3-08-1656/33 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht

23. oktoobril 2009. a, Tallinnas Haldusasja number 3-08-1656 Haldusasi

H. L. kaebus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni kohustamiseks teha haldusmenetluse uuendamise korras uus subjektiotsus Menetlusosalised Kaebuse esitaja H. L.; Vastustaja Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjon Asja läbivaatamise aeg Kirjalikus menetluses Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata (HKMS § 26 lg 1 p 6). Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus selle avalikult teatavakstegemisest 23. oktoobrist 2009. a. arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul ehk hiljemalt 23. novembril 2009. k.a (HKMS §

31 lg 1, 4). Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSKÄIK

1. H. L. esitas 16. jaanuaril 1992. a avalduse Tallinnas Falkpargi tänav 16 endisel kinnistul nr

298 asunud hoonete ja krundi tagastamiseks.

2. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna linnakomisjoni 21. märtsi 1994. a otsusega (edaspidi subjektiotsus) nr 2351 jäeti taotlus rahuldamata põhjusel, et 1927. a koostatud testamendiga jättis A. K. kogu oma varanduse abikaasale A. K.’ile eluaegseks kasutamiseks ja peale tema surma poegade E. K.’i ja O. K.’i lastele (toimiku lk. 18).

3. H. L. pöördus 4. juuni 2008. a kirjalikult Tallinna Linnavalitsuse poole taotlusega subjektiotsuse uuesti läbivaatamiseks põhjusel, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise subjektideks on ka Eestimaalt Saksamaale ümberasunud kodanikud. Kuna A. K. suri xxxx. aastal ning selleks ajaks olid surnud või teadmata kadunud kõik testamendiga määratud järelpärijad (neil puudusid alanevad sugulased), said vara seaduslikeks pärijateks A. K.’i ainukese venna J. K.’i tütred ja pojad ning nende alanejad sugulased, kes asusid 1940. ja 1941. aastal ümber Saksamaale (vara tagastamise toimiku lk. 36).

4. Tallinna Maa-ameti 4. juuli 2008. a kirjaga nr 6-8/6239 selgitati, et H. L. suhtes ei ole võimalik vara tagastamise taotlust positiivselt lahendada, kuna subjektiotsus on kooskõlas seadustega ja ei kuulu uuesti läbivaatamisele. Toimikusse kogutud dokumentidega on tõendatud, et A. K. määras 12. septembril 1927. a koostatud testamendiga kogu temale kuuluva vara pärijaks abikaasa A. K.’i ning kinnistusraamatu kande kohaselt oli Falkpargi tänav 16 asunud kinnisvara ainuomanik natsionaliseerimise ajal A. K.. Tulenevalt ORAS § 7 lg 1 p-st 3 ja ORAS §-st 8 ei saa vara omaniku abikaasa lapsed esimesest abielust ja nende järeltulijad olla ORAS-e mõistes õigustatud subjektideks. Puudub ka A. K.’i enne 23. juulit 1940 tehtud notariaalne testament, milles ta oleks H. L.’t enda pärijana nimetanud (toimiku lk. 15-16).

5. H. L. pöördus 7. juulil 2008. a kirjalikult uuesti Tallinna Linnavalitsusele poole taotlusega subjektiotsuse uuesti läbivaatamiseks (toimiku lk. 40-43).

6. Tallinna Maa-ameti 16. juuli 2008. a kirjaga nr 6-8/6239 kinnitati H. L.le taas, et subjektiotsus on kooskõlas Eesti Vabariigi omandireformi aluste seadusega ning esitatud ei ole uusi dokumente, mis võiksid tingida subjektiotsuse muutmist ning taotluse uuesti läbivaatamist.

7. H. L. pöördus kaebusega Tallinna Halduskohtusse Tallinna Maa-ameti 4. juuli 2008. a kirjaga nr 6-8/6239 õigusvastasuse tuvastamiseks ning ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni kohustamiseks uuendatud haldusmenetluses uue otsuse tegemiseks.

