3-05-389/79 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Lilianne Aasma, Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht

21. september 2009. a, Tallinn Haldusasja number 3-05-389 Haldusasi Ermo Vilba ja Helle Viitkari kaebused Tallinna Linnavalitsuse 01.12.1999 korralduse nr 7496-k tühistamiseks Menetlusosalised Kaebuse esitajad – Helle Viitkar (esindaja Üllar Viitkar) ja Ermo Vilba Vastustaja – Tallinna Linnavalitsus, esindaja Kaarel Berg Kolmandad isikud – Katrin Soika (esindaja Erkki Soika), Liidia Savastejeva, Sergei Petrov, Maret Rääbis, Klara Beketova, Hedy Rebane (Eha Rebase õigusjärglane), esindaja adv Edith Sassian, Vaike Vester Swedbank Liising AS, esindaja Sirje Saan Krediidipanga Liisingu AS, esindaja Piret Mäeots Järvo Vildersen, Raivo Vildersen, Ülo Vildersen ja Valve Vildersen (Harald Vilderseni õigusjärglased), Uno Vildersen Menetluse alus ringkonnakohtus Helle Viitkari apellatsioonkaebus Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 25. aprilli 2008. a otsus Asja läbivaatamise kuupäev

27. august 2009

RESOLUTSIOON

Jätta Helle Viitkari apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 25. aprilli 2008. a otsus haldusasjas nr 3-05-389 muutmata.

Mõista Helle Viitkarilt välja menetluskulud Katrin Soika, Hedy Rebase, Sergei Petrovi, Liidia Savastejeva, Klara Beketova ja Maret Rääbise kasuks igaühele 2 006 (kaks tuhat kuus) krooni.

EDASIKAEBAMISE KORD

3-05-389 2(11) Käesoleva otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse teatavakstegemisest. Kassatsioonitähtaeg lõpeb 21. oktoobril 2009. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole halduskohtumenetluse seadustiku § 54 lg 2 ja § 59 lg 2 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 21.09.1998 otsusega nr 10212 loeti Tallinnas, Xxxxxxxx xx xx, endisel kinnistul nr xxxx asunud ehitised ja krunt omandireformi objektiks. Komisjon tuvastas, et ehitised on natsionaliseeritud Tallinna Linna Majade Natsionaliseerimise Komisjoni 07.04.1941 otsusega ja maa Riigivolikogu 23.07.1940 deklaratsiooniga. Uno Vildersen, Harald Vildersen ja Asta Vilba tunnistati selle vara suhtes õigustatud subjektideks.

Ajavahemikul 18. veebruarist kuni 16. detsembrini 1997 oli linn erastanud Xxxxxxxx xx elamus asuvad eluruumid ja sõlminud üürnikega ostu-müügilepingud.

2. Tallinna Linnavalitsuse 01.12.1999 korraldusega nr 7496-k jäeti rahuldamata U. ja H. Vilderseni ja A. Vilba taotlused Xxxxxxxx xx xx asuva elamu tagastamise kohta, põhjendusega, et vara ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul.

Selles järelduses tugines korraldus AS Kommunaalprojekt ekspertarvamusele T-300-99 (ekspert

J. Takjas), kus leiti, et endisel kinnistul nr xxxx paiknenud puitpüstplankseintega ja kivitrepikojaga kahekorruseline elamu hävis Tallinna pommitamise ajal märtsis 1944 tulekahju tagajärjel, säilisid üksnes kivist keldrikorrus raudbetoonvahelaega ja kivitrepikoda. Aastatel 1949-1951 elamu taastati, tehes sellele täiendava pealeehitise mansardkorruse näol. Eksperdi hinnangul oli Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) alates 02.03.1997 kehtinud redaktsiooni §

12 lg 8 p-de 1 ja 2 kohaselt ehitise jääkväärtus taastamistööde tõttu kasvanud enam kui ¾ õigusvastaselt võõrandatud vara jääkväärtusest (ehitise kui terviku osas 344 %, elamu osas 350 %).

3. Tallinna Halduskohtu 18.01.2001 otsusega haldusasjas nr 3-284/2001 rahuldati E. Vilba ja H. Viitkari kui A. Vilba nõudeõiguse pärijate kaebus ja tühistati Tallinna Linnavalitsuse 01.12.1999 korraldus nr 7496-k.

Riigikohtu 24.05.2005 otsusega nr 3-3-3-1-05 rahuldati Xxxxxxxx xx xx korteri nr xx omaniku Eha Rebase kohtuvea parandamise avaldus ja tühistati Tallinna Halduskohtu 18.01.2001 otsus haldusasjas nr 3-284/2001 ning saadeti asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule.

Tallinna Halduskohtu 14.03.2006 otsusega nr 3-05-389 rahuldati E. Vilba ja H. Viitkari kaebus ja tühistati Tallinna Linnavalitsuse 01.12.1999 korraldus nr 7496-k.

Tallinna Linnavalitsuse ja kolmandate isikute S. Petrovi, K. Soika, K. Beketova, L. Savastejeva ja E. Rebase apellatsioonkaebuste alusel tühistas Tallinna Ringkonnakohus 15.12.2006 otsusega Tallinna Halduskohtu 14.03.2006 otsuse ning saatis asja uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Ringkonnakohus leidis, et halduskohus ei selgitanud välja kolmanda isikuna menetlusse kaasatud ja xx.xx.xxxx surnud Harald Vilderseni õigusjärglast ega kutsunud viimast kohtuistungile, mistõttu tegi kohus otsuse isiku suhtes, keda seaduse nõuete kohaselt kohtuistungile ei kutsutud (HKMS § 45 lg 1 p 2). Samuti rikkus halduskohus menetlusnorme sellega, et HKMS § 16 lg 2 nõudeid eirates ei kogunud tõendeid omal algatusel, mistõttu on jäänud välja selgitamata tõendite olemasolu, mis viitavad vara õigusvastasele võõrandamisele

3-05-389 3(11) halduskohtu otsuses märgitust tunduvalt hiljem, 07.09.1944. Samuti on halduskohus, leides, et vaidlustatud haldusakti aluseks olev ekspertarvamus ei vasta Vabariigi Valitsuse 25.11.1997 määrusega nr 220 kinnitatud „Ehitise endisel individualiseeritaval kujul hindamise korra ja metoodika“ (edaspidi Määrus nr 220) sätetele, jätnud tähelepanuta, et selle põhjendusega ei saa 01.12.1999 korraldust tühistada, kui vara oleks tulnud jätta seaduse kohaselt tagastamata, mida oleks võimalik selgitada välja ka kohtumenetluse käigus täiendava ekspertarvamuse alusel.

