omistajale (Eesti Ehitusettevõtjate Liit) avalduse, milles taotles temale Ehitusjuht III kutsekvalifikatsiooni omistamist. Eesti Ehitusettevõtjate Liidu (EEEL) kutsekomisjon otsustas 21.11.2008 koosolekul

E. Vaherile Ehitusjuht III kutsetunnistust mitte omistada, põhjendades seda taotlejal nõuetele vastava erialase hariduse puudumisega.

3-09-655 2(12)

E. Vaher esitas 29.11.2008 EEEL kutsekomisjonile avalduse, milles palus oma taotluse uuesti läbi vaadata. Eesti Ehitusettevõtjate Liidu kutsekomisjon vaatas E. Vaheri taotluse uuesti läbi ja 12.12.2008 protokollilise otsusega jättis talle Ehitusjuht III kutse omistamata põhjusel, et taotlejal puudub vastavalt kutsestandardile vajalik haridus ja otsene ehitustööde juhtimise kogemus viimase 7 aasta jooksul vähemalt 3 aastat.

2.

E. Vaher esitas 11.01.2009 Ehituse, Kinnisvara ja Geomaatika Kutsenõukogule vaide kutsekomisjoni 12.12.2008 otsuse peale. Ehituse, Kinnisvara ja Geomaatika Kutsenõukogu jättis 16.02.2009 vaideotsusega nr 1 vaide rahuldamata.

3. Erki Vaher esitas 27.03.2009 (kaebuse täiendused 15.04.2009 ja 01.06.2009) Tallinna Halduskohtule kaebuse EEEL kutsekomisjoni 12.12.2008 otsuse tühistamiseks. Vaidlustatud otsus on ebapiisavalt motiveeritud ja õigusvastane. Kutsekomisjon kohaldas kutsestandardit Ehitusjuht III vastuolus kutseseaduse (KutS) §-ga 15 ning haridusja teadusministri 03.03.2004 määruse nr 16 „Kutsestandardite koostamise, muutmise, ülesehituse ja vormistamise kord“ § 14 lg 1 p-ga 5 ja §-ga 15 (kutsestandard Ehitusjuht III kinnitati 18.06.2008 ehk nimetatud määruse kehtimise ajal). Määruse § 14 lg 1 p-st 5 tulenevalt puudub EEEL kutsekomisjonil õigus käsitleda haridust kutse omistamise kohustusliku põhinõudena (haridusnõue saab olla üksnes soovituslik). Määruse § 15 kohaselt moodustavad kutseoskusnõuded kutsestandardi põhiosa, millest tuleb lähtuda kutse omistamisel või mitteomistamisel. Ka KutS § 15 lg 1 järgi ei saa kutse andmisest keeldumise põhjuseks olla asjaolu, et taotlejal puudub vastavalt kutsestandardile vajalik haridus, sest vastav nõue Ehitusjuht III kutsestandardis on õigusvastane. Kutse andmisest keeldumise ainsaks aluseks saab olla kutse taotleja teadmiste ja oskuste mittevastavus kutsestandardi kutseoskusnõuetele.

EEEL kutsekomisjon ei ole menetluse käigus kontrollinud ega vaidlustanud kaebaja teadmiste ja oskuste vastavust kutsestandardi Ehitusjuht III kutseoskusnõuetele. Sellega on rikutud haldusmenetluses kehtivat uurimispõhimõtet, mis on oluline menetlusviga ja otsus tuleks seetõttu tühistada. Kaebaja omas aastatel 1992–1999 piiranguteta ehitusõigusega ehituse vastutava spetsialisti litsentse. Kuigi need enam ei kehti, on kaebajal endiselt olemas teadmised ja oskused, mille alusel litsentsid väljastati. Ehitusseaduse (EhS) § 47 lg 1 kohaselt on ehituse vastutav spetsialist (kelleks on ka Ehitusjuht III) isik, kes on pädev kas ehitamise, omanikujärelevalve või ehitusjuhtimisega tegelemise juhtimiseks ja kontrollimiseks. EhS § 47 lg

2 p-de 1 ja 2 kohaselt peab vastutaval spetsialistil olema omistatud kutsekvalifikatsioon kutseseaduse tähenduses või erialane kvalifikatsioon ja erialane kolmeaastane töökogemus. Seadus ei piira, millises eelnimetatud valdkonnas või valdkondade kombinatsioonis, samuti millise perioodi jooksul peab erialane töökogemus olema tõendatud. Seega on vastustaja poolt erialase töökogemuse piiramine otsese ehitustööde juhtimise töökogemusega ja kindla ajavahemikuga vastuolus EhS § 47 lg 2 p-ga 2. Vaidlustatud otsus piirab oluliselt kaebaja õigust vabalt valida tegevusala, sest taotletud kutseta ei saa ta tegutseda ehitusvaldkonnas vastutava spetsialistina ning samuti piirab Ehitusjuht III kutsekvalifikatsiooni puudumine kaebaja võimalusi konkureerida pingestunud tööturul. Kaebaja soovib tegutseda ehitussektoris füüsilisest isikust ettevõtjana ning Ehitusjuht III kutsekvalifikatsiooni puudumine ei võimalda tal saada vastavat registreeringut majandustegevuse registris, mis muudab tegutsemise võimatuks.

Kutsekomisjoni otsus on lisaks võetud vastu vorminõuete rikkumisega, sest otsuse vastuvõtmisest on komisjoni aseesimehena osa võtnud H. J., kellel ei olnud KutS § 18 lg 3 p-st 2 tulenevalt õigust osaleda kaebajale kutse andmise otsustamisel, sest ta on olnud vahetult seotud kaebajale kutse andmiseks ettevalmistava koolituse korraldamisega.

3-09-655 3(12) 4. Eesti Ehitusettevõtjate Liit vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Kaebaja viide haridusja teadusministri 03.03.2004 määrusele nr 16 ei ole asjakohane, sest nimetatud määrus on kehtetu alates 01.09.2008. Kutsestandardi kohaselt on Ehitusjuht III kutsekvalifikatsiooni taotlemisel nõutavad: 1) vastav haridus (pädevusele vastav ehitustehniline keskeriharidus vähemalt 3-aastase õppe baasil või muu tehniline keskerivõi kõrgharidus); 2) erialane töökogemus (vähemalt 3 aastat töökogemust ehitustööde juhina viimase 7 aasta jooksul); 3) täienduskoolitus (kutset andva organi poolt tunnustatud erialase täienduskoolituse läbimine).

