3-09-452/11 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. aprill 2009, Tallinn

Haldusasja number

3-09-452

Haldusasi

R.F.i kaebus Vormsi Vallavalitsuse 21. novembri 2008

korralduse nr 41-k osalise tühistamise ja 13. jaanuari

korralduse nr 3-k tühistamise ning Vormsi Vallavalitsuse

kohustamise nõuetes.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: R.F.

Vastustaja: Vormsi Vallavalitsus

Esindaja: adv. Taimar Ehrlich.

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada R.F.i kaebus.

2. Tühistada Vormsi Vallavalitsuse 21. novembri 2008 korraldus nr 41 K osas,

millega jäeti R.F.ile tagastamata Teomeeste talu nr VII (26) kinnistu

põhjaküljel olev 0,06 ha suurune maatükk.

3. Teha Vormsi Vallavalitsusele ettekirjutus alustada haldusmenetlust R.F.i

õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise taotluse uueks läbivaatamiseks

Teomeeste talu nr VII (26) kinnistu põhjaküljel oleva 0,06 ha suuruse maatüki

osas ühe kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest ning teha asjas uus

otsus mõistliku aja jooksul.

4. Mõista Vormsi Vallavalitsuselt R.F.i kasuks välja menetluskulu 250 (kakssada

viiskümmend) krooni

5. Saata kohtuotsus kaebuse esitajale ning vastustaja esindajale.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus

Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 28; § 31 lg 4).

Menetlusabi taotluse esitamine ei peata apellatsioonkaebuse

esitamise

tähtaega.

Apellatsioonkaebus

võidakse

lahendada

kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist

istungil.

2

ASJAOLUD JA MENETLUSE KULG

1. Õigusvastaselt

võõrandatud

vara

tagastamise

ja

kompenseerimise

Lääne

maakonnakomisjoni 24. mai 1995. aasta otsusega nr 112 tunnistati Vormis vallas Hullo külas

asuva Teomeeste talu VII (26) maa suhtes omandireformi õigustatud subjektiks R.F.. Vormsi

Vallavalitsuse 26. septembri 2005 korraldusega nr 134 K otsustati mitte tagastada R.F.ile

eelnimetatud maad 0,34 ha ulatuses ning alustada selles osas maa kompenseerimise

menetlust. Tallinna Halduskohtu 17. juuni 2008 otsusega haldusasjas 3-08-597 tühistati

eelnimetatud korraldus ning tehti Vormsi Vallavalitsusele ettekirjutus vaadata uuesti läbi R.F.i

taotlus Hullo külas asuva 0,34 ha suuruse maa tagastamiseks ning langetada taotluse suhtes

uus otsus kahe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates.

2. 21. novembri 2008 korraldusega nr 41K otsustas Vormsi Vallavalitsus tagastada R.F.ile

maad 0,18 ha ulatuses ning alustada tagastamata jäetud maa osas kompenseerimise menetlust.

Muuhulgas põhjendatakse korralduses Hullo külas asuva õigusvastaselt võõrandatud maatüki

põhjapoolses osas asuva 0,06 ha suuruse osa mittetagastamist sellega, et kõnealune maatükk

on vajalik Vormsi valla avalike ülesannete täitmiseks ning avalikult kasutatavatele objektidele

(sh. prügimajale ja tuletõrje veevõtukohaks olevale kaevule) juurdepääsu tagamiseks.

Kõnealuse maatüki mittetagastamise õigusliku alusena on korralduses märgitud MRS § 6 lg 1

p 4 ja § 28 lg 1 p 1. Samuti põhjendatakse kõnealuse 0,06 ha suuruse maatüki

mittetagastamist asjaoluga, et juba on käimas ehitustööd seda maatükki läbiva vee- ja

kanalisatsioonitrassi rajamiseks. Korralduses viidatakse ka sellele, et Vormsi valla

üldplaneeringus on selle maa kasutamine ette nähtud esmajärjekorras ühiskasutuseks vajaliku

maana ehk sotsiaalmaana ning seega on maa mittetagastamise õiguslikuks aluseks ka MRS §

28 lg 1 p 4. Korralduse kohaselt on Vormsi vald kavandanud rajada sellele maatükile mitmeid

avalikult kasutatavaid objekte nagu lipuväljak pidulike ürituste läbiviimiseks ja parkimisplats,

mille rajamist ei ole senini võimalik olud alustada just kohtuvaidluste tõttu. Korralduses

leitakse, et maa tuleb jätta tagastamata ning taotleda see sotsiaalmaana munitsipaalomandisse.

