3-08-2328/7 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-08-2328 Otsuse kuupäev

29. mai 2009 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Ants Laanemaa kaebus Lõuna Politseiprefektuuri tegevusega tekitatud kahju 39 698 krooni hüvitamiseks. Asja läbivaatamise kuupäev

13. mai 2009 Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja Ants Laanemaa; Vastustaja Lõuna Politseiprefektuuri esindaja Rein Pärtel. Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Poolte menetluskulud jätta nende enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so kuni 29.06.2009.a. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud

1. Ants Laanemaa saab alates 01.01.2002.a Tartu Pensioniameti kaudu politseiametniku pensioni. A. Laanemaale politseiametniku pensioni maksmine toimus Tartu Politseiprefektuuri 21.02.2002.a teatises nr TR4-4.12/3682 toodud politseiteenistuses oleku aja (s.o seisuga 31.12.2001.a) viimase ametikoha, s.o politseijuhtivinspektori ametikoha palgaaste 4 ametipalgaga 7 250 krooni alusel.

Lõuna Politseiprefektuuri poolt 19.07.2007.a Tartu Pensioniametile väljastatud teatise nr LNA4.3.4.12/24548 kohaselt oli A. Laanemaa politseiteenistuses oleku aja (s.o seisuga 31.12.2001.a) viimase ametikoha, s.o politseijuhtivinspektori ametikoha palgaaste 4 ametipalgaga 7 250 krooni + 10 % ametipalga suurendamist, so kokku

11 000 krooni.

2. A. Laanemaa esitas 25.07.2007.a Tartu Pensioniametile avalduse talle määratud politseiametniku pensioni alates 01.01.2002.a tagasiulatuvalt ümber arvestamiseks.

3. Tartu Pensioniameti 31.07.2007.a otsusega nr 66801-5 arvestati A. Laanemaa pensioni ümber alates 25.07.2007.a ja keelduti tegemast ümberarvestust tagasiulatuvalt alates 01.01.2002.a.

Tartu Pensioniameti Tartu osakonna pensionikomisjon 07.11.2007.a otsusega nr 2107 ja Tartu Pensioniameti keskpensionikomisjoni 15.01.2008.a otsusega 8 jäeti A. Laanemaa poolt esitatud vaided pensioni tagasiulatuvalt ümberarvestamise kohta rahuldamata.

4. A. Laanemaa esitas 19.11.2008.a Tartu Halduskohtule kaebuse Lõuna Politseiprefektuuri tegevusega tekitatud kahju summas 39 698 krooni hüvitamiseks.

Kaebuse põhjendused ja taotlused

5. Kaebaja märgib, et tema politseiteenistuses oleku aja viimase ametikoha (jälitustegevuse politseijuhtivinspektor) ametipalka oli suurendatud 10% jälitustegevuse teostamise eest Tartu Politseiprefektuuri 30.07.2001.a käskkirjaga nr 218-p.

Tartu Politseiprefektuuri 21.02.2002.a teatis nr TR4-4.12/3682 ei kajastanud kaebaja viimase ametikoha tegelikku ametipalka. Lähtuvalt teatisele märgitud ametipalgast arvutas Tartu Pensioniamet välja kaebaja politseiametniku pensioni. Kaebuse kohaselt politseiametniku pensioni esmaseks taotlemiseks nõutava teatise väljastamisel keeldus Tartu Politseiprefektuur, vaatamata kaebaja korduvatele nõudmistele pensioniarvestuse aluseks oleva ametipalga hulka arvestamast ametipalga suurendust 10 % jälitustegevuse eest. Seetõttu oli kaebaja sunnitud esitama Tartu Pensioniametile pensioni arvestamise aluseks Tartu Politseiprefektuuri poolt 21.02.2002.a teatise nr TR4-4.12/3682, mis ei kajastanud tema viimase ametikoha tegelikku ametipalka. Mingit viidet keeldumise aluseks olevale seadusele Tartu Politseiprefektuur kaebajale ei esitanud.

Õiguskantsler 09.04.2007.a märkis vastuses endise politseiametniku Raivo Alberti pöördumisele seoses vaidlusega pensioni määramise aluseks oleva palga üle, et politseiteenistuse seaduse § 20 lõiget 1 tuleb tõlgendada viisil, mille kohaselt arvestatakse jälitustegevust teostava politseiniku ametipalga suurendus ametipalga hulka, millest arvestatakse muud seadusest tulenevad hüved. Õiguskantsleri vastusest sai kaebaja kinnitust oma varasemale veendumusele, et Tartu Politseiprefektuur keeldus ebaseaduslikult 2002. aastal teatisele märkimast tema politseiteenistuses oleku aja viimase ametikoha, politseijuhtivinspektori ametikoha, tegelikku ametipalka. Sellest lähtuvalt ei vastanud kaebajale määratud politseiametniku pension tema tegelikule ametipalgale ja Tartu Politseiprefektuuri tegevuse tagajärjel tekitati kaebajale varaline kahju.

Õiguskantsleri tõlgendusest lähtuvalt taotles kaebaja Lõuna Politseiprefektuurist uuesti teatise oma politseiteenistuse staaži ja politseiametniku viimase ametipalga kohta. Lõuna Politseiprefektuur väljastas kaebajale 19.07.2007.a teatise nr LNA4.3.4.12/24548, milles oli ära märgitud ka kaebaja ametipalga suurendus 10 % jälitustegevuse teostamise eest.

