2-07-13868/17 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Reet Allikvere, Urmas Reinola Otsuse tegemise aeg ja koht 17.06.2009, Tallinn Tsiviilasja number 2-07-13868 Tsiviilasi

S. G. (G.) hagi A. G. vastu ühisvara jagamiseks Vaidlustatud otsus Pärnu Maakohtu 27.11.2008 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S. G. apellatsioonkaebus Menetluse liik Kirjalik menetlus Hagi hind apelaltsioonimenetluses

15 000 krooni Menetlusosalised Hageja: S. G., isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht: XXXXXX XXXXX XX, XXXX X XXXXXX XX, XXXXX XXXXXXXX, XXXXXXX, lepinguline esindaja vandeadvokaat Ljudmila Tamar Kostja: A. G., isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht: XXXXXX XXXXXXXXXXX XX, XXXXX XXXXXXXX, XXXXXXX, lepinguline esindaja advokaat Ants Nõmmik

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 27.11.2008 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil, siis võidakse kassatsioonkaebus lahendada kirjalikus menetluses. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Asjaolud, hageja nõue ja menetluse käik

1. S. G. (hageja) ja A. G. (kostja) abiellusid XX.XX.XXXX ja lahutasid abielu XX.XX.XXXX. 10.04.2007 esitas hageja Pärnu Maakohtule hagiavalduse ühisvara jagamiseks. Abielulised suhted poolte vahel lõppesid juunis 2005.a. Hagejal on uus perekond. Pooltel on ühisvaraks Pärnus XXXX XX X-X asuv korteriomand, mida kostja ei soovi vabatahtlikult jagada. Korteriomandi väärtuseks peab hageja 1 800 000 krooni. Hageja soovib korteriomandi jätta kostjale ja kostjalt saada rahalist hüvitist 900 000 krooni. Kostja on Eesti Vabariigi kodanik ja XXXXXXXX elab ta elamisloa alusel ning kostjal on Pärnus vanemad, keda ta tihti külastab.

Kostja kirjalik vastus

2. Kostja ei tunnistanud hagi hageja poolt esitatud kujul. Pooltel on veel ühisvara peale hageja poolt nimetatud korteriomandi. Poolte ühisvaraks on garaa9 asukohaga XXX-XXXXX XXX garaa9iühistus Z. maksumusega 30 000 krooni ja sõiduauto BMW 321 ehitusaasta 1935, reg nr XXX XXX hinnaga 5000 krooni. Korteriomandi hinnaks on 1 500 000 krooni, mille kohta kostja esitab hindamisakti. Seega on ühisvara väärtuses 1 535 000 krooni. Kostja palub jätta vara temale ja ta tasub hagejale 767 500 krooni. Menetluskulud palub kostja jätta poolte endi kanda. Muus osas kostja hagile vastuväiteid ei esitanud.

Menetluse käik

3. Pooled jagasid koduse sisustuse esemed kokkuleppel, kuid korteriomandi jagamise osas nad kokkulepet ei saavutanud. Kostja esitas 13.10.2008.a täiendava seisukoha ühisvara jagamiseks ja leidis, et korteriomandi väärtus on vastavalt ekspertiisiaktile 1 300 000 krooni. Korteriomandi jagamisel palus kostja kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kuna korteriomandi omandas kostja enda, erinevatelt isikutelt omandatud ja isalt kingiks saadud EVP kroonide eest. Hageja ei ole korteri ostmisel enda rahalisi vahendeid kasutanud. Kostja seisukohalt oleks hagejal õigus saada ühisvara jagamisel korteriomandi väärtusest peale selle müüki mitte rohkem kui 390 000 krooni (korteriomandi väärtusest 30% 10.06.2008.a seisuga). Arvestades kinnisvarahindade jätkuvat langust ei ole võimalik korteriomandit ka täna sellise hinnaga s.o 1 300 000 krooni eest müüa. Seega oleks igati õiglane hagejale välja mõista rahaline hüvitis 350 000 krooni.

Hageja asus 27.10.2008.a. esitatud kirjalikus vastuses seisukohale, et kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta sai EVP-d kinke teel, sest puudub notariaalselt tõestatud kinkeleping. Hageja täpsustas oma hagi ja palus jagada ühisvara järgnevalt: hageja palus jätta endale kummut, kiiktool, 3-kohaline nahkdiivan ja TV Sony väärtuses kokku 30 000 krooni, BMW väärtusega 8000 krooni ja osa garaa9iühistus Z. väärtusega 40 000 krooni, s.t vara väärtuses 78 000 krooni. Hageja palus jätta kostjale puhvetkapp, 2-kohaline nahkdiivan ja TV Panasonic väärtuses kokku

30 000 krooni ja korteriomand väärtusega 1 300 000 krooni, s.t vara väärtuses 1 330 000 krooni. Kokku moodustab ühisvara maksumus 1 408 000 krooni, millest ½ on 704 000 krooni. Seega tuleb kostjalt välja mõista hüvitis enamsaadud vara arvelt 600 000 krooni. Hagejal on õigus saada

626 000 krooni, kuid arvestades, et kodune sisustus on hinnatud umbkaudselt, ümmardab hageja hüvitise 600 000 kroonini.

