3-08-2042/31 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viive Ligi, Virgo Saarmets ja Silvia Truman

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. juuli 2009, Tallinn

Haldusasja number

3-08-2042

Haldusasi

Elvi Maripuu kaebus Salme Vallavolikogu 15.09.2008 ot-

suse nr 37 tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks

vaadata kaebaja 10.06.2008 taotlus uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja – Elvi Maripuu, esindaja v.adv. Silja

Holsmer

Vastustaja – Salme Vallavolikogu, esindaja v.adv. Kersti

Põld

Kolmas isik – Solar Invest OÜ, esindaja v.adv. Martin

Triipan

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 05.01.2009 otsus

Menetluse alus ringkonnakoh-

tus

Elvi Maripuu apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

6. juuli 2009

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Elvi Maripuu apellatsioonkaebus.

2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 05.01.2009 kohtuotsus ja teha asjas uus otsus.

Rahuldada Elvi Maripuu kaebus ja tühistada Salme Vallavolikogu 15.09.2008 otsus nr 37

ning kohustada Salme Vallavolikogu Elvi Maripuu 10.06.2008 ettepanekut käesoleva koh-

tuotsuse põhjendusi arvestades uuesti läbi vaatama.

3.Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates ring-

konnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest, so hiljemalt 10. augustil 2009. Kassatsioon-

kaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või

teised menetlusosalised ei ole HKMS § 54 lg 2 ja § 59 lg 2 kohaselt avaldanud soovi kohtuistun-

gist osa võtta.

3-08-2042

2(12)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Salme Vallavolikogu 19.09.2005 otsusega nr 32 kehtestati Salme vallas Imara külas asuva

Kadakaranna kinnistu detailplaneering.

2. Elvi Maripuu esitas 08.05.2008 Tallinna Halduskohtule kaebuse Salme Vallavolikogu

19.09.2005 otsuse nr 32 tühistamiseks ning koos kaebusega taotluse kaebetähtaja ennistamiseks.

Tallinna Halduskohtu 29.08.2008 määrusega haldusasjas nr 3-08-901 jäeti kaebuse esitamise

tähtaeg ennistamata ning lõpetati haldusasja menetlus. Tallinna Ringkonnakohtu 16.02.2009

määrusega jäeti halduskohtu määrus muutmata ning Riigikohus jättis 30.04.2009 määrusega

ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse menetlusse võtmata.

3. E. Maripuu esitas 10.06.2008 Salme Vallavolikogule taotluse Kadakaranna kinnistu detail-

planeeringu ja selle kehtestamise otsuse seadusega kooskõlla viimiseks. Taotluse kohaselt ei

kaasatud E. Maripuud naaberkinnistu omaniku ja huvitatud isikuna detailplaneeringumenetlusse,

rikkudes sellega menetlusnõudeid ning jättes erinevate isikute huvid kaalumata. Kadakaranna

kinnistu asub Natura 2000 võrgustiku alal ning kinnistule elamupiirkonna rajamine võib omada

sellele piirkonnale olulist mõju, mistõttu oleks tulnud läbi viia keskkonnamõju strateegiline hin-

damine. Vallavolikogu ei ole keskkonnamõju strateegilist hindamist läbi viinud ega analüüsinud

selle läbiviimise vajadust. Samuti on Kadakaranna kinnistule rajatud massiivsed mereni ulatuvad

kuivenduskraavid alandanud veepinda E. Maripuu kinnistul paiknevas Konnaaugu tiigis ning

Tümina maaüksusel, mis on viinud madalsoo fauna hukkumiseni. Magistraalkraavid on kaevatud

läbi ajalooliselt ja looduslikult väärtuslike Tümina kinnistu koosseisu kuuluvate tiikide, läbi on

lõigatud nende kallastel kasvavate puude juured ning hävitatud täielikult haruldane looduskesk-

kond. Detailplaneering on vastuolus Salme valla ranna-alade osaüldplaneeringuga, mis samuti

näeb ette keskkonnamõjude hindamise, millest on võimalik loobuda vaid keskkonnamemoran-

dumi alusel kooskõlastatult keskkonnateenistusega. Vastav keskkonnamemorandum puudub.

Keskkonnaministeeriumi asekantsleri kiri ei asenda keskkonnateenistuse kooskõlastust. Detail-

planeering ei sisalda üldplaneeringu muutmise ettepanekut. Planeeringuotsuses puuduvad igasu-

gused motiivid ning viited muule dokumendile, millest võiks otsuse motiive leida. Detailplanee-

ring sisaldab eksitavat infot ja on ebaselge.

4. Salme Vallavolikogu 15.09.2008 otsusega nr 37 lükati E. Maripuu taotlus tagasi. E. Mari-

puu huvi viia detailplaneeringu kehtestamise otsus õigusaktidega kooskõlla ei kaalu üles Kada-

karanna kinnistu omaniku OÜ Solar Invest huvi otsuse kehtimajäämiseks. E. Maripuu pole näi-

danud, mil moel riivab detailplaneeringu kehtestamise otsus tema kui eraisiku huve. Kraavide

kaevamise tõttu tema omandi väidetav kahjustamine ei tulene detailplaneeringust, millega ei ole

kuivenduskraavide rajamist kavandatud. Planeeringumenetluse ajal E. Maripuu planeeringule

vastuväiteid ei esitanud. Kohalik omavalitsus ei pidanud detailplaneeringu menetlemisel lähtuma

keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadusest (KeHJS § 56 lg 4), kuna see

seadus jõustus 03.04.2005, detailplaneering algatati aga 29.09.2003 ja kehtestati 19.09.2005.

Kavandatava arenduse ja keskkonnakaitse omavahelist sobivust on hinnanud Keskkonnaminis-

teerium, kes on kohaliku keskkonnateenistuse suhtes kõrgemalseisva organina pädev asutus.

Planeeringu menetlemisel on hinnatud kavandatava tegevuse mõju keskkonnale, detailplaneerin-

gu kohaselt säilitatakse olemasolev looduslik keskkond maa-ala kruntimise ja hoonestamise käi-

gus maksimaalselt, planeeringuga on kehtestatud keskkonnakaitselised tingimused. Planeeringu

sisu on piisavalt selge ja kooskõlas maakatastriseadusega. Detailplaneeringu kehtestamisest on

möödunud juba 3 aastat. OÜ Solar Invest ostis kinnistu 2007. a teadmisega, et selle suhtes on

olemas kehtestatud planeering, mida ei ole vaidlustatud. See teadmine lõi talle õiguslikult kaits-

tava usalduse, et planeeringus lubatut on võimalik realiseerida, ning äriühing on planeeringu alu-

3-08-2042

3(12)

sel alustanud katastritoiminguid. Planeeringu muutmine või kehtetuks tunnistamine riivaks tema

usalduse kaitset.

