2-07-51447/26 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-07-51447

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtukoosseis

Tartu Maakohtu kohtunik Margit Jõgeva

Otsuse tegemise aeg ja koht

5. oktoober 2009. a Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-07-51447

Tsiviilasi

AS SEB Liising (endine ärinimi AS SEB Ühisliising) hagi

FIE Jane

Anton

vastu

217 479,38

krooni

ja

viiviste

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

217 479,38 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad

-

hageja AS SEB Liising (registrikood 10281767; asukoht

Tornimäe 2, 10150 Tallinn);

-

hageja lepinguline esindaja Eerika Erlach (Lindorff

Eesti AS; asukoht Rävala pst 5, 10143 Tallinn);

-

kostja FIE Jane Anton (registrikood 10630724, asukoht

Valga mnt 15, 57403 Otepää);

-

kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Karl Saavo

(Advokaadibüroo Karl Saavo; asukoht Riia 4, 51004 Tartu).

Kohtuistungi toimumise aeg

14. september 2009. a

Protokollija

kohtuistungisekretär Astrid Sägi

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada osaliselt AS SEB Liising hagi FIE Jane Anton vastu 217 479,38 krooni ja viiviste

väljamõistmiseks.

2. Välja mõista FIE Jane Anton’ilt AS SEB Liising kasuks 39 122,48 krooni võlgnevuse

katteks.

3. Välja mõista FIE Jane Anton’ilt AS SEB Liising kasuks 12 724,51 krooni viiviste katteks.

Otsus toimetada kätte menetlusosalistele.

Menetluskulude jaotus

Jätta menetluskuludest 76 % hageja ja 24 % kostja kanda.

Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates

kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest (TsMS § 630 lg 1, § 632 lg 1, § 633 lg 1). Kui apellant soovib asja arutamist

kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima; vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6, § 633 lg 7).

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

HAGEJA NÕUE (tl 3-5)

Kostja võlgneb 16.07.2003. a sõlmitud kapitalirendilepingu alusel hagejale 220 429,38 krooni,

millest 36 172,48 krooni on tasumata rendimaksed (periood jaanuar kuni märts 2005. a), 8 292,58

krooni kindlustusmakse, 5 900 krooni vara teisaldustasu ja 170 064,32 krooni kahjum vara müügist.

Viivise võlgnevus on 06.12.2007. a seisuga 518 273,62 krooni, kuid hageja nõuab kostjalt viivist

summas 220 428,38 krooni.

Hageja vähendas 17.02.2009.a oma nõuet (tl 80) ja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks

217 479,38 krooni põhivõlgnevuse katteks ja 217 478,38 krooni viiviste katteks.

KOSTJA VASTUS (tl 50-52)

Kostja ei võta hagi õigeks ega tunnista tema vastu esitatud nõudeid. Kostja väitel on rendimaksed

perioodi eest jaanuar kuni märts 2005. a summas 36 172,48 krooni tasutud. Samuti on kostja

tasunud liikluskindlustuse makse kuni 31.05.2005. a. Sõiduk anti hageja esindajale üle

05.04.2005. a, seega kehtis sõiduki liikluskindlustus veel peaaegu kaks kuud peale sõiduki

üleandmist. Sõiduki kaskokindlustus oli sõlmitud ERGO Kindlustuse AS-ga ja kindlustusmakse oli

tasutud. Peale lepingu lõpetamist ei olnud kostjal edasikindlustamise kohustust. Tegelikult ei ole

toimunud ka mingit sõiduki teisaldamist. Sõiduk anti üle vastavalt eelnevale kokkuleppele volitatud

isikule sobivas kohas. Seejuures oli buss sõidukorras ja vajadusel võis selle asukohta muuta bussiga

sõites, mis ei tekita aga kulu summas 5 900 krooni. Kuna hagile ei ole lisatud sõiduki

müügidokumente, puudub kostjal võimalus hinnata, millest tekkis kahjum sõiduki müümisel. On

tõenäoline, et hageja müüs sõiduki alla turuhinna. Nimetatud bussi turuhind oli 2005. a kevad-suvel

orienteeruvalt 550 000 krooni ja kiirmüügi hind 100 000 krooni odavam. Hageja ei arvestanud

lepingu lõpetamisel kostja palvega võimaldada lepingu üleandmist OÜ-le Silberbuss või AS-le

