3-09-1715/22 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. september 2009, Tallinn

Haldusasja number

3-09-1715

Haldusasi

N. L. kaebus Kodakondsus- ja Migratsiooniameti

29.07.2009 ettekirjutuse nr 1016069418 tühistamiseks

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 21. septembril 2009

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: N. L.;

Vastustaja: Kodakondsus- ja Migratsiooniamet;

Esindaja: Marika Kasak.

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Saata kohtuotsuse elektrooniline ärakiri kaebuse esitajale ning vastustajale. Kohtuotsuse

kinnitatud paberärakiri on soovi korral võimalik saada Tallinna Halduskohtu kantseleist.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioon-

kaebus

vahetult

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HKMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Põhja regionaalosakonna Tallinna migratsioonibüroo

(edaspidi KMA) tegi 29.07.2009 N. L.le ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1016069418.

Ettekirjutuse kohaselt on N. L. kohustatud lahkuma Eesti Vabariigist 59 päeva jooksul, kuid

mitte hiljem kui 26.09.2009. Ettekirjutus kuulub sundtäitmisele alates 27.09.2009.

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

2. Kaebaja selgitab esiteks, et lahkumisettekirjutuse tegemisel ei ole KMA arvestanud kaebaja

sidemeid Eestiga ja lahkumisettekirjutuse mõju. Otsuses puuduvad ka KMA kaalutlused,

kuidas ettekirjutus mõjutab kaebaja olukorda ja tervist ning mis juhtub kaebajaga, kui ta

välismaalaste seaduse nõudeid järgides lahkub Eestist ilma sugulaste ja tuttavate toetuseta.

Kaebaja selgitab, et jääb arusaamatuks, kuidas realiseeruks tegelikkuses kaebaja Eestist

väljasaatmine, kuna kaebajal on kõik sidemed ainult Eestiga. Kaebajal ei ole võimalik tagasi

pöörduda kodakondsusriiki, kuna elab Eestis viimased 10 aastat. Eestiga on tihedalt seotud ka

kaebaja eraelu. Lahkumisettekirjutuse tegemine on sekkumine kaebaja eraellu, mis on

vastuolus põhiseaduse (edaspidi PS) § 26 ja Euroopa inimõiguse ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni (edaspidi EIÕK) art 8 põhimõtetega ning rikub PS §-i 16 ning EIÕK artiklit 3.

3. Kaebaja asus Eestisse elama 1999. aastal koos oma abikaasa O. L.ga, keda KMA pidas

Eesti sünnijärgseks kodanikuks. 2003. aastal tunnistati abikaasa Eesti pass kehtetuks ja sellest

ajast elab kaebaja Eestis ilma seadusliku aluseta ning kehtiva isikut tõendava dokumendita.

2003. aastal taotles kaebaja tähtajalist elamisluba välislepingu alusel, KMA seda ei andnud ja

Riigikohtu 18.06.2009 otsusega haldusasjas nr 3-3-1-42-09 jäeti tema kaebus elamisloa

andmisest keeldumise tühistamiseks rahuldamata. Sellest tulenevalt on kaebaja Ukraina

kodanik, kuid samas puudub tal selles riigis elukoht ja sidemed. Eestis on kaebajal loodud

kõik vajalik elamiseks: kaebajal on olemas püsiv sõpruskond, vajalik elamiskoht ning

kindlustusleping, mis tagab tema haigusest või vigastusest tingitud ravikulude tasumise Eestis.

4. Kaebaja rõhutab, et tema kuulumine Ukraina kodakondsusesse on ebaselge. KMA pole

arvestanud, et selles küsimuses on vastuolud. Riigikohus leidis, et kaebajal on Ukraina

kodakondsus, kuid Ukraina saatkonnas Tallinnas keelduti kaebajale igasuguste dokumentide

vormistamisest kuni õigusliku staatuse seadustamiseni Eestis, sh keelduti kaebajale Ukrainasse

tagasi pöördumise tunnistuse andmisest. Seetõttu taotles kaebaja juba 2008. aastal KMA-lt

tagasipöördumise õigusega ajutise reisidokumendi väljastamist, kuid KMA keeldus. Kaebaja

taotlus jäeti rahuldamata ka vaidemenetluses. Kaebaja oli seetõttu sunnitud korduvalt

pöörduma Ukraina saatkonna poole, selgitamaks välja Ukraina kodakondsusesse kuulumise

