2-07-9404/24 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number 2-07-9404 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 06.oktoober 2009, Tallinn Kohtukoosseis Mare Merimaa, Urmas Reinola ja Imbi Sidok Tsiviilasi

M. M. hagi A. M. vastu ühisvara jagamiseks Tsiviilasja hind

367 060 krooni Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 25.06.2008 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. M. apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg 16.09.2009, avalik kohtuistung Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja: M. M. (isikukood XXXXXXXXXXX; XXXX X-XXX XXXXXXX) ja tema lepinguline esindaja Anatoli Pahmurko; Kostja: A. M. (isikukood XXXXXXXXXX; XXXX XX-XX XXXXXXX) ja tema lepinguline esindaja vandeadvokaat Jaan Tedder

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 25.06.2008 otsus ja saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi selgitus TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõue ja põhjendused 15.03.2007 esitas M. M. kohtule hagi A. M. vastu ühisvara jagamiseks järgmiselt: korteriomand aadressil XXXX XX-XX, XXXXXXXXX tuleks jätta kostja omandisse ja viimaselt välja mõista hageja kasuks rahaline hüvitis summas 600 000 krooni. Hageja väidetel oli hagi esitamisel korteriomandi turuhinnaks 1 200 000 krooni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled abielu 12.07.1975 ning lahutasid abielu 10.11.1994 Tallinna Linnakohtu otsusega, milline jõustus 22.11.1994. Abielulahutuse tunnistus on välja antud 10.10.1996. Kostja võeti EEK M. liikmeks 26.01.1982 ning tema kasutusse anti 3-toaline kooperatiivkorter XXXX (endine XXXXX) tänav XX-XX XXXXXXXXX, kus pooled elasid koos kuni abielu lahutamiseni. Kooperatiivkorteri osamaks (osak) tasuti abielu kestel täielikult. Hagejapoolse ettepanekuga ühisvara jagamiseks kostja ei nõustunud, kuivõrd pidas ennast korteri ainuomanikuks.

Hageja palus jätta tähelepanuta kostja poolt esitatud tõendid, mis puudutavad XXXXXXX XXXXX XX-XX korterit ning leidis, et vaidlusesemeks on XXXXXXXXX XXXX XX-XX asuva korteriomandi jagamine. Hageja eitas igasuguste kokkulepete olemasolu ühisvara jagamise osas. Hageja arvates laste ülalpidamiskohustuse täitmine ei oma vaidluse lahendamisel tähtsust ning alusetud on kostja viited hageja hasartmängusõltuvusele ja perekonna raskesse majanduslikku olukorda viimisele. Ühisvarasse kuuluvad esemed müüdi (võõrandati) ainult poolte kokkuleppel ja teise poole nõusolekul, kuid korteriomand asukohaga XXXX XX-XX, XXXXXXXXX on käesoleva ajani jagamata. Kostja väite, nagu oleks pooled faktiliselt jaganud ühisvara juba varem, lükkab ümber fakt, et hageja andis 21.10.2003 oma nõusoleku müüa ühisvara hulka kuuluv kinnistu aadressil XXXXXX X, XXXX vallas, mille kostja müüs vastavalt enda poolt määratud hinnale ja tingimustele, hageja sellest endale raha ei saanud.

Kostja on õigeks võtnud, et korteri osak oli poolte abielu kestel täielikult tasutud; et korteri turuväärtuseks on 1 200 000 krooni ja XXXX XX-XX korter on abikaasade ühisvara. Hageja viitas TsMS § 231 lg 2, mille kohaselt on omaksvõtt faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Kostja ei ole esitanud oma selget nägemust selles, kuidas tuleks abikaasade ühisvarana vaadeldav korter jagada. Hageja jäi oma seisukohtade juurde, kinnitades jätkuvalt, et 3-taoline korter XXXXXXXXX XXXX tänaval on poolte ühisvara ja see korter on jagamata. XXXXXXX Veeru tänaval asuv korter oli võõrandatud poolte kokkuleppel ja seetõttu ei saa mõjutada 3-toalise korteri jagamist.

