2-06-9600/41 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiit Kollom, Kaupo Paal, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht

27. märts 2009, Tallinn Tsiviilasja number 2-06-9600 Tsiviilasi

M. M. hagi H. M. vastu ühisvara jagamiseks Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Maakohtu 13.oktoobri 2008 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. M. apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg

10. märts 2009, avalik kohtuistung Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja M. M. (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXX XX-XX XXXXX XXXXXXXX) Kostja H. M. (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXX XX-X XXXXX XXXXXXXXX), esindaja adv Eve Jundas Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses

95 466 krooni

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 13. oktoobri 2008 otsus osaliselt jagatava ühisvara koosseisu, jagamise viisi ja hüvituse väljamõistmise osas ning teha tühistatud osas uus otsus. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon sõnastatuks järgmiselt:

3.1. Jätta rahuldamata M. M. hagi H. M. vastu XXXXX maakonnas, XXXXXXXX vallas, XXXXXXXX külas asuva XXXXXXXX kinnistu 22,36 ha suuruse osa (kinnistusregistri osa nr XXXXXXX), traktorite T-25 ja T-16, traktori järelhaagise, kartulivagude lahtiajaja, kaaruti, lattniiduki ja ümmarguse laua ühisvaraks tunnistamiseks ja ühisvarana jagamiseks.

3.2. Jagada poolte ühisvara järgmiselt:

M. M. omandisse jätta televiisor väärtusega 300 krooni, nelja uksega riidekapp – 500 krooni, tumepruun kirjutuslaud – 300 krooni, elektripliit – 300 krooni, gaasipliit ja - balloon – 400 krooni ja tolmuimeja – 300 krooni.

H. M. omandisse jätta kirjutuslaud väärtusega 300 krooni, kolme poolega riidekapp

- 1500 krooni, televiisor LG - 1500 krooni, pesumasin - 500 krooni, elektriboiler - 1500 krooni, sügavkülmik - 2000 krooni, külmik Snaige - 300 krooni, sektsioonkapp - 2000 krooni, kušett - 600 krooni, 7 lehma - 25 051,75 krooni, 6 kana – 266, 66 krooni, pangakontol olnud raha 4984,26 krooni.

3.3. Välja mõista H. M.lt hüvitis enamsaadud ühisvara eest 19 201, 33 krooni ja lahusvara saamiseks ühisvara arvelt tehtud kulutuste katteks 11 877, 35 krooni - kokku 31 078 (kolmkümmend üks tuhat seitsekümmend kaheksa) krooni 68 senti M.

M. kasuks.

4. Jätta kõik menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asjaolud, hageja nõue ja selle põhjendused

1. M. M. esitas 21.04.2006 hagi H. M. vastu abielu lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks. Hagiavalduse kohaselt lõppesid poolte abielusuhted 06.11.2005. Hageja hinnangul on poolte ühisvaraks: kirjutuslaud väärtusega 300 krooni, riidekapp väärtusega 1500 krooni, televiisor LG väärtusega 1500 krooni, televiisor väärtusega 300 krooni, tolmuimeja väärtusega 300 krooni, pesumasin väärtusega 500 krooni, elektriboiler väärtusega 1500 krooni, sügavkülmik väärtusega 2000 krooni, külmik Snaige väärtusega 300 krooni, sektsioonkapp väärtusega 2000 krooni, kirjutuslaud väärtusega