Tartu Pensioniameti keskpensionikomisjon 15.01.2008.a otsuses nr 8 rõhutab, et alates 01.01.2002.a kaebajale määratud pensioni aluseks oli kaebaja poolt Tartu Pensioniametile esitatud teatis politseiametniku staaži ja palga kohta ning lähtudes eelnimetatust maksis pensioniamet kaebajale politseiametniku pensioni õiges suuruses vastavalt pensioni taotleja poolt esitatud dokumentidele, taotleja soovi kohaselt ja vastavuses kehtiva õigusega. Politseiametniku pensioni määramise aluseks oli aastal 2002 ja on ka käesoleval ajal PolTS ja selle alusel kehtestatud siseministri 08.01.2002.a määrus nr 6 „Politseiametniku pensioni või politseiametniku töövõimetuspensioni arvutamise, määramise, ümberarvutamise ja maksmise kord“. Viimasest lähtuvalt peab politseiasutuse teatisele olema märgitud politseiametniku staaž ja ametipalk, mis on pensioni arvutamise aluseks.

Kaebaja märgib, et siseminister Jüri Pihl saatis õiguskantslerile 25.04.2007.a kirja nr 3.1-11, millega kinnitas Siseministeeriumi seisukoha muutumist politseiametnike ametipalga koostisosade suhtes, st politseiametnikele makstavat lisatasu jälitustegevuse eest hakati arvestama ametipalga diferentseerimisena ehk suurendamisena ning ametipalga mõiste tõlgendamisel tuleb ametipalga suurendus jälitustegevuse eest arvestada politseiniku ametipalga hulka. Siseministri kirjast nähtub, et enne õiguskantsleri tõlgendust politseiametnike ametipalga koostisosade kohta, oli siseministeerium kujundanud omapoolse seisukoha antud küsimuses, mis oli asjassepuutuvatele politseiametnikele rahaliselt kahjulik ja ei olnud põhistatud ühegi seadusega. Selle seisukoha oli omaks võtnud ka Tartu Politseiprefektuur ning sellest lähtuvalt väljastati 2002.a kaebajale pensioni arvutamise aluseks ebaõigete andmetega teatis, mille tõttu tekitati kaebajale rohkem kui viie aasta jooksul igakuiselt varaline kahju vähemmakstud pensioni näol.

Vastustaja seisukohad

6. Vastustaja leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele.

Vastustaja märgib, et politseiasutuse teatis ei ole ainus dokument, mille alusel pension määratakse. Pensioni määramiseks vajalikud õiguse tõlgendused tehakse Pensioniameti, mitte politseiprefektuuri poolt. Väidetavalt väära pensioni määramine on vastustaja arvates põhjustatud eelkõige Pensioniameti ja kaebaja ebamõistlikust tegevusetusest.

Kaebaja ei ole vastustaja arvates viidatud haldusakti või toimingut seaduses ettenähtud korras vaidlustanud ja seega puudub kaebajal õiguslik võimalus viidata Tartu Politseiprefektuuri õigusvastasele tegevusele. Kaebajale 19.07.2007.a vormistatud teatisega nr LNA 4.3.4.12/24548 ei ole teatise väljaandmisest perioodil 21.02.2002.a kuni 19.07.2007.a tunnistatud õigustühiseks, st kehtetuks algusest peale või õigusvastaseks osaliselt. Seetõttu ei ole vastustaja arvates õige kaebaja väide, et talle on väidetav kahju tekitatud Tartu Politseiprefektuuri õigusvastase tegevusega, kuna õigusakti või toimingut ei ole vaidlustatud. Viimatinimetatust nähtuvalt on kaebuse esitaja vastustaja arvates pahatahtlikult ja enda raskest hooletusest sõltuvalt tekitanud olukorra, kus ei võtnud midagi ette väidetavalt rikutud õiguste kaitsmiseks 7 aasta vältel. Raske hooletus on teatavasti käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine (VÕS § 104 lg 4). Käibes nõutav hool on üldiselt objektiviseeritud ning eeldab mitte ainult vastaval kutsevõi majandusalal, vaid ka tavakohaselt eriteadmistega politseiametnikule nt ka oma isiklike õiguste realiseerimisel (nt pensioni taotlemine ja palga määramine) kehtivate tavakohaste ja isegi kõrgendatud nõuetega käitumisreeglite järgimist. Hooletuse eelduseks on ka käitumise tagajärjel saabuva asjaolu ettenähtavus ja välditavus. A. Laanemaa pidi vastustaja arvates olema teadlik ja oli teadlik palgajuhendist ning palga arvestamise põhimõtetest, järelikult ka (pensioni)teatisele märgitavast palga suurusest ja asjaolust, et kui ta neid asjaolusid ei vaidlusta, ja sellised andmed ise Pensioniametile esitab, siis vastav pension ka määratakse. Kuna kaebaja on esitanud taotluse hüvituse väljamõistmiseks kahju õigusvastase tekitamise tagajärjel, siis viited võlaõigusseaduse põhimõtetele on vastustaja arvates põhjendatud ka RVastS § 7 lg 4 alusel.

