3-09-1428/6 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-09-1428

Otsuse kuupäev

21. oktoober 2009

Kohtunik

Roby Koik

Kohtuasi

X (X) kaebus Tartu Arestimaja toiminguga (23.03.2009-

13.05.2009 värskes õhus viibimise mittevõimaldamine)

tekitatud mittevaralise kahju 15 960 krooni hüvitamiseks

Asja läbivaatamise kuupäev

1. oktoober 2009

Istungil osalenud isikud

Kaebuse esitaja X;

Vastustaja Lõuna Politseiprefektuuri esindaja Triin Randloo

Resolutsioon

Jätta kaebus rahuldamata.

Poolte menetluskulud jätta nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so kuni 20.11.2009. a. Tartu

Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus

menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle

lahendamist istungil.

Asjaolud

1. X viibis tõkendina vahi all olles 23.03.2009.a kuni 19.05.2009.a Tartu arestimajas.

X esitas 18.05.2009.a Justiitsministeeriumile kaebuse. Justiitsministeerium edastas

25.05.2009.a X kaebusena pealkirjastatud märgukirja seoses Tartu arestimaja

tegevusega vastavalt kuuluvusele Politseiametile ja teavitas 29.05.2009.a kirjaga

märgukirja edastamisest X.

Politseiamet vastas 05.06.2009.a X kaebusele, et tegelikkusele ei vasta X väide Tartu

arestimaja poolt arestimaja sisekorraeeskirja § 31 punkti 4 rikkumisest, kuna X ei ole

Tartu arestimajas viibimise ajal esitanud suuliselt ega kirjalikult soovi värskes õhus

viibimiseks. Samuti ei ole X avaldanud soovi värskes õhus viibimiseks ka

28.04.2009.a kohtudes Lõuna Politseiprefektuuri arestimajade talituse juhiga.

2. X esitas 01.07.2009.a Tartu Vanglast käsiposti teel Tartu Halduskohtule kaebuse

Tartu arestimaja toiminguga (23.03.2009-13.05.2009 värskes õhus viibimise

mittevõimaldamine) tekitatud mittevaralise kahju summas 15 960 krooni hüvitamiseks.

Kaebuse põhjendused ja taotlused

3. Kaebuse kohaselt ei võimaldatud kaebajal ajavahemikul 23.03.2009. a –

19.05.2009.a Tartu arestimajas viibides värskes õhus viibida. Kaebaja palub Tartu

arestimajalt välja mõista mittevaralise kahju. Kahju hindab kaebaja ühe päeva eest, mil

ta ei saanud värskes õhus viibida 280 kroonile. Kaebaja selgitab, et isikule, kellelt on

õigusvastaselt võetud vabadus, kompenseerib riik ühe päeva eest 840 krooni. Kaebaja

hindab moraalset kahju 1/3-le sellest summast, mis moodustab 280 krooni. Kuna

kaebaja oli Tartu arestimajas 57 päeva, siis on kahjunõude suuruseks 15 960 krooni.

Kaebaja tugineb põhiseaduse §-dele 15 ja 25.

Kaebaja avaldas värskes õhus viibimiseks soovi, kuid seda ei rahuldatud. Kaebaja

palub kohtul arvesse võtta, et arestimaja juhtkond valetab väites, et kaebaja ei ole

soovinud jalutuskäiku värskes õhus. Jalutamise soovist rääkis kaebaja arestimaja

korrapidajatele nädal pärast arestimajja saabumist. Korrapidajate nimesid ta ei tea,

kuna korrapidajatel ei olnud nimesilte. Samuti ei ole kaebajale tutvustatud arestimaja

kodukorda. Kaebaja märgib, et igal kinnipeetaval on õigus kinnipeetava soovil üks

tund päevas valve all vabas õhus viibida. Vabadusekaotuse tõttu on vangistus juba

iseenesest karistus ning seetõttu ei tohi kinnipeetavale kehtestatud režiim olla selline,

mis raskendab vabaduskaotusega juba niigi kaasnevaid kannatusi. Kaebaja kannatas

hingelist valu, kui sai teada, et tal oli arestimajas õigus vabas õhus viibimisele.

