3-08-1974/27 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman (eesistuja), Lauri Madise ja Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht

8. juuli 2009, Tallinn Haldusasja number 3-08-1974 Haldusasi Jõhvi Vallavalitsuse kaebus Vabariigi Valitsuse 14.08.2008 korralduse nr 368 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebuse esitaja – Jõhvi Vallavalitsus Vastustaja – Vabariigi Valitsus Maa-ameti kaudu Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 13.01.2009 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Jõhvi Vallavalitsuse apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine

16. juuni 2009

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Halduskohtu 13.01.2009 otsus haldusasjas nr 3-08-1974 muutmata ja Jõhvi Vallavalitsuse apellatsioonkaebus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest, so hiljemalt 07.08.2009. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 54 lg 2 ja § 59 lg 2 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Jõhvi Vallavalitsus esitas 12.05.2008 keskkonnaministrile taotluse Jõhvis Pargi tn 2 asuva

18 138 m2 suuruse, 70% ulatuses transpordimaa ja 30% ulatuses ärimaa sihtotstarbega hoonestamata maa munitsipaalomandisse andmiseks. Taotluse kohaselt on eelnimetatud maatükk hõlmatud detailplaneeringuga, mille kohaselt on sellele kavandatud rajada kõrvaloleva staadioni tarbeks parkimismaja ning hoone mitmekesisema kasutamise huvides on 30% pinnast kavandatud staadioni külastajate teenindamiseks. Taotlust põhjendati kohaliku omavalitsuse ülesandega korraldada autotranspordi parkimist. Täiendavalt esitatud selgituses märgiti, et staadioni ja rajatava vabaaja veetmise promenaadi aktiivsemaks kasutamiseks on kavandatud rajada parkimismaja ühte ossa rendile antavad äripinnad, mis aitab kaasa uute töökohtade loomisele.

3-08-1974 2(8) Vabariigi Valitsuse 14.08.2008 korraldusega nr 368 keelduti maa munitsipaalomandisse andmisest, leides, et taotletava maaüksuse munitsipaalomandisse andmine ei ole KOKS §-s 6 ja teistes seadustes omavalitsusüksusele pandud ülesannete täitmiseks vajalik. Tööhõive suurendamise huvides ei pea kohalik omavalitsus omama äriotstarbelist maad ning parkimismajja kavandatavatesse äriruumidesse uute töökohtade loomine on võimalik ka ilma, et maa oleks munitsipaalomandis. Jõhvi valla arengukava (2007-2013) ei näe ette omavalitsuse poolt Jõhvi linna parkimismaja ehitamist. Puudub õiguslik alus anda äritegevuse eesmärgil munitsipaalomandisse tasuta maad.

Jõhvi Vallavalitsus esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse 14.08.2008 korralduse nr 368 tühistamiseks ning Vabariigi Valitsuse kohustamiseks vaadata maa munitsipaalomandisse andmise taotlus uuesti läbi. Vaidlusaluse maatüki näol on tegemist reformimata riigimaaga, mida on hooldanud kohalik omavalitsus. Riik ei ole maatüki hooldamist rahastanud. Maatükile on kehtestatud detailplaneeringuga moodustatud krunt, kuhu on kavandatud ehitada parkimismaja, mille pinnast kuni 30 % moodustaksid äripinnad. Detailplaneeringu on teiste hulgas kooskõlastanud ka Keskkonnaministeerium.

Kohaliku omavalitsuse õigus lahendada kõiki kohaliku elu küsimusi hõlmab õigust lahendada ka neid kohaliku elu küsimusi, mida seadused ei nimeta. Ida-Virumaal valitseva suure tööpuuduse tõttu on omavalitsuse ülesandeks ka töökohtade loomine. Pakkudes ettevõtjatele paremat ärija investeerimiskeskkonda tekiksid paremad tingimused äritegevuse arendamiseks ja tööhõive suurendamiseks, mis otseselt mõjutavad kohaliku kogukonna heaolu. Uute töökohtade loomise soodustamine ei ole seadusega antud kellegi teise otsustada ega korraldada, samas on see vajalik omavalitsuse arenguks ning lähtub avalikust huvist.

Parkimise korraldamine on liikluskorralduse osa, seega on parkimismaja rajamine maakonna keskusesse, kus ei jätku parkimiskohti, kohaliku omavalitsuse pädevuses (liiklusseaduse (LS) § 2 lg 4). Parkimismaja on mõeldud spordistaadioni ja rajatava promenaadi teenindamiseks. Äripinnad on planeeritud parkimise korraldamiseks vajalike pindade tarbeks ning rahvaspordi soodustamisega seotud teenuste pakkumiseks, mis otseselt ei ole kohaliku omavalitsuse pädevuses, kuid toetavad omavalitsuse ülesannete täitmist (spordiseaduse § 2). Jõhvi valla arengukavas on kajastatud jalgpallija kergejõustikusaali rajamist, sh staadionikompleksi rajamist.