Kaebaja on vastustaja arvates põhjendamatult absolutiseerinud Tartu Politseiprefektuuri 2002.a teatise tähendust ja käsitanud politseiprefektuuri õigusvastaselt käitunud haldusorganina. Riigikohus on asjas 3-3-1-19-04 p 12 märkinud, et „Samas on endisel politseiametnikul õigus taotleda politseiasutuselt lisaks vormikohasele teatisele ka tema teenistust puudutavat muud informatsiooni, mida ta peab vajalikuks oma õiguste realiseerimiseks ja kaitseks. Sellise informatsiooni peab politseiasutus väljastama muus vormis, mitte aga teatisena, mille vormi kehtestas siseminister 08.01.2002.a määrusega nr 6.“ Riigikohus märkis samuti, et teatises politseiametniku ametipalga suuruse märkimine ei loo veel isikule õigust saada politseiametniku pensioni sellest ametipalgast arvutatuna. Pensioniamet peab pensioni määramisel lähtuma kehtivast õigusest ja pensioni määramiseks esitatud dokumentide kogumist. Lähtuvalt viimatinimetatust oli kaebajal õigus ja võimalus pensioni taotlemisel nõuda vastustajalt kõiki andmeid palga ja selle erinevate osade kohta, mida politseiprefektuur oleks vaieldamatult väljastanud. Juhul, kui politseiprefektuur oleks keeldunud, tekkinuks kaebajal õigus nõuda sellise lisateatise väljastamist. Selliste teatiseväliste andmete esitamisel oleks politseiametniku pension vormistatud kõiki asjaolusid arvestades ja pensioni arvestamist ei saa panna sõltuvusse ainult politseiprefektuuri ühel dokumendil - teatisel fikseeritust. Pensioniamet peab lähtuma kehtivast õigusest ja pensioni määramiseks esitatud dokumentide kogumist. Vastustaja märgib, et kaebaja ei ole 2002.a esitanud kõiki vajalikke dokumente pensioni määramiseks ega ole pensioniametilt taotlenud ka pensioni määramiseks kõigi asjaolude (sh jälitustegevuse eest lisatasu) arvestamist. Pensioniamet, millele kaebaja esitas oma seisukoha jälitustegevuse eest suurendatud palga alusel pensioni määramiseks, pidanuks, sõltumata politseiprefektuuri teatisest pensioni määrama kehtiva õiguse alusel ja kõigi andmete põhjal. Vastustaja teatis ei ole seega absoluutne ja pensioni määramiseks kõiki andmeid sisaldav dokument. Ka seetõttu ei ole võimalik käsitada vastustaja tegevust õigusvastasena ja kaebajale kahju tekitanud haldusaktina.

A. Laanemaa ei olnud kohustatud esitama vastustaja teatist Pensioniametile sellisel kujul ja ilma muude lisainformatsiooni andvate dokumentideta. Dokumentide selline esitamine ja valik oli kaebaja vaba tahe, mitte politseiprefektuuri sund.

Riigikohus on asjas nr 3-3-1-11-02 p-s 16 märkinud, et HMS § 60 lg 2 kohaselt tuleb kehtivat haldusakti täita sõltumata õigusvastasusest, kuid see ei välista haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamist. RVS § 7 lg 1 kohaselt ei teki hüvitusnõuet, kui kahju on või oli võimalik kõrvaldada või vältida, nõudes haldusakti tühistamist. Kui aga haldusakti tühistamine ei oleks kahju kõrvaldanud, ei lange hüvitusnõue ära seetõttu, et kannatanu pole haldusakti vaidlustanud. Riigikohus peab vajalikuks veel selgitada, et tühistamiseks kaebuse esitamata jätmine saab kahjunõude välistada vaid siis, kui kahju sellisel viisil kõrvaldamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja tühistamiskaebuse esitamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi. Ainult sellisel juhul võis kahju olla reaalselt kõrvaldatav. Neid asjaolusid saab halduskohus hinnata vaid kahju hüvitamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel, mitte aga tuvastamisekaebuse sisu tõlgendamisel.

Vastustaja märgib, et juristidiplomiga kaebaja on töötanud pikka aega õiguskaitseorganis - alates 01.11.1988.a Tartu linna RSN TK SAO-s kriminaaljälituse ülemana alampolkovniku auastmes, Tartu Politseiprefektuuris juhtivatel ametikohtadel, sh 01.01.1996.a välipolitsei abikomissarina, 01.01.1999.a kuni 31.12.2001.a kriminaalosakonna jälitustalituse politseijuhtivinspektorina. Vastustaja arvates oli õigusteadmistega kaebaja ametikohtade täitjale esitatavatest teadmiste ja kutseoskuste nõuetest (sh tunda seadusi, politsei palgajuhendit jms) täitmisest sõltuvalt kohustatud teadma politseitööd, politsei palgakorraldust ja kohtumenetlust reguleerivaid õigusakte ning põhimõtteid. Kaebajal oli üle 7 aasta võimalik väidetavat kahju kõrvaldada või vältida, nõudes siseministri käskkirja või haldusakti, milleks on politseiprefektuuri (pensioni)teatis või Pensioniameti pensioni määramise otsus, tühistamist. Viidatud haldusakti(de) tühistamine oleks vastustaja arvates kindlasti kahju kõrvaldanud ja seetõttu oleks hüvitisenõue ka ära langenud. Kahju sellisel viisil kõrvaldamise võimalikkus oli õigusteadmistega kaebaja jaoks arusaadav ja tühistamiskaebuse esitamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi. Kaebaja on kaebuses kinnitanud, et tal oli veendumus politsei teatise ebaseaduslikkusest, kuid ta ei võtnud midagi ette selle vaidlustamiseks. Vastustaja märgib, et 2007.a õiguskantslerile avalduse esitanud Raivo Albert töötas pikka aega A. Laanemaa kolleegina tema alluvuses, mistõttu ei ole mõistlik ja usutav, et alluv on õigusaktide jms asjaolude osas endisest ülemusest informeeritum.

