3-06-1038/29 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Kaire Pikamäe ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht

7. mai 2009, Tallinn Haldusasja number 3-06-1038 Haldusasi Milvi Ranna kaebus Laimjala Vallavalitsuse 28.04.2006 otsuse nr 5-2.1.2 tühistamiseks ja Laimjala Vallavalitsuse kohustamiseks uuesti läbivaatama kaebaja taotlus vallavalitsuse 25.06.2002 korralduse nr 82 p 2 ja 3 ning 25.06.2002 väljastatud kasutusloa nr 126 kehtetuks tunnistamiseks.

Menetlusosalised Kaebuse esitaja - Milvi Rand, esindaja vandeadvokaat Kalev Aavik Vastustaja - Laimjala Vallavalitsus, esindaja Mihkel Tuus Kolmas isik - Eino Mäelt Kaasatud asutus - Maa-amet, esindaja Toomas Kutti

Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 07.03.2008 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Milvi Ranna apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine

13. aprill 2009

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Halduskohtu 07.03.2008 kohtuotsus muutmata ja Milvi Ranna apellatsioonkaebus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Käesoleva otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse teatavaks tegemisest, s.o hiljemalt 8. juunil 2009. Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil, võib Riigikohus lahendada kaebuse kirjalikus menetluses (HKMS §

61 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kingissepa Rajooni RSN TK 26. jaanuari 1988 otsusega nr 30 anti Eino Mäelti kasutusse Laimjala vallas individuaalelamu ehitamiseks 0,15 ha suurune õue-aiamaa. Selle kohta koostati

21. detsembril 1992 maa looduses eraldamise akt nr 7, mille järgi on maakasutuse suuruseks

3-06-1038 2(10) 1458 m2. Nimetatud maaüksusele on E. Mäelt püstitanud katusekorrusega suvila, milles on kasulikku pinda 22,4 m2. Ehitise püstitamiseks ehitusluba väljastatud ei ole.

2. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Saare Maakonnakomisjoni

14. veebruari 1994 otsusega nr 2/47 tunnistati Laimjala vallas Xxxxxxxx külas asunud endise Xxxxx xxxx xx x (endine kinnistu nr xxxx) maa, pindalaga 39,89 ha, osas õigustatud subjektideks võrdsetes mõttelistes osades Lia Kurvits ja Olga Aavik. Lia Kurvitsale on maa eest määratud kompensatsioon, Olga Aavik loovutas maa tagastamise nõudeõiguse poeg Mati Aavikule ja tütar Milvi Rannale. Mati Aavik loovutas maa tagastamise nõudeõiguse Milvi Rannale ning Milvi Rand taotles maa tagastamist nõudeõigusest suuremas osas, taotledes ka Lia Kurvitsale kompenseeritud osa tagastamist. Seega on Milvi Rand endise Xxxxx talu maade osas ainsaks maa tagastamise õigustatud subjektiks.

3. Eino Mäelt esitas 26. oktoobril 1994 Laimjala Vallavalitsusele avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks.

4. Laimjala Vallavalitsuse 3. juuli 2000 korraldusega nr 105 anti E. Mäelti poolt püstitatud hoonele kasutusluba. 7. juulil 2000 väljastati hoonele kasutusluba kasutamiseks abihoonena.

Laimjala Vallavalitsuse 25. juuni 2002 korralduse nr 81 punktiga 1 tühistati 3. juuli 2000 korraldus nr 105 ja selle alusel välja antud kasutusluba ning korralduse punktiga 2 otsustati samale hoonele anda kasutusluba kasutamiseks suvilana. Korralduse punktiga 3 otsustati nimetatud hoone seadustada. Samal päeval väljastati E. Mäeltile kasutusluba nr 126.

5. Milvi Rand taotles halduskohtule 04.10.2002 esitatud kaebuses korralduse nr 81 punktide 2 ja

3 ning korralduse alusel väljastatud kasutusloa õigusvastasuse tuvastamist. Põhjendatud huvina taotluse suhtes näitas M. Rand kahjunõude esitamise soovi tulevikus.

6. Pärnu Halduskohtu 31.12.2003 kohtuotsusega haldusasajas nr 3-164/2002 tunnistati õigusvastaseks Laimjala Vallavalitsuse 25.06.2002 korralduse nr 82 p 2 ja 3 ning 25.06.2002 kasutusluba nr 126 (tl 31-34).

7. Milvi Rand esitas 18.01.2004 Laimjala Vallavalitsusele ja Laimjala Vallavolikogule avalduse, milles palus tühistada vallavalitsuse 25.06.2002 korralduse nr 82 p 2 ja 3 (tl 36). 14.12.2005 Laimjala Vallavalitsusele adresseeritud avalduses taotles Milvi Rand vallavalitsuse 25.06.2002 korralduse nr 82 p 2 ja 3 ning 25.06.2002 kasutusloa nr 126 kehtetuks tunnistamist (tl 41-46).

27.02.2006 esitas Milvi Rand kaebuse Maa-ameti direktorile (tl 47).

07.04.2006 esitas Milvi Rand Laimjala Vallvalitsusele taotluse tema 18.01.2004 taotluse suhtes otsuse tegemise nõudes (tl 48-49).

