3-09-786/14 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-09-786 Otsuse kuupäev 27.10.2009 Kohtunik Mai Saunanen Kohtuasi Vadim Poslavski kaebus Tartu Vangla direktori 03.02.2009 käskkirja nr 1-4/153 tühistamise ja kahju hüvitamise nõudes. Asja läbivaatamise kuupäev 08.10.2009 Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja Vadim Poslavski, vastustaja Tartu Vangla esindaja Marju Altsaar Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Pooltel on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates.

Asjaolud ja menetluse käik

14.04.2009.a. saabus Tartu Halduskohtusse Vadim Poslavski kaebus Tartu Vangla direktori 03.02.2009 käskkirja nr 1-4/153 tühistamise ja selle käskkirjaga talle tekitatud kahju hüvitamise nõudes.

Kaebusele ei olnud lisatud Justiitsministeeriumi vaideotsust Tartu Vangla direktori 03.02.2009 käskkirja nr 1-4/153 tühistamise nõude kohta ega ka Tartu Vangla vaideotsust kahju hüvitamise nõude kohta. Lähtudes 14.04.2009 kohtule esitatud materjalidest tagastas kohus Vadim Poslavski kaebuse, kuna kohustuslik kohtueelne menetlus oli läbimata. Selle kohtumääruse peale esitas

V. Poslavski määruskaebuse.

05.06.2009 saabus halduskohtusse Poslavski taotlus uuendada kohtumenetlus haldusasjas nr 3- 09-786. Taotlusele oli lisatud Justiitsministeeriumi 21.04.2009 vaideotsus, millega on jäetud rahuldamata Poslavski vaie Tartu Vangla direktori 03.02.2009 käskkirja nr 1-4/153 tühistamise nõudes ja Tartu Vangla 01.06.2009.a. vaideotsus nr 3-30/34, millega on jäetud rahuldamata tema kahjunõue. Kuna Tartu Ringkonnakohtu menetluses oli Poslavski määruskaebus kaebuse tagastamise kohta, edastas halduskohus selle materjali Tartu Ringkonnakohtule.

09.06.2009 tühistas Tartu Ringkonnakohus Tartu Halduskohtu 24.04.2009.a. määruse tühistamiskaebuse tagastamise osas. Ringkonnakohus tühistas halduskohtu määruse põhjusel, et kaebajal oli 14.04.2009 õigus esitada halduskohtule tühistamiskaebus, kuna ministeerium ei lahendanud tema vaiet tähtaegselt.

20.07.2009 pöördus Vadim Poslavski halduskohtusse uue taotlusega taastada menetlus haldusasjas nr 3-09-786. Poslavski poolt 05.06.2009 esitatud taotlust ja 20.07.2009 esitatud korduvat taotlust menetluse taastamiseks käsitles kohus uue kaebusena. Arvestades seda, et V. Poslavski pöördus kohtusse menetluse uuendamiseks juba 05.06.2009, luges kohus kaebuse kahju hüvitamise nõudes tähtaegselt esitatuks. Kohus võttis 31.08.2009 määrusega V. Poslavski kaebuse Tartu Vangla direktori 03.02.2009 käskkirja nr 1-4/153 tühistamise ning kahju hüvitamise nõudes menetlusse. Kohus pidas otstarbekaks vaadata V. Poslavski kaebus Tartu Vangla direktori 03.02.2009 käskkirja nr 1-4/153 tühistamise nõudes ja kaebus Tartu Vangla vastu esitatud kahju hüvitamise nõudes läbi ühe kaebusena haldusasja nr 3-09-786 raames.

Kaebuse taotlus ja põhjendused

Kaebuse esitaja taotleb tühistada Tartu Vangla direktori 03.02.2009 käskkiri nr 1-4/153 ja mõista talle tekitatud mittevaralise kahju eest välja hüvitis.

