3-08-1155/34 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 05.03.2009, Tallinn Haldusasja number 3-08-1155 (ühine number) Haldusasi N.M. kaebused siseministri 09.05.2008 käskkirja nr 54 (nr 3- 08-1155) ja 27.06.2008 käskkirja nr 82 (nr 3-08-1503) tühistamiseks. Asja läbivaatamise kuupäev 02.02.2009 Menetlusosalised Kaebuse esitaja N.M. ja tema riigi õigusabi korras määratud esindaja adv Natalia Lausmaa ning Siseministeeriumi esindaja Kristel Mesilane. Resolutsioon Jätta N.M. kaebused rahuldamata. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib esitada kohtualluvusejärgsele ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates (HKMS § 31 lg 4).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Siseministri 09.05.2008 käskkirjaga nr 54 kohaldati N.M. suhtes Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lg 1 punkti 8 alusel tähtajalist sissesõidukeeldu kehtivusega 10 aastat Kodakondsus-ja Migratsiooniameti (KMA) 01.11.2007 taotluse alusel (kiri nr 15.7-08/52873-1). 27.05.2008 esitas N.M. siseministrile taotluse tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks, kuna sellega on riivatud tema põhiõigusi ja –vabadusi.

2 Siseministri 27.06.2008 käskkirjaga nr 82 Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 31 alusel jäeti rahuldamata N.M. taotlus tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks. N.M. suhtes siseminister ei tuvastanud uusi asjaolusid, mis oleksid aluseks tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks. N.M. (sünd xx xx xxxx), Venemaa Föderatsiooni kodanik, on alates 1977 kuni erru arvamiseni 1994 teeninud kaadrisõjaväelasena endise NSV Liidu relvajõududes. N.M. sai rahvusvahelise abiprogrammi raames tasuta elamispinna Vene Föderatsioonis (St.- Peterburi linn), võttes sellega endale kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda koos perekonnaga (elamispinna suuruse määratlemisel arvestati kõiki pereliikmeid) elamispinna asukohta elama asumiseks. Siseministri 08.05.2000 käskkirjaga nr 218 keelduti N.M. elamisloa pikendamisest. 21.07.2003 tegi Kodakondsusja Migratsiooniamet N.M.’le lahkumisettekirjutuse, millega kohustati isikut Eesti Vabariigist lahkuma 59 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 17.09.2003.

29.10.2003 peeti N.M. Tallinna Politseiprefektuuri poolt kinni kui isik, kellel puudub seaduslik alus Eesti Vabariigis viibimiseks. 31.10.2003 esitas Tallinna Politseiprefektuur taotluse Tallinna Halduskohtule N.M. väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks kuni väljasaatmiseni. Tallinna Halduskohtu 31.10.2003 määrusega haldusasjas nr 3-2055/2003 paigutati N.M. väljasaatmiskeskusesse alates 03.11.2003 kuni väljasaatmiseni. N.M. vabastati väljasaatmiskeskusest 08.10.2007 Tallinna Halduskohtu määruse nr 3-07-1915 alusel edasise väljasaatmiskeskuses kinnipidamise ebaproportsionaalsuse tõttu. Nimetatud lahendis kohus leidis, et kuigi isiku jätkuv kinnipidamine väljasaatmiskeskuses on ebaproportsionaalne, võttes arvesse kinnipidamise pikkust ja tingimusi ning nende mõju inimese tervisele ja väärikusele, siis vaatamata sellele on lahkumisettekirjutus seadusjõus, seda pole kehtetuks tunnistatud ning selle kehtivust pole peatatud, samuti kinnitas kohus, et väljasaatmine ei ole põhimõtteliselt muutunud võimatuks ning pole tuvastatud, et Venemaa Föderatsioon keelduks N.M. vastuvõtmisest, kui viimane selleks soovi avaldaks. N.M. väljasaatmist ei ole senini täide viidud, sest isik jätkuvalt ei soovi teha Kodakondsusja Migratsiooniametiga koostööd uue reisidokumendi saamiseks.

Riigikohus tuvastas oma 17.03.2003 otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-17-03, et elamisloa pikendamisest keeldumisega küll riivati perekonnapõhiõigust, kuid samas leidis, et N.M. ja L. M. õigust perekonnaelule ei ole sellega rikutud. Venemaa Föderatsiooni kodanikest N.ja L. M. soetasid endale USA abiprogrammi kaudu korteri Sankt- Peterburis eesmärgiga asuda sinna elama. Täiendavalt leidis Riigikohus antud otsuses, et N.M. osales abiprogrammis vabatahtlikult ja teadlikult ning talle olid arusaadavad selle tagajärjed, kuna elamispinna saamise tingimuseks oli tema Eestis asuva elamispinna mahajätmine tema ja ta perekonna poolt, seega ei saa Eestist lahkumise nõue olla üllatuslik. 05.01.2006 tegi Euroopa Inimõiguste Kohus otsuse kahe kaebuse, V. ja N. D. ning N., L. ja O. M., suhtes. Euroopa Inimõiguste Kohus leidis, et kaebajad, osaledes vabatahtlikult USA abiprogrammis, saades selle raames korteri Venemaal ja olles teadlikud, et peavad seejärel vabastama elamispinna Eestis, loobusid ise ühemõtteliselt õigusest jääda Eestisse, mis oleks võinud neil olla artikli 8 alusel. Sellest tulenevalt leidis Euroopa Inimõiguste Kohus, et kaebused artikli 8 alusel olid selgelt põhjendamata.

