3-08-2355/10 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-08-2355 Otsuse kuupäev 06.03.2009 Kohtunik Mai Saunanen Kohtuasi Aleksandr Dorožko kaebus Tartu Vangla tegevuse peale seoses kirjavahetuse takistamisega. Asja läbivaatamise kuupäev 18.02.2009 Istungil osalenud isikud Menetlusosaliste osavõtuta Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Pooltel on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Asjaolud ja menetluse käik

24.11.2008 saabus Tartu Halduskohtule Aleksandr Dorožko kaebus, milles kaebuse esitaja palub tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla tegevus, mis seisnes kirjavahetuse takistamises.

Kaebuses oli esitatud taotlus vabastada kaebaja riigilõivu tasumisest seoses maksujõuetusega. Kohus jättis 04.12.2008 kohtumäärusega A. Dorožko kaebuse käiguta. Kohus kohustas kaebuse esitajat tasuma riigilõivu summas 80 krooni 15 päeva jooksul alates kohtumääruse kättesaamisest. Kuna A. Dorožko vabanes vanglast ennetähtaegselt, palus kohus selgitada, kas tal on Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks jätkuvalt põhjendatud huvi. A. Dorožko tasus riigilõivu ning esitas kohtule 09.12.2008 riigilõivu tasumist tõendava dokumendi. 12.12.2008 kohtumäärusega võttis kohus Aleksandr Dorožko kaebuse menetlusse. 12.01.2009 saabus Tartu Halduskohtusse allkirjastamata kiri Aleksandr Dorožkolt, milles teatatakse, et kaebaja nõustub asja lahendamisega kirjalikus menetluses. 27.01.2009 määras kohus asja arutamisele kohtuistungil. 11.02.2009 saabus halduskohtusse Aleksandr Dorožko taotlus asja lahendamiseks kirjalikus menetluses, kuna tal puuduvad vahendid Tartusse kohtuistungile sõitmiseks. Kohus vaatas asja läbi 18.02.2009 menetlusosaliste osavõtuta.

Kaebuse taotlus ja põhjendused Kaebuse esitaja palub tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla toimingud:

2 1. Tartu Vangla ametnike nõudmine lisada A. Dorožko poolt 07.09.2008.a. saadetud kirjale täiendavalt marke; 2. Tartu Vangla keeldumine adressaadile kirja üleandmisest.

Põhjendatud huvina toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks märkis kaebaja kavatsuse esitada vangla vastu kahju hüvitamise nõue ning kaebajal on ka preventiivne huvi.

07.09.2008 edastas kaebuse esitaja vanglaametnikule kirja, kirja adressaadiks oli teine Tartu Vanglas kinni peetav isik. 19.09.2008 tagastas vanglaametnik sama kirja kaebuse esitajale põhjendusega, et kirjale tuleb lisada veel postmarke. Kirjal oli postmarke 11 krooni väärtuses, vaja oli postmarke 15 krooni väärtuses. Kaebuse esitaja lisas kirjale postmargi 5.50 krooni väärtuses ning andis kirja valvurile. Valvur ei osanud vastata, kas markide lisamist nõudis vangla või Eesti Post. Kirjale kleebitud margid oli Eesti Post kustutanud juba 08.09.2008.

23 - 25.09.2008 kutsus kaebuse esitaja enda juurde kontaktisik M. Lillepõld ning ütles, et vaidlusalune kiri kuulub äravõtmisele ning see paigutatakse lattu põhjusel, et kirjal oli tempel „maksikiri“ ning seetõttu ei saa seda kirja adressaadile edastada ega ka kaebuse esitajale tagastada. 19.09.2008 kirjale lisatud mark oli Eesti Posti poolt kustutatud 22.09.2008.a.

Kaebaja teavitas sellest, et kirja ei edastatud, koheselt kirja adressaati Vjatšeslav Požarskit (Džanashija), kes esitas vanglale 10.10.2008 märgukirja, millele vangla vastas 24.10.2008.

