3-08-2523/14 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. veebruar 2009, Tallinn

Haldusasja number

3-08-2523

Haldusasi

A.V kaebus Tallinna Vangla poolt ära võetud

dokumentide tagastamiseks kohustamise nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised ja

nende esindajad

Kaebuse esitaja; A.V;

Vastustaja: Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada A.V kaebus osaliselt.

2. Kohustada Tallinna Vanglat tagastama A.V-le 10. oktoobril 2008 koostatud

läbiotsimise akti kohaselt ära võetud esemed.

3. Kohustada Tallinna Vanglat hoiduma A.V-le saadetud kirjadest esemete

äravõtmisest vangla sisekorraeeskirja § 50 lg 3 alusel.

4. Tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ning jätta asja lahendamisel

kohaldamata justiitsministri 30. novembri 2000 määruse nr 72 „Vangla

sisekorraeeskiri“ § 50 lg 3 ja § 461 (26. septembrist 2008 kuni 09. jaanuarini 2009

kehtinud redaktsioonis).

5. HkMS § 95 lg 1 alusel mõista Tallinna Vanglalt (asukoht Magasini 35 Tallinn)

välja Eesti Vabariigi kasuks riigilõiv summas 80 (kaheksakümmend) krooni ja

00 senti. Tallinna Vanglal tasuda väljamõistetud summa 30 päeva jooksul kohtuotsuse

jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034796011 (SEB

Pank) või nr 221023778606 (Swedbank). Maksekorraldusele märkida viitenumber

2900078509 ning selgitus: „Tallinna Vangla, 3-08-2523, riigilõiv”. Tähtaegselt

nõuetekohase täitmata jätmise suunatakse nõue sundtäitmisele täitemenetluse

seadustikus sätestatud korras.

6. Saata kohtuotsuse ärakiri menetlusosalistele ja Riigikohtule.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohaldamata jäetud

õigustloova akti kohta Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve korras tehtud lahendi kuulutamisest arvates

esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule

(HKMS § 28; § 31 lg 4 ja lg 6)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 10. oktoobril 2008 koostas Tallinna Vangla valvur K.K läbiotsimise akti, mille kohaselt

võeti samal päeval kinnipeetav A.V nimele tulnud kirja seest ära kaks A4 suurust internetist

välja prinditud lehte. 21. oktoobril 2008 esitas A.V Justiitsministeeriumile vaide, taotledes

Tallinna Vangla kohustamist eelnimetatud lehtede tagastamiseks. Justiitsministeerium jättis 8.

jaanuari 2009 vaideotsusega vaide rahuldamata.

KAEBUSE NÕUDED JA PÕHJENDUSED

2. 12. detsembril 2008 saabus Tallinna Halduskohtule A.V kaebus, milles taotletakse Tallinna

Vangla kohustamist kaebuse esitajalt ära võetud kahe dokumendi tagastamiseks ning Tallinna

Vanglale ettekirjutuse tegemist edaspidiselt kirjaga saadetud trükitud materjalide äravõtmise

keelamiseks.

3. Kaebuse esitaja sõnul saadeti talle A4 formaadis lehtedele trükitud laulusõnad. Kaebuse

esitaja leiab, põhiseaduse §-le 44 viidates, et tal oli õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks

levitatavat informatsiooni ning, et tal oli seega õigus saada ka talle kirja teel edastatud

internetist välja prinditud laulusõnu. Kaebuse esitaja hinnangul on Tallinna Vangla ühtlasi

laulusõnu ära võttes rikkunud sõnumisaladuse kaitset, kuna ilma neid läbi lugemata ei ole

võimalik hinnata, kas tegemist on arvutil trükitud või internetist välja prinditud materjalidega.

Kaebuse esitaja on seisukohal, et Tallinna Vanglal puudub õiguslik alus internetist välja

prinditud materjalide, sh. laulusõnade äravõtmiseks.

4. 19. veebruaril 2009 kohtule esitatud täiendavates seisukohtades selgitab kaebuse esitaja, et

talle saadetud laulutekste tuleb käsitada erakirjavahetusena, kuivõrd need saatis talle tema

elukaaslane, kellega nad ühise huvi tõttu sageli muusikaga seotud teemadel kirju vahetavad.