Maakohtu otsus

4. Kohus rahuldas hagi osaliselt ja jagas poolte ühisvara alljärgnevalt:

1) kohus jättis hageja omandisse antiikse kummuti, kiiktooli, 3- kohalise nahkdiivani ja TV Sony kokku väärtusega 30 000 krooni; sõiduauto BMW, ehitusaasta 1935, reg.nr. XXX XXX väärtusega 8000 krooni ja liikmelisuse (liikmelisuse number 113) hooneühistus Z. väärtusega 40 000 krooni; 2) kohus jättis kostja omandisse puhvetkapi, 2- kohalise nahkdiivani ja TV Panasonic kokku väärtusega 30 000 krooni ja Pärnus, XXXX XX X-Xasuva korteriomandi väärtusega 1 300 000 krooni; 3) kohus mõistis kostjalt välja hageja kasuks hüvitise enamsaadud vara arvelt 561 000 krooni. 4) kohus määras hagihinnaks antud asjas 678 000 krooni.

Otsuse põhjendustel puudus pooltel vaidlus ühisvara koosseisus ja vara väärtuses. Pooled vaidlevad selle üle, kas korteriomand tuleb jagada võrdselt kummalegi pooles osas või tuleb jagamisel kõrvale kalduda osade võrdsusest.

PKS § 19 lg 1 järgi abikaasade ühisvara jagamisel loetakse nende osad võrdseks, olenemata sellest, et üks abikaasa ei saanud sissetulekut seoses lapse kasvatamisega või muudel mõjuvatel põhjustel.

Vastavalt PKS § 19 lg 2 p 3 kohus võib kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvelt.

Kostja väitel omandas ta korteri enda EVP eest s.t tal endal oli olemas 5700 EVP krooni, ostis juurde 9000 EVP krooni ja tema isa kinkis talle 6600 EVP krooni. Poolte ühisvaraks ei ole korter kui vallasasi, vaid korteriomand kui kinnisasi, mille omanikuna on kostja 11.02.2000 kinnistamisavalduse alusel sisse kantud 23.05.2000.a. Abielu ajal ostetud 9000 EVP-d ei ole ühe abikaasa lahusvara, vaid abikaasade ühisvara, samuti kinke teel saadud 6600 EVP-d, sest puudus notariaalne kinkeleping. Kostja lahusvaraks on tema poolt enne abiellumist (1975-1983) 9 tööaasta eest saadud 2700 EVP-d. Korteri erastamiseks kulus 21 180 EVP, millest 2700 EVP-d oli kostja lahusvara s.o 12,74%. Seega on alus ühisvara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kuna korter on erastatud osaliselt kostja lahusvara arvel proportsioonis 45% ja 55%. Kuna korteriomandi väärtus on 1 300 000 krooni, tuleb korteriomand jätta kostjale ja kostjalt hageja kasuks välja mõista korteriomandi väärtusest 45% s.o 585 000 krooni.

Kohus jättis hagejale vara väärtuses 78 000 krooni ja kostjale väärtuses 1 330 000 krooni ning mõistis kostjalt hagejale hüvitise enamsaadud vara arvelt 561 000 krooni.

Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 164 lg 1 kohaselt poolte endi kanda, kuna hageja ei ole piisavalt põhjendanud, miks menetluskulud jätta kostja kanda vastavalt TsMS § 164 lg 2.

Hagi on kohtule esitatud 10.04.2007.a ja hagi esitamisel tasus hageja hagilt riigilõivu 1000 krooni hagihinna 15000 krooni järgi (s.o mittevaraline nõue). Kohus leiab, et vastavalt TsMS ja kohtupraktikale ei ole hagihind antud asjas määratud õigesti. TsMS § 139 lg 3 järgi riigilõivu väärtus sõltub tsiviilasja hinnast, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsMS § 122 lg 2 kohaselt hagihind on hagiasjas taotletu harilik väärtus. TsMS § 126 lg 1 järgi isiku valdusest asja väljanõudmise või asja kuuluvuse üle toimuva vaidluse puhul määratakse hagihind nõude suurusega. Antud juhul hageja taotleb omale vara väärtuses 78 000 krooni ja kostjalt hüvitist

600 000 krooni, siis on hagihind 678 000 krooni. Selline on ka kohtupraktika – RKL 3-2-1-51-07 16.05.2007.a. Kohus määrab hagihinnaks 678 000 krooni vastavalt TsMS § 136 lg 4, mille järgi kohus võib hinda muuta ka asja lahendava kohtuotsusega. Riigilõivu täiendava tasumise otsustab kohus menetluskulude kindlaksmääramise määrusega vastavalt TsMS § 174 ja 179.

