3-08-2316/47 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ivo Pilving, Einar Vene, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht

27. oktoober 2009 Tartu Haldusasja number 3-08-2316 Haldusasi M.S. i kaebus Varstu Vallavalitsuse 14.10.2008 korralduse nr 87 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 27. aprilli 2009 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus M.S. i apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev

7. oktoober 2009 Menetlusosalised Kaebaja – M.S. , esindaja advokaat Äili Rodi Vastustaja - Varstu Vallavalitsus, esindajad vallasekretär Malle Vissel ja Kaja Kütt Kolmas isik – korteriühistu Herilased RESOLUTSIOON Apellatsioonkaebus rahuldada. Tühistada Tartu Halduskohtu 27. aprilli 2009 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus. Tühistada Varstu Vallavalitsuse 14.10.2008 korraldus nr 87. Mõista Varstu Vallavalitsuselt M.S. i kasuks välja viimase poolt kantud menetluskulude hüvitamiseks 25

614 (kakskümmend viis tuhat kuussada neliteist) krooni ja 94 senti. Ülejäänud osas jätta menetluskulud kaebaja enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s. o alates 27. oktoobrist 2009.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. M.S. esitas 18.11.2008 Tartu Halduskohtule kaebuse Varstu Vallavalitsuse 14.10.2008 korralduse nr 87 tühistamiseks. Kaebuse kohaselt tunnistati M.S. Võru Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 16.04.1993 otsusega nr 1342 omandireformi õigustatud subjektiks endise Matto Mäe Edde (Karjahansu) talumaa 1/2 mõttelise osa osas ja ta esitas 2004. a vallale taotluse 1/2 mõttelise osa nõudeõigusest suurema osa maa tagastamiseks, kokku 24,30 ha maa tagastamiseks. Varstu Vallavalitsuse 05.06.1998 korraldusega nr 116 kinnitati Varstu vallas Varstu alevikus asuva 12-korteriga elamu nr 34 teenindusmaa suuruseks 0,56 ha. Varstu Vallavalitsuse 14.10.2008 korraldusega nr 87 „Korteriomandi seadmine“ määrati korteriühistu Herilased maja teenindusmaa suuruseks Varstu vallas Varstu alevikus 0,6 ha. Varstu Vallavalitsuse 05.01.2009 korraldusega nr 2 muudeti Varstu Vallavalitsuse 14.10.2008 korralduse nr 87 preambulit, muutmata seejuures korralduse sisu.

2. Kaebuse põhjenduste kohaselt asub korterelamu ja sellele määratud teenindusmaa endisel Karjahansu nr 7 maatükil, mida kaebaja tagasi taotleb. 0,6 ha maa erastamise tõttu jääb kaebaja samas ulatuses tagastatavast maast ilma. Korteriühistule ehitise teenindamiseks määratud 0,6 ha suurune krunt on ülemäära ja põhjendamatult suur. Korraldusest nr 87 ei selgu, mis kaalutlustel on sellises ulatuses teenindusmaa määratud. Kaebajale kuulub erastatava krundi kõrval majavaldus, mille juurde ta soovib maksimaalselt õigusvastaselt võõrandatud maad tagasi saada. Vastustaja on oma korraldusega meelevaldselt, ilma põhjendusteta ning maa tagastamise õigustatud subjekti huve arvestamata, asunud vähendama kaebajale tagastamisele kuuluvat maad. 0,6 ha ei ole ehitist ümbritsev vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis on vajalik ehitise sihtotstarbeliseks kasutamiseks, arvestades, et enamus maast jääb ehitise taha vaba maana, mitte ehitise teenindamiseks ja ekspluateerimiseks vajaliku maana. Kaebaja leiab, et on mõistlik 0,11 ha eraldamine korteriühistule ehitise teenindamiseks vajaliku maana. Vaidlustatud korraldus on põhjendamata ja kontrollimatu, millega on eiratud haldusmenetluse seadustiku (edaspidi HMS) § 56 nõudeid. Korralduse sisu ei võimalda kontrollida, kas vallavalitsuse kaalutlused ja järeldused teenindusmaa määramisel on olnud kooskõlas seadusega.

