3-08-1420/15 · Tallinna Halduskohus Pärnu kohtumaja

3-08-1420

K O H T U O T S U S K O H T U O T S U S K O H T U O T S U S K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL EESTI VABARIIGI NIMEL EESTI VABARIIGI NIMEL EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Kohus Kohus Kohus Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis Kohtukoosseis Kohtukoosseis Kohtukoosseis Kohtunik Annika Vendik

Otsuse tegemise aeg ja koht Otsuse tegemise aeg ja koht Otsuse tegemise aeg ja koht Otsuse tegemise aeg ja koht

26. märts 2009 Pärnu kohtumaja Haldusasja number Haldusasja number Haldusasja number Haldusasja number 3-08-1420 Haldusasi Haldusasi Haldusasi Haldusasi

M. V´i kaebus, milles kaebaja taotleb: - tühistada Valjala Vallavolikogu 19.06.2008 otsus nr 32. - Välja mõista vastustajalt kaebaja poolt kantud kohtukulud

Asja läbivaatamise kuupäev Asja läbivaatamise kuupäev Asja läbivaatamise kuupäev Asja läbivaatamise kuupäev

04. märts 2009 Menetlusosalised Menetlusosalised Menetlusosalised Menetlusosalised Kaebaja M. V ja tema esindaja vandeadvokaat Andres Tamm Vastustaja Valjala Vallavolikogu esindaja vandeadvokaat Kersti Põld Kolmas isik T. T

RESOLUTSIOON RESOLUTSIOON RESOLUTSIOON RESOLUTSIOON

Juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6;

Jätta rahuldamata M. V´i kaebus haldusasjas nr 3-08-1420.

Edasikaebamise kord Edasikaebamise kord Edasikaebamise kord Edasikaebamise kord Juhindudes HKMS § 31 lg 4:

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse teatavaks tegemisest 26.märtsil 2009. Menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, tuleb teha hiljemalt tähtaja viimasel päeval

ASJAOLUD ASJAOLUD ASJAOLUD ASJAOLUD

19.06.2008 Valjala Vallavolikogu otsusega nr 32 kinnitati Valjala vallas Kogula külas asuva vaba põllumajandusmaa 23 maaüksuse kasutusvaldusesse saajaks T. T (tl 8). 15.07.2008 postitas M. V kaebuse Valjala Vallavolikogu 19.06.2008 otsusele nr 32 (tl 5-7). 29.08.2008 esitasid vastustaja ja kolmas isik vastused kaebusele (tl 58, 59, 60-64).

3-08-1420

29.09.2008 taotles kaebaja asja arutamist kohtuistungil (tl 86).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja selgituste kohaselt avalikustati Saare maavanema 14.02.2007 korraldusega nr 185 Valjala vallas asuvate vabade põllumajandusmaade kasutusvaldusesse seadmise taotlemise menetlus. Kogula külas asuva maaüksuse nr 23 osas taotlesid maa kasutusvaldusse andmist kaebaja ja kolmas isik. Kaebaja suhtes otsustas Valjala Vallavolikogu 19.06.2008 otsusega nr 32, et kaebaja ei ole jätkusuutlik põllumajandustootja ning otsustas vaidlusaluse maatüki anda kolmanda isiku kasutusvaldusesse. Kaebaja on seisukohal, et jätkusuutlik tähendab seda, et isiku senise majandustegevuse analüüsi tulemusel on alust eeldada, et isik suudab majandustegevust jätkata vähemalt viie aasta jooksul. Olulisemateks kriteeriumiteks majandustegevuse hindamisel on ettevõtja tegevuse majanduslikud näitajad. Ei saa eelistada taotlejat, kes on jätkusuutlikum, vaid üksnes asjaolu, kas on jätkusuutlik või mitte. Kaebaja väidetel on ta jätkusuutlik põllumajandustootja ka selles mõttes, et on andnud PRIA-le kohustuse jätkata põllumajanduslikku tootmist ka aastatel 2007-2013. Nii kaebaja kui ka kolmas isik ei oma ega kasuta maid, mis piirneksid vaidlusaluse maatükiga, kuid kaebaja omanduses on Liigvälja kinnistu, mis asub selle vahetus läheduses ning vaidlusaluse maatüki kasutamine saab toimuda üksnes üle antud kinnistu. Nii kaebajal kui ka tema abikaasa said 2006 ja 2007. aastal märkimisväärset tulu põllumajandustootmises. Saadud tulu ja pere poolt investeeritud põhivara nimekirja kohta esitas kaebaja andmed ka vastustajale. Kuigi põllumajandusmasinad on registreeritud ühe abikaasa nimele, on tegemist abikaasade ühisvaraga. Vaatamata eeltoodule leidis vastustaja, et kaebaja tulu on väike ning esitatud dokumentidest ei nähtu, et kaebaja oleks investeerinud põllumajandus tootmisesse. Kaebaja hinnangul on vastustaja seisukohad tema majandustegevusele ebaõiged ning kaebajal on õigus vaidlusealuse maatükile kasutusvalduse seadmiseks.

