3-08-1480/37 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. aprill 2009, Tallinn

Haldusasja number

3-08-1480

Haldusasi

T-M.M. ja L.T. kaebus kultuuriministri 13.07.2006

käskkirja nr 218 osaliseks tühistamiseks (kaebuse esitajate

omandis oleva Kiidjärve vesiveski osas)

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 10. märtsil 2009

Menetlusosalised

Kaebuse esitajad: T-M.M. ja L.T.;

Esindaja: vandeadvokaat Andrus Lillo;

Vastustaja: Kultuuriminister;

Esindaja: Liina Urboja.

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus;

2. tühistada kultuuriministri 13.07.2006 käskkiri nr 218 Kiidjärve vesiveskile kaitsevööndi

kehtestamise osas;

3. Mõista kultuuriministrilt T-M.M. ja L.T. kasuks (solidaarselt) välja 40 000

(nelikümmend tuhat) krooni.

Saata kohtuotsuse elektrooniline ärakiri kaebuse esitajale ja vastustajale. Kohtuotsuse kinnitatud

paberärakiri on võimalik soovi korral saada Tallinna Halduskohtu kantseleist.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioon-

kaebus

vahetult

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HKMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. T-M.M. ja L.T. kaasomandis on kinnistu Veski 1 Kiidjärve külas, Vastse-Kuuste vallas, millel

asub Kiidjärve vesiveski. Vesiveski tunnistati arhitektuurimälestiseks kultuuriministri 12.08.1999

kultuurimälestiseks tunnistamise määrusega nr 17. Muinsuskaitseamet andis viidatud määruse alusel

01.11.2005 välja riigi kaitse all oleva kinnismälestise kaitsekohustuse teatise nr 4004, millest üks

eksemplar saadeti ka kinnistu omanikele.

Teatises on Muinsuskaitseameti poolt toodud välja ka asjaolu, et kuna mälestiseks tunnistamise

õigusaktis ei ole kaitsevööndit kehtestatud, on mälestise kaitsevööndiks 50 meetri laiune maa-ala

mälestise väliskontuurist või piirist alates.

2. Vesiveski aluse maa osas on käimas üldplaneeringu kehtestamise menetlus. Menetluses on

kohaliku omavalitsuse organi esindajate poolt väljendatud soovi kehtestada vesiveski kaitseala

piirkond oluliselt suurem, kui see on hetkel - orienteeruvalt 3,75 hektarit.

3. Kultuuriminister andis 13.07.2006 välja käskkirja nr 218, milles määras muuhulgas Kiidjärve

vesiveski kaitsevööndi ulatuse. Kultuurimälestiste kaitsevööndite ulatusega on võimalik tutvuda

Maa-ameti kodulehel oleval plaanil. Plaanil on aga Kiidjärve vesiveski kaitsevööndi ulatus määratud

oluliselt suurem kui 50 meetrit.

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

4. Kaebajad soovivad kultuuriministri 13.07.2006 käskkirja nr 218 tühistamist osas, mis puudutab

Kiidjärve vesiveski kaitsevööndi määramist.

5. Kaebajad leiavad, et vaidlust ei ole sellest, et kaitseala kehtestamine, sh selle piiride

suurendamine, riivab kaebuse esitajate kui kinnistu omanike õigusi oma kinnistu valdamiseks ja

kasutamiseks. Kaebajatel ei ole võimalik rajada köögiviljaaeda ega privaatset puhkeala.

Suurendatud kaitseala hõlmab praktiliselt kogu kaebuse esitajate majapidamise ja võtab neilt

võimaluse kinnistu sisuliseks kasutamiseks.

6. Kaebajad selgitavad, et muinsuskaitseseaduse (edaspidi MuKS) § 25 lg 1 teise lause kohaselt on

kinnismälestise kaitsevööndiks 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates, kui

mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei ole ette nähtud teisiti. Kiidjärve vesiveski puhul on

mälestiseks tunnistamise õigusaktiks kultuuriministri 12.08.1999 kultuurimälestiseks tunnistamise

määrus nr 17, kuid selles määruses ei ole kaitsevööndi ulatust määratud. Seega kohaldub MuKS §

25 lg 1 teine lause, mille kohaselt on kaitsevööndi ulatuseks 50 meetrit. Kaitsevööndi sellist ulatust

kinnistas ka Muinsuskaitseamet oma teatises nr 4004, punktis V alapunktis 1.

7. Kaebajad märgivad, et kultuuriministri käskkirjast ja sellele lisatud kaardist tuleneb, et Kiidjärve

vesiveski kaitsevööndi ulatus on suurem kui 50 meetrit. Seega on viidatud käskkiri otseses

vastuolus varasemalt antud mälestiseks tunnistamise õigusaktiga ja rikub haldusmenetluse seaduse

(edaspidi HMS) §-i 54 ja § 60 lõiget 2.

8. Kaebajad on lisaks eelnevale seisukohal, et vaidlustatud haldusakt on välja antud volitusnorme

ületavalt. Kultuuriminister on oma käskkirjas viidanud käskkirja väljaandmise volitusnormina

MuKS § 25 lõikele 1, kuid antud sättest tulenevalt saab kaitsevööndi ulatust määrata üksnes

mälestiseks tunnistamise õigusaktis. Seega puudub kultuuriministril volitusnorm kaitsevööndi

ulatuse määramiseks vähemalt antud vesiveski osas, kuivõrd nimetatud objekti osas oli selle

mälestiseks tunnistamise õigusakt vastu võetud juba 7 aastat varasemalt ja MuKS § 25 lg 1 kohaselt

ei ole väljaspool mälestiseks tunnistamise õigusakti oleva õigusaktiga võimalik kaitsevööndi ulatust

määrata. Seadusandja on rõhutanud, et kaitseala piirid kehtestatakse üksnes objekti kaitse alla

võtmisel. Alles 2008 jõustus MuKS muudatus, millega võimaldatakse kaitseala piiride määramist ka

peale objekti kaitse alla võtmist. Haldusakti andmise alusena on samuti viidatud MuKS § 12

lõigetele 1 ja 4. MuKS § 12 lõike 1 kohaselt tunnistatakse asi mälestiseks kultuuriministri

käskkirjaga Muinsuskaitseameti eksperdihinnangu ja Muinsuskaitse Nõukogu ettepaneku alusel.