3. Vastustaja Varstu Vallavalitsus leidis, et M.S. i kaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Vastuväidete kohaselt määrati maa suurus korteriomandi seadmiseks kindlaks 14.10.2008 vallavalitsus korraldusega nr 87. Tegemist ei ole olnud teenindusmaa määramisega. 12-korteriga elamule on teenindusmaa määratud juba Varstu Vallavalitsuse 05.06.1998 korraldusega nr 116, milles maa suuruseks oli 0,56 ha. Seda korraldust ei ole kaebaja tähtaegselt vaidlustanud ning korraldus on endiselt kehtiv. Plaanimaterjali alusel katastriüksuse moodustamisel määratakse erastatava maa pindala kümnendiku täpsusega, kuna plaani alusel ei ole võimalik pindala täpsemalt määrata. Eeltoodust tulenevalt on vallavalitsuse 05.06.1998 korraldusega nr 116 määratud teenindusmaa suuruseks 0,56 ha, mis ongi ümardatult 0,6 ha. 0,6 ha ei ole ilmselgelt ebamõistlikult suur teenindusmaa. Maareformiseaduse (edaspidi MaaRS) § 221 lg 6 ja 05.06.1998 korralduse nr 116 vastuvõtmise ajal kehtinud Eesti Vabariigi Valitsuse 16.07.1992 määrus nr 208 „Hoonete ja rajatiste teenindamiseks vajaliku maa määramise alused“ annavad kohalikule omavalitsusele ulatusliku hindamisruumi ning kaalutlusõiguse. 12-korteriga elamu juurde moodustatav Herilase katastriüksus jääb ainult osaliselt kaebaja poolt tagasi taotletavale maale. Elamu taha jääv maaosa ei asu endise Matto-Mäe Edde Karjahansu talu I maatükil, nagu väidab M.S. . Vallal on endise Matto-Mäe Edde Karjahansu I maatüki kohta teada 1873 talu plaani alusel maatüki suurus ja kuju, põhjasuund ja elamu asukoht plaanil, mille järgi ei jää vaidlusalune 0,6 ha maad tervikuna endisele talumaale.

HALDUSKOHTU LAHEND

4. Tartu Halduskohus jättis 27. aprilli 2009 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei sisaldu vaidlusaluses haldusaktis kaalutlusi määratud teenindusmaa suuruse ja asukoha suhtes, kuid kuna käesolevas asjas ei ole tegemist sisulise diskretsiooniveaga haldusaktiga, siis ei too vastustaja poolt HMS § 56 lg 3 osaline eiramine kaasa vaidlusaluse haldusakti tühistamist, sest nimetatud rikkumine ei ole mõjutanud ega saanud mõjutada asja otsustamist. Vaidlustatud korraldus vastab Vabariigi Valitsuse 01.07.1993 määrusega nr 198 kinnitatud „Eluruumide erastamise korraldamise kohta“ (edaspidi Määrus nr 198) p 30 nõuetele ja on seega kontrollitav.

Vaidlusaluse korraldusega määratud teenindusmaa ei ole ilmselgelt ebamõistlikult suur. Teenindusmaa määramise halduspraktikas on 12-korterilisele elamule maapiirkonnas 0,6 ha suuruse teenindusmaa määramine tavapärane. Korraldusega nr 87 on ehitisele määratud teenindusmaa korteriomandi seadmise menetluse käigus, mille tõttu ei saa asuda seisukohale, et teenindusmaa oleks olnud lõplikult määratud uba Varstu Vallavalitsuse 05.06.1998 korraldusega nr 116, nagu väidab vastustaja. Korralduse nr 116 alusel ei ole moodustatud kinnistut kuni 2008 aastani (Määrus nr 198 p 29).

Samas on kohalikul omavalitsusel maa erastamise ja teenindusmaa määramise küsimuse lahendamisel ulatuslik hindamisruum ning kaalutlusõigus. Halduskohus saab haldusasja lahendamisel kontrollida, kas vastustaja rikkus seadust või väljus kaalutlusõiguse piirest. Halduskohtul ei ole pädevust otsustada haldusakti otstarbekuse üle. Vastustaja ei ole vaidlusaluse haldusakti andmisel rikkunud materiaalõigust ega väljunud kaalutlusõiguse piirest ning vaidlusalune haldusakt ei riku kaebaja kui omandireformi õigustatud subjekti subjektiivseid õigusi, sest ka 3. isikul on subjektiivne õigus ostueesõigusega maa erastamiseks korteriomandi seadmise menetluse käigus ning MaaRS § 6 võimaldab teatud asjaolude esinemisel tagastada maa ka osaliselt.

