3-08-385/37 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Viive Ligi, Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 10. juuli 2009. a, Tallinn Haldusasja number 3-08-385 Haldusasi Margit Toomlaidi, Astrid Uska ja Maie Kalnini kaebused Tallinna Linnavalitsuse 19.12.2007 korralduse nr 2238-k tühistamise nõudes Menetlusosalised Kaebuse esitajad – Margit Toomlaid, Astrid Uska ja Maie Kalnin, esindaja adv. Veikko Puolakainen Vastustaja – Tallinna Linnavalitsus, esindaja Kaarel Berg Menetluse alus ringkonnakohtus Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebus Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 12. septembri 2008. a otsus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 12. septembri 2008. a otsus haldusasjas nr 3-08-385 muutmata.

Mõista Tallinna Linnavalitsuselt Margit Toomlaidi kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulud summas 4 720 (neli tuhat seitsesada kakskümmend) krooni.

EDASIKAEBAMISE KORD

Käesoleva otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse kättesaamisest. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirja- likus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole halduskohtumenetluse seadus- tiku § 54 lg 2 ja § 59 lg 2 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 21.06.1999 otsusega nr 10841 loeti Tallinnas, Õuna tn 4, endisel kinnistul nr 2764 asunud krunt suurusega 768 m2 omandireformi objektiks ning tunnistati nimetatud vara suhtes omandireformi õigustatud subjektideks Valter Uska, Urmas Uska ja Maie Kalnin igaüks 1/3 mõttelises osas.

3-08-385 2(10) Valter Uska suri 19.10.1998 ning tema pärijaks 1/3 mõttelises osas Õuna tn 4 ehitisest ja 1/3 mõttelises osas nõudeõigusest õigusvastaselt võõrandatud maale Õuna tn 4 on 28.03.2007 väljastatud pärimistunnistuse kohaselt Margit Toomlaid. M. Toomlaid esitas pärimisõiguse tunnistuse Tallinna Linnavalitsusele 10.04.2007.

21.05.2007 vara tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepinguga omandas Astrid Uska Urmas Uskale kuulunud maa tagastamise nõudeõiguse.

Õuna tn 4 krundil paiknev ehitis kuulub Margit Toomlaidi, Astrid Uska ja Maie Kalnini kaas- omandisse.

2. Tallinna Linnavalitsuse 13.06.2007 korraldusega nr 1072-k otsustati tagastada Õuna tn 4 maa M. Toomlaidile, A. Uskale ja M. Kalninile võrdsetes mõttelistes osades.

3. Tallinna Linnavalitsuse 19.12.2007 korraldusega nr 2238-k tunnistati 13.06.2007 korral- dus nr 1072-k kehtetuks.

Korraldust põhjendati viitega maareformi seaduse (MaaRS) § 192 lg-le 3 ja 27.11.2005 jõustu- nud maareformi seaduse muutmise seaduse (MaaRS muutmise seadus) §-le 26 ja asjaoluga, et Õuna tn 4 maa tagastamise menetlus V. Uskale kuulunud 1/3 mõttelises osas tuleb lõpetada ning kompenseerimise menetlust mitte alustada, kuna õigustatud subjekti V. Uska pärand on avane- nud 17.01.1998 ja Tallinna Linnavalitsusele ei ole tähtaegselt esitatud pärimisõiguse tunnistust maa nõudeõiguse pärimise kohta. Endise kinnistu nr 2764 maa 2/3 mõttelises osas A. Uskale ja M. Kalninile tagastamise taotlus lubati lahendada järgnevates linnavalitsuse korraldustes.

4. M. Toomlaid, A. Uska ja M. Kalnini kaebustes taotleti Tallinna Linnavalitsuse 19.12.2007 korralduse nr 2238-k tühistamist. Põhjendused:

1) Korraldus rikub M. Toomlaidi kui maa tagastamise õigustatud subjekti õigust saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud maa. A. Uska ja M. Kalnini õigusi rikub korraldus nr 2238-k sellega, et ühe õigustatud subjekti „väljalangemisega“ subjektide ringist väheneks teistele subjektidele faktiliselt tagastatava maa suurus looduses. M. Toomlaidile tagastamisele kuuluva 1/3 osas teis- tel subjektidel nõudeõigust ei ole ning maa jääks seega riigi omandisse;

2) Korraldusest ei nähtu ainsatki põhjendust, miks pidi varasema korralduse kehtetuks tunnista- ma A. Uska ja M. Kalnini osas. Mingeid hilisemaid korraldusi nende suhtes tagastamise küsimu- se lahendamiseks vastustaja vastu võtnud ei ole. Ehitise omanikena ei saa nad oma omandiõigust ehitise aluse maa ebamäärase staatuse tõttu täiel määral realiseerida (tulenevalt AÕSRS § 13 lg- st 6 võis ehitist või selle osa vallasasjana käsutada kuni 2006. a 1. märtsini);