8. Tallinna Halduskohtu 7. novembri 2008. otsusega kaebus rahuldati ning tehti Tallinna Linnavalitsusele ettekirjutus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 21. märtsi 1994. a otsuse nr 2351 suhtes haldusmenetluse uuendamiseks taas läbivaatamiseks. Kohus asus seisukohale, et vastustaja motiveeris otsuse taas läbivaatamata jätmist nende sätete ja faktiliste asjaoludega, mis puudutavad otsuse sisulist õigsust, kontrollimata samas, kas esinevad haldusmenetluse uuendamise alused.

9. Tallinna Ringkonnakohtu 20. märtsi 2009. a otsusega tühistati Tallinna Halduskohtu otsus ning saadeti esimese astme kohtule uueks arutamiseks põhjusel, et kohus oleks pidanud määrama haldusasjas vastustajaks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni. Tallinna Ringkonnakohus tuvastas, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjon ei pidanud subjektiotsuse uuesti läbivaatamist põhjendatuks, sest ei tuvastanud selle muutmist tingivaid asjaolusid ning H. L. kaebuse esitamise eesmärgiks oli kohustada linnakomisjoni tegema haldusmenetluse uuendamise korras uus subjektiotsus. Riigikohus jättis H. L. kassatsioonkaebuse 17. juuni 2009. a määrusega menetlusse võtmata.

10. Tallinna Halduskohus võttis 5. augusti 2009. a määrusega menetlusse H. L. kaebuse ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni kohustamiseks teha haldusmenetluse uuendamise korras uus subjektiotsus ning määras vastustajaks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni.

KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT

11. Tallinna linnakomisjon oleks pidanud H. L. 7. juuli 2008. a taotluse alusel alustama haldusmenetlust, kuna alates 1936. aastast kuni käesoleva ajani pole teostunud A. K.i vara pärimise lõpetamine. 4. juuli 2008. a kiri, milles keelduti haldusmenetluse alustamisest ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni poolt, ei olnud piisavalt põhjendatud, kuna enne 16. juuni 1940. aastat kehtinud seaduste põhjal ning ORAS-e mõistes jäid paljud õigusvastaselt võõrandatud vara õigustatud subjektid määratlemata. Nimelt jättis ÕVVTK Tallinna linnakomisjon endiste omanike määratlemisel valikuliselt ülejäänud endised omanikuõigustega isikud välja õigustatud subjektide ringist. Vaid lõplik H. L. suguluse õiguslik määramine A. K.i suhtes oleks võimaldanud asja õiget lahendamist, sest selle tulemusena võis eeldada selliste faktide selgumist, mis oleks aidanud kaasa kõikide endiste omanike määratlemisele enne 16. juuni 1940. a kehtinud seaduste ja ORAS-e mõistes.

12. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 21 märtsi 1994 otsuse nr 2351 puhul ei võimaldatud kaebuse esitajal oma seisukoha selgitamist. Kaebuse esitaja on seisukohal, et eelnimetatud otsus ei ole seadusega kooskõlas. Kaebuse esitaja rõhutab, et seadusesätetele viidete puudumise tõttu oli otsuse nr 2351 puhul küllaldane alus selleks, et alustada lähtudes Riigikohtu üldkogu 10. märtsi 2008. a kohtuotsusest nr 3-3-2-1-07 punkti 43 haldusmenetlust. Riigikohtu üldkogu 6. detsembri 2006. a otsuses asuti seisukohale, et ORAS-e sätte kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele omandireformi aluste seadusega sätestatud alustel ja üldises korras. Antud juhtumil oli tegemist aastatel 1940-1941 Saksamaale läinud järelpärijatest omanikega ning õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõue ei kuulunud ORAS-e rakendushetkest alates läbivaatamisele ja oli „külmutatud“ kuni Eesti Vabariigi ja Saksamaa vaheliste sellealaste lepingute sõlmimiseni või vastava Eesti Vabariigi sellealase otsuse vastuvõtmiseni. Järelikult ükskõik milliste põhjendustega sellekohased õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja õigustatud subjektiks tunnistamise jaatava või eitava vastusega otsused olid seadusega vastuolus kuni Riigikohtu üldkogu otsuseni 10. märtsil 2008. a.