5. E. Maripuu esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Salme Vallavolikogu 15.09.2008 otsuse

nr 37 tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks vaadata kaebaja 10.06.2008 taotlus uuesti

läbi. Põhjendused:

1) Kaebaja on Kadakaranna kinnistuga vahetult piirneva Tümina kinnistu kaasomanik ning

talle kuulub Kadakaranna kinnistu läheduses asuv Välja kinnistu. Suvel on tema elukohaks Ka-

dakaranna kinnistust umbes 250 m kaugusel asuv Sõnajala kinnistu. Kadakaranna ja Tümina

kinnistud asuvad täies ulatuses Natura 2000 võrgustiku alal. Lisaks jääb enamik Kadakaranna

kinnistust Vabariigi Valitsuse 27.07.2006 määrusega nr 176 kaitse alla võetud Laidunina hoiu-

alale, sama hoiuala koosseisu jäävad osaliselt ka Tümina ja Välja maaüksused.

2) Planeerimisseaduse (PlanS) § 26 lg-st 2 nähtuvalt tuleb haldusorganil seadustega vastuolus

olev planeering seadustega vastavusse viia. Nimetatud säte ei anna haldusorganile õigust teosta-

da haldusmenetluse seaduse (HMS) § 64 lg-st 2 tulenevat diskretsiooni. Samas on vastustaja

vastava diskretsiooni teostamisega võtnud omaks kaebaja taotluse sisulise põhjendatuse. PlanS

§ 26 lg 2 alusel taotluse esitamine ei tähenda tingimata planeeringu kehtestamise otsuse tühista-

mist. Kohalikul omavalitsusel tuleb kõrvaldada planeeringu vastuolud õigusaktidega. Kui kõigi

õigusaktidest tulenevate nõuete täitmisel ja diskretsiooni teostamisel jõutakse samale seisukohale

nagu otsuses nr 32, jääb see otsus kehtima. Kui samale otsusele ei jõuta, tuleb otsustada planee-

ringu muutmise või planeeringu kehtestamise otsuse kehtetuks tunnistamise üle.

3) Isegi, kui vastustajal oleks olnud antud juhul õigus diskretsiooni teostada, ei ole seda teosta-

tud nõuetekohaselt. Antud juhul ei ole oluline, et kolmas isik omandas kinnistu teadmisega, et

selle suhtes on kehtiv detailplaneering. Sellisel juhul ei oleks kinnistu omaniku muutuse korral

üldse võimalik PlanS § 26 lg-t 2 kohaldada, millist piirangut aga viidatud säte ette ei näe. Kol-

mas isik kinnisvaraarendusega tegeleva äriühinguna pidi arvestama riskiga, et detailplaneering,

mis on kehtestatud ilma nõutavat keskkonnamõjude hindamist läbi viimata, vastuolus üldplanee-

ringuga, nõutavaid kooskõlastusi omamata ning naaberkinnistu omanikku menetlusse kaasamata,

võidakse suure tõenäosusega vaidlustada. Samuti on ilmne, et kolmas isik oli teadlik kõigist selle

planeeringuga seonduvatest probleemidest. Nimelt on kinnistu müüja OÜ Rainberg juhatuse liige

ja ainuosanik A. M. OÜ Solar Invest juhatuse liikme ja ainuosaniku P. M. vend. Olles katastri-

toimingute tegemise alustamisel (vastav Salme Vallavolikogu korraldus võeti vastu 07.07.2008)

teadlik detailplaneeringu vaidlustamisest, võttis kolmas isik ise endale riski planeeringu võimali-

kust tühistamisest tulenevate tagajärgede osas.

4) Keskkonnaministeeriumi 27.05.2005 kiri ei ole nõuetekohane kooskõlastus detailplaneerin-

gule. Õige kooskõlastuse andja on kohalik keskkonnateenistus. Nimetatud kiri on väljastatud

eraisik M. T. ning ilma keskkonnamõjusid hindamata. Kirjas sisaldub ebaõige seisukoht, et kin-

nistul asuvad kooslused ei ole kõrge väärtusega. Keskkonnamõju hindamise kohustus tulenes

lisaks üldplaneeringule ka keskkonnamõju hindamise ja keskkonnaauditeerimise seaduse

(KeHAS) § 6 lg 3 p-st 6. Riigikohus on 25.09.2008 lahendis nr 3-3-1-15-08 öelnud, et põhijoon-

tes sarnane keskkonnamõjude strateegilise hindamise regulatsioon sisaldus nii KeHJS-s kui

KeHAS-s.

5) Analüüsitud pole kaebaja väiteid talle kuuluva Tümina kinnistu loodusliku koosluse kahjus-

tamisest. Kuigi PlanS § 9 lg 2 ei loetle kuivendus- ega raietöid detailplaneeringuga kindlaksmää-

ratavate toimingutena, on ilmne, et soisele pinnasele hoonete rajamine eeldab ehitamise eelduse-

na pinnase kuivendamist, mistõttu oleks kohalik omavalitsus pidanud arvestama kraavitamise

mõju naaberkinnistule ning kaebaja menetlusse kaasama (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-47-05). On

tavapärane, et detailplaneeringu elluviimiseks tuleb teha teatud maaparandus- ning raietöid, mis

3-08-2042

4(12)

küll eeldavad täiendavate lubade hankimist, kuid mille teostamise vajadus tuleneb detailplanee-

ringu elluviimisest. Detailplaneeringu realiseerimine häirib kaebaja suvitamist Sõnajala kinnis-

tul, rikkudes piirkonna kasutuskoormuse kasvu kaudu pöördumatult senise inimtegevusest puu-

tumatu ala miljööd ning kaebaja heaolu.

6) Kolmandal isikul puudub ülekaalukas huvi, mis võiks põhjendada õigusvastase detailpla-

neeringu kehtimajäämist. Arvestada tuleb ka avalikke huve, milleks on looduskeskkonna kaitse

ning Natura alale ehitusõiguse lubamine üksnes eelnevate analüüside ja hinnangute tulemusel,

mis peaksid kinnitama looduskeskkonna mittekahjustamist. Käesoleval juhul vastavad analüüsid

puuduvad. Hendrikson ja Ko eksperthinnangus on asutud seisukohale, et kui oleks läbi viidud

nõuetekohane hindamine, siis arvestades tegevuste iseloomu ja kinnistul olevaid elupaigatüüpe,

oleks hindamise tulemus saanud olla praeguse detailplaneeringu lahendusena vaid negatiivne, st

kavandatud tegevusi ei ole võimalik läbi viia Natura väärtusi kahjustamata.

7) Vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel eiras vastustaja haldusmenetluse reegleid, võimaldamata

kaebajal tutvuda kolmanda isiku poolt esitatud seisukohtadega nendele vastuväidete esitamiseks

(HMS § 40 lg 2). Samuti on otsuses jäetud mitmetele kaebaja väidetele vastamata. See viitab

otsuse motiveerimatusele ning kontrollimise võimaluse puudumisele. Kontrollimatu haldusakt on

õigusvastane ja kuulub tühistamisele.

