3-09-1375/18 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. oktoober 2009, Tallinn

Haldusasja number

3-09-1375

Haldusasi

OÜ MM Grupp kaebus Maksu- ja Tolliameti 23. märtsi

2009 otsuse nr 13-1/594 tühistamise nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: OÜ MM Grupp

Esindaja: v.adv. Kaspar Lind

Vastustaja: Maksu- ja Tolliamet

Esindaja: Jaanus Jõgi

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OÜ MM Grupp kaebus.

2. Tühistada Maksu- ja Tolliameti 23. märtsi 2009 otsus nr 13-1/594.

3. Mõista Maksu- ja Tolliametilt OÜ MM Grupp kasuks välja menetluskulu 24 936

(kakskümmend neli tuhat üheksasada kolmkümmend kuus) krooni ja 00 senti.

4. Saata kohtuotsuse ärakiri menetlusosaliste esindajatele

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on menetluosalisel õigus 30 päeva jooksul

kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada

apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 28; §

31 lg 4).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KULG

1. 14. septembril 2006 koostas Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus

intressinõude, millega kohustas OÜ-d Hortense (praeguse ärinimega OÜ MM Grupp)

tasutma tähtpäevaks tasumata ettevõtte tulumaksu summadelt intressi 4 707 279 krooni. OÜ

Hortense vaidlustas nimetatud intressinõude Tartu Halduskohtus, kusjuures 16. oktoobri

2006 määrusega haldusasjas nr 3-06-2023 kohaldas halduskohus esialgset õiguskaitset ning

peatas vaidlustatud intressinõude täitmise kuni selles asjas kohtulahendi jõustumisni. 05.

detsembri 2006 otsusega jättis Tartu Halduskohus OÜ Hortense kaebuse rahuldamata.

Nimetatud kohtuotsus jõustus 12. mail 2008.

2. 23. veebruaril 2009 esitas OÜ MM Grupp Maksu- ja Tolliametile taotluse, milles palus

aegumise tõttu lõpetada 14. septembri 2006 intressinõude nr 13-2.1/8562 täitmine, taastada

täitmisele eelnenud olukord ja hoiduda edaspidi intressinõude täitmisest. Maksu- ja Tolliamet

jättis 23. märtsi 2009 otsusega taotluse rahuldamata. Otsuses leiti, et intressinõude täitmise

aegumise osas on kohaldatav analoogia maksude tasumise tähtaja pikendamisega ning

hoolimata asjaolust, et maksukorralduse seaduse kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud

redaktsioonis ei sätestatud aegumise katkemise alusena esialgse õiguskaitse kohaldamist, ei ole

intressinõue aegunud.

KAEBUSE ESITAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

3. 22. aprillil 2009 esitas OÜ MM Grupp Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb

Maksu- ja Tolliameti 23. märtsi 2009 otsuse nr 13-1/594 tühistamist. Kaebuse esitaja leiab, et

intressinõude sundtäitmine aegus maksukorralduse seaduse (MKS) § 132 lõike 2 ja § 115 lõike

3 alusel 31. detsembril 2007 ning maksuhaldur on vääralt kohaldanud MKS § 132 lg 4 punkti

1, mille kohaselt aegumine katkeb maksude tasumise tähtaja pikendamise korral. Kaebuse

esitaja leiab, et kuni 31.detsembrini 2008 kehtinud MKS-is puudus MKS § 132 lg 4 punktiga 5

analoogiline säte ning ühtegi teist sel ajal kehtinud aegumise katkemise alust ei esinenud.