13. jaanuari 2009 korraldusega nr 3K jättis Vormis Vallavalitsus rahuldamata R.F.i vaide.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

3. R.F. on Tallinna Halduskohtule esitanud kaebuse, milles taotleb Vormsi Vallavalitsuse 21.

novembri 2008 korralduse nr 41K tühistamist osas, millega jäeti tagastamata 0,06 ha suurune

põhjapoolne osa õigusvastaselt võõrandatud maast ning Vormsi Vallavalistuse kohustamist

selle maatüki osa tagastamise küsimuse uueks läbivaatamiseks.

4. Kaebuse esitaja leiab, et vastustaja põhjendused maa mittetagastamise kohta on otsitud.

Seejuures märgib kaebuse esitaja, et vallavalitsuse väited seoses valla üldplaneeringuga ei ole

asjassepuutuvad, kuivõrd avaldus maa tagastamiseks on esitatud enne üldplaneeringu

kehtestamist. Samuti on kaebuse esitaja seisukohal, et maatüki mittetagastamise põhjuseks ei

saa olla juurdepääs selles nimetatud avalikult kasutatavatele hoonetele, kuivõrd juurdepääs

neile on tagatud muul moel. Veel märgib kaebuse esitaja, et vajadusel saaks rajatavale

veetrassile vajaliku juurdepääsu korraldada lepinguga ning vajalik lipuväljak on olemas vana

vallamaja hoovil ning see on Vormis saare elanike arvu arvestades piisavalt suur, et mahutada

tähtpäevadel kõik huvilised.

3

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Esmalt leiab vastustaja, et õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamismenetlus ei peata ega

välista planeeringute koostamist ning seetõttu tuleb maa tagastamisel juhinduda ka

kehtestatud ning kaebuse esitaja poolt vaidlustamata Vormsi valla üldplaneeringust,

vaatamata sellele, et üldplaneering on kehtestatud pärast maa tagastamise avalduse esitamist.

Vastustaja on seisukohal, et MRS 6 lg 2 punktist 4 ning §-st 28 ei tulene, et tagastamata

võiks jätta üksnes sellise maa, mis on juba munitsipaalomandisse antud. Samuti selgitab

vastustaja, et kaebuse esitajale maa tagastamise otsustamine enne kehtiva valla üldplaneeringu

kehtestamist ei olnud võimalik peamiselt kaebuse esitaja enese tegevusest (asendusmaa

taotlus Ridala vallas, enda elukoha muutumisest Vormis Vallavalitsuse mitteteavitamine)

tulenevalt.

6. Teiseks on vastustaja seisukohal, et kaebuse esitaja on jätnud paljud õigusvastaselt

võõrandatud maa osalise mittetagastamise põhjused tähelepanuta ning avaldanud ebaõigeid

ja põhjendamatuid seisukohti. Vastustaja vaidleb vastu kaebuse esitaja väitele tagastamata

jäetud maal asuva prügimaja nihutamisest enne korralduse andmist. Samuti rõhutab

vastustaja, et maa osaline mittetagastamine on tingitud Hullo külakeskuse maastikust, mida

peaks kasutama avalike objektide rajamiseks ning neile juurdepääsu tagamiseks, mis ei oleks

aga kaebuse esitaja poolt mainitud külalistemaja rajamise ideega kooskõlas.