300 krooni, ümmargune laud väärtusega 1500 krooni, riidekapp väärtusega 500 krooni, kušett väärtusega 600 krooni, elektripliit väärtusega 300 krooni, gaasipliit ja - balloon väärtusega 400 krooni, traktor T-25 väärtusega 11 000 krooni, traktor T-16 väärtusega 15 000 krooni, traktori järelkäru väärtusega 3000 krooni, kartulivagude lahtiajaja väärtusega 1500 krooni, kaaruti väärtusega 2000 krooni, lattniiduk väärtusega 1500 krooni, 5 lüpsilehma väärtusega 25 000 krooni, 2 lehmmullikat väärtusega 10 000 krooni nin 18 kana väärtusega 800 krooni. Kokku on eelnimetatud vara väärtuseks 83 600 krooni. Ühisvaraks on ka kostja pangakontol olnud raha 4984,26 krooni ja 25,776% XXXXX maakonnas XXXXXXXX vallas XXXXXXXX külas asuvast XXXXXXXX kinnistust. Esialgselt soovis hageja loetletud vallasvarast endale riidekappi ja kirjutuslauda kokku 1800 krooni väärtuses. Kohtuistungil palus hageja jätta kõik loetletud esemed kostjale ja mõista temalt välja rahaline hüvitus

40 000 krooni ning pangakontol olnud rahast 2492 krooni. Hageja palus tunnustada tema kaasomandit 111800/4361000 mõttelisele osale (11,18 ha) kinnistust.

2. XXXXXXXX Vallavalitsuse 15.04.2002 korraldusega nr 17 tagastati kostjale 43,71 ha õigusvastaselt võõrandatud maad, millest 19,23 ha vastas kostja nõudeõigusele. Teised õigustatud isikud soovisid maa eest kompensatsiooni ja nende nõudeõigusele vastava maa soovis endale saada kostja. Nõudeõigusest suurema osa, s.o. 22,36 ha eest oli kostjal kohustus hüvitada riigile ositi kokku 116 604 krooni. Seepärast on hageja seisukohal, et 22,36 ha osas on kostjale tagastatud maa ühisvara, millest pool peab kuuluma hagejale. Kogu kinnistu väärtuseks on hageja hinnangul 89 440 krooni.

Kostja vastus

3. Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja viis kodust lahkudes kostja teadmata ära ühisvarasse kuuluvaid esemeid kokku 29 940 krooni väärtuses. XXXXXXXX kinnistu on kostja omandanud vastavalt maareformi seadusele ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korrale, mistõttu tema õigused sellele kinnistule tulenevad omandireformi õigustatud subjekti seisundist ega saa kuuluda hagejale. Hagejal saab olla õigus vaid poolele rahasummast, mis on abielu jooksul tasutud nõudeõigust ületava maa eest, s.o. 6057,35 kroonile. Kostja hinnangul ei kuulu ühisvarasse hageja poolt nimetatud esemetest ümmargune laud, traktorid, järelkäru, kartulivagude lahtiajaja, kaaruti, lattniiduk, pesumasin Beko, sügavkülmik ja külmik Snaige. Kostja palus ühisvara hulka lugeda veel tema valduses olevad 3 tugitooli, diivani, väikese kapi ja kušettkapi. Kostja palus jätta ühisvarast hagejale televiisori väärtusega 300 krooni, tolmuimeja väärtusega 800 krooni, elektripliidi väärtusega 600 krooni, 4 uksega riidekapi väärtusega 1500 krooni, tumepruuni kirjutuslaua väärtusega 300 krooni, gaasipliidi ja ballooni, 2 lüpsilehma, pullvasika, 6 kana ja kuke, 3 tugitooli väärtusega 900 krooni, diivani väärtusega 200 krooni, väikese kapi väärtusega 100 krooni, kušettkapi väärtusega 200 krooni, nõudeõigusele vastavast osast suurema maa eest ajavahemikul 09.06.2001-08.06.2006 tasutud 6057,35 krooni ning pangakontol olnud 4984,26 kroonist 1562,90 krooni. Kokku palus kostja jätta hagejale vara

13 433,5 krooni väärtuses. Enda omandisse palus kostja jätta televiisori LG, elektriboileri, sektsioonkapi, 3 poolega riidekapi, kirjutuslaua, ümmarguse laua, kušeti ja ülejäänud loomad.

