3-09-1606/20 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. oktoober 2009, Tallinn

Haldusasja number

3-09-1606

Haldusasi

Harju

maavanema

protest

Saue

Vallavalitsuse

17. aprilli 2007 korralduse nr 313 tühistamise nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungi 09. oktoobril 2009

Menetlusosalised

Protesti esitaja: Harju maavanem

Esindaja: Kaire Vingel

Vastustaja: Saue Vallavalitsus

Esindaja: Marju Põllu

Kolmas isik: J.R.

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Harju maavanema protest.

2. Tühistada Saue Vallavalitsuse 17. aprilli 2007 korraldus nr 313.

3. Jätta menetlusosalise menetluskulud nende endi kanda.

4. Saata kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse

kohtu

kantselei

kaudu

teatavakstegemisest

esitada

apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HkMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD KORRALDUS

1. ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 11. veebruari 1998 otsusega nr 11667 tunnistati

omandireformi

objektiks

Saue

vallas

asuv

maaüksus

SEPA

A-23

(endine

kinnistu nr 582) ja nimetatud vara suhtes tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks J. P.,

kes suri xx xx xxxx.

2. Saue Vallavalitsus pikendas SEPA A-23 maa tagastamise menetluses vajalike toimingute

lõpuleviimiseks tähtaega järgmiste korraldustega: 1) 17. juuni 2003 korraldusega nr 484 kuni

31. detsembrini 2003; 2) 23. detsembri 2003 korraldusega nr 1127 kuni 31. detsembrini 2004;

3) 28. detsembri 2004 korraldusega nr 1092 kuni 31. detsembrini 2005; 20. detsembri 2005

korraldusega nr 1057 kuni 31 .detsembrini 2006 ning 19. detsembri 2006 korraldusega nr 1317

kuni 31. detsembrini 2006.

3. 24. juulil 2006 esitas J.R. notar Kadri Pappelile avalduse J. P. pärandi vastuvõtmise kohta

ning 6. novembril 2006 väljastas notar J. R.le seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse maa

tagastamise nõudeõigusele Saue vallas asuva SEPA A-23 maaüksuse osas. 1. märtsi 2007 esitas

J.R. Saue Vallavalitsusele menetlustähtaja ennistamise taotluse, milles palub lugeda

pärimisõiguse tunnistus tähtaegselt esitatuks.

4. 17. aprillil 2007 andis Saue Vallavalitsus korralduse nr 313, millega ennistas J. R.le välja

antud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaja ja tagastas J. R.le Vanamõisa

külas maaüksused SEPA I, pindalaga 9694 m2 ja SEPA II, pindalaga 11506 m2.

PROTESTI ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

5. 24. juulil 2009 esitas Harju maavanem Tallinna Halduskohtule protesti, taotledes Saue

Vallavalitsuse 17. aprilli 2007 korralduse nr 313 tühistamist. Protesti esitaja leiab esiteks, et

Saue Vallavalitsusel puudus alus maa tagastamiseks vajalike toimingute lõpuleviimise tähtaja

pikendamiseks. Siinkohal viitab protesti esitaja Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993 määrusega

nr 36 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra (edaspidi VV määrus

1993/36) punktile 56 ning märgib, et antud juhul ei esitanud õigustatud isik taotlusi maa

tagastamise menetluses vajalike toimingute lõpuleviimise tähtaja pikendamiseks.

6. Teiseks leiab protesti esitaja, et maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks on seadusandja ette

näinud erikorra, mis hõlmas kohustust esitada pärandi avanemise koha notarile avaldus kindla

tähtaja jooksul. Seejuures viitab protesti esitaja järgmistele õigusnormidele:

Maareformi seaduse (MRS) § 192 lg 3 (16. juulist 2000 kuni 27. novembrini 2005

kehtinud redaktsioonis);

teise maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse (2MRsÕMS) § 26 lg 2

(mis tunnistati kehtetuks 1. jaanuaril 2003 jõustunud maareformiseaduse muutmise

seaduse (MRSms) §-ga 11)

MRSms § 12 (mis kehtib senini).

MRS § 192 lg 3 (alates 27. novembrist 2005 kehtivas redaktsioonis)

Maareformi seaduse muutmise seaduse (mis jõustus 27. novembril 2005, edaspidi

MRSms2005) § 26.

7. Protesti esitaja leiab eeltoodud sätetest tulenevalt tulnuks J. R. nõudeõiguse pärimiseks

pöörduda notari poole enne 1. jaanuari 2004 ning esitada hiljemalt 27. augustil 2006 Saue

Vallavalitsusele pärimisõiguse tunnistus nõudeõiguse pärimise kohta. Protesti esitaja leiab, et

MRS §-d 192 lg 3 ning MRSms2005 § 26 ei anna kohalikule omavalitsusele kaalutlusõigust

küsimuses, kas maa tagastamise menetlust jätkata või mitte, vaid kohustavad lõpetama

tagastamise menetlust ning kompenseerimise menetlust mitte alustama, juhul kui isik pole

tähtaegselt esitanud kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise

kohta. Protesti esitaja selgitab, et tegu ei ole menetlustähtaegadega, mida saaks

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 34 lg 1 alusel ennistada, vaid seadusest tulenevate

tähtaegadega, mille suhtes haldusorganil puudub iseseisev otsustusõigus.

