2-08-75494/14 · Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja

2-08-75494

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis kohtunik Kaija Kaijanen Otsuse tegemise aeg ja koht 18. mai 2009. a, Tallinn Tsiviilasja number 2-08-75494 Tsiviilasi S B(B) hagi T B (B) vastu vara tunnistamiseks ühisvaraks Tsiviilasja hind

1 000 000 krooni Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja S B (isikukood xxx; elukoht xxx) Hageja lepinguline esindaja advokaat Heidi Rajamäe (Advokaadibüroo Leppik & Partnerid; Veetorni 4, 10119 Tallinn) Kostja T B (isikukood xxx, elukoht xxx) Kostja lepinguline esindaja advokaat Alo Pormeister (Advokaadibüroo Seppik & Sirel; Tartu mnt 43, 10128 Tallinn)

Kohtuistungi toimumise aeg 27. aprill 2009. a. Kohtuistungil osalenud isikud - hageja S B - hageja lepinguline esindaja advokaat Heidi Rajamäe - Kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Alo Pormeister RESOLUTSIOON 1. Jätta hagi täielikult rahuldamata. 2. Tühistada käesoleva kohtuotsuse jõustumisel Harju Maakohtu 13. novembri 2008. a. määrusega tsiviilasjas nr 2-08-75494 S B kasuks Harju Maakohtu kinnistusosakonna Harju jaoskonna registriossa nr xxx T B (isikukood xxx) kinnistule kantud vastuväide.

Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud hageja kanda. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus koos kulude nimekirja kulusid tõendavate dokumentidega on õigus esitada kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Edasikaebamise kord Pooltel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30

2 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 18. mail 2009. a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

1. 13.11.2008. a. esitas S B Harju Maakohtule T B vastu hagiavalduse, milles palus tunnistada kinnistu asukohaga Xxx, Keilas, täielikult poolte ühisvaraks või juhul kui kohus nimetatud nõuet ei rahulda, tunnistada nimetatud kinnistu poolte ühisvaraks osaliselt, kohtu määratud ulatuses. Hagiavalduse kohaselt on kostja kinnistu asukohaga Xxx Keilas omanik. xxx. a sõlmisid pooled abielu ning 17.11.1998. a notariaalselt tõestatud abikaasadevahelise kokkuleppe Xxx Keilas asuva elamu kohta, konstanteerides nimetatud lepingus, et hoone on nende ühisomandis (registreeritud S B nimele). Nimetatud lepingu punktis 3 leppisid pooled selgesõnaliselt kokku, et hoone jääb endiselt abikaasade ühisvarana nende ühisomandisse, punktis 4 avaldasid pooled, et soovivad hoone registreerimist T B nimele ning nimetatud kanne hooneregistris ka tehti. Hageja on seisukohal, et kuivõrd nimetatud lepinguga määrasid pooled kindlaks, et Xxx Keilas asuva hoone näol on tegemist poolte ühisvaraga, tuleb leping hinnata abieluvaralepinguks. 