Kaebuse esitaja hinnangul on maksuhaldur põhjendamatult samastanud maksu intressiga ning

maksu tasumise tähtaja pikendamise haldusakti täitmise peatamisega. Kaebuse esitaja leiab, et

maksu tasumise tähtaja pikendamine on eraldi instituut, mida saab rakendada vastava

õigusliku aluse olemasolul ning esialgse õiguskaitse korras haldusakti täitmise peatamine ei ole

maksu tasumise tähtaja pikendamine, sest esiteks erineb õiguslik alus ning teiseks on sisuliselt

tegemist erinevate õiguslike tagajärgedega. Erinevaks tagajärjeks on kaebuse esitaja hinnangul

see, et maksu tasumise tähtaja pikendamise korral ei pea maksumaksja arvestama ja maksma

intressi, kuna maksu tasumise tähtpäev pole saabunud, samas haldusakti täitmise peatamise

korral on intressi arvestamise kohustus, kui haldusakt kuulub täitmisele pärast esialgse

õiguskaitse lõppemist.

4. Asjakohatuteks peab kaebuse esitaja vaideotsuses tehtud viiteid Riigikohtu praktikale.

Kaebuse esitaja märgib, et vaideorgani poolt viidatud lahendid haldusasjas nr 3-3-1-57-01 ja

3-3-1-28-08 käsitlevad haldusakti täitmise peatamist ning nendest ei saa järeldust teha, et

esialgse õiguskaitse raames haldusakti täitmise peatamine on samastatav maksude tasumise

tähtaja pikendamisega.

5. Seda, et kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud MKS ei sisaldanud regulatsiooni, mille alusel

sundtäitmise aegumine oleks katkenud esialgse õiguskaitse rakendamise ajaks, kinnitab

kaebuse esitaja hinnangul ka maksukorralduse seaduse, äriseadustiku ja nendega seonduvate

teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri, kus märgitakse, et MKS § 132 lg 4

aegumise katkemise seni kehtinud regulatsioon jätab aegumise katkestamata halduskohtu

poolt esialgse õiguskaitse abinõude rakendamise korral.

6. Ka leiab kaebuse esitaja, et käesolevas asjas võis aegumise kaasa tuua maksuhalduri enda

tegevusetus, kuna intressinõue tekkis käesolevas asjas sellest, et kaebaja esitas ise 13. aprillil

2006 2004-2005. aastal esitatud TSD deklaratsioonide kohta parandusdeklaratsioonid,

maksuhaldur aga viivitas intressinõude esitamisega ja esitas intressinõude alles viis kuud

hiljem, vaidlustamata samas hiljem Tartu Halduskohtu 16. oktoobri 2009 määrust, millega

intressinõude täitmine esialgse õiguskaitse korras peatati.

7. Kaebuse esitaja leiab, et maksuotsuses ja vaideotsuses MKS § 132 lg 4 punktile 1 antud

tõlgenduse näol on tegemist analoogia kohaldamisega maksukohustuslase kahjuks ning selline

isiku kahjuks õigusanaloogia kasutamine on põhiseaduse kohaselt lubamatu.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

8. Maksu- ja Tolliamet peab OÜ MM Grupp kaebust põhjendamatuks ning palub selle

rahuldamata jätta. Vastustaja viitab esmalt Riigikohtu lahendile haldusasjas nr 3-3-1-28-08 ja

leiab, et intressi maksmise kohustus on lahutamatult seotud kohustusega tasuda maksusumma

ning kuivõrd MKS § 115 lg 3 kohaselt intressinõudele kohaldatakse maksuotsuse (§ 95) kohta

käivaid sätteid, on kaebuse esitaja alusetult leidnud, et MKS § 132 lg 4 punkti 1 ei saa

kohaldada intressidele. Samuti viitab vastustaja Riigikohtu lahendile nr. 3-3-1-57-01, kus leiti,

et õiguspärase ettekirjutuse täitmise peatamise korral lükkub maksu maksmine edasi ning

vastustaja hinnangul kehtib see järeldus ka intressinõude puhul. Vastustaja hinnangul on

maksuvõla tasumise tähtpäeva pikendamise ning intressinõude täitmise peatamise korral

õiguslikud tagajärjed samasugused ning seetõttu tuleb intressinõude täitmise peatamist

sisuliselt pidada intressisumma tasumise tähtaja pikendamiseks. Vastustaja rõhutab vajadust

lähtuda normi ulatuse tuvastamisel lisaks selle sõnastusele ka lahenduse efektiivsusest

õigussüsteemi jaoks tervikuna, viidates siinkohal õiguskirjanduses esitatud seisukohtadele ning

Riigikohtu lahendile haldusasjas nr 3-1-1-41-09.