3) Olukorras, kus haldusorgan on pika aja vältel (ca 10 aastat) menetlenud maa tagastamist, ko- gudes selle aja jooksul vajalikke andmeid ja dokumente, ei ole kaebajaid informeeritud mingitest maa tagastamist takistavatest asjaoludest, vaid on peetud võimalikuks vastu võtta maa tagastami- se korraldus. Kui maa tagastamise menetlus kestab ebamõistlikult pika aja vältel ning samal pe- rioodil leiavad õiguslikus olustikus aset isiku suhtes ebasoodsad muudatused, peaks haldusorgan teadaolevaid õigustatud subjekte nendest informeerima. Haldusorgan ei ole andnud isikule või- malust täiendavate andmete esitamiseks ega teavitanud menetlusosalist menetluse käigust. Seega toimiti hea halduse põhimõtte vastaselt ning eirati haldusmenetluse üldpõhimõtteid nagu ees- märgipärasus, uurimispõhimõte ja selgitamiskohustus. Ka perioodil 13.06.2007-19.12.2007 pole kaebajaid kordagi informeeritud kavatsusest varasem korraldus kehtetuks tunnistada. Seetõttu on

3-08-385 3(10) kaebajatel tekkinud õiguspärane ootus, et 13.06.2007 korraldus nr 1072-k jääb nende suhtes keh- tima. Korralduse nr 2238-k andmisel eirati diskretsioonireegleid ja õiguse üldpõhimõtteid;

4) Tekkinud on olukord, kus M. Toomlaid on kaotanud maa tagastamise nõudeõiguse, olles jät- kuvalt samal maal asuva ehitise omanik 1/3 mõttelises osas. Tagastamisele kuuluv maa suuruse- ga 768 m2 on selle elamu alune ja elamu teenindamiseks vajalik maa. Krunt paikneb väljakuju- nenud elurajoonis Nõmmel ja selle naaberkrundid on analoogilise suurusega. Maa tagastamine M. Toomlaidile ei rikuks ühegi teise isiku õigusi. Pealegi oleks M. Toomlaidil ehitise omanikuna õigus maad ostueesõigusega erastada, mis lõppkokkuvõttes viiks sama tulemini (maa omanikuks saamiseni). Maa tagastamata jätmiseks puudub ka igasugune avalik huvi;

5) Korraldus ei ole piisavalt motiveeritud, kuna sellest ei nähtu, miks tuleb samadel tingimustel, mis esinesid juba kehtetuks tunnistatud korralduse andmise ajal, teha teistsugune otsus. Korral- dus ei ole ka materiaalselt õiguspärane, kuna korralduses viidatud MaaRS § 192 lg-d 1 ja 3 ning 27.11.2005 jõustunud MaaRS muutmise seaduse § 26 tuleks käesoleva juhtumi asjaolusid silmas pidades jätta kohaldamata, sest pärimisõiguse tunnistuse esitamine hiljem kui 27.08.2006, mil vaidlustatud korraldusest järelduvalt oleks M. Toomlaid pärimisõiguse tunnistuse pidanud esi- tama, ei takistanud linnavalitsust maa tagastamise korraldust vastu võtmast. MaaRS muutmise seaduse §-s 26 sätestatud üheksakuuline tähtaeg kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnis- tuse esitamiseks ei ole õigust lõpetava vaid distsiplineeriva ning motiveeriva toimega, mille eesmärgiks on tagada maareformi tõrgeteta kulgemine, mitte välistada nõudeõiguse pärijate õi- gust maa tagastamisele. Antud juhul on nimetatud seadusesäte oma distsiplineeriva ja motiveeri- va toime saavutanud, kuna M. Toomlaid on pärimisõiguse tunnistuse, ehkki mõningase hilinemi- sega, esitanud. Üheksakuuline tähtaeg on ebamõistlik ka seetõttu, et üldine pärimisseaduse regu- latsioon võimaldab isikul pärandit vastu võtta 10 aasta jooksul. Seda on M. Toomlaid teinud, mistõttu on põhjendamatu võtta talt õigus maa tagastamise nõudeõiguse pärimisele.

5. Tallinna Linnavalitsus palus jätta kaebused rahuldamata.

1) Õigusvastaselt võõrandatud maade tagastamise venimise peamine põhjus oli isikute passiivsus maa tagastamise nõudeõiguse pärimisel. Maa tagastamise nõudeõiguse pärimise regulatsiooni muutmine oli seotud asjaoluga, et isikud küll pöördusid ühe aasta jooksul notari poole pärimis- õiguse vormistamiseks, kuid ei esitanud pärimisõiguse tunnistust kohalikule omavalitsusele, kel- lel seetõttu puudus teave maa tagastamise õigust omavate isikute kohta. Vastustajal ei lasunud seadusest tulenevat kohustust tuvastada võimalikke pärijaid ja hoiatada neid erinevate seadusest tulenevate tagajärgede eest;