2002. a märtsis lahutasid pooled abielu. xxx. a. sõlmisid Eesti Vabariik ja T B ostu-müügilepingu, millega T B ostis Eesti Vabariigilt Xxx Keilas asuva maatüki ning 20.11.2003. a avati maatüki kinnistamiseks Harju Maakohtu kinnistusosakonnas Harju jaoskonnas registriosa nr xxx, kinnistu omanikuna kanti sisse kostja. Perekonnaseaduse (PkS) § 12 lg 2 kohaselt abieluvaralepingu lõppemisel abikaasa surma korral või abielu lahutamisel lõppevad abieluvaralepingust tulenevad nõuded õigused ja kohustused. Abikaasade ühisja lahusvara määratakse kindlaks ning ühisvara jagatakse vastavalt abieluvaralepingule. Vastavalt poolte vahel sõlmitud abieluvaralepingule oli poolte ühisvaraks hoone kui vallasasi asukohaga Xxx Keilas. Kostja omandas maatüki asukohaga Xxx Keilas xxx. a, seega pärast abielu lõppemist, mistõttu on see tema lahusvara. Kinnistul asuv hoone oli poolte ühisvaraks, kuid kuna hoone muutus peale maa kinnistamist kinnisasja oluliseks osaks, siis ei saa seda vallasasjana jagada. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-13-07 punktis 19 on Riigikohus asunud seisukohale, et PkS § 14 lg 2 alusel saab abikaasade ühisvaraks tunnistada ka vara, mille üks abikaasa omandas pärast abielusuhete lõppemist liisingulepingu alusel, kui oluline osa liisingumaksetest tasuti ühisvara või teise abikaasa lahusvara arvel. Hageja on seisukohal, et analoogselt on võimalik tunnistada kinnistu abikaasade ühisvaraks, kui kinnistul asuv hoone oli abikaasade ühisomandis ning kinnistu omandati ühisvaraks oleva vara arvelt. Kuivõrd hoone vallasasjana oli enne maatüki kandmist kinnistusraamatusse poolte ühisomandis, tuleb hinnata, et kostja lahusvaraks oleva kinnistu väärtus on suurenenud poolte ühisvara arvel. Riigikohus asus lahendi nr 3-2-1-126-04 punktis 19 seisukohale, et abielu kestel omandatud erastamisväärtpaberid tuleb lugeda PkS § 14 lg 1 alusel poolte ühisvaraks. Kostja tasus kinnistu esemeks oleva maatüki eest poolte ühisvaraks olnud erastamisväärtpaberitega ning seega on kostjale kuuluva kinnistu kui kostja lahusvara väärtus suurenenud ka poolte ühisvaraks olnud erastamisväärtpaberite arvel. Eeltoodu alusel leiab hageja, et kostja lahusvaraks oleva kinnistu väärtus on poolte ühisvara esemeks olnud vara (hoone ja erastamisväärtpaberid) arvel oluliselt suurenenud, mistõttu palub hageja kinnistu tunnistada ühisvaraks täies ulatuses. Juhul, kui kohus ei rahulda hagi nõuet tunnistada kinnistu poolte ühisvaraks täies ulatuses, palub hageja PkS § 14 lg 2 alusel kinnistu tunnistada poolte ühisvaraks osaliselt kohtu poolt määratud ulatuses.