Seega ei saa viidatud säte olla volitusnormiks või erinormiks MuKS § 25 lõikele 1, mille kohaselt

saab kaitsevööndi määrata üksnes mälestiseks tunnistamise õigusaktis. Viidatud sätte lõige 4

reguleerib käskkirjade avaldamise korda ja ei saa samuti olla haldusakti andmise õiguslikuks

aluseks.

9. Kultuuriminister peab ebaõigesti kaevatava haldusakti alusena õigustuseks varasema haldusakti

muutmise õigust. HMS § 66 lõikest 2 tulenevalt on haldusakti edasimuutev tühistamine võimalik

vaid nimetatud lõikes toodud juhtudel, millest ükski käesoleval juhul ei kohaldu. Põhjendusi

varasema haldusakti tühistamiseks kaevatavas haldusaktis ei esine ja need on esitatud alles kirjalikes

vastuväidetes kaebusele.

10. Kaebajad leiavad, et vastustaja on rikkunud oluliselt haldusmenetluse põhimõtet

menetlusosaliste ärakuulamiseks (HMS § 40). Käesoleval juhul olid kaebuse esitajad menetluses

HMS § 11 lg 1 punkti 2 mõttes haldusakti adressaadid. Kaebuse esitajad ei olnud teadlikud

haldusakti andmisest, ning neil puudus võimalus arvamuste ja vastuväidete esitamiseks. Kaebaja

leiab ka, et kõnealust menetlusnõuete rikkumist ei saa HMS § 58 mõttes käsitleda rikkumisena, mis

ei oleks mõjutanud asja otsustamist ning sellega välistaks ka haldusakti tühistamise, kuna

menetlusosaliste ärakuulamine on alustingimuseks haldusakti andmise otsuse tegemisel. Seejuures

on vastustaja viidanud ebaõigesti sellele, justkui tuleneks võimalus mitte juhinduda

ärakuulamispõhimõttest ja mitte täita haldusakti andmisest teavitamiskohustust Vabariigi Valitsuse

10.09.2002 määrusest nr 286. Lisaks ei saa HMS sätete kohaldamist välistavaks asjaoluks olla ka

haldussuutmatus.

11. Haldusakt on puudulikult põhjendatud. Haldusorgan ei ole kaitseala piiride suurendamisel

kaalunud avalikku huvi (piiride suurendamine) ja selle alusel piiratavat erahuvi (eraomanikele

kinnistu tavapärase kasutamise oluline takistamine) või vähemalt ei nähtu see kaevatavast

haldusaktist. Kaevatavast haldusaktist ei ilmne põhjendusi ega ka vajadust kaitseala piiride

suurendamiseks, huvide kaalumist ega muud haldusakti andmisel kohaldatavaid halduse

üldpõhimõtete järgimist. Tõendamata on vastustaja seisukoht, et kaitseala piiride laiendamist

kaaluti erilise põhjalikkusega Muinsuskaitse Nõukogus.

12. Haldusakti sisulise vastuväitena leiavad kaebajad, et nõustuvad pr L. T. poolt

Muinsuskaitseametile väljendatud arvamusega, et muinsuskaitse alla kuuluva vesiveskile paremaks

juurdepääsuks ja veski distantsilt vaatlemiseks on otstarbekam rajada eraldi juurdepääs vesiveskile

hoopis teisest kinnistu servast ning korduvalt Muinsuskaitseametile ja kohaliku omavalitsuse

esindajale kinnitanud oma valmisolekut sellise juurdepääsu rajamiseks.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

13. Vastustaja ei nõustu kaebusega, palub jätta selle rahuldamata ja esitab järgmised vastuväited.

Kaebuse esitajad on suhelnud Muinsuskaitseameti esindajatega järjepidevalt aastaid, iseäranis alates

01.11.2005, mil Muinsuskaitseamet väljastas kultuurimälestise omanikele kaitsekohustuse teatise

vastavalt MuKS §-le l8. Kaitsekohustuse teatise näol on tegemist informatiivse dokumendiga

mälestise omanikule. Tegemist ei ole õigusaktiga, mis sätestaks piiranguid mälestise omanikule

mälestise valdamisel või kasutamisel. Piirangud tulenevad MuKS §-dest 24 ja 25.

14. Nimetatud kaitsekohustuse teatise väljastamise ajal oli Muinsuskaitseametil tekkinud vajadus

määratud kaitsevööndi suurendamiseks, mistõttu lisati juba omanike informeerimise eesmärgil

juurde ka kavandatav kaitsevööndi ulatus. Mälestise omanikud ei esitanud vastuväiteid ega

küsimusi kaitsevööndi ulatuse osas. Samuti selgub kaebuse lisaks nr 3 olevast Muinsuskaitseameti

30.06.2008 kirjast nr 71, et korduvalt on Muinsuskaitseameti esindajad mälestise omanikuga

suhelnud ja muuhulgas on ka kaitsevöönd nähtav Kultuurimälestiste riiklikus registris, mis on vaba

juurdepääsuga riiklik register, ja Vastse-Kuuste valla üldplaneeringust. Märkimist väärib ka, et

kaitsevööndi kehtestamise aluseks olev kultuuriministri 13.07.2006 käskkiri nr 218 on avaldatud

Riigi Teatajas ning seetõttu ei näe Muinsuskaitseseadus ega selle alusel kehtestatud õigusaktid ette

mälestiste omanike eraldi teavitamist haldusakti andmisest.

