3-08-2480/30 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. aprill 2009, Tallinn

Haldusasja number

3-08-2480

Haldusasi

OÜ First Media kaebus Maksu- ja Tolliameti 11.11.2008 otsuse

nr 13-1/381 tühistamiseks

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 06. aprillil 2009

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: OÜ First Media;

Esindaja: v. adv Helmut Pikmets;

Vastustaja: Maksu- ja Tolliamet;

Esindaja: Jaanus Jõgi.

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata;

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Saata kohtuotsuse elektrooniline ärakiri kaebuse esitajale ja vastustajale. Kohtuotsuse

kinnitatud paberärakiri on võimalik soovi korral saada Tallinna Halduskohtu kantseleist.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioon-

kaebus

vahetult

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HKMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. Põhja maksu- ja tollikeskuse 28.07.2006 otsusega nr 12-5/573 on kaebuse esitajale määratud

tasumiseks käibemaksu 6 467 400 krooni ja ettevõtte tulumaksu 13 901 569 krooni, kokku

20 368 969 krooni. Kaebaja vaidlustas maksuotsuse, ent kohtumenetluses jõi maksuotsus jõusse.

2. Kaebaja esitas maksuhaldurile 13.08.2008 taotluse maksuvõla ajatamiseks. Maksegraafiku

pikkuseks pakkus kaebuse esitaja kaks aastat ja igakuise makse suuruseks 110 000 – 187 000

krooni. Kaebuse esitaja väidete kohaselt oleks ajatamine vajalik kaebuse esitaja normaalse

majandustegevuse jätkamiseks raadioprogrammide tootmisel. Kaebaja taotles ka intressimäära

alandamist 50% vastavalt maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) § 117. Taotlusele oli lisatud

bilanss ja rahavoogude prognoos. 11.09.2008 kirjaga on maksuhaldur teavitanud kaebajat tagatise

ning täiendavate selgituste ja dokumentide esitamise vajadusest. Maksuhaldur juhtis kaebaja

tähelepanu äriregistrile esitatud 2007 majandusaasta aruande ja maksuhaldurile esitatud bilansi

erinevustele.

3. 05.11.2008 esitas Põhja maksu- ja tollikeskus kaebuse esitajale punktis 1 nimetatud

maksukohustusest tuleneva intressinõude summas 27 860 384 krooni, mille kaebuse esitaja on

halduskohtus samuti vaidlustanud (haldusasi nr 3-08-2447).

4. Maksu- ja Tolliamet keeldus 11.11.2008 otsusega nr 13-1/381 maksuvõla ajatamisest.

Maksuhaldur tõi ajatamisest keeldumise asjaoluna välja 1) äriühing on nõrga maksevõimega ja

tegemist võib olla pikemaajalise maksevõimetusega; 2) maksuhaldur ajatab vaid kogu maksevõlga,

mitte üksnes põhivõlga, vastasel korral puudub selgus kõrvalkohustuste osas.

5. 09.12.2008 esitas OÜ First Media Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 11.11.2008 otsuse nr

13-1/381 tühistamiseks ja taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Lisaks taotleb kaebaja MTA

kohustamist põhimaksuvõla ajatamise taotluse uuesti läbivaatamiseks ja põhivõla sundtäitmise

keelamist kuni uue ajatamise otsuse tegemiseni.

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

6. Vaidluse põhiküsimus taandub kaebuse esitaja hinnangul sellele, kas maksukohustuslasel on

õigus määratleda maksuvõla tasumise ajatamise taotluse ese ja ulatus, taotledes ainult põhivõla

tasumise ajatamist. Vastustaja selgituste kohaselt lähtub maksuhaldur maksuvõla tasumise ajatamise

otsustamisel võla mõiste sisustamisel otseselt seadusest, ning vaidlustatud otsus ei ole ega saagi olla

intressivõla ajatamise osas õigusvastane.

7. Olukorras, kus maksukohustuslane ei ole täitnud MKS § 115 lg-st 1 tulenevat kohustust

arvestada ja tasuda intressi tähtajaliselt tasumata jäetud maksusummalt, arvestab MKS § 115 lg 3

kohaselt intressi maksuhaldur, esitades maksumaksjale intressinõude. Taotluse menetlemise ja

vaidlustatud otsuse tegemise ajal ei olnud maksuintress kaebajale siduvalt kindlaks määratud.

8. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et MKS ei sisalda sätteid, mis piiraksid kaebaja õigust

määratleda maksuvõla tasumise ajatamise taotluse ese ja ulatus. Samuti ei tulene MKS §-st 32

keeldu rahuldada ajatamistaotlus vaid põhivõla osas, kui seda on taotletud. Kaebaja juhib

tähelepanu ka sellele, et taotluse rahuldamine ainult põhivõla tasumise ajatamise osas ei jäta

maksuhaldurit ilma võimalusest esmalt siduvalt kindlaks määrata ja seejärel sisse nõuda intressid.

Seega on vastustaja seisukoht intresside sissenõudmise võimaliku aegumise kohta ebaloogiline.

Vaidlustatud otsuses ei ole seda argumenti esitatud, vaid maksuhaldur on lähtunud loogikast, et

intressi määramine aegub ühe aasta jooksul pärast põhivõla lõpliku tasumist.

