3-09-334/9 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-09-334 Otsuse kuupäev

29. mai 2009 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi XX OÜ kaebus Maksuja Tolliameti Lõuna maksuja tollikeskuse 23. oktoobri 2008.a otsuse nr 12-4/879 osaliselt tühistamise ning ettekirjutuse tegemise nõudes.

Asja läbivaatamise kuupäev

6. mai 2009 Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja XX OÜ seaduslik esindaja R. P, nõustaja A. K; Vastustaja Maksuja Tolliameti Lõuna maksuja tollikeskuse esindaja J. L Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Poolte menetluskulud jätta nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so kuni 29.06.2009.a. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Lõuna maksuja tollikeskus kontrollis YYY (registrikood 10853672, endine ärinimi YY) käibeja tulumaksu arvestamise ja tasumise õigsust maksustamisperioodidel märts 2007.a kuni veebruar 2008.a. Seoses revisjoniga kohustas Maksuja Tolliameti Lõuna maksuja tollikeskus 22.02.2008.a korraldusega nr 12-2.1/2439 OÜ-d YYY maksukohustuse kindlaksmääramiseks andma teavet ja esitama kõik asjassepuutuvad dokumendid. YYY korraldust ei täitnud, mistõttu pöördus Maksuja Tolliameti Lõuna maksuja tollikeskus 19.09.2008 korralduses nr 12-2.2/11259 oleva teabenõudega talle teadaoleva YYY tehingupartneri - XX – poole. Maksuja Tolliameti Lõuna maksuja tollikeskuse andmetel oli YYY ja XX seaduslik esindaja sel perioodil üks ja sama isik.

2. XX esitas 06.10.2009.a taotluse korralduse muutmiseks, selgituse saamiseks ja maksuhaldurilt kinnituse saamiseks, taotledes kuni taotluste rahuldamiseni pikendada 19.09.2008.a korralduse täitmise tähtaega.

3. Maksuja Tolliameti Lõuna maksuja tollikeskuse 23.10.2008.a otsusega nr 12- 4/879 jäeti XX 06.10.2008.a taotlus rahuldamata.

4. 24.11.2008.a esitas XX otsusele nr 12-4/879 vaide, mille Maksuja Tolliamet 13.01.2009.a vaideotsusega nr 6-1/29-1 rahuldamata jättis.

5. XX esitas 12.02.2009.a Tartu Halduskohtule kaebuse Maksuja Tolliameti Lõuna maksuja tollikeskuse 23.10.2008.a otsuse nr 12-4/879 tühistamiseks osas, milles keelduti rahuldamast taotlust kinnitada haldusotsuses, et edastatavat informatsiooni ja dokumentidel olevat teavet ei kasutata OÜ XX, tema juhatuse liikme või viimase lähedaste vastu väärteovõi kriminaalmenetluses. Kaebuses palutakse ka kohustada vastustajat andma välja haldusotsus, milles kinnitatakse, et maksuhaldur ei kasuta 19.09.2009.a korralduse nr 12-2.2/11259 täitmisega saadavat informatsiooni süüteomenetluse algatamiseks osaühingu või selle juhatuse liikmete vastu ning ei väljasta kolmandatele isikutele ja riigiasutustele dokumente ja infokandjatel sisalduvat informatsiooni süüteomenetluse algatamiseks või selle käigus.

Kaebuse põhjendused ja taotlused

6. Kaebuse esitaja vaidlustab 23.10.2008.a. otsuse osas, millega vastustaja keeldus rahuldamast taotlust haldusakti väljastamiseks, milles välistatakse informatsiooni kolmandatele isikutele edasiandmine ja selle kasutamine süüteomenetluse algatamiseks.

XX ei nõustu maksuhalduri seisukohaga, et viimasel puudub pädevus välistada esitatud dokumentide ja nendel oleva informatsiooni kasutamist võimalikus hilisemas süüteomenetluses. XX on seisukohal, et tema põhiõigustega on kooskõlas keelduda dokumentide esitamisest ja informatsiooni andmisest.

Kaebuse kohaselt XX viitas maksuhaldurile esitatud taotluses ja vaides Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kohtuasjale Weh v. Austria (Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtuotsus 08.04.2004.a, registreerimise number 38544/97 järgi), milles EIK selgitas, et küsimus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi konventsioon) artikli 6 (1) rikkumisest tõusetub siis, kui isiku suhtes on kriminaalmenetlus juba algatatud või selle algatamist tuleks eeldada (kohtuotsuse p 42). EIK toob osundatud kohtuotsuse punktis 52 näiteid olukordadest, millal kriminaalmenetlust veel ei olnud formaalselt algatatud, kuid selle algatamine oli tõenäoline. Kõigis nendes kohtuasjades tuvastas EIK konventsiooni artikli 6 (1) rikkumise põhjusel, et isikut sunniti avaldama informatsiooni, mis oma iseloomult oli isiku suhtes negatiivse tähendusega ja mis võinuks olla tema seisundit eeldatavas kriminaalmenetluses raskendav. EIK viitab kohtuasjadele J.B. v. Shveits (Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtuotsus 03.05.2001.a, RJD 2001-III), Funke v. Prantsusmaa ning Heaney ja McGuinness v. Iirimaa (EIK kohtuotsus 21.12.2000.a., RJD 2000-XII). Weh v. Austria kohtulahendist tulenevalt on EIK väljendanud selgelt oma seisukohta, et isik, kelle suhtes ei toimu väärteovõi kriminaalmenetlust, kuid sellise menetluse algatamine on tõenäoline, ei ole kohustatud andma ütlusi ega esitama informatsiooni ning ei ole kohustatud oma keeldumist põhjendama.