8. Protesti esitaja viitab ka MRSms2005 eelnõu (Riigikogu X koosseis, eelnõu SE 681 )

seletuskirjale, milles põhjendatakse MRS § 192 lõike 3 vajalikkust ning kus märgitakse, et kui

õigustatud isikud ei avalda tähtaegselt soovi oma õigusi realiseerida, tuleks nad lugeda

nõudeõigusest loobunuteks.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

9. Saue Vallavalitsus vaidleb protestile vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Esiteks

leiab vastustaja, et MRS § 192 lõike 1 kohaselt on nõudeõigus on päritav ning pärimisele

kohaldatakse Eesti tsiviilseaduse sätteid, mille all on silmas peetud pärimisseadust (PäS).

Vastustaja viitab J. P. surma ajal kehtinud PäS § 3 lõikele 2 ning protestitava korralduse

andmise ajal kehtinud PäS § 115 lõikele 1, § 118 lõikele 3, § 117 lõikele 4 ning leiab, et

eeltoodud sätetest tulenevalt oli J. R.l õigus kuni 21. juulini 2007 esitada notarile avaldus

pärandi vastuvõtmiseks. Vastustaja märgib ka, et üheski maareformi reguleeriva õigusakti

sättes ei ole öeldud, et MRS või selle rakendusaktid oleksid maa tagastamise nõudeõiguse

pärimise küsimuses pärimisseaduse suhtes erinormideks, mistõttu tuleb MRS § 192 lõiget 3 ja

MRSms2005 §-i 26 käsitleda maa tagastamise subjektide suhtes distsiplineeriva eesmärgiga

sätetena, mille rikkumine ei too endaga automaatselt kaasa imperatiivset tagastamismenetluse

lõpetamise kohustust.

10. Eelneva seisukoha kinnituseks viitab vastustaja 27. novembril 2005 jõustunud MRSms2005

seletuskirjale, mille kohaselt on MRS § 192 lg 3 ja MRSms2005 § 26 kehtestamise eesmärgiks

kiirendada pikaleveninud maareformi lõpuleviimist, ent kus ei ole analüüsitud nende sätete

vastavust põhiseaduse ega PäS normidele, millest saab vastustaja hinnangul järeldada, et sätete

eesmärk ei olnud piirata isikute põhiõigusi pärimisele või omandile, vaid tagada maareformi

lõpuleviimine.

11. Vastustaja leiab, et MRSms2005 § 26 tõlgendus, mille kohaselt kohustab see norm

imperatiivselt tagastamismenetlust lõpetama ilma võimaluseta tähtaegu ennistada, oleks

vastuolus PS §-ga 11, kuna see moonutaks pärimis- ja omandiõiguse olemust, tekitades

olukorras, kus isik on küll pärinud õiguse, kuid seadusega muudetakse võimatuks selle õiguse

kasutamine. Samuti leiab vastustaja, et MRSms2005 § 26 tõlgendamine selliselt nagu seda teeb

protesti esitaja, välistaks tähtaja ennistamise võimaluse ka juhul kui pärimistunnistuse

esitamise tähtaja möödalaskmiseks on olnud mõjuv põhjus. Vastustaja leiab ka, et riigi huvi

maareformi kiire lõpuleviimise vastu ei saa olla olulisem, kui isikule omandi- ja pärimisõiguse

tagamine.

12. Vastustaja leiab, et pärimistunnistuse esitamiseks antud tähtaja näol on tegemist

menetlustähtajaga, kuna MRS reguleerib tagastamismenetlust kui haldusmenetluse eriliiki.

Vastustaja märgib, et vallavalitsusel on õigus HMS § 34 lg 1 alusel tähtaeg ennistada, kui

tähtaeg on mööda lastud mõjuval põhjusel.

13. Vastustaja ei nõustu protestis toodud tõlgendusega VV määruse 1993/36 punktile 56,

leides, et selle sätte alusel saab tagastamismenetluse lõpetada vaid siis, kui isikut on

tagastamise tähtaegadest kirjalikult teavitatud ning ta on need mõjuva põhjuseta mööda

lasknud, ent käesoleval juhul ei olnud kohalikule omavalitusele üldse teada, kes on maa

tagastamise õigustatud subjekt ja seega oli võimatu teda ka kirjalikult teavitada, mistõttu

pikendas vallavalitsus VV määruse nr 1993/36 punkti 56 alusel korduvalt iseseisvalt Sepa A-

23 tagastamismenetluse tähtaega.

14. Protestis esitatud viite kohta MRSms §-le 12, leiab vastustaja, et sellest sättest ei tulene, et

selle järgimata jätmisel tagastamismenetluse lõpetatakse. Vastustaja leiab, et samamoodi nagu

MRS § 192 lg 3 ja MRSms2005 § 26 puhul, on ka MRSms § 12 eesmärk distsiplineeriv ega too

endaga kaasa automaatset tagastamismenetluse lõpetamist, sest vastupidise tõlgenduse korral

oleks see vastuolus PäS ja PS normidega.

15. Ka märgib vastustaja, et isegi kui eeldada, et haldusakt on õigusvastane, tuleb selle

kehtetuks tunnistamisel arvestada isiku õiguspärase ootusega, et haldusakt jääb kehtima (HMS

§ 67 lg 2). Vastustaja leiab, et käesoleval juhul on isikul kindlasti tekkinud õiguspärane ootus,

sest haldusakti vastuvõtmisest on möödunud juba üle kahe aasta, samas ei ole teadaolevalt ka

riigil olulist avalikku huvi konkreetse maatüki vastu, mis kaaluks üles isiku huvi haldusakti

kehtima jäämise suhtes.

KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT

16. J.R. vaidleb maavanema protestile vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Esmalt

selgitab kolmas isik, et oma soovi maa tagastamiseks kinnitas ta Saue Vallavalitsusele 28.

augustil 2006 esitatud avalduses ning saades notarilt pärimisõiguse tunnistuse 06. novembril

2006, esitas selle samal päeval ka vallavalitsusele ning võttis ühendust ka maamõõtjaga,

tasudes viimasele 8. veebruaril 2007 maamõõtmise eest osalise tasu 6000 krooni. Kolmas isik

leiab, et protestitava korraldusega tekitataks uut ülekohut ning see oleks vastuolus Eesti

Vabariigi omandireformi aluste seaduse (edaspidi ORAS) §-s 2 sätestatud omandireformi

eesmärgiga.

17. Kolmas isik märgib ka, et ta ei olnud kuni 2006. aasta juulikuuni teadlik sellest, et tal on

üldse võimalik maa tagastamiseks vajalikke toiminguid sooritada, ent sel ajal kuulis raadiost, et

nõudeõigust pärima õigustatud isikutele on antud lisatähtaeg õigusvastaselt võõrandatud maa

asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks nõudeõiguse

pärimise kohta, mispeale pöördus kohe ka vallavalitsuse poole ning ka notari poole, kes aga

oma suure töökoormuse tõttu sai pärimisõiguse tunnistuse väljastada alles 2006.aasta

novembris, kusjuures samal päeval esitas kolmas isik selle ka vallavalitsusele.

18. Kolmas isik viitab VV määruse 1993/36 punktile 17, mille kohaselt toimub nõudeõuguse

pärimine tsiviilseadustes sätestatud korras ning õigustatud subjektiks tunnistamise otsus on

pärimisõiguse tunnistuse väljaandmise aluseks. Seejuures märgib kolmas isik, et PäS kohaselt

oli kolmandal isikul õigus kuni 21. juulini 2007 esitada notarile avaldus pärandi

vastuvõtmiseks. Kolmanda isiku hinnangul oleks PS §-ga 11 vastuolus olukord, kus pärinud

isik esitab tunnistuse mittetähtaegselt ning seetõttu muudetakse seadusega selle õiguse

kasutamine võimatuks. Kolmas isik on seisukohal, et kohalikul omavalitusel on

kaalumisvõimalus, juhul kui pärimistunnistuse esitamise tähtajast pole kinni peetud mõjuval

põhjusel, nagu käesoleval juhul, kui kolmas isik ei teadnud oma õigusest pärida.

19. Ka leiab kolmas isik, et pärast nõudeõiguse pärimise tähtaja ennistamist on tal tekkinud

õiguspärane ootus, et maa talle tagastatakse.

20. Kolmas isik selgitab, et tema mõistis MRSms §-i 26 selliselt, et kuna J. P. pärand avanes

21. juulil 1997, siis on see avanenud enne MRSms §-i 26 jõustumist ning seega saab ta esitada

vallavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse üheksa kuu jooksul nimetatud sätte jõustumisest

arvates.

21. Kolmas isik on seisukohal, et kui ta oleks pidanud nõudeõiguse pärimiseks notari poole

pöörduma enne 01. jaanuari 2004, oleks tegemist erakordse piiranguga, kuna pärandi

vastuvõtmiseks oli tal notari poole pöördumiseks aega kuni 21.juulini 2007. Ka märgib

kolmas isik, et MRSms2005 §-is 26 räägitakse eraldi nõudeõigust parima õigustatud isikust ning

nõudeõiguse pärinud isikust ning sellest sättest ei tulene keeldu, et enne õigusvastaselt

võõrandatud maa asukohajärgsele omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse esitamist, ei tohiks

9 kuu jooksul esitada avaldust ka notarile.

22. Kolmas isik leiab, et MRS § 192 lg 3 ning MRSms2005 § 26 annavad kohalikule

omavalitsusele õiguse lõpetada tagastamise menetlus, kuid normides ei sisaldu keeldu maa

tagastamise menetluse alustamise kohta. Siinkohal viitab kolmas isik Tallinna Halduskohtu

otsusele haldusasjas nr 3-08-1575, mille kohaselt maareformi puudutavad tähtajad ei ole

õigust lõpetava vaid distsiplineeriva ning motiveeriva toimega ning kohalikule omavalitsusele

on normi kohaldamisel märkimisväärne kaalutlusõigus. Seetõttu on kolmas isik seisukohal, et

vallavalitsusel on õigus HMS § 34 lg 1 alusel omal algatusel või menetlusosalise taotlusel

tähtaeg ennistada, kui tähtaeg on mõõda lastud mõjuval põhjusel, viidates siinkohal ka VV

määruse 1993/36 punkti 56 lõikele 5, mis annab kohalikule omavalitsusele õiguse pikendada

tähtaega omal algatusel.

23. Ka leiab kolmas isik, et kuigi seadusandja eesmärk võis olla maareformi kiirendatud

lõpuleviimine, ei saa omaette eesmärgiks olla õigustatud isikute maast ilmajätmine ning

maareformi kiirendamine kui eesmärk tuleb igal juhul saavutatuks lugeda, kui pärimisõiguse

tunnistus on esitatud.

24. Kolmas isik viitab Tallinna Halduskohtu otsusele haldusasjas 3-08-2187, et olukorras, kus

tagastamismenetlusse on astunud isik, kes peab ennast õigustatud subjekti pärijaks, peavad

tema suhtes menetluse lõpetamiseks olema üheaegselt taidetud järgmised tingimused: 1)

õigustatud subjekti eeldatavale pärijale peab olema kirjalikult teatatud tähtaeg, mille jooksul

tuleb toiming teha; 2) õigustatud subjekti eeldatav pärija peab olema jätnud tegemata

omapoolsed toimingud; 3) toimingute tegemata jätmine peab olema takistanud vara

tagastamise menetluse lõpuleviimist; 4) toimingud peavad olema jäänud tegemata ilma

mõjuvate põhjusteta.

