2-08-19434/54 · Viru Maakohus Narva kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Viru Maakohus Määruse tegemise aeg ja koht

08. september 2009 Jõhvis Tsiviilasja number 2-08-19434 Kohtunik Marge Tamme Tsiviilasi A.L. avaldus vanemlike õiguste äravõtmiseks A.L.´ilt Menetlustoiming Vanema õiguste määramine laste suhtes Kohtuistungi toimumise aeg

19. august 2009 Menetlusosalised ja nende esindajad

Avaldaja: A.L. (IK xxx ) Avaldaja esindaja: D. M. volikirja alusel

Puudutatud isik: A.L. (IK xxx)

Puudutatud isikud: Narva Linnavalitsus Narva Linnavalitsuse sotsiaalabiameti kaudu, keda esindab volikirja alusel O. J.

- A.L. (IK xxx)

- M.L. (IK xxx)

A.L. ja M.L. esindaja Irina Gromtsev advokaadivolikirja alusel RESOLUTSIOON

1. Avaldus rahuldada osaliselt.

2. Võtta ära A.L.´ilt (IK xxx ) vanema õigused alaealise lapse A.L. (IK xxx) suhtes.

3. M.L. (IK xxx) suhtes jätta avaldus rahuldamata.

4. Saata kohtumääruse ärakiri pärast jõustumist Ida-Viru Maavalitsuse Perekonnaseisuosakonnale.

5. Menetluskulud käesolevas tsiviilasjas jätta menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord:

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule (Kalevi 1, Tartu), Viru Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest alates.

ASJAOLUD

14. mail 2008 esitas A.L. avalduse A.L. vastu vanema õiguste äravõtmiseks. 20. mail 2008 võttis kohus avalduse menetlusse ja küsis puudutatud isikult A.L.´ilt seisukohta avalduse kohta. Puudutatud isik esitas selle arvamusena 16.06.2008. Arvamuses nimetab ta avaldust alusetuks ja palub selle jätta rahuldamata.

Avaldaja leiab, et puudutatud isik kuritarvitab vanemaõigusi, kohtleb lapsi julmalt ja avaldab neile kahjulikku mõju. Mõlemal lapsel on stressihäired ja M.L.´il ka muu tervisekahjustus.

A.L. ja A.L. abielu on lahutatud 04. jaanuaril 2008.a. Viru Maakohtus. Hageja A.L. nõudis lahutust ja kostja A.L. oli lahutusega nõus. Pooled jagasid ühisvara ning määrasid laste elukoha ja elatiseraha maksmise kokkuleppel, mille kohus 04.01.08 kinnitas.

Avaldaja on enne kohtusse käesoleva avalduse esitamist pöördunud 03.04.2007; 15.07.2007; 30.08.2007 ja 05.11.2007 Narva Politseiosakonna poole (tl 15-23) A.L. korralekutsumise palvega ja tema suhtes kriminaalmenetluse alustamise palvega, kuna A.L. abielulahutuse protsessi jooksul tarvitas A.L. suhtes vägivalda, ähvardas, solvas ja jälitas teda, lubas ära tappa, ajas lapsi nutma, jättis nad üksinda tsirkusse, karistas vanemat last A.L.e füüsiliselt. A.L. suhtes algatati kriminaalmenetlus. Viru Maakohus tegi 15. juunil 2009 A.L. suhtes süüdimõistva otsuse, milles ta on süüdi tunnistatud KarS § 120 ja 122 järgi ning karistatud kahe aasta vangistusega. Karistust ei pöörata täitmisele kui A.L. 3-aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. A.L. on tema enda sõnul ja kohtute infosüsteemi andmetel kohtuotsuse peale kirjutanud apellatsioonkaebuse, kuid seda ei ole Tartu Ringkonnakohus veel läbi vaadanud. Apellatsioonkaebuse on kirjutanud ka kannatanu A.L..

23. aprillil 2008 kohaldas Viru Maakohus A.L. suhtes ajutist lähenemiskeeldu A.L. ja alaealiste laste M.L. ja A.L. suhtes kogu kriminaalmenetluse ajaks (tl 25). A.L. pöördus laste tervise kaitseks ka SA Narva Haigla psühhoteraapia osakonna poole (tl 28-31).

Tuginedes Perekonnaseaduse § 54 lg 2 küsis kohus Narva Linna Sotsiaalabiametilt, kui kohtuasjas samuti puudutatud isikult, avaldaja avalduse kohta oma arvamust, mille Narva Linna Sotsiaalabiamet andis (tl 48-49).