15. Vastustaja selgitab, et 1990-ndate aastate lõpus võeti objekte mälestistena kaitse alla pikkade

nimekirjade kaupa ja nö ületoomise korras nõukogude perioodist, nii ongi suurem osa praegustest

kultuurimälestistest (kokku ligikaudu 20 000 objekti) kaitse alla võetud. Suure töömahu tõttu jäid

paljudele mälestistele nende säilimiseks reaalselt vajalikud kaitsevööndid kehtestamata.

Kultuuriministeerium on määranud uusi kaitsevööndeid 1994 aastal vastu võetud ja kuni 2002

aastal kehtinud MuKS alusel. Kultuuriministeerium on seisukohal, et MuKS § 25 võimaldab 50m

suurusest maa-alast suurema või väiksema kaitsevööndi kehtestamist, kuna haldusorganil peab

olema õigus oma varasemat haldusakti muuta kaalutlusõiguse alusel, tuginedes asjaomaste asutuste

põhjendatud taotlusele. Seda ka põhjusel, et kogu kultuuripärandiga seonduv tegevus, väärtused ja

hinnangud on ajas muutuv protsess ning ebapiisavate kaitsevööndite tõttu on aga paljudes

Eestimaa paikades rikutud mälestiste vaadeldavus.

16. HMS § 64 lõige 2 sätestab, et haldusorgan otsustab haldusakti kehtetuks tunnistamise

kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei keela haldusakti kehtetuks tunnistada või ei kohusta

haldusakti kehtetuks tunnistama. Sama paragrahvi lõike 1 kohaselt kohaldatakse haldusakti

kehtetuks tunnistamise kohta käivaid sätteid ka haldusakti muutmise suhtes. Seega on

haldusorganil kaalutlusõiguse kohaselt võimalik otsustada haldusakti muutmine, võttes muuhulgas

arvesse muutmise põhjuste olulisust, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust

omavaid asjaolusid. Eeltoodule tuginedes saab asuda seisukohale, et käskkiri ei ole vastuolus

kultuuriministri 12.08.1999 määrusega nr 17 ja MuKS § 25 lõikega 1.

17. Kaitsekohustuse teatise osas märgib vastustaja, et teatise näol on tegemist informatiivse

dokumendiga mälestise omanikule. Tegemist ei ole õigusaktiga, mis sätestaks piiranguid mälestise

omanikule mälestise valdamisel või kasutamisel, kuna piirangud tulenevad MuKS §-dest 24 ja 25.

Seega ei saa siinkohal ka väita, et muuhulgas on käskkiri vastuolus Muinsuskaitseameti poolt

01.11.2005 väljastatud kaitsekohustuse teatisega.

18. Kaebuse esitajate väitel on kultuuriministril võimalik kaitsevööndi ulatust määrata üksnes

mälestiseks tunnistamise õigusaktis ja seega on kultuuriminister ületanud käskkirja välja andes

volitusnormi ulatust, mis tuleneb MuKS § 25 lõikest 1. Vastustaja märgib, et kaitsevööndi ulatus

võib olla samuti ajas muutmist vajav ning arvestades lähiterritooriumi planeeringutest tulenevaid

muudatusi, avalikku huvi ja teisi olulisi tegureid ei ole võimalik tõlgendada MuKS § 25 lõiget 1

normina, mis ei võimalda kaitsevööndi ulatust muuta. Kultuuriministeerium on kohaldanud

kaitsevööndi muutmise menetlusele ning kultuuriministri käskkirja avaldamisele MuKS §-i 12.

Seega

toimub

kaitsevööndi

määramine

kultuuriministri

käskkirjaga

Muinsuskaitseameti

eksperdihinnangu ja Muinsuskaitse Nõukogu ettepaneku alusel ja vastav käskkiri avaldatakse Riigi

Teataja Lisas. Käskkirja kehtestamiseks oli Kultuuriministeeriumil olemas nii Muinsuskaitseameti

eksperdihinnang kui ka Muinsuskaitse Nõukogu ettepanek. Muinsuskaitseameti 22.06.2006

saadetud ettepaneku kohaselt taotleti Kiidjärve vesiveskile uut kaitsevööndit, et tagada mälestise

ajalooliselt väljakujunenud keskkond, domineerimine ümbriskonnas ja vaated. Muinsuskaitse

Nõukogu arutas nimetatud küsimust oma 29.05.2006 koosolekul ja asus samale seisukohale.

19. Vastustaja leiab, et käskkirja andmisel ei ole rikutud oluliselt haldusmenetluse põhimõtteid.

Kaebajate väitel ei olnud nad teadlikud haldusakti väljaandmisest, mistõttu puudus neil ka võimalus

esitada vastuväiteid. MuKS § 1 lõikest 2 tulenevalt toimub MuKS-is reguleeritud haldusmenetlus

HMS-is sätestatud korras, kui MuKS ei näe ette teisiti. Mälestiseks tunnistamise ja mälestiseks

olemise lõpetamise (haldusakti andmisega kaasneva haldusmenetluse) osas näeb MuKS ette erineva

korra. Vastavalt MuKS § 12 lõikele 1 tunnistatakse asi mälestiseks kultuuriministri käskkirjaga

Muinsuskaitseameti eksperdihinnangu ja Muinsuskaitse Nõukogu ettepaneku alusel. Mälestiseks

tunnistamise

protseduuri

sätestab

Vabariigi

Valitsuse

10.09.2002

määrus

nr

“Kultuurimälestiseks tunnistamise ja kultuurimälestiseks olemise lõpetamise kord”, mille kohaselt

ei kaasata menetlusse ega teavitata menetluse alustamisest mälestise ega selle naaberkinnisasja

omanikke ega valdajaid. Lähtudes eeltoodust ei oleks pidanud kaasnema nimetatud haldusaktide

andmisega ka kaebuse esitajate teavitamine haldusakti andmisest ega nende kaasamine

menetlusosalistena. Arvestades ülaltoodut saab asuda seisukohale, et käskkirja andmisega ei ole

kultuuriminister rikkunud haldusmenetluses kehtestatud reegleid.