Vastustaja seisukohad

4. Vastustaja märgib, et Lõuna Politseiprefektuuril puuduvad andmed selle kohta, et

kaebaja oleks avaldanud Tartu arestimaja personalile suulises või kirjalikus vormis

soovi viibida värskes õhus. Vastustaja andmetel esitas X Tartu arestimajas viibides

arestimaja juhile viis erineva sisuga kirjalikku avaldust, kuid avaldust, milles kaebaja

avaldab soovi viibida värskes õhus, nende hulgas ei ole. Samuti puuduvad vastustajal

andmed selle kohta, et kaebaja oleks suuliselt avaldanud soovi värskes õhus

viibimiseks. Ka kaebaja ise ei ole täpsustanud, millal ja millisele ametnikule ta oma

soovi suuliselt või kirjalikult edastas.

28.04.2009. a kohtus kaebaja Lõuna Politseiprefektuuri arestimajade talituse juhi

Helmer Hallikuga. Kohtumise põhjuseks oli X mure selle üle, et uurija Egerd Pajustik

ei pööra aktiivse menetluse staadiumis tema isikule küllaldaselt tähelepanu, st ei kohtu

temaga nii tihti, kui kaebaja sooviks. X palus seda uurijale edasi öelda. Muuhulgas tuli

ka juttu kinnipeetute erinevate õiguste, sh värskes õhus viibimise õiguse tagamise

võimalustest üldiselt. Samuti võrdles kaebaja oma vastavat Norra kogemust Eesti

omaga. Kuigi kaebaja oli kõnealuse vestluse toimumise ajaks viibinud Tartu

arestimajas juba üle poole seal kokku oldud ajast, ei olnud vestluse toimumise

põhjuseks kaebajale värskes õhus viibimise mittevõimaldamine, vaid uurija käitumine.

Kaebajal oli selle vestluse käigus võimalus esitada arestimajade talituse juhile ka muid

kaebusi peale uurija käitumise kohta käiva, sh temale värskes õhus viibimise

mittevõimaldamise kohta, kuid ta ei teinud seda. Kaebaja ei avaldanud vestluse käigus

kordagi konkreetset soovi värskes õhus viibimiseks.

Kuivõrd Lõuna Politseiprefektuuri käsutuses ei ole andmeid selle kohta, et kaebuse

esitaja oleks avaldanud suuliselt või kirjalikult soovi vabas õhus viibimiseks, on

vastustaja seisukohal, et Tartu arestimajas ei ole rikutud kaebuse esitaja arestimaja

sisekorraeeskirja § 31 punktist 4 tulenevat subjektiivset õigust.

Vastustaja leiab, et väidetava mittevaralise kahju rahas hüvitamise RVastS-st

tulenevad nõude eeldused oleksid täidetud. Mittevaralise kahju tekitamise tuvastamise

korral ei ole selle rahas hüvitamise nõude rahuldamine alati vältimatu. Kaebusest ei

nähtu vastustaja arvates, kas väidetava mittevaralise kahju nõue on põhjendatud

kaebuse esitaja väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu

või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise

tõttu. Vastustaja osundab ja tugineb RVastS §-de 7 lõikele 1, 9 lõikele 2, VõS §-de

128 lõikele 5, 134 lõikele 2 ja Riigikohtu 06.06.2002. a otsusele nr 3-3-1-27-02.

Vastustaja on seisukohal, et kaebuse esitaja mittevaralise kahju hüvitamise nõue on

põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata.

Kohtu põhjendused ja otsus

5. Käesoleval juhul taotleb kaebaja eelvangistuse ajal arestimajas vabas õhus viibimise

mittevõimaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist.

Riigivastutuse seaduse § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 ning võlaõigusseaduse § 128 lg-st 5

tulenevalt peavad mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks olema korraga täidetud

järgmised eeldused:

- asutuse tegevus peab olema olnud õigusvastane;

- asutuse tegevus peab olema tekitanud mittevaralise kahjuna käsitatava füüsilise või

hingelise valu või kannatuse;

- tegevuse ja kahju vahel peab esinema põhjuslik seos;

- kahju ei tohi olla kõrvaldatav muude õiguskaitsevahenditega;

- asutuse tegevus peab olema alandanud isiku väärikust, kahjustanud tema tervist,

võtnud talt vabaduse, rikkunud tema kodu või eraelu puutumatust või sõnumi saladust

või teotanud tema au või hea nime;

- isiku õiguste rikkumine peab olema olnud süüline.

6. VangS § 93 lg 5 kohaselt võimaldatakse eelvangistuse kandmise ajal vahistatule

tema soovil vähemalt üks tund päevas vabas õhus viibimist. Arestimajas kinni

peetavate isikute kinni pidamise korda ja tingimusi täpsustab arestimaja

sisekorraeeskiri, mille § 31 p 4 kohaselt on kinnipeetul õigus soovi korral vähemalt üks

tund päevas valve all vabas õhus viibida.