Kaebaja on lõpetanud Tallinna Polütehnilise Instituudi Majandusteaduskonna tööstuse planeerimise erialal ning tema diplomilt nähtub talle ökonomisti, mitte inseneri või mehhaaniku vms kvalifikatsiooni omistamine. Tegemist ei ole ehitusega muu tehnilise erialaga. Kaebaja töökogemus ehitusjuhina alates maist 2007 ei ole küllaldane ehitustööde otseseks juhtimiseks. Isegi kui lugeda E. Vaheri töökogemus vastavaks, ei saaks temale kutsetunnistust ikkagi anda, sest jätkuvalt on täitmata hariduse nõue. Kuna kaebajal ei ole ka muud tehnilist eriharidust, siis ei saanud temalt nõuda kutseeksami sooritamist ja isegi selle eksami sooritamise korral ei saanuks talle anda kutsetunnistust. Kutseeksami sooritamine ega täienduskoolituse läbimine ei asenda nõutavat haridust.

Alates 01.04.2003 ei kehti enam ükski varasemalt väljaantud tegevuslitsents ja ehituse valdkonnas kehtivad täiesti uued nõuded, mistõttu kaebajale aastatel 1992–1999 väljastatud litsentsidele viitamine ei ole asjakohane. EhS § 47 lg 2 p 2 nõuetele vastav spetsialist ei vaja kutsetunnistust üldse. Ettevõtjana ehitusvaldkonnas tegutsemiseks on võimalik sõlmida leping nõutavat pädevust omava spetsialistiga ja saada seejärel vastav registreering majandustegevuse registris. Samuti ei keela keegi isikut tegutsemast ehitusjuhina, kui tal on tööandja arvates selleks küllaldane töökogemus, ta ei või üksnes olla vastutavaks spetsialistiks EhS § 47 lg 2 p 2 tähenduses. Kui isik ei vasta seaduses sätestatud nõuetele, ei saa tal olla õiguspärast ootust tegutseda tegevusalal, kus töötamiseks on seadusega kehtestatud piirangud, tagamaks isikute ja vara ohutus. Ehitusjuht III kutsestandardi väljatöötamise peamine eesmärk oli lubada ka pärast ehitusseaduse jõustumist teatavate kitsendustega edasi tegutseda sellistel suure ehituse juhtimise töökogemusega isikutel, kellel ei olnud kõrgemat ehitusalast haridust, küll aga tunnustatud keskeriharidus (eelkõige omandatud Tallinna Ehitusja Mehaanikatehnikumis) või muu tehniline keskerivõi kõrgharidus. KutS § 26 lg 3 kohaselt kehtivad enne seaduse jõustumist (s.o enne 01.09.2008) kehtestatud kutsestandardid kuni kehtivusaja lõppemiseni või vastavusse viimiseni, seega on kutsestandardis sätestatud nõuetele mittevastavuse korral õigus kutse andmisest keelduda. H. J. osaleb täienduskoolitustel lektorina kui oma eriala spetsialist, nii kutse andmiseks ettevalmistava koolituse kui ka väljaõppe korraldamisega H. J. ühelgi juhtumil tegelenud ei ole.

5. Tallinna Halduskohus jättis 18.06.2009 otsusega E. Vaheri kaebuse rahuldamata ning kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

Vaidlust ei ole selle üle, et Ehitusjuht III on vastutav spetsialist EhS § 47 lg 2 tähenduses ning vaidlustatud otsuse tegemise ajal ei olnud kutsestandardi kehtivusaeg lõppenud ega olnud seda uue kutseseaduse alusel muudetud. Arvestades asjaolu, et 01.09.2008 jõustunud KutS ei kaotanud enne seaduse jõustumist kehtinud kutsestandardite kehtivust, pidi vastustaja hindama kaebaja vastavust varem kinnitatud Ehitusjuht III kutsestandardis nimetatud nõuetele ning vaieldavate tõlgenduste korral lähtuma kutsestandardi kinnitamise ajal (18.06.2008) kehtinud ehitusseadusest, kutseseadusest ning haridusja teadusministri 03.03.2004 määrusest nr 16. Halduskohtul puudub käesolevas asjas pädevus hinnata vaidlustatud otsuse sisulist õiguspärasust ehk asjaolu, kas kaebajal olid erialane kõrgharidus ja töökogemus. Vastava otsuse tegemise

3-09-655 4(12) pädevus on ainult kutset omistaval organil. Samas saab kohus kontrollida, kas nõuded, mille vastavust kutsekomisjon kontrollis, vastasid kutsestandardi kinnitamise ajal kehtinud seadustele.

Kutsestandardi kohaselt pidi kaebajal kutsekvalifikatsiooni ühe eeltingimusena olema vähemalt kas ehitustehniline keskeriharidus või muu tehniline keskeriharidus. EEEL on Vabariigi Valitsuse 13.08.2002 määrusega nr 258 kehtestatud kõrgharidusstandardist (kehtetu alates 01.01.2009) lähtudes õigesti lugenud kaebaja ökonomisti kutse majandusõiguse valdkonda. Seega oli vaidlustatud otsus vastavuses Ehitusjuht III kutsestandardiga. Ehitusjuht III kutsestandard on kooskõlas kutsestandardi kinnitamise ajal kehtinud EhS § 47 lg-ga 2, mis välistab küll kutsekvalifikatsiooni omistamisel erialase kõrghariduse ja töökogemuse nõude koos esitamise (vastasel juhul muutuks § 47 lg 2 p 2 sisutuks), kuid ei välista erialase või muu tehnilise keskerihariduse nõude koos töökogemuse nõudega esitamist.

Samas ei andnud kuni 01.09.2008 kehtinud määruse nr 16 § 14 lg 1 p 5 kutsenõukogule õigust seada kutsekvalifikatsiooni taotlemise üheks obligatoorseks tingimuseks kutsehariduse olemasolu. Määruse § 1 lg 2 p-s 3 esitatud definitsioonis sisalduv sõna „enamasti“ kinnitab samuti, et kutsekvalifikatsiooni III taseme taotleja teadmised võivad, kuid ei pea tingimata olema tekkinud kutsehariduse baasil.