13. Tallinna Maa-ameti kirjades on jäetud kontrollimata H. L. poolt nimetatud omaniku vastavus. Igas saadetud kirjas on välja toodud A. K.i vara ainupärijana ning endise omanikuna A. K., st avalduste ja tõendite läbivaatamisel on see asjaolu kindlaks määratud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni poolt. Samas nähtuvalt 21. märtsi 1994. aasta otsusest nr 2351, ei ole nimetatud asjaolu sellisel viisil korraldusse märgitud. Vastustaja vastav otsuse tõlgendus tulenes alles alates

H. L. taotlustest 2008. aastal. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni vastav tõlgendus 2008. aastal ei pruugi olla tähenduslikult samane 1994. aastal tehtud otsusega. Tulenevalt enne 16. juuni 1940. aastat Eesti Vabariigis kehtinud seadustest polnud ORAS-e mõistes endised omanikeõigustega isikud mitte ainult A. K., vaid ka kõik A. K.i veresugulased, sh H. L. ema, M. O. V. K.. Otsuse nr 2351 selgitamine oli järelikult ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni tõlgendus aastal 2008. a, mille õigsust ning tegelikkusele vastavust ei ole praktiliselt võimalik kontrollida peale 14. aasta möödumist ning mis ainult ühe poole kaasamisel võib välistada objektiivsuse ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni töös asja lahendamisel. Vastustaja poolne seisukoha väljendus 2008. aastal ilma tervikliku õigusliku tõenduseta ei pruugi olla enam adekvaatne, sest otsustusvõimet võivad mõjutada alates 1994. aastast kuni 2008. aastani juba teostatud toimingud ning hetke reaalsus. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon mitte ainult ei eira tõendusmaterjali, vaid viitab pidevalt ka asjaolule, et uusi tõendusmaterjale pole esitatud. Kaebuse esitaja leiab, et ükskõik kui palju tõendusmaterjale ta ka ei esitaks, on vastustajal juba tõenditest sõltumata tekkinud kindel arusaam asja lahendamise osas. Kaebuse esitajale jääb arusaamatuks Maa-ameti poolt saadetud 04.07.2008 kirja nr 6-8/6239 väide, mille kohaselt on selge, et vara oma omaniku abikaasa lapsed esimesest abielust ja nende järeltulijad ei saa olla ORAS-e mõistes õigustatud subjektideks. Kaebuse esitaja soovis oma taotlustega ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuse ümbervaatamist, et viia lõpule A. K.i vara pärimine. Kaebuse esitaja soovis selgitada ka asjaolu, et A. K. pole mitte kaebaja vanaisa, vaid vanaonu. Maa-ameti poolt saadetud kirjalikes vastustes pole eelnevat arvesse võetud.

14. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 21. märtsi 1994. a otsus nr. 2351 oli testamendi adekvaatse tõlgendamise seisukohast õige, õigustoiminguteks aga ebapiisav ning tahtmatult moonutatud õiguslike tagajärgedega, sest testamendiaegsed järelpärijad sõja ajal kas surid või jäid teadmata kadunuks juba enne eelpärija surma ning enne järelpärimisele tulemist. Siit tulenevalt enne 1940. aasta juunit kuni järelpärimise tingimuse saabumiseni olid ülejäänutega samaväärsed pärijad ka kõik seaduslikud pärijad ehk potentsiaalsed omanikud. Tsiviilseadustiku eelnõu pärimisõiguse §