3 Erinevad kohtud (Eesti Vabariigi Riigikohus, Euroopa Inimõiguste Kohus) on mitmel korral kaalunud isiku subjektiivset õigust jääda Eestisse elama ning leidnud, et see puudub tulenevalt isiku varasemast tegevusest ja võetud kohustustest.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

KAEBUSE MOTIIVID

Kaebaja N.M. on Vene Föderatsiooni kodanik, kes perioodil 1977 kuni 04.08.1994 teenis kaadrisõjaväelasena endise NSV Liidu relvajõududes, mil ta arvati tervisliku seisundi tõttu reservi. Sõjaväeosa komandöri 15.08.1994 käskkirja alusel arvati N.M. sõjaväeosa isikkoosseisust välja seoses pensionile jäämisega 18.oktoobrist 1994. EV Siseministri käskkirjaga nr. 218, 08.05. 2000 keelduti N.M. elamisloa pikendamisest ja 21.07.2003 tegi Kodakondsus-ja Migratsiooniamet N.M.le lahkumisettekirjutuse Välismaalaste seaduse § 12 lg 4 p 14 ja 12 lg 9 p 4 alusel. Lahkumisettekirjutus on siiani täitmata. N.M. oli paigutatud väljasaatmiseks väljasaatmiskeskusse Tallinna Halduskohtu 31.10. 2003 määrusega kuni kaheks kuuks. Tema kinnipidamist pikendati kahe kuu kaupa kuni 8.10.2007, mil Tallinna Halduskohtu määrusega keelduti järjekordset pikendamistaotlust rahuldamast, kuivõrd halduskohus leidis, et N.M. niivõrd pikaajaline kinnipidamine väljasaatmiskeskuses on ebaproportsionaalne, võttes arvesse kinnipidamise pikkust ja tingimusi ning nende mõju inimese tervisele ja väärikusele. N.M. väljasaatmine jäi teostamata, kuivõrd tal puudus kehtiv reisidokument. Vene Föderatsiooni vastavad ametiasutused keeldusid lubamast N.M.t riiki ilma kehtiva reisidokumendita ning selgitasid Eesti ametivõimudele, et N.M. kuulub Vene Föderatsiooni võimuorganite arvates NSVL relvajõudude pensionäride kategooriasse, mis on hõlmatud Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel 26.juulil 1994 sõlmitud kokkuleppega Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste kohta. N.M. on sõjaväepensionärina lülitatud Vene Föderatsiooni poolt nimetatud kokkuleppe alusel igal aastal koostatavasse nimekirja nr 10613 all ning seetõttu peaks temale laienema kokkuleppe tingimused, mistõttu puudub alus temale elamisloa andmisest keelduda ja teda sundkorras Eestist välja saata. EV Siseministri käskkirjaga nr. 54, 09.05.2008 kohaldati N.M. suhtes Väljasõidukohustuse ja Sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lg 1 p 8 alusel tähtajalist sissesõidukeeldu 10 aastaks käskkirjas toodud motiividel. Kaebaja õigusi ei ole seaduse kohaselt kaitstud ning haldusakti väljaandmisel ei ole kaalutlusõiguse teostamisel arvestatud kaebaja põhjendatud huve (VSS § 31). Kaebaja on elanud Eestis püsivalt alates 1983, siin asub tema perekond ja perekonnale kuuluv vara, sealhulgas ka kinnisomand. Kaebaja leiab, et temale laienevad Euroopa Liidu alalise elaniku õigused. Kõik Eesti alalised elanikud omasid enne 1992 võrdseid õigusi NSV liidu territooriumil, sõltumata rahvuslikust kuuluvusest. Eesti kodaniku ja välismaalaste institutsioonid tekkisid alles pärast Eesti vabariigi iseseisvuse väljakuulutamist. Kodakondsusseadus ja Välismaalaste seadus võeti vastu 1993. Välismaalaste seadus ei oma tagasiulatuvat jõudu, vaid kehtib üksnes isikute suhtes, kes saabusid Eestisse pärast selle vastuvõtmist. Eesti Vabariigi Põhiseadus, mis kehtib alates 28.06.1992, garanteeris kõigile Eesti alalistele elanikele (kaasa arvatud kaebaja) põhilised inimõigused ja vabadused, nii nagu õigus vabale eneseväljendusele( § 19), õigus vabale liikumisele ja vabale elukoha valikule( § 34), õigus omada vara(§ 32, õigus eluasemele (§ 33), õigus perekonna ja eraelu puutumatusele ( § 26), õigus perekonna säilitamisele ja kaitsele ( § 27, õigus tervisekaitsele(§ 28 , õigus tööle ( § 29), õigus mitte olla välja

