1-07-13025/2 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

HARJU MAAKOHUS K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kriminaalasja number 1-07-13025 (07730000192) Otsuse tegemise aeg ja koht 05. jaanuaril 2009.a. Tallinnas Kohtunik Violetta Kõvask Kohtuistungi sekretär Sirje Luga Tõlgid Anneli Helmann, Silvi Hindrikson, Valeri Helmar Riigiprokurör/Ringkonnaprokurör Kaitsjad Laura Vaik, Triin Bergmann Leonid Olovjanišnikov, Aleksandr Kustov, Vladimir Sadekov

Kriminaalasi

Dmitri LINTER, Dimitri KLENSKI, Maksim REVA ja Mark SIRÕK süüdistuses KarS § 238 järgi üldmenetluses Süüdistatavad Dmitri LINTER, elukoht: xxx, isikukood 37311220366, EV kodanik, kõrgharidusega, emakeel – vene keel, töötas OÜ D juhatuse liige, varem kriminaalkorras karistamata, tõkend – elukohast lahkumise keeld Dimitri KLENSKI, elukoht: xxx, isikukood 34512020239, EV kodanik, kõrgharidusega, emakeel – vene keel, / ajakirjanik/, varem kriminaalkorras karistamata, tõkend – elukohast lahkumise keeld Maksim REVA elukoht: xxx, isikukood 37501050280, kodakondsus määratlemata, keskharidusega, emakeel – vene keel, ei tööta, varem kriminaalkorras karistamata, tõkend – elukohast lahkumise keeld Mark SIRÕK elukoht: xxx, isikukood 38903120299, EV kodanik, keskharidusega, emakeel – vene keel, ei tööta, üliõpilane, varem kriminaalkorras karistamata, tõkend – elukohast lahkumise keeld

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib KrMS § 318, § 319 alusel süüdistatav, tema kaitsja, prokurör ja kannatanu 15 päeva jooksul esitada apellatsiooni, mille kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon esitatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates päevast, mil

2 kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võivad esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kättesaamise järgnevast päevast alates 15 päeva jooksul.

RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 175; 179, 180, 306, 309, 311, 312, 314, 318 kohtunik otsustas:

Dmitri LINTER KarS § 238 järgi ettenähtud kuriteo toimepanemises õigeks mõista. Tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada.

Vastavalt Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 1 lg 1 p 1 ja § 2 on Dmitri Linteril kuue kuu jooksul peale käesoleva kohtuotsuse jõustumist õigus taotleda Rahandusministeeriumi kaudu alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist 204 päeva eest ( 27.04.2007.a.-16.11.2007.a.).

Dimitri KLENSKI KarS § 238 järgi ettenähtud kuriteo toimepanemises õigeks mõista. Tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada.

Maksim REVA KarS § 238 järgi ettenähtud kuriteo toimepanemises õigeks mõista. Tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada.

Vastavalt Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 1 lg 1 p 1 ja § 2 on Maksim Reval kuue kuu jooksul peale käesoleva kohtuotsuse jõustumist õigus taotleda Rahandusministeeriumi kaudu alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist 204 päeva eest ( 27.04.2007.a.-16.11.2007.a.).

Mark SIRÕK KarS § 238 järgi ettenähtud kuriteo toimepanemises õigeks mõista. Tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada.

Vastavalt Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 1 lg 1 p 1 ja § 2 on Mark Sirõkil kuue kuu jooksul peale käesoleva kohtuotsuse jõustumist õigus taotleda Rahandusministeeriumi kaudu alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist 47 päeva eest ( 28.04.2007.a.-13.06.2007.a.).

Menetluskulud summas 8088,98 krooni (kaitsjatasud kohtueelse menetluse käigus ja tunnistaja I.Põderi sõidukulud) jätta riigi kanda.

Asitõendid: • Maksim Reva elukohast xxx leitud esemed (asuvad ümbrikus kriminaalasja juures) – peale kohtuotsuse jõustumist tagastada Maksim Revale. • Mark Sirõki elukohast xxx leitud esemed (asuvad ümbrikus kriminaalasja juures) – peale kohtuotsuse jõustumist tagastada Mark Sirõkile. • Dimitri Klenski elukohast xxx leitud esemed (asuvad ümbrikus kriminaalasja juures) – peale kohtuotsuse jõustumist tagastada Dimitri Klenskile.

3 Salvestised: • Massilistest korratustest tehtud videosalvestused 10 DVD plaati ja 2 videokassetti (asuvad kriminaalasja juures) – jätta kriminaalasja materjalide juurde. • Öise Vahtkonna kodulehekülje salvestus 1 CD – R plaat (asub kriminaalasja juures) – jätta kriminaalasja materjalide juurde. • Kogutud teabesalvestused Julgeolekuasutuse seaduse § 25 alusel 4 CD – R (asub kriminaalasja juures) – jätta kriminaalasja materjalide juurde. • Läbiotsimisel ära võetud arvutite kõvaketaste ja mälupulkades vaatluse salvestuse identsed koopiad (asub kriminaalasja juures) – jätta kriminaalasja materjalide juurde.

SÜÜDISTUS JA MENETLUSE KÄIK

Dmitri Linter on antud kohtu alla süüdistatuna selles, et tema liikumise Öine Vahtkond ühe liidrina, kasutades oma autoriteeti ja liidripositsiooni, ühiselt ja kooskõlastatult koos Öise Vahtkonna juhatuse liikmete Maksim Reva ja Dimitri Klenskiga ning Vene Föderatsiooni noorteorganisatsiooni NAŠI liidriga Eestis Mark Sirõkiga, organiseeris Eesti Vabariigis paljusid inimesi hõlmava korratuse, millega kaasnesid rüüstamine, purustamine, süütamine ning vastuhakk võimuesindajatele. Selleks hakkas D. Linter juba 2007.a algusest teadlikult elanikkonnas protestimeeleolusid tekitama ning inimesi võimuorganitele vastuhakule ja korratustele kihutama. Selleks sidus ta Tallinnas Tõnismäel Kaarli pst 13 asuva hauatähise teisaldamise kava venelaste diskrimineerimisega riigivõimu poolt ning lõi valmisoleku hauatähise teisaldamise korral vastuhakuks võimuorganitele, levitas avalikkuses informatsiooni Öise Vahtkonna tegevuse ja eesmärkide kohta, sh ka Venemaa meediakanalites, tõstmaks selle tuntust ja populaarsust elanikkonna seas, samuti kutsus Tõnismäel hauatähisega seotud väljakaevamistööde alustamise korral inimesi Tõnismäele ebaseaduslikul meeleavaldusel osalema, pidades võimalikuks sellega kaasnevat vastuhakku politseile, sellega kaasnevaid rüüstamisi, purustamisi, süütamisi jms ning soovides neid. Kaasamaks võimalikult suurt rahvamassi, toetas ta liikumise Öine Vahtkond tekkimist ja tugevnemist, koondades selle ümber isikuid, kes olid valmis hauatähise teisaldamise korral võimuorganeile vastu hakkama. D. Linteri tegevus massiliste korratuste organiseerimisel seisnes järgnevas: 07.-21.04.07 koostas D. Linter koos M. Reva ja D. Klenskiga lendlehe, milles õhutas rahvuslikku vaenu ja konflikte, riigivõimuvastaseid meeleolusid ning milles esitas üleskutse osaleda 22.04.07 ebaseaduslikus protestiaktsioonis ning mida Öise Vahtkonna liikmed ja toetajad paberkandjale trükituna rahva seas levitasid. Üleskutse sisaldas väljendeid „meile sülitati hinge… alandatakse monumendi kaitsjate au ja väärikust… soovitakse välja juurida venelaslikkus Eestis elavatest vene elanikest, katkestada nende hingeline side kodumaaga… venelasi tahetakse muuta rahvusliku eliidi täissöönud orjadeks… eile kaitses sõdur meid, täna peame meie kaitsma teda… Öise Vahtkonna endine liider Vladimir Studenetski andis oma elu võitluses monumendi eest…“. Kooskõlastatult Öise Vahtkonna liidritega, s.h M. Reva ja D. Linteriga edastati kõnealuse lendlehe tekst D. Klenski poolt elektrooniliselt Öise Vahtkonna liikmetele ning toetajatele. 20.04.07 kell 21:01 helistas D. Linter A. Zarenkovile ja informeeris teda sellest, et 25.04.07 koondatakse suuri politseijõude Tallinnasse, kell 21:03 informeeris D. Klenskit politseijõudude koondamisest Tallinnasse, kell 21:06 helistas I. Grabovskile ja informeeris teda politseijõudude koondamisest Tallinnasse ja tööde alustamisest Tõnismäel. Sellega seonduvalt palus I. Gabovskil panna tema nimelt Öise Vahtkonna koduleheküljele eelkirjeldatud informatsiooni sisaldava teate ja üleskutse, et inimesed oleksid valmis kogunema. Samuti informeeris kell 21:10 V. Bargesjani 25.04.07 Tallinnasse koondatavatest

4 politseijõududest. Eelmärgitud tegevuse eesmärgiks oli kaasata Tõnismäele ebaseaduslikule protestiaktsioonile võimalikult suur rahvamass. D. Linter organiseeris hoolimata politsei keelust ebaseadusliku Öise Vahtkonna meeleavalduse 22.04.07, mille toimumisest teavitas meedia vahendusel üldsust, kaasamaks meeleavaldusele võimalikult palju inimesi. Nimetatud tegevuse eesmärgiks oli provotseerida konflikti riigivõimuga, luua pingeid ühiskonnas ning tekitada inimestes valmisolek hauatähise juures kaevetööde alustamise korral valitsuse tegevuse vastu välja astuda. 22.04.07 kell 16:56 helistas Aleksandr Širokovile, keda teavitas 25. või 26. Tõnismäel alustatavatest kaevamistest ning vajadusest selleks ajaks inimesed kohale kutsuda. 23.04.07 kell 13:04 helistas Venemaa abonentnumbrile nr 79113590846 ja palus kõne vastuvõtjat toetada protestiaktsiooni mingite sümbolitega, nt Georgi lintidega. 25.04.07 õhtul osales koos teiste Öise Vahtkonna liikmete ja toetajatega, sh D. Klenski, M. Reva, Öise Vahtkonna koosolekul Tõnismäel, kus ühiselt kiideti heaks otsus jätta Tõnismäele valvemeeskond, teavitamaks võimalikust tööde algusest hauatähise juures koheselt ka teisi Öise Vahtkonna liikmeid ja toetajaid eesmärgiga koguneda Tõnismäele hauatähise juurde ebaseaduslikule protestiaktsioonile valitsuse tegevuse takistamiseks. 26.04.07 kell 00:31 sai D. Linter oma mobiiltelefonile nr xxx sõnumi, et hommikul kell 9:00 alustatakse töödega Tõnismäel. Seejärel hakkas D. Linter organiseerima inimeste massilist kogunemist Tallinnasse Tõnismäele, helistades inimestele, kellele andis korralduse hakata rahvast kokku kutsuma ja vajalikke ettevalmistusi tegema, alljärgnevalt: kell 00:42 telefoninumbrile xxx Öise Vahtkonna liikmele Aleksandr Korobovile ja avaldas soovi, et viimane hakkaks rahvast kokku kutsuma; kell 01:02 telefoninumbrile xxx Konstitutsioonierakonna esimehele Andrei Zarenkovile ja andis korralduse, et viimane teeks vajalikud ettevalmistused; kell 01:45 telefoninumbrile xxx Öise Vahtkonna juhatuse liikmele Igor Grabovskile sooviga, et viimane paneks Öise Vahtkonna koduleheküljele üles teate kogunemiseks; kell 01:46 telefoninumbrile xxx Öise Vahtkonna liikmele Renata Järvele sooviga, et viimane paneks Öise Vahtkonna koduleheküljele üles teate rahva kogunemiseks; kell 01:48 telefoninumbrile xxxÖise Vahtkonna liikmele ja liikumise Interneti kodulehekülje administraatorile Pavel Zujevile, keda informeeris olukorrast ja avaldas soovi, et viimane paneks koduleheküljele teate üles. P. Zujev lubas seda ka teha; kell 04:59 telefoninumbrile xxx eeluurimisel tuvastamata isikule ja ütles talle, et viimane kiiresti tegutsema hakkaks; kell 05:01 telefoninumbrile xxxÖise Vahtkonna liidrile Maksim Revale, kellele andis korralduse hakata kino Kosmos juurde rahvast kokku koguma; kell 05:03 telefoninumbrile 5525185 Öise Vahtkonna liikmele Dmitri Suhoroslovile, keda informeeris rahva kogunemisest kino Kosmos juures; kell 05:05 telefoninumbrile xxx Kirilli nimelisele isikule, kellele andis korralduse hakata kino Kosmos juurde rahvast kokku koguma; kell 05:12 telefoninumbrile xxx

Konstitutsioonierakonna esimehele Andrei Zarenkovile, andes teada, et kogunetakse Kosmose juurde ja et ka viimane seda teeks. Samuti ütles, et päeva jooksul koguneb rahvas ja „laine lööb“; kell 11:38 telefoninumbrile xxx Andrei Gontšarovile ja ütles, et kui viimane sõdida tahab, siis tulgu Tallinnasse, Tallinnas läheb „lõbusaks“; kell 12:00 telefoninumbrile xxx Oksana Linterile, kellele andis korralduse Ida-Virumaalt ja Viljandist inimesi Tallinnasse kutsuda; kell 15:42 teavitas Nikolai Adaškevitšit inimeste kogunemisest õhtul kella 18:00 ajal Tõnismäele hauatähise juurde. Samuti osales D. Linter 26.04.07 hommikul Tõnismäel hauatähise juures toimunud Öise Vahtkonna koosolekul, kus osalesid ka M. Reva, D. Klenski ja M. Sirõk ning kus ühiselt otsustati kutsuda rahvast õhtul kella 18.00-ks Tõnismäele hauatähise juurde. Samuti andis D. Linter 26.04.07 kell 09:20 intervjuu Venemaa abonentnumbrilt nr xxx helistavale ajakirjanikule, levitades informatsiooni, nagu kasutaks politsei ja eriüksused Tallinnas rahumeelsete isikute vastu julma vägivalda, millega õhutas valitsusevastaseid protestimeeleolusid ning vastuhakku politseile. Samuti andis D. Linter 26.04.07 kell 10:24 intervjuu Venemaa abonentnumbrilt nr xxx helistanud ajakirjanikule, milles levitas informatsiooni, nagu kasutaks politsei Tallinnas rahumeelsete isikute vastu

5 julma vägivalda, avaldas arvamust, et Tallinnas algavad kohe tõsised rahutused ja massilised väljaastumised, kasutades väljendit, et Eesti on kodusõja lävel, millega õhutas valitsusevastaseid meeleolusid ning vastuhakku politseile. Samuti kutsus D. Linter kõnealuses intervjuus rahvast kogunema kella kuueks Tallinnasse hauatähise juurde ebaseaduslikule meeleavaldusele. Samuti andis 26.04.07 kell 16:04 intervjuu Venemaa abonentnumbrilt nr xxxhelistanud ajakirjanikele, milles levitas informatsiooni, nagu kasutaks politsei rahumeelsete isikute vastu julma vägivalda, samuti edastas informatsiooni rahva kogunemise kohta hauatähise juurde, millega õhutas valitsusevastaseid meeleolusid ning kutsus rahvast kogunema kella kuueks Tallinnasse hauatähise juurde ebaseaduslikule meeleavaldusele. Samuti andis 26.04.07 kell 16:16 intervjuu Venemaa abonentnumbrilt nr xxx helistanud ajakirjanikele, milles levitas informatsiooni, nagu kasutaks politsei rahumeelsete isikute vastu julma vägivalda, samuti edastas informatsiooni rahva kogunemise kohta hauatähise juurde, millega õhutas valitsusevastaseid meeleolusid ning kutsus rahvast kogunema kella kuueks Tallinnasse hauatähise juurde ebaseaduslikule meeleavaldusele. Samuti andis 26.04.07 kell 22:08 intervjuu Venemaa abonentnumbrilt nr xxx helistanud ajakirjanikule raadio otse-eetris, milles levitas taas informatsiooni, nagu kasutaks politsei rahumeelsete isikute vastu julma vägivalda, samuti edastas informatsiooni rahva kogunemise kohta hauatähise juurde, millega jätkas valitsusevastaste meeleolude ning vastuhaku õhutamist. Samuti andis 27.04.07 kell 8:28 intervjuu Venemaa abonentnumbrilt nr xxx helistanud ajakirjanikule raadiojaamast Eho Moskvõ, milles levitas taas informatsiooni, nagu kasutaks politsei rahumeelsete isikute vastu julma vägivalda ning jätkas valitsusevastaste meeleolude ning vastuhaku õhutamist. Samuti andis 27.04.07 kell 8:44 intervjuu Venemaa abonentnumbrilt nr xxx helistanud ajakirjanikule raadio otseetris, milles levitas taas informatsiooni, nagu kasutaks politsei rahumeelsete isikute vastu julma vägivalda, rõhutas venelaste vastu suunatud valitsuse tegevust, jätkates sellega valitsusevastaste meeleolude ning vastuhaku õhutamist. Samuti andis 27.04.07 kell 9:17 intervjuu Venemaa abonentnumbrilt nr xxx helistanud ajakirjanikule raadiojaamast Majak, milles levitas taas informatsiooni, nagu kasutaks politsei rahumeelsete isikute vastu julma vägivalda, rõhutades, et valitsusevastaseid protestiaktsioone tuleb veelgi, jätkates sellega valitsusevastaste meeleolude ning vastuhaku õhutamist. Samuti andis 27.04.07 kell 9:25 intervjuu Venemaa abonentnumbrilt nr xxx helistanud ajakirjanikule raadiojaamast Majak, milles jätkas informatsiooni levitamist, nagu kasutaks politsei rahumeelsete isikute vastu julma vägivalda, rõhutades, et valitsusevastaseid protestiaktsioone tuleb veelgi, jätkates sellega valitsusevastaste meeleolude ning vastuhaku õhutamist. Samuti andis 27.04.07 kell 9:42 intervjuu Venemaa abonentnumbrilt nr xxx helistanud ajakirjanikule, milles jätkas informatsiooni levitamist, nagu kasutaks politsei rahumeelsete isikute vastu julma vägivalda, rõhutades, et valitsusevastaseid protestiaktsioone tuleb veelgi, samuti rõhutas valitsuse venelaste vastu suunatud tegevust, jätkates sellega valitsusevastaste meeleolude ning vastuhaku õhutamist. Samuti andis 27.04.07 kell 10:30 intervjuu Riia ajakirjanik Oleg Ignatjevile, milles jätkas informatsiooni levitamist, nagu kasutaks politsei rahumeelsete isikute vastu julma vägivalda, rõhutades, et valitsusevastaseid protestiaktsioone tuleb veelgi, samuti valitsuse venelaste vastu suunatud tegevust, jätkates sellega valitsusevastaste meeleolude ning vastuhaku õhutamist. Oma taolise pikaajaliselt kavandatud ja läbiviidud tegevusega lõi D. Linter koos D. Klenski, M. Sirõki ning M. Revaga suurtes rahvamassides valmisoleku koguneda kaevetööde alguseks Tõnismäele Kaarli pst 13 asuva mälestussamba juurde kaevetöid ning mälestussamba teisaldamist ebaseaduslikult, politseile vastu hakates, takistama, samuti organiseeris kaevetööde alguseks rahvamasside kogunemise Tõnismäele kaevetöid takistama ning politseile ebaseaduslikult vastu hakkama. Eelnimetatud tegevusega kaasnesid ajavahemikul 26.-28.04.07 Tallinna vanalinnas ning kesklinna piirkonnas suureulatuslik hoonete akende purustamine, samuti kaupluste akende

6 purustamine koos sissetungimiste ning kaupade varastamisega, sõiduautode, bussiootepaviljonide, telefoniputkade, prügikastide, liiklusmärkide, reklaamtahvlite, turvakaamerate lõhkumine, müügikioskite ning auto süütamine, füüsiline vastuhakk teenistusülesandeid täitvatele politseiametnikele, nende pildumine kivide ning muude esemetega, politseiametnike seaduslikele korraldustele mitteallumine jms. Tema poolt toimepandu oli kvalifitseeritud KarS § 238 järgi.

