3-08-869/43 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. märts 2009. a, Tallinn Haldusasja number 3-08-869 Haldusasi Ivar Kohvi kaebus Tallinna Maa-ameti toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 12. septembri 2008. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Tallinna Maa-ameti apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja Ivar Kohv, esindaja vandeadvokaat Andres Hallmägi Vastustaja Tallinna Linnavalitsus Tallinna Maa-ameti kaudu, esindaja Kaarel Berg Kolmandad isikud Marit Tänover ja Jüri Kirs

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna Maa-ameti apellatsioonkaebus. 2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 12. septembri 2008. a otsus ja teha asjas uus otsus asja uueks läbivaatamiseks saatmata. 3. Jätta Ivar Kohvi kaebus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates ringkonnakohtu otsuse kättesaamisest.

3-08-869

2(11) ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Xxxxx x kinnisasja omanik Ants Vilbo esitas 1. juunil 2006. a Tallinna Maa-ametile avalduse MaaRS § 22 lg 12 alusel kinnisasjaga piirneva maa erastamiseks. 21. juunil 2006. a sõlmisid Ants Vilbo ja Ivar Kohv asjaõiguslepingu Xxxxx x kinnistu võõrandamiseks ning 17. augustil 2006. a esitas Ivar Kohv Tallinna Maa-ametile analoogilise avalduse kinnisasjaga piirneva maa erastamiseks. 14. märtsil 2007. a esitas Tallinna Maa-amet Harju maavanemale maa erastamise loa taotluse. Harju maavanema 3. aprilli 2007. a korraldusega nr 727-k anti luba Xxxxx x asuva kinnistuga piirneva ca 163 m2 suuruse maa erastamiseks MaaRS § 22 lg 12 alusel.

Ivar Kohvi 8. veebruari 2008. a pöördumisele, milles nõuti talle piiride kulgemise ettepaneku tegemist 11. märtsiks 2008. a, teatas Tallinna Maa-amet 11. märtsil 2008. a vastuseks, et pärast erastamiseks loa saamist väljastas amet teatise ja maa plaani taotluse esitanud kinnisasja omanikule ja kõigile teistele piirnevate kinnisasjade omanikele ning andis neile tähtaja erastamisavalduste esitamiseks; Xxxxx x kinnisasjaga piirneva maa erastamise menetluse käigus avaldas soovi maa-ala erastamiseks Xxxxx xa kinnisasja pärija ning vastavalt kehtivale korrale saadetakse nimetatud kinnistu teisele pärijale teatis ja plaan 11. märtsil 2008. a; pöörduja väited seaduse mittekohaldamiseks ja teiste avalduste mittevastuvõtmiseks jäetakse tähelepanuta, sest lähtutakse kehtivast seadusandlusest.

13. märtsi 2008. a kirjadega teatasid Xxxxx xa kinnistu pärinud M. Tänover ja J. Kirs, et nad soovivad Xxxxx x ja Xxxxx xa kinnistutega piirnevat maad erastada. Tallinna Maa-ameti 19. märtsi 2008. a kirjas tehti I. Kohvile, M. Tänoverile ja J. Kirsile ettepanek kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa jagamiseks kirjaliku kokkuleppe sõlmimiseks ning anti kokkuleppe esitamiseks ühekuuline tähtaeg. Tallinna Maa-ameti 25. aprilli 2008. a kirjaga teavitati Tallinna Linnaplaneerimise Ametit asjaolust, et Xxxxx x ja Xxxxx xa kinnisasjade omanikud ei ole määratud tähtajaks kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa jagamise kokkulepet esitanud, ning toimik taotletava maa plaaniga edastati piiride kulgemise ettepaneku tegemiseks. Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 13. mai 2008. a kirjas peeti võimalikuks kõnealuse maa-ala erastamist lisatud kaardil näidatud kujul (kaheks võrdseks osaks jagatuna) ning toimik tagastati Tallinna Maa-ametile.

2. Ivar Kohv esitas 4. mail 2008. a Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille taotlusi menetluse käigus täpsustati. Kaebaja palus tuvastada Tallinnas, Xxxxx x asuva kinnistuga piirneva maa erastamistoimingute õigusvastasus; teha Tallinna Maa-ametile ettekirjutus, millega kohustada ametit väljastama kaebajale piiride kulgemise ettepanek, võimaldamaks maa erastamist ja hilisemat liitmist Xxxxx x kinnistuga; jätta kohaldamata Vabariigi Valitsuse 22. veebruari 2007. a määruse nr 50 „Maareformi seaduse § 22 lõikes 12 sätestatud maa erastamise kord“ (edaspidi ka Kord) § 1 lg 4 ja § 6 lõiked 1 – 5 nende vastuolu tõttu MaaRS § 40 lõikega 1. Kaebuse põhjendused: 1) krundi eelmine omanik A. Vilbo esitas 1. juunil 2006. a Tallinna Linnavalitsusele avalduse Xxxxx x kinnistuga piirneva maa erastamiseks MaaRS § 22 lg 12 alusel. Teised õigustatud subjektid MaaRS § 40 lõikes 1 ettenähtud lõpptähtajaks avaldusi selle maa erastamiseks ei esitanud. 3. aprillil 2007. a andis Harju maavanem loa kõnealuse maa erastamiseks. 5. aprillil 2007. a väljastas maa-amet kaebajale maa erastamise loa teatise. Vastavalt Korra § 6 lõikele 1