XX märgib, et soovib esitada maksuhalduri nõutud informatsiooni, kuid soovib siiski välistada selle informatsiooni võimaliku hilisema kasutamise tema vastu. Lähtuvalt EIK-i praktikast on põhiõiguste rikkumine see, kui isiku vastu kasutatakse informatsiooni, mis on temalt saadud sunniga, kuid mitte see, kui tema vastu kasutatakse samasisulist informatsiooni, mis on saadud muude uurimismeetoditega. XX märgib, et ei taotle ega taotlenud ka maksuhaldurilt seda, et tema esitatud informatsiooni ei tohi tema vastu kasutada sisuliselt aspektist. Kaebaja selgitab, et peab silmas ainult maksuhaldurile esitatud dokumente ja muul viisil maksuhalduri poolt salvestatud informatsiooni, mille allikas on XX. Maksuhalduri pädevuses on otsustada, kas ta väljastab maksumenetluses kogutud informatsiooni kolmandatele isikutele, sh riigiasutustele, või mitte. Selline pädevus tuleneb maksuhalduri kohustusest tagada isikute põhiõigusi põhiseaduse § 14 alusel. Kuivõrd EIK-i praktikast tulenevalt saab isiku põhiõigusi kaitsta selliselt, et välistada sunnielement informatsiooni kogumisel, ning kuivõrd selle sunnielemendi saab välistada kinnitusega maksuhaldurile esitatud informatsiooni mittekasutamisega isiku vastu süüteomenetluses, siis teostaks maksuhaldur vastava kinnituse väljastamisega oma kohustust maksukohustuslase ja selle juhatuse liikme põhiõiguste tagamisel. Kaebuse esitaja juhatuse liikmel R.Pl on põhjust selline taotlus esitada seetõttu, et tema suhtes toimub kriminaalasja nr 1-07-2186 arutamine Tartu Maakohtus. Selles kriminaalasjas toimunud kohtuistungitel 2008.a septembris esitas prokurör süüdistuse tõenditena informatsiooni, mida R.P. oli avaldanud eelnevas maksumenetluses ning mille avaldamist kriminaalmenetluses ta ei soovinud. R.P. soovib seetõttu analoogilise olukorra kujunemist vältida. Lisaks eelnevale on R.P. tegevuse suhtes alustatud täiendavat kriminaalmenetlust seoses YY OÜ tegevuse kontrollimisega. See on täiendav argument selle kohta, et kriminaalmenetluse R.P. isiku suhtes ei ole mitte kauge ega hüpoteetiline, nagu osundab maksuhaldur vaideotsuse lk-1 2 viitega Tallinna Ringkonnakohtu 15.12.2006.a määrusele nr 3-06-2016, vaid lähedane ja reaalne.

Mõistetavalt ei saa maksuhalduri kirjalik kinnitus, et avaldatavat informatsiooni ega teavet ei kasutata R.P. vastu kriminaalvõi väärteo menetluses, olla absoluutse iseloomuga. Maksuhaldur ei saa vastutada teiste riigiasutuste käitumise eest, kellel võib olla juurdepääs vastavale informatsioonile. Samas on Põhiseaduse § 14 kohaselt isiku põhiõiguste tagamine ka täitevvõimu ülesanne. Seetõttu leiab XX, et juhul kui maksuhaldur väljendab haldusaktis oma kinnitust selle kohta, et väljastatavat teavet ei kasutata XX, selle juhatuse liikme või viimaste lähedaste vastu väärteovõi kriminaalmenetluses, siis on sellel siduv toime ka teistele riigiasutustele. Sellise kinnituse saamisel on XX valmis nõutud teavet esitama.

XX on seisukohal, et maksukorralduse seaduse § 64 lg 1 p 6 korrektne tõlgendus on järgmine: õigus keelduda teabe andmisest ja dokumentide esitamisest tagatakse igaühele, kes esitab väite, et nõutav teave või dokumendid võiksid kaasa tuua tema enda või tema lähedase süüditunnistamise õigusrikkumises. Otsustuspädevus selle õigus kasutamise üle on isikul, kelle suhtes ei toimu kriminaalega väärteomenetlust, niikaua, kuni kehtestatakse regulatsioon menetlusseadustes, mis võimaldab ütluste andmisest ja informatsiooni edastamisest keeldumise põhjendatuse kontrolli selliselt, et see kontroll ei moonuta kaitstava põhiõiguse olemust.

Maksuhaldur väidab kaebaja arvates vaideotsuses õigesti, et EIK-i käsitluses puudub isikul õigus keelduda informatsiooni andmisest, mis eksisteerib tema tahtest sõltumatult. Kaebaja arvates maksuhaldur eksib aga Saunders v. Ühendkuningriik otsuse tõlgendamisel ning sisustab vääralt isiku tahtest sõltumatult eksisteeriva teabe mõistet. EIK-i käsitluses eksisteerib isiku tahtest sõltumatult tema veri, DNA ning muud analoogilised omadused, kuid mitte isiku käsutuses olevad või tema poolt koostatud dokumendid. EIK-i selgitus on vastava kohtuotsuse punktis 69: „Õigus mitte anda ennast süüstavaid ütlusi on kõigepealt siiski seotud sellega, et austatakse süüdistatava tahet vaikida. Konventsiooni osalisriikide õigussüsteemides ja mujal valitseb ühine arusaam, et see ei laiene kriminaalmenetluses sellise materjali kasutamisele, mida võidakse võtta süüdistatavalt sunni rakendamisega, kuid mis eksisteerib tema tahtest sõltumatult - näiteks läbiotsimisel äravõetud dokumendid; hingeõhu-, vereja uriinianalüüsid ning koeproovid DNA testideks“. Käesolevas asjas ei ole läbiotsimisel võetud ära nõutavaid dokumente, sest vastasel juhul oleks käesolev vaidlus õiguslikult absurdne. Seega ei ole maksuhalduri õiguskäsitlus kooskõlas EIK-i seisukohtadega ning kaebuse esitaja palub halduskohtul tunnistada seda, et kaebuse esitaja keeldumine dokumentide esitamisest ja teabe andmisest enne maksuhalduri poolt taotletava kinnituse andmist on kooskõlas isiku põhiõiguste tagamisega. Kuigi konventsioon, Põhiseadus ega maksukorralduse seadus ei kohusta kaebuse esitajat andma välja nõutud dokumendid ning esitama teavet, on ta siiski valmis seda tegema.

Maksuhaldur ei viita kaebaja arvates õigesti ka Riigikohtu 01.10.2007.a lahendile. Maksuhalduri tõlgenduse kohaselt on igasuguse maksumenetluses saadud teabe kasutamine kriminaalmenetluses välistatud, kui süüdistatav ei anna selleks nõusolekut. Riigikohus on osundatud kohtuotsuse punktides 14 - 17 kõnelnud siiski ainult maksumenetluses antud ütluste avaldamise keelust kriminaalmenetluses. Riigikohus ei võta seisukohta kirjalike dokumentide ja muu teabe, mida menetlusalune isik on maksumenetluses esitanud, kriminaalmenetluses kasutamise lubatavuse osas süüdistatava tahte vastaselt. Seega ei tulene maksuhalduri poolt pakutav garantii põhiõiguste tagamiseks ei seadusest ega ka kohtupraktikast. Seetõttu ei ole tegemist tõhusa kaitseabinõuga ei Põhiseaduse § 14 ega konventsiooni artikli 13 tähenduses.

7. Lisaks eelnevale palub kaebaja tunnistada põhiseaduse §-dega 11, 13, 14 ning 22 nende koostoimes vastuolus olevaks olukord, kus maksukorralduse seaduse 1. peatüki

4. jagu ei sisalda keeldu maksuhaldurile avaldada uurimisasutustele ning prokuratuurile maksusaladust sisaldavat teavet siis, kui maksuhaldur on sellise teabe saanud maksukohustuslaselt kaasaaitamiskohustuse täitmise kaudu ning maksukohustuslane ei soovi sellise teave edastamist.