Vastusest selgub, et Narva Linna Sotsiaalabiamet oli teadlik Luikede perekonna lahkhelidest ning A.L. hüsteerilisest käitumisest. Ka A.L. oli pöördunud Narva Linna Sotsiaalameti poole abielulahutuse protsessis, kuna ta soovis oma lastega kokku saada ja abikaasa püüdis kokkusaamisi takistada.

Kohus määras 27.11.08 lastele A. ja M.L.´ile esindaja riigi õigusabi korras.

Hageja poolt esitatud avalduse lahendamiseks toimus viis kohtuistungit perioodil 28. november 2008 kuni 19. august 2009. Kohus kogus avalikku huvi puudutavas kohtuasjas tõendeid ning võttis tõendeid vastu teistelt menetlusosalistelt.

PUUDUTATUD ISIKUTE SEISUKOHAD

Puudutatud isiku A.L. seisukoht on avaldaja avaldust mitte rahuldada (tl 40-41). Puudutatud isiku Narva Linna seisukoht esindatuna Narva Linna Sotsiaalabiameti poolt on avaldajat toetav (tl 48,49).

Puudutatud isikute - alaealiste laste esindaja vandeadvokaadi vanemabi Irina Gromtsev toetas avaldaja nõuet toimunud kohtuistungitel.

KOHTUISTUNGID

Kohtuistungid toimusid Viru Maakohtu Narva kohtumajas 27.11.08; 29.01.09; 04.03.09;

26.05.09 ja 19.08.09.

27.11.08 kohtuistungil kohus määras tunnistajate ülekuulamise ja tõendite kogumise protseduuri.

29.01.09 kohtuistungil kuulati üle tunnistajad G. B. (tl 116), V. G. (tl 118), N. G. (tl 120), V. D. (tl 122) ja R. S. (tl 124). Kuna kõik avaldaja ja puudutatud isikute soovitud tunnistajad kohtuistungile ei ilmunud, määrati nad ülekuulamisele järgmisel kohtuistungil. Kohus määras kohtuistungite vahelisel perioodil üle kuulata ka puudutatud isikud – alaealised lapsed M. ja A.L..

04.03.09 kohtuistungil kuulati üle tunnistajad S. S., J. M., N. U..

26.05.09 kohtuistungil kohus küsitles menetlusosalisi toimikusse esitatud tõendite osas ning menetlusosalised vastasid üksteise küsimustele. Kohus küsis menetlusosalistelt arvamust asja arutamise lõpetamise kohta. Puudutatud isik A.L. ei olnud lõpetamisega nõus. Kohus lükkas puudutatud isiku A.L. palvel kohtuistungi edasi, et tal oleks võimalik omada kohtuvaidlusteks esindajat, A.L. sõnul ei olevat esindaja saanud käesolevale kohtuistungile hõivatuse tõttu ilmuda.

19.08.09 kohtuistungil võttis kohus asja juurde A.L. suhtes Viru Maakohtu poolt 15.06.09 tehtud jõustumata kohtuotsuse ja lõpetas asja arutamise. A.L. esindajat istungil ei osalenud, ta oli nõus menetluse lõpetamisega ilma esindajata.

ESITATUD DOKUMENDID

Kohtule on esitatud avaldaja poolt koos avaldusega vanemlike õiguste äravõtmiseks A.L.´ilt järgmised dokumendid: - Viru Maakohtu kohtuotsuse ärakiri tsiviilasjas 2-07-9920 A. ja A.L. abielu lahutamise kohta (tl 6, 7); - alaealise A.L. sünnitunnistus ja nimemuutmistunnistus(tl 8, 9); - alaealise M.L. sünnitunnistus (tl 10); - Viru Maakohtu kohtumääruse ärakiri Viru Maakohtu tsiviilasjas 2-07-9920 A.L. ja A.L. kompromissi kinnitamise ja menetluse lõpetamise kohta lastele elatise maksmise küsimuses, laste elukoha kindlaksmääramises, ühisvara jagamises, menetluskulude kandmises (tl 11-12); - A.L. avaldused Narva Politseiosakonnale koos tõlgetega eesti keelde (tl 13-23); - Ärakiri Viru Ringkonnaprokuratuuri 02.04.2008 kirjast Narva Politseiosakonnale nr. VRP-5/08/126 (tl 24);