4 saadetud (§ 36). Need põhiseaduslikud õigused ei olnud väljakuulutamise ajal piiratud mitte ühegi teise seadusega ja kaebaja leiab, et need laienevad temale ka praegu. Vaidlustatav siseministri korraldus nr 54 on vastuolus nende sätetega ja seetõttu õigusvastane. Kaebaja poolt esitatud taotlused elamisloa saamiseks rahuldati ning kuni 2000 omas ta Eestis elamiseks legaalset alust, mille kehtimise jätkumisele tal oli õigustatud ootus. Seega elamisloa pikendamisest keeldumine Eesti ametivõimude poolt oli tema arvates õigusvastane ning sellel põhjusel ei ole ta nõustunud Eesti Vabariigist lahkuma. Sissesõidukeelu rakendamine tema suhtes selle eest, et ta on oma käitumise aluseks võtnud riigi seisukoha, mille kodakondsus tal on, kaebaja arvates on ebaproportsionaalne ja ebaõiglane. Vastustaja algatas õigustamatult kaebaja suhtes mitu asja ühe ja sama KMA taotluse alusel ja nende asjade läbivaatamise tulemusena tegi erinevatel perioodidel 2 ühesugust haldusakti (mille alusel keelas ajutiselt - 10 aastakskaebajale sissesõidu Eestisse), mis on käesoleva ajani kehtivad. Alates 1983 kuni käesoleva ajani elab kaebaja Eestis alaliselt (riigist lahkumata) oma korteris koos oma perekonnaga (naise ja lastega). Eestis asub kõik tema kinnis-ja vallasvara, majanduslikud, sotsiaal-majanduslikud ja isiklikud sidemed, mille alusel võib väita, et avaldajal on kõik Eesti (Euroliidu) alalise elaniku tunnused (staatus). Kaebale olid antud ajutised elamisload kuni 2000. aastani. KMA jättis rahuldamata kaebaja järgnevad taotlused (Eestis tähtajalise elamisloa saamiseks) ja tegi seejärel ettekirjutuse kaebaja väljasaatmiseks Eestist. Kaebaja perekonnal ei ole võimalusi kooseluks väljaspool Eestit ja perekonna ümberasumine teise välisriiki võib võrreldes sissesõidukeelu kohaldamise vajadusega esile tuua ebaproportsionaalselt suured raskused (VSS § 29 lg 3). Võttes vastu otsuse sissesõidukeelu ja selle kehtivuse kohta, oli vaja koos sissesõidukeelu kohaldamiseks oleva tingimusega arvestada ka kaebaja elamise aega Eestis, tema vanust, isiklikke, majanduslikke ja muid sidemeid Eestiga, tagajärgi avaldaja pereliikmete jaoks, avaldaja sotsiaalset ja kultuurset integreeritust Eestisse, kaebaja sidemeid Venemaaga (VSS § 31). Selles ei ole vaidlust, et Põhiseadusega (vastu võetud 28.06.1992) oli kõigile alaliselt Eestis elavatele elanikele (k.a kaebaja) tagatud peamised kodanikuõigused ja vabadused (sealhulgas õigus vabale eneseteostusele, Põhiseaduse § 19, õigus vabalt liikuda ja elukohta valida, Põhiseaduse § 34, õigus omandile, õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada, Põhiseaduse § 32; õigus eluasemele, Põhiseaduse § 33; õigus perekonnaja eraelu puutumatusele, Põhiseaduse § 26; õigus perekonna püsimisele ja kaitsele Põhiseaduse § 27; õigus tervise kaitsele, Põhiseaduse § 28; õigus töökohale, Põhiseaduse § 29; õigus Eestis mitte väljasaatmisele, Põhiseaduse § 36. Nende väljakuulutamise hetkeks ei olnud need põhiseaduslikud õigused ja vabadused teiste seadustega piiratud. Kaebajale kui õigussubjektile ei laiene nii ülaltoodud seaduste kui ka Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (avaldatud 03.11.1998) normid, kuna neil ei ole tagasiulatuvat jõudu. Kaebaja pool taotleb vaidlustatud haldusaktide tühistamist. Riigi õigusabi korras määratud esindaja soovib õigusabiteenuse eest tasu väljamõistmist.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja heidab vastustajale ette nagu 27.06.2008 käskkirjas korratakse 09.05.2008 käskkirjas toodud motiive. Siinjuures tuleb märkida, et N.M. esitaski oma taotluse sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks üsna lühikese aja jooksul sissesõidukeelu kohaldamisest teadasaamisest arvates. Kuna selle aja jooksul asjaolud ei olnud muutunud, siis saavadki vastavad siseministri käskkirjad (sissesõidukeelu kohaldamine kui ka selle

