2-08-19809/30 · Viru Maakohus Narva kohtumaja

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel

Resolutsioon Hagi rahuldada .

1. Mõista kostjalt A.S.ilt välja elatis J.S. kasuks tütre A.S. (IK xxx)kasvatamiseks kuni tema täisealiseks saamiseni 24.novembril 2023a. 1500 (ükstuhat viissada krooni)krooni igakuiselt alates 01.oktoobrist 2009.a. 2.Mõista A.S.ilt välja elatise võlgnevus J.S.le, mis on arvestatud perioodi eest 15.märtsist 2008 kuni 30.septembrini 2009 summas 4250(neli tuhat kakssada viiskümmend)krooni. 3.Mõista A.S.ilt J.S.le välja ühisvara osa maksumus

10 000 (kümme tuhat) krooni.

4. Kohtuotsus on avalikult teatavaks tehtud Viru Maakohtu Jõhvi kohtumaja kantselei kaudu 15. oktoobril 2009 kell 16.00.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuasja number 2-08-19809 Otsuse tegemise aeg ja koht

15. oktoober 2009, Jõhvi Kohus Viru Maakohus Kohtunik Marge Tamme Kohtuasi J.S. hagi A.S.i vastu ühisvara jagamise ja elatise nõudes Hagihind

64 575 krooni Kohtuistungi toimumise aeg

06. oktoobril 2009

Menetlusosalised

Hageja:

Kostja:

J.S. (IK xxx, elukoht: xxx)

A.S. (IK xxx, elukoht: xxx

I ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

HAGIAVALDUS

Hagiavalduse (tl 1-2) kohaselt lõppesid poolte abielusuhted 15.03.2008. Abielust sündis tütar A.S. 24.11.2005.a

Abielu kestel soetasid abikaasad sõiduauto Mazda 626 reg nr xxx, ehitusaasta 1997,

60 000 krooni eest. Hageja palub sõiduauto jätta kostja omandisse ja mõista kostjalt hüvitis hageja kasuks summas 30 000 krooni.

Pooled elavad eraldi alates 15.03.2008. Poolte alaealine tütar elab koos hagejaga. Kostja hagiavalduse kohaselt materiaalset abi ei osuta.

Hageja hinnangul on lapse igakuised kulutused järgmised: - toiduraha sh maiustused, puuviljad 1 200 krooni (minimaalselt); - lasteaia eest 600 krooni; - kantseleitarbed 350 krooni; - hügieenitarbed 250 krooni; - mänguasjad, meelelahutus – 300 krooni; - korteri ja kommunaalteenuste eest 400 krooni; - riided ja jalatsid 3 600 iga kvartal. Igakuised lapse ülalpidamiskulud kokku seega 4 300 krooni. Hageja igakuine sisetulek on keskmiselt 4 000 krooni kuus. Lapsetoetus on 900 krooni kuni lapse 3-aastaseks saamiseni.

Hageja palub hagiavalduses 1) jagada abikaasade ühisvara: sõiduauto Mazda 626 palub hageja jätta kostja omandisse ja mõista kostjalt A.S.ilt hageja kasuks välja hüvitis 30 000 krooni. 2) Välja mõista kostjalt A.S.ilt elatis alaealise lapse A.S., kes on sündinud 24.11.2005 ülalpidamiseks hageja kasuks 2 175 krooni alates 15.03.2008 kuni lapse täisealiseks saamiseni või vanema varalise seisundi muutumiseni.

KOSTJA VASTUS

Kostja tunnistab kohtule esitatud kirjalikus vastuses J.S. hagi osaliselt (tl 22-23).Ta selgitab vastuses, et temale on puude tõttu määratud töövõimekaotuse protsendiks

60 %. Ehitustöölisena sai ta põlveliigese trauma. Lisaks on tal hüpertooniatõbi, mistõttu ei saa töötada oma erialal. Kostja ainsaks sissetulekuks on talle 01.04.2008 määratud pension

2 190 krooni.

Lapse isana tunnistab kostja lapse ülalpidamiskohustust, mida täitis abielu kestel ning võimaluste piires aitab ka pärast abielu lahutamist.

Pärast abielusuhete lõppemist on kostja hagejale elatist maksnud alljärgnevalt: - maikuu eest 9. ja 18.06.2008 – 600 krooni; - juunikuu eest 04.07.2008 -600 krooni; - juulikuu eest 11.08.2008 – 600 krooni; - augustikuu eest -20.09.2008 – 400 krooni.