2. Koos hagiavaldusega esitas hageja kohtule ka taotluse hagi tagamiseks, paludes teha kinnistusraamatusse kinnistu asukohaga Xxx Keila (registriosa nr xxx) registriosa III jakku vastuväide S Bkasuks ebaõige kande muutmise nõude tagamiseks. 13.11.2008. a määrusega rahuldas kohus hageja hagi tagamise taotluse ning määras kanda T Ble (isikukood xxx) kuuluvale Harju Maakohtu kinnistusosakonna Harju jaoskonna registriossa nr xxx kantud kinnistule vastuväide S B(isikukood xxx) kasuks.

3 KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

3. 05.12.2008. a esitas kostja kohtule teatise, milles teatas, et hagi õigeks ei võta ja vaidleb sellele vastu täies ulatuses. 12.12.2008. a esitas kostja lepinguline esindaja kohtule kirjaliku vastuse hagiavaldusele, milles märkis, et kostja hagi õigeks ei võta ega tunnista hagiavalduses tema vastu suunatud nõudeid. Kostja on seisukohal, et hageja nõue ei põhine kehtivatel õigusaktidel ning selle rahuldamine on võimatu, mistõttu tuleb hagi jätta rahuldamata. Hageja on eksinud ühisja lahusvara tekkimise ning vara kohtu poolt ühisvaraks tunnistamise põhimõtete kohaldamise vastu. Ühisvara ei saa tekkida pärast abielu lõppemist, mistõttu ei saa ühelgi juhul tunnistada ühisvaraks kostja lahusvara, mis on omandatud kostja poolt pärast abielu lõppemist (ühisvara ei teki isegi abielu kehtivuse ajal, kui abielusuhted on lõppenud, sest PkS § 15 lg 1 sätestab, et abikaasa lahusvara on ka vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist). Hageja tugineb ka PkS § 14 lg 2, mis sätestab, et kohus võib abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult tunnistada abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Hageja tõlgendab nimetatud sätet ebaõigesti, võtmata muuhulgas arvesse, et kinnistu ei olnud kostja lahusvara abielu kestel, mille väärtust oleks saanud abielu ajal abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurendada, mistõttu on PkS § 14 lg 2 käesolevas asjas kohaldamatu. Hageja viide Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendile nr. 3-2-1-13-07 on samuti asjakohatu. Ehitise kui vallasasja kinnistu oluliseks osaks muutumisega pärast abielu lõppemist ei muutu kinnistu poolte ühisvaraks. Hageja ei viita ühelegi vastupidisele materiaalõiguse normile. Ei oma tähtsust, milliste vahenditega on kinnistu kostja poolt omandatud. Hageja ebaõigest käsitlusest lähtuvalt võiks nt isik, kes annab kinnisasja ostmiseks teisele isikule laenu, nõuda ostetud kinnisasjale omandiõiguse tunnustamist. Hageja väited kostja poolt kinnistu omandamise asjaolude kohta, samuti kinnistu väärtuse kohta, on tõendamata (TsMS § 230 lg 1). Ühelgi juhul ei saa arvestada kinnistu keskmist turuväärtust, sest kinnistut ei ole hageja omandanud. Hagejal puudub mistahes nõudeõigus kinnistu suhtes ja selle väärtusega seoses. Hageja ei saa esitada nõuet kinnistu kohta kinnistusraamatus tehtud omanikukande muutmiseks. Sellist õigusliku aluseta nõuet ei ole kohtule õnneks ka esitatud, kuigi ebaõigesti leiab hageja, et hagi nõue seda endas sisaldab. TsÜS § 50 lg 1 sätestab, et kinnisasi on maapinna piiritletud osa (maatükk). Asja oluline osa on selle koostisosa, mida ei saa asjast eraldada, ilma et asi või sellest eraldatav osa häviks või oluliselt muutuks (TsÜS § 53 lg 1). Asi ja selle olulised osad ei saa olla eri isikute omandis ning asja ja selle olulisi osasid ei saa koormata erinevate asjaõigustega (TsÜS § 53 lg 2). TsÜS § 54 lg 1 kohaselt on kinnisasja olulised osad sellega püsivalt ühendatud asjad, nagu ehitised. Eeltoodust tulenevalt ei saa kinnistu ja selle oluliseks osaks saanud ehitis olla eri isikute omandis. Seega pole vallasjast ehitist, mida poolte vahel ühisvarana jagada, sest ehitis on muutunud kostja lahusvaraks oleva kinnistu oluliseks ning lahutamatuks osaks. Kostja taotles TsMS § 425 lg 1 alusel jätta hagi läbi vaatamata ning juhul, kui kohus hagi läbi vaatamata ei jäta, jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

MENETLUSE KÄIK

4. 16.01.2009. a. esitas hageja vastuse kostja kirjalikule vastusele. Vastuse kohaselt ei ole hagis väidetud, et poolte ühisvara oleks tekkinud pärast abielu lahutamist, vaid on taotletud kostja lahusvara tunnistamist ühisvaraks. Kinnitus, et vara, mis on omandatud pärast abielu saab PkS § 14 lg 2 alusel tunnistada abikaasade ühisvaraks, leidub hageja poolt hagiavalduses viidatud ning tsiteeritud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-13-07, mille kohaselt just pärast abielu soetatud lahusvara on võimalik tunnistada abikaasade ühisvaraks PkS § 14 lg 2 alusel. Kostja räägib oma vastuses sellest, et kinnistu ei muutu poolte ühisvaraks, kuid kuna hageja ei tugine kinnistu muutumisele ühisvaraks, jätab hageja need väited tähelepanuta. Kostja vastusest nähtub ka, et kostja on arvamusel, et hagi nõudega taotletavat on võimalik saavutada vaid asjaõigusseaduses

