3-06-59/79 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

3-06-59

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis

Hurma Kiviloo

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. märts 2009. a, Tallinn

Haldusasja number

3-06-59

Haldusasi

K. K.’i kaebused Tallinna Linnavalitsuse toimingute Tallinna

Tehnoloogiapargi detailplaneeringu algatamisel ja menetlemisel

õigusvastasuse kindlakstegemiseks, Tallinna Linnavolikogu 29.

mai 2008. a otsuse nr 100 „Tallinna Tehnoloogiapargi

detailplaneeringu

kehtestamine

Mustamäe

linnaosas“

tühistamiseks ning Tallinna Linnavalitsuse kohustamiseks

tagastada detailplaneeringuga hõlmatud maaüksused K. K.ile

30 päeva jooksul peale kohtuotsuse jõustumist

Asja läbivaatamise kuupäev

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja K. K. (lepinguline esindaja Andres Hallmägi)

Vastustajad Tallinna Linnavalitsus ja Tallinna Linnavolikogu

(volitatud esindaja Jaan Lindsaar)

Kolmas isik Tallinna Tehnoloogiapargi Arendamise Sihtasutus

(lepinguline esindaja Paavo Paas)

RESOLUTSIOON

1. Jätta K. K.’i kaebused täielikult rahuldamata ja

kaebuse esitaja menetluskulud tema enda kanda

/HKMS § 26 lg 1 p 6, § 92 lg 1/.

2. Mõista K. K.’ilt välja Tallinna linna kasuks 997.20

krooni (üheksasada üheksakümmend seitse krooni ja

20 senti) dokumentaalse tõendi saamise kulu katteks

/HKMS § 92 lg 1, § 93 lg 1/.

3. Mõista K. K.’ilt välja Tallinna Tehnoloogiapargi

Arendamise Sihtasutuse kasuks 45 026.84 krooni

(nelikümmend viis tuhat kakskümmend kuus krooni ja

84 senti) õigusabikulude katteks /HKMS § 92 lg-d 1

ja 7, § 93 lg 1/.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult

teatavaks tegemisest 11.03.2009, esitada apellatsioonkaebuse

vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. Õigusvastaselt

võõrandatud

vara

tagastamise

ja

kompenseerimise

Tallinna

linnakomisjoni (edaspidi - ÕVVTK TLK) 13. novembri 1995. a otsusega nr 6426 tunnistati K.

K. omandireformi õigustatud subjektiks Harjumaal, Harku vallas, Harku mõisast eraldatud

maaüksus „Kivinuka Nr b“, endisel kinnistul nr 5288 osas asunud krundi 13,51 ha suhtes /I

kd tl 12/.

2.

19.09.2003 esitas Tallinna Tehnoloogiapargi Arendamise Sihtasutus (edaspidi –

Sihtasutus) Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Ametile (Tallinna Linnaplaneerimise

Ameti õiguseellane, edaspidi - TSAPA) taotluse Tallinna Tehnoloogiapargi detailplaneeringu

algatamiseks /I kd tl 47-49/. Tallinna Linnavalitsuse (edaspidi – TLV) 28. aprilli 2004. a

korraldusega nr 863-k „Tallinna Tehnoloogiapargi detailplaneeringu algatamine“ (edaspidi -

Korraldus nr 863-k) algatati Tallinna Tehnoloogiapargi detailplaneeringu koostamine ja

kinnitati nimetatud detailplaneeringu lähteülesanne /I kd tl 40-46/.

3.

06.01.2006 esitas K. K. Tallinna Halduskohtule kaebuse Korralduse nr 863-k

tühistamiseks ja TLV kohustamiseks tagastada kaebuse esitajale detailplaneeringu

algatamisega hõlmatud maaüksus /I kd tl 1-5, 25-25/.

4.

03.02.2006 määrusega kohus võttis kaebuse menetlusse /I kd tl 27/, kuid 10.07.2006

määrusega kohus lõpetas K. K.’i kaebuse menetluse kaebuse Korralduse nr 863-k

tühistamisnõude osas kaebetähtaja rikkumise tõttu /I kd tl 81-83/. Tallinna Ringkonnakohtu

11.12.2007 määrusega jäeti kaebuse esitaja määruskaebus 10.06.2006 määrusele rahuldamata

/I kd tl 107-109/. Riigikohtu halduskolleegium (edaspidi – RKHK) tühistas 23.04.2008

määrusega haldusasjas nr 3-3-1-12-08 halduskohtu ja ringkonnakohtu määrused ja saatis asja

Tallinna Halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks /I kd tl 146-150/.

5. Tallinna Linnavolikogu (edaspidi – TLVK) 29.05.2008 otsusega nr 100 „Tallinna

Tehnoloogiapargi detailplaneeringu kehtestamine Mustamäe linnaosas“ (edaspidi - Otsus nr

100) kehtestati nimetatud detailplaneering /II kd tl 169-194/.

6.

07.07.2008 esitas K. K. Tallinna Halduskohtule kaebuse TLVK Otsuse nr 100

tühistamiseks ja TLV kohustamiseks tagastada kaebuse esitajale detailplaneeringu

algatamisega hõlmatud maaüksused /II kd tl 3-7, 17-19, 112-113/.

7.

17.10.2008 määrusega kohus võttis K. K.i uue kaebuse (haldusasi nr 3-08-1330)

menetlusse, liitis K. K.i selle kaebuse menetluse ühte haldusasja nr 3-06-59 menetlusega ja

määras jätkata menetlust haldusasjana nr 3-06-59. Kuivõrd kaebaja ei olnud oma taotlusi

kahes seonduvas asjas esitatud kaebustes omavahel ega RKHK 23.04.2008 määruses

märgituga kooskõlla viinud, siis kasutas kohus talle antud kaebaja tahte väljaselgitamise

kohustust ja sellele vastavat tõlgendamisõigust ning asus menetlema K. K.i kaebusi TLV

toimingute Tallinna Tehnoloogiapargi detailplaneeringu algatamisel ja menetlemisel

õigusvastasuse kindlakstegemiseks, TLVK 29. mai 2008. a otsuse nr 100 „Tallinna

Tehnoloogiapargi detailplaneeringu kehtestamine Mustamäe linnaosas“ tühistamiseks ning

TLV kohustamiseks tagastada detailplaneeringuga hõlmatud maaüksused K. K.ile 30 päeva

jooksul peale kohtuotsuse jõustumist /II kd tl 29-30/.

8. Vastustaja Tallinna linn TLV ja TLVK kaudu on esitanud kaebuste kohta oma

kirjalikud seletused /I kd tl 33-38, II kd tl 41-45, 125-127. Samuti on esitanud oma seisukohad

kaebuste osas ka menetlusse kolmanda isikuna kaasatud Sihtasutus /I kd tl 78-79, 104-106, II kd

tl 48-53, 120-123/.

9.

08.01.2009 määrusega kohus määras lahendada K. K.’i kaebused kirjalikus menetluses

/II kd tl 130/.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja K. K. leiab, et TLV on rikkunud Korralduse nr 863-k andmisel

haldusmenetluse seaduse (edaspidi – HMS) § 40 lg 1. Antud juhul ei ole õigustatud subjektile,

kelle õigusi antud haldusakt puudutab, akti isegi teatavaks tehtud. Vaidlustatava korralduse

olemasolust sai kaebaja teada Tallinna Maa-ameti 6. detsembri 2005. a kirjast nr 1-8/295 /I kd

tl 16/. Tagastamisele kuuluv katastriüksus moodustatakse alles pärast detailplaneeringu

kehtestamist, mis võib oluliselt mõjutada tagastatava maa ulatust. Detailplaneeringu

algatamine enne tagastamismenetluse lõpetamist ei ole põhjendatud. Antud menetlustoiming

rikub kaebaja õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest. Seda seisukohta kordas RKHK 18.

juuni 2003. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-53-03. Antud detailplaneeringu algatamine on

peatanud tagastamismenetluse. Tulenevalt maareformi seaduse (edaspidi - MRS) §-st 2 on

maareformi eesmärk eeskätt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine.

Antud detailplaneeringu algatamisega, kuhu ei ole õigustatud subjekti kaasatud, saab määrata

tagastamisele kuuluva maa suuruse ja sihtotstarbe. Omandireformi õigustatud subjektil on

õiguspärane ootus vara tagastamise või kompenseerimise otsustamisele mõistliku aja jooksul.

Korraldus nr 863-k õigusvastaselt võõrandatud vara puudutava maaüksuse detailplaneeringu

algatamise ja tagastamise menetluse peatamise kohta pikendab tagastamise või

kompenseerimise otsustamist veelgi ja riivab seetõttu õigustatud subjekti õigust õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise küsimuse otsustamist mõistliku aja

jooksul.

TLV võimalikku tegevusetust, mis seisneb maa tagastamise otsustamisega viivitamises,

kinnitab asjaolu, et viimased toimingud endise kinnistu nr 5288 maa tagastamise osas on

tehtud 21.01.2004. a. Siiani on otsustamata vara tagastamise või kompenseerimise küsimus.

Detailplaneeringu

algatamine

enne

tagastamismenetluse

lõpetamist

on

vastuolus

omandireformi prioriteetsuse põhimõttega. Kaebuse sisu ning kaebaja subjektiivsete õiguste

rikkumine seisneb omandireformiga seotud toimingute prioriteetsuses teiste toimingute ees.

Antud juhul on Tallinna linn keeldunud pikka aega K. K.i maa tagastamisest ning nüüd

algatanud vaidlusaluse maatüki osas detailplaneeringu, teatades, et otsustab maa tagastamise

alles pärast detailplaneeringu kehtestamist. Detailplaneeringut ei ole tellinud K. ega seda ei

tehta ka tema huvides. Detailplaneering on just aluseks maa tagastamisest keeldumisele.

Otsusega nr 100 kehtestatud Tallinna Tehnoloogipargi detailplaneeringuga on hõlmatud

endise kinnistu 5288 õigusvastaselt võõrandatud maaüksused, mille suhtes on K. i tunnistatud

omandireformi õigustatud subjektiks.

20. jaanuaril 2006. a märgukirjas Tallinna Maa-ametile K. palus ka oma viia viivitamatult

lõpuni tagastamismenetlus Riigi Maa-ameti veebilehel toodud maaüksuste nr AT 0506080011

aadressiga Mäepealse 1a, AT 0506080013 ja AT 040317069 osas. 21. veebruaril 2006. a

andis Tallinna Maa-amet selgituse, et TLV 28.aprillil 2004 korraldusega nr 863-k on

algatatud Tallinna Tehnoloogiapargi detailplaneeringu koostamine. Planeering hõlmab

osaliselt endise kinnistu nr 5288 maa-ala. Nimetatud planeeringuga määratakse ka

tagastamisele kuuluvate kruntide suurused ja piirid, mille põhjal koostatakse Tallinna

Linnaplaneerimise Ameti poolt piiride ettepanekud ning maamõõdufirmas katastriüksuse

plaanid /I kd tl 22 pöördel-23/.

Tegelikult selgus, et maaüksuste nr AT0506080011 aadressiga Mäepealse 1a ja

AT0506080013 osas on hoopis algatatud 19. märtsil 2003. a detailplaneeringu koostamine,

mis on kinnitatud TLV 15. märtsi 2006. a korraldusega nr 9656.

K. on korduvalt nimetatud maaüksuste tagastamismenetluse osas pöördunud Tallinna Maa-

ameti poole informatsiooni saamiseks, kuid pole adekvaatset vastust. Antud juhul ei ole

järgitud HMS § 35 nõudeid ega olulist haldusmenetluse üldpõhimõtet, mille kohaselt

reeglina peab antav informatsioon olema õige, täielik ning üheselt mõistetav.

Kehtestatud detailplaneeringuga tehakse ettepanek krundile pos 12 100% sotsiaalmaa

sihtotstarbe määramiseks ja Tallinna linn taotleb krundi pos 12 munitsipaalomandisse. Seega

on jõutud antud detailplaneeringu menetlemisega sellise lahendini, et õigusvastaselt

võõrandatud maad ei ole võimalik tagastada, sest kehtestatud detailplaneering ei võimalda

seda teha. K. ei nõustu krundile pos 12 määratud maaüksuse sihtotstarbega, sest see on

vajalik üle Mäepealse tänava asuva maatüki teenindamiseks. K. on astunud otsustavaid

samme maatüki planeerimiseks. Detailplaneeringu kehtestamise seletuskirjas on asutud

seisukohale, et kuivõrd kummalgi pool Mäepealse tänavat endise kinnistu piires ühtegi hoonet

ega rajatist ei asu, siis ei saa nõuda ka krundi pos 12 detailplaneeringuga määratud

sihtotstarbe muutmist põhjendusel, et see on vajalik teise maatüki teenindamiseks.

Maaüksusel puudub kõrghaljastus.

Planeeringu alalt on välja jäetud järgmised endise kinnistu 5288 maa-alad - Mäepealse ja

Mäealuse tn ristumiskoht koos haljasalaga Mäepealse 2a tipust kuni pos 12 Akadeemia tee

poolse ühenduskohani ning Mäepealse, Lossi tänavaga ja Mäepealse 3 kinnistuga piirnev

maa-ala. Nende maatükkide osas ei ole tagastamismenetlust läbi viidud ja detailplaneeringu

kehtestamise seletuskiri samuti ei sisalda vastavat infot. Detailplaneeringualale kavandatud

tänavalõiku (pos 9) sellisel kujul ei ole võimalik planeerida, sest ületab eelpool nimetatud

maatükke. Antud maatükkide osas on K. tellinud eskiislahenduse /II kd tl 9/. Tallinna

Tehnoloogiapargi detailplaneeringu kehtestamine Mustamäe linnaosas“ seletuskirja leheküljel

10 krundi pos 9 (Mäealuse tee 4 a) toodud seletus rikub otseselt kaebaja õigusi, sest seal on

öeldud „Kuna krundi naaberkruntidele hoonestust ei plaanerita (teemaa või hoonestusõiguste

krunt 10), siis kavandatav hoonestus ei põhjusta negatiivseid mõjutusi naaberkruntidele“.

Antud maa-ala on pos 9 naaberkrunt. Seega antud detailplaneeringuga on otsustatud ka

ehitusõigus nende maaüksuste suhtes, mis ei ole antud detailplaneeringuga hõlmatud, kuid

mille suhtes õigustatud subjektil on nõudeõigus. K. i jaoks on arusaamatu ja eksitav, et

Tallinna Tehnoloogiapargi detailplaneeringu skeem ja situatsiooniskeem hõlmavad erineva

suurusega maa-alasid. Detailplaneeringu skeem on oluliselt väiksem ja ei hõlma kõiki

detailplaneeringu seletuskirjas toodut, samas situatsiooniskeemi kaudu planeeritakse oluliselt

suuremat maa-ala ilma planeerimata. Selline tegevus on täiesti lubamatu ja õigusvastane.

Transpordimaa osas on tehtud järgmised ettepanekud: võimaldada juurdepääs ainult

Mäepealse tänavalt Mäealuse tänava kaudu ja jätta planeeringualale kavandatud tänavalõik

alates hoonete lõppemisest välja (pos.9) või planeerida tee Mäepealse 2a tipust pos. 10

Mäepealse tn poolsesse otsa, mis võimaldab liita Mäepealse 2A kinnistu ning Mäepealse ja

Mäealuse tn ristumiskoha koos haljasalaga. Kui tee eelpool nimetatud lõik (pos 9) välja jätta,

ei ole otstarbekas ka Mäepealse tn laiendamine, sest puudub vajadus joonisel kavandatud

kiirendusraja järgi. Tänavate laiendamine ei ole Raja ja Mäepealse tänavate läbilaskevõime

tõttu otstarbekas. Ka Mäealuse tn laiendamine endise kinnistu nr 5288 osas ei ole otstarbekas,

sest Mäealuse tn läbilaskevõime on Raja ja Mäepealse tn läbilaskevõime tõttu piiratud.