4. Kaebuse esitajate väited 01.12.1999 korralduse nr 7496-k õigusvastasuse kohta on kokkuvõtlikult järgmised:

1) Riigikohtu 28.02.1997 lahendi nr 3-3-1-3-97 kohaselt tuleb ehitise individualiseeritaval kujul säilimise tuvastamiseks ORAS § 12 lg 8 p 1 (enne 02.03.1997 kehtinud redaktsioonis) järgi ehitise võõrandamise aegset põhiotstarbel kasutatavat kubatuuri võrrelda praeguse kubatuuriga ja ei oma tähtsust, et ehitise põhiotstarbeline kubatuur vahepeal hävis. Selles lahendis anti selgitus taastamistööde tõlgendamiseks ning et vaidlusaluse elamu puhul oli tegemist taastamistöödega, mitte uue ehitise ehitamisega, näitab ka ekspertiisi lisadena toodud Tallinna TSN TK 04.07.1945 otsus hoonete taastamisele andmise kohta ning sama organi 07.04.1949 korraldus nr 254-k, mis räägib samuti taastamisest. Ka ekspert tunnistab ekspertarvamuses nr T- 300-99, et hoone taastati 1949. a olemasolevale vundamendile hoone endises mahus. Täiendavalt mansardkorruse näol 1951. a tehtud pealeehitis on ainus vaidlusalusele ehitisele väärtust lisav asjaolu ning ekspert oleks pidanud oma lõpphinnangus näitama, mil määral on ehitise jääkväärtus selle uuenduse tõttu kasvanud. Määruse nr 220 sätete kohaselt on kaks ajamomenti, mida ehitise väärtuse muutumise kindlakstegemisel arvestada tuleb, ehitise õigusvastase võõrandamise hetk ning ORAS jõustumine ehk käesoleval juhul 07.04.1941 ja 20.06.1991. Ekspertarvamuses T-300-99 ei ole ekspert neid ajamomente võrrelnud, vaid on lähtunud märtsis 1944 toimunud Tallinna pommitamise järgsest olustikust, võrreldes pommitamises säilinud vara kubatuuri taastatud hoone kubatuuriga ning sellest arvutanud ehitise jääkväärtuse muutumise. Seega ei vasta ekspertarvamus T-300-99 määruse nr 220 p-dele 15 ja 16. ORAS § 12 02.03.1997 järgsest redaktsioonist järeldub, et kui ümberehituse mõiste ei hõlma hävinud hoone taastamistöid, ei saa taastamistöid hõlmata ka peale-, allavõi juurdeehituse ega ka kapitaalremondi mõiste. Kui ORAS enne 02.03.1997 kehtinud redaktsiooni kohaselt ei omanud tähtsust, et ehitise põhiotstarbeline kubatuur vahepeal hävis, võib järeldada, et seaduse loogika ei ole ehitise väärtuse muutumise kindlakstegemise võrdlemisaegade suhtes muutunud. Seega tulnuks ehitise väärtuse muutumise kindlakstegemisel lähtuda ehitise võõrandamisaegse ja ORAS jõustumisaegse väärtuse võrdlemisest, jättes tähelepanuta, et ehitis vahepeal hävis;

2) Ka kohtumenetluse käigus vastustaja esitatud Finantsplaneerimise OÜ ekspert T. Rattaseppa ekspertarvamused (TR 980/2006 ja TR 980-1/2008) ei vasta määruse nr 220 p-dele 15 ja 16, sest osas, kus hinnatakse hoone säilivust 02.03.1997 jõustunud ORAS § 12 redaktsiooni järgi, ei ole väärtuse muutumise kindlakstegemisel samuti lähtutud ehitise võõrandamisaegse ja ORAS jõustumise aegse väärtuse võrdlusest. Osas, milles hinnatakse ehitise säilivust ORAS § 12 enne 02.03.1997 kehtinud redaktsiooni kohaselt, pole ekspertarvamused kooskõlas kehtiva õigusega. Kuna käesolevas menetluses ei ole kohus ehitise väidetava 07.09.1944 võõrandamise aja osas tõendeid veel hinnanud, siis ei saa ekspertarvamust nr TR 980-1/2008 väärtuse hindamisel arvestada. Ka see töö ei vasta määrusele nr 220, samuti pole kaebajaid informeeritud selle ekspertarvamuse tellimisest ja ekspertiisi läbiviimise ajast. Uusi ekspertarvamusi ei saa arvestada veel ka seetõttu, et need ei ole vastavalt Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p-le 27 linnavalitsuse poolt kinnitatud;

3) Kolmandate isikute väide ehitise õigusvastasest võõrandamisest 07.09.1944 ei ole tõendatud. Kohtule esitatud kinnistusraamatus olevad omanikukirjad ei ole notariaalselt kinnitatud ega

3-05-389 4(11) tõendatud ärakirjad nagu seda nõudis Eesti, Läti ja Leedu kindralkomissari piirkonna eraomanduse uuesti jaluleseadmise määruse Esimene teostamismäärus 27.02.1943. Seega tehti kinnistusraamatusse sissekanne dokumentide alusel, mis ei vastanud sel ajal kehtinud korrale;

4) Kuigi elamus asuvatel korteritel on omanikud, on võimalik elamu kaebajatele tagastada, sest kõik omanikud ei ole heausksed ja linnal on võimalik tsiviilkohtumenetluse kaudu tunnustada ostu-müügilepingute tühisust.