Vastustaja esitatud kaebust ei tunnista. Valjala Vallavalitsus andis mitme taotlejaga maatüki kasutusvaldusesse taotlejatele aega kokkuleppe sõlmimiseks kuni 28.06.2007 . Vaidlusaluse maatüki osas kokkulepet antud tähtajaks ei sõlmitud. Vaidlusaluse maatüki kasutusvaldusse andmise otsustamiseks kuulati 29.05.2008 istungil ära kaebaja seisukohad ning soovitati veelkord kokkuleppida või liisku heita. Uueks volikogu istungiks taotlejad kokkuleppele ei jõudnud. Volikogu hindas asjas kogutud tõendeid ning leidis, et kaebaja tegevus põllumajandustootjana ei ole jätkusuutlik. Tuludeklaratsiooni kohaselt ei tule tema põhisissetulek põllumajanduslikust tootmisest ning ta ei ole investeerinud põllumajanduslikku tootmisesse ja otsustati maatüki nr 23 osas kinnitada kasutusvalduse saajaks kolmas isik. Vastustaja hinnangul ei ole andmed kaebaja abikaasa tulude, kulude ja tegevuse kohta asjasse puutuvad, kuna kasutusvaldus seatakse ühe isiku kasuks. Seetõttu tuli hinnata kaebaja kui FIE põllumajandusliku tootmise jätkusuutlikust. FIE on üksikisik, mitte perekond. Kaebaja ja kaebaja abikaasa on kantud kumbki iseseisvalt FIE-na äriregistrisse. Teostatud investeeringute osas kogutud tõenditest ilmneb, et need on teinud kaebaja abikaasa ja V OÜ. Äriregistrisse on kantud kaebajal mitmed tegevusalad ning tuludeklaratsiooni kohaselt saab kaebaja põhilise ja suurema osas tulust muust ettevõtlusest kui põllumajandus ning seetõttu ei saa kaebaja investeeringuid arvutitesse ja printerisse pidada investeeringuks põllumajanduslikku tootmisesse ning see ei tõenda kaebaja põllumajandusliku tootmise jätkusuutlikust. Kolmanda isiku poolt vallavolikogule esitatud dokumentidest selgub, et tema ettevõtlus tulu põllumajandussaaduste realiseerimisest oli oluliselt suurem ning kolmas isik on teinud põllumajandustootmisesse olulisi investeeringuid. Põllumajandus on kolmanda isiku kui

3-08-1420

ettevõtja põhitegevusala, kelle talupidamise kohta on ilmunud artikkel ka 10.07.2008 maakonnalehes.

Kolmanda isiku selgituste kohaselt on ta omandanud põllumajandusalas erialase hariduse ning tegeleb iseseisvalt põllumajandusega alates 2001. aastast ning põhisissetuleks tuleb põllumajandussaaduste tootmisest. Kolmanda isiku selgituste kohaselt on ta teinud olulisi investeeringuid põllumajandustehnikasse. Kasutuses on 181 ha haritavat maad. Kuna sellest omandis on vaid 13.6 ha, on väga oluline vaidlusaluse maatüki kasutusvaldusse saamine 15 aastaks. Kuna vaidlusaluse maaüksuse kõrval olev põld on kolmanda isiku isa kasutuses, peab sellele säilima juurdepääs mööda eespool olevate kinnistuste piire ning seetõttu on ka kolmandal isiku võimalus pääseda maatükile nr 23.

KOHTU PÕHJENDUSED KOHTU PÕHJENDUSED KOHTU PÕHJENDUSED KOHTU PÕHJENDUSED

Kaebaja esitas kohtule kaebuse, milles kaebaja taotleb kaevatava haldusakti tühistamist. Esitatud taotlus on kooskõlas HKMS § 6 lg 2 p 1. Kaebus on postitatud 15.07.2008 vastustaja 19.06.2008 haldusaktile. Seega on kaebus esitatud HKMS § 9 lg 1 sätestatud tähtaja jooksul. Arvestades eeltoodut on kaebus lubatav.