589 kohaselt pärandi avanemise ajal juba surnud alaneja asemele astuvad need alanejad, kes on pärandajaga suguluses surnud alaneja kaudu. Tsiviilseadustiku eelnõu pärimisõiguse § 593 järgi seadusjärgseiks pärijaiks neljandas järjekorras on pärandaja vanavanemate vanemad ja nende alanejad. Kui pärandaja on määranud, et pärijaks nimetatud isik peab pärandi kätte saama alles teatava tähtpäeva saabumisel või tingimuse täitumisel, kuid ilma määramata, kes seni peab pärandit valitsema, siis on eelpärijaiks pärandaja seadusjärgsed pärijad (§ 656). Balti eraõiguse § 1703 kohaselt läheb pärand üle seadusjärgsele pärijale, kui pärija pole tekitanud oma surma puhuks mingisuguseid eraldi korraldusi või kui tema testamendi – või kui lepingujärgsed korraldused tunnistatakse mittekehtivateks või kaotavad oma rakendusliku aluse. Pärijad, nii seadus-, testamendikui ka lepingujärgsed, peavad pärandi omandamiseks üle elama selle avanemise (§ 2581) ja koos sellega saabuva pärimisele kutsumise (§ 1698), aga pärijalt, kes on määratud tingimusega, nõutakse, et ta elaks üle selle tingimuse saabumise ja teostumise.

15. Kehtinud objektiivsest õigusest, loogilisest tõlgendamisest ja moraalinormidest saab järeldada, et eelpärija oli sisuliselt pärandi valitseja (hooldaja) ning järelpärija subjektiivse õiguse kandja, kuna omandas tehinguga kindlaksmääratud õigused alles edasilükkava tingimuse saabumisel. Kehtinud objektiivsest õigusest tulenevalt oli seadusjärgsetel pärijatel ooteperioodil samavõrd õigustus lugeda ennast subjektiivse õiguse kandjateks (omanikeks) kui pärimisõiguslikus ooteõiguses olevad järelpärijad kuni edasilükkava tingimuse saabumiseni. Asjaolude sunnil ooteperioodil väljalangenud järelpärijate asemele seadusjärgselt positsioneerunud subjektiivse õiguse kandjatel oli kehtinud objektiivsest õigusest tulenev õigustus edasilükkava tingimuse saabumisel muutuda õigustatud subjektideks. Testamendiaegne objektiivne õigus ei ole samane ei reaalaja objektiivse õigusega ega ka adekvaatse tõlgendamise korral ORAS-e valmimisja väljakuulutamisaja objektiivse õigusega: järelikult ei saa samaselt laheneda ka pärimisjärglus. ORAS-e adekvaatse tõlgendamise korral on tegemist üldinimlike moraalinormide aluseid ümberlükkava seadusega – kehtinud objektiivsest õigusest tulenevate samaväärsete notariaalselt tõestatud ühepoolsete tehingute puhul eelistatakse ühtesid pärijaid teistele ehk samaväärsete seas on ühed muutunud teistest õigemateks. See on vastuolus inimõigustega. Kuna hetkeseisuga ei kuulu testaatori vara ei perekonnaliikmetele ega ka kaugetele sugulastele, kuigi reaalselt on kehtinud objektiivse õiguse õigussubjektid olemas, siis testaatori huve silmas pidades on temale tekitatud kahju ning tema huvid ei ole ühepoolse tehinguga realiseerunud. Kõikide eelnevate väidete paikapidavus on tõendatud tagantjärele olukorraga, mis oleks tekkinud enne 1940. aasta juunit kehtinud seaduste põhjal xxxx. aasta xxxxxxx, kui eelpärija suri: sellest hetkest peale oleks seaduse järgi A. K.’i vara pärinud tema venna J. K.’i lapsed ning sealt edasi nende elusolevad alanejad: H. L. ja W. K..

