3-08-2560/7 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-08-2560 Otsuse kuupäev 18.02.2009 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Nikolai Lilitškin’i kaebus Tartu Vangla ametniku tegevuse – 12.08.2008.a saabunud kirja ümbriku äravõtmine – õigusvastasuse tuvastamiseks Asja läbivaatamise kuupäev 03.02.2009 Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja Nikolai Lilitškin Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

12.08.2008.a saabus Tartu Vangla kinnipeetavale Nikolai Lilitškin’ile kiri. Saabunud kirja avas vanglaametnik ning võttis ära ümbriku, milles kiri saabus.

03.09.2008.a esitas kinnipeetav Nikolai Lilitškin vaide, milles vaidlustas Tartu Vangla 12.08.2008.a toimingut kirjaümbriku äravõtmisel ning palus tuvastada selles osas Tartu Vangla toimingu õigusvastasus. 01.12.2008.a kirjaga nr 11-4/6682 tagastas Justiitsministeerium N.Lilitškin’ile vaide vangla toimingu õigusvastaseks tunnistamise nõude osas, kuna N.Lilitškin’il puudus selles osas vaideõigus (HMS § 72 lg 1 kohaselt).

18.12.2008.a saabus Tartu Halduskohtusse Tartu Vangla kinnipeetava Nikolai Lilitškin’i kaebus Tartu Vangla ametniku toimingu – 12.08.2008.a saabunud kirja ümbriku äravõtmine – õigusvastasuse tuvastamise nõudes.

09.01.2009.a määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse.

2 KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS

Kaebuse kohaselt saabus 12.08.2008.a kaebajale Tartu Vanglasse kiri, mille oli kaebaja juuresolekul avanud valvur nr JM0005546, kes andis talle kätte ainult kirja sisu ja võttis oma ametiseisundit kuritarvitades ära ümbriku, milles kiri saabus. Kaebaja lisas, et kaebaja palvele ümbrik tagastada vanglaametnik ei reageerinud, samuti ei vastanud ta kaebaja küsimusele kirja saatja andmete kohta ega öelnud enda numbrit. Kaebaja märkis kaebuses lisaks, et kõik tema pöördumised inspektor-kontaktisikule ja direktorile jäid vastuseta.

Kaebaja leiab, et ümbrik ei kuulu vanglas keelatud esemete hulka ning ümbriku näol oli tegemist tema isikliku omandiga, mistõttu ei olnud kaebaja arvates vanglaametniku tegevus õiguspärane.

Kaebuse esitamise põhjendatud huvina märkis kaebaja selle, et ümbrikul oli kirjas saatja aadress ja kirja saatmise kuupäev ning see informatsioon oli talle väga vajalik, kuna kirjas pakuti talle tööd peale vanglast vabanemist.

03.02.2009.a toimunud kohtuistungil selgitas kaebaja, et vaidlusalune kiri tuli Aleksandr Sidorov’ilt Murru Vanglast, mida ta sai teada kirja sisu lugedes. Kirjas oli märgitud, et ta saadab kaebajale selle aadressi ja sõbra andmed, kes on praegu Norras. Vastav informatsioon pidi olema kas ümbrikus või ümbriku peal, kuid kaebaja selgitas kohtuistungil, et ta ei tea täpselt kas aadress oli ümbriku peal, kuna talle ei võimaldatud ümbrikku näha. Kaebaja selgitas lisaks, et põhjendatud huvi seisneb selles, et tal oli kokkulepe Mihhailoviga, et peale vabanemist annab ta kaebajale koordinaadid Norra ja Rootsi töökohtade kohta, kuid Murru Vanglast Tartu Vanglasse üleviimisel jäid need andmed Murru Vanglasse ja Aleksandr Sidorov pidi kõnealuse kirjaga need andmed kaebajale edasi andma. Kaebaja lisas, et kiri ei tulnud asutusest või tööandjalt ning ta võtab omaks selle, et esialgses kaebuses kirjutas ta, et kiri tuli tööandjalt ja tal oli väga tähtis teada aadressi, kust tööpakkumine tuli. Kuna kaebaja ümbrikku ei näinud, siis ta ei teadnud, kas see oli asutuselt või tööandjalt.

03.02.2009.a toimunud kohtuistungil selgitas kaebaja lisaks, et põhjendatud huviks on ka mittevaralise kahju tekkimise eest hüvitise nõudmine kohtu äranägemise järgi määratud summas. Kaebaja lisas, et on kahju hüvitamise taotluse vanglale esitanud, kuid ei ole sellele siiani vastust saanud.

