2-03-693/28 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number 2-03-693 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

30. juuni 2009, Tallinn Kohtukoosseis Eesistuja Ülle Jänes, liikmed Reet Allikvere ja Kaupo Paal Tsiviilasi

M. H. hagi P. H. vastu abielu lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks ning P. H. vastuhagi ühisvara jagamiseks Apellatsioonkaebuse hind

1 300 968 krooni Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 31.12.2008 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. H. apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg

11. juuni 2009, avalik kohtuistung Menetlusosalised, nende esindajad Hageja M. H. (IK XXXXXXXXXXX, elukoht XXXX X, XXXXXXX XXXXX), esindaja adv Mati Senkel Kostja P. H. (IK XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXX XXX XXX-XX XXXXXXX XXXXX), esindaja adv Alar Neiland

RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu 31.12.2008 otsus ühisvara jagamise osas osaliselt, vähendades M. H.lt P. H. kasuks väljamõistetavat hüvitist 400 000 krooni võrra. Kohtuotsuse resolutsioon sõnastada selles osas järgmiselt: Mõista M. H.lt P. H. kasuks välja enamsaadud ühisvara arvelt hüvitis 930 968 (üheksasada kolmkümmend tuhat üheksasada kuuskümmend üheksa) krooni. Ülejäänud osas jätta Harju Maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Apellatsioonimenetluse kulud jätta poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Menetluse käik 28.11.2003 esitatud hagis palus M. H. poolte abielu lahutada ja jagada poolte ühisvara ning nimetas ühisvara koosseisu: OÜ R. osakapital (osad) väärtusega 75 000 krooni. Hageja palus kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest, jätta osad talle ja mõista temalt kostja kasuks välja 25 000 krooni. Poolte abielu sõlmiti XX.XX.XXXX. Faktilised abielusuhted lõppesid 11.11.2000, mil kostja lahkus abikaasade ühisest elukohast. Abikaasade kooselust on sündinud XX.XX.XXXX poeg H. H., kes elab koos hagejaga. Lapse kasvatamise osas pooltel vaidlusi ei olnud.

Kostja ei vaielnud vastu abielu lahutamisele ega hageja nimetatud abielusuhete lõppemise ajale (06.01.2004 vastuväited – tl 11-13), kuid nimetas ühisvara väärtuseks 3 200 000 krooni, millest kostja osa oleks 1 600 000 krooni. Ühisvara koosseisu kuuluvaks nimetas kostja XXXXXX XX-X asuva korteri maksumusega 1 700 000 krooni ja ½ mõttelist osa XXXXXX XX kinnistust, mille müügist saadi 1 500 000 krooni, millest pool on 750 000 krooni ja millest kostja sai kätte 350 000 krooni. Seega soovis kostja hüvitisena saada 1 250 000 (850 000 + 400 000) krooni.

Hageja vaidles kostjale vastu ning väitis, et poolte kinnisvara oli suures osas soetatud laenude arvelt ning laenukohustused täitis hageja pärast abielusuhete lõppemist. XXXXXX XX asuva kinnistu ½ mõttelist osa võõrandati pärast poolte abielusuhete lõppemist ja sellest saadud raha jagasid pooled kokkuleppel 2002.a. 08.03.2002 lepingu (tl 43-45, I köide) punktist 5.2 nähtuvalt kanti kostja pangaarvele tehingust saadud rahast 350 000 krooni. Ka esinevad alused, mis lubavad ühisvara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade võrdsusest. Tegemist on lapse tähelepanu vääriva huviga, mis seisneb selles, et hageja, kelle juures laps elab, peab vähem kulutama rahalisi vahendeid kostjale ühisvara osa väljamaksmiseks.