Kostja vastus Kostja hagi ei tunnistanud ning palus jätta see rahuldamata. Kostja vastuväidetel on hageja nõue õiguslikult põhistamata ning aegunud. Hagis on viidatud PKS §-dele 14 lg 1, 18 lg 1 ja 19 lg 1, mis käsitlevad küll abikaasade ühisvara jagamist, kuid on jäetud tähelepanuta, et korteriomand asukohaga XXXX XX tekkis hagejal alles 2002. aastal, s.o. abielu lahutamisest ja kooselu lõppemisest kaheksa aastat hiljem. Hageja taotleb kostjalt välja mõista 600 000 krooni, jättes aga hagis õiguslikult põhistamata, miks ta leiab, et kostja poolt soetatud korteriomand on abikaasade ühisvara. Pooltel oli abielu lahutamise ajaks kaks korterit: XXXXXXXXX XXXX XX-XX asuv korter ja kostja töökoha M. S. kaudu elamistingimuste parandamiseks saadud korter XXXXXXX XXXXX

XX-XX. Pooled leppisid kokku, et XXXX XX-XX korter jääb pärast lahutust kostjale ja XXXXX XX-XX korter hagejale. Vastavalt kokkuleppele vabastas hageja XXXX XX-XX korteri. PKS § 19 lg 2 kohaselt võib kohus kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, arvestades laste või teise abikaasa tähelepanu väärivat huvi, samuti juhul kui üks abikaasa mõjuva põhjuseta ei ole osalenud oma sissetulekuga või tööga ühisvara omandamisel. Kostja väidetel oli hageja sõltuvuses hasartmängudest ja see viis perekonna raskesse majanduslikku olukorda. Hageja võlgade katteks müüs hageja ära abikaasadele kuulunud garaaži ja vanemate sõiduauto ning 05.01.1995 müüs hageja (loovutas asustamisõiguse) XXXXXXX XXXXX XX-XX korteri A. K., saades selle eest rahalist kompensatsiooni. Kostja vastuväidete kohaselt tuleks korteriomandi jagamise korral kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest, arvestades XXXXXXX XXXXX XX-XX olnud korteri väärtust ning hageja sõltuvust hasartmängudest. Kohtuotsuse alusel pidi kostja tasuma laste ülalpidamiseks igakuuliselt 2 000 krooni. Juhul kui hageja jääb oma nõude juurde, soovib kostja esitada vastuhagi, et tasaarveldada hageja ühisvara jagamise ja kostja elatise võlgnevuse nõuded. Vastuhagi kostja ei ole menetluses esitanud.

Kostja täiendas pärast eelistungit oma varasemat vastust hagiavaldusele, kinnitades, et poolte abielu kestel ühistest vahenditest omandatud vara võib olla käsitletav abikaasade ühisvarana, kuid see on jagatud kokkuleppeliselt, mistõttu tuleb hagi oma põhjendamatuse tõttu jätta rahuldamata. XXXX tänava korter on omandatud küll abielu ajal, aga pooled on oma ühisvara juba jaganud kokkuleppel, nii et XXXXXXXX XXXX tänava korter jäi kostjale ja XXXXXX XXXXX tänava korter jäi hagejale. Abielu kestis kuni abielulahutuse tunnistuse väljavõtmiseni, s.o. kuni 10.oktoobrini 1996. Tol ajal kehtinud seaduse järgi loeti abielu lõppenuks 10. oktooberil 1996, millest tulenevalt saab rääkida poolte ühisvarast vara näol, mis on poolte ühistest vahenditest moodustunud ajavahemikus 12. juunist 1975, s.o. abielu sõlmimisest kuni 10. oktoobrini 1996. Pooled võisid vara jagada omavahelisel kokkuleppel ning on seda faktiliselt teinud aastaid tagasi.

7.02.2008 esitas kostja kohtu kaudu hagejale ettepaneku kompromissiks ja võimalike vastastikuste kohustuste tasaarvelduseks ning asjas menetluse lõpetamiseks. Ettepaneku kohaselt hageja poolt määratud hinnast 1 200 000 krooni kuulub mahaarvamisele kostja poolt kantud kulutused korteriomandi kaasajastamisele summas 177 120,25 krooni ja esialgne kostja arvel tehtud sissemaks summas 32 082,82 krooni, seega jagamisväärtuseks jääb 990 796,93 krooni, millisele vara väärtusele tuleb lisada hagejale jäänud korteriomand XXXXX XX-XX väärtuses 700 000 krooni ja garaažiboks XXXXX XX väärtuses 100 000 krooni. Seega on poolte ühisvarana vaadeldava vara väärtus 1 798 796,93 krooni, millest ühele abikaasale langeva osa suurus on 899 398,46 krooni. Kuna hageja valduses on vara kokku 800 000 krooni väärtuses, millele kuulub lisamisele tunnustatud ja siiani täitmata ja viivitusega nõue elatisele summas 83 789,71 krooni, siis on kostja arvates võimalik tsiviilasja lõpetamine võimalike vastastikuste nõuete tasaarvestamisega.

Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus leidis, et menetletav nõue ei ole aegunud, kuid hagi tuleb jätta rahuldamata. Otsuse kohaselt poolte faktilise käitumisega on leidnud aset ühisvara jagamine poolte kokkuleppel. Kohus asus niisugusele järeldusele pärast tõendite uurimist, poolte seisukohtade ärakuulamist ning tuginedes siseveendumusele ja sisemisele õiglustundele. PKS § 139 lg 2 kohaselt kui enne perekonnaseaduse jõustumist kehtinud hagi aegumistähtaeg ei ole seaduse jõustumise ajaks möödunud ja perekonnaseaduses sätestatakse pikem aegumistähtaeg, kohaldatakse pikemat aegumistähtaega. PKS § 132 kohaselt määratakse lahusvara kindlaks ja ühisvara jagatakse perekonnaseaduse sätete kohaselt ka siis, kui see oli omandatud enne perekonnaseaduse jõustumist. Vastavalt PKS § 14 lg-le 1 tunnistatakse abielu kestel abikaasade poolt omandatud vara ühisvaraks. PKS § 17 lg 1 kohaselt on abikaasadel võrdne õigus ühisvara vallata, kasutada ja käsutada.. PKS § 18 lg 1 kohaselt võib ühisvara jagada abielu kestel, abielu lahutamisel või pärast seda. Kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. PKS § 18 lg 3 sätestab, et abikaasad jagavad ühisvara kokkuleppel. Maakohus tuvastas, et pooled abiellusid 12.07.1975 ja lahutasid abielu kohtus 10.11.1994, mil kehtis abielu ja perekonna koodeks (APEK). Abielulahutuse tunnistus anti välja 10.10.1996. Alates 01.01.1995 kehtib perekonnaseadus. APEK-i kohaselt kuulus abielulahutus, kui see toimus kohtus, registreerimisele perekonnaseisuasutuses abielulahutuse tunnistuse väljastamisega. Ükskõik kumma poole taotlusel see toimus, loeti abielu lõppenuks. Sellest tulenevalt esines olukord, kus pärast abielulahutuse vormistamist kohtus poolte abielusuhted kestsid edasi. Ka käesoleval juhul on esinenud niisugune olukord.

Kohus leidis, et XXXX tänava korteri puhul olnuks poolte ühisvaraks osamaks, kuid kuna see on juba tasutud, võiks rääkida selle korteri osas korteriomandist. Selle korteri kui vallasasja omanikuks said nii hageja kui kostja. Vaidlusaluse korteri osamaksu elamuühistus tasusid pooled abielu ajal, seega on see nende ühisvara. Nimetatud korter kuulus vallasasjana abikaasade ühisvara hulka ja korteriomand tekkis ühisvaraks olnud korteri baasil. Riigikohus oma 11. aprilli 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05 on väljendatud seisukohta, et korteriomandi seadmisel saavad selle omanikuks isik(ud), kes olid korteri kui vallasasja omanikud. Seega, kui vallasasjast korter oli abikaasade ühisvara, siis on ka korteriomand ühisvara vaatamata sellele, et korteriomand seati ühe abikaasa nimele pärast abielusuhete lõppu. XXXXXXX asunud korter anti detsembris 1994.a. hageja kasutusse. See toimus ajal, mil kohus oli poolte abielu lahutanud, kuid see abielu kestis de jure edasi, mistõttu tuleb seda korterit pidada poolte ühisvaraks. Tunnistajad V. A. ja E. K. kinnitasid korteri eraldamist ja vormistamist M. M.le, kuid seda tehti perekonna huvides. Tunnistaja A. K. kinnitas, et ta ostis hageja käest nimetatud korteri ja maksis selle eest 3000 USD. Vastavalt TsÜS § 65 loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Hageja on nimetatud XXXX tänava korteri hinnaks 1 200 000 krooni. Kostja ei ole seda otseselt vaidlustanud, kuigi avaldas, et korterite hindades ilmneb üldiselt jätkuv langus. Kumbki pool ei ole XXXX tänava korteri hinna kohta esitanud oma seisukohta põhistavat dokumentaalset tõendit.