20. Kaebuse esitajad väidavad, et kaitsevööndi laiendamisega on nendelt võetud võimalus neile

kuuluva kinnistu sisuliseks kasutamiseks, kuivõrd maa-ala hõlmab nende isiklikuks majapidamiseks

olevat territooriumi. Kultuuriminister lähtub kultuurimälestiseks tunnistamisel ning sellega

seonduvalt ka mälestiste kaitseks kaitsevööndi kehtestamise otsuse tegemisel Muinsuskaitseameti ja

Kultuuriministeeriumi juures nõuandva koguna tegutseva Muinsuskaitse Nõukogu kaalutlusõiguse

alusel tehtud ettepanekutest. Muinsuskaitse Nõukogu on selleks seadusega volitatud organ, mis

koosneb asjaomaste institutsioonide pädevatest esindajatest. MuKS § 8 lõike 3 kohaselt kuuluvad

Muinsuskaitse Nõukogusse ülikoolide, teadusasutuste, ühenduste ja liitude esindajad ning

eksperdid ajaloo, arheoloogia, etnoloogia, arhitektuuri, restaureerimise, kunsti- ja teadusajaloo alalt.

Nii mälestiseks tunnistamisel kui ka kaitsevööndi määramisel lähtuvad eksperdid mälestise

olulisusest, selle säilimise tagamisest, sobituvusest ümbritsevasse keskkonda ning selle silueti

nähtavusest ja vaadeldavusest. Kiidjärve vesiveski on ehitatud 1914. aastal. Veski oli Eesti

suurimaid ja võimsamaid ning paremini säilinud vesiveskeid, selle ehituseks vajaminevad tellised

valmistatid mõisa telliselöövis kohalikust toorainest. Kiidjärve vesiveski näol on tegemist Eesti

maa-arhitektuuri ja insenerimõtte väga hea näitega. 4-korruselise kuubikujulise kivihoone alumine

korrus maakivist, ülemised tellistest. Müüritis on dekoratiivne – tugeva profileeringuga sakmelised

vahekarniisid, nurgarustika ja laiad aknaraamistused. Tegemist on maastikul hästi vaadeldava

dominanthoonega, väga hästi on säilinud ka veski tehnoloogiline sisseseade. Seega on kaitsevööndi

suurendamisel põhjalikult kaalutud just avalikku huvi, et tagada olulise kultuurimälestise säilimine ja

vaadeldavus.

21. Vastustaja märgib, et kaebaja väide, et erahuviga pole arvestatud ning kaebuse esitajate kinnistu

elukondlik kasutamine on oluliselt takistatud, pole õigustatud. MuKS § 25 ei sätesta absoluutset

keeldu mälestise kaitsevööndis mistahes tegevustele. Kinnismälestise kaitsevööndis on nimetatud

sätte kohaselt Muinsuskaitseameti loata keelatud maaharimine, ehitiste püstitamine, teede, kraavide

ja trasside rajamine ning muud mulla- ja ehitustööd, samuti puude ja põõsaste istutamine,

mahavõtmine ja juurimine. Kuna vastustajale ei ole teada kaebaja kõik kavatsused kõnealusel maa-

alal, ei ole võimalik ka hinnata avalike huvide ja kaebaja huvide vahelist konflikti või võimalust

leida kummagi poole huvide vahel tasakaalu. Avalike huvidega kooskõlas olevate kaebaja huvide

võimalikku arvestamist saab käsitleda, kui kaebaja pöördub Muinsuskaitseameti poole vastavaks

tegevuseks loa saamisel. Kaebuses märgivad kaebajad, et neil on tehtud võimatuks köögiviljaaia

ning privaatse puhkeala rajamine oma maale elukondlikes huvides ning märgivad, et nad on

korduvalt väljendanud oma valmisolekut muuta juurdepääsu vesiveskile. Vastustaja nõustub

kaebajate seisukohaga ja lisab Muinsuskaitseameti Lõuna-Eesti järelevalveosakonna juhataja Tarvi

Sitsi poolt kaebuse esitajale 24.03.2008 saadetud kirja, millest selgub, et ka Muinsuskaitseamet on

igakülgselt näidanud valmisolekut tegemaks koostööd mälestise omanikega ning arvestada nende

huvisid. Seetõttu jääb arusaamatuks kaebajate väide, et kaitsevööndi ulatus takistab oluliselt nende

huvide realiseerimist.

22. Märkimist väärib, et kaebuse esitajatele kuuluva mälestise hooldustöödena katuse projektiks

ning remondiks on Muinsuskaitseamet eraldanud 1999. aastal kokku 100 638 krooni ning

finantseerinud 2005-2007. aastal geotehnilisi uuringuid 56 640 krooni ulatuses, et selgitada

mälestise seisukord. Seega on Muinsuskaitseameti ja kaebuse esitajate vahel toimunud tõhus

koostöö mälestise hooldamisel ja eeldame, et vaatamata kaitsevööndi ulatusele leitakse ka tulevikus

parimad lahendused era- ja avaliku huvi igakülgse kaalumise teel.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

23. Kohus, hinnanud kõiki poolte esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis, leiab, et kaebus

on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Vaidlustatud haldusakt on oluliste formaalsete puudustega ja

tuleb sel põhjusel kaebuse esitajate õigusi puudutavas osas tühistada. Haldusakti sisulist

õiguspärasust kohus ei kontrolli. Kaebuse esitajate kantud menetluskulud tuleb vastustajalt osaliselt

välja mõista. Kohtu põhjendused on järgmised.

24. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, kaitsevööndi kehtestamine on omandikitsendus; et

kaebajatele väljastatud kaitsekohustuse teatise kohaselt oli mälestise katisevööndiks 50 meetrit.

Pooled mõistavad ühtemoodi ka MuKS § 25 lõiget 1: Kiidjärve vesiveski puhul on mälestiseks

tunnistamise õigusaktiks kultuuriministri 12.08.1999 kultuurimälestiseks tunnistamise määrus nr 17

ning kuna selles aktis kaitsevööndit ei määratud, kohaldub MuKS § 25 lg 1 teine lause, mille

kohaselt on kaitsevööndi ulatuseks 50 meetrit. Kaitsevööndi sellist ulatust kinnitas ka

Muinsuskaitseamet oma teatise nr 4004 punkti V alapunktis 1, kuid see oli vaid informatiivne

dokument ega määranud iseenesest kaitsevööndi ulatust. Vaidlust ei ole selles, et vaidlustatud

kultuuriministri 13.07.2006 käskkirjaga nr 218 kehtestati aga Kiidjärve vesiveski kaitsevööndi

ulatuseks enam kui 50m, mis nähtub muuhulgas kaebuse esitaja esitatud kaardimaterjalist (tlk 99),

mille paikapidavust möönis istungil ka vastustaja esindaja.

25. Kaebajatel on vaidlustatud nii formaalseid kui sisulisi etteheiteid. Poolte vahel on formaalsest

aspektist vaidlus selles, kas kultuuriminister oli õigustatud muutma varem kultuurimälestiseks

tunnistamise määrusega kehtestatud kaitsevööndi ulatust, kas MuKS § 25 ja 12 annavad

kultuuriministrile volituse kaitsevööndi kehtestamise ja/või muutmiseks, kas vaidlustatud haldusakt

on piisavalt põhjendatud ning kas sellest nähtub huvide kaalumine, kas vastustaja oleks pidanud

kuulama enne haldusakti andmist kaebajad ära

26. Esiteks on kaebajad seisukohal, et vaidlustatud haldusakt on välja antud volitusnorme ületavalt.

Kultuuriminister on oma käskkirjas viidanud käskkirja väljaandmise volitusnormina MuKS § 25

lõikele 1, käskkirja väljaandmise hetkel 13.06.2006 kehtis sätte redaktsioon, millest tulenevalt sai

kaitsevööndi ulatust määrata üksnes mälestiseks tunnistamise õigusaktis. MukS § 25 lg 1 kehtis

järgmises sõnastuses: „Kinnismälestise kaitseks kehtestatakse kaitsevöönd, millele kohaldatakse

käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud kitsendusi ja milles tehtavad leevendused märgitakse

kaitsekohustuse teatisse. Kaitsevööndiks on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või

piirist arvates, kui mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei ole ette nähtud teisiti.“ Alles 19.12.2008

jõustus esimese lõike täiendus, mille kohaselt „Kaitsevööndi ulatust võib muuta.“ Kohus peab

siinkohal nõustuma kaebuse esitajaga selles, et 13.06.2007 käskkirja kehtestamise hetkel ei olnud

kultuuriministril pädevust mälestiseks tunnistamise õigusaktis määratud kaitsevööndi suuruse

muutmiseks. Võib vaielda selle üle, kas regulatsioon, mis välistas sellise võimaluse, oli mõistlik,

kuid kohtu hinnangul puudus seaduses õiguslik alus, mis oleks võimaldanud kultuuriministri

13.07.2006 määruse vastuvõtmist. Haldusakt peab jääma rangelt seadusandja antud valiku

piiridesse ja igal haldusaktil peab olema õiguslik alus. Kohus peab siinkohal vajalikuks rõhutada, et

kaitsevööndi kehtestamine on omandikitsendus – sellega riivatakse isikute omandipõhiõigust.

Põhiseaduse § 32 lõike 1 kohaselt on igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Lõike 2

kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab

seadus. Sellise piirangu teostamiseks ei piisa seadusesätete loovast tõlgendusest, vaid piirangu

teostamiseks peab õigusnorm andma tulenevalt põhiseaduse § 32 lõikest 2 haldusorganile väga

selge aluse. Mida intensiivsem on haldusaktiga kaasnev põhiõiguse riive, seda seda täpsem peab

riive aluseks olev regulatsioon. Alates 19.12.2008 on selline alus MuKS §25 lg 1 muudatuste

jõustumisega seoses olemas, kuid seda ei olnud kaevatud käskkirka vastuvõtmise hetkel.

Haldusakti andmise alusena on samuti viidatud MuKS § 12 lõigetele 1 ja 4.

MuKS § 12 lõike 1 kohaselt tunnistatakse asi mälestiseks kultuuriministri käskkirjaga

Muinsuskaitseameti eksperdihinnangu ja Muinsuskaitse Nõukogu ettepaneku alusel. Seega ei saa

viidatud säte olla õiguslikuks aluseks isikute omandile piirangute seadmisel. Seega on 13.06.2006

käskkiri antud välja õigusliku aluseta. Juba ainuüksi sel põhjusel tuleks käskkiri kaebuse esitajaid

puudutavas osas tühistada.