6. Salme Vallavolikogu jäi vaidlustatud otsuses toodud seisukohtade juurde ning palus jätta

kaebuse rahuldamata. Põhjendused:

1) Kaebaja huvi detailplaneeringu ja selle kehtestamise otsuse õigusaktidega kooskõlla viimi-

seks ei kaalu üles kolmanda isiku huvi otsuse kehtimajäämise vastu. Otsus nr 32 on vastu võetud

3 aastat tagasi ning kaebaja taotluse üle otsustamisel pidi vastustaja arvestama, et otsus nr 32 on

jõus, selle kehtivust ei ole peatatud ning selle alusel on juba alustatud katastritoimingutega. Usal-

duse kaitse kohustus tuleneb HMS § 67 lg-test 1 ja 2.

2) Vallavolikogu otsuse puhul ei ole ette nähtud samasugust põhjalikkust menetlusosaliste väi-

dete ja tõendite analüüsimisel nagu kohtuotsuse puhul. Piisab, kui olulisi asjaolusid on arvestatud

ning arutluskäik jälgitav (HMS § 56 lg 1).

3) Kadakaranna kinnistu kraavid ja metsaraie ei tulene detailplaneeringust, mistõttu puudub

neil seos otsusega nr 32 ja nad ei saa olla aluseks vaidlustatud otsuse muutmisele või kehtetuks

tunnistamisele. Planeeringu seletuskirja kohaselt planeeriti krundid olemasolevat looduslikku

keskkonda arvestades, viimast võimalikult vähe muutes. Ka on ette nähtud, et planeeritud maa-

ala hoonestamise käigus säilitatakse maksimaalselt olemasolev looduslik keskkond. Kraavid

kinnistul olid olemas juba enne detailplaneeringu kehtestamist. Seetõttu ei ole eksperthinnangu

analüüsimata jätmine aluseks vaidlusaluse otsuse tühistamisele.

4) Kaebaja taotluse läbivaatamisel ei rikutud menetlusnorme. HMS ei kohusta haldusorganit

menetlusosalistelt korduvalt nõudma seisukohti üksteise väidete kohta ega ka väljastama osalis-

tele nende poolt haldusorganile esitatud kirjalikke arvamusi ja vastuväiteid. Menetlusosalistele

anti teave taotluse läbivaatamise aja ja koha kohta ning enne seda oli neil võimalus kõigi vajalike

dokumentidega tutvuda. Vaidlustatud otsus vastab HMS § 56 nõuetele.

5) PlanS § 26 lg 2 ei anna volikogule faktilist ega õiguslikku alust asuda kõrvaldama planee-

ringu kehtestamise otsuse väidetavaid puudusi lõpule viidud planeerimismenetluses. Vastavad

etteheited on võimalik esitada planeeringuotsuse vaidlustamisel PlanS § 26 lg 1 ettenähtud kor-

ras ja tähtajal. Kaebaja on seda võimalust kasutanud, esitades haldusasjas nr 3-08-901 kaebuse

otsuse nr 32 tühistamiseks. Kohus vaatab ühte avaldust läbi üks kord (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 11 lg 31 p-d 2 ja 3), mistõttu ei saa kaebaja tegevust otsuse nr 32 vaidlus-

3-08-2042

5(12)

tamisel tema avalduse alusel algatatud haldusmenetluses tehtud otsuse nr 37 vaidlustamise kaudu

pidada õigeks. Seadusandja ei ole soovinud PlanS § 26 lg-ga 2 jätta nn tagaust planeeringume-

netluses tehtud toimingute ja planeeringu kehtestamise otsuse tähtajatuks vaidlustamiseks. PlanS

§ 26 lg 2 alusel ettepaneku esitamine eeldab konkreetse ettepaneku tegemist, mis annab aluse

kehtestatud planeeringut või selle kehtestamise otsust muuta, samas on kaebaja tahe suunatud

pigem Kadakaranna kinnistu detailplaneeringu ja otsuse nr 32 kehtetuks tunnistamisele volikogu

poolt, mitte kehtestatud planeeringu ja otsuse nr 32 seadusega kooskõlla viimisele.

7. Kolmas isik Solar Invest OÜ palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused:

1) Nõustuda ei saa kaebaja poolt PlanS § 26 lg-le 2 antud tõlgendusega. Selle sätte alusel esita-

tud ettepaneku sisuks on kas planeeringu või planeeringu kehtestamise otsuse muutmine või keh-

tetuks tunnistamine. Seetõttu tuleb seda sätet kohaldada koosmõjus HMS § 64 lg-s 2 toodud üld-

regulatsiooniga haldusakti muutmise või kehtetuks tunnistamise kohta. Nimetatud sättest tulene-

valt peab haldusorgan haldusakti kehtetuks tunnistamisel teostama reeglina alati kaalutlusõigust.

Antud juhul ei esine kaalutlusõigust välistavaid asjaolusid. Lisaks on kaebaja tõlgendus vastu-

olus õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetega. Nimelt oleks sel juhul võimalik ajaliselt

piiramatult vaidlustada planeeringu või planeeringu kehtestamise otsuse õigusvastasust (minnes

selle abil mööda vaidlustamistähtaegadest) ning õigustatud isikul puuduks igasugune kindlus

planeeringute püsimajäämise suhtes. Kaebaja eesmärgiks on saavutada otsuse nr 37 kaudu otsuse

nr 32 tühistamine ning seeläbi Kadakaranna kinnistu detailplaneeringu menetluse uuesti läbivii-

mine. Otsuse nr 32 osas on kaebaja vaidlustamisõiguse minetanud, kuna Tallinna Halduskohtu

29.08.2008 määrusega nr 3-08-901 jäeti kaebaja taotlus kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata.

Seetõttu ei piisa ettepaneku põhjendatuks lugemisel asjaolu tuvastamisest, et kehtestatud planee-

ring või planeeringu kehtestamise otsus on õigusvastane. Ettepaneku põhjendatuse hindamisel

peab arvestama ka puudutatud isikute õiguste ja huvidega, samuti avalike huvidega. Need asja-

olud võivad õigusakti muutmise välistada. Seejuures tuleb silmas pidada, et mida rohkem aega

on planeeringu kehtestamisest möödunud, seda väiksem osakaal on ettepaneku esitaja õiguste

kaitse argumendil võrreldes kehtestatud planeeringu või planeeringu kehtestamise otsuse kehtes-

tatud kujul kehtima jätmise argumentidega. Kolmandal isikul oli õiguskindluse ja usalduse kaitse

põhimõtteid arvestades õigus uskuda otsuse nr 32 kehtimajäämist ning sellele tugineda, kuna

kaebus otsuse nr 32 vaidlustamiseks esitati kohtule kaebetähtaega rikkudes.