Kaebaja leiab, et vastustaja soovimatus väljastada kirjalik kinnitus esitatavate andmete mitteavaldamise kohta kolmandatele isikutele - konkreetselt uurimisasutusele või prokuratuurile - võib tuleneda maksukorralduse seaduse § 29 p 1 sõnastusest. Kuigi osundatud õigusnormi ei sätesta maksuhalduri kohustust maksusaladust sisaldava teabe avaldamiseks, tuleneb eesti halduspraktikast see, et maksuhaldur vastava taotluse saades sellise teabe ka reeglina edastab. Maksuhaldur käitub seejuures kooskõlas maksukorralduse seadusega, kuid samal ajal võib maksukorralduse seaduse vastav säte olla vastuolus põhiseadusega. Viimase kontrolli kaebaja taotlebki. Põhiseaduslikkuse kontrolli käigus peaks selguma ka vastus maksuhalduri põhiväitele, et tal ei ole võimalik kaebaja poolt soovitud kinnituskirja väljastada.

Kuigi Riigikohtu lahenditest (22.10.2007.a otsus kohtuasjas nr 3-1-1-57-07) tulenevalt ei ole lubatav kriminaalmenetluses taasesitada informatsiooni, mille isik on esitanud maksumenetluses kaasaaitamiskohustuse kaudu ning mille taasesitamist kriminaalmenetluses ta ei soovi, ei tulene Riigikohtu lahenditest keeldu maksuhaldurile teatavakssaanud informatsiooni esitamiseks menetlusaluse isiku nõusolekuta uurimisorganitele ja prokuratuurile. Samas on põhiseaduse § 22 kolmanda lause kaitseala laiem ning ei sätesta üksnes põhiõiguste garantiisid kohtumenetluse ajaks, vaid hõlmab igasugust tegevust, mis võib viia isiku või tema lähedaste süüditunnistamiseni õigusrikkumises. Tuleb asuda seisukohale, et kui maksuhaldur avaldab isiku tahte vastaselt uurimisasutusele või prokuratuurile temale kaasaaitamiskohustuse kaudu teatavakssaanud informatsiooni, ilma et vastav informatsioon jõuaks hiljem kohtusse kriminaalasja materjalides, siis on ka selline tegevus vastuolus põhiseaduse §-ga 22 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga 6 (2). Uurimisasutusele või prokuratuurile avaldatud informatsiooni ei tarvitse viimased esitada tõendina kohtule, kuigi selline informatsioon võib olla määrava tähtsusega selliste tõendite kogumisel, mis ei ole seotud kaasaaitamiskohustuse täitmisega ning mille kohtule esitamisel ei tõusetu põhiõiguste riive küsimust. Seega on Riigikohus siiani käsitlenud enese mittesüüstamise privileegi kaitseala ainult osaliselt, st puutumises kohtumenetlusega.

Riigikogu 9. koosseisu menetletud seaduseelnõu 886 SE I, mille vastuvõtmise tulemusena kehtestati maksukorralduse seaduse praegune redaktsioon, seletuskirjas ei ole kahjuks käsitletud § 29 p 1 seost enese mittesüüstamise privileegiga. Seletuskirjas nimetatakse üksnes vajadust isiku eraelu kaitseks, millise põhiõiguse kaitseala on erinev isiku õigusest vaikida ning mitte aidata kaasa enese süüditunnistamisele õigusrikkumises. Seetõttu on alust väitel, et maksukorralduse seaduse § 29 p 1 kehtestamisel ei ole seadusandja hinnanud selle õigusnormi kooskõla kõigi asjassepuutuvate põhiõigusnormidega. Viimast on võimalik kohtul põhiseaduslikkuse kontrolli kaudu teha.

Kaebuse esitaja leiab, et võimalik maksukorralduse seaduse vastuolu põhiseadusega seisneb selles, et kui põhiseaduse § 22 kolmas lause tagab tingimusteta enese mittesüüstamise privileegi, siis peab isikule jääma otsustuspädevus selle põhiõiguse kasutamise üle. See tähendab ühtlasi otsustuspädevust selle üle, kas ja kuidas ta lubab kasutada riigiasutustel informatsiooni, mida ta on esitanud oma tahte vastaselt, näiteks kaasaaitamiskohustuse täitmise käigus. Maksukorralduse seaduse § 29 p 1 sõnastus aga välistab sellise otsustuspädevuse säilimise, sest otsuse tegemine informatsiooni avaldamise või edastamise kohta uurimisasutusele või prokuratuurile on seadusega võetud ära informatsiooni allikalt ning antud maksuhaldurile.

Kaebuse esitaja leiab, et selline olukord on vastuolus põhiseaduse § 22 kolmanda lausega koosmõjus põhiseaduse §-dega 14, 13 ning 11. Põhiseaduse §-ga 14 põhjusel, et põhiõiguste tagamine on ka riigi täitevvõimu, sh maksuhalduri kohustus. Toetudes maksukorralduse seaduse § 29 p-le 1 tegutseb aga maksuhaldur vastupidiselt põhiseaduses tagatud enese mittesüüstamise privileegi kaitsealale. Põhiseaduse §-ga 13 seetõttu, et vastava sätte teine lõige kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest. Enese mittesüüstamise privileegi mittetagamine kujutabki endast riigivõimu omavoli.

Põhiseaduse §-ga 11 on vastuolu seetõttu, et tingimusteta otsustuspädevuse jätmine maksuhaldurile selle kohta, kas edastada uurimisasutusele ja/või prokuratuurile maksukohustuslaselt kaasaaitamiskohustuse täitmise kaudu saadud informatsiooni, moonutab enese mittesüüstamise privileegi. Riigikohtu seisukohad õiguste piirangu proportsionaalsuse ning eesmärgipärasuse osas tulenevad kaebaja arvates paljudest selle valdkonna kohtuotsustest. 03.01.2008.a otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-101-06 punktis 27 on selgitatud õiguste piirangu hindamise kontseptuaalseid lähtekohti. Nendeks on kõigepealt abinõu sobivus, siis vajalikkus ja vajadusel ka proportsionaalsus kitsamas tähenduses ehk mõõdukus. Juhul, kui abinõu ei ole vajalik, siis puudub selle täiendav kontrollivajadus mõõdukuse aspektist (Riigikohtu 17.06.2004.a. otsus kohtuasjas nr 3-2-1-143-03, p 20). Kaebaja leiab, et maksuhaldurile piiranguteta otsustuspädevuse andmine maksukohustuslaselt saadud informatsiooni avaldamise kohta uurimisasutusele ja/või prokuratuurile, on mittevajalik meede demokraatlikus ühiskonnas. Selle õigusmõiste sisustamisel on Riigikohus leidnud, et abinõu on mittevajalik siis, kui soovitavat eesmärki on võimalik saavutada mõne teise, isikut vähem koormava meetmega (Riigikohtu 12.06.2002.a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-6-02, p 12). Euroopa Inimõiguste Kohus on sisustanud „demokraatlikus ühiskonnas vajalikkuse“ mõiste juba 1980ndatel aastatel kohtuasjas Dudgeon v. Ühendkuningriik ning on selgitanud: „Esiteks, „vajalik“ siinses kontekstis ei oma sellist paindlikkust nagu terminites „kasulik“, „mõistlik“, või „soovitav“, vaid viitab „rõhuva sotsiaalse vajaduse“ olemasolule sekkumiseks nimetatud küsimuses ...“ Kaebaja arvates võib seadusest tuleneva keelu puudumine edastada kaasaaitamiskohustuse kaudu saadud informatsiooni uurimisasutusele ja/või prokuratuurile viia teatud juhtudel selleni, et maksukohustuslane loobub üldse kaasaaitamiskohustuse täitmisest. Kokkuvõtlikult leiab kaebaja, et demokraatlikus ühiskonnas puudub rõhuv sotsiaalne vajadus selleks, et isik asetatakse olukorda, kus kaasaaitamiskohustuse täitmisel maksumenetluses ei ole tal võimalik välistada seda, et tema poolt edastatavat informatsiooni ei avalda maksuhaldur uurimisasutusele või prokuratuurile.

