2-08-2103/11 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Ene Tsefels

Otsuse tegemise aeg ja koht

15.06.2009. a Tallinn

Tsiviilasja number

2-08-2103

Tsiviilasi

OÜ Ihagi HP vastu võlgnevuse nõudes.

Hagihind

228 520,56 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja OÜ I(registrikood XXX, asukoht XXX), esindaja Aare H (OÜ Incure

Inkasso Agentuur );

kostja HP(isikukood XXX, elukoht XXX), esindaja vandeadvokaat Taivo S

(Advokaadibüroo Taivo Saks & Partnerid ).

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada.

2. Välja mõista kostjalt HP hageja OÜ Ikasuks põhivõlgnevus summas 228 520,56 krooni ja viivisvõlgnevus

summas 228 520,56 krooni.

3. Jätta menetluskulud kogu ulatuses kostja HP kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on pooltel õigus edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtusse esitades apellatsioonkaebuse 30

päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu

otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Hageja nõue

1. Hageja esitas 22.01.2008.a hagi HP vastu võlgnevuse kokku summas 470 041,64 krooni, millest põhivõlgnevus on

237 020,82 krooni ja viivised 237 020,82 krooni, nõudes. Hagiavalduse kohaselt hageja müüs pikema aja vältel

OÜ-le S (pankrotis) erinevaid sporditarbeid. Ostja kaupade eest korrektselt ei tasunud. 06.10.2005.a andis kostja,

kes oli S OÜ (pankrotis) juhatuse liige, hagejale kirjaliku kinnituse, milles lubas kogu võla, mis selleks hetkeks oli

338 638,68 krooni, tasuda hiljemalt 31.10.2005.a. Nimetatud kohtustust kostja ei täitnud. Käesolevaks hetkeks on

kostja põhivõlg hageja ees 237 020,82 krooni. Kirjalikus kinnituses, milles kostja lubas kogu võla tasuda hiljemalt

31.10.2005.a, kinnitas kostja ühtlasi, et juhul, kui ta võlgnevust selleks ajaks ei tasu, kohustub ta maksma hagejale

viivist 1% päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest. Hageja palub kostjalt välja mõista viivised summas

237 020,82 krooni.

2.

13.05.2008.a esitas hageja vastuse kostja 14.04.2008.a vastusele. Hagile lisatud dokumendis kinnitab kostja

üheselt, et tagab oma isikliku varaga OÜ S (pankrotis) võla tasumise hagejale ning teeb seda isiklikult hiljemalt

31.10.2005.a. Hageja hinnangul kinnitab see dokument selgelt, et kostja võttis endale kohustuse kõnealune võlg

hagejale tasuda.

3.

21.11.2008.a esitas hageja täpsustatud hagiavalduse, mille kohaselt kostja tasus saadud kauba eest tegelikult vaid

19 420,07 krooni ning tagastas kaupu koguväärtusega 90 698,05 krooni. Käesolevaks hetkeks on kostja põhivõlg

hageja ees seega 228 520,56 krooni. Hageja vähendab viiviste nõuet summani 228 520,56 krooni.

2 (3)

4.

13.01.2009.a esitas hageja vastuse kostja 12.12.2008.a vastusele. Hageja ei nõustu sellega nagu oleks ta jätnud

pankrotimenetluses nõude esitamata pahatahtlikult. Hageja ei nõustu kostja väitega, mille kohaselt on käesoleval

juhul kahju suuruseks hageja süül kaotatud regressinõude suurus ehk kogu haginõue. Oma taolist väidet ei ole

kostja ka millegagi tõendanud. Tegelikult peaks aga just nimelt kostja kui väidetav kannatanu tõendama kahju

ulatust. Hageja on seisukohal, et kahju suuruseks saaks kogu haginõue olla vaid juhul, kui nõude

pankrotimenetlusse esitamisel oleks see võimalik täielikult rahuldada. Juhul, kui kõik nõuded pankrotimenetluses

saaksid hüvitatud, ei olekski ju aga tegemist pankrotiga. Hageja ei nõustu ka kostja väitega nagu oleks

pankrotimenetlusse nõude esitamata jätmisega lõppenud ka käendusega tagatud kohustus. Hoolimata sellest, et

nõuet pankrotimenetluses ei esitatud, ei saa nõuet seetõttu lõppenuks lugeda. Arusaamatuks jääb ka väide nagu

tähendaks pankrotimenetluses nõude esitamata jätmine ja selle tõendamine seda, et nõuet üldse ei eksisteeri.