VASTUSTAJA SEISUKOHT

16. Kaebus on põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata, kuna puudusid alused vara tagastamise menetluse uuendamiseks, millest tulenevalt oli sellekohane keeldumine õiguspärane. Haldusmenetluse uuendamise alused tulenevad haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 lõikest 1. Viidatud sättes sisalduvas loetelus võib käesoleva asja puhul tulla kohaldamisele punkt 2, mis sätestab, et haldusorgan uuendab menetlusosalise taotlusel haldusmenetluse, kui asjas ilmnevad uued olulised tõendid, mis ei olnud isikule haldusmenetluse ajal teada. Kuna vaidlus puudutab kitsamalt vara tagastamise menetlust, siis kuulub erisättena kohaldamisele ka Vabariigi Valitsuse

28. augusti 1991. a määrusega nr 161 vastu võetud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra punkt 36, millest tulenevalt saab komisjoni otsuse uuesti läbivaatamist taotleda juhul, kui pärast komisjoni otsuse tegemist ilmnevad uued asjaolud (taotletakse vara, mida ei olnud esialgu märgitud, esitatakse uusi tõendeid jms.), mis võivad tingida tehtud otsuse muutmise. Arvestades viidatud sätte mõtet ja eesmärki, on sisuliselt tegemist HMS § 44 lõike 1 punktiga 2 sarnase regulatsiooniga.

17. Haldusasjas materjalidest nähtuvalt oli asjaolu, et kaebuse esitaja on vara endise omaniku eelmise abikaasa lapselaps, kuid mitte vara endise omaniku pärija, linnakomisjonile teada juba subjektiotsuse vastuvõtmise ajal. Kõnealust asjaolu selgitati kaebuse esitajale ka menetluse uuendamisest keeldumisel. Kaebuse esitaja ei toonud taotluse esitamisel välja uusi asjaolusid ega esitanud uusi tõendeid, mis ei olnud teada subjektiotsuse vastuvõtmise ajal ning lükkaks kõnealuse asjaolu ümber. Samuti ei ole sellekohaseid materjale esitatud kohtumenetluses. Seega puuduvad sisuliselt õiguslikud alused vara tagastamise menetluse uuendamiseks. A. K. jättis 12. septembril 1927. a koostatud testamendiga kogu oma vara abikaasale A. K.’ile (vara tagastamise toimik nr 5637, lk 28). Kinnisturaamatu väljavõttest (toimiku lk 16) nähtub, et alates 18. aprillist 1936. a kuulus Falkpargi tn 16 asuv kinnistu nr 298 A. K.’ile. Vara omandamise kohta tehtud märkusest nähtub, et vara on omandatud A. K.’i testamendi põhjal. Tallinna linna elamute valitsuse 26. jaanuaril 1941. a koostatud inventarikaardi kohaselt oli Falkpargi tn 16 kinnisvara omanik A. K.. 7. aprilli 1941. a majade natsionaliseerimise komisjoni otsusest nähtuvalt kuulus Falkpargi tn 16 asuv kinnistu nr 298 natsionaliseerimise hetkel A. K.’ile (toimiku lk 17-18). 20. augustil 1942. a anti Falkpargi tn 16 asuv kinnistu tagasi kasutamiseks ja majandamiseks A. K.’ile, kes on märgitud kinnistu endiseks omanikuks. Seega nähtub eeltoodust, et Falkpargi tn 16 asuv kinnistu kuulus pärast A. K.’i surma ning vara õigusvastase võõrandamise ajal A. K.’ile.

18. Õigustatud subjektide ja isikute, kellel on õigus nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist, kindlaksmääramisel kohaldub eriseadusena Eesti Vabariigi omandireformi aluste seadus (ORAS). ORAS § 7 lg 1 p 1 sätestab, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist on õigustatud nõudma füüsilised isikud, kelle vara natsionaliseeriti või kollektiviseerimise käigus ühistati, samuti isikud, kelle vara võõrandati õigusvastaste repressioonide käigus ja kes on rehabiliteeritud, kui nad elavad käesoleva seaduse jõustumise ajal alaliselt Eesti Vabariigi territooriumil, mis käesoleval ajal allub Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile, või kui neil oli 1940. a. 16. juunil Eesti Vabariigi kodakondsus. ORAS § 7 lg 1 p 3 alusel on vara tagastamist õigustatud nõudma füüsilised isikud, kes on käesoleva lõike 1. ja