5 kehtivusaja muutmata jätmine) olla üsna sarnase sisuga, sest tuginetud on samale seadusele, hinnatud sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olnud normi asjakohasust kaebuse esitaja suhtes ning kaebuse esitajast tulenevaid asjaolusid. Siseministri 09.05.2008 käskkirja andmise aluseks oli Kodakondsusja Migratsiooniameti esitatud taotlus, käskkirjas selguvad selle andmise alus ning kaalutlused. Siseminister on käskkirja väljaandmisel lähtunud Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadusest (VSS) ning arvesse võtnud kõiki asjakohaseid õigusakte. N.M. on isikuks, kellel puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus, kuid sellest hoolimata viibib ta Eestis ebaseaduslikult juba pikaajaliselt ning ei tee koostööd Kodakondsusja Migratsiooniametiga Eestist lahkumiseks. Eesti riigil puudub huvi soosida riigis ebaseaduslikult viibinud isikute soovi Eestisse saabuda või siin viibida, samuti sissesõidukeelu kohaldamine oli tingitud kaebuse esitaja pikaajalisest ebaseaduslikust Eestis viibimisest. N.M. kaebuse kohaselt ei ole siseminister arvestanud haldusmenetluse põhimõtetega ning pole teavitanud menetluse algatamisest ja pole täitnud selgitamiskohustust. VSS § 1 lõike 2 kohaselt seaduses sätestatud haldusmenetlusele kohaldatakse Haldusmenetluse seaduse (HMS) sätteid, arvestades VSS-i erisusi ning sissesõidukeelu kohaldamise menetluse suhtes ei rakendata haldusmenetluse seaduses sätestatut. Seega on VSS-is kui eriseaduses haldusmenetluse seaduse suhtes sõnaselgelt väljendatud selle seaduse mittekohaldumist sissesõidukeelu kohaldamisel. Nimetatu on põhjendatav asjaoluga, et sissesõidukeeldu saab rakendada üksnes seaduses toodud alustel, nendeks alusteks on teatud vastuolu isiku käitumise ja Eesti õiguskorra vahel. See vastuolu võib olla suurem sissesõidukeelu kohaldamiseks, teise käskkirja (27.06.2008) andmise aluseks oli N.M. enda taotlus. N.M. suhtes kohaldas siseminister 09.05.2008 käskkirjaga nr 54 sissesõidukeeldu 10 aastaks VSS § 29 lg 1 p 8 alusel. N.M. viibib Eestis seadusliku aluseta alates 17.04.2003, mil Riigikohus ei rahuldanud tema kassatsioonkaebust, milles vaidlustati siseministri käskkirja elamisloa andmisest keeldumise kohta. Lahkumisettekirjutus on isikule tehtud 21.07.2003 ning teda kohustati Eestist lahkuma hiljemalt 17.09.2003. Isik viibib tänini Eestis seadusliku aluseta, lahkumisettekirjutust ei ole täitnud ning keeldub koostööst Kodakondsusja Migratsiooniametiga, et viia lõpuni väljasaatmistoimingud. Ajavahemikul 03.11.2003 kuni 08.10.2007 viibis N.M. väljasaatmiskeskuses, kust vabastati seetõttu, et kinnipidamise pikkus on muutunud ebaproportsionaalseks, kuid kohus rõhutas, et lahkumisettekirjutuse täitmise kohustuslikkus sellest ei muutu. Siseminister jättis ka 27.06.2008 käskkirjaga nr 81 „Sissesõidukeelu kehtivusaja muutmata jätmine“ N.M. 27.05.2008 esitatud taotluse sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata ning 09.05.2008 kohaldatud sissesõidukeelu kehtivusaja muutmata. Siseminister leiab, et vaidlustatud käskkiri nr 54 on seaduslik ning selle tühistamiseks puudub alus. Kohaldamismenetlus saab alguse ikka isiku enda käitumisest. Samuti on seda võimalik kohaldada üksnes välismaalase, st isiku, kes ei ole Eesti kodanik, suhtes. Kuna sissesõidukeelu kohaldamise menetluse algpõhjus on välismaalase enda vastav käitumine, siis on välismaalane ka teadlik sellest, mistõttu ei ole vajalik selles menetluses lähtuda Haldusmenetluse seaduses sätestatust. Sellega saavutatakse ka menetluse kiirem läbiviimine ning haldussunni meede omab efektiivsemat mõju. See, mis on ühes menetluses kohustuslik, ei kandu koheselt üle kõigile teistele haldusmenetlustele. Selleks ongi eriseadustes sellekohane säte, kas ja mis ulatuses rakendatakse Haldusmenetluse seadust. VSS § 301 lg 1 kohaselt sissesõidukeelu kohaldamisel ja sellest tulenevalt viibimisaluse kehtetuks tunnistamisel või elamisõiguse lõpetamisel ei pea andma välismaalasele võimalust vastuväidete ja arvamuste esitamiseks ning lg 3 kohaselt sissesõidukeeldu ei pea põhjendama. Siin on oluline märkida, et VSS § 1 kohaselt ei laiene haldusmenetluse seadus sissesõidukeelu kohaldamise menetlusele, viimatinimetatud arvamuse ja vastuväidete esitamise võimalust piirav säte on seotud eelkõige sellega, et sissesõidukeeluga võib kaasneda ka Eestis seadusliku viibimisaluse lõppemine, kuid kuna riik on korra andnud isikule õiguse Eestis viibida, siis peab isikul olema võimalus esitada arvamus ja vastuväited selle õiguse riigipoolsele lõpetamisele.