2) Detailplaneeringu koostamisel ja kehtestamisel on hinnatud planeeringu mõju keskkonnale

ning jõutud järeldusele, et planeering keskkonda ei kahjusta. Avalikuks huviks ei saa pidada

Natura 2000 aladele ehitamise keelamist üldse. Natura aladele on ette nähtud piirangud looduse

kaitseks, mitte detailplaneeringute koostamise ja hoonete ehitamise välistamiseks.

3) Menetlusnõudeid ei ole rikutud. Antud juhul esitas kaebaja ise taotluse, mille suhtes anti

kolmandale isikule võimalus vastuväidete avaldamiseks. Vastustajal ei olnud kohustust anda

kaebajale võimalus esitada kolmanda isiku arvamuse osas omapoolsed seisukohad. Kaebajal oli

võimalus tutvuda nende seisukohtadega, kuid ta ei pidanud seda vajalikuks. HMS § 40 lg 2 ees-

märgiks ei ole kohustada haldusorganit andma haldusmenetluse osalistele piiramatut võimalust

esitada üksteise seisukohtade osas oma arvamusi.

4) Osaüldplaneeringule ja detailplaneeringule kohalduva KeHAS § 1 lg-s 3 oli sätestatud, et

planeeringu elluviimisega kaasneda võivate majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste mõjude

ning looduskeskkonnale avalduvate mõjude hindamine ning selle alusel säästva ja tasakaalusta-

tud ruumilise arengu tingimuste seadmine toimub PlanS kohaselt. PlanS § 9 lg 2 p 8 kohaselt oli

detailplaneeringu üheks eesmärgiks keskkonnatingimuste seadmine. Seega ei nõudnud seadus

eraldiseisvat keskkonnamõjude hindamise läbiviimist. Kui detailplaneeringu raames on kesk-

konnaküsimustega piisavalt arvestatud ja keskkonnatingimused seatud, on täidetud ka osaüldpla-

3-08-2042

6(12)

neeringu nõuded. Kohalik omavalitsus vähendas erinevaid huve arvestades ja kaaludes kruntide

arvu üheksalt neljale ning ehitustegevus planeeriti väljapoole hoiuala piire, et maksimaalselt ta-

gada keskkonna säilimine.

5) Keskkonnaministeeriumi 27.05.2005 kiri on piisav kooskõlastus detailplaneeringule. Koos-

kõlastuse mõte on saada vastava valdkonna asutuse pädev seisukoht, mida saab arvestada detail-

planeeringu koostamisel. Keskkonnaministeerium kui keskkonnateenistusest kõrgemalseisev

organ on volitatud sellist kooskõlastust andma. Puudub alus eeldada, et ministeerium oleks kirja

väljastanud küsimust põhjalikumalt analüüsimata.

6) Kaebajale anti korduvalt võimalusi osaleda planeerimismenetluses, avaldada arvamust ning

esitada vastuväiteid, mida too aga ei teinud.

7) Planeeringut kehtestav otsus nr 32 on motiveeritud, kuna see on kirjalikult põhjendatud,

HMS § 56 nõuded on täidetud, nimetatud on faktilised asjaolud ning õiguslikud alused. Arvesta-

des, et ühtegi ettepanekut ega vastuväidet planeerimismenetluses ei esitatud, on otsuse põhjendus

piisav. Alusetud on väited eksitavast ning vastuolulisest regulatsioonist detailplaneeringus.

8. Tallinna Halduskohtu 05.01.2009 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kaebajalt mõisteti

kolmanda isiku kasuks välja kohtukulud summas 10 000 krooni. Vastustaja kohtukulud jäeti väl-

ja mõistmata. Põhjendused:

PlanS § 26 lg 2 järgi on kohalikule omavalitsusele tehtava ettepaneku objektiks kehtestatud pla-

neering ja/või selle kehtestamise otsus, mis ettepaneku tegija arvates on vastuolus seaduse või

muu õigusaktiga. Planeeringu kehtestaja valikuvõimaluseks jääb esitatud ettepanek kas tagasi

lükata või vastu võtta. Põhjendatud ettepaneku vastuvõtmisele järgneb planeeringu või selle keh-

testamise otsuse õigusaktidega vastavusse viimine, st kas planeeringu või selle kehtestamise ot-

suse muutmine või tühistamine.

1) Ettepaneku põhjendatuse üle otsustamisel tuleb planeeringu kehtestajal teostada diskret-

siooni, mille juures peab arvestama ka asjaolu, et ettepaneku põhjendatuks tunnistamine toob

kaasa planeeringu/selle kehtestamise otsuse muutmise või kehtetuks tunnistamise, mis aga on

limiteeritud õiguspärase ootuse ja õiguskindluse printsiipidega seatud piirangutega. Järelikult ei

saa planeeringu kehtestaja taotleja ettepaneku üle otsustamisel juhinduda ainult planeeringu/selle

kehtestamise otsuse kooskõlast kehtiva õigusega, vaid arvesse tuleb võtta ka planeeringu/selle

kehtestamise otsuse muutmise/kehtetuks tunnistamise mõju menetlusosalistele.

2) Kuigi PlanS § 26 lg 2 ei sea mingit tähtaega planeeringu kehtestajale ettepaneku tegemiseks

viia kehtestatud planeering või planeeringu kehtestamise otsus õigusaktiga vastavusse, peab hal-

dusorgan siiski sellise taotluse läbivaatamisel arvestama planeeringu kehtestamisest möödunud

aega koosmõjus õiguskindluse printsiibist tulenevate piirangutega. Vastasel juhul tekitaks ajali-

selt piiramatu planeeringuotsuste vaidlustamise võimalus olukorra, kus õigustatud isikutel puu-

duks igasugune alus ja kindlus planeeringuotsuste kehtimajäämise usaldamiseks ja oma tegevus-

te kavandamiseks.

3) Vaidlusalune otsus pidanuks sisaldama analüüsi ettepaneku motiivide vastavusest kehtivale

õigusele ning planeeringu või selle kehtestamise otsuse õigusvastasuse korral otsustust, kas kaa-

lutlusõiguse reeglid koos õiguse üldprintsiipidega võimaldavad planeeringu/selle kehtestamise

otsuse muutmist/kehtetuks tunnistamist. Vastustaja on mõned kaebaja väited ümber lükanud,

kuid jätnud enamiku neist üldse käsitlemata. Kuigi vastustaja ei ole tunnistanud ühegi kaebaja

väite õigsust, ei ole kaebaja ettepanekut kui põhjendamatut tagasi lükatud, vaid on asutud kaalu-

ma kaebaja ja kolmanda isiku põhjendatud huve. Seega on vastustaja vaikivalt tunnistanud de-

3-08-2042

7(12)

tailplaneeringu/selle kehtestamise otsuse õigusvastasust ja tõenäoliselt just seetõttu jätnud käsit-

lemata kaebaja ülejäänud väited.