25. Ka viitab kolmas isik sellele, et maavanem on seisukohal, et õigusaktide täitmise tagamine

on väga oluline avalik huvi, kuid ei selgita, milles seisneb oluline avalik huvi kolmandale

isikule maade tagastamata jätmise korral. Siinkohal viitab kolmas isik Tallinna Halduskohtu

otsusele haldusasjas 3-08-2187, kus leiti, et MRS §192 lg 3 eesmärk ei ole anda kohalikule

omavalitsusele võimalust mistahes põhjusel aastaid veninud maa tagastamise menetluse

lõpetamiseks ning maa tagastamise menetluse lõpetamine sel alusel on välistatud, kui vastava

otsuse tegemise ajaks on nõudeõiguse pärija pärimistunnistuse esitanud.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

26. Kohus, kaalunud menetlusosaliste väiteid ning hinnanud nende kinnituseks esitatud

tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab et Harju maavanema protest on põhjendatud

ning tuleb rahuldada. Saue Vallavalitsuse 17. aprilli 2007 korraldus, millega tagastati Saue

vallas asuv Sepa A-23 õigusvastaselt võõrandatud maa J. R.le, on õigusvastane ning vaatamata

korralduse andmisest möödunud ajale ei ole J. R.l tekkinud õiguspärast ootust

kehtimajäämisele.

27. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et Saue vallas asuv Sepa A-23 maa tunnistati

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Harju maakonnakomisjoni

11. veebruari 1998 otsusega omandireformi objektiks ning omandireformi õigustatud

subjektiks selle vara suhtes tunnistati J. P. Vaidlust pole ka selles, et J. P. suri xx xx xxxx ega

selles, et toona kehtinud pärimisseaduse (PäS) § 3 lg 2 kohaselt avanes J. P. pärand tema

surmapäeval. Samuti pole vaidlust selles, et J. P. seadusjärgne pärija J.R. esitas notarile

pärimisavalduse 24. juulil 2006 (tl. 19), ega selles et notar väljastas pärimisõiguse tunnistuse,

mille kohaselt on pärandvaraks Sepa 23-A maa tagastamise nõudeõigus, J. R.le 06. novembril

2006 ega selleski, et kõnealuse pärimisõiguse tunnistuse esitas J.R. Saue Vallavalitsusele 01.

märsil 2007, olles siiski eelnevalt juba 26. augustil 2006 esitanud Saue Vallavalitsusele avalduse

maa tagastamise kohta, kus selgitas ka seda, et vajalik pärimisõiguse tunnistus on

vormistamisel.

28. Vaidlus on poolte vahel käesolevas asjas aga MRS § 192 lg 3 ja sellega seotud

üleminekusätete (eelkõige MRSms2005 § 26) tõlgendamise ja kohaldatavuse üle. Samuti on

vaidlus selles, kas, eeldusel, et Saue Vallavalitsuse korraldus on objektiivses mõttes

õigusvastane, on kolmandal isikul tekkinud õiguspärane ootus selle kehtimajäämise suhtes.

29. 07. juunil 1996 jõustus MRS § 192 lg 1, milles sätestati, et õigusvastaselt võõrandatud maa

tagastamise nõudeõigus on päritav ning pärimisele kohaldatakse Eesti tsiviilseaduse sätteid.

02. märtsil 1997 jõustus MRS § 5 lg 1 p 4, milles sätestati, et maa tagastamist või

kompenseerimist on õigus nõuda ka isikul, kes on nõudeõiguse pärinud MRS § 192 alusel. 16.

juulil 2007 jõustus MRS § 192 lg 3 järgmises redaktsioonis: „Pärandi vastuvõtmiseks või sellest

loobumiseks tuleb nõudeõigust pärima õigustatud isikul esitada pärandi avanemise koha notarile avaldus ühe

aasta jooksul pärandi avanemisest arvates“. See säte viidi MRS-i sisse teise maareformiga

seonduvate õigusaktide muutmise seadusega (edaspidi 2MRsÕms), mille § 26 sisaldas kuni 01.

jaanuarini 2003 kehtinud redaktsioonis lõiget 2, kus sätestati, et kui pärand on avanenud enne

2MRsÕms jõustumist (st. enne 16. juulit 2000), tuleb nõudeõigust pärima õigustatud isikul

esitada avaldus pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks pärandi avanemise koha

notarile ühe aasta jooksul 2MRsÕms jõustumisest arvates. Viimatinimetatud norm tunnistati

kehtetuks 01. jaanuaril 2003 jõustunud maareformi seaduse muutmise seadusega (edaspidi

MRSms), mille §-s 12 sätestati omakorda, et maa tagastamise nõudeõigust pärima õigustatud

isikul on juhul, kui pärand avanes enne MRSms jõustumist (st. enne 01.01.2003), õigus esitada

avaldus pärandi avanemise koha notarile ühe aasta jooksul MRSms jõustumisest arvates. 27.

novembril 2005 jõustus maareformi seaduse muutmise seadus (edaspidi MRSms2005), millega

muudeti MRS § 192 lg 3 sõnastus järgmiseks: „Nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse

pärinud isik peab üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates esitama õigusvastaselt võõrandatud maa

asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Kui

nimetatud tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning

kompenseerimise menetlust ei alustata“. Seejuures sätestati MRSms2005 §-s 26, et kui pärand on

avanenud enne MRSms2005 jõustumist (ehk siis enne 27. novembril 2005) ja nõudeõigust

pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa

asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse

pärimise kohta, peab ta selle esitama üheksa kuu jooksul MRSms2005 jõustumisest arvates ning

kui pärimisõiguse tunnistust nimetatud tähtaja jooksul ei esitata, tagastamise menetlus

lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata.