Samuti märgib kaebuse esitaja, et kirja saatja kirjutas talle kirjas oma arvamuse nende

laulusõnade kohta ning seetõttu oli ka igati loogiline nende lisamine kirjale. Seoses vastustaja

väitega, et kinnipeetavatel on võimalik jälgida tele- ja raadiosaateid, märgib kaebuse esitaja, et

see võimalus on vaid neil, kes on endale soetanud vajaliku aparatuuri ning ajakirju on võimalik

vangla vahendusel tellida neil, kellel on selleks olemas vajalikud vahendid, kuna vangla poolt

tellitud ajalehte ei ole puhtfüüsiliselt võimalik kõigil kinnipeetavatel lugeda. Kaebuse esitaja

leiab samuti, et mõistetav on, et vangla saab kontrollida kinnipeetavale saabunud ümbriku

sisu, et takistada keelatud esemete sattumist vanglasse, ent mõistetav ei ole, miks keelatakse

teatud liiki informatsiooni sisaldavate tekstide saatmist kirjades.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Tallinna Vangla ei nõustu kaebuses esitatud seisukohtadega ning palub jätta kaebus

rahuldamata. Vastustaja on seiskohal, et Põhiseaduse §-s 44 nimetatud õiguse puhul tuleb

antud juhul arvestada ka asjaoluga, et A.V viibib kinnipidamisasutuses ning tema suhtes on

kehtestatud teatud piirangud. Vastustaja selgitab, et kinnipeetaval isikul on võimalus jälgida

tele- ja raadiosaateid, lugeda ajalehti ja ajakirju ning saada erasõnumeid.

6. Samuti selgitab vastustaja, et lähtus vaidlustatud toimingu tegemisel justiitsministri

30.novembri 2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 50 lõikest 3, mille

kohaselt võetakse kinnipeetavale saabunud kirjast vanglaametniku poolt ära esemed, mis ei

ole tulenevalt VSkE §-st 461 käsitletavad kirjana. Vastustaja on seisukohal, et mõiste

adressaadile määratud erasõnum tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige sõnumi eesmärgist ning

leiab, et kinnipeetavale saadetud sõnum loetakse erasõnumiks juhul, kui selle saatja on sõnumi

sisu koostanud konkreetsele kinnipeetavale, eesmärgiga anda talle mingi info omapoolne

tõlgendus, avaldada omi mõtteid jne. Seega hõlmab Tallinna Vangla hinnangul erasõnumi

mõiste eelkõige konkreetsele kinnipeetavale teise isiku poolt käsikirjas või arvutitrükis

koostatud sõnumit. Tallinna Vangla hinnangul ei kuulu erasõnumi mõiste alla

ajakirjandusväljaandest kopeeritud või internetist välja trükitud artiklid, kuna need on

suunatud avalikkuse informeerimisele, mitte konkreetsele isikule. Tallinna Vangla on

seisukohal, et VSkE § 461 eesmärgiks on sõnastada täpsemalt kirja mõiste, mis välistaks

näiteks ajalehtede, CD plaatide, ajalehe väljalõigete, internetist tehtud väljatrükkide või muude

väiksemate esemete saatmise kirja teel ning leiab selle alusel, et käitus kirjast kahe

internetiväljatrüki äravõtmisel õiguspäraselt.

7. Seoses kaebuse esitaja seisukohaga sõnumisaladuse rikkumisest, leiab vastustaja, et seda,

kas tegu on erasõnumiga või mitte, kontrollib kirjade kätteandmisega tegelev ametnik, kes

tuginedes vangistusseaduse § 29 lõikele 1 või § 97 lõikele 1 kinnipeetava isiku juuresolekul

kontrollib kirjaümbriku sisu ning visuaalse vaatluse teel tuvastatakse, kas tegu on erasõnumi

või paljundatud, internetist välja prinditud materjalidega. Tallinna Vangla hinnangul on

vaatluse teel selgelt äratuntavad kõikvõimalikud ajakirjandusväljaanded, kalendrid, brošüürid

jms ning antud juhul oli võimalik ilma trükise sisusse süvenemata tänu lehel olevale

internetiaadressile selgeks teha, et tegu oli internetiväljatrükiga. Seetõttu leiab vastustaja, et ei

ole rikkunud sõnumisaladuse kaitset.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leiab, et A.V

kaebus tuleb rahuldada. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 19 lg 7 kohaselt vaatab

kohus kaebuse läbi kaebuses esitatud taotluste ulatuses, olemata seejuures seotud kaebuse

sõnastusega. Kohus ei ole seotud menetlusosaliste õiguslike argumentidega. Kohus jätab

vaidluse lahendamisel kohaldamata justiitsministri 30. novembri 2000 määruse nr 72 „Vangla

sisekorraeeskiri“ (VSkE) §-i 461 ning § 50 lõike 3, tunnistades eelnimetatud sätted

põhiseadusega vastuolus olevaiks ning algatab sellega põhiseaduslikkuse järelevalve

menetluse.