Kohus leidis, et poolte võrdsuse põhimõtet ei ole rikutud ka nende omavahelise kokkuleppe tulemina. Ühisvara jagamine poolte kokkuleppel on ette nähtud PKS § 17 lg 2, kuid ka kehtinud APK sätted ei keelanud jagada ühisvara kokkuleppel. Kohtu arvates on kokkulepe aset leidnud 1994.a lõpukuudel. Pooled olid kohtus abielu lahutanud. Detsembris 1994.a. eraldati hagejale, kes ei olnud ise kunagi M. S. töötaja olnud, ühetoaline korter tema perekonna elamistingimuste parandamiseks. Poolte abielu kestis edasi kuni 10.10.1996. Hageja asus XXXXXXX XXXXX tänava korterisse elama. Kohtu arvates ei oma tähtsust asja lahendamisel,kas ja kui kaua ta seal tegelikult elas. Fakt on, hageja müüs selle edasi A. K., asudes ise elama oma vanemate elukohta. Hageja käsutas poolte ühisvara. Sellest tegi kohus järelduse, et pooltel oli kokkulepe eluasemete jagamise osas.

Kohtu arvates puudub tõend selle kohta, et hageja oleks XXXXX tänava korteri müümisel arvestanud kostja huvidega. Ühisvara jagamise kokkulepe on tehing TsÜS § 60 lg 1 mõistes. Selle sätte kohaselt on tehing õigustoiming, mis on suunatud tsiviilõiguste ja -kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele. PKS §-st 16 tulenevalt võivad abikaasad omavahel sõlmida ühisvara täieliku või osalise jagamise kokkuleppeid. TsÜS § 91 lubab pooltel teha tehingu mis tahes vormis või selle tegemise vormis kokku leppida, kui seaduses ei sätestata tehingu kohustuslikku vormi.

Abikaasad on õigustatud oma ühisvara jagama igal ajal ja eeskätt poolte kokkuleppel, mis poolte abielulahutuse ajal ei olnud reguleeritud otsesõnu kehtinud APK sätete kohaselt, kuid polnud ka keelatud. Ühisvarasse kuuluva vallasasja jagamise kokkuleppe vorminõuet perekonnaseadus ei sätesta. Üksnes ühisomandis oleva kinnisasja jagamise leping tuleb tõestada notariaalselt (PKS § 18 lg 4). Samuti ei keela seadus vara kokkuleppel jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsuse põhimõttest. Faktilised asjaolud, mis on kohtus tuvastatud, ja mis kinnitavad poolte käitumist abielusuhete katkemise järgselt, tõendavad poolte tahet ja näitavad, et nad on abielu kestel omandatud ühisvara (eluasemed) omavahelisel kokkuleppel jaganud.

Apellatsioonkaebus Apellant palub tühistada maakohtu otsuse ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata, menetluskulud tuleks jätta kostja kanda. Kaebuse kohaselt maakohtu otsus ei ole seaduslik ega põhjendatud, kuna ei tugine tõenditele, on vastuoluline, ebaselge.Otsusest ei selgu, millised asjaolud loeb kohus tuvastatuks. Apellant ei nõustu kohtu järeldusega, et kohus käsitleb poolte faktilist käitumist kui tõendit poolte ühisvara jagamise kokkuleppe olemasolu kohta. Poolte käitumine ei tekita, muuda ega lõpeta poolte tsiviilõigusi, mistõttu poolte käitumine ei oma tähtsust antud asja lahendamisel. Poolte käitumist ei saa käsitleda kui tõendit, mis võiks tõendada poolte ühisvara jagamise kokkuleppe olemasolu. TsMS § 229 lg 2 on ammendavalt loetletud, mida võib lugeda tõendiks. Juhul kui nõustuda kohtu järeldustega antud osas, tekib küsimus, kuidas kohus hindas poolte käitumist.