30. Eelnevast nähtuvalt on MRS-is sisalduvat maa tagastamise nõudeõiguse pärimise ning

pärimisõigust tõendava pärimistunnistuse kohalikule omavalitsusele esitamisega seotud

regulatsiooni mitmel korral muudetud. Oluline on siinkohal see, et kuni 27. novembrini 2005

reguleeris MRS § 192 lg 3 maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks notari poole pöördumise

tähtaega, seaduse hilisemas redaktsioonis kõneldakse aga notarilt saadud pärimistunnistuse

kohalikule omavalitsusele esitamise tähtajast. Kohus nõustub protesti esitaja seisukohaga, et

MRS § 192 lg 3 ning selle rakendussätted, millest käesoleval juhul on oluline eelkõige MRSms

§ 12, reguleerivad maa tagastamise nõudeõiguse kui pärandajale kuuluva erilise varaliigi

pärimist ning tegemist on erinormidega vara pärimist reguleerivate üldnormide suhtes. Kuni

31. detsembrini 2008 (ning ka J. P. pärandi avanemise ajal) kehtinud PäS §-s 4 sätestati, et

pärimiseks peab pärandaja pärandi vastu võtma. PäS § 117 lg 1 ning § 118 kohaselt tuli

pärandi vastuvõtmiseks esitada notarile avaldus kas notari poolt selleks määratud tähtaja

jooksul või kui notar sellist tähtaega andnud ei olnud, siis mitte hiljem kui 10 aasta

möödumisel pärandi avanemisest. PäS § 117 lg 3 kohaselt loeti pärandaja pärandi vastu

võtnuks ka juhul kui pärimisavaldust notarile tähtaegselt ei esitanud, küll aga oli asunud selle

tähtaja jooksul pärandvara või selle osa valdama, kasutama või käsutama.

31. MRS §-s 192 ning MRSms §-s 12 sätestatud maa nõudeõiguse pärimise eriregulatsiooni

sisuks oli ajaliselt ja vormiliselt piiratud võimalus maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks.

Nimetatud sätetest tulenevalt oli maa tagastamise nõudeõiguse pärimine võimalik üksnes

notarile vastava avalduse (pärimisavalduse) esitamise teel ning selle avalduse esitamiseks nähti

seaduses ette teistsugused tähtajad võrreldes PäS §-s 118 sätestatud tähtaegadega. Kohus

järeldab MRS § 192 ning MRSms § 12 kohaselt ei olnud võimalik maa tagastamise

nõudeõiguse pärimine näiteks ka muu pärandvara (osa) valdama, kasutama või käsutama

hakkamisega.

32. Kuivõrd J. P. suri ja tema pärand avanes xxxx. aastal, siis oleks tema pärijad pidanud

pärast MRS § 192 lg 3 jõustumist (st. pärast 16. juulit 2000) pöörduma maa tagastamise

nõudeõiguse pärimiseks notari poole hiljemalt 16. juulil 2001 ehk ühe aasta jooksul

2MRsÕms jõustumisest (2MRsÕms § 26 lg 2). Seadusandja pikendas hiljem seda tähtaega

selliselt, et pärimisavaldusega notari poole pöördumiseks oli sellistel isikutel aega kuni 01.

jaanuarini 2004 (MRSms § 12) ning mille kohaselt tuli juhul, kui pärand avanes enne 01.

jaanuari 2003 (nagu see oli ka J. P. puhul), pärima õigustatud isikul esitada notarile avaldus

hiljemalt 01. jaanuaril 2004.

33. 19. detsembril 2008 haldusasjas nr 3-06-1587 ning 18. veebruaril 2009 haldusasjas nr

3-07-1211 tehtud otsustes asus Tallinna Ringkonnakohus seisukohale, et pärast MRS § 192

lõikes 3 sätestatud tähtaja möödumist ei olnud pärandit maa tagastamise nõudeõiguse osas

enam vastu võtta ega sellest loobuda. Käesoleval juhul puuduvad tõendid, et J.R. oleks enne

01. jaanuari 2004 maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks (vastavas osas pärandi

vastuvõtmiseks) notari poole pöördunud. Eelviidatud lahendites leidis ringkonnakohus

samuti, et pärast eelnimetatud normis sätestatud tähtaja möödumist notarile esitatud

pärimisavalduse alusel väljastatud pärimisõiguse tunnistus on maa tagastamise nõudeõiguse

osas tühine ning seepeale ei ole maareformi kohustatud subjektil kaalutlusõigust küsimuses,

kas maa tagastamise menetlust jätkata või mitte. Ringkonnakohtu eelviidatud otsused on

jõustunud, üks neist edasi kaebamata, teine aga pärast Riigikohtu-poolset kassatsioonkaebuse

menetlusse võtmisest keeldumist ning halduskohtu hinnangul on neis avaldatud seisukohad

asjakohased ka käesoleva vaidluse lahendamisel. Käesoleval juhul tulenes kaebuse esitajale

seadusest kohustus esitada maa tagastamise nõudeõiguse vastuvõtmiseks notarile avaldus ühe

aasta jooksul MRSms jõustumisest arvates ning jättes sellel tähtajal avalduse esitamata kaotas

kolmas isik võimaluse maa tagastamise nõudeõigust pärida.