Jõhvi Vallavolikogu 18.09.2008 määrusega nr 121 kinnitati arengukava muudatused, mille kohaselt on prioriteetsete tegevuste hulka arvatud staadionikompleksi teenindamiseks vajaliku parkimismaja rajamine. Korraldusega piiratakse õigustamatult Euroopa kohaliku omavalitsuse harta art 8 lg-st 2 tulenevat kohaliku võimuorgani täielikku vabadust seadusega lubatud piires rakendada oma initsiatiivi igas valdkonnas, mis ei jää väljapoole tema pädevust ega ole määratud täitmiseks mõnele teisele võimuorganile (põhiseaduse § 11, Riigikohtu otsus asjas nr 3-4-1-9-06).

Samuti piiratakse kohalike elanike jaoks täisväärtusliku elukeskkonna loomist, kuna tulevikus avalikult kasutatava spordikompleksi juurde ei ole ilma parkimismajata võimalik parkida piisaval hulgal külastajate sõidukeid, mis ei ole liikluskorralduslikust seisukohast ohutu. Maareformi seaduse (MRS) § 28 lg 2 ei ole kooskõlas õigusselguse põhimõttega, jättes võimaluse riigivõimu omavoliks. Samas ei keela see säte taotleda ja saada munitsipaalomandisse ärimaa sihtotstarbega maad, kui see on vajalik omavalitsuse arenguks. Vaidlusalune haldusakt on ebapiisavalt põhjendatud ning kaalutlus, et äritegevus ei ole kohaliku omavalitsuse pädevuses, ei kaalu üles avalikku huvi Jõhvi linnas parkimiskohtade loomise vastu (Vabariigi Valitsuse 02.06.2006 määruse nr 133 Maa munitsipaalomandisse andmise kord (Kord) § 8 lg 4).

Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 35 lg 1 ei keela valla õigust olla äriühingu osanikuks või aktsionäriks. Riigi täitevvõim on ületanud oma volitusi ning asunud otsustama Jõhvi valla vajadusi arengul ja ruumilisel planeerimisel.

3-08-1974 3(8) Haldusakti andmisel ei ole järgitud võrdse kohtlemise põhimõtet. Vabariigi Valitsus andis analoogilises asjas (05.09.2008 korraldus nr 391) loa muuta varem munitsipaalomandisse antud sotsiaalmaa sihtotstarbega maa ühes osas ärimaaks, mille kohalik omavalitsus kavandas peale kinnistute sihtotstarvete muutmist võõrandada ettevõtjatele. Nii vaidlusaluses haldusaktis kui ka viidatud korralduses nr 391 oli maa munitsipaalomandisse taotlemise aluseks kehtestatud detailplaneering ning arengukavalised eesmärgid. Riik ei ole kõnealust maad ise kasutama ega valdama asunud.

Vabariigi Valitsus palus jätta kaebuse rahuldamata, leides, et vaidlusalune korraldus on piisavalt motiveeritud ning sellest selguvad ka põhjused ja kaalutlused, miks maa munitsipaalomandisse andmisest keelduti.

Tallinna Halduskohtu 13.01.2009 otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja poolte menetluskulud nende endi kanda. Vabariigi Valitsus on Jõhvi valla poolt esitatud taotluse ja sellele lisatud dokumentide pinnalt põhjendatult leidnud, et vaidlusaluse maa munitsipaalomandisse andmine ei ole kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmiseks ega arenguks vajalik. Kaebaja esitas taotluse maa munitsipaalomandisse saamiseks MRS § 28 lg 2 alusel, mille kohaselt võib munitsipaalomandisse anda maad, mis on vajalik kohaliku omavalitsusüksuse ülesannete täitmiseks ja arenguks.

Otsustuspädeva haldusorgani kaalutlusõigust selle sätte kohaldamisel piirab MRS § 25 lg 6 alusel Korra § 8 lg 4, mille kohaselt võib maa munitsipaalomandisse andmise otsustaja motiveeritud otsusega keelduda maa munitsipaalomandisse andmisest juhul, kui taotletav maa on üldistes huvides otstarbekas jätta riigi omandisse või kui taotletav maa ei ole vajalik kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmiseks. Seega on sätestatud kaks eraldiseisvat alust maa munitsipaalomandisse andmisest keeldumiseks. Kui otsustuspädev haldusorgan leiab, et maa ei ole kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmiseks vajalik, siis ei ole vajalik põhjendada seda, kas maa oleks otstarbekas üldistes huvides riigi omandisse jätta või mitte.