5. Tallinna Halduskohtu 25.04.2008 otsusega jäeti kaebused rahuldamata. Kummaltki kaebuse esitajalt mõisteti K. Soika, H. Rebase, S. Petrovi, L. Savastejeva ja K. Beketova kasuks igaühele 2908,70 krooni ja M. Rääbise kasuks 1003 krooni. Põhjendused:

1) H. Vilderseni õigusjärglane Järvo Vildersen teatas 02.07.2007 kohtule, et ta ei soovi asuda õigusjärglasena käesoleva asja menetlusse;

2) Käesolevas asjas ei pidanud Tallinna Linnavalitsus juhinduma Riigikohtu 28.02.1997 otsusest haldusasjas nr 3-3-1-3-97, sest vaidlus puudub selles, et käesolevas asjas tuleb juhinduda alates 02.03.1997 kehtima hakanud ORAS § 12 lg 8 redaktsioonist ja määrusest nr 220, Riigikohtu viidatud lahendis aga käsitleti vara säilivust enne 02.03.1997 kehtinud ORAS § 12 lg 8 p 1 redaktsiooni järgi;

3) Kuni 02.03.1997 kehtinud ORAS § 12 lg 8 p 1 järgi loeti ehitised endisel individualiseeritud kujul säilinuks, kui nende põhiotstarbel kasutatav kubatuur pole ümberehituste tõttu suurenenud või vähenenud mitte rohkem kui poole ulatuses võõrandamisaegse kubatuuriga võrreldes. 02.03.1997 jõustunud ja vaidlustatud korralduse vastuvõtmise ajal kehtinud ORAS § 12 lg 8 p-d

1 ja 2 sätestasid: „Vara loetakse endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui vara kuju, väärtus ja suurus ei ole oluliselt muutunud, arvestades, et ehitis loetakse endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui ehitise väärtus ei ole kapitaalremondi või ümber-, peale-, allavõi juurdeehituse tõttu kasvanud rohkem kui ¼ võrra. Ehitist ei loeta endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui ehitise väärtus on kapitaalremondi või ümber-, peale-, allavõi juurdeehituse tõttu kasvanud vähemalt ¾ võrra“. Seega ei olnud enne 02.03.1997 võimalik vara säilivust hinnata vara väärtuse abil ja ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise tuvastamiseks tuli võrrelda ehitise võõrandamise aegset põhiotstarbel kasutatavat kubatuuri praeguse kubatuuriga ning ei omanud tõepoolest tähtsust, et ehitise põhiotstarbeline kubatuur vahepeal hävis. Alates 02.03.1997 kehtiva ORAS § 12 lg 8 redaktsioonist aga järeldub, et õigusvastaselt võõrandatud ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise kindlakstegemiseks tuleb ehitise juures tehtud paranduste/uuenduste tõttu lisandunud väärtust võrrelda ehitise kui terviku jääkväärtusega hindamise ajal. See järeldub ka määruse nr 220 p-st 3, mis sätestab, et ehitise hindamise eesmärk on välja selgitada, millisel määral on õigusvastaselt võõrandatud ehitise jääkväärtus paranduste/uuenduste tõttu kasvanud. Määruse nr 220 p 21 sätestab, et ehitise säilinud väärtusele vastava mõttelise osa suuruse arvutamise aluseks on ehitise jääkväärtuse osa ja paranduste/uuenduste jääkväärtuse osa, mis kokku moodustavad varalise terviku (100%). Seega tuli käesolevas asjas ehitise säilivust hinnata vara väärtuse abil, mitte aga võrrelda ehitise võõrandamise aegset põhiotstarbel kasutatavat kubatuuri praeguse kubatuuriga. Vara väärtuse abil hindamine tähendab aga rahalise väärtuse kasutamist ehk rahaliselt hinnatavad on hoone konstruktiivelemendid. Samuti on rahaliseks väärtuseks teisendatav hoone kubatuur;

4) Määruse nr 220 p 15 alap 4 järgi peavad ekspertarvamuses olema ühe osana järeldused arvutustulemuste kohta, milles näidatakse, mil määral on ehitise jääkväärtus paranduste/uuenduste tõttu kasvanud ning olenevalt paranduste/uuenduste ulatusest ka ehitise säilinud jääkväärtuse ja paranduste/uuenduste jääkväärtuse mõtteliste osade suurused. Vaidlustatud korralduse aluseks

3-05-389 5(11) olev ekspertarvamus ei vasta määruse nr 220 p-des 3 ja 15 sätestatud nõuetele, sest ekspertarvamuses ei ole märgitud, millisel määral on Xxxxxxxx xx xx ehitise jääkväärtus paranduste/uuenduste tõttu kasvanud ja kui suure osa selle ehitise puhul moodustab kapitaalremondi või ümber-, peale-, allavõi juurdeehituse tõttu lisandunud väärtus ehitise koguväärtusest;

5) Õige pole kaebajate väide, et kohtumenetluse käigus tellitud Finantsplaneerimise OÜ ekspertarvamusi nr TR 980/2006 ja TR 980-1/2008 ei saa arvestada põhjusel, et need pole linnavalitsuse poolt kinnitatud. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p-st 27 ei nähtu, et eksperthinnangu kinnitamine peab toimuma mingi haldusaktiga. Kinnitamine võib seisneda ka eksperthinnangu suulises aktsepteerimises. Kuna ekspertiisi teostamiseks sõlmiti osaühingu ja linnavalitsuse vahel 21.04.2006 töövõtuleping, puudub kohtul alus arvata, et linnavalitsus, esitades kohtule taotluse ekspertarvamuste asja juurde võtmiseks, ise nendega ei nõustunud. Samuti ei ole ekspert teostanud ekspertiisi kahel korral. Ekspertarvamustest nähtub, et ekspertiisi objekti kohapealne paikvaatlus toimus 14.06.2006 ja kaebajad olid sellest teadlikud;

