3-08-1752/26 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. veebruar 2009, Tallinn

Haldusasja number

3-08-1752

Haldusasi

O.B kaebus Tallinna Vanglalt perioodi eest 21.10.2004

kuni 11.01.2007 hüvitise suurusega 100 krooni iga Tallinna

Vanglas

viibitud

päeva

eest

väljamõistmiseks

kohustamise nõudes

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: O.B;

Vastustaja: Tallinna Vangla;

Esindaja: Raul Siem.

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata;

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Saata kohtuotsuse kinnitatud paberärakiri kaebuse esitajale ning elektrooniline ärakiri

vastustajale. Vastustajal on kohtuotsuse kinnitatud paberärakiri võimalik soovi korral saada

Tallinna Halduskohtu kantseleist.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioon-

kaebus

vahetult

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HKMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. O.B viibis ajavahemikus 21.10.2004 kuni 11.01.2007 ligikaudu 45 päeva kinnipeetavana Tallinna

Vanglas. Kaebaja on 191 cm pikk, kuid oli sunnitud kummardama ja suhtlema madala, ukses

asetseva luugi kaudu mitu korda päevas toidu saamisel, kirjade ja pakkide saamisel, vangla

töötajatega suhtlemisel ning advokaadile, elukaaslasele ja teistele helistamise ajal.

2. 14.04.2008 pöördus O.B Tallinna Vangla poole kahju hüvitamise taotlusega. Tallinna Vangla

jättis 08.05.2008 vastusega nr 1-13/10743-1 taotluse rahuldamata. 06.06.2008 esitas kaebaja vaide

Justiitsministeeriumile. Justiitsministeerium tagastas 04.08.2008 kirjaga nr 11-7/2423 kahju

hüvitamise taotluse, kuna selle lahendamine ei ole Justiitsministeeriumi pädevuses.

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

3. Kaebaja selgitab esiteks, et selline suhtlemine ja asend rõhus ja alandas teda ning tekitas nii

psüühilisele kui ka füüsilisele tervisele kahju. Kaebajal on radikuliit, kuid ka haigena olles oli ta

sunnitud ukseluugi juures painutama.

4. Kaebaja seisukoha kohaselt rakendati tema suhtes piinamist, kuna kannatused, mida ta tundis,

on ÜRO 1987. aasta piinamise ja muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja

karistamise vastase konventsiooni artikli 1 lõike 1 kohaselt iseloomustatavad piinamisena. Samuti

rikuti põhiseaduse § 18 lõiget 1 ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 3,

mis keelavad väärikust alandava kohtlemise ja karistamise. Kaebaja märgib, et ei ole seadust, mis

kohustaks teda vanglatöötajate ees kükakil roomama.

5. Kaebaja leiab, et vanglaid ehitatakse nagu kolmanda maailma riigis, et kinnipeetavaid moraalselt

alandada ja tigedaks teha. Justiitsministeerium ja vanglate administratsioonid loovad enda tööga

kindlustamiseks vanglates võimalikult halbu tingimusi. Selle tulemusena ei mõtle inimesed

ümberkasvamisele, vaid tulevad vabadusse minnes kiiremini tagasi vanglasse.

6. Põhiseaduse § 22 lõike 1 alusel ei olnud vanglatel õigust kaebajat mõnitada, enne kui kohtud

kaebaja omavoliliselt süüdi mõistsid. Ka kaebaja omavoliliselt süüdi mõistes ei olnud vanglatel seda

õigust. Kaebaja leiab, et vangla oleks võinud suhtlemiseks avada ukse ketiga või paigaldada kambri

ukse külge võre. Eeltoodust tulenevalt palub kaebaja kohtul tunnistada tema kinnipidamine

väärikust alandavates tingimustes õigusvastaseks, kuna see kahjustab tema psüühilist ja füüsilist

tervist. Kaebaja palub kohtul ka kohustada Tallinna Vanglat maksma talle süülise väärikuse

alandamise eest hüvitist sada krooni iga kinnipidamise päeva eest perioodil 21.1.2004 kuni

11.01.2007.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

7. Tallinna Vangla selgitab esiteks, et vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 66 kohaselt tuleb

kinnipeetavate järelevalve korraldada viisil, mis tagaks käesoleva seaduse ning vangla

sisekorraeeskirjade täitmise ning üldise julgeoleku vanglas. Vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja

julgeoleku eest vanglas vastutab vangla direktor.