34. Kolmas isik on viidanud oma seisukoha toetuseks Tallinna Ringkonnakohtu 20. veebruari

2009 otsusele haldusasjas nr 3-08-513, kus ringkonnakohus leidis, et MRS § 192 lõikes 3 ning

MRS ms §-s 26 sätestatud tähtaegu on võimalik ennistada. Halduskohus leiab, et

haldusorganil on põhimõtteliselt võimalik ennistada neid tähtaegu, mis on kas õigusaktidega

või haldusorgani enda poolt isikule kehtestatud mingisuguste selliste haldusorganile suunatud

toimingute tegemiseks, nii on põhimõtteliselt võimalik asuda seisukohale, et ennistada oleks

võimalik kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks seaduses sätestatud

tähtaega, küll aga ei pea kohus võimalikuks, et haldusorgan saaks ennistada seaduses

sätestatud tähtaja, mille jooksul peab isik pärandi vastuvõtmiseks pöörduma notari poole.

Lisaks tuleb tähele panna, et haldusasja nr 3-08-513 esemeks olnud vaidluse asjaolud erinevad

käesoleva vaidluse asjaoludest märkimisväärselt, kasvõi selle poolest, et haldusasjas nr 3-08-

513 tehtud otsusest nähtuvalt oli isik tegelikult maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks

seaduses ettenähtud tähtaja jooksul notarile avalduse esitanud, ent talle väljastatud

pärimisõiguse tunnistus oli (siiski ilmselt isiku enda tegevusetusest või notarile antud

ebapiisavast teabest tingituna) puudulik ega kajastanud pärandvarana maa tagastamise

nõudeõigust. Samas kajastus sellel tunnistusel pärandvarana õigusvastaselt võõrandatud maal

asunud hooned ning sellegi osas leidis ringkonnakohus, et oleks tulnud eeldada, et isik päris

ka nende hoonete juures oleva maa tagastamise nõudeõiguse, mis on hoonete pärimisega

loomuldasa seotud. Samuti oli nimetatud asjas isik esitanud puuduliku pärimisõiguse

tunnistuse seaduses sätestatud tähtaja jooksul kohalikule omavalitsusele ning liiatigi tuvastas

kohus, et kohalik omavalitsus oleks juba märksa varem saanud pärimisregistri kaudu teavet

õigustatud subjekti võimalike pärijate kohta ja oleks pidanud omalt poolt astuma samme

selleks, et pärijad välja selgitada.

35. Haldusasja 3-08-513 lahendamisel on ringkonnakohus rõhutanud just konkreetse juhtumi

erilisi asjaolusid. Kohtu hinnangul käesoleva asja puhul selliseid erilisi asjaolusid ei esine.

Käesoleval juhul ei nähtu, et J.R. oleks sootuks enne 2006. aasta juulikuud J. P. pärandi

vastuvõtmiseks

notari

poole

pöördunud,

kusjuures

haldusasja

toimikus

olevalt

dokumentaalselt tõendilt (tl.19) nähtub, et Tallinna Linnakohtu pärimisregister on veel 2004.

aasta alguses vastanud Saue Vallavalitsusele, et J. P. pärimisasja toimikut avatud ei ole. Seega

näib ilmselt, et Saue Vallavalitsus astus samme J. P. võimalike pärijate väljaselgitamiseks, ent

vastavat teavet saada ei õnnestunud.

36. Mis puutub vastustaja ja kolmanda isiku väitesse, et MRS § 192 lg 1 kohaselt toimub maa

tagastamise nõudeõiguse pärimine tsiviilseaduste ehk pärimisseaduse alusel, siis leiab kohus, et

eelnimetatud normi kehtivus ei välista pärimisega seotud konkreetsete aspektide reguleerimist

erinormidega, nagu seda on tehtud MRS § 192 lõikes 3. MRS § 192 lg 1 viitabki PäS normidele

osas, milles mistahes eriregulatsioon puudub – pärimise alused (seadus, testament,

pärimisleping), pärijate ring, muud pärimise üldtingimused jms. Sellest sättest ei saa teha

järeldust, et MRS § 192 lg 3 ei reguleeri maa nõudeõiguse kui pärandvara vastuvõtmise korda.

37. Nõustuda ei saa vastustaja ja kolmanda isiku seisukohaga, et MRS § 192 lg 3 ja MRSms

tekitavad olukorra, kus isikul on justkui pärimisseaduse alusel õigus maa tagastamise

nõudeõigust pärida, aga eelviidatud normidest tulenevalt seab seadus takistuse selle õiguse

kasutamiseks. Pärimisõigus ei ole absoluutne ning seaduses pärimise korra ning pärandi

vastuvõtmisega seotud ajaliste ja muude piirangute kehtestamine ei ole pärimisõiguse

olemusega vastuolus. Arvestades, et omandireformi näol on tegemist loomult ajutise

üleminekumeetmega,

on

igati

põhjendatud

seaduses

omandireformiga

seotud

pärimisküsimuste reguleerimine isiku suhtes kitsendavalt võrreldes muu vara pärimise

regulatsiooniga. Seetõttu ei nõustu kohus vastustaja ja kolmanda isiku seisukohaga MRS § 192

lg 3 ning MRSms2005 § 26 põhiseadusvastasuse osas.