9. Kinnipeetava õigust kirjavahetusele reguleeritakse vangistusseaduse (VangS) §-s 28, mille

1. lõike kohaselt on kinnipeetaval õigus kirjavahetusele, mis toimub vastavalt vangla

sisekorraeeskirjale. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt võib vangla direktor kinnipeetava õigust

kirjavahetusele piirata, ent käesoleval juhul kaebuse esitaja suhtes selliseid piirangud seatud ei

ole. VangS § 29 lõikes 1 sätestatakse, et kinnipeetavale saadetud või tema poolt saadetavad

kirjad, välja arvatud sama paragrahvi lõigetes 4 ja 5 sätestatud isikutele või ametiasutustele

adresseeritud kirjad, avatakse kinnipeetava juuresolekul ning sealt võetakse ära esemed, mille

omamine on vangla sisekorraeeskirjadega keelatud. Kinnipeetavale vanglas keelatud esemete

ja ainete loetelu on toodud VSkE § 641 lõikes 1. Käesoleval juhul ei kuulu kaebuse esitajale

saadetud kirjast ära võetud laulusõnu sisaldanud paberilehed eelnimetatud sättes loetletud

keelatud esemete hulka. Õiguslikku alust kinnipeetavale saadetud kirjast mistahes muude

esemete äravõtmiseks VangS-is aga sätestatud ei ole.

10. Samal ajal tuleneb justiitsministri määrusega kehtestatud VSkE § 50 lõikest 3, et

kinnipeetavale saabunud kirjast võetakse vanglaametniku poolt ära esemed, mis ei ole VsKE

§ 461 kohaselt käsitatavad kirjana. Viimatinimetatud sätte (vaidlusaluse toimingu tegemise ajal

kehtinud redaktsioonis) kohaselt käsitatakse vanglas sissetuleva kirjana paberkandjal esitatud

ainult adressaadile määratud erasõnumit, postkaarti või fotot, mis edastatakse posti teel,

kusjuures kirjaga võib saata viis marki ja viis ümbrikku. Seega on justiitsministri määrusega

määratletud, millistele tunnustele vastavaid saadetisi võib kinnipeetav VangS §-s 28 sätestatud

õiguse raames saada ning samas nähakse ette ka see, et kinnipeetavale saadetud esemed, mis

neile tunnustele ei vasta, võetakse kinnipeetavalt ära.

11. Põhiseaduse (PS) § 15 lõikest 2 ning HkMS § 25 lõigetest 9 ja 10 tulenevalt jätab

halduskohus haldusasja lahendamisel põhiseadusega vastuolus oleva seaduse või muu

õigustloova akti kohaldamata ning edastab vastava kohtuotsuse või määruse Riigikohtule,

millega ühtlasi käivitub põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus. Eeltoodust

tulenevalt on õigustloova akti või selle normi kohaldamata jätmise eelduseks selle

asjassepuutuvus. Sätte asjassepuutuvust on Riigikohus määratlenud selliselt, et vaidlustatud

säte on asjassepuutuv, kui see on kohtuasja lahendamiseks otsustava tähtsusega, ehk kui

kohus peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui sätte

põhiseadusele vastavuse korral (Riigikohtu 28.10.2002 otsus asjas nr 3-4-1-5-02). Ilma, et 10.

oktoobril 2008 koostatud läbiotsimise aktis oleks märgitud, millisel õiguslikul alusel kaebuse

esitajale saadetud kirjast A4 formaadis paberilehed ära võeti, tuleb kohtumenetluses esitatud

vastustaja seisukohast järeldada, et selleks aluseks oli VSkE § 50 lg 3. Selle normi

põhiseaduspärasuse ning kohaldatavuse korral tuleks kaebus jätta rahuldamata, kohaldamata

jätmise korral aga rahuldada. Seega VSkE § 50 lg 3 asjassepuutuvaks normiks. Viidates

õigusselguse põhimõttele, nentis Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium

13.02.2007 lahendis nr 3-4-1-16-06, et tagamaks kindlust kehtiva õiguskorra suhtes tuleb

asjassepuutuvateks lugeda ka sellised õigusnormid, mis omavad vaidlustatud normidega

lahutamatut ja individuaalset seost, sest vastasel juhul võivad need seaduse lugejat eksitada.