9. Viidates Riigikohtu lahendile haldusasjas nr 3-3-1-66-02 märgib vastustaja, et sätte

mitmetimõistetavuse korral peab eelistama tõlgendust, mis on kõige enam kooskõlas seaduse

eesmärgiga ja õiguse üldpõhimõtetega, tagab optimaalse tasakaalu vastandlike huvide vahel

ning ühildub kohaldatava seaduse teiste sätetega. Normi ulatuse tuvastamisel tuleb lähtuda nii

selle sõnastusest kui ka lahenduse efektiivsusest õigussüsteemi jaoks tervikuna. Viidates

Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-72-03 märgib vastustaja, et lisaks grammatilisele tõlgendamisele

tuleb teisi tõlgendusmeetodeid kasutada ka juhul, kui sätte tekst on esmapilgul üheselt

mõistetav, kuid tekivad põhjendatud kahtlused, kas seadusandja tahe oli suunatud nimelt

sellise tõlgendustulemuse saavutamisele, milleni viib sätte grammatiline tõlgendamine.

10. Kaebuse esitaja tõlgendust peab vastustaja ebamõistlikuks ka põhjusel, et intressinõude

tegemise ajal kehtinud MKS § 118 lg 2 ja MKS § 99 lg 1 p 2 kohaselt peatus intressinõude

määramise aegumistähtaeg intressinõude vaidlustamise ajaks, mis tähendab seda, et kui

ringkonna- või Riigikohus oleks otsustanud intressinõude motiveerimatuse tõttu tühistada ja

maksuhaldurile uuesti otsustamiseks saata, siis oleks maksuhaldur saanud intressisumma

aegumise peatumise tõttu uuesti määrata, kuid kaebuse esitaja tõlgenduse kohaselt oleks

intressinõude täitmise aegumistähtaeg juba möödunud.

11. Vastustaja rõhutab, et Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-21-08 toodud seisukohtadest tulenevalt

ei olnud kaebuse esitajal kuni 12. maini 2008 inressi tasumise kohustust ning seda arvestades

tähendaks kaebuse esitaja seisukohaga nõustumine seda, et intressinõue aegus enne intressi

tasumise tähtpäeva. Vastustaja hinnangul ei saa intressinõude sundtäitmise tähtaeg lõppeda

intressisumma määramise aegumistähtajast varem ning seda loogikat toetab vastustaja väitel

ka Riigikohtu poolt lahendi nr 3-3-1-30-07 punktis 15 märgitud seisukoht.

12. Vastustaja leiab samuti, et esialgse õiguskaitse korras intressinõude täitmise peatamise

otstarbega ei oleks kooskõlas kaebuse esitaja tõlgendusega paratamatult kaasnev olukord,

mille kohaselt isikud, kes ei taotle intressinõude täitmise peatamist ja täidavad vabatahtlikult

intressinõude kohtumenetluse ajal, on kehvemas olukorras isikutest, kes ei täida intressinõuet

täitmise peatamise vahendi rakendamise mõjust tulenevalt ja pääsevad seetõttu intressinõude

sundtäitmise aegumise tõttu intressisumma tasumisest.

13. Analoogia kohaldamist peab vastustaja mõistlikuks, viidates Riigikohtu poolt haldusasjas

nr 3-3-1-38-08 võetud seisukohale ning märkides, et intressinõude täitmise peatamist tuleb

käsitleda olemuslikult maksuvõla tasumise tähtaja pikendamisena. Samuti leiab vastustaja, et

kui eelnevaga mitte nõustuda, oleks tegu lüngaga õiguses ning poleks analoogia korras

takistust MKS § 132 lg 4 p 1 kohaldamiseks, kuna õigussuhte õiguslikult olulised omadused

langevad kokku reguleeritud õigussuhte õiguslikult oluliste omadustega.