8. Laimjala Vallavalitsus 28.04.2006 vastuses nr 5-2.1.2 kaebajale (tl 50-52) märgiti, et taotlust arutati vallavalitsuse 27. aprilli 2006 istungil ja leiti, et korralduse nr 81 p-de 2 ja 3 ning kasutusloa kehtetuks tunnistamine ei ole põhjendatud. Vallavalitsus põhjendas oma otsust järgmiselt. Ehitis on püstitatud aastatel 1988 - 1989 ilma ehitusloata. Vallavalitsus on ülevaatuse käigus tuvastanud, et tegemist on puitsõrestikuga hoonega, mis on püstitatud maapinda paigutatud terasarmatuuriga paneelidele. Ehitisel on rookatus, elektrivarustus, eraldi ehitisena kuivkäimla, vett saadakse allikast. OÜ Ehitusekspert poolt antud ekspertarvamuse kohaselt on suvila

3-06-1038 3(10) plaatvundamendi kaudu maaga püsivalt ühendatud ehitis ja kasutatav suvilana. Kasutusluba suvilale anti selle ekspertarvamuse ja E. Mäelti avalduse alusel.

E. Mäelti usaldus kasutusloa kehtima jäämise suhtes väärib enam kaitset kui kaebaja huvid. Esimene kasutusluba antid E. Mäeltile juba viis ja pool aastat tagasi ning seda M. Rand ei vaidlustanud. Kaebaja ei taotlenud kohtule esitatud kaebuses korralduse nr 81 ja kasutusloa tühistamist. Selles kohtumenetluses oli vallavalitsus nõus hüvitama kaebajale maa tagastamise õigusest ilma jäämisega seotud kahju, sest E. Mäelt ja M. Rand omavahel ehitise seadustamises kokkuleppele ei jõudnud. E. Mäelt võis eeltoodu tõttu usaldada kasutusloa kehtima jäämist ning võis sellega oma edasises elukorralduses arvestada.

E. Mäelt on 17. jaanuaril 2006 koostatud piiride kulgemise ettepaneku alusel tellinud maamõõdubüroolt 1458 m2 suuruse maatüki mõõdistamise.

Ehitis on püstitatud enne ranna ja kalda kaitse seaduse ning looduskaitseseaduse kehtima hakkamist. Ehitis on väikeste mõõtmetega ning sellel on kohalikust roost katus. Ehitis ei mõju looduses häirivana. E. Mäelt on lubanud hüvitada vallale kahju, mis vald kannab M. Ranna kahjunõude rahuldamise korral. Ka juhul, kui E. Mäelt kahju ei hüvitaks, on E. Mäelti usaldus väärt enam kaitset kui M. Ranna maa tagastamise õiguse kahjustamine.

9. Maa-amet tegi 02.05.2006 Laimjala Vallavalitsusele kohustusliku ettekirjutuse viia vallavalitsuse 25.06.2002 korraldus nr 81 kooskõlla kehtivate õigusaktidega ning viia lõpule Xxxxx xx x talu maa tagastamise menetlus kooskõlas MRS sätetega (tl 53-55). Menetlus lõpetati seoses M. Ranna pöördumisega kohtusse.

10. Milvi Rand esitas 29.05.2006 kohtule kaebuse Laimjala Vallavalitsuse 28.04.2006 otsuse nr 5-2.1.2 tühistamiseks ning vallavalitsuse kohustamiseks

M. Ranna taotluse uueks läbivaatamiseks. Kaebust põhjendati järgmiselt.

Taotluse rahuldamata jätmine on õigusevastane, sest Laimjala Vallavalitsuse 25.06.2002 korralduse p 2 ja 3 ning vallavalitsuse 25.06.2002 kasutusluba on õigusvastased. Maa-amet on 02.05.2006 kohustuslikus ettekirjutuses leidnud, et õigusliku aluseta ja õigusvastaseks tunnistatud kasutusloaga ehitise juurde ei ole võimalik ostueesõigusega maad erastada. Ehitise juurde maa erastamise õiguspärane ootus on üksnes isikutel, kellele kuuluvad ehitised on ehitatud kooskõlas ehitamise ajal kehtinud õigusaktidega. Maa-ameti ettekirjutus on vallavalitsusele täitmiseks kohustuslik ning kaebus kuuluks rahuldamisele ainuüksi Maa-ameti 02.05.2006 ettekirjutuse täimise kohustusest.

Kaebaja huve pole taotluse rahuldamata jätmisel üldse arvestatud. Otsuses ei ole viidatud asjaolule, millest tulenevalt E. Mäelti usaldus oleks õiguslikku kaitset vääriv. Asjaolu, et isikul õnnestus maale teisaldatud ehitis seadustada, ei tekita mingisugust kaitsmist väärivat huvi. Tegemist on ilma vundamendita kergesti teisaldatava ehitisega, mille äraviimine vaidlusaluselt maaüksuselt ei tohiks suuri kulutusi tekitada. Kasutusluba anti menetluses, kuhu kaebajat ei kaasatud. Kaebaja pöördus kasutusloa kehtetuks tunnistamise taotlusega valla poole vahetult peale tuvastusnõude rahuldamist kohtu poolt. Viivitus kasutusloa kehtetuks tunnistamise menetluses on tekkinud üksnes valla süül.