Apellandile jääb arusaamatuks, millistele tõenditele konkreetselt tuginedes on kohus jõudnud järeldusele, et „kokkulepe ongi kohtu arvates aset leidnud 1994.a lõpukuudel“. TsMS § 436 lg 3 kohaselt võib kohus tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel on võimalik uurida ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Antud juhul ei ole kohus põhjendanud, miks ta ei arvestanud hageja väitega, et pooltel puudub kokkulepe vaidlusaluse korteriomandi jagamise osas.

Kohtuotsus on vastuoluline ja ebaselge, sest kohtu põhjendused läksid otsuse resolutsiooniga vastuollu. Kohtuotsuse põhjendavas osas jõudis kohus järeldusele (viidates Riigikohtu otsusele 3- 2-1-164-05), et vaidlusalune korteriomand XXXX XX-XX XXXXXXXXX, on poolte ühisvara, kuid otsuse resolutsioonis jätab ühisvara jagamata. Kuidas võib tekkida poolte ühisomand, kui kohtu veendumisel ühisvara (korterid) on pooled omavahel kokkuleppel juba ära jaganud 1994 .a. lõpukuudel. Maakohtu järeldus, et XXXXXXX asunud korter on poolte ühisvara, on hageja väidetel ekslik ja ei tugine seadusele.

Kohus on põhjendamatult asunud seisukohale, et poolte abielu kestis edasi kuni 10.10.1996. Abikaasade ühisvara jagamise kohta pärast abielusuhte lõppemist on Riigikohus oma otsuses 3-2- 1-12-07 p-s 10 märkinud, et kui abikaasad jagavad ühisvara pärast abielusuhte lõppemist, määratakse PKS § 18 lg 2 kohaselt ühisvara kindlaks abielusuhete aja seisuga. Seega hageja kasutusõigust korterile XXXXXXX, mis tekkis detsembris 1994, peale poolte lahutamist, ei saa vaadelda poolte ühisvarana. Kohus on jätnud andmata õigusliku hinnangu, miks poolte ühisvara, mis on jagatav, ei kuulu jagamisele. Kohtuotsuse resolutsioonist ei nähtu, kelle omandisse jääb vara ning keda tunnustatakse vara ainuomanikuna. Kohtuotsus peab olema üheselt arusaadav ja täidetav.

Apellandile jääb arusaamatuks kohtu järeldus, et omavahelisel kokkuleppel on pooled ühisvara (korterid) juba ära jaganud ning see jagamine on olnud õiglane ja pooli arvestav. Kostja väitis, et poolte vara (korterid) on jagatud, kuid ei suuda konkreetselt seletada, kuidas ning millal antud kokkulepe oli saavutatud. Kohus peab võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, ning seletama, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust.

Apellant rõhutab, et vara, mis on kuulunud poolte ühisvara hulka, oli võõrandatud (jagatud) mõlema poole nõusolekul. Hagi esitamise hetkeks oli poolte jagamata varaks jäänud ainult vaidlusalune korteriomand XXXX XX-XX, XXXXXXXXX. Jääb arusaamatuks, miks korteriomand, mis on kohtu arvates ühisomand, ei kuulu jagamisele. Kui nimetatud korteriomand on poolte ühisomand, siis on ta jagatav ja kuulub jagamisele huvitatud poole nõudmisel. PKS § 18 lg 3 kohaselt jagavad abikaasad ühisvara kokkuleppel. Sama paragrahvi 6 lõike kohaselt on ühisvara jagamisel jagamata jäänud abikaasade abielu kestel omandatud vara ühisvara. Kui seda vara ei ole kokkuleppel jagatud, jagab abikaasade ühisvara ühe või mõlema endise abikaasa nõudel PKS § 18 lg 5 alusel kohus.

Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning kohtuotsuse muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, olles tutvunud poolte seisukohtadega ning toimikus olevate materjalidega, leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu alljärgnevatel põhjendustel. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole järginud TsMS § 442 lg 8 nõuet, mis kohustab kohut analüüsima otsuses kõiki tõendeid ja vastama poolte esitatud faktilistele väidetele. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole hageja väidetele vastanud ning poolte vastuolulised väited abikaasade ühisvara jagamise osas on kõrvaldamata.