14. Vastustaja väitel on analoogiat maksuõiguses, sealhulgas sundtäitmise aegumise

valdkonnas, rakendanud ka Riigikohus. Siinkohal viitab vastustaja lahendile haldusasjades nr

3-3-1-30-07, nr 3-2-1-72-03 ja nr 3-2-1-6-03.

15. Täiendavalt leiab vastustaja, et kui juba nii maksuvõla tasumise tähtaja pikendamine kui ka

ajatamine katkestavad aegumistähtaja kulgemise, siis katkestab ka intressinõude täitmise

peatamine aegumise kulgemise.

16. Vastustaja leiab ka, et üksnes maksukorralduse seaduse, äriseadustiku ja nendega

seonduvate teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas märgitust tulenevalt ei saa

teha lõplikke järeldusi normilause tähenduse kohta.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

17. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leiab, et OÜ MM

Grupp kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kohtu hinnangul ei ole käesoleva vaidluse

asjaolusid arvestades maksukorralduse seaduse § 132 lg 4 punkti 1 kohaldamine õigustatud.

18. MKS § 115 lõikest 3 tuleneb, et kui maksukohustuslane ei ole tasunud seaduses sätestatud

tähtpäevaks tsumata maksusummalt intressi, esitab maksuhaldur intressinõude, millele

kohaldatakse maksuotsuse kohta käivaid sätteid. Eelnev ei anna aga alust samastada

intressinõuet maksuotsusega ega teha järeldust, et seaduse kohaselt maksuotsuse tegemisega

kaasnevad tagajärjed kaasneksid tingimata ka intressinõude esitamisega. Eeltoodud sättes

esitatud

viide

MKS

§-le

puudutab

üksnes

intressinõude

vormistamise

ja

kättetoimetamisega seotud asjaolusid. MKS § 132 lg 2 kohaselt on MKS § 115 lõikes 3

nimetatud intressinõude sundtäitmise aegumistähtaeg on üks aasta, arvates selle esitamise

aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. Viimatinimetatud paragrahvi 3. lõike ning MKS § 31 lg 1

punkti 5 ja lõike 3 punkti 4 kohaselt on MKS §-s 132 sätestatud aegumistähtpäeva saabumise

tagajärjeks intressi tasumise kohustuse lõppemine. Aegumistähtaja katkemist reguleeritakse

MKS § 132 lõikes 4. Kuni 31. detsembrini 2008 oli seal sätestatud neli aegumise kahtkemise

alust, milleks oli esiteks maksude tasumise tähtaja pikendamine, teiseks maksuvõla tasumise

ajatamine,

kolmandaks

pankrotiavalduse

esitamine

ning

viimaseks

maksuvõla

sissenõudmiseks täitemenetluse alustamine. Alates 01. jaanuarist 2009 on lisatud viies alus,

milleks on halduskohtu poolt esialgse õiguskaitse abinõude rakendamine. Käesoleval juhul

on maksuhaldur kaebuse esitajale intressinõude esitanud 14. septembril 2006 ning Tartu

Halduskohtu 16. oktoobri 2006 määrusega peatati intressinõude täitmine, kusjuures esialgse

õiguskaitse mõju lõppes 12. mail 2008, mil jõustus halduskohtu otsus kaebuse esitaja poolt

intressinõude tühistamiseks esitatud kaebuse rahuldamata jätmise kohta. Samas ei ole poolte

vahel vaidlust selles, et kuigi see oleks faktiliste asjaolude alusel võimalik, ei saa käesoleval

juhul vaidlusaluse intressinõude aegumise katkemise alusena tulla kõne alla MKS § 132 lg 4 p

5, kuivõrd nimetatud säte lisati seadusesse alles alates 01. jaanuarist 2009.

19. Kohus nõustub kaebuse esitaja seisukohaga, et ühtegi teist MKS § 132 lõikes 4 sätestatud

aegumise katkemise alust käesoleval juhul ei esinenud ning seetõttu on kaebuse esitaja asunud

põhjendatult seisukohale, et 14. septembril 2006 esitatud intressinõude sundtäitmine aegus 31.

detsembril 2007.