4) Vastustaja eeldus tunnistada otsuse nr 32 ja detailplaneeringu õigusvastasust on põhjenda-

tud. Tõele vastavad kaebaja väited keskkonnamõjude hindamata jätmisest, mitte aga väited de-

tailplaneeringu ebaselguse ja üheselt mõistetavuse kohta. Kuigi kohalik omavalitsus ei pidanud

Kadakaranna kinnistu detailplaneeringu menetluses lähtuma KeHJS normidest, tulenes keskkon-

namõju hindamise kohustus põhijoontes sarnasest KeHAS-st, mille § 6 lg 3 p 6 kohaselt oli ot-

sustaja kohustatud igakordselt analüüsima ja vajaduse korral lugema keskkonnamõju oluliseks,

lähtudes tegevuse eeldatavast mõjust Natura 2000 võrgustiku alale või mõnele muule kaitstavale

objektile (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-15-08). Lisaks sätestas Salme valla ranna-alade osaüldpla-

neering, et juhul, kui maatulundusmaal taotletakse ehitamisõigust kinnistule, mis kattub osaliselt

või täielikult säilimisele kuuluva loodusväärtuslike maastike ja koosluste võrgustikuga või kait-

semetsaga, tuleb koostada detailplaneering ja keskkonnamõjude hindamine hoonestusala parima

asukoha leidmiseks, et kahjustused looduskeskkonnale oleksid minimaalsed. Detailplaneeringu

ja keskkonnamõjude hindamisel tuleb tagada Natura 2000 alade, pärandkoosluste, kohustuste ja

kaitsekorralduskavade arvestamine. Keskkonnamemorandumi alusel ja kooskõlastatult keskkon-

nateenistusega võib keskkonnamõju hindamise nõudest loobuda, asendades selle detailplaneerin-

guga kehtestatud keskkonnakaitse tingimustega. Käesoleval juhul ei ole läbi viidud keskkonna-

mõjude hindamist ning puudub ka keskkonnamemorandum, mis lubaks vastavast hindamisest

loobuda. Keskkonnamõjude hindamiseks või keskkonnamemorandumiks ei saa lugeda Keskkon-

naministeeriumi 27.05.2005 kirja eraisikule. Kui vastav tegevus kuulub kohaliku keskkonnatee-

nistuse kompetentsi, ei tohi kõrgem organ madalama organi pädevust anastades seda rikkuda.

Tallinna Halduskohus leidis juba 15.05.2008 määruses nr 3-08-901, et otsus nr 32 on õigusvas-

tane, sest järgitud pole Salme valla osaüldplaneeringut ning haldusaktis puuduvad selle kehtes-

tamise motiivid. Riigikohtu praktikas on korduvalt rõhutatud menetlus- ja vorminõuete erilist

tähtsust planeerimismenetluses, mida iseloomustab laiaulatuslik kaalutlusruum (vt Riigikohtu

lahendeid nr 3-3-1-8-02, 3-3-1-42-02, 3-3-1-54-03, 3-3-1-28-04, 3-3-1-12-07, 3-3-1-39-07). Vas-

tavalt HMS §-le 56 on motiveerimata jätmine üldjuhul alati haldusakti tühistamise aluseks. Otsu-

ses nr 32 puuduvad igasugused põhjendused või viited muule dokumendile, millest võiks otsuse

motiive leida, kuigi tegemist on ehitamisega Natura 2000 võrgustiku alale ja sellest tuleneva

ohuga tekitada Euroopa Liidu loodusdirektiivi esimesse lisasse kantud elupaikadele olulist kahju.

Kuivõrd detailplaneeringuga nähti ette muuta osaüldplaneeringus fikseeritud maatulundusmaa

sihtotstarve elamumaaks, ei olnud planeeringuprojekt vastavuses osaüldplaneeringuga ning tuli

kooskõlas PlanS § 23 lg-ga 2 allutada maavanema järelevalvele, mida ei tehtud.

5) Eeltoodule vaatamata ei ole vastustaja siiski jõudnud ebaõigele järeldusele, kuna puudub

põhjuslik seos kaebaja väidete õigsuse formaalse eitamise, nende osaliselt hindamata jätmise ja

lõppotsuse vahel. Vastustaja on lõppkokkuvõttes õigesti erinevate huvide kaalumisel leidnud, et

ligi 3 aastat tagasi kehtestatud detailplaneeringu, mille kohta puudusid igasugused vaidlused,

alusel tehingu teinud ja maaüksuse kinnisvaraarenduseks omandanud kolmandat isikut kaitseb

õiguskindluse printsiip, samal ajal kui kaebaja isiklikke õigusi, mille rikkumiste raskust tuleb

võrdlevalt hinnata, pole eiratud. Kaebaja omandi väidetav kahjustamine kraavide kaevamisega ei

tulene Kadakaranna kinnistu detailplaneeringust ning detailplaneeringust tuleneva võimaliku

miljöömuutuse mõju Sõnajala kinnistut vaid suvekülalisena kasutava kaebaja heaolule on vähe-

oluline. Oletusi, et kolmas isik võis teada aastate eest läbiviidud planeerimismenetluse puudus-

test, ei saa tõendamatuse tõttu pidada õiguslikku tähendust omavaiks, pealegi, kui haldusakt on

juba aastataid kehtinud, oli kolmas isik õigustatud selle alusel oma tegevusi kavandama.

6) Vaidlustatud otsuses toodud põhjendustest nähtuvalt on vastustaja arvestanud võimaliku

avaliku huviga keelata Kadakaranna kinnistul igasugune ehitustegevus, kuid pole pidanud seda

3-08-2042

8(12)

ülekaalukaks. Ka kohtu hinnangul ei saa avalikud huvid olla antud vaidluse juures määravaks,

kuna nii kohalik keskkonnateenistus kui Keskkonnaministeerium ei näe vajadust Kadakaranna

kinnistu kaitse alla võtmiseks, nähes arendustegevuse positiivset momenti niitude kui poolloo-

duslike koosluste säilimisele kaasaaitamises läbi inimtegevuse, mis on ka üks Natura 2000 võr-

gustiku kujundamise eesmärke. Kadakaranna kinnistul toimunud kraavitamised ja metsaraie ei

ole detailplaneeringuga ettenähtud tegevused, vaid teostatud kinnistu omaniku omavolina, mis-

tõttu nende võimalikud tagajärjed haruldaste elupaigatüüpide säilimisele ei ole seostatavad vaid-

lusaluse detailplaneeringuga ning isegi OÜ Hendrikson ja Ko antud arvamusest järelduvalt ei saa

lugeda neid mõjusid kaebajale kuuluvale asustamata Tümina kinnistule enamaks kui minimaal-

seks. Seega on vastustaja kaebaja ettepanekut tagasi lükates teinud õiguspärase otsuse. Õiguspä-

rase otsuse puhul puudub alus kohustada vastustajat kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama.

