3-08-710/26 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Oliver Kask, liikmed Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht

30. juuni 2009, Tallinn Haldusasja number 3-08-710 Haldusasi Season OÜ kaebus Tallinna Ettevõtlusameti 13. märtsi 2008. a kirja tühistamiseks ja 2052 krooni väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 27. juuni 2008. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Season OÜ apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja: Season OÜ Vastustaja: Tallinna Ettevõtlusamet RESOLUTSIOON Jätta Season OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 27. juuni 2008. a otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisest. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole halduskohtumenetluse seadustiku § 54 lg 2 ja § 59 lg 2 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Season 13.02.2008 taotluses Tallinna Ettevõtlusametile paluti tagastada osaühingu poolt ajavahemikul oktoober – detsember 2007 ekslikult tasutud 2052 krooni reklaamtasu autobussile PAZ, riikliku registreerimisnumbriga xxx xxx, paigutatud reklaami eest. Osaühing leidis, et kuna nimetatud sõiduk pole linnaliinibuss, tal puudub ühistranspordiluba ning temaga ei teostata ühistransporti, siis pole see buss ka Tallinna reklaamimaksu määruse maksuobjekt. 13.03.2008 kirjas nr 2-3/96 teatas Tallinna Ettevõtlusamet, et raha tagastamiseks puudub alus ning OÜ Season peab hoopis täiendavat reklaamimaksu maksma. Kõnealune buss on käsitatav mobiilse konstruktsioonina, s.o. veokina, mis on otseselt ette nähtud välirek-

3-08-710

2(6) laami paigaldamiseks või välireklaami edastamise vahendamiseks või mida tema omaduste tõttu saab nendel eesmärkidel kasutada. Tallinna Linnavolikogu 12.12.2002 määrusega nr 75 kinnitatud „Reklaamimaks Tallinnas” (määrus nr 75) p 14 järgi kohaldatakse reklaami eksponeerimisel mobiilse konstruktsiooni vahendusel diferentseeritud maksumäära, mis tähendab üldise maksumäära korrutamist koefitsiendiga 3,0. Seda koefitsienti arvestades peab osaühing tegema neljale deklaratsioonile juurdemakseid.

2. Season OÜ kaebuses paluti tühistada Tallinna Ettevõtlusameti kiri ning mõista ametilt välja kaebaja ekslikult tasutud 2052 kr reklaamimaks, mille kaebaja tasus deklaratsioonide 01.10.2007 nr 71001, 29.11.2007 nr 71129 ja 04.12.2007 nr 71204 alusel, vastavalt 648 kr, 648 kr ja 756 kr. Maksmisel arvas kaebaja, et tema kasutatav autobuss on bussina reklaamimaksu objektiks, hiljem määrust nr 75 analüüsides leidis aga, et buss pole maksuobjekt, sest määruse punktides 2.2 ja 4.2.1 on silmas peetud üksnes ühissõidukeid (linnaliinibuss, troll, tramm, takso).

Kõnealune masin on klassifitseeritud M3 kategooria mootorsõidukina, sellele pole kunagi taotletud ühissõiduki luba ega osutatud temaga ühistransporditeenuseid. Bussi käsitamiseks mobiilse konstruktsioonina puudub alus. Määrus nr 75 mobiilse konstruktsiooni mõistet ei ava, kuid Tallinna Linnavolikogu 12.12.2002 määrusega nr 73 kinnitatud “Tallinna linnale kuuluva ehitise pinna reklaamialaseks tegevuseks kasutada andmise korra” (määrus nr 73) punktis 2 on kirjas, et mobiilseks konstruktsiooniks loetakse veokit, mis on sellele välireklaami paigaldamiseks või selle vahendusel välireklaami edastamiseks otseselt ette nähtud või mida tema omaduste tõttu saab nendel eesmärkidel kasutada.

Oma omaduste tõttu on reklaami paigaldamiseks sobiv iga sõiduk ning seda ka praktiseeritakse laialdaselt. Kuid üldlevinud praktika kohaselt mootorsõidukitele paigaldatud reklaami suhtes reklaamimaksumäärusi ei rakendata. Ettevõtlusamet on tavapraktikas mobiilsete konstruktsioonidena maksustanud vaid reklaamitreilereid, mis on otseselt ja ainult välireklaami eksponeerimiseks konstrueeritud kerghaagised. Kaebaja puhul erandit tehes on vastustaja väljunud tavapärasest praktikast ja rikkunud sellega põhiseaduse (PS) §-s 12 sätestatud mittediskrimineerimise põhimõtet.