7. Vastustaja hinnangul on kaebuse esitaja jätnud tähelepanuta ka selle, et vaidlusalune maa

on vajalik ka juurdepääsuks kaebuses nimetamata avalikele objektidele ning liiatigi on vajalik

sealtkaudu rajada uus Antsuküla teed ja Hullo teed ühendav tagasipööre, mis kaebuse

esitajale maa osalise tagastamise tõttu kaob. Vastustaja rõhutab ka uue lipuväljaku rajamise

vajadust, sõltumata sellest, kui palju inimesi vana vallamaja põhjapoolses osas asunud

lipuväljakule vanasti mahtus.

8. Vastustaja selgitab täiendavalt, et vaidlustatud korraldusega on vallavalitsus otsustanud osa

maast tagastada, tehes seejuures ümberkorraldusi liikluse lahendustes viisil, millega seoses

osutub võimalikuks tagastada maa, mille tagastamine muidu tulenevalt rakenduvatest

piirangutest ja maakorraldusnõuetest ei oleks võimalik olnud. Vastustaja hinnangul tuleb seda

head tahet vaidluse lahendamisel arvestada ning et vaidlustatud korralduse andmisel on leitud

vajalik tasakaal kaebuse esitaja ning avalike huvide vahel.

KOHTU PÕHJENDUSED

9. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leiab, et R.F.i

kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada, Vormsi Vallavalitsuse otsus Teomeeste talu nr

VII (26) kinnistu põhjaküljel asuva 0,06 ha suuruse maatüki mittetagastamise kohta

vaidlustatud korralduses esitatud põhjendustel on õigusvastane.

10. Maareformi seaduse (MRS) § 6 lg 2 punktis 4 tulenevalt on maa munitsipaalomandisse

andmine MRS § 28 lg 1 p 4 alusel maa tagastamist välistavaks asjaoluks. Vabariigi Valitsuse 2.

juuni 2006 määruse nr 133 „Maa munitsipaalomandisse andmise kord“ kohaselt otsustab teatud

maatüki munitsipaalomandisse andmise kas maavanem või Vabariigi Valitsus kohaliku

omavalitsuse volikogu otsuse alusel koostatud taotlusest lähtudes. Seega ei otsusta maatüki

munitsipaalomandisse andmist mitte kohalik omavalitsus ise, vaid riik. Samas on maa tagastamise

küsimuse otsustamine kohaliku omavalitsuse pädevuses. Eelnevast tulenevalt tuleb maa

munitsipaalomandisse andmise küsimus lahendada enne maa tagastamise üle otsustamist. Samale

4

seisukohale on haldusasjas nr 3-3-1-44-05 tehtud lahendis asunud ka Riigikohus. See tähendab, et

kohalik omavalitsus ei saa otsustada õigusvastaselt võõrandatud maa mittetagastamist MRS § 6 lg

2 p 4 alusel olukorras, kus maa munitsipaalomandisse andmise küsimus ei ole lahendatud. Maa

osas, mida kohalik omavalitsus soovib saada munitsipaalomandisse ning mida samas taotleb

tagasi omandireformi õigustatud subjektiks olev isik, tuleb maa tagastamise menetlus niisiis maa

munitsipaalomandisse

andmise

küsimuse

otsustamiseni

peatada.

Seejuures

maa

munitsipaalomandisse andmisest keeldumise korral peab kohalik omavalitsus maa tagastamise

menetlust jätkama ega saa maa mittetagastamisel tugineda oma soovile sama maad

munitsipaalomandisse saada. Käesoleval juhul on kaebuse esitajale maa mittetagastamine aga

seda enam alusetu, et teadaolevalt ei ole vaidlusaluse maa munitsipaalomandisse andmise

menetlust isegi mitte alustatud ega maa munitsipaalomandisse andmise taotlust esitatud.