3-08-869

3(11) pidi amet samaaegselt teate väljastama ka kõigile teistele piirnevate kinnisasjade omanikele. Ükski vaidlusaluse maaga piirnevate kinnisasjade omanikest ühekuulise tähtaja jooksul avaldust ei esitanud, mistõttu pidanuks kaebaja saama maa-ametilt hiljemalt 5. juuniks 2007. a maa piiride kulgemise ettepaneku ja ühtlasi võimaluse taotletava maa liitmiseks oma kinnistuga. Kaebajale ei ole piiriettepanekut tehtud; 2) Kord on vastuolus MaaRS-ga. MaaRS § 40 lg 1 kohaselt võetakse avaldusi maa erastamiseks MaaRS § 22 lg 12 alusel vastu kuni 1. juunini 2006. a. Seadus ei sätesta sellele normile ühtki erandit ega anna Vabariigi Valitsusele delegatsiooninormi tähtaja pikendamiseks. Samas kohaldatakse erastamise korra § 1 lg 4 ning § 6 lõigete 1 ja 3 järgi MaaRS § 40 lõikes 1 fikseeritud tähtaega ainult 2006. a 1. juuniks erastamisavalduse esitanud kinnisasjade omanikele ja tähtajaks avaldusi mitteesitanud piirnevate kinnisasjade omanikele on antud uus tähtaeg erastamisavalduste esitamiseks. Seega kehtestas Vabariigi Valitsus oma volitusi ületades seadusest madalamal seisva õigusaktiga täiendava tingimuse, mis tähendab, et erastamise korra § 1 lg 1 ja § 6 lõiked 1-5 on vastuolus MaaRS § 40 lõikega 1; 3) amet on tegevusetusega ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega viinud maa erastamismenetluse lõpu määramatuseni, viidates kolmandate isikute toimingutele. 2007. a mais keeldus amet kaebajalt katastriüksuse moodustamise dokumente vastu võtmast, kuna erastajate väljaselgitamine olevat pooleli. 2007. a oktoobris vastas maa-amet kaebaja järelepärimisele, et menetlust saab jätkata pärast seda, kui on selgunud, kellele läheb üle Xxxxx xa kinnistu surnud omaniku pärandvara ning kui on välja selgitatud kõigi pärandisaajate huvi kinnisasjaga piirneva maa erastamise vastu. 11. märtsi 2008. a kirjas teatas amet, et teistele piirnevate kinnistute omanikele erastamisvõimaluse andmisel polegi tähtaega ning et vastavalt Korra § 6 lõikele 1 väljastati kõikidele teistele piirnevate kinnisasjade omanikele erastamise loa teated ning anti neile ühekuuline tähtaeg. Selline ebavõrdne kohtlemine riivab kaebaja õigust asja otsustamisele mõistliku aja jooksul. Selline viivitamine on sisuliselt omavoli.

3. Tallinna Halduskohtu 12. septembri 2008. a otsusega kaebus rahuldati: Tallinna Linnavalitsuse toimingud Tallinnas Xxxxx xx x asuva kinnistuga piirneva maa ostueesõigusega erastamisel – 1. juuniks 2006. a erastamisavaldust mitteesitanud piirnevate kinnisasjade omanikele maa erastamise avalduste esitamiseks ühekuulise tähtaja andmine ning Ivar Kohvile, Marit Tänoverile ja Jüri Kirsile ettepaneku tegemine sõlmida taotletava maa jagamiseks kirjalik kokkulepe – tunnistati õigusvastaseks (resolutsiooni p 2); Tallinna Linnavalitsusele tehti ettekirjutus esitada Ivar Kohvile piiride kulgemise ettepanek ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates (resolutsiooni p 3); Tallinna Linnavalitsuselt mõisteti Ivar Kohvi kasuks välja menetluskulud 15 000 krooni (resolutsiooni p 5); tunnistati põhiseaduse § 3 lg 1 esimese lausega ja põhiseaduse § 87 punktiga 6 vastuolus olevaks ning jäeti kohaldamata Vabariigi Valitsuse 22. veebruari 2007. a määruse nr 50 „Maareformi seaduse § 22 lõikes 12 sätestatud maa erastamise kord“ § 1 lg 4, § 6 lg 2, § 6 lg 3 esimene lause ja § 6 lg 1 esimese lause tekstiosad „/…/ ja kõigile teistele piirnevate kinnisasjade omanikele /…/ ning annab neile ühekuulise tähtaja kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa oma kinnisasjaga liitmiseks erastamise avalduste esitamiseks.“ Kohtuotsuse põhjendused: 1) PS § 3 lõikes 1 on sätestatud põhimõte, mille kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes PS ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. PS § 87 punktist 6 tuleneb, et Vabariigi valitsus tohib anda määrusi seaduse alusel ja täitmiseks. HMS § 90 lg 1 kohaselt võib määruse anda ainult seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ning kooskõlas volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 20. detsembri 1996. a otsuses asjas nr 3-4-1-3-96 sedastanud, et täitevvõimu üldakti andmiseks peab seaduses olema