Varstu Vallavalitsuse 05.06.1998 korraldus nr 116 vastab 3. isiku jaoks usalduse kaitse aspektist eelhaldusakti (HMS § 52 lg 1 p 2) tunnustele. Asja materjalidega ei ole tõendatud, et vaidlusaluse haldusaktiga ehitisele määratav teenindusmaa oleks tegelikkuses suurem kui 1998 korraldusega määratud teenindusmaa. Vastustaja on selgitanud, et maakatastril on pikaajaline halduspraktika, mille raames ei määrata plaanija kaardimaterjali alusel erastatava maa suurust sajandiku täpsusega, vaid kümnendiku täpsusega. Nimetatud halduspraktika kohaldamine käesolevas asjas ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi, kuna 3. isikule on teenindusmaa määratud 1998. a korraldusega kindlaks määratud piirides.

Käesolevas haldusasjas ei ole kogutud sedavõrd täpseid alusplaane, et erastatava maa suurust kindlaks määrata sajandiku täpsusega. Herilase katastriüksuse moodustamise juriidilise toimiku materjalidest nähtuvalt on korteriühistule korteriomandi seadmise menetluse käigus korteriühistu avalduse kõrval (taotleti 0,6 ha maa erastamist) arvestatud ka korteriomanike poolt 1998 a vastustajale esitatud maa ostueesõigusega erastamise avaldustega. Halduskohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, miks vastustaja ei ole korteriomanike avaldusi maa ostueesõigusega erastamiseks 10 aasta jooksul lahendanud.

Vastustaja poolt 10 aasta jooksul läbiviidud haldusmenetlus on andnud 3. isikule aluse õiguspäraseks ootuseks, et erastamise eeltoimingute raames antud korraldus jääb ka sisuliselt kehtima ja isikud saavad erastada 199. a korraldusega nr 116 kindlaksmääratud maa korralduse lisas fikseeritud asukohas ja piirides. Usalduse kaitse ei ole absoluutne, kuid see on oluline õiguslik põhimõte, millega vastustaja maa erastamise otsustamisel peab arvestama. Vaidlusalune korraldus ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi omandireformi käigus, kuna alates 1998. a on kaebajale olnud teada, et vastustaja menetleb 12-korteriga elamu juurde 0,56 ha teenindusmaa määramist ja et teenindusmaa määramise tõttu väheneb kaebajale tagastamisele kuuluva õigusvastaselt võõrandatud maa suurus.

Seega ei ole vastustaja eiranud kaebaja suhtes usalduse kaitse põhimõtet.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. M.S. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 27. aprilli 2009 otsuse ning teha uue otsuse, millega rahuldada kaebus. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei nõustu kaebaja halduskohtu seisukohaga, et 05.06.1998 korraldus nr 116 on eelhaldusakt HMS § 52 lg 1 p 2 mõistes ja sellel õiguslik mõju ka vaidlustatud korraldusele. Eelhaldusaktiga tuvastatakse või määratakse kindlaks hilisema lõpliku otsustamise tarbeks siduvalt haldusakti üksiku eelduse olemasolu, mis haldusakti andmiseni ei tekita kohe õiguslikke tagajärgi. Haldusmenetlus jätkub seaduses nõutud eelduste kindlakstegemisega ja lõpeb haldusakti andmisega. Varstu Vallavalitsuse 05.06.1998 korraldus nr 116 ei vasta nimetatud kirjeldusele, samuti tekitab teenindusmaa määramise korraldus kohe õiguslikke tagajärgi, kuna juba nimetatud korraldust aluseks võttes oleks olnud võimalik maa ostueesõigusega erastamine ja katastriüksuse moodustamine. Kehtinud õiguslik regulatsioon korteriomandi seadmisel ei saanud tekitada 3. isikul või elamus erinevatel aegadel korteriomanikuks saanud isikutel õigustatud ootust, et korteriomandid moodustatakse 05.06.1998 korralduse alusel määratud teenindusmaa suurust arvestades. Kuna ehitise teenindamiseks vajaliku maa suurus ja piirid määrati kindlaks alles 2008 korraldusega, ei oma õiguslikku tähendust 1998 korraldus, kuigi ta formaalselt kehtib. Kui 1998 korraldus omaks eelhaldusakti tähendust, peaks ta omama ka formaalselt sidusust vaidlustatud korraldusega, mida aga ei esine. Vaidlustatud korralduse näol on tegemist korteriomandi seadmisel uue teenindusmaa määramise korraldusega, mis ei saa tugineda 1998 korraldusele ja uus korraldus on tervikuna iseseisvalt vaidlustatav, sh maa teenindusmaa määramise ulatuse osas. Kohtule esitatud materjalidega on erinev teenindusmaa määramine tõendatud ainuüksi haldusaktide tasandil. Kahe erineva korraldusega määratud teenindusmaa vahe on 0,04 ha ehk