Kaebuse esitaja leidis, et Tartu Vangla nõudis pahatahtlikult temalt täiendava postmargi lisamist kirjale ning takistas sihilikult kirjavahetuse pidamist. Kaebuse esitaja arvates on Tartu Vangla tegevuskirjale täiendava postmargi lisamise nõudmine ja adressaadile kirja üleandmisest keeldumine vastuolus põhiseaduse § 3 lg-ga 1 ja vangistusseadusega. Vangla tegevus on puhas omavoli, mis oli suunatud kaebuse esitaja kui ka kirja adressaadi Vjatšeslav Džanashija (varasem nimi Požarski) kiusamisele.

Tartu Vangla vastuväited kaebusele

Tartu Vangla leidis, et Aleksandr Dorožko kaebus on põhjendamatu ning palus jätta selle rahuldamata.

A. Dorožko on pöördunud kohtu poole kaebusega, milles palub tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla toimingud: 1) põhjendamata nõue lisada kirjale täiendavalt marke ja 2) adressaadile kirja üleandmata jätmine.

Riigikohus on oma 30.05.2000.a otsuses nr 3-3-1-20-00 märkinud, et kui kohus leiab, et vaidlustatud haldustoiming või akt ei riku kaebaja õigusi, siis pole kohtul alust analüüsida kaebaja väiteid, mis puudutavad toimingu või akti seaduslikkust. Samale seisukohale on asutud ka Riigikohtu halduskolleegiumi 25. mai 1999.a määruses 3-3-1-23-99 ja 7.juuni 1999.a määruses 3-3-1-26-99.

Tartu Vangla ei ole sundinud kaebajat lisama tema poolt saadetavale kirjale täiendavalt marke, samuti ei riku kaebaja subjektiivset õigust kirjavahetusele (saata ise ja olla kirja saaja) asjaolu, et tema poolt saadetud kirja ei antud kätte kirjal märgitud adressaadile.

Vangistusseaduse § 28 lg 2 kohaselt toimub kinnipeetava kirjavahetus kinnipeetava kulul. Seega ei oma tähtsust, kas kinnipeetavad asuvad samas või erinevates vanglates, igal juhul toimub kirjavahetus kirja saata sooviva kinnipeetava kulul ja AS Eesti Post vahendusel.

3 07.09.08.a andis kaebaja vanglale üle kirja (A4 formaadis ümbrik, adresseeritud teisele kinnipeetavale isikule). Kaebaja sõnade kohaselt oli tema ümbrikul kaks 5.50 marki. Kuna vanglal ei ole õigust kontrollida maksevahendite (markide) piisavat olemasolu ümbrikul, võeti kaebajalt kiri vangla poolt vastu ning edastati AS-le Eesti Post.

Postiseaduse (edaspidi PostiS) § 26 lg 1 kohaselt on postiteenuse osutajal õigus kehtestada riigisisese postiteenuse kasutajale sõltuvalt postisaadetise kaalust, mõõtmetest, kättetoimetamise ajast ja käitlemise viisist erineva suurusega tasusid. PostiS § 30 lg 1 p 3 sätestab, et postisaadetise kättetoimetamine on võimatu olukorras, kus postisaadetise eest ei ole tasutud või on tasutud postiteenuse osutaja kehtestatud tasumäärast vähem ja saaja keeldub puuduvat osa tasumist.

Seega saab olla ainuke põhjus, miks AS Eesti Post kaebaja kirja adressaadile ei edastanud ja tagastas saatjale see, et ümbrikul ei olnud piisavas summas marke. Tartu Vanglal puudus vajadus kohustada kaebajat lisama ümbrikule täiendavalt marke. Margi lisamine oli kaebaja vaba valik, kui ta soovis jätkuvalt oma kirja AS Eesti Posti vahendusel adressaadile saata. Kui kaebaja leiab, et tema ümbrikul oli juba algselt piisavas summas marke, siis ei ole kirja esmasel adressaadini mittetoimetamisel vastutav mitte Tartu Vangla, vaid AS Eesti Post, mida kinnitab ka asjaolu, et peale täiendava margi lisamist edastas AS Eesti Post kirja adressaadile – kinnipeetavale, kes asus Tartu Vanglas. Samuti ei saanud varasemad margid ümbrikul olla AS Eesti Posti poolt kustutatud, sest vastupidisel juhul ei oleks adressaadile kirja edasi toimetatud.