03.02.2009 Tartu Vangla direktori käskkirjaga nr 1-4/153 kohaldati kaebuse esitaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid. Kaebuse esitajat süüdistati selles, et ta algatas kakluse oma kambrikaaslase Aleksei Sokoloviga ning tekitas talle kergeid kehavigastusi. Kaebuse esitajal olid ka kehavigastused, mille ta oli väidetavalt saanud päev varem 02.02.2009 töötsoonis õnnetuse tagajärjel. Kaebaja veendumusel ei ole Tartu Vanglal ühtegi tõendit selle kohta, et kaebuse esitaja ja Aleksei Sokolovi vahel oleks toimunud kaklus. Kaebuse esitajal ei ole varem olnud intsidente ega reeglite rikkumisi.

17.02.2009 algatas vangla distsiplinaarmenetluse, mis lõppes 02.03.2009. Kaebuse esitaja väitel distsiplinaarmenetluse käigus tuvastati, et kaklust kaebuse esitaja ja A. Sokolovi vahel ei ole olnud. Sellest hetkest oleks Tartu Vangla kaebaja arvates pidanud 03.02.2009 käskkirja nr 1- 4/153 tunnistama kehtetuks. Sanktsioonid kaebuse esitaja suhtes tühistati alles 08.04.2009 käskkirjaga nr 1-4/489 ja ta viidi üle avatud sektsiooni. Kaebuse esitaja õppis enne 03.02.2009 käskkirja andmist keevitajaks, julgeolekuabinõude kohaldamise tõttu jäi osa õpingutest vahele.

01.04.2009 esitas kaebuse esitaja Tartu Vangla direktorile taotluse tunnistada 03.02.2009 Tartu Vangla direktori käskkiri nr 1-4/153 kehtetuks ja tegi ettepaneku kompenseerida seoses kaebuse esitaja ebaseadusliku isolaatoris hoidmisega tekitatud kahju. 03.04.2009 vastas vangla, et kompensatsioonitaotlus vaadatakse läbi 2 kuu jooksul, aga käskkirja tühistamise nõude osas vastust ei antud.

Kahju hüvitamisel palub kaebuse esitaja lähtuda riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadusest ja mõista ebaseadusliku isolaatoris hoidmise ja rahustamismeetmete rakendamise eest välja iga päeva kohta 7 päevamäära perioodi 03.02.2009- 08.04.2009 eest.

Kohtuistungil täpsustas kaebuse esitaja kahju summat, kaebuse esitaja palub tekitatud kahju eest kahju hüvitamist summas 60 000 krooni.

Kaebaja märkis, et soovib käskkirja tühistamist ka seetõttu, et käskkiri toob tema jaoks kaasa negatiivseid tagajärgi tulevikus. Ennetähtaegse vabanemise läbivaatamisel pööratakse tähelepanu sellistele käskkirjadele ja loetakse tõsisteks rikkumisteks.

Julgeolekuabinõusid rakendati 03.02 - 08.04 2009, distsiplinaarmenetlus lõpetati 02.03.2009. Pärast seda oleks pidanud ka julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetama. Rahustusmeetmete rakendamise kohta selgitas kaebuse esitaja, et kasutati käeraudu, kui ta liikus väljaspool kambrit. Ta oli paigutatud eraldi lukustatud kambrisse, ei saanud spordiga tegeleda, ei saanud õppida ega kellegagi suhelda. Kaebuse esitaja leiab, et julgeolekuabinõude seadusevastane kohaldamine alandas tema inimväärikust ja tekitas ka füüsilisi kannatusi. Füüsilised kannatused tekkisid käeraudade kandmisest. Lisaks ei vastanud isolatsiooni tingimused nõuetele, aknad olid kinni keevitatud, oli lahtine tualett, ta ei olnud kambris üksi. Pink istumiseks oli rauast, sellel ei olnud katet, sellega seoses olid kaebuse esitajal tõsised terviseprobleemid.

Seda, et ta kukkus töötsoonis, kuna õu oli libe, võib tõendada valvur Jaak Kroon. 03.02.2009 Tartu Vangla direktori käskkirjas nr 1-4/153 süüdistatakse kaebuse esitajat, et ta tungis A. Sokolovile kallale ja tekitas talle vigastusi. Mingit kaklust ega konflikti kaebuse esitajal Sokoloviga ei olnud. Kaebuse esitaja süüd ei tõendatud. Kaebuse esitaja pandi lukustatud kambrisse kontrollimata info alusel ja põhjuseta, ta jäeti ilma nendest vähestest õigustest mis tal senini olid.

