3-09-116/34 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. mai 2009, Tallinn

Haldusasja number

3-09-116

Haldusasi

O.B kaebus Tallinna Vangla vastu kahju hüvitamise

nõudes

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 07. mail 2009

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: O.B;

Vastustaja: Tallinna Vangla;

Esindaja: Merje Joll.

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata;

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Saata kohtuotsuse kinnitatud paberärakiri kaebuse esitajale ning elektrooniline ärakiri

vastustajale. Vastustajal on kohtuotsuse kinnitatud paberärakiri võimalik soovi korral saada

Tallinna Halduskohtu kantseleist.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioon-

kaebus

vahetult

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HKMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. Tallinna Vangla direktori 21.11.2005 käskkirjaga nr 872-d määrati O.B-le distsiplinaarkaristusena

9 ööpäeva kartserit korduva rikkumise eest. 27.12.2005 käskkirjaga nr 977-d määras Tallinna

Vangla direktor O.B-le distsiplinaarkaristusena 6 ööpäeva kartserit süstemaatilise korra rikkumise

eest. Distsiplinaarkaristused määrati vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 67 p 1 ja Tallinna Vangla

kodukorra punkti 7.1 alusel selle eest, et O.B ei allunud vanglaametniku korraldusele panna käed

ristatult selja taha.

2. 21.11.2008 esitas O.B kahju hüvitamise taotluse Tallinna Vanglale. Tallinna Vangla jättis

22.12.2008 vastusega nr 1-13/43491-1 taotluse rahuldamata.

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

3. Kaebaja selgitab, et Tallinna Vangla on teda 2005. aastal mitu korda omavoliliselt karistanud,

selgitamata välja, kas kaebaja on süüdi või mitte. Tallinna Vangla kodukorra punkt 7.1 sätestab, et

kinnipeetava käed peavad jalutamise ajal olema ristatult selja taga, välja arvatud juhul, kui kantakse

isiklikke asju. Asjade suurust ei ole märgitud. Seega toimis kaebaja ükskõik millist asja kandes

õigesti, hoides käsi mitte selja taga vaid piki keha. Kaebaja on alati andnud ka oma toimingute

kohta VangS § 64 lõike 2 kohaseid suulisi selgitusi.

4. Kaebaja märgib, et käskkirjaga nr 872-d karistati teda selle eest, et ta kandis käes musta

taskurätikut ning keeldus taskurätikut taskusse panemast ja oma riideid määrimast. Käskkirjaga nr

977-d karistati kaebajat selle eest, et ta kandis jalutama minnes käes sõrmkindaid. Viimasel juhul

jäeti kaebaja ilma nii jalutuskäigust kui ka karistati teda kartseriga, seega kohaldati korraga kahte

karistust. Kaebaja lisab, et tähtsust omab ka asjaolu, et vanglasse saabumisel 21.10.2004 ei

tutvustanud talle keegi vangla seadusi.

5. Kaebaja palub riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lõike 1 alusel maksta talle õigusvastaste

käskkirjadega tekitatud kahju eest 600 krooni iga päeva kohta, mille jooksul temalt alusetult

vabadus võeti. Sellele palub ta liita veel 600 krooni iga ööpäeva kohta moraalse kahju eest.

Moraalne kahju seisnes kaebaja selgitusel selles, et teda hoiti raudbetoonruumis, millel ei olnud

akent, voodit ega madratsit. Lisaks jäeti kaebaja ilma teabest, talle ei antud keeduspiraali ning

kartserisse paigutanud isikud põhjustasid talle oma õigusvastaste toimingutega kannatusi.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Vastustaja leiab, et kaebus on põhjendamatu ning selgitab esiteks, et mõlemad

distsiplinaarkaristused olid määratud seetõttu, et kaebaja ei allunud vanglaametniku seaduslikule

korraldusele panna käed ristatult selja taha. Vastustaja lisab, et O.B-l oli võimalus need käskkirjad

kohe ka vaidlustada esitades vaide ja kaebuse, kuid seda kaebaja ei teinud. Vastustaja leiab, et

väidetava kahju tekitanud käskkirjad on teinud pädev isik kaalutlusõiguse piires, otsus on kooskõlas

õigusnormidega, tugineb seaduslikule lausele ning selle tegemisel ei esinenud menetlus- ega

vormivigu.