Menetluse käik

4. Maakohus lahutas 22.05.2007 osaotsusega poolte abielu. Ringkonnakohus jättis 21.11.2007 otsusega maakohtu otsuse muutmata ja kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Esimese astme kohtu otsuse põhjendused

5. Maakohus luges XXXXXXXX külas asuva kinnistu kostja lahusvarasse kuuluvaks ja jättis hagi sama kinnistu kaasomandi osadeks jagamiseks rahuldamata. Kohus jättis hageja omandisse televiisori väärtusega 300 krooni, 4 uksega riidekapi väärtusega 500 krooni, tumepruuni kirjutuslaua väärtusega 300 krooni, elektripliidi väärtusega 600 krooni, gaasipliidi ja ballooni väärtusega 400 krooni. Kohus jättis kostja omandisse kirjutuslaua väärtusega 300 krooni, 3 poolega riidekapi väärtusega 1500 krooni, televiisori LG väärtusega 1500 krooni, pesumasina väärtusega 500 krooni, elektriboileri väärtusega 1500 krooni, sügavkülmiku väärtusega 2000 krooni, külmiku Snaige väärtusega 300 krooni, sektsioonkapi väärtusega 2000 krooni, kušeti väärtusega 600 krooni ja 5 lüpsilehma väärtusega 22 600 krooni. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 17 693 krooni hüvitust enam saadud ühisvara eest ja 6057,35 krooni lahusvara saamiseks ühisvara arvelt tehtud kulutuse hüvitamiseks. Traktorid T-25 ja T-16, traktori järelhaagise, kartulivagude lahtiajaja, kaaruti, lattniiduki, ümmarguse laua, 2 lehmmullika ja 18 kana osas jättis kohus hagi rahuldamata.

6. Hageja ei esitanud ühtegi tõendit, mis annaks aluse tunnistada traktorid ja haakeriistad ühisvaraks hageja tööpanuse tõttu vastavalt perekonnaseaduse (PKS) § 14 lg-le 2.

Tõendatud ei olnud kostja väide tehnika saamise kohta oma vennalt pärimise teel ning kohtul ei olnud alust lugeda seda kostja lahusvaraks. Samal ajal puuduvad ka tõendid, mis annaksid aluse lugeda tehnika ühisvara hulka kuuluvaks. Seepärast tuleb hagi nimetatud tehnika eest hüvituse väljamõistmiseks jätta rahuldamata. Kohus leidis, et

M. M. ütluste alusel ei saa ühisvara hulka lugeda hageja poolt nimetatud ümmargust lauda, kuna selle on kostja saanud oma ema pärandavarana.

7. Ühisvara hulka ei saa üheski osas lugeda XXXXXXXX külas asuvat kinnistut. XXXXXXXX Vallavalitsuse 20.03.2001 korralduse nr 30 ja 15.04.2002 korralduse nr

17 kohaselt tagastati kostjale endisest XXXXXXXX maaüksusest 43,71 ha kui õigusvastaselt võõrandatud maa ja nõudeõigusest suurema osa eest oli ette nähtud hüvituseks 116 604 krooni, millest oli tasutud 11 640 krooni ja võlaks jäi 104 964 krooni. Kirjeldatud dokumendid kinnitavad, et õigusvastaselt võõrandatud maa on kostjale tervikuna tagastatud. Asjaolu, et nõudeõigusest suurema osa eest peab kostja tasuma hüvitust, ei anna alust lugeda nõudeõigusele vastavast pindalast suuremat maad (22,36 ha) saaduks tehingu teel ja seega ka ühisvaraks. Maa tagastamine niisugustel tingimustel oli võimalik vaid kostjale kui omandireformi õigustatud subjektile ja toimus maareformi seaduse (MaaRS) § 14 lg 5 kohaselt. Sel põhjusel ei muuda seda osa tagastatud maast ühisvaraks ka asjaolu, et kostja pidi selle eest tasuma riigile hüvitust ühisvara arvelt. Ühelgi teisel isikul peale õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise XXXXX maakonnas komisjoni 09.09.1993 otsuses nimetatute niisugust õigust ei olnud. 22,36 ha maa eest abielu ajal ühisvara arvelt tehtud makseid tuleb ühisvara jagamisel arvestada kui kostjale jäänud osa ühisvarast ning sellest pool kostjalt hageja kasuks välja mõista. XXXXX Maavalitsuse 08.06.2006 teatise kohaselt tasus kostja 09.06.2001-08.06.2006 riigile hüvitust

12 114,70 krooni. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 6057,35 krooni.