Kasutusloa kehtima jäämine kahjustab avalikku huvi, sest ehitis asub ehituskeeluvööndis.

11. Laimjala Vallavalitsus esitatud kaebust ei tunnistanud, esitades järgmise põhjenduse.

3-06-1038 4(10) Maa-ameti 02.05.2006 ettekirjutus ei vasta seadusele ega käsitle vaidlustatud otsust. Maa-amet on ettekirjutuse p-s 1 ületanud oma pädevust. Ehitisele kasutusloa andmine on ehitusjärelevalve küsimus ning toimus PES sätestatud korras. Maa-ametil on õigus teha ettekirjutus lähtudes maareformi läbiviimisest. Samuti ei tulene ettekirjutusest kohustust kaebaja taotluse rahuldamiseks vaid läbivaatamiseks. MRS § 38 lg-st 2 ei tulene, et adressaat on kohustatud nõustuma Maa-ameti seisukohtadega. Vallavalitsus on tuginenud isiku usaldusele lähtudes HMS § 67 lg 1. HMS § 67 lg-test 2 ja 3 tuleneb, et haldusakti saab kehtetuks tunnistada üksnes siis, kui selleks on ülekaalukas avalik huvi. Vallavalitsus pidas oluliseks ka kaebaja enda käitumist, kes taotles kohtult mitte korralduse tühistamist vaid õigusvastaseks tunnistamist. Kaebaja jääb seoses kolmanda isiku ehitisega nõudeõiguse ulatusest tagastamata väga väikene osa. Ehitis on vundamendi kaudu maapinnaga püsivalt ühendatud. Asjaolust, et ehitis on teisaldatav, ei saa teha veel järeldust, et sellega ei tekitata omanikule kahju. Isiku huvi ehitise püsima jäämiseks ei ole võrdsustatav tema rahaliste kulutustega selle teisaldamisele. Eelkõige on tema huvi suunatud senise elukorralduse jätkumisele. Kasutusloa tühistamisel ja ehitise teisaldamisel kaotaks isik rajatud viljapuuning iluaia, samuti ehitise elektriga varustamiseks tehtud kulutused. Kasutusloa andmise ajal ega ka käesoleval ajal ei keela seadus anda kasutusluba ehituskeeluvööndisse püstitatud ehitisele.

12. Kaasatud Maa-amet asus seisukohale, et isiku maakasutusõigus on tekkinud õiguspäraselt, kuid vaidlusaluse ehitise puhul on tegemist õigusliku aluseta püstitatud ehitisega AÕSRS § 14 lg

1 tähenduses. Asjas kogutud tõendite kohaselt on vaidlusalune ehitis nõuetekohaselt ülevaadatud ja koostatud ka ülemõõtmisprojekt, kuid kasutusloa andmist takistas õigustatud subjekti poolt esitatud maa tagastamise nõue. Seaduses nõutud kokkulepet ehitise omaniku ja õigustatud subjekti vahel sõlmitud ei ole. Õigusliku aluseta püstitatud ehitis ei saa olla aluseks maa mittetagastamisele, seega puudub õigusliku aluseta ehitise omanikul maa ostueesõigusega erastamise õigus. Õigusliku aluseta püstitatud ehitisele kasutusloa andmine pole mitte ehitusjärelevalve küsimus, vaid puhtalt maareformi küsimus, sest paljudel juhtudel sõltub just ehitisele kasutusloa andmisest, kas ehitise juurde on võimalik maad erastada või mitte. Maa-amet lõpetas järelevalve seoses kaebaja algatatud kohtumenetlusega. Haldusasjas nr 3-164/2002 oli kaebaja eesmärgiks talle õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamine. Kuna vaidlusaluste haldusaktide õigusvastasuse tuvastamise eesmärk oli kaebajale tekitatud kahju hüvitamine, pole käesolevas asjas kaebuse rahuldamine põhjendatud. Kui kaebaja ja kolmas isik asjas kokkuleppele ei jõua, esitatakse niikuinii vallavalitsuse vastu kahju hüvitamise nõue, kas siis kaebaja või kolmanda isiku poolt, olenevalt sellest kas vaidlusalused haldusaktid tunnistatakse kehtetuks või mitte. Vallavalitsus on ilmselt väljaselgitanud ja kaalutlenud, kumb kahjunõue oleks kohalikule omavalitsusele vähem koormav.

13. Kolmas isik Eino Mäelt asjas kirjalikku arvamust ei esitanud.

14. Tallinna Halduskohtu 7. märtsi 2008 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohus põhjendas otsust järgmiselt. Arvestades E. Mäelti seaduslikku maakasutust ning alates 2000. aastast kestnud ehitisele kasutusloa andmise menetluse põhjalikkust – ülevaatust ning mõõdistamist ja seaduse nõuetele vastavuse tuvastamist – võis E. Mäeltil tekkida usaldus, et maa erastamise seisukohalt olulised küsimused on lahendatud lõplikult ja ilma mõjuva põhjuseta neid küsimusi ümber vaatama ei hakata.

