3-09-905/47 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(8)

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Dagmar Maastik Otsuse tegemise aeg ja koht 26.juunil 2009.a. Tallinnas Haldusasja number 3-09-905 Haldusasi OÜ „Credo Kindlustusmaaklerid“ kaebus Finantsinspektsiooni juhatuse 25.03.2009.a. otsuse nr 4.1-1/24 tühistamiseks Asja läbivaatamise kuupäev 19.06.2009.a. Kohtuistungist osa võtnud menetlusosalised kaebaja ja kolmanda isiku P.T. esindaja vandeadvokaat Aivar Pilv, vastustaja Finantsinspektsiooni esindajad Siim Tammer ja Kilvar Kessler, kolmas isik P.T.

RESOLUTSIOON Kaebus rahuldada. Tühistada Finantsinspektsiooni juhatuse 25.03.2009.a. otsus nr 4.1- 1/24. Välja mõista Finantsinspektsioonilt OÜ „Credo Kindlustusmaaklerid“ kasuks 30 450(kolmkümmend tuhat nelisada viiskümmend) krooni menetluskulusid.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o. hiljemalt 26.juulil 2009.a. Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD

OÜ „Credo Kindlustusmaaklerid“ osaniku OÜ „E-jurist“ 29.12.2008.a. otsuse alusel võõrandati kõnealuse äriühingu osa P.T.le, kes firma ainuosanikuna määras ennast samal päeval vastuvõetud otsusega OÜ „Credo Kindlustusmaaklerid“ juhatuse ainuliikmeks.

5.03.2009.a. Finantsinspektsiooni otsusega nr 4.1-1/24 tehti osaühingule ettekirjutus 30 päeva jooksul juhatuse liikme P.T. tagasikutsumiseks ning uue juhatuse liikme määramiseks, kuna P.T. ärialane reputatsioon pole laitmatu. Vastavalt kindlustustegevuse seaduse (KTS) §-le 138 lg 1 peab äriühingust kindlustusmaakleri juhatuse liikmel ja otseselt vahendusega tegeleval füüsilisel isikul olema laitmatu erija ärialane reputatsioon. Otsuse kohaselt tuvastas Finantsinspektsioon P.T. juhatuse liikme sobivuskontrolli käigus, et on õiguslik alus seostada teda karistusseadustiku(KarS)

2(8) §-s 386 lg 1 sätestatud kuritegude toimepanemisega, kuna ta allkirjastas OÜ „E-Autoline“ poolt maksuhaldurile esitatud valeandmeid sisaldanud käibedeklaratsioone, mille tulemusena jäi riigieelarvesse laekumata 1 975 096 kr käibemaksu. P.T.le esitatud kahtlustuse järgi vormistati OÜ-s „E-Autoline“ eraisikutelt komisjonimüügiga soetatud sõidukid ostuna variettevõtjatelt, eesmärgiga vähendada sisendkäibemaksu mahaarvamise kaudu tasumisele kuuluvat käibemaksu, arvates äriühingute fiktiivsetel arvetel näidatud käibemaksu maha OÜ „E-Autoline“ poolt tasumisele kuuluvast käibemaksust, millega rikuti käibemaksuseaduse § 18 lg 1 p 1. P.T.d kui OÜ „E-Autoline“ juhatuse liiget kahtlustati ka selles, et ta teostas variettevõtjate poolt väljastatud arvete alusel väljamakseid OÜ „E-Autoline“ arvelt ning arvestas äriühingu raamatupidamises ettevõtlusega mitteseotud kulutusi summas 12 947 850 kr. Kahtlustuse kohaselt esitati OÜ „E-Autoline“ tuluja sotsiaalmaksudeklaratsioonis valeandmeid ettevõtlusega mitteseotud kulude kohta, jättes deklareerimata tulumaksu summas 4 549 244 kr.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja palub vaidlustatud otsus tühistada. Vastustaja on rikkunud haldusmenetluse seaduse(HMS) §-s 56 sätestatud haldusakti motiveerimise kohustust. Otsuse andmisel pole järgitud Riigikohtu praktikas rõhutatud põhimõtet, et mida ulatuslikum on diskretsiooniruum ja keerukam õiguslik ning faktiline olukord, seda põhjalikum peab olema haldusakti motivatsioon. Otsuse põhjendavas osas pole ära toodud ettekirjutuse tegemist tingivaid faktilisi asjaolusid ega faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavahelist seost, eksitud on hea halduse tava ja elementaarsete haldusaktile esitatavate nõuete vastu. Laitmatu ärialane reputatsioon on määratlemata õigusmõiste, mida seaduse rakendaja peab arusaadavalt, põhistatult ja kontrollitavalt sisustama, arvestades seejuures valdkonna eripära, seadusandja antud juhtnööridega nende olemasolu korral ning kasutades asjakohaseid tõlgendamismeetodeid. Kui haldusorgan kasutab haldusakti motivatsioonis määratlemata õigusmõisteid, tuleb esitada tavapärasest põhjalikum põhjendus, et isikul oleks võimalik mõista kasutatud mõistete sisu ning kohtul kontrollida, kas määratlemata õigusmõisted sisustati haldusakti andmisel mõistlikult(Riigikohtu otsused 3-3-1-62-02 p 12, 3-3-1-66-03 p 22). Vastustaja pole laitmatu ärialase reputatsiooni mõiste sisu määratlenud, üksnes kirjeldava osa kaudu on võimalik kindlaks teha, et Finantsinspektsioon peab laitmatut ärialast reputatsiooni mitteomavaks (muuhulgas) isikut, kelle suhtes on kohus lõpetanud kriminaalmenetluse prokuröri taotlusel oportuniteedi põhimõttest lähtudes ehk ilma karistusõiguslikku sanktsiooni kohaldamata; vastustaja arvates on selline isik näidanud üles lugupidamatut suhtumist õiguskorda, mistõttu pole välistatud tema poolt sarnaste tegude toimepanemine ka tulevikus. Motiveeringu puudulikkuse tõttu pole üheselt tuvastatav, kas üldse ja kuidas määratleb vastustaja laitmatu ärialase reputatsiooni mõistet ning millised piirid ja mõõdetavad tunnused ta normi rakendades on kõnesoleva mõiste sisule omistanud.