Dimitri Klenski on antud kohtu alla süüdistatuna selles, et tema, liikumise Öine Vahtkond juhatuse liikmena, kasutades oma autoriteeti ja liidripositsiooni, ühiselt ja kooskõlastatult koos Öise Vahtkonna juhatuse liikme Dmitri Linteriga ja Öise Vahtkonna liikme Maksim Revaga ning Vene Föderatsiooni noorteorganisatsiooni NAŠI liidriga Eestis Mark Sirõkiga, organiseeris Eesti Vabariigis paljusid inimesi hõlmava korratuse, millega kaasnesid rüüstamine, purustamine, süütamine ning vastuhakk võimuesindajatele. D. Klenski hakkas juba 2007.a algusest teadlikult elanikkonnas valitsusevastaseid protestimeeleolusid tekitama ning inimesi võimuorganitele vastuhakule ja korratustele kihutama. Selleks sidus ta Tallinnas Tõnismäel Kaarli pst 13 asuva hauatähise teisaldamise kava venelaste diskrimineerimisega riigivõimu poolt ning lõi valmisoleku hauatähise teisaldamise korral vastuhakuks võimuorganitele, samuti kutsus Tõnismäel hauatähisega seotud väljakaevamistööde alustamise korral inimesi Tõnismäele ebaseaduslikul meeleavaldusel osalema, pidades võimalikuks rahvamassi vastuhakku politseile, sellega kaasnevaid rüüstamisi, purustamisi süütamisi jms ning soovides neid. Kaasamaks võimalikult suurt rahvamassi, toetas ta liikumise Öine Vahtkond tekkimist ja tugevnemist, levitas avalikkuses informatsiooni Öise Vahtkonna tegevuse ja eesmärkide kohta, tõstmaks selle tuntust ning rahva toetust Öise Vahtkonna tegevusele, koondades selle ümber isikuid, kes olid valmis hauatähise teisaldamise korral võimuorganeile vastu hakkama. D. Klenski tegevus massiliste korratuste organiseerimisel seisnes alljärgnevas:13.01.07 koostas D. Klenski Öise Vahtkonna esindajana üleskutse, mille kohaselt ta kuulutas välja mälestusmärgi kaitsjate üleriigilise mobilisatsiooni kogu Eestis ning kutsus mälestusmärgi kaitsjaid olema valmisolekus nr 1, kogunemaks Öise Vahtkonna esimesel kutsel Tõnismäele mälestussammast kaitsma. Nimetatud sõnumi edastas ta 13.01.07 kell 14:13 elektrooniliselt Öise Vahtkonna liikmetele ja toetajatele, levitamaks üleskutset rahva seas. 14.01.07 kell 17:23 ning 15.01.07 kell 0:29 saatis elektrooniliselt Öise Vahtkonna juhatuse liikmetele samasisulise avalduse, milles esitas samuti üleskutse mälestussamba kaitsjatele olla valmisolekus nr 1 ning tulla Öise Vahtkonna esimesel kutsel Tõnismäele mälestussammast kaitsma, palvega edastada see erinevatele meediakanalitele. Nimetatud teadaannet kajastasid 15.01.07 uudisteagentuur BNS, ajalehed Vesti Dnja, Molodjož Estonii ja SL Õhtuleht. 16.01.07 kell 1:55 ning 12:29 edastas elektrooniliselt üleskutse, milles kutsus mälestusmärgi kaitsjaid olema valmis kogunema Öise Vahtkonna esimesel kutsel Tõnismäele mälestussammast kaitsma, avaldamiseks erinevatele meediakanalitele, sh ajalehed, televisioon, samuti välisriikide saatkondadele, valitsusasutustele, Euroopa Liidu institutsioonidele. 02.02.07 kell 1:46 saatis Öise Vahtkonna liikmetele ja toetajatele elektronkirja koos enda poolt samal kuupäeval koostatud avaldusega, mille adressaatidena oli märgitud Riigikogu spiiker, EV Valitsus, Peaminister ning President, ning milles õhutas valitusevastast vaenu ning kutsus üles massilistele rahutustele hoiatusega, et kui monumenti Tõnismäel rahule ei jäeta, võib sellega provotseerida ühiskonnas plahvatusohtliku olukorra kuni massirahutusteni. 02.02.07 kell 2:56 ja 3:12 saatis samasisulise avalduse elektronpostiga mitmetele isikutele ning massiteabekanalitele, kell 3:13 uudisteportaalile Delfi. Vastavalt eelnevale kokkuleppele D. Linteriga edastas 10:54 samasisulise avalduse N. Burtsevale, paludes saatekirjas levitada avaldusi Moskva ajakirjanduses ja välisriikide meediakanalites. 02.02.07 avaldasid kõnealuse avalduse põhjal uudisteagentuur BNS, internetiportaal Delfi ning ajalehe Postimees internetiväljaanne uudise,

7 mille kohaselt Öine Vahtkond ähvardas pronkssõduri teisaldamise korral riigis massirahutustega, 03.02.07 käsitlesis teadaannet ka ajaleht Pärnu Postimees, SL Õhtuleht ning Postimees. 10.02.07 kell 20:08 ning 20:31 edastas elektrooniliselt uudisteportaalile BNS avaldamiseks enda poolt samal kuupäeval koostatud teate, millega kutsus üles inimesi rahutustele ja korratustele teatega, et kui nn Pronkssõduri seaduseelnõu võetakse vastu, organisatsioonid Öine Vahtkond ja Klenski Nimekiri ei vastuta stiihiliste jõudude märatsemise eest pealinnas. 11.02.07 kajastasid nimetatud teadaannet eestija venekeelne internetiportaal Delfi, uudisteagentuur BNS. 28.02.07 kell 10:51 ning 10:52 edastas uudisteportaalile Delfi avaldamiseks enda poolt samal kuupäeval koostatud avalduse, milles teatas, et esimese ohu korral monumendile ilmub Öine Vahtkond Tõnismäele, millega kutsus inimesi üles vastuhakule võimuorganitele. 12.03.07 edastas kell 12:18 elektrooniliselt Öise Vahtkonna liikmetele ja toetajaskonnale ebaseaduslikes protestiaktsioonides osalemise üleskutse, mille kohaselt tuleb olla kõrgendatud valmisolekus mälestussamba kaitsele asumiseks seoses võimalike väljakaevamiste alustamisega lähipäevadel. Õhutamaks valitsusevastaseid meeleolusid, sidus ta kirjas Öise Vahtkonna liidri Studenetski surma valitsuse tegevusega monumendi kaitsjate vastu. 22.03.07 koostas Öise Vahtkonna nimelt avalduse, mille teksti kooskõlastas Öise Vahtkonna juhatusega ja seejärel edastas samal kuupäeval kell 11:30, 11:35, 11:49 ning 12:03 Öise Vahtkonna liikmetele ning toetajatele, meediaväljaannetele, riigiasutustele, välisriikide esindustele, milles õhutas valitsusevastaseid meeleolusid ning kutsus üles ebaseaduslikule mälestussamba kaitsele sõnadega: „meie, mälestussamba kaitsjad, oleme valmis ohverdama oma isikliku heaolu, kannatama Eesti võimude, politsei ja eriteenistuse repressioone, isegi andma oma elu selle eest, et monument jääks Tõnismäele.“ Samal kuupäeval kajastas D. Klenski avaldust ajalehe Postimees internetiväljaanne. 26.03.07 koostas Öise Vahtkonna nimelt avalduse, milles õhutas valitsusevastaseid meeleolusid ning, ähvardades Eesti kultuurija ajaloo monumentide rüvetamisega, kodanike mitteallumisega ning korratuste ja verevalamistega, sh inimohvritega, kutsus inimesi ebaseaduslikele meeleavaldustele, vastuhakule võimuorganitele ning massilistele korratustele. Nimetatud avalduse saatis kell 1:58 kooskõlastamiseks Öise Vahtkonna juhatuse liikmetele ning edastas selle elektronpostiga kell 12:36, 12:37 ning 13:02 paljudele isikutele, sh meediaväljaannetele, välisriikide saatkondadele ja riigiasutustele. 27.03.07 kell 13:59 edastas kõnealuse avalduse ka Öise Vahtkonna liikmetele ja toetajatele üleskutsega seda levitada. 27.03.07 kell 13:43 saatis Öise Vahtkonna liikmetele ja toetajatele elektronpostiga avalduse liikumise uue taktika kohta, milles õhutas ka vastuhakku riigivõimule ning osalemist ebaseaduslikes protestiaktsioonides. Avalduse kohaselt jätab Öine Vahtkond endale õiguse tegutseda otsustavalt ja radikaalselt, nt juhul, kui mälestussammas teisaldatakse enne 9. maid. Nimetatud taktika, mis kooskõlastati 29.03.07 toimunud Öise Vahtkonna koosolekul, edastas 30.03.07 kell 12:28, 12:30, 13:10, 13:43 elektronpostiga erinevatele meediakanalitele palvega see avaldada, kell 13:23 edastas selle Öise Vahtkonna liikmetele ja toetajatele. Osales 05.04.07 toimunud Öise Vahtkonna koosolekul Öise Vahtkonna tegevuskava väljatöötamisel 09. maiks 2007 ning 07.04.07 koostas ja levitas nimetatud tegevuskava. Tegevuskava oli suunatud vastuhakule kava vastu teisaldada hauatähis ning nägi muuhulgas ette vastavasisuliste lendlehtede trükkimise, massiürituste korraldamise. Samuti organiseeris nimetatud tegevuskava täitmist. Ajavahemikul 07.04.- 21.04.07 koostas koos D. Linteri ja M. Revaga lendlehe, milles õhutas rahvuslikku vaenu ja konflikte, riigivõimuvastaseid meeleolusid ning milles esitas üleskutse osaleda 22.04.07 ebaseaduslikus protestiaktsioonis ning korraldas lendlehe levitamise Öise Vahtkonna liikmete ja toetajate poolt paberkandjatele trükituna rahva seas. Üleskutse sisaldas väljendeid „meile sülitati hinge… alandatakse monumendi kaitsjate au ja väärikust… soovitakse välja juurida venelaslikkus Eestis elavatest vene elanikest, katkestada nende hingeline side kodumaaga… venelasi tahetakse muuta rahvusliku eliidi täissöönud orjadeks… eile kaitses sõdur meid, täna

8 peame meie kaitsma teda… meie liider Vladimir Studenetski andis oma elu võitluses monumendi eest…“. Nimetatud lendlehe teksti edastas D. Klenski ka elektrooniliselt Öise Vahtkonna liikmetele ja toetajatele. 20.04.07 kell 13:04 saatis elektronpostiga Öise Vahtkonna liikmetele ja toetajatele pöördumise projekti, mille adressaadiks on märgitud EV Riigikogu, Valitsus, President, Euroopa Nõukogu ning Euroopa Liit, milles õhutas organiseerima massilisi korratusi ja nendes osalema, kinnitusega, et Öine Vahtkond ei kavatse vastutada võimalike korratuste eest ja pingete kasvamise eest ühiskonnas. 24.04.07 kell 1:24 edastas elektrooniliselt Öise Vahtkonna liikmetele ja toetajatele levitamiseks lendlehe, milles teavitas võimalikust väljakaevamiste algusest Tõnismäel 24.-25. aprillil ning, õhutades riigivastaseid meeleolusid, kutsus üles kogunema Tõnismäele koheselt, kui paigaldatakse piirdeaed või alustatakse väljakaevamistega. Samas esitas üleskutse levitada lendlehte ning Tõnismäele tulles kutsuda endaga kaasa võimalikult palju inimesi. Üleskutse sisaldas väljendeid: „…Meile sülitati hinge! Kui kaua võib taluda alandamist! Ma kutsun üles kõiki, kellele on kallis inimja rahvusväärikus, tulema Tõnismäele, kohe kui paigaldatakse piirdeaed, kohe kui alustatakse väljakaevamisi…“ Eelkirjeldatud lendlehega edastatud üleskutse võimendamiseks saatis 24.04.07 kell 9:27 Öise Vahtkonna juhatuse liikmetele, 25.04.07 kell 14:26 paljudele massiteabevahenditele ning riigiasutustele avalduse, milles kiitis heaks lendlehe levitamise ning õhutas inimesi osalema ebaseaduslikes meeleavaldustes. Avaldus sisaldas üleskutset: „…Me tervitame kõigi elanike aktiivsust 9. mai eel ja kutsume üles asuma Pronkssõduri kaitsele, tegutsedes seaduse ja südametunnistuse järgi.“ 25.04.07 õhtul osales koos teiste Öise Vahtkonna liikmete ja toetajatega, sh D. Linter, M. Reva, Öise Vahtkonna koosolekul Tõnismäel, kus ühiselt kiideti heaks otsus jätta Tõnismäele valvemeeskond, teavitamaks võimalikust tööde algusest hauatähise juures koheselt ka teisi Öise Vahtkonna liikmeid ja toetajaid eesmärgiga koguneda Tõnismäele hauatähise juurde ebaseaduslikule protestiaktsioonile valitsuse tegevuse takistamiseks. Samuti osales D. Klenski 26.04.07 hommikul Tõnismäel hauatähise juures toimunud Öise Vahtkonna koosolekul, kus osalesid ka D. Linter, M. Reva ja M. Sirõk ning kus ühiselt otsustati kutsuda rahvast õhtul kella 18.00-ks Tõnismäele hauatähise juurde ebaseaduslikele protestiaktsioonidele. 26.04.07 kell 06:52 andis intervjuu raadiokanalile Eho Moskvõ, milles kihutas rahvast üles valitsusevastaseks tegevuseks, öeldes, et 26.04.07 kesklinnas patrullivate politseinike eesmärk on elanikkonda hirmutada, valitsuse eesmärk on inimesi provotseerida, mistõttu Öine Vahtkond ei kanna mingit vastutust elanikkonna spontaanse tegevuse eest, Öise Vahtkonna eesmärk on vastu seista rahva hirmutamise poliitikale. Samuti väljendas seisukohta, et monumendi teisaldamine on suunatud venelaste vastu. 26.04.07 kell 07:37 andis Öise Vahtkonna liidrina esinedes intervjuu venekeelsele raadiokanalile, milles õhutas riigivõimuvastaseid meeleolusid ja kutsus rahvast üles valitsusevastastele protestiaktsioonidele, levitades seejuures seisukohti, et valitsuse tegevus on suunatud rahva hirmutamisele, elanikkonna vastu kasutatakse psühhoterrorit ning Öise Vahtkonna toetajaid kiusatakse taga. Oma taolise pikaajaliselt kavandatud ja läbiviidud tegevusega lõi D. Klenski koos M. Reva, D. Linteri ning M. Sirõkiga suurtes rahvamassides valmisoleku koguneda kaevetööde alguseks Tõnismäele Kaarli pst 13 asuva hauatähise juurde kaevetöid ning hauatähise teisaldamist ebaseaduslikult, politseile vastu hakates, takistama, samuti organiseeris kaevetööde alguseks rahvamasside kogunemise Tõnismäele kaevetöid takistama ning politseile ebaseaduslikult vastu hakkama. Eelnimetatud tegevusega kaasnesid ajavahemikul 26.-28.04.07 Tallinna vanalinnas ning kesklinna piirkonnas suureulatuslik hoonete akende purustamine, samuti kaupluste akende purustamine koos sissetungimiste ning kaupade varastamisega, sõiduautode, bussiootepaviljonide, telefoniputkade, prügikastide, liiklusmärkide, reklaamtahvlite, turvakaamerate lõhkumine, müügikioskite ning auto süütamine, füüsiline vastuhakk

9 teenistusülesandeid täitvatele politseiametnikele, nende pildumine kivide ning muude esemetega, politseiametnike seaduslikele korraldustele mitteallumine jms. Dimitri Klenski poolt toimepandu oli kvalifitseeritud KarS § 238 järgi.

Maksim Reva on antud kohtu alla süüdistatuna selles, et tema, liikumise Öine Vahtkond ühe liidrina, kasutades oma autoriteeti ja liidripositsiooni, ühiselt ja kooskõlastatult koos Öise Vahtkonna juhatuse liikmete Dmitri Linteri ja Dimitri Klenskiga ning Vene Föderatsiooni noorteorganisatsiooni NAŠI liidriga Eestis Mark Sirõkiga, organiseeris Eesti Vabariigis paljusid inimesi hõlmava korratuse, millega kaasnesid rüüstamine, purustamine, süütamine ning vastuhakk võimuesindajatele. Selleks hakkas M. Reva juba 2006 keskpaigast aktiivselt, teadlikult ja süsteemselt elanikkonnas protestimeeleolusid tekitama ning inimesi võimuorganitele vastuhakule ja korratustele kihutama. Selleks sidus ta Tallinnas Tõnismäel Kaarli pst 13 asuva hauatähise teisaldamise kava venelaste diskrimineerimisega riigivõimu poolt ning lõi valmisoleku hauatähise teisaldamise korral vastuhakuks võimuorganitele, samuti kutsus Tõnismäel hauatähisega seotud väljakaevamistööde alustamise korral inimesi Tõnismäele ebaseaduslikul meeleavaldusel osalema, pidades võimalikuks rahvamassi vastuhakku politseile, sellega kaasnevaid rüüstamisi, purustamisi, süütamisi jms ning soovis neid. Kaasamaks võimalikult suurt rahvamassi, toetas ta liikumise Öine Vahtkond tekkimist ja tugevnemist, levitas avalikkuses informatsiooni Öise Vahtkonna tegevuse ja eesmärkide kohta, tõstmaks selle tuntust ja populaarsust, ning koondades selle ümber isikuid, kes olid valmis hauatähise teisaldamise korral võimuorganeile vastu hakkama. 06.08.06 koostas M. Reva Öise Vahtkonna üldise tegevusstrateegia 22. septembriks 2006, mis hõlmas muu hulgas lendlehtede tekstide väljatöötamist, loosungite kleepimist, lendlehtede levitamist töökohtades, koolides ja elukohtades, üleskutsete edastamist uudisteportaalis Delfi, elektronkirjades jms, eesmärgiga tagada inimeste pidev mõjutamine valitsuse kava vastu hauatähise teisaldamiseks ning tekitada pidev valmisolek vastuhakuks võimorganeile. Nimetatud kava arutati ning kiideti heaks 01.09.06 Öise vahtkonna koosolekul. 11.01.07 kell 17:23 saatis M. Reva vastuseks D. Klenski kirjale Öise Vahtkonna liikmetele ja toetajatele elektronkirja, milles teatas, et parem rahunetagu ja valmistutagu võitluseks mais. Samuti teatas ta, et väikesearvulisi pikette ei ole mõtet korraldada, teatades, et „võimud ei pea meid nägema, vaid kartma, et me tuleme mälestussamba kaitseks uuesti tänavatele“. Sellega kihutas M. Reva inimesi üles osalema hauatähisega seonduvate tööde alguse korral massilistes rahutustes ja korratustes. 03.04.07 kell 14:45 saatis Öise Vahtkonna liikmetele ja toetajatele elektronkirja, milles kutsus inimesi üles organiseerima mälestussamba piiramise korral tähtajatu piketi ning kutsudes selle jaoks üles välja töötama tegevuskava ning ette valmistama avaldusi, samuti välja selgitama inimesi, kes on valmis valitsuse tegevuse vastu välja astuma. M. Reva kiitis heaks D. Klenski poolt koostatud Öise Vahtkonna tegevusplaani mälestussamba teisaldamise vastu ning saatis 08.04.07 kell 12:07 Öise Vahtkonna liikmetele ning toetajatele oma täiendused plaanile, lisades, et peab vajalikuks ainult ühe massiürituse korraldamist, seda juhul, kui mälestusmärgile paigaldatakse piirdeaed, eesmärgiga koondada jõud laiaulatuslikuks vastuhakuks valitsuse tegevusele mälestussamba teisaldamisel. 07.-21.04.07 koostas koos D. Linteri ja D. Klenskiga lendlehe, milles õhutas rahvuslikku vaenu ja konflikte, riigivõimuvastaseid meeleolusid, ning milles esitas üleskutse osaleda 22.04.07 ebaseaduslikus protestiaktsioonis, organiseeris kõnealuste lendlehtede trükkimise ning kooskõlastatult D. Linteri ja D. Klenskiga levitas neid koos Öise Vahtkonna liikmete ja toetajatega paberkandjale trükituna rahva seas. Üleskutse tekst sisaldas väljendeid „meile sülitati hinge… alandatakse monumendi kaitsjate au ja väärikust… soovitakse välja juurida venelaslikkus Eestis elavatest venelastest, katkestada nende hingeline side kodumaaga… venelasi tahetakse muuta rahvusliku eliidi täissöönud orjadeks… eile kaitses sõdur meid, täna peame meie kaitsma teda… meie liider Vladimir Studenetski andis oma elu võitluses

10 monumendi eest…“. Kooskõlastatult Öise Vahtkonna liidritega, s.h M. Revaga, edastas D. Klenski kõnealuse lendlehe teksti ka elektrooniliselt Öise Vahtkonna liikmetele ning toetajatele. 21.04.07 levitas M. Reva Tallinnas Lasnamäel A. Korobovi ning P. Zujeviga eelnimetatud lendlehti. Samuti osales M. Reva lendlehe teksti koostamisel, milles kutsus inimesi üles kogunema ebaseaduslikule protestiaktsioonile riigivõimu vastu Tõnismäele hauatähisega seonduvate tööde alguseks, mis lendlehe teksti kohaselt algavad tõenäoliselt 24.- 25.04.07. Nimetatud lendlehe teksti saatis 23.04.07 kell 09:36 J. Nemerzitskile ja kell 9:39 Öise Vahtkonna juhatuse liikmetele ja toetajatele. 23.04.07 kell 9:10 saadetud elektronkirjas kiitis heaks D. Klenski poolt lendlehe tekstis tehtud parandused ja täiendused, mille viimane edastas 24.04.07 kell 1:24 Öise Vahtkonna liikmetele. Üleskutse sisaldas väljendeid: „…Meile sülitati hinge! Kui kaua võib taluda alandamist! Ma kutsun üles kõiki, kellele on kallis inimja rahvusväärikus, tulema Tõnismäele, kohe kui paigaldatakse piirdeaed, kohe kui alustatakse väljakaevamisi…“ 25.04.07 osales koos Öise Vahtkonna liidrite ja liikmetega, sh D. Klenski, D. Linter, Öise Vahtkonna koosolekul Tõnismäel, kus nõupidamise käigus kiideti ühiselt heaks otsus jätta Tõnismäele ööseks valvemeeskond, teavitamaks võimalike tööde algusest hauatähise juures koheselt ka teisi Öise Vahtkonna liikmeid ja toetajaid eesmärgiga koguneda Tõnismäele hauatähise juurde ebaseaduslikule protestiaktsioonile valitsuse tegevuse takistamiseks. Samuti osales M. Reva 26.04.07 hommikul Tõnismäel hauatähise juures toimunud Öise Vahtkonna koosolekul, kus osalesid ka D. Linter, D. Klenski ja M. Sirõk ning kus ühiselt otsustati kutsuda rahvast õhtul kella 18.00-ks Tõnismäele hauatähise juurde ebaseaduslikule meeleavaldusele. 26.04.07 M. Reva, olles saanud kell 5:01 D. Linterilt korralduse hakata Tõnismäele rahvast kokku kutsuma, saatis ajavahemikul kell 5:56 – 6:02 oma mobiiltelefonilt 68 erinevale telefoniabonendile tekstisõnumi teatega „Tõnismäel pannakse mälestussamba ümber piire. Vahtkond“, kutsudes sellega rahvast üles osalema ebaseaduslikus meeleavalduses ning vastuhakus riigivõimule. 26.04.07 pani Öise Vahtkonna koduleheküljele www.pomnim.com üleskutse koguneda kell 18:00 Tõnismäel, kutsumaks inimesi üles osalema ebaseaduslikus meeleavalduses ning vastuhakus riigivõimule. 26.04.07 osales kella 18:00-ks Tõnismäele hauatähise juurde kogunenud rahvahulga ebaseaduslikus meeleavalduses, koordineeris seal inimeste tegevust, organiseerides neid seisma inimketis, ärgitades rahvast üles valitsuse tegevuse vastu ebaseaduslikult meelt avaldama ning vastuhakule politseile, juhendades neid karjuma „Häbi!“ ja „Fašistid!“. Oma taolise pikaajaliselt kavandatud ja läbiviidud tegevusega lõi M. Reva koos D. Linteri, D. Klenski ning M. Sirõkiga suurtes rahvamassides valmisoleku koguneda kaevetööde alguseks Tõnismäele Kaarli pst 13 asuva hauatähise juurde kaevetöid ning hauatähise teisaldamist ebaseaduslikult, politseile vastu hakates, takistama, samuti organiseeris kaevetööde alguseks rahvamasside kogunemise Tõnismäele kaevetöid takistama ning politseile ebaseaduslikult vastu hakkama. Eelnimetatud tegevusega kaasnesid ajavahemikul 26.-28.04.07 Tallinna vanalinnas ning kesklinna piirkonnas suureulatuslik hoonete akende purustamine, samuti kaupluste akende purustamine koos sissetungimiste ning kaupade varastamisega, sõiduautode, bussiootepaviljonide, telefoniputkade, prügikastide, liiklusmärkide, reklaamtahvlite, turvakaamerate lõhkumine, müügikioskite ning auto süütamine, füüsiline vastuhakk teenistusülesandeid täitvatele politseiametnikele, nende pildumine kivide ning muude esemetega, politseiametnike seaduslikele korraldustele mitteallumine jms. Maksim Reva poolt toimepandu oli kvalifitseeritud KarS § 238 järgi.