- 01.10.2008 maksis kostja hagejale perioodi 15.03.-30.04.2008 eest 900 krooni, - augustikuu eest maksis juurde 200 krooni - septembrikuu eest - 600 krooni. Seega on kostja pärast abielusuhete lõppemist maksnud hagejale iga kuu elatist 600 krooni tütre ülalpidamiseks. Kostja varaline seisund ei võimalda tasuda elatist hageja nõutud suuruses ehk summas 2 175 krooni. Tervisliku seisundi tõttu tuleb kostjal teha lisakulutusi ravimitele. Kuna kostja ei ole võimeline tasuma ka kommunaalteenuste eest, on ta sunnitud taotlema tuleb sotsiaalabi kohalikult omavalitsuselt.

Pärast abielusuhete lõppemist kasutas kostja sõiduautot Mazda xxx. 2008.aasta septembrikuus paigaldas ta sõiduautole signalisatsiooni, mille maksumus on kostja väitel 5 500 krooni. Vahendid selleks laenas ta sugulastelt ning võetud laen tuleb tagastada. Alles pärast signalisatsiooni paigaldamist on sõiduauto hinnatud 30 000 kroonile. Kostja leiab, et ühisvara jagamisel tuleb arvesse võtta vara parendamist kostja arvel ning lugeda ühisvara väärtuseks

24 500 krooni. Kostja on nõus jätma sõiduauto enda omandisse ning maksma hagejale hüvitise summas 12 250 krooni.

HAGEJA SEISUKOHT KOSTJA VASTUSELE

Hageja kostja vastuväidetega ei nõustu (tl 40).

Hageja selgitab, et kostjale on küll määratud töövõimetuspension juba mõned aastad tagasi, kuid kostja töötab ametlikult vormistamata. Töö eest saab ta tasu sularahas. Kostja soetas sõiduauto Mazda, suudab osta sõiduauto jaoks bensiini, ostab autole täiendavaid vahendeid. Septembrikuus on kostja ostnud autole teenuseid 5 538, 20 kroon, eest, mis tõendab, et kostja sissetulek on suurem kui tema poolt näidatud.

Kostja esitatud konto väljavõtte kohaselt saab ta igakuiselt 400 krooni selgitusega „peretoetus“, tegelikult tasub A. kostjale igakuiselt garaaži üürimise eest.

Hageja esitas kohtule hagi 16.05.2008. Kostja oli sellest teadlik, et hageja esitab tema vastu elatisenõude. 04.06.2008 vormistas kostja ümber talle kuuluvad korteriomandid xxx ja xxx oma ema nimele. Hageja jääb hagiavalduses esitatud nõuete juurde ning palub hagi rahuldada täies ulatuses.

KOSTJA ARVAMUS HAGEJA SEISUKOHALE

Kostja selgitab (tl 46), et sõiduauto on soetatud abielu ajal ning hageja peab seda põhjendatult abikaasade ühisvaraks. Ühisvara säilitamiseks paigaldas kostja signalisatsiooni, mille eest tasumiseks laenas raha oma tuttavatelt ja sugulastelt. Kostjale on auto vajalik arvestades ennekõike kostja traumat. Lisaks viib kostja tütart logorütmika tundidesse ja tasub nende tundide eest.

Kostjapoolne vara käsutamine ei olnud seotud mitte elatisehagi esitamisega, vaid asjaoluga, et pärast abielu lahutamist hakkas kostja otsima võimalust töötamiseks välismaal. Töö oli seostud mõistliku riskiga, ning talle tehti ettepanek oma vara käsutamiseks õnnetusjuhtumite ärahoidmiseks.

Käesoleval ajal puuduvad kostjal muud sissetulekud peale töövõimatuspensioni.

KOHTUISTUNGID 27.04.2009 ja 06.10.2009

Hageja nõustus 27.04.2009 kohtuistungil elatise määraga 1 800 krooni kuus.

Kostja selgitas, et tema invaliidusupension on 2 100 krooni kuus. Taksojuhina teenib ta kuus umbes 500 krooni. Elab ta ema korteris. Ema maksab korteri kommunaalkulud. Kostja väidab, et oli nõus tasuma elatist vabatahtlikult. Kostja armastab oma last, kuid hageja ei anna last talle põhjusel, et kostjal on invaliidsus ning ta ei suuda lapse järele vaadata.

Hageja selgitas, et algul tõepoolest kahtles kostja suutlikkuses lapse eest hoolt kanda, kord kui laps kostja juurest tuli, oli nahal ärritus, mis tulenes valest pesemisest Hageja on nõus, et kostja juures ööbib laps 1 korra kuus.

Ühisvara jagamise osas nõustus kostja, et auto jääb tema ainuomandisse. Auto on vormistatud kostja sugulase nimele. Auto osteti koos abikaasaga, aga kui naine ära läks, olid mehel võlad ning kostja vormistas sõiduauto sugulase nimele. Hageja nõustus sõiduauto väärtusega 30 000 krooni ning nõustus saama hüvitist 15 000 krooni.