Isiku ärialast reputatsiooni kui üht maine eriliiki tuleb eristada isiku üldisest reputatsioonist, aga ka erialasest reputatsioonist, milliseid mõisteid sarnaselt laitmatu ärialase reputatsiooni mõistega kasutatakse mitmetes Eestis kehtivates õigustloovates aktides. Seega on seadusandja soovinud kõnealuseid kriteeriume üksteisest eristada. Laitmatu ärialane reputatsioon on subjektiivne hinnanguline kategooria, mis hõlmab endas ennekõike kolmandatel isikutel vahetu või kaudse kokkupuute pinnalt kujunenud arvamust isikust seonduvalt viimase äriehk ettevõtlusalase tegevusega. Teiste isikute poolt kujundatakse hinnang üldjuhul selle põhjal, kuidas täidab ettevõtlusega tegelev isik lepingulisi kohustusi, millises ulatuses järgib üldtunnustatud turustusja ettevõtlustavasid, kuivõrd innovatiivseid lahendusi suudab pakkuda, milline on tema panus ettevõtluskeskkonna arendamisse üldisemalt jms. Vaidlustatud otsuses pole viidatud ühelegi faktilisele asjaolule, mille põhjal võiks väita, et P.T. ettevõtlusalane tegevus oleks olnud tema mainet mingil viisil kahjustav ning annaks seetõttu alust pidada tema ärialast reputatsiooni mittelaitmatuks.

Määratlemata õigusmõistet sisustamata jättes ja tõendeid üksnes valikuliselt kogudes on vastustaja rikkunud HMS §-s 6 sätestatud uurimispõhimõtet, mis kohustab haldusorganit välja selgitama kõiki haldusmenetluses tähtsust omavaid asjaolusid ning koguma nende kohta tõendeid eesmärgiga teha õiguspärane otsus. Kaevatud otsusest nähtuvalt tõendab P.T. laitmatu ärialase

3(8) reputatsiooni puudumist Harju Maakohtu 15.01.2007.a. määrus kriminaalasjas nr 1-06-6941, millega lõpetati menetlus P.T. suhtes, ning Maksuja Tolliameti 2.03.2009.a. vastuskiri Finantsinspektsiooni järelepärimisele. Tallinna Ringkonnakohus on käsitletavas haldusasjas 27.05. 2009.a. tehtud määruses leidnud, et kumbki nimetatud dokumentidest ei tõenda P.T. poolt tema reputatsiooni kahjustavat tegevust. Ringkonnakohus sedastas, et isiku reputatsiooni ei kahjusta mitte pelgalt süüteokahtlus, vaid õiguslikult ja eetiliselt taunitavate tegude toimepanemine, mille peab vastustaja haldusmenetluses tuvastama, mida aga seni pole tehtud. Riigikohtu praktikast tulenevalt pole sellise sisulise ja olulise puuduse kõrvaldamine halduskohtumenetluses võimalik, mistõttu tuleb vaidlustatud otsus tühistada.

Finantsinspektsioon pole HMS § 40 lg 1 rikkudes taganud P.T.le ärakuulamisõigust, tehes sellega menetlusvea, mis mõjutas oluliselt asja otsustamist. P.T.lt paluti 6.02.2009.a. elektronposti vahendusel esitatud järelepärimises üksnes kinnitust, et ta vastab KTS § 138 lg 2 pp 1, 2 nõuetele, kordagi ei pöördutud aga kaebaja või P.T. poole palvega esitada asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Selle asemel nõuti 5.03.2009.a. P.T.lt elektronposti vahendusel imperatiivses toonis kaebaja juhatuse liikme väljavahetamist, sama nõudmist korrati kaevatud otsuses. Riigikohtu praktikale tuginedes on tegemist haldusakti tühistamiseni viiva kaaluka menetlusveaga, mis suure tõenäosusega takistas kaebaja ja kolmanda isikuga seonduvate asjaolude igakülgset väljaselgitamist ja nende kaalumist diskretsiooniotsuse langetamisel.