asjaolusid. Ukraina konsulaarametnik selgitas, et nimetatud menetlus võib kesta aastaid,

mistõttu on kaebaja poolt võimatu vaidlustatud ettekirjutuse täitmine. Kaebajal puuduvad

igasugused isikut tõendavad dokumendid ja reisidokument ning tal ei ole võimalik neid ka

kuskilt saada. Kuna nii KMA kui ka Ukraina saatkond on keeldunud dokumentide

väljastamisest, on arusaamatu ja kummaline nõuda kaebajalt Eestist lahkumist. Kaebaja leiab,

et käesoleval hetkel võib teda pidada kodakondsuseta isikuks. Vastavalt Ukraina

kodakondsuse seadusele kaotas kaebaja õiguse Ukraina kodakondsusele seoses Eesti passi

andmisega. Kaebaja külastas Ukrainat lühiajaliselt ajal, mil talle oli välja antud Eesti kodaniku

pass, omades selleks vastavat Ukraina viisat. Ukrainas koheldi kaebajat võimude poolt Eesti

kodanikuna. Kaebaja lisab, et KMA poolt Eesti kodaniku passi tühistamise tulemusena jäi

kaebaja Eestisse elama kodakondsuseta isikuna. Esitatud elamisloa taotlust menetles KMA

kuus aastat.

5. Kaebaja märgib teiseks, et arusaamatu ja väär on lahkumisettekirjutuses toodud väide, et

kaebaja viibib Eestis ebaseaduslikult alates 25.09.2007. Kaebaja pass tunnistati kehtetuks juba

16.10.2003 ning sellest ajast alates ei olnud kaebajal kehtivat elamisluba Eestis viibimiseks.

Sellest hoolimata pidas KMA kaebajat legaalselt Eestis viibivaks välismaalaseks kuni

25.09.2007, kui juba kolmandat korda lükati tagasi 17.12.2003 esitatud elamisloa taotlus.

Lisaks väljastas 2006. aastal vastustaja kaebajale ajutise reisidokumendi tagasipöördumise

õigusega. Isikut tõendavate dokumentide seaduse (edaspidi ITDS) § 29 lõike 3 kohaselt

võidakse anda ajutine reisidokument Eestis viibivale välismaalasele ühekordseks Eestist

lahkumiseks ja siia tagasipöördumiseks, kui tal puudub kehtiv reisidokument ja tal ei ole

õigust saada välismaalase passi. Kaebajale jääb eeltoodust tulenevalt arusaamatuks, millisel

alusel on KMA jõudnud seisukohale, et kaebaja viibib Eestis ebaseaduslikult alates

25.09.2007.

6. Kaebaja leiab, et vastustaja on teinud ilmse diskretsiooniveaga otsuse, rikkudes põhiõigusi

ja halduse üldiseid põhimõtteid. Kaebaja leiab, et rakendatud abinõuga on motiveerimatult

riivatud kaebaja PS § 16 kohast elementaarset õigust elule. Motiveerimata haldusakt on

õigusvastane, kuna pole võimalik kontrollida, miks ja millisel õiguslikul ja faktilisel alusel on

haldusakt antud. Käesoleval juhul on kaebaja jaoks elulise tähtsusega haldusakti jäetud

faktilised asjaolud täielikult tuvastamata.

7. Kaebaja lisab, et kuna akt seadustab tema saatmise Ukrainasse, on põhjust arvata, et see

toob kaasa EIÕK art 3, ÜRO piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust

alandavate

kohtlemis-

ja

karistamisviiside

vastase

konventsiooni

(edaspidi

ÜRO

konventsioon) art 3 nimetatud tagajärje. Kaebaja märgib, et PS § 16 tagab igaühe õiguse elule,

kuid Ukrainasse saatmine seab ohtu kaebaja elu. Kaebaja ei ole selles riigis elanud juba

kümme aastat, tal puudub selles riigis sissekirjutus ning isikut tõendavad dokumendid, samuti

puudub elukoht Ukrainas ning passi puudumise tõttu pole kaebajal võimalik Ukrainas elamut

soetada. Ilma isikuttõendava dokumendita on kaebajal ka oht sattuda Ukraina miilitsa omavoli

ohvriks. Kaebaja märgib, et eeltoodud põhjustel rikub vaidlustatud akt tema õigusi.