7) Kohus ei tuvastanud ka menetlusnormide rikkumist kaebaja ettepaneku käsitlemisel vallavo-

likogus. HMS § 37 ei näe haldusorganile ette kohustust saata kogu menetluse käigus laekuv ma-

terjal ettepaneku esitajale. Säte garanteerib asjaosalisele õiguse saada kohaleilmumisel ülevaade

menetlusega seotud andmestikust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

9. E. Maripuu palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada.

Kaebaja menetluskulud palutakse välja mõista vastustajalt.

Apellatsioonkaebuses jäädakse juba kaebuses esitatud seisukohtade juurde. Lisaks viidatakse

asja materjalide hulgas olevale Pärandkoosluste kaitse ühingu eksperthinnangule, mis tõendab, et

Keskkonnaministeeriumi 27.05.2005 kiri ei ole nõuetekohane kooskõlastus detailplaneeringule,

kuna on antud keskkonnamõjusid sisuliselt hindamata ning sisaldab ekslikku järeldust. Ekspert-

hinnang kinnitab, et ka 6 aastat tagasi paiknesid uuritud alal (sh Kadakaranna kinnistul) Natura

elupaigad ja kaitsealused liigid, mis on kõrge väärtusega ja vajavad kaitset ning lükkab täielikult

ümber 27.05.2005 kirjas väljendatud paljasõnalise seisukoha, et Kadakaranna kinnistul ei ole

kõrge väärtusega kooslusi.

10. Salme Vallavolikogu palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse

muutmata. Menetluskulud palutakse jätta kaebaja kanda.

Vastustaja jääb samuti juba halduskohtus avaldatud seisukohtade juurde. Lisaks märgib ta, et

Pärandkoosluste kaitse ühingu eksperthinnang Laidunina hoiuala laiendamisele on koostatud

15.10.2008. Nimetatud eksperthinnangut kaebaja vastustajale taotluse läbivaatamisel ei esitanud,

hinnang ei olnud vastustajale 15.09.2008 otsuse nr 37 vastuvõtmisel teada ja vastustaja ei saanud

sellest otsuse tegemisel lähtuda. Seetõttu ei saa selle eksperthinnangu hindamata jätmist pidada

oluliseks menetlusnormide rikkumiseks.

11. Kolmas isik Solar Invest OÜ palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ka tema jääb

juba halduskohtus välja toodud seisukohtade juurde ja rõhutab veelkord, et detailplaneering ei

olnud õigusvastane ning halduskohtu seisukoht, et otsuses nr 37 peeti seda õigusvastaseks, pole

õige. Kaebaja menetluskulud palutakse jätta kaebaja enda kanda ning kolmanda isiku menetlus-

kulud palutakse välja mõista kaebajalt.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Apellatsioonimenetluses käib vaidlus samade küsimuste üle, mis esimese astme kohtuski:

kuidas peab planeeringu kehtestaja lahendama PlanS § 26 lg 2 alusel esitatud ettepanekut planee-

ringu seadusega või muu õigusaktiga kooskõlla viimiseks ning kas juhul, kui ettepaneku lahen-

damine nõuab kohalikult omavalitsuselt diskretsiooni rakendamist, on lähtutud asjakohastest

3-08-2042

9(12)

kaalutlustest ega ole tehtud kaalutlusvigu. Ringkonnakohus käsitleb eelnimetatud küsimusi sa-

mas järjekorras ning viimaks lahendab kohtuvaidluse ja jagab menetluskulud.

13. PlanS § 26 lg 2 sätestas vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise ajal: „Iga isik võib teha üldplanee-

ringu või detailplaneeringu kehtestajale ettepaneku kehtestatud planeeringu või planeeringu keh-

testamise otsuse seaduse või muu õigusaktiga vastavusse viimiseks, kui ta leiab, et kehtestatud

planeering sisaldab vastuolu seaduse või muu õigusaktiga või planeeringu kehtestamise otsus on

vastuolus seadusega. Planeeringu kehtestanud maavanem või kohalik omavalitsus teeb oma otsu-

se ettepaneku kohta, viib planeeringu või selle kehtestamise otsuse vastavusse seaduse või muu

õigusaktiga, kui ta leiab, et ettepanek on põhjendatud, ning informeerib ettepaneku tegijat oma

otsusest ja ettepaneku vastuvõtmise või tagasilükkamise põhjustest tähtsaadetisena edastatud

kirjaga ühe kuu jooksul ettepaneku kättesaamise päevast arvates.“

14. Ringkonnakohtu hinnangul annab viidatud säte täiendavad alused detailplaneeringu menetlu-

se uuendamiseks lisaks HMS § 44 lg-s 1 näidatutele. Sisuliselt on PlanS § 26 lg 2 sarnane KOKS

§ 33 lg-ga 1, mille kohaselt on igaühel õigus taotleda volikogult või valitsuselt nende poolt vas-

tuvõetud õigusaktidesse muudatuste tegemist või nende tühistamist, kui nendega on seadusvasta-

selt kitsendatud tema õigusi. Erinevus seisneb üksnes asjaolus, et KOKS § 33 kohaselt saab nõu-

da haldusmenetluse uuendamist siis, kui vaidlusaluse haldusaktiga on rikutud taotleja õigusi,

PlanS § 26 lg 2 aga sellist piirangut ettepaneku tegemisele ei sea. Eeltoodut arvestades saab

PlanS § 26 lg 2 kohaldamisel eeskujuks võtta Riigikohtu arvukat praktikat KOKS § 33 lg 1 ko-

haldamise kohta. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et KOKS § 33 lg 1 ei anna kohalikule

omavalitsusele võimalust kaaluda, kas taotlus sisuliselt läbi vaadata või mitte. Selline taotlus

tuleb organil igal juhul läbi vaadata (haldusasjad nr 3-3-1-36-04; 3-3-1-49-99; 3-3-1-51-02,

p 19). Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-51-02 märgiti, et KOKS § 33 lg-s 1 nimetatud varasema hal-

dusakti muutmise taotlus tuleb lahendada kohaliku omavalitsuse diskretsiooni kohaselt ja otsuses

nr 3-3-1-20-04 leiti, et kaalutlusõiguse teostamisel tuleb arvesse võtta HMS § 64 lg-s 3 näidatud

asjaolusid.

15. Arvestades eeltoodud juhtnööre KOKS § 33 lg 1 kohaldamiseks, saab tuletada käitumisjuhise

vallavalitsusele PlanS § 26 lg 2 alusel esitatud ettepaneku lahendamiseks. Ka sellise ettepaneku

saamisel on kohalikul omavalitsusel kohustus detailplaneeringu menetlus uuendada ning puudub

võimalus jätta ettepanek sisuliselt läbi vaatamata. Ettepaneku saab tagasi lükata üksnes selle põh-

jendamatuse tõttu. Ettepaneku põhjendatus ei tähenda vastupidiselt kaebaja arvamusele seda, et

detailplaneering leitakse olevat seaduse või muu õigusaktiga vastuolus, vaid seda, et lisaks õi-

gusvastasusele ei välista kehtetuks tunnistamist või muudatuste tegemist planeeringus ka HMS

§-des 64 - 70 näidatud asjaolud. Kaebaja käsitluse kohaselt ei laieneks detailplaneeringule HMS-

s sätestatud haldusakti kehtetuks tunnistamise või muutmise (tulenevalt HMS § 64 lg-st 1 kohal-

datakse kehtetuks tunnistamise kohta sätestatut ka haldusakti muutmise korral) kaalutlusreeglid.