Samuti ühistranspordi peatused tuleb viia korruselamute lähedusse. Tänasel päeval,

igapäevaselt läbides Mäepealse ja Raja tänavat, on läbilaskevõime suurus tingitud Raja ja

Akadeemia tee ristil paiknevast valgusfoorist. See tähendab kokkuvõttes seda, et täna ulatub

autode rivi Mäepealse tänavani või tänavale peaaegu igal ajahetkel. Seega tänavate

laiendamine ei aita kuidagi liikluskoormust parandada.

Detailplaneeringu menetluse väliselt on K. teepiiride osas esitanud 2005. a Tallinna Maa-

ametile kolmel korral oma ettepanekud ja selles osas on Tallinna Maa-amet ka nõustunud.

Seega tuleb planeeringu koostamisel ka nendega arvestada /II kd tl 24-25/.

Haldusasjas nr 3-3-1-27-08 nõustus RKHK ringkonnakohtu seisukohaga, et planeeringualal

asuva maa tagastamise nõudeõigust omav isik tuleb planeerimisseaduse (edaspidi – PlanS)

§ 16 lg 1 alusel planeerimismenetlusse kaasata ning et sellise isiku kaasamata jätmine on

õigusvastane.

Kolleegiumi

hinnangul

võib

maa

tagastamise

õigustatud

subjekti

planeerimismenetlusse kaasamata jätmine viia ebaõige tulemuseni, kuna pole välistatud, et

sellise isiku kaasamise korral ei jõutaks kas sellise planeeringulahenduseni või tuleks üldse

planeeringust loobuda. Seega on ka Tallinna Tehnoloogiapargi detailplaneeringu

menetlemisel käitutud õigusvastaselt, sest planeeringualal asuva maa tagastamise nõudeõigust

omavat isikut pole menetlusse kaasatud. Nimetatud detailplaneeringu algatamise akti ega teisi

antud detailplaneeringuga seotud akte pole K. ile isegi teatavaks tehtud, va antud

detailplaneeringu kehtestamise korraldus. Antud detailplaneeringu kehtestamise tulemusena ei

ole võimalik õigustatud subjektile õigusvastaselt võõrandatud maad tagastada. Seega otsustati

sisuliselt antud detailplaneeringuga ka õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise küsimus.

Tegemist on õigusvastase viivitusega maa tagastamise suhtes otsuse langetamisel, sest

viivitamist on põhjendatud planeeringumenetluse vajadustega, mis antud juhul ei ole

asjakohane, sest sellega on eiratud õigustatud subjekti õigusi. Omandireformi õigustatud

subjektil on õiguspärane ootus vara tagastamise või kompenseerimise otsustamisele mõistliku

aja jooksul.

Vastustaja Tallinna linn TLV ja TLVK isikus leiab, et kaebused on põhjendamatud, ja palub

jätta need rahuldamata.

Tallinna Linnaplaneerimise Ameti (edaspidi – TLPA) õiguseellane TSAPA koostas Tallinna

Tehnoloogiapargi detailplaneeringu lähteülesande, mis kooskõlastati vastavalt sel ajal kehtinud

Tallinna linna ehitusmääruse § 14 lg-le 6 ja esitati arvamuse avaldamiseks Riigi Maa-ametile

/I kd tl 50-59/. TLV algatas Tallinna Tehnoloogiapargi detailplaneeringu koostamise

Korraldusega nr 863-k. Detailplaneeringu eesmärk on Tallinna Tehnoloogiapargi infrastruktuuri

renoveerimine ja uute hoonete ehitamine; planeeritavale maa-alale jäävate kruntide piiride ja

ehitusõiguse määramine.

Viitega PlanS § 12 lg-tele 1 ja 4 ja § 11 lg-le 2 märgib vastustaja, et Tallinna linn avaldab

planeerimist puudutavaid ametlikke teadaandeid üleriigilise levikuga päevalehes Postimees.

Tallinna Tehnoloogiapargi detailplaneeringu koostamise algatamisest, sh detailplaneeringu

koostamise eesmärgist ja planeeritava maa-ala suurusest, on avalikkust teavitatud 4. mai 2004

ajalehes Postimees. Sama teade on alates 4. maist 2004 üleval ka Tallinna linna ametlikul

veebilehel, rubriigis „Ametlikud teadaanded" /I kd tl 60-62/.

Kuivõrd K. K.it kui õigustatud subjekti puudutava maaüksuse tagastamise küsimuse puhul ei ole

tegemist PlanS § 12 lg 4 kohase erandjuhuga, siis on ekslik väita, et K. K.it oleks pidanud

korraldusest eraldi informeerima. Planeerimist reguleeriv eriseadus näeb siin ette eriregulatsiooni,

millest kõrvalekaldeid TLV teinud ei ole.

Võimalike detailplaneeringu algatamisest huvitatud isikute arv on kokku küllalt suur ning kõigi

nende isikute väljaselgitamist ja neile individuaalsete teadete saatmist tuleb lugeda

ebamõistlikult koormavaks. Kuigi PlanS näeb ette eriregulatsiooni, on käesoleval juhul oluline

välja tuua ka HMS kui haldusmenetluse üldiste põhimõtete kehtestava seaduse sätted. HMS §

31 lg 1 p-st 1 tuleneb eelnimetatud põhimõttega sarnane printsiip dokumendi kättetoimetamise

kohta. Detailplaneeringu algatamisest teavitamine on toimunud täielikult vastavuses lisaks

PlanS-le ka haldusmenetluse üldpõhimõtetega.

TSAPA on detailplaneeringu algatamise taotleja Sihtasutusega sõlminud 10. mail 2004

delegeerimislepingu detailplaneeringu koostamiseks ja finantseerimiseks. Eelkõige puudutab

detailplaneeringu menetlus Sihtasutust, kuivõrd nimetatud isik on detailplaneeringu tellija ning

detailplaneeringu üks olulisemaid eesmärke on Tallinna Tehnoloogiapargi infrastruktuuri

renoveerimise ja uute hoonete ehitamise kavandamine. Viitega RKHK on 1. oktoobri 2002

otsuses haldusasjas nr 3-3-1-57-02 märgitule leiab vastustaja, et Sihtasutusel on tekkinud

detailplaneeringu algatamise korralduse jõussejäämise osas õiguskindlus ning õiguspärane ootus,

arvestades asjaolu, et korralduse andmise hetkest on kaebuse esitamiseni möödunud rohkem kui

20 kuud. Samuti on Sihtasutus teinud kulutusi - koostanud detailplaneeringu eskiisi ning

korduvalt nimetatud eskiisi ka täiendanud.

TLV ei ole keeldunud kaebaja poolt viidatud haldusakti andmisest ega toimingu sooritamisest K.

K.ile maa tagastamise küsimuses. Tallinna Maa-amet on kaebajat 6. detsembri 2005 kirjaga

teavitanud,

et

tagastamisele

kuuluv

katastriüksus

moodustatakse

peale

Tallinna

Tehnoloogiapargi detailplaneeringu kehtestamist vastavalt kehtestatud detailplaneeringule.

Sellega on TLV ametiasutus Tallinna Maa-amet kaebajat teavitanud asja otsustamisele

eelnevatest toimingutest - st detailplaneeringu algatamisest. Puudub kaebaja poolt viidatud

haldusakt/ toiming, millega TLV oleks keeldunud maa tagastamisest. Sellest tulenevalt puudub

nimetatud küsimuses kaebuse esitamiseks alus.

Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et TLV on rikkunud vaidlustatud korralduse

andmisel HMS § 40 lg 1 ja ei ole kaebajale vaidlustatud korraldust teatavaks teinud. Tulenevalt

RKHK on 18. veebruari 2002 haldusasjas nr 3-3-1-8-02 tehtud otsusest puudub võimalus

detailplaneeringu algatamisele eelnevaid ja algatamisega seotud toiminguid vaidlustada, seega

puudub tühistamiskaebusel alus.

Tallinna Tehnoloogiapargi detailplaneeringu koostamise algatamise korralduse teatavaks

tegemine vastab täielikult PlanS-le ning on kooskõlas HMS põhimõtetega. PlanS näeb

planeeringumenetluse osas ette suhteliselt täpse regulatsiooni (PlanS § 16 lg 1). HMS-st

tulenevaid põhimõtteid järgides saab menetluses detailplaneeringu algatamise ettepaneku

esitamisest

ehk

taotluse

tegemisest

kuni

detailplaneeringu

algatamiseni

lugeda

menetlusosaliseks vastava taotluse esitanud isikut, käesoleval juhul on selleks Sihtasutus.

Nimetatud menetlusosalisele kohalduvad HMS § 40 lg 1 ja muud menetlusosalist puudutavad

sätted. Hilisemas - planeeringu koostamise menetluses, on menetlusosalisteks kõik PlanS § 16

lõikes 1 ja ka 11 toodud isikud. HMS § 40 lg 1 laiendamine PlanS § 16 lõikes 1 ja ka l1 toodud

isikutele enne planeeringu algatamise otsustamist ei oleks ka praktikas teostatav ning tooks

kaasa ülereguleeritud haldusmenetluse, millega kaasneks haldussuutmatus.

PlanS § 16 lg 1 käsitleb kõiki planeeritava maa-ala kinnisasjade omanikke ja teisi huvitatud

isikuid võrdsena. Huvitatud isikute kaasamine planeeringu koostamisse toimub planeeringu

koostamise etapis ja veelgi olulisemalt ning planeerimisseaduses täpselt reglementeeritud viisil

planeeringu avalikustamise teel (RKHK on 20. oktoobri 2005 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-

33-05). Detailplaneeringu menetlusse puudutatud isikute kaasamine on reguleeritud PlanS-ga

ning see toimub mitte planeeringu algatamisele eelnevalt, vaid põhiliselt planeeringu

koostamise ja avalikustamise etappides.

PlanS § 16 lg l1 kohaselt on MRS § 31 lg 2 tähenduses jätkuvalt riigi omandis oleva maa,

sealhulgas ka veel tagastamata maa puhul PlanS tähenduses kinnisasja omanikuks

Keskkonnaministeerium või keskkonnaministri volitatud isik. Seega on K. K.ile võimalike

tagastatavate maaüksuste puhul vajalik planeeringumenetluses teada nii õigusvastaselt

võõrandatud vara õigustatud subjekti kui ka Keskkonnaministeerium (või keskkonnaministri

volitatud isiku) arvamust.

Vastustaja, viidates MRS § 6 lg 1 ja lg 2 p 4 ning § 28 lg 1 p 1 sätetele, ei nõustu kaebaja

seisukohaga, et detailplaneeringu algatamine enne tagastamismenetluse lõpetamist ei ole

põhjendatud. Endisel kinnistul "Kivinuka nr b" asuvad linnale kuuluvad teerajatised, mille

kohta on osaliselt tehtud ka munitsipaliseerimise piiriettepanek /I kd tl 63/. Kuivõrd

tagastataval maal on munitsipaalomandisse jäävaid rajatisi, siis selgub tagastatava maa suurus

ja piirid pärast nimetatud rajatiste teemaa-alade kindlaksmääramist. Teerajatiste täpsem

asukoht ja teemaa-alad täpsustatakse ja määratakse detailplaneeringuga. Maa tagastamise

otsustamine saab seega toimuda alles pärast detailplaneeringu kehtestamist.

TLV otsustas 21. jaanuari 2004 korraldusega nr 90-k mitte tagastada Mustamäe linnaosas

Raja tn 15/ Mäepealse tn 1 maad pindalaga 8433 m2, Mäepealse tn 3 maad pindalaga 8233

m2, kuna nimetatud maa-alad on jäetud riigi omandisse ja Mäepealse tn 2 maad pindalaga

5221 m (endine "Kivinuka nr b", endine kinnistu nr 5288, üldpindala 135100 m), kuna maal

asuvad teistele isikutele kuuluvad hooned ning maa kuulub hoonete juurde krundina. Sama

korraldusega otsustati alustada mittetagastatava maa-ala kompenseerimise menetlust ning

kompenseeritava maa maksumuse määramist K. K.ile /I kd tl 17/.

Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja väidetega, nagu oleks detailplaneeringu algatamine

peatanud tagastamismenetluse ning et pärast 21. jaanuari 2004 ei ole toimunud edasisi

toiminguid

maa

tagastamise

käigus.

Vaidlustatud

korralduse

alusel

algatatud

detailplaneeringu käigus määrataksegi käesoleval juhul tagastatava maa suurus ja piirid,

arvestades alal asuvaid linnale kuuluvad teerajatisi. Kuivõrd detailplaneeringut on selle

algatamise hetkest vastustaja kogu aeg menetlenud ning see omakorda on aluseks maa

tagastamisele, siis linn on 2004. aasta aprillist alates tegelenud aktiivselt ka kaebuse esitaja

vara tagastamise menetlusega. Asjaolu, et detailplaneeringu menetlemine võib pikendada

tagastamise või kompenseerimise otsustamist, ei anna kaebajale alust väita, nagu ei oleks

vastustaja tema avaldust menetlenud.

Otsusega nr 100 kehtestatud Tallinna Tehnoloogiapargi detailplaneeringu eesmärk on

Mustamäe linnaosas 13 ha suuruse planeeritava maa-ala 18 krundiks jagamine ning

ehitusõiguse määramine ühe 5-korruselise, seitsme 6-korruselise (millest 3 on parkimismajad)

ja kuue kuni 11-korruselise hoone rajamiseks. Lisaks on detailplaneeringu eesmärgiks üldiste

maakasutuse tingimuste määramine ning heakorrastuse, haljastuse, juurdepääsude, parkimise

ja tehnovõrkudega varustamise põhimõtteline lahendamine.

Viitega RKHK otsuses haldusasjas nr 3-3-1-27-08 märgitule, vastustaja arvates tuleb

vaidlustatud detailplaneeringu algatamise õigusvastasuse tuvastamisel välja selgitada, kas maa

tagastamise õigustatud subjekti planeerimismenetlusse kaasamisel oleks samasugusele

lahendusele jõutud või tuleks planeeringust loobuda. Kaebaja on tunnistatud endise kinnistu

nr 5288, maaüksuse „Kivinuka nr b” õigustatud subjektiks. Nimetatud maaüksus asub

planeeringualal üksnes osaliselt. Detailplaneeringu algatamisel hõlmas planeeringuala endise

kinnistu nr 5288 maast osaliselt Mäealuse tänava ja Mäepealse tänava vahelist haljasala ja

Mäepealse tänava osa sellest haljasalast kuni endise kinnistu piirini Raja tänava poolsel küljel

kaasa arvatud kitsas riba Mäepealse tänava kohal. Ehk planeeringualasse jäi õigustatud

subjekti maa, mis asub ribana Mäealuse tn 2a kinnistust kuni endise kinnistu piirini Raja

tänava ääres.