Vaidlustatud otsuse õiguslikuks aluseks on märgitud MaaRS § 233 lg 5, mis käsitleb vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamist ja lg 6, mis räägib vaba põllumajandusmaale kasutusvalduse seadmisest. Samuti viidatakse otsuses äriseadustiku § 1, mille kohaselt on ettevõtja füüsiline isik, kes pakub oma nimel tasu eest kaupu või teenuseid ning kaupade müük või teenuste osutamine on talle püsivaks tegevuseks, ning seaduses sätestatud äriühing. Otsuse kohaselt on see vastuvõetud kooskõlas „Riigimaa kasutusvaldusesse andmise ja riigimaale kasutusvalduse seadmise korraga“, kuid korra osas ei ole viidatud ühelgi konkreetsele sättele.

Kaebaja hinnangul otsustas vallavolikogu vaidlustatud otsusega kasutusvalduse seadmise. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja on kaevatava otsuse teinud talle antud pädevust ületades, sest volikogu saab hinnata taotlejate jätkusuutlikust ja teha maavanemale ettepaneku kasutusvalduse seadmiseks taotleja suhtes, kuid antud juhul on vastustaja otsustanud maa kasutusvaldusesse andmise volikogu otsusega. Vastustaja väidetel tehti kaevatava otsusega maavanemale ettepanek kasutusvalduse seadmiseks T. T´a kasuks.

Vastavalt MaaRS § 233 lg-le 4 koostab vallavalitsus vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate nimekirja. Vallavolikogu poolt kinnitatavasse nimekirja ei kanta isikuid, kes ei vasta maareformi seaduses sätestatud nõuetele. Asjas ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust selle üle, et vaidlusaluse maatüki kasutusvaldusesse taotlejad vastavad MaaRS § 233 lg-s 2 sätestatud tingimustele ning on põllumajanduslik tootjad. Tuvastatud on, et taotlejad on füüsilisest isikust ettevõtjad, kelle omandis on maatulundusmaa, mida taotlejad kasutavad ning on tõendanud asjas esitatud tõenditega tulu saamist omatoodetud põllumajandussaaduste müügist. Kaevatava otsuse põhjenduste kohaselt sai vaidlusaluse maa kasutusvaldusesse saamiseks esitada avaldusi alates 27.03.2007 kuu aja jooksul. Maatüki osas esitati mitu avaldust ning taotlejatele anti kokkuleppe sõlmimiseks tähtaega kuni 28.06.2007. Kokkulepet antud tähtajaks ei sõlmitud. Peale antud tähtaega jäid esitatud taotluse juurde M. V ja T. T. Volikogu 19.06.2008 otsusega nr 32 leiti, et M. V ei ole jätkusuutlik põllumajandustootja MRS § 233 mõttes ning otsustati kinnitada kasutusvalduse saajaks T. T (tl 8)..

3-08-1420

MRS § 233 lg 5 (redaktsioon 01.01.2007-01.08.2008) vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitab vallavolikogu ja esitab selle maavanemale. Käsitletud paragrahvi lg 6 sätestab, et vaba põllumajandusmaa kasutusvaldus seatakse ühe isiku kasuks. Kui ühte maatükki soovib kasutusvaldusesse saada mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku ei lepi, otsustab maa kasutusvaldusesse andmise maavanem vallavolikogu ettepanekul. Kui maavanem ei nõustu vallavolikogu ettepanekuga või leiab, et kohaliku omavalitsuse otsus ei ole õiguspärane, saadab ta ettepaneku volikogule tagasi uueks arutamiseks. Vastustaja selgituste kohaselt on nende maade osas, kus oli üks taotleja koostatud nimekiri ja see on edastatud maavanemale. Kuid kuna antud maatüki osas oli mitu taotlejat, siis pidi vallavolikogu otsustama, millise taotleja kohta teha kasutusvalduse seadmise osas ettepanek maavanemale. Ettepanek on vormistatud kaevatava otsusega. Otsusega eelistati T. Tat, kuna leiti, et tema põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik. Valjala Vallavolikogu 19.06.2008 otsus nr 32 saadeti Saare maavanemale 26.06.2008. Riigimaa kasutusvaldusesse andmise ja riigimaale kasutusvalduse seadmise korra (redaktsioon alates 02.03.2007) § 2 lg 2 kohaselt teostab vallavalitsus kasutusvalduse seadmisel «Maareformi seaduses» ja käesolevas määruses sätestatud eeltoiminguid ning lähtudes käsitletud § lg 7 on kasutusvalduse seadmise lepingu sõlmimise õigus üksnes maavanemal. Käsitletud sätetest tulenevalt seatakse põllumajandusmaa kasutusvaldus ühe isiku kasuks ning vallavolikogu ettepanekul otsustab maa kasutusvaldusesse andmise maavanem. Lähtudes eeltoodud sätetest, hinnates asjas kogutud tõendeid, menetlusosaliste poolt esitatud väiteid tuleb kaevatavat otsust hinnata vallavolikogu ettepanekuna maavanemale, mille tegemine oli vallavolikogu pädevuses.

