2-07-13604/23 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number 2-07-13604 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12.02.2009, Tallinn Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Kaupo Paal, Ande Tänav Tsiviilasi

V. J. hagi A. J. vastu abikaasade ühisvara jagamiseks Hagi hind apellatsioonimenetluses

300 000 krooni Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Maakohtu 14.03.2008 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V. J. apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg 29.01.2009, avalik kohtuistung Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja: V. J. (IK XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXX XX, XXXXX XXXXX), esindaja vandeadvokaat Ljudmila Tamar; Kostja: A. J. (IK XXXXXXXXXXX, elukoht XXXX XX, XXXXX XXXXX), esindaja vandeadvokaat Priit Tartu. RESOLUTSIOON Jätta Pärnu Maakohtu 14.03.2008 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Esimese astme kohtus kantud menetluskulud jätta 80% hageja ja 20% kostja kanda ning apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.

Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Asjaolud ja hageja nõue

1. V. J. (edaspidi hageja) esitas 09.04.2007 Pärnu Maakohtule hagi ühisvara jagamiseks A. J. (edaspidi kostja) vastu. Pooled olid abielus 1989 kuni 2002. 1994. aastal soetasid nad XXXXXX, XXXX XX XX asuva elamu, mille juurde kinnistati 07.01.1998 maa pindalaga 1200 m2. Elamus elavad kostja, poolte kolm alaealist last ja kostja ema. Hageja lahkus perekonna juurest 2002 jaanuaris ja elab koos elukaaslasega XXXXXX.

Hageja palus jätta poolte ühisvaraks olev kinnistu kostja ainuomandisse ja mõista välja ühisvara arvelt hüvitis 750 000 krooni. Hageja peab kinnistu väärtuseks 1 500 000 krooni. Tõendanud ei ole, et XXXX XX XX elamu oli omandatud kostja lahusvara arvelt. Asjaolu, et maja on ostetud kostja raha eest, ei oma õiguslikku tähendust. Kostja teeb hageja poolt 16.01.2002 kirjutatud kirjast eksliku järelduse, nagu oleks sellega poolte ühisvara jagatud. Poolte ühisvara ei ole jagatud, sest perekonnaseaduse (PKS) § 18 lg 4 kohaselt tuleb abikaasade ühisomandis oleva kinnisasja jagamise leping notariaalselt tõestada. Hageja vähendas 26.02.2008 kohtuistungil oma nõuet ja palus kostjalt välja mõista enamsaadud ühisvara arvelt 450 000 krooni.

Kostja seisukoht

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ostis 13.09.1994 XXXXX linnas XXXX XX XX asuva elamu XXXXX XXXXXXXXX XX-XX asunud eluruumi ja suvilakoperatiivis XXXX asunud aiamaja müügist saadud raha eest. Eelnimetatud eluruum ja aiamaja olid esialgselt kostja ema S. M. omandis, kes kinkis korteri ja aiamaja kostjale. Kostja müüs korteri 1994 ja aiamaja 1995. Müügist saadud raha eest tasus ta XXXX XX XX asuva elamu ostusumma. Toodud põhjustel on XXXX XX XX elamu PKS § 15 lg 1 kohaselt kostja lahusvara. Hageja on kirjalikult kinnitanud, et kinnistu on omandatud lahusvara arvel. 16.01.2002 kinnitas hageja omakäeliselt, et tal puuduvad kostja vastu igasugused nõuded nii elamu kui muu vara suhtes, sest kinnistu on ostetud raha eest, mille kostja sai kooperatiivkorteri ja suvila müügist. Kostja emale S. M.le kuulus osak elamukoperatiivis XXXXXXXX, mille alusel oli nende kasutuses 3-toaline korter XXXXXXXXX XX-XX, XXXXXX. Tema 06.03.1989 avalduse alusel sai osa omanikuks kostja. 27.08.1994 müüs kostja nimetatud osaku A. M.le hinnaga 115 000 krooni. Nimetatud summa maksis A. M. otse E. P., kellelt kostja 13.09.1994 vormistatud ostu-müügi lepinguga ostis elamu hinnaga 150 000 krooni. Ülejäänud 35 000 krooni elamu ostusummast tasus kostja aianduskoperatiivis XXXX asunud suvila müügist saadud raha eest. Suvila ostis kostja vend

A. M.. Maa erastamisel tasus selle eest kostja oma väärtpaberikontolt. Kostjal ja hagejal on kolm last. Hageja lahkus laste juurest ja nende ülalpidamisest vajalikul määral osa ei võta. Kohtu poolt on määratud elatis igale lapsele 1500 krooni kuus, kuid seisuga 06.07.2007 moodustab elatise võlg 88 672 krooni. PKS § 19 lg 2 p-de 1 ja 3 kohaselt võib kohus kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest arvestades laste või teise abikaasa tähelepanuväärivat huvi ja kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Kostja on nõus maksma hagejale enamsaadud ühisvara arvelt 150 000 krooni.