3-06-1038 5(10) Halduskohtumenetluses on õiguskindluse kaitseks nähtud ette 30-päevane kaebetähtaeg. Kuna maa tagastamise õigustatud subjekt ei esitanud tühistamiskaebust seaduses sätestatud tähtaja jooksul ning eelpool käsitletud haldusaktid jõustusid, võis antud asjaolu toetada Eino Mäeltil tekkinud kindlust haldusaktide kehtima jäämise osas. Kindlust süvendas esitatud tuvastamiskaebus, kus õigustatud subjekt märkis kaebuse esitamise eesmärgiks talle õigusvastaste haldusaktidega tekitatud kahju hüvitamise.

Asjaolusid, millele tuginedes saab väita, et Eino Mäelt pidi olema teadlik enne kohtuvaidlust haldusasjas nr 3-164/2002 vaidlusaluste haldusaktide õigusvastasusest ning asjaolusid, mille alusel saab väita, et Eino Mäelt tegelikult haldusakti kehtima jäämisega ei arvestanud, ei ole asjas tuvastatud.

Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise otsusega tuvastatakse õiguslikult siduvalt vara tagastamisel tähtsust omavad asjaolud, mis puudutavad taotleja isikut ja vara õigusvastast võõrandamist. Õigustatud subjektiks tunnistatud isiku õiguspärase ootuse hindamisel vara tagasi saamise osas tuleb aga arvestada, et õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse alusel ei toimu veel tagastamist ega kompenseerimist, sest võib esineda takistusi vara tagastamise korralduse andmiseks. Asjaolu, et omandireformi õigustatud subjekt ei vaidlustanud tähtaegselt vaidlusaluseid haldusakte ning haldusaktide vaidlustamisel haldusasjas nr 3-164/2002 taotles haldusaktide õigusvastasuse tuvastamist kinnitab kohtu hinnangul asjaolu, et omandireformi õigustatud subjektil ei olnud kaebuse esitamisel haldusasjas nr 3-164/2002 veel ootust vaidlusaluse maa tagastamise osas.

Avaliku huvi olulisuse kaalumisel tuleb arvestada ka seda, et avalikes huvides on muuhulgas tagada, et kord vastuvõetud ja pikka aega kehtinud haldusakt jääks kehtima. Seadusest tulenevat keeldu ehituskeeluvööndisse püstitatud ehitisele kasutusloa andmiseks pole kaebaja näidanud. Ülekaalukat avalikku huvi vaidlusaluse haldusakti kehtetuks tunnistamiseks pole.

Eino Mäelt jääb kasutusloa kehtetuks tunnistamise korral ilma maa erastamise õigusest, tal tuleks loobuda senisest elukorraldusest ja kanda kulutused ehitise teisaldamiseks. E. Mäelt kaotaks rajatud viljapuuning iluaia. Kaebajal on võimalik tagasi saada Xxxxx talu maast 39.89 ha so 398 890 m2, millest vaidlusaluse ehitise juurde jääv maatükk 1458 m2 moodustab 0,3655 %. Seega vaidlusaluse haldusakti kehtima jäämise tagajärjel jääb maa tagastamise õigustatud subjektile tagastamata väga väike osa tagastamisele kuuluvast maast, mis ei saa oluliselt kahjustada kaebaja huve. Lisaks on kaebajal kahjunõue valla vastu.

Laimjala Vallavalitsus on 28.04.2006 vastuses kaebaja haldusakti tühistamise taotlusele kaalunud mõlema poole huve ja avalikku huvi ning põhjendatult tuvastanud, et kolmanda isiku huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi ja kaebaja huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks.

Kuna käesolevas asjas ei ole esitatud taotlust seoses Maa-ameti 02.05.2006 ettekirjutusega nr 4.1-5/2353 ning Maa-ameti esindaja kinnitusel on järelevalve menetlus viidatud ettekirjutuse osas lõpetatud (tl 133), pole vaja anda õiguslikku hinnangut menetlusosaliste väidetele seoses käsitletud ettekirjutusega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONKAEBUSE MENETLUSES

3-06-1038 6(10)

15. Milvi Rand taotleb esitatud apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamist järgmise põhjendusega.

Kohus, hinnates kaalutlusõiguse teostamist kaebaja taotluse lahendamisel, on jätnud kaebaja poolt esitatud argumendid hindamata ning käsitlenud vääralt HMS sätteid.

HMS § 67 lg-st 2 tulenevaid asjaolusid käesolevas asjas ei ole tuvastatud. E. Mäelt ei ole muutnud oma elukorraldust, usaldades kasutusloa kehtima jäämist. Pelgalt isiku pettumus soodsa haldusakti tühistamisest ei too kaasa õiguspärase ootuse põhimõtte rakendamist. Seega on kaalutlusõigust vallavalitsuse poolt rikutud ning kohus oleks pidanud selle tuvastama.