9. Maksukohustuslane esitab maksuvõla ajatamiseks maksuhaldurile taotluse koos maksuvõla

tasumise ajakavaga. Seejuures ei ole välistatud, et ajakava näeb ette intressinõudes siduvalt

määratud intressi summa täielikku ja kohest tasumist ja põhivõla ajatamist ka põhjusel, et

intressivõlgnevus ei ole võrreldes põhivõlaga suur. Seejuures ei taotleta intresside tasumise

ajatamist.

10. Maksuhalduri esitatud intressinõue võib olla aegunud, mistõttu ei ole taotlejal mitte mingit huvi

selle ajatamise vastu. Käesoleval juhul esitaski maksuhaldur kaebajale intressinõude, mis kaebaja

arvates on aegunud. Intressinõude peale esitas kaebaja koheselt kaebuse, mida menetletakse

haldusasja nr 3-08-2447 raames.

11. Kaebaja leiab, et peale seadusest tuleneva volituse peab vastustaja lähtuma maksuvõla tasumise

ajatamise taotluse lahendamisel ka kaebaja poolt taotletust. Nimelt on MKS 10. ptk-s

maksuhaldurile antud õigus teostada otsustusdiskretsiooni, kusjuures see, mille üle konkreetselt

otsustatakse, on esitatud taotluses. Otsustades taotluses esitamata küsimuste üle (intresside

tasumise ajatamine) on vastustaja väljunud diskretsioonipiiridest. Kaebaja peab vajalikuks märkida,

et maksuhalduri diskretsioonivolituse tõlgendamisel ei ole õige piirduda vaid MKS § 111 lg 1

sätestatuga, vaid diskretsiooni piiride kindlaksmääramisel tuleb lähtuda MKS 10. ptk regulatsioonist

ja selle alusel antud määrustest. Kaebaja leiab, et käesoleva vaidluse õigeks lahendamiseks tuleb

välja selgitada, missugused volitused on maksuhalduril ajatamistaotluse menetlemisel. Teisisõnu,

kas maksuhalduril on õigus muuta taotluse eset või ulatust. Vastuse sellele küsimusele võib osaliselt

leida MKS § 112 lg 1 teisest lausest, mille kohaselt on maksuhalduril otsuse tegemisel õigus

maksukohustuslase esitatud maksuvõla tasumise ajakava muuta. Rahandusministri 30.04.2002

määrusega nr 60 kehtestatud Riiklike maksude maksuvõla tasumise ajatamise korra § 4 sätestab, et

maksuvõla tasumise ajatamise taotluse rahuldamisel kinnitab maksuhaldur maksuvõla tasumise

ajakava ja intressimäära. Maksuhalduril on õigus maksumaksja esitatud ajakavas ja intressimääras

muudatusi teha ainult enne taotluse rahuldamise otsuse tegemist, välja arvatud MKS §-s 113

sätestatud juhtudel. Kaebaja on seisukohal, et nimetatud sätetega on piiratud maksuhalduri õigust

muuta taotluse ulatust, samas ei ole kuskil sätestatud maksuhalduri õigust omavoliliselt muuta

taotluse eset. Seega ei ole diskretsioonivolitusega nähtud ette käitumisvarianti, mille kohaselt saaks

maksuhaldur ühepoolselt otsustada, et põhivõla tasumise ajatamise asemel ajatab ta põhivõla ja

intresside tasumise.

12. Vastustaja asus seisukohale, et maksuvõla tasumise ajatamise küsimus on seotud ka

otstarbekusega. Nimelt leidis vastustaja, et menetlusökonoomika seisukohalt ei oleks otstarbekas

teha otsustus pelgalt põhivõla ajatamiseks, koostada vastavalt maksegraafik ning asuda siis

paralleelselt põhivõla ajatamisega intressivõlgnevust sundtäitmise korras sisse nõudma. Kõigepealt

märgib kaebaja, et vastustaja on eksinud diskretsiooniõiguse olemuse vastu, lugedes otstarbekuse

kriteeriumi otsustusdiskretsiooni elemendiks. Tõepoolest võib nõustuda sellega, et diskretsiooni

oluliseks elemendiks on otstarbekus. Ei saa vastu vaielda ka sellele, et otstarbekuse kriteerium on

suunatud halduse enda ja laiemas perspektiivis ka riigi kasule. Arvestades kaebaja õigusi ja huve ei

saa aga väita, et maksuhaldurile on antud õigus vabalt valida endale kõige sobivam lahendus- kas

ajatada maksuvõla tasumine või mitte. 09.01.2009 selgitusest tuleneb, et vastustaja arvates ei olnud

põhivõla tasumise ajatamine ilma intresside ajatamiseta põhjendatud. Vastustaja leidis sisuliselt, et

tekkinud olukorras oleks vaja ajatada kogu maksuvõla tasumine. Kaebaja juhib tähelepanu sellele,

et otstarbekuse eiramine kui diskretsiooniõiguse väärkohaldamise juhtum kujutab endast

mitteõiguslikku viga. Viimane tähendab seda, et otstarbekuse eiramine jääb kohtuliku kontrolli alt

välja. Riigikohtu 12.05.2008 lahendis nr 3-3-1-18-08 asus halduskolleegium järgmisele seisukohale:

“Kohus ei saa kontrollida asutuse või ametiisiku hinnanguliste otsustuste sisulist põhjendatust ega otstarbekust,

vaid saab võtta seisukoha üksnes menetluskorra ja kaalumisreeglite järgimise ning motiveerimiskohustuse täitmise

osas.” Sellest ongi tingitud vastustaja seisukoht, et antud juhul oli ebaotstarbekas ajatada ainult

põhivõlga, ja taotluse menetlemisel otsustati nii põhivõla kui ka intressi tasumise ajatamise üle.