6) Ekspertarvamuses TR 980/2006, kus loeti ehitise õigusvastase võõrandamise ajaks 07.04.1941, leiti, et vara väärtus on oluliselt muutunud ja kapitaalremontide, ümber-, peale-, allavõi juurdeehituste jääkväärtus 3 471 000 krooni moodustab 79 % ja õigusvastaselt võõrandatud ehitise jääkväärtus 898 000 krooni moodustab 21 % Xxxxxxxx xx xx ehitise koguväärtusest

4 369 000 krooni (arvamuse VII osa p 7.2). Hinnang on antud lähtudes alates 02.03.1997 kehtivast ORAS § 12 lg 8 redaktsioonist. Seega ei ole Xxxxxxxx xx xx asuv elamu säilinud endisel individualiseeritaval kujul. Eksperdi hinnangu vara säilivusele kuni 02.03.1997 kehtinud ORAS § 12 lg 8 redaktsiooni alusel jätab kohus tähelepanuta;

7) Kuna vara õigusvastase võõrandamise aeg on kindlaks tehtud kehtiva ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 21.09.1998 otsusega nr 10212, ei anna kohus hinnangut kolmandate isikute väitele vara õigusvastasest võõrandamisest 07.09.1944. Samas leiti 10.02.2008 ekspertarvamuses TR 980-1/2008, milles Xxxxxxxx xx xx ehitise õigusvastase võõrandamise ajaks loeti 07.09.1944, et vara väärtus võrreldes ajahetkega 07.09.1944 on oluliselt muutunud ja ehitis ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul;

8) Kuna ORAS § 12 lg 3 p 2 kohaselt ei kuulu omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele, kui see ei ole vastavalt sama paragrahvi 8. lõikele säilinud endisel individualiseeritaval kujul, on Tallinna Linnavalitsuse vaidlustatud korraldus sisuliselt õige;

9) Olenemata Xxxxxxxx xx xx elamu endisel individualiseeritaval kujul säilivusest, ei oleks linnavalitsus saanud kaebajatele vara tagastada tulenevalt ORAS § 12 lg 3 p-st 3, mille kohaselt ei kuulu omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele, kui vara on füüsilise isiku heauskses omandis. Tallinna Kesklinna Valitsuse 04.05.2005 kirjast (II kd, lk 52) nähtub, et Xxxxxxxx xx xx elamus asuvad korterid erastati 1997. a korterite üürnikele ja 2005. a seisuga olid enamuses korterites vahetunud ka omanikud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. Helle Viitkari apellatsioonkaebuses taotletakse halduskohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist samale kohtule uueks arutamiseks. Põhjendused:

3-05-389 6(11) 1) Apellant jääb oma seisukoha juurde, et Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-3-97 toodud seisukohad taastamistööde arvestamise ning ehitise kubatuuri vahepealse hävimise suhtes on kohaldatavad ka ORAS § 12 lg 8 p 2 alates 02.03.1997 kehtiva redaktsiooni tõlgendamisel. Seega tulnuks ehitise väärtuse muutumise kindlakstegemisel lähtuda ehitise võõrandamisaegse ja ORAS jõustumise aegse väärtuse võrdlusest, jättes tähelepanuta asjaolu, et ehitis vahepeal hävis. Kui taastamistöid ei saa arvestada paranduste/uuenduste väärtuseks, jääb uuenduste/paranduste jääkväärtus hinnanguliselt 15-20 % piiresse, mis on vähem kui ¼, seega hoone tuleks tagastada.

2) Ehitise hindamisel kahe ülejäänud kriteeriumi osas (suurus ja kuju) saab ekspertiisist välja tuua, et suurus (kubatuur) on muutunud 13 %, seega mitteoluliselt. Kuju ei muuda oluliselt fassaadil väljaulatuvate osade (erkerite) ärajätmine, akende proportsioonide ja paiknemise väikesed muutused ning ehitise kõrgusjoone kasv 1,1 m võrra seoses mansardkorruse väljaehitamisega. Seega on hoone endisel individualiseeritaval kujul säilinud;

3) Taotlus tuleks lahendada kooskõlas kehtiva õigusega ja linnavalitsuse korraldusele tuleks anda õiguslik hinnang läbi üldaktide, mis kehtisid selle korralduse andmise ajal 01.12.1999. Kohus on otsuses küll leidnud, et vaidlustatud korralduse aluseks olev ekspertarvamus ei vasta määruse nr 220 nõuetele, kuid on jätnud õigusvastase korralduse tühistamata;

4) Nagu vaidlustatud korralduse aluseks olev ekspertiis, ei vasta ka ekspertiisid TR 980/2006 ja TR 980-1/2008 määruse nr 220 nõuetele. Ekspertiisid lähtuvad mitte määruse nr 220 vaidlustatud korralduse aegsest, vaid pärast Vabariigi Valitsuse 18.10.2000 määrusega nr 330 tehtud muudatusi kehtivast redaktsioonist. Apellant kordab samuti väidet, et ehitise säilivuse hindamisel tulnuks võrrelda tema väärtusi 07.04.1941 ning 20.06.1991 seisul;