4 ebaõige kinnistusraamatu kande muutmise ja tsiviilseadustiku üldosa seaduses tahteavalduse kohta sätestatu kohaldamisega. Seisukoht on ebaõige, kuivõrd tegemist on PkS-s sätestatud vara ühisvaraks tunnistamise nõudega ning kinnistusraamatu seaduse § 34¹ lg 7 kohaselt ei ole puudutatud isiku nõusolek nõutav, kui kande tegemist taotletakse jõustunud või viivitamatule täitmisele kuuluva kohtuotsuse või –määruse või kohtutäituri avalduse alusel. Avalikus kohtulahendite registris leidub hulgaliselt kohtulahendeid, mille resolutsiooni sõnastuses on kinnisasi tunnistatud ühisvaraks ning hageja leiab, et sellise resolutsiooniga otsus on täidetav kinnistusosakonna poolt kinnistusraamatusse vastava kande tegemiseks, sarnaselt tehakse kinnistusraamatu registriossa omanikukanne nt vara abikaasa lahusvaraks tunnistamisel, ühisvara jagamisel vara ühe abikaasa omandisse jätmisel jne. Kostja poolt viidatud väide, et hageja soovib jagada ehitist on asjakohatu, kuivõrd sellist väidet hagiavalduses ei leidu. 09.04.2009. a esitas hageja esindaja kohtule seisukoha maa omandamiseks teostatud maksete kohta, mille kohaselt on kostja esitanud kohtule arvamuse, et poolte vahel pole vaidlust selles, et kummagi poole ema poolt tasutud väärtpaberid tuleb lugeda kummagi poole lahusvaraks. Ei vasta tõele, et poolte vahel nimetatud asjas vaidlust ei ole. Hageja ei ole esitanud selleks ühtegi tahteavaldust/arvamust. Maksed on tehtud abielu ajal aastal 2001. a, mistõttu tuleb neid lugeda kostja poolt abielu ajal saadud varalisteks õigusteks, seega ühisvaraks PkS § 14 lg 1 tähenduses. Kostja poolt pole esitatud ühtegi väidet, mis annaks alust teistsuguseks hinnanguks. Riigikohtu lahendis 3-2-1-13-07 punktis 19 toodud seisukoha seaduse tõlgendamisest kohaldamise vastu käesolevas kohtuasjas esitas kostja vastuväite, mille kohaselt olid Riigikohtu lahendi kaasuse puhul liisingumaksed tasutud eelnevalt teatud asja tarbeks, kostja aga tasus kinnistu erastamiseks olnud maksed kõik pärast abieluliste suhete lõppemist. Käesolevaks on selgunud, et maa ostmiseks teostati maksed samuti abieluliste suhete ajal ühisvara arvelt ja tegemist on analoogse kaasusega mainitud Riigikohtu lahendis tooduga. 5. 27.04.2009. a toimunud kohtuistungil jäi hageja nõuete ja seisukohtade juurde, palus hagi esitatud kujul rahuldada, menetluskulu välja mõista kostjalt. Hageja märkis, et kinnistu näol on tegemist kostja lahusvaraga, kuid kohtul on võimalus vara tunnistada ühisvaraks. Tegemist ei ole tuvastushagiga, kuna see eeldab õigussuhte olemasolu, mida käesoleval ajal ei ole. Tegemist on sooritushagiga, hageja taotleb kohtult tunnistamist, et kinnistu näol on tegemist ühisvaraga. Maksed EVP-dega tehti 2001. a detsembris ning need tuleb lugeda ühisvarasse kuuluvateks, kostja pole esitanud vastuväiteid, et selleks ajaks olid poolte abielulised suhted lõppenud. Kostja avaldas kohtuistungil, et jääb oma kirjalike ja suuliste seisukohtade juurde. Hagi on õigusliku aluseta ja kostja palub jätta see rahuldamata. Kinnistu ostu-müügileping sõlmiti üle 1 aasta hiljem kui poolte abielu lahutati, rääkimata abielusuhete lõppemisest. Ühisvara ei saa tekkida pärast abieluliste suhete lõppemist. Kostja ema poolt tasutud EVP-d on lahusvaraks, mitte ühisvaraks, samas ei oma see asjaolu tähtsust asja lahendamisel, sest lähtuvalt hageja ebaõigest positsioonist võiks tunnistada ühisvaraks ükskõik millise vara, kui vara on omandatud ühisvara arvelt. Hageja ei võta arvesse, et kinnistut polnud olemas, viitamine PkS § 14 lg-le 2 on kohatu. Kostja palub jätta hagi rahuldamata, kostja menetluskulud välja mõista hagejalt.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas esitatud tõendeid, leiab, et esitatud hagi võiks kuuluda rahuldamisele perekonnaseaduse (PkS) § 14 lg 2 alusel. Vastavalt osundatud normile võib kohus abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult tunnistada abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Kohus leiab, et PkS § 14 lg 2 sätestatud normi eesmärgiks saab olla PkS § 14 lg-s 1 sätestatud abielulise ühisvara režiimi laienemine ka abielusuhete ajal ühe abikaasa lahusvaraks olnud varale, mille väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud abikaasade panuste tõttu. Seega on hagi rahuldamise eelduseks, et ühele abikaasale abielusuhete ajal kuulunud lahusvara väärus suurenenuks abielu kestel abikaasade töö või rahaliste panuste tõttu. 7. Kohtu poolt on tuvastatud järgmised asjaolud: • xxx. a. sõlmiti poolte abielu. Asjaolu üle vaidlust ei ole.