20. Õige on kaebuse esitaja seisukoht, et MKS § 132 lg 4 punktis 1 kasutatud mõistet

„maksud“ ei saa tõlgendada laiendavalt ning see mõiste ei hõlma intresse. Maksu mõiste on

avatud MKS §-des 2 ja 3 ning tähtajaks tasumata maksusummalt tasumisele kuuluvat intressi

ega mistahes muid maksukohustuslase rahalisi kohustusi ei saa nende sätete kohaselt maksuks

pidada. Seetõttu leiab kohus, et MKS § 132 lg 4 p 1 on intressinõude sundtäitmise

aegumistähtaja kulgemise seisukohast asjassepuutumatu norm. Lisaks sellele ei saa nõustuda

vastustaja seisukohaga, et halduskohtu poolt intressinõude täitmise peatamine on sisuliselt

samastatav maksude tasumise tähtaja pikendamisena. Maksusumma tasumise tähtaja

pikendamine eeldab olemuslikult seda, et maksu tasumise tähtpäev ei ole veel saabunud ning

maksukohustuslasel ei ole tekkinud maksuvõlga. Vastustaja on õigesti viidanud erinevates

Riigikohtu lahendites esitatud seisukohale, et esialgse õiguskaitse korras maksuotsuse täitmise

peatamisega peatub maksu tasumise kohustus esialgse õiguskaitse kehtivuse ajaks ning sel ajal

ei ole maksukohustuslasel kohustust maksu tasuda ega ka intresse arvestada ning

maksuotsuses, mille täitmine on esialgse õiguskaitse korras peatatud, kajastuvat tasumisele

kuuluvat maksusummat ei ole alust käsitada maksukohustuslase maksuvõlana. Kohtu

hinnangul ei saa seda aga samastada (ka maksude puhul, intressidest rääkimata) maksude

tasumise tähtaja pikendamisega. Tähtaja pikendamine eeldab olemuslikult seda, et tähtaeg ei

ole vahepeal lõppenud. Kohtu hinnangul ei ole tähtaja pikendamine võimalik tagantjärele

olukorras, kus tähtaja lõppemist tähistav sündmus on vahepeal juba saabunud.

21. Õige on ka kaebuse esitaja poolt välja toodud asjaolu, et esialgse õiguskaitse kohaldamisel

lükkub intresside arvestamise ja tasumise kohustus edasi üksnes tingimuslikult, ehk üksnes

juhul, kui kohtule esitatud kaebus rahuldatakse. Haldusasjas nr 3-3-1-21-08 märkis Riigikohus

nimelt, et et kui maksuteate täitmise peatamise otsus tühistatakse või kui täitmise peatamine

lõpeb vastava tähtpäeva saabumise tõttu, ent maksuteade jääb kehtima, siis mõjub täitmise

peatamise äralangemine tagasiulatuvalt. See tähendab, et isikul tekib kohustus tasuda

maksusumma ning maksta intresse tagasiulatuvalt, st alates sellest ajast, mis oli maksuteates

ette nähtud. Eeltoodu tõttu nõustub kohus kaebuse esitaja seisukohaga, et maksude tasumise

tähtaja pikendamisel MKS § 132 lg 4 p 1 mõttes ning halduskohtu poolt esialgse õiguskaitse

kohaldamisel on erinevad tagajärjed ning selgi põhjusel ei saa neid samastada ega lugeda

halduskohtu poolt esialgse õiguskaitse kohaldamist MKS § 132 lg 4 punktis 1 sätestatud

maksusumma (rääkimata intressinõudest) sissenõudmise aegumistähtaja katkemise aluseks ja

seda ka mitte enne 01. jaanuari 2009.

22. Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et MKS § 132 lg 4 p 1 kohaldamine on käesoleval

juhul võimalik analoogia alusel. Põhimõtteliselt on võimalik nõustuda vastustaja seisukohaga,

et õigusnormi tõlgendamisel tuleb lisaks selle tekstile silmas pidada ka regulatsiooni eesmärki

ja regulatsiooni tõhustsut õigussüsteemis, samuti seadusandja tahet normi sõnastamisel.

Samas leiab kohus, et haldusvõim ei saa pelgalt mõistlikkuse või väidetava eesmärgipärasuse

argumendile tuginedes asuda ise seadusandja asemele ning sisuliselt täiendada tõlgenduste

kaudu seadust normidega, mida seadusandja kehtestanud ei ole. Selline toimimine oleks

otseses vastuolus põhiseaduse §-st 3 tuleneva seaduslikkuse põhimõttega.

23. Vastustaja leiab ekslikult, et enne 01. jaanuari 2009 oli intressinõude sundtäitmise

aegumistähtaja katkemise regulatsioonis lünk, mis on võimalik ja vajalik analoogia

kohaldamise teel täita. Kohtu hinnangul ei olnud tegemist lüngaga. Sätestades seaduses

ammendavalt sundtäitmise aegumise katkemise alused, on seadusandja kehtestanud kindla ja

selge sisuga regulatsiooni. Kohus möönab, et intressinõude sundtäitmise aegumise katkemise

osas on antud juhul tegemist ilmselgelt ebamõistliku ja läbimõtlemata regulatsiooniga, ent

selline seadusandlik praak tuleb likvideerida seadusandjal enesel ja normi kohaldav

haldusvõim ei saa põhiseaduslikust seaduslikkuse põhimõttest tulenevalt asuda kohaldama

seaduses sätestatud normi asemel mingisugust imaginaarset regulatsiooni, mida seadusandja

kehtestanud ei ole, ent mille seadusandja oleks võinud kehtestada, kui ta selle peale õigel ajal

tulnud oleks.

24. Vastustaja poolt viidatud Riigikohtu lahendid ei kinnita halduskohtu hinnangul käesoleval

juhul analoogia kasutamise lubatavust. Haldusasja 3-3-1-72-03 sisuks oli vaidlus avaliku

teenistuse seaduse (ATS) normide kohaldatavusest poliitilisel ametikohal töötava kohaliku

omavalitsuse ametniku (linnapea) suhtes. Nimetatud asjas märkis Riigikohus tõepoolest, et ka

selgelt sõnastatud normi puhul tuleb kasutada grammatilise tõlgendamise kõrval ka muid

tõlgendusmeetodeid, ent selle asja asjaolud erinevad oluliselt käesoleva asja omast. Kui

eelviidatud asjas leidis Riigikohus seda, et ATSi eesmärgist reguleerida eelkõige apoliitiliste

ametnike teenistussuhteid ning KOKSi regulasioonist nähtus tegelikult seadusandja tahe

välistada ATS § 16 p 2 kohaldamine linnapea suhtes, siis käesolevas asjas ei nähtu ei MKS-is

ega muudest õigusaktidest mistahes moel, et seadusandja oleks tegelikult soovinud

intressinõude aegumistähtaja katkemist reguleerida teisiti kui see MKS § 132 tekstist nähtub.

Vatsustaja seisukoht põhineb sisuliselt eeldusel, et seadusandja on oma tegevuses alati

mõistlik ning tema kehtestatud regulatsioonid läbimõeldud. Selline eeldus ei ole põhjendatud.

Käesoleval juhul näib ilmne, et seadusandja ei ole intressinõude sissenõudmise aegumise

katkemisega seotud asjaolude peale MKS § 132 regulatsiooni kehtestamisel lihtsalt iseäranis

palju mõelnud ning kehtstanud aegumise katkemise alused sellisena, et need intressinõude

aegumisele ei kohaldu. Kohus kordab, et tegemist ei ole mitte lüngaga õiguses, nagu leiab

vastustaja, vaid seadusandja poolse ebamõistliku regulatsiooniga. Kohtu hinnangul oli

lüngaga, mille Riigikohus analoogia abil täitis, tegemist haldusasja nr 3-3-1-30-07 sisuks olevas

vaidluses, kus vaidlus puudutas uue seaduse rakendussätteid ning konkreetse rakendussätte

puudumine tõstatas paratamatult küsimuse, kuidas uue seaduse norme kohaldada neile

olukordadele, mille aluseks olevad asjaolud on kas osaliselt või täielikult varasemad.