Ravtrans, kes olid huvitatud uue lepingupoolena kapitalirendilepingu jätkamisest. Kohatuna mõjub

hageja väide hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest lähtumise kohta, kui hagi esitatakse kohtule kaks

ja pool aastat peale kapitalirendilepingu lõppemist, lastes vahepealsel ajal viivitusintressil

koguneda.

Kostja palub hagi jätta rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

HAGEJA VASTUS KOSTJA VASTUSELE (tl 71-74)

Kostja ei ole esitanud maksekorraldusi rendimaksete tasumise kohta perioodil jaanuar kuni märts

2005. a. Kuigi kostja esitatud tõenditest nähtuvalt oli tal tasutud kaskokindlustus kuni 05.08.2004. a

ja liikluskindlustus kuni 31.05.2005. a, siis hageja esitatud kindlustusmakse nõue summas 8 292,58

krooni tuleneb asjaolust, et hageja tasus kindlustusandjale kindlustusperioodi eest ette.

Müügikahjumi tekkimise osas märgib hageja, et tegemist on liisingueseme jääkväärtuse ja

müügihinna

vahe

sissenõudmisega

kostjalt.

Kasutatud

sõiduki

näol

on

tegemist

individuaaltunnustega asjaga ning seetõttu on väärtuse määramisel lähtutud konkreetse sõiduki

omadustest. Sõiduk müüdi hinnaga 195 000 krooni, selle jääkväärtus tagasisaamisel oli 335 318,56

krooni, seega on müügikahjum 170 064,32 krooni. Hageja arvates puuduvad käesoleval juhul

taolised asjaolud, mille juures saaks väita, et kahju on osaliselt tekkinud hagejast endast tingitud

asjaoludest.

KOHTUISTUNG (tl 82-84, 139-143)

Hageja lepingulise esindaja, Eerika Erlach’i, selgituse kohaselt jääb hageja oma nõude juurde.

Rendimaksed on tasumata kolme kuu eest – jaanuar, veebruar ja märts 2005. a. Leping nägi ette, et

sõiduk peab olema pidevalt kindlustatud. Kui rentnik ise ei kindlusta, kindlustab liisingfirma.

Kindlustusmakse tasuti ette summas 8 292,58 krooni. Sõiduk tagastati Tartu aadressile, aga tuli

tagastada Tallinna aadressile. Kuigi buss sõitis, pidi liisingfirma sõiduki Tallinnasse viimiseks

kasutama teisaldusteenust, sest firma ise tagastatud sõidukeid ei teisalda. Hageja lähtub sõiduki

väärtusest müügihetkel ja see oli 195 000 krooni. Kuna jääkväärtus sõiduki tagasisaamisel oli

335 318,56 krooni, siis tulebki müügikahjumiks 170 064,32 krooni. Ekspertiis on tehtud

ajalehekuulutuste põhjal. Hageja on oma tõendid esitanud ja kohtul tuleb hinnata tõendeid kogumis.

Kahju ei ole tekkinud seetõttu, et hageja käitus valesti, vaid sellest, et kostja rikkus lepingut. Hageja

palub hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda.

Kostja lepingulise esindaja, vandeadvokaat Karl Saavo, selgituse kohaselt tunnistab kostja hagi

osaliselt ja on nõus maksma kahe kuu rendimaksed, seda siis veebruari ja märtsi kuu eest

kogusummas 24 114 krooni, kuna jaanuari rendimakse on tasutud. Kindlustusmakse on kostja

arvates tasutud, nii liikluskindlustus kui kaskokindlustus. Buss anti üle 05.04.2005. a ja hageja poolt

tasutud

kindlustusmakse

puudutab

perioodi,

mil

sõiduk

ei

olnud

kostja

kasutuses.