8. VangS § 45 lõikest 1 tulenevalt peab kinnipeetava eluruum vastama eluruumile kehtestatud

ehitustehnilistele, tervisekaitse- ja hügieeninõuetele. Eluruumis peab olema aken, mis kindlustab

ruumi nõuetekohase valgustuse. Seega seab nimetatud säte täitevvõimule õiguslikult siduva

kohustuse luua kinnipeetavate eluruumide mikrokliima, mis tagaks kinnipeetavate hea tervisliku

seisundi. Selle õigusnormi abstraktsele sõnastusele annab konkreetse sisu elamuseaduse § 7 lg 1

punkti 1 alusel Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kehtestatud elamuruumidele

esitatavad nõuded. Nõuete eesmärgiks on tagada inimesele ohutu ja tervislik elukeskkond, vanglate

puhul tulenevad aga teatud ehitustehnilised erisused vangistusseaduse sätetest. Sellest tulenevalt on

ehitustehnilistest nõuetest lähtudes kartseris, eelvangistusosakonnas ja vastuvõtuosakonnas ette

nähtud kambriustel kambriluuk. Luuk asub julgeolekukaalutlustel sellisel kõrgusel, et puuduks oht

vanglaametnike elule ja tervisele.

9. Vastustaja leiab, et ei ole O.B inimväärikust alandanud ja tema tervist kahjustanud, mistõttu jääb

vastustajale ka arusaamatuks, milles kaebaja arvates tema alandamine ja tervisekahjustus seisnes.

Piinamisest, ebainimlikust või alandavast kohtlemisest ja karistamisest hoidumine on üks

demokraatliku ühiskonna kõige fundamentaalsemaid väärtusi. Põhiseaduse § 18 kohaselt ei tohi

kedagi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Euroopa Inimõiguste

konventsiooni artikkel 3 keelab piinamise, ebainimliku või alandava kohtlemise ja karistamise

absoluutselt, sõltumata asjaoludest ja ohvri käitumisest. Alandav kohtlemine on isiksuse tahet ja

väärikust tugevalt riivav, põhjendamatult ja taotluslikult isiksust ning tema reputatsiooni kahjustav

ning teda alandav. Kambriluugi juurde kummardamine võib äärmisel juhul olla ainult ebamugavust

tekitav, kuid vangla julgeoleku seisukohalt on kambriluuk väga vajalik.

10. Riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku

võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4

ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kahju hüvitamise nõude tekkimiseks peab

RVastS § 7 lõikest 1 tulenevalt tegema kindlaks, kas kaebajal on kahju tekkinud, kas väidetav kahju

on tekkinud haldusorgani õigusvastase tegevuse tulemusena ja kas tekkinud kahju ja õigusvastase

tegevuse vahel esineb põhjuslik seos. Kui ükski eelnimetatud kahjunõude rahuldamise eeldustest

on täitmata, siis puudub seaduslik alus kahjunõude rahuldamiseks.

11. RVastS § 9 lõike 1 kohaselt saab mittevaralise kahju hüvitamist nõuda väärikuse alandamise,

tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse

rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Inimväärikuse alandamine on muuhulgas seotud ka

hingeliste kannatuste tekitamisega. Samas ei asetu väärikuse alandamise alla igasugused hingelised

läbielamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt

rikkunud põhilisi inimõigusi. Seejuures hüvitatakse selline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise

raskusega. Samas ei tulene isikuõiguste rikkumisest automaatselt mittevaralise kahju tekkimine.