Siinkohal tuleb tähele panna, et olukorras, kus kohalik omavalitsus võiks keelduda maa

tagastamisest pelgalt viidates soovile sama maad munitsipaalomandisse saada, puuduks igasugune

garantii, et kohalik omavalitsus ka tegelikult seda maad munitsipaalomandisse taotleb või et ta

tegelikult asub edaspidi maad kasutama maa tagastamisest keeldumise kohta tehtud otsuses

näidatud viisil. Eeltoodud põhjusel ei saa nõustuda vastustaja seisukohaga, et maa

mittetagastamine ei eelda, et otsus maa munitsipaalomandisse andmise kohta on juba tehtud.

Sellise otsuse olemasolu maa tagastamisest MRS § 6 lg 2 p 4 alusel tehtav otsus just eeldabki.

Üksnes sel põhjusel tuleb Vormsi Vallavalitsuse korraldus selle vaidlustatud osas tühistada.

11. Kohus märgib siinkohal, et kuigi ei MRS-is ega selle alusel kehtestatud maa

munitsipaalomandisse andmise korras ei sätestata mingisuguseid tähtaegu, mille jooksul peaks

kohalik omavalitsus maa munitsipaalomandisse andmise taotluse esitama või kui pika aja jooksul

võiks omandireformi objektiks oleva maa munitsipaalomandisse saamise soovile viidates maa

tagastamise küsimuse otsustamisega viivitada, on kohalikul omavalitsusel siiski kohustus

lahendada maa tagastamise küsimus mõistliku aja jooksul. Haldusasjas 3-3-1-81-05 on Riigikohus

asunud seisukohale, et omandireformi õigustatud subjektil on omandireformi raames

subjektiivne õigus asja otsustamisele mõistliku aja jooksul. See tähendab muuhulgas seda, et

haldusorganitest tingitud maa tagastamise otsustamist takistavate asjaolude esinemisel on

omandireformi õigustatud subjektil subjektiivne õigus sellele, et vastavad takistused mõistliku aja

jooksul kõrvaldataks. Teisisõnu ei saa valla- või linnavalitsus maa tagastamise otsustamise

venimist maa munitsipaalomandisse saamise sooviga õigustada, kui maa munitsipaalomandisse

andmise otsustamine on põhjendamatult veninud valla- või linnavalitsuse enda tegevuse tõttu.

Olukorda, kus kohalik omavalitsus ei ole enam kui kümne aasta jooksul vaidlusaluse maa

omandireformi objektiks tunnistamisest teinud midagi selleks, et maa munitsipaalomandisse

saada, ei saa käsitada muul moel kui kohaliku omavalitsuse tegevusetusena.

12. Siinkohal tuleb arvestada ka maareformi eesmärgiga, milleks on MRS § 2 kohaselt riiklikul

maaomandil rajanevate suhete ümberkorraldamine peamiselt maa eraomandil põhinevateks

suheteks, lähtudes endiste omanike õiguste järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega

kaitstud huvidest, ning eelduste loomine maa efektiivsemaks kasutamiseks. Juba eelviidatud

kohtuotsuses leidis Riigikohus, et seega on maareformi eesmärk eeskätt õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamine, millest maa munitsipaalomandisse jätmine moodustab erandi.

Kohus leiab seejuures, et eeltoodu tõttu peab kohalik omavalitsus teatud maatüki

munitsipaalomandisse saamise soovi korral tegema endast kõik oleneva, et vastav küsimus saaks

võimalikult kiiresti otsustatud ning omavalitsus saaks mõistliku aja jooksul täita oma kohustuse

omandireformi õigustatud subjekti ees ning otsustada munitsipaalomandisse andmise küsimuse

lahendist sõltuvalt maa tagastamise küsimuse. Kui kohalik omavalitsus seda mõistliku aja jooksul

teinud ei ole, ei saa ta maa tagastamise küsimuse otsustamisega viivitada selle maa

munitsipaalomandisse andmise soovile tuginedes. Siinkohal ei saa märkimata jätta ka seda, et

maareformi käigus maa munitsipaalomandisse andmine ei ole kohaliku omavalitsuse ülesannete

5

täitmiseks vajaliku maatüki omandamise ainus viis. Juhul, kui kohalik omavalitsus ei ole mõistliku

aja jooksul maad munitsipaalomandisse taotlenud ning muud alust maa mittetagastamiseks ei

esine, tuleb maa omandireformi õigustatud subjektile tagastada ning kui hiljem ilmneb, et sama

maad on siiski kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmiseks vaja, on võimalik maa omandada või

selle kasutamise õigus saada eraõigusliku lepinguga või kinnisasja sundvõõrandamise seaduse

alusel.