Planeeringu menetluse käigus (enne vaidlusaluse detailplaneeringu vastuvõtmist) on

planeeringuala vähendatud. Planeeringualast on välja jäetud Mäealuse tänava ja Mäepealse

tänava vaheline haljasala ja Mäealuse tänav. Seega on kehtestatud detailplaneeringu alas

kaebajale kui õigusvastaselt võõrandatud vara õigustatud subjektile kuuluv maa-ala, mis jääb

ribana Mäepealse tänava kohale. Suures osas on tegemist krundiga pos 12, mille puhul on

tegemist kitsa (5 meetri laiune) ja suhteliselt väikese (561 m²) krundiga Mäepealse tänava

kõrval ning see on ida- ja lääne poolt piiritletud kinnistuga (vastavalt pos 10 ja 13), põhja

poolt on tegemist endise kinnistu nr 5288 piiriga ning lõuna poolse krundi piiri puhul on

detailplaneeringu põhijoonise kohaselt tegemist olemasoleva mõõdistatud piiriettepanekuga.

Seega selles osas ei saa planeeringulahendus teistsugune olla ka kaebaja kaasamisel

menetlusse vahetult pärast detailplaneeringu algatamist ehk algatamisest kaebajat eraldi

teavitades. Rääkimata planeeringu menetlusest loobumisest.

Viidates MRS § 23 lg 2 ja § 6 lg 1 sätetele leiab vastustaja, et järelikult on õiguslikult

võimalik ja lubatud maa tagastamine kehtestatud detailplaneeringu alusel. Sellest sättest saab

omakorda teha kaks järeldust; esiteks maa tagastamisel võib läbi viia planeerimise ja teiseks

saab maa tagastamine toimuda kehtestatud detailplaneeringu alusel. Järelikult juhul, kui

kohalik

omavalitsus

otsustas

maa

tagastamise

menetluse

läbi

viia

kehtestatud

detailplaneeringu alusel, ei ole selles midagi õigusvastast. Kuivõrd MRS otsesesõnu

võimaldab maa tagastamisel läbi viia planeerimise ning maa tagastamine saab toimuda

detailplaneeringu alusel, siis ei saa ka väita, et omandireform oleks prioriteetne

planeerimismenetluse ees.

Vaidlusaluse detailplaneeringu algatamise ja selle koostamise staadiumi õigusvastasuses

sunnib kahtlema ka asjaolu, et kaebajal on olnud võimalus osaleda detailplaneeringu

koostamise menetluses. Juba detailplaneeringu avaliku väljapaneku käigus esitatud protestis

/II kd tl 57-60/ ning kaebaja on seda korranud ka esitatud kaebuses, et 6. detsembri 2005

kirjas teatas Tallinna Maa-amet maamõõdubüroost saadud andmete põhjal moodustakse

tagastamisele kuuluv katastriüksus vastavalt Korraldusega nr 863-k algatatud Tallinna

Tehnoloogiapargi detailplaneeringule. Seega vähemalt sellest ajast on kaebaja olnud teadlik

käesoleva

detailplaneeringu

koostamisest.

Samuti

on

11. juulil

2006

toimunud

detailplaneeringu eskiisi arutelul osalenud H. K. , kes on vastuväite esitaja volitatud esindaja.

Kuivõrd detailplaneering võeti vastu (lahendus kiideti heaks) alles TLV 29. juuni 2007

korraldusega nr 1323-k, siis tuleb asuda seisukohale, et K. K. sai detailplaneeringu

koostamisest teada suhteliselt algstaadiumis ja tal oli kogu selle menetluse käigus võimalus

esitada omapoolseid ettepanekuid detailplaneeringu lahendusele. Ehk teisisõnu oli ta kaasatud

detailplaneeringu koostamise menetluses.

Kuigi kaebaja sai teada, et Mäealuse tänava ja Mäepealse tänava vaheline haljasala on

planeeringualast detailplaneeringu vastuvõtmise korralduse alusel (TLV 29. juuni 2007

korraldus nr 1323-k) välja jäetud, saades sellest teadlikuks hiljemalt detailplaneeringu avaliku

väljapaneku ajaks, mis toimus 6. augustist 2007 kuni 21. augustini 2007, sest

detailplaneeringu avaliku väljapaneku käigus on kaebaja esitanud omapoolsed vastuväited ja

ettepanekud on kaebaja taotlenud selles osas uue detailplaneeringu algatamist 18. septembri

2008 taotlusega. Samas esitatud lahendus erineb täielikult Tallinna Tehnoloogiapargi

detailplaneeringu avalikul väljapanekul esitatud ettepanekutest. Seega pole välistatud olukord,

et kaebaja polegi soovinud oma planeeringulisi soove realiseerida vaidlusaluse

detailplaneeringu menetluses, vaid iseseisvas, tema enda taotletavas menetluses. Pealegi on

maa tagastamise küsimus vähemalt uue detailplaneeringu algatamise taotluse hetkeks

lahendamata. Järelikult on kaebaja läinud vastuollu enda argumentidega, väites et

omandireform on prioriteetne planeerimismenetluse ees. Ehk planeeringu algatamise taotlus

on esitatud enne kui on maa tagastamise küsimus lahendatud.

Puutuvalt krundile pos 12 sihtotstarbe määramisse viitavad TLV ja TLVK HKMS § 19 lg-le 6

ja RKHK haldusasjas nr 3-3-1-54-03 tehtud lahendi p-le 38 ja RKHK lahendi haldusasjas nr

3-3-1-12-07 p-le 10 ning märgivad, et detailplaneeringu eesmärk ei ole ega saagi olla

omandisuhete reguleerimine. Küll aga on detailplaneeringu menetluse staadiumis võimalik

kindlaks määrata tagasi taotletava krundi piirid ning määrata sellele krundile maakasutuse

sihtotstarve. Samas nii krundi piiride kui ka kruntide sihtotstarbe määramine saab toimuda

ainult seaduse alusel. Näiteks ei ole võimalik määrata tagastatava krundi piire juba

olemasolevate kinnistute piirides või moodustada krunti olemasolevale teemaale, sest seda

maad ei saa tagastada. Samuti on detailplaneeringu menetluse staadiumis võimalik määrata

tagastatavale maale sihtotstarve vastavat regulatsiooni järgides. Lisaks on võimalik hilisema

tagastamise taotluse otsustamisel anda detailplaneeringu menetluses eelhinnang, kas tagasi

taotletavat maad saaks tagastada või tuleks maa munitsipaliseerida või jätta riigi omandisse.

See kõik saab loomulikult toimuda seaduses sätestatud alustel ning seega üldjuhul on

detailplaneeringu eesmärgiks üldplaneeringus kavandatu elluviimine arvestades seejuures

konkreetse piirkonna iseärasusi ja erisusi.

Kehtiva Mustamäe üldplaneeringu maakasutuse plaani kohaselt jääb krunt pos 12 parkide ja

üldkasutatavate rohealade maa-alale. Seda iseloomustatakse Mustamäe üldplaneeringuga kui

tervikuna säilitatavad parkmetsad, metsapargid, puistud ning spordi- ja rekreatsiooni rajatised,

tehnorajatised (Mustamäe üldplaneeringu seletuskirja p 3.1). Praegu on vaidlusalune krunt

pos 12 ja seda ümbritsevad krundid pos 10, 11 ja 13 hoonestamata haljasalad, moodustades

ühtse pargiala (ca 15 300 m²) Raja tänava, Mäepealse tänava ja Soone oja vahelisele alale.

Analüüsides Vabariigi Valitsuse 24. jaanuari 1995 määrusega nr 36 „Katastriüksuse

sihtotstarvete liikide ja nende määramise aluste kinnitamine” (edaspidi - VV määrus nr 36)

õiguslikke aluseid krundile võimaliku maakasutuse sihtotstarbe määramiseks on antud

olukorras krundile pos 12 ainuvõimalik sotsiaalmaa sihtotstarve.

TLVK 12. juuni 2003 otsusega nr 209 on kehtestatud „Akadeemia tee, Raja tn ja Mäepealse

tn vahelise ala detailplaneering”, millega moodustati muuhulgas krunt pos 3/5 suurusega

559,1 m². Tegemist on kehtiva detailplaneeringuga, sest keegi ei ole seda kohtus vaidlustanud.

Nimetatud krunt pos 3/5 oli kavandatud liita krundiks pos 3 sotsiaalmaa maakasutuse

sihtotstarbega (ühiskondlike hoonete maa). Järelikult juba alates juunist 2003 on krundil pos

12 määratud sotsiaalmaa maakasutuse sihtotstarve. Detailplaneeringuga ei ole põhjust seda

maakasutuse sihtotstarvet muuta. Seega Detailplaneeringuga krundile pos 12 sotsiaalmaa

maakasutuse sihtotstarbe määramine on igati põhjendatud nii õiguslikult (VV määrus nr 36,

TLVK 12. juuni 2003 otsus nr 209 ja Mustamäe üldplaneeringu eesmärkide realiseerimise

tähenduses) kui ka krundi konkreetset asukohta arvestades (iseseisvalt hoonestamata,

ümbritsetud haljasaladega moodustades seejuures ühtse pargiala).

Vastustaja arvates on kaebaja seletuskirja osast, mis puudutab krunti pos 9 teinud ebaõiged

järeldused. Seletuskirja viited käsitlesid planeeringualas olevaid krunte pos 10 ja pos 18.

Detailplaneeringu põhijooniselt /II kd tl 56/ nähtub, et kummalegi nimetatud krundile

hoonestusõigust ei kavandata. Samas krundile pos 9 kavandatav hoonestusõigus (kolm kuni

11-korruselist hoonet) ei avalda negatiivseid mõujtusi kaebaja poolt taotletavale

õigusvastaselt võõrandatud maale. Kavandatav hoonestusala asub õigusvastaselt võõrandatud

maa poolsest krundi piirist (põhja pool) 15 meetri kaugusel. Kuivõrd krunt pos 9 ja

õigusvastaselt võõrandatud maatükk omavad ühist piiri üksnes minimaalses ulatuses

(haljasala Raja tänava poolses osas) ning ühise piiri osas on kaebaja poolt tagasi taotletav maa

suhteliselt kitsas riba kahe teemaa vahel, siis perspektiivis hoonestust sinna kavandada ei

saaks. Järelikult on vaidlustatud detailplaneeringuga krundile pos 9 kavandatud hoonestuse ja

kaebaja poolt tagasi taotletava õigusvastaselt võõrandatud maale potentsiaalselt rajatava

hoonestuse vaheline kaugus suurem kui 15 meetrit. Pealegi ei saa tähelepanuta jätta asjaolu, et

Mäealuse tänava ja Mäepealse tänava vaheline haljasala asub krundi pos 9 suhtes lõunas ning

seetõttu nt planeeritav hoonestus päikesevalguse levikut ei takista.

Seonduvalt kaebaja ettepanekutega planeeringulahendusele viitab vastustaja RKHK poolt

haldusasjades nr 3-3-1-39-07 ja nr 3-3-1-42-02 ning Harju maavanema 24. jaanuari 2008

kirjas nr 2.1-13k/5663 märgitule /II kd tl 81-84/.

Viitega RKHK haldusasjas nr 3-3-1-14-00 tehtud lahendi p-le 5 märgib vastustaja, et TLV

on vastusena Harju maavanem kirjale 9. jaanuari 2008 kirjas nr LV-1/4345 /II kd tl 62-65/

andnud seisukoha mitte ainult küsimusele, milline on maa-ala suurus, mis on vajalik

planeeritud kruntide liikluskorralduse lahenduse elluviimiseks, vaid ka Mäepealse tänava

laiendamise vajalikkusele üldiselt. Mäepealse tänava maa-ala laiuse määramise ettepaneku

aluseks on liikluskoormuse kasv pärast Mäealuse ja Mäepealse tänavate piirkonda rajatavate

korterelamute rajoonide ekspluatatsiooni andmist, samuti piirkonnas olevate tootmis- ja

ärialade kasvav autode hulk. Lisaks Detailplaneeringule on Mäepealse tänava äärde

kehtestatud TLVK 1. juuni 2006 otsusega nr 182 „Mäepealse tn 10, 11 ja 13 kinnistute

detailplaneering”, eesmärgiga üheksa 4-6-korruselise ja kolme 8-korruselise korterelamu ning

ühe 4-korruselise kaupluse rajamiseks ja spordi- ja mänguväljakute ehitamiseks. Lisaks on

TLPA-le esitatud taotlused ja eskiislahendused nt „Mäepealse tn 9 ja 2a kinnistute ning

lähiala detailplaneeringu” ja „Mäepealse tn 4 kinnistu detailplaneeringu” osas, milles on

Mäepealse tänava põhilahendus juba analoogselt Detailplaneeringule (1+1 sõidurada millele

lisanduvad ristmikel erinevatele suundadele pööramiseks vajalikud pöörderajad) juba olemas.

Vaatamata asjaolule, et olemasolev Mäepealse tänav jääb planeeringualalt välja

(detailplaneeringuga

tänava

maa-ala

suurust

ja

piire

täpselt

ei

määratleta)

on

Detailplaneeringuga siiski antud põhimõtteline liikluskorralduse lahendus (mis jääb ka

planeeringualast

välja),

mis

täpsustatakse

järgnevate

planeeringutega

või

tänava

rekonstrueerimisprojektiga. Kuivõrd käsitletavas tänavalõigus (Tallinna Tehnoloogiapargi

detailplaneering) on ristmikud lähestikku, millest tulenevalt on tegemist keeruka

situatsiooniga, siis sujuva ohutu liiklemise tagamiseks on vajalikud nii pöörderajad kui

pealesõidurajad.

PlanS § 1 lg-s 3 nimetatud eesmärkide elluviimiseks on igati põhjendatud, et

Detailplaneeringuga arvestatakse ja antakse põhimõttelised lahendused ka mõjutustele

väljaspool konkreetset planeeringuala. Vastasel juhul kaotaks planeerimine oma mõtte ja

tähenduse. Kuna käesolevaks hetkeks on võimalik prognoosida liikluskoormuse kasvu

Mäepealse tänaval tingituna, mitte ainult Detailplaneeringuga suurenevate sõidukite arvust,

vaid juba kehtestatud ja menetletavate detailplaneeringute mõjutusi arvestades antud

piirkonda, siis on igati põhjendatud Mäepealse tänava laiendamine. Oleks igati põhjendamatu

ja ebaloogiline olukord, kus Mäepealse tänav muutuks teatud kohas kitsamaks põhjustades

liiklusummikuid nii Mäepealse tänaval kui ka lähiümbruse tänavatel. Sellisel juhul ei saaks

kuidagi rääkida ka koordineerivast, looduskeskkonda säästvast või pikaajalisi suundumusi

arvestavast planeerimisest, mida planeerimine ülalviidatud sätte kohaselt peaks tähendama.

Käesoleva

detailplaneeringu

lahenduse

elluviimiseks

on

ette

nähtud

juurdepääs

planeeringualal olevale sisetänavale Mäepealse tänavalt krundile pos 9. Selline lahendus

arvestab asjaoluga, et krundile pos 9 on kavandatud 521 parkimiskohta ning sujuva liikluse

tagamiseks on vajalikud juurdepääsud avalikult kasutatavalt tänavalt - nii Mäealuse - kui ka

Mäepealse tänavalt. Kavandatav juurdepääsu osa on ca 540 m² suurusega.

TLVK 12. juuni 2003 otsusega nr 209 kehtestatud „Akadeemia tee, Raja tn ja Mäepealse tn

vahelise ala detailplaneeringuga” on antud Akadeemia tee ja Raja tänava põhilahendus.

Tallinna Tehnoloogiapargi detailplaneeringu lahendus on vastavusse viidud nimetatud

tänavate põhilahendusega. Seega on Mäepealse tänava lõigu laiendusega arvestatud nii kogu

Mäepealse tänavaga kui lähiümbruse tänavate liikluse läbilaskevõime ja laiusega.

Magistraaltänavate

rekonstrueerimisega

rajatakse

ka

kergliiklusteed.