Kohtuistungil 06. oktoobril 2009 nõustus hageja saama auto eest hüvitist 10 000 krooni.

Kostja nõustus ümardamisega, kuna signalisatsioon maksis 5 500 krooni. Alates 2008. aasta märtsikuust koosneb kostja sissetulek üksnes töövõimetuspensionist.

Hageja selgitas, et teab, et kostja igakuised tulud on suuremad kui pension, kuid ei suuda seda tõendada. Hageja nõustus elatist vähendama 1 500 kroonini. Laps käib käesoleval ajal lasteaias.

Kostja selgitas, et on seniajani tasunud elatist 600 krooni kuus ja on nõus ka edaspidi maksma. Kohtus on menetluses lapsega suhtlemiskorra kindlaksmääramise asi. Kostja soovib, et laps veedaks keskmiselt 10 päeva kuus isa juures. Kostja on nõus igakuist elatist maksma 800 – 1000 krooni kuus.

Hageja selgitas, et kostja on alates märtsist 2008 tasunud iga kuu 600 krooni. Hageja palus kohtul kostjalt välja mõista elatis alates märtsist 2008 summas 1 500 krooni kuus, millest arvestada maha tasutud 600 krooni ja logorütmika 4 kuu eest iga kuu 400 krooni. Võlg on ca

17 000 krooni. Hageja on nõus võlga ajatama.

Hageja selgitab, et käesoleval ajal ta ei tööta, on lapseootel, last peab üleval hageja uus abikaasa.

Kostja teatas, et on nõus elatist lapse ülalpidamiseks tasuma 800 – 1 500 krooni kuus.

II KOHTU PÕHJENDUSED

Hageja on kohtule esitanud kostja vastu ühisvara jagamise ja elatise nõude. Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud .

Elatise nõue

Hageja lõplikuks nõudeks jäi välja mõista kostjalt A.S.ilt elatis tütre ülalpidamiseks alates 15. märtsist 2008.a summas 1 500 krooni kuus, millest arvestada maha igakuiselt tasutud 600 krooni ja logopeedi juures käimise eest 4 x 400 krooni (tl 141-142)

Perekonnaseaduse (PkS) § 60 lg 1 kohaselt on vanem kohustatud ülal pidama oma alaealist last.

Vastavalt PkS § 61 lg 1 kui vanem ei täida lapse ülalpidamiskohustust, mõistab kohus teise vanema nõudel temalt välja elatise lapsele nõude esitanud vanema kasuks. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt määratakse elatis lapsele kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest. Elatise nõude rahuldamise eelduseks kohustatud isiku ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine, st rikutud on lapse õigust saada ülalpidamist. Ülalpidamiskohustuse rikkumisega on tegemist ka siis, kui vanem annab lapsele ülalpidamist ebapiisavalt. Samuti on ülalpidamiskohustuse rikkumisega tegemist siis, kui vanem annab lapsele ülalpidamist ebaregulaarselt ja vanemad ei ole kokku leppinud, et lapsele antaksegi ülalpidamist niimoodi. Kui elatise nõudmiseks õigustatud isik leiab, et vanem maksab lapsele vabatahtlikult ülalpidamist ebapiisavalt või ebaregulaarselt, võib ta nõuda kohustatud vanemalt PKS § 61 lg 1 alusel lapsele elatise väljamõistmist.

Vastavalt PkS § 61 lg 4 ei või igakuine elatusraha ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. 2008. ja 2009 aastatel on Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär 4 350 krooni, igakuine elatusraha lapsele seega 2 175 krooni.

Hageja nõuab elatist tagasiulatuvalt alates 15. märtsist 2008. PkS § 70 lg 2 järgi võib kohus mõista elatise välja tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatisehagi kohtule esitamist kui kohustatud isik ei täitnud selle aja vältel ülalpidamiskohustust. PkS § 70 lg 2 annab kohaldamise eeldusena ette asjaolud, et vanem ei täitnud ülalpidamiskohustust ühe aasta jooksul enne elatisehagi esitamist ning ei esinenud elatise suuruse vähendamise aluseid.

Vanemal on õigus nõuda elatist vaid siis, kui on rikutud lapse õigust saada ülalpidamist. Ülalpidamiskohustuse rikkumisena on käsitatav ka see, kui vanem annab lapsele ülalpidamist ebapiisavalt (Riigikohtu otsus 3-2-1-57-04)