5) Vara füüsilise isiku heauskses omandis olemist ei saa tõendada halduskohtus, vaid tsiviilkohtumenetluses. Heausksusega ei kaitsta omandamist omandireformi käigus avaliku võimu akti alusel ega ka pärimise teel (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-108-01). ORAS § 18 lg-st 1 ja EES § 3 lg 5 p-st 4 tulenes keeld erastada õigusvastaselt võõrandatud eluruume, mille tagastamiseks või kompenseerimiseks on esitatud ettenähtud korras avaldus, kuni tagastamise küsimuse lahendamiseni või õigustatud subjekti notariaalselt tõestatud allkirjaga kirjaliku loobumiseni vara tagastamise nõudest. Sätete eesmärgi – vältida tehinguid, millega kaasneks õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise võimatus – saavutamiseks näeb seadus ette keelu rikkumise tagajärje – keeldu rikkuvate tehingute kehtetuse;

6) Halduskohus on tõendeid ebaõigesti hinnates järeldanud, et H. Vilderseni õigusjärglus on tuvastatud. H. Vilderseni abikaasa ja 3 poega on kõik tema õigusjärglased. Pärimisregistri andmetel ei ole H. Vilderseni õigusjärglus tänaseni selgunud. Kohus rikkus otsust tehes HKMS § 45 lg

1 p-i 2.

7. Tallinna Linnavalitsus palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

1) Apellandi viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-3-97 olid vaatluse all aastatel 1994 ja 1996 ORAS § 12 lg 8 kuni 01.03.1997 kehtinud redaktsiooni alusel tehtud ekspertiisid. Kohtumenetluse ajal tellitud Finantsplaneerimise OÜ ekspertarvamustes hinnati ehitise säilivust ka selle redaktsiooni alusel, et kontrollida, kas võivad esineda alused ehitise tagastamiseks selle redaktsiooni alusel. Kuna põhikonstruktsioonid on asendatud 61 % ehk rohkem kui pooles ulatuses (kui lähtuda ehitise võõrandamise ajast 07.09.1944 siis 379 % ulatuses), ei ole ehitis ka selle ORAS redaktsiooni järgselt säilinud;

3-05-389 7(11) 2) Et korraldus ei kuulu ainuüksi AS Kommunaalprojekt ekspertarvamuse puudulikkuse tõttu tühistamisele, tuleneb juba käesolevas asjas tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 15.12.2006 otsusest (põhjenduste p 13). Menetlusökonoomika põhimõtte kohaselt tuli haldusasjas kontrollida ehitise säilivust sisuliselt;

3) Väide, et Määruses nr 220 Vabariigi Valitsuse 18.10.2000 määrusega nr 330 tehtud muudatused ei oma tagasiulatuvat jõudu, on asjakohatu. Apellant ei ole välja toonud, samuti ei nähtu ekspertarvamustest, et ekspert oleks järeldusele jõudmisel juhindunud määrusega nr 330 kehtestatud muudatustest, eriti Määruse nr 220 p 16 tühistamisest;

4) Arusaamatu on apellandi väide, et hoone säilivust alates 02.03.1997 kehtinud ORAS redaktsiooni järgi hinnates ei ole väärtuse muutumise kindlakstegemisel lähtutud ehitise võõrandamisaegse ja ORAS jõustumise aegse väärtuse võrdlusest. Ekspertarvamuse TR 980/2006 lk-l 19 on ekspert võrrelnud võõrandatud ehitise jääkväärtust uuenduste ja parenduste jääkväärtusega, leides, et õigusvastaselt võõrandatud ehitise jääkväärtus moodustab 21 % ning uuenduste/parenduste jääkväärtus 79 % koguväärtusest;

5) Käesoleva vaidluse põhiesemeks on ehitise säilimine, mitte vara tagastamata jätmine ORAS §

12 lg 3 p 3 alusel. Samas tuleb märkida, et puudub kohtulahend, milles oleks tuvastatud Xxxxxxxx xx xx elamu erastamistehingute tühisus. Et enamus kortereid on pärast erastamist vahetanud omanikku, on alust järeldada, et käesoleval ajal on korterid isikute heauskses omandis. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-59-02 selgitanud, et halduskohus saab vajaduse korral tsiviilõiguslikesse asjaoludesse selgust tuua. Seetõttu on halduskohus õigesti osundanud, et heauskne omand välistab vara tagastamise kaebuse esitajatele.

8. Kolmandad isikud Sergei Petrov, Katrin Soika, Klara Beketova, Liidia Savastejeva, Hedy Rebane ja Maret Rääbis palusid jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväited:

1) Õige on halduskohtu järeldus, et Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-3-97 toodud seisukohad ei ole kohaldatavad alates 02.03.1997 kehtima hakanud ORAS § 12 lg 8 redaktsiooni suhtes. Viimatinimetatud redaktsiooni kohaselt võrreldakse ehitise endise individualiseeritaval kujul säilivuse kindlakstegemiseks parenduste/uuenduste tõttu lisandunud väärtust ehitise kui terviku jääkväärtusega, mitte kubatuure. Finantsplaneerimise OÜ ekspertarvamustes uuriti ehitise säilivust igakülgselt – nii ORAS kuni 02.03.1997 kui pärast seda kehtinud redaktsiooni alusel ja ka eeldusel, et ehitis võõrandati 07.09.1944. Igal juhul ei ole ehitis säilinud;

2) Korraldus ei kuulu tühistamisele seetõttu, et selle aluseks oli ekslik eksperthinnang. Kohus pidi kontrollima mitte eksperthinnangu õigsust, vaid seda, kas ehitis on endisel individualiseeritaval kujul säilinud;

3) Arusaamatud on apellandi väited Finantsplaneerimise OÜ eksperthinnangute mittevastavusest Määruse nr 220 p-dele 15 ja 16. Mittevastavuse sisu pole apellant selgitanud. P 16 tunnistati kehtetuks Vabariigi Valitsuse 18.10.2000 määrusega nr 330;

4) Käesolevas vaidluses ei pea andma hinnangut korterite erastamise õiguspärasusele. Erastamistehingute vaidlustamine on TsÜS § 146 lg 1 ja võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg 3 kohaselt aegunud;

5) Harald Vildersen ei ole vaidlusalust haldusakti vaidlustanud. Ta oli kaasatud protsessi ebaõigesti ning tulenevalt TsMS § 216 lg-st 5 oleks tulnud ta menetlusest kõrvaldada. Seetõttu ei saa rääkida ka HKMS § 45 lg 1 p 2 nõuete rikkumisest halduskohtu poolt.