Mark Sirõk on antud kohtu alla süüdistatuna selles, et tema, olles Venemaa Föderatsiooni noorteorganisatsiooni NAŠI liider, kasutades NAŠI toetust oma tegevusele, samuti, olles aktiivne Öise Vahtkonna toetaja, ühiselt ja kooskõlastatult koos Öise Vahtkonna juhatuse liikmete Maksim Reva, Dmitri Linteri ja Dimitri Klenskiga organiseeris Eesti Vabariigis paljusid inimesi hõlmava korratuse, millega kaasnesid rüüstamine, purustamine, süütamine

11 ning vastuhakk võimuesindajatele. Mark Sirõk hakkas 2006 sügistest aktiivselt tegutsema valitsuse kava vastu teisaldada Tallinnas Tõnismäel Kaarli pst 13 asuv hauatähis. Selleks hakkas ta teadlikult ja süsteemselt tekitama elanikkonnas protestimeeleolusid, sidudes hauatähise teisaldamise kava Eestis elavate venelaste diskrimineerimisega riigivõimu poolt ning luues valmisoleku hauatähise teisaldamise korral vastuhakuks võimuorganitele. Samuti kutsus M. Sirõk inimesi Tõnismäele osalema ebaseaduslikul meeleavaldusel, pidades võimalikuks sellega kaasnevat rahvamassi vastuhakku politseile, sellega kaasnevaid rüüstamisi, purustamisi, süütamisi jms ning soovis neid. M. Sirõk toetas Öise Vahtkonna eesmärki hakata hauatähise teisaldamise korral võimuorganeile vastu, osaledes Öise Vahtkonna toetajana selle tegevusplaanide kavandamisel ning kooskõlastades oma tegevust valitsusevastaste protestiavalduste korraldamisel Öise Vahtkonnaga. Olles Venemaa noorteorganisatsiooni NAŠI liidriks Eestis, tegutses ta nende toetusel, saades korratuste organiseerimiseks rahalist toetust, samuti sai oma valitsusevastase tegevuse juhiseid NAŠI liikmetelt Venemaal. M. Sirõk osales aktiivselt Öise Vahtkonna koosolekutel, 30.08.06 koosolekul tegi ettepaneku kaasata valitsusevastasesse tegevusse seonduvalt hauatähise teisaldamise kavaga võimalikult palju noori ja teha piiramislindi ümber elus kett, kutsumaks inimesi üles vastuhakule valitsusele. 23.02.07 avaldas M. Sirõk koos Ilmar Ringeliga Tallinnas Tõnismäel Kaarli pst 13 asuva hauatähise juures ebaseaduslikult, ilma eelneva Tallinna Linnavalitsusega kooskõlastamata valitsuse vastu meelt, olles riietatud Nõukogude Liidu sõjaväevormi, millel oli ka Nõukogude Liidu sümboolika, eesmärgiga teadlikult provotseerida konflikte ning süvendada valitsusevastaseid meeleolusid. M. Sirõk osales ka 05.04.07 Öise Vahtkonna koosolekul, millel arutati liikumise hauatähisega seotud tegevuskava kuni 9. maini. Koosolekul arutati võimalust hauatähise piiramise korral rünnata piirdeaeda, panna hauatähise juurde valve inimeste teavitamiseks tööde algusest, koguda võimalikult palju inimesi ning piiramise korral seista piketis. Koosolekul osalenud M. Sirõk toetas plaani koostamist ning tegi omakorda ettepaneku puudutada sellega seonduvalt vene koolides eestikeelsele õppele üleminekuga seonduvat koolireformi teemat, sidumaks hauatähise teisaldamise kava venelaste diskrimineerimisega Eestis. Samuti teatas koosolekul osalenud NAŠI esindaja NAŠI toetusest ja valmisolekust toetada protestiaktsioone Nõukogude Liidu sõjaväe vormis valves seismisega. Kõnealuse koosoleku pinnalt koostas D. Klenski 07.04.07 plaani, mis nägi muu hulgas ette avalike pöördumiste tegemist, pikettide korraldamist, lendlehtede koostamist, trükkimist, levitamist, kleebiste, märkide ja embleemide jagamist koos lendlehtedega. Koostatud plaani edastas D. Klenski elektronkirjaga Öise Vahtkonna liikmetele ja toetajatele tutvumiseks ning paranduste ja täienduste tegemiseks. Ülalmärgitud koosolekul kooskõlastatu alusel hakkas M. Sirõk NAŠI esindajana organiseerima Tallinnasse Tõnismäele hauatähise juures protestiaktsioone sõjaväevormis valves seismisega, provotseerimaks sellega teadlikult konflikte võimuesindajatega ning kutsumaks sellega inimesi üles valitsusevastasele tegevusele. Vastates 24.04.07 kell 18:10 Venemaa Föderatsiooni abonentnumbrilt 79096508404 tulnud küsimusele, kui palju inimesi saavad seista hauatähise juures vahtkonnas, saatis nimetatud numbrile kell 18:12 vastuse, et umbes 10 inimest. Seejärel sai M. Sirõk samalt abonentnumbrilt korralduse valmistada ette meeskond, et kuni 9. maini oleks hauatähise juures pidev valve, alustades 26. aprillil kell 8.00 hommikul. Korralduse täitmiseks hakkas M. Sirõk organiseerima inimesi Tõnismäele hauatähise juurde, milleks saatis kell 18:30 sõnumi ning helistas kell 18:32 R. Jelfimovile, teatades, et on vajalik leida inimesi, kes on nõus sõjaväevormis Tõnismäel meelt avaldama. Meeleavaldusel osalemise eest lubas ka rahalist tasu. Sõnumi üleskutsega seista monumendi juures vahtkonnas saatis ka 24.04.07 kell 18:49 ning 18:53 Ilmar Ringel’ile, kell 19:05 Maks Belõi’le, 19:06 Aleksei Mattalile, 19:06 abonentnumbrile 53903260, Alina Ennik’ile, Aleksandr Pajule, abonentnumbrile 5522448, Mark Gelstin’ile, 19:07 Maksim Popov’ile, S Ladiuk’ile. Samuti asus abistama NAŠI liikmeid ebaseaduslikul meeleavaldusel osalemisel,

12 milleks üüris korteri aadressil Tallinn, Koidu tn 11-6, Venemaalt Eestisse sõitvatele NAŠI liikmetele peatuspaigaks. Kui aga selgus, et NAŠI liikmed ei saa Eestisse tulla, leppis kokku korteri üürimise kolmeks päevaks kohalike meeleavalduses osalejate peatuspaigaks. Üüritasu kõnealuse korteri eest maksis M. Sirõk Venemaalt liikumiselt NAŠI saadud rahade eest 2500.- krooni. 26.04.07 hommikul osales Tallinnas Tõnismäel Öise Vahtkonna koosolekul, kus viibisid ka Öise Vahtkonna liidrid M. Reva, D. Linter ning D. Klenski ning mille käigus otsustati ühiselt kutsuda rahvast sama päeva õhtuks kella 18.00-ks Tõnismäele hauatähise juurde ebaseaduslikule meeleavaldusele. Seejärel helistas I. Ringelile ja soovis, et viimane läheks sõjaväevormis Tõnismäele meelt avaldama. Kokkuleppel M. Sirõkiga pani I. Ringel üüritud korteris aadressil Koidu tn 11-6, Tallinn, Nõukogude Liidu sõjaväevormi selga ning läks koos Roman Jelfimoviga meelt avaldama. M. Sirõki ühine ja kooskõlastatud tegevus Öise Vahtkonna liidrite M. Reva, D. Linteri ning D. Klenskiga, mis oli pikaajaliselt kavandatud ja läbiviidud, lõi suurtes rahvamassides valmisoleku koguneda kaevetööde alguseks Tõnismäele Kaarli pst 13 asuva mälestussamba juurde kaevetöid ning mälestussamba teisaldamist ebaseaduslikult, politseile vastu hakates, takistama, samuti organiseeris koos M. Reva, D. Klenski ning D. Linteriga kaevetööde alguseks rahvamasside kogunemise Tõnismäele kaevetöid takistama ning politseile ebaseaduslikult vastu hakkama. Eelnimetatud tegevusega kaasnesid ajavahemikul 26.-28.04.07 Tallinna vanalinnas ning kesklinna piirkonnas suureulatuslik hoonete akende purustamine, samuti kaupluste akende purustamine koos sissetungimiste ning kaupade varastamisega, sõiduautode, bussiootepaviljonide, telefoniputkade, prügikastide, liiklusmärkide, reklaamtahvlite, turvakaamerate lõhkumine, müügikioskite ning auto süütamine, füüsiline vastuhakk teenistusülesandeid täitvatele politseiametnikele, nende pildumine kivide ning muude esemetega, politseiametnike seaduslikele korraldustele mitteallumine jms. Mark Sirõk poolt toimepandu oli kvalifitseeritud KarS § 238 järgi.

Kohtuistungil kinnitas Dmitri Linter, et süüdistusest ei ole aru saanud ning ei tunnista süüdi ennast. Kohtuistungil kinnitas Dimitri Klenski, et süüdistus on arusaadav, kuid end süüdi ta ei tunnista. Kohtuistungil kinnitas Maksim Reva, et süüdistusest ei ole aru saanud ning ei tunnista süüdi ennast. Kohtuistungil kinnitas Mark Sirõk, et süüdistusest ei ole aru saanud ning ei tunnista süüdi ennast.

Süüdistatav Dmitri Linter kohtuistungil keeldus ütluste andmisest.

Süüdistatav Dimitri Klenski seletas kohtuistungil, et on kokku puutunud Öine Vahtkond liikumisega. Seda ta ei oska öelda, kelle poolt Öine Vahtkond liikumine moodustati. See liikumine kumuleerus veebruaris 2007.a. Öise Vahtkonna liikmeteks olid need inimesed, keda süüdistuses nimetatakse ehk juhatus ja teised inimesed, kes käisid nende koosolekutel. Ta ei oska nimetada neid nimesid, kes käisid Öise Vahtkonna koosolekutel, võimalik, et tunneks nägupidi ära. Antud juhatus ei ole legitiimne, ta ei ole valitud ja see nimetus on tinglik, kuna Öine Vahtkond ei ole ametlikult registreeritud organisatsioon. See on tüüpiline kodaniku algatus. Selle liikmeskond ei ole kusagil fikseeritud. Koosolekuid nimetasid nad kooskäimisteks. Öise Vahtkonna eesmärgiks oli algetapil Tõnismäe mälestussamba kaitsmine huligaanide, vandaalide ja teiste rahvusradikaalide eest ( nimetab nimesid näiteks Rebane, Böhm, Liim jt). Mälestussamba kaitsmisele lisandus veel mälestussamba vahikord. Öine Vahtkond viis läbi oma ümarlaua ning osales ka teistel ümarlaudadel, sealhulgas ka pealinna volikogus. Viidi läbi Linnavalitsuses ametlikult registreeritud pikette. Öine Vahtkond osales

13 nimekirjade kogumises mälestussamba kaitseks, mis anti üle presidendi kantseleile. Viimane aktsioon oli 20.04.2007.a., kui nad pöördusid Hitleri vastase koalitsiooni liikmesriikide saatkondadesse. Nad palusid Lääne kaasabi mälestussamba kaitsmise küsimuses. Öine Vahtkond kaitses mälestussammast värviga ülevalamise eest, mälestussambale sülgamise eest, kepihoopide eest vastu mälestussammast, samuti katsete eest kinnistada silmus „pronkssõduri“ kaelale. Esimene Öise Vahtkonna reaktsioon oli Ansipi sõnadele, kui ta 2006.a. mais esines avaldusega mälestussamba teisaldamise vajadusest. MTÜ Öise Vahtkonna tegevuse põhivorm oli vahtkonna liikmete kohalolek Tõnismäel mälestusmärgi juures. Vahtkonna ja politsei vahel oli isegi koostöö, kuna vahtkonna liikmed teavitasid politseid, kui seal toimusid mingid ülesastumised või korrarikkumised. 25.03.2007.a. võtsid nad vastu otsuse eemalduda mälestusmärgist ja seista kõrval ja viia läbi monitooring skvääris ja selle ümbruses toimuva kohta. Selle kutsus esile 25.03.2007.a. hr Böhm, kes tuli mälestusmärgi juurde okastraadist pärjaga, mille küljes oli lint, et sõdur on eesti rahva mõrtsukas. Nemad said aru, et võimud osutavad kaasabi Böhmi huligaansele väljaastumisele, millest tekkis kokkupõrge. Võimud provotseerisid konflikte tavakodanike vahel, et teatada lõpuks, et seda mälestusmärki rahu nimel peab teisaldama teise kohta. Nende relvaks oli see, et nad tulid alati mälestusmärgi juurde lillede, küünalde, Euroopa ja Eesti lippudega, milledele olid kinnitatud Georgi lindid. MTÜ Öine Vahtkond on asutatud Korobovia ja Filippovi poolt 2006.a. augustil. Üks grupp oli neid, kes tegelesid kalmistutel ja hooldas sõjahaudu. Teine grupp, keda ta nimetab Öise Vahtkonna pioneeriks, nende jaoks oli peamiseks eesmärgiks kaitsta mälestusmärk huligaanide ja vandaalide eest, mida nad tegid ühiskondlikel alustel. Neid inimesi, kes tegelesid kalmistute hooldamisega, tunneb ta ainult nägupidi, peamiselt naisterahvad, nimesid ei tea. Üks neist töötas isegi politseis. Seda ei oska öelda, kus liikumine Öine Vahtkond nime sai. Haudade hooldajad eristusid Öisest Vahtkonnast, kuna nad eelistasid haudade hooldamist, mis oli nende jaoks peamine. Liikmeskond nendel kahel grupil vahetus pidevalt, sest koosolekutest võttis osa kuni 30 inimest ja need ei olnud alati samad. MTÜ Öine Vahtkond, kus oli 5 – 7 inimest kogunesid eraldi üks kord nädalas, mida nad arutasid nad ei tea. 2007.a. veebruaril ühinesid nemad ja selle algatajaks oli Korobov. Temal mingit seost ei ole selle grupiga, kes tegeles haudade hooldamisega. Öises Vahtkonnas süüdistuse järgi nimetatakse teda liikumise liidriks, kuigi liidreid seal ei olnud. Kõik otsustati kollegiaalselt koosolekutel. Tema tegeles põhiliselt plakatite, lendlehtede, avalduste tekstidega, kuna ta elukutseline ajakirjanik. Teda nimetatakse süüdistuse järgi Öise Vahtkonna koordinaatoriks, mille ta ümber lükkab. Aprilli alguses ta avaldas, et on Öise Vahtkonna koordinaatoriks, aga mitte selleks, et juhendada Öist Vahtkonda, vaid selleks, et lahendada liikmete vahelisi probleeme. Seda lubas teha tema vanus, kuna nende aktivistid on põhiliselt nooremad inimesed. Ja tema eesmärgiks oli kasutada oma autoriteeti Öises Vahtkonnas. Probleemideks olid aktivistide ambitsioonid, näiteks, kes sõidab Strasbourgi piketeerima, olid probleemid ka Öine Vahtkond ja MTÜ Öine Vahtkond vahel. Nende ühinemine tõi esile probleeme. Üldkoosolek määras temale sellised ülesanded. Otsuste vastuvõtmine käis tavalise hääletamisega. Üldkoosolekuid juhtisid erinevad inimesed. Koosolekud toimusid tavaliselt kord nädalas. Studenetsi surmani viidi koosolekuid läbi Tartu mnt raamatupoes, kus töötas Neštšadimova. Pärast viidi läbi kas Puškini kohviku sees või väljas samuti Dostojevski mälestusmärgi juures. Neid koosolekuid ametlikult ei protokollitud, mõnikord keegi sealviibijates pani kirja. Päevakord oli paberil kirjas. Tema ainukesena fikseeris inimeste ettepanekuid. Koosolekud, mis toimusid 5-ndal või 7-ndal aprillil 2007.a., olid lihtsalt ettepanekud, need olid pandud kirja, see ei olnud plaan nagu süüdistuses kirjas. Seal oli ligi 40 rahumeelset ettepanekut, kuidas viia läbi 9.mai üritused. Väljaspool koosolekuid käis Öise Vahtkonna info vahetus telefoni teel, interneti foorumite kaudu. Tema www.pomnim.com portaali ei ole kasutanud. Maksim Revat ta tunneb vähe, ta ilmus poliitilisse vahtkonda aprilli algul 2007.a.. Tunneb teda rohkem elektroonilise

14 kirjavahetuse järgi, mis ei olnud alati meeldiv. Ta alati püüdis vältida konflikte. Seda ta ei mäleta, millal ta esmakordselt kokku puutus. Mäletab, et Maksim Reva oli sel koosolekul, kus arutati 9.maiga seostud ettepanekuid, kuid võimalik, et isegi varem. Maksim Revale tehti ülesandeks sõita Strasbourgi ja organiseerida seal piketti. D. Linterit teab 2005. aastast, seoses linnavolikogu valimistega, ta oli partei liige, osales valmismistel Klenski nimekirjas. Tema teab, et Linter oli Öise Vahtkonna liige alates 2006.a maist, kui ta nägi tema allkirju Öise Vahtkonna dokumentide all. Kõik, mis puudutab enne 2007 veebruari, ei tea millega Linter tegeles. 2007 I poolel nägi ta Linterti sama harva kui Revat, vahetasid meile ja telefonikõnesid 2 – 3 korda. Mäletab Linterit 2007.a. aprilli algusest. Mark Sirõk´i praktiliselt ei tunne. Võrdles fotot pärast selle noormehe arreteerimist ning sai aru, et see on sama poiss, kes paar korda osales pikettidel 2007.a. Öise Vahtkonna, Klenski nimekirjas, alaealiste fašismi ohvrite liidus ja vene kodanike arvamuse liidus. Tema kinnitab, et M. Sirõkil ei ole mingit tegemist Öise Vahtkonnaga, see ei loe, et sisemine kirjavahetus oli suunatud M. Sirõkile. Toimiku materjalidest on isegi näha, et M. Sirõk Öise Vahtkonna sisedialoogis ei osalenud kordagi. Reva teatas avalikult 3 korda, et ta väljub Öise Vahtkonna koosseisust. Tal oli oma seisukoht, nagu Linter´il. Linteri ja Reva isikuomaduseks on auahnus. M. Sirõk ühel Öise Vahtkonna koosolekul osales aprilli 2007.a. alguses. Ta ei mäleta, kas Sirõk esitas koosolekul oma seisukohti. Ta on kuulnud, et Sirõk mõistis hukka noorte kaasamise mälestussamba juures. Öise Vahtkonna koosolekutel ei tulnud küll jutuks sõjaväeriietuses seismine. Neil oli ettepanek pöörduda noorteorganisatsiooni Naši poole peatada aktsioonid, nende tegevust Moskvas. Tekst, mis asub tl. 84 kd VI on talle tuttav aga tema ei ole selle avalduse autor, see kuulub Studenetskile, sõna mobilisatsioon tegi ettepaneku panna teksti Seredenko. Kõik tekstid koostati kollegiaalselt, kes osalesid koosolekutel ja inimeste poolt, keda nimetati juhatuseks. Ta kinnitab, et ei kutsunud kedagi mobilisatsioonile, ei kuulutanud valmisolekuks nr 1, ei andnud edasi levitamiseks seda infot nagu kinnitatakse episoodis. See avaldus oli sisemiseks kasutamiseks Öise Vahtkonna seisukohtade arutamiseks. Üldkoosolek otsustas avalduse tekstist võtta välja mobilisatsioon, seega muudeti avalduse teksti. Seda avalduse ei saanudki levitada ja seda ei levitatudki ja ta ei saa aru, miks see fakt figureerib toimikus. Tema on selle avalduse trükkinud, see võis olla 15. või 12. jaanuaril. Sellele eelnes tema vestlus Seredenkoga ja tema vestlus Studenetskiga. Sõna mobilisatsioonile antakse vene keele sõnaraamatus 4 tähendust: hinge – või vaimumobilisatsioon, terminit mobilisatsioon kasutatakse ka meditsiinis. Vene ajakirjandus sai aru, et see on Öise Vahtkonna valvekordade taastamine ausamba juures. Sõna mobilisatsioon võeti üldkoosoleku poolt vastu kui autoloogia. Mälestussamba kaitsmise all on peetud silmas öised auvalvekorrad, allkirjade kogumine mälestussamba kaitseks. Öine valvekord hirmutas huligaane eemale, kes üritasid rüvetada mälestussammast. Nad kaitsesid mälestussamba rüvetamise ja huligaanide eest. Nad muretsesid Eesti maine pärast. Tema juhindus riigi presidendi seisukohast „II maailmasõjas langenute hauad ja mälestusmärgid peavad olema puutumatud ja pühad. Avaldus oli suunatud neile inimestele, kes olid meilis elektronkirjas, mis lisatud ka süüdistusakti. Avaldus saadeti Öise Vahtkonna aktivistidele, meediakanalitele seda teksti ei ole saadetud, mida on kohtus tsiteeritud. k V tl. 257 asuva „Teade massimeediale“ ta on saatnud pressile ning selles avalduses käib jutt registreeritud piketist. Ta on sellele ka allakirjutanud ja ära saatnud. See on koostatud kooskõlastatult. Otsustus piketi kohta võetakse vastu koosolekul ning talle anti ülesandeks koostada tekst ja suunata see massiteabevahenditesse. „stiihiliste jõudude märatsemise“ all peeti silmas massilist stiihilist protestireaktsiooni. Kuulujutud, see on kinnitamata informatsioon, kuid kuuldused võivad olla suureks ohuks ühiskonna rahule. Nendest kuulujuttudest räägiti Öise Vahtkonna koosolekutel ning nemad leidsid vajalikuks sellest informeerida ühiskonda. See avaldus oli mõeldud kõikidele eesti lehtedele ja välismaa ajakirjanikele, kes olid akrediteeritud Eestis. Samuti mõnedele lääne ajakirjanikele, kes