Kaebaja viide erialase töökogemuse iseloomu kitsendamise ja selle omandamisele ajaliste raamide seadmise vastuolule EhS § 47 lg 2 p-ga 2 ei ole asjakohane, sest kaebajal puudub erialane kõrgharidus ning nimetatud säte pole tema suhtes kohaldatav. EhS ei reguleeri kutsekvalifikatsiooni omistamise tingimusi. EhS-st ei tulene samuti, et nõuded töökogemusele peaksid kutsekvalifikatsiooni omistamise korral olema EhS-s sätestatust leebemad. Kutsekvalifikatsiooni taotlejalt nõutava 3-aastase töökogemuse piiritlemine viimase 7 aastaga ning ehitustööde otsese juhtimise kogemusega ei ole vastuolus ka kuni 31.08.2008 kehtinud KutS § 4 lg-ga 1 ega määruse nr 16 § 1 lg 2 p-ga 3. Kuigi vaidlustatud protokollilises otsuses on seisukohta kaebaja ehitustööde otsese juhtimise kogemuse puudumise kohta motiveeritud ebapiisavalt, nähtuvad vastustaja kaalutlused selgelt kohtule esitatud selgitustest ja need on piisavalt põhjendatud. Vastustaja on kõiki kaebaja poolt esitatud tõendeid otsuse tegemisel arvestanud. Vastustaja on otsust kaebajale täiendavalt kirjalikult põhjendatud ka 29.11.2008 vastuses tema avaldusele (tl 16-17), mistõttu kaebajale olid vastustaja kaalutlused teada juba enne kohtusse pöördumist. Seetõttu ei ole otsuse tühistamine põhjendatud ka selle motiveerimatuse tõttu.

Kaebaja ei ole esitanud kohtule tõendeid, mis kinnitaksid tema väidet, et ta osales kutse andmiseks ettevalmistaval koolitusel, mida korraldas H. J.. Tunnistus Ehitusjuht III täienduskoolitusest osavõtmise kohta ei tõenda, et koolitust oleks korraldanud H. J.. Kuivõrd kaebaja väite kinnituseks kohtule muid tõendeid esitatud ei ole, jääb see tähelepanuta.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Erki Vaher palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus vaidlustatud ulatuses tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Apellant vaidlustab kohtuotsuse järgmistes osades: 1) milles kohus leidis, et kutsenõukogul on õigus kutsestandardis määratleda muu hulgas nõudeid kogemustele ning piirata nende omandamise aega (otsuse p 15); 2) milles kohus leidis, et vaidlustatud otsus on piisavalt motiveeritud (otsuse p 15); vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel vorminõuete järgimine seoses H. J. osalemisega (otsuse p 16). Apellant ei vaidlusta kohtuotsust osas, milles kohus nõustus kaebajaga, et enne 01.09.2008 kehtinud määrus

3-09-655 5(12) nr 16 ei andnud kutsenõukogule õigust seada kutsekvalifikatsiooni taotlemise üheks obligatoorseks tingimuseks kutsehariduse olemasolu (otsuse p 14).

KutS § 4 lg-st 1 ega ühestki muust õigusaktist ei tulene, et kutsestandardis võib piiritleda 3- aastase töökogemuse omandamise aega viimase 7 aastaga. See ei tagaks ka soovitud kvaliteeti ning pole selge, kuidas just kutsestandardis toodud nõue tagab kutsesobivuse. Seejuures on kaebaja puhul kutsestandardile vastav töökogemuse nõue ka täidetud, kuid kutsekomisjon ei vaevunud seda kontrollima, piirdudes otsuse tegemisel asjaoluga, et taotlejal ei ole täidetud haridusnõue. Kohus on ise möönnud, et vaidlustatud otsus on piisavalt motiveerimata ning põhjendused esitati alles kohtumenetluses. Vastustaja põhjendused töökogemuse puudumise osas on paljasõnalised, kuigi tegemist on keelduva kaalutlusotsusega. Vastustaja oleks pidanud juba enne kutsesobivuse kontrolli taotlejale selgitama, et tal puudub vastav haridusnõue ning kutsesobivuse kohta pole esitatud piisavalt dokumente. Kuigi kaebaja esitas täiendavad dokumendid kohtumenetluse käigus, ei saa kohus asuda tegema vastustaja tegemata tööd ning hindama ja põhjendama kaebaja töökogemuse olemasolu või puudumist alles kohtumenetluse käigus. Kutsekomisjoni otsus tuleb tühistada oluliste menetlusja vormivigade tõttu, mis on mõjutanud asja otsustamist.

Halduskohus rikkus uurimisprintsiipi, piirdudes H. J. tegevust käsitleva kaebaja väite õigsuse üle otsustades ainult vastustaja vastuväitega. Kohus oleks pidanud tegema kaebajale ettepaneku esitada oma väite tõendamiseks tõendid või koguma neid ise. Apellant proovib omal käel nimetatud väite tõendamiseks tõendeid hankida ning kui see ei õnnestu, siis palub ta ringkonnakohtu abi tõendi väljanõudmiseks.

7. Eesti Ehitusettevõtjate Liit vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata. KutS-ga ei ole vastuolus ehitustööde juhtimise töökogemuse nõue vähemalt 3 aastat viimase 7 aasta jooksul. Kuna suuri muudatusi kaasa toonud EhS jõustus 01.01.2003, on töökogemuse hankimise perioodi teatav piiramine vajalik. Kutset andev organ ja selle juurde moodustatud kutsekomisjon saab kutse andmisel juhinduda üksnes kinnitatud kutsestandardist. Käesoleval ajal on algatatud ka varemkehtestatud kutsestandardite uue kutseseadusega vastavusse viimine.

E. Vaheri esitatud (sh kohtumenetluses täiendavalt esitatud) tõenditest nähtub tema töökogemus ehitustööde juhtimisel üksnes maist kuni septembrini 2007, ülejäänud ajal ei ole tegemist olnud ehitustööde juhtimisega või on esitatud üksnes äriühingute vahel sõlmitud lepingud, mis ei saa tõendada füüsilise isiku E. Vaheri poolt ehitustööde juhtimist.

Apellandi poolt Tallinna Tehnikakõrgkooli juures läbitud Ehitusjuht III koolitus ei ole kutse andmiseks ettevalmistav koolitus, vaid sellel võib osaleda iga isik. Antud koolitus on reeglina vajalik läbida Ehitusjuht III kutsetunnistuse pikendamiseks või kutsekomisjoni otsusel juhul, kui kutse taotleja omab teist tehnilist eriala. E. Vaher ei osalenud koolitusel kutsekomisjoni otsuse alusel. Ehitusjuht III täienduskoolituse korraldaja on Tallinna Tehnikakõrgkool. H. J. ei ole KutS § 18 lg 3 p 2 mõttes vahetult seotud kutset taotlevale isikule kutse andmiseks ettevalmistava koolituse või väljaõppe korraldamisega. Ta on koolitusel osalenud üksnes Tallinna Tehnikakõrgkooli lektorina. Isegi juhul, kui H. J. häält ei oleks tohtinud arvestada, oleks tulemus olnud sama. Kutsekomisjon on 11-liikmeline ning otsuseid võetakse vastu lihthäälteenamusega. Otsuse tegemisel 12.12.2008 osales 8 liiget, mistõttu ei saanud H. J. hääl olla määrav.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-09-655 6(12)

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 18.06.2009 otsus muutmata.

9. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus esmalt, et kuivõrd halduskohus jättis E. Vaheri kaebuse tervikuna rahuldamata ning apellatsioonkaebuses on taotletud halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega kaebuse rahuldamist, siis tuleb apellatsioonkaebus lugeda esitatuks halduskohtu otsuse peale tervikuna.

Apellatsioonkaebuse väidetega ei saa menetlusosaline piirata ringkonnakohtu pädevust hinnata üle või ümber esimese astme kohtu vaidlustatud otsuse üksikuid motiive, sealhulgas õiguslikke põhjendusi, sest kohtulahendi põhjendustel puudub väljaspool konkreetset kohtuasja iseseisev kehtivus ja regulatiivne või tuvastav toime. Menetlusosaliste jaoks loob õiguslikke tagajärgi üksnes kohtuotsuse resolutsioon (TsMS § 457 lg 1). Otsuse põhjendav osa iseseisvalt võetuna ei mõjuta menetlusosaliste õigusi ja kohustusi. HKMS § 34 lg-t 2 tuleb tõlgendada nii, et ringkonnakohus on küll seotud apellandi nõuetega, kuid mitte apellandi argumentidega. Ulatuses, milles halduskohtu otsust on vaidlustatud, peab ringkonnakohus kontrollima otsuse seaduslikkust kõigist asja lahendamisel olulistest materiaalõiguslikest, protsessuaalsetest ja tõendamisse puutuvatest aspektidest lähtudes (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 11.03.2004 otsus haldusasjas nr 3-3-1-8-04, p 24). Kuigi TsMS § 657 lg 1 p 21 annab ringkonnakohtule muu hulgas volituse muuta kohtuotsuse põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni muutmata, ei ole kohtupraktikas samas aktsepteeritud apellatsioonvõi kassatsioonkaebuse esitamist ainuüksi kohtuotsuse põhjenduste muutmise taotlusega, kui samas ei vaidlustata kohtuotsuse resolutsiooni (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31.10.2007 otsus asjas nr 3-2-1-88-07, p 14; 04.02.2009 otsus asjas nr 3-2-1-137-08, p 13). See tuleneb ka asjaolust, et varasema jõustunud kohtulahendi motiivides tuvastatud asjaolud ei ole HKMS § 17 lg 1 kohaselt edaspidi tõendamisest vabastatud, vaid neid asjaolusid hindab asja menetlev kohus kogumis teiste tõenditega.

Sellest tulenevalt kontrollib ringkonnakohus asja läbivaatamise käigus ka seda, kas kuni 31.08.2008 kehtinud määrus nr 16 andis kutsenõukogule õiguse seada kutsekvalifikatsiooni taotlemisel üheks kohustuslikuks tingimuseks kutsehariduse olemasolu või mitte.

10. Ehitusjuht III kutsestandard kinnitati 18.06.2008 (vt Ehituse, Kinnisvara ja Geomaatika Kutsenõukogu otsuse nr 28 punkt 12 – tl 86-87), seega pidi standard vastama kuni 31.08.2008 kehtinud kutseseadusele ja selle alusel kehtestatud haridusja teadusministri 03.03.2004 määrusele nr 16 „Kutsestandardite koostamise, muutmise, ülesehituse ja vormistamise kord“.

Varemkehtinud KutS § 2 lg 2 kohaselt on kutse tööülesannete täitmiseks vajalike teadmiste, oskuste, vilumuste, väärtushinnangute ja hoiakute kogum, mis omandatakse õppides ja vastaval kutsealal töötades. KutS § 3 lg-te 1 ja 2 kohaselt on kutsekvalifikatsioon antud kutsealal nõutav kompetentsuse tase, mida tunnustatakse kas reguleeritud, ajalooliselt või rahvusvaheliselt kujunenud nõuete alusel, mille omamine loob üldjuhul eelduse antud kutsealal tegutsemiseks. KutS § 3 lg 3 p 3 ja määruse nr 16 § 1 lg 2 p 3 kohaselt tähendab kutsekvalifikatsiooni III tase, et töötaja täidab tööülesandeid muutuvates olukordades, kutsealased oskused ja teadmised on omandanud enamasti kutsealasel väljaõppel, on vilunud, kogemustega ja meisterlik, valmis oma kutsealaseid oskusi ja teadmisi edasi andma, korraldab ressursside jagamist ja teiste tööd ning vastutab selle eest. KutS § 3 lg 4 ja määruse nr 16 § 1 lg 3 kohaselt ei eelda kõik kutsed kvalifikatsioonitasemete fikseerimist I kuni V tasemeni. Iga konkreetse kutse kvalifikatsioonitasemed, sealhulgas vajaduse korral ka haridusnõuded, määrab kindlaks kutsenõukogu.

3-09-655 7(12) KutS §-st 4 tuleneb, et kutsenõukogu määrab kutsekvalifikatsioonist tulenevad nõuded teadmistele, oskustele, vilumustele, kogemustele, väärtushinnangutele ja isikuomadustele kindlaks kutsestandardis, mille koostamise, muutmise, ülesehituse ja vormistamise osas tuleb lähtuda haridusja teadusministri kehtestatud korrast. Määruse nr 16 § 15 näeb ette, et kutsestandardi põhiosa moodustavad kutseoskusnõuded. Kutseoskusnõuete liigid on määratletud §-s 15 ja nende sisu kirjeldatud § 1 lg-s 3. Määruse nr 16 § 14 sätestab nõuded, millele peaks vastama kutsestandardis sisalduv kutsekirjeldus. Muu hulgas kirjeldatakse kutsekirjelduses kutsele vastavaid tüüpilisi tööülesandeid, töökeskkonda, eeldatavaid isikuomadusi, spetsialiseerumisega seotud informatsiooni ja soovitatavat haridustaset.

11. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi ja halduskohtuga, et määruse nr 16 § 14 lg 1 p-st 5 tulenevalt ei olnud kutsestandardis võimalik sätestada haridusnõuet kohustuslikuna, vaid üksnes soovituslikuna. Nimetatud sätet ei saa sisustada selliselt, et haridusnõuded kutsestandardis saavad olla üksnes soovituslikud. Haridusnõuded moodustavad osa kutseoskusnõuetest (s.o üld-, põhi-, erija lisateadmised). Kutsekirjeldusel regulatiivne tähendus puudub. Kutsekirjeldus on vajalik kutsestandardi sisu ja reguleerimiseseme piiritlemiseks, aga sellega ei kehtestata kutseoskusnõudeid. Haridusnõuete soovituslikkust ei saa välja lugeda ka varemkehtinud KutS §

3 lg 3 p-s 3 ja määruse nr 16 § 1 lg 2 p-s 3 sisalduvast kutsekvalifikatsiooni III taseme definitsiooni sõnastusest, et sellele tasemele vastavad oskused ja teadmised on vaid „enamasti“ omandatud kutsealasel väljaõppel. Nimetatud säte ei piira konkreetses valdkonnas kohustusliku haridusnõude kehtestamist ka kutsekvalifikatsiooni III taseme puhul.