Kaebaja ei ole vastustaja arvates põhjendanud väidetava kahju puhul vastustaja toimingu või haldusakti õigusvastasust, samuti teisi asjaolusid, mis on vajalikud riigivastutuse seaduse järgi varalise vastutuse tekkimiseks. Ei esine asjaolusid ja pole esitatud tõendeid, millest nähtuks vastustaja õigusvastane käitumine. Tartu Politseiprefektuur teatist kaebajale väljastades käitus õigustloovate aktide alusel. Nendeks olid politseiteenistuse seadus (PolTS) § 20 lg 1 (Vastu võetud 14.05.1998.a seadusega, jõustunud 15.06.1998. a. RT I 1998, 50, 753), siseministri 08.01.2002 määrus nr 6 „Politseiametniku pensioni või politseiametniku töövõimetuspensioni arvutamise, määramise, ümberarvutamise ja maksmise kord“, samuti Tartu Politseiprefektuuri palgajuhend. Aastatel 1999-2003 lähtusid politseiasutused ametipalga käsitlemisel siseministri 18.02.1999.a käskkirjast nr 43, 16.04.2001 käskkirjast nr 145, 15.02.2002 käskkirjast nr 67 ja 07.02.2003.a käskkirjast nr 44 „Politseiasutuste ja Politseikooli palgajuhendi kinnitamine“, mille kohaselt ei arvestatud ametipalga hulka lisatasusid ega ametipalga suurendamist. Nii näiteks sätestas vaidlusalusel perioodil siseministri 16.04.2001.a käskkirjaga kinnitatud „Politseiasutuste ja Politseikooli palgajuhendi“ IV alajaotuse p 8, et ametipalga hulka ei arvestata lisatasusid (avaliku teenistuse seaduse ja palgaseaduse aluselmakstavad lisatasud, lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö või täiendavate tööülesannete eest) ega ametipalkade suurendamist, mis tuleneb politseiteenistuse seaduse §-st 20. Politseiteenistuse seaduse § 20 lg 1 kohaselt määrati jälitustegevust teostava politseiametniku ametipalga suurendus. Samasuguse põhimõte sätestati ka siseministri 15.02.2002.a käskkirjaga nr 67 kinnitatud palgajuhendi p-s 8. Alates 2004.a loobuti kõikidele politseiasutustele ühtse palgajuhendi kehtestamisest ning sellest ajast kehtestab iga politseiasutus oma palgajuhendi ise. Ametipalga jälitustegevuse teostamise eest suurendamise käsitlus jäi aga samaks.

Vastustaja märgib, et politseiprefektuuri poolt väljastatud pensioni määramiseks vajalike eelandmetega teatis ei olnud iseenesest õigusvastane, samuti ei olnud teatise välja andnud ametiisiku tegevus õigusvastane, vaid tugines haldusakti väljaandmise ajal kehtivatele õigusaktidele. Kaebaja, väites, et teatis oli õigusvastane, ei ole vastustaja arvates viidanud ühelegi argumendile, millest nähtuvalt oleks teatist välja andnud isik põhjustanud kaebajale ebaõige pensioni määramise. Eelnevalt viidatud Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-19-04 kohaselt ei olegi määrav politseiprefektuuri poolt väljastatud pensioniteatis, vaid Pensioniameti otsustus, mis tehakse kõigi dokumentide, sh ka kaebaja avalduste, taotluste jms alusel, mida on võimalik ja soovitakse pensioni taotleja poolt esitada. Väidetav kahju oleks vastustaja arvates välistatud, kui kaebaja oleks esitanud või Pensioniamet oleks politseiprefektuurist välja nõudnud täiendava tõendi jälitustegevuse eest ametipalga suurendamise kohta ning Pensioniamet oleks teinud dokumentide alusel lõppotsuse. Asjaoludest, sh haldusmenetluse osaliste käitumine, nähtuvalt A. Laanemaa ja Pensioniamet teisi tõendeid ei soovinud. Lõuna Politseiprefektuur oleks selliseid täiendavaid tõendeid politseiametnikele väljastanud, kui neid oleks soovitud. Ka õiguskantsler on oma 09.04.2007.a kirja nr 6- 7/061604/0701399 p-des 55 ja 56 pensioni määramise põhimõttelistele asjaoludele viidanud. Seejuures on viidatud kiri lähtunud Lõuna Politseiprefektuuris 2006.a, mitte varem kehtestatud palgajuhendist.

Õiguskantsler on samuti viidatud kirja p-s 46 leidnud, et PolTS § 20 lg 1 puhul saab rääkida õigusnormi ebapiisavast määratlusest ehk õigusselguse probleemist. Viidatud seaduse võttis vastu Riigikogu, mitte vastustaja. Seega ei tekitanud nn ebaõigusselgust mitte vastustaja, vaid seadusandja.