2) 13.06.2007 korraldus nr 1072-k oli õigusvastane haldusakt, millele juhtis tähelepanu Harju maavanem. Seadusest tulenevalt oleks M. Toomlaid pidanud esitama pärimisõiguse tunnistuse õigusvastaselt võõrandatud maa nõudeõiguse pärimise kohta üheksa kuu jooksul alates maare- formi seaduse muutmise seaduse jõustumisest 27.11.2005. Selle tähtaja pikendamise õigust ei ole haldusorganile antud. Haldusmenetluse seaduse (HMS) §-i 34, mis annab mõjuvate põhjuste olemasolul võimaluse menetlustähtaja ennistamiseks, vastavalt HMS § 112 lg-le 2 kohaldada ei saa, sest õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine on menetlus, mida reguleerivad ORAS ja maareformi seadus, mis ei näe ette haldusmenetluse seaduse kohaldamist maareformi menetlu- ses. Kui kohus leiab, et HMS § 34 kuulub kohaldamisele, siis sama paragrahvi lg 3 kohaselt ei saa menetlustähtaega ennistada, kui esialgsest menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud täht- päevast on möödunud rohkem kui üks aasta, mistõttu oleks mõjuvate põhjuste olemasolul olnud võimalik taotleda tähtaja pikendamist kuni 28.08.2007. Vastustajale pole ka teada mõjuvaid põh- jusi, mis oleksid võinud anda alust tähtaja ennistamiseks. MaaRS § 19² lg 3 ja MaaRS § 26 ei andnud kohalikule omavalitsusele kaalutlusõigust, vaid kohustavad neis sätetes märgitud aluste

3-08-385 4(10) esinemisel imperatiivselt lõpetama tagastamise menetluse ning keelavad alustada kompenseeri- mise menetlust;

3) HMS § 67 lg 2 kohaselt ei tohi haldusakti tunnistada kehtetuks isiku kahjuks, kui isik on hal- dusakti kehtima jäämist usaldades kasutanud ära haldusakti alusel saadud vara, teinud tehingu oma vara käsutamiseks või on muul viisil muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Riigikohtu ot- suse nr 3-3-1-51-01 kohaselt saab isik õiguspärase ootuse põhimõttele tugineda sisuliselt õigus- vastase või olulise menetlus- ja vormiveaga antud haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel siis, kui haldusaktist tulenenud põhjendatud lootuse mõjul on isik käitunud teisiti, kui ta oleks tõenäoliselt käitunud ilma haldusakti andmiseta. Haldusaktist juhindumine peab koostoimes hal- dusakti hilisema kehtetuks tunnistamisega olema osutunud isikule kahjulikuks. Isik ei saa mingil juhul tugineda õiguspärase ootuse põhimõttele, kui ta pidi olema teadlik kehtetuks tunnistatava haldusakti õigusvastasusest või kui isik tegelikult haldusakti kehtima jäämisega ei arvestanud. Vastustajale ei ole teada, kuidas haldusaktist tulenenud põhjendatud lootuse mõjul käitus isik teisiti, kui ta tõenäoliselt oleks käitunud ilma haldusakti andmata. Seega pole alust väita õiguspä- rase ootuse põhimõtte rikkumist;

4) HMS § 58 kohaselt ei saa nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes põhjusel, et hal- dusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimeta- tud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist;

5) Alusetud on A. Uska ja M. Kalnini väited, et kui M. Toomlaidile maad ei tagastata, väheneb teistele subjektidele tagastatava maa suurus. Sõltumata M. Toomlaidi suhtes tehtavast otsusest, on teistel kaebajatel õigus nõuda kokku 2/3 mõttelise osa Õuna tn 4 maa tagastamist. M. Toomlaidil on säilinud õigus vaidlusaluse maa ostueesõigusega erastamiseks, milleks M. Toom- laid on esitanud ka avalduse.

6. Tallinna Halduskohtu 12.09.2008 otsusega kaebus rahuldati, tühistati Tallinna Linnavalitsu- selt 19.12.2007 korraldus nr 2238-k ja mõisteti linnavalitsuselt M. Toomlaidi kasuks välja me- netluskulud 9 440 krooni. Põhjendused:

1) Kohalik omavalitsus kui ORAS § 12 lg 5 ja MRS § 5 lg 1 kohaselt vara tagastamise korralda- ja peab tagama tagastamismenetluse läbiviimise mõistliku aja jooksul. Menetluses on juhtiv roll haldusorganil, kes ei vabane õigeaegse menetluse korraldamise kohustusest ka menetlusosalise passiivsuse korral.

Vabariigi Valitsuse 5.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara ta- gastamise korra“ (edaspidi Kord) p 49 kohaselt otsustab valla- või linnavalitsus õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õigustatud subjektidele kuue kuu jooksul õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamise päevast ja kui valla- või linnavalitsus ei saa mõjuval põhjusel otsustada nimetatud tähtaja jooksul maa tagastamist, informeerib ta õigustatud subjekti põhjus- test, millest on tingitud viivitus maa tagastamise otsustamisel, ja teatab küsimuse otsustamise tähtaja. Nimetatud sätte eesmärgiks on tagada tagastamismenetluse viivituseta läbiviimine ning õigustatud subjekti informeerimine toimingute sooritamise tähtaegadest.