- Viru Maakohtu kohtumäärus 23.04.08 A.L.´ile ajutise lähenemiskeelu kohaldamiseks M.L.´i, A. L.´i ja A.L.´i suhtes (tl 25-27); - SA Narva Haigla konsultatiivsed otsused A.L. ja M.L. kohta ning saatekirjad (tl 28- 31, tõlge tl 163); - Ida Politseiprefektuuri Narva Politseiosakonna saatekiri Narva Linna Sotsiaalabiametile (tl 42); - Viru Maakohtu kiri psühhiaater dr. E. P. ja vastus (tl 87,92); - Narva linna lasteaia Sipsik tõend 18.11.08 1-19/34 MTÜ-le Lapsele oma kodu (tl 153); - Kodanike kiri AS Glaskek juhatajale (tl 157); - Kiri alaealiste M. ja A.L. vanaemalt R. Sa. MTÜ-le Lapsele oma kodu“ (tl 161,162).

KOHTUMÄÄRUSE PÕHJENDUSED

Kohtule esitatud dokumentidega (tl 6-12) on tõendatud, et A.L. ja A.L. abielu on 04.01.2008 lahutatud. Abielust sündinud lapsed M.L. (sündinud 12.08.2004) ja A.L. (sündinud …) on kohtulikult sõlmitud kokkuleppega määratud elama oma ema A.L. juures.

Viru Maakohtu kohtumäärusega 23.04.2008 (tl 25-27) on A.L. suhtes rakendatud lähenemiskeeld oma lastele Marek ja A.L.´ile ning avaldajale A.L.´ile. Lähenemiskeeld on seatud ajutiselt, so kriminaalasjas kahtlustatava A.L. suhtes kriminaalmenetluse läbiviimise ajaks.

Kriminaalmenetlus käesoleva kohtuotsuse tegemise ajaks lõppenud ei ole, kuna I astme kohtuotsus (tl 196-205 ), milles A.L. on süüdi tunnistatud KarS §120 ja 122 järgi, on edasi kaevatud II kohtuastmesse. Tsiviilasjas otsuse tegemise ajaks ei ole II kohtuastmes kriminaalasja veel läbi vaadatud.

Eesti Vabariigi Põhiseaduse (PS) § 26 näeb ette, et igaühel on õigus perekonna – ja eraelu puutumatusele. PS § 27 järgi on perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all. Vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest.

Kuna A.L. ja A.L. perekond on lagunenud ning A.L. perekonda kuuluvad peale lahutamist A.L. ja A.L. ühised lapsed M.L. ja A.L., peab riik kaitsma seda perekonda tagades perekonna – ja eraelu puutumatuse.

A.L. on püüdnud rikkuda selle perekonna puutumatust ja eraelu, millele viitavad avaldaja A.L. ja tema esindaja poolt kohtule esitatud avaldused, A.L. suulised seletused ja kohtule esitatud ning käesolevas kohtumääruses äramärgitud dokumentaalne materjal. Eraelu puutumatuse rikkumine väljendub A.L. poolt tema tegudes nii oma endise abikaasa A.L. kui laste M.L. ja A.L. suhtes. Kas need teod on aset leidnud ja kas seetõttu tuleks A.L. jätta ilma vanemlikest õigustest oma laste Marek ja A.L. suhtes, peab otsustama kohus arvesse võttes kõiki tsiviilasjas kogutud tõendeid.

Avaldaja esindaja märgib oma kohtukõne alustes (tl 191), et vanemaõiguste äravõtmine on üks äärmuslikest õiguskaitsevahenditest lapse huvide kaitseks. Kohus nõustub avaldaja esindajaga.

Käesolevas tsiviilasjas tuleb vaadelda vanemlike õiguste äravõtmise küsimust eraldi nii M.L. kui A.L. suhtes.

Kohus on ära kuulanud mõlemad alaealised lapsed (tl 165). M.L. ei mäletanud seda aega, kui elas isaga koos. Mäletas seda, kuidas isa venda Allanit karistas ja et ta kartis. Mäletas ka seda, kuidas isa ükskord temal sõrmi murdis ja et ta nuttis. Rohkem M.L. isaga kokkupuudetest ei mäleta.

A.L. mäletas isa. Tal oli hirm isa ees. Ta ütles, et ei taha isaga kohtuda ja seda ka suurte inimeste juuresolekul. Mäletas piisava üksikasjalikkusega üksikuid isa tegusid tema suhtes. Ütles, et isa karistas teda tihti pükste pealt võetud suure rihmaga. Karistamiste põhjused olid lapsele arusaamatud. A.L. nägi ka isa vägivallategusid ema kallal, mida ta ärakuulamisel kirjeldas.