27. Vaatamata eelnevale peatub kohus lühidalt ka kaebuse esitajate muudel formaalsetel

etteheidetel vaidlustatud käskkirja suhtes. Teiseks leiavad kaebajad, et kuna Kiidjärve vesiveski

kaitsevööndi ulatus on suurem kui 50 meetrit, on käskkiri vastuolus varasemalt antud mälestiseks

tunnistamise õigusaktiga ja rikub HMS §-i 54 ja § 60 lõiget 2. Kultuuriministri 12.08.1999

kultuurimälestiseks tunnistamise määrus nr 17 on pealkirjastatud küll kui „määrus“, mis viitab

üldaktile, kuid oma sisust tulenevalt on tegu üldkorraldusega ehk üksikaktiga, millele ei vaidle vastu

ka kumbki pooltest. Vastustaja väidab, et kui haldusorganil on volitus anda välja haldusakti, peab

tal olema võimalus ka seda muuta. HMS § 64 lõike 1 kohaselt kohalduvad haldusakti muutmisele

haldusakti kehtetuks tunnistamise sätteid. Muutmisel tunnistatakse haldusakt kehtetuks osaliselt

ja/või lisatakse talle või tema asemele täiendav regulatsioon. Kuigi kultuuriministri 12.08.1999

määrus ei kehtestanud otsesõnu vesiveskile kaitsevööndit, omas see MuKS § 25 lõikest 1 tulenevalt

siiski regulatiivset toimet kaitsevööndi kehtestamisele, kuna vaikimisi luges MuKS § 25 lg 1

kaitsevööndi suuruseks 50m2 ja seda mälestise kaitse alla võtmisest. Seega on õige kaebuse esitajate

käsitlus selle kohta, et vaidlustatud 13.07.2006 käskkirjaga muudeti varasemat haldusakti

kaitsevööndi ulatuse osas. HMS § 66 lõikest 2 tulenevalt saab haldusakti, mis oli selle andmise ajal

õiguspärane, tunnistada isiku kahjuks edasiulatuvalt kehtetuks. Kuna kaitsevööndi ulatust

suurendati, on sisuliselt tegemist haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistamisele analoogse

olukorraga. Ka haldusakti muutmise seaduslikkus põrkub eelmises punktis kirjeldatud probleemile

– seadusliku aluse puudumisele. Nimelt on HMS § 66 lõike 2 puntki 2 kohaselt võimalik

haldusakti kehtetuks tunnistamine hiljem muutunud faktiliste asjaolude tõttu või kui hiljem

muutunud õigusnormi alusel on haldusakt välja andmata ja kui avalik huvi haldusakti kehtetuks

tunnistamiseks kaalub üles isiku usalduse, et haldusakt jääb kehtima. Käesoleval hetkel oleks uue

kaitsevööndi kehtestamine enam kui 50m ulatuses võimalik, kuna selleks annab võimaluse MuKS

§ 25 lg 1, vajadus selleks tuleb selgeks teha haldusmenetluses ning seda tuleks haldusaktis hoolikalt

põhjendada. Käskkirja vastuvõtmise ajal aga ei olnud kaitsevööndi ulatuse muutmiseks seaduslikku

alust ja seetõttu ei saanud kohaldada ka HMS § 66 lõikest 2 tulenevaid haldusakti muutmise aluseid.

28. Kohtu hinnangul on vastustaja rikkunud oluliselt ka haldusmenetluse põhimõtet

menetlusosaliste ärakuulamiseks. Vaidlust selles ei ole, et kaebuse esitajaid kaitsevööndi

laiendamise haldusmenetlusse ei kaasatud ja nende seisukohta ei küsitud. HMS § 40 lõige 1

sätestab, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan võimaldama menetlusosalistel esitada

kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Kohus

nõustub kaebuse esitajatega selles, et käesoleval juhul olid kaebuse esitajad menetluses HMS § 11

lg 1 punkti 2 mõttes haldusakti adressaadid. Kaebuse esitajad ei olnud teadlikud haldusakti

andmisest, ning neil puudus võimalus arvamuste ja vastuväidete esitamiseks. Seejuures nõustub

kohus kaebuse esitajatega selles, et vastustaja on viidanud ebaõigesti sellele, justkui tuleneks

võimalus mitte juhinduda ärakuulamispõhimõttest ja mitte täita haldusakti andmisest

teavitamiskohustust Vabariigi Valitsuse 10.09.2002 määrusest nr 286 „Kultuurimälestiseks

tunnistamise ja kultuurimälestiseks olemise lõpetamise kord“. Määruse § 4 lõike 2 kohaselt teavitab

muinsuskaitseamet asja mälestiseks tunnistamisest asja omanikku või valdajat, asja asukohajärgset

valla- või linnavalitsust ja ettepaneku tegijat, kinnismälestise puhul ka riigi maakatastrit. Asja

omanikule või valdajale ning valla- või linnavalitsusele väljastatakse kaitsekohustuse teatis kolme

kuu jooksul asja mälestiseks tunnistamise käskkirja andmise päevast arvates. Määrus ei reguleeri

kinnisasja omanikuga haldusmenetluses suhtlemise korda ja isegi kui ta seda teeks, et saaks määrus

seadusest alamalseisva haldusaktina minna vastuollu HMS-s sätestatuga.

HMS ei anna võimalust mitte teavitada isikut haldusmenetluses, kui kavandatakse tema õigusi

piirava haldusakti vastuvõtmist. Lisaks ei olnud käesoleval juhul tegu kultuurimälestiseks

tunnistamise, vaid kaitsevööndi kehtestamise menetlusega. Kohus rõhutab siinjuures, et isikule

piisava ärakuulamisõiguse tagamine on ka haldusorgani huvides, kes saab akti vastuvõtmisel

arvesse võtta ning vältida seega tuginemist neile asjaoludele, mis tõotavad endas kätkeda vaidlust

või ka tugevdada oma positsioone täiendavate põhjenduste ja selgituste lisamisega haldusakti.

29. Viimaks peatub kohus vaidlustatud haldusakti põhjendustel. Kaevatavast aktist ei selgu faktilisi

ega õiguslikke põhjendusi akti vastuvõtmiseks, milliste esitamise kohustus tuleneb HMS §-st 56.