Kindlustuslepingut siinjuure kohtule esitatud ei ole. Kostja vaidleb kindlustusmakse tasumise

kohustusele vastu. Samuti vaidleb kostja vastu teisaldustasu maksmisele, kuna sõiduk toimetati

kostja poolt hagejaga kokkulepitud üleandmiskohta. Kostja rentis täiesti uue sõiduki, mis maksis

2003. a 655 780 krooni. 15.09.2005. a müüdi buss edasi 195 000 krooni eest. Sõiduki hinna määras

ostja ise. Asjas on tehtud ekspertiis, mis kinnitab kostja seisukohta, et buss müüdi alla turuväärtuse.

Eksperdi arvamuse kohaselt oli selle sõiduki keskmine turuhind 05.04.2005. a seisuga 350 000

krooni, millele lisandub käibemaks. Seega kattis sõiduki väärtus selle tagastamise momendil

liisingust tulenevad kulud ja ka need hageja nõuded, mis on esitatud kohtule. Kostja leiab, et hagi

on põhjendamatu. Hageja on kahjustanud kostja olukorda võlaõigusseaduses sätestatust lähtudes.

Kostja, Jane Anton’i, selgituse kohaselt oli lepingu lõppedes olemas ostja, kes oli nõus ostma

sõiduki jääkväärtuse hinnaga ja liisingfirma ei oleks kahju kannatanud. Kostjale jääb arusaamatuks,

miks seda ei võimaldatud. Pealegi oli bussil 2-aastane garantiiaeg ja kehtis kaskokindlustus,

mistõttu ei oleks hageja pidanud kandma kulusid sõidukil esinenud puuduste kordategemisel.

Kostja palub hagi jätta rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

KOHTU SEISUKOHT

Kohus on seisukohal, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.

Vaidluse all ei ole järgmised asjaolud:

-

pooled on 16.07.2003. a sõlminud kapitalirendilepingu nr L03105090 (tl 6);

-

nimetatud leping on lõpetatud ennetähtaegselt 24.03.2005. a kostjapoolse lepingurikkumise

tõttu (tl 13);

-

lepingu objekt tagastati vara üleandmise-vastuvõtmise akti alusel 05.04.2005. a (tl 53);

-

lepingu objekt müüdi 15.09.2005. a 195 000 krooni eest (tl 76).

Poolte vahel 16.07.2003. a sõlmitud kapitalirendileping (edaspidi leping) allub võlaõigusseaduses

(VÕS) sätestatud liisingulepingu regulatsioonile. VÕS § 361 kohaselt liisingulepinguga kohustub

liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma

selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest

tasu. VÕS § 367 lõige 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama

liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige

liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud

juba tasutud liisingumaksetega.

Hageja on esitanud kohtule lepingu rikkumisest tulenevad nõuded. Kohustuse rikkumine on VÕS §-

s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine,

sealhulgas täitmisega viivitamine.

Hageja nõuab kostjalt tasumata rendimakseid perioodi eest jaanuar kuni märts 2005. a kogusummas

36 172,48 krooni. Lepingu üldtingimuste (tl 7-10) punkti 6.4 kohaselt kohustus kostja tasuma

makseid (väljaostumaksed, intress ja käibemaks) maksegraafikus toodud aegadel ja summades.

Kostja on nõustunud maksma rendimakseid veebruari ja märtsi kuu eest summas 24 114 krooni,

kuna jaanuari kuu rendimakse on väidetavalt tasutud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 230 lõike 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Sama paragrahvi lõike 2

kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised. Kostja ei ole esitanud kohtule tõendit jaanuarikuu

rendimakse tasumise kohta. Kuna pooled ei ole kohtule avaldanud, et on kokku leppinud

teistsuguses tõendamiskoormises, siis on tegemist kostja paljasõnalise väitega. Seega tuleb kostjalt

hageja kasuks välja mõista kolme kuu (jaanuar, veebruar ja märts 2005. a) rendimaksed

kogusummas 36 172,48 krooni (12 062,42 + 12 055,44 + 12 054,62).