Lähtuvalt eeltoodust palub N.Lilitškin tuvastada Tartu Vangla ametniku toimingu – 12.08.2008.a saabunud kirja ümbriku äravõtmine – õigusvastasus.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

Tartu Vangla leiab, et Nikolai Lilitškin’i kaebus on põhjendamatu ja vaidleb sellele vastu.

Kaebuse esitaja Nikolai Lilitškin kaebab selle peale, et talle saadeti 12.08.2008.a kiri, millest valvur nr JM0005546 andis talle kätte ainult kirja ning võttis ära ümbriku. Kaebaja palvele ümbrik tagastada ta ei reageerinud, samuti ei vastanud kaebaja küsimusele kirja saatja andmete kohta ega öelnud enda numbrit. Kaebuse esitamise põhjendatud huvina märgib kaebaja, et ümbrikul oli saatja aadress ja kirja saatmise kuupäev, mis olid talle vajalikud, sest kirjaga pakuti talle tööd peale vabanemist. Kõik N.Lilitškin’i pöördumised inspektorkontaktisikule ja direktorile jäid vastuseta.

3 Tartu Vangla vastuse kohaselt vastab kaebuses tõele vaid see, et 12.08.2008.a saabus Tartu Vanglasse kaebajale adresseeritud kiri, mis talle ka üle anti. Ülejäänud osas on kaebaja esitanud kohtule tõele mittevastavaid andmeid ja sellest järeldab vastustaja, et kaebus on esitatud pahatahtlikult eesmärgiga põhjustada vanglaametnikele ebameeldivusi.

Tartu Vangla direktori 06.08.08.a käskkirja nr 1-3/94 kohaselt võetakse kõigilt kinnipeetavatele adresseeritud kirjadelt adressaadi juuresolekul ära ümbrikud. Kinnipeetaval võimaldatakse tutvuda ümbrikul oleva tekstiga (soovi korral ka ümbrikult maha kirjutada) ning ümbrik 30 päeva jooksul vanglast välja saata. Peale 30 päeva möödumist ümbrik hävitatakse. Seega toimis vanglaametnik 12.08.2008.a õigesti, kui eemaldas N.Lilitškini juuresolekul kirjalt ümbriku ja andis talle üle ainult kirja.

Numbriga JM00O5546 on valvur Kristiina Uulits, kes ei olnud 12.08.2008.a teenistuses, kanded kirjade kätteandmise raamatusse ei ole tehtud tema käekirjaga ja ta ei mäleta ühtki konflikti kinnipeetav N.Lilitškin’iga. Seetõttu on vastustaja seisukohal, et kaebaja on kaebusesse märkinud juhuslikult valitud valvuri numbri ja kirjeldanud sündmust, mis ei ole tegelikkuses aset leidnud: kinnipeetaval puudub vajadus küsida valvurilt nime või numbrit ja valvuritel puudub põhjus keelduda sellele küsimusele vastamisest, kuna eranditult kõigil vanglaametnikel on tikitud rinnasilt selgestiloetava nime või numbriga. Valvurid on tööl 12- tunnistes vahetustes, teostavad päeva jooksul korduvalt kinnipeetavate üle visuaalset kontrolli ja seetõttu on välistatud, et kinnipeetav Lilitškin’il puudus võimalus teada saada tema õigusi rikkunud valvuri nime või numbrit.

Tõele ei vasta ka see, et N.Lilitškin’ile saadetud kiri oli tulevaselt tööandjalt. Ta sai 12.08.2008.a ainult ühe kirja ja see oli Aleksandr Sidorov’ilt, kes kannab karistust Murru Vanglas. Kaebaja viibis A.Sidorov’iga samaaegselt Murru Vanglas ajavahemikul 29.04.- 12.05.2008.a ja seetõttu oli N.Lilitškin’ile saatja aadress kindlasti teada juba enne.

Ebaõige on kaebaja väide, nagu oleks ta ümbrikul olevate andmete saamiseks korduvalt vangla poole pöördunud, ent talle ei ole kordagi vastatud. Kaebaja esitas 19.08.2008.a Tartu Vangla direktorile taotluse ümbriku tagastamiseks, kuid mitte ümbrikul olevate andmete teadasaamiseks, samuti ei sisalda taotlus märget selle kohta, et talle oleks keeldutud ümbrikul olevate andmete näitamisest. Kaebuse pöördel on N.Lilitškin’i omakäeline märkus selle kohta, et loobub avaldusest ja tal ei ole pretensioone 9.sektori vastu. Võttes arvesse, et N.Lilitškin taotles toimingu sooritamist, ei pidanudki vangla talle kirjalikult vastama, kui ta seda ise ei taotlenud. Haldusmenetluse seaduse § 108 sätete kohaselt on isikul õigus nõuda tema õigusi piirava toimingu kirjalikku põhjendamist, kuid selleks tuleb esitada toimingu põhjendamise nõue kirjalikult viivitamata pärast toimingust teada saamist. N.Lilitškin’i kaebusele tehtud märkest tuleb järeldada, et ta pidas suulist selgitust ammendavaks ja piisavaks. Rohkem taotlusi ei ole N.Lilitškin seoses 12.08.2008.a saadetud kirjaga vanglale esitanud.