Vastustaja vastuväited

Tartu Vangla palub jätta kaebuse rahuldamata. Tartu Vangla on seisukohal, et kaebuse väited on ekslikud ja kaebus põhjendamata.

Vaidlusalusest käskkirjast nähtub nii selle õiguslik kui faktiline alus, samuti põhjendused, millele direktor otsust langetades tugines: kaebaja suhtes kohaldati täiendavate julgeolekuabinõudena vanglasisese liikumisja suhtlemisvabaduse piiramist, kehakultuuriga tegelemise keelamist spordisaalis, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ning väljaspool elukambrit saatmisel käeraudade kasutamist põhjusel, et tema 02.02.2009.a ajavahemikul kella 8.00-9.00 ründas sektsioonis S5 kambris nr 302 kaaskinnipeetavat A.Sokolovi ja tekitas talle kergemaid kehavigastusi. Käskkirjas ei ole vormiega kaalutlusvigu, seega ei olnud selle kehtivusaja jooksul tegu õigusvastase või tühise haldusaktiga. Käskkiri on tunnistatud kehtetuks direktori 08.04.2009.a käskkirjaga nr 1-4/489 seoses vajaduse äralangemisega. Seega on ainetu kaebaja nõue käskkirja kehtetuks tunnistamiseks.

Ebaõige on kaebaja väide, et tema sai 03.02.2009.a fikseeritud vigastused vangla töötsoonis õnnetuse tagajärjel. Esmakordselt avastati V. Poslavskil vigastused 03.02.2009 vanemvalvur Maruna Ehamaa ja valvur Ellen Meremäe poolt hommikuse loenduse ajal, mil V.Poslavski keeldus püsti tõusmast ja arsti juurde minemast, sest jalg valutavat. Meditsiiniosakonna spetsialist-õde Anu Veskimäe teostas V. Poslavski läbivaatuse ja tuvastas tal parema silma ümbruses hematoomi, parema kulmu kohal pindmise 1 cm pikkuse haava ja oimu piirkonnas kaks marrastust, samuti 10 cm pikkuse marrastuse parema käsivarre välisküljel. Oma seletuskirjas väitis V. Poslavski küll, et 02.02.2009 kella 9.30 ajal vangla majandushoovis ta libises jääl ja kukkus ning pöördus kohe peale juhtunut valvuri poole, kes saatis ta meditsiiniosakonda, kuid kukkumist ei kinnita ükski muu tõend. Vangla majandushoovis kinnipeetavate üle järelevalvet teostava valvur Jaak Krooni 03.02.2009.a. antud seletuse kohaselt ei näinud ta kukkumist pealt, vaid lähtus üksnes V. Poslavski seletustest. Julgeolekuosakonna poolt kontrolliti majandushoovi valvekaamerate salvestisi ja selgus, et V. Poslavski ei ole 02.02.2009.a. vangla majandushoovis kukkunud. Julgeolekuosakonna peaspetsialist Andreas Kliimanti 03.02.2009.a. ettekandest nähtuvalt toimus tegelikult 02.02.2009 kella 8-9 vahel süüdimõistetue eluhoone 5.sektsiooni (sektor S5) kambris nr 302 füüsiline konflikt kinnipeetavate V. Poslavski ja A. Sokolovi vahel, mille käigus tekitasid mõlemad kinnipeetavad teineteisele kergemaid kehavigastusi. Konflikti põhjuseks oli isiklik tüli valetamise ja võlasuhte pinnalt.

Konflikti toimumist kinnitas ka A. Sokolov, mööndes oma 03.02.2009 seletuskirjas, et nad karjusid ja ta tõukas V. Poslavskit. Julgeolekuosakonna ametnikele kinnitasid mõlemad kinnipeetavad, et neil ei ole kellegi suhtes pretensioone ega esita kaebusi. Kuna tegu oli vangla sisekorraeeskirja raske rikkumisega, algatati mõlema kinnipeetava suhtes distsiplinaarmenetlus.