Nõude olemasolu kinnitab kostja allkiri käenduslepingul. Arvestades seda, et käendajaks on isik, kes oli

põhivõlgniku juhatuse liige kuni ettevõtte pankrotistumiseni, siis ei takistanud miski kostjat vastuväiteid käesolevas

menetluses esitamast. Hageja möönab, et on viiviste kogusumma arvutamisel teinud vea, samas ei muuda see

viivisenõude suurust. Kuna hageja sooviks on käesolev vaidlus kiiremini lahendada, siis vähendab hageja viivist

ning nõuab viiviseid põhivõla ulatuses s.o. 228 520,56 krooni.

Kostja seisukoht

5. Kostja esitas vastuse hagiavaldusele 14.04.2008.a, mille kohaselt vaidleb esitatud nõuetele vastu ning leiab, et

nimetatud nõuded on alusetud ning põhjendamatud ning hagi tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Vastuväidete

kohaselt jäi kostjale arusaamatuks, millistest asjaoludest tulenevalt on hageja asunud seisukohale, et kostja

võlgneb hagejale 474 041,64 krooni. Kostja on seisukohal, et hagiavaldusele lisatud dokumendid ei ole piisavad

tõendamaks hageja väiteid, et kostja võlgneb hagejale 474 041,64 krooni. Kuna hageja ei ole oma nõude

olemasolu tõendanud, on kostja seisukohal, et hagiavaldus on esitatud alusetult. Hagiavalduse lisatud

06.10.2005.a. garantiikirjast nähtuvalt tuleneb hageja väidetav nõue kostja vastu S OÜ (pankrotis) poolt maksmata

arvetest. S OÜ (pankrotis) pankrot kuulutati välja 23.02.2006.a. Pankrotihalduri poolt 26.06.2006.a koostatud

protokollist nähtuvalt ei ole hageja üldse S OÜ (pankrotis) pankrotimeneltusse oma nõuet esitanud, mis omakorda

viitab asjaolule, et hageja on oma nõude kostja vastu esitanud alusetult.

6.

12.12.2008.a esitas kostja vastuse täpsustatud hagiavaldusele. 13.10.2008.a toimunud kohtuistungil tõusetus

küsimus hagi aluseks oleva võlatunnistuse kvalifitseerimisel, pooled möönsid, et garantii saab anda üksnes

majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik. Vaidlusalune dokument, mille pealkiri on garantiileping, on aga antud

füüsilise isiku poolt. Seega tuleks esmajoones asuda seisukohale, et hagi aluseks olev dokument on tühine. Tühine

tehing ei too aga kaasa mitte mingisuguseid õiguslikke tagajärgi ning seetõttu tuleks jätta hagi rahuldamata.

7. Samas möönis kostja, et garantiilepinguna pealkirjastatud kokkuleppe näol võib olla tegemist käenduslepinguga

kuid hageja ei ole tõendanud nõude alust. Samuti on hageja jätnud tähelepanuta, et põhivõlgnik on pankrotis.

Hageja oma nõuet pankrotimenetluses esitanud ei ole. Kostja on seisukohal, et hageja on püüdnud pahatahtlikult

VÕS § 146 lg-st 2 tulenevalt võlausaldaja kohustust vältida ning sellega pankrotimenetluses nõude esitamisest

hoiduda. Arvestades, et kostjal puudub võimalus esitada OÜ S (pankrotis) pankrotimenetluses nõuet, on seega

VÕS § 146 lg 3 mõistes kostja kahju suuruseks hageja süül kaotatud regressinõude suurus, mis on võrdne hageja

käesoleva nõude suurusega kostja vastu. See tähendab, et kui hageja nõue väheneb tekitatud kahju võrra, siis

antud juhul on tema nõue vähenenud 0 kroonini. Kuna hageja ei ole pankrotimenetluses oma nõuet esitanud ega

nõude olemasolu tõendanud, siis ei ole välistatud, et hagejal ei ole üldse OÜ S (pankrotis) vastu nõuet. Sellisel

juhul ei saa tal ka kostja vastu mingisugust nõuet olla. Antud juhul ei ole võimalik hagi rahuldada, kuna hagejal

puudub nõue OÜ S (pankrotis) vastu ning seetõttu ei saa tal olla kõrvalkohustusest tulenevat nõuet kostja vastu.