Käesoleva

detailplaneeringuga on kergliiklus- ja kõnniteed kavandatud kvartalisiseste sõiduteede äärde.

E. Vilde tee pikenduselt trollide lõpp-peatusest alguse saav laiem kergliiklustee läbib hoonete

vahelist ala kuni Soone oja tiigini, ühendades nii Mäepealse tänava äärde juba rajamisel oleva

kergliiklustee ja naabruses olevad elamualad Nõmme parkmetsaga, vastavalt kehtivale

Mustamäe linnaosa üldplaneeringule.

Kuna planeeringulahenduse koostamisel ei saa arvestada mitte ainult planeeringuala

kinnistute omanike, omandireformi õigustatud subjekti või mõne muu kolmanda eraõigusliku

isiku sooviga, vaid arvestada tuleb ka üldiste avalike huvidega ja pakutud planeeringuala

terviklahenduse sobivust linnaruumi nii praegust kui ka tuleviku visioone. Nii näiteks

arvestab planeeringulahendus võimaliku liikluskoormuse suurenemisega, sellest tulenevalt on

liikluskoormust uue tänava kavandamisega hajutatud; arvestatud on piirkonna ja ülelinnalise

kergliikluse võrgustikuga, nii on uue tee kavandamisel ette nähtud jalakäijate ülekäigukoht

sõidutee pinnast kõrgemale tõsta. Juhul kui arvestada K. K.i ettepanekuga, et tuleks

võimaldada juurdepääs ainult Mäepealse tänavalt Mäealuse tänava kaudu ja jätta

planeeringualale kavandatud tänavalõik alates hoonete lõppemisest välja, siis ei saaks

krundile pos 9 ette nähtud hoonestusele ligipääsu kavandada ja seetõttu muutuks terve ala

planeeringulahendus. Samuti ei saaks ühendada ohutult Mäepealse tänava äärseid

kergliiklusteid.

Teist alternatiivset ettepanekut - planeerida tee Mäepealse tn 2a tipust krundi pos 10

Mäepealse tänava poolsesse otsa, mis võimaldaks liita Mäepealse tn 2a kinnistu ning

Mäepealse ja Mäealuse tänavate ristumiskoha koos haljasalaga - ei saa samuti arvestada, sest

Mäepealse tn 2a kinnistu ja haljasala vahele jääb olemasolev Mäealuse tänav, mis välistab

nimetatud maatükkide ühendamise. Seega on kaebaja ettepanekuid detailplaneeringu

menetluses igakülgselt kaalutud ning põhjendatud miks nendega ei saa nõustuda.

Kuivõrd vaidlusalune detailplaneering on kehtestatud ning menetluse käigus on kaebaja poolt

tagasi taotletava õigusvastaselt võõrandatud maa piirid ning maakasutuse sihtotstarve kindlaks

määratud, siis puuduvad takistused õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise taotluse

lahendamiseks. Samas on oluline juhtida siinkohal tähelepanu asjaolule, et lisaks piiride ja

maakasutuse sihtotstarbe määramisele tuleb teha veel mitmeid toimingid otsustamaks

nimetatud taotluse lõplik lahendus. Praegu nende toimingute tegemisega ka tegeletakse.

Välistatud ei ole ka olukord, et enne kohtuotsuse jõustumist vaidlusaluse detailplaneeringuga

hõlmatud õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise küsimus lahendatakse ning seega saaks

kohustamisnõude osas, selle täitmise alusel kohtumenetluse lõpetada.

Kokkuvõtvalt: Korralduse nr 863-k puhul pole tegemist õigusvastase toiminguga, sest

tuginedes RKHK lahendile nr 3-3-1-27-08 ei ole kaebaja kaasamata jätmine mõjutanud

planeerimismenetluse tulemust või detailplaneeringu algatamise järgsel kaasamisel oleks

tulnud planeeringumenetlusest loobuda. Seda enam, et kaebaja oli vähemalt alates detsembrist

2005 teadlik detailplaneeringu menetlemisest. Kuivõrd RKHK otsuses nr 3-3-1-66-03 on

leitud, et haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti

andmisel lähtunud, võttes aluseks otsuse nr 3-3-1-42-02 p 11 seisukohta ja arvestades sellega,

et faktilises motiveeringus peavad olema ära näidatud asjaolud, mis toovad kaasa akti aluseks

oleva õigusnormi kohaldamise (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-13-02), siis on saab asuda

seisukohale, et kaebaja poolt vaidlustatud Otsus nr 100 on õiguspärane.

Kolmas isik Tallinna Tehnoloogiapargi Arendamise Sihtasutus palub jätta kaebus

rahuldamata.

Juhindudes kaebuses toodud asjaoludest, puudutavad maa tagastamise menetlust, mille

omandireformi õigustatud subjektiks kaebuse esitaja on, Riigi Maa-Ameti veebilehe

väljatrükist /II kd tl 54 pöördel/ nähtuvat kolme maaüksust:

maaüksus nr AT040317069, mis jääb Mäepealse tänavast põhjapoole ning mida on

vaidlusaluse planeeringu dokumentides ja kaebuses nimetatud kui "krunt pos 12";

maaüksus nrAT0506080011, mis jääb Mäepealse tänavast lõunapoole;

maaüksus nr AT0506080013, mis jääb samuti Mäepealse tänavast lõunapoole.

Kaebuse kohaselt on maaüksuste nr AT0506080011 ja AT0506080013 osas algatatud 19.

märtsil 2003. a detailplaneeringu koostamine. Osundatud maaüksuseid puudutav

detailplaneering on vastu võetud TLV 15. märtsi 2006. a korraldusega nr 9656. 29. juuni

2007. a korraldusega nr 1323-k on TLV võtnud kaevatava korralduse vastu, misjärel on

vaidlusaluse planeeringu ala vähendatud. Maaüksusesse nr AT040317069 puutuvalt on

Otsusega nr 100 kehtestatud detailplaneering. Võttes arvesse eespool toodut, hõlmab

vaidlusalune planeeringu ala (edaspidi - Planeeringuala) vaid maaüksust nr AT040317069.

Võttes arvesse eespool toodut, on kolmas isik seisukohal, et kaebuse esitaja viited

tagastamisele kuuluva endise kinnistu nr 5288 kohta osas, millised need puudutavad tänaseid

maaüksusi numbritega AT0506080011 ja AT0506080013, s.o. Mäepealse tänavast lõunapoole

jäävaid maaüksusi, ei ole käesolevas vaidluses asjakohased. Osundatud maaüksuseid

puudutab 19. märtsil 2003. a algatatud detailplaneeringu koostamine ning kaebuse esitajal on

võimalik oma maaüksusi numbritega AT0506080011 ja AT0506080013 puudutavaid

vastuväiteid esitada haldusasjades nr 3-06-619 ja 3-07-1568.

Käesolevas vaidluses omavad seega tähtsust vaid kaebuse esitaja väited, mis puudutavad

temale tagastamisele kuuluva endise kinnistut nr 5288 osas, milles see on hõlmatud tänase

maaüksusega nr AT040317069 (edaspidi - Maaüksus), mis jääb Mäepealse tänavast

põhjapoole. Planeeringu seletuskirja kohaselt on tegemist ligikaudu viie meetri laiuse maa-

alaga.

Kolmas isik on seisukohal, et vaidlusalune Maaüksus asub maa-alal, mis on Tallinna

üldplaneeringuga määratud haljaskoridoriks. Juhindudes VV määrusega nr 36 kehtestatud

katastriüksuse sihtotstarvete liikidest, saab sellise maa korral olla tegemist vaid sotsiaalmaaga,

mille alaliigiks võib olla haljasala ja pargi maa (vt p 5). Lisaks eespooltoodule ei saa lugeda

asjakohaseks kaebuse esitaja viiteid sellele, et Tallinna linn on taotlenud vaidlusaluse

Maaüksuse jätmist munitsipaalomandisse. Juhul kui kaebuse esitaja soovib maa

munitsipaliseerimise kohta esitada vastuväiteid, siis on kaebuse esitajal see võimalus

Maaüksuse munitsipaalomandisse taotlemise menetluses (vt p 6).

Puutuvalt Planeeringualale Mäepealse tänavalt viivasse teesse märgib kolmas isik, et tegemist

on teega, mis on ehitatud varem ning käesolevaks ajaks kehtestatud ja vaidlustamata

planeeringu alusel. Kuigi kaebuse esitaja on omandireformi õigustatud subjektiks, ei saa

viimasel tekkida mistahes ootust, et vaidlusalune maa talle igal juhul täielikult tagastatakse,

kuna teealust maad on võimalik taotleda munitsipaalomandisse ning maksta selle eest kaebuse

esitajale kompensatsiooni. Senine halduspraktika osundatud seisukohta toetabki. Täiendavalt

on kolmas isik ka veendunud, et tee aluse maa võib taotleda munitsipaalomandisse enne

kaebuse esitajale maa tagastamist (vt p 7).

Kaebuse esitaja seisukoht naaberkruntide ehitusõiguse määramise kohta Planeeringus on

meelevaldne ja kontekstiväline. Planeeringu kehtestamise otsuse seletuskirjas on viidatud vaid

asjaolule, et vaidlusalustel naaberkrunte hetkel ei planeerita ning ka kaebuse esitaja tunnistab

ise, et viimane on teinud vaid ettevalmistusi planeerimise alustamiseks (vt p 8).

Seoses Planeeringuala suuruse muutmisega Planeeringu menetluse käigus toob kolmas isik

esile, et kaebuse esitaja pidi olema teadlik Planeeringuala muutmise suurusest, kuna osales

vaidlusaluse Planeeringu menetluses Planeeringuala muutmise ajal esindaja kaudu.

Täiendavalt on kaebuse esitaja esitanud ka taotluse uue, vaidlustatud Planeeringust välja

jäänud

maa-ala,

detailplaneeringu

algatamiseks,

mistõttu

jääb

kolmandale

isikule

arusaamatuks, miks kaebuse esitaja ei realiseeri oma huvi tema poolt taotletavas

planeerimismenetluses (vt p 9).

Kaebuse esitaja on osalenud Planeeringu koostamise menetluses ning viimane on ka

menetluses ära kuulatud, mistõttu tuleb lugeda ebaõigeks kaebuse esitaja seisukohta, justkui

puudunuks viimasel võimalus osaleda Planeeringu menetluses (vt p 10).

Kolmandale isikule jääb arusaamatuks, mil viisil võib kaebuse esitaja vajada vaidlusalust

Maaüksust üle Mäepealse tänava asuva maatüki teenindamiseks, s.o. maaüksuse nr

AT0506080011 teenindamiseks. Kaebuse esitaja ei ole oma seisukohta ka mingil viisil

täpsustanud, tõendamisest rääkimata.

Kolmas isik nõustub Planeeringu seletuskirjas esile toodud seisukohaga, mille kohaselt

määratakse MRS § 6 lg 33 alusel. Lisaks eespooltoodule vajab täpsustamist, et vaidlusaluse

maaüksuse näol on tegemist ligikaudu viie meetri laiuse maa-alaga, mida ei ole seetõttu

võimalik hoonestada. Hoonestamise välistab ka Planeeringu seletuskirjas viidatud asjaolu,

mille kohaselt jääb enam kui pool kinnistut Soone oja ehituskeelu vööndisse. Planeeringule

lisatud

põhijoonise

kohaselt

asub

vaidlusalune

Maaüksus

asub

Tallinna

Üldplaneeringukohases rohekoridoris. Kaebuse esitaja hinnangul saabki seetõttu olla tegemist

vaid Vabariigi Valitsuse 23. oktoobri 2008. a määruse nr 155 "Katastriüksuse sihtotstarvete

liigid ja nende määramise kord" § 6 p-s 13 nimetatud sotsiaalmaaga, alaliigiga haljasala ja

pargi maa.

Asjaolu, mille kohaselt taotleb Tallinna linn vaidlusalust Maaüksust munitsipaalomandisse,

on käesolevas vaidluses asjakohatu. Kui kaebuse esitaja leiab, et viimane soovib esitada

vastuväiteid maa munitsipaalomandisse taotlemisele, siis on kaebuse esitajal võimalik neid

esitada munitsipaalomandisse taotlemise menetluses.

Kolmas isik leiab Mäepealse tänavalt juurdepääsutee rajamise osas, et kaebuse esitaja ei ole

eespool toodud asjaolusid esile toonud planeerimismenetluses mitte vastuväitena vaid

ettepanekuna - võimaldada juurdepääs Planeeringualale vaid Mäealuse tänava kaudu.

Vaidlusalune tee on osa, mis võiks jääda kaebuse esitajale tagastatavale kinnistule, on

käesoleval ajal välja ehitatud. Vaidlusalune tänavalõik kajastub ka TLVK 12. juuni 2003. a

otsusega nr 209 kehtestatud Akadeemia tee, Raja tn ja Mäepealse tn vahelise ala

detailplaneeringus, mida ei ole vaidlusaluse Planeeringu seletuskirja kohaselt ükski isik

kohtus vaidlustanud.

Kuigi ei ole välistatud varem kehtestatud planeeringu muutmine uue planeeringuga, on

äärmiselt tavatu, et seejuures peaks muutma olemasoleva tee asukohta. Eespooltoodu tõttu

nõustub kolmas isik ka kaevatava Planeeringu seletuskirjas toodud seisukohaga, mille

kohaselt nägi varasem 12. juunil 2003. a kehtestatud planeering ette Mäepealse tänava liikluse

põhilahenduse ning vaidlusalune planeering on seda täpsustanud.

Viitega MRS § 6 lg 2 p-le 4, § 28 lg 1 p-dele 1 ja 4 ning § 13 leiab kolmas isik, et

eespooltoodust

nähtub

üheselt,

et

vaidlusalune

sissesõidutee

peab

jääma

munitsipaalomandisse ning kaebuse esitajal on võimalik saada selle hüvituseks

kompensatsiooni. Kolmanda isiku hinnangul ei saa siinkohal olla ka vaidlust selles, kas maa

tagastamise menetluse peaks viima lõpule enne Planeeringu kehtestamist. Vabariigi Valitsuse

2. juuni 2006 määruse nr 133 "Maa munitsipaalomandisse andmise kord" § 3 lg 1 ning MRS

§ 28 lg 1 sätetest saab järeldada, et muudel juhtudel, sh tee aluse maa munitsipaalomandisse

andmise saab otsustada ka enne õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise avalduse

lahendamist.

Kaebuse esitaja leiab kaebuse esitaja, et Planeeringuga otsustatud ehitusõiguse andmata

jätmine kaebuse esitajale tagastataval maal. Kolmas isik kaebuse esitaja tõlgendusega ei

nõustu ning peab seda kontekstiväliseks. Planeeringu seletuskirjas toodu ei saa olla

seisukohaks edasise ehitusõiguse andmise küsimuses naaberkinnistutele, mis jäävad

Planeeringualalt välja. Tegemist saab olla vaid olukorrakirjeldusega, mille kohaselt

naaberkruntidel Planeeringu kehtestamisel hoonestust ei kavandatud. Kolmandale isikule

teadaolevalt ei planeeritagi hetkel Mäepealse tn 2a ja Mäepealse tänava vahele jäävat ala,

mille maa tagastamise omandireformi õigustatud subjektiks kaebuse esitaja on. Kuigi kaebuse

esitaja väidab, et on astunud otsustavaid samme temale tagastatava maa planeerimiseks, siis

mistahes planeerimismenetlust vaidlusaluse maa-ala osas ei ole hetkel algatatud.