8. Hageja ja kostja poolt loetletud esemetest saab 2005.a. novembriks olemas olnuiks ja ühisvaraks lugeda vaid need esemed, mille olemasolu või kuuluvuse kohta ei ole pooltel vaidlust. Samuti saab asja lahendamisel tõendatuks lugeda vaid nende esemete rahalise väärtuse, millele ei ole kostja esitanud vastuväiteid või mille rahalise väärtuse kohta on esitatud tõendeid. Hageja ei esitanud tõendeid ühegi eseme rahalise väärtuse kohta.

9. Hageja kinnitas, et tal puudub võimalus loomi pidada ja soovib seepärast nende eest rahalist hüvitust. Kohus leidis, et loomade jätmine hagejale ei ole sel põhjusel võimalik. Kostja poolt nimetatud pullvasika jätmine hagejale ei ole võimalik ka seepärast, et viimane on sündinud pärast abielusuhete lõppu ega kuulu seepärast ühisvara hulka. Hüvituse suuruse määramisel ei saa aga lähtuda hageja poolt soovitud hindadest, sest peale XXXXXXXX L. OÜ-le müüdud 2 lehma ei ole ühegi teise looma hinna kohta kumbki pool tõendeid esitanud. Kostja esitas ostu-müügi lepingu ja arve, mille kohaselt müüdi 12.11.2006 XXXXXXXX L. OÜ-le üks lehm 4571,90 krooni eest ja teine lehm 4468,80 krooni eest. Põllumajandusregistrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) teatisest nähtub, et 2005.a novembriks oli pooltel 7 veist. Sama teatis kinnitab ka kostja seletusi 2 lehma müügi kohta XXXXXXXX L. OÜ-le ja ühe noorlooma oma tarbeks tapmise kohta. Dokumente noorlooma ja 25.03.2001 sündinud looma eest saadud raha kohta ei ole kumbki pool esitanud. Kanade koguarvu ja rahalise väärtuse kohta puuduvad samuti igasugused tõendid. Eeltoodust tulenevalt pidas kohus õigeks määrata hagejale hagis nimetatud 5 lehma eest rahaline hüvitus lähtudes 2 XXXXXXXX L. OÜ-le müüdud lehma keskmisest hinnast, milleks on 4520,35 krooni. 5 lehma rahaliseks väärtuseks on seega 22 600 krooni. 2 lehmmullika ja kanade eest hüvituse väljamõistmise osas tuleb jätta hagi rahuldamata tõendite puudumise tõttu.

10. Vaieldamatult on ühisvaraks 05.11.2005 seisuga kostja pangakontol olnud 4984,26 krooni, millest pooles ulatuses tuleb mõista kostjale välja hüvitus. Tõendatud ei olnud kostja väide, et hageja on ühisest elukohast kostja teadmata ära viinud kostja poolt nimetatud esemed. Seepärast ei saa nende esemete olemasolu ühisvara hulgas lugeda tõendatuks. Kostja ei esitanud tõendeid 3 tugitooli, diivani, väikese kapi ja kušettkapi olemasolu ja seisukorra kohta. Sel põhjusel ei pidanud kohus võimalikuks neid esemeid jagamisele kuuluva ühisvara hulka lugeda. Kohus luges tõendatuks hageja väite, et ühisvara hulka kuuluvad pesumasin, sügavkülmik ja külmik Snaige. Tõendid puuduvad hageja poolt nimetatud tolmuimeja hinna kohta. Hageja hindab seda 300 kroonile, kostja 800 kroonile. Seepärast tuli hagi tolmuimeja osas jätta rahuldamata.