3-05-389 8(11)

9. Kohtuistungil palusid kolmandad isikud Vaike Vester, Swedbank Liising AS ja Krediidipanga Liisingu AS jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolmas isik Ülo Vildersen ja kaebuse esitaja Ermo Vilba toetasid apellatsioonkaebust.

Ülejäänud menetlusosalised ei ole apellatsioonkaebuse suhtes ringkonnakohtule seisukohta edastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

10. HKMS § 45 lg 1 p 2 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu lahendi kaebuse ja vastuväidete põhjendustest ja nõudmistest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtusse, kui kohtulahend on tehtud isiku suhtes, keda seaduse nõuete kohaselt kohtusse ei kutsutud. Sellel alusel tühistas ringkonnakohus halduskohtu 14.03.2006 otsuse põhjusel, et halduskohus ei selgitanud välja ega kutsunud kohtuistungile 04.01.2006 surnud kolmanda isiku Harald Vilderseni õigusjärglast.

11. TsMS § 353 lg 1 kohaselt peatub füüsilisest isikust poole surma või juriidilisest isikust poole lõppemise korral üldõigusjärgluse puhul menetlus, kuni seda jätkab poole üldõigusjärglane või menetluse jätkamiseks õigustatud muu isik. Pärija ei ole kohustatud menetlust jätkama enne pärandi vastuvõtmist või vastuvõtmisest loobumiseks ettenähtud tähtaja möödumist.

12. PärS § 4 kohaselt peab pärija pärimiseks pärandi vastu võtma. PärS § 117 lg 1 kohaselt tuleb pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks sama seaduse §-s 118 sätestatud tähtajal esitada notarile avaldus, mille notar tõestab. PärS § 118 lg 1 kohaselt võib notar pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks anda tähtaja, saates selle kohta kirjaliku teate pärima õigustatud isikule või avaldades teadaande ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.

Käesoleval juhul ei ole teada, et notarile oleks esitatud avaldust H. Vilderseni pärandi vastuvõtmiseks ja notar oleks andnud tähtaja pärandi vastuvõtmiseks. PärS § 118 lg 3 kohaselt ei saa pärandit vastu võtta ega sellest loobuda siis, kui pärandi avanemisest on möödunud 10 aastat. See tähtaeg pole veel möödunud. Järelikult ei ole käesoleva hetkeni selge H. Vilderseni pärija ja tema õigusjärglane vara tagastamise nõudeõiguse suhtes.

13. Pole samas mõeldav, et käesoleva haldusasja menetlus peatuks kuni PärS § 118 lg 3 sätestatud tähtaja lõppemiseni seetõttu, et H. Vilderseni vara pärima õigustatud isikud ei astu samme pärandi vastuvõtmiseks. Et menetluse jätkumine ei sõltu ainuüksi üldõigusjärglase tegevusest, näitab ka TsMS § 353 lg 3, mis annab kohtule võimaluse kutsuda õigusjärglast üles jätkama menetlust kohtu määratud tähtaja jooksul ja asja arutamises osalema. Seepärast saab asja menetluse jätkamiseks anda võimaluse menetlusse astumiseks ka isikuile, kes teadaolevalt on õigustatud H. Vilderseni vara pärima.

14. Puuduvad andmed selle kohta, et H. Vildersen oleks järele jätnud testamendi või pärimislepingu. Kuni 01.01.2009 kehtinud pärimisseaduse (PärS, mida 01.01.2009 jõustunud pärimisseaduse § 180 kohaselt kohaldatakse ka H. Vilderseni vara pärimisele) § 11 lg 12 kohaselt on seadusjärgsed pärijad pärandaja abikaasa ja sugulased, viimastest on esimese järjekorra pärijad pärandaja alanejad sugulased.

3-05-389 9(11)

15. Asja uuel läbivaatamisel saatis kohus 18.06.2007 kohtunõude (II kd tl 195) Järvo Vildersenile, paludes tal teatada, kas ta on H. Vilderseni õigusjärglane ja kas ta soovib õigusjärglasena astuda menetlusse, ning esitada pärimisõiguse tunnistuse. Kohus märkis kohtunõudes, et kui õigusjärglasi on mitu, siis tuleks neil samuti oma soovist kohtumenetluses osaleda kohtule teatada ja lisada vastav pärimistunnistus, kui aga H. Vilderseni õigusjärglased ei soovi kohtumenetluses osaleda, siis tuleks ka sellest kohut teavitada. 28.06.2007 kirjaga (III kd tl 1) vastas Järvo Vildersen kohtule, et ei soovi asuda õigusjärglasena kohtumenetlusse.

Ringkonnakohtule teadaolevalt on H. Vilderseni vara, sh ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 21.09.1998 otsusest nr 10212 tulenevat vara tagastamise nõudeõigust, võimalik pärida H. Vilderseni abikaasal Valve Vildersenil ja poegadel Järvo, Raivo ja Ülo Vildersenil.

Tallinna Ringkonnakohtule 07.06.2009 saadetud kirjas (III kd tl 138) kinnitasid Valve Vildersen, Ülo Vildersen ja Raivo Vildersen, et Järvo Vilderseni 28.06.2007 saadetud seisukoht, et ta ei soovi H. Vilderseni õigusjärglasena astuda kohtumenetlusse haldusasjas nr 3-05-389, väljendas ka Valve, Ülo ja Raivo Vilderseni seisukohta kohtumenetlusse mitte astuda.

