2-08-50724/16 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-08-50724

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtukoosseis

Tartu Maakohtu kohtunik Margit Jõgeva

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. veebruar 2009. a Tartu

Tsiviilasja number

2-08-50724

Tsiviilasi

BIGBANK AS (endine ärinimi Balti Investeeringute Grupi

Pank AS) hagi Klarika Tamm ja Janno Tamm vastu

103 575,14 krooni ja viiviste väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

78 749,75 krooni

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

- hageja BIGBANK AS (registrikood 10183757; asukoht

Rüütli 23, 51006 Tartu);

- hageja esindaja Artur Maljukov (postiaadress Rüütli 23,

51006 Tartu);

- kostja I Klarika Tamm

- kostja II Janno Tamm

Kohtuistungi toimumise aeg

2. veebruar 2009. a

Protokollija

kohtuistungisekretär Astrid Sägi

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada BIGBANK AS hagi Klarika Tamm ja Janno Tamm vastu 103 575,14

krooni ja viiviste väljamõistmiseks.

2. Välja mõista Klarika Tamm’elt ja Janno Tamm’elt solidaarselt BIGBANK AS kasuks

103 575,14 krooni, millest 75 410,64 krooni on tagastamata krediidisumma, 8 433,64

krooni sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 839,11 krooni lepingu sõlmimise

tasu ja 18 891,75 krooni viivis perioodi eest 11. veebruar 2008. a kuni 2. veebruar

2009. a.

3. Välja mõista Klarika Tamm’elt ja Janno Tamm’elt solidaarselt BIGBANK AS kasuks

viivis tagastamata krediidisummalt (75 410,64 krooni) alates 3. veebruarist 2009. a

kuni

tagastamata

krediidisumma

täieliku

tasumiseni

24,71 %

tagastamata

krediidisummalt aastas.

4. Jätta Tartu Maakohtu 19. augusti 2008. a kohtumäärusega kohaldatud hagi tagamise

abinõu – Klarika Tamm’e ja Janno Tamm’e arveldusarvete ja hoiuste arestimine

kokku 38 955,32 krooni ulatuses – jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna.

Otsus toimetada kätte menetlusosalistele.

Menetluskulude jaotus

Jätta rahuldamata BIGBANK AS taotlus riigilõivu summas 1 000 krooni tagastamiseks.

Jätta hagi esitamisel tasutud riigilõivust 1 000 krooni hageja kanda ja ülejäänud menetluskulud

(sealhulgas riigilõiv 4 250 krooni) jätta solidaarselt Klarika Tamm’e ja Janno Tamm’e kanda.

Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul,

alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Edasikaebamise kord

Pooled võivad esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda

apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses.

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED (tl 6-10)

Hageja ja kostja I sõlmisid 12. septembril 2006. a tarbijakrediidilepingu nr 0600277/14kt ja 4. mail

2007. a kokkuleppe nr 1 ning 1. novembril 2007. a kokkuleppe nr 2 krediidisumma suurendamise ja

lepingutingimuste muutmise kohta. Lepingu ja kokkulepete alusel sai kostja I hagejalt laenu kokku

summas 83 910,64 krooni. Kokkuleppe nr 2 kohaselt on kostja I kohustatud hagejale maksma

intressi 24,71 % krediidisummast ühe aasta kohta ning kogu lepinguperioodi eest 133 925,87 krooni.

Hageja sõlmis 12. septembril 2006. a kostjaga II käenduslepingu, mida on hiljem muudetud ühe

kokkuleppega, millega käendaja võttis endale hageja ees vastutuse hageja ja kostja I vahelisest

tarbijakrediidilepingust ning selle võimalikest lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike ja

tulevikus tekkivate nõuete, täitmise eest 291 953 krooni ulatuses tähtajaga 1. mai 2016. a.

Kuivõrd lepingujärgseid kohustusi nõuetekohaselt hageja meeldetuletustele ja ülesütlemise

hoiatusele vaatamata ei täidetud, ütles hageja 11. veebruari 2008. a avaldusega lepingu üles,

teavitades sellest ka käendajat.

Hageja palub kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja mõista võlgnevuse 114 687,74 krooni,

millest 77 910,64 krooni on tagastamata krediidisumma, 8 433,64 krooni sissenõutavaks muutunud

tasumata intress, 10 722,22 krooni sissenõutavaks muutunud viivis, 16 782,13 krooni leppetrahv ja

839,11 krooni lepingu sõlmimise tasu. Samuti palub hageja mõista kostjatelt alates 23. juulist 2008. a

kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni solidaarselt välja viivis 24,71 % tagastamata

krediidisummalt aastas. Menetluskulud jätta kostjate kanda.