Nimelt üritab vastustaja veenda kohut selles, et tehtud otsuse sisulised põhjendused ei ole

kohtuliku kontrolli objektiks. Selline seisukoht on ilmselgelt väär.

13. Kaebaja märgib, et vaidlustatud otsuses ei põhjendanud vastustaja taotluse rahuldamata jätmist

otstarbekuse kriteeriumiga, vaid on piirdunud viitega MKS § 112 lg 4 p-le 6, mille kohaselt on

maksuhalduril õigus jätta maksuvõla tasumise ajatamise taotlus rahuldamata, kui esineb muid

asjaolusid või põhjuseid, mille tõttu maksuhaldur ei pea maksuvõla tasumise ajatamist otstarbekaks.

Kaebaja leiab, et pelgalt viitega nimetatud sättele ei saa maksuhaldur põhjendada taotluse

rahuldamata jätmist, esitades hiljem otstarbekuse argumendi, nagu vastustaja üritab teha käesolevas

vaidluses. Nimelt on terminile “otstarbekus” omistatud MKS § 112 lg 4 p-s 6 mõnevõrra erinev

tähendus kui see tähendus, mida sama termin omab haldusteoorias ja kohtupraktikas. Kuna

maksuvõla tasumise ajatamisel teostab maksuhaldur otsustusdiskretsiooni ja otsustuse ühe või teise

abinõu otstarbekuse kohta teeb maksuhaldur vaid valikudiskretsiooni teostamisel, siis ei saa rääkida

MKS § 112 lg 4 p-s 6 sätestatust kui valikudiskretsiooni elemendiks olevast otstarbekuse

kriteeriumist. Ühest küljest oleks ebaloogiline väita, et MKS § 112 lg 4 p 6 võimaldab

maksuhalduril teostada valikudiskretsiooni maksuvõla tasumise ajatamise otsustamisel tuginedes

otstarbekuse kriteeriumile. Sellisel juhul oleksid sama lõike p-d 1-5 sisutühjad, kuna p 6 alusel oleks

maksuhalduril võimalus alati jätta ajatamistaotlus rahuldamata ja sellise otsuse sisuline põhjendatus

ei oleks kohtuliku kontrolli esemeks. Teisest küljest ei ole võimalik teostada valikudiskretsiooni

enne seda kui ajatamise küsimuses on võetud otsus ajatamise kasuks ehk on teostatud

otsustusdiskretsioon. Seda põhjusel, et enne otsuse vastuvõtmist ajatamise kasuks ei esine kahte

õiguspärast käitumisvarianti, mille suhtes saaks teha otstarbeka valiku. Näiteks kui otsustatakse

intressimäära alandamise üle kui otsustusdiskretsiooni teostamise tulemusel otsustati intressimäära

alandamise kasuks (kas alandada intressimäära nt 30 % või 50 % võrra). Teisisõnu, kuna

valikudiskretsiooni volitust ei tulene MKS § 112 lg 4 mõttest, siis ei saa rääkida MKS § 112 lg 4 p 6

sätestatust kui otstarbekuse kriteeriumist valikudiskretsiooni kontekstis.

14. Kaebaja seisukoht selle kohta, et MKS § 112 lg 4 p-le 6 võib tugineda ajatamistaotluse

rahuldamata jätmise korral vaid juhul, kui selleks on objektiivsed ja kohtu poolt sisuliselt

kontrollitavad asjaolud, toetub muuhulgas ka osutatud normi sõnastusele, mille kohaselt on

maksuhalduril õigus jätta taotlus rahuldamata vaid siis, kui esineb konkreetseid asjaolusid või

põhjusi, mille tõttu ei ole taotluse rahuldamine võimalik. Samal seisukohal on ka maksuhaldur ise.

Maksu- ja Tolliameti kodulehel avaldatud selgituses maksuvõlgade tasumise ajatamise kohta on

MKS § 112 lg 4 p 6 sätestatu kohta antud selgitus, et nimetatud alusel on taotluse rahuldamata

jätmine võimalik näiteks siis, kui majandusaruande ja muude esitatud andmete kohaselt on

maksukohustuslane tegelikult võimeline oma kohustused täitma. Kaebaja leiab, et tegemist on

sättega, mille alusel on võimalik jätta taotlus rahuldamata siis, kui ei ole täidetud objektiivne eeldus

maksuvõla tasumise ajatamiseks: maksukohustuslane ei ole makseraskustes. Selle eelduse esinemine

on kohtuliku kontrolliga hõlmatud, mistõttu on ekslik vastustaja argument, et taotluse rahuldamine

ei

olnud

otstarbekas

selle

mõiste

haldusõiguslikus

tähenduses.

Teisisõnu,

teostades

otsustusdiskretsiooni, ei saanud vastustaja teha otstarbekuse kriteeriumil põhinevat otsust.