Rahalise hüvitise väljamõistmine ei aseta kinnipeetavat olukorda, mis on võimalikult lähedane

olukorrale, kus ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks

esinenud. Seega ei täida vangistuse tingimustes rahaline hüvitis oma eesmärki. Vastustaja leiab

eeltoodust tulenevalt, et O.B kaebus on alusetu ja palub jätta kaebus rahuldamata.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

12. Kohus, hinnanud kõiki poolte esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis ja vastastikuses

seoses, leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

13. Vaidlust ei ole selles, et kõikidel kartseri, eelvangistusosakonna ja vastuvõtuosakonna

kambriustel on kambriluuk ette nähtud ehitustehnilisest eripärast ja julgeolekukaalutlustest

tulenevalt. Pooled vaidlevad selle üle, kas kambriluugi selline asukoht on isiku väärikust alandav.

Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas kummardumine või kükitamine asjade vastuvõtmiseks on

isiku piinamine ja alandamine, samal ajal kahjustades ka isiku füüsilist ja psüühilist tervist.

14. Kaebaja väidab, et teda piinati ning koheldi väärikust alandavalt. Kohus kontrollib seega esiteks,

kas kambriluugi olemasolu ukses on õigusnormidega lubatud, kas vangla tegevus on kvalifitseeritav

piinamisena, kahjustades kaebaja tervist ja seejärel kaebaja väidet, et teda on väärikust alandavalt

koheldud.

15. Kohus nõustub vastustajaga selles, et vanglate puhul tulenevad teatud ehitustehnilised

tingimused kinnipeetavate eluruumidele julgeolekukaalutlustest, mistõttu võidakse kalduda kõrvale

traditsioonilistest ruumilahendustest. Siiski peab kinnipeetava kamber vastama VangS § 45 lõike 1

kohaselt ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale

kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Eluruumidele

esitatavad nõuded on sätestatud Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määruses nr 38. Viidatud määruse

punkt 3 sätestab ukse osas, et eluruumil peab olema teistest eluruumidest eraldi sissepääs ukse

kaudu. Uste miinimummõõtmeteks siseuste puhul on 0,7 m (laius) ja 2 m (kõrgus). Täiendavaid

nõudeid määruses ette ei nähta. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, nagu ei vastaks kamber ise

seaduse nõuetele. Vaieldakse selle üle, kas kambriluuk ja selle kaudu asjade andmine võiks olla

õigusvastane. Kohus leiab, et ükski õigusakt ei keela uksel kambriluukide kasutamist. VangS § 66

lõike 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab käesoleva seaduse ja

vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Vastavalt justiitsministri 01.04.2003

määruse vangistuse ja eelvangistuse täideviimise üle järelevalve korraldamine § 4 punktile 5 ja 6

tagatakse kõigi vanglas viibivate isikute julgeolek ja rakendatakse abinõusid kinnipeetavate

põgenemise, allumatuse ja muude õigusrikkumiste ärahoidmiseks ja tõkestamiseks. Kohtu

seisukoha kohaselt on vanglate puhul põhjendatud julgeolekukaalutlustel teatud ehitustehniliste

lahenduste kasutamine, ning antud juhul vastab kamber ka siis eluruumile esitatavatele nõuetele,

kui kasutatakse kambriluuki.

16. Järgmisena käsitleb kohus kaebaja väidet tema piinamise kohta. Kohus märgib, et küsimust ei

ole selles, nagu kinnipeetavatele ei laieneks piinamise, ebainimliku kohtlemise ja karistamise keeld.