Kaebaja märgib, et maksukorralduse seaduse 1. peatüki 4. jagu, mis reguleerib maksusaladuse õigusmõistet, ei sisalda keeldu maksuhalduril avaldada maksukohustuslase poolt kaasaaitamiskohustuse kaudu saadud informatsiooni ilma maksukohustuslase eelneva nõusolekuta. Minimaalselt peaks selline keeld kehtima maksukorralduse seaduse § 29 p-s 1 toodud juhtudele. Kaebaja leiab, et eelnimetatud õigusnorm iseenesest ei tarvitse olla vastuolus põhiseadusega, küll on aga põhiseadusvastane erinormi puudumine reguleerimaks olukorda, kui maksukohustuslane soovib avaldada informatsiooni maksuhaldurile ning samal ajal peab vajalikuks välistada sellise informatsiooni edasiandmist.

Niikaua, kuni Riigikogu ei vii maksukorralduse seaduse 1. peatüki 4. jagu vastavusse põhiseaduse §-dega 11, 13, 14 ning 22 nende koostoimes, on maksuhalduril kaebaja arvates võimalik juhinduda kohtupraktikast ning tuvastatud põhiseadusvastasusest. Õigusteoreetiliselt on võimalik ka kohtulahend, kus kaebus jäetakse rahuldamata, kuid samaaegselt tuvastab kohus siiski eelnimetatud põhiseadusvastasuse. Juhul, kui Riigikohus nõustub põhiseadusvastasusega, siis tõusetub küsimus, kas maksuhaldur võib siiski juhinduda maksukorralduse seaduse § 29 sätetest põhjusel, et seda õigusnormi ei ole tunnistatud põhiseadusvastaseks ega tühistatud. Eelnimetatud kaalutlusel oleks kaebaja arvates õiguslikult selgem ning seetõttu ka eelistatum kohtulahend, kus ka esitatud kaebus rahuldatakse.

Vastustaja seisukohad

8. Vastustaja ei nõustu XX kaebuses toodud väidetega ja on seisukohal, et kaebuses esitatud väited ei anna alust 23.10.2008.a otsuse nr 12-4/879 tühistamiseks kaebuses nimetatud ulatuses ning põhjendamatu on ka kaebuses esitatud kinnituskirja väljastamise nõue.

Vastustaja on seisukohal, et eesmärgiga korralduse täitmise kohustust edasi lükata või sellest üldse hoiduda, esitas kaebuse esitaja maksuhaldurile 06.10.2008.a tingimusliku taotluse, milles ta nõudis sisuliselt, et maksuhaldur oleks vaidlustatud otsusega andnud nn „immuunsuse“, s.t siduva ning positiivse eelhinnanguga kinnituse, et kaebuse esitajalt korralduses nr 12-2.2/11259 nõutavat teavet ei kasutataks hiljem kaebuse esitaja, kaebuse esitaja juhatuse liikme ja tema lähedaste vastu hilisemas võimalikus süüteomenetluses. Nimetatud olukorda ja olukorra eelduse rakendamiseks võimalikud tingimused on sätestatud juba MKS §-s 161.

Vastustaja märgib, et analoogse sisuga kaebuse ja taotluse ülalnimetatud revisjoni raames esitas ka YYY OÜ Tartu Halduskohtule haldusasjas nr 3-08-2321, koos esialgse õiguskaitse taotlusega. Tartu Halduskohus jättis nimetatud õiguskaitse taotluse oma 25.11.2008.a määrusega rahuldamata ning 11.12.2008.a määrusega kaebuse esitaja kaebus tagastati. Seega asus Tartu Halduskohus analoogse sisuga kaebuse osas seisukohale, et kaebuse esitaja poolt kaebuses esitatud nõudmine - kirjaliku kinnituse väljastamine - ei ole lubatav nõue haldusmenetluses ning ei tulene seadusest.

Analoogse põhjenduse esitas vastustaja kaebuse esitajale ka vaidlustatud otsuses. Olenemata sellest, et kaebuse esitaja esitab sisuliselt oma 06.10.2008.a taotluses esitatud nõudmised kaebuses ümberformuleeritult kohtule uuesti, on vastustaja jätkuvalt seisukohal, et tegemist ei ole lubatava nõudega haldusmenetluses ning see ei tulene seadusest. Ekslik on seetõttu ka kaebuse esitaja äraspidine arusaam, et haldusorganil on võimalik ette ära otsustada, milliseid tõendeid hilisemas võimalikus süüteomenetluses kasutada võib või ei või kasutada, kuna tegemist on täiesti erinevate menetlustega ja mille otsustamisprotsessi juhivad täiesti erinevad institutsioonid (prokuratuur, kohus). Prokuratuuri volitusi kriminaalmenetluses teostab prokurör, alludes ainult seadusele. 25.11.2008.a määruses nõustus Tartu Halduskohus täielikult vastustaja seisukohaga, et nõue - kirjaliku kinnituse väljastamiseks - on ilmselgelt perspektiivitu kaebus. Kuna käesolevas kaebuses esitatud nõue - kirjaliku kinnituse väljastamiseks - on analoogne, siis on vastastaja jätkuvalt samal seisukohal.