3-08-869

4(11) vastavasisuline volitusnorm, milles täpsustatakse akti andmiseks pädev haldusorgan ning talle antava määrusandliku volituse selge eesmärk, sisu; 2) MaaRS § 40 lg 1 neljandas lauses on kirjas, et avaldusi maa erastamiseks sama seaduse § 22 lg 12 alusel võetakse vastu kuni 1. juunini 2006. a. MaaRS § 22 lg 12 sätestab: „Kui eraomandis oleva kinnisasjaga piirneval maal ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja, on piirnevate kinnisasjade omanikel õigus taotleda selle maa erastamist liitmiseks oma kinnisasjaga. Maa erastamisel käesoleva lõike alusel määratakse erastamishind maa ostueesõigusega erastamisega samadel alustel ning erastamine toimub maavanema loal Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.“ Seega on MaaRS § 22 lõikes 12 nimetatud maa erastamiseks avalduste esitamise tähtaeg seaduses lõplikult ja tingimusteta kindlaks määratud ning Vabariigi Valitsusel puudus volitus seda tähtaega pikendada; 3) sätestades seadusest madalamalseisva õigusaktiga, et MaaRS § 40 lõikes 1 fikseeritud avalduste esitamise tähtaeg kehtib ainult selle eraomandis oleva kinnisasja omaniku kohta, kes esimesena esitas taotluse enda kinnisasjaga piirneva maa erastamiseks, kõik ülejäänud naaberkruntide omanikud aga võivad avaldused esitada ka peale seda tähtaega määratlemata aja jooksul, mille pikkus oleneb sellest, millal maavanem annab loa konkreetse maatüki erastamiseks ja millal linnavõi vallavalitsus annab ühekuulise tähtaja erastamisavalduste esitamiseks, väljus Vabariigi Valitsus volituse piiridest. MaaRS § 40 lg 1 neljanda lausega on vastuoluserastamise korra § 1 lg 4, § 6 lg 2, § 6 lg 3 esimene lause ja § 6 lg 1 esimese lause tekstiosad „/…/ ja kõigile teistele piirnevate kinnisasjade omanikele /…/ ning annab neile ühekuulise tähtaja kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa oma kinnisasjaga liitmiseks erastamise avalduste esitamiseks.“ Ühtlasi on need sätted kirjeldatud ulatuses vastuolus PS § 3 lõikega 1 ja § 87 punktiga 6, mistõttu tuleb need jätta vaidluse lahendamisel kohaldamata; 4) eeltoodust tulenevalt oli kaebajale kuuluva kinnistu eelmine omanik A. Vilbo ainus isik, kes esitas tähtaegselt taotluse vaidlusaluse maatüki ostueesõigusega erastamiseks ning seega on kaebaja MaaRS-st tulenevalt ainus isik, kellel on õigus seda maad erastada. Tallinna Linnavalitsuse struktuuriüksuse Tallinna Maa-ameti toimingud – teistele piirnevate kinnisasjade omanikele maa erastamise avalduste esitamiseks ühekuulise tähtaja andmine ning kaebajale ja kolmandatele isikutele ettepaneku tegemine sõlmida kirjalik kokkulepe kõnealuse maa jagamiseks – on õigusvastased ning maa ostueesõigusega erastamise menetlus enam nende toimingute alusel jätkuda ei saa. Erastamismenetluse jätkamiseks tuleb vastustajal erastamise korra § 6 lõigetest 4 – 6 lähtuvalt teha kaebajale piiride kulgemise ettepanek ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates; 5) õige pole kolmandate isikute arvamus, et kaebajal puudub kaebeõigus. Vaidlustatud toimingud on menetlustoimingud maa ostueesõigusega erastamise menetluses. Erandina on menetlustoimingu vaidlustamine õigustatud juhul, kui tegemist on sedavõrd olulise veaga, et juba menetluse käigus on võimalik jõuda järeldusele, et sellise menetluse tulemusena antav haldusakt ei saa olla sisuliselt õiguspärane. Enne lõplikku haldusakti saab kaebuse esitada ka juhul, kui menetlustoiming rikub isiku õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest. Kehtiva erastamise korra põhiseadusevastaste sätete alusel vaidlusaluse maatüki erastamise võimaluse andmine kolmandatele isikutele, kes pole MaaRS § 40 lõikes 1 ettenähtud tähtajaks esitanud avaldust selle maa ostueesõigusega erastamiseks, pole õiguspärane, ning sellise menetluse tulemusena antav haldusakt ei saa olla sisuliselt õiguspärane. Vastustaja on seisukohal, et maa tuleb jagada kaebaja ja kolmandate isikute vahel pooleks ning seda soovivad ka kolmandad isikud. Seega saaks kaebaja erastamismenetluse jätkumisel erastada vaid poole taotletavast maast, kuigi seaduse järgi on tal õigus erastada terve maatükk. Menetlusökonoomika seisukohalt poleks mõistlik võimaldada kaebajal oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda alles pärast maavanema poolt erastamise kohta antud korraldust, sest see viivitaks veelgi juba niigi pikaks veninud maa kaebajale erastamise menetluse lõpuleviimist. Seetõttu on põhjendatud

3-08-869

5(11) kaebajale kaebeõiguse võimaldamine, sest temale kogu maatüki erastamise menetlus saab jätkuda alles pärast kolmandate isikute kõrvaldamist erastamise taotlejate hulgast; 6) kaebaja on taotlenud menetluskuluna välja mõista õigusabikulud 25 299 krooni 20 senti ning riigilõivu 80 krooni. Vajalikud ja põhjendatud menetluskulud on asja keerukust ja kestust arvestades 15 000 krooni.

4. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 9. detsembri 2008. a määrusega asjas nr 3-4-1-15-08 jäeti Tallinna Halduskohtu taotlus PSJKS § 11 lg 2 alusel läbi vaatamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. Tallinna Maa-ameti apellatsioonkaebuses paluti Tallinna Halduskohtu 12. septembri 2008. a otsus tühistada ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Korra sätted on põhiseadusega kooskõlas, mistõttu on ka kaevatavad toimingud õiguspärased. Halduskohus tõlgendas MaaRS § 22 lõiget 12 liiga kitsalt, võtmata arvesse selle sätte ning Korra kehtestamise ja sellega ettenähtud maa erastamise menetluse sisu ja eesmärki; 2) Korra § 1 lg 4 sätestab, et MaaRS § 40 lõikes 1 kehtestatud avalduste esitamise tähtaega kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamiseks kohaldatakse Korra § 3 lõikes 1 nimetatud kinnisasja omaniku taotluse esitamisele. Korra § 3 lg 1 kohaselt algatab linnavõi vallavalitsus kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa piiride väljaselgitamise menetluse kas omal algatusel või eraomandis oleva kinnisasja omaniku taotlusel, kelle arvates tema kinnisasjaga piirneval maal ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja. Neist sätetest tuleneb, et MaaRS § 40 lõikes 1 sätestatud avalduste esitamise tähtaega kohaldatakse kinnisasja omaniku taotlusele kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa piiride väljaselgitamise menetluse algatamiseks. Korra § 1 lg 4 eesmärk on täpsustada Korra § 3 lõike 1 sisu, mille kohaselt linnavõi vallavalitsus algatab piiride väljaselgitamise menetluse kas ise või eraomandis oleva kinnisasja omaniku 2006. a 1. juuniks esitatud taotluse alusel. Sellise taotluse näol ei ole tegemist erastamisavaldusega, vaid menetluse algatamise taotlusega, mille käigus selgitatakse välja, kas maa vastab MaaRS § 22 lõikes 12 sätestatud nõuetele. On oluline, et menetluse võib algatada ka vallavõi linnavalitsus ise ning selliseks algatamiseks ei ole tähtaega kehtestatud. Seega on MaaRS § 22 lg 12 alusel võimalik maad erastada ka juhul, kui ükski maatükiga piirnevate kinnisasjade omanikest ei ole 2006. a 1. juuniks taotlust esitanud. Selline menetluskäik on kooskõlas Korra kehtestamise eesmärgiga, milleks on nn maaribade probleemi lahendamine, mis seisneb vajaduses likvideerida maareformi vead ehk leida omanik maatükkidele, mis on reformi käigus moodustunud kinnistute vahele mitmesugustel, peamiselt tehnilistel põhjustel (erineva plaanija kaardimaterjali ning erinevate mõõdistamisviiside kasutamise tõttu erinevatel aegadel), ning millele ei ole võimalik moodustada eraldi kinnistut. Oleks ebamõistlik jätta maaribade probleem lahendamata, kui maatükiga piirneva kinnisasja omanikud ei esitaks 2006. a 1. juuniks taotlust menetluse algatamiseks. Seetõttu on menetluse algatamise õigus antud ka vallaja linnavalitsustele. Kui MaaRS § 22 lg 12 alusel oleks maa erastamise õigus vaid isikutel, kes on esitanud sellekohase taotluse 2006. a 1. juuniks, ei oleks võimalik vallavõi linnavalitsuse algatusel maa erastamist läbi viia. See poleks kooskõlas seaduse ja Korra kehtestamise eesmärgiga, sest nn maaribade probleem jääks lahendamata;

3-08-869

6(11) 3) 2006. aasta 1. juuniks avalduse esitanud isikuid ei panda halvemasse olukorda võrreldes nendega, kes nimetatud tähtajaks avaldust ei esitanud. Olukorras, kus isiku hinnangul vastab tema kinnistuga piirnev maa MaaRS § 22 lg 12 tunnustele, on tal õigus üksnes taotleda selle maa erastamist ja oma kinnisasjaga liitmist. Asjaolu, kas maatükk vastab MaaRS § 22 lg 12 tunnustele, selgitatakse välja menetluse käigus, kus sellekohase hinnangu annab ja otsustuse teeb maavanem. MaaRS § 22 lg 12 alusel avalduse esitamine on seega üksnes menetluse algatamine, mis ei anna isikule alust eeldada, et maa kuulub tingimata MaaRS § 22 lg 12 alusel erastamisele või et maavanema loa saamise korral liidetakse maatükk üksnes tema kinnistuga. Praktikas esineb sageli olukordi, kus kinnisasjadega liitmiseks sobivat maad ei ole planeeringu ja maakorralduse nõuetest tulenevalt võimalik ühendada ainult ühe piirneva kinnistuga.; 4) kaebus esitati Tallinna Maa-ameti toimingute peale ning kohus määras vastustajaks maaameti. Samas tunnistati kohtuotsusega õigusvastaseks Tallinna Linnavalitsuse toimingud ning ettekirjutus tehti linnavalitsusele. Eelneva tõttu jääb ebaselgeks menetlusosaliste koosseis. HKMS § 45 lg 2 p 1 alusel on ringkonnakohtul õigus kaebuse ja vastuväidete põhjendustest ja taotlustest olenemata kohtulahend tühistada ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui kohus otsustas kolmanda isiku õiguste ja kohustuste üle, keda asja arutamisele halduskohtus ei kaasatud ja kelle kaasamine apellatsioonimenetluses ei võimalda asja kiiremini ja õigemini lahendada.

6. Kaebuse esitaja kirjalikus vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kaebuse esitaja on jätkuvalt seisukohal, et Korra sätted on põhiseadusega vastuolus. Halduskohtu otsus on põhjendatud.

7. Kolmandad isikud apellatsioonkaebusele kirjalikku vastust ei esitanud.

8. Asja arutamisel ringkonnakohtu istungil 3. märtsil toetasid vastustaja ja kolmandad isikud apellatsioonkaebust. Kaebuse esitaja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetlusosalised andsid istungil nõusoleku jätkata apellatsioonkaebuse lahendamist kirjalikus menetluses.