Valjala Vallavolikogu 19.06.2008 otsuse nr 32 kohaselt ei ole kaebaja jätkusuutlik põllumajandustootja ning seetõttu on volikogu eelistanud teist taotlejat. MaaRS § 233 lg 6 näeb ette, et kui ühte maatükki soovib kasutusvaldusesse saada mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku ei lepi, otsustab maa kasutusvaldusesse andmise maavanem vallavolikogu ettepanekul. Vallavolikogul on õigus eelistada taotlejat, kelle põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik ja kes tegelikult kasutab sama maatükki õiguslikul alusel või kelle maaomandiga taotletav maatükk piirneb, või füüsilisest isikust ettevõtjat. Seega võib kohalik omavalitsus juhul, kui taotlejad sama maatüki osas kokkulepet ei saavuta, ka kasutusvaldusesse saajate nimekirja kanda mitu taotlejat, kuid vallavolikogul on õigus eelistada ettepaneku tegemisel taotlejat, kelle põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik.

Kaebaja väidetel on ta jätkusuutlik põllumajandus tootja. Kaebaja on andnud PRIA-le kohustuse jätkata põllumajanduslikku tootmist ka aastatel 2007-2013. Samuti on kaebaja saanud tootmisest põllumajanduslikku tulu ning on oluliselt investeerinud põllumajanduslikku põhivarasse. Asjaoludeks, mille põhjal vastustaja jõudis järeldusele, et kaebaja ei ole jätkusuutlik põllumajandustootja, olid kaevatava otsuse kohaselt tuludeklaratsiooni andmed, mille kohaselt ei tule kaebaja põhisissetulek põllumajanduslikust tootmisest ning asjaolu, et kaebaja ei ole investeerinud põllumajanduslikku tootmisesse. MaaRS § 233 lg 2 ei näe füüsilisest isikust ettevõtja puhul ette, et põllumajanduslik tootmine peaks olema tema põhiline tegevusala. See nõue kehtib üksnes eraõiguslikust juriidilisest isikust taotleja puhul. Samuti ei pea isiku põhisissetulek tulenema põllumajanduslikust tootmisest, kuid põllumajandusest põhisissetuleku saamine võib olla üheks kriteeriumiks tegeliku tootmise ulatuse ja jätkusuutlikkuse hindamisel ning väljaselgitamisel mitme taotleja puhul valiku tegemisel. Asjas ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust otsuses antud hinnangutele kaebaja ja T. Ta põhisissetuleku osas.

3-08-1420

MaaRS § 233 kohaselt on vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise eesmärk, et tagada jätkusuutlike ja majandamisvõimeliste põllumajanduslike tootmiste olemasolu ja tootmise arendamine ja/või laiendamine. Kohtupraktika kohaselt on põllumajandusliku tootmisega tegelemine maareformi seaduse mõttes taimeja loomakasvatus eesmärgiga müüa vastavaid saadusi. Niisuguse tegevuse tunnusteks on sobivate tootmisvahendite sihipärane kasutamine ja selle tegevuse vastavus eesmärgile müüa põllumajandussaadusi (Riigikohtu halduskolleegiumi 1. veebruari 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-3-02). Kaebaja selgituste kohaselt väljendub tema põllumajanduslik tootmine sertifitseeritud heina ja teravilja seemnete toormaterjali kasvatamises ning tal on võetud kohustused V ees. Kaebaja kinnitusel on tal käesoleval ajal ka kohustused PRIA ees kuni 2009 detsembrini. Kohtuistungil kaebaja kinnitas, et ei ole seemnekasvatuse ja võetud kohustuste osas tõendeid vallale esitanud. Samas kinnitas vastustaja esindaja, et antud asjaolud olid otsustamisel teada ning nendega ka arvestati. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et nii kaebaja kui kaebaja abikaasa on iseseisvalt registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjatena. Investeeringute hindamisel on kohtu hinnangul oluline märkida, et kaebaja esitas taotluse põllumajandusmaa kasutusvaldus saamiseks enda kui füüsilisest isikust ettevõtja kasutusse, kuid investeeringute kohta esitas vallale dokumendid pere ettevõtte investeeringute kohta. Esitatud tõendite kohaselt traktori New Holland liisinud E V ning tasunud lepingu alusel tasumisele kuuluvad maksed. Ka esitatud maksekorralduste kohaselt on maksjaks E V. Asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kaebaja on registrisse kantava inventari osas (traktor) koostatud dokumentidesse märgitud omanikuna/kasutajana.