5 • 10.07.2002. a. poolte abielu lahutati perekonnaseisuasutuses. Asjaolu üle vaidlust ei ole. • Kostja T B on kantud maatüki aadressil Xxx, Keila linnas Harjumaal omanikuna Harju Maakohtu kinnistusosakonna Harju kinnistusjaoskonna registriossa nr xxx 20.11.2003. a. Asjaolu on tõendatud väljatrükiga kinnistusraamatu elektroonilisest registriosast (tl 8). • T B sai maatüki aadressil Xxx, Keila linnas Harjumaal ainuomanikuks Eesti Vabariigi ja T B vahel xxx. a sõlmitud ostu-müügi ning asjaõiguslepingu ja 20.11.2003. a. tehtud kinnisturaamatu kande alusel (tl 12-13). Asjaolu üle vaidlust ei ole. 8. Kõigepealt kontrollib kohus, kas kinnistu, mille ühisvaraks tunnistamist hageja nõuab, oli poolte abielusuhete ajal kostja lahusvaraks. Kohus on käesoleva kohtuotsuse p-is 7 tuvastanud, et poolte abielu lahutati 10.07.2002. a, kostja on aga vaidlusaluse kinnistu omandi ülekandmiseks sõlminud müügija asjaõiguslepingu xxx. a. ning omanikuna kinnistusraamatusse kantud 20.11.2003. a. Seega sai kostja vaidlusaluse kinnistu omanikuks pärast poolte abielu lahutamist s.o. pärast abielu lõppemist, mistõttu on kinnistu näol tegemist kostja lahusvaraga. Iseenesest ei ole selle üle ka pooltel vaidlust. Teiseks on PkS § 14 lg 1 järgi hagi rahuldamise eelduseks, et abikaasa lahusvara väärtus oleks oluliselt suurenenud abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel abielu kestel. Seega pidi abikaasa lahusvara eksisteerima abielu kestel, kuna osundatud normi järgi saab lahusvara ühisvaraks tunnistamiseks arvestada abikaasade poolt vaid abielu kestel vara oluliseks suurendamiseks tehtud panuseid. Poolte vahel ei ole vaidlust ka selles, et vaidlusalusel kinnistul paikneb ehitis, mis oli abikaasade ühisvaraks. Ühisvaraks olnud ehitise juurde maa erastamisel ja kinnistamisel muutus elamu maatüki oluliseks osaks (TsÜS § 54 lg 1) ja lakkas vallasasjana, s.o. iseseisva õiguskäibe objektina olemast. Kuna elamu juurde eraldatud maa omandati ja kinnistati kostja poolt pärast abielu lõppemist, ei saa see kinnistu olla kostja lahusvaraks, mille väärtust saanuks abikaasad oma panustega suurendada abielu kestel PkS § 14 lg 2 mõttes. 9. Kohus peab täiendavalt vajalikuks märkida, et abielu varaõiguslikud tagajärjed saaksid tekkida ja tuleneda ikkagi eelkõige kehtivast abielust ja abielusuhetest. Kuigi PkS § 15 lg-s 1 toodud abikaasa lahusvara mõiste määratluse järgi on abikaasa lahusvaraks muuhulgas vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist, on kohtu arvates siiski üldjuhul välistatud pärast abielu lõppemist tekkinud ja omandatud vara käsitlemine lahusvarana, mille suhtes saaks tagantjärgi abielulise ühisvararežiimi tekitada. Kohtu hinnangul on PkS § 15 lg-s 1 toodud lahusvara mõiste selliselt määratlemisel