3-08-2536/29 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

07. aprill 2009, Tallinn

Haldusasja number

3-08-2536

Haldusasi

Eesti Vabariigi kaebus ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni

11. novembri 2008 istungil päevakorrapunkti nr 2 kohta

tehtud otsuse tühistamise ning ÕVVTK Tallinna

Linnakomisjoni Kultuuriministeeriumi esitatud taotluse

uueks läbivaatamiseks kohustamise nõuetes

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 25. märtsil 2009

Menetlusosalised ja

nende esindajad

Kaebuse esitaja: Eesti Vabariik

Esindaja: v.adv Alar Eiche

Vastustaja: ÕVVTK Tallinna Linnakomisjon

Esindajad: Kaarel Berg ja Terje Krais

Kolmas isik: Eesti Evangeelne Luterlik Kirik

Esindaja: Vahur Glaase

RESOLUTSIOON

1. Jätta Eesti Vabariigi kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3. Saata kohtuotsuse ärakiri menetlusosaliste esindajatele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates esitada apellatsioonkaebus Tallinna

Ringkonnakohtule (HKMS § 28; § 31 lg 4).

Menetlusabi taotluse esitamine ei peata apellatsioonkaebuse

esitamise tähtaega. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada

kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist

istungil.

2

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni

(edaspidi ÕVVTK Tallinna linnakomisjon) 22. jaanuari 1996 otsusega nr 6823, mida on muudetud sama

organi 14. jaanuari 2002 otsusega nr 12314, on loetud Tallinnas Niguliste tänav 3, end. Rüütli tänav 1/

Niguliste tänav 15, endisel kinnistul nr 584 asunud ehitised ja krunt suurusega 5529 m2 omandireformi

objektiks ning tuvastatud, et ehitised natsionaliseeriti Majade Natsionaliseerimise Komisjoni 06. aprilli

1941 otsusega ja maa natsionaliseeriti Riigivolikogu 23. juuli 1940 deklaratsiooniga. Kõnealuse vara suhtes

on eelöeldud haldusaktidega tunnistatud õigustatud subjektiks Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (edaspidi

EELK).

2. 05. juunil 2008 esitas Kultuuriministeerium ÕVVTK Tallinna linnakomisjonile ning Tallinna

Linnavalitsusele taotluse tühistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsused osas, millega tunnistati

endisel kinnistul nr 584 asunud Niguliste kirik omandireformi objektiks ja EELK selle vara osas

õigustatud subjektiks. Taotlust täiendas Kultuuriministeerium oma 29. septembri 2009 kirjaga. Taotluse

ja selles viidatud advokaat Alar Eiche õigusliku arvamuse keskseks teesiks oli, et endisel kinnistul nr 584

asus muuhulgas Niguliste kirikuhoone, mida aga ei ole kunagi õigusvastaselt võõrandatud ning mis ei saa

seega olla omandireformi objektiks ja et EELK ei olnud vaidlusaluse hoone omanik. Taotluse kohaselt

saavad omandireformi objektiks olla samal kinnistul asunud ning praeguseks hävinud eluhoone ja

laohoone.

3. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 11. novembri 2008 koosolekul leiti, et Kultuuriministeeriumi

taotlus ning sellele lisatud taotlus ja sellele lisatud tõendid ei piisavad ÕVVTK Tallinna poolt

tehtud otsuste muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks, märkides samas, et endisel kinnistul nr

584 asunud hoonete õigusvastane võõrandamine toimus ajavahemikul 1. jaanuarist 1941. a kuni 5.

juulini 1945.

KAEBUSE NÕUDED JA PÕHJENDUSED

6. Kultuuriminister esitas Eesti Vabariigi nimel Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 11. novembri 2008 otsuse tühistamist ning ÕVVTK Tallinna

linnakomisjoni kohustamist Kultuuriministeeriumi poolt esitatud taotluse uueks läbivaatamiseks,

lähtudes asjaolust, et Niguliste kirikuhoonet ei ole õigusvastaselt võõrandatud.