Maakohtu otsus

3. Kohus rahuldas hagi osaliselt. Kohus jättis XXXXX linnas XXXX XX asuva kinnistu kostja ainuomandisse ja mõistis kostjalt hagejale enamsaadud ühisvara arvelt 150 000 krooni. Kohus jagas menetluskulud proportsionaalselt hagi rahuldamisele s.o 80% hageja ja 20% kostja kanda. Kostja on menetluse käigus võtnud omaks, et XXXX XX XX asuv kinnistu on abikaasade ühisvara. Pooled ei ole ühel meelel kinnistu hinna osas. Hageja hinnangul on kinnistu väärtus 1 100 000 krooni, kostja hinnangul 1 200 000 krooni. Hageja seisukohalt kujuneb kinnistu hind järgmiselt: eksperthinnangu kohaselt on kinnistu turuväärtus 1 200 000 krooni, millest tuleb maha arvestada elamu katuse vahetuse maksumus summas 100 000 krooni, seega on kinnistu turuväärtus 1 100 000 krooni.

Kohus leidis, et kinnistu turuväärtus on eksperthinnangus toodud 1 200 000 krooni s.o. ühisvara jagamise aja turuväärtus. Eksperthinnangus on toodud ka hind 1 000 000 krooni 2002. aasta turusituatsioonis ilma kostja poolt peale abieluliste suhete lõppemist tehtud parendusteta. Selline seisukoht ühtib kohtupraktikaga, mille kohaselt ühisvara väärtus määratakse kohtumenetluse aja seisuga. Poolte abieluliste suhete lõppemise aja seisuga määratakse kindlaks ühisvara koosseis. PKS § 19 lg 2 p 3 järgi võib kohus ühisvara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel.

Lahusvara müügist saadud raha ükskõik kumma abikaasa arvele laekumisega muutub see raha ühisvaraks (PKS § 14 lg 1). Kuid see ei tähenda, et seda asjaolu ei saaks ega peaks arvestama ühisvara jagamisel (Riigikohtu lahend nr 3-2- 1-46-06). Kohus luges tõendatuks, et XXXX XX kinnistu oluliseks osaks olev elamu soetati suures osas kostja lahusvara arvel. Tunnistaja S. M. ütluste kohaselt sai ta XXXXXX XXXXXXXXX tänaval kooperatiivkorteri, mille hiljem andis kostjale, mõeldes, et kostja matab tema. Kohus leidis, et eeltoodud tehing on kinge tsiviilkoodeksi (TsK) § 259 lg 1 tähenduses so kinkelepingu järgi annab üks pool vara tasuta teise poole omandusse.

Kostja ema S. M. tahe oli, et kooperatiivkorteri saab tema tütar, sest ema leidis, et on vana ja tütar korraldab ka kunagi tema matused. Tunnistaja A. M. ütluste kohaselt ostsid maja ema ja õde. Hageja on omakäeliselt kinnitanud, et maja on ostetud raha eest, mille kostja sai kooperatiivkorteri ja suvila müügist. Hinnates tõendeid kogumis, on leidnud tõendamist, et kostja ostis XXXX XX XX, XXXXXs asuva elamu suures osas oma lahusvara arvel. Vastavalt Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-38-07 tuleb käesoleva kohtuotsuse tegemisel kõrvale kalduda poolte võrdsuse põhimõttest ja lähtuda proportsioonist, kelle vahendite eest elamu osteti. 21.01.1992 korraldusega on elamukooperatiivi liikmest vabastatud kostja ema ja võetud liikmeks tütar A.

J.. Seega omandas kostja osaku 115 000 krooni elamukoperatiivis XXXXXXXX, millise hiljem müüs ja saadu eest tasus XXXX XX XX elamu eest. Elamu osteti ostu-müügilepingu kohaselt 150 000 krooni eest. Kostja lahusvara arvel makstu moodustab ostuhinnast 76,7 %. Seega on hagejal õigus ühisvara osale summas 116 700 krooni. Kohtuistungil avaldas kostja, et on nõus tasuma hagejale enamsaadud ühisvara arvel 150 000 krooni hageja poolt nõutud 450 000 kroonist..