Kuna seadusandja on pidanud vajalikuks tuua KTS §-s 138 lg 2 p 2 kindlustusmaaklerina tegutsemist välistava eraldiseisva alusena välja isiku karistatuse majandusalase, ametialase või varavastase süüteo eest, pole karistatus järelikult laitmatu ärialase reputatsiooni mõiste alla mahtuv kriteerium, vaid iseseisev tegevusalal tegutsemist välistav alus. P.T.l pole karistatust KTS-s märgitud süütegude eest, sest kriminaalasi lõpetati prokuröri taotlusel kriminaalmenetluse seadustiku § 202 lg 1 alusel avaliku menetlushuvi puudumise ja süüdistatava vähese süü tõttu. P.T. tasus kogu tema vastu esitatud tsiviilhagi 1 380 738 kr ja üldsuse huvides riigi tuludesse määratud 350 000 kr. Seega pole P.T.l karistatust süüteo eest ja maksukohustuse nõuetekohase täitmise küsimus on lahendatud varem tasumata maksusumma täiendava tasumise näol. P.T. kui äriühingust kindlustusmaakleri juhatuse liikme isik vastab KTS § 138 lg 2 p 2 nõuetele. Kriminaalasja algatamine ja menetlemine ei saa õiguse üldpõhimõtete kohaselt olla isiku laitmatut reputatsiooni ega ka laitmatut ärialast reputatsiooni välistav asjaolu, sest see oleks vastuolus süütuse presumptsiooniga ja rikuks seega kodaniku põhiseaduslikke õigusi põhiseaduse(PS) § 22 mõttes. Kriminaalmenetluse alustamise ja läbiviimise fakt ei saa olla määravaks ja ainukeseks P.T. isikut ja reputatsiooni alatiseks iseloomustavaks ning mõjutavaks asjaoluks. Vaidlustatud otsusest ei ilmne, et vastustaja oleks haldusmenetluse käigus tuvastanud mõne P.T. ettevõtlusalase tegevusega seonduva asjaolu, mida saaks pidada tema ärialast mainet kahjustavaks. Ka Tallinna Ringkonnakohus on ülalpool viidatud määruses rõhutanud, et regulatsioon, mis annab haldusorganile volituse sekkuda ettevõtlusvabadusse määratlemata õigusmõisteid sisustades, peab tagama selle kohaldamisel proportsionaalse tulemuse. Kohus leidis, et vastustaja laiendav tõlgendus, et isiku reputatsioon pole laitmatu juba talle esitatud süüteokahtlusest tulenevalt, pole kooskõlas PS §-s 22 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttega.

Vaidlustatud ettekirjutus on ebaproportsionaalne. Isiku õiguse välistamine tegutseda äriühingust kindlustusmaakleri juhatuse liikmena on käsitatav PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadusse sekkumisena. Sellise intensiivsusega õiguse piiramisel peab Finantsinspektsioon kindlustusvahenduse turul tegutseva isiku sobivuse hindamisel tingimata arvestama kontrollitava isikuga ja tema poolt toimepandud teoga seonduvaid asjaolusid ning neid kõiki arvestades kaaluma, kas subjektiivse hinnangulise kategooria sisustamisel isikule ettevõtluspiirangu seadmine on tingimata vajalik ega moonuta tema õiguse või vabaduse olemust. Kui sellist meedet peetakse vajalikuks, tuleb selle kohaldamist arusaadavalt ja kontrollitavat motiveerida, mida aga pole tehtud. Isiku ettevõtlustegevusele seatav piirang, mis tuleneb tema suhtes läbiviidud ja ilma süüdimõistva kohtuotsuseta lõpetatud kriminaalmenetluse faktist, seejuures arvestamata tema poolt toimepandud teo laadi, raskust ning toimepanemise aega, on ilmselgelt ebaproportsionaalne kaevatud haldusaktis üldsõnaliselt kirjelda-

4(8) tud eesmärgiga kaitsta kindlustusvahenduse turu kui terviku huve.

Samuti on kohaldatud meede ilmselgelt mittemõõdukas P.T. suhtes, piirates viimase õigusi ja kahjustades tema põhjendatud huve, samas kui vaidlustatava haldusakti põhjendustest ei ilmne meetme legitiimsus ehk vajalikkus demokraatliku ühiskonna jaoks. P.T. maine hindamisel pole põhjendatud määrava tähenduse omistamine 8-9 aastat tagasi toimepandud tegudele, mille kahjulikud tagajärjed on juba mitu aastat tagasi riigile täielikult hüvitatud, lisaks sellele tasutud veel üldsuse huvides märkimisväärselt suur rahasumma riigi tuludesse. Samuti tulnuks Finantsinspektsioonil arvestada P.T. suhtes positiivse asjaoluna fakti, et 22.03.2006.a. määrusega kriminaalasjas nr 02934000034 lõpetas ringkonnaprokurör kriminaalmenetluse P.T. suhtes kahtlustuse osas, mis puudutas OÜ „E-Autoline“ maksudeklaratsioonidel valeandmete esitamist ettevõtlusega mitteseotud kulude kohta, mille tulemusel jäi riigieelarvesse laekumata 4 549 244 kr tulumaksu; kohtueelsel uurimisel tuvastati, et P.T. ja tema poolt juhitav äriühing käitusid tulumaksukohustust deklareerides õiguspäraselt.