Kaebuses palub kaebuse esitaja sisuliselt Tartu Halduskohtul tunnistada seda, et kaebuse esitaja keeldumine dokumentide esitamisest ja teabe andmisest enne maksuhalduri poolt taotletava kinnituse andmist on kooskõlas isiku põhiõiguste tagamisega. Eeltoodust tulenevalt ning kaebuses väljendatud seisukohti analüüsides leiab vastustaja, et kaebuse esitajal ei ole kavatsustki mingit teavet maksuhaldurile esitada, ei enne ega ka pärast nõutava kinnituskirja väljastamist. Seega ei ole vastustaja hinnangul nimetatud kaebuse eesmärk oma väidetavalt rikutud/rikutavate õiguste kaitse, vaid olukorra loomine, kus maksukohustust poleks võimalik kindlaks määrata, kuna nõutavat teavet omavate juriidiliste isikute (YYY OÜ ja kaebuse esitaja) seaduslik esindaja on samad isikud.

Lähtuvalt eeltoodust on vastustajal kahtlused kaebuse heausksuse suhtes, andes alust karta, et kaebaja tegelik eesmärk on suunatud maksumenetluse venitamisele, mis tooks endaga kaasa võimalike kohustuste tuvastamise võimatuse, venimise ning võimaliku aegumise. Seega, kuna nimetatud kaebuse eesmärgiks ei ole seaduse alusel loodud abstraktse kaebuse esitaja huvide kaitse, on vastustaja hinnangul tegemist nn populaarkaebusega, mille korral on kitsendatud kohtu volitused kontrollida kaalutlusõiguse kasutamist vaidlustatud otsuses ning hinnata otsuse motiveerituse piisavust. Vastustaja märgib, et taotletava toimingu nõude osas on tegemist maksuhalduri diskretsiooniotsusega ning diskretsiooni teostamisse on kohtul alust sekkuda vaid siis, kui maksuhaldur ületab oma volitusi või rikub õiguse üldpõhimõtteid. Kuna sellised asjaolud käesoleval juhul puuduvad, siis maksuhalduri diskretsiooniotsuse üle kohtulik kontroll on küllaltki piiratud. Vastustaja hinnangul on erandjuhtumina populaarkaebuste esitamine lubatud (Arhusi konventsiooni art 9 lg 2 kohaselt) vaid keskkonnaasjades. Samas juhib vastustaja tähelepanu asjaolule, et just otsuse motiveerituse piisavust kaebuse esitaja oma kaebuses tegelikult vaidlustabki, sest kaebuse esitaja ei soovi vaidlustatud otsuses MKS § 50 lgte 2 ja 7 alusel tehtud otsustust vaidlustada, mis oli aga 06.10.2008.a esitatud taotluse tegelik sisu ning mis omakorda tugines nn kinnituskirja väljastamise nõude põhjendusel. Seetõttu on vastustaja seisukohal, et puudub mõistlik põhjendus vaielda iseseisvalt otsuse põhjendava osa üle, mis ei mõjuta isiku õiguseid ega kohustusi.

Vastustaja märgib, et ekslik on ka kaebuse esitaja kaebuses toodud seisukoht, mille kohaselt kaebuse esitaja peale MKS §-le 64 viitamist ei peagi rohkem põhistama maksuhaldurile maksukontrolli käigus tõendite ja teabe esitamata jätmist. Nimetatud põhiõiguse kasutamise eeldusele (õiguse kasutamise põhjendamine) on viidanud ka Riigikohus oma otsuse nr 3-1-1-25-02 p-s 13. Otsuses märgitu kohaselt on kohus põhiseaduse § 22 lg-s 3 sätestatud põhiõiguse kohta märkinud, et „kahtlemata ei saa selle õiguse teket lugeda ülekuulatava suvaotsuseks ja seetõttu peaks ütluste andmisest keeldumise põhjendatus olema ka põhimõtteliselt kontrollitav. Kehtivas menetlusõiguses sellist kontrollmehhanismi ei sisaldu. [...] Kujunenud olukorras tuleb igale konkreetsele ütluste andmisest keeldumise juhtumile läheneda individuaalselt ja kaaluda ütluste andmisest keeldumise põhjendatust“. Nimetatud põhistamise kohustust kinnitab ka Tallinna Ringkonnakohus oma otsuses nr 3-06-2016, mille kohaselt seos teabe ja võimaliku süüteomenetluse vahel ei tohi olla hüpoteetiline. Kaebuse esitaja vastupidised väited Tartu Maakohtus 20.09.2008.a toimunud kriminaalasja nr 1-07- 2186 arutelu näitel ei saa vastustaja hinnangul olla asjasse puutuvad, kuna juba ajaliselt hilisema korraldusega nõutud dokumente, mida kaebuse esitaja pole maksuhaldurile tänaseni esitanud, ei saanud prokurör süüdistuse poolsete tõenditena nimetatud istungil kohtule esitada. Ka ei puuduta vastustaja andmetel Tartu Maakohtus arutatav kriminaalasi nr 1-07-2186 19.09.2008.a korraldusega nr 12-2.2/11259 küsitud teavet, perioodi ega ka äriühinguid.

Kuna ülalnimetatud põhimõtteid ning MKS § 64 lg 1 p-s 6 ja PS §-s 22 sätestatut on vastustaja selgitanud kaebuse esitaja seaduslikule esindajale ka varasemalt (viidatud ka vaidlustatud otsuses lk 2) ning need on talle ka teatavaks tehtud, siis leiab vastustaja, et kaebuse esitaja ei ole käesolevat kaebust esitanud heas usus oma väidetavalt rikutud õiguste kaitseks. Vastustaja on seisukohal, et antud olukorras saab rääkida üksnes kaebuse esitaja seadusliku esindaja tahtlikust tegevusest, revideeritava isiku „huvide“ kaitsmisel, mille eesmärk on pärssida revisjoni käiku ning tõhusust, tuues ettekäändeks MKS §-s 64 sätestatu. Harvad ei ole ka juhtumid, kus hilisemates kaebustes kohtule heidab kaebuse esitaja seaduslik esindaja vastustajale ette kiire ja efektiivse maksumenetluse põhimõtete rikkumist, jättes teadlikult tähelepanuta oma eelneva käitumise maksumenetluses, mis seda põhjustas.

Täiendavalt märgib vastustaja, et vastupidiselt kaebuses esitatud argumendile Euroopa Inimõiguste Kohtu juhiste eiramise kohta, möönab EIK praktika siiski menetlusosalise kohustust esitada puhtalt korrektse maksustamise kindlustamiseks dokumentaalselt kajastatud teavet, mille eksistents ei sõltu menetlusosalise tahtest (asjad J.B. vs Šveits ning Saunders vs Ühendkuningriik). Nimetatud asjaolule on vastustaja juhtinud tähelepanu juba ka oma varasemas kirjavahetuses kaebuse esitaja esindajaga samal teemal, mistõttu on põhjendamatud ka kaebuse esitaja sellesisulised etteheited kaebuses. Ekslik on vastustaja arvates ka kaebuses toodud järeldus EIK praktikast, kuna selles on jäetud sihilikult tähelepanuta kaebuse esitaja poolt eelnevalt vaides viidatud EIK praktika asjas J.B vs Šveits.