M. Toomlaid omas maa tagastamise nõudeõigust alates pärandi vastuvõtmisest 1998. a. ORAS § 12 lg 7 näeb ette, et õigustatud subjektiks tunnistatud isik on kohustatud vara tagastamise menet- luses tegema Vabariigi Valitsuse kehtestatud tähtaegadel ja korras menetluseks vajalikke toi- minguid; kui ta neid toiminguid mõjuva põhjuseta talle kirjalikult teatatud tähtaja jooksul ei tee, loetakse ta nõudest loobunuks ja tagastamismenetlus lõpetatakse. Õigustatud subjekti kohustusi

3-08-385 5(10) täpsustavad Korra p 56 sätted, mille kohaselt on õigustatud subjektiks tunnistatud isik kohusta- tud maa tagastamise menetluses vajalikud toimingud lõpule viima õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni poolt 1. jaanuarist 1999 kuni 30. juunini 2002 vastuvõetud komisjoni otsuste alusel 1. novembriks 2003. Sama punkti lõige 5 näeb ette, et ko- halik omavalitsus teatab tähtaja koos korras sätestatud vajalike toimingute loeteluga õigustatud subjektile kirjalikult. Õigustatud subjektile ja tema eeldatavale pärijale tähtaja teatavakstegemise kohustus tuleneb sisuliselt ka Korra p 49 viimasest lausest. Seega peavad õigustatud subjekti või tema eeldatava pärija suhtes tagastamismenetluse lõpetamiseks olema üheaegselt täidetud järg- mised tingimused: 1) talle peab olema kirjalikult teatatud tähtaeg, mille jooksul tuleb toiming teha; 2) ta peab olema jätnud tegemata omapoolsed toimingud; 3) toimingute tegemata jätmine peab olema takistanud vara tagastamise menetluse lõpuleviimist ja 4) toimingud peavad olema jäänud tegemata ilma mõjuva põhjuseta. Tagastamismenetlust ei saa lõpetada, kui õigustatud subjekt või tema pärija ei saanud omalt poolt vajalikku teha valla- või linnavalitsuse viivituse või tegevusetuse tõttu (vt Riigikohtu 22.11.2001 otsus haldusasjas nr 3-3-1-40-01). Käesoleval juhul ei nähtu kohtule esitatud materjalidest, et linnavalitsus oleks õigustatud subjektidele teatanud mingite toimingute tegemise vajadusest ja andnud neile nende tegemiseks vastava tähtaja. Vas- tupidi, 10.04.2007 on Tallinna Maa-ametis registreeritud M. Toomlaidi pärimistunnistus ja 13.06.2007 võttis linnavalitsus vastu korralduse nr 1072-k, millega otsustas tagastada Õuna tn 4 maa kaebajatele. Arvestades, et linnavalitsus viivitas Õuna tn 4 maa tagastamisega 8 aastat, tea- tamata õigustatud subjektidele ühestki maa tagastamist takistavast asjaolust, pole tagastamisme- netluse tähtaegselt pärimistunnistuse mitteesitamise põhjusel lõpetamine põhjendatud;

2) 16.07.2000 jõustunud MaaRS § 192 lg 3 sätestas, et pärandi vastuvõtmiseks tuleb nõudeõigust pärima õigustatud isikul esitada pärandi avanemise koha notarile avaldus ühe aasta jooksul pä- randi avanemisest arvates. Puudub vaidlus selles, et M. Toomlaid oli MaaRS § 192 lg 3 jõustu- mise ajaks V. Uska pärandvara pärimisseaduses ettenähtud korras vastu võtnud. Kuna MaaRS muutmise seaduse säte, mis nägi ette nõudeõiguse pärimise kohta pärimisõiguse tunnistuse esi- tamise kohustuse, jõustus alles 27.11.2005, ei pidanud kaebaja 1998. a ette nägema seda, et tal on kohustus esitada ühe aasta jooksul notarile avaldus nõudeõiguse pärimiseks ning et tal puu- dub võimalus pärida V. Uska pärandvara seda valitsema asudes. Kohus nõustub kaebajatega, et olukorras, kus maa tagastamise menetlus kestab ebamõistlikult pika aja vältel ning samal pe- rioodil leiavad õiguslikus olustikus aset isiku suhtes ebasoodsad muudatused, peaks haldusorgan andma isikule mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava menetluse käigust ja asja lahendamist mõjutavatest õigusaktidest. Kui õigustatud subjektiks tunnistatud isik on surnud, mille kohta on teave üldjuhul kättesaadav rahvastikuregistrist, tuleb kohalikul omavalitsusel teha toiminguid eeldatava pärija väljaselgitamiseks. Sellega oleks tagatud nii pärijate õigused kui ka tagastamis- menetluse kiire lõpuleviimine. Asjaolu, et V. Uska pärija ei olnud endast ise linnavalitsusele märku andnud, ei vabastanud linnavalitsust kohustusest teha järelepärimisi, mis võimaldaks ta- gastamismenetlust jätkata. Vastavalt Korra p-le 49 tulnuks linnavalitsusel informeerida teisi õi- gustatud subjekte sellest, miks viibib nende maa tagastamise avalduse lahendamine, ja et V. Uska pärijal tuleb vastavalt sel ajal kehtinud MRS § 192 lg-s 3 sätestatule esitada pärandi vastu- võtmiseks või sellest loobumiseks pärandi avanemise koha notarile avaldus ühe aasta jooksul pärandi avanemisest arvates. Sellekohase informatiivse kirja saatmine teadaolevatele õigustatud subjektidele/nende eeldatavatele pärijatele ei tohiks haldusorganile olla liigselt koormav. Pole alust arvata, et M. Toomlaid oleks nõuetekohaselt määratud tähtajaks jätnud esitamata pärimis- õiguse tunnistuse;