6 N.M.l aga puudub õigus Eestis viibida. Nimetatud säte oleks kaebuse esitaja suhtes kohaldatav siis, kui sissesõidukeelu kohaldamisega kaasneks ka elamisloa kehtetuks tunnistamine. N.M.le on aga elamisloa andmisest keeldutud juba siseministri 08.05.2000 käskkirjaga nr 218. Erinevatest haldusasjadest on N.M. olnud teadlik pikema aja vältel enne sissesõidukeelu kohaldamist oma ebaseaduslikust Eestis viibimisest. Seega on N.M. ka teadlik Eesti riigi õigusest tema suhtes kohaldada sissesõidukeeldu seetõttu, et ta on rikkunud välismaalaste Eestis viibimist reguleerivaid õigusakte. Siseminister on oma vaidlustatud käskkirjas täiendavalt välja toonud asjaolud, mis tingisid sissesõidukeelu kohaldamise ning käskkirjast nähtub, mida on siseminister sissesõidukeelu kohaldamisel arvestanud, kuigi VSS ei nõua sissesõidukeelu põhjendamist. Samuti ei kohaldu muud haldusmenetluse seaduse sätted, kuivõrd sissesõidukeeldu reguleerivas VSS peatükis on näiteks teatavaks tegemine, kehtivusaeg jms reguleeritud eraldi. Ebaõige on N.M. seisukoht, et tema näol on tegemist Eesti alalise elanikuga. Isegi kui see nii oleks, ei takistaks see sissesõidukeelu kohaldamist. N.M. näol on tegemist aga välisriigi kodanikuga. Tema võimalust minna elama näiteks USA abiprogrammi raames saadud elamispinnale Venemaa Föderatsiooni on hinnanud ka Riigikohus oma 17.04.2003 otsusega haldusasjas nr 3-3-1-17-03. Eesti alaline elanik on isik, kellel on pikaajalise elaniku elamisluba, mille saamine aga eeldab kehtiva tähtajalise elamisloa olemasolu, nimetatu aga N.M.l puudub. Kuivõrd käesolevas asjas on tegu sissesõidukeelu kohaldamisega, siis ei ole asjakohased kaebuse esitaja väited selle kohta, et õigustamatult on sunnitud teda kui välismaalast oma Eestis viibimist uuesti legaliseerima, arvestamata, et temal on olemas kõik alalise elaniku tunnused. Asjaolu, et ta on Eesti territooriumile saabunud 1983, so enne Eesti taasiseseisvumist ning elanud siin ning et Eestis on tal sotsiaalja majanduslikud ja isiklikud sidemed, ei kuulu lahendamisele antud asjas. Vastustaja märgib, et N.M. suhtes on pooleli ka väljasaatmismenetlus, kuna isik ise ei ole õigeaegselt Eestist lahkunud. Seda näitab ka asjaolu, et isik on viibinud väljasaatmiskeskuses ning tema sealviibimise tähtaega on korduvalt pikendatud, käesolevaks hetkeks on ta küll vabastatud, kuid see ei tähenda, et tema väljasaatmise menetlus oleks sellega ka lõppenud. Vastupidi, olenemata sellest, et väljasaatmismenetlust ei ole saadud ka N.M.st tulenevatel põhjustel lõpule viia, ei pea kohus seda siiski perspektiivituks ning Kodakondsusja Migratsiooniamet viib läbi jätkuvalt vastavaid toiminguid. Põhiseaduses on loetletud hulk õigusi, mis on nii Eesti kodanikel kui riigis viibivatel välismaalastel. Riigis viibimiseks peab olema välismaalasel aga seaduslik alus, mida kaebuse esitajal ei ole. Ka Põhiseaduse § 55 paneb välisriigi kodanikele kohustuse järgida Eesti põhiseaduslikku korda, mille üheks osaks on ka Eestis kehtivate seaduste täitmine. Seaduse rikkumisel aga järgneb karistus – olgu ta siis haldusõiguslik sanktsioon või muu, kuid rikkumise toime pannud isik, nii Eesti kodanik kui välisriigi kodanik, on kohustatud taluma seadusest tulenevaid karsitusi või piiranguid, mis vastava teo toimepanemise eest on õigusaktides ette nähtud. Välismaalaste seaduse osas on kaebuse esitajal arvamus, et see piirab põhjendamatult tema Põhiseaduses toodud õigusi, kuna see on jõustunud peale Põhiseadust. Eestis on palju kehtivaid seadusi, mis on jõustunud peale Põhiseadust (võib öelda, et isegi enamus neist), kuid nende osas ei teki kaebajal küsimust, kas neid täita või mitte. Õiguskorrast kinnipidamise tagamine on oluline riigi funktsioneerimisel. Seetõttu on tähtis ka, et välisriigi kodanik saabuks ja viibiks Eestis seaduslikul alusel, alles seejärel saab ta teostada Põhiseaduses toodud kõigi ja igaühe õigusi. Välistatud on olukord, kus välismaalasele tekivad kõigepealt Põhiseaduses toodud õigused ilma, et ta täidaks talle muid õigusaktidest tulenevaid kohustusi. Käesolevas asjas oluliseks kohustuseks on Eestis seaduslik viibimine ja seaduslike ettekirjutuste täitmine/piirangute talumine. See õigustab ka Põhiseaduses toodud õiguste kasutamise piiramise või välistamise. Asjaolu kohta, kas siseministri 08.05.2000 käskkiri elamisloa andmisest keeldumise osas oli õiguspärane, on hinnangu andnud Riigikohus 17.04.2003 otsusega haldusasjas nr 3-3-1-17-03. Seega elamisloa andmisest keeldumisega ei ole