Põhjendamatud on vastustaja arvates ka kaebuse esitaja etteheited, et vastustaja ei ole vaidlustatud otsusega kõrvaldanud kaebuse esitaja jaoks väidetavalt olevat õigusselgusetut olukorda, kuna ekslik on juba kaebuse esitaja eeldus, mille kohaselt peaks maksuhaldur kaebuse esitaja äraspidisest MKS § 64 lg 1 p 6 tõlgendusest lähtuvalt asuma sisuliselt seadusandja asemele ning kõrvaldama haldusaktiga kaebuse esitaja väärast arusaamast lähtuvalt midagi, mida ta oma taotluses ja kaebuses haldusorganilt nõuab - kuni oma eesmärgi saavutamiseni (nn „immuunsuse“ saavutamiseni). Vastustaja on seisukohal, et õigusselgusetu olukord oleks tekkinud vaid siis, kui maksuhaldur oleks kaebuse esitaja taotluse vaidlustatud otsusega rahuldanud.

Vastustaja märgib, et ekslik on ka kaebuse esitaja arusaam, kus kaebuse esitaja samastab automaatselt oma kaebuses kaasaaitamiskohustuse (MKS § 56) rikkumise juba sooritatud süüteoga (KarS § 390), sest teadaolevalt ei ole maksuhalduri tegevuse takistamine (teabe tähtpäevaks esitamata jätmine, arvestuse pidamise nõuete eiramine, maksuhalduri korralduse täitmatajätmine) alates 15.03.2007.a enam kriminaalkorras karistatav.

Vastustaja juhib tähelepanu ka Riigikohtu halduskolleegiumi märkusele 7. detsembri 2006.a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-63-06, p 9, mille kohaselt juhul, kui kriminaalmenetluses tuvastatakse hiljem uued asjaolud, mis seavad kahtluse alla jõustunud maksuotsuse õigsuse, on maksukohustuslasel õigus taotleda maksuotsuse muutmist või kehtetuks tunnistamist vastavalt MKS § 102 lg-le 1.

Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et kaebuse esitajal puudub tõhus kaitseabinõu võimalikus hilisemas kriminaalmenetluses, sest juba MKS §-s 161 sätestatu tagab isikutele karistatusest osalise või täieliku vabastamise, kui ta täidab oma kaasaaitamisekohustust andmete esitamise näol. Vastustaja märgib, et tulenevalt kriminaalja väärteomenetluses kehtivast tõendite vaba hindamise põhimõttest (KrMS § 61, VTMS § 2) ei oleks ühelgi kaebuse esitaja poolt maksuhaldurile korralduse nr 12-2.2/11259 alusel esitataval tõendil hilisemas võimalikus (ei tuvastuslikust ega tõlgenduslikust aspektist) süüteomenetluses siiski ette kindlaksmääratud jõudu ning lähtuvalt kohtupraktikast (RK nr 3-1-1-57-07), mille kohaselt ei saa prokuratuur maksuhalduri poolt saadud teavet kasutada süüdistusaktis ja kohtus ning kohus ei saa neid tõendeid avaldada, kui süüdistatav ise ei taha nende tõendite avaldamist, leiab vastustaja, et kaebuse esitaja poolt kaebuses toodud seisukohad ning nõudmised, mida ta põhjendab läbi MKS § 64 lg 1 p-s 6 sätestatud vastuoluga MKS §-s 56 sätestatuga, on põhjendamatud.

Süütuse presumptsioonist tuleneva vaikimisõiguse eesmärk on asetada riigile kriminaalvõi väärteoasjas kohustus tõendada isiku süü ning võtta isikult kohustus tõendada oma süütust. Maksu määramise, maksuotsusteja korralduste täitmise edasilükkamine ei ole PS § 22 lg 2 eesmärgiks. Maksumenetlus ega sellele järgnev halduskohtumenetlus ei ole hõlmatud PS § 22 lg 2 esemelise kaitsealaga (vt Riigikohtu üldkogu 17. veebruari 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-120-03, p 16). Maksumenetluses ei ole maksukohustuslasel vaikimisprivileegi, vaid tal on kaasaaitamiskohustus (MKS § 56, § 60 lg 1). Jättes olulise teabe maksumenetluses esitamata, on kaebaja kaasaaitamiskohustust rikkunud. Seadusest tuleneva kaasaaitamiskohustuse täitmise nõudmine maksumenetluses ei ole käsitatav võimude omavolina. Käesoleval juhul ei keeldunud kaebaja enda kinnitusel tema süüditunnistamist võimaldava teabe andmisest, milleks tuleneks alus MKS 64 lg 1 p-st 6, vaid tema tehingupartneri kasuks rääkivate andmete esitamisest. Viited EIK otsusele asjas Allan v Suurbritannia ja otsusele asjas J.B. v Šveits ei ole seega käesoleval juhul asjakohased. Kaebaja tehingupartneri kasuks rääkivate andmete ja tõendite esitamata jätmiseks puudub maksumenetluses alus. See, et maksumenetlusliku kaasaaitamiskohustuse täitmine võib kaudselt ja faktiliselt ahendada isiku valikuvõimalusi erinevate kaitsetaktikate kasutamisel kriminaalmenetluses, ei ole inimõiguste ja vabaduste kaitse konventsiooni art 6 ega PS § 22 lg 2 ega 3 rikkumine. Isegi kui möönda käesoleval juhul PS § 22 lg 2 kaudse riive võimalikkust kriminaalasjas, ei oleks mingil juhul tegemist õigusvastase riivega. Kaebuses toodud nõudmiste rahuldamine kahjustaks ebaproportsionaalselt avalikku huvi maksude määramiseks ja halduskohtumenetluse toimumiseks mõistliku aja jooksul. Kaebajal on õigus kriminaalasjas vaikida, kuid selle õiguse alusel ei saa ta esitada maksumenetluses nõudmisi milliseid tõendeid hilisemas võimalikus süüteomenetluses kasutada võib või ei või.

Kaebaja poolt kaebuses viidatud EIK lahenditest ega ka muudest EIK lahenditest ei tulene, et kriminaalmenetluslikku vaikimisõigust tuleks eelistada kaasaaitamiskohustusele maksumenetluses ja menetluse efektiivsele läbiviimisele, kui puudub oht, et avaldatud andmeid kasutatakse isiku süüdistamisel. Enamgi veel, EIK on rõhutanud, et õigus vaikimisele ja õigus enda vastu mitte tunnistada ei ole absoluutsed. EIK peab koguni võimalikuks teha väljaspool kriminaalmenetlust isiku vaikimise põhjal õiguslikke järeldusi (8. aprilli 2004.a otsus asjas Weh v Austria, p 46). Ammugi ei saa seega vaikimisele viidates nõuda maksuvõi halduskohtumenetluses nn „immuunsuse“, s.t siduva ning positiivse eelhinnanguga kinnituskirja väljastamist.