16. TsMS § 353 lg 3 kohaselt tuleb kutse menetluse jätkamiseks toimetada õigusjärglasele kätte. Sama paragrahvi lg 4 sätestab, et kui üldõigusjärglane lõikes 3 nimetatud juhul kohtuistungile ei ilmu, loetakse väidetav õigusjärglus vastaspoole avalduse alusel tema poolt omaksvõetuks ja asja arutamist jätkatakse. Neist sätetest järelduvalt tuleb üldõigusjärglane kutsuda kohtuistungile sõltumata sellest, kas ta avaldab soovi menetluse jätkamiseks või mitte.

Halduskohus ei ole 25.02.2008 määrusest (III kd tl 43) nähtuvalt saatnud kohtukutset 09.04.2008 kohtuistungile Järvo, Raivo, Ülo ega Valve Vildersenile.

17. Arvestades seda, et Järvo, Raivo, Ülo ja Valve Vildersen ei soovinud H. Vilderseni õigusjärglasena kohtumenetluses osaleda, ning et kohtuotsuse tühistamine ja asja esimese astme kohtule tagasisaatmine riivab käesolevas asjas ebaproportsionaalselt menetlusosaliste õigust õigusemõistmisele mõistliku aja jooksul, ei pea ringkonnakohus võimalikuks HKMS § 45 lg 1 p 2 alusel halduskohtu otsust tühistada.

II

18. Tallinna Linnavalitsuse 01.12.1999 korralduse nr 7496-k õiguspärasus sõltub sellest, kas korralduse esemeks olev ehitis on endisel individualiseeritaval kujul säilinud. Kohtul on kohustus kontrollida, kas korralduse aluseks olev järeldus, et ehitis ei ole säilinud, on õige. Seda ei oleks kohtul võimalik teha, kui tal poleks õigust tugineda muudele tõenditele kui korralduse andmise aluseks olev ekspertarvamus. Tallinna Ringkonnakohtu 15.12.2006 otsuses käesolevas asjas leiti, et ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivust on võimalik välja selgitada ka kohtumenetluse käigus täiendava ekspertarvamuse alusel.

Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ p 27 sätestab tõepoolest, et vallavõi linnavalitsus kinnitab eksperthinnangu vara endisel individualiseeritaval kujul säilivuse suhtes. Kuid mingeid õiguslikke tagajärgi selle nõude eiramise puhuks, sh „kinnitamata“ eksperthinnangu kõlbmatust tõendina, õigusaktid ei sätesta. Finantsplaneerimise OÜ ekspertarvamusi nr TR 980/2006 ja TR 980-1/2008 on kohtul võimalik käesolevas asjas hinnata TsMS § 272 lg 2 alusel kui menetlusosalise poolt kohtule esitatud eriteadmistega isiku arvamust.

3-05-389 10(11)

19. Finantsplaneerimise OÜ ekspertarvamuste nr TR 980/2006 ja TR 980-1/2008 kohaselt ei ole ehitis endisel individualiseeritaval kujul säilinud sõltumata sellest, kas ehitise säilivust hinnata ORAS alates 02.03.1997 kehtiva redaktsiooni ja Määruse nr 220 või ORAS varasema redaktsiooni alusel, ja sellest, kas ehitise võõrandamise ajaks lugeda 07.04.1941 või 07.09.1944.

Ekspertarvamuses nr TR 980/2006, milles lähtuti ehitise õigusvastasest võõrandamisest 07.04.1941, leiti, et Tallinnas Xxxxxxxx xx xx asuva õigusvastaselt võõrandatud ehitise põhikonstruktsioonid on asendatud rohkem kui poole ulatuses (61 %), mistõttu ehitis ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul. Teatavasti sätestas ORAS § 12 lg 8 p 2 enne 02.03.1997 kehtinud redaktsioonis, et ehitist ei loeta endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui kõik põhikonstruktsioonid on asendatud kokku rohkem kui poole ulatuses. Samas ekspertarvamuses leiti, et ehitis ei ole endisel individualiseeritaval kujul säilinud ka siis, kui lähtuda ORAS § 12 lg 8 alates 02.03.1997 kehtivast redaktsioonist, sest vara väärtus on oluliselt muutunud – kapitaalremontide, ümber-, peale-, allavõi juurdeehituste jääkväärtus 3 471 000 kr moodustab 79 % ja õigusvastaselt võõrandatud ehitise jääkväärtus 898 000 kr moodustab 21 % ehitise koguväärtusest 4 369 000 krooni. Teatavasti ei loeta ORAS § 12 lg 8 p 2 02.03.1997 jõustunud redaktsiooni kohaselt ehitist endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui ehitise väärtus on kapitaalremondi või ümber-, peale-, allavõi juurdeehituse tõttu kasvanud vähemalt ¾ võrra.

Ekspertarvamuses nr TR 980-1/2008, milles lähtuti ehitise õigusvastasest võõrandamisest 07.09.1944, leiti, et Tallinnas Xxxxxxxx xx xx asuva õigusvastaselt võõrandatud ehitise põhikonstruktsioonid on asendatud rohkem kui poole ulatuses (379 %) ja ehitise põhiotstarbel kasutatav kubatuur on muutunud rohkem kui poole ulatuses (suurenenud 357 % võrra), mistõttu ehitis ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul. ORAS § 12 lg 8 p 1 sätestas enne 02.03.1997 kehtinud redaktsioonis, et ehitised loetakse endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui nende põhiotstarbel kasutatav kubatuur ei ole ümberehituste tõttu suurenenud või vähenenud rohkem kui poole ulatuses võõrandamisaegse kubatuuriga võrreldes. Samas ekspertarvamuses leiti, et ehitis ei ole endisel individualiseeritaval kujul säilinud ka siis, kui lähtuda ORAS § 12 lg 8 alates 02.03.1997 kehtivast redaktsioonist, sest vara väärtus on oluliselt muutunud – kapitaalremontide, ümber-, peale-, allavõi juurdeehituste jääkväärtus 3 478 000 kr moodustab 80 % ja õigusvastaselt võõrandatud ehitise jääkväärtus 875 000 kr moodustab 20 % ehitise koguväärtusest 4 369 000 krooni.