7. O.B karistati ühe ja sama rikkumise eest mitu korda, sellest oleks kaebaja pidanud aru saama, et

selline teguviis on keelatud ning rohkem rikkumisi mitte toime panema. Õiguskuuleka käitumise

korral ei oleks kaebaja pidanud kartseris viibima. Seejuures oleks kaebaja saanud käed ristatult selja

taha panna nii taskurätikuga kui ka koos kinnastega. Eelnevast tulenevalt leiab vastustaja, et O.B

suhtes antud distsiplinaarkäskkirjad on õiguspärased, mistõttu puudub alus kaebuse rahuldamiseks

ja moraalse kahju hüvitamiseks.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Kohus, hinnanud kõiki poolte esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis ja vastastikuses

seoses, leiab, et kaebus on põhjendamata, tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata.

9. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei täitnud vanglaametniku korraldust hoida käed jalutamise ajal

selja taga ristamisi. Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, kas väidetavalt kahju tekitanud kaks

käskkirja olid õigusvastased või mitte ning kas kaebajal sai sellest tulenevalt kahju tekkida.

Täpsemalt vaidlevad pooled selle üle, kas käskkirjad olid õigusvastased, kuna kaebajal ei olnud

objektiivselt võimalik vanglaametniku korraldust täita ning seega ei oleks saanud talle selle

korralduse täitmata jätmise eest ka distsiplinaarkaristust määrata.

10. Kohus käsitleb kõigepealt küsimust, kas vanglaametnike korraldused käte risti selja taha

viimiseks olid õiguspärased ja kas oli olemas õiguspärane alus distsiplinaarkaristuse määramiseks.

Teiseks käsitleb kohus küsimust, kas kaebajal oli objektiivne põhjus korralduste täitmisest

keeldumiseks. Sellest tulenevalt saab kohus järeldada, kas käskkiri oli õiguspärane ja kas kaebajal sai

sellest tulenevalt kahju tekkida.

11. VangS § 67 punkt 1 sätestab, et kinnipeetav on julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma

vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Tallinna Vangla

kodukorra punkti 7.1 (kinnitatud Tallinna Vangla direktori 05.07.2005 käskkirjaga nr 28, karistuse

määramise hetkel kehtinud redaktsioon) kohaselt liigub kinni peetav isik ja grupp kinni peetavaid

isikuid territooriumil, s.t väljaspool kambrit või sektsiooni ainult koos vanemametnikust saatjaga

või saateülesande järgi, v.a tööülesandeid täitvad kinnipeetavatest abitöölised. Vangla sisejulgeoleku

tagamiseks peavad kinni peetava isiku käed olema ristatult selja taga (v.a kui kantakse isiklikke asju

või töövahendeid). Hetkel kehtiva Tallinna Vangla kodukorra punkt 14.3.2 (kinnitatud Tallinna

Vangla direktori 14.04.2008 käskkirjaga nr 19) sisuliselt kordab vastavasisulist kohustust,

sätestades, et vangla üldise julgeoleku tagamiseks saatmisel peavad kinni peetava isiku käed olema

ristatult selja taga, välja arvatud kui kinni peetav isik kannab isiklikke esemeid või asju ja

töövahendeid, mille suuruse, kaalu või vormi pärast ei saa hoida käsi ristamisi selja taga. Kohus

leiab, et vangistusseadus ja kodukord annavad vanglaametnikele õiguspärase aluse anda kaebajale

või teistele kinnipeetavatele korraldus viia käed risti selja taha.