KOSTJATE VASTUVÄITED HAGILE (tl 73)

Kostja I vastuse kohaselt võtab kostja I hagi õigeks, tunnistades, et ta on jätnud hagejale laenu

tagasimaksed õigeaegselt tasumata. Kostja I on valmis tasuma poolte vahel sõlmitud

kompromissilepingu alusel osamakseid, kuid hetkel on see võimatu kontode arestimise tõttu.

Kostja II hagiavaldusele kirjalikult vastanud ei ole.

KOHTUISTUNG (tl 93-94)

Hageja lepingulise esindaja, Artur Maljukov’i, selgituse kohaselt vähendab hageja oma nõuet

16 782,13 krooni ehk leppetrahvi võrra. Kostjad on peale 23. juulit 2008. a tasunud krediidisumma

katteks 2 500 krooni. Seega on tagastamata krediidisummaks 75 410,64 krooni. Muutunud on ka

hageja viivisenõue, mis 2. veebruari 2009. a seisuga on 18 891,75 krooni. 8 433,64 krooni on

sissenõutavaks muutunud tasumata intress ja 839,11 krooni on lepingu sõlmimise tasu. Kokku

võlgnevad kostjad hagejale 103 575,14 krooni, millise summa palub hageja kostjatelt solidaarselt

välja mõista. Samuti palub hageja, et kohus mõistaks kostjatelt solidaarselt välja viivise tagastamata

krediidisummalt alates 2. veebruarist 2009. a kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni

24,71 % tagastamata krediidisummalt aastas. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda. Kuna

hageja kostjatelt enam leppetrahvi ei nõua, on tegelikuks hagi hinnaks 78 749,75 krooni, millelt

kuuluks tasumisele riigilõiv summas 4 250 krooni. Et hageja on tasunud riigilõivu 5 250 krooni, siis

palub hageja tagastada temale enam tasutud riigilõiv summas 1 000 krooni.

Kostjad kohtuistungile ei ilmunud kauge vahemaa ja sõidu kulukuse tõttu, paludes kohtul arutada

hageja nõuet kostjate vastu sisuliselt ilma kostjate osavõtuta (tl 78).

KOHTU PÕHJENDUSED

Hageja on esitanud kohtule poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr 0600277/14kt (tl 28-29),

selle alusel sõlmitud kokkulepete (tl 18-19, 22-23) ning käenduslepingu (tl 35-36) ja selle muutmise

kokkuleppe (tl 17) rikkumisest tulenevad nõuded. Kohustuse rikkumine on võlaõigusseaduse

(edaspidi VÕS) §-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või

mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kostja I on nõustunud sellega, et ta rikkus

lepingut, kui jättis täitmata lepingu üldtingimuste punktis 2.1 ettenähtud kohustuse tagastada

krediidisumma ja tasuda intress vastavalt lepingule lisatud maksegraafikule. VÕS § 101 lõike 1

punktid 1, 4 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda

kohustuse täitmist, taganeda lepingust või öelda leping üles ja rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral nõuda viivist. Sama paragrahvi lõike 2 esimese lause järgi võib võlausaldaja

kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid

õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti.

VÕS § 402 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

Toimikumaterjalidest nähtuvalt on vaidlusaluse lepingu näol tegemist tarbijakrediidilepinguga.

Krediiti on antud füüsilisele isikule ja lepingust ei nähtu, et kostja teeks tehingu seonduvalt oma

majandus- või kutsetegevusega, mistõttu peab kostja ise kandma lepingust tulenevad riskid. VÕS

§ 416 lõige 1 sätestab, et krediidiandja võib osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu

tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses

vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult

vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb

selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist.

Toimikumaterjalidest nähtuvalt (tl 37-42) on hageja VÕS § 416 lõike 1 nõuded täitnud, seega oli

hagejal õigus leping üles öelda.

VÕS § 108 lõike 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda

selle täitmist. Hageja ja kostja I vahel sõlmitud lepingu alusel oli kostjal I raha maksmise kohustus.

Lepingu ja kokkulepete kohaselt andis hageja kostjale I laenu kokku 83 910,64 krooni. 2. veebruari

2009. a nõude täpsustuse kohaselt on kostjad peale 23. juulit 2008. a (hagi koostamise kuupäev)

tasunud krediidisumma katteks 2 500 krooni. Seega on tagastamata krediidisumma suuruseks

75 410,64 krooni (77 910,64 – 2 500). Tagastamata krediidisumma suurust vaidlustatud ei ole,

mistõttu kuulub väljamõistmisele 75 410,64 krooni põhivõlgnevuse katteks.