MRS § 28 lg-s 2 kasutatud mõiste kohaliku omavalitsuse ülesanded ja areng on äärmiselt lai. Sellest ei saa teha järeldust, et konkreetse maatüki munitsipaalomandisse andmine oleks õigustatud, kui sellele maatükile kohaliku omavalitsuse poolt kavandatud mistahes tegevus mingilgi moel kohaliku omavalitsuse ülesannetega seonduks või kohaliku omavalitsuse arengut soodustaks. Maa munitsipaalomandisse andmine on põhjendatud, kui kohaliku omavalitsuse ülesande täitmine või arengueesmärgi saavutamine ei oleks muul viisil võimalik. LS § 2 lg-st 4 ja §-st 501 tulenev kohaliku omavalitsuse avalik-õiguslik ülesanne korraldada omavalitsuse territooriumil mootorsõidukite parkimist ei hõlma ärilistest põhimõtetest lähtuvat eraõigusliku parkimisteenuse osutamist.

Valla avalik-õiguslikud ülesanded piirduvad üldjuhul parkimise korraldamisega teedel, tänavatel ja munitsipaalomandis olevates parkimiskohtades ning selliste uute parkimiskohtade rajamisega, kus sõidukite parkimine hakkaks toimuma avalikõigusliku regulatsiooni alusel, st kas tasuta või kohaliku maksuna kehtestatud parkimistasu eest. Eraõiguslikul alusel käitatava parkimismaja rajamine ei ole kohaliku omavalitsuse ülesanne. Antud juhul ei nähtu, et kaebaja kavatseks rajada Pargi tn 2 alale detailplaneeringu kohaselt kavandatud parkimismaja oma eelarvevahendite arvelt või et parkimismaja kasutamine hakkaks tulevikus toimuma avalik-õigusliku regulatsiooni alusel.

Seega ei ole taotlus maa munitsipaalomandisse andmiseks põhjendatud ning kõnealuse maa andmine munitsipaalomandisse ei ole kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmiseks vajalik. Kui kohalik omavalitsus sooviks ehitada parkimismaja LS § 2 lg-st 4 tuleneva avalik-õigusliku ülesande täitmise raames, puuduks vajadus sellele maatükile osaliselt ärimaa sihtotstarbe andmiseks. Kohalik omavalitsus saab mitmeid oma funktsioone täita ka ettevõtluse vormis, kuid sellisel juhul ei saa ta taotleda endale neid samu soodustusi, mida talle võimaldataks sarnaste funktsioonide täitmise korral avalik-õiguslikus vormis.

Kuivõrd maa antakse munitsipaalomandisse tasuta, siis eelduslikult ei anta maad munitsipaalomandisse äritulu teenimise eesmärgil. Teatud juhtudel

3-08-1974 4(8) võib see olla võimalik, ent eeldab kohaliku omavalitsuse poolt väga üksikasjalikku põhjendust selle kohta, miks on ärimaa sihtotstarbega maa munitsipaalomandisse andmine vajalik ning millised on need avalik-õigusliku iseloomuga ülesanded, mida ei ole võimalik ilma maa munitsipaalomandisse andmiseta täita. Käesoleval juhul on vastustaja asunud põhjendatult seisukohale, et parkimismaja rajamine on võimalik ka eraõiguslikul alusel, eelkõige kuna samasse hoonesse on võimalik maa sihtotstarbest tulenevalt rajada ka suhteliselt suures ulatuses äripindu, mis eelduslikult võiksid muuta parkimismaja rajamise ja käitamise ärilises mõttes tulusaks.

Kohaliku omavalitsuse arengu seisukohast oluliste küsimuste määratlemisel tuleb lähtuda kohaliku omavalitsuse arengukavast. Taotluse esitamise ja vaidlustatud otsuse tegemise ajal ei olnud parkimismaja ehitamist Jõhvi valla arengukavas ette nähtud, seega ei saanud vastustaja sellega korralduse andmisel arvestada. Pärast korralduse andmist arengukavasse sisse viidud muudatus ja selles toodud eesmärk „Parkimisvõimaluste väljaarendamine Jõhvi kesklinnas – raudtee ja Pargi tn vahelisel alal ning raudtee ja 3. Tartu põik vahelisel alal“ on liiga üldsõnaline, et sellest selguks, millises vormis kavandab omavalitsus selle eesmärgi saavutamises tegelikult osaleda.