400 m2 ja teisiti seda mõista ei ole võimalik. Korraldusega nr 87 määratud teenindusmaa suurus on 0,6 ha, see erineb varasemalt määratud ja väidetavalt looduses mahamärgitud maaüksuse suurusest ja järelikult ka selle piiridest. Väitega, et maakatastri pikaajalise halduspraktika raames ei määrata plaanija kaardimaterjali alusel erastatava maa suurust sajandiku täpsusega, vaid kümnendiku täpsusega, ei ole põhjendatud määratud teenindusmaa suuruse 0,56 ha ümardamine 0,6 ha-ni. Apellant ei nõustu halduskohtu põhjendustega, mille kohaselt on kohalikul omavalitsusel maa erastamise ja teenindusmaa määramise küsimuste lahendamisel ulatuslik hindamisruum ning kaalutlusõigus. Kohtul ei ole pädevust otsustada haldusakti otstarbekuse üle, kuid ta saab kontrollida, kas vastustaja on haldusakti andmisel väljunud kaalutlusõiguse piirest. Vastustaja on väljunud kaalutlusõiguse piirest, kuna ei ole haldusakti põhjendustes märkinud kaalutlusi, mis tõid kaasa teenindusmaa määramise just 0,6 ha ulatuses, varasemalt määratud teenindusmaa suurendamise 0,56 ha-lt 0,6 ha-ni. Samuti ei ole haldusaktis põhjendatud korteriühistule seaduses ettenähtust suurema teenindusmaa määramine. Vähemalt 2/3 0,6 ha-st on harimata maa ja otsustus, et seda maad ei tagastada, vaid antakse korteriomanike omandisse, on meelevaldne, sest pole kaalutletud, kas see on eesmärgipärane, et korterelamu teenindamiseks määratakse maa-ala sisuliselt samadel alustel eramuomanikule erastamiseks määratava maa suurusega. Tegemist on diskretsiooniveaga, sest arusaadavaid ja põhjendatud kaalutlusi sellise otsustuse tegemiseks ei ole. Kohtuotsus tuleb lugeda põhjendamatuks ka menetlusnormi rikkumise tõttu, kuna kohus ei võimaldanud kohtuistungil kaebajal isiklikult seletust anda, ei andnud võimalust küsimuste esitamiseks vastustajale ega võimaldanud kaebaja koostatud teeside ettelugemist.

6. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on vale kaebaja väide, et vaidlustatud korraldusega erastamisele määratud maa paikneb tervikuna kaebaja poolt tagasitaotletaval maal. 12-korteriga elamu asub tõesti tervikuna tagastataval maal, aga moodustatav Herilase katastriüksus jääb ainult osaliselt tagastatavale maale. Vallal on endise Matto-Mäe Edde Karjahansu I maatüki kohta olemas 1873 talu plaan, mille alusel on võimalik küllalt täpselt määrata endise talu I maatüki asukoht kaasaegsel alusplaanil, mida vald ka tegi. Herilase katastriüksus on moodustatud plaanija kaardimaterjali alusel ning looduses piiri maha märgitud ei ole. Sellest tulenevalt on maatüki pindala kümnendiku täpsusega, sest alusplaan ei ole nii täpne, et omandisse antava maa suurust saaks määrata sajandiku täpsusega. Kaebaja leidis, et valla poolt 24.11.2008 väljastatud ehitise asendiplaanil pole näha teenindusmaa pindala suurenemist 0,04 ha võrra. Seda ei saagi näha olla, kuna teenindusmaa ei ole suurenenud. Muutunud on ainult pindala mõõtmise täpsusaste.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ning Tartu Halduskohtu 27. aprilli 2009 otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse ja tühistab Varstu Vallavalitsuse 14.10.2008 korralduse nr 87. Eeltoodust tulenevalt muudab ringkonnakohus ka menetluskulude jaotust.