Buss pole reklaami paigaldamiseks või selle vahendusel välireklaami edastamiseks otseselt ette nähtud haagis, vaid liiklemiseks mõeldud omal jõul liikuv mootorsõiduk. Veoki tähendus on tuletatav liiklusseadusest (LS), kus seda on mainitud hobuveoki või autorongi (veok koos haagis(t)ega) kontekstis, buss selle määratluse alla ei mahu. Määrustega nr 73 ja 75 kehtestatud reklaamimaks on vastuolus kohalike maksude seaduse (KoMS) §-ga 10 lg 1, mille järgi makstakse reklaamimaksu ühissõidukitele paigaldatud kuulutustelt ja reklaamilt. Seadus ei anna Tallinna Linnavolikogule õigust maksustada ühissõidukiteks mitteolevatele sõidukitele paigaldatud reklaami.

Samuti on nimetatud õigusaktid vastuolus PS §-dega 10, 12, 31, 32 ja 157 osas, milles need reguleerivad muudele sõidukitele kui ühissõidukitele paigutatud reklaami maksustamist, mistõttu tuleb määrused nr 73 ja 75 jätta selles vaidluses kohaldamata. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 22 võimaldab nõuda haldusorganilt alusetult tasutud rahasummade tagastamist. See säte on kohaldatav ka praegusel juhul, kus kaebaja kandis raha üle ekslikult, avastades hiljem, et õiguslikku alust selleks polnud. Seega on Tallinna linn alusetult rikastunud kaebaja arvelt.

3. Tallinna Halduskohtu 27.06.2008 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Põhjendused:

a) määrused nr 73 ja 75 pole vastuolus PS-ga ega KoMS-ga. Vaidlust pole selles, et kõnealune buss pole ühissõiduk. Kaebaja reklaamib bussi oma kodulehel kui atraktiivset võimalust turunduskampaaniate ja -ürituste läbiviimiseks rentida nostalgilist ning pilkupüüdvat PAZ Promobussi, mille parkimiskohad on Russalka, Merevärav, Taksopargi ristmik, Rocca-Al Mare, Suurhall, Kalev, Hipodroom jne. Vaieldamatult asuvad kõik need parkimiskohad Tallinna linna territooriumil ning kui kaebaja pargib sinna oma bussi, mille külge kinnitatud spetsiaalsele karkassile on paigutatud plakatid kuulutuste/reklaamiga, on tegemist kohaliku omavalitsuse territooriumil paigaldatud kuulutuste/reklaamiga.

3-08-710

3(6) Ükski õigusakt ei sätesta, et omavalitsuse territooriumil paigaldatud kuulutuste/reklaamina tuleb mõista vaid püsivalt maaga ühendatud pindadele paigutatud kuulutusi/reklaame. Mobiilne konstruktsioon erineb statsionaarsest reklaamikandjast vaid selle poolest, et esimese asukohta on võimalik vähese vaevaga ja vastavalt vajadusele muuta. Mõiste „veok” hõlmab kõiki mootorsõidukeid, mida saab elusolendite või asjade vedamiseks kasutada. Seega on vaidlusalune buss mobiilne konstruktsioon, mille parkimisel Tallinna linna territooriumil tuleb bussile paigutatud reklaami eksponeerimise eest maksta linnale reklaamimaksu;

b) vastavalt KoMS §-le 10 lg 2 ja 4 kehtestab volikogu maksustamisele kuuluvate kuulutuste ja reklaami ning nende paigutuskohtade loetelu ja reklaamimaksu määra või diferentseeritud määrad. Määruse nr 75 punktis 2.1 on Tallinna Linnavolikogu määratlenud reklaami eksponeerimise kohana avaliku koha, milleks on üldkasutatav koht või vabaks liikumiseks ja kasutamiseks piiratud territoorium. Määruse p 14 sätestab, et reklaami eksponeerimisel mobiilse konstruktsiooni vahendusel kohaldatakse diferentseeritud maksumäära, rakendades punktis 10 sätestatud maksumäära suhtes koefitsienti 3,0 (korrutuse tähenduses). Diferentseeritud maksumäära kohaldamine on põhjendatud, sest erinevalt statsionaarsete reklaamipindade kasutajast saab mobiilse konstruktsiooni vahendusel reklaami edastaja igal ajal reklaami asukohta muuta, arvestades näiteks massikogunemisi, ning mõjutada nii suuremat hulka inimesi või kindlat sihtgruppi; operatiivsemalt, väiksemate ettevalmistustööde ja kulutustega on võimalik muuta reklaami ennast; mobiilne konstruktsioon koormab Tallinna liiklust reklaami asukoha muutmisel liikluseks ettenähtud tänavaid kasutades ja reklaami parklates eksponeerides, samuti kujutab liiklusele suuremat ohtu, piirates vaateid ja varjates liikluskorraldusvahendeid või tekkinud liiklussituatsiooni;