Pigem kinnitab see kahtlust, et kohalik omavalitsus soovib eraõiguslikel alustel käitatava parkimisja ärihoone rajamist. Vaidlusalune korraldus ei riku võrdse kohtlemise põhimõtet. Kaebuses toodud näites olid asjaolud teistsugused, seega ei ole tegemist võrdsete olukordadega, mis õigustaksid samasugust lahendust. Esiteks oli Tartu linna munitsipaalomandisse antud maa näol tegemist suure ning kasutuskõlbmatu jõeäärse maatükiga, mis anti kohalikule omavalitsusele selleks, et maad jäätmetega täita, lahendades sellega ka teatud jäätmekäitlusega seotud küsimusi, samuti olid sellele maale esimeses etapis ette nähtud avalikuks kasutamiseks mõeldud alade moodustamine.

Kuigi sellise kinnisvaraarendusega (jõeäärse maa täitmine ja ehituskõlblikuks muutmine) oleks saanud tegeleda ka eraõiguslik isik, oli Tartu linna taotluse üheks keskseks eesmärgiks arendada kogu ala välja tervikuna ja ühekorraga. Sellise tervikliku kvartali väljaarendamine ei ole võrreldav käesoleva vaidluse esemeks oleva väljakujunenud asustuse keskel asuva ühe krundiga, millele on planeeritud üks kindel ehitis. Vabariigi Valitsus on Tartu linnale antud maa sihtotstarbe muutmisega nõustumisel tuvastanud selle, et Tartu linn on munitsipaalomandisse antud maad kasutanud eesmärgipäraselt ning oma ülesanded täitnud.

Konkreetsete uute töökohtade loomine ei ole kohaliku omavalitsuse avalik-õiguslik ülesanne, mille täitmine õigustaks maa munitsipaalomandisse andmist. Samuti ei saa väita, et töökohtade tekkimine oleks sõltuvuses sellest, kas maa on munitsipaalomandis või mitte. Vaidlustatud korraldusega ei piirata kohaliku omavalitsuse iseotsustusõigust. Ei põhiseadusest ega Euroopa kohaliku omavalitsuse hartast ei tulene, et kohalikul omavalitsusel oleks oma ülesannete mistahes vormis täitmiseks või arengueesmärkide saavutamiseks õigus saada riigilt tasuta maad munitsipaalomandisse.

Maa munitsipaalomandisse andmisest keeldumine ei välista iseenesest detailplaneeringu elluviimist. Ruumiline planeerimine on kohaliku omavalitsuse pädevuses. Kohalikule omavalitsusele ei tulene teatud eesmärkide püstitamisest ning ruumilise planeerimise alal tehtud otsustustest vääramatut õigust nõuda maa munitsipaalomandisse andmist. Otsustuspädevale haldusorganile kaalutlusõiguse ja hindamisruumi andmine ei ole õigusselguse põhimõttega vastuolus (MRS § 28 lg 2). Maa munitsipaalomandisse andmine peab olema kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmiseks ja kohaliku omavalitsuse üksuse arenguks vajalik ning seda vajalikkust peab otsustuspädev organ hindama.

Vaidlusalune korraldus on piisavalt põhjendatud ja kontrollitav. Maa munitsipaalomandisse andmiseks ei anna alust asjaolu, et riik konkreetset maatükki ise avalike ülesannete tarbeks ei kasuta või et riik ei ole seda maad valdama asunud. Seega ei ole ka munitsipaalomandisse andmisest keeldumise otsuses vajalik vastava maatükiga seotud riigi kavatsusi ja tegevusi üksikasjalikult selgitada ega põhjendada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

3-08-1974 5(8) Jõhvi Vallavalitsus palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada. Kaebaja kohtukulud palutakse välja mõista vastustajalt. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus kohus oluliselt menetlusnorme, tõlgendas ja kohaldas materiaalõigust vääralt ning hindas tõendeid ebaõigesti. Halduskohus on tõlgendanud MRS § 28 lg-t 2 põhjendamatult kitsalt. Nimetatud sättest ei tulene, et ärimaa sihtotstarbega maad ei võiks munitsipaalomandisse anda või et sellise maa munitsipaalomandisse andmist õigustaksid vaid väga erandlikud asjaolud.

MRS § 28 lg 1 sõnastusest tuleneb, et nimetatud maa liikide puhul tuleb riigil maa munitsipaalomandisse reeglina anda, sellekohane keeldumine peaks olema erandlik ning taotleja ei peaks Korra § 6 lg 2 p 10 kohaselt maa munitsipaalomandisse andmise taotlust isegi põhjendama. Ei MRS § 28 lg 2 ega Korra § 8 lg 4 sea munitsipaliseerimise kriteeriumiks hädavajalikkust ehk vältimatut vajadust konkreetse vara omandi suhtes, ilma milleta oleks kohalikul omavalitsusel oma funktsioonide täitmine võimatu. Viidatud sätted seavad munitsipaliseerimisest keeldumisel kriteeriumiks selle, et taotletav vara ei ole vajalik kohaliku omavalitsuse funktsioonide täitmiseks.