9. Kirjalikus menetluses avalduste ja seisukohtade esitamiseks määratud tähtajaks esitas I. Kohv menetluskulude väljamõistmise taotluse ja seisukoha Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahendi kohaselt tuvastamist vajavate asjaolude suhtes, leides järgmist: 1) Maa-ameti esitatud tõenditega on tuvastatud Xxxxx x omaniku poolt seaduses märgitud tähtajaks MaaRS § 22 lg 12 alusel avalduse esitamine. Kinnistu võõrandamisega läks vaidlusaluse maatüki erastamise nõudeõigus üle. Keegi peale endise omaniku ja kaebaja pole tähtajaks avaldust esitanud, mis tähendab, et nad loobusid nõudeõigusest; 2) 17. mail 2006. a allkirjastasid Xxxxx xx õigustatud subjektid ja neli piirinaabrit piiriprotokolli. Xxxxx xa omanik piiriprotokolli allkirjastamisele ei ilmunud. Kui kutsutud isik piiride kättenäitamisele ja piiriprotokolli allkirjastamisele ei ilmu, loetakse piirid kättenäidatuks ning katastriüksus moodustatuks. Seega on tõendatud, et 1. juuniks 2006. a oli selge, et Xxxxx xa ja Xxxxx xx vahele oli jäänud maa, mille erastamist oli võimalik taotleda MaaRS § 22 lg 12 alusel. Kõigil piirinaabritel oli võimalik 1. juuniks 2006. a esitada vaidlusaluse maa erastamisavaldus. Uute tähtaegade andmine on MaaRS-ga vastuolus ja kahjustab kaebaja õigusi ja huve. Asjaolu, et Xxxxx xx katastriüksus registreeriti maakatastris

3-08-869

7(11) alles 17. novembril 2006. a, ei saa mõjutada Xxxxx x omaniku tähtaegselt avaldatud nõudeõigust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 9. detsembri 2008. a määrusega käesolevas asjas jäeti Tallinna Halduskohtu taotlus Korra sätete põhiseadusele vastavuse kontrollimiseks läbi vaatamata põhjendusega, et kolleegium ei saa halduskohtu poolt tuvastamata faktiliste asjaolude tõttu veenduda, et Korra kohaldamata jäetud sätted on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (vt määruse p 19). Tuvastamata asjaolud, mis võimaldaksid veenduda kohaldamata jäetud sätete asjassepuutuvuses, on sama määruse p 18 kohaselt järgmised: „Esiteks ei nähtu otsusest, et kohus oleks tuvastanud, millise sisuga avalduse Xxxxx x endine omanik A. Vilbo ja kaebuse esitaja I. Kohv väidetavalt esitasid. Nende avalduste sisust sõltub aga see, kas ja millal tekkisid kaebuse esitaja erastamismenetlusega seotud õigused. Teiseks ei ole kohus tuvastanud, kas erastamisavalduste väidetava esitamise hetkel oli üheselt selgunud, et Xxxxx x, Xxxxx xa ja Xxxxx xx kinnisasjade vahele oli jäänud maa, millest ei olnud võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja, mille erastamist oli võimalik taotleda MaaRS § 22 lõike 12 alusel. Riigikohus juhib sellega seoses tähelepanu tõsiasjale, et keskkonnaminister märgib põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses esitatud arvamuses, et Xxxxx xx katastriüksus registreeriti maakatastris alles 17. novembril 2006“.

11. Ringkonnakohus peab esmalt vajalikuks tuvastada põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahendis osutatud asjaolud, mis võimaldaksid võtta seisukoha halduskohtu poolt kohaldamata jäetud Korra sätete asjassepuutuvuses (I), seejärel lahendab apellatsioonkaebuse ja jagab menetluskulud (II). I

12. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on pidanud oluliseks selgitada välja A. Vilbo ja I. Kohvi väidetavalt esitatud avalduste sisu, millest sõltub, kas ja millal tekkisid kaebaja erastamismenetlusega seotud õigused. A. Vilbo on esitanud Tallinna Maa-ametile 1. juunil 2006. a avalduse MaaRS § 22 lg 12 alusel Xxxxx x kinnistuga piirneva maa erastamiseks (tl 125). I. Kohv on esitanud 17. augustil 2006. a analoogilise avalduse (tl 126) ning lisanud sellele ka koopia plaanist, millest nähtuvad taotletava maa piirid (tl 127). Arvestades asjaolu, et kinnistu endine omanik oli esitanud avalduse MaaRS § 22 lg 12 alusel maa erastamiseks 1. juunil 2006. a, tuleb asuda seisukohale, et kui A. Vilbol tekkisid nimetatud avalduse esitamisest mingid õigused, tuleb samast ajast ja samas mahus õigused lugeda tekkinuks ka tema menetlusõigusjärglaseks oleval I. Kohvil. Maareformis kohaldatakse põhimõtet, et vara võõrandaja poolt esitatud erastamisavaldus jääb vara uue omaniku suhtes kehtima, ning vara omandajalt eeldatakse vastavasisulise avalduse esitamist üksnes juhul, kui ta ei soovi maad erastada (vt nt Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse § 14 lg 22, MaaRS § 40 lg 1 teine lause). MaaRS § 22 lõikest 12 tulenev erastamisõigus on seotud maaga, mis nn ribaga külgneb, ning seega on erastamisõiguse üleminek kooskõlas TsÜS §-ga 6.

3-08-869

8(11) 13. Samuti on põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium pidanud oluliseks selgitada välja, kas erastamisavalduste esitamise hetkeks oli üheselt selgunud, et Xxxxx x, Xxxxx xa ja Xxxxx xx kinnisasjade vahele oli jäänud MaaRS § 22 lg 12 tunnustele vastav maa. Seejuures on Riigikohus juhtinud tähelepanu keskkonnaministri väitele, et Xxxxx xx katastriüksus registreeriti maakatastris alles 17. novembril 2006.