3) MaaRS muutmise seaduse § 26 sätestab küll nõudeõigust pärima õigustatud isikute kohustuse esitada õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõigu- se tunnistus nõudeõiguse pärimise kohta, kuid seda sätet tuleb tõlgendada kooskõlas sätte ees- märgiga, milleks ei saa olla pärimisseadusega kooskõlas pärandvara vastuvõtnud isikule maa

3-08-385 6(10) tagastamise välistamine põhjusel, et ta ei esitanud tähtaegselt pärimisõiguse tunnistust. Sätte ees- märgiks on eelkõige nõudeõiguse pärijate poolt pärandvara vastuvõtmise kindlakstegemine. Rii- gikohtu tsiviilkolleegium on 21.02.2003 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-12-03 asunud seisukohale, et pärimistunnistus ei tekita tsiviilõigusi ega –kohustusi, vaid sellega tõendatakse õigust, mis pä- rijal juba olemas on. Korra p-s 56 sätestatud menetluskorda tuleb järgida nii õigusaktidest tule- nevate tähtaegade määramise kui ka haldusorgani enda poolt määratavate tähtaegade korral, see on kaudselt tuletatav ka Riigikohtu otsuses haldusasjas nr 3-3-1-40-01 analoogsele sättele antud tõlgendusest. Antud juhul on vastustaja eiranud Korra p-i 56 ja selle eesmärki tagada, et isiku suhtes ei tehtaks negatiivset haldusakti ainuüksi seetõttu, et ta ei olnud teadlik vajaliku toimingu sooritamise kohustusest ja selle tähtajast;

4) Kohus nõustub kaebajatega selles, et MaaRS muutmise seaduse §-s 26 sätestatud üheksakuu- line tähtaeg kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks ei ole õigust lõpeta- va, vaid distsiplineeriva ning motiveeriva toimega ning käesoleval juhul on säte oma distsipli- neeriva ja motiveeriva toime saavutanud, kuna M. Toomlaidi poolt on vastustajale pärimisõiguse tunnistus esitatud. Kuigi pärimisõiguse tunnistus on esitatud 7-kuulise hilinemisega, tuleb käes- olevas asjas sätte teine lause jätta kohaldamata, kuna ka vastustaja pole täitnud talle õigusaktide- ga pandud kohustusi;

5) Sellega, et kuni vaidlustatud korralduse vastuvõtmiseni ei informeerinud vastustaja kaebajaid kavatsusest 13.06.2007 korraldus nr 1072-k tühistada, rikkus ta oluliselt hea halduse põhimõtet ja eiras haldusmenetluse läbiviimise üldisi põhimõtteid. Isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tun- nistamise menetlus peab tagama menetluse adressaadile võimaluse menetlusõiguste kasutami- seks. See eeldab, et haldusorgan informeeriks adressaati tema suhtes alustatud menetlusest ja selle eesmärgist, samuti looks võimaluse olla ära kuulatud. Käesoleval juhul seda tehtud ei ole. Nimetatud rikkumine on haldusmenetluse nõuete sedavõrd jäme rikkumine, mis sõltumata otsu- se sisule antavast hinnangust toob kaasa haldusakti tühistamise;

6) Õuna tn 4 maa tagastamise menetluse lõpetamine M. Toomlaidi suhtes ja Tallinna Linnavalit- suse 13.06.2007 korralduse nr 1072-k kehtetuks tunnistamine on äärmiselt range mõjutusvahend, mida tuleb kohaldada kohases menetluses üksnes ilmselgelt domineeriva avaliku huvi korral. Vaatamata normi näiliselt imperatiivsele sõnastusele ei ole haldusorgan MaaRS muutmise sea- duse § 26 alusel kohustatud eelnevalt isikute suhtes tehtud soodustavat haldusakti kehtetuks tun- nistama. Haldusakti kehtetuks tunnistamine isiku kahjuks ja tagastamismenetluse lõpetamine on kaalutlusotsus. Vaidlustatud korraldusest ei nähtu kaalutlusi, millest linnavalitsus on korralduse andmisel lähtunud. Ainuüksi asjaolu, et M. Toomlaid ei esitanud tähtaegselt pärimisõiguse tun- nistust maa nõudeõiguse pärimise kohta, ei ole linnavalitsuse 13.06.2007 korralduse nr 1072 kehtetuks tunnistamise ja maa tagastamismenetluse lõpetamise aluseks;

7) MaaRS § 26 eesmärgiks on kiirendada maareformi läbiviimist. M. Toomlaidi suhtes maa ta- gastamise menetluse lõpetamine ei kiirenda Õuna tn 4 riigimaa reformimist, vaid muudab selle oluliselt aeglasemaks ja keerulisemaks. M. Toomlaidile maa tagastamata jätmine, selle hilisem riigi omandisse jätmine ja seejärel M. Toomlaidi kui ehitise kaasomaniku kasuks hoonestusõigu- se seadmine ei ole riigi huvides. Selline lahendus, mis toob ka A. Uskale ja M. Kalninile kaasa täiendavad kohustused seoses sundhoonestusõiguse võimaliku seadmisega, millekohane regulat- sioon on kohtule teadaolevalt alles väljatöötamisel, pole ka M. Kalnini ja A. Uska huvides;

8) Vaidlustatud korraldusest ei nähtu põhjusi, miks tunnistati 13.06.2007 korraldus nr 1072-k kehtetuks ka A. Uska ja M. Kalnini osas. Kuna A. Uskat ja M. Kalninit pole kaasatud haldusme- netlusse ega ära kuulatud, on ka nende suhtes jämedalt rikutud haldusmenetluse nõudeid.