Kohtus üle kuulatud tunnistajad kirjeldavad A.L. käitumist oma laste suhtes erinevalt. Tunnistaja - perearst S. S. andis ütlusi (tl 144), et ei ole märganud laste tervise osas mingeid muutusi peale lahutust, kuid lastepsühhiaater Elvi Pihlau vastusest kohtu kirjale nähtub, et A.L. psüühiline tervis on häiritud: ta on närviline, pisarad on käepärased, närib pidevalt küüsi, on avaldanud elutüdimusmõtteid (tl 92). Marek L. kohta kirjutab arst, et ta on neurotiseerunud, esineb öine voodi märgamine (tl 93). SA Narva Haigla poolt tehtud konsultatiivsed otsused sisaldavad laste tervist ema poolt kirjeldatuna ja lapsed on saadetud saatekirjaga konsultatsiooniks lastepsühhiaatri juurde (tl 28-31; 163, 164).

Kohus leiab, et saatekirjad eriarsti – laste psühhiaatri poole pöördumiseks ei ole tõendid, mis iseendast kinnitavad laste psüühikahäireid. Küll aga tuleb tõendina hinnata laste psüühilist tervist kirjeldavat dr. Pihlau vastust kohtule (tl 92). Kohus teeb siinkohal järelduse, et mõlemal alaealistel lastel – nii M. kui A.L.´il diagnoosis eriarst haigusnähud. Millest need tekkisid ja kas need on põhjuslikus seoses A.L. tegudega oma endise perekonna suhtes, seda selgitavad kohtutoimikus olevad tõendid.

Tõenditeks tsiviilasjas on Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 229 lg 2 järgi ka tunnistajate ütlused ja dokumentaalsed tõendid. Hagita menetluses võib kohus lugeda asjaolude tõendamiseks piisavaks ka menetlusosalise seletuse, mis ei ole antud vande all.

Alljärgnevalt analüüsib kohus tõenditena käsitletavaid tunnistajate ütlusi.

Tunnistaja G. B. on andnud ütlusi, et A.L. on oma vanemat poega ükskord 2007 või 2008 aastal tunnistaja nähes „kiskunud käest“ (tl 116).

Tunnistaja V. D. ütles, et isa tiris ja raputas last, kui laps poest ostu tahtis. Ta oli kuulnud ka,et isa lasteaias last riietades karjub lapse peale ja raputab teda (tl 122).

Tunnistaja R. S., kes on avaldaja ema, andis ütlusi selle kohta, kuidas A.L. käitus lastega. Ta ütles, et oli juhuseid kui lapsed lendasid mööda tuba kui pallid. Kui A. oli paha tuju, siis ta võis lapsi lüüa. Lapsed kartsid isa. Nad nägid skandaale. Lapsed nägid kui isa peksis ema läbi. Tunnistaja ütleb, et on näinud ka lastel verevalumeid ja peksmise jälgi. See oli siis kui nad veel koos elasid (tl 124). Kohtus andsid ütlusi ka A.L. elukaaslane V. G. ja tema tütar N. G. (tl 118,120). V. G. ütles, et oli praktiliselt alati juures kui Aleksei tegeles lastega. Tema juuresolekul vägivalda ei ole olnud. Ta on elanud A.ga koos kaks aastat. Ütles, et isa armastab oma lapsi ja tahab nendega tegeleda, kõige kallim tema elus on tema lapsed.

N. G. ütles, et isa suhtles oma lastega nende ühises kodus, seda oli nii nädala keskel kui nädalavahetuastel. Vahel jäid lapsed ööseks. Tihtipeale ei tahtnud nad ära minna, neil oli lõbus.

Ta ei näinuid, et isa oleks lastele kätega kallale läinud, kuid kuulis mõnikord, et isa kõrgendas häält, kui lapsed liiga palju jooksid.

Tunnistaja J. M. nägi, et A.L. jättis lapsed tsirkusesse üksi (tl 146).