22.09.2008.a saabus Tartu Vanglasse AS Eesti Posti vahendusel kaebaja eelnimetatud kiri süüdimõistetud isiku Vjatšeslav Požarski (Džanashija) nimele. Kiri kandis AS Eesti Posti poolt pandud templit „MAKSIKIRI“. Vangla sisekorraeeskirja § 461 kohaselt on vanglas kirjana käsitletav adressaadile edastatav erasõnum, postkaart või foto. Kuna maksikiri on vanglas käsitletav pakina, mille saamise õigust süüdimõistetul isikul vangistusseaduse kohaselt ei ole, ei antud V. Požarskile kaebaja poolt saadetud kirja kätte. Kuna kaebaja (kirja saatjana) asus Tartu Vanglas, tagastati kiri talle, kes aga kirja vastuvõtmiseset keeldus, näidates sellega üles ükskõiksust kirja edasise saatuse vastu. Kiri paigutati kaebaja isiklike asjade juurde kinnipeetavate asjade lattu.

Asjaolu, et kaebaja poolt saadetud „MAKSIKIRJA“ adressaadile kätte ei antud, ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi kirja saatmisele või kirja saamisele. Sarnane olukord oleks võinud tekkida ka näiteks siis, kui kinnipeetavale, kellele kiri adresseeritakse, kohaldatakse, kas kohtu või prokuratuuri poolt kirjavahetuse piiramist ning saadetud kirja kätte ei anta, mis aga ei riku iseenesest kirja saatja õigusi.

Vastustaja juhib kohtu tähelepanu sellele, et kaebajale oli teada vangla ja Justiitsministeeriumi seisukoht selles, et kinnipeetavatele vanglasse maksikirju saata ei tohi. Nimelt oli kaebaja esitanud 14.07.2008.a vaide Tartu Vangla toimingu peale, milles vaidlustas tema nimele saadetud maksikirja mittekätteandmise ning taotles vanglale ettekirjutuse tegemist edaspidi taolisest toimingust hoidumiseks. Justiitsministeerium tagastas kaebajale vaide põhjusel, et sellist taotlust ei saa vaidemenetluses esitada. Kaebaja pöördus peale vaide tagastamist kaebusega kohtusse ning Tartu Halduskohtu 23.12.2008.a otsusega 3-08-1601 jäeti kaebus - tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla toiming kaebajale saadetud maksikirja tagastamine - rahuldamata.

Seega juba siis, kui AS Eesti Post tagastas kaebajale kirja põhjusel, et sellel on nõutust vähem marke, oleks kaebaja pidanud aru saama, et tegemist on maksikirjaga ning seda tema poolt määratud adressaadile vanglas kätte ei anta ja kaebaja oleks saanud ise hoida ära endale kahju tekkimise, mille hüvitamise nõue on käesoleva kaebuse põhjendatud huvi.

4 Kohtu otsus ja põhjendused

Kohus jätab Aleksandr Dorožko kaebuse rahuldamata.

A. Dorožko on pöördunud halduskohtusse kaebusega, milles palub tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla toimingud - nõue lisada kirjale täiendavalt marke ja adressaadile kirja üle andmata jätmine.

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 4 lg kohaselt on toiminguks, mille peale võib halduskohtusse kaevata või protestida, avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku tegevus või tegevusetus või viivitus avalik-õiguslikus suhtes.

Antud juhul on A. Dorožko pöördunud halduskohtusse Tartu Vangla väidetavalt õigusvastase tegevuse (kirjale margi lisamise nõudmine) ja tegevusetuse (adressaadile kirja üle andmata jätmine) peale. Kuna kaebaja ei ole tegevusetuse õigusvastaseks tunnistamise taotlusele lisanud toiminguks kohustamise nõuet, saab kohus käsitleda A. Dorožko poolt esitatud kaebust HKMS § 6 lg-s 3 nimetatud tuvastamiskaebusena.

Kuna kaebuses on esitatud kahe iseseisva toimingu õigusvastaseks tunnistamise nõue, käsitleb kohus esmalt kaebuse taotlust tunnistada õigusvastaseks vanglaametnike nõue lisada A. Dorožko poolt saadetavale kirjale täiendavalt postmarke ning seejärel analüüsib kirja adressaadile üleandmisest keeldumist.