3-08-385 7(10)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta kaebused rahuldamata. Väited:

1) Tagastamismenetlusega ei ole ebamõistlikult kaua venitatud. Apellant juhib tähelepanu sea- duseelnõu, millega muudeti MaaRS § 192 lg-t 3, seletuskirjale, kus on märgitud, et sätte kehtes- tamise eesmärgiks on määrata üheselt kindlaks maaga seotud nõudeõiguste pärimise tähtajad ning tähtaegade eiramise õiguslikud järelmid. Maareformi vältel peaks kõigil olema olnud piisa- valt aega ja võimalusi menetlustoimingute teostamiseks. Isiku, kes tähtaegselt ei avalda soovi oma õigusi realiseerida, lugemine nõudeõigusest loobunuks aitab oluliselt kaasa maareformi kii- rendamisele. HMS § 36 lg 1 kohaselt selgitab haldusorgan menetlusosalisele menetluseks vaja- likke asjaolusid menetlusosalise soovil, kaebajad polnud vastustajale sellist soovi avaldanud;

2) Halduskohus on maareformi seadust ebaõigesti kohaldanud. Jääb ebaselgeks, mille alusel ko- hus leidis, et MaaRS muutmise seaduse §-s 26 sätestatud üheksakuuline tähtaeg pole õigust lõpe- tava toimega. Halduskohtu tõlgendusega saaks nõustuda, kui sättes oleks kirjas üksnes ettekirju- tus normi adressaadile kohustatud tegevuseks ning mitte õiguslikku tagajärge pärimisõiguse tun- nistuse tähtaegselt esitamata jätmisel. Norm kirjutab ette tagastamismenetluse lõpetamise ja kompenseerimismenetluse mittealustamise;

3) Halduskohus ei võtnud seisukohta selles, kas esinesid mõjuvad põhjused pärimisõiguse tun- nistuse esitamise tähtaja möödalaskmiseks ning kas tähtaeg tuleks ennistada. Sellega on haldus- kohus rikkunud menetlusökonoomika põhimõtet, mille kohaselt tulnuks kohtul hinnata, kas vas- tustaja oleks saanud vastu võtta teistsuguse sisuga korralduse. Linnavalitsuse hinnangul tuleks tähtaja ennistamise taotlus igal juhul jätta rahuldamata HMS § 34 lg 3 alusel.

8. M. Toomlaid, A. Uska ja M. Kalnin paluvad jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

1) Apellant ei ole ümber lükanud asjaolu, et tagastamismenetlus on kestnud ebamõistlikult kaua, ega näidanud, millist tähtsust tuleks halduskohtu selle järelduse ebaõigsusele omistada. Kohus ei ole apellandile ette heitnud tagastamismenetluse pikka aega, vaid seda, et apellant ei ole andnud isikule mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava menetluse käigust ja asja lahendamist mõju- tada võivatest õigusaktidest. Kaebuse esitajad nõustuvad kohtuga, et õigustatud subjektide teavi- tamine ei ole haldusorganile liialt koormav, ja märgivad, et orienteerumine maareformiga seon- duvates õigusaktides on nende pideva muutumise tõttu isegi juristile raske, mistõttu ei saa eelda- da ka tavainimeselt nendega kursisolekut. Eriseadustest tuleneb haldusorganile maareformi kon- tekstis ulatuslikum selgituskohustus kui HMS § 36 lg-st 1. Selgituste saamiseks soovi avaldami- se eeltingimuseks on isikul teatud eelinfo olemasolu muudatuste kohta;

2) Kaebajad nõustuvad kohtuga MaaRS muutmise seaduse § 26 tõlgendamisel. Vaatamata sätte näiliselt imperatiivsele sõnastusele on soodustava haldusakti kehtetuks tunnistamine isiku kah- juks kaalutlusotsus;

3) Kaebuse esitajad ei ole taotlenud pärimistunnistuse esitamise tähtaja ennistamist, vaid nende suhtes ebasoodsa haldusakti tühistamist, millega jääks kehtima varasem soodne haldusakt;

4) Kaebajad nõustuvad kohtuga ka menetlusvigade ja haldusakti põhjendamise kohustuse rik- kumise osas ning osundavad, et apellant ei ole senini põhjendanud varasema korralduse kehte- tuks tunnistamist A. Uska ja M. Kalnini osas.