13. Kuigi vaidlustatud osas tuleks Vormsi Vallavalitsuse 21. novembri 2008 korraldus nr 41K

tühistada pelgalt seetõttu, et maad, mille tagastamisest on vastustaja keeldunud, ei ole otsustatud

munitsipaalomandisse anda ega ole isegi munitsipaalomandisse taotletud, leiab kohus, et ka

korralduses esitatud põhjendused, millega vastustaja õigustab maa munitsipaalomandisse

andmise vajalikkust, ei ole veenvad ega sellised, mille pinnalt saaks asuda seisukohale, et avalik

huvi maa tagastamata jätmise vastu kaalub antud juhul üles kaebuse esitaja huvi saada selle maa

omanikuks.

14. Maa mittetagastamise alusena on korralduses kõrvuti MRS § 6 lg 2 punktiga 4 nimetatud

ka MRS § 28 lg 1 punktid 1 ja 4. Punktis 1 nimetatakse munitsipaalomandisse jäävate

hoonete ja rajatiste alust ja nende teenindamiseks vajalikku maad. Vaidlustatud korralduses

on nimetatud rida avalikult kasutatavaid hooneid ja rajatisi, ent vaidlustatud korralduse

põhjendused ei veena kohut selles, et kaebuse esitajale endise kinnistu põhjaküljes asuva 600

m2 suuruse maatüki tagastamine välistaks mistahes moel ükskõik millise korralduses

nimetatud ehitise või rajatise teenindamise. Kohtule antud seletuses nõustub vastustaja

sellega, et koolile, lasteaiale ning vanale vallamajale juurdepääsu maa tagastamine ei takistaks.

Lisaks eeltoodutele on korralduses nimetatud bussiootepaviljon, külakeskus, Hullo kauplus,

postkontor, medpunkt, prügimaja ja Hullo küla kaev. Korraldusele lisatud kaardi kohaselt (tl.

9) jääb vaidlusalusele maale neist üksnes prügimaja. Bussiootepaviljon asub Hullo tee ääres

ning on arusaadavalt mõeldud mööda maanteed sõitvat bussi ootavate inimeste peavarjuna.

On täiesti arusaamatu, miks peaks bussiootepaviljonile olema tagatud juurdepääs mujalt kui

maanteelt. Kauplus, postkontor (plaanil „pragune vallamaja ja side“) ja Hullo küla kaev on

juurdepääsetavad plaanil näidatud teid mööda, medpunkti ei ole plaanil sootuks eraldi

märgitud. Plaanilt nähtuvalt asub külakaev vallamaja eest läbi mineva tee vahetus läheduses

ning väljaspool vaidlusaluse maa piiri on kaevu lähedal piisavalt ruumi ka suuremate

sõidukite (näiteks tuletõrjeauto) juurdepääsuks. Seega ei ole usutav, et maa mittetagastamine

oleks vajalik kaevule juurdepääsu tagamiseks.

15. Selles, et vaidlusalusel maal asub prügimaja, ei ole poolte vahel iseenesest vaidlust.

Kaebuse esitaja väitel on prügimaja asukohta aja jooksul muudetud, ent vastustaja seda ei

kinnita. Tõendeid prügimaja asukoha muutumise kohta kohtule esitatud ei ole. Kuigi

prügimaja konstruktsioon ning olemus ei ole kohtule üksikasjalikult teada, on ilmselt

tegemist väikese ning vajadusel ka teisaldatava rajatisega. Sellele viitab ka asjaolu, et kõnealust

prügimaja ei ole kantud ehitisregistrisse. Samas leiab kohus, et isegi kui asuda seisukohale, et

prügimaja näol on tegemist ehitisega, mille teisaldamine on kas välistatud või ebamõistlik

ning see on Vormsi Valla omandis, siis ei ole mingil juhul usutav, et prügimaja

teenindamiseks on vajalik 0,06 ha 2 suurune maatükk.