15 töötavad oma riigis, nt prantsuse ajaleht Lemond, Guardian Suurbritannias. Nemad ei kutsunud kunagi üles mingisugusele ebaseaduslikule tegevusele. Monumendi kaitsjad tegutsesid lähtudes eetilistest ja kristlikest põhimõtetest ehk siis ilma võõra abita ja ilma finantseerimiseta kõrvalt. Nende jaoks on Tõnismäe monument samasugune püha ja sakraalne koht nagu ka vabadussõja monumendid, mis on igal pool mujal püstitatud. Ta pidi kannatama võimude repressioone, mis väljendus selles, et neile hakati põhjendamatult keelduma erinevate pikettide korraldamises. 2006 – 2007.a. vältel tähelepanu tase liiklusjärelvalve, tolli, maksuameti poolt järsult kasvas Öise Vahtkonna aktivistide suunas. Temaga on tööleping lõpetatud, selge formuleeringuga, kuna kogus allkirju monumendi kaitseks. Teda on ähvardatud tapmisega 10 korda, mitmekordselt ähvardati läbi peksta, ähvardused tulid saatja aadressiga. Tema avaldustele politseis vastati, et see on isiklik asi ja nende arvamus, kes neid saatsid. 25.03.2007.a. politsei ja võimude provokatsioon seisnes selles, et linnavalitsus registreeris, lubas radikaalide piketil toimuda ja okastraadist pärja asetada monumendile, mis oli sisuliselt huligaanusse akt. 22.04 rahvas vastas Öise Vahtkonna üleskutsetele, käis Tõnismäel lilli asetama ja tema oli ka päeval seal. Lillede asetamine ei tohiks keelatud olla. 22.04 Tõnismäel arutasid nad ainult seaduslikke meetmeid, mis oleks kooskõlastatud ka politseiga. Päeva jooksul käis sealt läbi 200 – 300 inimest. Ebaseaduslikud meetmed olid Öises Vahtkonnas keelatud ja see oligi nende jõud. Tõnismäel kaevetööde algusest sai ta teada ajakirjandusest ja kaitseministri kirjast linnapeale. Kuna nad teadsid, et seaduse järgi peale sellist kirja võib alustada 7 päeva jooksul kaevetöödega ning sellest oli kirjutatud ka meedias, siis nad eeldasid, et nende töödega alustatakse peale kaitseministri kirja avaldamist 7 päeva jooksul. Kaitseministri kirjast said teada 19-ndal või 20-ndal, sest 20-ndal esinesid nad kirjadega kaitseministri kirja suhtes, need olid adresseeritud linnapeale, saatkondadele. Öisel Vahtkonnal ei olnud ühtset tegevuskava lepitud kokku, mida teha kui kaevetöödega alustatakse. Sellepärast nad teatasid, et neil on elanikkonna toetus ja nii nad kutsusid inimesi toimima seaduse ja südametunnistuse järgi. 25.04.2007.a. on võimalik, et ta osales Öise Vahtkonna koosolekul. 25.04 õhtul oli ta Tõnismäel kuskil 9 paiku õhtul, mingit koosolekut seal ei toimunud. Ta ei näinud ei Linterit, Sirõki ega Revat. Mingit otsust seal vastu ei võetud ja ei arutatud. Võimud ootasid konflikti nendega aga nemad vältisid seda. Vastu ei võetud mingit aktsiooni nagu väidab süüdistus, et nemad otsustasid koguneda mälestussamba juurde ebaseadusliku aktsiooni jaoks. 25.04 ta lihtsalt käis Tõnismäel ning ei olnud mingit keeldu viibida mälestussamba juures. 26.04. hommikul kella 6 paiku viibis ta ka Tõnismäel. 26.04 hommikul talle helistati ja öeldi, et öösel hommiku eel politsei ründas Neštšadimova autot, et teda peksti läbi nii nagu kahte kaaslast. Lõhuti auto, mis seisis kõnniteel Rahvusraamatukogu peasissekäigu juures. Nad sõitsid tema juurde aga teda enam ei olnud seal ning siis läksid nad Tõnismäele. 26.04 hommikul oli Tõnismäel veel Öise Vahtkonna liikmeid. Tema nägi Linterit, kes andis intervjuud, Bulkinit nägi. Talle tuli järgi Linter. 26.04 hommikul oli pilt kohutav Tõnismäel hauatähise ümber, temal oli klimp kurgus. Vabaduse väljakul, Kaarli puiesteel, Toompuiesteel edasi-tagasi marssisid politseinike kolonnid, ilmselgelt inimeste hirmutamiseks. Temale vastati, et tegemist on õppusega. Selleks ajaks oli mälestussammas piiratud ja peale kella 7 hommikut hakati püstitama telgi karkassi. Rahvas lihtsalt kogunes mälestusmärgi juurde. Inimesed reageerisid võimu tegevusele. Tema ei teavitanud sellest olukorrast Tõnismäel kedagi, v.a. BBC helistas talle ise. Neil ei olnud mingit ülesannet. Said teada, et Neštšadimova viibis Lasnamäe politseiosakonnas ja palus neil muretseda talle advokaat. 26.04 kohalviibijatega olukorrast Tõnismäel nad ei arutanud. Talle helistas Renata Järve mingi juriidilise palvega, juttu tuli Postimehe ajakirjanikuga, kus ta ütles, et neil ei ole mingeid plaane 26.aprilliks, kuid arutavad asja. Öise Vahtkonna liikmed praktiliselt ei arutanud tekkinud olukorda 26.04. Kuna kella 12-ni tegelesid nad Neštšadimovaga ja kell 13.00 osalesid pressikonverentsil, mille nad kokku kutsusid. Selles osalesid Korobov, Linter ja tema.

16 Konverents toimus Inimõiguste Informatsiooni keskuses, kus avaldati ka Neštšadimova juhtumit koos kaaslastega. Nemad otsustasid lilled panna vabaduse kella juures, kuna meedia palus inimesi mitte koguneda Tõnismäele mälestussamba juurde. Nad osalesid ka pronkssõduri mälestusmärgi ümarlauas ning kella 5 paiku olid nad Vabaduse väljakul. Korobov´ile helistas politsei komissar (auastmega võib eksida) ning ta sai aru, et neilt nõutakse korra tagamist Tõnismäel. Ta võttis telefoni üle ja ütles, et Öisel Vahtkonnal ei ole ühtegi üritust Tõnismäel. Ta ütles, et korda peab tagama politsei. Keegi Öise Vahtkonna liikmetest ei ole kutsunud 26.04.2007.a. kella 18.00 rahvast Tõnismäele. Sai sellest teada lugedes süüdistust. Eelnevast jutust võib järeldada, et ta ei viibinudki arvuti juures sel päeval. Ja mälestussamba juurest tõrjuti neid eemale. 26.04 jõudis tema, Korobov ja Neštšadimova kella 18-ks Tõnismäele. Lahkus viimaste inimeste hulgas, koju jõudis 24 paiku. Sel ajal oli veel Öise Vahtkonna liikmetest Tõnismäel Reva, Žuravljov, Lebedev. Ta vestles seal ainult Revaga ning ütles, et peab pöörduma abi saamiseks politsei poole nende provokaatorite suhtes, kes olid sokutatud rahva sekka ja viskasid pudeleid. Hiljem sai teada, et Reva pöörduski politsei poole, kuid sai eitava vastuse, kuna see ei läinud kokku nende plaanidega. Ta sai aru, et võimud on nende vastu. 26.04 tulid inimesed lilledega, üks tuttav ütles talle, et tuli hüvasti jätma mälestusmärgiga, kuna see on tema kui inimese ja kodaniku kohus. Tema öösel toimunud purustamisi ja müügikioskite süütamisi ei näinud. Seda purustamist nägi ta kõik televiisorist. Öine Vahtkond tegi 27.04 avalduse, milles kategooriliselt mõistis hukka korratusi Tallinnas, mida massiteabevahendid ei pidanud vajalikuks avaldada. Reva 26.04 öösel Tõnismäel veenis noori inimesi vanuses 15 – 16 lahkuma sealt. Samuti nägi ta kuidas Reva skandeeris Rahvusraamatukogu trepil. Reva kutsus korrale neid inimesi, kes loopisid mineraalvee pudelitega ja kividega ja palus lõpetada see tegevus. 26.04 on ta andnud mitmeid intervjuusid. 26.04 hommikul andis intervjuu mälestusmärgi juures. Raadiojaamadest vist andis intervjuud Eho Moskvõ’le. Ta ei mäleta seda sõnumit, mis ta edastas Eho Moskvõ’le. Nemad ei kihutanud inimesi üles vastu hakkama võimudele või korratustele, kuna nemad tegutsevad seaduse raames ja välistasid sellise tegevuse. Nemad ei loonud mingit valmisolekut vastu hakkamisele. Tema ei kutsunud kedagi ebaseaduslikele demonstratsioonidele. Kui nad said loa avalikeks aktsioonideks, siis viidi need läbi seaduslikes raamides ning kui neid keelati, jätsid nad ära. Rahvusraamatukogu juurde tulid inimesed ise, et väljendada rahumeelset protesti. See mis toimus väljaspool Tõnismäge oli provotseeritud politsei poolt. Kahe sündmuse vahel ei ole sidet. Tema ei soovinud massirahutusi, ta mõistis nad avalikult hukka. Tema suhtes ei olnud pretensioone õiguskaitseorganite poolt ajavahemikul veebruar kuni aprill 2007. Neil oli õiguskaitseorganitega koostöö. Samuti ei olnud pretensioone riigiorganite ega ka Ajakirjanike Liidu poolt. Tema ajakirjanduslik tegevus mahub demokraatliku ühiskonna piiresse ja õigusriigi raamidesse.

Süüdistatav Maksim Reva seletas kohtuistungil, et ta on kokkupuutunud sellise liikumisega nagu Öine Vahtkond. Ta on Öise Vahtkonna osavõtja ning ta tuli 22.05.2006.a. Öisesse Vahtkonda pärast rahvuslaste väljaastet mälestussamba juures. Öist Vahtkonda ei moodustanud keegi aga n.ö sünnipäevaks võib pidada 20 mai 2006.a.19 mail 2006.a. toimus Tõnismäe haljasalal, kus oli mälestussammas, rahvuslaste registreeritud miiting, millega kaasnesid solvavad väljaütlemised nende inimeste aadressil, kelle mälestuseks oli see mälestussammas püstitatud. Selle miitingu ajal visati pronkssõdurile peale silmus ja oli vandalismiakti katse, mida politsei ei tõkestanud. Kuna siseminister teatas, et ei ole vahendeid mälestussamba turvamiseks, hakkasid öistele valvekordadele tulema inimesed, keda hiljem nimetati Öiseks Vahtkonnaks. Öisel Vahtkonnal ei ole kunagi olnud fikseeritud liikmeskonda. Öise Vahtkonna liikmeteks võib nimetad kõiki neid isikuid, kes jagavad neid sisukohti, mis on avaldatud Öise Vahtkonna pöördumisel 24.05.2006.a. Milles oli kirjas, et nad ei ole noorte inimeste agressiivne grupp, ei ole Eesti riikluse vastased, nad on veendunud, et ükskõik

17 milline vandalismiakt peab olema tõkestatud seaduslike meetmetega ja seetõttu ükskõik millistele ja võimalikele provokatsioonidele hakatakse vastu ainult rahumeelsete meetmetega ja informeeritakse sellest ka Tallinna politseid. Öise Vahtkonna liikmeteks võib pidada neid kes käivad koosolekutel ja jagavad vaateid mis oli avaldatud pöördumises 24.05.2006.a.2006.a. suvel kogunes koosolekule 30 – 50 inimest aga 2007.a. märtsist aprillini kogunes umbes 20 inimest. Juunis 2006 formeerus Öise Vahtkonna nn juhatus, kuhu kuulus 7 inimest. Inimesed vahetusid pidevalt, mõnikord oli tema ja Linter juhatuses, aga veel oli juhatuses Neštšadimova, Korobov, Studenetski. Öise Vahtkonna aktivistid valmistasid ette üldkoosolekuid, tegelesid avalduste ja pöördumiste ettevalmistamisega pressi ja avalikkusele, kontakteerusid riiklike ja ühiskondlike organisatsioonidega. Otsuse vastuvõtmine toimus üldkoosolekult häälte enamusega. Öise Vahtkonna eesmärgid ja põhimõtted on nimetatud 24.05.2006.a. pöördumises, kus räägitakse, et Öine Vahtkond valvab mälestussammast vandaalide eest, kasutades seejuures seaduslikke vahendeid ja teeb koostööd politseiga. Öine Vahtkond kaitses mälestussammast registreeritud pikettidega ja miitingutega, samuti massiteabevahendite kaudu pöördumistega avalikkuse poole, ümarlaudade ja konverentside organiseerimisega ning allkirjade kogumisega mälestussamba kaitseks. Öise Vahtkonna koosolekud olid kord nädalas. Koosolekuid mõnikord protokolliti, mõnikord mitte. Protokollimine sõltus sellest, kes juhatas koosolekut. Öise Vahtkonna liikmete vahel toimus informatsiooni vahetus elektronkirjade teel või foorumis www.pomnim.com. Peale Öise Vahtkonna liikmete saadeti elektronkirju ka inimestele, kes sattusid juhuslikult sinna, nagu M.Sirõk. Isikute aadressid sattusid nimekirja, kuna tunti üksteist ja meile vahetati omavahel. 2007 aastal jäi see aadresside nimekiri piisavalt püsivaks, kus olid kirjas Öise Vahtkonna liikmed ja need inimesed, kes toetasid Öist Vahtkonda. Tema kasutas meiliaadressi max.dozor@gmail.com. www.pomnim.com veebilehte haldas Ameerika google. Info kajastamine toimus sellel leheküljel foorumi kaudu. Sellele lehele oli absoluutselt vaba juurdepääs, samuti foorumile, kuid selleks, et foorumisse jätta teade, pidi olema registreeritud. Ta ei oska öelda palju inimesi oli registreerinud. D.Klenskit ta tunneb ning nägi teda esimest korda mais 2006 Tõnismäel mälestussamba juures. Klenski on seotud Öise Vahtkonnaga, ta puutus temaga kokku Öise Vahtkonna tegevuses. D.Linteriga on kokkupuutunud maist 2006..a, ta oli samasugune Öise Vahtkonna osaleja nagu temagi. Linter oli samuti Öise Vahtkonna juhatuse liige. Kui tema astus oktoobri lõpus 2006 juhatusest välja, jätkas Linter. Linteril olid samad ülesanded nagu tal. Sirõki tunneb alates 2006. aasta suvest. Öine Vahtkond oli huviorbiidis ja Sirõk käis nende koosolekutel ja seal said tuttavaks. Sirõk käis koosolekutel ainult paar korda, pigem pealtvaatajana. Sirõk lihtsalt tuli ja vaatas mida inimesed koosolekul räägivad. Paljude avalduste ja lendlehtede tekstid jäid töötekstideks, kuhu oli pandud tema mõtted, mis ei olnud seadusevastased. Nende dokumentidega ta tutvus väga tihti siis, kui 27.04.2007.a. ta peeti Öises Vahtkonnas alati arutati igasuguseid massiüritusi, mis olid registreeritud. Kõik ideed olid arutlusel. „ Sõdur kaitses meid, nüüd meie kaitseme Sõdurit!.“ Teab seda lendlehte. Ta levitas seda lendlehte 21.04 Lasnamäel kaupluste Mustakivi ja Laagna juures. 20.04 võttis ta need lendlehed Öise Vahtkonna liikmete käest Puškini kohviku juurest. See miiting, millest juttu on ei olnud keelatud ja selle lendlehe levitamine oli täiesti seaduslik. Miitingu keelustamisest sai ta teada siis, kui kõik lendlehed olid juba levitatud. Ta oli politseiautos, kui talle helistas ühe vene kanali ajakirjanik ja ütles, et see miiting on keelatud. Tema seda ei teadnud enne, et miiting keelatud oli. Ta jõudis neid lendlehti jagada umbes 200 ringis. Temaga koos oli lendlehti jagamas Pavel Zujev. Tema oli tuttav selle lendlehe tekstiga. Tema arvates pidi lendleht lugejates tekitama rahulikku reaktsiooni. Kasutades Eesti põhiseadusega antud õigust levitas informatsiooni sõnavabaduse mõttes ja läbi massiteabevahendite pöördus avalikkuse poole. 25.04.2007.a. viibis ta Tõnismäel seoses sellega, et ta on EV kodanik ja ta võib seal viibida, kus tahab. Ta kohtus seal väga paljude

18 inimestega, sealhulgas ka Öise Vahtkonna liikmetega. 25.04 nägi Tõnismäel Aleksandr Korobovit, teised võisid ka olla aga ei mäleta täpselt nimepidi. Tõnismäel arutati valitsuse käitumist. 25.04 ei olnud mingit Öise Vahtkonna koosolekut läbi viidud ning järelikult ei võetud ka mingeid otsuseid vastu. 26.04.2007.a. jälgis Tõnismäel toimunut ja kohtus Öise Vahtkonna liikmetega. Ta nägi seal Dmitri Linterit, Dimitri Klenskit. Seal võis olla üle 10 inimese nende hulgas Pavel Zujev, Renata Järve, Aleksandr Korobov, Vladimir Bulkin. Edasist tegevusplaani nad seal ei arutanud. Arutasid ainult olukorda, mis seal toimus. 26.04.2007..a teavitas ta hommikul kell 5.56 – 6.02 SMS teel teateid aadressidel järgmise sisuga: Tõnismäel paigaldatakse piirdeaed ümber mälestusmärgi. See nimekiri koosnes tema teada umbes 68 telefoninumbrist. Talle ei meenu kõik nimed aga mäletab, et SMS läks Riigikogu saadik Vladimir Velmann´ile, politoloog professor Aleksander Aster’ile, Läti seimi liige ja Euroopa vähemuse komitee liige Boriss Levitš´ile, Europarlamendi saadik Tatjana Ždanok´ile, Venemaa Riigiduuma saadikule Ussatšovile ning kohaliku pressi ajakirjanikele aga ka välismaa massiteabevahendite ajakirjanikele. Need SMS teated olid saadetud ka tavalistele inimestele ja Öise Vahtkonna liikmetele. Sõnumi saatmise eesmärk oli sama, mis eesmärgil tegid seda kõik massiteabevahendid. Tema eesmärk oli lihtsalt edastada informatsiooni. 26.04.2007.a. kella 18.ks Tõnismäele ei ole tema inimesi meelega ja tahtlikult kokku kutsunud. Tema mingit üleskutset internetti pannud ei ole seoses osalemisega 26.04.2007..a Tõnismäel rahvakogunemisel ning ei ole ka kellegil teisel seda palunud teha. D.Linter ei ole teinud talle ülesandeks hakata kutsuma rahvast 26.04.2007.a. õhtuks kella 18.00 Tõnismäele. Linter ei saanud talle mingeid ülesandeid anda, kuna ta ei ole tema ülemus. Omavahelises vestluses D.Linter väljendas oma ideed, millele ta võis vastu võtta või mitte. Vastavalt süüdistusaktile väljendas D.Linter oma ideed, et tema kutsuks rahvast kokku Tõnismäele. 26.04.2007 viibis ta Tõnismäel kella 3 või 4 paiku päeval. Sel ajal kogunesid inimesed, seal oli umbes 300 – 400 inimest rahvusraamatukogu juures, kuhu ka tema läks. Ta küsis politseilt luba, kas ta võib seal viibida ja sai jaatava vastuse. 26.04 õhtul Tõnismäel oli tema suure hulga rahva seas ning käitus seaduskuuleka riigikodanikuna. Politsei palvel aitas ta seal luua korda. Tema Tõnismäel mingit rahvamassi ei juhendanud vaid politsei palvel proovis rahustada seda rahvamassi. Temaga võttis telefoni teel ühendust Raivo Järvet ning nad ka kohtusid Tõnismäel ja arutasid olukorda. Tema ei ole kedagi üles kutsunud karjuma sõnu häbi ja fašistid. Tema kasutas oma põhiõiguslikku õigust mõtete väljendamiseks ning tema karjus „Häbi“ ja „Fašism ei lähe läbi“. Tema hõikas üksi neid sõnu omal algatusel. Tema seda ei kujuta ette, kuidas tema sõnad võisid mõjuda inimestele, sest tema ei ole mingi autoriteet. See oli emotsionaalne väljend, mis toimus Tõnismäel. Ta karjus inimestele, et nad ei viskaks pudelitega ning informeeris, et kui provokatsioonid jätkuvad on politseil õigus kasutada jõudu. Pärast sündmusi avaldas Öine Vahtkond teate, milles palus inimesi mitte tulla 22.09.2007.a. Tõnismäele, kuna seal võivad olla provokatsioonid. Selle tulemusel oli 22.09 Tõnismäel rahulik. Ta oli politseiga valves siis Tõnismäel.