Tunnistaja N. U.kes on MTÜ Lapsele oma kodu keskuse juhataja, teadis anda ütlusi raskuste kohta A.L. ja tema laste kohtumiste organiseerimisel. Ta andis ütlusi, et A.L. ei oska end vaos hoida, nõuab lastega kohtumisi ainult enda soovidest lähtudes, teda lapsed tegelikult ei huvita, teda huvitab ainult endise abikaasa tema juurest äramineku põhjus. Lapsed olevat tunnistajale öelnud, et ei taha minna pühapäeval isa juurde. A.L. olevat ähvardanud sotsiaaltöötajat (tl148).

Käsitledes eelnimetatud tunnistajate ütlusi tõenditena, teeb kohus järelduse, et A.L. võis oma lastega käituda erineval moel. Ta võis olla armastav ja hoolitsev isa (tl 118,120), kuid samas tasakaalutu psüühikaga ainult endale mõtlev isik, kellele on lahutamisprotsessis abikaasast ja tülid temaga mõjunud sedavõrd, et tema käitumine on muutunud süüliseks (tl 116, 122, 124, 146, 148).

Kohus ei kahtle ühegi tunnistaja ütluse tõepärasuses, samuti A.L. ja teiste menetlusosaliste poolt antuid seletuste tõepärasuses, mille nad on andnud avaldustes ja kohtuistungitel. Tunnistaja N. U. ütlused (tl 148) võivad olla mõjustatud A.L. poolt sotsiaaltöötaja ähvardamisest ja tema vaoshoidmatust käitumisest, mis ei tähenda seda, et ta oma lastest tegelikult ei hooli.

Kohus märgib, et Perekonnaseaduse (PKS) § 54 lg 1 kohaselt saab kohus ühe vanema nõudel võtta vanemalt ära vanema õigused, kui vanem kohtleb last julmalt (PKS § 54 lg 1 p 3) või avaldab lapsele muul viisil kahjulikku mõju (PKS § 54 lg 1 p 4).

Tunnistajate ütlustega ja laste ärakuulamisega (tl 165) on leidnud tõendamist faktid, et A.L. peksis oma vanemat poega A.L.´i püksirihmaga, tarvitas füüsilist vägivalda laste ema A.L. suhtes poegade Allan ja M.L. nähes, sundis A.L.´i sügisel minema külma veega jõkke palli järele, hoidis lapse pead külma vee kraani all, ähvardas pere koera rõdult alla visata, raputas ja tiris A.L.e. A.L. kartis oma isa, ta ei saanud aru, mille eest isa teda karistas. A.L. hirm isa vastu on säilinud, ta ei taha temaga kohtuda ka vanema inimese juuresolekul (tl 165).

Kohus leiab, et lapse heaolu ja turvatunde huvides peab laps olema kindel, et temaga juhtunu seoses isa vägivallaga ei korduks. See saab toimuda ainult juhul, kui isalt võetakse tema suhtes ära vanemaõigused. Ei avaldaja ega puudutatud isikud ei ole leidnud, et mõni teine abinõu kaitseks lapse turvatunnet sama efektiivselt kui seda on vanemlike õiguste äravõtmine.

A.L. ei arvestanud laste huvidega Narva Linna Sotsiaalabiosakonna poolt korraldatud isa ja laste kohtumiste reeglitest kinnipidamisel. Ta leidis, et võib lastega kohtuda temale sobival ajal, (tl 148) milline arusaam on väär ja egoistlik. A.L. juba oli kohtus kokkuleppeliselt jätnud lapsed ema juurde, millega pidanuks hiljem arvestama (tl 11, 12). Kõiki neid asjaolusid arvesse võttes saab ka kohus rakendada ainult äärmuslikku abinõud – võtta A.L.´ilt ära vanemlikud õigused lapse A.L. suhtes tuginedes PKS § 54 lg 1 punkidele 3 ja 4.

M.L. suhtes tuleb avaldaja avaldus jätta seetõttu rahuldamata, et M.L. suhtes ei ole tema isa tarvitanud vägivalda sedavõrd lapsele ohtlikul viisil, et ta tuleks jätta ilma vanemlikest õigustest. Ainuüksi need faktid, et isa olevat Marekil ükskord sõrmi väänanud (ta oli siis 3- aastane), ei saa olla vanemlike õiguste äravõtmise põhjuseks. Kohtul ei ole võimalik kindlaks teha kuidas see väänamine toimus ning kas isa tekitas lapsele tahtlikult valu.

M.L.´il oma ea tõttu ei saanud veel tekkida sügavat ja kauakestvat hirmu isa ees nagu seda on tema vennal A.L.´il. Nagu M.L. ärakuulamisel ütles (tl 165), ei mäleta ta oma isa peaaegu üldse.