16. Maa mittetagastamise põhjuseks ei saa olla ka valla soov rajada vaidlusaluse maatükile

Hullo teed ning Antsuküla teed ühendav tagasipööre. Esiteks leiab kohus, et kohalik

omavalitsus ei saa õigustada teatud maatüki mittetagastamist sellega, et kaebuse esitajale

tagastatakse mingi muu maatükk, mille tagastamisest keeldumiseks esineks seadusest tulenev

alus. Seega asjaolu, et korraldusega on kaebuse esitajale otsustatud tagastada praeguse

6

Antsuküla tee tagasipöörde alune maa, ei tingi õigusvastaselt võõrandatud maa põhjapoolse

tüki mittetagastamist. Siinkohal märgib kohus, et vallavalitsus on ekslikult asunud

seisukohale, et Antsuküla tee tagasipöörde aluse maa tagastamise tulemusena ei ole

tagasipööre enam teena kasutatav. Samade poolte vahel haldusasjas 3-08-597 tehtud

kohtuotsusega (p. 13) tuleb lugeda tuvastatuks, et Antsuküla tee on kantud kohalike teede

registrisse ning selle hulka kuulub ka tagasipööre riigimaanteele. Niisiis on tagasipöörde näol

tegemist kohaliku teega. Teeseaduse § 4 lg 1 kohaselt on kohaliku tee näol tegemist avalikult

kasutatava teega. Asjaõigusseaduse § 155 lõikes 1 sätestatakse, et omanik, kelle kinnisasja

läbib avalikult kasutatav tee, ei või takistada ega lõpetada selle tee kasutamist ka siis, kui tee ei

ole kantud kinnistusraamatusse avalikult kasutatava teena. Sellest tulenevalt ei oleks kaebuse

esitajal õigust keelata mistahes isikul kasutada Antsuküla tee tagasipööret ning vallavalitsuse

põhjendus tagasipöörde kadumise kohta ei ole sestap õige. Lisaks sellele nähtub korralduse

lisaks olevalt kaardilt, et praeguse tagasipöörde vahetus läheduses lõikuvad Hullo tee ja

Antsuküla tee niikuinii. Kohtu hinnangul ei ole avalikes huvides vajalik, et Antsuküla tee

pealt Hullo teele saaks otse vaidlusaluse põhjapoolse maatüki kaudu, kui selleks on olemas

võimalus nende teede lõikumiskohas, põhjapoolsest vaidlusalusest maatükist umbes 80

meetri kaugusel.

17. Samuti leiab kohus, et maa mittetagastamist ei saa õigustada veetrassi rajamisega

vaidlusalusele maatükile. Ka maa tagastamise korral oleks kaebuse esitajal asjaõigusseaduse §-

dest 158 või 1581 tulenevalt kohustus sellise trassi ehitamist või olemasolu oma kinnisasjal

taluda. Liiatigi paigaldatakse veetrass arusaadavalt maa sisse, ent vaidlustatud korraldusest ei

selgu kuidagi, miks peab kohalik omavalitsus vajalikuks, et trassi alune või seda ümbritsev

maa oleks tingimata munitsipaalomandis. Kohus viitab siin juba eelnevalt viidatud

maareformi eesmärgile, millest tulenevalt on maa munitsipaalomandisse andmise tõttu maa

mittetagastamine lubatav eelkõige siis kui konkreetse maa eraomandis olemine ei ole

kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmise seisukohast mõeldav. Maa sees oleva veetrassi

kohal või ümber olev maa ei pea kohtu hinnangul olema kohaliku omavalitsuse omandis.