1. Vangistusseaduse (VangS) § 28 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus kirjavahetusele ja telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt toimub kirjavahetus ja telefoni kasutamine kinnipeetava kulul. VangS § 28 lg 3 sätestab, et kinnipeetava käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud õigust võib vangla direktor piirata, kui see ohustab vangla julgeolekut või sisekorda või kahjustab vangistuse täideviimise eesmärke. Keelatud on kirjavahetuse ja telefoni kasutamise piiramine suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga. Kuna VangS § 28 lg 2 kohaselt toimub kinnipeetava kirjavahetus kinnipeetava kulul, siis olenemata sellest, kellele ja kuhu kiri on adresseeritud, toimub kinnipeetavate kirjavahetus postiteenuse osutaja AS Eesti Post vahendusel. 07.09.08.a andis kaebuse esitaja vanglale üle kirja, mis oli adresseeritud samas vanglas kinnipeetavale Vjatšeslav Požarskile. Vaidlust ei ole selles, et kiri võeti vangla poolt vastu ning edastati postiteenuse osutajale AS-le Eesti Post.

Postiseaduse (edaspidi PostiS) § 26 lg 1 kohaselt on postiteenuse osutajal õigus kehtestada riigisisese postiteenuse kasutajale sõltuvalt postisaadetise kaalust, mõõtmetest, kättetoimetamise ajast ja käitlemise viisist erineva suurusega tasusid. PostiS § 30 lg 1 p 3 sätestab, et postisaadetise kättetoimetamine on võimatu olukorras, kus postisaadetise eest ei ole tasutud või on tasutud postiteenuse osutaja kehtestatud tasumäärast vähem ja saaja keeldub puuduvat osa tasumist. Postiteenuse eest tasumist tõendatakse postmargi kinnitamisega postisaadetisele. Postimaksevahendite (markide) piisavat olemasolu postisaadetisel kontrollib postiteenuse osutaja. Kuna Tartu Vangla ei osuta kinnipeetavatele postiteenust, seda teeb Eesti Post, on õige vastustaja väide, et Tartu Vanglal puudus vajadus kohustada kaebajat lisama ümbrikule täiendavalt mark(e). Ei ole alust pidada kirja algselt adressaadini mittetoimetamise eest vastutavaks Tartu Vanglat. Selle üle, kas postisaadetisel on piisav kogus marke (postisaadetise

5 kättetoimetamise eest on tasutud õiges summas) või tuleks lisada täiendavalt marke (tasuda postiteenuse kättetoimetamise eest täiendavalt) otsustab mitte Tartu Vangla vaid Eesti Post. Kui kaebaja soovis jätkuvalt oma kirja adressaadile saata, oli margi lisamine ümbrikule tema vaba valik. Eeltoodud põhjustel jääb rahuldamata kaebuse taotlus tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla toiming - Tartu Vangla ametnike nõudmine lisada A. Dorožko poolt 07.09.2008.a. saadetud kirjale täiendavalt mark(e).

2. 22.09.2008.a saabus AS Eesti Posti vahendusel Tartu Vanglasse kaebaja kiri süüdimõistetud isiku Vjatšeslav Požarski (Džanashija) nimele. Kirjal oli Eesti Posti poolt pandud tempel „MAKSIKIRI“. Vangla sisekorraeeskirja § 461 kohaselt on vanglas kirjana käsitletav adressaadile edastatav erasõnum, postkaart või foto. Kuna maksikiri on vanglas käsitletav pakina, mille saamise õigust süüdimõistetul isikul vangistusseaduse kohaselt ei ole, ei antud V. Požarskile kaebaja poolt saadetud kirja kätte. Kuna kaebaja (kirja saatjana) asus Tartu Vanglas, tagastati kiri talle. Kirjalikus vastuses kaebusele väidab vastustaja, et A. Dorožko keeldus kirja vastu võtmast ning seetõttu paigutati kiri kaebaja isiklike asjade juurde kinnipeetavate asjade lattu. Seda, et A. Dorožko keeldus talle tagastatud kirja vastu võtmast märgitakse ka 24.10.2008 Vjatšeslav Džanashijale (endise nimega Požarski) saadetud kirjas “Märgukirjale vastamine“ (tl 4) ning 14.10.2008 Aleksandr Dorožkole saadetud kirjas „Vaides puuduste kõrvaldamisest“. Asjaolu., mis põhjusel paigutati V. Požarskile saadetud kiri lattu, ei oma käesoleva asja lahendamisel ka tähtsust. A. Dorožko on oma kaebuses vaidlustanud üksnes adressaadile kirja üle andmata jätmise.