Paljasõnaline ja faktilise olustikuga vastuolus olev on väide, et P.T. võib ka edaspidi toime panna kuriteo tunnustele vastavaid tegusid. Maksuhalduri praktika kriminaalmenetluse alustamisel maksude väärarvutuse tuvastamiseks pole kaugeltki järjekindel ning sõltub pahatihti mitmetest subjektiivsetest kaalutlustest, mistõttu on kriminaaluurimisest pääsenud mitmed maksukohustuslased, kelle puhul võib maksukohustuse nõuetekohasel täitmata jätmisel eeldada vähemalt kaudse tahtluse olemasolu ning kelle poolt tasumata jäetud maksusummad ületavad tunduvalt P.T.le esitatud tsiviilhagi summat, näiteks endisi AS „Sylvester“ ja AS „Hansapank“ aktsionäre puudutavad kaasused seoses viimaste poolt väärtpaberite võõrandamisest saadud kasu deklareerimata jätmise ja sellega kaasnenud tulumaksukohustusega(Riigikohtu 17.06.2009.a. otsus nr 3-3-1-23-09). Ometi ei alustanud Maksuja Tolliamet ühegi aktsionäri suhtes süüteomenetlust. Paralleelselt OÜ „E-Autoline“ maksukohustuse täitmise kontrolliga kontrollis maksuhaldur ka teisi mootorsõidukite müügiga tegelenud ettevõtjaid(AS „Amser Auto“, OÜ „AGR Autokeskus“ AS „ELKE Auto“ AS „ASC“ jt), tuvastades üldjuhul täiendavate maksusummade määramise alused, kuid ühegi juriidilise isiku ega nende juhtorgani liikme suhtes süüteomenetlust ei alustatud. Väljakujunenud halduspraktika kohaselt ei lõpetata üldjuhul maksusüüteo tunnustel alustatud kriminaalmenetlust maksumenetluse alustamise või jätkamise eesmärgil, kui maksukohustuslane tasub kriminaalmenetluse kestel täiendavalt tasumisele kuuluvad maksusummad ning asjas pole vaja koguda täiendavaid tõendeid. Selles faasis pole menetluse lõpetamine maksumenetluse alustamise või jätkamise eesmärgil otstarbekas ega avaliku menetlushuviga põhjendatav, mistõttu kasutab riik sellistel juhtudel seadusega ettenähtud võimalust lõpetada kriminaalmenetlus oportuniteedi põhimõttel. Jääb arusaamatuks, miks Finantsinspektsioon kohtleb P.T.d ebamõistlikult koormavalt ning tema õigusi piiravalt, pööramata tähelepanu ülalkirjeldatud faktilistele asjaoludele.

Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Ettekirjutus on õiguslikult ja faktiliselt piisavalt motiveeritud ning kaebusest nähtuvalt on kaebaja saanud ettekirjutuse sisust ning seda tinginud asjaoludest aru saanud. Vastustaja on kaalumisel arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning kaalumine on toimunud ratsionaalselt. KTS §-s 138 lg 1 sätestatud erija ärialase reputatsiooni mõistet tuleb sisustada kindlustusvõtjate, kindlustatute ning soodustatud isikute huvide ja õiguste kaitse eesmärki arvestades. Mõiste sõnaselge defineerimine haldusaktis pole vajalik ega mõistlik, sest ka motiveerimiskohustusel on teatud piirid, eelkõige seab need otstarbekus. Määratlemata õigusmõistete kasutamisega kaasneb täitevvõimu asutuse kaalutlusõigus(diskretsioon) nende sisustamiseks ja tõlgendamiseks. Kui isik leiab, et motiveering viib valele järeldusel või pole piisav, on tal õigus pöörduda kohtu poole, misjärel kohus annab hinnangu motiveerimiskohustuse täitmisele. Kohtu volitused diskretsiooniotsuste kontrollimisel on piiratud ning kohus peab nende vaidlustamisel otsustama, kas valitud metoodika on mõistlik ja kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega(HKMS § 19 lg 6; Riigikohtu lahend nr 3-3-1-66-02). Ettekirjutuses puudub selline diskretsiooniviga, mis võiks kaasa tuua kaalutlusotsuse tühistamise, sest vastustaja pole diskretsioonis jätnud olulisi aspekte arvestamata ning kaalumine on ratsionaalne. Diskretsioon pole oletuslik ega üldsõnaline, andes võimaluse hinnata vastava isiku reputatsiooni ka kohtumenetluses, ilma et selleks oleks vaja esitada

5(8) uusi motiveeringuid. Vastustaja on jõudnud õigele sisulisele järeldusele, et P.T.l puudub laitmatu ärialane reputatsioon, mistõttu ei saa vastav isik olla kindlustusmaakleri juhatuse liige.