Sama nähtub ka kehtiva kutseseaduse alusel kehtestatud haridusja teadusministri 28.11.2008 määruse nr 69 „Kutsestandardite koostamise, muutmise ja vormistamise kord“ § 12 lg-st 2, mis näeb ette, et kutsealase kompetentsuse hindamise aluseks on üksnes kutsestandardi B-osa, milles määratletakse vajaduse korral muu hulgas tööülesannete täitmiseks vajalikud teadmised ja muud nõuded. Kutsestandardi kutsekirjeldust sisaldav A-osa on seejuures üksnes kirjeldav ja informatiivne (määruse nr 69 § 11 lg 1 viimane lause).

12. Ehituse, Kinnisvara ja Geomaatika Kutsenõukogu 18.06.2008 otsusega nr 28 (tl 86-87) kinnitatud Ehitusjuht III kutsestandardile tuleb küll ette heita, et haridusele ja töökogemusele esitatavad kompetentsinõuded on sätestatud kutsekirjelduse peatükis (4. ptk), mitte kutseoskusnõuete peatüki (5. ptk) all, kuid vaidlust ei ole selle üle, et nimetatud nõuded on selged ja nende kohustuslikkus on olnud kaebajale arusaadav. Ainuüksi asjaolust, et kutseoskusnõuded on sätestatud kutsestandardi vales peatükis, ei saa siiski tuletada, et need ei omanud regulatiivset toimet. Seda ei ole kaebaja ega halduskohus ka väitnud. Nõuete sõnastusest (vt Ehitusjuht III kutsestandardi lk 4 – tl 79) ilmneb üheselt, et tegemist ei ole pelgalt kirjeldusega, vaid eesmärk on olnud sätestada Ehitusjuht III kutse taotlejatelt nõutava erialase kompetentsuse tase ja selle hindamise alused.

Kuna ringkonnakohtu hinnangul oli kutsenõukogu pädev kutsestandardis kehtestama ka kohustuslikud haridusnõuded ning vaidlust ei ole selle üle, et E. Vaheri haridus kutsestandardis sätestatud nõuetele ei vasta, sest tegemist pole tehnilise kõrgharidusega, siis keeldus EEEL kutsekomisjon põhjendatult temale Ehitusjuht III kutset omistamast.

13. Kehtiva KutS § 15 lg 2 kohaselt ei ole kutsetunnistuse omamine töötamise eeltingimus, välja arvatud juhul, kui õigusaktiga on teataval ametikohal töötamiseks sätestatud kutsetunnistuse olemasolu nõue. EhS § 47 lg 2 p 1 kohaselt peab vastutaval spetsialistil olema ehitamiseks, projekteerimiseks, ehitusuuringute tegemiseks, omanikujärelevalve või ehitusprojektide või ehitiste ekspertiiside tegemiseks või ehitusjuhtimisega tegelemiseks omistatud kutsekvalifikatsioon kutseseaduse tähenduses, mille kohaselt isik korraldab

3-09-655 8(12) ressursside jagamist ja teiste tööd ning vastutab selle töö eest. Alternatiivina võib EhS § 47 lg 2 p 2 järgi vastutava spetsialistina tegutseda ka isik, kellel on erialane kõrgharidus ja erialane kolmeaastane töökogemus, mida arvestatakse alates erialast kõrgharidust tõendava dokumendi väljaandmise kuupäevast.

Kuna E. Vaheril ehitusalane kõrgharidus puudub, on tal EhS § 47 lg 2 p 1 kohaselt võimalik vastutava spetsialistina tegutseda üksnes juhul, kui talle on omistatud vastava taseme kutsekvalifikatsioon ehituse kutsealal. E. Vaher ei ole otseselt väitnud, et kutsestandardis haridusnõude sätestamine poleks sisulistel põhjustel vajalik (st III taseme ehitusjuhina töötamiseks poleks põhjalikud erialased teadmiseks vajalikud), vaid vaidlustanud haridusnõude esmajoones põhjusel, et apellandi arvates ei olnud kutsestandardis kohustusliku haridusnõude sätestamine õigusaktidega lubatud. Kuigi ringkonnakohus selgitas eelnevalt, et kutsenõukogu võis kutsestandardis haridusnõude sätestada ka kohustusliku eeldusena kutsekvalifikatsiooni omistamisele, tuleb E. Vaheri kaebuse eesmärki (temale Ehitusjuht III kutse omistamine) arvestades kohtul kontrollida ka seda, kas kutsestandardi järgi vähemalt nõutav pädevusele vastav ehitustehniline keskeriharidus või muu tehniline (mitte ehitusalane) keskerivõi kõrgharidus ei ole tegevusala, elukutse ja töökoha valiku vabadust (põhiseaduse § 29 lg 1) ebaproportsionaalselt või meelevaldselt piirav tingimus.

14. PS § 29 lg 1 teise lause kohaselt võib seadus sätestada tegevusala, elukutse ja töökoha vaba valiku õiguse kasutamise tingimused ja korra. Seega on tegemist lihtsa seaduse reservatsiooniga põhiõigusega, mida võib piirata igal legitiimsel eesmärgil, kui piirangud ei ole ülemäärased. Kuigi ehitusseaduses ei ole seaduse eesmärk sõnaselgelt sätestatud, tuleb ringkonnakohtu hinnangul EhS §-s 47 vastutavale spetsialistile erinõuete kehtestamise eesmärgiks pidada soovi tagada, et potentsiaalselt paljude isikute elule ja tervisele, samuti keskkonnale ja varale ohtlikus ehitusvaldkonnas täidaksid juhtimisülesandeid üksnes kõrge erialase kompetentsuse tasemega isikud. Tegemist on legitiimse eesmärgiga ning ehitusvaldkonnas tegutsemise õiguse piiramiseks on kahtlemata mõistlik ja asjakohane põhjus.

Proportsionaalne on abinõu, mis on soovitud legitiimse eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt eesmärgi tähtsust (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 26.03.2009 otsus asjas nr 3-4-1-16-08, p 29).