8. Halduskohus on vaidlustatud otsuses asunud seisukohale, et kuigi vallavalitsus ei ole 14.10.2008 korralduse nr 87 andmisel järginud HMS § 56 lg 3 nõudeid (haldusaktis ei sisaldu kaalutlusi määratud teenindusmaa suuruse ja asukoha kohta), ei too see kaasa haldusakti tühistamist, sest tegemist ei ole sisulise diskretsiooniveaga. Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu, sest HMS § 56 lg 1 ja 3 kohaselt peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud ning kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud.

HMS § 4 järgi on kaalutlusõigus haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel ning seda õigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Riigikohus on 16.01.2008 lahendis nr 3-3-1-81-07 märkinud, et: „HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.

Juhul, kui haldusorgan on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta, võib olla tegemist olulise kaalutlusveaga (vt ka näiteks 14. oktoobri 2003. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-54-03). 14.10.2003 lahendis nr 3-3-1-54-03 selgitas Riigikohus, et: „Halduse kaalutlusehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Kohus ei hinda ümber kaalutlusotsuse poliitilist otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlusja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. 06.11.2002 lahendis nr 3-3-1-62-02 on Riigikohus märkinud, et:

„Kaalutlusõiguse teostamise korral peab kohus kontrollima diskretsiooni õiguspärasust lähtuvalt haldusakti põhjendustest/…./Mida ulatuslikum on diskretsiooniruum ja keerukam õiguslik ning faktiline olukord, seda põhjalikum peab olema motivatsioon. Riigikohtu halduskolleegium leidis 10. oktoobri 2002. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-42-02: "Haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt".

Antud juhul puuduvad Varstu Vallavalitsuse 14.10.2008 korralduses nr 87 igasugused põhjendused ja kaalutlused teenindusmaa määramise ja selle suuruse valiku kohta ning seega ei ole haldusakt kontrollitav. Kui haldusaktis põhjendused ja kaalutlused üldse puuduvad, siis ei saa üldjuhul tegemist olla sellise veaga, mis ei oleks mõjutanud lõpptulemust. Kui haldusorgan on jätnud kaalutlusõiguse üldse teostamata ning haldusakti põhjendamata, on tegemist olulise kaalutlusja vormiveaga ning vaidlusalune haldusakt ei vasta seetõttu HMS § 54 eeldustele ja on õigusvastane.

9. Nii vaidlusaluse haldusakti andmise ajal kehtinud Määrus nr 198 kui ka korralduses nr 87 märgitud Vabariigi Valitsuse määrus nr 117 sätestasid, et koretriomandi seadmisel määrab ehitise teenindamiseks vajaliku maatüki suuruse ja piirid kindlaks vallavõi linnavalitsus vastavalt Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a määrusega nr 267 kinnitatud «Maa ostueesõigusega erastamise korrale» ja Vabariigi Valitsuse 29. aprilli 1997. a määrusega nr 88 kinnitatud «Plaani või kaardimaterjali alusel katastriüksuse moodustamise korrale» ning Vabariigi Valitsuse 30. juuni 1998. a määrusega nr 144 kinnitatud «Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korrale» arvestades planeerimisja ehitusseaduse paragrahvis 211 ja eluruumide erastamise seaduse paragrahvis 212 sätestatut.

EES § 212 kohaselt, kui ehitise püstitamisel ei määratud kindlaks selle teenindamiseks vajalikku maatükki, määrab vallavõi linnavalitsus korteriomandi seadmisel ehitise teenindamiseks vajalikuks maatükiks selle ehitise aluse maa. Enne vastavate toimingute alustamist teavitab vallavõi linnavalitsus sellest korteriühistut või eluruume vallasasjana omavaid isikuid. Kui korteriühistu või eluruume vallasasjana omavad isikud soovivad kinnistada ehitisealusest maast suuremat maatükki või vaidlustavad ehitise teenindamiseks määratud maatüki suuruse või piirid, peab korteriühistu või peavad eluruume vallasasjana omavad isikud esitama vallavõi linnavalitsuse määratud tähtpäevaks asjakohase taotluse.