Apellatsioonkaebuse põhjendused

4. Hageja palub tühistada maakohtu otsus osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks enamsaadud ühisvara arvelt 150 000 krooni ja teha uus otsus, millega mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitis

450 000 krooni. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda.

Kohus on ebaõigesti kohaldanud PKS § 19 lg 2 p 3. PKS § 15 lg 1 järgi on lahusvara muu hulgas abikaasa poolt abielu kestel kinke teel omandatud vara. 1991. aastal, mil kostja ema S. M. arvati tema avalduse alusel elamukooperatiivi liikmetest välja ja tema asemele võeti liikmeks kostja, sätestas kehtinud TsK, et kinkelepingu järgi annab üks pool vara tasuta teise poole omandusse. TsK § 260 lg 1 kohaselt kinkeleping summaga üle 500 rubla pidi olema notariaalselt tõestatud. TsK kohaselt tuli sõlmida notariaalne leping elamu (või selle osa), samuti suvila ostu suhtes. Tehingu vormi mittejärgimisel ei olnud tehingul õiguslikke tagajärgi, st ei saa lugeda vaidlusalune korter kostja lahusvaraks. Elamukooperatiivi liige esitas avalduse kooperatiivi juhatusele, milles väljendas tahet astuda kooperatiivist välja. Kostja esitas samuti avalduse kooperatiivi juhatusele, mitte teisele õigussuhte poolele, milles väljendas tahet astuda elamukooperatiivi liikmeks. 1991. aastal kuulus korter elamukooperatiivile, seega ei olnud võimalik omandit üle anda. TsK § 138 kohaselt tekib lepingu järgi vara omandajal omandiõigus asja üleandmise momendil, kui seadusega või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. 1991.aastal kehtinud Eesti NSV elamukoodeksi § 114 lg 1 järgi isikule, kes on võetud elamukooperatiivi liikmeks, antakse kooperatiivi liikmete üldkoosoleku otsusega omaette korter, mille on kinnitanud rajooni, linna või linnarajooni rahvasaadikute nõukogu täitevkomitee. Elamuühistu (kooperatiiv) eksisteerimise eesmärgiks on liikme valdusesse anda liikmelisuse alusel kasutatakse eluruum omaette korterina elamuühistule (kooperatiivile) kuuluvas elamus. Elamukoodeksi § 111 lg 6 järgi kasutavad elamukooperatiivid neile kuuluvaid elamuid kooperatiivse omandiõiguse alusel.

Kohtul puudusid tõendid selle kohta, et kostja ema tegi kinke osamaksu näol kostjale isiklikult. Kinke tehti sel juhul kogu perele, kuna ümbervormistamine toimus poolte abielu ajal. Samale seisukohale on jõutud Pärnu Maakohus 30.01.2003 tehtud tsiviilasja nr 2-2/657/03 lahendis ja Riigikohus lahendis nr 3- 2-1-61-05.

Kohus tähtsustas üle tunnistaja S. M. ütlusi, et tema tahtis, et korteri saab tütar, sest ema leidis, et ta on vana ja tütar korraldab ka kunagi tema matused. S. M. ütlustest ei loe üheselt välja, et korter oli antud kostjale isiklikult. Samuti on S. M. ütlused vastuolus tunnistaja A. M. omadega, kes ütles, et maja ostsid ema ja tütar. Kohus on põhjendamatult tuginenud ka hageja omakäelisele kinnitusele, et maja on ostetud raha eest, mille kostja sai kooperatiivkorteri ja suvila müügist. Hageja on oma varasemast kirjalikust väitest loobunud, kuna 2002 ta ei teadnud, et korter kuulus ühisvara hulka. Kui kohus luges tõendiks hageja omakäelist kinnitust, jääb arusaamatuks, miks siis kohus ei arvestanud lahusvaraks ka suvila ja ei arvestanud selle väärtusega ühisvara jagamisel. Kostja ei ole üldse tõendanud, et suvila kuulus kunagi temale.

Hageja ei nõustu ka menetluskulude jaotusega. Hageja lõplik nõue oli 450 000 krooni, kohus mõistis välja 150 000 krooni ehk 1/3 osa. Jaotus peab olema selles proportsioonis ja hageja menetluskulusid ei kanna.