See võiks nii olla juhul, kui seadus kohustaks detailplaneeringut kehtetuks tunnistama (HMS §

64 lg 2). PlanS § 26 lg 2 sõnastusest sellist kohustust välja lugeda ei saa ning täidetud ei ole ka

HMS § 65 lg-s 3 eeldused, millest lähtuvalt oleks isikul õigus taotleda haldusakti kehtetuks tun-

nistamist kaalumist läbi viimata. Seega on õigus vastustajal ja kolmandal isikul, kui nad leiavad,

et planeeringu muutmise üle otsustamisel tuleb kohalikul omavalitsusel rakendada kaalutlusõi-

gust.

16. HMS § 64 lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse teostamisel arvestada haldusakti andmise ja

haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust,

haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldus-

akti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning

muid tähtsust omavaid asjaolusid. HMS § 67 sätestab täiendavad tingimused puudutatud isiku

usalduse arvestamiseks.

3-08-2042

10(12)

17. Halduskohus on leidnud, et vallavalitsus on otsuses nr 37 jätnud küll kaebaja väited osaliselt

hindamata, kuid on vaikivalt tõdenud detailplaneeringu vastuolu seaduse nõuetega. Vastustaja ja

kolmanda isiku kohtumenetluses esitatud seisukohad seda järeldust ei kinnita. Samuti nähtub

otsuse nr 37 põhjendustest, et vallavalitsus on kummutanud kaebaja väited, et detailplaneeringu

koostamisel oleks tulnud hinnata keskkonnamõju või vähemalt kooskõlastada detailplaneeringu-

ga ettenähtud tegevused keskkonnateenistusega. Ka kaebaja pole otsust nr 37 mõistnud selliselt,

et vallavalitsus oleks tunnistanud detailplaneeringu õigusvastasust. Seega on kohus menetlusosa-

liste poolt esile toodud asjaolu hinnanud erinevalt mõlemast poolest, kusjuures toimikust ei näh-

tu, et kohus oleks poolte tähelepanu sellisele võimalusele juhtinud ja andnud neile võimaluse

oma seisukoha avaldamiseks. Seetõttu ei vasta kohtuotsus HKMS § 25 lg-s 5 ja TsMS § 436 lg-s

4 sätestatule.

18. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et detailplaneering on vastuolus Salme

valla ranna-alade osaüldplaneeringuga aastani 2012, milles nähti ette, et maatulundusmaa siht-

otstarbega ja Natura 2000 alasid kasvõi osaliselt hõlmavatel kinnistutel ehitusõiguse taotlemisel

tuleb koostada detailplaneering ja keskkonnamõjude hindamine hoonestusele parima asukoha

leidmiseks. Keskkonnamõjude hindamise nõudest võis loobuda üksnes keskkonnamemorandumi

alusel, mille on kooskõlastanud keskkonnateenistus. Käesoleval juhul puudusid nii keskkonna-

memorandum kui keskkonnamõjude hindamine. Detailplaneeringu materjalidele lisatud Kesk-

konnaministeeriumi seisukoht ei asenda nõutud keskkonnateenistuse kooskõlastust keskkonna-

memorandumile, sest nii KeHAS § 10 lg 5 kui valla osaüldplaneering nõudsid keskkonnateenis-

tuse hinnangut keskkonnamõju hindamise läbiviimise vajalikkuse otsustamiseks. Kolmanda isiku

seisukoht, et osaüldplaneeringus pole mõeldud keskkonnamõju hindamise all sellist keskkonna-

mõju hindamist, mida on peetud vajalikuks seaduses, ei ole tõsiselt võetav. 2002. aastal koosta-

tud osaüldplaneeringu materjal tugines tol ajal kehtinud õigusnormidele, ning puuduvad igasugu-

sed viited sellele, et planeeringus oleks kasutatud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnamemo-

randumi mõisteid mingis muus tähenduses.

19. Samuti on kohtuotsuses õigesti leitud, et volikogu polnud detailplaneeringut, mis osaüldpla-

neeringule vastupidiselt lubas rannaalale uue neljast elumajast koosneva asumi tekkimise, kuida-

gi põhjendanud ega allutanud detailplaneeringut maavanema järelevalvele. Otsuses nr 37 on

märgitud, et detailplaneeringuga on seatud keskkonnatingimused sellega, et on tõdetud olemas-

oleva loodusliku keskkonna maksimaalset säilitamist maa-ala kruntimise ja hoonestamise käigus.

Seda üldsõnalist tõdemust ei saa lugeda keskkonnatingimuste määramiseks ega tegevuse mõju

hindamiseks keskkonnale. Eeltoodu näitab pigem, et esiplaanile pole seatud mitte keskkonna

säilitamine vaid hoonestamine, mille käigus tuleb looduslik keskkond säilitada niivõrd, kui see

on võimalik. Nagu varasemates kohtumäärustes on leitud, ei tulnud kaebajat detailplaneeringu

menetlusse kaasata intensiivsemalt kui iga teist kodanikku ning selles osas on volikogu otsus nr

37 õige. Seega on volikogu detailplaneeringu ja seda kehtestanud otsuse muutmist kaaludes läh-

tunud üldjoontes asjaolust, et detailplaneering on õiguspärane ning lisaks takistab selle muutmist

kolmanda isiku õiguspärane ootus.

20. Riigikohtu halduskolleegium märkis otsuses nr 3-3-1-54-03, et halduse kaalutlus- ehk disk-

retsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Kohus kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse

tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas disk-

retsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seadusli-

kule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist disk-

retsiooniviga. Nagu eelpool märgitud, on halduskohus alusetult lähtunud asjaolust, et vallavoli-

kogu käsitles detailplaneeringut õigusvastasena. Halduskohus leidis, et seetõttu ei saanud kõigi

kaebaja väidete hindamata jätmine mõjutada lõppotsust, mis, hinnates kaalukamaks kolmanda

isiku õiguspärast ootust detailplaneeringu elluviimiseks, on lõppjäreldustes õige. Ringkonnako-

hus selle seisukohaga ei nõustu.

3-08-2042

11(12)

21. Kõigepealt leiab ringkonnakohus, et kaalutlusotsus ei saa õige olla juba seepärast, et volikogu

on andnud ebaõige hinnangu detailplaneeringu kooskõlale seaduse ja valla osaüldplaneeringuga.