18. Kohtule esitatud kirjalikus vastuses märgib vastustaja järjekordselt ära kaebuse esitaja

väidetava soovi rajada tagastatud maale puhkemaja. Kohus kordab siinkohal haldusasjas 3-

08-597 tehtud lahendis esitatud seisukohta, et kaebuse esitaja soovid või ettekujutused seoses

maa edasise kasutamisega, ei saa põhimõtteliselt olla maa tagastamise takistuseks. Maa

kasutamise võimalusi saab ning peabki kohalik omavalitsus, arvestades nii kinnisasja omaniku

kui avalikkuse huve, reguleerima seaduses sätestatud korras kehtestatud planeeringutega.

Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et kehtiva üldplaneeringu kohaselt ei ole ehitiste

püstitamine

vaidlusalusele

alale

ette

nähtud,

liiatigi

piirab

ehitiste

püstitamist

teekaitsevööndite ja/või trasside olemasolu. Need asjaolud ei oma aga tähtsust maa

tagastamise küsimuse lahendamisel. Maa tagastamisest ei saa keelduda põhjusel, et

tõenäoliselt ei saaks omandireformi õigustatud subjekt tagastatavat maad talle meelepärasel

moel tulevikus kasutada. Kohus kordab siinkohal siiski haldusasjas 3-08-597 võetud

seisukohta, et üksnes üldplaneeringu kehtestamine ning selles tagastustaotlusega maale

sotsiaalmaa sihtotstarbe määramine ei anna alust maa mittetagastamiseks. Vastustaja

seisukoht, et maa tagastamise taotluse esitamine ei takista planeeringute kehtestamist, on

iseenesest õige, ent see ei tähenda siiski, et kohalik omavalitsus saaks planeeringute

kehtestamisega sisuliselt ära otsustada maa tagastamise küsimust. Seejuures asjaolu, et mingi

maa on planeeringudokumendis määratud avalikuks kasutamiseks või et sellele on määratud

sotsiaalmaa

sihtotstarve,

ei

ole

iseenesest

ka

vääramatuks

aluseks

selle

maa

munitsipaalomandisse andmisel.

7

19. Vastustaja väited kavatsusest rajada mittetagastatud maale avalikuks kasutamiseks

mõeldud lipuväljak ja parkimisplats tuleb käesoleval juhul jätta tähelepanuta, sest

arusaadavalt ei ole Vormsi Vallavalitsus senini astunud mitte ühtegi sammu nende ideede

elluviimiseks ega teinud midagi selleks, et see tulevikus võimalikuks osutuks. Vastustaja

väide, et lipuväljaku ja parkimisplatsi rajamisega ei ole suudetud alustada pooleliolevate

kohtuvaidluste tõttu, ei ole täpne, kuna tegelik põhjus on pigem selles, et vald ei ole seniajani

taotlenud vastavat maad munitsipaalomandisse. Samuti ei saa tähelepanuta jätta, et krundi

ehitusõigusega seotud küsimused tuleks Hullo külas kui kompaktse asustusega piirkonnas

lahendada detailplaneeringuga, mida vaidlusaluse maatüki osas teadaolevalt samuti

kehtestatud ega isegi algatatud ei ole. Seega vaatamata sellele, et Vormsi Vallavalitsus on

korduvalt viidanud soovile rajada kõnealusele maale lipuväljakut ning parkimisplatsi, ei ole ta

tegelikkuses astunud samme selleks, et selline idee ka reaalselt võimalikuks osutuks. Kohus

leiab, et maa mittetagastamine õigustatud subjektile ei saa olla esimene selle eesmärgi

saavutamisele suunatud samm. Samuti märgib kohus, et üksnes kohaliku omavalitsuse soov

rajada mingisugune avalikuks kasutamiseks mõeldud objekt, ei õigusta tingimata maa

mittetagastamist õigustatud subjektile. Juba eelpool viitas kohus sellele, et maareformi

eesmärk on ennekõike maa tagastamine ning maa munitsipaalomandisse andmine peab

olema erandiks, mis tähendab seda, et tagastamistaotlusega maa sotsiaalmaana

munitsipaalomandisse andmine oleks erandina õigustaud juhul kui kõnealune maa täidab sel

ajal ning täitis ka maareformi seaduse vastuvõtmise ajal faktiliselt sotsiaalmaa funktsioone.