c) kohtumenetluses pole tõendamist leidnud kaebaja väide, et vastustaja oleks rikkunud võrdsuspõhiõigust. Võrdsuspõhiõigus tuleneb PS § 12 lg 1 esimesest lausest, mille kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Selle sätte järgimine eeldab, et võrdses olukorras olevaid isikuid koheldakse võrdselt ning ebavõrdses olukorras isikuid ebavõrdselt. Kaebaja tegevus erineb ettevõtjate tegevusest, kes eksponeerivad oma autodel ettevõtte logo või kaubamärke, kuna nimetatud sõidukite eesmärk on transporditeenuse osutamine, kaebaja promobussile on aga paigaldatud konstruktsioonid eesmärgiga eksponeerida seal tasu eest teiste ettevõtete reklaami. Paljasõnaline on ka kaebaja väide, et tavapraktikas on vastustaja maksustanud vaid reklaamitreilereid, mingeid tõendeid oma väite kinnituseks kaebaja esitanud pole. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4. Season OÜ apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Põhjendused:

a) Season OÜ kasutatud vaidlusalune autobuss liikles Tallinna linna piires ning oli eri perioodidel dekoreeritud turunduslike sõnumitega, mida võib Eesti Vabariigi reklaamiseaduse (RekS) § 2 p 1 mõistes tõlgendada reklaamina. Sellest tulenevalt esitas Season OÜ vastavalt Tallinna Linnavolikogu 12.12.2002 vastu võetud määrusega nr 75 kinnitatud „Reklaamimaks Tallinnas” kohaselt interneti kaudu reklaamimaksu e-deklaratsioonid. Reklaamimaksumäärust hiljem analüüsides, leidis Season OÜ, et määruse kohaselt ei ole kõnealune autobuss määruse maksuobjekt, kuna määruse sätetes 2.2. ja 4.2.1. on silmas peetud üksnes ühissõidukeid, millest lähtuvalt puudus alus reklaammaksu deklaratsioonide esitamiseks kõnealuse autobussi suhtes;

b) sõidukite suhtes reklaamimaksu kehtestamise võimalus on üksnes omavalitsuse territooriumil elunevatele ja asuvatele füüsilistele ja juriidilistele isikutele kuuluvatena registreeritud ühissõidukite suhtes. Kohalike maksude seaduse (KoMS) § 10 lg 1 on iseenesest põhjendatud, kuivõrd erinevalt muudest sõidukitest on ühissõidukid seotud konkreetsel kohaliku omavalitsuse territooriumil teenuste osutamise ja liiklemisega. Kui igasugustele sõidukitele paigutatud reklaam võiks olla KoMS § 10 lg 1 lause esimese poolega niikuinii

3-08-710

4(6) hõlmatud, siis poleks seadusandjal vaja KoMS § 10 lg 1 teises pooles eraldi rõhutada reklaamimaksu objektina ühissõidukitele paigutatud reklaami. KoMS § 10 lg 1 ei võimalda tõlgendada maksuobjektina kõiki sõidukeid, vaid selles on üksnes ja eraldi sätestatud mõiste ühissõidukid;

c) juriidilise või füüsilise isiku isiklikus kasutuses olev autobuss ei ole veok;

d) sõltumata asjaolust, kas sõidukile reklaami paigaldamise korral makstakse reklaamimaksu või mitte, on tegemist reklaami eksponeerimisega omavalitsuse territooriumil ning teadaolevalt ei ole nimetatud tegevus omavalitsuste poolt reklaamimaksuga maksustatud.

5. Tallinna Ettevõtlusameti vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kaebusest ei selgu ühtegi uut asjaolu ja põhjendust, mida juba varasemalt nii pooled kui ka kohus ei oleks käsitlenud ja põhjendanud. Samuti ei selgu kaebusest materiaalvõi protsessinormi rikkumise ulatus ja alus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Vaidlustatud haldusaktiga jäeti rahuldamata apellandi tagastusnõue enam tasutud reklaamimaksu tagastamiseks ning kohustati apellanti tasuma täiendavalt reklaamimaksu. Seetõttu tuleb apellatsioonkaebuse lahendamiseks tuvastada, kas apellandile kuuluvale bussile, mis ei ole kasutusel ühistranspordiks, paigaldatud reklaamilt tuleb reklaamimaksu tasuda ja sellele küsimusele jaatava vastuse andmisel tuvastada, kas linnavolikogu määruse „Reklaamimaks Tallinnas“ p-s 14 peetakse silmas ka äriühingule kuuluvale bussile paigaldatud reklaami.