11. Kokku on tõendatud jagatavat ühisvara 39 586,01 krooni väärtuses, millest kummagi poole osaks jääb 19 793 krooni. PKS § 19 lg 3 kohaselt määratakse kummalegi abikaasale jääv osa varast eelkõige asjadena. Seepärast tuleb osa esemeid ka hagejale jätta, vaatamata taotlusele saada kogu vara eest rahaline hüvitus. Kostjale jääb vara

37 486 krooni väärtuses, mistõttu tuleb temalt hageja kasuks välja mõista enam saadud vara eest rahaline hüvitus 17 693 krooni.

Apellatsioonkaebuse põhjendused

12. Hageja palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus luges XXXXXXXX kinnistust 22,36 ha kostja lahusvaraks, mõistis kostjalt välja 17 693 krooni hüvitist enam saadud ühisvara eest ja 6057,35 krooni lahusvara saamiseks ühisvara arvelt tehtud kulutuste hüvitamiseks, jättis 5 lüpsilehma kostja omandisse väärtusega 22 600 krooni, jättis hageja omandisse elektripliidi väärtusega 600 krooni ning jättis menetluskulud kummagi poole kanda. Hageja palus teha tühistatud osas uus otsus, millega lugeda XXXXXXXX kinnistust 22,36 ha poolte ühisvaraks, jätta sellest 11,18 ha hagejale kaasomandina, välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitis enam saadud ühisvara eest lisaks eelnevalt välja mõistetule 6026 krooni (seega kokku 23 719 krooni) ning juhul, kui ringkonnakohus jätab rahuldamata hageja taotlused seoses XXXXXXXX kinnistuga, mõista kostjalt hageja kasuks välja 11 877,35 krooni lahusvara saamiseks ühisvara arvelt tehtud kulutuste hüvitamiseks, jätta 5 lüpsilehma kostja omandisse väärtusega 23 051,75 krooni ning jätta hageja omandisse elektripliit väärtusega 300 krooni. Hageja palus muuta menetluskulude jaotust, jättes osaotsuse menetluskulud täies ulatuses kostja kanda ja ühisvara jagamise menetluskulud jagada vastavalt hagi rahuldamisele proportsionaalselt.

13. Maakohus kohaldas poolte abielu kestel omandatud XXXXXXXX kinnistu osas ebaõigesti PKS § 141 koosmõjus MaaRS § 14 lg-ga 5, kuna kinnistusraamatusse ei kantud 22,36 ha mõttelist osa kinnistust kui kostjale tagastatud maad, seda ei asendatud ning talle ei makstud hüvitust. Kostja esitas taotluse nõudeõigusest suuremale osale ning taotlus rahuldati 22,36 ha osas. Riik maksis hüvitist 5806 krooni ha kohta viiele õigustatud subjektile, kes ei soovinud õigusvastaselt võõrandatud maad enda omandisse. Hüvitise maksmine riigi poolt õigustatud subjektidele tähendab sisuliselt, et õigus tehinguteks XXXXXXXX kinnistuga jäi riigile kui omanikule. MaaRS § 14 lg 5 alusel nõudis riik kostjalt hüvitist maaomandiõigusest loobumise eest

116 400 krooni, s.o. 5205,72 krooni ha kohta (koos intressidega 5440 krooni ha kohta). Asjaolu, et kostjal oli riigi omandisse jäänud maale omandamise eelisõigus ja eelisõiguse kasutamisel hüvitise maksmise kohustus, ei muuda kostja suhtes rakendatavaks PKS § 141 sätteid. PKS ei sätesta, et eelisostuõiguse kasutamisel abielu jooksul omandatud vara on poolte lahusvara. Ebaõige on kohtu järeldus, et nõudeõigusele vastavast pindalast suuremat maad riigilt ei saadud tehingu teel.