M. V´i arvele on laekunud PRIA poolt tasutav otsetoetused. Esitatud pangadokumentide kohaselt on toimunud arveldused M. V´i ja E V´i vahel ning arveldused E V´i ja erinevate isikute vahel, kuid maksete selgitustest ei selgu maksete seos kaebaja ettevõtlusega. Kohtu hinnangul ei saa välistada, et kaks füüsilisest isikust ettevõtjat võivad vastavalt kokkuleppele investeerida ühiselt mõlema ettevõtluseks vajaliku inventari ostmiseks, kuid vastav asjaolu peaks olema tuvastav kohaste tõenditega (ühise tegutsemise leping, inventari rendileping vms). Ka juhul, kui inventar on soetatud väljaspool ettevõtlust, on võimalik selle kasutamine ettevõtluses vormistada vastava lepinguga. Kaebaja poolt on kantud investeeringute nimekirjas traktorite, traktori haagise ja pakkeri kõrval (mille kasutamist seemneja teravilja kasvatuses saab eeldada) märgitud lintsaag(metallitöö/puidutöö tööriist), meevurr (mesinduses kasutatav töövahend), freespink (metallitöö/puidutöö tööriist, mis võimaldab töödelda erinevaid materjale ja toota keerulisi ning täpsust nõudvaid detaile), puurpink (metallitöö/puidutöö tööriist), lintlihvpink (lihvimisja pinnatöötlusseade), metalli tööpingid, arvuti, printer, mille kasutamist, arvestades nende vahendite kasutamisotstarvet, ei saa kohtu hinnangul eeldada seemeja teravilja kasvatuses. Kaebaja ei ole esitanud asjas tõendeid selle kohta, et hangitud tootmisvahendid (lintsaag, meevurr, freespink, lintlihvpink, metalli tööpingid) on vajalikud ja sobivad sihipäraseks kasutamiseks seemneja teravilja kasvatuses ning on hangitud vastavuses antud põllumajandustootmise eesmärgiga. Lähtudes eeltoodust ei ole kaebaja asjas tõendanud, et investeeringute osas kantud kulutused on seotud kaebaja põllumajandusliku tootmisega.

Tulenevalt eeltoodust ja hinnates asjas kogutud tõendeid kogumis, ei ole kaebaja tõendanud, et suudab oma tegevuses tagada jätkusuutliku ja majandamisvõimelise põllumajandusliku tootmise. Lähtudes eeltoodust on kaebus põhjendamata ja rahuldamisele ei kuulu.

Vastustaja esitas asjas taotluse kohtukulude hüvitamiseks. HKMS § 92 lg 1 kannab kohtukulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

3-08-1420

Seega ei kuulu rahuldamisele kaebaja taotlus kohtukulude hüvitamiseks. Vastustaja esitas taotluse asjas kantud kohtukulude hüvitamiseks. Haldusorganil ei ole keelatud kasutada halduskohtumenetluses välist õigusabi. Kohtupraktika kohaselt tuleb seejuures aga arvestada, et kaebuse rahuldamata jätmisel ei mõista kohus automaatselt kaebajalt haldusorgani kasuks õigusabikulusid välja. Õigusabikulude väljamõistmine on piiratud mitmete tingimustega - välise õigusabi vajalikkus, kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, kaebuse esitaja majanduslik olukord jne.

Eelpool käsitletud maareformi seaduse ja „Riigimaa kasutusvaldusesse andmise ja riigimaale kasutusvalduse seadmise korra“ sätete kohaselt on kasutusvalduse seadmiseks vajalike eeltoimingute teostamine kohaliku omavalitsuse organite ülesanne, mis seega eeldab, et ametnikel on olemas vajalik kvalifikatsioon seadusega kohalikule omavalitsusele pandud ülesannete täitmiseks. Seega puudus vastustajal vajadus välise õigusabi järgi ning seetõttu ei kuulu rahuldamisele taotlus õigusabi kulude välja mõistmiseks.

Annika Vendik Kohtunik

3-08-1420

Asjaoludeks, mille alusel jõudis vastustaja järeldusele, et kaebaja ei ole jätkusuutlik põllumajandustootja olid otsuse kohaselt tuludeklaratsiooni andmed, mille kohaselt ei tule kaebaja põhisissetulek põllumajanduslikust tootmisest ning asjaolu, et kaebaja ei ole investeerinud põllumajanduslikku tootmisesse.