12. Kaebaja väitis, et vanglasse saabumisel ei tutvustatud talle seadusi, mistõttu kaebaja ei teadnud

enda õigusi ja kohustusi ja ei teadnud, et käed tuleb viia risti selja taha. Kohus leiab, et kaebaja

selline väide on alusetu. Kohtuistungil kinnitas kaebaja, et sai aru, mille eest talle vaidlusalused

distsiplinaarkaristused määrati. Haldusasja materjalide hulgas on Tallinna Halduskohtu 19.02.2007

jõustunud otsus haldusasjas nr 3-05-1069, kus kaebajaks oli samuti O.B ja vastustajaks Tallinna

Vangla. O.B vaidlustas nimetatud haldusasjas kolm käskkirja: 18.08.2005 nr 515-d, 19.08.2005 nr

519-d ja 10.08.2005 nr 475-d. Kõikide nende käskkirjadega karistati kaebuse esitajat selle eest, et ta

ei allunud vanglaametniku korraldusele panna käed seljataha. Ka käesoleva haldusasja raames esitas

kaebuse esitaja algselt taotlused ka Tallinna Vangla direktori 21.10.2005 ja 14.11.2005 käskkirjade

õigusvastasuse tuvastamiseks. Ka nende käskkirjadega karistati kaebuse esitajat selle eest, et ta ei

täitnud vanglaametniku korraldust panna käed seljataha. Seega oli kaebajat enne käesoleva

haldusasja esemeks olevate käskkirjade tegemist (21.11.2005 ja 27.12.2005) korduvalt sama

rikkumise eest karistatud. Kuna kaebaja isegi möönis istungil, et ta sai aru küll, mille eest teda

karistati, siis ei saa siin tõusetuda küsimust sellest, kas kaebaja teadis rikkumiste toimepanemise

hetkel vastavaid VangS ja vangla kodukorra sätteid või mitte. Asjas kogutud tõendid viitavad

üheselt sellele, et rikkumise toimepanemise hetkel kaebaja neid sätteid teadma pidi. Isegi juhul, kui

kaebajale ei selgitatud Tallinna Vanglasse asudes kodukorra sätteid (nagu kaebaja ise väidab), pidi

kaebuse esitaja olema konkreetsete 21.11.2005 ja 27.12.2005 rikkumiste toimepanemise hetkel

nendest sätetest teadlik. Vastustaja selgitas kohtuistungil, et kinnipeetaval on võimalik taotluse

alusel saada ka venekeelseid sisekorraeeskirju ja kodukorda. Seega isegi kui kinnipeetav ei saa

eestikeelsest tekstist aru, on tal võimalik tutvuda vastavate aktidega vene keeles. Vastustaja kinnitas,

et õigusnorme puudutavatele küsimustele on võimalik vastuseid saada ka kontaktisiku vahendusel.

Samuti viitab kaebaja teadlikkusele kodukorra p 7.1 sisust asjaolu, et ta ei kasutanud võimalust anda

distsiplinaarmenetluses kirjalikke seletusi. Juhul, kui kaebaja tõepoolest ei oleks teadnud oma

kohustust asetada käes seljale, oleks olnud igati loogiline, kui kaebaja oleks selgitanud seda kirjalikes

seletustes.

13. Kinnipeetav on kohustatud täitma vangla ametnike korraldusi. Kui kinnipeetav nendega ei

nõustu, on tal võimalik selliseid korraldusi või toiminguid vaidlustada, kuid tal ei ole õigust jätta

korraldus täitmata. Kui kinnipeetav talle antud korraldusega ei nõustu, on tal võimalik selliseid

korraldusi vaidlustada, kuid tal ei ole õigust jätta korraldus täitmata. Vangla on range režiimi ja

distsipliiniga asutus, kus oleks mõeldamatu ning lubamatu olukord, kus vangid hakkaksid

vanglaametnikega iga korralduse üle vaidlema ja neid mitte täitma. Režiimi mõttes on vangla täiesti

võrreldav sõjaväelise asutusega. Asjaolu, et üks või teine korraldus vangile ei meeldi, ei ole aluseks

ei selle täitmata jätmiseks ega ka korralduse õigusvastasuse tuvastamiseks kohtu poolt. Kohus

tuvastab õigusvastasuse vaid ebaseaduslike korralduste puhul. Vaid ilmselgelt inimväärikust

alandava või süüteo toimepanemisele suunatud korralduse võib kinnipeetav jätta täitmata. Vangla

on karistusasutus ja vangistuse eesmärk ongi isiku õiguste piiramine, et suunata kinnipeetavat sel

moel enda toime pandud tegude osas kahetsuse tundmisele ja oma käitumise parandamisele.