Kasutusloa kehtima jäämine kahjustab avalikku huvi, kuna ehitis asub ehituskeeluvööndis, ca

100 meetrit merepiirist. Kuni 10.05.2004 kehtinud ranna ja kalda kaitse seaduse § 9 lg 3 p 1 oli meresaarte ranna ehituskeeluvööndi laius tavalisest merepiirist 200 meetrit. Sama laia ehituskeeluvööndi kehtestab käesoleval hetkel kehtiva looduskaitseseaduse § 37 lg 1 p 1. Tähendust ei oma see, et ehituskeeluvöönd kehtib üksnes uute hoonete ehitamisele, kasutusloa andmine seadusliku aluseta püstitatud ehitisele hõlmab endas hinnangu andmist ka sellele, kas ehitusloa andmine sellisele ehitusele oleks seaduslik. Eelviidatud normid kujutavad endast ka õiguslikku alust kaebaja argumendile, et kasutusluba poleks tohtinud anda avalikust huvist tulenevalt.

Milvi Rannal on kaitstav huvi, et kasutusluba tunnistataks kehtetuks. Okupatsioonivõimude poolt võõrandati Milvi Ranna vanematele kuulunud maaüksus, okupatsiooni ajal vedas kolmas isik maaüksusele suvila, mistõttu jääks kasutusloa kehtima jäämise puhul püsima okupatsiooniga tekitatud ebaõiglus. AÕSRS § 14 lg 1 kohaselt ei või anda õigusliku aluseta püstitatud ehitisele kasutusluba, kui sellega rikutakse maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi. Tagastatava maa ja mittetagastatava maa suurust ei saa abstraktselt võrrelda, sest tagastamata jääva maa osas on tegemist mere äärde jääva krundiga, mille hind on tunduvalt kõrgem ning mis takistab pääsu mere äärde.

Suvila on kergelt teisaldatav. Võttes omale riski sellega, et vedas ilma seadusliku aluseta hoone vaidlusalusele kinnistule, pidi kolmas isik arvestama võimalusega, et hoone tuleb sealt uuesti minema vedada. Seega pole tegemist raske või ootamatu tagajärjega kolmanda isiku jaoks. E. Mäelt ise ei ole pidanud vajalikuks käesolevas asjas oma seisukohti esitada, seega tuginevad kõik väited temale tekkivate raskete tagajärgede kohta spekulatsioonidele. Valla esindaja ei osanud kohtuistungil öelda, kas puuviljaaed ja elektriühendus on loodud peale vaidlusaluse haldusakti andmist või enne seda. Maa-ameti esindaja ei osanud põhjendada seisukohta, mille järgi oleks ehitise äravedamine kallim kui valla poolt kolmandale isikule makstav hüvitis. Kaebaja tegi kolmandale isikule ettepaneku seada suvila juurde hoonestusõigus 30 aastaks, kuid kolmas isik ei võtnud seda ettepanekut vastu.

E. Mäelti omavolilisele ehitisele anti kasutusluba menetluses, millesse ei kaasatud kaebajat. Kasutusluba on antud teadvalt õigusvastaselt. Varasema menetluse äärmise pealiskaudsuse tõttu peaks usalduse kaitse argumendil olema väiksem kaal.

Kaebaja ei ole kehtetuks tunnistamise taotlusega põhjendamatult viivitanud, esitades selle vahetult peale kasutusloa õigusvastasuse tuvastamist kohtu poolt. 2000. aastal antud kasutusluba ei oma asja menetluses tähtsust, sest see anti abihoonele kuigi tegemist oli suvilaga, seega teadvalt hoone tegelikku kasutusotstarvet eirates. Tegemist oli menetlusega, kuhu kaebajat samuti ei kaasatud. Samuti ei oma tähendust asjaolu, et E. Mäelti maakasutusõigus on tekkinud seaduslikult. Asjaolu, et kaebaja esitas omal ajal kasutusloa osas tuvastusnõude, tulenes sellest,

3-06-1038 7(10) et kaebaja sai kõigist haldusaktidest teada hilinemisega ning haldusaktidel puudusid vaidlustamisviited. Ilma õigusteadmisteta isikuna pöördus kaebaja kohtusse hilinemisega, mistõttu ei saa tuvastusnõude esitamisest teha järeldust, et kaebajal ei ole olnud õiguspärast ootust maa tervikuna tagastamise suhtes.

16. Laimjala Vallavalitsuse vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kohus on kõiki kaebaja väiteid hinnanud, apellatsioonkaebuses on esitatud täiendavaid väiteid, mida kohus ei saanudki hinnata. Seepärast pole kohus menetlusnorme rikkunud. Kaebaja pole pööranud tähelepanu asjaolule, et kaalutlusotsuse kontroll halduskohtu poolt on piiratud.

Vallavalitsus pole tuginenud kolmanda isiku usalduse kaitse osas HMS § 67 lg-le 2, vaid sama paragrahvi lõikele 1. Seega ei käsitlenud vallavalitsus usalduse kaitset mitte määrava asjaoluna vaid teiste asjaolude kõrval. HMS § 67 lg 2 näidatud asjaolud keelavad haldusakti kehtetuks tunnistamise, samas kui lg 1 kohaselt tuleb haldusakti kehtetuks tunnistamisel alati kaaluda isiku usaldust koos avaliku huvi ja kolmanda isiku huviga haldusakti kehtetuks tunnistamise suhtes.