Kaebuse esitaja on kaebuses esile toonud, et planeeringu skeem on Planeeringu

situatsiooniskeemist oluliselt väiksem, mistõttu planeeritakse situatsiooniskeemi kaudu

oluliselt suuremat maa-ala. Kolmas isik toob esile, et Planeeringu menetluse alguses hõlmas

Planeeringuala selle situatsiooniskeemil toodud maa-ala, sh Mäepealse tn 2a ja Mäepealse

tänava vahele jäävat ala, mille maa tagastamise omandireformi õigustatud subjektiks kaebuse

esitaja on. Planeerimismenetluse käigus on selle osa planeerimisest aga Tallinna

Tehnikaülikooli Keemia ja Bioloogilise Füüsika Instituut esitanud taotluse detailplaneeringu

ala vähendamiseks, misjärel on jätkatud Planeeringu menetlemist sellisena nagu see on vastu

võetud TLV 29. juuni 2007. a korraldusega nr 1323-k. Planeeringuala vähendamisest pidi aga

kaebuse esitaja teadlik olema, sest Planeeringuala oli vähendatud Planeeringu avaliku

väljapaneku ajaks, millest kaebuse esitaja esindaja kaudu osa võttis (vt p 10.3). Teisalt jääb

aga kolmandale isikule üldse arusaamatuks, kuidas rikub planeeringuala vähendamine

kaebuse esitaja õigusi. Kolmandale isikule teadaolevalt on kaebuse esitaja esitanud 18.

septembri 2008. a taotluse vaidlustatud Planeeringust väljajäänud ala detailplaneeringu

algatamiseks, mistõttu saab viimase peamiseks eesmärgiks olla oma huvide realiseerimine

hoopiski tema enda taotletavas menetluses.

Kaebuse esitaja on esile toonud, et viimast ei ole kaasatud Planeeringu menetlusse, mistõttu

on Planeering koostatud tema huve eirates. Kolmas isik kaebuse esitaja seisukohaga ei nõustu,

kuivõrd viimasel on olnud võimalus esitada Planeeringu avaliku väljapaneku jooksul

ettepanekuid ja vastuväiteid. Viimane on osundatud võimalust ka kasutanud ning ebaõige on

järeldada, justkui peaks peale ärakuulamisõiguse tagamist olema kaebuse esitajale tagatud ka

tema vastuväidetega arvestamise õigus. Otsuse nr 100 seletuskirjas märgitakse, et kaebuse

esitaja on Planeeringu avaliku väljapaneku käigus kaevatava Otsuse seletuskirja kohaselt

esitatud protestis ise väitnud, et 6. detsembri 2005. a kirjas teatas Tallinna Maa-amet, et

maamõõdubüroost saadud andmete põhjal moodustakse tagastamisele kuuluv katastriüksus

vastavalt Korraldusega nr 863-k algatatud Tallinna Tehnoloogiapargi detailplaneeringule.

Seega vähemalt sellest ajast on kaebuse esitaja olnud teadlik Planeeringu koostamisest. Samuti

on põhjust kahelda kaebuse esitaja väites detailplaneeringu koostamisest teadasaamise ajast

(detsember 2006), sest Planeeringu eskiisi arutelul, mis toimus 11. juulil 2006. a osales ka H.

K. , kes on vastuväite esitaja volitatud esindaja. Kuivõrd detailplaneering võeti vastu alles

TLV 29. juuni 2007. a korraldusega nr 1323-k, tuleb asuda seisukohale, et kaebuse esitaja sai

detailplaneeringu koostamisest teada suhteliselt algstaadiumis ja tal oli kogu selle menetluse

käigus võimalus esitada omapoolseid ettepanekuid detailplaneeringu lahendusele, ehk

teisisõnu olla kaasatud detailplaneeringu koostamise menetluses.

Planeeringualal kaebuse esitajale võimalikult tagastatav Maaüksus asub maaalal, mis on

Tallinna üldplaneeringuga määratud haljaskoridoriks - selle sihtotstarve saab seetõttu olla

vaid sotsiaalmaa. Kuna tegemist on u viie meetri laiuse maa-alaga sõidutee ääres, on

ootuspärane selle munitsipaalomandisse jätmine. Juhul, kui kaebuse esitaja soovib osundatud

maa munitsipaliseerimise kohta esitada vastuväiteid, siis on kaebuse esitajal see võimalus

Maaüksuse munitsipaalomandisse taotlemise menetluses.

Puutuvalt Planeeringualale Mäepealse tänavalt viivasse teesse märgib kolmas isik, et tegemist

on teega, mille planeerimine ei saa kuidagi mõjutada kaebuse esitajale maa tagastamist, kuna

tee alust maad on võimalik taotleda munitsipaalomandisse ning maksta selle eest kaebuse

esitajale kompensatsiooni. Tee aluse maa võib taotleda munitsipaalomandisse enne kaebuse

esitajale maa tagastamist.

Seoses Planeeringuala suuruse muutmisega Planeeringu menetluse käigus toob kolmas isik

esile, et kaebuse esitaja esitanud ka taotluse uue, vaidlustatud Planeeringust välja jäänud maa-

ala, detailplaneeringu algatamiseks, mistõttu jääb kolmandale isikule arusaamatuks, miks

kaebuse esitaja ei realiseeri oma huvi tema poolt taotletavas planeerimismenetluses.

Kaebuse esitaja on osalenud Planeeringu koostamise menetluses ning viimane on ka

menetluses ära kuulatud, mistõttu tuleb lugeda ebaõigeks kaebuse esitaja seisukohta, justkui

puudunuks viimasel võimalus osaleda Planeeringu menetluses.

Pärast 01. detsembril 2008 toimunud kohtuistungit menetlusosaliste poolt esitatud

täiendavad seisukohad:

K. K. leiab, et vastustaja seisukoht, et K. pole detailplaneeringu menetluse käigus oma

seisukohti esitanud, ei vasta tõele. Kaebaja on korduvalt huvi tundnud maa tagastamise

protsessi kohta, kuid saanud Vastustajalt ebaõigeid, ebaadekvaatseid ja kallutatud vastuseid.

Kaebaja poolt esitatud kirjavahetus Vastustajaga on lisadena esitatud varasemalt Kaebusele.

K. on seisnud oma õiguste eest seaduses ette nähtud korras, et detailplaneeringu oleks saanud

kehtestada kõiki osapooli rahuldava tulemusega. Lisaks avalikul väljapanekul esitatud

vastuväidetele ja ettepanekutele on K. esitanud Sihtasutuse poolt tellitud detailplaneeringu

koostajale oma ettepanekud. Sihtasutus saatis 26. juunil 2007. a läbi CASA Projekt OÜ K. ile

pöördumise ettepanekute tegemiseks detailplaneeringu osas 30 päeva jooksul, mida K. ka

tegi 21. juulil 2007. a. Need dokumendid on ka kohtule esitatud. Kahjuks võttis vastustaja

võttis teadlikult selles ajavahemikus, millal küsiti K. i arvamust detailplaneeringu kohta,

detailplaneeringu vastu. Vastustaja pole esitanud ühtegi väidet, mida K. oleks saanud veel

teha või pidanud veel tegema. Lisaks on K. i esindajad teinud avalikult Harju maavanema

juures nii TLV-le kui kolmandale isikule A. T. ettepaneku koostööks rahuldava tulemuse

leidmiseks. Kahjuks koostööd ei ole kumbki osapool soovinud teha.

Tehnoloogia pargi detailplaneering puudutab ühte maaüksust AT040317069, 561 m² (pos

12).

K. esitas koos A. R. taotluse Mäepealse, Lossi, Trummi ja Kadaka pst vahelise maa-ala

detailplaneeringu algatamiseks. TLV algatas selle alusel 14. mai 2003. a korraldusega 1202-k

detailplaneeringu, sh septembris 2008 taotluses toodud maa-ala. Hiljem taotles sama maa-ala

osas detailplaneeringu algatamist Sihtasutus. TLV algatas Korraldusega nr 863-k Tallinna

Tehnoloogiapargi detailplaneeringu, kuid TLV ei teavitanud varasemat detailplaneeringu

koostajat R. ega K. it uuest detailplaneeringust. Pärast vaidluse algust Tehnoloogiapargi

detailplaneeringu algatamist puudutava korralduse tühistamiseks ei näinud K. enda poolt

algatatud detailplaneeringu lõpule viimisel perspektiivi, sest sellel maa-alal oli algatanud

keegi teine oma detailplaneeringu.

Enne detailplaneeringu vastuvõtmist oli K. il teoreetiline võimalus oma ideed ellu viia läbi

Tehnoloogiapargi detailplaneeringu. Nii Sihtasutus kui ka TLV olid selleks ajaks teadlikud, et

K. K. on vaidlusalusel maa-alal algatanud detailplaneeringu. Sihtasutus saatiski enne

vastuvõtmist läbi CASA Projekt OÜ pöördumise, kuid jättis koostöös Vastustajaga selle

võimaluse kasutamata, sest võttis teadlikult enne ettepanekute tegemist detailplaneeringu

vastu. Ettepanekus on K. väga selgesti avaldanud oma soove maa-ala planeerimiseks. Kuna

Vastustaja eiras igati K. i soove ja jättis vaidlusaluse maa-ala suures osas hoopiski

detailplaneerimise vastuvõtmise korraldusest välja, siis K. i soovid jäid seekordki

realiseerumata. See on põhjus, miks K. algatas 18. septembril 2008. a uuesti antud maa-alal

detailplaneeringu. Uus taotlus detailplaneeringu algatamiseks detailplaneeringu vastuvõtmise

korraldusest välja jäänud maa-ala kohta on koostatud samadel alustel. Samal maa-alal on

ettenähtud sama liiklusskeem kui ka planeeritava maa-ala kuju kui ka suurus. K. ei ole läinud

vastuollu enda väidetega. Omandireform on igal juhul prioriteetne planeerimismenetluse ees.

Seaduse ja planeerimise mõte on, et detailplaneeringu protsess lahendatakse tervikuna, mida

on TLV ka oma vastustes varasemalt välja toonud. Seetõttu, kui K. oleks detailplaneeringu

protsessi kaasatud kohe alguses ja tema arvamusi arvestatud, oleks jõutud tasakaalustatud ja

kõiki pooli rahuldava lahenduseni, mis arvestab kõikide huvisid võrdselt. Antud hetkel on

detailplaneerimise protsessis Vastustaja seisnud ainult enda kui algataja huvide eest. Enda

huvide all on mõeldud osalemist liikmena Sihtasutuses.

TLV vastas K. i 18. septembri 2008. a detailplaneeringu taotlusele, et antud maa-alale on

planeeritud parkla ja sellel ei ole ettenähtud rajada äri ega büroohoonet. Järelikult, 11-

korruselised hooned avaldavad negatiivset mõju ümbruskonna kruntidele, kui nende

kõrvalkruntidele ei saa seetõttu rajada madalamaid hooneid, mida K. on soovinud teha. K. on

õigeaegselt TLV-le saatnud täiendavad põhjendused, kuigi taotlusele lisatud eskiisi

seletuskirjas oli põhjalikult ära seletatud planeerimise põhjused ja eskiis on lisaks kooskõlas

ümbruskonna ja selle hoonetega.

1. detsembri 2008. a kohtuistungil esitas TLV piiriettepaneku, millest nähtub, et tagastamata

maadele on kavas rajada põhjendamatult lai tee (skeemil roheliste joontega), sel ajal kui teed,

mida põhjendamatult lai lõik ühendab (Mäepealse tänav ja Raja tänav), on kitsad. Seega pole

nii laial teel mitte ainult mõtet, vaid sellest poleks ka kasu.

Kui detailplaneeringu kehtestamine muudab olemasolevat olukorda ja sellest lähtuvalt on

võimalik tulevikus teha ebasoodsaid otsuseid selle isiku suhtes, kelle õigusi detailplaneeringu

kehtestamine riivab, siis see on õigusvastane ja rikub selle isiku õigusi. Antud lahendus lubab

nt hiljem ümbruskonna teid laiendada, mida tehakse õigustatud subjekti maade arvelt.

Vaidlusalune planeering näeb ette uue tee rajamist, mis ületab õigustatud subjekti maad.

Hiljem on see tee vaja ühendada Mäepealse tänavaga, millega õigustatud subjekt taas kord

kaotab oluliselt maad. Ühendamise vajadust ei lahendata selle planeeringu raames. Ühe

õigusakti vastuvõtmine toob kaasa teise õigusakti vastuvõtmise vajaduse, mis jällegi rikub

Kaebaja õigusi. Kui kehtestatud detailplaneering oleks kõiki pooli rahuldav, siis ka

edaspidised haldusaktid ei rikuks Kaebuse esitaja õigusi. Eelnevast tulenevalt on

omandireform prioriteetne planeerimismenetluse ees, sest iga uus planeerimismenetlus toob

kaasa olukorra muutuse ja olukorra muutused toovad kaasa omakorda uute õiguste rikkumise.

Samas on Kaebaja teinud omi ettepanekuid olukord lahendada nii, et õigustatud subjekti

tagastamisele kuuluvad maa-alad säilivad olemasoleval kujul ja liiklusskeem vastab

ümbruskonna vajadustele. Juhul kui K. oleks planeerimismenetlusse kaasatud algusest peale,

ei oleks sellist detailplaneeringut saadud läbi viia, kuna K. poleks andnud sellele nõusolekut.

K. i esindaja on sihtotstarbe osas eksinud, et 561 m² (pos 12) maatükk on vajalik üle

Mäepealse tee asuva maa-ala teenindamiseks. Tänase seisuga on maa-ala vajalik parkimise

korraldamiseks, üle Mäepealse tee asuvale, krundile rajatava hoone tarbeks.

Haldusasjas nr 3-06-619 on TLV oma viga detailplaneeringu läbi viimise osas tunnistanud ja

lubanud kohtule viia maareform 2008. aasta lõpuks lõpuni tagastades haldusasjas

vaidlusalused maatükid.

TLV poolt määratud sihtotstarve kehtestatud detailplaneeringus ei arvesta K. i eesmärkidega.

Üldplaneeringu muutmine võib toimuda nii uue üldplaneeringu kehtestamisega kui ka

detailplaneeringus sisalduva muudatusettepanekuga (RKHK 19.04.2007 otsus asjas nr 3-3-1-

12-07 p 13). Arvestades, et maa-alal puudub kõrghaljastus, siis saab Kaebaja soove sellel

realiseerida.

TLV seisukoht, et maa sihtotstarvet võib muuta ilma õigusjärgse omaniku (sisuliselt

võrdsustatud maaomanikuga) loata, läheb vastuollu põhiseadusega, sest omand on puutumatu.

Seega ei ole ja ei saa olla lubatud, et kolmandad isikud teostavad kellegi omandil oma

unelmaid. Sihtotstarbe määramine saab toimuda ainult konkreetse omandiga seotud isiku

nõusolekul, mitte vastu tema tahtmist.

Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et kaebajal oli võimalik osaleda detailplaneeringu

koostamise menetluses. Kaebaja on ise möönnud, et 6. detsembri 2005 kirjas teatas Tallinna

Maa-amet maamõõdubüroost saadud andmete põhjal moodustakse tagastamisele kuuluv

katastriüksus vastavalt Korraldusega nr 863-k algatatud Tallinna Tehnoloogiapargi

detailplaneeringule. Järelikult alates 6. detsembrist 2005 oli kaebaja teadlik detailplaneeringu

menetlusest ning tal oli ka võimalus detailplaneeringu menetluses osaleda. Mil viisil (kas

pöördudes suuliselt või kirjalikult planeeringu koostamist korraldava isiku või TLPA poole) ja

kas üldse menetluses osaleda oli juba kaebaja otsustada. Seega otsustas kaebaja

detailplaneeringu koostamise menetluses mitte osaleda. Tähelepanuta ei saa jätta ka asjaolu, et

vaidlusalune detailplaneering võeti vastu (lahendus kiideti heaks) alles TLV 29. juuni 2007

korraldusega nr 1323-k. Seega oli kaebajal ligikaudu 1,5 aastat aega menetluses omapoolseid

ettepanekuid või vastuväiteid esitada. Samas ei saa väita, et juhul kui isik (kas teadlikult või

mitte) ei osale detailplaneeringu koostamise menetluses, minetaks ta igasuguse õiguse

omapoolsete lahenduste esitamiseks.