Kostja juhib tähelepanu sellele, et täpsustatud hagiavalduses toodud viiviste arvestus on ebatäpne.

Kohtu põhjendused

8. Asjas on tehtud 16.04.2009.a kohtumäärus (t lk 136), mille kohaselt lahendab kohus antud tsiviilasja kirjalikus

menetluses. Kohtumäärusega anti pooltele võimalus esitada kohtule avaldusi ja dokumente kuni 18.05.2009.a.

Samuti teavitati menetlusosalisi, et kohtuotsus tehakse teatavaks 15.06.2009.a. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 4 lg 2 kohaselt hagimenetluses määravad pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad

taotluste ja kaebuse esitamise. TsMS § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või

selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid

asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

9. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hageja on OÜ-le S (pankrotis) müünud spordikaupu, mille eest ei ole saaja

täielikult tasunud. Vaidlus on nõude aluse üle ja selle üle, kas kostjal on kohustus hagejale tasuda, kui OÜ S

(pankrotis) on pankrotis.

10. Hageja nõue kostja vastu tuleneb 06.10.2005.a. kirjalikust dokumendist, mis on pealkirjastatud kui garantiikiri (t lk

6). Nimetatud dokumendi kohaselt vastutab kostja HP(S OÜ /pankrotis/ juhatuse liige) oma isikliku varaga IOÜ-le S

OÜ (pankrotis) poolt maksmata arvete eest summas 338 638,68 krooni. Olenemata sellest, et osundatud

dokumendi pealkirja arvestades võiks arvata, et tegemist on garantiiga, ei ole see nii, sest VÕS § 155 lg 1 kohaselt

saab garantii anda üksnes isik majandus- ja kutsetegevuses, HP on aga osundatud dokumendiga võtnud enda

kanda kohustuse füüsilise isikuna. Nimetatud asjaolu ei anna ka alust lugeda 06.10.2005.a. dokumenti tühiseks,

sest lähtuda tuleb dokumendi sisust, mitte pealkirjast. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lg 1 kohaselt kohustub

käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse

3 (3)

täitmise eest, lg 4 kohaselt ei sõltu käenduse kehtivus põhivõlgniku ja käendaja vahelisest suhtest. Arvestades

kõnealuse dokumendi sisu ja juhindudes VÕS § 142 lg 1, asub kohus seisukohale, et osundatud dokumendi,

milline on pealkirjastatud kui garantiikiri, näol, on tegemist käenduslepinguga VÕS § 142 lg 1 tähenduses so kostja

HPkohustusega vastutada hageja ees võlgniku OÜ S (pankrotis) kohustuse eest oma isikliku varaga.

11. VÕS § 65 lg 1 kohaselt kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud) võib võlausaldaja

nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Kuivõrd võlgniku

OÜ S (pankrotis) ja käendaja HP näol on tegemist solidaarvõlgnikega, on võlausaldaja e hageja otsustada, kelle

vastu ta nõude esitab kas põhivõlgniku või käendaja vastu. Hageja on otsustanud antud juhul nõude esitada

käendaja e kostja vastu. Käenduse lõppemise alused on sätestatud VÕS § 153 lg 1. Osundatud sättest ei tulene, et

põhivõlgniku suhtes algatatud pankrotimenetlus lõpetaks antud juhul hageja ja kostja vahel käenduslepingust

tuleneva õigussuhte.

12. Kostja kohustus võlgnevuse tasuma hiljemalt 31.10.2005.a ning võlgnevuse tähtajaks tasumata jätmisel tasub

viivist 1% päevas. Hagejale on kostja poolt tasutud 19 420,07 krooni ja tagastatud kaupu koguväärtusega

90 698,05 krooni. Seega on hagejal olnud nõue OÜ S (pankrotis) vastu ning kostja väide, et hagejal puudub nõue

OÜ S (pankrotis) vastu on alusetu. Oma käitumisega on seda kinnitanud ka OÜ S (pankrotis), kui tagastas hagejale

kaupu.

13. VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees

solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa

nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada, lg 2 esimese lause kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest

täies ulatuses. Kostja on võtnud endale kohustuse tasuda hiljemalt 31.10.2005.a S OÜ (pankrotis) poolt hagejale

võlgnetava summa. Kostja võetud kohustust tähtaegselt täitnud ei ole. Kostja leiab, et kuivõrd kostjal puudub

võimalus esitada OÜ S (pankrotis) pankrotimenetluses nõuet, on VÕS § 146 lg 3 mõistes kostja kahju suuruseks

hageja süül kaotatud regressinõude suurus, mis on võrdne hageja käesoleva nõude suurusega kostja vastu. See

tähendaks, et kui hageja nõue väheneb kostjale tekitatud kahju võrra, siis oleks hageja nõue kostja vastu

vähenenud 0 kroonini. Kohus nimetatud kostja seisukohaga ei saa nõustuda, sest kostja ei ole millegagi tõendanud

temale tekkitatud kahju ulatust. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kahju suuruseks saaks olla kogu haginõue

vaid juhul, kui nõude pankrotimenetlusse esitamisel oleks see võimalik täielikult rahuldada. VÕS § 146 lg 2

kohaselt põhivõlgniku pankroti korral peab võlausaldaja esitama oma nõude pankrotimenetluses pankrotiseaduses

ettenähtud korras. Pankrotimenetlusest teada saamisel peab võlausaldaja sellest viivitamata teatama käendajale.

Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt kui võlausaldaja ei täida käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud

kohustusi, väheneb tema nõue käendaja vastu kohustuse rikkumisest käendajale tekkinud kahju ulatuses.

Riigikohus on oma 21.detsembri 2006.a lahendis nr 3-2-1-113-06 leidnud, et kui pankrotimenetluses selgub, et

põhivõlgnikul ei ole vara võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, siis käendajale VÕS § 146 lg-s 2 sätestatud

kohustuse täitmata jätmise tõttu kahju tekkida ei saa. Seega, kuna pankrotivõlgnikul puudub tegelikkuses vara,

millega võlausaldajate nõudeid täielikult rahuldada, siis ei saa kostjale kahju tekkida selle läbi, et hageja ei esitanud

OÜ S (pankrotis) pankrotimenetluses oma nõuet. Et hageja oleks saanud OÜ S (pankrotis) pankrotimenetluses

juhul, kui ta oleks esitanud vastava avalduse, oma nõude rahuldatud täielikult või ka osaliselt, asjas esitatud

tõenditest ei järeldu.

14. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult

viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks

loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga

on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud

intressimäär. Pooled on käenduslepingus kokku leppinud viivise määras 1% päevas. Hageja on arvestanud

viiviseid perioodi 31.10.2005-23.02.2006.a (so ajani, kui kuulutati välja põhivõlgniku OÜ S pankrot, PankrS § 35 lg

1 p 6 järgi lõpetatakse pankroti väljakuulutamisega viivise arvestus võlgniku vastu suunatud nõuetelt) eest summas

1 930 994 krooni. Kuivõrd hageja poolt esitatud viivisenõue ületab põhivõlgnevust, siis on põhjendatud viivise

väljamõistmine põhivõla ulatuses. Kostja on leidnud, et viiviste arvestus on ebatäpne, kuid ei ole vaidlustanud

viivise suurust. Seega asub kohus seisukohale, et viivise nõue summas 228 520,56 krooni väljamõistmine kostjalt

hageja kasuks on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Sarnasele seisukohale on asunud ka Riigikohus oma

14.06.2005.a otsuses nr 3-2-1-66-05 ja 20.06.2005.a otsuses nr 3-2-1-78-08.

15. Arvestades eeltoodut ning asja materjale, asub kohus seisukohale, et IOÜ hagi HP vastu kuulub rahuldamisele

ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista kokku 457 041,12 krooni, millest põhivõlgnevus moodustab

228 520,56 krooni ja viivisvõlgnevus 228 520,56 krooni.

Menetluskulu

16. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus esitatud

hagiavalduse rahuldas, tuleb menetluskulud jätta kogu ulatuses kostja kanda.

Ene Tsefels

Kohtunik