15. Diskretsiooni teostamisel lähtutakse mitte haldusorgani enda eesmärkidest, vaid kohaldava

seaduse eesmärgist ja mõttest ehk diskretsiooni eesmärgist. Vastustaja selgituste põhjal tuleb

tõdeda, et vaidlustatud otsuse tegemisel on vastustaja lähtunud vaid enda eesmärkidest asuda

maksuvõla sundtäitmisele võimalikult kiiresti. Samas on kaebaja seisukohal, et MKS 10. ptk

regulatsiooniga taotletud eesmärgid on teistsugused. Kindlasti on üheks selliseks eesmärgiks

võimaldada makseraskustesse sattunud maksukohustuslasel täita seadusest tulenevad kohustused,

mille täitmine üldkorras käib ülejõu. Sellega tagatakse nii maksude laekumine kui ka

maksukohustuslase jätkusuutlikkus. Käesoleval juhul keeldus vastustaja ca 20 000 000 suuruse

maksuvõla (vaidlustatud otsuse kohaselt aga ca 40 000 000 suurune maksuvõlg) tasumise

ajatamisest, mis kindlasti paneb küsimärgi alla kaebaja jätkusuutlikkuse. Taotluse menetluse jooksul

osutas kaebaja korduvalt, et nii suure maksuvõla kohene tasumine ei ole tema majanduslikust

seisust tulenevalt võimalik. Samuti ka vastustaja on leidnud vaidlustatud otsuses, et kaebajal on

makseraskused. Samas on kaebaja piisavalt põhjendanud, et ajatatud maksuvõla kustutamine

tulevikus on tõenäolisem, kui maksuvõla kustutamine kohese sundtäitmise kaudu. Sellele vaatamata

leidis vastustaja, et maksuvõla tasumise ajatamine on ebaotstarbekas ega soodusta püstitatud

eesmärkide saavutamist.

16. Vastustaja asus oma 09.01.2009.a selgituses seisukohale, et maksude laekumine on kaetud

avaliku huviga. Seetõttu ei saa vastustaja arvates lasta tekkida olukorda, kus maksuhaldur võib oma

otsusega teadlikult põhjustada maksuvõla mittelaekumise. Nimelt leiab maksuhaldur, et kui

käesoleval juhul rahuldada maksukohustuslase maksuvõla tasumise ajatamise taotlus pelgalt

põhivõla osas ning sellise maksegraafiku alusel nagu taotleja on seda soovinud, kasvab niigi suur

intressikohustus graafiku kehtivuse ajal veel märkimisväärselt. Samuti väidab vastustaja, et hilisem

võimalus intresside laekumiseks või nende sissenõudmiseks on äärmiselt küsitav (võimalik

aegumine). Seoses sellega märgib kaebaja, et vastustaja järeldused on vastuolulised ja väärad. Ühest

küljest vastustaja leiab, et taotluse rahuldamata jätmine on tingitud avaliku huvi järgimise vajadusest

maksude laekumise vastu, teisest küljest aga asub ta seisukohale, et taotluse rahuldamine oleks

aktsepteeritav vaid siis, kui ajatada nii põhivõla kui intresside tasumine.

17. Kaebaja leiab, et vastustaja on andnud ebaõige hinnangu maksuvõla tasumise ajatamise

eesmärkidele, mistõttu ei teostanud ta diskretsiooniõigust eesmärgipäraselt. Taotluse lahendamisel

oleks vastustaja pidanud arvestama eesmärkide kogumiga. Nendeks eesmärkideks on kõigepealt

maksude laekumise tagamine ja makseraskustesse sattunud taotleja jätkusuutlikkuse tagamine.

Taotluse rahuldamata jätmine ei soodustanud ühegi nimetatud eesmärgi saavutamist. Kaebaja leiab,

et tegemist on tulemusveaga (eesmärkidega arvestamine oleks andnud teise tulemuse otsustamisel),

mille parandamine kohtumenetluses ei ole võimalik. Sel põhjusel tuleb tühistada vaidlustatud otsus

ja otsustada küsimus uuesti.

18. Arusaamatu on vastustaja käsitlus ja kohtus esitatud selgitused intressivõla suurenemisest kui

ajatada üksnes tasumata maks. Vastustaja väidab, et arvestuslikult on intressivõlg suurem, kui

tasuda üksnes põhisummat. See ei ole aga õige. Kui tasuda üksnes maksu osa, siis suureneb

tasumata summas intress väiksemas ulatuses, kui tasuda samal ajal ka intressivõlga, millelt intressi ei

arvestata. Seega on maksumaksjale igal juhul soodsam tasuda esmalt põhivõlg ja alles seejärel

intressid. Kuna seadus ei sätesta selles osas piiranguid, siis on kaebaja poolt taotletav lahendus

lubatav. Samuti juhib kaebaja tähelepanu sellele, et pelgalt intresside tasumise ajatamine (ilma

intressimäära alandamiseta) ei võimalda vältida olukorda, kus intressinõue suureneb maksegraafiku

kehtivuse ajal. Kaebaja märgib, et taotluse rahuldamine intresside tasumise ajatamise osas ei

peataks intresside arvestust põhivõlalt, vaid pikendaks juba arvestatud ja intressinõudega määratud

intresside tasumise tähtaega (MKS 10. ptk võimaldab otsustada mitte intresside arvestamise

ajatamise vaid tasumise ajatamise üle). Vastustaja argumentatsioon selles osas näitab, et taotluse

lahendamisel on lähtutud ebaõigetest kaalutlustest.