Tuginedes eeltoodule palub vastustaja halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel jätta N.Lilitškin’i kaebus rahuldamata ning lahendada asi kirjalikus menetluses või kohtuistungil vastustaja esindaja osavõtuta.

4 KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS

Asja lahendamisel tuleb võtta seisukoht, kas äravõetud ümbrik on kirja osa või lihtsalt pakend kirja kättetoimetamiseks ning ei kuulu VSkE § 461 alusel kirjaga saata lubatud esemete hulka.

VangS § 28 lg 1 sätestab, et kinnipeetaval on õigus kirjavahetusele ja telefoni kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub Vangla sisekorraeeskirjas sätestatud korras.

VangS § 29 lg 1 sätestab, et kinnipeetavale saadetud või tema poolt saadetavad kirjad, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõigetes 4-5 sätestatud isikutele ja ametiasutustele adresseeritud kirjad, avatakse vanglaametniku poolt kinnipeetava juuresolekul ning võetakse sealt ära esemed, mille omamine vanglas on vangla sisekorraeeskirjadega keelatud.

Kuna eeltoodust tulenevalt toimub kirjavahetus vangla sisekorraeeskirjas sätestatud korras, siis tuleb lähtuda vangla sisekorraeeskirja 10. peatükist.

VSkE § 461 (12.08.2008.a kehtinud redaktsioon) kohaselt käsitatakse vanglas kirjana paberkandjal esitatud ainult adressaadile määratud erasõnumit, postkaarti või fotot, mis edastatakse posti teel.

VSkE § 50 lg 3 kohaselt võetakse kinnipeetavale saabunud kirjast vanglaametniku poolt ära esemed, mis ei ole käesoleva määruse § 461 kohaselt käsitatavad kirjana. Äravõetud esemete suhtes kohaldatakse käesoleva määruse § 70, § 72 ja § 73 sätteid.

Kirja mõiste vanglas on sätestatud VSkE §-s 461 ja seega asub kohus seisukohale, et kontrollimiseks avatud ümbrik, mida on kasutatud kirja kohale toimetamiseks, ei ole erasõnum, postkaart ega foto.

Samale seisukohale on asunud Tartu Halduskohus ja Tartu Ringkonnakohus haldusasjas 3-08-910, kus leiti, et ümbrik ei ole VSkE § 461 alusel käsitletav kirjana, mistõttu võtab vangla selle VSkE § 50 lg 3 kohaselt ära ning äravõtmisel kohaldatakse VSkE §-de 70, 72 ja 73 sätteid.

Kirjaümbriku äravõtmise puhul on tegemist toiminguga, mille osas kehtivad HMS §§ 106-109 nõuded. Muuhulgas sätestab HMS § 107, et toiming peab olema kooskõlas õigusaktidega. Toiming võib piirata õigusi või vabadusi ainult siis, kui selleks on seaduslik alus.

Käesolevas asjas seaduslik alus ümbriku äravõtmiseks vangla direktori poolt on VangS § 15 lg 4 ja lg 2, mille kohaselt kinnipeetavale on keelatud ained ja esemed, mis (VangS § 15 lg 2 p 1 ja 3) ohustavad inimese julgeolekut, võivad ohustada vangla julgeolekut ja vangla võib keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tingimustele (VangS § 15 lg 4).

06.08.2008.a Tartu Vangla direktori käskkirjaga nr 1-3/94 on keelatud kinnipeetavatele isikutele neile adresseeritud erakirjade saamiseks kasutatud ümbrike ja markide kätteandmine ja selle üldkorralduse õigusliku alusena on märgitud ka VangS § 15 lg-d 2 ja 4.

Kohus leiab, et kaebuses esitatud ümbriku äravõtmise osas tuleb otsustada, kas antud asjas esinenud asjaoludel oli ümbriku äravõtmine õiguspärane või mitte. Nimetatud Tartu Vangla

5 direktori käskkirjaga nr 1-3/94 on põhjendatud, et ümbrikud ja margid kujutavad endast suurt ohtu vangla sisekorrale ja julgeolekule, sest viimaste aastate jooksul on aset leidnud arvukalt juhtumeid, kus vanglasse üritatakse toimetada ümbrike vahendusel narkootilisi aineid.