Vastuse p-s 47 on õiguskantsler möönnud, et PolTS ei sätesta sõnaselgelt, kas jälitustegevuse suurendust arvestatakse ametipalga osana või mitte, mistõttu saab rääkida ka lüngast seaduses. Järgnevalt on õiguskantsler arvanud, et lüngad seaduses tuleks kõrvaldada seaduse tõlgendamise alusel. TsÜS § 3 kohaselt seaduse sätet tõlgendatakse koos seaduse teiste sätetega, lähtudes seaduse sõnastusest, mõttest ja eesmärgist. Õiguskantsler on viidanud, et seaduse tõlgendamisel võivad olla erinevad lahendused. Tõlgendamise erinevad lahendused sõltuvad tõlgendamise viisidest, muuhulgas on tõlgendamine toimunud juba siseministri poolt, kes on seadust üheselt arusaadavalt tõlgendanud erinevates ülalviidatud käskkirjades.

Politseiprefektuuri ametnikule, kes õigusnorme tõlgendab, ei ole etteheidetav õigusvastane ja süüline käitumine, sest seadusest ei tulene sõnaselgelt ja üheselt õigusnormi tõlgendamise üks või teine lahendus. Siseministri käskkirjades esitatud seadusetõlgendus on tema haldusalas töötavatele ametnikele kohustuslik ja sisuliselt on kaebaja Politseiameti haldusalas asuva politseiprefektuurile ette heitnud õigusaktide täpset täitmist. Õiguskantsler on viidatud kirja p-s 30 märkinud, et põhiseaduse põhimõtete sisustamine ja tagamine on eeskätt seadusandja poliitiliste valikute küsimus, p-s 31 on õiguskantsler rõhutanud, et iseäranis avalikus teenistuses peaks kogu palga arvestamise ja tõlgendamise regulatsioon olema kehtestatud üheselt tõlgendataval ja arusaadaval viisil.

Õiguskindluse ja õiguse parema kaitstuse seisukohalt on oluline, et seadusandja kehtestaks võimalikult palju ja täpselt seaduse tasandil. Vastustaja on seisukohal, et ebakohane on pidada politseiametniku ja politseiprefektuuri õigusvastaseks käitumiseks pensioniteatise väljastamisel seaduse ebapiisavast regulatsioonist tulenevaid tõlgendusi, mida pidanuks välistama seadusvõi määrusandja. Lähtuvalt eeltoodust on õiguskantsler kirja p-s 55 teinud siseministrile ettepaneku muuta siseministri 08.01.2002.a määrust nr 6 „Politseiametniku pensioni või politseiametniku töövõimetuspensioni arvutamise, määramise, ümberarvutamise ja maksmise kord“, viies sisse muudatuse ametipalga arvestamisest.

Õiguskantsler on leidnud, et võimalik on ka lahendus, kus politseiasutus esitab täiendava tõendi jälitustegevuse eest ametipalga suurendamise kohta ning Pensioniamet langetab lõppotsustajana otsuse pensioni suuruse kohta kõiki talle esitatud dokumente ja tõendeid kogumis arvestades.

RVastS § 14 lg 1 kohaselt isik võib nõuda õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega, rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav ning isik kuulub õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma. RVastS § 14 lõige 1 ei välista vastutust õigustloova akti alusel antud haldusakti või sooritatud toiminguga tekitatud kahju eest.

Ülaltoodud asjaoludest nähtuvalt ei ole vastustaja arvates väidetavat kahju põhjustatud avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega, pealegi ei olnud väidetavalt rikutud kohustuse aluseks olev norm (PolTS § 20 lg 1) otsekohaldatav, vaid tõlgendatav. Seaduse tõlgendamine lähtus mitte politseiprefektuuri ametnikust, vaid siseministri 18.02.1999.a käskkirjast nr 43, 16.04.2001.a käskkirjast nr 145, 15.02.2002.a käskkirjast nr 67 ning 07.02.2003.a käskkirjast nr 44 „Politseiasutuste ja Politseikooli palgajuhendi kinnitamine“. Samuti ei kuulu kaebaja eriliselt kannatanud isikute rühma, sest kaebajal oli piisav pension ja väidetav igakuine kahju moodustab ülejäänud pensionist ebaoluliselt väiksema osa. Seejuures on vastustaja arvates oluline, et kõik eelnimetatud vastutust põhjustavad asjaolud peavad esinema koos, mitte eraldi. Kuna haldusakt (teatis) oli väljastatud õigustloova haldusakti alusel ja otseselt tulenes sellest, siis puudub õiguslik alus Lõuna Politseiprefektuuri või selle ametniku suhtes vastutuse tekkimiseks.

Isegi juhul, kui esineksid alused Lõuna Politseiprefektuuri varaliseks vastutuseks, tuleb vastustaja arvates kohaldada RVastS § 13 lg 1 p 3 ja 5 norme (õiguste rikkumise raskust; muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane).