26.06.2008 esitas kostja P. H. vastuhagi. Selle kohaselt olid pooled soetanud abielu kestel järgmise ühisvara: XXXXXX XX-X korteriomand maksumusega 3 500 000 krooni; XXXXXX XX kinnistu ½ mõttelise osa müügist saadud 1 650 000 krooni; sõiduauto Opel Calibra müügist saadud 20 000 krooni; OÜ R. osakapital 75 000 krooni. Kokku oli ühisvara maksumuseks seega 5 245 000 krooni, millest ühe abikaasa osa suuruseks on 2 622 500 krooni. Kosja on saanud hagejalt ühisvara arvelt

350 000 krooni, lisaks sellele tuleb hüvitisest maha arvata korteri remondile hageja poolt kulutatud

21 360 kroonist pool, s.o 10 680 krooni. Seega on hüvitise suuruseks 2 261 820 krooni (2 622 500 –

350 000 – 10 680). Vanemate õigus last kasvatada tuleneb seadusest. Nimetatud kohustust ei saa tõlgendada lapse tähelepanu vääriva huvina. Kostja on pidevalt töötanud OÜ-s R. personalijuhina. Seega ei saa esineda olukorda, kus kostja ei oleks mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisara omandamisel. Kostja tunnistas hageja võimalikke kulutusi XXXXXX XX-X korteri remontimisel peale abielusuhete lõppemist 100 000 krooni ulatuses ning hageja poolt perioodil 15.11.2000 kuni 14.03.2002 abielu ajal võetud laenu tasumist kostja eest summas 241 500 krooni.

03.09.2008 vastuses (tl 164-168, II k) vaidles hageja XXXXXX XX kinnistu mõttelise osa müügist saadud raha jagamise kohta esitatud väidetele vastu ja leidis, et nõue on aegunud. Kinnistu müüdi 08.03.2002, hagi aegumistähtaeg 3 aastat oli vastuhagi esitamise ajaks möödunud. Kui kohus sellega ei nõustu, siis vaidleb hageja vastu põhjendusel, et pooled jagasid ühisvara hulka kuulunud kinnistu 08.03.2002, kui see müüdi ja raha jagati. Selline poolte tahe on lepingus kinnitamist leidnud. Pealegi oli nimetatud kinnistu soetatud novembris 1998 valdavalt laenatud rahaga, mis tuli tagastada. Kostja ei ole arvestanud ühisvara hulka laenusid. Ka XXXXXX XX-X korteri ostuks võtsid pooled laenu. Korter osteti 950 000 krooni eest 12.11.1997, samal päeval võeti laenu Kinnisvara Finantseerimise AS-lt, kes loovutas nõudeõiguse AS-le Hansapank (tl 84-90, II k), millest 483 064 krooni tasus M.

H. pärast abielusuhete lõppemist perioodil 01.11.2000-01.04.2002 (AS Hansapank tõend tl - 42, I k). 455 000 krooni võeti laenu hageja emalt S. H.ilt.

23.09.2008 kohtuistungil ei saavutanud pooled kokkulepet XXXXXX XX-X asuva korteriomandi hinnas: hageja väitis selle maksumuseks 2 100 000 krooni, kostja aga 2 800 000 krooni. Kohus määras kutsuda välja ekspert R. S.. Sõiduauto müügihinna 20 000 krooni ja OÜ R. osakapitali väärtuse 75 000 krooni osas pooltel vaidlus puudus.

21.10.2008 kohtuistungil avaldas kinnisvaraekspert R. S. arvamust, et vaidlusaluse korteriga analoogse korteri turuhind (analüüsis väidetavalt 14 tehingut) on 2,3 kuni 2,4 miljonit krooni. Hageja oli nõus hüvitama ½ auto hinnast 10 000 krooni ja OÜ R. osakute maksumusest 37 500 krooni (tl 185).

Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi osaliselt, lahutas poolte abielu, jättis Tallinnas XXXXXX XX-X asuva korteriomandi turuväärtusega 2 350 000 krooni ja OÜ R. osakapitali 75 000 krooni hagejale ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja rahalise hüvituse 1 330 968 krooni. Kohtukulud jättis maakohus poolte endi kanda.