7. Kaebuse kohaselt on Eesti Vabariik pöördunud põhiseaduse §-dele 15 ja 32 tuginedes

halduskohtu poole omandiõiguse kaitseks, kuna praegusel aadressil Niguliste 3 asuv kinnistu ning

selle oluliseks osaks olev muuseumihoone on riigi omandis. Viidates Riigikohtu otsusele

haldusasjas 3-3-1-10-07, omandireformi aluste seaduse (edaspidi ORAS) § 19, § 17 lõike 9 ja VVS

§ 85 sätetele ning Harju maavanema 23. märtsi 2009 kirjale nr 3.1-3/1568, leiab kaebuse esitaja, et

ÕVVTK linnakomisjoni otsuste üle maavanem järelevalvet ei teosta ning seega puudub riigil

võimalus oma omandiõiguse kaitsmiseks kohtuvälises korras. ORAS § 2 lg 2 ning § 4 ning

Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-23-03 põhjal leiab kaebuse esitaja, et riigil on omandireformi raames

õigus kaitsta oma õigusi vara osas, mille omanikuks on riik saanud pärast 16. juunit 1940 ning

sellest tulenevalt on riik kui Niguliste kirikuhoone omanik kasutanud Vabariigi Valitsuse 29.

augusti 1991 määrusega nr 161 kinnitatud “Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja

kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra”

(edaspidi VV määrus nr 1991/36) punktis 36 sätestatud võimalust taotleda uute asjaolude

ilmsikstuleku tõttu asja uut läbivaatamist. Kaebuse esitaja hinnangul oli Kultuuriministeeriumi

taotluse näol tegemist asja uuendamise taotlusega haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 44

lõike 1 mõistes ning HMS § 43 lõike 2 kohaselt on taotluse esitajal õigus seda ka kohtus

vaidlustada.

8. Kaebuse esitaja on seisukohal, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjon on ekslikult tunnistanud

endisel kinnistul nr 584 asunud kirikuhoone omandireformi objektiks ja EELK selle suhtes

3

omandireformi õigustatud subjektiks, kuna arhiivisäilikud kinnitavad üksnes endisel kinnistul nr

584 asunud ca 20 m² suuruse elamispinnaga eluhoone ja veelgi väiksema pinnaga laohoone

õigusvastast võõrandamist 1941. aastal. Siinkohal märgib kaebuse esitaja, et vastustaja on

kirikuhoone õigusvastase võõrandamise aja osas oma 14. jaanuari 2002 otsuses vääralt viidanud

Tallinna Linnaarhiivi 17. detsembri 2001 kirjale nr 1-7/655 ja selle kirjaga Tallinna Maa-ametile

edastatud dokumentidele. Kaebuse esitaja viitab seejuures Tallinna Linnaarhiivi 15.03.2002

arhiiviteatisele nr 4-2/02/148, mille kohaselt ei leidu Tallinna Linnaarhiivis mingeid andmeid

Niguliste kirikuhoone natsionaliseerimise kohta 1940/41. aastal ega ka hilisemast ajast. Samuti

viitab kaebuse esitaja Tallinna Linnaarhiivi 02. aprilli 2008 arhiiviteatisele nr 4-2/446 ning leiab

selle pinnalt, et Niguliste kirikuhoonet ei ole kunagi õigusvastaselt võõrandatud, vaid endisel

kinnistul nr 584 asunud hoonetest natsionaliseeriti üksnes kivist ühekordne elamu ning kivist

laohoone. Kaebuse esitaja leiab, et vale on ka ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14. jaanuari 2002

otsuse nr 12314 selgitavas osas viidatud varasemates otsustes võetud komisjoni seisukoht, nagu

oleks Niguliste kirik natsionaliseeritud ENSV RKN 05. juuli 1945.a. määrusega nr 614, kuna

nimetatud määrus ei sisaldanud sootuks natsionaliseerimist korraldavaid, fikseerivaid ega

reguleerivaid sätteid. Kaebuse esitaja hinnangul oleks EELK-l eeltoodust tulenevalt õigus taotleda

üksnes elu- ja laohoone tagastamist juhul, kui need hooned oleksid säilinud.

9. Samuti leiab kaebuse esitaja, et EELK ei ole kunagi olnud Niguliste kirikuhoone omanik, kuna

endise kinnistu 584 endiseks omanikuks oli juriidilise isikuna usuühing Tallinna Niguliste

Evangeeliumi luteriusu kogudus. Kaebuse esitaja viitab siinkohal Eesti Ajalooarhiivi 09. novembri

2001 arhiiviteatisele nr 954 ning Tallinna Linnaarhiivi 02. aprilli 2008 arhiiviteatisele nr 4-2/446.

Kaebuse esitaja leiab, et usuühingu Tallinna Niguliste Evangeeliumi luteriusu kogudus väidetav

likvideerimine EELK poolt 1939. aastal ei muutnud kirikuhoone omandiõigust.