Vastupidi, kinnipeetavate suhtes sellise käitumise igakülgseks vältimiseks on ÜRO poolt loodud

spetsiaalne järelevalvemehhanism kinnipeetavate osas. Kuna aga Eesti seadustes ei ole piinamise

mõiste sisustatud, tuleb antud juhul vaadelda asjakohast rahvusvahelist lepingut – piinamise ning

muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastast

konventsiooni (edaspidi konventsioon). Konventsiooni artikli 1 kohaselt on piinamine mistahes

tegevus, millega tekitatakse inimesele tahtlikult tugevat füüsilist või vaimset laadi valu või piinu, et

saada sellelt isikult või kolmandatelt isikutelt andmeid või ülestunnistusi; et karistada teda teo eest,

mille on toime pannud tema ise või kolmas isik või mille toimepanemises teda kahtlustatakse; või

et hirmutada teda või kolmandat isikut, või et neid millekski sundida, või mis tahes muul

diskrimineerimisel rajaneval põhjusel, kui sellise valu või piina tekitajaks on riigi ametiisik või muu

isik, kes täidab ametiisiku ülesandeid, või kui seda tehakse nende õhutusel, nende kaasteadmisel või

vaikival nõusolekul. Seega piinamise kvalifitseerimiseks peab piin peab olema teadlikult tekitatud

ühel või mitmel määratluses toodud eesmärgil ning ametiasutuste või -isikute õhutusel, teadmisel,

korraldusel või vahetul osalemisel. Määratlusega ei ole hõlmatud seaduspäraste sanktsioonide või

piirangutega paratamatult kaasnevad mõõdukad kannatused, valu või üleelamised.

17. Tallinna Vangla on selgitanud, et kambriluuk on ette nähtud kõikidel kartseri,

eelvangistusosakonna ja vastuvõtuosakonna kambriustel on ehitustehnilisest eripärast ja

julgeolekukaalutlustest tulenevalt. Võib mõistlikult eeldada, et kinnipeetaval ei ole üldjuhul

probleeme selle kaudu suhtlemisega ning asjade vastuvõtmisega. Kaebusest ega ka selle

materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks sellises kambris viibimise ajal pöördunud vangla poole, et

talle võimaldataks tema tervisest tulenevalt teistsuguses kambris olemist. O.B on esitanud kaebuse

peale sellisest kambrist lahkumist poolteist aastat hiljem, olles sellise kambriluugiga kambris

viibinud kokku üle kahe aasta. Kambriluugi kaudu käib samas kogu kinnipeetava suhtlus, samuti

söögi ja pakkide üleandmine.

18. Konventsiooni kohaselt peab piin olema teadlikult tekitatud. Kohus leiab, et käesolevas

haldusasjas ei nähtu ühestki tõendist ega ka kaebaja enda ütlustest, et kaebajat sunniti suhtlema

vangla ametnikega kambriluugi kaudu sihilikult eesmärgiga tekitada talle tugevat füüsilist või

vaimset valu või piinu. Kohus möönab, et pikka kasvu inimesel on pidev kambriluugi juurde

kummardumine mõnevõrra ebamugav. Kaebaja väited radikuliidi kohta on aga paljasõnalised ja

tõenditega kinnitamata (kaebaja ei ole pöördunud sellise kaebusega vaadeldaval ajal vangla arsti

poole). Pelgalt kummardumise ebamugavus ei ole kvalifitseeritav piinamiseks konventsiooni

mõttes. Kambriluugi olemasolu on põhjendatud turvakaalutlustega ja ei ole seatud sisse

kinnipeetavatele sihilikult ebamugavuste tekitamiseks. Kohus leiab kokkuvõtvalt, et kambriluugi

olemasolu kaebaja kambri ukses ei olnud mingil moel piinava eesmärgiga ja vangla ei ole seeläbi

kaebajat piinanud.