Kohtus on leidnud tõendamist , et kostja on invaliid ja saab töövõimetuspensioni 2190 krooni kuus (tl 24-26).Kostja pangakonto väljavõtetest ning kohtule esitatud maksekorralduste koopiatest (tl 27, 138,139,140) on näha , et kostja on oma lapsele elatist tasunud kuni viimase kohtuistungini 600 krooni kuus .Ta on tasunud ka logopeedi tasu ,mida hageja ei eita ning mida on kokku 1600 krooni. Kostja sissetulek peale töövõimetuspensioni kujuneb töötades FIE-na taksojuhina (tl 104-105)Kostja sõnul teenib ta vähe ,kuna on invaliid. Eelmisel aastal tal tulu ei tekkinudki ,jäi kahjumisse. Kohtuistungil 06.oktoobril 2009 ütles hageja , et on nõus saama elatist lapsele 1500 krooni kuus. Kostja oli nõus maksma 800 – 1000 krooni kuus (tl 141)teatades , et kohtus on veel üks asi ,see on lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramine., kus kostja soovib , et laps oleks temaga kuus 10 päeva. Seega kui kohus kostja soovi rahuldab, oleks mõistlik hagejale välja mõista kostjalt kostja enda poolt nõustutud elatisesumma 1000 krooni kuus. Et aga kohtumenetlus on pooleli ja hageja ning kostja ühine tütar on praegu ainult hageja juures ja kuus kõik päevad ka tema ülalpidamisel ,peab kohus mõistlikuks kostjalt välja mõista 1500 krooni kuus nagu seda soovis hageja.

Kui teises kohtumenetluses kohus määrab lapse iga kuu 10 päevaks või mõneks muuks perioodiks kostja juurde, saab kohus kostja taotlusel kohtu poolt välja mõistetud elatisesummat vähendada. Kohus mõistab kostjalt välja elatise hageja ja kostja lahkuminekust, so. 15.märtsist 2008. Kostja ei ole sellele vastu vaielnud. Kohus arvestab maha kostja poolt hagejale igakuiselt 600 krooni makstud summad ,see on perioodil 15.märts 2008 kuni 30.september 2009 kokku 3900 krooni pluss logopeeditasu 400x 4 ,so. 1600 krooni ,kõik kokku 5500 krooni. Pärast mahaarvamist kujuneb kostja elatisevõlaks hagejale 4250 krooni (pidi tasuma 6,5kuud,so. 6,5x 1500= 9750krooni ; tasus tegelikult 9750-5500 ,so. 4250krooni ) arvestusega kuni 01.oktoober2009 .

Ühisvara jagamise nõue

PkS § 14 lg 1 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. PkS § 18 lg 2 järgi määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Seega määratakse abielusuhete lõppemise aja seisuga kindlaks ühisvara koosseis ehk millised esemed kuuluvad ühisvarasse ja millised mitte.

Abielu ajal soetasid pooled sõiduauto Mazda 626. Hageja palub sõiduauto jätta kostja A.S.i omandisse ja mõista kostjalt välja hüvitis hageja kasuks 10 000 krooni (tl 141). Kostja nõustus sõiduauto jätmisega tema omandisse ja hüvitise

10 000 krooni väljamõistmisega hageja kasuks (tl 141).Mõlemad pooled kinnitasid 06.oktoobri 2009 kohtuistungil, et rohkem kui auto neil ühisvara ei ole (tl 136)

Lähtudes PkS § 19 lg 1, loetakse abikaasade osad abikaasade ühisvara jagamisel võrdseks. Kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus temalt teisele abikaasale rahalise hüvituse (PkS § 19 lg 4).

Sama paragrahvi lg 2 sätestab ammendavalt alused, millal võib kohus kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest. Siinkohal on abikaasade osad võrdsed. Pooled on nõus, et vara(auto) väärtus on peale signalisatsiooni paigaldamist 30 000 krooni. Kui see jagada võrdselt pooleks, jääks mõlemi abielupoole osaks 15 000 krooni . Et aga auto lisaväärtust on tõstnud ainult kostja, paigaldades autole 5500 krooni maksva signalisatsiooni (arve tl 34),siis selle summa võrra jääb kostjale suurem osa auto väärtusest. St kui 30000 : 2, siis jääks kummagi abielupoole vara väärtuseks

15 000 krooni. Et aga üks abielupool – kostja tõstis auto väärtust 5500 krooni võrra, on temale kuuluv osa 20500 krooni(15 000 +5 500 ), hagejale kuuluvaks osaks jääb 9500 krooni (30 000- 20500). Kostja on nõus, et summa 9500 ümardatakse 10 000 krooniks hageja kasuks ning temalt mõistetakse hageja kasuks välja 10 000 krooni, see on 500 krooni võrra suurem summa. Seega kohus järgis põhimõtet jagada osad võrdselt jättes jagamata auto väärtuse kasvu, mille oli tinginud signalisatsiooni paigaldamine kostja poolt ainuisikuliselt tema vahendite eest.

Menetluskulud

TsMS § 164 lg 1 kohaselt kannab abieluasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Kohus jätab poolte menetluskulud poolte enda kanda.

Kohtunik