V. Poslavski suhtes algatatud distsiplinaarmenetluse kohta 25.02.2009 koostatud protokollist nähtub, et menetlus lõpetati põhjusel, et V. Poslavski süüd ei olnud võimalik distsiplinaarmenetlust reguleerivate normide kohaselt tõendada, mitte aga seetõttu, et tuvastati

V. Poslavski süütus. Menetluse käigus sai selgeks, et kaebaja ja A. Sokolovi vahel toimus tõepoolest konflikt, kuna mõlemal esines vigastusi. Vangla julgeolekuosakonnale laekunud piiratud juurdepääsuga teabe kohaselt oli konflikti algatajaks just V. Poslavski, mistõttu oli piisavalt põhjust uskuda, et ta ohustab kaaskinnipeetavate julgeolekut.

Vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 sätestab, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseadust või vangla sisekorraeeskirju, tahtlikult kahjustab oma tervist või on suitsiidivõi põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on vägivaldne teiste isikute suhtes. VangS § 69 lg 2 p 5 näeb ühe lubatud täiendava julgeolekumeetmena ette võimaluse kasutada kinnipeetava suhtes ohjeldusmeetmeid. VangS § 70 lg 1 kohaselt võib VangS § 69 lg 2 p-s 5 sätestatud ohjeldusmeetmetena kasutada kinnisidumist, käeraudu või rahustussärki. Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-49-06 öelnud, et julgeoleku tagamine vanglas on vältimatult vajalik selleks, et kindlustada vangistuse täideviimise eesmärgi saavutamine. Vangla administratsiooni kaalutlusõiguse piirid vanglas julgeoleku tagamise meetmete kohaldamisel sätestab VangS § 66 lg 1, mis näeb ette, et kinnipeetavate järelevalve korraldatakse viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. VangS § 66 lg 2 kohaselt vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas vastutab vangla direktor. Üks vanglas julgeoleku tagamise abinõu on täiendavate julgeolekuabinõude, sealhulgas ohjeldusmeetmete kasutamine." See tähendab, et vangla ei pea julgeolekuabinõude tarvitusele võtmiseks ära ootama reaalset õigusrikkumist ega tuvastama eelnevalt distsiplinaarvõi kriminaalmenetluse käigus süüdlast. Põhjendatud kahtluse korral on vanglal mitte ainult õigus, vaid kohustus võtta viivitamatult tarvitusele kõik vajalikud abinõud õigusrikkumiste vältimiseks ja vangla üldise julgeoleku tagamiseks. Antud juhul oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise näol tegu ainuvõimaliku ja hädavajaliku abinõuga hoidmaks ära edaspidiseid konflikte või raskemate tagajärgedega arveteklaarimist. Lukustatud kambrisse paigutamise üheks eesmärgiks on peale eraldihoidmise ka individuaalse järelevalve tõhustamine, et vangla saaks hinnata isikust endast tulenevaid riske ja edaspidist ohutust. V. Poslavski puhul oli oluline veenduda, et 02.02.2009.a hommikul asetleidnud konfliktil ei ole kindlasti tõsisemaid tagajärgi ja tema meelestatus ei põhjusta edaspidi uusi konflikte teiste kinnipeetavatega või A. Sokoloviga teiste kinnipeetavate vahendusel.

Ebaõige on kaebaja väide, et lukustatud kambrisse paigutamise tõttu jäid tal pooleli õpingud keevitaja kursustel. V. Poslavski alustas õpinguid 20.10.2008.a kutseharidussüsteemi keevitaja eriala 2-aastase õppe vene keelses grupis ja õppis seal kuni 19.06.2009.a., s.o esimese õppeaasta lõpuni. Teisel õppeaastal ei saanud V. Poslavski õpinguid jätkata eesti keele mittevaldamise tõttu. Alates 03.09.2009.a. õpib V.Poslavski riigikeele algajate õppegrupis. Keevitaja eriala omandamine või mitteomandamine ei takista kindlasti vanglas töötamist, kuid V. Poslavski ei ole ise nõus osalema vangla tööhõives, mida ta kinnitas ka Tartu Halduskohtu 03.09.2009.a. kohtuistungil haldusasja nr 3-09-1163 arutamisel.