Käesoleva detailplaneeringu puhul on täidetud PlanS § 18 lg 1 ja § 20 lg 1 nõudeid ning

kaebaja on ka kasutanud oma õigust ning tema vastuväiteid ja ettepanekut on nõuetekohaselt

menetletud. Seega, kuigi kaebaja oli teadlik detailplaneeringu koostamise staadiumist ning

jättes kasutamata võimaluse selles osaleda, oli tal võimlalik kasutada oma menetluslikke õigusi

(esitada omapoolseid ettepanekuid ja vastuväiteid) seaduses ettenähtud korras.

12. detsembri 2008 vastuses on kaebaja kinnitanud, et on 18. septembril 2008 esitanud taotluse

detailplaneeringu algatamiseks maa-ala osas, mis jäeti TLV 29. juuni 2007 korralduse nr 1323-k

„Tallinna Tehnoloogiapargi detailplaneeringu osaline vastuvõtmine" alusel vaidlusalusest

planeeringualast välja. Tegemist on haljasalaga, mis jääb Mäealuse tänava ja Mäepealse tänava

vahelisele alale. Selle maa-ala osas ei ole tagastamise menetlust lõpuni viidud. Seega on kaebaja

esitaja läinud vastuollu omaenda argumentidega. Ühelt poolt heidetakse vastustajale ette, et

käesoleva detailplaneeringu menetluse algatamisel on rikutud omandireformi prioriteetsuse

põhimõtteid ja samas soovitakse sama olukorda tähelepanuta jättes planeerimismenetluse

algatamist.

Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et tema 18. septembri 2008 detailplaneeringu algatamise

taotlusele vastati, et sellele maa-alale on planeeritud parkla ja ei ole ette nähtud rajada äri ega

büroohoonet. TLPA vastas kaebaja taotlusele 24. oktoobri 2008 kirjaga nr 2-1/2737, kus selgitati,

et kuna taotletava planeeringuala maa-ala on Mustamäe üldplaneeringu maakasutusplaani

kohaselt ette nähtud transpordimaana (suuremate tänavate maa), siis on taotluse puhul tegemist

Mustamäe üldplaneeringut muutva planeeringuga ning esitada tuleb üldplaneeringu muutmise

põhjendused /II kd tl 128-129/. Seega väited, et planeeringualale kavandatud hoonestus

takistab tagastatavale maale hoonestuse rajamist, on alusetud.

Kaebaja väidab, et detailplaneeringu kehtestamine rikub tema õigusi, sest antud lahendus lubab

hiljem ümbruskonna teid laiendada, mida tehakse õigustatud subjekti maade arvelt.

Vaidlustatud detailplaneeringu kehtestamise otsuse seletuskirjas on esitatud põhjalikud

põhjendused, miks nähakse ette planeeringualast väljajääva Mäepealse tänava laiendus.

Seetõttu puudub siinkohal veelkord vajadus seda teemat käsitleda. Küll aga on vajalik

märkida, et laiendatav tee ei puuduta kuidagi planeeringualasse jääva ja kaebaja poolt tagasi

taotletava maa (krunt pos 12) suurust ja piire. Nimetatud krundi piirid ja ka maakasutuse

sihtotstarve määrati juba TLVK 12. juuni 2003 otsusega nr 209 kehtestatud „Akadeemia tee,

Raja tn ja Mäepealse ta vahelise ala detailplaneering" alusel. Käesoleva detailplaneeringuga ei

ole krundi pos 12 piire Mäepealse tänava poolselt küljelt muudetud. Seega selles osas kaebaja

õigusi rikutud ei ole.

Kaebaja leiab, et planeering näeb ette uue tee rajamist, mis on hiljem vajalik ühendada

Mäepealse tänavaga ning seetõttu kaotab ta taas kord oluliselt maad. Ilmselt on kaebaja uue tee

rajamisena silmas pidanud krundile pos 9 (Mäealuse tn 4a) ette nähtud teed, mille kaudu pääseb

Mäepealse tänavalt planeeringualale. Samas on Mäealuse tn 4a puhul tegemist kinnistuga,

mille omanik on Sihtasutus. Samuti on see kavandatav tee juba planeeritud ühendada

Mäepealse tänavaga ning seetõttu kaebaja väide täiendava maa kaotamise osas on ebaõige.

Kaebaja on selgitanud, et ühe õigusakti vastuvõtmine toob kaasa teise õigusakti vastuvõtmise

vajaduse, mis jällegi rikub kaebaja õigusi. Siinkohal jääb selgusetuks missuguseid õigusi või

õigusakte kaebaja on silmas pidanud. Planeeringualast välja jäetud krundi (aadressi ettepanekuga

Mäealuse ta 2a) suurus ja piirid lahendatakse väljaspool planeeringumenetlust, see tähendab

tagastamise menetluse raames. Selles menetluses tehtud toiminguid või antud õigusakte saab

kaebaja soovi korral väljaspool käesolevat kohtuvaidlust vaidlustada.

Kuivõrd kaebaja on tunnistanud, et on eksinud krundile pos 12 elamumaa sihtotstarbe määramise

osas ning arvestades asjaoluga, et vaidlustatud detailplaneeringu kehtestamise otsuse

seletuskirjas on ammendavalt käsitletud nimetatud krundile sotsiaalmaa sihtotstarbe määramise

temaatikat, siis puudub vajadus seda küsimust täiendavalt käsitleda.

Kolmas isik jääb oma varasema seisukoha juurde ning leiab, et kaebus tuleb jätta

rahuldamata.

Kaebuse esitaja on oma 12. detsembri 2008. a menetlusdokumendis esile toonud, et viimane

on esitanud planeeringu avalikul väljapanekul vastuväiteid, samuti on ta esitanud vastuväiteid

detailplaneeringu koostajale. Kaebuse esitaja leiab, et hoolimata esitatud vastuväidetest on

kohalik omavalitsus planeeringu vastu võtnud.

Tuginedes PlanS 18 lg 1 ja § 10 lg 1 sätetele on ainuvõimalik asuda seisukohale, et

planeeringu

vastuvõtmisega

ei

ole

võetud

kaebuse

esitajalt

õigust

esitada

planeerimismenetluses planeeringule vastuväiteid. Vastuväidete esitamise võimaluse

tagamine ei tähenda aga seda, et esitatud vastuväidetega peaks kindlasti arvestama.

Kaebuse esitaja on oma vastustes esile toonud, et vaidlusaluse detailplaneeringu alusel

rajatavad üheteistkümne korruselised hooned avaldavad “negatiivset mõju ümbruskonna

kruntidele, kui nende kruntidele ei saa seetõttu rajada madalamaid hooneid”. Kolmandale

isikule jääb eespool toodud kaebuse esitaja seisukoht täiesti arusaamatuks. Kõrgemate

hoonete olemasolu naaberkinnistutel ei saa tingiga madalamete ehitiste ehitamise keeldu.

PlanS § 9 lg 2 p-st 2 järeldub, et ka kaebuse esitajale tulevikus tagastatava maa ehitusõigus

määratakse selle krundi detailplaneeringuga, mitte aga vaidlusaluse detailplaneeringuga.

Veelgi enam, PlanS § 9 lg 4 p 4 lubab ehitusõigusega määrata vaid krundile ehitatavate

hoonete suurimat kõrgust, mistõttu on ka välistatud mistahes hoonete madalaima kõrguse

nõude esitamine kaebuse esitajale. Kõrgemate hoonete asumine kaebuse esitajale tulevikus

tagastatava maa läheduses hoopiski suurendab nende väärtust, kuivõrd võib eeldada, et ka

sellele maale lubab kohalik omavalitsus ehitada kõrgemaid hooneid. Oma vastuses ei ole

kaebuse esitaja veendunud, milline saab olema maa, mille tagastamist ta on taotlenud,

sihtotstarve - arvestades võimaliku tagastatava maa asukohta, võiks pigem tegemist olla

ärimaaga, millele kõrgemate ehitiste (nt büroohoonete) ehitamise võimalus suurendab maa

väärtust.

Täiendavalt on kaebuse esitaja oma vastustes esile toonud, et vaidlusaluse detailplaneeringu

kohaselt rajatakse uus tee, mis ületab kaebus esitajale kui omandireformi õigustatud subjektile

tulevikus tagastamisele kuuluvat maad ja see viib tema maa kaotuseni. Kaebuse esitaja leiab,

et uue tee ehitamine annab kohalikule omavalitsusele võimaluse laiendada ka juba

olemasolevaid teid, mis samuti väidetavalt rikub kaebuse esitaja õigusi.

Kolmas isik viitab siinkohal oma 20. novembri 2008. a seisukohtadele ning kordab, et juhul

kui mistahes tee rajatakse maale, mille omandireformi õigustatud subjektiks kaebuse esitaja

on, peab sellele eelnema maa munitsipaalomandisse taotlemise menetlus, mille läbiviimise

jooksul on kaebuse esitajal õigus oma asjakohaseid vastuväiteid esitada just selles menetluses

ning mille läbiviimise ja maa munitsipaalomandisse jätmise korral on kaebuse esitajal õigus

saada selle eest seaduses ettenähtud korras kompensatsiooni. Kuigi kaebuse esitaja on

omandireformi õigustatud subjektiks, ei saa viimasel tekkida mistahes ootust, et vaidlusalune

maa talle igal juhul täielikult tagastatakse, kuna teealust maad on võimalik taotleda

munitsipaalomandisse ning maksta selle eest kaebuse esitajale kompensatsiooni.

Oma 12. detsembri 2008. a vastuses toob kaebuse esitaja veelkordselt esile, et viimast ei ole

kaasatud vaidlusaluse detailplaneeringu menetlusse ning juhul, kui seda oleks ka tehtud, siis

ei oleks sellist detailplaneeringut saanud kehtestada, kuna kaebuse esitaja poleks andnud

sellele nõusolekut.

Kolmas isik vaidleb kaebuse esitajale vastu. Esiteks, kaebuse esitaja oli vaidlusaluse

detailplaneeringu menetlusest teadlik. Planeeringu eskiisi arutelul, mis toimus 11. juulil 2006.

a osales ka H. K. , kes on vastuväite esitaja volitatud esindaja. Lisaks eespooltoodule on

kaebuse esitaja oma vastustes kohtuistungil esitatud küsimustele möönnud, et on saanud

planeeringu avalikul väljapanekul esitada vastuväiteid. Isegi juhul, kui kaebuse esitaja oleks

vaidlusaluse detailplaneeringu menetluses mistahes vastuväiteid esitanud, ei tähenda see seda,

et vastuväidete esitamine oleks detailplaneeringu menetluse lõpetanud. Detailplaneeringute

menetluse algatamine ning nende kehtestamine on kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsus.

Planeerimisseadus tagab igaühele õiguse esitada planeeringule vastuväiteid, kuid vastuväite

esitajal ei saa tekkida mistahes kaitstavat usaldust selle kohta, et tema esitatud vastuväidetega

ka planeerimismenetluses nõustutakse ning nendega arvestatakse.

Kaebuse esitaja positsioon antud asjas on ka heitlik. Oma 12. detsembri 2008. a vastustes

väidab kaebuse esitaja esmalt, et on osalenud planeerimismenetluses ning teinud kõik endast

oleneva selleks, et oma vastuväiteid esitada. Samas heidab kaebuse esitaja aga TLV-le ette, et

viimast aga pole algusest peale detailplaneeringu menetlusse kaasatud.

Kaebuse esitaja õigust esitada vaidlusaluse detailplaneeringu menetluses vastuväiteid ei ole

rikutud ning kaebuse esitaja on saanud ka oma vastuväiteid esitada. Puudub mistahes

õigusnorm, mis aga kohustaks vastustajaid kaebuse esitaja vastuväidetega arvestama.

Planeeringute algatamine ja kehtestamine on kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsus, mille

tegemisel hindab viimane planeeringule esitatud ettepanekuid ja vastuväiteid ning kujundab

nende osas oma seisukoha. Selline seisukoht ei pea ega saagi olla vastuväidete esitaja jaoks

alati positiivne, seda eriti olukorras, kui esitatud vastuväited on asjakohatud.

Kolmas isik peab asjakohatuteks ennekõike kaebuse esitaja väiteid kõrvalkinnistute

ehitusõiguse, st sinna tulevikus ehitatavate hoonete vähima kõrguse kehtestamise ja

planeeringualaga külgnevate teede laiendamise kohta. Seadusandja ei ole ette näinud

võimalust hoonete vähima lubatud kõrguse kehtestamiseks. Lisaks eespooltoodule kordab

kolmas isik oma 20. novembri 2008. a kirjalikus seletuses avaldatud seisukohta, mille

kohaselt on teede laiendamisel vajalik läbi viia maa munitsipaalomandisse taotlemise

menetlus, mille läbiviimise jooksul on kaebuse esitajal õigus oma asjakohaseid vastuväiteid

esitada just selles menetluses ning mille läbiviimise ja maa munitsipaalomandisse jätmise

korral on kaebuse esitajal õigus saada selle eest õiglast kompensatsiooni.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kõigepealt peab kohus vajalikuks märkida, et detailplaneeringu menetlemisel

tehtavad otsustused (algatamine, vastuvõtmine, kehtestamine jms) on kohaliku omavalitsuse

kaalutlusotsused, mis alluvad kohtulikule kontrollile üksnes piiratud ulatuses. Nii on RKHK

oma 14. oktoobri 2003 otsuses, p 38, haldusasjas nr 3-3-1-54-03 märkinud: „Halduse

kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Kohus ei hinda ümber

kaalutlusotsuse poliitilist otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse

tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas

diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb

seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud

sisulist diskretsiooniviga”. Haldusasjas nr 3-3-1-42-02 on aga RKHK 10. oktoobri 2002

otsuses leidnud, et isikud, kelle õigusi ja vabadusi planeeringud riivavad, on oma õiguste

kohtulikul kaitsmisel õigustatud nõudma õiguslike hüvede õiglase kaalumise kontrollimist.

Antud juhul ongi K. K. asunud seisukohale, et Tallinna Tehnoloogiapargi detailplaneeringu

algatamine, koostamine ja kehtestamine on toimunud nii oluliste menetlusvigadega, et need

on mõjutanud asja sisulist otsustamist, mistõttu Otsusega nr 100 kehtestatud detailplaneering

on õigusvastane ja rikub kaebuse esitaja kui omandireformi õigustatud subjekti õigusi, kuna

tal on nõudeõigus nende maaüksuste osas.

Kohus möönab, et kuna K. K. on tunnistatud planeeringualasse jääva maa osas omandireformi

õigustatud subjektiks, siis võib planeeringu algatamine ja hilisem kehtestamine puudutada

tema huve. Samas jagab kohus põhimõtteliselt vastustajate ja kolmanda isiku seisukohti ning

leiab, et kaevatud Tallinna linna toimingud ja Otsus nr 100 ei riku kaebuse esitaja õigusi ning

tema kaebuste rahuldamiseks puudub alus. Kohus rõhutab sealjuures eelkõige järgmist.