Vabariigi Valitsuse 30.06.1998. a määruse nr 144 p 4 kohaselt tuleb ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisel arvestada lisaks maakorraldusnõuetele sellega, et ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks määratakse ehitisealune ning ehitist ümbritsev vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise (remont jms), ohutu ekspluateerimise (avarii-, pääste-, tuletõrjeja sanitaarkujad) ning füüsilise säilimise. HKMS §-st 19 lg 6 tulenevalt kontrollib halduskohus diskretsiooni alusel antud haldusakti puhul, kas akti andmisel või toimingu sooritamisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid.

Asjaolu, et kohalikul omavalitsusel on maa erastamise ja teenindusmaa määramise küsimuse lahendamisel ulatuslik hindamisruum ning kaalutlusõigus, ei tähenda seda, et halduskohtul puuduks üldse alus sellise haldusakti sisulist ja vormilist õiguspärasust kontrollida. Vähim tarvilik ja piisav kogus maad on käesoleval juhul kaalutlusõiguse piiriks. Sellest suurema maa määramine kujutab endast juba kaalutlusõiguse piiride ületamist.

10. Õige ei ole ka halduskohtu seisukoht, et Varstu Vallavalitsuse 05.06.1998 korraldus nr 116, millega tehti kindlaks Varstu alevikus asuva 12-korteriga elamu teenindusmaa suurus (0,56 ha), on Varstu Vallavalitsuse 14.10.2008 korralduse nr 87 suhtes eelhaldusakt ja seega ei riku 14.10.2008 kaebaja subjektiivseid õigusi, sest sellega määrati KÜ Herilased elamu juurde teenindusmaa kindlaks sisuliselt samades piirides kui 1998. a korraldusega. Ringkonnakohus leiab, et 05.06.1998 korraldust nr 116 ei saa olenemata sellest, et tegemist on kehtiva haldusaktiga, käsitada HMS § 52 lg 1 p 2 mõistes eelhaldusaktina, sest sellega ei ole enne asja lõplikku lahendamist tehtud õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omavat asjaolu. Arvestades seda, et 1998. a korralduse järel elamu juurde maa erastamist lõpule ei viidud ning 14.10.2008 korraldus on antud KÜ Herilased poolt 20.04.2007 esitatud erastamisavalduse alusel, on vallavalitsus 2007. a avalduse alusel sisuliselt maa erastamise ja korteriomandi seadmise menetluse HMS § 44 mõistes uuendanud ja andes selle käigus uue haldusakti, oli haldusorganil kohustus järgida ka haldusaktile kehtestatud nõudeid. Eeltoodu tõttu ei ole asjakohased ka halduskohtu viited sellele, et maa erastamise küsimuse menetlemine haldusorgani poolt 10 aasta jooksul andis KÜ-le Herilased õiguspärase ootuse, et nad saavad 1998 korralduses nr 116 märgitud piires korteriomandite seadmisel maad erastada. Õiguspärase ootuse tekkeks ei piisa vaid haldusakti andmisest, vaid isik peab olema haldusakti usaldades kasutanud ära haldusakti alusel saadud vara, teinud tehingu oma vara käsutamiseks või on muul viisil muutnud oma elukorraldust (HMS § 67 lg 2). Ühtegi sellist alust kolmandal isikul õiguspärase ootuse tekkeks seoses 1998 korraldusega asja materjalidest ega menetlusosaliste selgitustest ei nähtu. Sellised asjaolud oleks aga tulnud ära märkida vallavalitsuse haldusaktis, kui vallavalitsus leidis, et 1998. a korralduse tõttu ei ole KÜ-le korteriomandite seadmiseks enam võimalik väiksemas ulatuses maad määrata.

11. Samuti ei nähtu asja materjalidest, millel põhineb halduskohtu arvamus, et halduspraktikas on 12-korterilisele elamule maapiirkonnas 0,6 ha suuruse teenindusmaa määramine tavapärane. Asjaolu, et Riigikohtu 29.03.2006 lahendis nr 3-3-1-81-05 ei ole Valga linnas erastamiskorraldustega määratud erastatavat maad (16 400 m2) loetud ilmselgelt ebamõistlikult suureks, ei tähenda, et käesolevas asjas oleks teenindusmaa määratud ilmselgelt kooskõlas määruse nr 144 p-ga 4. Samuti ei tähenda see seda, et kohalikel omavalitsustel ei tulekski enam oma haldusakte, millega erastatava maa suurus MaaRS või EES alusel kindlaks määratakse, põhjendada ja esitada neis kaalutlused, miks on teenindusmaa suurus just selline ja miks just selline maa suurus tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise, ohutu ekspluateerimise ning füüsilise säilimise ning kas ja kuidas on teenindusmaa määramisel arvestatud maa tagastamise õigustatud subjekti huvidega.