VÕS § 397 lõike 1 esimese lause kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta

intressi. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Kokkuleppe nr 2 kohaselt

on kostja I kohustatud hagejale maksma intressi 24,71 % krediidisummast ühe aasta kohta ning kogu

lepinguperioodi eest 133 925,87 krooni. Kostja I on kokkulepet sõlmides sellise intressimääraga

nõustunud. Lepinguvabaduse ja privaatautonoomia põhimõtete kohaselt on isikud vabad ning

õigustatud ise otsustama oma õiguste ja kohustuste üle. Hageja nõuab lepingu ülesütlemise ajaks

sissenõutavaks muutunud tasumata intressi summas 8 433,64 krooni. Kohus leiab, et hageja nõue on

põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning intressi katteks tuleb välja mõista 8 433,64 krooni.

Lepingu ja kokkulepete alusel kohustus kostja I tasuma hagejale 839,11 krooni lepingu sõlmimise

tasu vastavalt maksegraafikule. Kuna hagejale ei ole lepingu sõlmimise tasu makstud, palub hageja

selle väljamõistmist summas 839,11 krooni. Kokkulepe nr 2 on kostjaga sõlmitud 1. novembril

2007. a ja selles on märgitud lepingu muutmise tasuks 839,11 krooni (tl 18-19), mis tuli

maksegraafiku (tl 20-21) kohaselt hagejale tasuda 16. novembriks 2007. a. Et kostja I oma kohustust

ei täitnud, nähtub juba 29. novembril 2007. a koostatud meeldetuletuskirjast (tl 37), milles hageja

nõuab muuhulgas lepingu sõlmimise tasu maksmist. Kostja I ei ole sellele kohustuse täitmata

jätmisele vastuväidet esitanud. Seega kuulub väljamõistmisele lepingu sõlmimise tasu summas

839,11 krooni.

Hageja nõuab sissenõutavaks muutunud viivist summas 18 891,75 krooni. Viivise arvutamisel (tl 91)

on hageja lähtunud viivise määrast 24,71 % ja perioodist 11. veebruar 2008. a kuni 2. veebruar

2009. a ning võtnud aluseks võlgnetava krediidisumma, millele lisandub viivis lepingu ülesütlemise

seisuga 32,20 krooni. VÕS § 415 lõike 1 esimese lause kohaselt tarbijalt ei või võlgnetavate maksete

tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS

§ 113 lõige 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda

võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse

protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär,

loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Praegusel juhul on lepitud kokku

24,71 % suuruses intressimääras aastas. Kohtult ei ole taotletud viivise vähendamist VÕS § 113

lõike 8 ja § 162 kohaselt. Seega on võlgnikul maksetega viivitamisel kohustus maksta viivist

lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Kohus leiab, et põhjendatud on mõista välja 18 891,75

krooni suurune viivis perioodi eest 11. veebruar 2008. a kuni 2. veebruar 2009. a.

Kokkuvõttes loeb kohus hageja kasuks väljamõistmisele kuuluvaks summaks 103 575,52 krooni

(75 410,64 krooni põhivõlgnevuse, 8 433,64 krooni intressi, 18 891,75 krooni viivise ja 839,11

krooni lepingu sõlmimise tasu katteks).

TsMS § 367 järgi viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise,

mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla

summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige

võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja

edasi protsendina põhinõudest. Hageja palub mõista välja viivise tagastamata krediidisummalt alates

2. veebruarist 2009. a kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni määraga 24,71 % aastas.

Kohus mõistab täiendava viivise protsendina välja mitte 2. veebruarist 2009. a, nagu taotleb hageja

nõude täpsustuse avalduses, vaid alates 3. veebruarist 2009. a, sest hageja on viivisenõude summa

väljaarvutamisel võtnud juba 2. veebruari 2009. a arvesse.

Tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete tagamiseks on hageja ja kostja II sõlminud 12. septembril

2006. a käenduslepingu (tl 35-36) ja 4. mail 2007. a kokkuleppe selle muutmise kohta (tl 17).