E. Mäeltil oli tekkinud usaldus, et ta saab maad erastada. Kui tal poleks sellist usaldust olnud, oleks ta võinud soetada näiteks uue maatüki suvitamiseks ning mitte jääma ootama maa erastamist. 31. maiks 2006 oli Mäelti maaüksuse katastriüksuse plaan koostatud ning erastamine seiskus kohtu 22. juuni 2006 esialgse õiguskaitse määruse tõttu.

Ehitis ei riku avalikku huvi, sest väga väikeste mõõtmete ning kohalikust roost katuse tõttu ei mõju ta looduses häirivana. Avalik huvi sellise hoone lammutamiseks ei kaalu üles kolmanda isiku usaldust, et ehitis jääb püsima.

E. Mäelti kasutuses olev maatükk asub kahe endise kinnistu maal nii, et Xxxxx talu maast kuuluks talle erastamisele ca 730 m2 maad. Ülejäänud osas asub suvilakrunt tagastamise nõudeta Xxxxxxx xx xx kinnistu maal. Seega jääks kaebajale tagastamata ca 0,18% talu endisest maast. Sellises ulatuses maa tagastamata jätmine ei tähenda kaebaja huvide olulist kahjustamist.

Kuigi vallavalitsuse vastuses kaebajale ei olnud käsitletud E. Mäelti huvide kahjustamisena ilmajäämist puuviljaaiast ning loodud elektriühendusest, olid need asjaolud vallale otsustamisel teada ja arvesse võetud. Halduskohtu poolt selliste asjaolude arvestamine, mis on kaalutlemisel asjakohased, on lubatav. Samuti ei kujuta selliste asjaolude otsuses märkimata jätmine endast kaalutlusviga, arvestades Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-54-03 seisukohti.

Kaebaja tegi ettepaneku hoonestusõiguse seadmiseks, kuid E. Mäelti keeldumine sellest on mõistetav. E. Mäelti ja kaebaja laste suhted on teravad, mistõttu E. Mäelt on ilmselt jätnud ilmumata ka kohtuistungile.

Õige on kaebaja väide, et kasutusloa andmise menetlus oli pealiskaudne, kuid eeltoodu ei tähenda, et vald tegi teadvalt vale otsuse.

Haldusmenetluse uuendamise asjaolusid käesolevas asjas ei esine, seega on kasutusloa kehtetuks tunnistamise taotlus esitatud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 33 lg 1 alusel. Selle sätte kohaselt on kohalikul omavalitsusel alati kohustus menetlus uuendada ja kaaluda haldusakti kehtetuks tunnistamise taotlust sisuliselt. Säte ei eelda eelnevalt haldusakti õigusvastasuse tuvastamist kohtu poolt. Seega pole põhjendatud lähtuda käesoleval juhul tuvastamiskaebuse lahendamise kohta kohtuotsuse tegemise ajahetkest, kui hinnata haldusakti andmisest möödunud ajavahemikku.

3-06-1038 8(10)

17. Maa-ameti vastuses leitakse, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud. Maa-amet peab oluliseks seda, et esialgne kasutusluba hoonele ja seega ehitise seadustamine toimus juba 2000. aastal, seega tekkis kaebajal juba sel ajal õigus maa ostueesõigusega erastamiseks. Käesoleval ajal kehtiv õiguslik regulatsioon ei võimalda enam seadusliku aluseta püstitatud ehitisele kasutusluba anda ega seda seadustada, seepärast tähendab kasutusloa kehtetuks tunnistamine kolmanda isiku maa ostueesõigusega erastamise õigusest ilma jäämist. Kolmanda isiku õiguspärane ootus haldusakti kehtima jäämise suhtes sai tuge sellelt, et kaebaja taotles kohtus kasutusloa õigusvastaseks tunnistamist eesmärgiga esitada kahjunõue valla vastu. Kuna E. Mäelt on seadusliku maakasutusõiguse alusel 18 aastat tagasi püstitanud ehitise ning kasutusloa kehtima jäämine jätab kaebaja ilma vähem kui 0,4% maa tagastamisest kogu tagastamisele kuuluvast maast, on E. Mäelti usaldus enam kaitstav kui kaebaja huvi kasutusloa tühistamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

18. Käesolevas asjas tuleb anda hinnang, kas kohalik omavalitsus on põhjendatult jätnud rahuldamata kaebaja taotluse kolmandale isikule väljastatud suvila kasutusloa kehtetuks tunnistamiseks. Kasutusluba koos selle väljaandmist otsustava korraldusega moodustavad ühe haldusakti (vt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-25-02, p 11), mille kehtetuks tunnistamist on puudutatud isikul õigus KOKS § 33 lg 1 alusel taotleda. Haldusakti kehtetuks tunnistamise taotluse saamisel peab kohalik omavalitsus menetluse uuendama ning otsustama haldusakti kehtivuse üle HMS § 64-70 reeglite kohaselt.