8. On selge, et otsuse tegemisel ei võetud arvesse väga olulisi asjaolusid, näiteks kaebaja

kaitsmist väärivaid isiklikke sidemeid Eestiga, väljasaatmise tagajärgi kaebaja elule ja tervisele,

väljasaatmise võimalust ning muid asjassepuutuvaid kaalutlusi. Kaebaja leiab sellest lähtuvalt,

et tema suhtes kohaldati Eesti seaduste nõudeid ebaõigesti ja ebaseaduslikult ning palub

KMA 29.07.2009 ettekirjutus nr 1016069418 tühistada.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

9. Vastustaja märgib esiteks, et väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi VSS)

§ 2 lõige 1 keelab välismaalasel viibida Eestis seadusliku aluseta ning välismaalasel peab olema

Eestis viibimiseks seaduslik alus. Vastustaja leiab, et hindas asjaolusid ja tõendeid kogumis ja

vastastikuses seoses piisava põhjalikkusega, mille tulemusena vormistas N. L.le 29.07.2009

ettekirjutuse Eestist lahkumiseks 59 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 26.09.2009. Kui

isikul on temast sõltumatuid mõjuvaid põhjuseid Eestist lahkumise edasilükkamiseks, saab

haldusorgan neid isiku taotlusel arvestada lahkumisettekirjutuse sundtäitmisele pööramisel.

KMA leiab, et kaebaja sidemed Eestiga ei ole käesoleval juhul selliseks mõjuvaks põhjuseks,

mis tingiks lahkumisettekirjutuse tegemata jätmise.

10. 26.03.2008 esitas N. L. KMA-le ajutise reisidokumendi taotluse. Taotluse menetlemise

käigus teostati päring Ukraina saatkonda isiku kodakondsuse täpsustamiseks. Ukraina

Suursaatkonna Eestis 28.04.2008 vastuskirjas KMA-le kinnitatakse, et saatkond tegi

järelepärimise Ukraina pädevatele organitele ja sai vastuse, et N. L. on Ukraina kodanik.

Lähtuvalt Ukraina saatkonna vastusest teavitas KMA isikut, et isikul seadusliku aluse

puudumisel riigis viibimiseks saab KMA väljastada ajutise reisidokumendi tagasipöördumise

õiguseta. Isik esitas 05.06.2008 kirjaga KMA-le vastuväited ja soovis ajutist reisidokumenti

tagasipöördumisõigusega. KMA 29.08.2009 otsusega nr 20081260 keelduti isikule ajutise

reisidokumendi väljastamisest IDTS § 23 lõike 1 ja § 29 lõike 3 alusel.

11. Kaebaja märkis, et olukord tema kuulumisega Ukraina kodakondsusesse on ebaselge ja

ettekirjutuse tegemisel pole vastustaja selles küsimuses olevatele vastuoludele tähelepanu

pööranud. Vastustaja selgitab, et palus 22.06.2007 kirjaga kaebajal esitada dokumentaalsed

tõendid Ukraina kodakondsusesse mittekuulumise kohta ja teatas, et tähtajaks vastamata

jätmisel lähtutakse olemasolevatest andmetest, ehk sellest, et N. L. on Ukraina kodanik.

Kaebaja teatas 22.07.2007 vastuses, et püüab välja selgitada oma õiguslikku staatust Ukrainas.

Kaebaja ei ole vastustajale esitanud dokumente selle kohta, et ta ei ole Ukraina kodanik,

samuti ei nähtu, et isikul oli takistusi Ukraina kodakondsuse omamist või puudumist

kinnitavate tõendite hankimisel. Ukraina Suursaatkond teatas 21.04.2008 kirjas KMA-le, et N.

L. pöördus 18.07.2005 Ukraina saatkonna poole oma kodakondsuse küsimuses ja isikut on

teavitatud tema kuuluvusest Ukraina kodakondsusesse. Ka Riigikohtu halduskolleegium

märkis oma 18.06.2009 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-42-09, et KMA-l oli kirjeldatud olukorras

alus käsitada N. L.t Ukraina kodanikuna.