2. punktis tähendatud isikute pärijad käesoleva seaduse §-s 8 sätestatud tähenduses ja tingimustel. ORAS § 8 reguleerib üksikasjalikult, kuidas saavad pärijad olla omandireformi õigustatud subjektid, kusjuures ORAS § 8 lg 3 sätestab, et kui õigusvastaselt võõrandatud vara endine omanik on surnud ning tema testamenti ei ole, siis on õigustatud subjektideks endise omaniku vanemad, abikaasa ja lapsed võrdsetes osades; endise omaniku lapse abikaasa, kui endise omaniku laps on surnud (sõltumata surma ajast), ning endise omaniku lapselapsed ja teised alanejad sugulased, kui nende vanem on surnud (sõltumata surma ajast), võrdsetes osades, kusjuures neil on õigus nõuda ainult selle vara tagastamist või kompenseerimist, millele oleks olnud õigus nende abikaasal või vanemal. Seega Falkpargi tn 16 vara tagastamist said nõuda üksnes need füüsilised isikud, kes olid A. K.’i pärijad. Kaebuse esitaja aga selliseks isikuks olla ei saa, kuna vara endise omaniku (A. K.) abikaasa (A. K.) lapsed esimesest abielust ja nende järeltulijad ei saa olla õigustatud subjektideks ORAS-e alusel. Seega puudus ka materiaalõiguslik alus tunnistada kaebuse esitaja õigustatud subjektiks ORAS § 7 lg 1 p-s 3 ja §-s 8 sätestatud alustel. Tallinna Maa-ameti 4. juuli 2008. a kirjas selgitati kaebuse esitajale üksikasjalikult, et tema poolt esitatud taotluses väljatoodu ei saa olla aluseks varasema subjektiotsuse muutmiseks. Kõnealust kinnitati Tallinna Maa-ameti 16. juuli 2008. a kirjas nr 6-8/6239, kus on täiendavalt selgitatud, et kuna esitatud ei ole uusi dokumente, mis võiksid tingida kehtiva otsuse muutmist, ei kuulu see komisjoni poolt uuesti läbivaatamisele.

19. Haldusmenetluse uuendamisest keeldumise sisule ja vormile ei saa anda pelgalt formaalset hinnangut, kuna sellisel juhul jääks tähelepanuta haldusmenetluse eesmärgipärasuse ning efektiivsuse põhimõtte. Kaebuse esitaja taotluse lahendamisel ei olnud oluline pelgalt formaalselt õiguslike aluste selgitamine kaebuse esitajale, mis tingisid menetluse uuendamata jätmise, vaid viimasele antav selgitus tema poolt esitatud taotluse lahendamise võimalikkuse kohta. Olukorras, kus kaebuse esitaja taotlus menetluse uuendamiseks tuleb lõppkokkuvõttes jätta igal juhul rahuldamata, ei ole otstarbekas rahuldada kaebust üksnes formaalsete nõuete problemaatikale tähelepanu pöörates. Sellekohast seisukohta toetab analoogia korras ka HMS § 58, millest tulenevalt on vorminõuete rikkumisele asjakohane tugineda üksnes juhul, kui see mõjutab asja otsustamist. Nagu asja sisust nähtub, ei saanud taotleja väited olla aluseks menetluse uuendamiseks ega varasema subjektiotsuse muutmiseks. Selliste asjaolude pinnalt kaebuse rahuldamine oleks ilmselgelt ebaökonoomne, tuues pärast asja uut menetlemist haldusorgani poolt suure tõenäosusega kaasa üksnes uue samasisulise kohtumenetluse, kusjuures kaebus oleks käesoleva haldusasjas tuvastatud asjaoludest nähtuvalt perspektiivitu. KOHTU PÕHJENDUSED

20. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 21. märtsi 1994. a otsusega nr. 2351 (toimiku lk. 18) jäeti