Sisuliselt on kogu käskkirja näol tegemist üksnes resolutsiooniga. HMS § 56 lg 1 teise lauses

sätestatud põhjenduste esitamise alternatiivset võimalust, see tähendab esitades põhjendused

menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Käskkirja lõpus

tehakse viide väljavõttele Muinsuskaitse Nõukogu koosoleku protokollist ja Muinsuskaitseameti

ettepanekule,

millega

on

võimalik

soovi

korral

tutvuda

Kultuuriministeeriumis

ja

Muinsuskaitseametis. Kohtu hinnangul tuleb põhjenduste viiteliselt esitamisel haldusaktis viidata

konkreetsele dokumendile, kus haldusakti põhjendus on esitatud kompaktselt ja selgelt, nõnda, et

huvitatud isikul on võimalik viidatud dokumendiga tutvudes mõista, miks on sellise sisuga

haldusakt antud, millistest asjaoludest on selle andmise puhul lähtutud ning milliseid huve ja kuidas

kaalutud. Kohtu hinnangul ei ole viide käskkirja vastuvõtmist põhjendavatele dokumentidele

piisavalt selge, kuna konkreetseid dokumente (kuupäevad, numbrid) ei ole mainitud. Vastustaja on

esitanud kohtule Muinsuskaitseameti 22.06.2006 kirja nr 1.1-7/778, millega on edastatud

Kultuuriministeeriumile vaidlustatud käskkirja eelnõu (tlk 75 pöördel). Vaidlustatud käskkirjaga

võrreldes sisaldub Kiidjärve vesiveski kohal vaid märge „tagada mälestise ajalooliselt

väljakujunenud keskkond, domineerimine ühiskonnas ja vaated“. Samuti on lisatud Muinsuskaitse

Nõukogu kiri, mis on saabunud Kultuuriministeeriumisse 09.06.2006, millega edastati väljavõte

Muinsuskaitse Nõukogu koosoleku protokollist. Protokolli väljavõttel on näha sama, mis

Muinsuskaitseameti saadetud eelnõus: „tagada mälestise ajalooliselt väljakujunenud keskkond,

domineerimine ühiskonnas ja vaated“. Kuigi vaidlustatud käskkiri ei viita põhjendusi sisalduvatele

dokumentidele kuupäevaliselt, eeldab kohus, et tegemist on samade dokumentidega ja neis

nähtuvad põhjendused ongi kõik, mis käskkirja vastuvõtmisel koostati. Kohus peab neid ilmselgelt

puudulikeks ja HMS §-le 56 mittevastavateks.

30. Haldusakti põhjendamine on vajalik eelkõige selleks, et nii akti adressaadil kui vajadusel hiljem

ka kohtul, oleks võimalik hinnata akti õiguspärasust. Arvestada tuleb ka sellega, et kui isikutel on

haldusakti vaidlustamiseks aega vaid 30 päeva, siis muutub kaebeõiguse teostamine keerukaks, kui

aktis endas mingeid põhjendusi ei ole ja tuleb asuda põhjendusi otsima mujalt. Tõusetuks küsimus,

kas tuleks kaebeõiguse teostamisel hakata kaebetähtaega lugema ehk hoopis põhjenduste

kättesaamisest või siis vähemalt arvestada akti ja põhjenduste kättesaamise vahele jäänud aega

vajadusel tähtaja ennistamise menetluses. Sel põhjusel on põhjenduste esitamine haldusaktis vaid

viiteliselt iseenesest ebamugav haldusakti adressaadile. Oleks soovitav, et põhjendusi sisaldavad

dokumendid esitatakse sel juhul vähemalt haldusakti lisana, et need oleksid samaaegselt

kättesaadavad. Iseenesest on tõsi, et väärtuseks omaette on ka akti selgus, ülevaatlikkus ja

jälgitavus. Tingimata ei ole aga vaja määrata kaitsevööndeid ühe ja sama aktiga sadadele objektidele.

Kuna tegemist on omandipõhiõigusele piirangute seadmisega, on vaja akti põhjendamiskohustusse

suhtuda oluliselt suurema tõsidusega kui vastustaja seda teinud on. Kohus mõistab küll avalikku

huvi kultuurimälestiste säilimiseks, kuid mingit põhjust ei ole eeldada, et see huvi kaalub alati üles

eraomanike huvi oma asja vabalt vallata, kasutada ja käsutada. See tulebki välja selgitada ja seda

tuleb põhjendada. Põhjendustest on vaja näha huvide kaalumist ja proportsionaalsuse kontrolli.

Käesoleval juhul vaidlusaluses käskkirjas ja selles viidatud dokumentides ühtegi asjakohast

põhjendust ei sisaldu.

31. Haldusaktist ega sellel lisatud dokumentidest ei nähtu, et haldusorgan oleks kaitsevööndi

suurendamisel kaalunud avalikku huvi (kaitsevööndi suurendamine) ja selle alusel piiratavat

erahuvi (eraomanikele kinnistu tavapärase kasutamise oluline takistamine) või vähemalt ei nähtu

see kaevatavast haldusaktist. Kaevatavast haldusaktist ja sellele lisatud dokumentidest ei ilmne

põhjendusi ega ka vajadust kaitsevööndi suurendamiseks, huvide kaalumist ega muud haldusakti

andmisel kohaldatavaid halduse üldpõhimõtete järgimist. Tõendamata on vastustaja seisukoht, et

kaitseala piiride laiendamist kaaluti erilise põhjalikkusega Muinsuskaitse Nõukogus. Kirjalikest

dokumentidest seda ei nähtu. Vastustaja esindaja esitas põhjendusi ka kohtuistungil, mis käesoleval

juhul (arvestades riive intensiivsust) ei asenda aga HMS §-s 56 sätestatud kirjalikku

põhjendamiskohustust.