7. „Reklaamimaks Tallinnas“ p 2.1 kohaselt on reklaamimaksu objekt reklaam, mida eksponeeritakse Tallinnas avalikus kohas, milleks on üldkasutatav koht või vabaks liikumiseks ja kasutamiseks piiratud territoorium, ehitis või selle osa ja mis asub ehitise siseruumidest või väljaspool ehitise siseruume avalikkusele suunatult. KoMS § 10 lg 1 näeb ette, et reklaamimaksu maksavad füüsilised ja juriidilised isikud omavalitsuse territooriumil paigaldatud, samuti omavalitsuse territooriumil elunevatele ja asuvatele füüsilistele ja juriidilistele isikutele kuuluvatena registreeritud ühissõidukitele paigaldatud kuulutustelt ja reklaamilt.

8. Seega tuleb tuvastada, kas bussile paigaldatud reklaami saab käsitleda linna territooriumil paigaldatud reklaamina ning kas bussile paigaldatud reklaami eksponeeriti Tallinnas üldkasutatavas kohas või vabaks liikumiseks ja kasutamiseks piiratud territooriumil avalikkusele suunatult.

9. Apellant on seisukohal, et tulenevalt määruse „Reklaamimaks Tallinnas“ punktist 2.2, mille kohaselt on maksuobjekt mh reklaam, mida eksponeeritakse Tallinnas linnaliinibussi, trammi, trollibussi ja takso välisküljel, kui riikliku liiklusregistri andmetel on selle transpordivahendi omanik äriühing, mille asukoht on äriregistri andmetel Tallinnas, või füüsiline isik, kelle elukoht on rahvastikuregistri andmetel Tallinnas, tuleb määruse punkti 2.1 mõista nii, et selles ei peeta silmas sõidukitele paigaldatud reklaami. Sama moodi tuleks kitsendavalt mõista KoMS § 10 lõiget 1, mis näeb ette reklaami maksustamise juhtudel, kus reklaam on paigaldatud kohaliku omavalitsuse territooriumile või ühissõidukitele.

10. Kolleegiumi arvates ei saa nimetatud sätteid mõista nii, et muudele sõidukitele peale ühistranspordivahendite paigaldatud reklaami ei ole võimalik maksustada. Kui sõidukit kasutatakse reklaami eksponeerimiseks, on reklaami esitamise kohaks selle sõiduki asukoha linn või vald. Ühistranspordile paigaldatud reklaami maksustamise eristuste sätestamise eesmärk nii KoMS § 10 lõikes 1 kui määruses „Reklaamimaks Tallinnas“ on luua lihtsam regulatsioon reklaamimaksu objekti kindlaksmääramiseks: ühistranspordivahendi asukoha määramine võib olla ülemäära keeruline, kuid sinna paigaldatud reklaami maksustamine

3-08-710

5(6) võib olla kohaliku omavalitsuse huvides. Muudele sõidukitele paigaldatud reklaami eksponeerimist saab kohalik omavalitsus maksustada juhul, kui on tuvastatud, et sõiduk viibis selle kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil (KoMS § 10 lg 1). „Reklaamimaks Tallinnas“ nõuab, et reklaami kandev sõiduk paikneks seejuures üldkasutatavas kohas või vabaks liikumiseks ja kasutamiseks piiratud territooriumil nii, et reklaam oleks avalikkusele suunatud.

11. Kaebaja ei väida, et buss reklaami eksponeerimise ajal Tallinnas eelnimetatud viisil ei paiknenud. Vastupidi, kaebusest ja apellatsioonkaebusest nähtuvalt liikles buss Tallinna piires. Seega oli reklaamimaksu tagastamise nõue alusetu.