10. Kaebuse esitaja hinnangul lükkab Tallinna Linnaarhiivi 02. aprilli 2008 arhiiviteatis nr 4-2/446

täielikult ümber ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14. jaanuari 2002 otsuses nr 12314 esitatud

seisukoha, et Niguliste kirikuhoone natsionaliseeriti 6. aprillil 1940. Samuti ei nõustu kaebuse

esitaja vastustaja poolt 11. novembri 2008 tehtud otsuses võetud seisukohaga, et kirikuhoone

natsionaliseeriti millalgi aastatel 1941-1945. Seejuures viitab kaebuse esitaja NSV Liidu

Rahvakomissaride Nõukogu juures asuva usukultusasjade nõukogu voliniku Eesti NSV-s 20.

juuli 1945.a. kirjale nr 960, mille kohaselt ei olnud ühegi Tallinnas tegutseva luterliku koguduse

kirikuhooned natsionaliseeritud. Samuti viitab ta 15. novembri 1945 kirjele nr 612, millega

usuasjade volinik Kivi esitas Eesti NSV rahvakomissaride nõukogule kirikute ja usuühingute

natsionaliseerimise kava, milleks oleks tulnud vastu võtta Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi

seadlus, mida aga kunagi vastu ei võetud. Ka viitab kaebuse esitaja NSV Liidu Rahvakomissaride

Nõukogu juures asuva usukultusasjade nõukogu voliniku Eesti NSV-s 15. augusti 1947 kirjale nr

1155, milles asuti seisukohale, et kirikuhoonete kasutusse andmine ei ole võimalik, kuna neid ei

ole ära võetud ning 20. juulil 1948 koostatud dokumendile, milles on Niguliste kiriku kohta

märgitud, et seda ei ole natsionaliseeritud. Järgnevalt selgitab kaebuse esitaja, et pärast 1944. aasta

märtsipommitamist toimus ajavahemikul 1944-1953 kirikuvaremete iseeneslik lagunemine,

kusjuures 21. jaanuari 1947 Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrusega nr 467 võeti Niguliste

kirik riikliku kaitse alla kui arhitektuuri mälestusmärk ning 21. novembri 1952 kirjas nr 2438

teatasid Eesti NSV Ministrite nõukogu juures asuva Arhitektuuri Valitsuse juhataja A. ja

Muinsuskaitse osakonna juhataja P. Tallinna Linna Arhitektuuri Osakonna Arhitektuurimälestuste

majavalitsusele, et endine Niguliste kirik ei ole käesoleval ajal kellegi bilansis ja sellepärast peab

Arhitektuuri valitsus õigeks teiste objektide hulgas võtta majavalitsuse bilanssi ka endine

Niguliste kirik. Ka märgib kaebuse esitaja, et mahajäetud varemed võeti 1954. aastal Tallinna

Linna TSN TK Arhitektuuri mälestusmärkide majavalitsuse bilanssi väärtusega 0.- rubla selleks, et

alustada taastamistöödega.

11. Lisaks eelnevale viitab kaebuse esitaja Tallinna Linna TSN Täitevkomitee 09. novembri 1953

korraldusele nr 354-k, mille kohaselt tuli Tallinna Linna Arhitektuuri Osakonnal võtta oma

4

bilanssi kuus Tallinnas asuvat kirikuhoonet, s.h Niguliste kirik ning 19. detsembri 1955 kirjale nr

472/R, millega Tallinna Linna TSN Täitevkomitee Arhitektuuri osakonna Arhitektuuri

Mälestusmärkide Majavalitsus esitas Tallinna Linna Inventariseerimise Büroole palve registreerida

Arhitektuuri Mälestusmärkide Majavalitsuse nimele kuus Tallinna kirikuhoonet. Kaebuse esitaja

toob välja, et kui teiste kirikute puhul on märgitud bilansiline väärtus rublades, siis Niguliste

kirikuvaremete puhul on bilansiline väärtus märkimata, mis tõendab, et Niguliste kirikuvaremed

võeti mahajäetud varana esmakordselt arvele alles pärast Tallinna Linna TSN Täitevkomitee 09.

novembri 1953 korraldust nr 354-k ja nende varasemat bilansilist väärtust polnud arvestatud

ning nende valdaja Arhitektuuri Mälestusmärkide Majavalitsus polnud seda teinud ka 19.

detsembriks 1955.a.