Äriseadustiku kohaselt on juhatus osaühingu juhtimisorgan, mis esindab ja juhib osaühingut(§ 180 lg 1) ning korraldab ka selle raamatupidamist(§ 183). P.T. on pannud toime tegusid, mis pole juhatuse liikmele kohased. Finantsturul põhineb enamik teenuseid usaldussuhtel: nt maksekäsund, investeerimisteenus, kindlustusmaaklerlus, kusjuures teenuse osutajal on reeglina enam oskusi, teadmisi ja teavet kui teenuse tarbijal. Kindlustusmaakleri juhatuse liikme positsioon on kindlustusturul väga oluline, kuna lisaks ettevõtte varadele kannab kindlustusmaakler kindlustusvõtjate ees usalduskohustust tegutseda nende huvides ja vastavalt lepingu tingimustele võib omada õigust käsutada kindlustusvõtjate vara ja neid esindada. Usaldussuhe tähendab seda, et usaldusalusel on enam võimalusi suhet enda huvides kuritarvitada. Taolise õrna suhte kuritarvitamine usaldatava poolt aga kantakse reeglina avalikkuses edasi üldistatuna kõigile teistele turul tegutsejatele, usaldusalustele, tekitades üldist usaldamatust turu vastu, mis omakorda võib põhjustada olulist kahju kogu finantsturule, kandudes sealt edasi reaalsektorisse ning meie kõigi eludesse. Seda näitab ilmekalt kestev majandussurutis, mille juured on finantskriisis. Seega kaalub avalik huvi finantssektori stabiilsuse, usaldusväärsuse ja läbipaistvuse suhtes enamasti üles üksikisiku huvi ettevõtlusvabadusele jmt. Need on peamised põhjused, miks Eestis ja praktiliselt kõikides arenenud riikides on finantsturul teenuseid osutavatele isikutele ja nende juhtide sobivusele kehtestatud kõrgendatud nõuded. Ülalkirjeldatud kaitse eesmärki silmas pidades ei peaks käsitletavas asjas KTS § 138 reputatsiooni nõuet tõlgendama kitsendavalt või laiendavalt – seda saab sisustada vaid vastava hindamisruumi raames, igakordselt arvestades asja tehiolusid, normi kaitse eesmärki ning asjassepuutuva üksikisiku huve ja õigusi.

Vastustaja poolt otsustamise aluseks võetud Harju Maakohtu 15.01.2007.a. määrusega tuvastati, et P.T.d süüdistati KarS §-s 386 lg 1 kirjeldatud teo toimepanemises. Kohus leidis, et P.T. on hüvitanud kuriteoga tekitatud kahju, s.t. Maksuja Tolliameti tsiviilnõude. See tõendab P.T. suhtes kriminaalmenetluse rakendumist - seda, et P.T.le heideti ette KarS § 386 lg 1 tegu, et P.T. on osundatud sättes märgitud teo teinud ja selle teoga tekitatud kahju hüvitanud. Kaebaja ega P.T. pole seda eitanud ega vastu vaielnud – omaksvõtt on halduskohtumenetluses samuti tõend ja seda hinnatakse kogumis teiste tõenditega(HKMS § 17 lg 3; TSMS § 231 lg 2, 3; Riigikohtu lahend nr 3- 3-1-83-08). Vastustajal pole alust ega pädevust kahelda ülalkirjeldatud tõendi õigsuses. Riigikohtu praktika kohaselt pole kriminaalasjas tehtav võimalik kohtulahend kohtule tsiviilasja lahendamisel kohustuslik, kuid see on käsitatav ühe tõendina ja kohus peab kriminaalasjas tehtud kohtulahendi tõendina arvestamata jätmist põhjendama. Vastustaja, hinnates lisaks oportuniteedi määrusele ka kaebaja esindaja vandeadvokaat Aivar Pilve seisukohta, Maksuja Tolliameti seisukohta ning võimalikku ohtu avalikkusele, jõudis järeldusele, et P.T.l puudub KTS §-s 138 lg 1 nõutud laitmatu ärialane reputatsioon. Harju Maakohus tuvastas 15.01.2007.a. määrusega, et P.T.: 1)oli 1.10.1998.a. – 30.11.2003.a. juhatuse liige ettevõttes, mis oli maksukorralduse seaduse § 2 p 3 mõttes maksumaksja; 2)rikkus kuni 31.12.2001.a. kehtinud käibemaksuseaduse §-des 10 p 2 ja 18 lg 1 p 1 sätestatud nõudeid; 3)esitas ajavahemikul jaanuar 2000 - juuni 2001 tahtlikult igakuiselt maksuhaldurile valeandmeid sisaldavaid käibedeklaratsioone (fiktiivsete arvete alusel deklareeris soetamisel tasumisele kuuluvat käibemaksu kokku 1 975 096 kr); 4)pani tahtlikult toime maksuhaldurile deklaratsioonis valeandmete esitamise, mis on kvalifitseeritav KrK § 1481 lg 10(KarS § 386 lg 1) järgi; 5)on hüvitanud kuriteoga tekitatud kahju täies ulatuses. Ekslik on kaebaja seisukoht, nagu poleks isik, kelle suhtes on jõustunud oportuniteedimäärus, tegu toime pannud või selles süüdi. Kohus on P.T. kriminaalasja raames kontrollinud tõendeid ja kõiki olulisi asjaolusid. Süüteokoosseisu puudumisel oleks

uurimisasutus ise lõpetanud kriminaalmenetluse(nagu seda tehtu tulumaksu osas) või oleks kohus keeldunud oportuniteedimääruse kinnitamisest KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel. Kohus aga lõpetas kriminaalmenetluse oportuniteedi põhimõttel KrMS § 202 lg 1 ja 2 p 2 alusel. KrMS § 202 lg 1 kohaselt on üheks oportuniteedi kasutamise eelduseks, et isiku süü ei ole suur. Sellest võib järeldada, et oportuniteediga lõpetamisel on olemas isiku süü. Isegi, kui süü küsimus jääb lahtiseks, on isik nõustunud oportuni-