MRS § 28 lg-st 2 ei tulene, et maa munitsipaalomandisse andmine eeldaks otsest seost kohaliku omavalitsuse poolt vastu võetud arengukavaga. Jõhvi valla arengukavas on pidevalt kajastatud aktuaalsena jalgpallija kergejõustikusaali rajamist, sh staadionikompleksi rajamist. Seadusandja tahteks ei olnud, et osaliselt ärimaa sihtotstarbega maad ei võiks anda kohaliku omavalitsuse omandisse, kui selliselt osaliselt ärimaa sihtotstarbega maa on muidu kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmiseks ja arenguks vajalik. Avalik-õiguslike ülesannete tagamise korras tihedam koostöö erasektoriga ei ole tänapäeval erandlik, vaid üldtunnustatud põhimõte.

Vaidlustatud korraldust on puudulikult motiveeritud, põhjendades vaidlusaluse maatüki munitsipaliseerimisest keeldumist vaid asjaoluga, et maa andmine äritegevuse elavdamiseks ei ole KOKS-s ja teistes seadustes kohalikule omavalitsusele pandud ülesannete loetelus. Kuigi vastustaja on esitanud halduskohtule ka vaidlustatud korralduse seletuskirja, ei kuulu see haldusakti motiveeringuna arvestamisele, kuna sellele ei ole korralduses eneses viidatud. Vaidlustatud korralduses ei ole toodud asjakohaseid põhjendusi, miks ei ole taotletav maa kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmiseks vajalik.

Kaebaja poolt maa munitsipaalomandisse saamise taotluses toodud põhjendused on jäetud tähelepanuta. Põhjendamata on jäetud, miks on vaidlusaluse maatüki 30%-line ärimaa sihtotstarve kaalukam argument kui 70%-line transpordimaa sihtotstarve. KOKS ja LS panevad küll kohalikule omavalitsusele kohustuse korraldada teede ja linnatänavate korrashoidu (sh parkimist), kuid ei näe ette selle eesmärgi saavutamise vormi, järelikult on kohaliku omavalitsuse pädevuses otsustada, kas täita ülesanne oma asutuste kaudu või muus vormis. Käesoleval juhul on kaebaja otsustanud korraldada parkimise parkimismajas.

Seega on halduskohus tõlgendanud valesti KOKS ja LS ning asunud nimetatud seaduste sätteid ebaõigesti tõlgendades seisukohale, et MaaRS § 28 lg 2 alusel maa munitsipaalomandisse andmine eeldab, et kohalik omavalitsus kasutab seda vaid otseselt avalik-õiguslikus vormis ning kasvõi osaliselt ärimaa sihtotstarbega maatükil ei saa kohalik omavalitsus oma avalik-õiguslikke kohustusi (sh parkimise korraldamise kohustust) täita. Korra § 6 lg 2 p 10 kohaselt peab munitsipaalomandisse andmise taotluses sisalduma selgitus, milliste ülesannete täitmiseks omavalitsus maad vajab ning millisel eesmärgil võetakse maa kasutusse.

Kaebaja on taotluses põhjendanud, et taotletavat maad vajatakse staadioni ja promenaadi parkimise korraldamiseks ja planeeringu elluviimine aitab kaasa tööhõivele. Kaebaja ei pidanud selgitama, millises vormis täpselt hakkab ta vaidlusalusel maatükil parkimist korraldama. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et haldusakti andmise põhjendused peavad nähtuma aktist endast ja seda ei saa hiljem täiendavalt motiveerida. Halduskohus ei ole oma otsuse tegemisel lähtunud vaidlustatud korralduses sisalduvast, vaid haldusaktivälistest motiveeringutest ja on asunud korraldust ise motiveerima.

Haldusakti õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda vaid haldusaktis endas sisalduvatest motiveeringutest ning puuduliku motivatsiooni tõttu on haldusakt alati õigusvastane ja põhjenduste hilisem esitamine ei muuda haldusakti õiguspäraseks. Vaidlustatud korralduses puuduvad asjakohased kaalutlused. Ükski vastustaja poolt kohtumenetluses