Vastustaja leiab, et ümbriku äravõtmise põhjused olid kaebajale teada (oht vangla julgeolekule, sest ümbrikega saadetakse vanglasse narkootikume). Seega oli ümbriku äravõtmise õiguspärasus olemas VangS § 15 näol ja seega kohus nõustub vastustaja ülalnimetatud seisukohaga. Kirjaümbriku näol oli oht vangla julgeolekule ning seega kirjaümbriku ära võtmiseks oli vanglal põhjendatud vajadus.

Kirjaümbrike äravõtmise õiguspärasuse osas asus Tartu Ringkonnakohus seisukohale oma 14.10.2008.a otsuses nr 3-08-910 (21.11.08.a jättis Riigikohus kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata), kus on märgitud, et vangla on õigesti leidnud, et ümbrike äravõtmine ei ole keelatud, kui selleks esineb põhjendatud vajadus. Vastustaja põhjendas, et on sagenenud narkootikumide vanglasse toimetamine kinnipeetavatele saadetavate kirjaümbrike vahendusel, mis seab ohtu vangla üldise julgeoleku ja seega ei saa tunnistada, et ümbriku äravõtmine on õigusvastane.

Kaebaja märgib oma kaebuses, et käesoleva kaebuse põhjendatud huviks on preventiivne huvi, et tulevikus soovib kaebaja esitada kahju hüvitamise nõude. Kaebaja ei ole kaebuses märkinud, kuidas ümbriku äravõtmisega oli rikutud tema õigusi või kuidas oli piiratud tema vabadusi. Toimingu õigusvastasuse nõudmisel peab kaebaja näitama põhjendatud huvi ning kaebaja on kohustatud selgitama, milles õiguste rikkumine seisneb. Kaebaja mainib kaebuses, et ümbriku äravõtmisega toimub Põhiseaduse § 32 lõike 1 rikkumine. Samas ei selgita kaebaja, milles see rikkumine väljendus.

Vangistusseadusest ei tulene keeld kirjaümbrike äravõtmiseks. Kirjaümbrik avatakse kaebaja juuresolekul ning selles olev erasõnum antakse koheselt tema kätte ja seega Põhiseaduse §-s 26 sätestatud õigust eraelu puutumatusele ei ole riivatud. Kaebaja ei ole kaebuses tõendanud, et ümbrikute äravõtmine kuidagi riivas tema eraelu puutumatust.

Käesolevas asjas ei ole kaebaja suhtes rikutud ka Põhiseaduse §-i 32, sest VangS §§ 15, 66 ja 100 koosmõjus tõlgendamine annab vangla direktorile julgeoleku tagamiseks õiguse keelata kinnipeetavatele teatud esemete olemasolu. VangS §§ 66 ja 106 annavad vangla direktorile pädevuse ja § 15 seadusliku aluse ümbriku, kui vangla julgeolekule potentsiaalselt ohtliku eseme, äravõtmiseks. Kaebajal oli teada Tartu Vangla direktori 06.08.2008.a käskkirja nr 1-3/94 sisu ja motiivid ja ümbriku äravõtmise materiaalne õiguspärasus (õiguslik alus) tulenes VangS §-st 15.

Kohus märgib, et Tartu Vangla direktori 06.08.2008 käskkirja nr 1-3/94 kohaselt oli kaebuse esitajal võimalus 30 päeva jooksul taotleda ümbrikuga tutvumist või selle saatmist kaebaja määratud aadressil, kuid N.Lilitškin jättis selle kasutamata, nõudes mitte kirjaümbrikuga tutvumist, vaid selle tagastamist (t.l 57 ja 70). Kaebajal oli võimalus taotleda ümbrikust koopia tegemist, kuid ta ei ole seda teinud. Kaebaja tunnistas, et ta ise ei teadnud, kas ümbrikul oli tema jaoks vajalik info või mitte.

Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et ümbriku äravõtmisega rikuti tema põhiseaduse §-s 32 sätestatud omandiõigust. Põhiseaduse § 32 lg 2 kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada; kitsendused sätestab seadus. VangS §-d 66 ja 106 annavad vangla direktorile pädevuse ning VangS §-d 15 ja 28 ning VSkE § 50 lg 3 seadusliku

6 aluse ümbriku kui vangla julgeolekule potentsiaalselt ohtliku eseme äravõtmiseks, kui kaebaja ei esita taotlust selle saatmiseks määratud aadressil. Selline omandiõiguse piirang on kooskõlas kehtiva õigusega ja proportsionaalne, lähtudes vanglas olevast olukorrast.

Ülaltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 punktist 6 jätab kohus Nikolai Lilitškin’i kaebuse rahuldamata.

Tamara Hristoforova kohtunik