Vastustaja arvates tuleb arvestada asjaoluga, et kaebaja ei soovinud esitada pensioniametile kõiki pensioni määramiseks vajalikke asjaolusid ja Pensioniamet ei lähtunud pensioni määramisel kehtivast seadusest. Riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 31 lg 6 kohaselt on elukohajärgne pensioniamet kohustatud osutama pensioni taotlejale vajaduse korral abi pensioni taotlemiseks vajalike dokumentide saamisel. Ka vaadeldaval juhtumil pidanuks pensioniamet kaebajat abistama, mitte jätma kaebaja avaldused rahuldamata, mis nähtub ka kaebusele lisatud Pensioniameti dokumentidest. Tegelikult tuleneb eeltoodust Pensioniameti võimalik õigusvastane käitumine pensionitaotleja mitteabistamisel ja kõigi vajalike asjaolude mittearvestamisel. Politseiprefektuuril on pelgalt pensioniteatise väljastaja roll, mis ei ole absoluutne - ainumäärav dokument seadusliku pensioni kindlakstegemisel ja määramisel. Pensioniametil oli õigus kaebaja väidete alusel teha hoopis teistsugune pensioniotsus ja kohustus arvestada kaebaja väidetega pensioni määramise asjaolude kohta. Juhul, kui kohus leiab, et Pensioniametilt ei saanud nõuda sellist ettenägelikkuse määra järgimist, siis seda enam on ebakohane seda nõuda politseiasutuselt.

Lisaks eeltoodule oli kaebajal õigus RPKS § 40 lg 1 kohaselt pensioniameti direktori, tema asetäitja või pensioniameti direktori volitatud struktuuriüksuse juhi või tema asetäitja või pensionikomisjoni otsusega mittenõustumise korral pöörduda halduskohtusse kolme kuu jooksul, arvates päevast, millal ta sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Sama paragrahvi lg l1 alusel pensioni taotlemise, määramise, ühelt pensioniliigilt teisele üleviimise, pensioni ümberarvutamise ja pensioni maksmise otsusega mittenõustumise korral on isikul õigus esitada vaie pensionikomisjonile. Kaebaja ei kasutanud ka seda võimalust koheselt 2002. aastal, kuigi väidetavalt ei olnud pensioniteatise ja selle alusel tehtud pensioniotsusega rahul. Järelikult on kaebaja puhul kohatu väita temale kahju tekitamist politseiprefektuuri poolt, kui ta samas jättis õigeaegselt kasutamata kõik õiguste kaitse muud vahendid. Kaebaja on põhjendamatult jätnud oma õigused kaitsmata ja esitamata kaebuse Keskpensionikomisjoni 15.01.2008.a otsus nr 8 peale, millega jäeti rahuldamata A. Laanemaa vaie ja Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti Tartu osakonna pensionikomisjoni 07.11.2007.a otsus nr 2107 muutmata. Keskpensionikomisjon ei ole lähtunud käesolevas vastuses märgitud Riigikohtu ja õiguskantsleri seisukohtadest, millest tuleneb Pensioniameti õigusvastane käitumine ja vastutus.

Kaebus on vastustaja arvates esitatud vale avaliku võimu kandja vastu. Isik, kelle vastu kaebus tuleb esitada ja nõuda õigusvastase tegevuse tekitatud kahju hüvitamist, on Sotsiaalkindlustusameti Tartu pensioniamet.

Pensioniamet, viidates õiguskantsleri eelnimetatud 09.04.2007.a kirjale, ei ole selles esitatud seisukohtadest täiel määral lähtunud. Pensioniamet ei ole vastustaja arvates väärtustanud Riigikohtu ja õiguskantsleri põhimõttelisi seisukohti, millest lähtuvalt politsei poolt väljastatud pensioniteatisel ei ole Pensioniameti poolt määratava pensioni suhtes lõplikku tähendust, vaid Pensioniamet langetab lõppotsustajana otsuse pensioni suuruse kohta kõiki dokumente ja tõendeid kogumis arvestades. RPKS § 31 lg 6 kohaselt on Pensioniamet pensioni määramiseks vajalike andmete kogumisel kohustatud kohaldama uurimispõhimõtet, abistades avalduse esitanud isikut. Vaadeldava kahju hüvitamise nõude puhul on sisuliselt oluline, et politseiametniku väidetavalt ebaõigesti määratud pension pidi laekuma Pensioniametile eraldatud vahenditest, st Pensioniamet ei ole teinud kulutusi, mida oli väidetavalt kohustatud tegema. Pensioniameti poolt kaebaja pensioni pealt kokkuhoitud rahasumma on käsitatav alusetu rikastumise tuluna ja sissenõudmine toimub RVastS 4 peatüki sätete alusel, võttes vajadusel aluseks alusetu rikastumise kohta eraõiguse sätted. Politseiprefektuur ei ole saanud tulu ja politseiprefektuuril puuduvad eelarvelised vahendid politseiametniku pensioni katteks kulutuste tegemiseks. Seetõttu on ka hüvitise liiki arvestades mõistlik lähtuda algsete väljamaksete tegelikest allikatest. Pensioniametilt on võimalik kahju hüvitamist nõuda samadel ja rohkem tõendatud alustel, kui politseiprefektuurilt, võttes samas arvesse asjaolu kaebuse esitamise tähtaja aegumisest. Arvestades Pensioniameti ja politseiprefektuuri käitumist (tegevust või tegevusetust), siis on võimalik saavutada kahju hüvitamise kaebuse rahuldamine Pensioniameti vastu suurema tõenäosusega, kui praeguse vastustaja puhul. Rõhutan veelkordselt, et ülaltoodud õigusakte, kohtulahendit jms seisukohti kaaludes, on õigusvastasus Pensioniametile rohkem etteheidetav kui politseiprefektuurile. RVastS §

12 lg 1 kohaselt kahju kannatanud isikule on kahju hüvitama kohustatud avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati. Tegevusetusega tekitatud kahju on kohustatud hüvitama avaliku võimu kandja, kes jättis õigeaegselt haldusakti andmata või toimingu sooritamata. Vaadeldavas asjas on Pensioniamet jätnud kohase haldusakti andmata.