Arvestades, et ehitusvaldkond on suures ulatuses õiguslikult reguleeritud ning ehitustegevusest lähtuv võimalik oht inimestele, keskkonnale ja varale ning selle ohu realiseerumise tõenäosus on väga suur, ei saa Ehitusjuht III kutsestandardis vähemalt tehnilise keskerivõi kõrghariduse kohustuslikku ettenägemist pidada ebaproportsionaalseks. Kohustusliku haridusnõude kehtestamine on sobiv, sest selle tulemusena ei saaks vajalikku teoreetilist ettevalmistust mitteomavad isikud ehitusvaldkonnas vastutava spetsialistina tegutseda. See on ka vajalik, sest vastutava spetsialisti erialase kompetentsuse taset ei ole vähemalt sama tõhusalt võimalik tagada muul viisil peale kohustuslike haridusnõuete kehtestamise. Samuti on haridusnõuete kehtestamine mõõdukas, sest taotletava eesmärgi tähtsus kaalub ebapädeva isiku poolt ehitustegevuse juhtimise võimalike negatiivsete tagajärgede iseloomu ja ulatust arvestades üles ehitusvaldkonnas isiku vaba eneseteostuse mõningase kitsendamise kohustusliku haridusnõude kehtestamise kaudu. Seejuures on oluline, et antud juhul ei ole kutse omistamise võimalus piiratud ka ainuüksi ehitusalase kõrgvõi keskerihariduse nõudega, vaid väheste lisatingimuste täitmise korral võidakse Ehitusjuht III kutse omistada ka muud tehnilist kõrgvõi

3-09-655 9(12) keskeriharidust omavale isikule. Seetõttu ei saa kutsestandardis kohustusliku haridusnõude kehtestamisega isiku õigustesse sekkumist pidada ka väga intensiivseks ning nende nõuete sätestamisega ei kahjustata ülemääraselt ka konkurentsi ehituse kutsealal.

15. Ringkonnakohus märgib, et kutsestandardi olemus ning selle vaidlustamise võimalikkus, kord ja tähtajad on ebaselged. Seda eelkõige juhtudel, kus kutsekvalifikatsiooni olemasolu nõue on nähtud seaduses ette teatud tegevusalal tegutsemise kohustusliku eeldusena (nt EhS § 47 lg 2 p 1).

Kutsestandardi kinnitab kehtiva KutS § 5 lg 2 kohaselt kutsenõukogu. KutS § 8 lg 1 määratleb kutsenõukogu kutseasutuse juures tegutseva, võrdsetel alustel sama kutsetegevuse valdkonna töötajate, tööandjate, kutseja erialaühenduste ning riigi esindajatest koosneva haldusorganina. Kutsenõukogud moodustab ja nende tegevuse lõpetab ning institutsionaalse koosseisu määrab Vabariigi Valitsus korraldusega (KutS § 8 lg-d 2, 3). Kutsenõukogude isikkoosseisu kinnitab haridusja teadusminister käskkirjaga (KutS § 8 lg 4). Kutsetegevuse valdkondade loetelu, kutsenõukogude nimetused, moodustamise ja lõpetamise kord, töökorraldus ja institutsioonide esindajate nimetamise kord on KutS § 8 lg 6 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 11.12.2008 määrusega nr 165 „Kutsetegevuse valdkondade loetelu, kutsenõukogude nimetused, kutsenõukogude moodustamise ja lõpetamise kord ning töökorraldus ja kutsenõukogusse institutsioonide esindajate nimetamise kord“.

Varemkehtinud KutS § 5 lg 1 nägi ette, et kutsenõukogu on vastava tegevusvaldkonna töötajate, tööandjate, kutseja erialaühenduste ning riigi esindajate koostööorgan. Kutsenõukogu koosseisud ja põhimääruse kinnitab KutS § 5 lg-te 2 ja 4 kohaselt Vabariigi Valitsus. Vabariigi Valitsuse 16.10.2001 määruse nr 321 „Kutsenõukogu põhimäärus“ § 3 kohaselt on kutsenõukogu ülesanneteks: 1) kutsestandardite ja muude antud kutsealal kehtivate nõuete kinnitamine ning esitamine „Riiklikku kutseregistrisse“ kandmiseks; 2) kutsekvalifikatsiooni omistavale organile tegevusloa andmine ja tegevuse järelevalve; 3) KutS § 8 lg-s 2 nimetatud kutsekvalifikatsiooni tõendamise vormide suhtes rakendatavate nõuete kinnitamine; 4) vaidluste lahendamine.

16. Kuivõrd kutsestandard ei reguleeri üksikjuhtumeid, vaid sisaldab üldiseid nõudeid, mille täitmine on seaduses ettenähtud juhtudel (nt EhS § 47 lg 2 p 1) kohustuslik, on sellise standardi näol tegemist sisuliselt määrusega HMS § 88 tähenduses. Sarnaselt on Riigikohtu halduskolleegium määrusena käsitlenud näiteks õpilaste gümnaasiumisse vastuvõtu korda, milles sätestati nõuded kümnendatesse klassidesse astujatele ehk sisuliselt kooli vastuvõtutingimused (vt 19.01.2009 otsus haldusasjas nr 3-3-1-85-08, p 18).

HMS § 89 lg 1 kohaselt on määrus õiguspärane, kui see on kooskõlas kehtiva õigusega, vastab vorminõuetele ja kui selle on seaduses ettenähtud korras volitusnormi alusel andnud volitusnormis nimetatud haldusorgan. HMS § 90 lg 1 näeb ette, et määruse võib anda ainult seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ja kooskõlas volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga.

Ehitusjuht III kutsestandard kinnitati varemkehtinud KutS alusel ning volitus selle kehtestamiseks tulenes EhS § 47 lg 2 p-st 1 ja KutS § 4 lg-test 1 ja 3, kuigi standardis pole nimetatud sätetele otseselt viidatud. Ringkonnakohtu hinnangul on kutsestandardi puhul arvestatud volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga, sest standardis sätestatud kvalifikatsiooninõuded seonduvad selgelt ehitusjuhi ülesannete täitmiseks ning vastaval kutsealal tegutsemiseks vajalike teadmiste, oskuste ja omadustega. Standard vastab olulises osas ka määruses nr 16 ja HMS §-s 92 sätestatud vorminõuetele. Kutsestandardi on kinnitanud

3-09-655 10(12) varemkehtinud KutS § 4 lg 3 kohaselt pädev haldusorgan – vastava valdkonna kutsenõukogu (Ehituse, Kinnisvara ja Geomaatika Kutsenõukogu), mille koosseisu kinnitas KutS § 5 lg 2 alusel Vabariigi Valitsus 17.07.2001 korraldusega nr 514-k ja mis lähtus oma tegevuses Vabariigi Valitsuse 16.10.2001 määrusest nr 321 „Kutsenõukogu põhimäärus“.