12. Mis puudutab Varstu Vallavalitsuse vastuväidet, et moodustatav Herilase katastriüksus ei jää tervikuna kaebajale tagastamisele kuuluvale maale tulenevalt endise Karjahansu talu 1873. a taluplaanist, siis see vastuväide ei ole käesolevas asjas põhjendatud, kuna Tartu Halduskohus on 30.11.2007 haldusasjas nr 3-06-1998 tehtud lahendis tuvastanud, et endise Karjahansu talu maa e. tagastamisele kuuluv maa asus alevikku poolitavast teest põhjas, s. o ainult ühel pool teed, mitte mõlemal pool teed, nagu väidab vallavalitsus. Arvestades seda, et halduskohus on 2007. a selle asjaolu tuvastanud samade tõendite alusel, mis on esitatud ka käesolevas asjas (1873. a taluplaan, Varstu aleviku maade piiride skitsid 1928. a, talumaakohtade plaan 1931.a ) ja uusi tõendeid vallavalitsus oma väidete kinnitamiseks käesolevas asjas esitanud ei ole, loeb ringkonnakohus tõendatuks, et endise Karjahansu talu maatükk asus selliselt, et KÜ-le Herilased erastatav maa jääb tervikuna tagastatava maa piiridesse ja ei pea HKMS § 17 lg 1 arvestades võimalikuks asuda teistsugusele seisukohale, kui tuleneb Tartu Halduskohtu 30.11.2007 jõustunud lahendist.

13. Vastavalt HKMS §-ile 92 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kaebaja menetluskuludeks on esimese astme kohtus olnud riigilõiv, õigusabikulud ja dokumendi saamise kulud kokku summas 13 844,94 krooni (koos käibemaksuga) ning ringkonnakohtus riigilõiv

250 krooni ja õigusabikulud 9, 5 tunni eest summas 18 032 (koos käibemaksuga) krooni. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtus kantud menetluskulud on tervikuna olnud vajalikud ja põhjendatud.

Vajalikuks ja põhjendatuks ei saa tervikuna lugeda menetluskulusid, mis on tehtud seoses esimese astme kohtu otsuse analüüsimisega (4 ja pool tundi x 1600 kr tund) ja ettevalmistamisega ning osalemisega ringkonnakohtu istungil (3 tundi x 1600 kr tund). Ringkonnakohtu 7. oktoobri 2009 istung kestis 1 tunni ning istungi ettevalmistamise mõistlikuks ajaks saab samuti lugeda 1 tunni, arvestades vallavalitsuse poolt apellatsioonkaebusele esitatud vastuse sisu ja pikkust. Arvestades seda, et esindaja koostas kaebuse halduskohtule ning osales halduskohtu istungil ja vaidlustatud halduskohtu otsuse põhjendava osa pikkus oli 2 lehekülge, ei pea ringkonnakohus põhjendatuks ja reaalseks, et esindajal kulus asjaga juba kursis olles halduskohtu otsuse analüüsimisele 4 ja pool tundi. Ringkonnakohus peab mõistlikuks ja põhjendatud ajaks, mis kulus esimese astme kohtu otsuse analüüsimisele, 2 tundi. Vajalikuks ja põhjendatud õigusabikuluks apellatsioonimenetluses peab ringkonnakohus seega 6 tunni (2 tundi halduskohtu otsuse analüüsiks, 2 tundi apellatsioonkaebuse koostamiseks ja 2 tundi ringkonnakohtu istungil osalemiseks ja sellel osalemisel ettevalmistamiseks) eest väljamõistetavat summat (6 x 1600 = 9600 + käibemaks 20% = 11 520 kr). Arvestades kõike eeltoodut, on kaebaja poolt kantud vajalikuks ja põhjendatud menetluskuluks

25 614,94 (250 kr + 11 520 kr + 13 844,94 kr) krooni, mis tuleb Varstu Vallavalitsuselt kaebaja kasuks välja mõista. Ülejäänud osas tuleb menetluskulud jätta kaebaja enda kanda.

Ivo Pilving Einar Vene Maili Lokk