Käesoleval juhul sarnast probleemi aga ei ole, jättes intressinõude sundtäitmise aegumise

seaduses reguleerimata, tuleb aegumist kohaldada selliselt, et selle katkemist ette nähtud ei ole.

25. Kaebuse esitaja on põhjendatult viidanud ka maksukorralduse seaduse, äriseadustiku ja

nendega seonduvate teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjale ning seal välja

toodud seisukohale, et varem kehtinud regulatsioon jättis aegumise katkestamata halduskohtu

poolt esialgse õiguskaitse abinõude rakendamise korral. Kohus nõustub vaststajaga, et üksnes

eelnõu seletuskirjas märgitu alusel ei saa teha lõplikke järeldusi normi tähenduse kohta, ent

samas on eelnõu seletuskiri oluliseks allikaks seadusandja tahte ja eesmärgi mõistmisel.

Eelnõu seletuskirjas märgitu eiramiseks peaksid samuti esinema mingisugused kaalukad

põhjused, mis lubaksid väita, et seadust muutva seaduseelnõu seletuskirjas sisalduv ei kajasta

tegelikult seadusandja nägemust muudetava õigusnormi sisut ja tähendusest ning normi

muutmise vajalikkusest. Selliseid kaalukaid põhjusi käesoleval juhul ei esine.

26. Vastustaja keskendub väitele, et kaebuse esitaja tõlgendus viiks ebamõistliku tulemuseni.

See väide pole iseenesest vale ning kaebuse esitajagi ei ole leidnud, et regulatsioon, mis

välistab intressinõude sissenõudmise juhul kui intressinõude õiguspärasuse üle peetava

kohtuvaidluse tagamiseks seatud esialgse õiguskaitse mõju kestab ajaliselt kauem kui intressi

sissenõudmise aegumistähtaeg, oleks ülemäära mõistlik. Küll aga leiab kohus, et

seadusandliku normi ebamõistlikkus või ebamõistlik normi puudumine ei anna alust

analoogia alusel teise õigusnormi kohaldamiseks, iseäranis juhul, kui sellise analoogia

kohaldamine tooks isikule kaasa koormavama tagajärje.

27. Mis puutub vastustaja väitesse, et esialgse õiguskaitse korras intressinõude täitmise

peatamine lükkab intressi tasumise tähtaja edasi ning vastava kohustuse täitmise tähtpäev

saabus käesoleval juhul alles 12. mail 2008 ning et enne selle tähtpäeva saabumist ei oleks

sundtäitmine MKS § 128 lg 2 p 1 kohaselt nii ehk naa võimalik olnud, siis seegi seisukoht

pole iseenesest väär, ent samas ei õigusta aegumise katkemise kohaldamist olukorras, kus

seadus aegumise katkemist ette ei näe. Asjaolu, et maksuvõla sundtäitmine ei ole võimalik

enne võla sissenõutavaks muutumist, ei välista võimalust, et intressinõue aegub enne

sissenõutavaks muutumist. Jälle kord möönab kohus, et selline regulatsioon on ilmselgelt

mõistusevastane, ent leiab jätkuvalt, et selline praak tuleb likvideerida seadusandjal, mitte

haldusvõimul tõlgendamise ja analoogia kohaldamise teel.