Varemkehtinud KutS § 11 lg 1 ja määruse nr 16 § 4 lg 2 kohaselt kantakse kutsenõukogu otsusega kinnitatud kutsestandard riiklikku kutseregistrisse. Vabariigi Valitsuse 17.07.2001 määruse nr 242 „Riikliku kutseregistri asutamine ja registri pidamise põhimäärus“ § 2 kohaselt on registri asutamise ja kasutusele võtmise eesmärk muu hulgas koguda teavet kutsestandardite kohta. Kutseregistri põhimääruse § 14 lg-d 1 ja 2 näevad ette, et kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, on registrisse kantud andmed avalikud ning neile tagatakse juurdepääs registri veebilehelt ning kohapeal. Põhimääruse § 15 lg 4 kohaselt väljastatakse registrisse kantud andmeid registrist tasuta. Seega nägi seadus kutsestandardi avaldamiseks ette erikorra ja seejuures oli tagatud standardi lihtne, kiire ja tasuta kättesaadavus igaühele. Vaidlust ei ole selles, et standard poleks olnud kutseregistris avaldatud ja kaebajal sellega tutvumine raskendatud. Kuivõrd standardi eessõnast (tl 77) nähtub lisaks üheselt, et Ehitusjuht III kutsestandard on kinnitatud Ehituse, Kinnisvara ja Geomaatika Kutsenõukogu 18.06.2008 otsusega nr 28, ei esine selle puhul ka HMS § 94 lg-s 2 loetletud määruse tühisuse aluseid.

17. Kuna ringkonnakohus leidis eespool, et kohustusliku haridusnõude kehtestamine Ehitusjuht III kutsestandardis oli lubatav ning vaidlust ei ole selles, et E. Vaheri haridus esitatud nõuetele ei vasta, siis ei saanud kutsestandardis sätestatud piirangud töökogemuse omandamise ajale ning EEEL kutsekomisjoni poolt E. Vaheri töökogemuse sisuline hindamata jätmine iseenesest mõjutada otsuse tegemist ning kaebajale Ehitusjuht III kutse omistamisest tulnuks igal juhul keelduda. Kuna sellel põhjusel ei saaks RVastS § 3 lg 1 p-s 1 ja HMS §-s 58 sätestatut arvestades vaidlustatud haldusakti tühistada, puudub vajadus ka nimetatud küsimuse põhjalikuks analüüsimiseks.

Võib siiski märkida, et kutsenõukogul oli mõistliku ja asjakohase põhjuse olemasolul õigus näha kutsestandardis sarnaselt kohustusliku haridusnõude kehtestamisele ette piirangud ka erialase töökogemuse kestusele ja arvessevõetava töökogemuse omandamise ajale, kui see toimus legitiimsel eesmärgil ning arvestati proportsionaalsuse põhimõtet. Apellant on küll väitnud, et töökogemuse nõude taoline piiritlemine ei taga iseenesest soovitud kvaliteeti, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei saa sellist nõuet ilmselgelt pidada ka ülemäära piiravaks, eriti praegusel ajahetkel, sest ehitusvaldkonnas suured muudatused kaasa toonud ehitusseadus jõustus alles 01.01.2003.

Kuna EEEL kutsekomisjon oli kohustatud keelduma apellandile Ehitusjuht III kutse omistamisest haridusnõude täitmata jätmise tõttu, ei oleks asja otsustamist kuidagi saanud mõjutada ka asjaolu, et komisjon jättis välja nõudmata täiendavad tõendid E. Vaheri töökogemuse kohta ning haldusakti tühistamise aluseks ei saa olla selle ebapiisav motiveerimine töökogemust puudutavas osas. Asjaolu, et kutsekomisjoni keelduva otsuse tõi eelkõige kaasa E. Vaheril tehnilise kõrgvõi keskerihariduse puudumine, on asja materjalide põhjal olnud kaebajale üheselt arusaadav. Ka apellatsioonkaebuses on vaidlustatud otsusele motiveerimatust ette heidetud üksnes töökogemust käsitlevas osas.

Tulenevalt sellest, et EEEL kutsekomisjoni 12.12.2008 otsus on ringkonnakohtu poolt eelnevalt asjassepuutuvale materiaalõigusele antud tõlgendust silmas pidades sisuliselt õige ja kaebaja töökogemuse tõendatus asja lahendamisel otsustavat tähtsust ei oma, ei käsitle ringkonnakohus apellandi väiteid, et halduskohus rikkus menetlusnorme, võimaldades vastustajal asuda

3-09-655 11(12) vaidlustatud otsust kohtumenetluse käigus täiendavalt põhjendama ning võttes uued selgitused ka arvesse.

18. Apellant on leidnud veel, et H. J. ei võinud KutS § 18 lg 3 p-st 2 tulenevalt kutsekomisjoni otsuse tegemisel osaleda ning halduskohus rikkus uurimispõhimõtet, piirdudes selle väite hindamisel üksnes vastustaja seletusega ja jättes kaebajale andmata võimaluse esitada tõendid, mis tema väidet kinnitaksid või koguma neid ise.

Ringkonnakohus märgib, et E. Vaherit esindas juba esimese astme kohtus vandeadvokaadist esindaja ning H. J. tegevust puudutav väide esitati esmakordselt just esindaja poolt kohtule 01.06.2009 esitatud kaebuse täienduses (tl 103 pöördel). HKMS § 15 lg 3 ja § 16 lg 2 esimese lause kohaselt on menetlusosalised kohustatud põhjendama oma väiteid vastavate tõenditega ja tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid tõendeid esitada ei saa, ja teatada, kus nad asuvad. Kuigi HKMS § 16 lg 2 teise lause kohaselt teeb halduskohus ettepaneku, et menetlusosalised esitaksid vajalikud tõendid, või vajadusel kogub tõendeid omal algatusel, ei ole see kohtu kohustus absoluutne ning sõltub muu hulgas menetlusosalise enda võimest mõista asjakohaste tõendite esitamise vajalikkust ning neid ise koguda (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 16.01.2007 otsus haldusasjas nr 3-3-1-91-06, p 22). Vandeadvokaadist esindajale pidi olema arusaadav, et väites

H. J. erapoolikust, tuleb tal esitada ka seda kinnitavad tõendid või taotleda kohtult nende väljanõudmist.

Apellandi poolt esitatud etteheidetele vaatamata ei ole asjakohaseid tõendeid esitatud ka koos apellatsioonkaebusega ning kuigi apellatsioonkaebuse kohaselt proovib apellant neid tõendeid hankida omal käel, paludes vajaduse korral tõendi väljanõudmiseks ringkonnakohtu abi, ühtegi tõendit ega selle väljanõudmise taotlust ringkonnakohtule esitatud ei ole. Seega on apellandi väited H. J. erapoolikuse kohta paljasõnalised.