19. Vaidlustatud otsus on motiveerimata: vastustaja kohtumenetluses esitatud põhjendused ei ühti

vaidlustatud otsuse põhjendusega. Kaebuses märkis kaebaja, et vaidlustatud otsuse põhjendusest ei

selgu, missugustest kaalutlustest lähtus vastustaja taotluse rahuldamata jätmisel. Vastustaja on

piirdunud valikuliste majandusnäitajate kirjeldamisega, analüüsitud ei ole ei kaebaja taotluse

põhjendatust ega maksuvõla tasumise ajakava. Kaebaja etteheitele, et vaidlustatud otsuse

põhjenduse alusel ei ole jälgitav otsuse motivatsioon, eelkõige taotluse rahuldamise otstarbekuse

küsimuses, märkis vastustaja 09.01.2009 selgituses, et taotluse põhjendatust ja maksegraafikut

otsuses analüüsima ei pea, kui need ei ole aluseks taotluse rahuldamata jätmiseks. Vastustaja väidab,

et käesoleval juhul tekitasidki eelkõige taotleja varaline seisund ning majandusnäitajad taotluse

menetlemisel palju küsitavusi ning kahtlusi, mistõttu maksuhaldur neil oma otsuses ka pikemalt

peatus.

20. Vastustaja seisukoht, et ajatamistaotluse lahendamisel ei ole vaja analüüsida taotluse

põhjendatust ja maksugraafikut, on ekslik ja vastuolus maksuhalduri tegevust reguleerivate

õigusaktidega. Nimelt sätestab rahandusministri 30.04.2002 määrusega nr 60 kehtestatud Riiklike

maksude maksuvõla tasumise ajatamise korra § 2 lg 1, et maksuvõla tasumise ajatamise taotluse

läbivaatamisel kontrollib maksuhaldur taotluse põhjendatust. Vaidlustatud otsusest ja vastustaja

enda selgitustest tuleneb, et vastustaja on taotluse läbivaatamisel eiranud nimetatud kohustust.

21. Vastustaja selgitusest tuleneb, et lõpliku otsuse tegemisel taotluse osas võttis ta arvesse ainult

kaebaja varalist seisundit, tuvastades, et tegemist on eriti nõrga maksevõimega. Sisuliselt on

tegemist ajatamisotsuse eeltingimuse konstateeringuga, mis aga ei saa asendada otsustuse aluseks

olevaid sisulisi kaalutlusi. Vastustaja nimetatud seisukoht oleks õige siis, kui oleks tuvastatud, et

ajatamisotsuse tegemiseks ei esine vajalikku eeldust (maksumaksja on maksejõuline ja omab

maksuvõla tasumiseks piisavalt rahalisi vahendeid). Ainult siis, kui ajatamisotsuse eeltingimuste

analüüsi käigus jõutakse järeldusele, et taotleja ei ole makseraskustes ning maksuvõla kohene

tasumine on võimalik, võib maksuhaldur ajatamisotsuse tegemisel piirduda vaid taotleja

majandusnäitajate analüüsiga, mille alusel ta jõuab järeldusele, et maksuvõla tasumise ajatamiseks ei

ole põhjust. Käesoleval juhul tuvastas vastustaja, et tegemist on makseraskustega, kuid sellega on

vastustaja piirdunudki.

22. Kuigi 09.01.2009 vastuses väitis vastustaja, et on otsuse langetamisel analüüsinud kaebaja

varasemat maksedistsipliini ja kaebaja tegevuse perspektiivi, on selline seisukoht väär. Otsus

eelnimetatud analüüsi ei kajasta. Ka kohtuistungil ei suutnud vastustaja esindaja konkreetselt

viidata, milline otsuse osas peaks viidatud analüüsi kajastama. Vastustaja selgitus, et neid asjaolusid

on käsitletud kogumis, ei saa võtta tõsiselt. Samuti ei saa võtta tõsiselt vastustaja väidet (protokolli

lk. 2), et otsuses sisalduv viide maksuotsusele tähendab kaebaja maksedistsipliini analüüsi.

23. Vastustaja on nõudnud kaebuse esitajalt tagatise esitamist. Väär on maksuhalduri käsitlus, mille

kohaselt peab tagatise väärtus olema 1/3 võrra maksuvõlast suurem. Seadus seda ei sätesta,

mistõttu tuleb eeldada, et tagatis peab vähemalt katma ajatatud võla. MKS § 121 sätestab üheselt, et

tagatise suurus on sõltuvuses nõude suurusest ja võimaliku sundtäitmise kuludest. Tulenevalt