Kostjaga vormistati võla tasumise kohustusleping ning tasumise tagamiseks sõlmiti hüpoteegileping.

14. Kui ringkonnakohus jääb PKS § 141 tõlgendamisel maakohtuga samale seisukohale, siis vaidlustab hageja ka kohtu poolt ebaõige arvestuse hagejale määratud 6057,35 krooni suuruse hüvituse osas. Kohus jättis tähelepanuta, et enne võlakohustuse lepingu nr 12 sõlmimist 16.03.2001 tasus kostja riigile 11 640 krooni poolte ühisvara arvelt. Seega kuulunuks kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele lisaks 6057,35 kroonile veel 5820 krooni ehk kokku 11 877,35 krooni.

15. Kostja esitas kohtule tõendid selle kohta, et kostja sai poolte abielu jooksul soetatud 2 lüpsilehma müügist kokku 9220,70 krooni, mis jagatuna kahega on 4610,35 krooni ja korrutatuna viiega 23 051,75 krooni. Seega on kohus ebaõigesti määranud 5 lehma väärtuseks 22 600 krooni.

16. Hageja esitas kohtule PRIA 12.06.2007 õiendi selle kohta, et abielusuhte lõppemisel oli pooltel 7 veist. Kohus luges ühisvarasse kuuluvaks 5 veist ja hindas neid tapaks läinud loomadena. Kohus ei arvestanud, et vara jagamise ajaks oli saanud kahest mullikast (sündinud 25.03.2004 ja 13.10.2005) täiskasvanud lehmad. PKS § 18 lg-st 2 tuleneb küll, et abielusuhete lõppemise aja seisuga määratakse kindlaks ühisvara koosseis, kuid see ei tähenda, et sama ajahetke seisuga määratakse kindlaks ka ühisvara hulka kuuluvate esemete väärtus. Hageja märkis ühe veise hinnaks 5000 krooni ning kostja ei vaielnud sellele vastu. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele hüvitis ühe lehmmullika eest 5000 krooni.

17. Kostja ei vaielnud vastu ühisvarasse kuuluvate kanade arvule ja hinnale. Seega kuulub kostjalt väljamõistmisele hüvitis 9 linnu eest 400 krooni. Kohus ei põhjendanud, miks ta lindude väärtuse määramata jättis ja selles osas ühisvara jagamata jättis.

18. Kohus märkis, et saab lugeda vaid nende esemete rahalise väärtuse, millele kostja ei esitanud vastuväiteid või mille kohta on esitatud tõendid. Samas ei ole kohus vara jagamisel märgitud põhimõttest lähtunud ja on kõrvale kaldunud kostja huvides. Kohus ei teinud õiglast otsust esemete osas, mille kohta pooled nimetasid erinevad hinnad. Hageja avaldas elektripliidi hinnaks 300 krooni ning kostja 600 krooni. Kohus jättis elektripliidi hagejale kostja poolt määratud hinnaga. Hageja määras tolmuimeja hinnaks 300 krooni, kostja 800 krooni. Hageja nõuab tolmuimeja eest 400 krooni hüvitust.

19. Menetluskulude jaotuse osas ei ole kohtuotsus kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg-ga 1, kuna kohus rahuldas osaotsusega täies ulatuses hageja nõude abielu lahutamiseks. Kostja vaidlustab menetluskulude jaotust ka ühisvara jagamisel. Kohtu poolt määratud jaotus ei ole õiglane, kuna kahjustab ülemääraselt hageja olulisi vajadusi (hageja on tasunud nõuetelt riigilõivu, tema elukoht on kohtust kaugemal kui kostjal, hageja aja ja transpordi kulu on suurem, kostja on ligi 3 aastat kasutanud hageja vara ja saanud varalt vilju, venitanud asja lahendamisega, hageja on ilma jäänud omandist peaaegu kogu varale). Kohus võib jagada ühisvara osas menetluskulud kooskõlas TsMS § 164 lg-ga 2.