38. Kolmas isik on kirjalikus seletuses asunud seisukohale, et kuivõrd MRSms2005 §-s 26

nimetatakse eraldi nõudeõigust pärima õigustatud isikut ning nõudeõiguse pärinud isikut, siis

tuleks asuda seisukohale, et isik võib üheksa kuu jooksul enne vallavalitsusele pärimisõiguse

tunnistuse esitamist pöörduda avaldusega notari poole. Selle seisukohaga kohus siiski ei

nõustu. MRSms2005 § 26 ei anna isikutele, kes on varem avaldusega notari poolt pöördumiseks

seaduses sätestatud tähtaja mööda lasknud, uut tähtaega notari poole pöördumiseks. Sättes

nimetatud nõudeõiguse pärimiseks õigustatud isiku näol peetakse silmas neid isikud, kes ei ole

seaduse vastuvõtmise ajaks veel pärimisavaldust esitanud, ent kelle pärandaja pärandi

avanemisest ei ole siiski veel 9-kuulist (või varem kehtestatud muud) tähtaega möödunud. J.

P. pärandi vastuvõtmiseks maa tagastamise nõudeõiguse osas möödus tähtaega juba 01.

jaanuaril 2004 ning MRSms2005 § 26 selle toimingu sooritamiseks uut tähtaega ei kehtestanud.

39. Asjaolu, et käesoleval juhul ei toetaks vaidlustaud haldusakti tühistamine ei toeta otseselt

MRS § 192 lõike 3 kehtestamisel seadusandja eesmärgiks olnud maareformi kiirendamist, ei

anna kohtu hinnangul siiski alust protesti rahuldamata jätmiseks või õigusvastase haldusakti

kehtimajätmiseks. Riigikohtu poolt haldusasjas nr 3-3-1-51-01 tehtud otsuses on võetud

seisukoht, milles kohaselt ainuüksi isiku lootus, et haldusakti alusel antakse talle tulevikus

soodustus (asi, raha, õigus vms), ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel olla

kaalukam kui halduse õiguspärasuse põhimõte, kui haldusakt on õigusvastane sisuliselt

(materiaalses mõttes) või oluliste vormi- ja menetlusvigade tõttu. Lisaks ei nõustu kohus

seisukohaga, et avalik huvi vaidlusaluse maa mittetagastamise suhtes sootuks puudub. Ei saa

tähelepanuta jätta, et maa eraomandisse andmiseks on erinevaid võimalusi nii maareformi

raames kui väljaspool seda, maa tagastamise korral antakse riigi omandis olev maa

eraomanikule tasuta, samas on muid võimalusi selle erakätesse andmiseks tasu eest (nt. maa

erastamine, riigi maareservina riigi omandisse jäetava maa müük enampakkumisel jms). Kuigi

maa tagastamine on ette nähtud nö. esimese võimalusena (peale maa ostueesõigusega

erastamise, mis käesoleval juhul kõne alla ei tule), ei saa siiski asuda seisukohale, et

omandireformi objektiks tunnistatud maa tuleks igal juhul tagastada, lähtudes üksnes

omandireformi eesmärgist ning jättes kõrvale seaduses sätestatud materiaalõiguslikud ja

menetluslikud piirangud.

40. Kohus ei nõustu vastustaja ja kolmanda isiku seisukohaga, et MRS § 192 lõike 3 ning

MRSms2005 §- 26 näol on tegemist pelgalt isikuid motiveerivate normidega, mille eesmärk ei

ole tegelikult isikute õiguste lõpetamine. Seaduses mingisuguste toimingute tegemiseks tähtaja

sätestamine oleks eesmärgipäratu, kui sellega ei kaasneks mingisuguseid õiguslikke tagajärgi.

41. Kolmas isik on väljendanud seisukohta, juhul kui tagastamismenetlusse on astunud end

õigustatud subjekti pärijaks pidav isik, on eeldab tema suhtes menetluse lõpetamine seda, et

isik on mõjuva põhjuseta jätnud kohaliku omavalitsuse poolt antud tähtaja jooksul vajalikud

toimingud tegemata ning just nende toimingute tegematajätmine takistab menetluse

lõpuleviimist. See arutlus pole iseenesest väär, ent käesolevas asjas asjakohatu, kuna käesoleval

juhul soovis J.R. tagastamise menetlusse astuda pärast seda, kui seaduses sätestatud tähtaeg

notarile pärimisavalduse esitamiseks oli ammu möödunud. Sellises olukorras ei oleks kohalik

omavalitsus saanud ega pidanudki J. R.le andma mingisugust täiendavat tähtaega

pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks. Seega leiab kohus, et käesoleva vaidluse asjaolusid

arvestades ei saanud Saue Vallavalitsuselt nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise

korra punkti 56 lõikes 5 sätestatud tähtaja andmist. Käesoleval juhul on J.R. olnud

põhjendamatult hoolimatu oma õiguste teostamisel ning seeläbi maa tagastamise nõudeõiguse

pärimise õiguse minetanud.