H. L. taotlus tema vanaisale A. K.’ile Tallinnas, Falkpargi tänav 16, endisel kinnistul nr. 298 kuulunud hoonete ja krundi tagastamise kohta rahuldamata põhjusel, et 1927. a koostatud testamendiga jättis A. K. kogu oma varanduse abikaasale A. K.’ile eluaegseks kasutamiseks ja peale tema surma poegade E. K.’i ja O. K.’i lastele. Vaidlus puudub selle üle, et kuivõrd eeltoodud otsuse peale tühistamiskaebuse esitamise tähtaeg oli 2008. aastaks möödunud, sai H.

L. 4. juuni 2008. a taotluse näol tegemist olla vaid haldusmenetluse uuendamise taotlusega. Tallinna Ringkonnakohus tuvastas käesolevas haldusasjas 20. märtsi 2009. a otsusega, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjon ei pidanud subjektiotsuse uuesti läbivaatamist põhjendatuks. Tallinna Maa-ameti 4. juuli 2008. a kirja ning 16. juuli 2008. a kirja tuleb seega käsitleda haldusmenetluse uuendamisest keeldumisena. Kohtul tuleb käesolevas haldusasjas kindlaks teha, kas esinevad siiski haldusmenetluse uuendamise alused.

21. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 lg 1 p 2 kohaselt uuendab haldusorgan menetlusosalise taotlusel haldusmenetluse, kui asjas ilmnevad uued olulised tõendid, mis ei olnud isikule haldusmenetluse ajal teada. Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määruse nr. 161 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ (edaspidi Kord) p 36 sätestab: „Kui pärast komisjoni otsuse tegemist ilmnevad uued asjaolud (taotletakse vara, mida ei olnud esialgu märgitud, esitatakse uusi tõendeid jms.), mis võivad tingida tehtud otsuse muutmise, esitab avalduse vastuvõtja materjalid ilmnenud asjaolude kohta kohalikule komisjonile, kes vaatab need läbi ühe kuu jooksul avalduse saamise päevast arvates.“ Nõustuda tuleb vastustajaga selles, et Korra p 36 on HMS § 44 suhtes erisäte.

22. ORAS § 6 lg 2 kohaselt käsitatakse vara õigusvastase võõrandamisena natsionaliseerimist, kollektiviseerimist, õigusvastaste repressioonide, sealhulgas massirepressioonide käigus ning muul ORAS § 6 1. lõikes toodud tunnustele vastaval viisil toime pandud vara võõrandamist ajavahemikus 16. juunist 1940. a kuni 1. juunini 1981. a. ORAS § 7 järgi on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist õigustatud nõudma lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud tingimustel isikud, kelle vara õigusvastaselt võõrandati või nende isikute pärijad ORAS §-s 8 sätestatud tähenduses ja tingimustel. Kuivõrd ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 21. märtsi 1994. a otsusega sisuliselt keelduti kaebuse esitaja tunnistamist omandireformi õigustatud subjektiks põhjusel, et ta ei ole õigusvastaselt võõrandatud vara endise omaniku pärija, said käesoleval juhul haldusmenetluse uuendamist tingida tõendid, mis eeltoodud järelduse ümber lükkavad.