12. Vastustaja selgitab, et lahkumisettekirjutus on Eestis seadusliku aluseta viibivale

välismaalasele võimalik jätta tegemata vaid juhul, kui isikule tuleks VSS § 9 lõike 1 alusel teha

seadustamisettekirjutus. Käesoleval juhul VSS § 9 lõige 1 ei kohaldu, kuna kaebaja pidi olema

teadlik sellest, et Eestisse elama jäämiseks tuleb tal taotleda seaduses ettenähtud korras

elamisluba ning ta pidi oma elu korraldamiseks arvestama Eestisse ebaseaduslikult elama

jäämise tagajärgedega. Kuna kaebaja ei kuulu isikute ringi, keda võib kohustada oma Eestis

viibimist seadustama, oli KMA kohustatud tegema kaebajale VSS §-s 7 ja §-s 11 sätestatud

korras ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, sest VSS § 7 lõige 1 on imperatiivne norm, mis ei

anna KMA-le kaalutlusõigust. Seega pole kaebaja viited eraelu puutumatuse rikkumisele ning

Eestist lahkumise võimatusele lahkumisettekirjutuse õiguspärasuse kontrollimisel asjakohased.

13. Vastustaja leiab, et vaidlustatud ettekirjutus ei riku käesoleval juhul N. L. õigust era- ja

perekonnaelu puutumatusele. N. L. viidatud konventsiooni sätted iseenesest ei taga kaebajale

õigust Eestisse elama asuda. Põhiseadusega sätestatud õigus perekonnaelule hõlmab isiku

võimalust elada Eestis koos oma perega legaalselt. Riigikohtu halduskolleegiumi 22.06.1999

määruses haldusasjas nr 3-3-1-27-99 on märgitud, et õigusest perekonnaelule ei tulene riigi

kohustust anda välismaalasele elamisluba igal juhul. Samuti ei tulene Põhiseadusest ning

konventsioonist isiku subjektiivset õigust Eestisse elama jääda. KMA märgib, et N. L. poolt

esitatud ja haldusmenetluses kogutud andmetest ei nähtu, et N. L.l oleks Eestis seaduslikult

elavaid perekonnaliikmeid, mistõttu jääb KMA-Je arusaamatuks, keda N. L. oma kaebuses

perekonnana käsitleb ning mil viisil saab KMA 29.07.2009 ettekirjutus nr 1016069418 rikkuda

N. L. õigust perekonnaelu puutumatusele.

14. Konventsiooni art 3 sätestab, et kedagi ei tohi piinata ega ebainimlikult või alandavalt

kohelda ega karistada. KMA hinnangul on meelevaldne käsitleda kaebajale ettekirjutuse

tegemist Eestist lahkumiseks riigi poolse piinamise, alandava kohtlemise või karistusena.

Ettekirjutus Eestist lahkumiseks tehakse välismaalastele, kellele on keeldutud elamisloa

andmisest ning kes ei vasta riigis viibimiseks seaduses sätestatud tingimustele. Asjaolu, et N.

L. tähtajalise elamisloa saamiseks välismaalaste seaduses sätestatud tingimustele ei vasta ning

temale on koostatud lahkumisettekirjutus, ei tähenda, et KMA on rikkunud kaebaja õigusi,

mis tulenevad konventsiooni art 3. N. L.l ei ole Eestis seaduslikult elavaid sugulasi, mistõttu ei

saa lahkumisettekirjutuse tegemata jätmine tuginedes art 3 ja 8 olla põhjendatud. KMA

märgib, et N. L. on 28.01.2009 haldusasjas nr 3-07-2421 toimunud Tallinna Ringkonnakohtu

istungil märkinud, et teda peab majanduslikult üleval tema Araabia Ühendemiraatides elav

poeg, mistõttu on KMA seisukohal, et vastavat abi võib N. L. poeg isikule osutada ka juhul,

kui N. L. Eestist lahkub. Kuigi väidetavalt on N. L. kaotanud kõik sidemed oma

kodakondsusjärgse riigiga ning isikul puudub elukoht Ukrainas, on N. L.l võimalik

võõrandada Eestis asuv kinnisvara ning soetada omale korter Ukrainas.

15. Asjaolu, et N. L. saabus Eestisse ja sai siin pettuse teel Eesti kodaniku staatuse ning rajas

kodu, ei anna talle õigust Eestisse jäämiseks. Aluseta ning põhjendamata on N. L. väide, et tal

puudub võimalus asuda elama Eestist väljapoole. N. L.l on võimalik elada Ukrainas. KMA on

seisukohal, et N. L. väide, et ta on eelpoolnimetatud riigist välja kirjutatud ega oma seal

elamispinda, ei oma tähtsust, kuna kaebajal on võimalik elamispind soetada. Omandiõiguse

käsutamisel võivad Eestist lahkumisel kaasneda küll ebamugavused, kuid selline olukord on

tingitud N. L. tegevusest ega saa olla lahkumisettekirjutuse tegematajätmise aluseks.

16. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja tagasipöördumine oma kodakondsuse järgsesse riiki ei

ole välistatud. Tallinna Ringkonnakohus on 18.05.2007 otsuses haldusasjas nr 3-05-1223

õigesti märkinud, et elukoha puudumine kodakondsusjärgses riigis ei takista kaebajal sinna

tagasi pöördumist. Kaebajal on võimalik võõrandada Eestis soetatud eluase ja vara ning

korraldada oma era- ja perekonnaelu taas kodakondsusjärgses riigis. Lisaks eeltoodule peab

KMA vajalikuks märkida, et N. L. ei ole esitanud haldusorganile tõendeid, millest nähtuks, et

kaebaja on loobunud Ukraina kodakondsusest. Asjaolu, et kaebajal ei ole võimalik Ukrainasse

elama asuda, ei ole tuvastamist leidnud. Eeltoodust lähtuvalt leiab KMA, et kaebajal on

võimalik tagasi pöörduda Ukrainasse. N. L. ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et tema

elu ja tervis oleks tema kodakondsusjärgses riigis ohustatud, samuti ei ole kaebuse esitaja

tõendanud, et Eestist lahkudes ei ole tal võimalik elama asuda kodakondsusjärgsesse riiki, kus

ta enne Eestisse saabumist elas.

17. N. L. poolt viidatud EIÕK sätted iseenesest ei taga isikule õigust asuda elama teise riiki.

Rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt on igal riigil õigus otsustada välismaalaste riiki

sisenemine, nende sealviibimine ja riigist väljasaatmine. Samuti ei anna põhiseadus

välismaalasele põhiõigust elada Eestis ja jääda Eestisse elama. ÜRO Inimõiguste

ülddeklaratsiooni artikli 12 ja 13 tähtsamaid põhimõtteid on see, et isik peab riigis viibima

seaduslikult. Isikul ei ole õigust vabalt sõita teise riiki ja tal ei ole õigust riigis ilma seadusliku

aluseta viibida. Seda, kas kaebajale tuleb anda tähtajaline elamisluba, lähtudes tema

perekonna- ja eraelu puutumatusest, ning millised on Eestist lahkumise tagajärjed kaebaja

jaoks, hinnatakse tähtajalise elamisloa taotluse lahendamise menetluses. Kaebuse esitaja ei ole

tõendanud haldus- ega kohtumenetluses oma Eestist lahkumise võimatust, seetõttu leiab

KMA, et N. L.l on võimalik tagasi pöörduda oma kodakondsusjärgsesse riiki. Ka põhiseadus

ei anna välismaalasele põhiõigust elada Eestis ja jääda Eestisse ebaseaduslikult elama.

Vastustaja märgib, et peab oluliseks kaebaja seaduserikkumise lõpetamiseks kaebaja poolt talle

vormistatud lahkumisettekirjutuse täitmist ning Eestisse saabumist peale selleks vastava

seadusliku aluse saamist. Vastustaja palub eeltoodust tulenevalt jätta kaebus rahuldamata.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

18. Kohus, hinnanud kõiki poolte esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis ja

vastastikuses seoses, leiab, et kaebus on tõendamata, põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata.

Menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda. Kohtu põhjendused on

järgmised.

19. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibib Eestis käesoleval hetkel ebaseaduslikult. Pooled ei

vaidle ka selle üle, et kaebaja pass tunnistati kehtetuks valeandmete esitamise tõttu. Pooled

vaidlevad eelkõige selle üle, kas lahkumisettekirjutus on motiveerimata ning kas haldusaktis

on jäetud tuvastamata faktilised asjaolud, mis on kaebaja jaoks elulise tähtsusega. Pooled

vaidlevad ka selle üle, kas kaebaja väljasaatmine Ukrainasse seab ohtu tema elu. Kohus lisab,

et asjaolude selgitamiseks käsitleb kohus lühidalt ka teisi asjas esitatud väiteid.