12. Kokkuvõttes on kaebuse esitaja seisukoha, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni on 11.

novembri 2008.a. otsuse tegemisel jätnud täielikult uurimata ja hindamata Kultuuriministeeriumi

esitatud uued asjaolud ja neid tõendavad tõendid. Otsus on rajatud oletustele, see on

motiveerimata, põhjendamata ja vale.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

13. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjon peab kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle

rahuldamata jätmist. Esiteks on vastustaja seisukohal, et kaebuse esitajal puudub halduskohtu

poole pöördumise õigus. Viidates ORAS § 17 lg 9 ja Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele nr 3-3-

1-23-97, leiab vastustaja, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise asjades on

halduskohtumenetluses riigi esindajaks maavanem, kellel vastavalt Vabariigi Valitsuse seaduse §-le 85 on

õigus protestida halduskohtus kohaliku omavalitsuse täitevorgani üksikakte. Samuti viitab vastustaja

Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-6-01 ning leiab, et seal erastamise kohta väljendatut tuleb laiendada ka

käesolevale juhule ning olukorras, kus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuses tekivad

riigi ning kohaliku omavalitsuse organi vahel erimeelsused, tuleb need lahendada kohases

haldusmenetluses, mitte aga halduskohtumenetluses. Vastustaja leiab, et ka juhul kui käsitleda

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni riikliku haldusorganina, kuna ta täidab kohalike komisjonide

moodustamise korrast tulenevalt Vabariigi Valitsuse poolt antavaid ülesandeid, siis puudub Eesti

Vabariigil samuti halduskohtusse pöördumise õigus, kuna riik ei saa pöörduda halduskohtusse iseenda

vastu. Siinkohal viitab vastustaja ka Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-38-04.

14. Viidates halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HkMS) § 3 lg 1 punktile 1 ja § 7 lõikele 1

ning Riigikohtu lahendile nr. 3-3-1-68-03, leiab vastustaja, et kaebusega halduskohtusse pöördumise

eelduseks on see, et kaebuse esitaja suhtes on teostatud avalikku võimu, ent on ilmselge, et

linnakomisjon ei saa teostada avalikku võimu Eesti Vabariigi suhtes viimase õigusi rikkudes või

vabadusi piirates, kuna põhiseaduse (PS) §-st 1 tuleneb riigisuveräänsus, mis tähendab, et Eesti

Vabariigis ei saa keegi teostada avalikku võimu Eesti Vabariigi enda suhtes.

15. Samuti leiab vastustaja, et kaebusega halduskohtusse pöördumine on antud juhul välistatud ka seetõttu,

et kaevatav haldusakt ei saa ilmselgelt rikkuda kaebuse esitaja õigusi. Viidates riigivaarseaduse § 42 lg

2 punktile 1 ning ORAS § 5 lg 1, leiab vastustaja, et vaidlusalune kirikuhoone on hetkel Eesti Vabariigi

omandis, kes on vaatamata omandiõigusele kirikuhoone suhtes omandireformi kohustatud subjektiks,

kuna tal lasub kohustus vara tagastada ning halduskohtumenetluses kaitstavale subjektiivsete õiguste

rikkumisena ei saa küsitleda seadusest tulenevat kohustuse täitmist.

16. Vastustaja on ka seisukohal, et Niguliste kiriku õigusvastane võõrandamine on õigesti

tuvastatud. Vastustaja märgib, et kuigi Niguliste kiriku hoone sai olulisi kahjustusi 8. ja 9. märtsil 1944

toimunud

pommitamisel,

ei

jätnud

EELK

kirikuhoonet

vabatahtlikult

maha

ning

peale sõja lõppu ei lubatud EELK-l kirikuhoonel taastada, mis tähendab, et see oli omanikult ära

võetud tema tahte vastaselt. Seejuures viitab vastustaja NSVL Ministrite Nõukogu juures asuva

Usukultusasjade Nõukogu Voliniku Eesti NSV-s 9. juuni 1945. a kirjale nr 394, milles märgiti, et

5

sõjalise tegevuse tagajärjel kasutuskõlbmatuks muutunud kirikute ja palvemajade taastamine on lubatud

üksnes vastavalt NSVL Rahvakomissaride Nõukogu 19. novembri 1944 määrusega kehtestatud

usukultuste palvemajade avamise korrale. Samuti märgib vastustaja, et 15. juuli 1945. a kirjas nr 538

teatas Usuasjade Nõukogu volinik, et Tallinna Niguliste kogudus jääb registreerimata iseseisvalt

tegutseva usuühinguna, kuna kogudusel puudub praegu oma kirik jumalateenistuse pidamiseks

ning et 28. mail 1947 Usuasjade Nõukogu Volinikule adresseeritud kirjas nr 323 palus EELK

piiskopi asetäitja A. P. esitada ENSV Valitsusele EELK Konsistooriumi palve, et koos

kirikutega antaks tagasi kõik neile kuulunud hooned. Vastustaja selgitab, et Usuasjade Nõukogu