6(8) teedimääruses tooduga, millest on üheselt mõistetav, et P.T. on võtnud omaks määruses toodud tegude toimepanemise ning hüvitanud riigile vastavate tegudega tekitatud kahju. Maksuja Tolliameti seisukohalt ei saa vastav isik olla usaldusväärne kuna ta on näidanud üles lugupidamatust õiguskorra vastu. Finantssektori juhtide sobivusnõuete sisustamisel ei saa lähtuda üksnes karistusõiguslikest käsitlustest. Näiteks süü puudumine varavastase kuriteo sooritamisel tähendab õigusvastase teo karistamata jäämist(KarS § 32 lg 1). See ei tähendama, et taolise isiku finantsjärelevalve subjekti juhiks sobivuse hindamisel tuleks varavastase kuriteo sooritamise asjaolusid ignoreerida ning isik automaatselt sobivaks tunnistada. Vastustaja analüüsib sobivusnõuete täitmisel peale kriminaalmenetluste ka muid talle teadaolevaid menetlusi, mis sisaldavad viiteid juhi poolt võimalikule pettuslikule, usalduse kuritarvitamise, jmt käitumisele. Praegusel juhul aga puudus selleks täiendav vajadus kuna P.T. poolt tehtud teod olid pettuslikud, tuues kaasa ärialase laitmatu reputatsiooni kadumise.

Laitmatu ärialane reputatsioon puudub isikul, kes on varem teinud pettusliku iseloomuga tegusid, esitades maksuhaldurile valeandmeid eesmärgil saada kasu käibemaksu arvestamisel. Selline käitumine on isiku KTS §-s 138 lg 1 sätestatud laitmatut reputatsiooni kahjustanud, s.t. loonud temast kujutelma kui teiste usaldust kuritarvitavast või kuritarvitada võivast isikust ning mitteseaduskuulekast inimesest. Niisuguse kujutluse on oma käitumisega loonud P.T. ka Maksuja Tolliametile. Samuti on P.T. ja tema kaasosalise P. R. kohta avaldatud ajakirjanduses artikleid, mis võivad olla mõjutanud P.T. mainet ka avalikkuse ees negatiivses suunas. Reputatsioon käib isikuga kaasas kogu tema eluea ja mõjutab inimese igapäevast tegevust, s.t. reputatsioon ei saa iseenesest kaduda ega sõltu üksnes tehnilistest või juriidilistest nüanssidest. Reputatsioon on mõõde, millega arvestatakse ja hinnatakse isikut ka tagantjärgi. Seega on reputatsioon midagi sellist, mille kujundab isik oma tegevusega/tegevusetusega ise ning seda ei saa vastavalt oma suvale kustutada ega kaotada. Maine taastumise praktika puudub, maine võib olla ebasobiv isiku elu lõpuni. Praegusel juhul piisas niivõrd olulisest reputatsiooni rikkumisest, et mitte lugeda P.T. ärialast reputatsiooni laitmatuks. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-5-07 p 28 kohaselt puudub au ja väärikuse kaitse hagides iga kord vajadus süüteo tuvastamiseks. Nimetatud seisukohta saab tuua ka laitmatu ärialase reputatsiooni hindamisse, sest küsimus ei ole isegi mitte P.T. süüs või selle puudumises, vaid teo toimepanemises ja sellega seotuses, et lugeda laitmatu reputatsioon kahjustatuks. Kui hinnang tuleb anda laitmatule erija ärialasele reputatsioonile, pole oluline, millal kuriteo tunnustega tegu toime pandi. Seaduses on laitmatu ärialase reputatsiooni nõue kindlustusmaakleri juhatuse liikme kandidaadile seatud teadlikult – tegu on positsiooniga, kus isik ei saa endale lubada isegi maksude väärarvutamist, rääkimata teadlike kuriteotunnustega tegude toimepanemisest. Vastava regulatsiooniga kaitstakse eelkõige avalikkust, sh kindlustusturust osavõtjaid. Pealegi lõpetati kriminaalmenetlus alles 2007.a.

Vaidlustatud otsus põhineb eeldusel, et kindlustusmaakleri ja kindlustusvõtja vahel eksisteerib usaldussuhe, kus esimene täidab viimase käsundit ning lisaks sõltuvalt tehingu tingimustest võib saada oma käsutusse kindlustusvõtja vara - kindlustusmaksed, kindlustussumma. Kuigi P.T. suhtes kriminaalmenetlus lõpetati, on teda süüdistatud maksundusalase kuriteo sooritamises, mis oma iseloomult on pettuslik ja usaldust kuritarvitav. Ekslik on kaebaja seisukoht, et KTS § 138 lg 2 välistab lg 1 kontrolli. Kindlustusmaaklerile ja tema juhatusele sätestatakse KTS-s kõrgendatud nõudmised just kindlustusvõtjaga sõlmitava usaldussuhte ja ka kindlustusturu kui terviku usaldusväärse toimimise eesmärgil. Isik, kes on toime pannud majandusalase kuriteo, ei tohi olla äriühingust kindlustusmaakleri juhatuse liige.