Süüdistatav Mark Sirõk seletas kohtuistungil, et tema mingit kokkupuudet Venemaa Föderatsiooni organisatsiooniga Naši ei oma ega kuulu nende liikmeskonda. Mõningatel nende poolt organiseeritud üritustelt on ta osalenud. Ta osales noorte foorumil 2007, 2006 aasta detsembris oli pidu ning ei mäleta, kas olid mingisugused matkad, mis olid organiseeritud peale neid üritusi. Tal oli mõttekaaslasi selles organisatsioonis. Tutvus nendega paar aastat tagasi kesklinnas. Praeguseks mäletab, et tutvus noormehega nimega Dmitriga. Ta on rääkinud, et on Eestis Naši liider, kuigi ta ei ole millegagi tõendanud oma juttu. Ta on sellest rääkinud eravestluses sõpradega ja tuttavatega, aga kellele ta on intervjuud andnud, ei mäleta. Ta mõtles Naši liidriks olemise all seda, et ta pooldab seda liikumist ning tema mõtted on samad mõningate liikmete omadega. Samuti on ta öelnud, et on Naši komissariks Eestis, kuigi tal mingeid tõendeid selle kohta ei ole. See oli enda tähtsuse tõstmine või kelkimine. Venemaal moodustas Naši liikumise Vassili Jakimenko aga Eestis n.ö ametlikku

19 organisatsiooni ei olnud. Tema selle organisatsiooni struktuuriga tuttav ei ole. Selle organisatsiooni põhiliseks eesmärgiks on luua aktiivne tsiviilühiskond, mis põhineb demokraatial ja ajaloolisel minevikul. Organisatsioon ei ole näidanud mingit huvi Eesti suhtes. Tema teada Eestis selle organisatsiooni Naši liikmeid ei ole. Tema toetas demokraatlikku ja tolerantse ühiskonna ideid, mis ei luba fašismi. Peab fašismi all silmas seda, mida kõik teisedki. See on nagu ühe rahvuse inimõiguste piiramine ühe etnilisest rahvusest teiste vähemusrahvuste üle. Tal on isiklikud kontaktid liikumisega Öine Vahtkond ja on osalenud ka paar korda Öise Vahtkonna koosolekutel. Öise Vahtkonna põhieesmärgiks oli mälestussamba kaitsmine vandaalide ja huligaanide eest, samuti natslikke gruppide eest, kes öösiti käisid mälestussamba juures, valasid üle sopaga ja asetasid traatpärja. Rohkem eesmärke tema ei tea. Ta ei olnud Öise Vahtkonna liige. Ta ei oska öelda, kes olid Öise Vahtkonna liikmeteks, seal oli palju inimesi. Esimesel koosolekul, kus ta viibis juhuslikult nägi ta Dmitri Linterit ja seal sai ta tuttavaks Maksim Revaga. Esimest korda puutus Öise Vahtkonnaga kokku 2006 aasta suvel, kui kuulis televisioonist Öisest Vahtkonnast. D.Klenskilt on ta saanud elektroonkirju küll, kuid need ei olnud Öise Vahtkonna poolt, vaid siis kui moodustati 22.septembri komitee. Ta kasutas kahte meiliaadressi mar2k@rambler.ru ja mark.syrak@kmail.com Tema viibis ainult esimesel koosolekul ja edaspidi 22. septembri organisatsiooniga tal kokkupuudet ei olnud. Kuid ta jättis neile enda kontaktandmed. Ta ei tea millega see organisatsioon või komitee tegeles, kuid esimesel koosolekul oli peamiselt juttu pronkssõduriga toimuva suhtes. Naši üritused, milles ka tema osa võttis toimusid Venemaal. Venemaale sõidud tasusid tema sõbrad, kes teda kutsusid. Ta on osalenud ka Euroopa projektides, kus kulud on läinud Euroliidu arvelt. Seoses hauatähisega Tõnismäel on ta korraldanud mõningaid aktsioone aga seaduse raames ja järgides põhiseaduslikku õigust sõnavabadusele ja oma mõtete avaldamisele. Üks aktsioonidest oli 23 ja 24 veebruaril 2006.aastal, kus nõukogude sõduri vormis seisid valves pronkssõduri mälestussamba juures. Algul seisis tema üksinda valves, hiljem liitusid tema mõttekaaslane ja sõber Ilmar Ringel. Valve oli kella 7-st kuni kella 11ni õhtul. See valve idee oli tema ja Ilmari oma. Nõukogude Liidu vormi tõi ta Venemaalt, mis talle kingiti Sergei ja Saša poolt. Vormid kingiti talle 2006 või 2007 veebruaris. See vorm maksab Venemaal vähem kui 1500,- krooni. Neid vorme oli tal vist ligi viis. Selle valves seismise eesmärk oli lepitada venelasi ja eestlasi läbi selle, et näidata, et Eestis on venelasi. Samuti Euroopa struktuure, kes võiksid kõrvutada eestlaste ja venelaste olukorda riigis. Mälestusmärgil on kirjas II maailmasõjas hukkunutele, kelle seas oli ka eestlasi. Kuid 2006 aasta maist alates mõningad meie vabariigi valituse liikmed ja muidugi massimeedia mõju sisendasid eesti elanikkonna eestlastele, et see mälestusmärk on okupantidele. Et see sõdur okupeeris nende maad. Venelastele jäi aga see usu sümboliks. Selliseks sümboliks, kuhu inimesed tulid lilli panema ning andsid au langenutele sõjas, et nad vabastasid mitte ainult Tallinna linna, vaid ka maailma fašismist. 2006 aasta veebruaris valves seistes tal mingeid kokkupõrkeid politseiga ei olnud, kuid politsei palus neilt pilotkad ära võtta, et need võivad tekitada lahkarvamusi. Pärast pilotkades äravõtmist jätkasid nad valvamist. 24.02, kui ta läks üksinda pronkssõduri juurde, viisid 6 politseinikku ta jaoskonda. Talle ei esitatud ühtegi paberit ega süüdistust ning 3 tundi kannatas ta psühholoogilise surve all, kui teda sunniti lugema Mart Laari raamatuid. Pilotkad paluti maha võtta, kuna sellel oli punane viisnurk. Seda seismist ei olnud registreeritud ning 1 inimese valvesseismine ei kuulugi registreerimisele linnavalitsuses. Valveseisaku päevadeks valis just 23.02 ja 24.02, kuna venekeelse elanikkonna sees tähistatakse nendel päevadel nn meestepäeva, mis on mehisuse ja julguse päev. Tema arusaama kohaselt Nõukogude Liidu sümboolika kasutamine pidi aitama lepitada venelasi ja eestlasi, kui vaadata mida see sümbol tähendas 15 aastat tagasi meie isade ja vanaisadele nii eesti kui vene rahvuse jaoks. Ta on näinud mõningaid aktsioone televisioonist seoses hauatähisega enne 2006 aasta veebruari, kui samma oli üle valatud värviga, silmust pronkssõduri kaelas. Ta viibis mälestusmärgi lähedal, kui Liim üritas panna

20 okastraadipärga. Samuti nägi, kui 20 – 30 aastased noormehed jõuga ajasid laiali või tõukasid laiali rahvast, kes tulid mälestusmärgi juurde lilledega. Politsei jälgis seda kõike pealt. Politsei selgitas pilotka ära võtmise kohta niipalju, et see võib kutsuda esile mõningat ärritust. Nemad läksid 23.veebruaril Tõnismäele valvesse, et seda olukorda leevendada mitte pingestada. Tema läks absoluutselt rahumeelsete kavatsustega. Tema politseisse toimetamise põhjusest ei saanud aru. Ta küsis politseilt, miks teda politseisse toimetati, kuid öeldi, et ei midagi hirmsat, et varsti lastakse vabaks. Temale mingeid dokumente, mis oleksid tema kinnipidamise aluseks, ei näidatud. Teda toimetati Kesklinna politseiosakonda. Politsei hinnang oli, et ta rikub Eesti Vabariigi seadust, et tema rihm, mida ei olnud näha, oli sirbi ja vasaraga ja sellise sümboolikaga riietuses ei tohi ta käia tänaval. Lisab, et ta on uurinud, et ühe inimese aktsiooni ei nõua registreerimist ja ta võib kanda mistahes riietust. Veel osales ta tolerantsuse salli üleandmisel A.Ansipile. See toimus kampaania „kõik on erinevad, kõik on võrdsed“ raames ning organisatsiooni United kaasabil eesti ja vene noortega. Nad ajasid laiali plakatitest kleebitud salli, mis kutsub tolerantsusele ükskõik millistel tunnustel ning tema oli selle ürituse korraldaja. Tema kuulis valitsuse kavast Tõnismäel asuva hauatähise teisaldamisest massimeedia kaudu. Kuid kuuldused selle kohta olid juba ammu. 2006 aasta septembris kuulis esimest korda, et monumenti hakatakse teisaldama. Nende vastu tegevuseks sellele oligi vahtkonnas seismine või vahtkonna pidamine. 26.04.2007.a. hommikul, kui sõitis Tõnismäest mööda nägi ta, et hauatähise juures olev ala on piirdeaiaga piiratud. Koidu 11 – 6, Tallinn korterit tema isiklikult ei üürinud, kuid on seal viibinud. Selles korteris puhkasid tema sõbrad Roman Jelfimov, Aleksander Paju ning veel kaks inimest. Seda korterit üüris Aleksander. Korterit üüriti, kuna sinna pidid tulema noored inimesed Venemaalt (mõttekaaslased), aga nad ei saanud viisat. Poliitilise psühholoogia erikursus SOTSIAALSE MANIPULEERIMISE TEOORIA JA VASTUMÕJUD LOENGUKONSPEKT . Neid raamatuid on võimalik võtta Venemaal toimunud foorumitel tasuta ja isegi väljaandja autogrammiga. 26. – 27.04.2007.a. tema toetas inimeste ideid asuda auvalvesse sõduri juurde, lihtsalt seista ilma igasuguse tegevuseta. Et näidata, et ei ole vaja pronkssõdurit teisaldada, kuna sõdur elab meie südames. 27.04.2007.a. ta ei saanud midagi teha, kuna teda süüdistati juba massirahutuste organiseerimises. Tema arvates ei olnud rüüstamised ja vargused seotud pronkssõduri kaitsmisega.

Tunnistaja Igor Rego seletas kohtuistungil, et tunneb praktiliselt kõiki süüdistatavatest. Ta oli seotud liikumisega Notšnoi Dozor. Teab esimesest päevast alates, et selline liikumine on Eestis olemas. Ta võttis osa sellest liikumisest. Ta on osa võtnud Natšnoi Dazori koosolekutest ja lugenud nende arvamusi ja ettepanekuid. Dozoril oli üks eesmärk, mälestusmärgi kaitse ja need eesmärgid, mis olid peale teisaldamist. Ta osales Öises Vahtkonnas, kuna talle ei ole ükskõik riigis, kus ta elab ja kus lapsed kasvavad ja kus tema ja tema tuttavate käest ei küsita ja kellegi käest ei küsita kas võib seda teha. Ta tahab elada demokraatlikus ühiskonnas. Ta tahtis mõjutada sündmuste käiku. Praegu ta praktiliselt ei tegele Notšnoi Dozoriga, kuid jälgib infot. Tema on rahul Notšnoi Dozori tegevusega, mõndagi oleks võinud käsitleda teisiti. Ta ei näe 26 kuupäevas põhjust selleks, et süüdistada 4 inimest selles, et nad on selle põhjuseks. Koosolekutele kokku kutsumist kui sellist ei olnud, delfi portaali pandi info, esimestel etappidel toimus kõik spontaanselt, kui nägi infot, siis läks. Koosolekule kogunenud inimesed ei tundnud üksteist, kuulasid üksteise arvamist, keegi midagi ette ei pannud. Kõik toimus spontaanselt, ilma isikuteta, kes oleks konkreetselt üles kutsunud. Sündmused toimusid Tõnismäel, kus määriti mälestussammast. Ta jälgis ise, kui noored inimesed tallasid lilli, üritasid oma loomulikke vajadusi rahuldada. Seda ta jälgis 9. mai öösel. Koosolekutel ei olnud esinejaid, inimesed lihtsalt rääkisid, kes rohkem, kes vähem. Konkreetselt tribüünil esinejat ei olnud. Sõna võttis Studenetski aga süüdistatavates mitte

21 keegi. Seda ei olnud, et konkreetne isik oleks esinenud. Kohus avaldab k IV tl. 54 viimane vastus küsimusele „ Üritustel olen aeg-ajalt osalenud, aga seda algusperioodil. Sõnavõtjaks oli Linter loomulikult. Ta oli igati aktiivne ja püüdis juhtimist enda kätte võtta. Linter soovis või püüdis rahvast negatiivselt ülesse keerata. Ja ma arvan, et see toimus igal koosolekul niimoodi. Ta püüdis sama asja teha ka Lätis või Leedus, kuid see ebaõnnestus ja tal keelati sissesõit. Tema mäss seisab selles, et ta püüab pääseda poliitikasse. See on tema peamine ülesanne ja ta kasutab selleks kõiki võimalusi. Oma populaarsuse saavutamiseks sooviski ta inimesi ülesse keerata nende vastu, kes tegelesid pronkssõduri teisaldamisega, ja seeläbi enesele vene keelt kõnelevate inimeste hulgast populaarsust võita. Peamisteks arutlusteemaks oli see, et kuidas teha nii, et pronkssõdurit ei teisaldatakse. Kui mina koosolekutel osalesin, siis ei räägitus sellest, et pronkssõduri kaitseks peaks füüsilist jõudu kaitsma“. Ta ei ole sellega nõus, mis seal kirjas on, kuna kõik käib tõlke kaudu. Ta ei ole veendunud, et talle õieti tõlgiti. Iga koma ja intonatsioon tähendab. Kuid need fraasid on tuttavad. Tema ei tea, millega tegeles Linter Lätis ja Leedus. Võimalik, et talle tõlgiti õieti, aga mida teistpidi tõlgiti selles ta veendunud ei ole. Näeb sündmuste järgi, et kõik mis toimub ei ole see. Kuna ta ei ole olnud kõikidel koosolekutel ja ta rääkis liikumise algusaegadest, siis neil koosolekutel ei näinud ta Linteri liidripositsiooni. Mõni inimene räägib rohkem, mõni vähem. Mõnel koosolekul, kus tema osales võttis Linter sõna küll ehk esines. Erinevus esinemise ja ilukõnelemise vahel on suur. Sõnavõtud olid teemal, kuidas kaitsta mälestist teisaldamise ja rüvetamise eest. Mälestusmärgi kaitseks oligi loodud üldse see liikumine, sai tema aru. Liikumist ei loonud Linter vaid liikumine tekkis ise. Linter oli temaga võrreldes aktiivne esineja. Peale Studenetski surma muutus veidi kõik. Peale tema surma, ei saa nimetada kedagi liidriks. Peale Studenetski surma ei näinud liidrit kelleski. Kohus avaldab k IV tl. 55 „Kes on liikumise Nodznoi Dozor liidrid? Peamiselt oli Studenetski, aga nüüd on selle juhtimise üle võtnud Linter. Arvestades asjaolu. Et peale Studenetski surma, kes oli nendest kõige aktiivsem, tekkis selline olukord, et Nodznoi Dozori liikmed jäid pealikuta ja ei osanud midagi peale hakata. Sellel ajal astus pjedestaalile Linter ja võttis juhtimise üle – hoolimata sellest, et paljud liikmed teda ei poolda, kuid kardavad talle vastu vaielda. Mis selle põhjuseks on, seda ma ei tea“. Need on tema ütlused, kuid mõnedes momendid on ebatäpsed. Ebatäpsus on selles, et peale Studenetski surma haaras liidripositsiooni Linter. Ta ütles, et liikumises ei olnud liidrit. Studenetski oli aktiivne. Aasta tagasi võis ta mitte öelda sõna „liider“, kuna see sõna ei käinud tal peast läbi. Ta ei öelnud ka Studenetski kohta liider. Liider kõlab liiga valjult. Ta võis öelda, et keegi oli kellestki aktiivsem. Liidri asemel võib kasutada sõna aktivist. Studenetski oli aktiivne ja võis olla aktivist. Tol ajal oli peale Linteri veel aktiviste aga ta ei mäleta nime. Notšnoi Dozoris toimus omal viisil mingil ajal lõhenemine. Lõhenemine seisnes selles, et teatud inimesed arvasid üht, teised teist, mingit otsust ei olnud ja kõik toimus spontaanse liikumise baasil. Liikumise sisesteks vastuoludeks olid eelkõige algselt kuidas kõike organiseerida, sest põhimõtteliselt ei teadnud keegi, kuidas kõik peab toimuma. Mõte oli selge, et kuidas kõike seda takistada, mis toimus. See liikumine ei tegelenud millegagi, see alles loodi. Ette ei osatud näha tagajärgi ja eeskuju ei olnud kuskilt võtta, kuna Eestis enne sellist asja ei olnud. Tõnismäele rahvakogunemisele kutsuti üles osalema infoportaali Delfi kaudu, kuna inimesed olid tol ajal võõrad ja telefone ei olnud. Tema ei ole kuulnud sellest. Et mälestusmärgi valvajatele maksti tasu seismise eest. Tema arvas öist valvekorda, sõjaväevormis seisjad ainult seisid ja kõik. Kohus avaldab k IV tl. 54 teine küsimus „Palun selgitage, kas ja kui palju maksti või lubati maksta rahvakogunemisel osalemise eest? Kes maksis? Palun selgitage, kas Teile teadaolevalt on kellelegi rahvakogunemistel osalemiste eest makstud? Maksmisest on kuulnud olnud nii palju, et taha anti neile, kes pronkssõdurit enne asetleidnud sündmusi valvasid. Kas seda tehti, ma täpselt ei tea. Kellelt raha tuli seda ma ka ei tea. Nodznoi Dozoril raha valvamise eest igal juhul maksta ei ole. Rahutusel osalemise eest maksmist pole ma kuulnud“. Tema ei ole kuulnud, et neile isikutele maksti. Ta on

22 kuulnud, et anti aga praegu ütleb, et ei ole kuulnud. Tema ei ole kuulnud, et neile isikutele maksti. Ta ei mäleta mis eeluurimisel on rääkinud, võimalik, et eeluurimisel mäletas paremini. Politseis rääkis ta tõtt selle kohta, mida küsiti, kuid ta ei ole veendunud, et kas tema vastuseid said õigesti kirja. Nii nagu talle tõlgiti, kirjutas ka alla. Kuid kuidas see protokollis kirja pandi, jäi tõlgi südametunnistusele. Delfis on siiamaani üleskutseid arhiivis igale maitsele. Ta on lugenud küll internetileheküljel Delfi.ee kogunemiseks olevaid üleskutseid. Samuti on ta lugenud infot ka sellistelt saitidelt, kus peab registreerima, et siseneda. Info puudutas tol hetkel toimuvast. Enne monumendi ärakoristamist oli üks info ja pärast äraviimist oli teine info. Ta vaatas mida kirjutati saitidel ja mida lehes. Saitidele sisestasid infot tavalised inimesed. Tema meilidele saabus elektronkirjadega Notšnoi Dozori puudutavaid dokumente, kuna ta registreerus ja avaldas soovi saada. Notšnoi Dozori koosolekud leidsid aset restoran Puškini juures pargis, Ohvitseride maja juures, Vene Kultuurikeskuses. Iga kord oli inimeste arv erinev, orienteeruvalt 20 inimest või vähem. Esinemist, kui sellist ei olnud, käis arutamine. Keegi rääkis, keegi kuulas. Tema teada Notšnoi Dozori koosolekuid ei protokollitud. Kellegiga Notšnoi Dozori liikmetest ta enne istungit ei ole suhelnud. Peale Studenetski surma külastas ta Öise Vahtkonna koosolekuid võimaluste piires. Tema arvates ei ole süüaluste pingis istuvad neli inimest ära teeninud olla sellel kohal ja et nende üle kohut mõistetakse. 26.04.2007.a. viibis ta Tõnismäel, siis kui olid rahutused. Ta oli seal koos vennaga, kes elab seal lähedal ja nad viibisid Maksuameti poolsel küljel ja jälgisid sealt, kuidas hakkas tulistamine. Konkreetselt keegi teda Tõnismäele 26.04.2007.a. ei kutsunud. Sai teada, mis toimub Tõnismäel interneti kaudu, kuna ta tuli linna kell 22.30 õhtul. Kui ta ei eksi siis uudist transleeriti ETV telekanalist. Sirõkiga ei ole talle tuttav enne tänast päeva.

Tunnistaja O Kulikov seletas kohtuistungil, et tunneb süüdistatavatest isiklikult kolme, Klenski, Reva ja Linterit. Klenski oli Öise Vahtkonna liider liikumise algusest. Kuna ta tunneb Klenskit, Revat ja Linterit siis arvab, et tänu sellele saabusid tema meilile Öise Vahtkonna dokumendid. Tema teadis miitingutest, kui seda võib nn Öise Vahtkonna liikmete vastasseisu võimudele. Teab, et organiseeriti miitinguid, milles ka tema osales. Otsest allikat tal ei olnud selle kohta, et inimesed 26-nda õhtul kogunevad Tõnismäele, kuid see oli tema jaoks loogiline. Ta nägi, et keskuses püstitati aed ja telk. Kella 14 – 15 ajal olid inimesed juba seal ja rääkisid ning peale tööpäeva hakkas inimesi kogunema. Tema oli ka 26.04.2007.a. õhtul Tõnismäel, kuna tahtis näha sündmuste arengut ja oma juuresolekuga väljendada teatud protesti toimuva suhtes. Korratuse vahetuks põhjuseks pärast miitingut oli tema arvates inimeste solvumine valitsuse tegevuse peale. Inimesed tõenäoliselt lootsid, et kogunenud rahva hulk mõjutab sündmuste normaalset käiku. Kuid kuna rahvaga dialoogi ei astutud peale politseinuiade, heligranaatide, siis kõik see süvenes. Kui rääkida nendest sündmustest, siis keegi ei ole temale selgitanud, mida tähendab valmisolek nr 1. Öisesse Vahtkonda ei olnud vaja kuuluda, sest organisatsioon ei omanud formaalset iseloomu. Ta osales mitmeid kordi miitingutel ja 2 – 3 korda oli valves öistes vahtkordades, et kaitsta mälestusmärki vandalismi eest. Valvekorrad mälestussamba juures toimusid regulaarselt ilma infot saamata. Miitingute ja pikettide kohta sai infot ta telefoni, meili ja ajakirjanduse kaudu. Ajakirjandusest ei ole ta urgitsenud spetsiaalselt, et leida mingit infot miitingute kohta. Ta loeb ajakirjandust, et olla kursis maailmaga. Ta luges Klenski poolt kirjutatud artikleid, mis olid väga head. Need artiklid sisaldasid väga huvitavat ajaloolist infot, inimese arvamust sündmuste kohta oma maal. Meilid nägid välja nagu infolehed inimeste jaoks. Näiteks, Öine Vahtkond viib läbi miitingu ja temaatika. Mingeid üleskutseid ja käsklusi ta ei mäleta. Tema teada ei ole Öine Vahtkond isegi mitte organisatsioon, vaid stiihiliselt loodud liikumine, kel ei olnud isegi arvatavasti põhikirja kui sellist. See liikumine loodi mälestusmärgi kaitseks vandalismi eest. Sinna kogunenud inimesed olid 100 % sellised, kes ei tulnud sinna käsu peale. Kõik oli