3-08-385 8(10)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Olukorda, kus õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise nõudeõigus omandati pärimise teel pärandist, mis avanes enne 26.10.2005 vastu võetud MaaRS muutmise seaduse jõustumist (27.11.2005) ja nõudeõiguse omandanud isik ei olnud nõudeõiguse pärimise kohta esitanud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele samaks ajaks pärimisõiguse tunnistust, reguleeris sel- le seaduse § 26, mis sätestab: „Kui pärand on avanenud enne käesoleva seaduse jõustumist ja nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõranda- tud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõi- guse pärimise kohta, peab ta selle esitama üheksa kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates. Kui pärimisõiguse tunnistust nimetatud tähtaja jooksul ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata.“

Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu tõlgendusega viidatud sättele. Õige on küll halduskohtu seisukoht, et MaaRS muutmise seaduse § 26 eesmärk on maareformi kiirendamine, mitte õigus- tatud subjekti pärija ilmajätmine maa tagastamise nõudeõigusest. Kuid ehkki normi tõlgendami- sel tuleb muuhulgas juhinduda normi eesmärgist, ei ole norm oma eesmärgiga samastatav, mis- tõttu ei saa normi sisu taandada normi eesmärgile. Õigustatud subjekti kohalikule omavalitsusele määratud tähtajaks pärimisõiguse tunnistuse mitteesitanud õigusjärglase ilmajätmine õigusest maa tagastamisele või kompenseerimisele, mis on MaaRS muutmise seaduse § 26 teise lause kohaldamise tagajärjeks, on seadusandja ettenähtud vahend normi eesmärgi saavutamiseks. MaaRS § 26 teine lause näeb pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaja rikkumise tagajärjena selgelt ja ühemõtteliselt ette tagastamise menetluse lõpetamise ja kompenseerimise menetluse mittealustamise ning seda sätet ei saa ignoreerida. Ringkonnakohus märgib, et säte ei omaks halduskohtu ja kaebuse esitajate viidatud distsiplineerivat toimet, kui pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaja rikkumisele ei järgneks õiguslikke tagajärgi.

Asjakohane ei ole halduskohtu viide Riigikohtu 22.11.2001 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-40-01 ORAS § 12 lg 7 tõlgendamisel võetud seisukohtadele. MaaRS muutmise seaduse § 26 teise lause sisustamisel ei oma tähtsust, kas kohalik omavalitsus on selles sättes toodud õiguslikust tagajär- jest maa tagastamise õigustatud subjekti õigusjärglast teavitanud või mitte ning kas teavitamata jätmisega on kohalik omavalitsus rikkunud mingisuguseid menetlusnorme. Sellistest asjaoludest pole viidatud sättes toodud õigusliku tagajärje saabumine sõltuvusse seatud.

10. Kuid MaaRS § 26 sellisest tõlgendusest ei järeldu, nagu puudunuks vastustajal kaalutlusõi- gus ka vaidlusaluse korralduse andmisel. Viidatud tõlgendusest järeldub üksnes, et Tallinna Lin- navalitsuse 13. juuni 2007 korraldus nr 1072-k oli osas, millega tagastati maa M. Toomlaidile, vastuolus MaaRS muutmise seaduse §-ga 26 ja seega õigusvastane, sest maa M. Toomlaidile tagastamise asemel tulnuks viidatud sätte kohaselt M. Toomlaidile maa tagastamise menetlus lõpetada.

11. Haldusakti õigusvastasus ei ole asjaolu, mis kohustaks haldusorganit haldusakti kehtetuks tunnistama, seda ka juhul, kui õigusvastasuse põhjustas haldusakti vastuolu kaalutlusõigust mit- tevõimaldava normiga. HMS § 64 lg 2 kohaselt otsustab haldusorgan haldusakti kehtetuks tun- nistamise kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei keela haldusakti kehtetuks tunnistada või ei kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama. Sellest normist tulenes vastustajale kaalutlusõigus ka vaidlustatud korralduse andmise otsustamisel. Et haldusakti õigusvastasus ei võta haldusorganilt kaalutlusõigust haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel, nähtub ka HMS § 66 lg-st 1 ja §-

3-08-385 9(10) st 67, mis sätestavad, mida tuleb kaaluda õigusvastase haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnis- tamisel.

Ebaõige on Tallinna Linnavalitsuse poolt halduskohtus avaldatud seisukoht, nagu ei kohalduks maareformi menetlusele haldusmenetluse seaduse sätted. Riigikohus on asunud seisukohale, et HMS § 112 lg-st 2 ei tulene, et selle seaduse kohaldamiseks mingis konkreetses valdkonnas peaks eriseaduses sisalduma viitenorm; selleks, et erivaldkonnas toimuvat haldusmenetlust saaks käsitada HMS § 112 lg-s 2 nimetatud „eriseadusega reguleeritud haldusmenetlusena“, peab vas- tav eriregulatsioon olema sellise mahu, tiheduse ja detailsusastmega, mis on võrreldav haldus- menetluse seaduse enda regulatsiooniga ja tagab isikule haldusmenetluse seadusega võrreldava menetlusliku õiguskaitse (vt Riigikohtu 04.04.2003 otsus 3-3-1-32-03, p 12). Maareformi seadu- se regulatsioon menetluse osas on fragmentaarne, piirdudes üksnes maareformi spetsiifikaga ning ei ole oma mahult, tiheduselt ja detailsusastmelt võrreldav haldusmenetluse seadusega.