Kohus tuvastas, et abielusuhete lõppemise ajal 10.11.2000 kuulus pooltele Tallinnas XXXXXX XX- X asuv korteriomand, XXXXXX XX asuv kinnistu, OÜ R. osakapital, sõiduauto Opel Calibra reg.märk XXX XXX ja Hansapangast võetud laen abielusuhete lõppemise aja seisuga 483 064 krooni. Kostja ei vaielnud vastu hageja tasutud piirdeaia ehitamise osamaksele ja remondikuludele. Kostja tunnistas hageja võimalikke kulutusi korteriomandi remontimisel peale abielusuhete lõppemist 100 000 krooni ulatuses. Kostja ei tunnistanud laenu võtmist perekonna huvides S. L., J.

P. ja S. H.ilt. Maakohus leidis, et laenu võtmine nimetatud isikutelt perekonna huvides ei ole tõendatud. Hageja ei ole kohtule esitanud kirjalikke laenulepinguid. Kirjalikud seletused laenude andmise ja tagasimaksmise kohta ei ole piisavad tõendid laenude perekonna huvides võtmise kohta.

Pooled on nõus, et korteriomand XXXXXX XX-X jääb hageja omandisse. Omandiõiguse kaotamise eest tuleb hagejal kostjale maksta õiglast hüvitist. Õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui omandi väärtus on määratud kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Vestman Kinnisvara läbiviidud eksperthinnangu kohaselt on 25.09.2007 seisuga korteriomandi turuväärtuseks 2 800 000 krooni. Eksperthinnangu koostaja R. S.e poolt 21.10.2008 kohtuistungil antud hinnangu kohaselt on korteri turuväärtuseks 2 300 000 - 2 400 000 krooni. Kohus leidis, et korteri turuväärtuseks omandi kaotamise aja seisuga on seega 2 350 000 krooni, millest ühe abikaasa osa suuruseks on 1 175 000 krooni. Kuna kostja on võtnud omaks hageja tehtud kulutused korteri remondile 100 000 krooni ja laenu tagastamise Hansapangale summas 483 064 krooni, väheneb hüvitamisele kuuluv summa

291 532 krooni võrra.

Ühisvara jagamise ajaks on sõiduauto Opel Calibra müüdud ja müügist on saadud 20 000 krooni, millest ühe abikaasa osa suuruseks on 10 000 krooni.

Ühisvara jagamise aja seisuga on Tallinnas XXXXXX XX asuv kinnistu müüdud ja ühisvaraks olnud ½ kinnistu mõttelise osa müügist on saadud 1 500 000 krooni. Puudub vaidlus selles, et kostja on saanud ühisvara arvelt 350 000 krooni. Hageja ei ole tõendanud, et ½ kinnistust oli tema omandis enne abiellumist, abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara, või vara, mis on omandatud pärast abielusuhete lõppemist. Seega tuleb ½ kinnistu müügist saadud 1 500 000 krooni jagada poolte vahel võrdselt, s.o 750 000 kummalegi poolele, millest kostjal on saada 400 000 krooni.

Pooled ei vaidle selle üle, et OÜ R. osakapital 75 000 krooni jääb hageja omandisse. Hageja ei ole tõendanud, et OÜ R. osakapital on omandatud tema lahusvara arvelt. Kostja väidete kohaselt on tema pidevalt töötanud osaühingus personalijuhina. Seega hageja väited, et tema on üksinda tegelnud majandustegevuse arendamisega, ei ole tõesed. Laps on täisealine ja OÜ R. osakapitali jagamisel lapse tähelepanu vääriv huvi puudub. Elatise maksmine või mittemaksmine ei ole aluseks, mis lubaks kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest. Kuna poolte kokkuleppel jääb OÜ R. osakapital maksumusega 75 000 krooni hagejale, tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista rahaline hüvitis ½ osakapitalist, s.o 37 500 krooni.

Apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse abikaasade ühisvara jagamist puudutavas osas ning uue otsusega jätta kogu vara hagejale ning mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitus 30 000 krooni.

Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga XXXXXX XX asuva kinnistu mõttelise osa suhtes. Arvates selle abikaasade ühisvara hulka, kohaldas kohus ebaõigesti seadust (TsÜS § 66, 67, 68 ja § 75 lg 1 ning AÕS § 68). Kinnistu müügitehingu õiguslikuks tagajärjeks oli ühisvara jagamine. Kostja tahteavaldust lepingu sõlmimisel, mis väljendus vara müügiks nõusoleku andmises ja raha saamises, oleks kohus pidanud hindama soovina ühisvara jagada. Hageja ei andnud kostjale mingeid lubadusi maksta täiendavaid summasid. Iga mõistlik inimene, kes kirjutab 1,5 aastat pärast abielusuhete lõppemist alla ühisvara müügilepingule ja kohustub maksma märkimisväärse summa abikaasale, eeldab, et sellega on vara jagatud. Hagi on ka aegunud, sest müügileping sõlmiti 08.03.2002, vastuhagi esitati 2008.a. Kohus jättis kohaldamata TsÜS § 146 ja § 160. Kohus on hinnanud nõude esitamisena kostja vastuväiteid hagile, mis on aga vastuolus TsÜS §-ga 160.

Kohus on ebaõigesti kohaldanud TsÜS § 232 lg 1. Kohus on jätnud tähelepanuta, et hageja on esitanud laenulepingu S. H.iga ning et S. L. ning J. P. kinnitavad oma ütlustes, et andsid laenu perekond H. abikaasade ühisvara ostmiseks. Kohtumenetluse käigus ei tõusetunud kordagi küsimust, et hageja esitatud tõendid laenu tagasimaksmise kohta oleksid ebapiisavad. Kuna kohus ei teinud ettepanekut esitada laenulepinguid, lubades hagejal esitada laenuandjatest tunnistajate seletused, mis kannavad täpselt samasugust teavet kui laenulepingud ise ja millega hageja luges tõendatuks laenude andmise perekonna huvides, rikkus kohus tõendite hindamisel igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise nõuet.

Kohus jättis kohaldamata PKS § 19 lg 2 p 3, mille järgi kohus kaldub ühisvara jagamisel kõrvale poolte võrdsuse põhimõttest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. XXXXXX XX kinnistu ostmisel jäid pooled S. L. võlgu 150 000 krooni ning ehitisele seati müüja kasuks pant. Hooneregistri tõend koos S. L. ja hageja vahel sõlmitud laenulepinguga ning 27.11.1998 ostumüügileping tõendavad, et hagejal tekkis ühisvara suhtes kohustus abielusuhete ajal ning ta täitis kohustuse 150 000 krooni tasumisega S. L. pärast abielusuhete lõppemist. Laenu tagastas hageja kahes osas: 20 000 krooni sularahas ja 130 000 krooni ülekandega S. L. kontole 27.03.2002. Laenu

J. P. 200 000 krooni sai hageja 20.05.1999 ning sellega ta kustutas omakorda osa võlga S. L., laenu maksis hageja tagasi 30.11.2000, s.o pärast abielusuhete lõppemist. Kohus ei ole põhjendanud, miks S.-L. H., J. P. ja S. L. ütlused ei ole piisavateks tõenditeks laenude perekonna huvides andmise ja kasutamise kohta.

Kohus kohaldas ebaõigesti TsÜS § 65, lähtudes XXXXXX XX-X korteri ebaõigest väärtusest ja jättes arvestamata, et kinnisvara hinnad on Eestis viimase aasta jooksul langenud. Samuti ei arvestanud kohus, et korter soetati hageja lahusvara arvelt ning et hageja on täitnud pärast abielusuhete lõppemist abielu kestel XXXXXX XX-X korteriga võetud kohustused. Ka jättis kohus arvestamata lapse tähelepanu vääriva huvi kui aluse PKS § 19 lg 2 p 1 alusel poolte võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumiseks. Poolte ühine laps on elanud alates vanemate abielusuhete lõppemisest hageja juures. Poeg on küll täisealine, kuid õpib T. P. III kursusel, seega on hageja kohustatud teda ülal pidama. Lapse tähelepanu vääriv huvi on see, et tema elatustase ei langeks selle tulemusena, et isa on sunnitud müüma ära korteri, et emale maksta välja hüvitis abikaasade ühisvara eest. Eeltoodud põhjal peaks kõrvale kalduma poolte võrdsuse põhimõttest, tuginedes PKS § 19 lg 2 p-le 3 ning XXXXXX XX-X korteri välja arvama ühisvara hulgast.