28. Kohus leiab, et normide tõlgendamisel ning seaduses olevate lünkade täitmisel analoogia

kaudu on õiguse kohaldamisel kahtlemata väga oluline roll ning erinevaid normi

tõlgendusmeetodeid ei maksa iseenesest alahinnata. Küll aga ei saa haldus- ja kohtuvõim

asuda normi tõlgendamisega seadusandja asemele ega reguleerida omatahtsi ning kahtlemata

parimast tahtest ja kõige mõistlikemast kaalutlustest lähtudes neid elulisi olukordi, mille

seadusandja on reguleerinud rumalalt. Vastasel korral muutuksid põhiseaduses sätestatud ja

kahtlemata Eesti õiguskorra aluseks olevad seaduslikkuse ning võimude lahususe ja

tasakaalustatuse põhimõtted illusoorseteks.

29. Õiguse tõlgendamise ja vajadusel analoogia teel lünkade täitmise eesmärk on normi

kohaldamine konkreetsetele elulistele asjaoludele lähtudes seadusandja tahtest ja normist

nähtuva seadusandja implitsiitsetest eesmärkidest. Isikut kohustava normi isiku kahjuks

laiendav tõlgendamine või analoogia teel isikule mingisuguse kohustuse panemine eeldab

siiski, et seadusandja selline implitsiitne eesmärk oleks ilmne ja piisavalt konkreetne.

Kohustava normi laiendavat tõlgendamist ega isiku kohustusi suurendava analoogia

kasutamist ei saa õigustada pelgalt seadusandja eeldatava eesmärgiga reguleerida kõik vajalikud

küsimused parimal võimalikul moel. Käesoleval juhul oleks MKS § 132 lg 4 p 1 kohaldamine

võimalik, kui nähtuks, et seadusandja on selles sättes pidanud maksuna silmas ka intresse ja

soovinud samastada kohtu poolt esialgse õiguskaitse kohaldamise maksu tasumise tähtaja

pikendamisena või kui muudest sätetest ilmneks, et seadusandja on kindlasti ja teadlikult

soovinud vältida olukorda, kus intressinõude aegumine kohtu poolt esialgse õiguskaitse

kohaldamise korral ei aegugi. Selliseid eesmärke kohus aga seadusandja tegevuses tuvastada ei

suuda. Oluline on, et normi luues ei määra seadusandja mitte kindlaks üksnes eesmärki, vaid

ka tee selle eesmärgi saavutamiseks.

30. Kohus nõustub ka kaebuse esitaja seisukohaga, et maksuõiguses on analoogia

kohaldamine, kui see toob kaasa maksukohustuse suurenemise, üldjuhul lubamatu ning selle

lubamiseks peaksid esinema väga kaalukad põhjused. Käesoleval juhul selliseid põhjusi ei

esine. Kohus leiab, erinevalt vastustajast, et vastustaja tõlgendus lähtub pragmaatilistest

vajadustest vältida seda, et isik saaks seadusandja eksimuse tõttu maksuintressi tasumise

kohustust vältida. Selline käsitlus ei ole seaduslikkuse põhimõtte kohaselt aga lubatav.

31. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamisega on otsus tehtud vastustaja kahjuks. HkMS § 93 lõike 1 kohaselt esitatakse

menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja

kuludokumendid. Kaebuse esitaja on esitanud kohtule taotluse 15 000 krooni suuruse

riigilõivu ning 9936 krooni suuruse õigusabikulu väljamõistmiseks. Samuti on kaebuse esitaja

esitanud tõendid riigilõivu tasumise kohta (tl. 29 ja tl. 50), IMG Advokaadibüroo arved MM

Grupp OÜ-le summas 8746+1440= 10 186 krooni ning ka maksekorraldused, millelt nähtub

vastava summa tasumine. HkMS § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja

põhjendatud menetluskulud. Kohus leiab, et kaebuse keerukust, vaidlustatud otsuse ning asjas

tehtud vaideotsuse mahukust ning kohtumenetluses tehtud toimingute mahtu arvestades ei

ole kaebuse esitaja õigusabikulud ülemäärased. Seetõttu tuleb kaebuse esitaja menetluskulude

väljamõistmise taotlus täies ulatuses rahuldada ning mõista vastustsjalt kaebuse esitaja kasuks

välja kokku 15000+9936=24 936 krooni.

Kristjan Siigur

kohtunik