Olemasoleva maa kasutamise ulatus võib olla üheks kriteeriumiks tegeliku tootmise väljaselgitamisel ja mitme taotleja puhul valiku tegemisel, kuid haldusorgan peab konkreetsel juhul arvesse võtma, millises ulatuses ja millistel põhjustel maad tootmiseks ei kasutata.

ettevõtja füüsiline isik, kes pakub oma nimel tasu eest kaupu või teenuseid ning kaupade müük või teenuste osutamine on talle püsivaks tegevuseks, ning seaduses sätestatud äriühing. .

Kolleegium leiab, et olukorras, kus haldusorgan on teinud temast oleneva, et tõendada toetustaotluse rahuldamise eelduste täitmist ning taotlejalt pole võimalik saada täielikumat informatsiooni toodangu toetuskõlbulikkuse kohta, tuleb pidada haldusorgani tõendamiskohustust täidetuks. Seejärel läheb koormis vastupidise tõendamiseks juba üle taotlejale endale.

Samas on seadusandja Ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas pidanud oluliseks vajadust kehtestada asulates geograafiline piirang selleks, et tagada jätkusuutlike ja majandamisvõimeliste apteekide olemasolu.

MaaRS § 233 kohaselt on vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise eesmärk luua võimalus eelkõige neile põllumajandusliku tootmisega tegelejatele, kelle omandis või õiguspärases kasutuses olev maa on täielikult kasutusse võetud ja maa puudumine takistab tootmise arendamist või laiendamist. Tõendamist pole leidnud, et A. Ostrat oleks selline põllumajandusliku tootmisega tegeleja, kes kasutaks reaalselt tootmiseks kogu tema omanduses olevat maad Konguta valla territooriumil ja vajaks maad oma tegevuse laiendamiseks.

3-08-1420

Kas kaebaja poolt hangitud põllumajandus inventar on sobilik seemnekasvatuseks ?

Vaidlustatud otsuse õiguslikuks aluseks on märgitud MaaRS § 233 lg 4, mis käsitleb taotlejate nimekirja koostamist, mitte aga MaaRS § 233 lg 5, mis räägib vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamisest. Samuti viidatakse Korra § 10 lg-tele 1, 3 ja 4, mis asuvad küll sättes pealkirjaga "Vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamine", kuid oma sisult puudutavad vaba põllumajandusmaa saajate väljaselgitamist, sh kokku leppimiseks võimaluse andmist. Kolleegiumi arvates ei ole vaidlustatud otsuse näol tegemist kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamisega MaaRS § 233 lg 5 ja Korra § 10 tähenduses. Asja materjalidest ei selgu üheselt, kas pärast kokkulepeteks antud tähtaja möödumist kavatses vallavolikogu veel eraldi koostada ja kinnitada kasutusvaldusesse saajate nimekirja. Otsus ei sisalda ka taotlejate kohta kõiki andmeid, mille märkimist kasutusvaldusesse saajate nimekirjas Korra § 10 lg 8 ette näeb. Ka sellest asjaolust võib järeldada, et tegemist pole veel vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirjaga.

Kolleegium leiab, et vaidlustatud otsus pole oma õiguslikult olemuselt haldusakt ega eelhaldusakt HKMS § 4 tähenduses, mille vaidlustamiseks saaks halduskohtule esitada tühistamiskaebuse. Vaidlustatud otsus kujutab endast menetlustoimingut, millega vallavolikogu on kinnitanud mitme sama maad sooviva isiku vastavust maa kasutusvaldusesse taotlejatele esitatavatele nõuetele

Riigikohus on oma varasemas praktikas pidanud erandlikult võimalikuks eraldiseisvalt vaidlustada ka menetlustoimingut, kui tegemist on sedavõrd olulise ja ilmse menetlusveaga, mis vältimatult tingib menetluse lõpus antava haldusakti sisulise õigusvastasuse või kui menetluslik rikkumine muudaks haldusakti sisulise õiguspärasuse hindamise tagantjärele võimatuks Kui menetlustoiming puudutab otseselt ja lõplikult isiku õiguspäraseid huve, oleks kolleegiumi hinnangul ilmselgelt ebamõistlik oodata lõpptulemuse vaidlustamise võimalust ning seejuures poleks tagatud ka efektiivne õiguskaitse (24. oktoobri 2007. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-51-07).