Sellisele seisukohale on haldusasjas 3-3-1-44-05 tehtud lahendis jõudnud ka Riigikohus.

Käesoleval juhul ei ole teada, et maatükk, mille tagastamisest Vormsi Vallavalitsus keeldus,

oleks praegu ja/või maareformi seaduse jõustumise ajal faktiliselt sotsiaalmaa funktsioone

täitnud. Kohus leiab samuti, et lipuväljaku või parkimisplatsi rajamine iseenesest ei saa olla

omavalitsuse

ülesannete

täitmise

seisukohast

esmatähtis.

Nii

tõusetuks

maa

munitsipaalomandisse andmise otsustamisel ilmselgelt küsimus, miks on sellise lipuväljaku

rajamine just kõnealusesse kohta vajalik ning milliseid üritusi ja rahvakogunemisi

kavandatakse seal korraldada. Siinjuures tuleb tähele panna, et kaebuse esitaja on pakkunud

kaebuses välja lipuväljaku alternatiivse asukohana vana vallamaja põhjapoolse külje, ent

vastustaja ei ole sellele mõttele ühtki sisulist vastuargumenti esitanud ega muul moel

näidanud, et ta oleks lipuväljaku ja või parkla võimalikke alternatiivseid asukohti kaalunud.

Samuti puudub igasugune põhjendus, millest nähtuks, et kavandatava parkimisplatsi järele on

tegelikult mingisugune tungiv vajadus. Kohtu hinnangul ei saa jätta õigusvastaselt

võõrandatud maad tagastamisel üldsõnaliselt põhjendades, et kohalikul omavalistusel on selle

maaga omad kavatsused.

20. Eeltoodu tõttu tuleb kaebus rahuldada ning Vormsi Vallavalitsuse korraldus vaidlustatud

osas tühistada. Kohus teeb vallavalitsusele ettekirjutuse maa tagastamise taotlus rahuldamata

jäänud uuesti läbi vaadata. Kohus määrab taotluse uue läbivaatamise tähtaja selliselt, et

vastustaja peab hiljemalt kuu aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates alustama

haldusmenetlust taotluse uueks läbivaatamiseks ning tegema asjas otsuse mõistliku aja

jooksul. See tähendab seda, et mistahes täiendavat viivitust otsuse tegemisel peab

vallavalitsus põhjendama ning muuhulgas informeerima kaebuse esitajat pidevalt menetluse

käigust ning teavitama teda asjaoludest, mis uue otsuse tegemisega viivitamist põhjustavad

ning millal on võimalik otsuse tegemine. Kohus märgib siinkohal, et kaebuse esitajal tuleb

vallavalistusega suheldes samuti heas usus toimida ning juhul kui vallavalitsus peaks veelkord

tegema ettepaneku tekkinud olukorda kaebuse esitajaga arutada, oleks kaebuse esitajal

mõistlik sellega nõustuda. Samas märgib kohus, et kui kaebuse esitaja täiendavalt siiski

8

vallavalitsusega läbirääkimisi pidada ei soovi, tuleb vallavalitsusel lahendada maa tagastamise

küsimus ilma kaebuse esitaja täiendava osavõtuta menetlusest.

21. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamisega on kohus teinud otsuse vastustaja kahjuks, mistõttu tuleb menetluskulud jätta

vastustaja kanda. HkMS § 93 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada

kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kaebuse esitaja on esitanud kohtule

tõendi 250 krooni suuruse riigilõivu tasumise kohta. Riigilõiv tuleb vastustajalt kaebuse

esitaja kasuks välja mõista.

Kristjan Siigur

kohtunik