Jagamisele kuuluva ühisvara moodustavad OÜ R. osak, mille suurus on 28.01.2009 alates 40 000 krooni, ja sõiduauto Opel Calibra müügist saadud raha 20 000 krooni. Kokku kuulub ühisvarana jagamisele 60 000 krooni. Lähtudes poolte võrdsusest oleks ühe abikaasa osa suurus ühisvaras 30

000 krooni.

Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata.

Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud tsiviilasja materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu otsus tuleb ühisvara jagamist käsitlevas osas TsMS § 657 lg 1 p-i 2 alusel osaliselt tühistada ning jätta kostja vastuhagis sisalduv nõue Tallinnas XXXXXX XX asuva kinnistu ½ mõttelise osa müügist saadud rahast 400 000 krooni väljamõistmiseks rahuldamata. Selle summa võrra tuleb vähendada hagejalt kostja kasuks väljamõistetavat hüvitist. Ülejäänud osas on maakohtu otsus lõppjäreldustes õige ning selle tühistamiseks ei ole alust. TsMS § 651 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et 08.03.2002 võõrandatud XXXXXX XX kinnistu mõttelise osa eest saadud raha on seni ajani jagamata. Pooled ei vaielnud selle üle, et abielusuhted lõppesid nende vahel novembris 2000, ning et abielu kestel soetatud mõtteline osa XXXXXX XX asuvast kinnistust võõrandati ühiselt (kostja nõusolekul) märtsis 2002. Vaidlust ei ole ka selles, et kostja sai vara müügist 350 000 krooni. Asjas ei ole tõendamist leidnud, et hageja oleks kostjale andnud lubaduse maksta talle edaspidi veel täiendavaid summasid. Sellekohast kokkulepet ei ole kostja tõendanud. Asjaolu, et müügist saadud rahast ei antud kostjale üle poolt, vaid kanti tema pangakontole 350 000 krooni, ei tõenda, et kostjal oleks jäänud osa rahast saamata. PKS § 18 lg 3 kohaselt jagavad abikaasad ühisvara kokkuleppel, lg 4 kohaselt tuleb kinnisasja jagamise leping tõestada notariaalselt. Abielu kestel soetatud kinnisasja müügist saadud raha jagamine ei vajanud seega mingit täiendavat kinnitamist. Kui pooled jagavad ühisvara kokkuleppel, siis ei ole võimalik tugineda hiljem eeldusele, nagu peaksid nende osad varas olema võrdsed. Pooled, kes on teadlikud vara soetamise asjaoludest, võetud kohustustest jm, võivad vara jagamise osas sõlmida PKS § 19 lg-s 1 nimetatust erinevaid kokkuleppeid. Seetõttu nõustub kolleegium apellandiga, et ühisvara müümist ja raha jagamist enam kui aasta pärast poolte abielusuhete lõppemist tuleb käsitleda ühisvara jagamisena PKS § 18 lg 1 tähenduses, mistõttu ei ole seda vara, s.o kinnisvara müügist saadud raha, võimalik hiljem uuesti jagada. Selles osas tuleb kohtuotsust muuta ning vähendada hagejalt väljamõistetud hüvitist 400 000 krooni võrra.

XXXXXX XX-X asuva korteriomandi jagamise osas ei ole alust maakohtu otsust muuta. 23.09.2008 toimunud maakohtu istungil ei suutnud pooled saavutada kokkulepet korteri väärtuses: hageja väitel oli selle maksumuseks 2,1 miljonit krooni, kostja väitel aga 2,8 miljonit krooni (tl 178, II köide). Samas jõudsid pooled ühisele seisukohale, et ekspert tuleb arvamuse andmiseks kutsuda kohtusse. 21.10.2008 kohtuistungil avaldas ekspert R. S. arvamust, et XXXXXX XX-X asuva korteriga samaväärse korteri turuväärtuseks on 2,3 kuni 2,4 miljonit krooni (tl 183, II köide). Eksperdi seletuse kohaselt oli ta arvamuse andmiseks analüüsinud kahel viimasel kuul analoogsete objektidega tehtud