7 rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet ning elamisloa andmisest on keeldutud esimesel võimalusel, kui N.M. puhul vastavad asjaolud ilmnesid ning need ka tuvastati. Nimetatud käskkirja õiguspärasuse ja riigi tegevuse osas esitas N.M. kaebuse ka Euroopa Inimõiguste Kohtusse (EIÕK), kus kaebus lükati 05.01.2006 tagasi (eestikeelne tekst on kättesaadav aadressil http://www.coe.ee/?op=body&id=161&art=308). Kuivõrd käesolevas haldusasjas on vaidlustatud siseministri käskkiri, millega kohaldati N.M. osas sissesõidukeeldu, siis ei hakka vastustaja hindama siin, kas mõnele Vene Föderatsiooni sõjaväepensionärile on elamisluba antud ka juhul, kui ta on saanud USA abiprogrammi raames korteri ning kelle suhtes tuvastatud asjaolud sarnanesid N.M. suhtes tuvastatuga. Samas vastustajale ei ole aga teada, et mõne Eestis ebaseaduslikult viibiva isiku suhtes ei oleks riik selle fakti ilmsikstulekul reageerinud. Samuti ei ole elamisluba omavale isikule üldjuhul põhjendatud sissesõidukeelu kohaldamine, teatud VSS toodud juhtudel on siiski ka see võimalik. Vastustaja kinnitab, et N.M.ga sarnases olukorras olijaid on koheldud võrdselt ning kui kaebuse esitajal on teistsugune info, siis vastustaja leiab, et esile tuleks tuua konkreetsed näited, mitte paljasõnaliselt viitama ebavõrdsele kohtlemisele. Vastustaja leiab, et kaebuse esitaja on ebajärjekindel oma nõudmistes. Kui ta seni peab sissesõidukeelu kohaldamist enda suhtes põhjendamatuks, siis siin ei vaidle ta iseenesest sissesõidukeelu kohaldamise vastu, vaid tähtaja määramise, selle pikkuse, vastu. VSS § 301 lg 3 sätestab üheselt, et sissesõidukeelu kohaldamist ei põhjendata. Samas vaidlustatud käskkirjas on siseminister pidanud vajalikuks esile tuua, mida on arvestatud sissesõidukeelu kohaldamisel. Siit nähtub, et arvestatud on isikut iseloomustavate asjaoludega – vanusega, tervisega, tema sidemetega Eestis ning päritoluriigis. Kahele viimatinimetatule on aga hinnang antud juba elamisloa taotluse menetluses, mis on kohtuliku kontrolli läbinud nii siseriigis kui Euroopa Inimõiguste Kohtus. Hetkel on ebaseaduslikult riigis viibivale isikule, kes peab riigist lahkuma, kohaldatud täiendav piirang, mis aja jooksul ta riiki siseneda ei saaks. Arvestades isiku pikaajalist ebaseaduslikku Eestis viibimist, tema enda võetud kohustuste mittetäitmist ning tema tahtmatust riigiasutustega koostööd teha, on põhjendatud 10 aastase sissesõidukeelu kohaldamine. See, et isik peab määratud tähtaega enda suhtes ebasoovitavaks, ei tähenda, et vastustaja poleks kaalunud tähtaja pikkust. Vastustaja leiab, et N.M. puhul on tõendatud VSS § 29 lg 1 p 8 toodud asjaolud, mis andsid aluse sissesõidukeelu kohaldamiseks. Seega, lähtudes eeltoodust, on vaidlustatud haldusaktid seaduslikud. Vastustaja palub kohtul jätta esitatud kaebused rahuldamata ning kohtukulud jätta poolte endi kanda.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebustega ja nende täiendustega, vastustaja kirjalike seisukohtadega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi, hinnanud haldusasjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebused ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgnevatel kohtu motiividel:

Siseministri 09.05.2008 käskkirjaga nr 54 kohaldati N.M. suhtes Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lg 1 punkti 8 alusel tähtajalist sissesõidukeeldu kehtivusega 10 aastat. 27.05.2008 esitas N.M. siseministrile taotluse tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks. Siseministri 27.06.2008 käskkirjaga nr 82 Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 31 alusel jäeti rahuldamata N.M. taotlus tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks.

8

N.M., kes on Vene Föderatsiooni kodanik, viibib Eesti Vabariigis juba pikemat aega seadusliku aluseta. Siseministri 08.05.2000 käskkirjaga nr 218 keelduti N.M. elamisloa pikendamisest. 21.07.2003 tegi Kodakondsusja Migratsiooniamet N.M.’le lahkumisettekirjutuse, millega kohustati isikut Eesti Vabariigist lahkuma 59 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 17.09.2003. N.M. ei ole vabatahtlikult asunud lahkumisettekirjutust täitma, kuigi see on jõusolev haldusakt ning täitmiseks kohustuslik. 31.10.2003 esitas Tallinna Politseiprefektuur Tallinna Halduskohtule taotluse N.M. väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks kuni väljasaatmiseni. Tallinna Halduskohtu 31.10.2003 määrusega haldusasjas nr 3-2055/2003 paigutati N.M. väljasaatmiskeskusesse alates 03.11.2003 kuni väljasaatmiseni. N.M. vabastati väljasaatmiskeskusest 08.10.2007 Tallinna Halduskohtu määruse nr 3-07-1915 alusel põhjusel, et edasine väljasaatmiskeskuses kinnipidamine on ebaproportsionaalne. Kohus jõusolevas kohtulahendis leidis, et kuigi isiku jätkuv kinnipidamine väljasaatmiskeskuses on ebaproportsionaalne, võttes arvesse kinnipidamise pikkust ja tingimusi ning nende mõju inimese tervisele ja väärikusele, siis vaatamata sellele on lahkumisettekirjutus seadusjõus, seda pole kehtetuks tunnistatud ning selle kehtivust pole peatatud, samuti kinnitas kohus, et väljasaatmine ei ole põhimõtteliselt muutunud võimatuks ning pole tuvastatud, et Venemaa Föderatsioon keelduks N.M. vastuvõtmisest, kui viimane selleks soovi avaldaks. N.M. teatas kohtuistungil, et ei soovi Eestist lahkuda ning et tema soov on jätkuvalt elada Eestis.