Hageja on esitanud kohtule nõude kostjalt kindlustusmakse 8 292,58 krooni väljamõistmiseks,

lisades hagimaterjalide juurde 12.04.2005. a arve (tl 19) kindlustusmakse tasumiseks. Lepingu

üldtingimuste kohaselt pidi rendiobjekt olema rentniku poolt pidevalt kindlustatud kogu lepingu

kehtivusaja jooksul (punktid 9.1 ja 9.2). Kostja vaidleb kindlustusmakse tasumise kohustusele

vastu, leides, et kindlustusmakse oli tasutud. Kostja on esitanud kohtule sõidukikindlustuse

kindlustuspoliisi (tl 54) ja arve (tl 55) liikluskindlustusmakse 276 krooni tasumiseks 01.03.2005. a.

Kostja poolt kohtule esitatud sõidukikindlustuse kindlustuspoliisist tuleneb, et kindlustusperiood

lõppes 05.08.2004. a, seega enne lepingu kehtivusaja lõppu 24.03.2005. a. Hageja poolt kohtule

esitatud arvetelt (tl 16-18) nähtub, et lisaks üldtingimuste punktis 6.4 nimetatud maksetele

(väljaostumaksed, intress ja käibemaks) sisaldavad igakuised arved ka kindlustusmaksu. Lepingu

üldtingimuste punkt 9.6 sätestab, et juhul, kui rentnik ei esita liisingfirmale uut kindlustuspoliisi

hiljemalt 5 päeva enne kehtiva kindlustuslepingu kehtivuse lõppu, on liisingfirmal õigus

kindlustada rendiobjekt enda poolt valitud kindlustusseltsis ning nõuda rentnikult vastavate

kulutuste hüvitamist 5 päeva jooksul alates nõude esitamisest rentnikule. Hageja ei ole esitanud

kohtule kindlustuspoliisi, kust nähtuks, millal, millise kindlustusseltsiga, milliseks perioodiks ja

millises summas on ta ise rendiobjekti kindlustanud. Kohtul puudub võimalus hinnata, kui suures

ulatuses on kindlustusmakseid juba tasutud ja kui suures ulatuses on kostja oma kohustuse täitmata

jätnud. Kuna kostja vaidleb kindlustusmakse nõudele vastu ja nõude aluseks olevaid tõendeid ei ole

kohtule esitatud, jätab kohus hageja nõude kostjalt kindlustusmakse summas 8 292,58 krooni

väljamõistmiseks rahuldamata.

Lepingu üldtingimuste punkt 12.5 sätestab, et kõik lepingu ennetähtaegse lõpetamisega seotud

kulutused kannab rentnik. Hageja palub kostjalt välja mõista sõiduki teisaldustasu. Kohtule on

esitatud 14.04.2005. a arve (tl 20) teisaldustasu summas 5 900 krooni maksmiseks. Kohus leiab, et

teisalduskulude näol on tegemist lisakuluga VÕS § 367 lõike 4 tähenduses. Kuigi kostja transportis

lepingu objekti omal kulul hageja poolt näidatud kohta selleks määratud ajal vastavalt lepingu

üldtingimuste punktile 12.4, on liisingfirma tegevus üldjuhul suunatud ka liisinguesemeks olnud ja

lepingu

ülesütlemise

tõttu

liisingfirmale

tagastatud

sõidukite

võõrandamisele.

Võõrandamistegevusega tekkivad kulud – vajadus sõiduki transportimiseks ühest kohast teise nii

juhul, kui seda teeb liisingfirma ise, kui ka siis, kui liisingfirma kasutab selleks teenust – on

lisakulud VÕS § 367 lõike 4 mõttes. Hageja on esitanud kohtule teisalduskulu tõendamiseks arve

nr A 384 (tl 81). Kuivõrd hind ühiku kohta on 2 500 krooni, millele lisandub käibemaks, siis on

kostjalt hageja kasuks teisalduskulude katteks väljamõistetavaks summaks 2 950 krooni (sõiduki

reg nr 549 ASH eest).