23 vabatahtlik. Seda ta ei oska öelda, kuidas need kõik vabatahtlikud korraga kokku oskasid tulla. Tänu saadud infole ta osales mitmel piketil aga vahel helisitas ka ise piketi organisaatorile ja päris. On olemas Öise Vahtkonna aktivistide ring, kellele võib helistada ja saada infot. Öine Vahtkond ei ole kunagi teinud saladust, üritused olid ametlikult registreeritud ja tavaliselt reageeris ajakirjandus enne sündmust ja polnudki vaja helistada. Aktivistide ringi kuulus 20 – 30 inimest, kes osalesid piketil. Ta ei oska öelda mõnda perekonnanime, kes osales Öise Vahtkonna koosolekutel, kuna ta ise ei osalenud neis ning nende nimesid, kes saalis istuvad, teavad niigi kõik ja samuti tema. Mõningaid kirju, mis tema meilile tulid ta ei lugenudki üldse, sest sai aru, et see on automaatne laialisaatmine aga mida ta luges, siis nendes ta küll midagi kriminaalset ega seadusevastast ei leidnud. Tema Öise Vahtkonna plaani tegevustest 9.maini ei ole näinud. Kohus avaldab k IV tl. 154 viimane küsimus ja vastuse esimene lause „ Teile esitatakse Öise Vahtkonna plaan tegevustest 9.maini Kas te olete näinud plaani, kes on selle koostanud ning mis on selle eesmärk? Plaani ma olen näinud, sain selle ekirjaga“. Ta on saanud selle plaani aga tema arvates on see rohkem ettepanek, kes millega võiks tegeleda. Need ütlused eeluurimisel on õiged, arvas, et on olemas veel mingi plaan. Öises Vahtkonnas iga osaleja tegi mingeid omi ettepanekuid ja öelda, et Linter, Reva või Klenski on liikumiste liidrid ta ei tea. Kuna tema ei olnud koosolekutel, siis ta ei tea nende struktuuri ega seda, kuidas võeti vastu otsuseid. Ta leiab, et liider valitakse teatud struktuuri järgi. Kohus avaldab k IV tl. 153 viimane küsimus „Milline oli D.Klenski, D.Linteri ja M.Reva roll Öises Vahtkonnas? Milline Klenski roll oli, seda ma ei tea. Linter oli üks viimase aja aktivistidest. Reva eemaldus mingil määral Nodznoi Dozorist põhimõtteliselt kuni 26.04.2007.a. 26.04.2007.a. ta püüdis Tõnismäel rahvast kinni hoida ja takistada politseile vastu hakkamist. Nodznoi Dozor oli ju puhtalt ellu kutsutud mälestusmärgi kaitseks mitte korratuste organiseerimiseks“. Linter osales aktiivselt miitingutel, me osalesime ümarlauas ning tema osales Öise Vahtkonna nimel. Kuna ta esines Öise Vahtkonna nimel, siis võib nimetada teda aktivistiks. Tema seda ei mäleta kas tema tegi mingeid ettepanekuid või esines Öise Vahtkonna nimel. Ühe korra on ta ajakirjanduses esinenud Öise Vahtkonna nimel, kui 3.kanali reporter esitas talle küsimusi, et kas on tõsi, et hakkan abistama Öist Vahtkonda ja hakkan vedama kohale mälestusmärki valvavaid inimesi. Ta vastas, et ei näe selles midagi erandlikku, et inimene võib toetada vabatahtlikult teatud ülesandeid täitvaid inimesi. Tema ise meedia poole ei pöördunud aga mingil päeval olles Tõnismäel tuli tema juurde reporter ja küsis, kas ta on taksojuht ja kas ta võiks anda intervjuud, millega ta nõustus. 26.04.2007.a. viibis ta lihtsalt Tõnismäel, tegi enda jaoks fotosid, kive ja pudeleid ta ei loopinud ning ei teinud midagi kriminaalset. 2 – 3 paiku sõitis ta koju ja nägi sündmusi telekast. See tormijooks, mis leidis aset kella 21 – 21.30 paiku teadis tema juba 19 paiku, kui seda talle ütles üks piiramisrõngas olev politseinik, et tuleb tormijooks Pärnu mnt suunas. Ta mõningad korrad nägi kivide ja pudelite loopimist, ta tahtis väga juurde minna ja näha kes seda tegi. Ta mõistis neid inimesi hukka. Hõigetega nõuti jätta mälestussammas rahule ja nõuti Ansipi tagasiastumist. Politseipoolne tegevus ässitas rahvamassi. Pudelite ja kivide loopimised olid enne tormijooksu. Ta ei mäleta, et ta oleks lugenud meili läbi, kus oli juttu nr 1 valmisoleku kohta. 26. aprillil nägi ta Revat Tõnismäel. Tema ei näinud ega kuulnud, kuidas Reva hüüdis „häbi“, millega rahvas ühines.

Tunnistaja J NemerŽitskiseletas kohtuistungil, et süüdistatavatest tunneb Revat, kellega õppis noorteasutuses lapsepõlves koos, teisi teab, kuna oli ükskord Öise Vahtkonna koosolekul. Ta ei mäleta, kas on 23.04.2007.a. saatnud laiali e-posti, kus allkiri sinu südametunnistus. Tööjuures kasutab ta meiliaadressi jevgeni@abiprint.ee aga seda ei mäleta, et oleks kasutanud aadressi jevgeni.dozor@gmail.com. Kohus avaldab k VII tl. 163 „From: Jevgeni Nemerzitski jevgeni.dozor@gmail.com Date: 23.04.2007 8:47“. Ei mäleta sellist aadressi. Ta ei mäleta teemade nimekirja, mida arutati koosolekul, kus ta osales. Toimus üldine poliitiline

24 diskussioon ajaloost ja venekeelse elanikkonna probleemidest. Palju rahvast oli, röögiti. Tema arvates oli süüdistatavatest seal Maksim ja Klenski. Seda ta ei mäleta, et Maksim või Klenski oleks esinenud mingite ettepanekute või avaldustega. Kõik rääkisid veidi koosolekul, samuti Klenski ja Reva. Ta mäletab, et oli suur hulk inimesi ja kõik rääkisid millestki ja tema meelest rääkisid talle mittetuttavad inimesed, kui Reva ja Klenski. Kohus avaldab k IV tl. 174 „ Sellel koosolekul esines kõige rohkem D.Klenski, kuid konkreetset koosoleku juhatajat ei olnud“. Ta ei mäleta, mida rääkis eeluurimisel. Võimalik, et Klenski rääkis rohkem kui teised, ta on ajakirjanik. Öise Vahtkonna koosoleku toimumisest sai teada internetilehelt www.pomni või midagi sellist, mis oli avalik info. Tema ei tea sellest midagi, et Öisel Vahtkonnal on juhtkond, internetis ei olnud midagi kirjas. Ta ei mäleta, kes juhtkonda kuulusid. Kohus avaldab k IV tl. 174 „ Ma tean, et Öisel Vahtkonnal on mingi juhtkond, kuhu kuuluvad ka Klenski ja Linter“. Võimalik, et oli lugenud internetist, et sellist infot ütles. Ta ei mäleta, et oleks viinud eelmine aasta aprillis läbi mingeid konkreetseid tegevusi seoses mälestussambaga. Ta ei ole saanud ega levitanud mälestussambaga seotud lendlehti. Ta saab aru, mis on valeütlus aga ta lihtsalt ei mäleta , et oleks edasi andnud või levitanud lendlehti. Kohus avaldab k III tl 160 ja 161, kus on lendlehe pilt ja millest nähtub, et meil on saadetud aadressilt max.dozor@gmail.com ja saajaks on jevgeni.dozor@gmail.com (Jevgeni Nemerzitski). Foto on talle tuttav aga mis puutub lendlehtedesse, siis ei oska kommenteerida, kuna ei kasutanud seda aadressi ja seetõttu ei oska midagi öelda. Ta ei oska öelda kedagi teist, kes võis tema nimel olevat aadressi kasutada. Tema töö meiliaadressi kasutab põhiliselt tema. Kohus avaldab k III tl. 162 – 163 „23 aprill 2007 09:36:33 To: jevgeni.dozor@gmail.com From:max.dozor@gmail.com Kaasmaalased! On vastu võetud otsus välja kaevamiste alustamisest Tõnismäel. Kõige tõenäolisemalt nad algavad 24 – 25 aprillil. Kui kaua võib kannatada alandusi? Meil on kodanlik õigus mitte olla nõus valitsusega, nii kui pannakse esimene piireaed mälestussamba juurde tulevad inimesed. Mida teed sina? Mida sa ütled oma lastele? Meid on kümned tuhanded, meie suudame kaitsta Sõdurit“. Ta ei mäleta, et oleks saanud sellise sisuga meili.

Tunnistaja A Zarenkov seletas kohtuistungil, et temal formaalselt mingit suhet Öise Vahtkonnaga ei ole, kuid need ideed ja mõtte, mida ajakirjanduses on avaldatud on tema jaoks sümpaatsed. Suure kogunemise põhjuseks 26.aprillil 2007.a. Tõnismäele oli tema arvates see, et inimesed tundsid end solvatuna võimude tegevusega ja inimesed allusid protesti stiihilisele loogikale ja väljusid tänavale. Tema ei tea midagi, et keegi organiseeris inimeste kogunemist. Tal ei ole sellist infot, et Klenski oleks seotud 26.aprilli massikorratustega. Öine Vahtkond näitab kõrget teadlikkust ja kodanikutahet neil inimestel, kes elavad Eestis. Tõenäoliselt on ta saanud elektronkirjut Öise Vahtkonna poolt, kuid kellelt ei mäleta. Kohus avaldab k IV tl. 211 teine lõik küsimus ja vastus „Millist meiliaadressi te kasutate ja kas teie olete saanud Öise Vahtkonna elektronkirju? Olen kasutanud meiliaadressi Zarenkov@hot.ee ja olen saanud mingeid kirju D.Klenskilt, mis on olnud seotud Öise Vahtkonnaga. Need on olnud peamiselt pöördumised massimeediasse“. See vastab tõele. Talle tuleb meelde, et tegemist oli diskussioonidega, arutati küsimusi venekeelse elanikkonna olukorrast, need olid sotsioloogilised, venekeelse elanikkonna häälestatuse meeleolu põhjused. Ta on saanud ka meile seoses mälestusmärgiga ning selle ümber oleva situatsiooniga. 26-ndal kella 18 või 19 viibis ta ka ise Tõnismäel. 25 ja 26.04.2007.a. oli tal kõnesid Linteriga ning rääkisid situatsioonist Eestis. Põhiliselt arutasid võimalikke sündmusi, mis olid seotud mälestusmärgi teisaldamisega ja inimõigustest ja nende rikkumisest. Nad arutasid Hr. Ansipi avaldust selle kohta, et enne 9.maid mälestusmärki keegi ei puutu ja et see on valitsusjuhi lubadus, mis ei teostunud. Ka arutasid võimude poolt valitud viisi säilmete ümbermatmiseks ja et see viis ehk moodus, kuidas see oli tehtud ja millised võivad olla tagajärjed. Ta suhtleb tänapäevani Klenskiga, harvem Revaga, veel harvem Sirõkiga ja pidevalt Linteriga. Valitsuse ja võimu

25 juures olid inimesed, kes olid huvitatud nendest sündmustest, mis tõid kaasa 26 – 27.04 tagajärjed. Kahjuks ei olnud riik selleks valmis, kuigi oli kohustatud seda ette nägema. Ta arvab, et kui oleks valitud mälestusmärgi teisaldamine teistsugune moodus, mis ei oleks solvanud palju Eesti elanikke, kui meie valitsusjuhid ei oleks andnud valelubadusi, siis oleks saanud seda vältida. Inimesed allusid protesti stiihilisele loogikale. 26.04.2007.a. õhtul ta nägi, et Maksim Reva suutis inimestele selgitada ja inimesed kuulasid teda, et ei maksa olla liigselt emotsionaalne, sellepärast hindab tema tegevust, kui rahvamassi rahustavat faktorit. Tunnistaja P Zujev seletas kohtuistungil, et 2007. aasta alguses oli ta internetiportaali pomnim operaatoriks. www.pomnim.com Dozori paigutati ainult Öise Vahtkonna avaldusi. Öisel Vahtkonnal ei olnud konkreetseid plaane, mis olid pronkssõduri teisaldamise vastu. Öise Vahtkonna nimel ei ole mingeid üleskutseid koguneda Tõnismäele 26.04. kell 18.00 paigutatud. Öise Vahtkonna juhatusse kuulusid erinevatel aegadel erinevad inimesed, selle kohta info rippus veebilehel. Kohus avaldab k IV tl. 20 alt 4.lõik „ Kes on liikumise Öine Vahtkond liidrid? Ametlikult juhib Öist Vahtkonda valitud juhatus, kuhu praegu kuulub vist kuus inimest. Nende nimed on ka koduleheküljel. Kindlasti kuuluvad sinna praegu Dmitri Klenski, Dmitri Linter, Igor Grabovski, ilmselt ka Larissa Neštšadimova. Võib-olla keegi veel“. See ei ole täpne info. Ülekuulamisel talle esitati nimede nimekiri ja ta pidi kas sellega nõustuma või ümber lükkama. Ta nõustus osade nimedega kuna osa nimedest olid erinevatel aegadel juhatuses. Öine Vahtkond oli põhimõtteliselt nõuandev organ, peeti koosolekuid, koguneti, arutati aga mingeid otsuseid ei võetud vastu. Kõik piketid ja miitingud olid ametlikult registreeritud ja kantud registrisse. Üritusi oli palju ja korraldaja olid erinevad. Ta ei mäletaks konkreetseid üritusi, mis oleks läbi viidud juhatuse otsusel või korraldusel. Enamus juhtudel oli tegemist erainitsiatiividega. Öise Vahtkonna tegevuse kohta saadi infot tavaliselt sidepidamisvahendite ja kirjavahetuse kaudu. Tema ei ole näinud Öise Vahtkonna koostatud plaani ettevalmistuseks 9.maiks. Ta on näinud ühte visandit ainult, mis oli Klenski oma ja see oli arutelu põhjal koostatud ja konspekteeritud, millest hiljem ei ole mõtteid vahetatud. Sellist suure rahva arvuga demonstratsiooni korraldamist võimude toetusel on nad arutanud kogu Öise Vahtkonna eksisteerimise ajal. Sellised sanktsioneeritud meeleavalduste toetamist võimude toel toetas tema ja Maksim Reva. Tema arvates oleks politsei, kes vastutab korra eest, täiesti võimeline toime tulema sellise suure rahvahulgaga. Tema teada, kui registreeritakse ühiseid koosviibimisi (meeleavaldusi), siis määratakse inimene, kes vastutab korra eest kohapeal koos politseiga. Üheskoos politseiga vastutab korra eest kohapeal ja juhul, kui juhtub midagi, siis samuti vastutab. Korraldaja ja politsei normaalse koostöö huvitusest on võimalik korda tagada ka suure rahvamassi kogunemisel. Ta mäletab ühte lendlehte, mida ta on levitanud ja kus oli üleskutse koguneda võimude poolt sanktsioneeritud miitingule. See miiting pidi toimuma kuskil kuu aega enne aprillisündmusi, täpselt ei tea. Kohus avaldab k IV tl. 28 „Niipalju kui mäletan, siis lendlehes kutsuti inimesi üles osalema 22.04.2007.a. toimuval rahumeelsel registreeritud miitingul Kaarli Puiesteel“. Järelikult nii oli. Lendlehti levitas ta omaenda initsiatiivil. Lendlehed sai ta Maksim Revalt. 24.04.2007.a. Klenski poolt saadetud lendlehte ta ei mäleta. Kohus avaldab k VII tl. 166 kogu teksti „23.04.2007 8:47 Selline lendleht läks välja. Kaasmaalased! Vastu on võetud otsus väljakaevamiste alustamisest Tõnismäel. Kõige tõenäolisemalt need algavad 24-25. aprillil. Ignoreeritakse Genfi Konventsioonis sätestatud langenute sugulaste õigusi. Pärast hukkunute põrmu mõnitamist - on järjekord Sõduri käes. Meile sülitati hinge! Kui kaua võib kannatada alandamisi! Ma kutsun üles kõiki, kellele on kallis oma inimja rahvusväärikus, tulema kohe kui kavatsetakse alustada väljakaevamistega, kohe kui paigaldatakse esimene piirdeaed, mälestussamba juurde ning avaldada oma kodanikurahulolematust võimude tegevuse suhtes. , tsiviliseeritult

26 boikoteerida väljakaevamiste alustamist. Kui sa tuled, siis seal on juba palju inimesi. Meid on kümneid tuhandeid, Kui meid on palju, siis me suudame kaitsta Sõdurit. Võta kaasa küünlad, lilled, kutsu võimalikult palju sõpru. Kindlasti saada see teade kõikidele oma sõpradele ja tuttavatele. Ära jää eemale - aeg on saabunud! Sinu südametunnistus“. Seda lendlehte ta ei näinud ning meeldetuletamine ei tähenda, et see kättesaadud on ja loetud. Kohus avaldab k IV tl. 28 „Kas teie poolt enne 22.04.2007 levitatud lendlehe puhul oli tegemist sama lendlehega, mille lühendatud ja parandatud varianti levitas D.Klenski Öise Vahtkonna meililistis? Minule esitatud elektronkirja lisas olevat lendlehte ei ole mina levitanud. Sain küll sellise sisuga elektronkirja Klenskilt, kuid mina ei olnud sellega nõus ja ma ka kirjutasin sellest Klenskile. Enne 22.04.2007.a. levitatud lendlehes oli samuti kirjas, et vastu on võetud seadus ja kutsuti inimesi kokku, et seda küsimust arutada. Selles lendlehes võisid olla laused, et meile sülitati hinge ja kui kaua võib taluda alandusi, kuid selles lendlehes ei olnud üleskutset koguneda Tõnismäele juhul kui pannakse piirdeaed ümber mälestussamba. Enne 22.04.2007.a. levitatud lendlehes ei olnud viimaseid lauseid, mis olid Klenski saadetud lendlehes“. Niipalju, kui mäletab, siis selle lendlehega tutvus esimest korda ülekuulamisel. Ta arvab, et arusaamatuse põhjus on tõlge ülekuulamisel. Klenskilt saadud kirja tema lugenud ei ole. Öise Vahtkonna veebilehel oli viimane teade dateeritud aasta algusest või sügisest või veel varasemast. Ta ei mäletaks, et oleks seal üleval olnud teadet koguneda 26.04 kell 18.00 Tõnismäele. Kohus avaldab k IV tl. 28 küsimus ja tl. 29 vastus „ 03.05.2007 tunnistajana ülekuulamisel andsite te ütlusi selle kohta, et Öine Vahtkond ei esitanud ühtegi üleskutset rahva kogunemiseks Tõnismäele 26 – 27.04.2007.a. P.Zujevile esitatakse Öise Vahtkonna kodulehekülje vaatlusprotokolli lisas 2 olev väljatrükk, millest nähtub, et 26.04.2007.a. kell 01:46 pandi koduleheküljele üles teade koguneda kell 18:00 Tõnismäele. Kuidas seletate vastuolu teie ütlustes ja Öise Vahtkonna koduleheküljel avaldatu vahel? Kes nimetatud teate koduleheküljele lisas? Ma mäletan sellist teadet Öise Vahtkonna koduleheküljelt. Mina leian, et see ei ole üleskutse Öise Vahtkonna nimelt. Inimesed vahetasid koduleheküljel infot ja soovisid seda küsimust arutada kohtumisel. Kasutajanime Peridromofil kasutab minu vend Dmitri Zujev. Tema võis selle teate üles panna, aga seda võis tema kasutajanimega teha ka keegi teine, sest tehniliselt on see täiesti võimalik“. Küsimus käis teate kohta, kus oli üleskutse koguneda aga praegu käib jutt ühe isiku üleskutsest ning pealegi oli see jutt foorumil, mitte veebilehel. Teated foorumis modelleeritakse peale nende avaldamist, mitte enne. Infoga tead, mis oli sinna üles pandud võis olla tõesti. 26-ndal 2007.a. oli ta Tõnismäel enne Larissa ründamist kuni tööpäeva alguseni ja hiljem pärast tööpäeva lõppu õhtul, kui hakati inimesi laiali ajama. Ta vaatles ja jälgis toimunut. Teda isiklikult solvasid vabariigi valitsuse avaldused, mis puudutasid sõjaväelaste mälestust ja arvab, et ka teistele inimestele avaldas see täpselt samasugust mõjus. Kui rünnati tema sõpra Larissa Neštšadimovat solvas see teda veel kord. Tema arvab, et naise ründamine on barbaarsus, mis ei mahu tema mõistmisse aga kõik muu 26 – 27.04.2007.a. oli mitte tegevus vaid tegevusetus. Tema arvab, et politsei oleks pidanud takistama sellist tegevust, mis algas 26.nda õhtul. Ta pöördus mitu korda politsei poole, kes oli rahvamassi sees, palvega rahustada mõningaid märatsejaid aga nemad vastasid, et neile ei ole käsku antud ja nemad ei tee midagi. Selline tegevus viiski taolistele tagajärgedele.