Ringkonnakohtu poolt välja nõutud täiendavatest tõenditest nähtub, et maakatastrisse on Xxxxx xx katastriüksus kantud 17. novembril 2006. a (väljavõte Maa-ameti kaardiserverist tl 136) ning Xxxxx xx kinnistu registriosa on avatud 5. veebruaril 2007. a (kinnistusraamatu väljavõte tl 138).

14. Kuna Xxxxx xx kanti kinnistusraamatusse 5. veebruaril 2007. a, ei olnud 1. juunil 2006. a selle maatüki näol tegemist kinnisasjaga ja seetõttu ei saanud nimetatud ajaks olla ka üheselt selgunud, et Xxxxx x, Xxxxx xa ja Xxxxx xx kinnisasjade vahele on jäänud maa, millel ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja. MaaRS § 22 lg 12 sätestab kõigi piirnevate kinnisasjade omanike õiguse taotleda sättes märgitud tunnustele vastava maa erastamist liitmiseks oma kinnisasjaga. Sellest järeldub, et avalduse esitamise ajal peab taotletav maa olema ümbritsetud kinnisasjadest. Alles siis, kui ümbritsevate maade suhtes on maareform lõppenud ja maad kinnistatud, on võimalik asuda seisukohale, et kinnisasjade vahele on jäänud iseseisva kasutusvõimaluseta maatükk, mis tuleks nn ribade probleemi lahendamiseks kinnisasjaga/kinnisasjadega liita. Kuna I. Kohvi menetlusõiguseellase poolt MaaRS § 22 lg 12 alusel avalduse esitamise hetkel ei olnud vaidlusalune erastamiseks taotletav maa kinnisasjadest ümbritsetud (Xxxxx xx maatüki suhtes oli maareform pooleli), oli avaldus enneaegne, ning sõltumata sellest, et avaldus esitati MaaRS § 40 lg 1 neljandas lauses sätestatud ajaks, ei saa sellise avalduse esitamine anda talle vaidlusaluse maa erastamisel teiste piirnevate kinnisasjade omanike ees mingeid eeliseid. Kui asuda seisukohale, et eraomandis oleva kinnisasjaga piirneva maa erastamist oma kinnisasjaga liitmiseks saab taotleda ka olukorras, kus taotletav maa pole tervikuna kinnisasjadest ümbritsetud, ning et sellise avalduse nii-öelda igaks juhuks esitamisega saavutaks taotleja eelise, seaks see taotlejaga võrreldes põhjendamatult halvemasse olukorda isikud, kelle puhul ei ole maareform veel lõppenud ja kinnisasja tekkinud, kuid kelle tulevase kinnisasjaga oleks samuti võimalik nn riba kas tervikuna või osaliselt liita. Sellised isikud jääksid MaaRS § 22 lg 12 alusel maa erastamise võimalusest ilma üksnes põhjusel, et nn riba teise naabri/naabrite puhul on suudetud maareform viia lõpule kiiremini. Iseseisva kasutamisvõimaluseta maa oma kinnisasjale liitmiseks erastamise õigus ei saa sõltuda maareformi kulgemise erinevast kiirusest. Põhjusel, et sõltumata 1. juunil 2006. a avalduse esitamisest ei ole kaebajal kolmandate isikute ees eelisõigust vaidlusalust maad erastada (enneaegselt esitatud avaldusest tema erastamisõiguse ulatus ei sõltu), pole Korra sätted, mis võimaldavad anda kõigile piirnevate kinnisasjade omanikele ühekuulise tähtaja kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa oma kinnisasjaga liitmiseks erastamise avalduste esitamiseks, vaidluse lahendamisel otsustava tähtsusega.

15. Kui asuda seisukohale, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi määruses ei ole olukorrana, kus saaks üheselt selguda, „et Xxxxx x, Xxxxx xa ja Xxxxx xx kinnisasjade vahele oli jäänud maa, millest ei olnud võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja, mille erastamist oli võimalik taotleda MaaRS § 22 lõike 12 alusel“, peetud tingimata silmas Xxxxx xx kinnisasja tekkimist, ning et MaaRS § 22 lõike 12 alusel saab kinnisasja omanik erastamist taotleda ka enne, kui taotletav maatükk on kinnisasjadest

3-08-869

9(11) ümbritsetud, vajab selgitamist, kas avalduse esitamise ajaks (1. juuniks 2006. a) oli üheselt selgunud, millises suuruses ja piirides Xxxxx xx maa tagastatakse.

Ringkonnakohtule esitatud tõenditest nähtuvalt toimus Xxxxx xx maatüki suhtes tagastamismenetlus, kusjuures katastriüksus moodustati plaanivõi kaardimaterjali alusel. Plaanivõi kaardimaterjali alusel katastriüksuse moodustamisel lähtutakse Vabariigi Valitsuse 29. aprilli 1997. a määrusega nr 88 kinnitatud plaanivõi kaardimaterjali alusel katastriüksuse moodustamise korrast. Tallinna Maa-ameti maa erastamise osakonna spetsialist on 17. mail 2006. a koostanud Xxxxx xx maaüksuse plaani, millel on tähistatud piiriettepanek (tl 163). Samal päeval on koostatud ka piiriprotokoll Xxxxx xx katastriüksuse piiride plaanimaterjalil kättenäitamise kohta (tl 164-165). Piiriprotokollist nähtuvalt osalesid krundi piiride kättenäitamisel maa tagastamise õigustatud subjektid ja piirinaabritena A. Mäeorg, E. Poldre, I. Kohv ja E. Kand. 17. juuli 2006. a Tallinna Maa-ameti tähitud kirjadega (tl 166-172) on piirinaabreid taas kutsutud Tallinna Maa-ametisse piiriprotokollile kirjaliku nõusoleku andmiseks maaüksuse piiride kohta kahe nädala jooksul kirja kättesaamisest. Teiste hulgas on tähitud kirjad saadetud isikutele, kelle kohalolekut või ilmumata jätmist piiriprotokoll ei kajasta (T. Vaikma, R. Randes). Piiriprotokolli on palutud allkirjastama tulla ka A. Vilbol, kes oli tol ajal Xxxxx x kinnisasja omanik. Tallinna Linnavalitsuse 4. oktoobri 2006. a korraldusega nr 1982-k on Xxxxx xx maa õigustatud subjektidele tagastatud (tl 173-174).