3-08-1974 6(8) esitatud põhjendus ei ole piisav veenmaks, et korralduse vastuvõtmisel on vastustaja tuvastanud tähtsust omavad asjaolud ning teinud neist õiged järeldused. Kohus jättis tähelepanuta kaebaja väite selle kohta, et kavandatud parkimismaja on staadioni ja rajatavat promenaadi teenindav hoone, ning käsitles puudulikult tööhõivet, kohaliku omavalitsuse vabaduse piiramist ja võrdse kohtlemise rikkumist käsitlevaid väiteid. Käesoleva asja ja Tartu linna juhtumi asjaolud on sarnased ja võrreldavad. Erinevus Tartu linna juhtumist seisneb vaid selles, et käesoleval juhul taotleb kaebaja koos maa munitsipaalomandisse andmisega ka koheselt Vabariigi Valitsuselt luba jätta kolmandikule nimetatud maatükist äriotstarve. Lisaks märgib apellant, et ajakirjanduses 23.01.2009 ilmunud teabe kohaselt võttis Riigikogu majanduskomisjon vastu otsuse lubada Keskkonnaministeeriumil võõrandada Tallinna linnale tasuta 1 496 m2 suurune ärija elamumaa sihtotstarbega krunt aadressiga Harju tn 40/42,

431 m2 suurune ärimaa sihtotstarbega krunt aadressiga Harju tn 40a ning 350 m2 suurune ärija elamumaa sihtotstarbega krunt aadressiga Harju tn 32. Ka see viitab sellele, et Jõhvi valda on teiste omavalitsusüksustega võrreldes koheldud ebavõrdselt.

Vabariigi Valitsus palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. MRS § 28 lg-s 2 kasutatud mõiste - kohaliku omavalitsuse ülesanded ja areng - on äärmiselt lai, kuid seda saab sisustada KOKS § 6 alusel. Sellest sättest tuleneb, et kohaliku omavalitsusüksuse ülesanded on sellised, mis on talle pandud seadustega otsesõnu või mis ta võtab endale lepinguga või mis ei kuulu seaduse alusel juba mõne teise institutsiooni pädevusse ning on ilmselt seejuures kohaliku tähtsusega. Äritegevusega tegelemine ei ole seaduste kohaselt kohaliku omavalitsusüksuse ülesanne. Seetõttu on üldjuhul ärimaa sihtotstarbega või ärimaa liitsihtotstarbega maatükkide munitsipaalomandisse andmine välistatud. Kohaliku omavalitsuse ülesandeks ei saa pidada sõidukite parkimise korraldamisega seotud mistahes küsimuse lahendamist mistahes vormis. Valla avalik-õiguslikud ülesanded piirduvad üldjuhul parkimise korraldamisega teedel, tänavatel ja munitsipaalomandis olevates parkimiskohtades ning selliste uute parkimiskohtade rajamisega, kus sõidukite parkimine hakkaks toimuma avalik-õigusliku regulatsiooni alusel. Kohaliku omavalitsuse arengu seisukohast oluliste küsimuste määratlemisel tuleb lähtuda kohaliku omavalitsuse arengukavast, planeeringutest ja teistest strateegilistest dokumentidest. Arengukava näol on tegemist strateegilise dokumendiga, mis peab kajastama üsna põhjalikult kohaliku omavalitsusüksuse arengusuundi. Jõhvi valla arengukavas aastateks 2007-2013 käsitleb küll jalgpallija kergejõustikustaadioni rajamist Jõhvi linna, kuid mitte parkimismaja ehitamist. Maa-ameti 18.06.2008 kirjaga teavitati Jõhvi Vallavalitsusele, et ette valmistatud on korralduse eelnõu keelduda kõnealuse maaüksuse Jõhvi valla munitsipaalomandisse andmisest, toodi ära ka põhjused ja võimaldati kaebajale esitada oma arvamus ja vastuväited. Seega nähtusid kaebajale taotluse rahuldamata jätmise põhjendused juba sellest kirjast, millele on vaidlusaluses korralduses ka viidatud. Kohaliku omavalitsuse pädevuses on küll otsustada, kas korraldada parkimist oma asutuste kaudu või mõnes muus vormis, kuid kohalik omavalitsus ei saa eeldada, et juhul kui ta soovib rajada parkimismaja, kus sõidukite parkimine toimub eraõiguslikul alusel võetava tasu eest, annab riik parkimismaja ehitamiseks maa tasuta munitsipaalomandisse. Maa tasuta munitsipaalomandisse andmine eeldab, et kohalik omavalitsus kasutab seda maad avalikõiguslikus vormis.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Apellatsioonkaebuse väited ei anna selle rahuldamiseks ja halduskohtu otsuse tühistamiseks alust. Esimese astme kohus ei ole eksinud materiaalõiguse kohaldamisel ega rikkunud menetlusnorme määral, mis oleks toonud kaasa ebaõige otsuse tegemise. Kohus on asja lahendamiseks vajalikud asjaolud õigesti tuvastanud, on oma seisukohti piisavalt põhjendanud ega ole jätnud kaebaja väiteid tähelepanuta.