12. Määruse „Reklaamimaks Tallinnas“ p 14 esimese lause kohaselt kohaldatakse reklaami eksponeerimisel mobiilse konstruktsiooni vahendusel diferentseeritud maksumäära, rakendades määruse punktis 10 sätestatud maksumäära suhtes kolmekordset maksumäära. Nimetatud määrus ei määratle mobiilse konstruktsiooni mõistet. Tavatähenduses saab seda mõista kui maapinnaga püsivalt ühendamata, st kergesti teisaldatavat kohta, kus reklaami eksponeerida. Tallinna Linnavolikogu on mobiilse konstruktsiooni mõistet defineerinud kahes määruses. 23.12.2002 määrusega nr 137 kinnitatud „Välireklaamkandjate paigutuse ja kujunduse põhimõtted Tallinnas“ p 3 kohaselt käsitatakse mobiilse konstruktsioonina veokit, mis on sellele välireklaami paigaldamiseks või selle vahendusel välireklaami edastamiseks otseselt ette nähtud või mida selle omaduste tõttu saab kasutada temale välireklaami paigaldamiseks või tema vahendusel välireklaami edastamiseks. Mobiilne konstruktsioon peab olema kantud Liiklusregistrisse. Sama moodi veokina defineerib mobiilset konstruktsiooni ka Tallinna Linnavolikogu 12.12.2002 määrusega nr 73 kinnitatud „Tallinna linnale kuuluva ehitise pinna reklaamialaseks tegevuseks kasutusse andmise korra“ punkt 2.

13. Määrus nr 73 kasutab mobiilse konstruktsiooni mõistet vaid määruse reguleerimisala piiritlemisel. Määrusest ei ole võimalik järeldada, et määrus reguleeriks mõnda tüüpi sõidukite pinna reklaamiks kasutusse andmist ning seega ei hõlmaks selles määratluses kasutatud termin „veok“ ka ühistranspordis mittekasutatavaid busse.

Määrusega nr 137 kinnitatud korra p 3 määratlus on aga ilmselgelt asjakohane ka „Reklaamimaks Tallinnas“ p 14 sisustamisel. Kolleegium ei jaga siiski apellandi seisukohta veoki mõiste tähenduse osas ja leiab, et sättes peetakse silmas reklaami vedamiseks kasutatavat sõidukit. Kui bussi kasutatakse või saab kasutada reklaami eksponeerimiseks erinevates võimalikes kohtades, siis on tegemist reklaami vedava bussi puhul ka veokiga. Selline tähendus ilmneb ka asjaolust, et määruses nr 137 ei ole nõutud mobiilse konstruktsiooni Liiklusregistrisse kandmisel kindlat veoki registreerimise kategooriat ega defineeritud mobiilset konstruktsiooni läbi Liiklusregistrisse sõiduki kategooria kohta tehtud kande.

14. Seetõttu tuleb bussi, mida kasutatakse peamiselt reklaami eksponeerimiseks, käsitleda mobiilse konstruktsioonina määruse „Reklaamimaks Tallinnas“ p 14 tähenduses. Vaidlustatud haldusakt on seega õiguspärane ka osas, millega kohustati kaebajat tasuma täiendavat reklaamimaksu.

15. Kolleegiumi arvates ei ole KoMS § 10 lg 1 ega ka viidatud Tallinna Linnavolikogu määrused sedavõrd ebaselged, et neid ei oleks võimalik tõlgendamise teel õiguspäraselt kohaldada. Seetõttu ei ole need aktid vastuolus õigusselguse põhimõttega. Kaebaja ei ole kohtumenetluses väitnud, et ta oleks vastustaja poole pöördunud enne reklaamimaksu tasumise kohustuse tekkimist, et saada selgitust määruste kohaldamise praktika kohta.

16. Kolleegium ei nõustu kaebajaga selles, et temalt nõutaks reklaamimaksu ebavõrdselt teiste isikutega. Kaebaja ei ole esiteks näidanud – nagu halduskohus õigesti märkis –, et

3-08-710

6(6) teised ühissõidukiks mitteolevate busside omanikud poleks samasuguse tegevuse eest pidanud reklaamimaksu tasuma, teiseks ei tooks selline asjaolu aga kaasa kaebuse rahuldamist ka siis, kui see oleks tuvastatud, kui reklaamimaksu nõue on õiguslikult põhjendatud. Haldusorgani ebaõige praktika määruste kohaldamisel ei keela haldusorganil oma praktikat määrustega kooskõlla viia. Kaebaja poolt viidatud uurimispõhimõtte väidetav rikkumine halduskohtu poolt ebavõrdset kohtlemist kinnitavate tõendite kogumata jätmisel pole ringkonnakohtu arvates seetõttu asja lahendamisel tähtsust omav.

17. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja kanda ka tema poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud vastavalt HKMS § 92 lõikele 1.

Silvia Truman Ruth Virkus Oliver Kask