Volinik vastas sellele 4. juuni 1947. a kirjas nr 502, et ENSV RKN määruse nr 614 5.VII-1945. a

lisa „Usuühingute tegevuse korraldamise ajutine juhend" deklareerib, et usuühingutel ei ole

juriidilise isiku õigusi. Vastustaja on seisukohal, et kuna eelnimetatud määruses ei olnud

täpsemalt määratletud endise juriidilise isiku varade saatus, siis muutusid varad juriidilise isiku

lõpetamisega vaibevaraks ning sellise vara edaspidist saatust reguleeris NSVL RKN 17. aprilli

1943. „Määrustik natsionaliseeritud, konfiskeeritud, vaibevara ja peremehetu vara arvestus ja

kasutuse kohta," mille alusel läks vaibevara tasuta täitevkomitee korraldusse ja valdusse.

Vastustaja leiab, et seega olid alates 15. juulist 1945 kõik usuühingute varad, mis kuulusid neile

juriidilistele isikutena, vaibevarad. Eeltoodust järeldab vastustaja, et faktiliselt võõrandati

Niguliste kiriku hoone õigusvastaselt RKN 5. juuli 1945 määruse nr 614 alusel. Vastustaja toob

välja ka selle, et kui kirikuhoonet kunagi võõrandatud poleks, ei saaks see tänapäeval olla riigi

omandis.

17. Vastustaja leiab, et EELK on põhjendatult tunnistatud Niguliste kirikuhoone osas õigustatud

subjektiks, kuivõrd usuühing Tallinna Niguliste Evangeeliumi kogudus oli 1939. aastaks

likvideeritud ning varad läksid seaduse alusel üle EELK-le. Siinjuures viitab vastustaja kirikute ja

usuühingute seaduse §-le 31, mille kohaselt läks kiriku koguduse likvideerimisel nende varandus üle

kirikul, mis tähendab, et Niguliste koguduse vara, sh kirikuhoone, läks Vabariigi Valitsuse 14.

septembri 1939 otsusega määratud kiriku hooldaja 11. novembri 1939. a otsuse nr 185 ning Kirikute

ja usuühingute seaduse § 31 viimase lause kohaselt üle EELK-le.

KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT

18. EELK nõustub kohtule esitatud kirjalikus seletuses vastustaja poolt kohtule esitatud seisukohtadega

ning märgib lisaks, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 11. novembri 2008 otsuse näol ei ole tegemist

haldusaktiga, vaid komisjoni poolt kaebajale esitatud materjalide läbitöötamise alusel antud selgitusega,

mille kohaselt selles küsimuses 14.01.2002 vastuvõetud haldusakti muutmiseks või täiendamiseks

puudub seaduslik alus. Samas leiab kolmas isik, et kaebuse esitamine ÕVVTK Tallinna

linnakomisjoni 14. jaanuari 2002 otsuse peale ei oleks võimalik seaduses sätestatud kaebetähtaja

möödalaskmise tõttu.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

19. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leiab, et kaebus on

põhjendamatu ning tuleb rahuldamata jätta, kuivõrd ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 11.

novembri 2008 otsus, millega otsustati jätta Niguliste kirikuhoone omandireformi objektiks

tunnistamise ning selle vara osas EELK õigustatud subjektiks tunnistamise küsimuses varem

antud haldusaktid muutmata, ei saa rikkuda kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi.

20. Kuigi vastustaja ei ole seda sõnaselgelt väitnud, nähtub eelkõige tema kirjalikus seletuses

tehtud viitest Riigikohtu lahendile nr, 3-3-1-6-01, et vastustaja on seadnud kahtluse alla

halduskohtu pädevuse sarnase kaebuse lahendamisel. Kohus leiab siiski, et kaebuse lahendamine

kuulub HkMS § 3 kohaselt halduskohtu pädevusse, kuivõrd tegemist on avalik-õiguslikust suhtest

tekkinud vaidlusega, mille lahendamiseks ei ole seaduses teistsugust menetluskorda ette nähtud.