Apellatsioonkaebus

5. Hageja palub tühistada kohtuotsuse osas, millega kohus otsustas hagihinna määramise ja menetluskulude jaotuse. Hageja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta riigilõiv poolte kanda võrdsetes osades. Hageja palub jätta apellandi menetluskulud apellatsioonikohtus apellandi kanda.

Apellant leiab, et tsiviilasja hinna määramine kohtuotsusega ei ole seaduslik. Hageja nimetas hagi esitamisel hagihinna vastavalt TsMS §-le 135 ja tasus riigilõivu mittevaralise nõude pealt 1000 krooni. Kuna kohus võttis hagi menetlusse, siis ta aktsepteeris seda. Kohus rikkus menetlusnorme, sest TsMS § 136 lg 4 kohaselt nimetab kohus hagihinna siis, kui hageja poolt määratud hind ei vasta tegelikkusele.

Kui kohtul on õigus otsusega muuta hagihinda, on ta seda teinud ebaõiges suuruses. TsMS § 126 lg

1 järgi määratakse hagihind nõude suurusega. Kui kohus oleks määranud hagihinna hagiavalduse menetlusse võtmisel, oleks ta määranud riigilõivu hageja nõudelt 900 000 krooni. Kohus jättis hagejale vara 78 000 krooni väärtuses ja mõistis välja tema kasuks hüvitise 561 000 krooni, seega kokku on hagi hinnaks 639 000 krooni. Kohtu poolt määratud hagihind 678 000 krooni ei ole õige.

Juhul kui hageja peab maksma täiendava riigilõivu, ei ole menetluskulude jaotus õiglane. Apellant ei vaidlusta õigusabikulude jätmist poolte endi kanda, kuid leiab, et riigilõiv oleks õiglane jaotada proportsionaalselt hagi rahuldatud osale või vähemalt pooleks.

Kostja kirjalik vastus apellatsioonkaebusele

6. Kostja kaebusega ei nõustu.

Ringkonnakohtu otsus

7. Vastavalt TsMS § 651 lõikele 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtuotsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kohtuotsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus hagi osaliselt rahuldas ja poolte ühisvara jagas. Ringkonnakohus vaatab otsuse läbi osas, milles maakohus märkis otsuses hagihinna ja menetluskulude jaotuse.

Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS §

657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 alusel ei põhjenda otsust. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Hagi esitamisel 10.04.2007.a on hageja tasunud riigilõivu 1 000 krooni põhjusel, et tema meelest on ühisvara jagamise hagi mittevaraline hagi. TsMS § 139 lg 2 p 1 sätestab, et riigilõivu tuleb tasuda hagilt, vastuhagilt ja iseseisva nõudega kolmanda isiku hagilt, lg 3 sätestab, et riigilõivu suurus sõltub tsiviilasja hinnast, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti.

TsMS § 122 lg 2 kohaselt on hagihind hagiasjas taotletu harilik väärtus. Käesolevas hagis taotles hageja ühisvara, s.o Pärnus, XXXX XX X-X asuva korteriomandi jagamist ja selle tulemusena temale kuuluva ühisomandi osa kostja ainuomandisse jätmist ning hageja soovis nimetatud osa eest saada hüvitist. Selline väärtus on rahaliselt hinnatav. Ringkonnakohus ei jaga hageja seisukohta, nagu oleks käesoleva vaidluse puhul tegemist mittevaralise hagiga. TsMS § 132 lg 1 kohaselt mittevaralise nõude puhul eeldatakse, et hagihind on 25 000 krooni (hagi esitamise ajal kehtinud TsMS § 132 lg 1 kohaselt 15 000 krooni). Eeldus, et hagi on mittevaraline, on toodud TsMS § 125 teises lauses, mille kohaselt, kui hüve väärtust ei ole võimalik kindlaks määrata, loetakse haginõue mittevaraliseks.

Riigikohus on asunud seisukohale, et ühisvara jagamise hagis on hagihinnaks hagetava harilik väärtus, s.o väärtus, mida hageja soovib ühisvara jagamisel endale saada (Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-07 p 7). Sellest summast lähtuvalt tasutakse hagiavalduse esitamisel ka riigilõivu. Ühisvara jagamise vaidluse puhul kuulub hagetav asi tegelikult juba hagejale mõttelises osas ja pooled vaidlevad, millisel viisil konkreetselt ühises omandis olevaid varaesemeid jagada.