HMS § 64 lg 3 kohaselt peab haldusorgan haldusakti kehtetuks tunnistamist kaaludes arvestama haldusakti andmise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt, kui kehtetuks tunnistamine toimub ühe isiku kasuks ja teise isiku kahjuks, lähtutakse sätetest, mis reguleerivad haldusakti kehtetuks tunnistamist isiku kahjuks.

HMS § 66 lg 1 kohaselt võib õigusvastase haldusakti, arvestades käesoleva seaduse §-s 67 sätestatut, isiku kahjuks kehtetuks tunnistada nii edasiulatuvalt kui ka tagasiulatuvalt, kui seadus ei sätesta teisiti. HMS § 67 lg 1 kohaselt arvestab haldusorgan isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamist otsustades peale sama seaduse § 64 lõikes 3 sätestatu ka isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima, avalikku huvi ja haldusaktiga koormatud isiku huvi, et haldusakt tunnistataks kehtetuks. HMS § 67 lg 2 keelab tunnistada haldusakti kehtetuks isiku kahjuks, kui isik on haldusakti kehtima jäämist usaldades kasutanud ära haldusakti alusel saadud vara, teinud tehingu oma vara käsutamiseks või on muul viisil muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks.

19. Vaidlust ei ole käesolevas asjas selle üle, et tegemist on õigusvastase kasutusloaga. Kasutusloa õigusvastasus tuvastati Pärnu Halduskohtu 31.12.2003 otsusega. Samuti on selge, et kasutusloa kehtetuks tunnistamine on kaebajale soodne ja kolmandale isikule kahjulik. Seega tuleb kasutusloa kehtetuks tunnistamise otsustamisel lähtuda HMS § 64 lg 3 ja 67 näidatud reeglitest.

Laimjala Vallavalitsus on 28.04.2006 otsuses, millega keelduti kasutusluba kehtetuks tunnistamast, leidnud, et E. Mäelt on püstitanud ehitise pea kakskümmend aastat tagasi, ehitis on ekspertarvamuse kohaselt suvilana kasutatav ning hoone kasutamine on ka 07.06.2000 väljastatud kasutusluba arvestades olnud seaduslik juba pikka aega. Varasemat kasutusluba

3-06-1038 9(10) kaebaja ei vaidlustanud ning 2002. aastal väljastatud suvila kasutusloa vaidlustas tuvastamiskaebusega. Seega võis E.Mäelt usaldada kasutusloa kehtima jäämist. Samuti märgiti, et E. Mäelt on 17.01.2006 piiride kulgemise ettepaneku alusel tellinud maatüki mõõdistamise. Kaebaja väidetele, et ehitisele peaks välistama kasutusloa andmise asjaolu, et see asub ehituskeeluvööndis, vastas vallavalitsus, et ehitise püstitamise ajal ei keelanud õigusnormid selle püstitamist antud kohas ning arvestades ehitise mõõtmeid ja kasutatud materjale ei mõju see looduses häirivana.

Kaebaja arvates ei ole need kaalutlused otsuse kehtetuks tunnistamata jätmiseks piisavad. Lisaks on kaebaja arvates kaalutlusõigust rikutud seeläbi, et arvestati E. Mäelti usaldust kasutusloa kehtima jäämise suhtes, kuid tegelikult ei nähtu faktilistest asjaoludest, et E. Mäeltil usaldus haldusakti kehtima jäämise suhtes üldse oli tekkinud.

20. Ringkonnakohus leiab, et vallavalitsus on lähtunud asjakohastest kaalutlustest ning rakendanud kaalutlusõigust kooskõlas seaduse nõuetega. Kuigi ringkonnakohus ei nõustu vallavalitsuse seisukohaga, et kasutusloa kehtivust saab lugeda 07.06.2000 alates, on ka suvila kasutusloa väljastamisest 25.06.2002 möödunud pikk aeg. Abihoone kasutusluba tunnistati 25.06.2002 kehtetuks, mitte ei muudetud hoone kasutusotstarvet abihoonest suvilaks, seepärast ei oma varasem kasutusluba tähtsust, kui me hindame ehitise seadustamisest möödunud aega E. Mäeltil õiguspärase ootuse tekkimise seisukohast. Vallavalitsus kasutas 25.06.2002 korralduses kasutusloa kehtetuks tunnistamiseks terminit tühistama. Kui akt tühistatakse, on ta kehtetu algusest peale. Korraldusest ei nähtu ka muid asjaolusid, mis annaksid aluse arvata, et kasutusluba sooviti kehtetuks tunnistada edasiulatuvalt, seega on E. Mäelti hoone esmakordselt seadustatud 25.06.2002.

Õige on vallavalitsuse seisukoht, et E. Mäelti õiguspärast ootust kasutusloa kehtima jäämise suhtes tekitas kindlasti ka kaebaja poolt 2002. aasta lõpus kohtusse esitatud tuvastuskaebus, milles põhjendatud huvina näidati kahjunõude esitamise soov. Kuna puuduvad andmed, et vallavalitsus oleks E. Mäelti informeerinud kaebaja taotlusest kasutusloa kehtetuks tunnistamiseks enne aprilli 2006, oli kasutusloa kehtivus ca nelja aasta jooksul tekitanud kaebajas õiguspärase ootuse, et seda akti enam ei tühistata. Eeltoodut kinnitab ka maaüksuse mõõdistamise tellimine piiride kulgemise ettepaneku alusel.