6

Kohtu hinnangul ei ole viide Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-6-01 asjakohane seetõttu, et nimetatud

lahendis käsitleb Riigikohus maa erastamisega seotud küsimusi, käesoleval juhul on vaidluse all

aga õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist puudutav. Erastamise ja tagastamise

põhimõtteline erinevus seisneb kohtu hinnangul selles, et maa erastamise otsustab maavanem ehk

teisisõnu on tegemist riigi kui avaliku võimu kandja tehtava otsusega. Eelnimetatud lahendis

leidiski Riigikohus, et kuivõrd maa erastamise otsustab riik lõppastmes ise, siis ei ole riigil õigust

kohtumenetluses vaidlustada seadusega kohalikule omavalitsusele delegeeritud eelotsustusi või

toiminguid. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustab aga Vabariigi Valitsuse 5.

veebruari 1993 määruse nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ (edaspidi

VV määrus nr 1993/36) punkti 23 kohaselt valla- või linnavalitsus. Hoolimata sellest, et vara

tagastamise otsustamine on olemuselt seadusega kohalikule omavalistusele pandud riikliku

iseloomuga ülesanne, teevad kohaliku omavalitsuse organid vastavaid otsuseid oma nimel ja omal

vastutusel. Seega kui maa erastamise otsustab lõppastmes riik ise, siis vara tagastamise küsimuse

otsustab kohalik omavalitsus iseseisva avaliku võimu kandjana. Kohus leiab, et maavanema

järelevalvepädevust ning maavanema õigust pöörduda protestiga halduskohtu poole, ei saa

vaadelda HkMS § 3 lõikes 3 nimetatud teistsuguse menetluskorrana, mis välistaks selle, et riik kui

avalik-õiguslik juriidiline isik saaks pöörduda enda omandiõiguse kaitseks kaebusega halduskohtu

poole, kui ta leiab, et teine avaliku võimu kandja (näiteks kohalik omavalitsus) on avalik-

õiguslikke funktsioone täites riigi kui omaniku subjektiivseid õigusi rikkunud. Eeltoodu tõttu leiab

kohus, et erinevalt Riigikohtu eelviidatud lahendis käsitletud asjast, ei ole käesolevas asjas alust

menetluse lõpetamiseks.

21. Järgnevalt tõusetub küsimus kaebuse esitaja kaebeõigusest. HkMS § 7 lg 1 kohaselt võib

kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema

õigusi või piiratud tema vabadusi. Seejuures sätestatakse HkMS § 11 lõike 31 punktis 5, et

kaebeõiguse ilmse puudumise korral võib kohus kaebuse enne menetlusse võtmist tagastada ning

HkMS § 23 lg 3 p 1 kohaselt võib kohus juba menetlusse võetud kaebuse, mille puhul ilmneb, et

kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, läbi vaatamata jätta. Kui

kohus on kaebuse siiski menetlusse võtnud ning selle kohtuistungil läbi vaadanud, tuleb kaebus

rahuldamata jätta, kui kohus tuvastab, et vaidlustatud haldusaktid või toimingud kaebuse esitaja

subjektiivseid õigusi ei riku.

22. Käesoleval juhul taandub vaidlus sellele, kas ÕVVTK Tallinna linnakomisjon on endisel

kinnistul nr 584 asunud ehitiste omandireformi objektiks tunnistamisel ning nende suhtes

omandireformi õigustatud subjekti väljaselgitamisel toiminud õiguspäraselt. Kohus leiab, et nii

nagu ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 22. jaanuari 1996 otsus nr 6823 ja 14. jaanuari 2002 otsus

nr 12314 ei riku Eesti Vabariigi kui Niguliste kirikuhoone omaniku subjektiivseid õigusi, ei saa

neid õigusi rikkuda ka ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 11. novembri 2008 otsus, millega on

sisuliselt keeldutud eelnimetatud otsuste muutmisest (osalisest tühistamisest). VV määrusest nr

1993/36 tulenevalt toimub õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise üle otsustamine kahes

etapis. Esiteks toimub vara tagastamist ettevalmistav menetlus, mis lõpeb ÕVVTK kohaliku

komisjoni poolt kas eelnimetatud määruse punktis 19 nimetatud otsuse (nö. subjektiotsus) või

punktis 20 nimetatud otsuse (vara tagastamise taotluse rahuldamata jätmine) tegemisega. Alles

pärast subjektiotsuse tegemist asub valla- või linnavalitsus otsustama seda, kas õigusvastaselt

võõrandatud vara kuulub tagastamisele või mitte. Seejuures ei anna vara tunnistamine

omandireformi objektiks ega isiku tunnistamine selle suhtes õigustatud subjektiks sellele isikule

iseenesest subjektiivset õigust vara tagastamisele. Seetõttu ei saa kohtu hinnangul VV määruse nr