Maareformi reguleerivad õigusaktid ei sisalda haldusmenetluse seaduse suhtes selliseid erisät- teid, mis paneksid kohalikule omavalitsusele kohustuse maa tagastamisel antud haldusakti selle õigusvastasuse ilmnemisel kehtetuks tunnistada. MaaRS muutmise seaduse § 26 ei ole HMS § 64 lg 2 suhtes erisätteks, mis reguleeriks maa tagastamise korralduse kehtetuks tunnistamist.

Seega on HMS § 64 lg 2 kohaselt lõppkokkuvõttes õige kaebuse esitajate ja halduskohtu seisu- koht, et linnavalitsusel oli vaidlustatud korralduse andmisel kaalutlusõigus.

12. Vaidlustatud korralduse põhjendustest, millest ei ilmne kaalutlusi, ning linnavalitsuse poolt kohtumenetluses esitatud seisukohtadest, et MaaRS muutmise seaduse §-st 26 tulenevalt puudus linnavalitsusel vaidlustatud korralduse andmisel võimalus asja otsustamiseks teisiti, järeldub, et linnavalitsuse arvates oli ta MaaRS muutmise seaduse §-st 26 tulenevalt kohustatud tunnistama M. Toomlaidile maa tagastamise korralduse kehtetuks. Õigusaktist tuleneva kaalutlusõiguse ra- kendamine on haldusorgani kohustus ning kaalutlusõiguse mitterakendamine on oluline kaalut- lusviga, mis võis mõjutada asja otsustamist. Juba seetõttu on vaidlustatud korraldus õigusvastane ning kuulub tühistamisele.

13. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele, et kohus oleks pidanud hindama, kas vastustaja oleks saanud asja otsustada teisiti kui vaidlustatud korralduses, märgib ringkonnakohus, et ta ei näe võimalust, et vastustaja kaalutlusreegleid järgides saaks langetada samasisulise õiguspärase otsu- se kui vaidlustatud korralduses.

HMS § 64 lg 3 kohaselt tuleb haldusakti kehtetuks tunnistamisel kaalutlusõiguse teostamisel tähtsust omavate asjaoludena muuhulgas arvestada haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust. Et Tallinna Linnavalitsuse 13. juuni 2007. a korraldus nr 1072-k on adressaatide suhtes soodustava iseloomuga haldusakt, tuleb selle kehtetuks tunnistamisel arvestada HMS § 66 lg-st 1 ja § 67 lg-st 1 tulenevalt ka isikute usaldust, et haldusakt jääb kehtima, samuti avalikku huvi.

Kuna MaaRS muutmise seaduse § 26 ei võta linnavalitsuselt võimalust jätta kaalutlusõiguse alu- sel kehtima viidatud sättega vastuolu tõttu õigusvastane maa tagastamise korraldus, on selleko- hase kaalutlusõiguse teostamisel oluline hinnata seda, kuivõrd võimaldab 13. juuni 2007. a kor- ralduse nr 1072-k kehtetuks tunnistamine saavutada MaaRS muutmise seaduse § 26 eesmärke – maareformi lõpuleviimise kiirendamine. Õige on halduskohtu seisukoht, et olukorras, kus M. Toomlaid on tagastataval maal asuva ehitise kaasomanik ning teistel selle ehitise omanikel säi- lib, hoolimata menetluse lõpptulemusest M. Toomlaidi suhtes, nõudeõigus maa osalisele tagas- tamisele, ei kiirenda M. Toomlaidi suhtes maa tagastamise menetluse lõpetamine Õuna tn 4 rii- gimaa reformimist, vaid muudab selle oluliselt aeglasemaks ja keerulisemaks. Vaatamata M.

3-08-385 10(10) Toomlaidi poolt pärimisõiguse tunnistuse esitamisega hilinemisele, õnnestus vaidlustatud kor- ralduse andmise ajaks maa tagastamise õigustatud subjekti V. Uska õigusjärglane välja selgitada ning maa tagastamise haldusmenetlus lõpule viia. Tuvastatud ei ole ühtki olulist avalikku või kolmanda isiku huvi, mida maa tagastamine M. Toomlaidile riivas. Sellises olukorras ei saa pel- galt asjaolule, et M. Toomlaidile maa tagastamisel rikuti MaaRS muutmise seaduse § 26 teist lauset, omistada sellist kaalu, et see tingiks maa tagastamise menetluse tagasipööramise. Käes- oleval juhul oli maa tagastamise korralduse kehtetuks tunnistamine maareformi eesmärkide suh- tes ilmselgelt ebamõistlik ja eesmärgipäratu.

14. Eeltoodud põhjustel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muut- mata.

15. M. Toomlaidi esindaja on taotlenud esindajatasus seisnevate apellatsiooniastme menetlusku- lude väljamõistmist linnavalitsuselt summas 4 720 krooni. Menetluskulude kandmist käesolevas haldusasjas apellatsioonimenetluses tõendab advokaadibüroo Mägi Kraavi & Partnerid 21.11.2008 arve nr 699 õigusabi eest samas summas, arvele lisatud spetsifikatsioon ja pangaväl- javõte M. Toomlaidi poolt viitega eelnimetatud arvele advokaadibüroole 4 720 krooni tasumise kohta 26.11.2008. HKMS § 92 lg 1 alusel tuleb need menetluskulud linnavalitsuselt M. Toomlaidi kasuks välja mõista.

Lauri Madise Viive Ligi Virgo Saarmets