Kuigi isa jättis M.L.´i oma vanema vennaga ükskord omapead tsirkuseetendusele, mis on kahtlemata vastutustundetu, ei ole tuvastatav, et isa ei oleks lastele tsirkuseetenduse lõppedes järele tulnud. Isa hindas valesti laste ealist valmidust olla etendusel ilma täiskasvanud saatjata.

M.L. kahtlematult nägi tema peres toimuvat isa vägivallatsemist, kuid tema mälust on need sündmused haavataval moel kustunud.

Kohtutoimikusse on A.L. lepinguline esindaja lisanud kirja (tl 157), millel ei ole käesoleva kohtuasja lahendamisel otsest tõenduslikku tähendust. See viitab ainult A.L. käitumishälvetele abielulahutuse perioodil. A.L. ja tema laste suhteid see kiri ei kajasta.

PKS § 50 lg 4 ütleb, et vanem ei või oma õigusi teostada vastuolus lapse huvidega. Kohus ei näe ette olukorda, kus A.L. teostaks tulevikus oma õigusi M.L. huvidega vastuolus. Ka juhul kui A.L. süüdistus KarS § 120 ,122 järgi jääb apellatsiooniastmes jõusse ja ta saab oma tegude eest karistatud, tuleb anda lapse bioloogilisele isale võimalus tõestada seda, et ta suudab olla hea lapsevanem.

A.L. suhtes ei saa kohus teha teistsugust otsust kui vanemlike õiguste äravõtmine, sest lapse psüühikale on isa teod jätnud sellise negatiivse jälje, mis vanemlike õiguste mitte äravõtmisel võiksid ohustada lapse tervist ja arengut. Eeldatavalt hakkaks isa taotlema oma õigust kohtuda lapsega, kes teda kardab. Lapse psüühika saaks järjekordselt häiritud.

Tuginedes TsMS 463 lahendab kohus asja määrusega ning tuginedes PKS § 54 lg 1 p 3 ja 4 määrab kohus avaldaja avalduse osaliselt rahuldada – ära võtta A.L.´ilt vanemlikud õigused tema poja A.L. suhtes.

M.L. suhtes jätta avaldaja avaldus rahuldamata.

Kohus selgitab A.L.´ile, et tuginedes Perekonnaseadusele § 55 lg 1 isik, kellelt on ära võetud vanema õigused, kaotab lapse suhtes kõik õigused. Tuginedes PKS § 55 lg 2 eestkosteasutus võib lubada isikule, kellelt on ära võetud vanema õigused, kokkusaamist lapsega, kui see ei avalda lapsele kahjulikku mõju. PKS § 55 lg 3 sätestab, et vanema õiguste äravõtmine ei vabasta vanemat lapse ülalpidamiskohustusest.

Tuginedes PKS § 56-le võib kohus vanema õigused isiku nõudel, kellelt vanema õigused on ära võetud, taastada, kui laps ei ole lapsendatud ja kui isik suudab vanema õigusi nõuetekohaselt täita. Sellesse protsessi tuleb kaasata ka eestkosteasutus arvamuse andmiseks.

Menetluskulud jäävad menetlusosaliste A.L. ja A.L. endi kanda, sest kulud olid mõlemal poolel (mõlemal on osalenud kohtus esindajad) ja avaldus rahuldati osaliselt.

Marge Tamme Kohtunik /allkiri/

Ärakiri õige Nooremreferent Alla Kuzmina

Tartu Ringkonnakohus 24.mail 2010.a. otsustas:

1. Tühistada Viru Maakohtu 19.08.2009 määrus osas, millega avaldaja avaldus jäeti osaliselt rahuldamata. Teha selles osas uus määrus, millega avaldus rahuldada.

2. A. L. ja A. L. ning M. L. esindaja I. G. määruskaebused rahuldada.

3. Aleksei L. määrsukaebus jätta rahuldamata.

4. Lugeda kohtulahendi resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

4.1. Avaldus rahuldada.

4.2. Võtta ära A. L.lt (ik xxx) vanema õigused alaealiste laste A. L. (ikxxx) ja M. L. (ik xxx) suhtes.

Jätta menetlusoslaiste kantud kulud nii maakohtus kui ringkonnakohtus A. L. kanda.

Kohtuotsus jõustus 15.juunil 2010.a. Ringkonnakohtu määrusega.

Nooremreferent A. Kuzmina