Tulenevalt vangla eripärast ja eesmärkidest võib vangla režiimis olla nii mõndagi, mis erineb

vabaduses viibimisest ja mis seetõttu vangidele ei meeldi. Kahtlemata on kinnipeetavate

põhiõigused, eelkõige enesemääratlusõigus, oluliselt piiratumad võrreldes sellega, millised need

oleksid vabaduses viibides. Vanglas ei tohi alandada kinnipeetavate inimväärikust, kuid kohus leiab,

et käte selja taga hoidmise nõue ei tee seda ja see on ka julgeolekukaalutlustega objektiivselt

põhjendatud: sel moel oleks vangil veidi raskem alustada rünnakut ja nii on ka lihtsam jälgida, kas

vang hoiab midagi käes.

14. Kaebaja selgitas kohtuistungil, et ühel vaidlusalusel korral olid tal käes sõrmkindad ja teisel

korral taskurätt. Kaebajal ei olnud enda selgituste kohaselt neid kuhugi panna ning ta ei saanud

seetõttu korraldusi täita. Kohus leiab, et lisaks eelmises punktis toodud põhjendustele ei ole sellised

asjad käsitletavad ka objektiivsete takistustena korralduste täitmata jätmiseks või nende täitmisest

keeldumiseks. Vangistusseaduse ja kodukorra sätete mõtteks ei ole olnud see, et käsi ei pea viima

selja taha ka juhul, kui käes on väikesed esemed või asjad, mis käte selja taha viimist ei takista.

Eelkõige on käte selja taha viimine objektiivselt takistatud juhul, kui kinnipeetaval on käes suur või

raske pakk. Sellisele eesmärgile viitab ka muudetud sõnastus uues kinnitatud kodukorras (vt otsuse

p 11). Kaebaja tähelepanu juhiti korduvalt vajadusele viia käed selja taha, kuid kaebaja ei täitnud

sellest hoolimata vastavat korraldust. Kohus märgib, et kui kaebaja oleks korralduse täitnud peale

sellele tähelepanu juhtimist, ei oleks kaebajat ilmselt karistatud, hoolimata sellest, et kaebaja ise

jättis algselt kodukorra reeglitele allumata. Kohtu hinnangul viitab ka asjaolu, et kaebaja hoidis käes

taskurätti ja kindaid, kaebaja teadmisele kodukorra punkti 7.1 sisust. Paratamatult jääb mulje, et

kaebaja sooviks oli leida väikeste esemete käes hoidmisega ettekääne käte seljataha panemise

vältimiseks või suisa vangla ametnike provotseerimiseks.

15. Kohus märgib, et kaebajal ei olnud eelnevast tulenevalt objektiivset põhjust vanglaametnike

seaduspäraste korralduste täitmata jätmiseks. Distsiplinaarkaristuse käskkirjades oli märgitud

distsiplinaarsüüteo asjaolud ja karistamise õiguslikud alused. Läbi viidi distsiplinaarmenetlus ja

kaebajale anti võimalus esitada selle raames kirjalikke selgitusi, millest kaebaja keeldus. Arvestades

rikkumiste kordumist ei ole määratud karistus ebaproportsionaalne. Jalutuskäigule mittelubamine ei

ole VangS järgi distsiplinaarkaristuseks ja vaidlustatud käskkirjadega seda kaebaja suhtes ka

kohaldatud ei ole. Seega olid distsiplinaarkaristused määratud õiguspäraselt. RVastS § 7 lõike 1

kohaselt võib isik nõuda talle tekitatud kahju kui tema õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikutud. Seega on kahju hüvitamise eelduseks eelkõige

haldusorgani haldusakti või toimingu õigusvastasus. Käesoleval juhul kohus tuvastas, et nii vangla

ametnike korraldused kui ka käskkirjad olid õiguspärased, mistõttu ei ole täidetud kahju hüvitamise

eeldused. Kohus leiab, et O.B kaebus kahju hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata.

16. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei

ole taotlenud menetluskulude kaebaja kanda jätmist, seega tuleb menetlusosaliste menetluskulud

jätta nende endi kanda.

Kadriann Ikkonen

kohtunik