Vastustaja pole rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet. Otsus ei tugine pelgalt faktil, et P.T. osas on läbi viidud kriminaalmenetlus, vaid lisaks sellel, et vastav isik on pannud toime kõnealuse teo, mille tõttu tal puudub laitmatu ärialane reputatsioon. Ka ühe, seejuures olulise, ebaseadusliku teo tuvastamine on piisav, et lugeda P.T. ärialane reputatsioon kahjustatuks ning ärialase reputatsiooni puhul ei saa küsimust olla kvantiteedis. Vastustaja ei pea ega saagi iseseisvalt läbi viia täiendavat kriminaalmenetlust ning saabki vaid tugineda jõustunud oportuniteedimäärusele. Kas laitmatu erija ärialase reputatsiooni piirang KTS-s on proportsionaalne, on analüüsitud juba

7(8) seaduse tasandil, KTS §-s 138 lg 1 väljendatuna. Juhatuse liikme vahetamise kohustus on proportsionaalne ja kaebaja õigusi minimaalselt piirav meede, kuna KTS § 146 lg 2 p 2 kohaselt oli ja on vastustajal võimalus rakendada ka kaebaja kindlustusmaaklerite nimekirjast kustutamist. Vastustaja on siiani pidanud kohasemaks ja proportsionaalsemaks meetmeks ettekirjutuse tegemist, milles kohustatakse juhatuse liikme vahetuseks. Asja tehiolusid arvestades puuduvad Finantsinspektsioonil leebemad võimalused P.T. kõrvaldamiseks kindlustusmaakleri juhtimisest või muude otsustuste tegemiseks reputatsiooni puudumise tunnusel selliselt, et samaaegselt oleksid piisavalt kaitstud kindlustusmaaklerlusturu usaldusväärsus ja kindlustusvõtjate huvid. Vastustaja ei keela P.T.l jääda ka edaspidiselt kaebaja osanikuks.

Kolmas isik palub kaebus rahuldada, tema seisukohad kattuvad kaebaja seisukohtadega. Kolmas isik ei tunnista, et on oportuniteedimääruses märgitud teod tahtlikult ja maksude maksmisest kõrvalehoidumise eesmärgiga toime pannud. Maailmas on kõik püüdnud makse optimeerida, tehes tehinguid ja toiminguid, mis maksuseaduse kontekstis annavad selleks võimaluse. Maksu pole riigilt välja petetud, tegemist oli maksuskeemiga, mille käigus püüti vähem käibemaksu maksta. 4-5 firmat, mis ostsid kokku autosid eraisikutelt ja tõid need seejärel OÜ-sse „E-Autoline“ müüki, olid tegelikult olemas ning mõnelt neist on kolmas isik ka nõudnud sisse osa sellest summast, mis ta oportuniteedimenetluses riigile maksis. Kriminaalmenetluses ei hakkanud kolmas isik vaidlema selle üle, kas need firmad on olemas või mitte, kuna teadis, et käibemaksu peab ta nagunii juurde maksma.

KOHTU PÕHJENDUSED

KTS § 138 lg 1 sätestab, et füüsilisest isikust kindlustusmaakleril, äriühingust kindlustusmaakleri juhatuse liikmel ja otseselt vahendusega tegeleval füüsilisel isikul peab olema laitmatu erija ärialane reputatsioon. Laitmatu reputatsioon on määratlemata õigusmõiste. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on otsuses nr 3-4-1-5-05 sedastanud, et määratlemata õigusmõiste on õigustehniline vahend, mille puhul seadusandja loobub detailsete ettekirjutuste andmisest seadustes enestes, delegeerides normi täpsustamise seaduse rakendajale. See tähendab, et niisugust mõistet sisaldav haldusakt on antud kaalutlusõiguse alusel. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huvi. Riigikohtu halduskolleegium väljendas 6.11.2002.a. otsuses nr 3-3-1-62-02 seisukohta, et juhtudel, kui tuginetakse määratlemata õigusmõistetele, peab haldusorgan esitama tavapärasest põhjalikuma sisulise motivatsiooni, mis võimaldaks haldusakti adressaadil mõista akti sisu ning kohtul kontrollida, kas määratlemata õigusmõisteid sisustati haldusakti andmisel mõistlikult. Mida ulatuslikum on diskretsiooniruum ja keerukam õiguslik ning faktiline olukord, seda põhjalikum peab olema motivatsioon. Haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Diskretsioonireeglite rikkumine võib seisneda ka diskretsiooni mittekasutamises, kus haldusorgan ei kontrolli ega kaalu kõiki võimalusi ega võta arvesse kõiki asjaolusid, mida tal on otsustamisel võimalik kasutada.

Vastustaja on vaidlustatud otsuse tegemisel lähtunud ekslikust seisukohast, et Harju Maakohtu 15.01.2007.a. määrusega tuvastati P.T. poolt maksualase kuriteo toimepanek - maksuhaldurile deklaratsioonis tahtlikult valeandmete esitamine eesmärgiga hoiduda kõrvale maksude tasumisest, vastasel korral oleks vastustaja arvates kriminaalmenetlus kolmanda isiku suhtes lõpetatud kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu, mitte oportuniteediga. Otsuse kohaselt vormistati P.T.le esitatud kahtlustuse järgi OÜ-s „E-Autoline“ eraisikutelt komisjonimüügiga soetatud sõidukid ostuna variettevõtjatelt, eesmärgiga vähendada sisendkäibemaksu mahaarvamise kaudu tasumisele kuuluvat käibemaksu, arvates äriühingute fiktiivsetel arvetel näidatud käibemaksu maha OÜ „E- Autoline“ poolt tasumisele kuuluvast käibemaksust, millega rikuti käibemaksuseaduse § 18 lg 1 p 1.