Tunnistaja I Grabovski seletas kohtuistungil, et 2006.a. lõpus ja 2007.a. alguse oli ta üks Öise Vahtkonna juhatuse liikmetest. Ta oli tuttav D.Klenskiga. Klenski, kui elukutseline ajakirjanik korrastas paberil meile mõtted, mis arutati Öises Vahtkonnas, pani normaalsesse vormi. Klenski oli alati selle poolt, et Öise Vahtkonna tegevus oleks kooskõlas Vabariigi seadustega ehk seaduste raames. Ühtegi Klesnki poolt koostatud dokumenti ei levitatud ilma, et seda oleks enne arutatud Öise Vahtkonna juhatuse või üldkoosoleku poolt. Öise Vahtkonna lendleht ei olnud see, mille allkirjaks oli „sinu südametunnistus“, küll aga selle teksti arutati ja

27 Öise Vahtkonna nimel oli pressi tehtud avaldus selle kohta, et see lendleht ei ole nende oma. Mingeid massilisi korratuste läbiviimist seoses kaevetöödega ja teisaldamisega ei olnud. Öise Vahtkonna tegevusplaan 9.maiks koostati järgmiselt: koosolekust võttis osa 30 inimest ja igaüks tegi ettepanekuid, mida võiks teha või läbi viia 9.mai eel. Kõik need ettepanekud kirjutas Klenski paberile ja keegi tegi veel märkmeid. Seda ei tea ega ei ole ta kuulnud, et see plaan oleks kinnitatud või oleks vastu võetud. 25.04.2007.a. ja 26.04.2007.a. Tõnismäel toimunud koosolekutest ta ei tea midagi. Ta ei ole kuulnud Klenski üleskutsest rahvast kogunema 26. aprillil avalikult koosolekule Tõnismäele. Tema arvates saatis Klenski tekste laiali selleks, et iga soovija võiks teha oma korrektuure ja muudatusi. Mäletab, et adressaate oli palju. Tema ei ole kuulnud sellisest ülesandest, et Klenski ülesandeks oli Öise Vahtkonna üldine juhtimine. Klenski hakkas osa võtma Öise Vahtkonna tegevusest veebruarist 2007.a., kuid Öise Vahtkonna üritustest võttis ta osa ka enne seda. Öine Vahtkond kaitses mälestusmärki öösiti vandaalide eest, kes perioodiliselt rüüstasid sõdurite viimast puhkepaika ja viis läbi muid üritusi, millest oli linnavõime alati õigeaegselt ette teatatud seadusega sätestatud korras. Tema ei tea juhtumeid, kus oleks viidud läbi mingeid meeleavaldusi ilma neid kohalikus omavalitsuse registreerimata. Peale tema oli veel Öise Vahtkonna juhatuses Juri Žuravljov, Dimitri Klenski, S Kungurova, vist Aleksandr Korobov, Dmitri Linter aga Maksim Reva suhtes ei ole kindel, kuna Öise Vahtkonna juhatus ei olnud ametlik vaid formaalne ning ta ei tea kas Revat peeti juhatuse liikmeks või mitte. Ta ei tea Maksim Reva rollist, Reva võttis osa mitmest üritusest. Ta ei oska rollide kohta midagi öelda, sest ta ei olnud siis kohal. Linter võttis lihtsalt aktiivselt osa. Linter tegi vahel plakateid pikettide jaoks, osales aktiivselt küsimuste arutelus. Küsimuste aktiivsel arutelul tegid ettepanekuid enamasti kõik, samuti Linter, Reva ja Klenski. Kõikide arvamustega arvestati ja otsuseid võeti vastu üldkoosolekul häälteenamusega. Öise Vahtkonna liikmete arvamused läksid tihti lahku. Tema tunneb kolme vahtkonda. Üks vahtkond on nn kalmistuvahtkond. Inimesed toetasid mälestusmärgi kaitsmist Tõnismäel vandaalitsemise eest. Kuid oma põhitegevuseks pidasid sõjaväekalmistu korrastamist. Kalmistuvahtkonna liikmed võtsid ka aktiivselt osa tegevusplaani arutamisel. Samal ajal eksisteeris ametlik MTÜ Öine Vahtkond alates 2006 aasta sügisest, kes uurisid EV uusimat ajalugu ja võtsid aktiivselt osa ürituste ja tegevusplaani arutamisest. Kõik need kolm vahtkonda ei omanud kindlat jaotust, juhtkonda, keegi ei allunud kellelegi ja tegutsesid oma äranägemise järgi. Klenski, Reva ja Linter olid eriarvamusel Öise Vahtkonna tegevuse planeerimisel ja ürituste korraldamisel. Sirõk´i on ta näinud võib-olla 5 korda. On teda näinud ühel või kahel Öise Vahtkonna piketil ja mitu korda mälestusmärgi juures öistel valvamistel. Ta oli kuulnud, et Sirõk kuulus organisatsiooni Naši, mida Eesti meedia väljaanded tihedalt arutati. Öise Vahtkonna ürituste kohta sai informatsiooni veebileheküljelt www.pomnim.com, kus avaldati ja arutati infot kõikide ürituste kohta. Samuti vahetati infot e-posti, mobiiltelefonide ja kodutelefonide vahendusel.

Tunnistaja S Kungurova seletas kohtuistungil, et on Öise Vahtkonna aktivist. Öises Vahtkonnas liidreid ei olnud. Kui kutsuti kokku üldkoosolek, siis väljendas igaüks oma mõtteid ja Klenski, kui ajakirjanik pani need mõtted kirja, et kõik saaks neid lugeda ja parandada ebatäpsusi. Ta leiab, et Klenski korrigeeris seda, millest räägiti üldkoosolekul. Igaüks väljendas oma arvamusi ja mõtteid, kuid otsustas ikkagi üldkoosolek. Tema nägi seda n.ö plaani 9.maiks, kuid ta arvab, et tegemist ei ole plaaniga, see oli soov, isegi soovitus, mida oleks tahetud teha 9.mai jaoks. See kiri tuli talle e-maili teel. Selle arutamise hetkel tema koosolekul ei viibinud, kuid oma abikaasa I Grabovskisõnul, kes oli seal, ütles, et seal toimus arutelu ja tehti ettepanekuid ning D.Klenski tegi märkmed ettepanekute kohta, mis välja öeldi. Tema ei ole Klenski kutsest kuulnud midagi, et inimesed koguneksid 26.04.2007.a. Rahvusraamatukogu juurde. Peale 25.märtsit 2007.a. Klenski initsiatiivil paluti kategooriliselt eemalduda mälestussamba juurest ja lihtsalt viia läbi monitooring eemalt. Inimeste

28 kogunemisest 26.04.2007.a. Tõnismäele kuulis ta raadio uudistest, seejärel näidati ETV ja päeval luges Delfi portaali. Ta oli 26.04.2007.a. Rahvusraamatukogu juures Tõnismäel, kuna tuli sõduriga hüvasti jätma. Tol hetkel, kui tema viibis Rahvusraamatukogu juures, mitte keegi ei lubanud endale mingeid jämedusi politsei suhtes. Inimesed kas seisid vaikides või karjusid, et see on häbi. 25.04.2007.a. õhtul oli ta ka Tõnismäel. Tema ei kuulnud midagi Öise Vahtkonna koosolekust 25.04 õhtul ja 26.04 hommikul Tõnismäel. Klenski oli teistega võrdväärne Öise Vahtkonna liige. Teised koostasid samuti Öise Vahtkonna jaoks protokolle, soovitusi, plaane. Peamiselt koostas V.Studenetski. Tema arvates tegi veel ettepanekuid Larissa Neštšadimva. Klenski ei olnud 9.mai plaani koostajaks, need olid mõtted, mis olid välja öeldud suure hulga inimeste poolt, kes osalesid sel üldkoosolekul. Kohus avaldab k IV tl. 86 kolmas küsimus ja vastus „ Teile tutvustatakse menetlustoimingute käigus leitud plaani, kuhu on kirja pandud Nodznoi Dozori liikmete ülesanded 09.05.2007.a. Kuidas Te antud dokumenti selgitate, kas see dokument on Teile tuttav? Olen seda plaani näinud. Selle dokumendi mõtles minu arvates välja Dmitri Klenski. Tegemist on tema mõtetega paberil, mida oleks vaja teha. Sel momendil, kui ma seda plaani nägin, arvasin, et tegemist on Klenski fantaasiaga, aga tänasel päeval ma enam nii ei arva, sest mõningad punktid selles plaanis on ellu viidud. Nagu näiteks väljasõit Strasburgi või minu avaldus Põhja Politseiprefektuuri Jüri Böhmi suhtes. Politsei suhtes ma avaldust ei kirjutanud. Selle plaani sain mina samuti ekirjaga. Saatjaks oli vist Dmitri Klenski“. Ta rääkis tõtt. Selgitab, et dokument, mis talle toodi nn protokoll, kuhu ta alla pidi kirjutama peale 5 tunnist ülekuulamist toodi talle teisest ruumist. Tõlgiti tema poolt ütluste andmisel aga mitte tema poolt protokollile alla kirjutamisel. Ta ei ole kindel, et kõik sõna – sõnalt kirjutatud on nii nagu ta rääkis. Kuigi ta sellel koosolekul ei viibinud, kus Klenski plaani koostas sai ta toimunu kohta teada oma abikaasalt, et koosolekul oli palju rahvast ja igaüks ütles välja oma ettepanekuid ning Klenski võttis vastutuse ja kirjutas need ettepanekud paberile. Ta arvab, et Klenski tegi meili teel ettepanku minna eemale mälestussamba juurest ja viia läbi monitooring. Tema ja ta abikaasa said sellise ettepanekuga kirja. Tema Revaga 26.04 Tõnismäel kokku ei puutunud ning ei mäleta, kas teda üldsegi nägi. 26.04.2007.a. nägi ta Tõnismäel Linterit koos abikaasa ja kahe väikse lapsega, kuid mida ta tegi seal, ta ei näinud. Tema pole samuti näinud pudelite ja kivide loopimist. Kohus avaldab k IV tl. 87 vastus viimasele küsimusele „ D.Klenskit mina isiklikult ei näinud. D.linterit nägi. Ta seisis oma naise ja lapsega Rahvusraamatukogu teise korruse terrassil. Larissa rääkis kõigile, et minge ära. Samuti ütles ta Linterile, et miks sa siia oma naise ja lastega tulid. Linter läks selle peale umbes poole kaheksa paiku õhtul ära. Mäletan, et Larissa püüdis inimesi rahustada ja manitses neid, et e ole vaja kisada “pozor“ ning tuleb jääda rahulikuks ja seadusekuulekaks. Zarenkovi mina isiklikult ei näinud, samuti ei näinud ma Lebedevi. Maksim Revat ma nägin 26.04.2007.a. Tõnismäel. Ma sain aru, et ta soovis takistada kivide ja pudelite loopimist politseinike pihta. Seda kas ta hüüdis „pozor – pozor“ või mitte, ma ei tea, kuid ta ise oli seal samas karjujate kõrval“. Tähendab nägin teda aga mitte pikka aega või eemalt. Võimalik, et nägi kivide ja pudelite loopimist kõike õhtul Kanal2 saatest Reporter.

Tunnistaja Sergei Seredenko seletas kohtuistungil, et tema saatis 10.01.2007.a. elektroonilise teate Klenskile aadressile ettepaneku (idee) kuulutada välja Öise Vahtkonna mobiliseerimise. Kohus avaldab k VI tl. 51/52 „ Teen ettepaneku, seoses tänaste korralagedustega monumendi juures, järgmise idee: „Notšnoi Dozor“ kuulutab välja mobilisatsiooni! Koos kõigiga sellest tulenevaga…. Legaalse töö muidugi ka viime läbi, kuid ta ei pea asendama selle, mida nad tõeliselt kardavad! Sergei“. Selle ettepaneku sisu oli selles, et Öise Vahtkonna juures kõrvuti peaks ilmuma teised ühiskondlikud organisatsioonid, nagu see oli tehtud 2006 aasta septembris, kui oli moodustatud 22. Septembri komitee, kuhu kuulus mitte ainult Öine Vahtkond vaid kui ma ei eksi, siis 19 ühiskondlikku organisatsiooni. Peale aprillisündmusi oli

29 tehtud samalaadne katse, oli käinud koos 9.mai komitee, mis eksisteeris ainult 3 päeva. Mõtteviis oli selline. Tema poole pöörduti küll 2007. aasta juriidilise abi saamiseks. Tal paluti koostada kolme Riigikogu menetluses olevate seaduste eelnõude ja otsuse eelnõu analüüs, mis olid seotud pronkssõduriga. Seda ülevaadet ta esitas ümarlaual, mis leidis aset 2006. aasta novembris, kus oli Öine Vahtkond ja veel umbes 15 ühiskondlikku organisatsiooni. Ümarlaud oli pühendatus sellele, kuidas peatada valitsuse algatust pronkssõduri teisaldamiseks. Ümarlaual paluti tal koostada märgukiri Riigikogu põhiseaduskomisjoni ja Riigikogu õiguskomisjoni poole, kelle menetluses need eelnõud olid. Samuti koostas ta vaiet mõlemale vastusele ja selgitas komisjonile, milliseid vastuseid nemad neilt ootavad. Vaiete vastused olid samuti ebarahuldavad ja Öine Vahtkond otsustas piketeerida Riigikogu. Klenski pöördus tema poole palvega koostata märgukirja sõjahaudade kaitseseaduse kohta. 2007 märtsikuus kutsus Öine Vahtkond teda mingile „ajurünnakule“, kus kaaluti küsimust, mida veel annab õiguslikult teha ja selle tulemusena otsustati, et võib-olla on õigus pöörduda Halduskohtusse Tõnismäe hauda maetud sõjaohvrite sugulastel. Tal paluti selle asjaga tegeleda, teda aidati sugulaste ülesotsimisel ja märtsikuu lõpus või aprillikuu alguses läks Tallinna Halduskohtusse tema poolt koostatud kaebus, mille esitas Ezmiralda Menšikova, kes on Tõnismäel maetud kapten Ivan Sessojevi tütar. Oma kaebuses nõudis ta sõjahaua tähistamist, nagu see sõjahaudade kaitseseaduses ette nähtud on. Ta ei hakka mõtlema, mis on organisatsiooni taga vaid nimetab neid Alaealiste Saksa Vangide Lii, Mereväe veteranide klubi, Eesti veteranide organisatsioonide liit, Vene muinsusmälestusmärkide kaitseorganisatsioon, Fašismi vastane komitee, Konstitutsioonipartei. Noorteorganisatsioon Naši ei kuulunud sinna. Mobilisatsiooni on ekirjas kasutatud kuna eesti – vene kogukonnas Öine Vahtkond võttis endale funktsiooni, et ta teatud mõttes vastutab selle eest, et pronkssõdur jääks paigale. Ja kuna 2006. aasta septembrikuus oli reaalne oht, et seda teisaldatakse, siis reaalne oht mobiliseeriski neid organisatsioone ja tegi nendest 22. septembri komitee, mille sõna avalikkusele peaks olema mõjusam kui üksnes Öise Vahtkonna sõna. Sõna „nad“ all mõtleb valitsust. 2007. aasta novembrikuus sai ta teada politsei salaoperatsiooni läbiviimisest. Nimetatud organisatsioon, mille nimetust ta ei tea algas Põhja Politseiprefektuuri andmetel 23.04 ja lõppes 11.05.2007.a. 26 – 27.04.2007.a. sündmuste pealtnägija ta ei ole ega oska rääkida faktidest. Ta oli 26-ndal pronkssõduri juures kell 14.00 paiku ja 27-ndal kella 14 paiku väga lühidalt. 26-ndal kell 14 oli palju rahvast ning tema arust oli seal rahulik, mingeid kokkupõrkeid ei näinud. Ta juhib kaheksa viimast aastat üht ühiskondlikku projekti ja selle projekti raames ta abistab Öist Vahtkonda juriidilistes küsimustes. Tema Öise Vahtkonna liige ei ole. Kohus avaldab k IV tl. 85 – 86 ülevalt meili vahetuse, mis on tema poolt saadetud. „Eestlase ei ole poliitilised, vaid tsivilisatsiooni vaenlased“, mille alla ta mõtles seda, et igal ühiskonnal on oma väärtused, igal tsivilisatsioonil on oma väärtused. 2 nädalat tagasi küsis ta kohalike venelastelt kas meil on eestlastega ühiseid väärtusi ja tuli järeldusele, et ei ole ühtegi. Ansipi valitsus tuli kallale meie väärtustele, seega näitas end meie väärtuste vaenlasena ja meie vaenlasena. Kuna Ansipi valitsus toetas enamus eestlasi, siis erakirja vahetuses kasutas sellist väljendit.

Tunnistaja Jüri Ennet seletas kohtuistungil, et annab ütlusi kui Eesti Vabariigi kodanik ja on sündmustega, mis toimusid 26.04.2007.a. Tõnismäel tuttav läbi telekaamerate ja pressi. Rahvamass inimsuhte valdkonnas on siis, kui inimesi on üle 3, siis tekivad sotsiaalpsühholoogilised suhted. Need kolm inimest peaks moodustama mingi eesmärgi. Kas need inimesed tundsid või ei tundnud ei oma enam tähtsust. Rühma tekkeks on vaja ühine idee, seega ka nende juhtimiseks on vajalik liider, sest kui liidrit ei ole, siis mass käitub ettearvamatult. Rühm tuleb kokku teatava juhtiva idee mõjul, iga rühma käitumises sellega kaasneb ka emotsionaalne komponent ning emotsionaalsuse ülemäärane tõus tingib juhitamatuse. Rahvusliku natsionaalsuse tõusule aprillisündmuste aluseks oli see, et piisavalt ei leitud regulatiivset lahendit nende organite poolt, kes oleks sellega pidanud tegelema või

30 tegelesid mittepiisavalt ning siis hakkasid sellega tegelema teised organisatsioonid ehk riiklikul tasandil ei leitud lahendit aga lahend oli vaja leida. Ajalugu näitas, et jõustruktuuride poolne juhtimine jäi 26.04.2007.a. Tõnismäel tagasihoidlikuks või jäi selliseks, et lihtkodanik ei saanud aru. Massid olid üliemotsionaalsed. Adekvaatsus puudus nii jõustruktuuridel kui ka nende organisatsioonide poolt. Politsei käitumist ei oska ta hinnata, kuid telekaadrite järgi oli selge, et politsei pidi jõuliselt tegutsema. Jõu kasutamine võis esile kutsuda paanikaakti. Kuna rahvahulgad olid ilma juhita siis emotsionaalsed komponendid ( võib-olla mõnel siis paanika ) võisid tingida ebaadekvaatse käitumise.

Tunnistaja L Neštšadimova seletas kohtuistungil, et tunneb Klenskit ammu ja hästi. Ta on vahetult seotud liikumisega Öine Vahtkond, kus ta on juhatuse liige ja sekretär. 26.04.2007.a. ei Klenski ega keegi Öise Vahtkonna liikmetest ei organiseerinud üritusi Tõnismäel. Ei Klenski ega Öine Vahtkond ei ole kunagi läbi viinud linnavalitsuses registreerimata üritust. Sõna „mobilisatsioon“ kuulis ta paberites või suuliselt, kuid ei oska öelda, millal see oli, sest ta ei osalenud 2007 märtsis ja aprillis kõikidel Öise Vahtkonna koosolekutel. Mäletab, et kui see sõna oligi kuskil dokumendis, siis see sõna võeti välja. Öise Vahtkonna avaldused, pöördumised, avalikud kirjad ei omanud konkreetset autorit, sest nende avalduste ja pöördumiste sisu võeti vastu koosolekutel, autorit ei olnud. Klenski saatis e-kirju Öise Vahtkonna juhatuse liikmetele, et kooskõlastada ja et viiakse sisse täiendused ja märkused ja tema tegeles õigekirjaga. Juhatus arutas küll mingeid lendlehti, kuid ta ei mäleta, mis oli alla kirjutatud. Ta ei tea, kes oli selle lendlehe autor, kus oli alla kirjutatud „sinu südametunnistus“, sest see lendleht ei olnud Öise Vahtkonna oma. Öise Vahtkonna üldjuhtimist ei antud kellelegi, ka mitte Klenskile. Öise Vahtkonna juhatus valiti alguses kord nädalas või 2 nädala tagant. Peale Studenetski surma kuulusid juhatusse Kungurova, Linter, Klenski, tema, Grabovski vist ja Juri Žuravljov. Klenski hakkas regulaarselt kohal käima peale Studenetski surma ja kui võeti vastu seadus sõjahaudade kaitseks. Klenski hakkas kohal käima siis pärast 9.märtsi 2007.aastat. Dokumendid, mida Klenski vormistas, ei olnud vastuolus ja ei saanud olla vastuolus, sest Klenski saatis iga dokumendi mitu korda ja võrdles iga sõna. 26.04.2007.a. umbes kella 17 paiku pärast linnavalitsuse ümarlauda ta palus oma kolleege vahtkonnast viia teda Tõnismäele, kuna Öise Vahtkonna inimesed kogunesid vabaduse kella juures. Ta sõitis koos Klenskiga ümarlaualt vabaduse kella juurde. Tal on rakse öelda Klenski rolli Öises Vahtkonnas, sest kõigil olid ühised kohustused, eesmärgid. Kuid kuna Klenski oli suurepärane ajakirjanik, siis ta vormistas pabereid ja kirju, mis lähtusid Öisest Vahtkonnast. Tema, kui ka teised vahtkonna liikmed palusid Klenskit, et seda teeks, kuna ta ei olnud kohustatud seda tegema. 25.04.2007.a. oli ta Tõnismäel nagu kõik päevad alates 08.05.2006.a. 24- ndal kuni 26-ndani ei olnud Tõnismäel mingit koosolekut, kuid peaaegu kõik Öise Vahtkonna inimesed olid seal. Konkreetseid plaane Öisel Vahtkonnal ei olnud seoses väljakaevamistega. Kuid 27.03.2007.a. tegi Öine Vahtkond avalduse, et meie kuulutame välja monitooringu Tõnismäel ja analoogiline dokument Öise Vahtkonna memorandum avaldati 04.04.2007.a., kus Öine Vahtkond kutsub üles mitte võtta ette tegevusi, mis väljuvad seaduse raamest ja Öine Vahtkond teatas, et kõikidest vandalismi ja rüvetamisaktide kohta mälestussamba suhtes me teatame avalikkusele, kuid konkreetseid plaane ei olnud. Tema seda ei tea, et keegi oleks organiseerinud pudelite ja kivide loopimise politsei pihta 26.04 õhtul, kuid oli Rahvusraamatukogu rõdul ning siis nägi, et mingid suures mustas kotis toodi kohale kive ja pudeleid. Tema seda n.ö 9. mai tegevusplaani on näinud, kuid see ei olnud plaan. See oli koosolek, kus oli palju rahvast, inimesed tegid omapoolseid ettepanekuid ja mõningad inimesed ( nt Klenski) panid seda kirja. See oli ettepanekute loetelu, see ei olnud plaan, see oli just koosolekul osalejate ettepanekud ja ärme nimetame seda plaaniks. Need ettepanekud pandi kirja, nagu teisedki ettepanekud, mis lähtusid koosoleku osalejatest. Seda tehakse ka praegu Klenski puudumisel. Kui koostatakse plaan,