VangS § 28 lg-s 1 sätestatud kinnipeetava õigus kirjavahetusele tähendab õigust saata kirju ja õigust saada kirju. PostiS § 3 kohaselt on postisaadetise saaja isik, kellele või kelle postiaadressil tuleb postisaadetis saatja tahte kohaselt kätte toimetada. Postisaadetise saatja on isik, kes vastutab postisaadetise sisu eest ning kelle tahtel ja nimel on postisaadetis postiteenuse osutajale edastamiseks üle antud.

Tema poolt saadetud kiri võeti vangla poolt vastu ja anti üle postiteenuse osutajale, mida tõendab asjaolu, et Eesti Post oli margid kustutanud.See, et kirja ei antud kirja adressaadile kätte, ei riku kirja saatja õigusi, see saab rikkuda Vjatšeslav Džanashija (endise nimega Požarski) subjektiivset õigust olla kirja saajaks.

HKMS § 7 järgi võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et on rikutud tema õigusi, ja haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Vastavalt HKMS § 10 lg-le 8, kui kaebus esitatakse teise isiku huvides, märgitakse selle isiku nimi ja eluvõi asukoht, kelle huvides kaebus esitatakse ning kaebusele lisatakse volitusi tõendav dokument. A. Dorožko ei ole kaebuses märkinud, et kaebus esitatakse Vjatšeslav Džanashija (endise nimega Požarski) huvides. Riigikohus märgib 29. jaanuari 2009.a otsuses haldusajas nr 3-3-1-78-08, et põhjendatud huvi olemasoluks peab kaebuse esitaja omama isiklikku puutumust vaidlusaluse haldusakti, toimingu või halduslepinguga ning õigusvastasuse tuvastamine peab isiku jaoks olema kasulik ehk aitama edaspidi tuvastamiskaebuse esitajat õiguste teostamisel või kaitsmisel. Seega peab kaebaja tuvastamiskaebuse esitamiseks näitama, kuidas akti õigusvastasuse kindlakstegemine parandab tema olukorda. Kaebuse esitaja on põhjendatud huvina viidanud võimalikule kahjunõude esitamisele vangla vastu tulevikus ning preventiivsele huvile.

6

Kohus on seisukohal, et kaebaja ei ole tuvastamiskaebuse esitamisel näidanud, kuidas vangla poolt Vjatšeslav Požarskile (Džanashijale) kirja üle andmata jätmise õigusvastasuse kindlakstegemine võiks edaspidi aidata kaebajat tema õiguste teostamisel või kaitsmisel suhetes Tartu Vanglaga. Aleksandr Dorožko põhjendatud huviks ei saa olla see, et maksikirja üleandmisest keeldumise õigusvastasuse tuvastamine kohtu poolt võiks anda teistele vanglas kinnipeetavate isikutele võimaluse kaitsta oma õigusi või huve.

Kohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et Aleksandr Dorožko ei viibi enam vangistuses, kohtute infosüsteemi (KIS) kohaselt on Aleksandr Dorožko Tartu Maakohtu 27.11.2008.a määrusega kriminaalasjas nr 1-08-14575 vabastatud Tallinna Linnakohtu 30.05.2003.a. otsusega mõistetud vangistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega.

Kui halduskohus leiab, et vaidlustatud toiming ei riku kaebaja õigusi ja kaebajal puudub põhjendatud huvi kohtult taotletava konstateeringu suhtes, jätab halduskohus kaebuse rahuldamata ega anna seejuures hinnangut vaidlustatud toimingu õiguspärasusele.

Juhindudes HKMS § 26 lõike 1 punktist 6 jätab kohus kaebuse rahuldamata.

Mai Saunanen kohtunik