Kaebuse esitaja seisukohaga, et 17. mail 2006. a toimunud piiride maa tagastamise õigustatud subjektidele ja piirinaabritele plaanil kättenäitamise ja piiriprotokolli allkirjastamise protseduuriga tuleb lugeda kinnisasjade vahele jääva maa olemasolu üheselt selgunuks, ei saa nõustuda. On õige, et plaanivõi kaardimaterjali alusel katastriüksuse moodustamise korra p 13 näeb ette, et kui piiride kättenäitamisele ja piiriprotokolli koostamisele kutsutud isik ei ilmu või keeldub piiride kättenäitamise dokumendile ja/või piiriprotokollile alla kirjutamast, loetakse piirid kättenäidatuks ning katastriüksus moodustatuks kohaliku omavalitsuse määratud piirides. Selline katastriüksuse moodustatuks lugemine saab aga toimuda olukorras, kus asjaomased isikud on sama korra punktis 9 sätestatud nõudeid järgides piiride kättenäitamisele ja piiriprotokolli koostamisele kutsutud, kuid nad ei ole ilmunud. Antud asjas piiriprotokollide allkirjastamisele kutsumise protseduuri kordamisest järeldub, et varasem protseduur ei olnud kõigi asjaomaste isikute puhul nõuetekohaselt läbi viidud. Seega saab kõnealuse korra p 13 alusel lugeda katastriüksus moodustatuks kohaliku omavalitsuse määratud piirides alles pärast 17. juuli 2006. a kirja kättesaamisest kahe nädala möödumist. Neil põhjustel ei võimalda kogutud tõendid asuda seisukohale, et 1. juuniks 2006. a olid Xxxxx xx tagastatava maaüksuse suurus ja piirid üheselt selgunud.

II

16. Olles eelnevalt asunud seisukohale, et Xxxxx x omaniku poolt 1. juunil 2006. a avalduse esitamine ei anna kaebajale teiste piirnevate kinnisasjade omanike ees eeliseid, leiab ringkonnakohus, et Tallinna Maa-ameti poolt kolmandatele isikutele erastamisavalduse esitamiseks tähtaja andmise ning kaebajale ja kolmandatele isikutele taotletava maa jagamiseks kirjaliku kokkuleppe sõlmimise ettepaneku tegemisega ei rikutud kaebuse esitaja õigusi. Kaebuse eesmärgiks on kolmandate isikute haldusmenetlusest kõrvaldamine ja vastustajale kindla sisuga ettekirjutuse tegemine esitada kogu Xxxxx x, Xxxxx xa ja Xxxxx xx kinnisasjade vahele jääva maatüki suhtes piiride ettepanek üksnes kaebuse esitajale.

3-08-869

10(11) Olukorras, kus kaebajal ei ole kolmandate isikute ees eesõigust nimetatud maa erastamiseks, ei ole sellise ettekirjutuse tegemiseks alust. Halduskohus märkis õigesti, et kinnisasjade vahele jääva maatüki erastamise menetlus on veninud pikaks, kuid tegemist ei ole vastustaja õigusvastase viivitusega, sest Xxxxx xa kinnistu pärijad vajasid väljaselgitamist. Pärimisõiguse tunnistus väljastati kolmandatele isikutele 4. märtsil 2008. a. 11. märtsil 2008. a kanti pärijad omanikena kinnistusraamatusse. Samal päeval saatis vastustaja J. Kirsile teatise maa plaaniga (M. Tänover oli juba varem oma erastamissoovist vastustajat teavitanud vastuseks G. Kirsile 20. juunil 2007. a saadetud teatele) ning J. Kirsi 13. märtsi 2008. a avaldus laekus vastustajale 17. märtsil 2008. a. 19. märtsil 2008. a tegi vastustaja kaebajale ja kolmandatele isikutele ettepaneku maa jagamise kokkuleppe sõlmimiseks ning kohe pärast kokkuleppe sõlmimiseks antud tähtaja möödumist on vastustaja asunud piiride kulgemise ettepaneku koostamisele, mida asjast nähtuvalt ei jõutud menetlusosalistele enne kaebaja poolt 4. mail 2008. a kohtusse pöördumist esitada. Vastustaja ei ole menetlusega venitanud. Neil põhjustel ei ole I. Kohvi kaebuse rahuldamiseks alust ning halduskohtu otsus tuleb tühistada. Asja uueks läbivaatamiseks halduskohtule saatmine pole vajalik, sest ringkonnakohus saab teha ise uue otsuse.

17. Apellatsioonkaebuse väiteid Korra kooskõlast põhiseadusega ei ole vaja analüüsida, kuna sellest asja lahendamine ei sõltu.

18. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, nagu oleks kohus Tallinna Linnavalitsusele ettekirjutust tehes otsustanud asja lahendamisel kaasamata jäetud kolmanda isiku õiguste üle.

HMS § 8 lg 1 kohaselt on haldusorgan seadusega, selle alusel antud määrusega või halduslepinguga avaliku halduse ülesandeid täitma volitatud asutus, kogu või isik. Sama paragrahvi lg 2 näeb ette, et haldusorganisiseselt määratakse isikud, kes tegutsevad haldusorgani nimel, kui seaduses või määruses pole sätestatud teisiti. Korra § 2 lg 2 kohaselt teostab kohalik omavalitsus kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamisel MaaRS-s ja Korras sätestatud eeltoimingud. Korra 2. peatükis „Kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamise eeltoimingud“ märgitakse läbivalt, et eeltoimingud teeb linnavõi vallavalitsus, samas pole täpsustatud, kas silmas peetakse linnavõi vallavalitsust asutusena või KOKS § 4 mõttes omavalitsusorgani – volikogu poolt moodustatava täitevorganina. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole Korras peetud linnavõi vallavalitsusena silmas omavalitsusorganit muude kui Korra § 7 lõikes 7 ja ka § 6 lõike 7 kolmandas lauses märgitud eeltoimingute sooritajana. Korra § 7 lõike 7 kohaselt kinnitab linnavõi vallavalitsus oma korraldusega erastatava maaüksuse nime/aadressi, sihtotstarbe, pindala ja maa maksustamishinna. Kuna KOKS § 7 lg 2 kohaselt on valitsusel õigus anda üksikaktidena korraldusi, tuleb asuda seisukohale, et Korra § 7 lõikes 7 märgitud eelhaldusakti on volitatud andma linnavõi vallavalitsus kui omavalitsusorgan KOKS § 4 mõttes. Korra § 6 lg 7 käsitleb olukorda, kus taotleja ei nõustu piiride kulgemise ettepanekuga ja esitab motiveeritud vastuväited. Kord näeb ette, et kui vastuväiteid ei ole võimalik arvestada, kinnitab linnavõi vallavalitsus oma otsusega piiride kulgemise ettepanekud, näidates otsuses ära põhjused, miks vastuväiteid ei ole võimalik arvestada ja millistel kaalutlustel on piirid määratud. Sellist õiguslikult siduvat otsust on kohtupraktikas käsitatud haldusakti, täpsemalt eelhaldusaktina (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 16. novembri 2006. a otsus asjas nr 3-3-1-78-06 p 12). Ehkki KOKS kohaselt on vallaja linnavalitsuse üksikaktid korraldused, peab määruse andja ringkonnakohtu hinnangul Korra viidatud sättes otsuse puhul silmas linnavõi vallavalitsuse kui omavalitsusorgani üksikakti. Ringkonnakohus

3-08-869

11(11) märgib, et ka katastriüksuse moodustamise aluseks olev piiride kulgemise ettepanek, mis omandab siduvuse tähtajaks vastuväidete esitamata jätmise korral, on maareformis vaadeldav eelhaldusaktina, ning seda ka siis, kui ettepanek ei ole vormistatud korraldusega. Nii näeb sama määrusandja poolt kehtestatud maa ostueesõigusega erastamise korra p 131 ette, et ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piiride määramiseks nimetab kohalik omavalitsus vastavalt oma asjaajamiskorrale ametnikud või organid, kellel on õigus koostada maa piiride kulgemise ettepanekut, ning selline ettepanek koostatakse kaardil (plaanil). Korra § 6 lg 6, mis käsitleb piiride kulgemise ettepaneku tegemist, analoogilist regulatsiooni ei sisalda, kuid sellest ei saa teha järeldust, et piiride kulgemise ettepanekut tegema, nii nagu ka muid Korras ettenähtud eeltoiminguid (välja arvatud eespool osutatud korraldus ja otsus) on määrusandja volitanud tegema vallavõi linnavalitsust kui omavalitsusorganit. Neid toiminguid on volitatud tegema Tallinna Linnavalitsus asutusena ja sisepädevuse alusel Tallinna Maa-amet.

HKMS § 14 lg 2 p 2 kohaselt on halduskohtumenetluses menetlusosaliseks haldusorgan, kelle tegevuse peale on kaebus esitatud (vastustaja). Nagu märgitud, on HMS § 8 lg 1 kohaselt haldusorganiks avaliku halduse ülesandeid täitma volitatud asutus, kogu või isik. HKMS-s kasutatava terminoloogia kohaselt on haldusorganiks (vastustajaks) avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitev asutus, ametnik või muu isik, kusjuures vastustaja teeb kindlaks halduskohus (HKMS § 12 lg 2 p 1). Kuna antud asjas on vaidluse all Tallinna Linnavalitsuse kui asutuse toimingud, pole kohus eksinud, käsitledes menetlusosalisena Tallinna Linnavalitsust kui asutust ning tehes asutusele ettekirjutuse. Käesoleva vaidluse kontekstis ei ole Tallinna Linnavalitsuse ja Tallinna Maa-ameti näol tegemist erinevate haldusorganitega. Lisaks märgib ringkonnakohus, et Tallinna Linnavalitsust ei saa käsitada asjas kaasamata haldusorganina juba ainuüksi seetõttu, et vastustaja esindaja Kaarel Berg on volitatud esindama Tallinna Linnavalitsust (volikiri tl 50).

19. Kuna ringkonnakohus ei tee otsust kaebuse esitaja kasuks, jäävad I. Kohvi menetluskulud vastavalt HKMS § 92 lõikele 1 tema enda kanda.

Lilianne Aasma

Oliver Kask

Ruth Virkus