20. Kuna kaebaja väitis kaebuses, et tema kuulumine Ukraina kodakondsusesse on ebaselge,

peatub kohus esiteks sellel väitel. Kohus märgib kaebaja kodakondsuse osas, et kohtule

esitatud Ukraina konsuli 21.04.2008 kirja kohaselt on N. L.l Ukraina kodakondsus. Kaebaja

selgitas istungil, et ei ole varasemalt konsuli kirja näinud ega sellega tutvunud. KMA ei olnud

tõesti kirja oma vastusele lisanud ja esitas selle alles kohtuistungil. Kohus märgib aga, et

kuivõrd ka Riigikohtu halduskolleegiumi 18.06.2009 otsuse haldusasjas 3-3-1-42-09 punktis

25 käsitletakse nimetatud tõendit ja ka selles asjas oli kaebajaks N- L., on ebatõenäoline, et

kaebuse esitaja selle kirjaga tutvunud ei olnud. Kaebuse esitaja sai tutvuda kirjaga istungil ja

esitada sellele oma vastuväited. Ukraina konsul märkis kirjas, et Ukraina kodakondsusest

vabastamine saab toimuda kodakondsusest väljaastumise või kodakondsuse kaotamise

tagajärjel. Kuna kaebaja ei olnud teadlik oma kodakondsusest, ei saanud kaebaja seega ka

kodakondsusest välja astuda või kodakondsust kaotada. Kuna mõlemad eeldavad

kodakondsust omava isiku tegevust (avalduse esitamist või teise riigi kodakondsuse saamist),

ei pea kohus selles olukorras, kus isik ei olnud oma kodakondsusest teadlik, tõenäoliseks, et

peale Ukraina konsuli 21.04.2008 kirja on olukord muutunud. Seega tuleb isikut jätkuvalt

käsitleda Ukraina kodanikuna.

21. Kohus peab ebatõenäoliseks ka Ukraina miilitsa omavoli olukorras, kus tegemist on

Ukraina kodanikuga. Kaebaja ei ole näidanud, millistel põhjustel ta üldse sellise omavoli

ohvriks peaks langema ja kuidas see mõjutab väljasaatmisettekirjutust. Ukraina on rahumeelne

piirkond, seal ei ole sõjaolukorda ega erilisi relvastatud konflikte, seega ei saa väita, et kaebaja

elu oleks seatud ohtu tema väljasaatmisega kodakondsuse järgsesse riiki. Kaebaja poolt

viidatud PS § 16 sätestab seejuures isiku subjektiivse õiguse elule, millele vastab riigi kohustus

mitte võtta inimese elu. Väljasaatmisettekirjutuse näol ei ole aga tegemist haldusaktiga, mis

võiks viia selle põhiõiguse rikkumiseni. Ettekirjutuse täitmisel kuulub kaebaja väljasaatmisele

ning kaebaja saab oma elu jätkata kodakondsusjärgses riigis. Kaebaja on viidanud ka EIÕK

artiklile 3, mis sätestab, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega

karistada. Kaebaja pole näidanud, et teda oleks piinatud või ebainimlikult ja alandavalt

koheldud ja karistatud. Jääb ebaselgeks, miks kaebaja peab sellist olukorda võimalikuks oma

kodakondsusjärgses riigis. Kaebaja näol ei ole tegemist pagulasega ega kurjategijaga, kes oleks

oma kodumaal tagaotsitav. Puudub mistahes põhjus arvata, et kaebuse esitaja oleks Ukraina

võimude poolt tagaotsitav, tagakiusatud või muul põhjusel võimudega konfliktis. Kohus

nõustub seetõttu vastustajaga, et kaebaja pole tõendanud, et tema elu oleks ohustatud

kodakondsusjärgsele maale väljasaatmisega. Kohus mõistab ka, et kaebaja ei nõustu

lahkumisettekirjutusega ning see põhjustab talle hingelisi üleelamisi, kuid seda ei saa käsitleda

piinamisena või alandava kohtlemisena EIÕK artikli 3 mõttes.

22. Kaebaja märkis kaebuses, et jääb arusaamatuks, millisel alusel on ettekirjutuses leitud, et ta

viibib Eesti Vabariigis ebaseaduslikult alates 25.09.2007, kui tema pass tunnistati kehtetuks

juba 16.10.2003 ning sellest ajast alates ei ole kaebajal kehtivat elamisluba Eestis viibimiseks.