3-08-1974 7(8) Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et kaalutlusõiguse teostamise kirjalike põhjenduste puudumine haldusaktis on oluline haldusakti tühistamisele viiv vorminõuete rikkumine, mis üldjuhul pole kõrvaldatav kohtumenetluse käigus. Kuid vastupidiselt apellandile on ringkonnakohus seisukohal, et kui on võimalik objektiivselt kindlaks teha, missugused olid vastustaja tegelikud kaalutlused vaidlustatud haldusakti andmise ajal, ja kohus saab kontrollida, kas kaalumisprotsess on läbitud ja kas haldusorgan arvestas kaalumisel vaid asjakohaseid aspekte ja kõiki olulisi asjaolusid, siis ei ole haldusakti tühistamine põhjendamiskohustuse rikkumise motiivil õigustatud. Käesoleval juhul leidis esimese astme kohus, et vaidlusalusest korraldusest selgub, millistel õiguslikel alustel on see antud ning selgub üheselt ka põhjus, miks Vabariigi Valitsus ei pidanud maa munitsipaalomandisse andmist võimalikuks, faktilised asjaolud ja kaalutlused on kontrollitavad ning sisuliselt on vaidlusalune haldusakt õiguspärane. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga ja otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Põhjendatud pole apellandi väide, et kohus tõlgendas materiaalõigust vääralt ning tugines otsuse tegemisel korralduse välistele ja enda poolt tuletatud põhjendustele. Maareformi käigus maa munitsipaalomandisse andmine toimub ORAS-s ja MRS-s sätestatud alustel ja korras. ORAS §

21 lg 1 järgi on munitsipaliseerimise objektiks riigi omandis olev vara, mille üleandmine kohalikule omavalitsusüksusele on vajalik tema ülesannete täitmiseks ja mida ei ole üldistes huvides otstarbekas jätta riigi omandisse või mida on otstarbekas erastada kohaliku omavalitsusüksuse kaudu. Munitsipaalomandisse antakse tasuta MRS §-s 28 nimetatud maa. Viidatud paragrahvi lg

1 sätestab munitsipaalomandisse antavate maade loetelu ning vastavalt lg-s 2 sätestatule võib munitsipaalomandisse anda ka sama paragrahvi lg-s 1 nimetamata maad, mis on vajalik kohaliku omavalitsusüksuse ülesannete täitmiseks ja arenguks. Seega on vara (maa) munitsipaalomandisse tasuta andmise võimaldamine kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmisega ja arengu eesmärgiga seotud avalik-õiguslik soodustus. Õige on kohtu tõlgendus, et konkreetne maatükk on MRS § 28 lg 2 mõttes kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmiseks ja arenguks vajalik juhul, kui vastava avalik-õigusliku iseloomuga ülesande täitmine või arengu eesmärgi saavutamine eeldaks maa munitsipaalomandis olekut.

Ainuüksi asjaolu, et maatükile on kavandatud tegevus, mis on küll kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmiseks kasulik ja/või soodustab valla või linna arengut, kuid ei eelda maa kohaliku omavalitsusüksuse omandis olemist, ei anna alust saada riigilt maad munitsipaalomandisse tasuta. Asja materjalide kohaselt taotles Jõhvi vald MRS § 28 lg 2 alusel munitsipaalomandisse maad, mille sihtotstarve oli kehtiva detailplaneeringu järgi 70 % transpordi maa ja 30 % ärimaa, märkides taotluses, et vald soovib ehitada maaüksusele parkimismaja, mille ühte osasse on kavandatud äripinnad staadioni külastajate teenindamiseks.

Vastuseks Maa-ameti kirjale selle kohta, et äriotstarbelise maa tasuta munitsipaalomandisse andmine ei ole kooskõlas õigusaktidega, märkis kaebaja täiendavalt esitatud seletuskirjas, et parkimismajja kavandatud äripinnad kavandatakse anda üürile üldise äritegevuse arendamiseks vallas, silmas pidades staadioni ja promenaadi kasutamise võimalusi ja eesmärke ning äripindade loomine aitab kaasa uute töökohtade loomisele. Vaidlusaluse korraldusega leiti, et esitatud põhjendustel pole alust maad munitsipaalomandisse tasuta anda, sest töötute tööle saamiseks ei pea kohalik omavalitsus omama äriotstarbelist maad, arengukava ei näe ette omavalitsuse poolt Jõhvi linna parkimismaja ehitamist, äritegevuse elavdamine ei ole KOKS-s ja teistes seadustes kohalikule omavalitsusüksusele pandud ülesannete loetelus.