20. Kaebuse esitajad väidavad eksperthinnangu nr TR 980/2006 vastuolu ORAS § 12 lg 8 p-ga 2 ja Määrusega nr 220 selles, et ehitise 07.04.1991 õigusvastasele võõrandamisele järgnenud perioodil hävinud ehitise taastamistöid ei saa arvestada paranduste/uuenduste väärtusena. See väide on ebaõige. ORAS § 12 lg 8 02.03.1997 järgsest redaktsioonist ega Määrusest nr 220 ei tulene, et ehitise vahepealset hävimist ja taastamistöid ei saa õigusvastaselt võõrandatud ehitise jääkväärtuse ja parenduste/uuenduste jääkväärtuse võrdlemisel arvestada. Riigikohtu lahendis nr 3-3- 1-3-97, millele apellant viitab, leiti, et ORAS § 12 lg 8 p 1 enne 02.03.1997 kehtinud redaktsiooni kohaselt ehitise individualiseeritaval kujul säilimise tuvastamiseks ehitise võõrandamise aegse põhiotstarbel kasutatava kubatuuri praeguse kubatuuriga võrdlemisel ei oma tähtsust, et ehitise põhiotstarbeline kubatuur vahepeal hävis. See seisukoht ei ole mingil moel üle kantav ORAS § 12 lg 8 p-de 1 ja 2 02.03.1997 kehtima hakanud redaktsiooni kohaldamisele, sest seaduse uus redaktsioon lähtub ehitise individualiseeritaval kujul säilimise määratlemisel põhimõtteliselt teistsugustest alustest. Halduskohus on õigesti viidanud sellele, et ORAS § 12 lg 8 p-de 1 ja 2 kohaselt hinnatakse ehitise säilivust võõrandamisaegse ehitise ja parenduste/uuenduste väärtustest, mitte ehitise põhiotstarbel kasutatavast kubatuurist lähtudes.

3-05-389 11(11)

21. Tähtsust ei oma apellandi väide, et ekspertiisid nr TR 980/2006 ja TR 980-1/2008 lähtuvad mitte määruse nr 220 vaidlustatud korralduse aegsest, vaid pärast Vabariigi Valitsuse 18.10.2000 määrusega nr 330 tehtud (29.10.2000 jõustunud) muudatusi kehtivast redaktsioonist.

Kuigi Määruse nr 220 29.10.2000 jõustunud muudatused puudutasid ka sätteid, mis käsitlesid ORAS § 12 lg 8 p-de 1 ja 2 kohaldamist ehitise säilivuse hindamisel (p-d 16-21), ei muutunud ehitise säilivuse hindamise alused sisuliselt – endiselt sõltub see õigusvastaselt võõrandatud ehitise säilinud arvestusliku jääkväärtuse ja parenduste/uuenduste jääkväärtuse suhtest. Kohus märgib, et mõlemates eksperthinnangutes (TR 980/2006 lk 19 ja TR 980-1/2008 lk 20) on ehitise säilivuse arvutuste tulemused toodud välja ka määruse nr 220 enne 29.10.2000 redaktsiooni kohaselt (p-d 16 ja 21), näidates, kui mitu protsenti moodustavad õigusvastaselt võõrandatud ehitise jääkväärtuse ja paranduste/uuenduste jääkväärtuse osad ehitise kui terviku väärtuses (100 %).

22. Eeltoodud põhjendustel ei ole ringkonnakohtul alust ekspertarvamuste nr TR 980/2006 ja TR 980-1/2008 nõuetekohasuses ja järeldustes kahelda. Seega on vaidlustatud korralduse järeldus, et Tallinnas Xxxxxxxx xx xx asuv õigusvastaselt võõrandatud ehitis ei ole säilinud, sisuliselt õige. Seetõttu ei kuulu vara õigustatud subjektidele tagastamisele. Korralduse tühistamiseks puudub alus.

III

23. Käesolevas otsuses toodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 25.04.2008 otsus muutmata. Kohtuotsus jääb muutmata ka menetluskulude väljamõistmise osas.

24. Ringkonnakohtus esitas kolmandate isikute Sergei Petrovi, Katrin Soika, Klara Beketova, Liidia Savastejeva, Hedy Rebase ja Maret Rääbise esindaja taotluse esindajatasu väljamõistmiseks (kogusummas 12 036 krooni) igale esindatavale 2 006 krooni. Kohtukulude nimekirjale lisatud advokaadibüroo 01.07.2008 arvest nr 35, 18.06.2009 arvest nr 30 ja arvetele lisatud maksekorraldustest nähtuvalt on S. Petrov, K. Soika, K. Beketova, L. Savastejeva, H. Rebane ja M. Rääbise käesolevas asjas apellatsiooniastmes need kulud kandnud. HKMS § 92 lg 1 ja lg 7 kohaselt on kolmandatel isikutel õigus nõuda apellandilt menetluskulude väljamõistmist. Taotletud menetluskulude suuruse hindab kohus HKMS § 93 lg 5 mõttes vajalikuks ja põhjendatuks. Seetõttu tuleb taotlus rahuldada. Ringkonnakohtu arvates ei kujune apellandilt menetluskulude väljamõistmine tema suhtes ka ebaõiglaseks (HKMS § 92 lg 10), sest apellant pidi apellatsioonkaebuse esitamisel aru saama, et vaidlusalune ehitis ei ole endisel individualiseeritaval kujul säilinud ja selle tagastamise taotluse rahuldamata jätmine on lõppkokkuvõttes õige.

25. Ülejäänud menetlusosalised ei ole apellatsiooniastme menetluskulude väljamõistmise taotlusi esitanud.

Lauri Madise Lilianne Aasma Ruth Virkus