1993/36 punktis 19 nimetatud ostus mistahes moel rikkuda selle isiku õigusi, kelle omandis (või

valduses) omandireformi objektiks tunnistatud vara on. Sellise või mistahes muu kolmanda isiku

õigusi võib rikkuda valla- või linnavalitsuse korraldus vara tagastamise kohta, kuivõrd selle

tagajärjeks oleks omandi kaotus, mitte aga vara tagastamise ettevalmistavas menetluses tehtud

7

subjektiotsus. Seejuures oleks isikul vara tagastamise kohta tehtava korralduse vaidlustamisel

õigus tugineda muuhulgas sellele, et vara ei saa olla omandireformi objektiks või isik, kellele on

valla- või linnavalitsus otsustanud vara tagastada, ei saa olla selle vara suhtes õigustatud subjektiks.

Kohus ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et Riigikohtu praktikas on subjektiotsuste eraldi

vaidlustamist võimalikuks peetud. Kaebuse esitaja poolt viidatud Riigikohtu otsus asjas

nr. 3-3-1-23-03 puudutas, erinevalt käesolevast asjast, olukorda, kus lisaks subjektiotsusele oli

tehtud ka otsus vara (maa) tagastamise kohta. Nimetatud Riigikohtu otsusest ei saa järeldada, et

omandireformi objektiks tunnistatud elamus elaval üürnikul oleks eraldiseisvana võimalik

vaidlustada VV määruse nr 1993/36 punktis 19 nimetatud otsust. See, kas subjektiotsus sellise

isiku subjektiivseid õigusi rikub või mitte, selgub alles pärast seda, kui on tehtud VV määruse nr

1993/36 punktis 23 nimetatud otsus vara tagastamise kohta. Subjektiotsuse eraldiseisvana

vaidlustamine oleks mõeldav ka juhtudel, kui subjektiotsus rikuks kaebuse esitaja õigusi sõltumata

sellest, kas hiljem otsustatakse vara tagastada või mitte. Käesoleval juhul aga sellise olukorraga

tegemist ei ole.

23. Kaebuse esitaja on küll 23. märtsi 2009 kohtule esitatud täiendavate seisukohtade viimasel

leheküljel maininud seda, et juhul kui otsustatakse vara mitte tagastada, siis järgneb

kompenseerimise menetlus, millele riik enam vastu vaielda ei saa, ent kohtu hinnangul ei ole see

väide asjassepuutuv. Riigi omandiõigus Niguliste kirikuhoone üle ei saa ühelgi juhul hõlmata

omandireformi käigus sellesama vara eest omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud isikule

makstavat kompensatsiooni. See tähendab, et Niguliste kirikuhoone kompenseerimine EELK-le

ei puudutaks vähimalgi määral Eesti Vabariigi kui kõnealuse ehitise omaniku õigusi ega kohustusi.

Asjaolu, et ORAS § 13 lg 1 kohaselt on õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerijaks riik, ei

tähenda seda, et riik saaks vaidlustada vara kompenseerimise kohustust omandiõiguse kaitsele

tuginedes. See omakorda tähendab, et riik ei saa halduskohtule esitatava kaebusega vaidlustada

ÕVVTK kohaliku komisjoni poolt tehtud subjektiotsust motiivil, et materiaalses mõttes

õigusvastase subjektiotsuse tõttu võib riigil tulevikus tekkida kohustus kõnealune vara ORAS

alusel kompenseerida.

24. Kohus leiab samuti, et olukorras, kus algne haldusakt kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi ei

puuduta ega riku, ei saa kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi rikkuda ka haldusorgani hilisem

keeldumine algse haldusakti muutmisest. Seejuures leiab kohus, et Vabariigi Valitsuse 28. 08. 1991

määrusega nr 161 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise

avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra (edaspidi VV

määrus nr 1991/161) punktist 36 ei tulene kaebuse esitajale sootuks õigust nõuda ÕVVTK

kohaliku komisjoni otsuse muutmist ning see ei anna ka täiendavat alust algse haldusakti

muutumata jätmise vaidlustamiseks. Nimetatud punktis sätestatakse, et kui pärast komisjoni

otsuse tegemist ilmnevad uued asjaolud (taotletakse vara, mida ei olnud esialgu märgitud,

esitatakse uusi tõendeid jms.), mis võivad tingida tehtud otsuse muutmise, esitab avalduse

vastuvõtja materjalid ilmnenud asjaolude kohta kohalikule komisjonile, kes vaatab need läbi ühe

kuu jooksul avalduse saamise päevast arvates ning kui esitatud täiendavad andmed, tõendid ja