Kohus pidi korralduse neid põhjendusi kontrollima, hindama ja järeldusi tegema, arvestades seejuures ka kohtumenetluses poolte esitatud väiteid. Seetõttu on asjakohased, õiged ega ole vaidlusaluse korralduse välised kohtuotsuse põhjendused selle kohta, et maa munitsipaliseerimise taotlusest ei nähtu, mis alusel on kavandatud parkimismaja ehitamine ja käitamine ja see ei nähtu ka valla arengukavast; et avalik-õigusliku regulatsiooni alusel toimiva parkimise puhul puuduks vajadus maale ärimaa sihtotstarbe määramiseks; et kohaliku omavalitsuse avalik-õiguslik ülesanne korraldada omavalitsuse territooriumil mootorsõidukite parkimist ei hõlma sõidukite par-

3-08-1974 8(8) kimise korraldamist mis seisneb ärilistest põhimõtetest lähtuva eraõigusliku teenuse osutamises. Apellandi väidetud asjaolu, et kavandatav parkimismaja on staadioni teenindav hoone ning parkimismaja ärilised pinnad on seotud spordiga seotud teenuste (nt spordivahendite laenutus) pakkumisega, ei anna alust saada riigilt tasuta maad olukorras, kus parkimisja ärihoone rajamine ja käitamine on võimalik ka eraõiguslikel alustel või on kohalik omavalitsus otsustanud täita oma funktsioone ettevõtluse vormis. Kohus on selgitanud, et konkreetsete uute töökohtade loomine ei ole selline kohaliku omavalitsuse avalik-õiguslik ülesanne, mille täitmine õigustaks maa tasuta munitsipaalomandisse andmist ning et puudub alus väita, et töökohtade tekkimine oleks sõltuvuses maa omandivormist.

Samuti on kohus põhjendanud piisavalt, miks ta leiab eksliku olevat kaebaja väite vaidlusaluse korraldusega kohaliku omavalitsuse iseotsustamisõiguse piiramise kohta. Apellant, kohtuga mitte nõustudes, pole põhjendanud, miks kohtu eeltoodud seisukohad ebaõiged on. Kohus on otsuse punktis 28 põhjalikult käsitlenud kaebaja väidet võrdse kohtlemise põhimõtte väidetava rikkumise koha ning leidnud põhjendatult, et tegemist pole võrdsete olukordadega, mis õigustaksid samasugust lahendust. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda esimese astme kohtust erinevale seisukohale.

Apellandi toodud näited Tallinnas Harju tn 32, 40a ja 40/42 asuvate maaüksuste võõrandamisest ei anna samuti alust väita kaebaja suhtes võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist. Apellatsioonkaebuses kirjeldatud juhtumil on tegemist mitte maa munitsipaliseerimisega, vaid 1999. aastal riigi maareservina riigi omandisse jäetud maa, mida Tallinna Linnavolikogu otsustas 2004. aastal taotleda Tallinna linnale Harju tänava äärsetele kinnistutele haljasala kujundamiseks, haljasalale 1944. aasta märtsipommitamise memoriaali rajamiseks ja ajaloolise Nõelasilma taastamiseks, riigivara seaduse alusel tasuta võõrandamisega.

Riigikogu majanduskomisjoni 19.01.2009 istungiprotokollis nr 19 on viidatud kinnistute tasuta võõrandamist põhistatud järgmiselt: “2006. aastal pöördus Tallinna Linnavalitsus taotlusega Keskkonnaministri poole nimetatud kinnistute tasuta võõrandamiseks eesmärgiga, et Tallinna linn saaks krundid korrastada ning rajada sinna haljasala. Tänaseks päevaks on varemed suures osas likvideeritud ning linna poolt on palju tehtud selleks, et avalikku linnaruumi sinna kujundada. Tallinna linna omandis on juba Harju tn 34, 36 ja 38 krundid. Seega Harju tn 32, 40/42 ja 40a kinnistute võõrandamisel moodustaks piirkond ühtse terviku./…/Vara üleandva ja vastuvõtva poole esindajad selgitasid, et hetkel ei ole otstarbekas kinnistuid võõrandada eraomanikele, kuna Tallinna kesklinna linnaruumi kujundamine on linna ülesanne.

Samuti tagab linn kinnistute avaliku kasutamise. Kinnistute sihtotstarve on võimalik pärast linna omandisse üleandmist vormistada sotsiaalmaaks. Nimetatud kinnistud asetsevad vaheldumisi linna omandis olevate maatükkidega ning sinna on rajatud haljasala. Detailplaneeringuga on kavandatud avalikult kasutatava esindusväljaku ja haljasala rajamine, mis võimaldab pikendada praeguse Vabaduse väljaku ruumi“. Seega on tegemist sootuks erinevate olukordadega ning apellatsioonkaebuses toodud näide võrdse kohtlemise rikkumise tõendamiseks pole kohane.

Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja apellandi menetluskulud tema enda kanda.

Kohtunikud

Viive Ligi

Lauri Madise

Silvia Truman