Kaebaja poolt esile toodud asjaolu, et suvila asub ehituskeeluvööndis, on vallavalitsus kaalunud. Kuna kasutusloa väljastamine õigusliku aluseta püstitatud ehitisele on kaalutlusotsus, mille tegemisel tuleb hinnata ka küsimust, kas esineb arvestatav avalik huvi ehitise lammutamise suhtes, on vallavalitsuse poolt käesolevas asjas vaidlustatud otsuses esitatud kaalutlused asjakohased. Kui ehitis on püstitatud perioodil, mil seadus ei keelanud ehitamist antud piirkonda ja ehitise kahjulik mõju keskkonnale on väike, väärib ehitise omaniku huvi ehitise säilimise vastu rohkem kaitset kui avalik huvi ehitise lammutamiseks. Vaidlustatud korralduse väljaandmise ajal kehtinud planeerimisja ehitusseaduse § 70 lg 3 ei välistanud ehitisele kasutusloa andmist põhjusel, et ehitis asub ehituskeeluvööndis. Kasutusloa võis anda peale ehitise ülemõõtmisprojekti koostamist, ehitise ülevaatamist ja ülevaatamisel leitud puuduste kõrvaldamist. Juhul, kui ehitis oli püstitatud sama seaduse § 43 nõudeid rikkudes (näiteks ohustas keskkonda või ei sobinud ümbrusesse), võis kohalik omavalitsus otsustada ehitise lammutamise.

21. Vallavalitsus on pidanud kasutusloa tühistamise tagajärgi kolmandale isikule raskemaks kui kaebajale. Vallavalitsus rõhutas otsuses, et kolmas isik püstitas suvila juba paarkümmend aastat tagasi ning kohtuistungil selgitati täiendavalt, et kolmanda isiku suvila juurde maa erastamise tõttu jääb kaebajale tagastamata üksnes 730 m2 maad 39,89 ha suurusest maaüksusest. Lisaks

3-06-1038 10(10) selgus ringkonnakohtu istungil uuritud maaüksuse plaanilt, et kolmanda isiku suvila juurde erastamiseks määratud maa osa jääb kaebajale tagastamisele kuuluva maaüksuse piirile (osaliselt asub suvilale määratud maaüksus naaberkinnistul) ega ulatu mereni. Erastatav maaüksus ei takista kaebaja pääsu mereni. Kaebaja selgitustest ei selgunud, et kolmandale isikule erastatav maaüksus mõjutaks negatiivselt tagastamisele kuuluva maaüksuse kasutamist ja käsutamist. Kahtlemata on kasutusloa puhul tegemist materiaalselt õigusvastase haldusaktiga, mis välistab osaliselt kaebajale maa tagastamise, kuid omandireformi eesmärgiks on lisaks tehtud ülekohtu heastamisele ka uue ülekohtu vältimine. Kolmandale isikule oli eraldatud maaüksus hoonestamiseks enne maareformi algust, ka hoone oli püstitatud enne maareformi seaduse kehtima hakkamist, kuid kolmas isik oli seadust rikkudes jätnud taotlemata ehitusloa hoone püstitamiseks. Ilmne on, et ehitusluba oleks talle omal ajal väljastatud, kui ehitise projektdokumentatsioon oleks haldusorganile esitatud. Ei ole võimalik väita, et kolmas isik teadlikult oleks taotlenud õigusvastase kasutusloa väljastamist, sest maakasutusõigus oli tal olemas ning AÕSRS § 14 lg 1 sõnastus – õigusliku aluseta ehitis on maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitis – tekitas tõlgendamisel probleeme ka õigusalaste teadmistega isikutele. Kuna kasutusloa kehtetuks tunnistamine tooks kaasa kolmandale isikule suvituskohast ja seega omandist (ka maa erastamise nõudeõigus on omand) ilmajäämise, kolmanda isiku poolt toime pandud rikkumised ei ole tõsised, kahju kaebajale kasutusloa kehtima jäämisel on väike, tuleb nõustuda vallavalitsusega, et kolmandat isikut tuleks kasutusloa kehtima jäämisel enam kaitsta.

22. Kaebaja on leidnud, et kolmandal isikul puudub kaitstav usaldus kasutusloa kehtima jäämise suhtes. Ringkonnakohus nõustub, et käesolevas asjas ei ole tuvastatud HMS § 67 lg-s 2 loetletud asjaolusid, kuid nagu eelpool viidatud, andis kolmandale isikule õiguspärase ootuse kasutusloa kehtima jäämiseks selle pikk kehtivusaeg ning kasutusloa vaidlustamisel tühistamisnõude esitamata jätmine. Vallavalitsus on põhjendatult kaitsnud kolmanda isiku eeltoodud asjaoludest tekkinud usaldust ja kaaludes ka muid asjaolusid, jätnud kasutusloa kehtima.

Eeltoodust tulenevalt ei anna apellatsioonkaebuse väited alust kohtuotsuse tühistamiseks.

Kohtunikud

Silvia Truman

Kaire Pikamäe Viive Ligi