Samuti on vale hinnang keskkonnatingimuste seadmisele detailplaneeringuga. Need asjaolud

mõjutasid HMS § 64 lg 3 kohaselt kaalumist vahetult, sest viidatud sätte kohaselt tuleb kaalut-

lusõiguse teostamisel muu hulgas arvestada ka haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste oluli-

sust. Kui haldusorgan on juba kaalutavaid asjaolusid ebaõigesti hinnanud, pole võimalik väita, et

see lõpptulemust ei mõjutanud.

22. Samuti ei nõustu ringkonnakohus volikogu ja kohtu poolt kolmanda isiku õiguspärasele ootu-

sele antud kaaluga. Volikogu pidas kolmanda isiku usalduse kaitse tekkimisel oluliseks, et de-

tailplaneering on kehtinud juba kolm aastat, kolmas isik on ostnud kinnistu teadmises, et detail-

planeering lubab tal arendustegevust läbi viia, ning kolmas isik on juba alustanud katastrimõõ-

distamistega. Tulenevalt PlanS § 9 lg-st 1 on detailplaneering koostatud lähiaastate ehitustegevu-

seks, PlanS § 27 lubab detailplaneeringu kehtetuks tunnistada, kui kohalik omavalitsus soovib

selle elluviimisest loobuda ning PlanS § 29 seab kohalikule omavalitsusele kohustuse detailpla-

neeringuid perioodiliselt üle vaadata nende kehtetuks tunnistamise vajaduse hindamiseks. Seega

tuleneb PlanS-st, et usaldus detailplaneeringu kehtima jäämise suhtes, mida pole kohe peale selle

kehtestamist ellu viidud, hoopis kahaneb. Seetõttu pole detailplaneeringu kehtestamisest möödu-

nud ajavahemiku pikkusel praegusel juhul olulist kaalu. Samal põhjusel pole suure kaaluga ka

planeeritud ala omaniku vahetus. Katastritoimingute tegemine viitab planeeringu elluviimisega

alustamisele, kuid tegevus on alles sellises järgus, et ei pruugi üles kaaluda olukorda, kus planee-

ringu elluviimisest tuleb looduskeskkonna säilitamise nimel loobuda.

23. Volikogu on ebaõigesti piirdunud üksnes kaebaja ja kolmanda isiku huvide kaalumisega,

jättes täiesti kaalumata avaliku huvi. Kaebaja erahuvina ei aktsepteeritud keskkonnakaitseliste

aspektidega arvestamist ning leiti, et kaebaja erahuvi asjas üldse puudub. Ehkki viimasel ajal on

hakatud pidama õigust „puhtale“ keskkonnale, keskkonna säästmisele ja ökoloogiliselt tasakaa-

lus olevale keskkonnale ka isiku kaitstavaks subjektiivseks õiguseks (vt näiteks Tallinna Ring-

konnakohtu 13.08.2007 määrus nr 3-07-102 p 16, milles leiti, et „…oluline ja reaalne keskkon-

namõju ei saa piirduda vaid nende juhtudega, mil keskkonnamõju kaudu kahjustatakse isiku elu,

tervist või muid põhiõigusi. Sellisel juhul oleks õigus keskkonna säästmisele sisutu. Keskkon-

namõjul on isiklik puutumus sõltumata mõjust muudele põhiõigustele ka siis, kui isik on tavapä-

raselt mõjutatavat keskkonnaressurssi kasutanud, kui ta viibib sageli kõnealuses keskkonnas või

kui tal sellega tihedam seos kui ülejäänud avalikkusel või kui keskkonnamõjust sõltub muul vii-

sil oluliselt isiku heaolu. Sellisel juhul on tegemist enda, mitte pelgalt avalikkuse huvides esita-

tud kaebusega.“), ei pruukinud see kaebaja huvi kohalikule omavalitsusele äratuntav olla, samas

kui avalik huvi Natura 2000 alade säilitamiseks pidi volikogu enda poolt varem kehtestatud osa-

üldplaneeringut arvestades olema volikogule ilmne ja kaalukas. Kohus on küll volikogu asemel

asunud avalikku huvi kaaluma ja pidanud seda ebaoluliseks, kuid otsusest ei selgu, millele kohtu

seisukoht tugineb. Detailplaneeringu elluviimise mõju osas Laidunina hoiualale pole keskkonna-

teenistuselt seisukohta küsitud, mida volikogu esindaja kinnitas ka ringkonnakohtu istungil.

24. Ringkonnakohus selgitab detailplaneeringu menetluse uuendamise osas veel seda, et tulene-

valt HMS § 44 lg-st 4 ei korrata menetluse uuendamise korral menetlustoiminguid, mida menet-

luse uuendamise põhjused ei puuduta. Seega oleks näiteks käesoleval juhul, kui volikogu soostu-

nuks kaebaja väitega, et keskkonnamõju hindamise vajaduse väljaselgitamiseks tuli keskkonna-

memorandumi esitamisega küsida keskkonnateenistuse seisukohta, tulnudki praegu kehtiva

KeHJS § 11 lg 10 kohasele otsuse eelnõule küsida hoiuala valitsejalt kooskõlastus. Kui kooskõ-

lastust poleks antud, tulnuks läbi viia keskkonnamõju hindamine ning detailplaneeringu kehtivus

peatada. Kui selliste menetlustoimingute tegemise tulemusena selgub, et detailplaneeringu ellu-

viimine ei oma kahjulikku mõju hoiualale, oleks detailplaneeringu elluviimine õiguspärane. Vas-

tasel korral tuleks volikogul tõsiselt kaaluda detailplaneeringu kehtetuks tunnistamist, arvestades

3-08-2042

12(12)

sellega, millises mahus seda ellu on jõutud viia ja millised väited kolmas isik oma huvide kait-

seks veel esitab.

25. Eeltoodud põhjustel tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse ning teeb asjas uue otsuse,

millega rahuldab kaebuse. Volikogu otsus nr 37 tuleb tühistada kaalutlusvigade tõttu ning voli-

kogu peab kaebaja PlanS § 26 lg 2 alusel esitatud ettepaneku käesoleva kohtuotsuse seisukohti

arvestades uuesti läbi vaatama.

26. HKMS § 93 lg 4 kohaselt, kui kõrgema astme kohus teeb lahendi asja uueks arutamiseks

saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Kolmanda isiku menetluskulud jäävad HKMS § 92 lg

7 alusel tema enda kanda, sest otsus tehakse tema vastaspoole kasuks. Valla menetluskulud jää-

vad tema enda kanda HKMS § 92 lg 1 alusel, kuna otsus tuleb tema kahjuks. Kaebaja menetlus-

kulude hüvitamiseks kohtukulude nimekirja ega kuludokumente ei esitanud.

Kohtunikud

Silvia Truman

Virgo Saarmets

Viive Ligi