sätte mõtteks välistada õigusliku tagajärjena ühisvararežiimi tekkimist ka õigustele ja kohustustele, mis on tekkinud pärast abielusuhete kuid enne abielu lõppemist. Kohtu hinnangul tekiks hageja soovitud viisil, s.o. pärast abielu lõppemist omandatud vara ühisvaraks tunnistamisel ka ebamõistlik olukord, kus endiste abikaasade vahel tekib pärast abielu lahutamist (antud asjaoludel abielu lahutamisest pea 7 aastat hiljem) taas õiguslik seotus ning isikud peaksid ühiselt omandiõigust teostama. Kohus selgitas hagejale tema nõudega seonduvat ja tegi ettepaneku kaaluda esitatud nõude muutmist (tl 44), sest hagejal võivad olla tekkinud kostja vastu mingid hüvitusnõuded. 10. Kohus ei nõustu hagejaga, et antud asjas on võimalik hagi rahuldada analoogia alusel Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21.03.2007. a. kohtuotsuses asjas nr 3-2-1-13-07 väljendatud seisukohaga, vastavalt millele saab PkS § 14 lg 2 alusel abikaasade ühisvaraks tunnistada ka vara, mille üks abikaasa omandas abielusuhete lõppemist liisingulepingu alusel, kui oluline osa liisingumaksetest tasuti ühisvara või teise abikaasa lahusvara arvelt. Kohus leiab, et Riigikohus on antud seisukohta väljendanud konkreetselt liisingulepingu alusel, mitte aga igasuguste omandamisele suunatud lepingute alusel toimunud omandamise suhtes. Liisingulepingu näol on tegemist spetsiifilise eritüübilise kasutuslepinguga, mis on oma olemuselt kestusleping. Samuti oli osundatud kaasuse asjaolude kohaselt ühisvaraks tunnistatud liisinguesemeks olnud asi, mille eest tasuti liisingumakseid, olemas ka abielusuhete ajal. Eeltoodud põhjendustel ei anna hageja esitatud asjaolud alust hagi rahuldamiseks. Kuna kohus on tuvastanud, et kinnistu, mille ühisvaraks tunnistamist hageja nõuab, on kostja poolt omandatud pärast abielu lõppemist, mistõttu abielu kestel kinnistu väärtuse suurenemine hageja

6 panuse (hageja hinnangul hoone ja erastamisväärtpaberite näol) tõttu võimalik ei olnud, ei pea kohus vajalikuks hinnata xxx. a. sõlmitud ostu-müügilepingu täitmise kohta esitatud tõendeid (tl 51). 11. Seoses hagi rahuldamata jätmisega tuleb tühistada ka hagi tagamiseks rakendatud abinõu [millega määrati kanda kinnisturaamatusse hageja kasuks kostja kinnistule vastuväide (TsMS § 386 lg 4)]. 12. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kuivõrd vaidluse all ei olnud abielulise ühisvara jagamine, ei pea kohus võimalik jaotada menetluskulusid TsMS § 164 järgi. Kostja võib nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist asja lahendanud esimese astme kohtult 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimeses astme kohtule, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ja kulusid tõendavad dokumendid.

Kaija Kaijanen Kohtunik