Riigikohus on oma 14.09.2006.a määruses kohtuasjas nr 3-2-1-75-06 leidnud, et hageja on püüdnud varalist nõuet „rüütada“ riigilõivu tasumata jätmise eesmärgil mittevaraliseks, millist eesmärki tuleb lugeda tsiviilkohtumenetluse eesmärkidega vastuolus olevaks ja taunitavaks ning sellist poole toimimist tuleb kohtul tõkestada. Konkreetse vaidluse puhul paluti kohtul tunnustada hageja õigust saada kostjalt rahalist hüvitist. Käesoleval juhul esineb analoogne olukord. Hageja palub kohtul jätta kostja ainuomandisse ühisvaraks olnud korteriomand ja saada kostjalt enamsaadud vara arvelt rahalist hüvitist. Ka käesoleval juhul on hageja tasunud riigilõivu mittevaraliselt nõudelt, kuid sisuliselt on tegemist varalise nõudega, millelt tuleb tasuda riigilõivu vastavalt Riigilõivuseaduses sätestatud määradele ning antud juhul on olnud hagejal ilmne soov tasuda riigilõivu seaduses sätestatud määrast väiksemas ulatuses. Riigikohtu määruse 3-2-1-75-06 p-s 11 öeldakse, et hageja peaks mittevaralise hagi esitamisel põhjendama, milles seisneb hageja huvi üksnes tuvastusnõude esitamiseks. Viidatud Riigikohtu määrusest tulenevalt tuleb eristada sellist kohtulahendit, milles mingit õigust pelgalt tunnustatakse ja sellist kohtulahendit, millel on varalised tagajärjed. Käesoleva hagi esitamisel taotles hageja sellist kohtuotsust, millega pelgalt ei soovita õiguse tunnustamist, vaid millega soovitakse konkreetseid varalisi tagajärgi (soovitakse ühisvara jagamist ja ühisomandi lõpetamist). Eespool toodust tulenevalt ei saa käesolevat vaidlust pidada mittevaraliseks, mille puhul tuleks rakendada TsMS § 132 lõikes 1 sätestatud 25 000 krooni eeldust.

Vaidlust ei ole selles, et hageja ei tasunud hagi esitamisel eelnimetatud ulatuses riigilõivu. Kuna pooltel oli vaidlus ühisvara maksumuses, määras kohus asjas ekspertiisi vara maksumuse tuvastamiseks (t. lk 63-64). Seadusega ei ole kooskõlas apellandi käsitlus, mille kohaselt ei ole menetluse kestel võimalik hagihinda määrata. TsMS § 136 lg 4 teise lause kohaselt võib kohus hinda muuta ka asja lahendava kohtulahendiga. Kohtu poolt hagi menetlema asumine ilma hagihinna eelneva määramiseta ei ole menetlusnormi rikkumine ega anna alust väiteks, et kohus on hagi menetlemisega tunnistanud ühisvara jagamise hagi mittevaralise hagina.

Hageja väidab ekslikult, et kohtu poolt määratud hagihind 678 000 krooni ei ole õige. Hageja väitel oleks kohus pidanud määrama hagihinnaks hageja nõudelt 900 000 krooni või 639 000 krooni. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga. Esiteks ei pidanud hageja oma nõuet varaliseks, ega tasunud sellelt riigilõivu kui varaliselt nõudelt. Teiseks oli maakohus seotud asja lahendamisel hageja nõudega (t. lk 100-101), milles hageja palus jätta ühisvarast endale vara 78 000 krooni väärtuses ja välja mõista kostjalt hüvitis 600 000 krooni. Seega määras hageja ise menetluse kestel hagihinna, s.t hagetava vara väärtuse. Et maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt välja hüvitise 585 000 krooni, ei mõjuta hagihinda. Maakohus kaldus ühisvara jagamisel kõrvale abikaasade osade võrdsusest, kuna vaidlusalune korter oli erastatud osaliselt kostja lahusvara arvelt ning jättis korteriomandi kostjale ja mõistis kostjalt välja korteriomandi maksumusest 45%. Ringkonnakohus leiab, et hagihind 678 000 krooni on maakohtu poolt õigesti määratud. Kuna maakohus otsusega vähem tasutud riigilõivu välja ei mõistnud, vaid teeb seda eraldi määrusega, ei anna ringkonnakohus hinnangut vastavatele kaebuse väidetele.

Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.

U.Loonurm R.Allikvere U.Reinola