N.M. väljasaatmist ei ole käesoleva ajani olnud võimalik täide viia, kuna isikul puudub kehtiv reisidokument ning ta ise jätkuvalt ei soovi teha Kodakondsusja Migratsiooniametiga koostööd uue reisidokumendi vormistamiseks.

N.M. võttis endale kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda seoses rahvusvahelise abiprogrammi raames tasuta elamispinna saamisega Vene Föderatsioonis (St.- Peterburi linn). Vaatamata sellele ei ole ta koos perekonnaga (elamispinna suuruse määratlemisel arvestati kõiki pereliikmeid) Eestist lahkunud nimetatud abiprogrammi raames saadud elamispinna asukohta elama asumiseks. 05.01.2006 tegi Euroopa Inimõiguste Kohus otsuse kahe kaebuse, V. ja N. D. ning N., L. ja O. M., suhtes. Euroopa Inimõiguste Kohus leidis, et kaebajad, osaledes vabatahtlikult USA abiprogrammis, saades selle raames korteri Venemaal ja olles teadlikud, et peavad seejärel vabastama elamispinna Eestis, loobusid ise ühemõtteliselt õigusest jääda Eestisse, mis oleks võinud neil olla artikli 8 alusel. Sellest tulenevalt leidis Euroopa Inimõiguste Kohus, et kaebused artikli 8 alusel olid selgelt põhjendamata. Sellest järeldub, et Euroopa Inimõiguste Kohus toetas Eesti Vabariigi kohtute analoogset seisukohta, mis on väljendatud kõigi kolme kohtuastme lahendites. Riigikohus leidis oma 17.03.2003 otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-17-03, et N.M. ja L. M. õigust perekonnaelule ei ole rikutud. Riigikohus asus seisukohale, et Venemaa Föderatsiooni kodanikest N. ja L. M. soetasid endale USA abiprogrammi kaudu korteri Sankt- Peterburis eesmärgiga asuda sinna elama. Täiendavalt leidis Riigikohus nimetatud otsuses, et N.M. osales abiprogrammis vabatahtlikult ja teadlikult ning talle olid arusaadavad selle tagajärjed, kuna elamispinna saamise tingimuseks oli tema Eestis asuva elamispinna mahajätmine tema ja ta perekonna poolt, seega ei saa Eestist lahkumise nõue olla üllatuslik. Kohus käesolevas asjas rõhutab, et kaebuse esitajale ei olnud ootamatu või arusaamatu tema ja ta perekonna Eestist lahkumise kohustuse täitmine, mis oli põhitingimuseks rahvusvahelise abiprogrammi raames tasuta elamispinna saamiseks. Juhul, kui kaebaja ei oleks mingil juhul soovinud Eestist lahkuda, oleks tal olnud võimalus mitte liituda selle USA abiprogrammiga. Kaebajal oli valikuvõimalus olemas ning ta tegi oma teadliku valiku, millega pidi kaasnema

9 tema ja ta perekonna Eestist lahkumine programmi raames saadud elamispinna asukohta Vene Föderatsioonis. Osalemine rahvusvahelises abiprogrammis oli vabatahtlik ning sellega liitumine ei olnud kohustuslik. Kohus ei pea vajalikuks sellel pikemalt peatuda, kuna see vaidlus, mis puudutab ka isiku subjektiivset õigust jääda Eestisse elama, on juba läbi vaieldud kõigis kohtuinstantsides, sh Euroopa Inimõiguste Kohtus ning kõik kohtud on leidnud, et seda õigust ei ole kaebaja suhtes rikutud. Kohus nendib, et kaebaja on ise sellest õigusest vabatahtlikult loobunud ülalmärgitud põhjustel.