2. Alguses

peatub

kohus

kaebaja

väidetud

omandireformi

prioriteetsusel

planeerimismenetluse ees.

MRS § 2 järgi on tõepoolest maareformi eesmärk kujundada riiklikul maaomandil rajanevad

suhted ümber peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks, lähtudes endiste omanike

õiguste järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest, ning luua

eeldused maa efektiivsemaks kasutamiseks. Seega, kuigi maareformi üks eesmärk on

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine, ei saa sealjuures jätta tähelepanuta ka praeguste

maakasutajate seadusega kaitstud huve. Järelikult nõudeõiguse olemasolu iseenesest ei

tähenda, et maa, mille suhtes isik on tunnistatud õigustatud subjektiks, talle igal juhul

tagastatakse, kuna MRS näeb ette ka maa kompenseerimise võimaluse (§ 13). Seetõttu on

põhjendamatu rääkida ka kaebaja põhiseadusliku omandiõiguse rikkumisest.

Eeltoodut kinnitab kasvõi MRS § 6 lg 2 p 4, mille kohaselt ei tagastata maad kas osaliselt või

tervikuna, kui maa jäetakse riigi omandisse vastavalt käesoleva seaduse § 31 lõike 1

punktidele 1 kuni 5, 7, 9, 10 ja 13 või antakse munitsipaalomandisse vastavalt käesoleva

seaduse § 28 lõike 1 punktidele 1, 3 ja 4. MRS § 28 lg 1 p 1 järgi munitsipaalomandisse

antakse munitsipaalomandisse jäävate hoonete ja rajatiste alune ning neid teenindav maa.

MRS § 6 lg 1 kohaselt maa tagastatakse endistes piirides, kui käesolevast seadusest või

planeeringu ja maakorralduse nõuetest või kokkuleppest õigustatud subjektidest piirinaabrite

vahel ei tulene teisiti. /…/ Maa tagastamisel võib läbi viia ümberkruntimise või planeerimise

vastavalt seadusele ning maa tagastatakse kinnitatud ümberkruntimiskava või kehtestatud

detailplaneeringu alusel.

Kuna maa tagastamine kehtestatud detailplaneeringu alusel ei ole välistatud, samas endisel

kinnistul "Kivinuka nr b" asuvad linnale kuuluvad teerajatised, mille kohta on osaliselt tehtud

ka munitsipaliseerimise piiriettepanek /I kd tl 63/ ja tagastataval maal on seega

munitsipaalomandisse jäävaid rajatisi, siis on õige TLV seisukoht, et tagastatava maa suurus

ja piirid selguvad alles pärast nimetatud rajatiste teemaa-alade kindlaksmääramist.

Teerajatiste täpsem asukoht ja teemaa-alad määratakse aga detailplaneeringuga. PlanS § 9 lg 2

kohaselt detailplaneeringu eesmärgid on muu hulgas planeeritava maa-ala kruntideks

jaotamine; krundi ehitusõiguse määramine; krundi hoonestusala, see tähendab krundi osa,

kuhu võib rajada krundi ehitusõigusega lubatud hooneid, piiritlemine; tänavate maa-alade ja

liikluskorralduse määramine ning vajaduse korral eraõigusliku isiku maal asuva, olemasoleva

või kavandatava tänava avalikult kasutatavaks teeks määramine teeseaduses sätestatud korras.

Kuigi kehtiv seadusandlus ei kohusta enne õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise küsimuse

otsustamist läbi viima detailplaneeringut, siis on kohalikul omavalitsusel siiski seadusest tulenev

õigus määrata kindlaks tagastatava maa piirid ka läbi detailplaneeringu menetluse. Seega

ülaltoodud sätetest ja asjaoludest tulenevalt puudub alus väita, et antud juhul on maa

tagastamise otsustamine prioriteetne. See võib ja saabki käesoleval juhul toimuda alles

pärast detailplaneeringu kehtestamist.

3. Mis puutub kaebaja nõudesse kohustada TLV-t tagastama detailplaneeringuga

hõlmatud maaüksused K. K.ile 30 päeva jooksul peale kohtuotsuse jõustumist, siis selles osas

peab kohus vajalikuks rõhutada järgmist.

MRS § 15 lg 1 kohaselt maa tagastamise ja kompenseerimise otsustab kohalik omavalitsus

Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Et seadus näeb ette nii maa tagastamise kui ka

kompenseerimise võimaluse ja selle küsimuse otsustamine on antud juhtumil TLV pädevuses,

siis ei saaks kohus asuda tema asemele ega teha TLV-le konkreetse sisuga ettekirjutust. Kui

kohus tuvastaks, et TLV on õigusvastaselt keeldunud vastava otsustuse tegemisest või sellega

õigusvastaselt viivitanud, siis saaks kohus teha vastustajale ettekirjutuse võtta kohtu määratud

tähtaja jooksul vastu otsus maa tagastamise või tagastamata jätmise ja kompenseerimise

alustamise kohta. Käesoleval juhul on K. K. aga ekslikult väitnud, et TLV on keeldunud talle

õigusvastaselt võõrandatud maad tagastamast, samas on kaebaja viidanud ka TLV väidetavale

viivitusele. Kohus leiab, et TLV ei ole sellekohast keelduvat otsust teinud ja kaebaja ei ole

niisugusele väidetavale otsusele ka täpsemalt osundanud. Vastupidi, kaebaja on ise näidanud

kaebuses, et Maa-amet teatas oma 06. detsembri 2005. a kirjas, et tagastamisele kuuluv

katastriüksus

moodustatakse

vastavalt

Korraldusega

nr

863-k

algatatud

Tallinna

Tehnoloogiapargi detailplaneeringule pärast nimetatud detailplaneeringu kehtestamist. Seega

võiks kõne alla tulla üksnes TLV ebaseaduslik viivitus. Samas kohus ei leia, et TLV oleks

vastava otsustuse tegemisel ka õigusvastaselt viivitanud.

ÕVVTK TLK 13. novembri 1995. a otsusega nr 6426 tunnistati K. K. omandireformi

õigustatud subjektiks maaüksuse „Kivinuka Nr b“, endisel kinnistul nr 5288 asunud krundi

13,51 ha suhtes. Viimati otsustas TLV endise kinnistu nr 5288 maa osas oma 21.01.2004

korraldusega nr 90-k mitte tagastada maad ja alustada mittetagastatava maa-ala

kompenseerimise menetlust kokku 21 887 m2 eest. Samas on märgitud, et endise kinnistu nr

5288 maa tagastamise taotlus 37 229 m2 osas lahendatakse järgnevates TLV korraldustes /I kd

tl 17/. Käesolev vaidlus puudutab üksnes 561 m² suurust osa sellest, ehk nagu kaebaja on

omaks võtnud - Tehnoloogiapargi detailplaneering puudutab vaid maaüksust AT040317069

(pos 12). Kaevatud Korraldus nr 863-k nimetatud detailplaneeringu (planeeritava ala suurus

on sealjuures 20,8 ha) koostamise alustamiseks on antud kolm kuud pärast ülalviidatud

korralduse andmist 28.04.2004 (sealjuures detailplaneeringu lähteülesanne oli koostatud ja olnud

kooskõlastamisel juba 2003. a) ning detailplaneering kehtestati 29.05.2008. Arvestades

asjaolu, et maa tagastamise otsustamine saab antud juhul toimuda alles pärast

detailplaneeringu kehtestamist, kuid vastav Otsus nr 100 on kohtulikult vaidlustatud, siis

puudub alus väita, et TLV käesolevasse haldusasjasse puutuvas osas maa tagastamisega

õigusvastaselt viivitanud, ei esimese kaebuse (06.01.2006) ega mitte ka teise kaebuse

(07.07.2008) kohtule esitamise ajaks.

4. Järgnevalt peatub kohus K. K.i kõnealusesse planeerimismenetlusse õigusvastaselt

kaasamata jätmisel ja sellest tulenevatel võimalikel tagajärgedel ja järeldustel.

PlanS § 3 lg 1 kohaselt planeeringute koostamine on avalik. Avalikustamine on kohustuslik,

et tagada huvitatud isikute kaasamine, õigeaegne informeerimine ja võimalus kaitsta oma

huvisid planeeringu koostamise käigus.

Algatatud planeeringust informeerimist reguleerib PlanS § 12, mille lg 1 järgi planeeringu

koostamist korraldav kohalik omavalitsus teatab planeeringu algatamisest, annab

informatsiooni planeeritava maa-ala suuruse ja asukoha kohta ning tutvustab algatatud

planeeringu eesmärke vastavas ajalehes (PlanS § 11) ühe kuu jooksul pärast planeeringu

algatamise otsuse tegemist. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt, kui detailplaneeringu või

käesoleva seaduse §-s 291 nimetatud planeeringu algatamisel on teada või detailplaneerimise

käigus selgub, et algatatav detailplaneering võib kaasa tuua kinnisasja või selle osa

võõrandamise või selle suhtes sundvalduse seadmise vajaduse, teatab kohalik omavalitsus

tähtsaadetisena edastatud kirjaga detailplaneeringu algatamisest vastava kinnisasja omanikule

kahe nädala jooksul planeeringu algatamise otsuse tegemise päevast arvates või

detailplaneeringu käigus asjaolude selgumise päevast arvates. Tulenevalt lg-st 5 kohalik

omavalitsus informeerib detailplaneeringu algatamisest ka maavanemat. Kuna planeeringu

koostamine on avatud menetlus, siis on kohane lähtuda ka HMS § 47 lg-st 2: Avatud

menetluse algatamisest teatab haldusorgan posti teel: 1) avatud menetluses antava haldusakti

adressaadile; 2) isikule, kelle õigusi haldusakt võib piirata; 3) haldusorganile, kes peab

õigusakti andmise kooskõlastama või selle eelnõu kohta arvamust avaldama, samuti

haldusorganile, kelle haldusakti eeldab avatud menetluse korras õigusakti andmine.

Käesoleval juhul pole kahtlust, et kuigi PlanS-st ei tulene K. K.i kui õigustatud subjekti eraldi

teavitamise otsest kohustust, siis HMS-st küll, kuna algatatud detailplaneering võis/võib tema

õigusi piirata.

RKHK on 12. juuni 2008 määruses haldusasjas nr 3-3-1-27-08 leidnud, et planeeringualal

asuva

maa

tagastamise

nõudeõigust

omav

isik

tuleb

PlanS

§ 16

lg 1

alusel

planeerimismenetlusse kaasata ning et sellise isiku kaasamata jätmine on õigusvastane.

Osundatud § 16 reguleerib koostööd planeeringute koostamisel, sh lg 1 kohaselt

üldplaneeringu ja detailplaneeringu koostamisse kaasatakse planeeritava maa-ala kinnisasjade

omanikud ja elanikud ning teised huvitatud isikud. Kohus leiab, et nimetatud sättest tuleneb

kohustus teha asjast huvitatud isikutega koostööd võimalikult planeerimismenetluse algusest

peale, kuid niisuguse koostöö rõhk on eelkõige detailplaneeringu tutvustamisel ja

ettepanekute saamisel avalike arutelude kaudu. Seega tuleneb K. K.i kui õigustatud subjekti

posti teel teavitamise kohustus siiski HMS § 47 lg 2 p-st 2 koosmõjus PlanS § 16 lg-ga 1.

Antud juhul ei ole vaieldav, et TLV kaebuse esitajat Korralduse nr 863-k andmisest ei

informeerinud ega saatnud talle seda haldusakti, rääkimata asjaolust, et oleks kaebajat teavitanud

detailplaneeringu algatamise taotluse esitamisest ja lähteülesande koostamisest. Järelikult on

tema õigusi vaidlusaluse planeerimismenetluse algusest teavitamata jätmise tõttu rikutud.

Samas kohus ei nõustu nende järeldustega, mida K. K. on sellest faktist teinud.

5. Eelkõige on seadusliku aluseta kaebaja väide, et juhul kui K. K. oleks

planeerimismenetlusse kaasatud algusest peale, ei oleks sellist detailplaneeringut saadud läbi

viia, kuna K. K. poleks andnud sellele nõusolekut. Kohus juba märkis eelnevalt, et

planeerimismenetluses tehtavad otsustused on kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsustused,

mille puhul tuleb küll arvestada kõiki võimalikke huve, kuid asjassepuutuva maa tagastamise

õigustatud

subjektil

ei

ole

õigust

keelata

planeerimismenetluse

läbiviimist

ega

detailplaneeringu vastuvõtmist ja selle hilisemat kehtestamist. Ta saab esitada menetluses

vaid omapoolseid ettepanekuid ja vastuväiteid, kuid nende arvestamine või mittearvestamine

on kohaliku omavalitsuse pädevuses. Kontrollimaks kas kohalik omavalitsus on isikute

ettepanekud ja vastuväited õiguspäraselt ja tasakaalustatult arvestamata jätnud näeb seadus

ette mitmesugused mehhanismid: põhjendamiskohustus, avaliku väljapaneku tulemuste avalik

arutelu, maavanema järelevalve detailplaneeringute üle, iga isiku õigus planeeringu

kehtestamise otsuse vaidlustamiseks jms.

HMS § 54 kohaselt haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt

andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta

ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg-test 2 ja 3 tulenevalt haldusakti põhjenduses tuleb

märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus, kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti

põhjenduses tuleb märkida lisaks kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel

lähtunud. Vastavalt HMS §-le 58 haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes

põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta

vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.

Korralduse nr 863-k kaebajale saatmata jätmine ei muuda iseenesest nimetatud korraldust tagant

järele õigusvastaseks. Samuti ei riku kõnealune haldusakt kaebaja õigusi, kuna detailplaneeringu

algatamine ei tähenda veel, et see ka hiljem vastu võetakse ja kehtestatakse, rääkimata sellest,

et detailplaneeringu algatamise ajal oleks selge, millisel kujul see kehtestatakse. Ka saab

antud juhul detailplaneeringu algatamist vaadelda kui üht toimingut kaebajale maa tagastamise

protsessis. Arvestades planeerimismenetluse keerukust, etapilisust ja pikaajalisust ning

planeeringu muutumist selle käigus, on mõistetav, miks seadusandja on näinud ette

detailplaneeringu vaidlustamise üldjuhul alles peale selle kehtestamist. Kohtul puudub antud

juhul ka igasugune alus väita, et Otsusega nr 100 kehtestatud Tallinna Tehnoloogiapargi

detailplaneering oleks kujunenud teistsuguseks või jäänud hoopis kehtestamata siis, kui TLV

oleks kaebuse esitajat informeerinud koheselt Korralduse nr 863-k andmisest, st

planeerimismenetluse algatamisest, ja seda järgmistel põhjustel.