Tegelikult tuvastas Harju Maakohus 15.01.2007.a. määruses üksnes, et P.T.d süüdistatakse KrK § 1481 lg 10 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mis seisnes selles, et tema OÜ „E- Autoline“ juhatuse liikmena esitas 2000-2001.a. tahtlikult maksuhaldurile valeandmeid sisaldavaid

8(8) käibedeklaratsioone, näidates fiktiivsete arvete alusel soetamisel tasumisele kuuluvat käibemaksu kokku 1 975 096 kr; tegelikkuses osaühing arvetel näidatud firmadelt sõidukeid ei soetanud, tegemist oli fiktiivsete tehingutega, mille eesmärgiks oli vähendada OÜ „E-Autoline“ poolt tasumisele kuuluvat käibemaksu; kuriteoga on tekitatud Eesti Vabariigile varaline kahju 1 380 737,51 kr. Maakohus ei tuvastanud P.T. süüd või selle puudumist temale inkrimineeritavas kuriteos ning see pole kriminaalmenetluse lõpetamisel oportuniteedipõhimõtte alusel ka obligatoorne.

Ekslik on ka vastustaja arvamus, et oportuniteedimäärusega lõpetamisega nõustumine tähendab, et P.T. tunnistas end süüdi. Kahtlustatava või süüdistatava nõusolek KrMS § 202 alusel kriminaalmenetluse lõpetamiseks pole käsitatav süü ülestunnistusena, kahtlustatav või süüdistatav võib nõustuda menetluse lõpetamisega ka muudel kaalutlustel, näiteks põhjusel, et kriminaalmenetluse jätkamine on talle liiga koormav(näit. on raskendatud tegutsemine ettevõtluses, sest isikul on keelatud riigist lahkuda, pole võimalik ette planeerida oma tegevust, sest pole teada, kui kaua kriminaalmenetlus võib veel kesta jne). P.T. väitis kohtuistungil, et pole end kriminaalmenetluses süüdi tunnistanud ega ka fiktiivseid arveid kasutanud, tehingud tehti reaalselt eksisteerivate firmadega ning mõnelt äriühingult on kolmas isik saanud ka tagasi osa kriminaalmenetluses tasutud käibemaksust. Neid vastuväiteid ei saanudki vastustaja vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel kaaluda, sest ei andnud HMS § 40 lg 1 rikkudes P.T.le võimalust otsusele eelnenud haldusmenetluses esitada oma arvamust ja vastuväiteid. Halduskohtumenetluses pole vastustaja kolmanda isiku väiteid ümber lükanud.

Samas, nagu kaebaja ja kolmas isik õigesti on märkinud, on Harju Maakohtu 15.01.2007.a. määruses kirjeldatule sarnaseid käibemaksu tasumata jätmisi sageli lahendatud ilma kriminaalmenetlust alustamata maksumenetluses, maksumaksja kaebuse korral ka halduskohtumenetluses. Kui vastustaja hinnangul rikub isiku erija ärialase reputatsiooni laitmatust üksnes kriminaalmenetluse raames täiendavalt määratud maks, maksumenetluses täiendavalt määratud maks aga ei riku, siis on tegemist isikute ebavõrdse kohtlemisega Finantsinspektsiooni poolt, mis on vastuolus PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigusega.

Peale selle on vastustaja otsuses negatiivse asjaoluna esile toonud, et P.T.d kui OÜ „E- Autoline“ juhatuse liiget kahtlustati ka selles, et ta teostas variettevõtjate poolt väljastatud arvete alusel väljamakseid OÜ „E-Autoline“ arvelt ning arvestas äriühingu raamatupidamises ettevõtlusega mitteseotud kulutusi summas 12 947 850 kr; kahtlustuse kohaselt esitati OÜ „E-Autoline“ tuluja sotsiaalmaksudeklaratsioonis valeandmeid ettevõtlusega mitteseotud kulude kohta, jättes deklareerimata tulumaksu summas 4 549 244 kr. Ometi lõpetas Põhja Ringkonnaprokuratuur selle episoodi osas P.T. suhtes juba 22.03.2006.a. menetluse KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse aluse(kuriteotunnuste) puudumise tõttu, mis tähendab, et selle seiga lülitamiseks kolmanda isiku reputatsiooni hindamisel kaalumisele kuuluvate asjaolude hulka puudus igasugune õiguslik alus.

Halduskohtumenetluse seadustiku(HKMS) §-st 19 lg 6 tulenevalt kontrollib halduskohus diskretsiooni alusel antud haldusakti puhul, kas akti andmisel või toimingu sooritamisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Vaidlustatud otsuse põhjendused kohtul seda kontrollida ei võimalda, mistõttu otsus on õigusvastane ja tuleb tühistada.

Vastavalt HKMS §-le 92 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja palub vastustajalt menetluskuludena välja mõista 450 kr riigilõivu ja 67 288 kr 60 s õigusabikulusid. HKMS § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus leiab, et haldusasja keerukust ja kestust arvestades on vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud 30 000 kr, tasutud riigilõiv kuulub hüvitamisele täiel määral.

Kohtunik: D.Maastik