Apellatsioonkaebuse vastus

5. Kostja leiab, et maakohtu otsus on õige ja seaduslik ning palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused

6. Ringkonnakohus, ära kuulanud asjast osavõtnud isikud ja tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuste väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

Pooltel puudub vaidlus selles, et kinnistu moodustab nende ühisvara ja et kinnistu tuleb jätta kostjale. Pooltel on vaidlus kostjalt väljamõistetava hüvitise suuruse osas. Ringkonnakohtu istungil ei pidanud pooled vajalikuks esitada täiendavaid tõendeid kinnistu maksumuse kohta seoses vara maksumuse võimaliku muutumisega.

PKS § 14 lg 1 kohaselt on abielu kestel omandatud vara abikaasade ühisvara. PKS § 19 lg 2 p 3 järgi võib kohus ühisvara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel.

Maakohus tuvastas õigesti, et XXXX XX kinnistu oluliseks osaks olev elamu soetati suures osas kostja lahusvara arvelt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 150 000 krooni. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väidetega, mille kohaselt ühisvara ei ole soetatud kostja lahusvara arvelt. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus tuvastas õigesti, et osamaks elamukooperatiivis XXXXXXXX oli kostja lahusvara, mille ta omandas oma emalt S. M.lt. S. M. kirjutas kooperatiivi juhatusele 06.03.1989 avalduse, milles ta soovis oma korteri XXXXXX, XXXXXXXXX XX-XX ümber kirjutada oma tütre A. M. (kostja) nimele (t.lk 37). Apellandi väide, mille kohaselt ei saanud kostja ema kostjale üle anda korteriomandit, kuna korter kuulus elamukooperatiivile, on õige. Kuid apellant jättis tähelepanuta, et 1989. aastal oli osamaks (osak) võrdne korteri maksumusega ja et osaku nn üleandmist saab käsitleda sisuliselt korteri kinkimisena.

S. M. tahe oli korter oma tütrele kinkida ja selle on maakohus õigesti tuvastanud. 14.11.1991 võeti kostja elamukooperatiivi liikmeks ja tema valdusse anti liikmelisuse alusel kasutada eluruum korterina elamukooperatiivile kuuluvas elamus. Kostja võõrandas septembris 1994 korteri ja saadud raha 115 000 krooni tasuti T. P., kellelt kostja omandas XXXX XX elamu. 13.09.1994 vormistatud ostu - müügilepingu järgi oli elamu maksumuseks 150 000 krooni. Lisaks kirjalikele tõenditele kinnitavad kostja väiteid ka tunnistajate ütlused, mille õigsuses ei ole alust kahelda.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti kohaldanud PKS § 19 lg 2 p 3 ja kaldunud ühisvara jagamisel kõrvale poolte osade võrdsuse põhimõttest. Hageja on ka ise olnud erineval seisukohal ühisvara jagamise osas. Hageja on poolte abielu lõppemisel 2002 kinnitanud, et kinnistu on ostetud raha eest, mille kostja sai kooperatiivkorteri ja suvila müügist (t.lk 17, 19). Seega on hageja tunnistanud kinnistu omandamist kostja lahusvara arvelt. Hageja hilisemat seisukoha muutust ja ühisvara jagamise nõude esitamist on kostja selgitanud sellega, et ta esitas hageja vastu elatise nõude ning elatise võlgnevuse nn kustutamiseks on esitatud käesolev hagi. Kirjaliku vastuse esitamise aja seisuga oli hagejal võlgnevus 88 672 krooni (t.lk 35-36). Apellant on eksinud, kui ta leidis, et maakohus on põhjendamatult tuginenud hageja omakäelisele seletusele. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Maakohus ei ole tõendeid hinnates rikkunud menetlusõiguse norme.

Apellant on vaidlustanud kohtuotsuses märgitud menetluskulude jaotuse poolte vahel. TsMS § 164 lg 1 kohaselt kannab hagilises perekonnaasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. TsMS § 164 lg

2 sätestab, et kohus võib jagada kulud erinevalt käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemääraselt ühe abikaasa olulisi vajadusi. Ringkonnakohus leiab, et otsust menetluskulude jaotuse osas muuta ei tule. Arvestades, et otsus on tehtud olulises osas kostja poolt esitatud ja tõendatud seisukohtade alusel, on otsuses toodud jaotus ka õiglane.

Kohtuotsus on kooskõlas TsMS § 436 lg-ga 1 ja selle muutmiseks puudub alus. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel tuleb teise astme menetluskulud jätta hageja kanda.

U.Loonurm K.Paal A.Tänav