14 tehingut („Tellisime 2 kuu analoogsed tehingud samas piirkonnas… Analüüsisin 14 tehingut.“ – 183, II köide). Seega lähtus maakohus võimalikult täpsest viimasest hinnast, s.o 2,35 miljonist kroonist. Ühisvara jagamisel määratakse vara hind kindlaks selle jagamise aja seisuga. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et kõnealuse korteriomandi väärtus on veelgi langenud ning vastavalt kaebusele lisatud hindamisaktile on selleks nüüd 1,95 miljonit krooni. Arvestades kinnisvaraturu vähest likviidsust ja võrreldavate tehingute piiratud arvu, on hinnangu erinevused paratamatud ega tõenda hinna muutumist. Pealegi nähtub nimetatud hindamisaktist, et eksperthinnangu andmiseks on võrreldud vaid kolme tehingut ning hinna määramisel arvestatud müügiperioodiks kuni 6 kuud, mis on praeguses turusituatsioonis väga lühike aeg (eriti suuremate objektide osas) ega peegelda ka seetõttu vaidlusaluse kinnisvara tegelikku väärtust.

Pooled ei vaielnud selle üle, et XXXXXX XX-X korteri väärtusest tuleb hüvitise suuruse määramiseks maha arvata hageja poolt remondile tehtud kulutused 100 000 krooni ning pangale tasutud laenumaksed 483 064 krooni. Seega mõistis maakohus korteri osas õigesti hagejalt kostja kasuks välja 883 468 krooni ((2 350 000 – 100 000 – 483 064) : 2). Muid laenukohustusi ei olnud kohtul alust arvestada. Kostja eitas laenulepingute sõlmimist füüsiliste isikutega. Maakohus asus õigele seisukohale, et hageja väidetud laenude võtmine perekonna huvides on tõendamata, põhjendades seda küll asjaoluga, et kirjalikke laenulepinguid ei ole kohtule esitatud (hageja ema S. H.i laenuleping oli kohtule esitatud - tl 91, I köide). Kuigi maakohus pidas võlausaldajate kirjalikke seletusi laenude andmise kohta ebapiisavaks, tõendamaks perekonna huvides laenude võtmist, leiab kolleegium, et viimast asjaolu ei tõenda ka kirjalikud laenulepingud, mille olemaolu kostja eitab ning mille osas ei ole hageja tõendanud, et need laenud võeti kostja teadmisel perekonna huvides. Pealegi nähtub S. L. ja J. P. seletustest, et neilt võetud laenud ei olnud seotud XXXXXX XX-X korteri soetamisega.

Kolleegium ei saa arvestada OÜ R. osaku eest hüvitise väljamõistmisel osakapitali hilisemat vähendamist. Hageja oli nõus tasuma kostjale maakohtu otsuses märgitud summa (TsMS § 440 lg 1). Esimese astme kohtu menetluses nõude õigeksvõtmine kehtib ka apellatsioonimenetluses (TsMS § 652 lg 7). Nii 23.09.2008 kui 21.10.2008 kohtuistungil on hageja nõustunud tasuma vastavat hüvitust kostjale 37 500 krooni („Ka OÜ R. osakud jätta hagejale. Hageja on nõus tasuma hüvitist

37 500 krooni.“ - tl 185, II köide). Pealegi ei peegelda osakapitali suurus äriühingu tegelikku väärtust.

Harju Maakohus on poolte ühisvara jagamisel lähtunud õigesti PKS § 19 lg-st 1 ja lugenud nende osad võrdseks. Neid asjaolusid, mis võimaldaksid kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, ei ole hageja tõendanud. Maakohus hindas tõendeid õigesti.

Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt ning muudab osaliselt esimese astme kohtu otsust, jätab ta kooskõlas TsMS § 163 lg-ga 1 poolte menetluskulud nende endi kanda.

Ü. Jänes R. Allikvere K. Paal