Kuivõrd VSkE § 50 lg 3 on kohaldatav üksnes koostoimes VSkE §-ga 461 tuleb

asjassepuutuvaks normiks pidada ka viimatinimetatut. Siinjuures tuleb tähele panna, et VSkE

§-i 461 on pärast käesoleva vaidluse esemeks oleva toimingu tegemist muudetud ning alates

09. jaanuarist 2009 on kirjana käsitatavale saadetisele kehtestatud täiendav massipiirang 250

grammi. Käesoleva vaidluse seisukohast asjassepuutuvaks saab seda normi pidada siiski

vaidlusaluse toimingu ajal kehtinud redaktsioonis.

12. Kohtu hinnangul on VSkE § 461 ning § 50 lg 3 kinnipeetava õigusi piirava iseloomuga.

Isiku õigus võtta vastu talle saadetud esemeid on kohtu hinnangul hõlmatud ennekõike PS §-s

19 sätestatud üldise vabadusõigusega. Kuivõrd käesolevas asjas on äravõetud esemeteks posti

teel kaebuse esitajale edastatud paberilehed, mis sisaldasid kirjalikku teksti, siis tuleb kõne alla

PS §-s 43 sätestatud sõnumisaladuse riive.

13. Põhiseaduse § 11 esimese lause kohaselt võib põhiõigusi riivata üksnes kooskõlas

põhiseadusega. Kohtuasjas 3-4-1-5-05 märkis Riigikohus, et põhiõiguse riive peab olema nii

formaalselt kui materiaalselt põhiseaduspärane, kusjuures formaalne kooskõla põhiseadusega

tähendab, et põhiõigusi piirav õigustloov akt peab vastama põhiseaduse pädevus-, menetlus-

Põhiseaduse § 3 lg 1 esimese lause kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ning

sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Kohtuasjas 3-4-1-10-00 tehtud otsuses märkis

Riigikohus, et eelnimetatud sättest tuleneb üldine seadusereservatsiooni põhimõte, mis

piiritleb seadusandliku ning täidesaatva võimu pädevust. Seaduste vastuvõtmine on

põhiseaduse § 65 p 1 kohaselt seadusandliku võimu, see tähendab Riigikogu pädevuses.

Viimatinimetatud kohtuasjas, samuti kohtuasjas nr 3-4-1-18-07 tehtud otsuses on Riigikohus

selgitanud, et üldise seadusereservatsiooni põhimõttest tuleneb ka nõue, et täitevvõimu tohib

teostada, kui selleks on seaduse volitus, mis tähendab, et põhiõiguste piiramine seadusandjast

alamalseisva organi poolt vajab seadusandja volitust. Sama eesmärki teenib ka põhiseaduse

§ 94 lg 2, mille kohaselt annab minister määrusi seaduse alusel ja täitmiseks.

14. VangS § 28 lõike 1 teise lause kohaselt toimub kinnipeetava kirjavahetus vangla

sisekorraeeskirjas sätestatud korras. VangS § 105 lg 2 kohaselt kehtestab vangla

sisekorraeeskirjad justiitsminister määrusega. Kohus leiab, et volitusnorm kirjavahetuse korra

kehtestamiseks tähendab volitust kehtestada menetlusnormid, mis reguleerivad kirjavahetuse

korraldamist ning seaduses sätestatud kohustus- ja keelunormide täitmist. Kohtu hinnangul ei

hõlma eelnimetatud volitusnorm volitust kehtestada seadusega võrreldes täiendavaid

piiranguid

kinnipeetava

kirjavahetuse

sisule.