Kohtutäituri seaduse § 2512 lg 3 sätestatust on täituri tasu põhisummalt 491.876 krooni,

intressisummalt 536.076 krooni ja kogu võlgnevuse pealt 626.253 krooni. Seega kogu võla

sissenõudmisel täituri kaudu moodustab tasu pisut üle 10% võlasummast. Notaritasu MKS § 121

kohaselt tagatise suuruse hulka arvestada ei saa. Tähelepanuväärne on see, et MKS § 122 p 2

sätestatud tagatise andmisel peaks kaebaja tasuma maksuhalduri kontole rahasumma, mis on 1/3

võrra suurem kogu võlgnevusest. Tähendust omab veel asjaolu, et maksuhaldur saab ka ise

teostada täitetoiminguid, millega ei kaasne kulu, sh. arestida käendaja arvelduskonto ja pöörata

käendaja kontole sissenõue MKS § 130 lg 6 ja § 131 lg 1 alusel. Tagatise nõudmisel ei ole nende

asjaoludega arvestatud ega põhjendatud, miks nendega ei tule arvestada.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

24. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. MKS § 111 lõike 1 kohaselt

on maksuhalduril õigus makseraskustes maksukohustuslase taotlusel ajatada tema maksuvõla

tasumine. MKS § 112 lg 2 ja lg 4 p 6 kohaselt võib maksuhaldur jätta ajatamise taotluse

rahuldamata, kui esineb asjaolusid või põhjuseid, mille tõttu maksuhaldur ei pea maksuvõla

tasumise ajatamist otstarbekaks.

25. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-75-06 leidnud, et ajatamist tuleb mõista kui maksuhalduri

kaalutlusõigusel põhinevat otsustust, millega rahuldatakse maksukohustuslase taotlus. Selline

otsustus on maksukohustuslase suhtes tehtud soodustav haldusakt. Riigikohus on lahendis nr 3-3-

1-54-03 leidnud, et halduse kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud.

Kohus ei hinda ümber kaalutlusotsuse poliitilist otstarbekust. Ka õiguskirjanduses on leitud, et

kohtuliku kontrolli piiridest jääb kindlasti väljapoole otstarbekuse kriteeriumist kinnipidamise

tuvastamine. Haldusmenetluse seaduse eelnõu nr 456 SE seletuskirjas on märgitud, et otstarbekus

on õigusväline realiteet. Otstarbekus tähendab eelkõige seda, mis on igal üksikjuhtumil kõige

sobivam toimimisviis. Mitteotstarbeka kaalutlusotsustuse tegemine ei saa rikkuda isikute

subjektiivseid õigusi, kuna otstarbekuse kriteerium peab tagama üksnes halduse enda kasu.

Diskretsiooniotsuste piiratud kontrolli ulatust ja otstarbekuse kontrolli keelu põhimõtet on

rõhutanud Riigikohus ka lahendites 3-3-1-9-98, 3-3-1-8-02 ja 3-3-1-42-02.

26. Maksuhaldur on maksuvõla tasumise taotlust rahuldamata jättes hinnanud kaebaja varalist

seisundit, majandusnäitajaid, varasemat maksuseadustest tulenevate kohustuste täitmist, maksuvõla

ajatamise otstarbekust ning tagatise esitamata jätmist. Üksnes tagatise esitamata jätmine on juba

MKS § 114 lg 4 p 4 kohaselt maksuvõla tasumise ajatamise taotluse rahuldamata jätmise aluseks.

Kaebaja pidi maksuvõla tasumise ajatamise taotluse esitamisel maksuhaldurile esitama objektiivsed

ja täielikud andmed oma reaalsest varalisest seisundist ja majandusnäitajatest ning põhjendama

usaldusväärsete tõenditega, et võlgniku varaline seisund ja majandusnäitajad võimaldavad

igakülgselt täita maksuvõla tasumise ajakava. Kaebaja ei ole seda nõuet täitnud.

27. Kuna äriühing taotles vaid põhivõla tasumise ajatamist, siis puudus maksuhalduril selgus

muuhulgas ka kõrvalkohustuste täitmise osas. Ei ole otstarbekas ajatada üksnes põhivõla tasumist,

kuna kõrvalkohustuse (intressisumma suurus 27 919 392 krooni) täitmine võib takistada põhivõla

tasumise ajakava täitmist.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

28. Kohus, hinnanud kõiki poolte esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis, leiab, et kaebus

on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi

kanda. Kohtu põhjendused on järgmised.

29. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et maksuvõla ajatamine on maksuhalduri kaalutlusotsus; et

kaebaja taotles ajatamist vaid põhivõla osas ning ei pakkunud maksuhaldurile tagatist.

30. Käesolevas asjas on vaidlus selle üle, kas vastustaja on vaidlustatud otsuse tegemisel järginud

kaalumisreegleid või on ta teinud kaalumisel selliseid vigu, mis mõjutasid lõpliku otsuse sisu.

Kaebuse esitaja hinnangul on vastustaja ületanud diskretsiooni piire, arvestanud asjakohatute

asjaoludega ja rikkunud põhjendamiskohustust.

31. Maksude tasumise osas näeb MKS ette kokkuvõtlikult järgmise korra: MKS § 6 lõike 2 kohaselt

on maksumaksja kohustatud maksma makse ning täitma teisi talle seoses maksukohustusega

pandud rahalisi ja mitterahalisi kohustusi. MKS § 111 lõike 1 kohaselt on maksuhalduril õigus

makseraskustes maksukohustuslase taotlusel ajatada tema maksuvõla tasumine. MKS § 112 lg 2 ja

lg 4 p 6 kohaselt võib maksuhaldur jätta ajatamise taotluse rahuldamata, kui esineb asjaolusid või

põhjuseid, mille tõttu maksuhaldur ei pea maksuvõla tasumise ajatamist otstarbekaks. Seega on

ajatamise otsustamine kaalutlusotsus.