Tagasi tulles sissesõidukeelu kohaldamise juurde võib öelda, et selline intensiivne isiku suhtes seadusega kehtestatud piirang on kohane, eesmärgipärane ning proportsionaalne. Välismaalaste Eestis viibimise seaduslikud alused (viibimisalused) on sätestatud Välismaalaste seaduses (§ 51). Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 2 lg 1 kohaselt Eestis viibimiseks peab välismaalasel olema seaduslik alus. Välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta. N.M.l puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks ning tema suhtes kehtib lahkumisettekirjutus (väljasõidukohustus). Eestis seadusliku aluseta viibimise keelust tuleneb väljasõidukohustus, mis on sätestatud VSS §-s 3, kus lõikes 1 antakse väljasõidukohustuse mõiste, mille kohaselt väljasõidukohustus on välismaalase kohustus Eestist lahkuda, mis tuleneb vahetult seadusest või seaduse alusel antud haldusaktist (lahkumisettekirjutus) ning lõikes 2 kehtestatakse, et vahetult seadusest tulenevalt on väljasõiduks kohustatud välismaalane, kelle viibimisalus lõpeb, kui seda ei pikendata ning välismaalasel ei ole muud viibimisalust. Kaebuse esitaja suhtes kehtib väljasõidukohustus, mida ta ei ole käesoleva ajani täitnud. N.M. ei ole ennast näidanud seaduskuuleka isikuna, kes austab ja järgib Eesti õiguskorda. Kohus nõustub vastustajaga, et õiguskorrast kinnipidamise tagamine on oluline riigi funktsioneerimisel, seega on tähtis, et välisriigi kodanik saabuks ja viibiks Eestis seaduslikul alusel. Samuti ei ole kaebaja täitnud seadusest tulenevat kaasaaitamiskohustust ning ei ole astunud samme tagasipöördumistunnistuse (reisidokumendi) saamiseks. Kohtule on jäänud mulje, et kaebuse esitaja teadvalt eirab tema suhtes tehtud ja jõusolevaid haldusakte ja kohtulahendeid ning jätkuvalt ei soovi ega kavatse neid täitma asuda. Kaebaja väitel tema ja ta poja tervislik seisund ei võimalda tal Eestist lahkuda, kohtuistungil esitas ta kohtule tutvumiseks tõendid tema ja ta poja tervisliku seisundi kohta. Kohus, tutvunud nende tõenditega, ei nõustu kaebaja väitega, kuna Vene Föderatsioonis on võimalik saada kvalifitseeritud arstiabi (meditsiiniteenust), seda enam sellises suurlinnas nagu St.-Peterburg, kuhu kaebaja koos perekonnaga sai elamispinna. Kaebuse esitaja ja tema poeg arstitõendite kohaselt ei ole liikumispuudega isikud, mida kaebaja kinnitas ka kohtus ning kohtule esitatud tõendite põhjal ei saa järeldada, et neil on niivõrd spetsiifiline haigus, mida ei ole võimalik Venemaal ravida või et seal puuduks vastava meditsiiniteenuse osutamise võimalus. Kaebuse esitaja ise on oma tegevusega (kohati tegevusetusega) tekitanud sellise komplitseeritud olukorra, milles tema ja ta perekond juba pikemat aega viibivad.

Kohus on seisukohal, et kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamine on põhjendatud ning seadusega kooskõlas. Sissesõidukeeldu võib kohaldada välismaalase suhtes kas tähtajaliselt kehtivusega kuni 10 aastat või alaliselt vastavalt VSS § 27 lg 1. Sissesõidukeelu õiguslikud tagajärjed on sätestatud VSS §-s 28: (1) Välismaalasele, kelle suhtes kehtib sissesõidukeeld, ei anta piiripunktis luba Eestisse sisenemiseks. (2) Välismaalasele, kelle suhtes kehtib sissesõidukeeld, ei anta ega pikendata sissesõidukeelu kehtivusaja jooksul viibimisalust.

10 (3) Välismaalasel, kelle suhtes on kohaldatud sissesõidukeeldu, ei ole lubatud Eestis viibida ning tema Eestis viibimine on ebaseaduslik sõltumata viibimisaluse omamisest. (31) Välismaalase suhtes sissesõidukeelu kohaldamisel tunnistatakse välismaalase elamisluba või viisa kehtetuks või lõpetatakse välismaalase elamisõigus. (32) Eestis viibiv välismaalane, kelle suhtes kehtib sissesõidukeeld, peetakse piirivalve-, kodakondsusja migratsiooniametniku või politseiametniku poolt kinni ja korraldatakse viivitamata tema Eestist väljasaatmine.

N.M. suhtes kohaldatud sissesõidukeelu aluseks on VSS § 29 lg 1 p 8, mille kohaselt välismaalase suhtes võidakse sissesõidukeeldu kohaldada, kui välismaalane on rikkunud välismaalaste Eestis viibimist/…/. See tähendab, et kui välismaalane viibib Eestis ilma õigusliku aluseta, võidakse tema suhtes kohaldada sissesõidukeeldu. Kuna N.M. viibib Eestis juba pikemat aega ilma õigusliku aluseta, siis annab see siseministrile õiguse otsustada diskretsiooni korras tema suhtes sissesõidukohustuse kohaldamise üle, mida siseminister käesoleval juhul ka tegi, motiveerides oma otsustust vaidlustatud käskkirjades.

Kohtu hinnangul sissesõidukeelu kohaldamine või kohaldamata jätmine ei mõjuta kaebaja suhtes kehtivat väljasõidukohustust, mis tähendab, et isegi kui kohus tühistaks sissesõidukeelu, ei muudaks see kaebaja õiguslikku olukorda, kuna väljasõidukohustus kehtib tema suhtes sellest sõltumata.

Kohus on kõiki asjaolusid arvesse võttes asunud seisukohale, et kaevatavad käskkirjad on õiguspärased ning puudub alus nende õigusvastaseks tunnistamiseks ja tühistamiseks. Vaidlustatud haldusaktid on motiveeritud, oma sisult arusaadavad ja kontrollitavad. Siseminister on vaieldavates käskkirjades välja toonud asjaolud, mis tingisid sissesõidukeelu kohaldamise ning on nendes oma otsustust põhjendanud.

Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku §-le 92 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.Vastustaja menetluskulude hüvitamise taotlust ei ole esitanud. Riigi õigusabi korras määratud kaebaja esindaja vandeadvokaat Natalia Lausmaa taotleb õigusabikulu väljamõistmist riigieelarvest. Nimetatud taotluse lahendab kohus eraldi kohtumäärusega.

Elle Kask Kohtunik

11

12

13