Üldtingimuste punkti 12.2 kohaselt tuleb lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel rentnikupoolse lepingu

rikkumise tõttu rentnikul maksta liisingfirmale kõik lepingu lõpetamise päevani maksmisele

kuuluvad summad ja hüvitada kõik lepingu lõpetamisest tulenevad kahjud, sealhulgas saamata

jäänud tulu. Hageja on esitanud kohtule nõude kostjalt müügikahjumi (liisingueseme jääkväärtuse ja

müügihinna vahe) 170 064,32 krooni väljamõistmiseks ja lisanud materjalide juurde 24.11.2005. a

arve (tl 21) müügikahjumi tasumiseks. Kostja vaidleb müügikahjumile vastu, leides, et vale on

lähtuda kahju arvutamisel tegelikust müügihinnast ja et juhinduda tuleb liisingueseme väärtusest

selle tagastamise ajal. Maksegraafikust nähtub (tl 12), et 24.03.2005. a seisuga oli sõiduki

väljaostuhind 335 318,56 krooni (koos käibemaksuga 395 675,90 krooni). Sõiduk tagastati hagejale

05.04.2005. a (tl 53). Sõiduki müügihind 15.09.2005. a oli 165 254,24 krooni (koos käibemaksuga

195 000 krooni) (tl 76).

VÕS § 367 lõike 3 mõtteks on arvestada VÕS § 367 lõikes 1 sätestatud kulutuste määramisel

liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Liisingueseme tegelikust

müügihinnast on lubatud lähtuda, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast (lubatav hinnaerinevus

on sel juhul kuni 10 %). Seega ei ole üldjuhul määrav liisingueseme tegelik müügihind, vaid selle

väärtus ehk keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal, antud juhul 05.04.2005. a. Hageja on

esitanud kohtule mootorsõiduki hindamisakti nr 903 (tl 77), mille kohaselt oli liisingueseme

turuhind 22.07.2005. a 190 000 krooni koos käibemaksuga. Kostja taotlusel teostati käesolevas

tsiviilasjas ekspertiis liisingueseme väärtuse väljaselgitamiseks. Ekspertiisiaktis nr 2009-051

(tl 109-127) on ekspert jõudnud järeldusele, et liisingueseme keskmine müügihind (turuhind) Eestis

05.04.2005. a seisuga oli 350 000 krooni, millele lisandub veel käibemaks 18 % ehk siis koos

käibemaksuga 413 000 krooni, mis on üle poole rohkem kui hindamisaktis pakutu. Kohtul ei ole

alust kahelda eksperdi teadmistes, kogemustes ja erapooletuses. Kasutatud sõiduki hariliku väärtuse

määramisel on põhimõtteliselt lubatud võrrelda sarnaste sõidukite müügipakkumisi, kuid seejuures

tuleb arvestada ja hinnata konkreetse sõiduki seisundit, muuhulgas selle väärtust vähendada võivaid

defekte ja väärtust suurendavaid asjaolusid. Ekspertiisiaktist nähtub (punkt 14), et eksperdile olid

lisaks sõiduki üldandmetele teada ka sõiduki tehnilist seisundit iseloomustavad andmed

(05.04.2005. a vara üleandmise-vastuvõtmise aktis välja toodud puudused), millistega ekspert

hinnangut andes arvestas. Küll on aga kohtul põhjust kahelda mootorsõiduki hindamisakti nr 903

erapooletuses, kuna hinnangu andja Rotal-Kaubanduse OÜ on ise liisingueseme hilisemaks ostjaks,

mistõttu on mõistetav aktis pakutud madal turuhind. Seega asub kohus seisukohale, et liisingueseme

väärtus selle tagastamisel hagejale oli vähemalt 350 000 krooni, millest järeldub, et hageja müüs

liisingueseme oluliselt alla selle majanduskäibes oleva turuhinna, millega kahjustas liisinguvõtja

ehk kostja huve. Tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ei saa panna üksnes

liisinguvõtjale, kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Liisinguandja peab panema tagastatud

liisingueseme müüki selle eeldatava turuhinnaga. Kui liisinguese ostjat ei leia, võib hinda alandada,

millest tuleb teavitada ka liisinguvõtjat, et ta teaks hinnaga arvestada ja saaks soovi korral

liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda. Eeltoodud kohtu põhjendustest tulenevalt jätab kohus

rahuldamata hageja nõude kostjalt müügikahjumi 170 064,32 krooni väljamõistmiseks.