taotlused ei tingi komisjoni otsuse muutmist, lisatakse need samuti toimikusse. Kohtu hinnangul

tuleneb eelsätestatust ÕVVTK kohalikule komisjonile üksnes keeld jätta pärast otsuse tegemist

mistahes moel laekunud asjassepuutuvad tõendid tähelepanuta. Sellest sättest ei tulene

menetlusvälisele isikule õigust nõuda tema subjektiivseid õigusi mittepuudutavate haldusaktide

muutmist. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et sisuliselt oli Kultuuriministri poolt

esitatud taotluse näol tegemist HMS § 44 lõike 1 alusel esitatud taotlusega haldusmenetluse

uuendamiseks. HMS § 44 lõikes 1 sätestatud alustel saab menetluse uuendamist ja asja

läbivaatamist taotleda menetlusosaline. Haldusmenetluse menetlusosaliste ring on sätestatud

HMS §-s 11 ning ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni poolt läbi viidud menetluses ei kuulu Eesti

Vabariik Niguliste kirikuhoone omanikuna antud juhul sellesse ringi, mis tähendab, et tal ei ole

8

õigust taotleda asja uut läbivaatamist HMS § 44 lg 2 alusel. Õigust nõuda haldusmenetluse

uuendamist või kehtiva haldusaktiga lahendatud küsimuse ümbervaatamist, ei tulene kaebuse

esitajale ka mitte VV määruses nr 1991/161 punktist 36 ega ka mitte kohaliku omavalitsuse

korralduse seaduse § 33 lõikest 1. Kaebuse esitaja on haldusmenetluse praeguses etapis (st. vara

tagastamist ettevalmistavas menetluses) menetlusväline isik, kes võib küll asja lahendavale

haldusorganile esitada märgukirju ja selgitustaotlusi ning kellel on õigus sellele, et haldusorgan

talle vastaks, ent kes siiski ei saa nõuda tema õigusi mitte puudutavate haldusaktide muutmist.

25. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et sisuliselt on linnakomisjon varasemat otsust

muutnud. 11. novembri 2008 otsusese märgiti sõnaselgelt, et 14. jaanuari 2002 otsust ei muudeta

ega tunnistata kehtetuks. Asjaolu, et komisjon leidis 11. novembri 2008 otsuses, et esitatud

õiguslikud arvamused ja neile lisatud arhiivimaterjalid kinnitavad Niguliste tn 3 hoonete

õigusvastase võõrandamise toimumist ajavahemikul 01. jaanuaril 1941 kuni 05. juulil 1945,

nimetamata konkreetset võõrandamise hetke, mis on kajastatud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni

14. jaanuari 2002 otsuses, ei tähenda, et varasemat otsust oleks muudetud. Varasemate

haldusaktide muutmisena ei saa käsitleda ka vastustaja poolt kohtumenetluses võetud seisukohta

kirikuhoone õigusvastase võõrandamise aja kohta. Seega on jätkuvalt kehtiv ÕVVTK 14. jaanuari

2002 otsus, mille kohaselt on endisel kinnistul nr 584 asunud ehitised natsionaliseeritud Majade

Natsionaliseerimise Komisjoni 06. aprilli 1941 otsusega.

26. Kuivõrd ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 11. novembri 2008 otsus ega ka varem sama organi

poolt endisel kinnistul nr 584 asunud vara omandireformi objektiks tunnistamist ning õigustatud

subjekti tuvastamist puudutavad otsused ei riku kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi, tuleb kaebus

rahuldamata jätta ning puudub vajadus hinnata kaebuse esitaja sisulisi väiteid, mis puudutavad

Niguliste kirikuhoone õiguslikku ja faktilist saatust ning ÕVVTK linnakomisjoni asjassepuutuvate

haldusaktide õigusvastasust. Juhul kui Tallinna Linnavalitsus otsustab VV määruse nr 1993/36

punkti 23 alusel Niguliste kirikuhoone EELK-le tagastada, on kaebuse esitajal võimalik nimetatud

otsus kohtus vaidlustada.

MENETLUSKULUD

26. HkMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on kohtuotsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. HkMS § 93 lg 1 kohaselt

esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja

kuludokumendid, ilma milleta menetluskulusid välja ei mõisteta. Käesoleval juhul ei ole vastustaja

ega kolmas isik menetluskulude nimekirja ega kuludokumente esitanud ning seega jäävad kõigi

menetlusosaliste kulud nende endi kanda.

Kristjan Siigur

kohtunik