Menetluse kõnealuses etapis ei olnud veel selgunud, kas taotlejad on valmis kokkuleppele jõudma ning milline on sellise kokkuleppe tulemus. Kui kokkuleppele mittejõudmise korral osaleb edasises menetluses mitu taotlejat, ei pruugi menetlus piirduda maavanema nõusolekuga vallavolikogu ettepanekule, vaid maavanem võib suunata menetluse veel kord volikogule eelistuse väljaselgitamiseks. Kolleegium möönab, et selliste täiendavate etappide lisandumine maa kasutusvaldusesse andmise menetluses omab teatud mõju kaebajale ning nõuetele mittevastava taotleja nimekirja arvamine võib pikendada lõpliku otsustuseni ja maa kasutusvalduse seadmiseni jõudmist ja muuta selle kaebaja jaoks mõnevõrra koormavamaks

3-08-1420

Kolleegium leiab, et ka juhul, kui Konguta Vallavolikogu on A. Ostrati alusetult arvanud taotlejate nimekirja, ei mõjuta niisugune asjaolu selles menetlusstaadiumis veel ilmselgelt menetluse lõpptulemust, ei too kaasa selle sisulist õigusvastasust ega muuda võimatuks lõpliku otsustuse õiguspärasuse hindamist. Kolleegium nõustub halduskohtu seisukohaga, et kaebus tuleb rahuldamata jätta, sest kaebaja subjektiivseid õigusi ei ole rikutud.

Kolleegium soovib põllumajandusliku tootmisega tegeleja määratlemisega seonduvalt siiski märkida järgmist.

MaaRS § 233 lg 11 kohaselt antakse vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse Eesti kodanikule või Eesti eraõiguslikule juriidilisele isikule, kes vastavad sama paragrahvi teises lõikes sätestatud nõuetele

MaaRS § 233 lg 2 sätestab, et vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamiseks esitab omavalitsusele avalduse koos maa suuruse ja maatüki numbri(te) nimetamisega äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja, kes tegeleb põllumajandusliku tootmisega maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil või põllumajandusliku tootmisega naaberomavalitsuse territooriumil ja kelle maaomand piirneb kasutusvaldusesse antava maaga. Veel sätestab MaaRS § 233 lg 2, et põllumajandusliku tootmisega tegeleja maareformi seaduse tähenduses on isik, kes saab tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist ning omab tootmiseks vajalikku maad või põllumajandusmaa kasutamise õigust. Põllumajandusmaa kasutamise õigusena selle seaduse tähenduses käsitatakse põllumajandusmaa tegelikku kasutamist õiguslikul alusel.

Põllumajandusliku tootmisega tegelemise mõistet on kolleegium varem sisustanud nii seoses vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise (24. mai 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-21- 07) kui ka vaba põllumajandusmaa erastamise (1. veebruari 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-3-02 ja 14. oktoobri 2003. a otsus asjas nr 3-3-1-63-03) vaidlustega.

Kolleegium nõustub kassaatoritega selles, et üksnes müüdava toodangu väikesest kogusest või saadava tulu vähesusest ei saa teha järeldust põllumajandusliku tootmise puudumise kohta. Ka varasemas praktikas on kolleegium seoses vaba põllumajandusmaa erastamisega märkinud, et ainuüksi tulu, kulu või põllumajandussaaduste kui kauba puudumisest ei saa teha järeldust, et isik ei tegele põllumajandusliku tootmisega maareformi seaduse ja Maa enampakkumisega erastamise korra mõttes. Alusetuks on kohtupraktikas peetud ka seisukohta, et tuludeklaratsioonis deklareeritud väikeste kulude tõttu ei saa põllumajanduslikku tegevust pidada põllumajanduslikuks tootmiseks (1. veebruari 2002. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-3-02

MaaRS § 233 lg 2 ei näe füüsilisest isikust ettevõtja puhul ette, et põllumajanduslik tootmine peaks olema tema põhiline tegevusala. See nõue kehtib üksnes eraõiguslikust juriidilisest isikust taotleja puhul (vt ka 24. mai 2007. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-21-07). Samas on kolleegium põllumajandusliku tootmise määratlemisel rõhutanud tegeliku tootmise olulisust.

MRS § 231 lg-st 2 (kuni 1. jaanuarini 2003 kehtinud redaktsioonis) järeldas kolleegium, et seadusandja on vaba põllumajandusmaa erastamise õigust omava isiku määratlemisel pidanud oluliseks nii tegeliku tootmise olemasolu kui ka tootmiseks vajaliku maa omamist või kasutamise õigust (14. oktoobri 2003. a otsus asjas nr 3-3-1-63-03). Kolleegium on jõudnud ka järeldusele, et põllumajandusliku tootmisega tegelemine maareformi seaduse (kuni

3-08-1420

22. märtsini 1999 kehtinud redaktsiooni § 22 lg 4 p 5) mõttes on taimeja loomakasvatus eesmärgiga müüa vastavaid saadusi. Niisuguse tegevuse tunnusteks on sobivate tootmisvahendite sihipärane kasutamine ja selle tegevuse vastavus eesmärgile müüa põllumajandussaadusi (1. veebruari 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-3-02).