Tartu Vangla on seisukohal, et kaebuse esitaja suhtes kohaldatud piirangud olid mõõdukad ja vajalikud seatud eesmärgi suhtes ning talle ei ole õigusvastaselt ja süüliselt tekitatud kahju.

Kohtu otsus ja põhjendused

Kohus jätab V. Poslavski kaebuse rahuldamata.

Esialgses kaebuses esitas V. Poslavski taotlused Tartu Vangla direktori 03.02.2009.a. käskkirja nr 1-4/153 tühistamiseks ja selle käskkirja alusel kohaldatud meetmete tõttu talle tekitatud kahju hüvitamiseks. Kohus tagastas kaebuse 24.04.2009.a. määrusega HKMS § 11 lg 31 p 1 alusel, kuna kohustuslik kohtueelne menetlus oli läbimata. Tartu Ringkonnakohus tühistas 09.06.2009.a. määrusega Tartu Halduskohtu määruse tühistamisnõude tagastamise osas.

V. Poslavski esitas 04.06.2009.a. taotluse mittevaralise kahju tekitamise eest Tartu Vanglalt hüvitise väljamõistmiseks (tl 44). Vastavalt Tartu Ringkonnakohtu 09.06.2009.a. määrusele ja Poslavski poolt 04.06.2009.a. esitatud täiendavale kaebuse taotlusele on käesoleva kaebuse esemeks seega Tartu Vangla direktori 03.02.2009 käskkirja nr 1-4/153 tühistamise ning Tartu Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue.

Tartu Vangla direktori 03.02.2009 käskkirja nr 1-4/153 tühistamise nõue

Vastavalt Haldusmenetluse seaduse § 61 lg-le 2 kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti.

Põhjendatud on vastustaja seisukoht, et kaebuse taotlus tühistada Tartu Vangla direktori 03.02.2009.a. käskkiri nr 1-4/153 on ainetu. Nimetatud käskkiri, millega kohaldati kinnipeetav Vadim Poslavski suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid, on tunnistatud Tartu Vangla direktori 08.04.2009.a. käskkirjaga nr 1-4/489 „ Kinnipeetav Vadim Poslavski suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamine“ kehtetuks (tl 89). Kehtivuse kaotanud haldusakti ei ole kohtul võimalik tühistada. Seetõttu jääb kaebuse taotlus tühistada Tartu Vangla direktori 03.02.2009 käskkiri nr 1-4/153 rahuldamata. Eelnimetatud haldusakti õiguspärasust hindab kohus kahju hüvitamise nõude raames.

Mittevaralise kahju hüvitamise nõue Vastavalt riigivastutuse seaduse § 9 lg-le 1 võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

V. Poslavski väitel on Tartu Vangla alandanud tema väärikust seoses sellega, et tema suhtes kohaldati alusetult täiendavaid julgeolekuabinõusid. Kuna kahjunõude rahuldamine või rahuldamata jätmine sõltub eelkõige sellest, kas V. Poslavski suhtes oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine põhjendatud ja õiguspärane või mitte, siis hindab kohus esmalt Tartu Vangla direktori 03.02.2009.a. käskkirja nr 1-4/153 õiguspärasust.

Tartu Vangla direktor kohaldas V. Poslavski suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid 03.02.2009.a. käskkirjaga nr 1-4/153. Täiendavate julgeolekuabinõudena kohaldati vanglasisese liikumisja suhtlemisvabaduse piiramist, kehakultuuriga tegelemise keelamist spordisaalis, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ning väljaspool elukambrit saatmisel käeraudade kasutamist (tl 16). .