19. Kohus leiab ka, et kambriluugi olemasolu ei ole kahjustanud kaebaja tervist. Kohtu hinnangul

võib samuti mõistlikult eeldada, et nii suurte ebamugavuste ja tervisekahjustuse korral nagu kaebaja

väidab, oleks kaebaja pöördunud varem sellise probleemiga vangla arsti, vangla ja/või kohtu

poole. Kohus leiab, et kaebaja ei ole tõendanud oma tervisele kahju tekkimist seoses kambriluugi

asukohaga. Kaebaja enda kinnitusel viibis ta kambriluugiga kambris ligikaudu 2,5 aasta jooksul

umbes 45 päeva. Ta seljavaevuste puhul ei oleks saanud nii lühikese aja jooksul kaebaja tervisele

probleeme tekkida. Nimetatud asjaolu ei kinnita ka ükski haldusasjas kogutud tõend. Kohus lisab,

et vastavalt VangS § 67 punktile 3 on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks teatama

viivitamatult vangla direktorile kõikidest asjaoludest, mis võivad ohustada vangla julgeolekut ja

sisekorda ning teise isiku elu ja tervist. Isegi kui eeldada, et Tallinna Vangla on teadlik kambriluugi

ebamugavast asukohast kinnipeetavate jaoks, ei teavitanud kaebaja vastustajat oma tervisest

tulenevat vajadust viibida teistsuguses kambris, mistõttu eeldas vastustaja, et kambriluuk võib

kaebajale äärmisel juhul tekitada vaid teatavat ebamugavust asjade vastuvõtmiseks kummardamisel.

Ka ei ole teada, et kaebaja oleks kasutanud luugi kaudu asjade vastuvõtmisel abivahendina tooli või

oleks sellise võimaluse kasutamist vanglalt taotlenud. Kohus leiab, et kaebaja tervisele tekkinud

väidetav kahju on tõendamata.

20. Kaebaja on kaebuses ka leidnud, et teda on väärikust alandavalt koheldud, mis on kahjustanud

tema psüühilist tervist. Peamiselt on kaebaja väärikust alandatud läbi selle, et ta on pidanud

kummarduma kambriluugi juurde. Kohus leiab, et antud juhul ei ole tegemist väärikust alandava

olukorraga, kuna iga isik, kes soovib midagi madalamalt võtta, peab selleks kummarduma või

kükitama. Ka asjade madalamale panemiseks tuleb kummarduda või kükitada, seega on

vanglatöötajad kaebajaga samas olukorras, kuna toidutaldriku ja pakkide üleandmisel tuleb

vanglatöötajal avada luuk ja anda asjad sealtkaudu kinnipeetavale. Kaebaja pole ka väitnud, et kui ta

luugi juurde kummardus või kükitas, oleks talle jäetud asjad andmata. Seega pole kaebajal kästud

teha midagi eesmärgiga teda alandada ja kambriluuki on kasutatud üksnes sihipäraselt asjade

üleandmiseks.

21. Kahju hüvitamise taotluse osas märgib kohus, et RVastS § 7 lõike 1 järgi võib isik, kelle õigusi

on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle

tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS

§-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lõike 1 kohaselt võib

füüsiline isik mittevaralise kahju rahalist hüvitamist nõuda süüliselt väärikuse alandamise, tervise

kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au

või hea nime teotamise korral. Sama paragrahvi lõike 2 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju

proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Vastavalt

võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 128 lõikele 5 hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud

isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lõige 2 sätestab, et isiku au teotamisest

tekkinud kahju hüvitamise korral tuleb kahjustatud isikule mittevaraline kahju hüvitada üksnes

juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab. Kohus rõhutab, et

ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud järgmised eeldused:

avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus avalik-õiguslikus suhtes ja kannatanul tekkinud

mittevaraline kahju, mille tekkimine või kandmine on tõendatud ning selle kahju tekkimine on

põhjuslikus seoses eelmärgitud õigusvastase tegevusega ja kahju tekkimist ei ole olnud võimalik

vältida või kõrvaldada. Kohus märgib, et antud juhul ei ole alust kaebajale kahju hüvitada, kuna

kohus ei tuvastanud vangla tegevuses õigusvastasust ning kaebaja ei ole tõendanud talle kahju

tekkimist.

22. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

esitas taotluse kohtukulude kaebaja kanda jätmiseks, kuid ei esitanud kohtule kohtukulude

nimekirja. Seega tuleb menetlusosaliste menetluskulud jätta nende endi kanda.

Kadriann Ikkonen

kohtunik