Vastus apellatsioonkaebusele

20. Kostja nõustus apellatsioonkaebuse seisukohaga, et maakohus on eksinud loomade keskmise hinna arvutamisel ning palus mõista endalt hageja kasuks välja täiendavalt

226 krooni ja lugeda hagejale kuuluvaks tolmuimeja 300 krooni väärtuses. Ülejäänud osas vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused

21. Ringkonnakohus, ära kuulanud kohtuistungil kostja ja tutvunud asja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Maakohtu otsus kuulub

TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistamisele jagatava ühisvara koosseisu, jagamise viisi ja hüvituse väljamõistmise osas ning tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse.

22. Abikaasade ühisvara jagamist reguleerib perekonnaseadus (PKS). PKS § 14 lg-te 1 ja

2 järgi on abikaasade ühisvara abielu kestel abikaasade omandatud vara ja kohus võib abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult tunnistada abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Seaduse kohaselt on abielu kestel abikaasale tagastatud või asendatud õigusvastaselt võõrandatud vara abikaasa lahusvara (PKS § 141). PKS § 18 lg 2 sätestab, et kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Abikaasade ühisvara jagamisel määratakse PKS § 19 lg 3 järgi kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena ning varaliste õiguste ja kohustustena. Kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus temalt teisele abikaasale rahalise hüvituse (PKS § 19 lg 4).

23. Maakohus leidis õigesti, et XXXXXXXX kinnistu on PKS § 141 järgi tervikuna kostja lahusvara ning ühisvarana jagamisele ei kuulu, kuna maa tagastati kostjale õigusvastaselt võõrandatud varana. Maakohtu otsus on selles osas seaduslik ja põhjendatud ning tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust ei korda ringkonnakohus selles osas maakohtu põhjendusi.

24. Kohtuotsust ei ole vaidlustatud osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja kostja lahusvara saamiseks ühisvara arvelt tehtud kulutuste hüvitamiseks 6057,35 krooni. Selles osas ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ei kontrolli. Samas on õige apellatsioonkaebuse väide, et hüvitise suuruse kindlakstegemisel oleks kohus pidanud lisaks ajavahemikul 09.06.2001-08.06.2006 tasutud summadele arvestama ka kostja poolt riigile 16.03.2001 ühisvara arvelt tasutud 11 640 krooni ( t lk 57). Tähtsust ei oma asjaolu, et nimetatud summa tasuti kostja EVP-dega. Abielu kestel omandatud EVP-d loetakse PKS § 14 lg 1 järgi abikaasade ühisvaraks. Sellist seisukohta on avaldanud ka Riigikohus 10.11.2004 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-126-04. Seega tuleb kostjalt selles osas täiendavalt välja mõista 5820 krooni (11 640 krooni:2), kokku 11 877,35 krooni (6057,35+5820).

25. Õige on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus arvutas ebaõigesti 5 lehma hinna. Kuna kostja sai kahe lehma müügist 9220,70 krooni, on ühe lehma keskmine hind 4610,35 krooni ja seega viie lehma keskmine hind 5x4610,35=23 051,75 krooni. Kostja võttis selle asjaolu apellatsioonimenetluses õigeks ja nõustus temalt täiendavalt

226 krooni väljamõistmisega.

26. Maakohus jättis ebaõigesti ühisvarana jagamata abielusuhete lõppemise ajal pooltel olnud kaks mullikat, kanad ja tolmuimeja. Kuigi pooled ei esitanud tõendeid eelnimetatud vara maksumuse ning kanade arvu kohta, ei saanud kohus jätta neid eelmärgitud põhjendustel jagamata.