Antud juhul kohaldati V. Poslavski suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid põhjusel, et kaebuse esitaja 02.02.2009.a. ajavahemikul kella 8.00-9.00 ründas süüdimõistetute eluhoone viiendas sektsioonis kambris nr 302 kaaskinnipeetavat A.Sokolovi ja tekitas talle kergemaid kehavigastusi. Kaebaja veendumusel oli julgeolekuabinõude kohaldamine õigusvastane, kuna talle süükspandav tegu ei ole leidnud tõendamist.

VangS § 66 lg 1 sätestab, et kinnipeetavate järelevalve korraldatakse viisil, mis tagab käesoleva seaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Järelevalve korraldamisel rakendatakse abinõusid kinnipeetavate põgenemise, allumatuse ja muude õigusrikkumiste ärahoidmiseks ja tõkestamiseks. Üheks võimalikuks abinõuks kinnipeetavate allumatuse ja muude õigusrikkumiste ärahoidmiseks ja tõkestamiseks on kinnipeetava suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, sealhulgas individuaalse järelevalve tõhustamiseks lukustatud kambrisse paigutamine ning ohjeldusmeetmete kasutamine.

Vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 sätestab, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseadust või vangla sisekorraeeskirju, tahtlikult kahjustab oma tervist või on suitsiidivõi põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on vägivaldne teiste isikute suhtes.

Kohus nõustub vastustajaga selles, et vangla ei pea julgeolekuabinõude tarvitusele võtmiseks ära ootama reaalset õigusrikkumist ega distsiplinaarvõi kriminaalmenetluse käigus õiguserikkumise toimepanemist eelnevalt tuvastama.

Kohus jagab seisukohta, et julgeolekuabinõude kohaldamine on õigustatud, kui esineb põhjendatud kahtlus, et julgeolekurisk võib realiseeruda. Põhjendatud kahtluse korral on vanglal mitte ainult õigus, vaid kohustus võtta viivitamatult tarvitusele kõik vajalikud abinõud õigusrikkumiste vältimiseks ja vangla üldise julgeoleku tagamiseks. Üks vanglas julgeoleku tagamise abinõu, nagu eelnevalt märgitud, on täiendavate julgeolekuabinõude kasutamine.

Asja materjalidest nähtub, et 03.02.2009.a. avastasid vanemvalvur Maruna Ehamaa ja valvur Ellen Meremäe hommikuse loenduse ajal V. Poslavskil vigastused (tl 22 pöördel ja 23). Meditsiiniosakonna spetsialist-õde Anu Veskimäe teostas V. Poslavski läbivaatuse ja tuvastas tal parema silma ümbruses hematoomi, parema kulmu kohal pindmise 1 cm pikkuse haava ja oimu piirkonnas kaks marrastust, samuti 10 cm pikkuse marrastuse parema käsivarre välisküljel (tl 27). Julgeolekuosakonna peaspetsialist Andreas Kliimanti 03.02.2009.a. ettekandest nähtuvalt toimus 02.02.2009 kella 8-9 vahel süüdimõistetue eluhoone 5. sektsiooni kambris nr 302 füüsiline konflikt kinnipeetavate V. Poslavski ja A. Sokolovi vahel, mille käigus tekitasid mõlemad kinnipeetavad teineteisele kergemaid kehavigastusi (tl 23 pöördel).

Kohtu veendumusel tõendab kinnipeetavate vahel toimunud kaklust asjaolu, et nii Poslavskil kui Sokolovil on fikseeritud kehavigastused. Vigastuste tekke kohta ei ole kumbki andnud usutavat selgitust. Seletuskirjas on V. Poslavski väitnud, et sai vigastused 02.02.2009 kella 9.30 ajal vangla majandushoovis, kus ta libises jääl ja kukkus. Samas ei kinnita kukkumist ükski muu tõend. Vangla majandushoovis kinnipeetavate üle järelevalvet teostava valvur Jaak Krooni 03.02.2009.a. seletuse kohaselt ei näinud ta kukkumist pealt, vaid lähtus üksnes V. Poslavski seletustest (tl 24). A. Sokolov märgib 03.02.2009 vanemvalvur Ehamaale antud seletuskirjas, et nad karjusid teineteise peale ja tema tõukas V. Poslavskit (tl 99). Julgeolekuosakonnas antud seletuses kirjutab Sokolov, et nad vallatlesid (hullasid) ja ta kriimustas endal ise kaela (tl 90).