Seega

on

haldusakti

andmisel

HMS

§-s

sätestatud

põhjendamiskohustust ilmselgelt rikutud.

32. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt

andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja

vastab vorminõuetele. Kaevatav haldusakt ei ole eeltoodud formaalsete puuduste tõttu selle

andmise hetkel olnud õiguspärane. Sel põhjusel tühistab kohus kultuuriministri 13.07.2006

käskkirja nr 218 Kiidjärve vesiveskile kaitsevööndi kehtestamise osas (osas, milles käskkiri

puudutab kaebuse esitajate õigusi). Kohus rõhutab samas, et ei võtnud käesolevas haldusasjas

seisukohta kaitsevööndi vaidlustatud käskkirjas kujul kehtestamise sisulise õiguspärasuse osas.

Kultuuriministril on vajadusel võimalik kehtestada kaitsevöönd uuesti, järgides seekord juba

haldusakti andmise menetlus- ja vorminõudeid. Kui kaitsevöönd kehtestatakse ulatuslikumalt

MuKS §-s 25 sätestatud arvestuslikust eeldusest 50meetrist, on see kinnistu omanikule eeldatavast

suurem omandikitsendus ja vajab kitsendust kohaldavas haldusaktis ka tavapärasest põhjalikumat

motivatsiooni. Kinnistu omanikule tuleb kehtestada leebeim võimalikest kitsendustest, mis tagaks

muinsuskaitsealuse objekti nõutaval kujul säilivuse ja terviklikkuse. Selleks tuleb haldusaktis

kaaluda avalikku huvi mälestise säilitamiseks kinnistu omaniku erahuvidega kinnistu tavapäraseks

kasutamiseks ning need kaalutlused peavad nähtuma haldusaktist või peab haldusakt viitama

dokumendile, kust need kaalutlused nähtuvad ning see dokument peab olema asjaosalistele

kättesaadav.

33. HMS § 58 kohaselt ei saa nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes põhjusel, et

haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui

eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kuna tegemist on tõsiste

puudustega, siis ei ole kohtul võimalik järeldada, et need puudused ei saanud mõjutada asjas otsuse

tegemist ja seega ei kohaldu haldusaktile HMS §-st 58 tulenev kehtivuskaitse.

34. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus

langetas käesoleval juhul otsuse kaebuse esitajate kasuks. HKMS § 93 lg 1 kohaselt esitatakse

menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja

kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebuse

esitajad on esitanud kohtule taotluse menetluskulude hüvitamiseks summas 65 490 krooni. Summa

sisaldab käibemaksu. Kaebuse esitajad ei ole käibemaksukohustuslased. Kaebuse esitajate esindaja

on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja, millest nähtuvalt on summa 65 490 krooni näol

tegemist õigusabikuludega. Esitatud internetipanga väljatrükkidest nähtub, et kulud on laekunud

advokaadibüroo advokaadibüroole Lillo & Lõhmus. Arvete spetsifikatsioonidelt nähtuvalt hõlmab

osutatud õigusabi kokku 9,25+18,5+9,25= 37 tunni ulatuses, tunnihinnaks on arvestatud 1500

krooni, millele lisandub käibemaks. Vastustaja esindaja on kohtuistungil leidnud, et kantud kulud

on põhjendatud. HKMS § 93 lõike 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud. Seega on kaebuse esitajatel õigus nõuda nende jaoks eduka kohtuvaidluse korral

põhjendatud menetluskulude kompenseerimist. Kuna aga see tähendab rahalise koormise panemist

vastaspoolele, siis mõistab kohus kulud vastaspoolelt välja vaid siis, kui kaebuse esitaja suudab

kohut veenda kulude põhjendatuses. Käesoleval juhul see nii ei ole.

Menetluskulude nimekirjas on kaebuse esitajate esindaja toonud küll välja tegevused, mille raames

õigusabi osutati, kuid kohus eeldab siiski detailsemat õigusabikulude aruannet koos kuupäevade,

konkreetsete tegevuste ja nendeks kulunud aja äranäitamisega. Sellisel juhul oleks kohtul oluliselt

lihtsam hinnata õigusabikulude põhjendatust. Hetkel ei ole õigusabikulude väljamõistmise taotlus

piisavalt põhjendatud ja kohtul sellevõrra raskem võtta seisukohta nende vajalikkuses ja

põhjendatuses. Kohus leiab, et asja keerukust ning kaebuse esitaja poolt toodud argumente

arvestades ei ole menetluskulud täiel määral põhjendatud. Vaidlust ei ole selles, et pooled on

käinud Kiidjärvel kohapeal otsimas võimalusi kompromissi sõlmimiseks ja selle tulemusena valmis

ka kompromissi projekt, lõplikku kokkulepet siiski ei saavutatud. Samas ei teinud kohus

eelmenetluses kaevatavaid määrusi, asjas peeti vaid üks istung, toimik ei olnud materjali poolest

mahukas. Ka kaebuses tuginesid selle esitajad peamiselt akti põhjenduste puudumisele ning

muudele formaalsetele puudustele ning kohtumenetluse käigus vastustaja poolt esitatud

põhjendused ei ole samuti olnud sellised, mis nõudnuksid kaebuse esitajalt põhjalikku ja keerukat

sisulist analüüsi. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, arvestades seejuures, et vastustaja esindaja

pidas menetluskulusid täiel määral põhjendatuks, et menetluskulud on põhjendatud ja tulevad

kaebuse esitaja kasuks välja mõista 40 000 krooni ulatuses. Seega tuleb mõista kultuuriministrilt T-

M.M. ja L.T. kasuks (solidaarselt) välja 40 000 (nelikümmend tuhat) krooni.

Kadriann Ikkonen

kohtunik