32. Haldusakti õiguspärasuse nõuded sätestab haldusmenetluse seadus (edaspidi HMS). HMS § 54

lg 1 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel

kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab

vorminõuetele. HMS § 56 lõigete 1 ja 2 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema põhjendatud,

kusjuures põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus.

Põhjendamiskohustust sisaldab ajatamisest keeldumise (või osalise keeldumise) korral ka MKS

§ 112 lõige 1. Vaidlustatud otsus on kaalutlusõiguse alusel välja antud haldusakt. HMS § 56 lõike 3

kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustes märkida kaalutlused, millest

haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Kaalutlusõiguse alusel välja antud haldusaktile esitab

konkreetsemaid nõuded HMS § 4, mille lõike 1 kohaselt on kaalutlusõigus (diskretsioon)

haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste

vahel ja lõike 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse

eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud

huve. Teisisõnu peab kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustest nähtuma nii see,

millistel haldusorgani poolt tuvastatud faktilistel asjaoludel on haldusakt antud, kui see, millisele

õiguslikule alusele see tugineb ning kuidas ja milliseid väärtusi on haldusorgan talle seadusega

võimaldatud erinevate otsustusvõimaluste vahel valimisel kaalunud. Kaalutlusõiguse alusel antud

haldusakti põhjendusest peab selguma, miks on tuvastatud asjaoludel tehtud just selline ja mitte

mõni teistsugune otsustus. Vaidlustatud otsuses on maksuhaldur analüüsinud ülevaatlikult kaebuse

esitaja majanduslikku olukorda ja teinud selles osas järelduse, et kaebuse esitaja näol on tegemist

eriti nõrga maksevõimega äriühinguga, kelle puhul pole välistatud pikem maksejõuetus. Teise

asjaoluna on toodud välja see, et ajatamist taotleti vaid põhivõla ja mitte maksuintressi osas. Juba

enne vaidlustatud otsuse andmist on maksuhaldur viidanud vajadusele esitada tagatis, selle

esitamatajätmist vaidlustatud otsuses käsitletud ei ole. Seega on otsuses märgitud selle andmise

faktilised asjaolud. Otsuses õiguslike asjaolude puudumist kaebuse esitaja vaidlustatud otsusele ette

heitnud ei ole.

33. Halduskohtute praktikas tunnustatakse ka võimalust täiendada ja täpsustada haldusaktide

põhjendusi kohtumenetluse käigus. Sellise praktika eesmärk on välistada haldusakti tühistamine

puudulike põhjenduste tõttu juhul, kui kohtumenetluses selguvad täiendavad põhjendused, millest

haldusorgan ilmselt haldusakti andmisel küll lähtus, ent mis on mingil põhjusel haldusaktis endas

kajastamata jäänud. Lisaks vaidlustatud otsuses esitatud põhjendustele on vastustaja esitanud

otsuse täiendavaid põhjendusi ka kohtumenetluses. Kohus ei leia, et esitatud põhjendused oleksid

maksuotsuses toodutega vastuolus, vastustaja on esitanud otsusega võrreldes täiendavaid

põhjendusi.

34. Mis puutub kaalutlusõiguse alusel välja antud haldusakti kohtulikku kontrolli, siis vastavalt

HKMS § 19 lõikele 6 kui asutus, ametnik või avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitev muu isik on

volitatud tegutsema diskretsiooni (suvaõiguse) alusel, kontrollib kohus ka seda, kas haldusakti

andmisel

või

toimingu

sooritamisel

on

järgitud

diskretsiooni

piire,

eesmärki

ning

proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Kohtulik

kontroll kaalutlusõiguse alusel välja antud haldusakti üle on piiratud: kohus kontrollib, kas

õigusnormid, mille alusel haldusakt välja anti, sisaldasid endas kaalutlusruumi, kas tegemist sai olla

otsustusdiskretsiooniga (kas võtta vastu konkreetne otsus või mitte) või lisaks ka

valikudiskretsiooniga (milline otsus vastu võtta), millised on kaalutavad väärtused ja millist

eesmärki otsus kandma peab. Kohus ei saa asetada ennast haldusorgani rolli ja hakata asjaolusid ise

hindama so otsustama, millised tuvastatud asjaoludest on olulisemad. Kohus hindab haldusakti

väljaandmisel teostatud kaalumist vaid sellest aspektist, kas kaalumine leidis aset, ega ei ületatud

diskretsioonipiire ja kas haldusorgani otsus on loogiliselt ja ratsionaalselt põhjendatud ning ei riku

õiguse üldtunnustatud väärtusi (nt võrdsuse või proportsionaalsuse põhimõtet). Kohus leiab

käesoleval juhul, et diskretsioonipiire ületatud ei ole, haldusorgan on tehtud otsust nõutava

hoolikusega kaalunud ning et need kaalutlused on veenvad, loogilised ja seetõttu ka õiguspärased.