Vangla julgeolekuosakonnale laekunud piiratud juurdepääsuga teabe kohaselt (kaastööteadet on Justiitsministeerium vaide lahendamisel vahetult kontrollinud) oli konflikti algatajaks

V. Poslavski. Seega oli vanglal alus arvata, et V. Poslavski ohustab kaaskinnipeetavate julgeolekut.

Kohus nõustub vastustajaga, et antud juhul oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajalik hoidmaks ära edaspidiseid konflikte või raskemate tagajärgedega arveteklaarimist.

V. Poslavski puhul oli vanglal oluline veenduda, et 02.02.2009.a hommikul asetleidnud konfliktil ei ole tõsisemaid tagajärgi ja tema meelestatus ei põhjusta edaspidi uusi konflikte teiste kinnipeetavatega või A. Sokoloviga teiste kinnipeetavate vahendusel.

Mõlema kinnipeetava suhtes algatati distsiplinaarmenetlus. V. Poslavski distsiplinaarmenetluse kohta 25.02.2009 koostatud protokollist nähtub, et menetlus lõpetati põhjusel, et V. Poslavski süüd ei ole võimalik tõestada. Kaebaja väide, et menetlus lõpetati seoses sellega, et tuvastati tema süü puudumine distsipliinirikkumises, ei ole õige (tl 22).

Ekslik on kaebuse esitaja väide, et tema suhtes tulnuks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine koheselt lõpetada pärast seda, kui lõpetati distsiplinaarmenetlus. Täiendavad julgeolekuabinõud ei ole käsitletavad karistusena toimepandud distsipliinirikkumise eest. Vastavalt VangS § 69 lg-le 3 lõpetatakse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine siis, kui vangla juhtkond on veendunud, et VangS § 69 lg-s 1 nimetatud asjaolud on ära langenud. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine V. Poslavski suhtes lõpetati 08.04.2009.a.

Nii vaides kui kohtule esitatud kaebuses märgib V. Poslavski, et tema õigusi rikkus käeraudade lubatust pikemaajaline kasutamine. Kohus leiab, et käeraudade kasutamisega väljaspool elukambrit saatmisel kaebaja õigusi ei rikutud. VangS § 70 lg-s 2 sätestatud ajaline piirang ohjeldusmeetmete kasutamisele tähendab seda, et ohjeldusmeetmete igakordsel kasutamisel ei tohi nende kasutamise kesta pikemalt kui 12 tundi. Saatmine väljaspool elukambrit on lühiajaline tegevus.

Kohus on seisukohal, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kaebaja suhtes oli antud juhul põhjendatud ja õiguspärane. Kaebaja suhtes kohaldatud piirangud olid kohtu veendumusel mõõdukad ja vajalikud seatud eesmärgi suhtes ning kaebajale ei ole õigusvastaselt ja süüliselt tekitatud kahju. Seega puudub kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks alus.

Riigikohtu halduskolleegium on 11. novembri 2008.a. määruses haldusasjas nr 3-3-1-68-08 rõhutanud, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, mille osas on kaebuse esitaja läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse.

Kaebuse esitaja on kohtule esitatud kaebuses kahjunõude alust laiendanud. Kohus jätab tähelepanuta kaebuse esitaja väited, et lukustatud kambri tingimused, kus teda hoiti, olid väärikust alandavad ja tervist kahjustavad, samuti selle, et käeraudade kasutamine liikumisel väljaspool kambrit kahjustas väidetavalt kaebaja tervist. Nendele asjaoludele ei ole kaebaja vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses osundanud. Vangla ei ole seega neid väiteid kahjunõude läbivaatamisel saanud hinnata. Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlus ning kohtule esitatud kahjunõue peavad olema vastavuses.

Lähtudes eeltoodud põhjendustest ning juhindudes HKMS § 26 lg 1 p-st 6 jätab kohus kaebuse tervikuna rahuldamata.

Mai Saunanen kohtunik