Seega

ei

ole

seadusandja

andnud

justiitsministeeriumile volitust normeerida seda, milliseid kirjalikke materjale või muid

esemeid on kinnipeetavale lubatud kirjaga saata, samuti ei ole justiitsministril volitust

kehtestada täiendavaid õiguslikke aluseid kinnipeetavale kirjaga saadetud esemete

äravõtmiseks. VangS § 29 lg 1 lubab kirjast ära võtta üksnes selliseid esemeid, mille omamine

vanglas on keelatud. Samas on justiitsminister aga kehtestanud VSkE §-i 461 ja 50 lõike 3

koostoimes normi, mille kohaselt tuleb kinnipeetavale saadetud kirja seest ära võtta ka

selliseid esemeid, mille omamine ei ole kinnipeetavale iseenesest keelatud. Seega leiab kohus,

et justiitsminister on VSkE § 50 lõike 3 kehtestanud seadusandja poolt antud volitust

ületades, mistõttu on tegemist formaalselt põhiseadusega vastuolus oleva normiga. Kuigi

VSkE §-l 461 eraldivõetuna ei ole kohtu hinnangul regulatiivse õigusnormi kvaliteeti, saab ta

sellise kvaliteedi koostoimes VSkE § 50 lõikega 3 ning eeltoodud põhjustel on ka see säte

kehtestatud seadusest tulenevat volitusnormi ületades.

15. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et VSkE § 50 lg 3 ja § 461 on vastuolus põhiseaduse §-

ga 3 ning tulevad seetõttu käesolevas asjas kohaldamata jätta, algatades sellega

põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus. Tuvastanud asjassepuutuvate normide

formaalse vastuolu põhiseadusega, ei pea kohus vajalikuks hinnata normide materiaalset

põhiseaduspärasust ega arutada selle üle, kas sarnane piirang, kui see oleks kehtestatud

seaduses või seadusest tuleneva volitusnormi alusel, oleks põhiseadusega kooskõlas. Samuti ei

pea kohus eeltoodust tulenevalt vajalikuks anda hinnangut menetlusosaliste väidetele, mis

puudutavad põhiseaduse §-des 43 ja 44 väidetavat rikkumist.

16. Kuna kohus leidis, et norm, mille alusel Tallinna Vangla vaidlusaluse toimingu sooritas,

see tähendab kaebuse esitajale saadetud A4 formaadis paberilehed ära võttis, tuleb

kohaldamata jätta, siis tuleb asuda seisukohale, et Tallinna Vangla sooritas toimingu ilma

seadusliku aluseta ning seega õigusvastaselt. Käesoleval juhul on õigusvastaselt sooritatud

toiming võimalik tagasi pöörata, tagastades kaebuse esitajale temalt äravõetud A4 paberilehed.

17. Kaebuse esitaja on ühtlasi taotlenud, et kohus kohustaks Tallinna Vanglat edaspidi mitte

keelama kinnipeetavale kirjaga trükitud materjalide edastamist. Selle taotluse rahuldab kohus

osaliselt, keelates Tallinna Vanglal kaebuse esitajale saadetud kirjadest esemete äravõtmise

VSkE § 50 lg 3 alusel. Olenemata sellest, kas tegemist on kirjalike materjalide või muude

esemetega, ei ole vanglal keelatud neid ära võtta VangS § 29 lg 1 alusel ehk juhul kui tegemist

on esemetega, mille omamine on kinnipeetavale vanglas keelatud.

MENETLUSKULUD

18. HkMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuigi

formaalselt rahuldas kohus kaebuse esitaja keelamistaotluse osaliselt, tuleb kaebuse esitaja

eesmärki ning kaebuse aluseks olnud asjaolusid silmas pidades lugeda kohtuostus tehtuks

kaebuse esitaja kasuks ning seetõttu ei ole põhjendatud menetluskulude proportsionaalne

jagamine HkMS § 92 lg 2 alusel. HkMS § 93 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude

väljamõistmiseks

esitada

kohtule

enne

kohtuvaidlusi

kohtukulude

nimekiri

ja

kuludokumendid. Kaebuse esitaja menetluskulude nimekirja ega kuludokumente esitanud ei

ole. Seetõttu ei tõusetu tema kasuks menetluskulude väljamõistmise küsimust. HkMS § 95

lõikes 1 sätestatakse, et kui kaebuse esitaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud, mõistab kohus

kaebuse rahuldamise korral teiselt poolelt tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse. 15.

jaanuari 2009 määrusega vabastas kohus A.V riigilõivu tasumisest. Kuivõrd kaebus esitati

halduskohtule enne 01. jaanuari 2009, siis kuulus kaebuse esitamise ajal kehtinud

riigilõivuseaduse § 56 lg 10 kohaselt tasumisele kaheksakümne krooni suurune riigilõiv.

Eeltoodust tulenevalt tuleb Tallinna Vanglalt mõista välja riigituludesse 80 krooni.

Kristjan Siigur

kohtunik