Jõustunud kohtuotsus vaid kinnitab haldusakti õiguspärasust, mitte ei keela haldusorganil õiguspärast haldusakti muuta, kui seadus näeb ette sellise võimaluse. (MKS § 102 lg 1) Halduskohtu otsuse motiivid ei ole ühegi õigusnormi kohaselt kellelegi, sh kriminaalasja lahendavale kohtule ega kriminaalmenetluse osalistele siduvad (TsMS § 457 lg 1). Halduskohtu otsus võib olla tõendina kriminaalasjas kasutatav, kuid kriminaalmenetluse osalistel on võimalik halduskohtu otsuse seisukohad omapoolsete tõenditega ümber lükata.

Kohtu põhjendused ja otsus

9. Halduskohus ei nõustu vastustajaga, et käesoleval juhul on tegemist ilmselgelt perspektiivitu kaebusega, mille suhtes peaks kohus kohaldama HKMS §-de 11 lõike 31 punktis 5 või 23 lõike 3 punktis 1 sätestatud alust kaebuse tagastamiseks või läbivaatamata jätmiseks seoses asjaoluga, et kaebajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust. Vastustaja poolt osundatud Tartu Halduskohtu määruses haldusasjas nr 3-08-2321 (tl 50-52) on vastustaja poolt viidatud probleemi küll käsitletud, kuid kohus on kaebuse tagastanud HKMS § 11 lõike 3 mitte aga lõike

31 alusel.

HKMS § 6 lõike 2 punktist 1 tulenevalt on kaebuse nõue lubatav, sest HKMS § 26 lõike 1 punktist 1 tulenevalt on halduskohtul volitus õigusvastase haldusakti osaliselt tühistamiseks ja haldusorganile haldusakti tagasitäitmiseks ettekirjutuse tegemiseks juhul, kui vaidlustatud haldusakt rikub kaebaja subjektiivseid õigusi või piirab tema vabadusi (HKMS § 7 lõike 1 lause 1).

10. Halduskohus, tutvunud esitatud kaebuse ja vastusega, kuulanud ära poolte seisukohad kohtuistungil, uurinud asjas kogutud tõendeid, on tõendite kogumis ja vastastikuses seoses hindamisel seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb HKMS § 26 lõike 1 punktist 6 tuleneva volitusnormi alusel rahuldamata jätta.

Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et vastustajal esines materiaalõiguslik alus (MKS §- de 10 lõige 1, 61 lõige 1 ja 62 lõige 1) kaebajale 19.09.2008.a teabe andmist ja dokumentide esitamist kohustava korralduse (tl 14-17) tegemiseks. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebajal on õigus vastustajale taotlusi esitada ja taotleda korralduses antud tähtaja pikendamist (MKS §-de 61 lõige 3 ja 61 lõige 3). Seega on vaidlusaluse otsuse puhul tegemist vastustaja menetlusliku otsustusega, mis tehti kaebaja vastava taotluse kohta.

11. Halduskohus on seisukohal, et kaebaja on käesolevas haldusasjas põhjendamatult ületähtsustanud enese mittesüüstamise privileegi ja esitanud vastustajale taotlused (tl 13), mille rahuldamiseks puudus vastustajal alus. Kuna kaebaja vaidlustab halduskohtule esitatud kaebuse taotlevas osas (tl 8) sisuliselt ainult vastustaja tegevusetuse kaebaja poolt taotletava kinnituse mitteandmise osas, siis ei käsitle halduskohus kaebaja 03.10.2008.a taotluse taotleva osa punktidega 1, 2 ja 4 seonduvat, s.o korralduse muutmine seadusliku esindaja maksuhalduri ruumidesse ilmumise võimaldamiseks, selgituse saamise osas ja korraldusega antud tähtaja pikendamise taotluse osas.

Kohus on seisukohal, et PS § 22 lõige 3 ning EIÕK artikkel 6 ei ole asjakohased õigusnormid käesoleva vaidluse lahendamisel. Kaebaja on oma seisukohti põhistanud Tartu Maakohtu 08.01.2009.a määrusega (tl 88-90) ja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 21.04.2009.a vahistamistaotlusega (tl 91-92), millega on tõendatud, et R.Ple on esitatud kahtlustus YY OÜ juhatuse liikme ja osanikuna KarS § 389 1 lg 2 sätetstatud kuriteo toimepanemises, mis seisnes selles, et ajavahemikul märts 2007 kuni veebruar 2008 esitasid YYOÜ nimel tegutsevad isikud maksuhaldurile teadvalt valeandmeid maksukohustuse vähendamise eesmärgil, kajastades YY OÜ käibedeklaratsioonides ostmisel tasutud käibemaksuna 36 miljonit krooni, mille kohta puuduvad ostudokumendid. Samuti on tõendatud, et Tartu Maakohtu menetluses on kriminaalasi

R.P. süüdistuses KarS § 386 lõike 1 järgi, mida on R.P. poolt halduskohtu istungil antud seletuste kohaselt menetletud juba 12 aastat ja mis ei saa olla selletõttu seotud XX-le esitatud teabe ja dokumendi nõudega.

Kaebaja seaduslik esindaja on käesolevas haldusasjas kõik taotlused vastustajale ja kohtule esitanud XX seadusliku esindajana, mitte aga YYY või YY seadusliku esindajana, mille tõttu puudus vastustajal formaalne alus kaebaja taotluste rahuldamiseks. Vastustajal puudus aga ka sisuline alus taotluse rahuldamiseks.

Enese mittesüüstamise privileegi kaitseala hõlmab keeldu sundida isikut andma ennast või oma lähedasi süüstavaid ütlusi või esitama dokumente karistuse või karistusega ähvardamise abil. PS § 22 kolmas lõige käsitleb tunnistuste andmisele sundimist. Konventsiooni artikli 6 lõiget 1 on rikutud, kui teises menetluses sundkorras saadud ütlusi kasutatakse kriminaalmenetluses isiku süüstamise eesmärgil.

Kohtuasjas J. B. v. Šveits leidis inimõiguste kohus, et kaebaja korduval trahvimisel dokumentide esitamata jätmise eest oli kriminaalsüüdistuse iseloom EIÕK artikli 6 lõike 1 tähenduses. Kohus asus seisukohale, et kaebaja trahvimine dokumentide esitamata jätmise eest kujutas endast enese mittesüüstamise privileegi rikkumist. Seda seetõttu, et kaebaja ei saanud välistada, et temalt nõutavate dokumentide põhjal maksustamata lisasissetuleku ilmnemisel võidakse talle esitada süüdistus maksukuriteos.