Kohtumenetluses täiendavalt esitatud põhjendused veenavad kohut täiendavalt selles, et

vaidlustatud otsus on õiguspärane. Kaebuse esitajal ei ole õigus selles, kui ta väidab, et vastustaja ei

ole analüüsinud kaebuse esitaja majanduslikku olukorda. Vastav analüüs, ehkki mitte väga põhjalik,

nähtub nii vaidlustatud otsusest kui ka ajatamismenetluse muudest dokumentidest. Kohtul ei ole

käesoleval juhul põhjust arvata, et pisut mahukam analüüs oleks toonud kaasa teistsuguse otsuse,

kuivõrd järeldus olnuks suure tõenäosusega ikkagi sama: häiritud maksevõime (vastupidist ei ole

kaebuse esitaja üritanud tõendada ka kohtumenetluses). Ajatamise või ajatamata jätmise

otstarbekus väljub kohtuliku kontrolli raamest ning kohus sellega seonduvaid väiteid analüüsima ei

hakka.

35. Vastustaja on viidanud ajatamise esemena üheselt MKS §-le 32: maksuvõlg on maksukohuslase

poolt tähtpäevaks tasumata maksusumma. Kohtu hinnangul ei saa olla kahtlust selles, et MKS § 32

reguleerimisalasse kuulub ka maksuintress. Maksuhaldur on viidanud ajatamisest keeldumise

otsuses MKS §-le 112, mis räägib samuti maksuvõla ajatamisest. Maksuhalduri käsitluse kohaselt ei

saa maksuvõlga ajatada osaliselt, vaid ainult tervikuna. Kohtule tundub selline seisukoht loogiline.

Ajatamise otsustamiseks ja maksegraafiku tegemiseks on vaja hinnata, millise aja jooksul

maksukohuslane maksud ära maksta jõuaks. Juhul, kui ajatatakse põhikohustus, kuid peale selle on

maksukohuslasel põhikohustust sootuks ületavas summas kõrvakohustusi (käesoleval juhul

maksuintress summas üle 27 miljoni krooni), mis ei ole samas ajatatud maksegraafikus hõlmatud

36. Kohus ei nõustu kaebuse esitajaga selles, et ajatamisest keeldumise otsus ei ole eesmärgipärane.

Maksuhalduri eesmärk on olnud mitte nõustuda maksukohustuse täitmise edasilükkamisega

olukorras, kus kaebuse esitaja majandusnäitajate pinnalt on tekkinud kahtlus kaebaja majanduslikus

jätkusuutlikkuses. Loogiline on, et sellises olukorras soovib maksuhaldur saada maksuvõla kätte

kohe ja mitte osade kaupa tulevikus. Maksuvõla sissenõudmine on maksuhalduri MKS-st tulenev

kohustus ja riskides maksuvõla sissenõudmise võimatusega tulevikus jätaks maksuhaldur selle

kohustuse täitmata.

37. Vastustaja on 26.09.2008 kirjas nr 13-4/6521-3 palunud kaebajal leida võimalikud lahendused

maksuvõlgade kiireks likvideerimiseks, et kogu maksuvõla tasumise ajatamisperiood ei ületaks

kolme aastat aktsepteeritava tagatise esitamisel. Kaebuse esitajal on õigus selles, et sisuliselt

osutabki 26.09.2008 kirjas väljendatu sellele, et aktsepteeritava tagatise esitamisel ei näinud

vastustaja takistusi maksuvõla tasumise ajatamiseks. Samas ei ole vaidlust selles, et kaebuse esitaja

ei ole tagatist esitanud ja et MKS § 112 lg 4 kohaselt maksuhaldur tagatist nõuda võib. Mis puutub

tagatise suurusse, siis ehkki MKS ei sätesta otsesõnu, et tagatise suurus peaks olema 1/3 ulatuses

maksuvõlga ületav, on kohustust ületava tagatise nõue igati tavapärane ja loogiline ning, nagu

vastustaja viitab, kooskõlas näiteks pankade praktikaga laenutagatiste nõudmisel. Asjaolu, et

kaebuse esitaja väidetel on kõrvalkohustuste kogusummaks vaid 10% maksusummast, ei tee 33%

ulatuses maksukohustust ületava tagatise nõuet iseenesest seadusevastaseks. Maksuhaldur peab

kindlustama ka selle, et tagatis oleks piisav ka juhul, kui selle väärtus paari aasta jooksul näiteks

20% langeb.

38. Maksuhaldur on viidanud kaebaja võimalikult soovile osaleda riigihangetel ja selleks vajalikule

maksuvõla mittekajastamisele maksukohuslaste registris. Kaebuse esitaja on heitnud ette seda, et

neil ei ole tegelikkuses olnud soovi riigihangetes osaleda. Kohus leiab, et potentsiaalse riigihangetel

osalemise soovi arvestamine ajatamise otsustamisel ei saanud kuidagi rikkuda kaebuse esitaja huve,

pigem vastupidi.

39. Kohus märgib lõpetuseks, et kui selgub kaebuse esitajale 05.11.2008 esitatud intressinõude

saatus kohtumenetluses, on kaebuse esitajal võimalik esitada maksuhaldurile uus, põhjendatud

ajatamistaotlus koos tagatisega kogu maksuvõla suhtes.

40. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud ei ole. Seega jäävad poolte menetluskulud nende

endi kanda.

Kadriann Ikkonen

kohtunik