Kuna kostja on viivitanud rahaliste kohustuste täitmisega, nõuab hageja kostjalt viivist lepingu

üldtingimuste punktis 6.7 ettenähtud määras, milleks on 0,3 % tähtaegselt maksmata summast iga

viivitatud päeva eest. Kohus leiab, et lepingu üldtingimused on tüüptingimused VÕS § 35 mõttes,

mille lõike 1 kohaselt tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud

tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja

mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes

ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. VÕS § 42 lõige 1 sätestab, et tüüptingimus on

tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi

asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega

on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud,

või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. VÕS § 42 lõike 3 punkti 5 kohaselt lepingus,

mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse

ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale

ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või

muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.

VÕS § 44 kohaselt kui VÕS § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille

teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see

tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Tulenevalt TsMS § 438 lõikest 1 ja § 436 lõikest 7 on kohtul

tsiviilasja lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole

sellele tuginenud. Kohus on seisukohal, et lepingu üldtingimuste punkt 6.7 on tühine 0,3 % suuruse

viivise määra osas (0,3 % × 360 =108 % aastas), sest sellega on kostja kahjuks oluliselt kõrvale

kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Kuna kokkulepitud viivise määr on kostjat

ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine, asub VÕS § 41 kohaselt tühise tingimuse asemele

seadusest tulenev regulatsioon, käesoleval juhul VÕS § 113 lõikes 1 toodud viivise seadusjärgne

määr.

VÕS § 113 lõike 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub

seitse protsenti aastas. VÕS § 94 lõige 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või

lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga (EKP)

põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja

1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Väljaande Ametlikud Teadaanded

kohaselt oli EKP intressimääraks perioodil 25.01.2005. a – 31.12.2005. a 2 %, alates 01.01.2006. a

– 30.06.2006. a 2,25 %, alates 01.07.2006. a – 31.12.2006. a 2,75 %, alates 01.01.2007. a –

30.06.2007. a 3,5 % ja alates 01.07.2007. a – 06.12.2007. a 4 %. Järgnevalt esitab kohus

viivisearvutuse, lähtudes VÕS § 94 lõike 2 alusel väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatud

intressimäärast, aasta pikkusest 360 päeva ja kalendrikuu pikkusest 30 päeva:

Arve nr

Maksetähtaeg

Võlgnetav

summa

Viivise

arvestamise

periood

Viivitatud

päevi

Viivis

A05009184

24.01.2005

12 062,42

25.01.2005

kuni

06.12.2007

1031

4 027,15

A05029797

25.02.2005

12 055,44

26.02.2005

kuni

06.12.2007

1000

3 931,40

A05049099

24.03.2005

12 054,62

25.03.2005

kuni

06.12.2007

3 843,75

A05072443

19.04.2005

2 950

20.04.2005

kuni

06.12.2007

922,21

Kokku

12 724,51

Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja viivisenõude summas 12 724,15 krooni.

Kokkuvõttes tuleb lugeda kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele kuuluvaks 39 122,48 krooni

võlgnevuse ja 12 724,15 krooni viiviste katteks, kokku seega 51 846,99 krooni.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

TsMS § 173 lõike 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lõige 4

sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi

menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse.

TsMS § 163 lõike 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes

osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta

menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt,

aga tunduvalt alla poole nõudest, ei ole õiglane jätta menetluskulusid poolte kanda võrdsetes

osades. Seetõttu tuleb menetluskulud jätta 51 846,99 /217 479,38 × 100 = 24 % ulatuses kostja ning

76 % ulatuses hageja kanda.

Kohtunik