Käesolevas asjas ei ole vastustaja kaebajat trahvinud (sunniraha kohaldanud).

Seisukohale, et enese mittesüüstamise privileeg kuulub rakendamisele maksumenetluses, on Riigikohtu halduskolleegium asunud 14.11.2007 otsuse nr 3-3-1- 47-07 punktis 16, mille kohaselt on tulenevalt MKS § 64 lg 1 p-st 6 maksukohustuslasel õigus keelduda MKS §-de 60-63 alusel teabe andmisest ja tõendite esitamisest küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või sama lõike punktis 5 nimetatud isiku õiguserikkumises süüditunnistamist.

Kaebaja (kaebaja seaduslik esindaja) on käesolevas asjas enese mittesüüstamise privileegi kasutanud vastava taotluse esitamise teel (tl 9-13), mille vastustaja on jätnud rahuldamata vaidlustatud otsusega (tl 18-20). Kohus nõustub vastustajaga, et kehtivast õigusest ja kaebaja poolt osundatud kohtupraktikast ei tulene vastustajale õigust siduva eelhinnangu andmiseks 22.10.2008.a R. P. suhtes alustatud süüteomenetluse suhtes.

Nagu juba osundatud keelab PS § 22 lõige 3 koostoimes EIÕK artikkel 6 lõikega 1 avaliku võimu kandjal väljaspool kriminaalmenetlust kasutada õiguslikku sundi, et kallutada isikut andma ütlusi enda võimaliku süüteo kohta. See keeld ei välista aga kolmanda isiku suhtes MKS §-des 61 ja 62 sätestatud ettekirjutuse tegemist.

Halduskohus on seisukohal, et MKS § 64 lõike 1 punktile 6 saab tugineda eriti juhul, kui süüteomenetlus on alanud ning menetluse alustamiseks on olemas ajend ja alus ning puuduvad menetlust välistavad asjaolud. Vastava taotluse esitaja peab aga põhistama ohtu, et andmeid või tõendeid võidakse tema süüdistamiseks kasutada. Kohus nõustub põhimõtteliselt kaebajaga, et inimõiguste kohtu 08.04.2004.a otsuses asjas nr 38544/97 on rõhutatud, et ainult juhul kui puudub käimasolev või kavandatav kriminaalmenetlus isiku suhtes, ei pruugi olla tegu enese mittesüüstamise privileegi rikkumisega. Inimõiguste kohus on rõhutanud, et õigus keelduda teabe andmisest ei ole absoluutne ja iseenesest ei ole väljaspool süüteomenetlust keelatud ka vaikimisest järelduste tegemine ning seos teabe ja võimaliku süüteomenetluse vahel ei tohi olla kauge ega hüpoteetiline.

Kaebaja on tõendanud, et käesolevas asjas ei ole seos teabe andmise ja süüteomenetluse vahel kauge, seos on reaalne, kuna tõendeid nõutakse tehingute suhtes samast perioodist, mille suhtes on R. Ple kahtlustus esitatud. Samas ei keela ettekirjutuse täitmisest keeldumine iseenesest maksuhalduril maksuotsuse tegemist ning ettekirjutuse täitmisest keeldumine ei välista kriminaalmenetluses samade andmete või tõendite kogumist muul viisil, nt läbiotsimise või võetusega ega sel teel saadud andmete või tõendite kasutamist maksumenetluses.

Tuginedes MKS § 64 lõike 1 punktidele 5 ja 6 oli kaebaja seega õigustatud 03.10.2008.a taotluse vastustajale esitamiseks. Vastustaja ei olnud aga kohustatud taotluse rahuldamiseks, vastustajal oli kehtivale õigusele tuginedes kaalutlusõigus taotluse suhtes seisukoha kujundamiseks. Vastustaja oli õigustatud taotluse rahuldamata jätmiseks, kuid tal puudus õigustus sunniraha kohaldamiseks, sest vaieldamatult pidi vastustaja olema teadlik, et Maksuja Tolliameti vastav struktuuriüksus kavandas 19.09.2008.a seisuga kriminaalmenetlust kaebaja seadusliku esindaja suhtes seonduvalt äriühinguga, millega teostatud tehingute kohta teavet ja dokumente nõuti, sest vastavat süüteomenetlust alustati 22.10.2008.a.

Käesoleva vaidluse esemeks ei ole aga vastustaja 19.09.2008.a korraldus, mis võib olla osaliselt vastuolus mittesüüstamise privileegi põhimõtetega. Tulenevalt vaidlustatud 23.10.2009.a otsusest, puudub aga kaebajal subjektiivne õigus, mida halduskohtus kaitsta, sest otsusega on lahendatud kaebaja menetluslik taotlus mingeid sanktsioone kaebaja või tema seadusliku esindaja suhtes kohaldamata.

12. PS § 22 sätestab: Kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.

Keegi ei ole kriminaalmenetluses kohustatud oma süütust tõendama.

Kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu.

Halduskohus leiab, et süütuse presumptsioonist tuleneva vaikimisõiguse eesmärk on eelkõige reguleerida tõendamiskoormist kriminaalvõi väärteomenetluses ja panna riigile kohustus tõendada isiku süü nende menetluste raames ning võtta isikult kohustus tõendada oma süütust süüteomenetluses. Maksu määramise ja maksumenetluse raames tehtavad menetluslikud otsused ei ole aga PS § 22 kaitsealas. Maksumenetlus ega sellele järgnev halduskohtumenetlus ei ole hõlmatud PS § 22 lõike

2 esemelise kaitsealaga (Riigikohtu üldkogu 17.02. 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3- 1-1-120-03, punkt 16). Maksumenetluses ei ole maksukohustuslasel vaikimisprivileegi, vaid tal on kaasaaitamiskohustus (MKS § 56, § 60 lg 1). Kaebaja ja kaebaja seaduslik esindaja ei ole põhistanud, et vaidlusaluse otsuse tõttu esineks oht kaebaja seadusliku esindaja või tema lähedaste õiguserikkumises süüdi tunnistamiseks.

Halduskohus jätab rahuldamata kaebaja taotluse tunnistada PS §-dega 11, 13, 14 ja 22 vastuolus olevaks MKS 1. peatüki 4. jagu, mis reguleerib maksusaladuse kaitset, sest

MKS §-d 26-30 pole Maksuja Tolliameti Lõuna maksuja tollikeskuse 23.10.2008.a otsuse nr 12-4/879 üle peetavas vaidluses asjassepuutuvad HKMS § 25 lõike 10 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lõike 1 mõttes, kuna maksusaladus ei ole PS § 22 kaitsealas.

13. Seoses kaebuse rahuldamata jätmisega, jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 92 lõike 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja ei ole esitanud halduskohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega ka menetluskulude nimekirja.

Roby Koik kohtunik