Kohus peab vajalikuks selles osas kaebajale selgitada, et ettekirjutuse kohaselt esitas kaebaja

taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks 17.12.2003 ning KMA tegi keelduva otsuse

24.09.2007. KMA keelduv otsus jäeti Riigikohtu 18.06.2009 otsusega jõusse, ning kaebaja

loeti seega ebaseaduslikult riigis viibivaks järgmisest päevast peale keelduva otsuse tegemist, st

alates 25.09.2007. VMS § 51 on sätestatud välismaalase Eestis viibimise seaduslikud alused.

Käesoleval juhul ei nähtu aga kaebusest ega ka asja materjalidest, et kaebaja suhtes oleks peale

passi kehtetuks tunnistamist kohaldunud mõni nendest alustest. Arvestades, et KMA on

märkinud ebaseadusliku Eestis viibimise ajaks alates 25.09.2007, võiks aluseks pidada VMS

§ 51 lõiget 2, mille kohaselt on välismaalase viibimine Eestis seaduslik tema taotluse

läbivaatamise ajal, kui välismaalane on taotlenud elamisloa kehtivusajal Vabariigi Valitsuse

kehtestatud korras elamisloa pikendamist või alalist elamisluba. Samas ei taotlenud kaebaja

elamisluba kehtiva elamisloa omamise hetkel, vaid kaks kuud peale passi kehtetuks

tunnistamist. Kohus leiab, et asja materjalidest tulenevalt viibib kaebaja Eestis ebaseaduslikult

alates 16.10.2003. Kohus on seisukohal, et kaebaja ebaseaduslikult Eestis viibitud aja pikkus ei

puuduta siiski siinjuures lahkumisettekirjutuse õiguspärasust.

22. Kohus märgib, et kaebaja poolt esitatud elamisloa taotlus on lõplikult lahendatud

Riigikohtu halduskolleegiumi 18.06.2009 otsusega asjas 3-3-1-42-09. Kuigi kaebajal on õigus

esitada elamisloa taotlus muudel alustel, ei nähtu kohtule käesoleval hetkel aluseid taotluse

rahuldamiseks. Samas ei ole kuidagi takistatud ega välistatud kaebaja poolt välisriigis esitatava

elamisloa taotluse menetlemine ja positiivne lahendamine. Eestis puuduvad kaebajal

lähisugulased, kaebajal ei ole Eestis ülalpeetavaid, samuti ei pea kaebajat ülal keegi Eestis elav

lähikondne, kaebaja abikaasa ja poeg on Eestist lahkunud. Kaebaja ei tööta Eestis, seega

puuduvad ka tööalased sidemed. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole seega rikutud kaebaja

PS § 26 ja EIÕK art 8 kohast õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele. Kaebaja kinnitas

kohtuistungil, et tema poeg töötab hetkel Gruusias, teisi lähedasi sugulasi tal ei ole ning Eestis

on ainult sõpruskond. Kohus on seisukohal, et ainuüksi sõpruskonna omamine Eestis ei

välista siit lahkumist ega muuda lahkumisettekirjutust ebaproportsionaalseks. Põhjendamata

on kaebaja väide, et haldusaktis on jäetud tuvastamata kaebaja jaoks elulise tähtsusega

faktilised asjaolud. Kaebaja on kaebuses tuginenud peaasjalikult vaid sõpruskonna

olemasolule Eestis, kuid sellist sidet ei saa pidada mõjuvaks põhjuseks, mis muudaks

võimatuks kaebaja väljasaatmise. Seejuures on kaebaja säilitanud oma õiguse eraelu

puutumatusele ning kohtu hinnangul ei ole seda riivatud. Isegi käesoleval hetkel, mil kaebaja

suhtes on antud lahkumisettekirjutus, ei ole piiratud kaebaja liikumisvabadust ega teisi kaebaja

õigusi.

23. Kohus nõustub vastustajaga selles, et VSS § 7 lõige 1 ei anna KMA-le

lahkumisettekirjutuse tegemisel kaalutlusõigust. N. L.l puudub siiani alus Eestis viibimiseks

ning KMA oli kohustatud tegema kaebajale ettekirjutuse Eestist lahkumiseks. Kinnisvara

omamine Eestis või mitteomamine Ukrainas ei oma lahkumisettekirjutuse tegemisel tähtsust.

Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et KMA 29.07.2009 ettekirjutus nr 1016069418 on

õiguspärane ja kaebus tuleb jätta rahuldamata.

24. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei taotlenud menetluskulude väljamõistmist, seega tuleb menetluskulud jätta poolte

endi kanda.

Kadriann Ikkonen

kohtunik