42. Mis puudutab viimaks kolmanda isiku seisukohta, et tähtaja möödalaskmine ei olnud

tingitud tema hooletusest, siis märgib kohus, et kuigi käesoleva asja lahendamise seisukohast

ei ole see oluline, mis põhjusel J.R. õigeaegselt notari poole ei pöördunud, siis ei nähtu

kolmanda isiku seletusest ega ühestki tõendist, et kolmas isik ei oleks olnud teadlik asjaolust,

et tema isa J. P. oli tunnistatud Sepa A-23 maa osas omandireformi õigustatud subjektiks, vaid

kolmanda isiku teadmatus näis seisnevat selles, et ta ei teadnud, milliseid toiminguid ja milliste

tähtaegade jooksul tuleb maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks teha. Sellele viitab

kolmanda isiku enda kirjalikus seletuses antud selgitus, et ta sai nõudeõiguse pärimise

võimalikkusest teada raadiost. Kohus leidis eespool, et tegelikult 2006. aasta suvel kolmandal

isikul enam maa tagastamise nõudeõigust pärida võimalik ei olnud. Juhul kui kolmas isik oleks

varem tegelikult huvi tundnud, mis on saanud menetlusest maa osas, mille suhtes tema isa oli

tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks, oleks, arvestades, et J. P. suri juba xxxx.

aastal, olnud tal ilmselt võimalik maa tagastamise nõudeõigus pärida. Selle võimaluse lasi

kolmas isik aga käest just enese passiivsuse tõttu.

43. Nii vastustaja kui kolmas isik on leidnud, et sõltumata vaidlustatud korralduse

õigusvastasusest, tuleks protest rahuldamata jätta, kuna kolmandal isikul on tekkinud

õiguspärane ootus teda soodustava haldusakti kehtimajäämise suhtes. Kohus selle

seisukohaga siiski ei nõustu. Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 85 annab maavanemale väga

ulatusliku järelevalvepädevuse kohaliku omavalitsuse organite haldusaktide õiguspärasuse üle,

sama paragrahvi 2. lõikest tuleneb ka maavanema õigus pöörduda protestiga halduskohtu

poole. Samamoodi, nagu haldusorgan peab haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 67 tulenevalt

arvestama isikut soodustava õigusvastase haldusakti kehtetuks tunnistamisel isiku usaldust, et

haldusakt jääb kehtima, tuleb kohtul seda usaldust arvestada ka maavanema protesti

lahendamisel. Sarnast seisukohta on 16. oktoobril 2002. aasta haldusasjas 3-3-1-41-02 tehtud

otsuses väljendanud ka Riigikohus, leides et kuigi HMS §-d 64-70 ei reguleeri otseselt

haldusakti tühistamist halduskohtu poolt, on nendes sätetes õiguspärase ootuse ja usalduse

kaitseks kehtestatud põhimõtted halduskohtumenetluse erisusi arvestades rakendatavad ka

haldusakti tühistamisel kohtu poolt, kui kaebus esitati haldusakti andmisest oluliselt hiljem.

44. HMS § 66 lg 1 kohaselt võib õigusvastase haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistada,

arvestades sama seaduse §-s 67 sätestatut. HMS § 67 lg 2 keelab isikut soodustava haldusakti

kehtetuks tunnistamise, kui isik on haldusakti kehtima jäämist usaldades kasutanud ära

haldusakti alusel saadud vara, teinud tehingu oma vara käsutamiseks või on muul viisil

muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku

huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Siinkohal viitab kohus ka Riigikohtu poolt

haldusasjas nr 3-3-1-51-01 tehtud otsuses võetud seisukohale, et õiguspärase ootuse

põhimõttele saab isik tugineda sisuliselt õigusvastase või olulise menetlus- ja vormiveaga

antud haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel siis, kui haldusaktist tulenenud

põhjendatud lootuse mõjul on isik käitunud teisiti, kui ta oleks tõenäoliselt käitunud ilma

haldusakti andmiseta. Haldusaktist juhindumine peab koostoimes haldusakti hilisema

kehtetuks tunnistamisega olema osutunud isikule kahjulikuks. Ühelgi juhul ei saa isik tugineda

õiguspärase ootuse põhimõttele, kui ta pidi olema teadlik kehtetuks tunnistatava haldusakti

õigusvastasusest või kui isik tegelikult haldusakti kehtima jäämisega ei arvestanud. Käesolevas

asjas ei ole tõendatud, et J.R. oleks tegelikult Saue Vallavalitsuse 17. aprilli 2007 korralduse nr

313 kehtimajäämist usaldades oma elukorraldust märkimisväärselt muutunud või sellele

usaldusele tuginedes mingisuguseid märkimisväärseid kulutusi või toiminguid teinud. Tuleb

tähele panna, et isik, kellele maa omandireformi käigus tagastada otsustatakse, saab maa

omandiõiguse vastava kande tegemisest kinnistusraamatusse. Käesoleval juhul ei ole J.R.e

tagastatud maa omanikuna kinnistusraamatusse kantud ning seega ei ole ta tagastatud maa

omanikuks saanud. Ei ole ka muid tõendeid selle kohta, et kolmas isik oleks korralduse

kehtimajäämist põhjendatult usaldades mingisuguseid kulutusi teinud. Oma kirjalikus

seletuses on kolmas isik välja toonud selle, et on tasunud maamõõtmistööde eest. Seda

kulutust tehes ei saanud aga kolmas isik usaldada vaidlusaluse korralduse kehtimajäämist,

kuna vastav kulutus tehti enne vaidlustatud korralduse andmist. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et

kolmandal isikul ei ole tekkinud õiguspärast ootust õigusvastase haldusakti kehtimajäämise

suhtes ning seda vaatamata sellele, et akti andmise ja maavanema protesti esitamise vahele on

jäänud enam kui kaheaastane periood.

45. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HkMS §

93 lõike 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi

kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Ükski menetlusosaline ei ole menetluskulude

väljamõistmist taotlenud ning seetõttu jäävad igaühe menetluskulud tema enda kanda.

Kristjan Siigur

kohtunik