Käenduslepinguga võttis kostja II endale hageja ees vastuse hageja ja kostja I vahelisest

tarbijakrediidilepingust nr 0600277/14kt ning võimalikest krediidiandja ja krediidisaaja vahel

tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas

tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete, täitmise eest. Kostja II vastutuse rahaliseks

maksimumsummaks on 291 953 krooni ja käenduslepingu tähtajaks 1. mai 2016. a. Hageja väitel ei

ole kostja II täitnud käenduslepingus sätestatud kohustust tasuda hagejale kostja I poolse lepingu

rikkumise korral võlgnetavad summad. Kostja II ei ole hageja sellekohasele väitele vastuväiteid

esitanud. VÕS § 145 lõige 1 sätestab, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja

käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab

üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama paragrahvi lõike 2

kohaselt käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse

rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise

eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla

põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti

sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Arvestades, et

käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet

põhivõlgniku vastu rahuldada ja et hageja nõuded kostja II vastutuse rahalist piirmäära ei ületa,

samuti ei ole möödunud käenduse tähtaeg ja et kostja II ei ole vastuväiteid hageja nõudele esitanud,

tuleb kõik tarbijakrediidilepingu alusel võlgnetavad summad kostjatelt solidaarselt välja mõista.

Eeltoodud põhjendustest tulenevalt rahuldab kohus BIGBANK AS hagi ja mõistab Klarika Tamm’elt

ja Janno Tamm’elt solidaarselt hageja kasuks välja 103 575,14 krooni, millest 75 410,64 krooni on

tagastamata krediidisumma, 8 433,64 krooni sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 839,11

krooni lepingu sõlmimise tasu ja 18 891,75 krooni viivis perioodi eest 11. veebruar 2008. a kuni

2. veebruar 2009. a. Samuti mõistab kohus kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja viivise

tagastamata krediidisummalt alates 3. veebruarist 2009. a kuni tagastamata krediidisumma täieliku

tasumiseni 24,71 % tagastamata krediidisummalt aastas.

Kohus tagas hageja taotlusel 19. augusti 2008. a kohtumäärusega (tl 51) hagi ning arestis kostjate

arveldusarved ja hoiused kokku 38 955,32 krooni ulatuses hageja kasuks. TsMS § 445 lõige 2

sätestab, et kui hagi otsusega rahuldatakse, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse

kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool,

kelle kasuks otsus tehti, ei taotle abinõu tühistamist. Kohus leiab, et kohaldatud hagi tagamise abinõu

tuleb jätta jõusse kui kohtulahendi täitmist tagav abinõu.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Kuna hagi esitati kohtule 23. juulil 2008. a tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse

seadustiku rakendamise seaduse § 3 lõike 1 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud

menetluse puhul kohaldada menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele enne

1. jaanuari 2009. a kehtinud TsMS-s sätestatut.

TsMS § 173 lõike 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste

vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lõige 3 sätestab, et

menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab

kandma.

Hageja taotluse – enam tasutud riigilõivu tagastamiseks – kohta märgib kohus järgmist. TsMS § 133

lõike 1 ja 2 alusel on antud hagihind põhinõude, leppetrahvi ja lepingu sõlmimise tasu pealt

arvutatuna 95 531,88 krooni. Hageja on hagihinda arvestades tasunud riigilõivu 5 250 krooni. Seega

ei ole hageja tasunud riigilõivu ettenähtust rohkem, mis annaks aluse taotleda enammakstud

riigilõivu tagastamist TsMS § 150 lõike 1 punkti 1 alusel. Õige ei ole hageja seisukoht selles, et

hageja pidi hagi esitamisel tasuma riigilõivu 4 250 krooni, mis on riigilõiv hagilt hinnaga 78 749,75

krooni, sest algselt nõudis hageja kostjatelt ka leppetrahvi, mis suurendas hagi hinda. Asjakohatu on

hageja viide riigilõivuseaduse (RLS) § 15 lõike 1 punktile 2, mille kohaselt tasutud riigilõiv

tagastatakse, kui riigilõiv on tasutud valele riigilõivu võtjale või toimingu eest, mille tegemist ei

taotletud. Hageja on 2. veebruari 2009. a nõude täpsustuse taotluses vähendanud oma nõuet

16 782,13 krooni ehk leppetrahvi võrra, mistõttu on vähenenud ka hagihind. Kohus leiab, et puudub

seaduslik alus hagejale 1 000 krooni riigilõivu tagastamiseks. Eeltoodud põhjendustest tulenevalt

jätab kohus rahuldamata hageja taotluse riigilõivu summas 1 000 krooni tagastamiseks.

Tulenevalt TsMS § 162 lõikest 1 kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS

§ 162 lõike 4 kohaselt kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui

vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt

ebaõiglane või ebamõistlik. Kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad

kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt (TsMS § 165 lõige 3). Arvestades hagihinda otsuse

tegemise ajal jätab kohus TsMS § 162 lõike 1 ja 4 ning TsMS § 165 lõike 3 alusel hagi esitamisel

tasutud riigilõivust 1 000 krooni hageja kanda ja ülejäänud menetluskulud (sealhulgas riigilõiv 4 250

krooni) solidaarselt kostjate kanda.

Kohtunik