27. Hageja on maakohtu istungil lugenud kahe mullika hinnaks 2000 krooni (t lk 103). Kostja ringkonnakohtu istungil sellisele hinnale vastu ei vaielnud. Kuigi mullikad on kasvanud kohtumenetluse ajal lüpsilehmadeks ja need jäävad kostjale, ei ole õige kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitist lüpsilehma hinda arvestades, nagu hageja apellatsioonkaebuses leiab. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et hageja oleks andnud oma töö või rahaliste vahenditega panuse mullikate lüpsilehmadeks kasvamisse. Seega mõistab ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja ühe mullika eest hüvitise 1000 krooni.

28. Vaidlust ei olnud pooltel selle üle, et abielusuhete lõppemise ajal oli pooltel 18 kana. Kostja väitis ringkonnakohtu istungil, et neist on käesoleval ajal elus 6. Ülejäänud on surnud kohtumenetluse kestel loomulikku surma või naabri koera poolt maha murtud. Ringkonnakohtu hinnangul ei pea kostja PKS § 19 lg 4 järgi hüvitama hagejale surnud kanade väärtust, kuna need ei lähe ühisvara jagamisel kostjale üle. Hageja ei ole esitanud muid andmeid seni elusolevate kanade arvu kohta, mistõttu ringkonnakohus võtab aluseks kostja avaldatu. Kuna maakohtus ei olnud vaidlust selle üle, et 18 kana väärtus oli 800 krooni, on ühe kana maksumus 44,44 krooni ja kuue kana kostjale jäämise tõttu on hagejal õigus saada hüvitist kolme kana eest, so 133,32 krooni.

29. Kostja nõustus apellatsioonimenetluses sellega, et tolmuimeja hind on 300 krooni ja see jääb ühisvara jagamisel hagejale. Samuti nõustus kostja sellega, et hagejale jääva elektripliidi hind võib olla 300 krooni, mitte 600 krooni, nagu määras maakohus. Seega jagab ringkonnakohus täiendavalt ühisvarana tolmuimeja väärtusega 300 krooni ja jätab selle hagejale ning muudab hagejale jääva elektripliidi hinna 300 kroonile.

30. Muus osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud. Seega jääb hagejale kodust sisustust 2100 krooni väärtuses ja kostjale kodust sisustust, loomi ja kanu 35 518,41 krooni väärtuses. Lisaks sellele jääb kostjale pangakontol olnud raha 4984,26 krooni. Kostjal tuleb PKS § 19 lg 4 alusel maksta hagejale rahalist hüvitust enamsaadud ühisvara eest

19 201,33 krooni.

31. Menetluskulude jaotamise osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja TsMS § 164 lg 1 alusel jätab ka apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul on selline menetluskulude jaotus õiglane ega kahjusta ülemääraselt hageja olulisi vajadusi, mistõttu puudub antud juhul alus TsMS § 164 lg 2 kohaldamiseks. Apellatsioonkaebuses toodud põhjendused – hageja on tasunud riigilõivu ja tema elukoht on kohtust kaugel - selleks alust ei anna. Asjaolu, et kostja on jätkanud pärast abielusuhete lõppemist üksi talupidamist ja saanud vilju, ei anna samuti alust TsMS § 164 lg 2 kohaldamiseks, sest viljade saamiseks on tulnud kostjal teha tööd ja kanda kulusid. Asja materjalist ei järeldu, et hageja oleks andnud viljade saamiseks oma panuse. Kostja ei ole pahatahtlikult venitanud asja lahendamisega. Õige ei ole ka hageja seisukoht, et ta jäänud ilma peaaegu kogu varast. Hageja soovis ühisvara jagamisel endale saada üksikuid koduse sisustuse esemeid ja jätta enamuse varast asjadena kostjale, saades selle eest hüvitist. Kohus arvestas sellega otsuse tegemisel. Ühisvara jagamisel luges kohus poolte osad PKS § 19 lg 1 järgi võrdseks. Seega ei ole hageja jäänud kostja arvel oma varast ilma.

Tiit Kollom Kaupo Paal Ande Tänav