Seega on antud kohtuasjas vaidluse all küsimus, kas kaebaja on arestimajas viibimise

ajal väljendanud soovi viibida vabas õhus.

Kaebaja väidab paljasõnaliselt, et ta on vastavat soovi avaldanud, mida aga vastustaja

eitab.

Vastustaja on tõendanud, et Tartu arestimajas viibides esitas kaebaja arestimaja juhile

mitmeid erineva sisuga kirjalikke avaldusi (tl 31-35), kuid avaldust, milles kaebaja

avaldab soovi viibida vabas õhus, kaebaja esitanud ei ole. Kaebaja väidab

paljasõnaliselt, et vastustaja ametnikud valetavad.

Halduskohus on seisukohal, et kaebaja ei ole käesolevas kohtuvaidluses tõendanud

vastustaja tegevuse või tegevusetuse õigusvastasust seoses kaebaja õigusega vabas

õhus viibimiseks. Kaebajale oli hiljemalt kohtueelse menetluse läbimisel selge, et

vastustaja lähtub asjaolust, et kaebaja ei ole avaldanud eelvangistuse ajal soovi vabas

õhus viibimiseks. Vaatamata sellele ei ole kaebaja esitanud halduskohtule ühtegi

tõendit, mille alusel saaks lisaks kaebaja paljasõnalisele väitele tuvastada, et vastustaja

keeldus rahuldamast kaebaja soovi vabas õhus viibimiseks.

Kui uskuda kaebaja versiooni asjast, siis pidi vastustaja sisuliselt toiminguga piirama

kaebaja subjektiivseid õigusi. Sellisel juhul oli kaebajal õigus nõuda vastustajalt

toimingu teostamise ajal toimingu kirjalikku põhjendamist. Nimelt sätestab

haldusmenetluse seaduse § 108 lg 1, et kui toiminguga (tegevus või tegevusetus)

piiratakse isiku õigusi, on isikul õigus nõuda toimingu kirjalikku põhjendamist. Sama

paragrahvi lõike 2 kohaselt toimingu põhjendamise nõue tuleb esitada haldusorganile

kirjalikult viivitamata pärast toimingust teadasaamist. Kohtuistungil väitis kaebaja, et

ta teatas korrapidajale jalutamise soovist nädal pärast Tartu arestimajja saabumist.

Seega oli kaebajal juba üks nädal pärast Tartu arestimajja saabumist, s.o aprilli kuu

algusest õigus nõuda toimingu põhjendamist, ehk küsida vastustajalt põhjendusi

asjaolu kohta, miks tal ei võimaldata vabas õhus viibida.

HKMS § 15 lg 3 kohaselt on kaebaja kohustatud põhjendama oma väiteid vastavate

tõenditega.

Kuna kaebaja ei ole tõendanud vastustaja tegevuse õigusvastasust, on halduskohus

asjas kogutud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses hinnates seisukohal, et

tõendamist ei ole leidnud vastustaja tegevuse õigusvastasus, mille tõttu ei saa

rahuldamisele kuuluda kaebaja nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks. Seega on

täitmata eelpool viidatud esimene eeldus mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks,

s.o asutuse tegevus peab olema olnud õigusvastane.

Vastustaja on omaalgatuslikult tõendanud, et kaebaja on esitanud vastustajale rea

taotlusi, kuid taotlust vabas õhus viibimiseks ei esitanud ta isegi kõrge

politseiametnikuga vestlemise käigus aprilli kuus. Kohtul puudub igasugune alus

kahelda vastustaja ametnike aususes ja tugineda kaebaja paljasõnalisele väitele, et

politseiametnikud valetavad. Kaebaja kohtuistungil antud seletuse kohaselt sai ta

õigusest arestimajas vabas õhus viibimiseks teada alles arestimaja sisekorraeeskirjaga

tutvumise järgselt, millest tekkis tal hingeline valu. Neil asjaoludel loeb kohus

usaldusväärsemaks vastustaja poolt esitatud tõenditega tõendatu võrreldes kaebaja

väidetega vastustaja tegevuse õigusvastasuse kohta.

Ülaltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 punktist 6, jätab halduskohus kaebuse

täies ulatuses rahuldamata.

7. Seoses kaebuse rahuldamata jätmisega jäävad poolte menetluskulud nende endi

kanda, kuna vastusta ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist.

Roby Koik

kohtunik