6. Kaebaja väide, et TLV on rikkunud vaidlustatud korralduse andmisel HMS § 40 lg 1

nõudeid (Enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse

esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited) ei

ole päris asjakohane, kuna planeerimismenetlus on avatud menetlus, mida reguleerib eelkõige

eriseadusena PlanS ja halduse üldpõhimõtete osas ka HMS, eelkõige aga selle 3. peatükk (§-d

46-50). Planeerimismenetluse ja selle vaidlustamise loogika on selles, et menetlus jaguneb

etappideks, mille vältel lahendatakse selleks ettenähtud küsimused ja tehakse vastavad

toimingud, ning ehkki planeeringu algatamine ja vastuvõtmine vormistatakse haldusaktiga, on

sisuliselt tegemist toiminguga, mille vaidlustamist ei ole ette nähtud (PlanS § 26). Sellest

loogikast tulenevalt saavad asjasthuvitatud isikud esitada eelkõige oma ettepanekuid ja

vastuväiteid selleks ettenähtud ajal ja kohas. Planeeringu algatamise kui toimingu

sooritamiseks ei ole PlanS järgi ega HMS avalikku menetlust käsitlevate sätete kohaselt ette

nähtud arvamuse küsimine. Seda loogikat toetab ka vastustaja osundatud RKHK 18.

veebruari 2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-8-02, kus kõrgeim kohus on sedastanud, et

halduskohtus ei ole võimalik iseseisvalt vaidlustada kohaliku omavalitsuse asutuse toiminguid

planeeringu algatamisel, sh lähteülesande koostamisel, ja et planeeringu vastuvõtmise otsust

kui haldusakti saab kaebeõiguse olemasolul vaidlustada, kui tegemist on sedavõrd olulise

menetlusveaga, mille puhul juba planeerimismenetluse käigus on alust arvata, et sellise

menetluse tulemusena kehtestatav planeering ei saa olla õiguspärane. Seega TLV ei pidanud

kaebaja puhul kohaldama HMS § 40 lg-t 1, kuid ta pidi informeerima kaebajat menetluse

algatamisest ja selle tulemusena oleks kaebaja saanud lülituda soovi korral aktiivselt

detailplaneeringu menetlusse.

Kaebusest nähtuvalt on kaebaja olnud teadlik käesoleva detailplaneeringu koostamisest

vähemalt alates Tallinna Maa-ameti 06. detsembri 2005 kirja saamisest. Kaebaja on esitanud

kohtule küll rea kirju, mis eelnesid nimetatud kirjale, kuid ta ei ole esitanud tõendeid selle

kohta, et K. K. oleks kohe pärast Tallinna Tehnoloogiapargi detailplaneeringu menetlusest

teada saamist asunud omapoolseid ettepanekuid esitama. 11. juulil 2006 toimunud

detailplaneeringu eskiisi arutelu protokollist nähtuvalt osales selles ka kaebaja volitatud

esindaja H. K. , kuid ettepanekuid ja pretsensioone keegi ei esitanud /I kd tl 102-103/.

Detailplaneeringu eskiisi avalik arutelu on just üheks koostöö vormiks planeeringute

koostamisel kaasamaks planeeritava maa-ala kinnisasjade omanikke ja elanikke ning teisi

huvitatud isikuid juba menetluse varases staadiumis (PlanS § 16 lg 2). Nimetatud

detailplaneering võeti vastu aasta hiljem - TLV 29. juuni 2007 korraldusega nr 1323-k. Neil

asjaoludel tuleb nõustuda vastustaja seisukohaga, et K. K. sai detailplaneeringu koostamisest

teada suhteliselt selle algstaadiumis ja tal oli selle menetluse käigus võimalus esitada soovi

korral omapoolseid ettepanekuid detailplaneeringu lahendusele, kuid seda ta teadasaamisest

poolteise aasta jooksul ei teinud. See fakt üksnes kinnitab kohtu järeldust, et kaebaja

menetluse algatamisest informeerimata jätmine ei ole olnud „sedavõrd oluline menetlusviga,

mille puhul juba planeerimismenetluse käigus on alust arvata, et sellise menetluse tulemusena

kehtestatav planeering ei saa olla õiguspärane“.

7. Vastavalt PlanS § 18 lg-le 1 kohalik omavalitsus teeb planeeringu vastuvõtmise

otsuse ja korraldab planeeringu avaliku väljapaneku. PlanS § 20 lg 1 kohaselt igal isikul on

õigus avaliku väljapaneku ajal esitada ettepanekuid ja vastuväiteid planeeringu kohta.

Vastuväide on mingi planeeringulahenduse kohta mittenõustuva seisukoha esitamine või

väide, et planeeringu menetlemisel ei ole täidetud seaduse nõudeid.

Vaidlusaluse detailplaneeringu avalik väljapanek leidis aset ajavahemiku 06.-21. august 2007

ja nimetatud avaliku väljapaneku käigus on kaebaja esitanud omapoolsed vastuväited ja

ettepanekud /II kd tl 57-60/, millele TLPA vastas 03.09.2007 kirjaga /II kd tl 68-69/.

Kooskõlas PlanS §-ga 21 toimus 18.09.2007 detailplaneeringu avaliku väljapaneku tulemusi

tutvustav arutelu, millel samuti osales H. K. kaebaja esindajana, kes oma vastuväidetest ei

taganenud /II kd tl 66-67/.

Vastavalt PlanS §-le 23 esitas TLV 04.10.2007 Tallinna Tehnoloogiapargi detailplaneeringu

omapoolsete selgitustega järelevalveks Harju maavanemale /II kd tl 70-74/, kes 20.11.2007

vastuses teatas, et saab anda planeeringule heakskiidu alles pärast samas kirjas tehtud

märkuste arvestamist /II kd tl 75-80/. Vastuskirjast nähtuvalt koopia sellest on saanud ka K.

K., samuti osalesid tema esindajad A. K. ja Andres Hallmägi Harju Maavalitsuses vastavalt

PlanS § 23 lg 3 p-le 5 korraldatud 09.11.2007 nõupidamisel.

09.01.2008 esitas TLV uuesti vaidlusaluse detailplaneeringu Harju maavanemale

järelevalveks /II kd tl 62-65/, 24.01.2008 kirjaga andis viimane PlanS § 23 lg 6 alusel

heakskiidu Tallinna Tehnoloogiapargi detailplaneeringule ja tagastas planeeringu edasiseks

menetlemiseks /II kd tl 81-84/. Arvestades asjaolu, et PlanS § 23 lg 3 järgi järelevalve teostaja

pädevuses on muu hulgas

planeeringu õigusaktidele ning liigilt üldisemale kehtestatud

planeeringule vastavuse kontrollimine, ning, et PlanS § 23 lg 6 kohaselt järelevalve teostaja

annab planeeringule oma heakskiidu alles pärast järelevalve käigus esitatud nõuete täitmist ja

käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 5 nimetatud vastuväidete suhtes kokkuleppe saavutamist

või nende kohta seisukoha andmist, siis tuleb asuda seisukohale, et detailplaneering vastab

nõuetele. Oluline on märkida, et maavanem, kelle roll on jälgida just seda, et planeeringut

oleks menetletud kooskõlas seadusega, on nõustunud juba oma 20.11.2007 kirjas TLV-ga

selles, et K. K. sai detailplaneeringu koostamisest teada suhteliselt selle algstaadiumis ja tal

oli kogu selle menetluse käigus võimalus esitada omapoolseid ettepanekuid detailplaneeringu

lahendustele ehk teisisõnu aktiivselt osaleda detailplaneeringu koostamisel. Maavanema

arvates on kaebaja saanud kasutada oma protsessiõigusi detailplaneeringu koostamisel ja

seeläbi olnud sellesse kaasatud, mis ongi PlanS eesmärk. See kinnitab veelkord kohtu

järeldust, et Korralduse nr 863-k andmisest K. K.i teavitamata jätmine ei olnud niisugune

menetlusviga, mis saanuks mõjutada Otsusega nr 100 kehtestatud detailplaneeringu

õiguspärasust.

8. Kohus on juba eelnevalt tuvastanud, et Tallinna Tehnoloogiapargi detailplaneeringu

menetlus ise ei ole saanud viia õigusvastase kehtestamisotsuse vastuvõtmisele. Otsust nr 100 ei

muuda iseenesest ebaseaduslikuks ka asjaolu, et kaebaja poolt menetluses esitatud ettepanekuid ja

vastuväiteid ei arvestatud, kuna nende hindamiseks ja arvestamiseks või mittearvestamiseks

on ette nähtud kindel menetluskord. Kui seda korda on järgitud (nagu antud juhul) ja otsuses

on põhjendatud, miks neid ei saa rahuldada, st otsuses on toodud nõuetekohased õiguslikud ja

faktilised põhjendused ja kaalutlused ning TLVK ei ole teinud kaalutlusviga, siis puudub alus

väita, et otsus on õigusvastane ja sellega rikutakse K. K.i õigusi. Otsuses nr 100 on kaebaja

ettepanekuid ja vastuväiteid analüüsides õigesti märgitud: „Planeeringulahenduse koostamisel ei

saa arvestada ainult planeeringuala kinnistute omanike, omandireformi õigustatud subjekti või

mõne muu kolmanda eraõigusliku isiku sooviga, vaid arvestada tuleb ka üldiste avalike

huvidega ja pakutud planeeringuala terviklahenduse sobivusega linnaruumi, nii praeguse kui

ka tuleviku visioonidega. Nii näiteks arvestab planeeringulahendus võimaliku liikluskoormuse

suurenemisega, sellest tulenevalt on liikluskoormust uue tänava kavandamisega hajutatud;

arvestatud on piirkonna ja ülelinnalise kergliikluse võrgustikuga, nii on uue tee kavandamisel

ette nähtud jalakäijate ülekäigukoht sõidutee pinnast kõrgemale tõsta.“

Kohus, nõustudes vastustajate ja kolmanda isiku sisuliste argumentidega detailplaneeringu

lahenduse põhjendatuse kohta, on seisukohal, et Otsus nr 100 on formaalselt õiguspärane

haldusakt, kuna on antud selleks pädeva isiku poolt ja järgitud on vorminõudeid. Vaidlustatud

otsuses on toodud selle andmise asjakohased õiguslikud alused ning põhimotiivid ja kaalutlused

lisaks TLPA koostatud seletuskirjas toodule. Kuivõrd nimetatud seletuskirjale on otsuses viidatud ja

see on otsusele ka lisatud, siis tuleb otsuse täiendavaks motivatsiooniks lugeda ka seletuskirjas

märgitut, millega TLVK on otsusest nähtuvalt nõustunud. Seletuskirjas on põhjalikult käsitletud

olemasolevat faktilist olukorda, kontaktvööndit, seonduvaid kehtivaid planeeringuid

(Mustamäe linnaosa üldplaneering, TLVK 12. juuni 2003 otsusega nr 209 kehtestatud

Akadeemia tee, Raja tn ja Mäepealse tn vahelise ala detailplaneering), kehtestatava

detailplaneeringuga kavandatut ja selle menetluskäiku, sh planeerimismenetluse vältel

esitatud ettepanekuid ja vastuväiteid ning nende lahendamise tulemusi koos linnapoolsete

seisukohtadega nende suhtes ja seonduvaid kohtuvaidlusi – seega on otsuse tegemisel

igakülgselt kaalutud kõikvõimalikke eri huve ja asjaolusid. Kõike seda on sealjuures ka

rikkalikult õiguslikult põhjendatud. Et halduskohtu roll planeeringu hindamisel on piiratud ja

kohtul ei ole õigust hinnata planeeringulahenduste otstarbekust, siis eeloodut arvestades

puudub kohtul alus väita, et Otsus nr 100 on tehtud kaalutlusveaga, st et vaidlusaluse planeeringu

kehtestamine ei oleks proportsionaalne (vajalik, eesmärgipärane, mõõdukas) või et selle tegemisel

oleks lähtutud asjakohatutest kaalutlustest või väljutud diskretsiooni piiridest. Neil asjaoludel on K.

K.i kaebused alusetud ja jäävad rahuldamata.

9. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Et

antud juhul jäävad K. K.i kaebused rahuldamata, siis jäävad tema võimalikud menetluskulud

kaebaja enda kanda ja kohtul puudub vajadus hinnata nende kandmise tõendatust ja

põhjendatust. Samas tuleneb HKMS § 92 lg-st 1 ka see, et kaebajal, kelle kahjuks otsus tehti,

tuleb kanda ka teiste menetlusosaliste menetluskulud.

HKMS § 92 lg 7 järgi kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade

reeglite järgi kui poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku

kulud tema enda kanda. Sama paragrahvi lg 10 alusel kohus võib jätta kulud täielikult või

osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks

otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.

Vastavalt HKMS § 93 lg-le 1 menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne

kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral

menetluskulusid välja ei mõisteta. Sama paragrahvi lg 5 järgi kohus mõistab välja üksnes

vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Käesoleval juhul on nii Tallinna linn kui ka Sihtasutus esitanud kooskõlas HKMS § 93 lg-ga

1 omapoolse kohtukulunõude. Keegi menetlusosalistest ei ole avaldanud arvamust teiste

menetlusosaliste menetluskulude osas.

Tallinna linn palub kaebuse esitajalt välja mõista kohtukuluna 997.20 krooni, mis on tasutud

Tallinna Tehnoloogiapargi detailplaneeringu tugiplaani ja põhijoonise kaartidest koopiate (3

eks) tegemise eest /II kd tl 142-143/. Nimetatud summa tasumise kohta on esitatud kohtule

AS Koopia Kolm arve ja Tallinna linnakantselei 28.11.2008 maksekorraldus /II kd tl 144-

145/. Et HKMS § 83 lg 2 järgi kohtukulu on ka asja läbivaatamise kulu ning sama paragrahvi

lg 3 p 2 järgi asja läbivaatamise kulu on muuhulgas dokumentaalse tõendi ja asitõendi

saamise kulu, siis on taotlus põhjendatud. Kohtukulu summas 997.20 krooni on Tallinna linna

poolt kantud ja selle väljamõistmine kaebuse esitajalt ei ole ebaõiglane ega ebamõistlik.

Sihtasutus palub mõista kaebuse esitajalt kolmanda isiku kasuks välja menetluskulud

(õigusabikulud) kokku summas 45 026,84 krooni, mis sisaldab käibemaksu /II kd tl 137-138/.

Õigusabikulu kandmise tõendamiseks on kohtule esitatud Advokaadibüroo Glimstedt Straus

& Partnerid arve nr 1218 summas 28 398.67 krooni ja arve nr 1323 summas 16628.17 krooni

koos vastavate tööaruannetega ning advokaadibüroo pangakonto väljatrükid /II kd tl 139-141/.

Kohtu arvates on kolmanda isiku poolt nimetatud menetluskulude kandmine sellega

tõendatud. Arvestades käesoleva liidetud haldusasja mahukust ja pikaajalist menetlust ning

vajadust korduvalt omapoolseid kirjalikke seisukohti esitada ei ole kolmanda isiku õigusabile

kulunud aeg ca 20 tundi ebamõistlik. Kuivõrd Sihtasutus ei algatanud ise kohtumenetlust,

vaid oli sunnitud selles aktiivselt osalema ja oma huve kaitsma, kuna vaidluse all oli tema

taotluse alusel algatatud detailplaneering, siis ei saa tema õigusabile kulunud summa

väljamõistmist K. K.ilt kui kohtuvaidluse algatajalt ja selles kaotajaks jäänult pidada

ebaõiglaseks.

Hurma Kiviloo

kohtunik

TALLINNA RINGKONNAKOHTUf RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Halduskohtu 11. märtsi 2009 otsus haldusasjas nr 3-06-59

kohustamisnõude rahuldamata jätmise osas ja lõpetada menetlus K. K.i kaebuses

Tallinna Linnavalitsuse kohustamiseks tagastama detailplaneeringuga hõlmatud

maaüksused K. K.ile 30 päeva jooksul peale kohtuotsuse jõustumist.

2. Jätta Tallinna Halduskohtu 11. märtsi 2009 otsus muus osas muutmata ja K. K.i

apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Mõista Tallinna Linnavalitsuselt välja K. K.i menetluskulud summas 27 212

(kakskümmend seitse tuhat kakssada kaksteist) krooni.

4. Mõista K. K.ilt välja Tallinna Tehnoloogiapargi Arendamise Sihtasutuse kasuks

apellatsiooniastmes kantud menetluskulud summas 16 815 (kuusteist tuhat

kaheksasada viisteist) krooni.