Hageja taotleb abikaasade ühisvara, milleks on väidetavalt korteriomand asukohaga XXXXXXX XXXX XX-XX, jagamist. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et vaidlusalune eluruum omandati abielu kestel. Vaidlusküsimuseks oli see, kas pooled on abikaasade ühisvara jaganud kokkuleppeliselt ning kas korteriomandi näol on tegemist abikaasade ühisvaraga.

Apellandi väide on õige, et kui kohus leidis, et pooled jagasid ühisvara kokkuleppeliselt 1994.a. lõpus, siis ei saa vaidlusalune korteriomand olla abikaasade ühisvara, kuivõrd vallasasjast sai kinnisasi 2002.a., so pärast väidetavat kokkuleppe sõlmimist. Seega on otsus vastuoluline.

Kohus asus seisukohale, et poolte faktilise käitumisega on leidnud aset ühisvara jagamine kokkuleppel, mis toimus 1994.a. lõpukuudel. Sellele järeldusele asus kohus põhjendusel, et kostja sai oma valdusesse XXXXXXX oleva korteri ning hageja jäi elama vaidlusalusesse korterisse. Väidetaval ühisvara jagamise ajal kehtis abieluja perekonnaseaduse koodeks (APEK), mille § 23 lg 2 järgi võis abikaasade ühisomanduses olevat vara jagada kokkuleppel. Sama põhimõte on sätestatud ka PKS §18 lg-s 3.

Hageja on kogu menetluse kestel eitanud kokkuleppe olemasolu ühisvara jagamiseks. Seega tulnuks kostjal tõendada usaldusväärselt selle kokkuleppe sõlmimist. Toimiku materjalidest ilmneb, et kostja ei ole oma vastuväidetes ühisvara jagamise osas olnud järjekindel. 21.06.2007 kohtuistungi protokollist ilmneb, et ta nõustus, et tegemist on ühisvaraga, kuid pidas vajalikuks täpsustada finantsvahekorda (t.lk.41). 29.08.2007 kostja täiendavast vastusest ilmneb, et viimane ühisvara realiseerimine toimus 2003.a (t.lk.48). Ka esitatud kompromissettepanekust ilmneb, et kostja pidas võimalikuks lahendada tsiviilasi sel viisil, et toimub vastastikkune nõuete tasaarvestamine ( t.lk. 86-87).

Nii kehtinud APEK-i, kui ka PKS sätete kohaselt, kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, siis määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise seisuga. Seega tulnuks tuvastada, mis vara oli abikaasade ühisvaraks ning kuidas toimus ühisvara jagamine. Nimetatud olulised faktilised asjaolud on jäänud usaldusväärselt tuvastamata, ilma milleta ei ole võimalik võtta seisukohta ka esitatud nõude osas.

Kolleegium ei nõustu apellandiga, et maakohus ei ole põhjendanud, miks ta luges abielu lõppemiseks 10.oktoobrit 1996. Otsuse kohaselt sel päeval anti välja abielulahutuse tunnistus ning sellega loeti abielu juriidiliselt lõppenuks. Apellandi enda väidetest ilmneb, et kooselu kestis kuni 1996.aastani. Seega antud perioodi kuulub ka XXXXXXX oleva korteri eraldamine ja selle eest kompensatsiooni saamine. Toimikus olevast eluruumide üürimise lepingust ilmneb, et hagejale anti üürile M. S. poolt eluruum detsembris 1994.a. ning juba jaanuaris 1995.a. (t.lk. 23) vabastas ta eluruumi. Tunnistaja A. K. ütluste kohaselt ostis ta hageja käest nimetatud korteri 3000 USD eest. Siit tuleneb ka apellandi väite ekslikkus, et XXXXXX korterit ei saa käsitleda ühisvara osana.

Arvestades eeltoodut, tuleb maakohtu otsus tühistada ja saata uuele läbivaatamisele. Kolleegium leiab, et apellatsioonimenetluses ei ole võimalik kõrvaldada esinenud puudusi. Tsiviilasja uuel läbivaatamisel tuleks eelmenetluses välja selgitada tsiviilasjas olulised faktilised asjaolud, tõendid, sealhulgas ka vaidluseseme väärtus.

Menetluskulude jaotus tuleb otsustada uuel tsiviilasja läbivaatamisel.

Mare Merimaa Urmas Reinola Imbi Sidok