Kaebaja on vastustaja arvates ebaõigesti lähtunud eeldusest, et teistsuguste andmetega (pensioni)teatise esitamisel oleks suurem pension määratud. Keskpensionikomisjoni 15.01.2008.a otsus nr 6, võttes arvesse õiguskantsleri jms ülaltoodud seisukohti, ei ole lähtunud samade põhimõtete analoogiast, mis on märgitud politseile adresseeritud dokumentides. Keskpensionikomisjon on oma 15.01.2008.a otsuses märkinud, et RPKS § 25 lg 1 p 3 kohaselt arvutatakse määratud riiklik pension pensioni suurendamist tingivate asjaolude tekkimisel ümber avalduse esitamise päevast, kui avaldus koos dokumentidega on esitatud ühe kuu jooksul, arvates pensioni suurendamist tingivate asjaolude tekkimisest; avalduse hilisemal esitamisel arvutatakse pension ümber avalduse esitamise kuulu järgneva kuu esimesest kuupäevast.

Kaebaja esitas sellise avalduse Pensioniametile juba 25.07.2007.a, kuid tema avaldus jäeti rahuldamata. Pensioniamet on seejuures märkinud, et „Samas on käesoleval ajal õiguslik tühik, mis ei luba arvestada ilma seadusandja poolt antud kehtiva õigusaktita nendele endistele politseiametnikele, kellele politseiametniku pension on määratud enne 2006. aasta lõppu, pensione ümber tagasiulatuvalt alates pensioniametniku pensioni määramisest. Pensioniamet on õigustatud pensione ümber arvutama ainult kooskõlas seaduse ja muude õigusaktidega, mis hetkel käesoleva juhtumi lahendamisel paraku puuduvad.“ Pensioniamet on seejuures leidnud, et politseiametnike ebavõrdsus on seaduslik.

Keskpensioniameti 15.01.2008.a otsusest lähtuvalt kaebaja muid ametipalga suurust tõendavaid dokumente, peale vaidlustatud pensioniteatise, ei ole esitanud. Keskpensionikomisjon on otsuses leidnud, et vaide esitajale on politseiametniku pensioni makstud õiges suuruses vastavalt pensioni taotleja poolt esitatud dokumentidele, taotleja soovi kohaselt ja vastavuses kehtiva õigusega. Viidatud vastuse 3-1 lehel on rõhutatult ümberarvutatud pensioni maksmist seotud A.Laanemaa poolt vastava avalduse esitamise päevaga, juhul, kui esinevad pensioni selliseks arvutamiseks vajalikud alused.

Kuna polnud avaldust ja õiguslikke eelduseid, poleks Pensioniamet - viidatud otsusest nähtuvalt - sellist pensioni arvutanud. Kuna kaebaja ei ole kohtule esitatud dokumentidest nähtuvalt viimatinimetatud otsust vaidlustanud, siis jääb vastustajale arusaamatuks, miks on kaebus esitatud politseiprefektuuri vastu, mis ei saanud kujundada kaebaja tahet ja Pensioniameti seisukohti, kes on asjas tegelik ja (lõpp)otsustaja.

Keskpensionikomisjoni viidatud otsuse kohaselt olid pensioniameti otsused seaduslikud, samuti oli seaduslik kaebajale määratud pension. Eeltoodust nähtuvalt, isegi siis, kui vastustaja poolt oleks kaebaja nõudmisel väljastatud täiendav tõend pensioni määramiseks jälitustegevuse lisatasu alusel, puudunuks pensionikomisjoni seisukohtadest lähtuvalt alus suurema pensioni määramiseks või ümberarvestamiseks. Pensioniamet on määratud pensioni seaduslikkust ja lähtumist vaadeldaval ajal kehtinud õigusaktidest rõhutanud, sõltumata kaebaja poolt tuginetud õiguskantsleri hilisematest seisukohtadest. Seetõttu on vastustaja arvates ebaõige kaebaja oletus, et pensionil oleks arvestatud suuremana juhul, kui vastustaja oleks teistsuguse sisuga pensioniteatise või täiendava tõendi väljastanud. Halduskohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et vastustaja teatis oleks olukorra kaebaja kasuks lahendanud. Vastupidi, Pensioniamet ei oleks kaebajale suuremat pensioni arvestanud, sest Pensioniamet aktsepteeris teatist seaduslikuna ka ilma jälitustegevuse eest makstava tasuta.

Vastustaja arvates eeltoodust lähtuvalt järelikult puuduvad õiguslikud alused kaebuse rahuldamiseks, kuna kaebaja on põhjendamatult absolutiseerinud vastustaja poolt väljastatud tõendi sisulist tähendust, välistades Pensioniameti rolli tegeliku otsustajana ja oletanud 2001-2002.a asjaolude esinemist, mida ei ole võimalik kindlaks teha.