Maareformi seadus (eriti MaaRS § 233 lg 5) paneb vallavolikogule kohustuse koguda põllumajandusliku tootmisega tegelemist tõendavaid dokumente ja lahendada vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate nimekirja arvamisest tõusetunud vaidlusi ning esitada maavanemale nimekiri, kuhu on kantud vaid MaaRS § 233 lg-s 2 sätestatud nõuetele vastavad isikud.

Kolleegiumi arvates ei sõltu põllumajandusliku tootmisega tegeleja nõuetele vastavus sellest, kas olemasolev maa on täielikult kasutuses. Olemasoleva maa kasutamise ulatus võib olla üheks kriteeriumiks tegeliku tootmise väljaselgitamisel ja mitme taotleja puhul valiku tegemisel, kuid haldusorgan peab konkreetsel juhul arvesse võtma, millises ulatuses ja millistel põhjustel maad tootmiseks ei kasutata.

Kolleegium leiab, et olukorras, kus haldusorgan on teinud temast oleneva, et tõendada toetustaotluse rahuldamise eelduste täitmist ning taotlejalt pole võimalik saada täielikumat informatsiooni toodangu toetuskõlbulikkuse kohta, tuleb pidada haldusorgani tõendamiskohustust täidetuks. Seejärel läheb koormis vastupidise tõendamiseks juba üle taotlejale endale.

Samas on seadusandja Ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas pidanud oluliseks vajadust kehtestada asulates geograafiline piirang selleks, et tagada jätkusuutlike ja majandamisvõimeliste apteekide olemasolu.

Vaidlustatud otsus väljendab halduskohtu hinnangul vallavolikogu eelistusele juhtumiks, kui maavanemal tuleb vastavalt MaaRS § 233 lg-le 6 volikogu ettepaneku alusel otsustada, kellele maa kasutusvaldusesse anda

Samas leidis halduskohus, et vaidlustatud akt, millega kinnitati vaba põllumajandusmaa taotlejate nimekiri, ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi ning seda on vaidlustatud etteruttavalt. Tegemist on maa kasutusvaldusesse andmise eeltoiminguga. MaaRS § 233 lg 6 sätestab, et kui taotlejad pole saavutanud sama maatüki osas kokkulepet ettenähtud kuupäevaks, siis peab maa kasutusvaldusesse saaja küsimuse lahendama maavanem. Praeguses asjas pole veel tehtud otsustust, keda taotlejatest eelistatakse.

Põllumajandusliku tootmisega pole tegemist olukorras, kus reaalselt haritava maa suurus ja realiseeritud toodangu kogus viitavad sellele, et põllumajandussaadusi kasvatati eelkõige enda tarbeks ning neid müüdi vaid siis, kui oma vajadus oli rahuldatud;

3-08-1420

6) MaaRS § 233 kohaselt on vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise eesmärk luua võimalus eelkõige neile põllumajandusliku tootmisega tegelejatele, kelle omandis või õiguspärases kasutuses olev maa on täielikult kasutusse võetud ja maa puudumine takistab tootmise arendamist või laiendamist. Tõendamist pole leidnud, et A. Ostrat oleks selline põllumajandusliku tootmisega tegeleja, kes kasutaks reaalselt tootmiseks kogu tema omanduses olevat maad Konguta valla territooriumil ja vajaks maad oma tegevuse laiendamiseks.

Kuidas FIE Kuidas FIE Kuidas FIE Kuidas FIE-na soetud vara muutub üh na soetud vara muutub üh na soetud vara muutub üh na soetud vara muutub ühisvaraks? isvaraks? isvaraks? isvaraks?

Kuidas abikaasade vara muutub FIE varaks???? Raamatupidamislikult ei ole tõendeid esitanud Kuidas abikaasade vara muutub FIE varaks???? Raamatupidamislikult ei ole tõendeid esitanud Kuidas abikaasade vara muutub FIE varaks???? Raamatupidamislikult ei ole tõendeid esitanud Kuidas abikaasade vara muutub FIE varaks???? Raamatupidamislikult ei ole tõendeid esitanud, et kasutab antud vara oma majandustegevuse katteks.