19. Samas ei ole vaidlust selles, et H. J. töötab Tallinna Tehnikakõrgkooli ehitusteaduskonnas lektorina (Tallinna Tehnikakõrgkooli 10.08.2009 tõend nr 9-12/406 – tl 211) ning oli üheks õppetöö läbiviijaks ka E. Vaheri poolt läbitud (11.10.2008 tunnistus nr 20/19 – tl 12, 36) Ehitusjuht III täienduskoolitusel. Seda on H. J. ringkonnakohtu istungil ka ise tunnistanud (kohtuistungi protokolli lk 2).

KutS § 18 lg 3 p 2 kohaselt ei tohi kutsekomisjoni liige osaleda kutset taotlevale isikule kutse andmise otsustamisel, kui ta on vahetult seotud kutset taotlevale isikule kutse andmiseks ettevalmistava koolituse või väljaõppe korraldamisega. Kutseseaduse eelnõu (XI Riigikogu 213 SE) seletuskirja kohaselt on KutS § 18 lg 3 sätestamisel lähtutud standardi EVS-EN ISO IEC 17024:2005 „Üldnõuded personali sertifitseerimise asutustele“ punktidest 4.2.5 ja 6.3.1. Põhimõtte, et kutsekomisjoni liikmetel ei saa olla isiklikke huvisid, mis takistaksid neil teha erapooletuid ning mittediskrimineerivaid otsuseid, täitmine eeldab seaduseelnõu seletuskirja kohaselt, et kutsekomisjoni liige ei tohi osaleda kutset taotleva isiku kutse omistamise arutamisel ja otsustamisel muu hulgas juhul, kui ta on osalenud isiku kompetentsuse hindamisel või kui ta on vahetult seotud kutset taotleva isiku hariduse omandamise või väljaõppe läbiviimisega. Seega on eelnõu koostamisel „ettevalmistava koolituse või väljaõppe korraldamise“ all silmas peetud märksa avaramat tegevuste ringi, kui seda on mõistnud vastustaja. Seejuures ei ole kutseseaduse eelnõu nimetatud sätet Riigikogus toimunud menetluse ajal muudetud ning see vastab ka praegu eelnõu algtekstile. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et vastustaja tõlgendus KutS § 18 lg

3 p-le 2 on ülemäära kitsendav.

3-09-655 12(12) EEEL on vastuses apellatsioonkaebusele muu hulgas märkinud, et E. Vaher läbis Ehitusjuht III täienduskoolituse Tallinna Tehnikakõrgkooli juures iseseisvalt, mitte kutsekomisjoni otsuse alusel, ning H. J. nimetati kutsekomisjoni liikmeks alles pärast E. Vaheri poolt täienduskoolituse läbimist. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud põhjendused ei ole asjakohased. Võimaliku huvide konflikti olemasolu hindamisel ei oma tähtsust, mis asjaoludel isik täienduskoolitusele sattus ning millal koolitust läbi viinud isik kutsekomisjoni liikmeks nimetati. Oluline on üksnes see, kas täienduskoolituse läbimist või mitteläbimist kutse omistamise otsustamisel arvestatakse või mitte (Ehitusjuht III kutsestandardi kohaselt on täienduskoolituse läbimine oluline), ning kas kutsekomisjoni liige on osalenud nii isiku väljaõppe läbiviimisel kui ka temale kutse omistamise arutamisel ja otsustamisel. Huvide konflikt on olemas eelkõige olukorras, kus komisjoni liige on kutse omistamise otsustamisele eelnevalt täienduskoolituse lõpus juba korra hinnanud isiku kompetentsust ega saa seda teistkordselt teha vabalt ja sõltumatult. Samuti oleks regulatsiooni eesmärgiga vastuolus see, kui kutse omistamise otsustamisel osalev komisjoni liige on korraldanud täienduskoolituse läbiviimist ja omab sellega seoses majanduslikku või muud personaalset huvi koolituse edukuse vastu, isegi juhul, kui ta isiklikult pole hinnanud täienduskoolitusel osalenud isikute teadmiste nõuetele vastavust.

Antud juhul ei ole selge, kas H. J. osales E. Vaherile täienduskoolituse läbimise kohta tunnistuse andmise otsustamisel, kuid asja materjalide põhjal ei saa seda iseenesest välistada. Kui H. J. hindas E. Vaheri teadmisi juba täienduskoolituse läbimise käigus, ei oleks ta KutS § 18 lg 3 p 2 kohaselt tohtinud osaleda E. Vaherile Ehitusjuht III kutse omistamise arutamisel ja otsustamisel. See ei anna siiski alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks, sest nimetatud menetlusviga ei võinud mõjutada asja otsustamist (RVastS § 3 lg 3 p 1; HMS § 58). Vastustaja on õigesti märkinud, et isegi kui H. J. häält mitte arvestada, oleks lõpptulemus olnud ilmselgelt samasugune, sest protokollist ei nähtu eriarvamuste olemasolu E. Vaheri taotluse suhtes otsuse tegemisel (väljavõtted protokollist – tl 67, 68; ehituse kutseala I, II ja III taseme kutsekvalifikatsioonide tõendamise ja omistamise kord – tl 90-94). Pealegi, kuna kutse omistamisest keeldumine oli haridusnõude täitmata jätmise tõttu sisuliselt õiguspärane, peaks vastustaja ka asja uue arutamise korral tegema samasisulise otsuse.

20. Eelneva põhjal ja HKMS § 46 lõike 1 punkti 1 alusel jääb E. Vaheri apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 18.06.2009 otsus muutmata.

HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. E. Vaher on esimese astme kohtus taotlenud riigilõivu ja 5900 krooni suuruse õigusabikulu väljamõistmist, esitades nende tasumise asjakohased dokumendid (tl 30, 172, 173). Apellatsioonimenetluses on

E. Vaher tasunud riigilõivu (tl 196), õigusabikulude väljamõistmist taotletud ei ole. Kuna E. Vaheri kaebus jääb täielikult rahuldamata, jäävad tema menetluskulud HKMS § 92 lõike 1 alusel tema enda kanda.

HKMS § 93 lõike 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kuna vastustaja menetluskulude väljamõistmist taotlenud ei ole, jäävad tema menetluskulud tema enda kanda.

Lilianne Aasma Kaire Pikamäe Virgo Saarmets