Kohtu põhjendused ja otsus

7. HKMS § 9 lõike 4 kohaselt võib kaebuse avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kaebuse esitaja kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, kuid mitte hiljem kui kümne aasta jooksul kahju tekitanud avaliku võimu kandja tegevusest või tegevusetusest, sealhulgas haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest arvates. Kohtuistungil antud seletuse kohaselt sai kaebaja temale väidetavalt tekitatud kahjust ja asjaolust, et kahju tekitajaks on vastutaja, teada 2007-2008.aastal Õiguskantsleri ja siseministri vastustest. Asjaolu, et kaebaja ei olnud kindel kahju tekitajas on kohtu arvates muuhulgas tõendatud asjaoluga, et kaebaja on vaidlustanud pensioniameti tegevust halduskorras ja pöördunud siseministri asjakohase määruse muutmiseks ja tekitatud kahju heastamise küsimuses siseministri poole. Osundatud asjaoludel puudub alus vastustaja taotlusel asjas menetluse lõpetamiseks seoses aegumisega. Kohtuistungil ei nõustunud kaebaja vastustaja asendamisega ega pidanud vajalikuks võimalike kaasvastustajate kaasamist.

8. Kaebaja taotleb vastustaja 21.02.2002.a toimingu (teatamistoimingu) (tl 6-7) õigusvastasuse kindlakstegemist ja toiminguga tekitatud kahju hüvitamist. Halduskohus, tutvunud kaebuse ja selle täienduste ja vastusega kaebusele, kuulanud ära poolte seisukohad kohtuistungil, uurinud asjas kogutud kirjalikke tõendeid, on tõendite kogumis ja vastastikuses seoses hindamisel seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb HKMS § 26 lõike 1 punktist 6 tuleneva volitusnormi alusel rahuldamata jätta. Vastustaja toiming on teostatud toimingu teostamise ajal kehtiva õiguse alusel ja on sellega kooskõlas, mille tõttu puudub alus toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks, kuna vastustaja ei ole rikkunud vaidlustatud toiminguga kaebaja subjektiivseid õigusi. Politseiteenistuse seaduse (PolTS) §-s 211 sätestatakse isiku õigus saada politseiametniku pensioni. PolTS § 211 lõigetest 1 ja 2 tulenevalt arvutatakse politseiametniku pension tema viimasest politseiametniku ametipalgast või teenistuse viie viimase aasta hulgast valitud soodsaimast politseiametniku ametipalgast ametikoha järgi, millel ta teenis vähemalt 12 kuud järjest. Siseministri 08.01.2002. a määrusega nr 6 on kinnitatud "Politseiametniku pensioni või politseiametniku töövõimetuspensioni arvutamise, määramise, ümberarvutamise ja maksmise kord" (Kord). Korra § 4 p 1 kohaselt on üheks politseiametniku pensioni taotlemise täiendavaks dokumendiks politseiasutuse teatis politseiteenistuse staaži ja politseiametniku ametipalga kohta. Nimetatud määruse lisas nr 1 on kehtestatud selle teatise vorm.

Vastustaja pidi vaidlusaluse toimingu teostamisel juhinduma seaduslikkuse põhimõttest. Politseiametniku pensioni määramiseks ja ümberarvutamiseks väljastatav vormikohane teatis peab sisaldama tõest ja seaduslikku informatsiooni. Tegemist on ühe dokumendiga kogumist, mille alusel Pensioniamet määrab kindlaks politseiametniku pensioni suuruse. Seega ei olnud vastustajal õigust märkida teatises politseiteenistuse staaži ja politseiametniku ametipalga kohta isiku taotlusel sellist ametipalka, mis ei saa olla aluseks pensioni määramisel ja pensioni suuruse arvutamisel. Teatisest nähtuvalt (tl 7) ei ole vastustaja kaebaja pensioni arvutamise aluseks oleva ametipalga märkimisel lähtunud mitte 2001.aasta ametipalga suurusest, vaid asjaolust, et valitud perioodil töötas kaebaja politseijuhtivinspektori ametikohal.

Samas on endisel politseiametnikul õigus taotleda politseiasutuselt lisaks vormikohasele teatisele ka tema teenistust puudutavat muud informatsiooni, mida ta peab vajalikuks oma õiguste realiseerimiseks ja kaitseks. Sellise informatsiooni peab politseiasutus väljastama muus vormis, mitte aga teatisena, mille vormi kehtestas siseminister 8. jaanuari 2002. a määrusega nr 6 (Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1- 19-04 p 12). Kaebaja ei ole tõendanud, et ta on vastustajale vastava taotluse esitanud ja, et vastustaja on taotluse õigusvastaselt rahuldamata jätnud. Seega on vastustaja vaidlusaluse toimingu teostanud kooskõlas Korraga ja kohtupraktikas on kinnitatud, et vastustajal puudus õiguslik alus vaidlusaluse toimingu teostamise ajal kanda jälitustegevuse eest määratud ametipalga suurendamise protsenti (lisatasu) teatisele. Kohtupraktika kõrval on taolise seisukoha õigsust kinnitanud ka täitevvõimu organid Pensioniamet ja Siseministeerium ning samuti on Õiguskantsler osundanud asjakohase materiaalõiguse muutmise (täpsustamise) vajadusele.

9. HKMS § 92 lõike 1 alusel jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Ka vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda, kuna ei ole esitatud menetluskulude nimekirja ja taotlust menetluskulude hüvitamiseks.

Roby Koik kohtunik