23. H. L. taotluse lahendamisel omab tähtsust asjaolu, et taotlus on esitatud A. K.’ile kuulunud hoonete ja krundi tagastamiseks. Kaebuse esitaja väitel oli A. K. tema vanaonu. A. K. on 12. septembri 1927. a testamendiga jätnud Tallinnas, Falkpargi tn 16 asunud kinnistu nr. 298 enda teisele abikaasale, A. K.’ile (vara tagastamise toimiku lk. 28). Kinnistusraamatu väljavõttest nähtub, et A. K. omandas Falkpargi tn. 16 kinnistu A. K.’i testamendi põhjal 18. aprillil 1936. a (vara tagastamise toimiku lk. 16). Seega suri A. K. veel enne Falkpargi tn. 16 kinnistu õigusvastast võõrandamist. ORAS § 7 järgi on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist õigustatud nõudma aga vaid isik, kes oli vara omanikuks vara õigusvastase võõrandamise ajal või on ORAS §-s 8 sätestatud tingimustel vara õigusvastase võõrandamise aegse omaniku pärija. Maja natsionaliseerimise aktist (vara tagastamise toimiku lk. 17) nähtub, et Falkpargi 16 kinnistu nr. 298 natsionaliseeriti Eesti NSV ajutise Ülemnõukogu Presiidiumi seadluse suurte majade natsionaliseerimise kohta (ENSV Teataja 1940, 37, 433) alusel. Ühtlasi nähtub aktist, et eeltoodud vara omanikuks selle natsionaliseerimise ajal oli A. K.. Asjaolu, et vara omanikuks natsionaliseerimise ajal oli A. K., nähtub ka majade natsionaliseerimise komisjoni otsusest (vara tagastamise toimiku lk. 18). Seega tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara, asukohaga Falkpargi tn. 16, omanikuks ORAS-e tähenduses pidada A. K.’i, mistõttu kaebuse esitaja oleks saanud taotleda vaid A. K.’ile, mitte aga A. K.’ile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist. A. K.’il puudus surma hetkel vara, mis oleks olnud ORAS-e mõistes õigusvastaselt võõrandatud. Vaidlus puudub selle üle, et kaebuse esitaja ei ole A. K.’i pärija ORAS § 8 mõistes. ORAS § 8 kohaselt saavad endise omaniku järgi pärida vaid endise omaniku testamendijärgsed pärijad (lg 1) või endise omaniku vanemad, abikaasa ja lapsed võrdsetes osades (lg 3 p 1) või endise omaniku lapse abikaasa, kui endise omaniku laps on surnud (sõltumata surma ajast), ning endise omaniku lapselapsed ja teised alanejad sugulased, kui nende vanem on surnud (sõltumata surma ajast) (lg 3 p 2). Asjaolu, kas A. K. omandas õigusvastaselt võõrandatud vara eelpärijana või mitte ning kas A. K.’i testamendis väljendatud tahe täitus või mitte, ei oma paraku ORAS-e järgi mingit õiguslikku tähendust.

24. Kaebuse esitaja haldusmenetluse uuendamise taotlus on esitatud lähtudes Riigikohtu üldkogu

10. märtsi 2008. a kohtuotsusest nr. 3-3-2-1-07. Nimetatud otsuse p-s 43 leidis Riigikohtu üldkogu järgmist: „Kuna keelunormina sätestatud ORAS § 7 lg 3 on kehtivuse kaotanud, tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena.“ ORAS § 7 lg-st 3 tulenes teatavasti keeld, tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara. Kaebuse esitaja ema, M. O. V. K., oli 15.01.1993 arhiiviteatise nr. 7-12/99 järgi tõepoolest Saksamaale ümberasuja (vara tagastamise toimiku lk. 14). Samas ei oma nimetatud fakt käesolevas haldusasjas tähtsust, kuna vastustaja ei keeldunud kaebuse esitaja vara tagastamise taotlust rahuldamast seoses kaebuse esitaja ema Saksamaale ümberasumisega, vaid seoses asjaoluga, et kaebuse esitaja ei olnud õigusvastaselt võõrandatud vara võõrandamisaegse omaniku pärija. Kuna kaebuse esitaja ei ole haldusasja materjalidest nähtuvalt esitanud vastustajale uusi tõendeid, mis eeltoodud järelduse ümber lükkaksid, oli vastustaja keeldumine haldusmenetluse uuendamise korras uue subjektiotsuse tegemisest seaduslik. Eeltoodud põhjendustel jääb kaebus rahuldamata. HKMS §-st 92 tulenevalt jäävad kaebuse esitaja menetluskulud tema enda kanda.

Tiina Pappel kohtunik