31 siis plaani punktid eeldavad täitmist aga ettepanekud saadetakse laiali arutamiseks, seega ei olnud tegemist plaaniga. Ettepanekute taga arvab, et olid nimetatud need inimesed, kes tegid selle ettepaneku. Ta ei oska seda öelda, kas need ettepanekud on tehtud kõik ühel koosolekul. Tema nime taga oli avaldada luuletus, mille peale ta solvus ja arvas, et see on nali. Tema oleks soovinud teha midagi tõsisemat. Tema mingit soovi ei avaldanud ettepaneku kava kohta. Koosolekutel arutatud teemasid avaldati Öise Vahtkonna kodulehel internetis, isiklikel kohtumistel, telefoni kaudu ja avalikult. Ta arvab, et mitte alati ei ole kooskõlastatud avaldusi, mis Klenski, Linter ja Reva avalikkusele tegid, kuid alati väljendati Öise Vahtkonna ühist seisukohta. Erimeelsusi oli juhatuse ja liikmete vahel ikka, kuid need arutati koosolekul kohe läbi. Oli selliseid momente, kus paluti Öise Vahtkonna liikmetel ootamatult koguneda, et ajakirjanike ees esineda. Koguneti Linteri, Klenski, Kungurova ja tema palvel, helistasid üksteisele. Talle helistas vene keelt aktsendiga rääkiv inimene, kes ütles, et on jaapani ajakirjaniku tõlk ning palus kohtumist 4 – 5 inimesega Öisest Vahtkonnast. Temale helistati arvatavasti sellepärast, et tema telefon on kirjas Öise Vahtkonna interneti lehel. Linter samuti helistas ja kutsus kohtumisele ajakirjanike nagu teisedki. Linter, Reva ja Klenski olid Öise Vahtkonna aktivistid. Linter, Reva ja Klenski arvamustega arvestati, vahel ka nõustuti või ei nõustutud, nagu teiste omadegagi. Ta oli 26.04.2007.a. varahommikul kella 4 – 5 ajal Tõnismäel, kuna ta ei saanud Tallinnast ära sõita, sest tal olid Jõhvist külalised, kes jäid õhtuse bussi peale hiljaks ja nad ootasid hommikust bussi ja siis jalutasid nad mälestusmärgi juures. 26.04.varahommikul nägi ta Tõnismäel vähe, nägi kui eriüksus jooksis tema poole ja väänas käed seljataha, samuti nägi kuidas toimus territooriumi puhastamine ja nägi eriolukorda sellel territooriumil. Tõnismäe väljakaevamiste kohta kuulis korduvalt peaminister Ansipi esinemistes, et mälestusmärk demonteeritakse ja säilmed maetakse ümber. Sellest kirjutati massiteabevahendites, see psühhoterror kestis ligi aasta. Piirdeaedade paigaldamist ta ei näinud, sest oli juba politseis aga teada sai sellest telefoni teel. Ta ei teadnud, et piirdeaiad kavatsetakse just 26.04 paigaldada aga 25-nda õhtul olid suured autod Tõnismäe piirkonnas. Ta viibis aprillis ja märtsis tihti Tõnismäel sellepärast, et tõrjuda huligaane ja vandaale eemale mälestusmärgi juurest. Tema nähes valati mälestusmärk värviga üle. Erinevatel aegadel püüdis ligi 17 000 inimest mälestusmärki kaitsta, kõik kes andsid allkirja mälestusmärgi kaitseks käisid mälestusmärgi juures öösel ja päeval. Tema arvates Jüri Liimi ähvardus ei olnud vandalism vaid kuritegu. Mälestusmärgi ümberpaigaldamine oleks välja näinud normaalne ja seaduslik, kui see oleks kooskõlastatud nende inimestega, kelle jaoks mälestusmärk tähendas kõrgemaid väärtusi. Kuritegu ei eole mitte mälestusmärgi demonteerimine ja ümberpaigaldamine, vaid see kuidas seda tehti. Tema teada valvab praegu ka mälestusmärki Öine Vahtkond. Temale jääb arusaamatuks miks ei tohtinud olla 26-nda õhtul Tõnismäel, sest ei olnud kuulutatud, et ei tohiks sinna minna. Talle oli see mälestusmärk kallis ja teda huvitas, mis seal toimub. Ta lihtsalt seisis, nuttis ja karjus koos teistega seal häbi. Rüüstamist ja purustamist nägi ta televisioonist, mis oli tema jaoks häbi ja kuritegelik, et linn oli viidud sellisesse seisundisse. Tema arvab, et Öise Vahtkonna liikmed ei osalenud rüüstamistes. Juri Žuravljov ei ole praegu enam umbes 2 kuud Öise Vahtkonna juhatuses. Zuravljov oli passiivne aktivist, midagi viis läbi Öises Vahtkonnas, kuid sellega piirduski tema tegevus. Teda keegi ei hoiatanud sellest, kui toimus territooriumi vabastamine politsei salaoperatsiooni läbi, samuti ei nõudnud keegi talt dokumente. Politsei tegi hiljem selle kohta protokolli, et ta ei allunud võimuesindajate seaduslikele korraldustele. Teda kuulas politseis üle Sammal. 26.04.2007.a. õhtul nägi ta Tõnismäel Põhja Politseiprefektuuri vanemkomissar Reimo Järvetit, kes aitas tal kohale jõuda politseisse peale hommikusi sündmusi. Nende juurde tuli Reva ja pöördus komissari poole, et peab midagi tegema, et asi läheb kontrolli alt välja. Politsei töötajad olid kursis Öise Vahtkonna tegevusega, kes käisid isegi nende koosolekutel ja nemad konsulteerisid oma tegevusega neid, kõik oli tehtud selleks, et pidada seadusest kinni. Tema politsei salajasest operatsioonist alates 23.04 ei teadnud. Tema meelest

32 ametlikult registreeriti MTÜ Öine Vahtkond 08.08.2006.a., kuhu tema astus 2007. aasta suvel avalduse alusel, läbides enne katseaja. Tema rääkis sellest Öisest Vahtkonnast, mille tegevuseks oli haudade kalmisturühm, juhatuses ja mälestussamba rühmas. Kohus näitab k IV tl. 170 – 171 luuletust. See ei ole talle tuttav ning ta ei ole seda läbi lugenudki. Selles plaanis (loetelus) oletab, et iga nimi tähendas ettepanku autorit, v.a. tema. Politseiametnikud võtsid Öise Vahtkonna koosolekutest osa, kui politseiametnikud, näiteks Reimo Järvet, kelle ta kutsus koosolekule.

Tunnistaja R Järve seletas kohtuistungil, et 26.04.2007.a. kella 18.00 ei olnud temal kellegagi kokku lepitud kohtumist. Kokkusaamise Klenkiga leppisid kokku Kaarli pargis või siis Vene keskuse juures ja see oli kell 20 mitte 18.00. Iga neljapäev olid koosolekud ja see oli tavaline koosolek ning kuna tema sõber sai trahvi siis tahtis ka seda konsulteerida. Ta osales Öise Vahtkonna koosolekutel. Klenkil ei olnud koosolekutel mingit erilist rolli, ta korrigeeris avaldusi ja kõik. Ta arvab, et Klenski arvamustega arvestati. Kohus näitab tunnistajale lendlehte k VII tl. 166/164. Ta ei mäleta, et oleks seda lendlehte näinud. 26.04 viibis ta Tõnismäel kella 5-st hommikul, kuna hakati paigaldama piiret. Tema sai Maksim Reva´lt SMS selle kohta. Tema rääkis kõikidele oma sõpradele, et Tõnismäele pannakse piirdeaeda. Öise Vahtkonna liikmed vahetasid infot telefoni teel ja interneti aadressi www.pomnim.com kaudu. 26.04 öösel rääkis ta Linteriga, kuna ta palus tal panna midagi üles internetti, kuid ta ei saanud ja sellega jutuajamine lõppes. Seda ta ei mäleta mida ta üles pidi panema. Kohus avaldab k IV tl. 63 teise küsimuse vastus „ Ma ei oska seletada, miks Linter just minule helistas. Linter soovis, et ma paneksin Öise Vahtkonna koduleheküljele aadressil www.pomnim.com teate sellest, et hommikul kell 8 või kell 9 pannakse Tõnismäele mälestussamba ümber lint. Ma suhtlen sageli nii Dmitri Linteri kui tema abikaasa Marina Linteriga, võib-olla Linter helistas mulle seetõttu, et tunneb mind paremini“: See vastab tõele. Ta ei pidanud seda teadet üles panema. Tema teadet üles ei pannud, kuna oli juba hilja ja ta magas. Ta ei mäleta, kas tal sel ajal oli internetiühendust, sest tihti ühendust ei olnud. Öise Vahtkonna kodulehele võis infot sisestada kes iganes, kes tahtis. Igor Grabovki, Dmitri ja Pavel Zujeviga tutvus ta mäletusmärgi juures. Need isikud jätsid teateid küll Öise Vahtkonna kodulehele aga kas nad infot sisestasid ta öelda ei oska. 26-nda õhtul oli ta Tõnismäel kuskil kella 8-ni õhtul. Tõnismäel nägi ta Maksim Revat ja Dmitri Linterit.

Tunnistaja D Zujev seletas kohtuistungil, et peab ennast Öise Vahtkonna liikmeks. Ta seda ei mäleta, kes olid Öise Vahtkonna juhatuses. Ta ei mäletaks, et keegi konkreetselt oleks olnud Öise Vahtkonna liider. Öise Vahtkonna aktiivseid liikmeid oli palju, ei oska kedagi konkreetselt nimetada. Kes mind üle kuulas, valdas vene keelt ja tõlki ei olnud alati kohal ning seega ei ole ta kindel, et ülekuulamist teostanud ametiisik sai õigesti aru temast. Protokollile on tema allakirjutanud. Protokollile kirjutas alla, kuna talle avaldati survet. Temaga räägiti sellisel toonil, et oleks ähvardatud füüsilise vägivallaga, ta oli 16- aastane ning tal ei olnud kedagi kõrval vanematest või täiskasvanud isikut. Öine Vahtkond oli avalik liikumine ja seal oli väga palju liikmeid ja inimesi ning ta ei saa nimetada kedagi konkreetselt neist liikmetest. Ta ei mäleta mida vastas uurijale, kes olid Öise Vahtkonna liidrid. Öise Vahtkonna liikmete vahel edastati infot põhiliselt elektronpostiga, koosolekutel või SMS-iga. Kasutati foorumit www.pomnim.com. Ta on sisestanud küll mingit infot antud aadressile. Tema kasutajanimeks oli Peridromofil. Ta pani lihtsalt info ülesse et 26.04. kell 18.00 hakatakse Tõnismäele kogunema, millest ta kuulis Tõnismäel tundmatutelt inimestelt. Öine Vahtkond oli vandalismi aktide vastu ja igatpidi kutsus rahudialoogile. Selle jaoks, et vandalismiaktide eest mälestusmärki kaitsta seisid nad öösiti mälestusmärgi juures. Seda ta ei oska öelda miks inimesed pidid kogunema, sest neid keegi ei sundinud sinna minema. Tema ei saa vastutada kogu rahvamassi eest. Mäletab Öise Vahtkonna avaldust, mis oli koostatud

33 14.01.2007.a. kus räägiti mobilisatsioonist. Tema sellele avaldusele erilist tähelepanu ei pööranud, ei osalenud selle koostamisel ja tea, mida sellega öelda taheti. Ta avaldas ainult arvamust selle avalduse suhtes aga arutelus ei osalenud. Ta ei mäleta, kus see avaldus avaldati, kes selle koostas ja kas ta oli selle avalduse poolt või vastu. Meie arvates kutsuti selle avalduse alusel inimesi üles ausammast kaitsma inimjõuga ja meie ei soovinud mingeid veriseid konflikte. Praegu on tal sellest avaldusest absoluutselt ükskõik. Kuna ta ei tea, mida tahtis autor sõnaga mobilisatsioon öelda, siis on talle ükskõik kas see sõna on seal sees või mitte. 9. mai plaani või nn Öise Vahtkonna poolt koostatud tegevusplaani ta ei mäleta. Kohus näitab tunnistajale k IV tl. 36. Mäletab seda plaani aga kus ta seda näinud on ei oska öelda. Ta ei mäleta kes selle koostas ja kuidas seda levitati. Niipalju kui ta aru saab siis ei ole tegemist plaaniga vaid on arvamus, mis on pandud paberile. Dmitri Klenski koostas nimekirja pronkssõduri kaitseks vajalikest toimingutest ja saatis selle elektronkirja teel laiali kõigile isikutele, kes omavad mingit seost „Notšnoi Dozori“. Peale seda Maksim Reva parandas seda ja saatis omapoolsete ettepanekutega selle edasi kõigile Dmitri Klenski kirja saajatele. Mis sellest kirjast edasi sai, seda mina enam ei tea. Mis puudutab massilisi kogunemisi või rahutusi, siis seda soovis pidevalt korralda „Nodznoi Dozori“ juhtkond. Maksim Reva oli selle vastu ja soovitas seda teha ainult ühe korra, kui tõepoolest hakatakse mälestusmärki teisaldama. Mis puudutab tegevust Gümnaasiumite või õpilaste osas, siis seda mina ei tea“. Ta ei saa seda kinnitada, et Klenski koostas selle tegevusplaani, kuna see oli ammu ja ta ei mäleta. Ta ei mäleta, et ta teaks Reva seisukohta massiliste kogunemiste kohta. 26.04.2007.a. viibis ta Tõnismäel, kuna kõik inimesed kogunesid sinna. Ta pildistas ja vaatas, mis toimus Tõnismäel. Ta kuulis seda, kui rahvas karjus pozor. Seda ta ei mäleta, kas ta ühines rahvaga. Sõpradest olid seal Andrei Maksimenko, Vitali Rõkov, Veiko Ševtšjuk, Aleksei Issakov, Stanislav Bodgornõi, Allan Golev, Leonid Žitnikov, paljud isikud olid lihtsalt tere tuttavad. Karjusime rõdul kõik koos hüüdlauset „Pozor“ ja naersime tekkinud situatsiooni üle. Nimetatud isikud on talle tuttavad ja ilmselt viibisid Tõnismäel. Ta ei ole kindel kogu eeluurimisel räägitu kohta. Praegu saab vahetevahel kokku Öise Vahtkonna liikmetega. Tere ja kuidas käsi käib vormis suhtleb ta kõigi süüdistatavatega. Ta rääkis praegu tõtt ning kardab eriteenistusi ja meie valitsust. Liikumisest Naši kohta on ta kuulnud ainult seda mida räägitakse teles ja kirjutatakse ajalehtedes.

Tunnistaja Aleksandr Korobov seletas kohtuistungil, et organisatsioon MTÜ Öine Vahtkond asutati 1996 aasta augustis tema ja Oleg Filippovi poolt ning juhatusse kuulusid nemad. Oleg Gruštšev oli poole aasta pärast juhatuses. Praegu on juhatuses 3 isikut Gruštšev, Kurlenkov ja tema. Klenskiga sellel organisatsioonil mingeid ametlikke suhteid ei olnud. Klenski ei osalenud organisatsioonis. 26.04.2007.a. oli tema Vabaduse kella juures, peale ümarlauda koos Klenskiga läksid sinna. 25.04 õhtul oli Tõnismäel. Tema teada seal ei viidud läbi Öise Vahtkonna koosolekut. 26.04 hommikul oli ta samuti Tõnismäel. Lendlehte, kuhu oli allakirjutatus „sinu südametunnistus“ nägi ta internetilehel www.ponmim.com, kes selle tegi ja kes selle pani interneti ta ei tea. Ta ei mäleta, et lendlehe sisu oleks arutatud juhatuses või koosolekul, küll aga üksteisega arutati. Koosolekul arutati avaldust, kus oli sõna mobilisatsioon ja seal otsustati sõnast mobilisatsioon loobuda. Selle lendlehe kohta tehti ka avaldus, et selle autoriks ei ole Öine Vahtkond. Öise Vahtkonna avaldused olid kollektiivne looming. Öise Vahtkonna koosolekul paluti Klenskil kirja panna kõik väljaütlemised mis seal olid ja anda neile kirjalik vorm. Klenskile pole tehtud ettepanekut juhtida Öist Vahtkonda. Öise Vahtkonna tegevus toimus 3 suunal: kaitsesid mälestussammast huligaanide ja natside eest, informeerisid üldsust Eesti sündmustest Eestis mälestussamba osas ja arutasid neid juriidilisi küsimusi, mille alusel oleks võinud takistada mälestussamba teisaldamist. Öise Vahtkonna koosolekud toimusid neljapäeviti Puškini kohvikus. Ta osales 5 aprilli koosolekul, kus arutati tegevust kuni 9.maini. Ta tegi märkmeid lehele. Selle koosoleku tulemused

34 paigutas ta www.pomnim.com. Öeldi välja variandid, mis takistaks mälestussamba teisaldamist ja haudade üleskaevamist. Tema arvas, et kui mälestussamba juurde tuleb palju rahvast, siis see paneb võimud mõtlema ja nad loobuvad oma kavatsusest. Ta nägi mingit plaani projekti, mille Klenski saatis laiali pärast koosolekut. Selle dokumendi sisu vastas koosolekul väljaöeldule. Tema teada see projekt vastu ei võetud. Sel ajal ei eristatud enam MTÜ või liikumine Öine Vahtkond, kogunesid lihtsalt kõik koos. 2006.a. juuni ja juuli viibis ta Saksamaal. Enne seda oli Öine Vahtkond eksisteerinud 10 päeva ja siis kui ta tagasi tuli, tundus talle, et Öine Vahtkond oli rohkem politiseeritud. Kui varem arvas Vahtkond, et mälestussammast rüvetavad ainult huligaanis, siis pärast saime aru, et sellest oli otseselt huvitatud valitsus. Nad arvasid, et peaksid suhtlema võimudega. Ta otsustas MTÜ Öise Vahtkonna registreerida, kuna arvas, et võimudega suhtlemiseks on vaja ametlikku staatust. Ta arvab küll, et mõni Öise Vahtkonna liikmetest soovis Dmitri Linter minna poliitikasse. Linter on tark inimene ja sai kohe aru, et see on tõenäoliselt võimude provokatsioon. Ta ei oska tegevust öelda, milles väljendus see, et Linter tahtis poliitikasse minna. Ta leiab, et väga vähe on vene rahvusest esindajad. Tema pooldas seda, et Linter läheks poliitikasse. Öine Vahtkond ei ole poliitiline organisatsioon vaid ühiskondlik organisatsioon ja ise ta ei kavatsenud tegeleda poliitikaga. Tema isiklikult tahtis, et keegi vahtkonnast oleks läinud poliitikasse. Poliitika all tema mõistab tööd Öise Vahtkonna võimuorganites. MTÜ Öine Vahtkond soovis teha koostööd erinevate organisatsioonidega nii Eesti kui ka mujal, sealhulgas ka erinevate parteidega. MTÜ-st Öine Vahtkond ei ole tema juhatusest ära tulnud aga organisatsioonist Öine Vahtkond, mis ei olnud registreeritud küll. Ta tuli sealt ära, kuna hakkas registreeritud Öise Vahtkonna juhatuse liikmeks. Liikumine Öine Vahtkond kogunes teisipäeviti. Süüdistatavatest käisid mitteregistreeritud liikumiste kogunemisel kõik, v.a Mark Sirõk. Tal on raske öelda erinevust registreeritud Öise Vahtkonna ja mitteregistreeritud Öise Vahtkonna vahel, aga MTÜ alustas nagu tausta uurimisega sotsiaalja majandusolukorra kohta Eestis. Vabatahtlik organisatsioon Öine Vahtkond esitas juba oma nõudeid võimudele, tegeles juriidiliste küsimustega. Mitteregistreeritud Öine Vahtkond proovis ka asutada struktuuri, et ei koguneks kõik liikmed korraga, vaid oleks mingi tuumik, kes oleks kompetentsem. Öise Vahtkonna liikmete vahel toimus info vahetus koosolekute kohta tavaliselt läbi internetilehe www.pomnim.com, vahel ka helistasid. Info vahetuseks kasutati ka elektronposti. Igaüks võis anda oma elektronposti aadressi ja siis tuli talle info. Ta ei mäleta, et oleks saanud kelleltki süüdistatavatest elektronposti teel üleskutseid või lendlehti kogunemiseks mälestusmärgi juurde juhul kui sinna paigaldatakse piirdeaed. Kohus avaldab k IV tl. 182 teine küsimus ja vastus „ A.Korobovile esitatakse D.Klenski lauaarvuti vaatlusprotokollist 24.04.2007 kell 1:24 D.Klenski saadetud elektronkiri, millele on lisatud lendleht, milles kutsutakse kõiki kogunema Tõnismäele koheselt kui pannakse piirdeaed. Kas te olete sellist lendlehte näinud ja kas oli plaan korraldada Tõnismäel meeleavaldus? Olen seda kirja ja lendlehte näinud. Olen jällegi seisukohal, et kui inimesed kogunevad, siis see ei tähenda ju kaklusi ja lõhkumist. Me eeldame, et inimesed kogunevad Tõnismäele ja kõik toimub rahumeelselt nagu eelmise aasta 27.mail“. Ta ei eita, et sai selle lendlehe, aga mitte seda, et see tuli Klenskilt. See oli laiali saadetud, aga kellelt ta ei tea. Meie all mõtles ennast ja abikaasat. Tema on eelmisel aastal lendlehti levitanud, millel oli pealkiri „Sõdur kaitses meid, meie peame kaitsma sõdurit“. Selle teksti koostamine on kollektiivne looming ning tema nende hulgas. Seda ei mäleta kas süüdistatavates ka keegi osales selles kollektiivses loomingus. Ta printis selle lendlehe internetist www.pomnim.com lehelt välja. Seda lendlehte levitas ta mõningad päevad enne 22.aprilli Lasnamäel. Ta ei mäleta, kas see kogunemine oli sanktsioneeritud. Ta ei hakkaks levitama sellist lendlehte, mis oleks sanktsioneerimata. 22.kuupäevaks oli miiting registreeritud ja võimude poolt keelatud alles pärast seda, kui lendleht oli levitatud. Ta ei mäleta, kes oli selle miitingu registreerija. Ta nägi www.pomnim.com lehelt, et miiting oli tühistatud, keegi kirjutas. Miitingu registreerijale

35 teatatakse, et miiting on keelatud tavaliselt aga 22.04 ei teavitatud. Ta rääkis Revaga, et miitingule ei ole luba antud. Reva oli just arreteeritud, kuna levitas lendlehte teadmata veel, et see miiting on keelatud. Linteriga ta ei mäleta vestlust, et 22. aprillil on miiting keelatud. Ta ei oska öelda kes on Dima Kirilõtš, võimalik, et see oli Klenski, kuid 100 % seda ta ei väida. Võimalik, et ta kuulis kõrvalt vestlust Linteri ja võib-olla Klenski vahel. Ta praegu viib kokku ja arvab, et tegemist oli vestluses 22.aprilli üritusega. Linteril oli ära keelatud võib-olla läbirääkimised võimudega või selle miitingu läbiviimisega. 22.04 Tõnismäe mälestusmärgi juurde kogunes 100 – 200 inimest. Ta ei mäleta sellist dokumenti, kus Reva kutsub organiseerima tähtajatut piketti juhul, kui enne 9.maid mälestussammast piiratakse. Kuna tal 26-ndal oli telefoni aku tühi siis vaevalt, et ta sai läbi lugeda kõike sõnumeid mis tuli, seega ei oska ta öelda Reva sõnumi kohta temale, et Tõnismäel paigaldatakse piirdeaed. 26.04 öösel ja varahommikul ta suhtles D.Linteriga, kuid seda ei mäleta, kas Linter tegi ettepanekut minna Tõnismäele varahommikul. Varahommikul oli ta Tõnismäel, kuna sai telefonikõne L.Neštšadimovalt ning ta sai eru, et Tõnismäel on midagi juhtunud ja sõitis sinna. Seal ta kohtas Larissat, kes rääkis, et teda peksti läbi ja poisse viidi politseisse. Pärast läks Tõnismäele ja nägi, et seal oli kõik ümber piiratud. Ta tegi mõned telefoni kõned kella 4.30 ajal aga ei mäleta kellele. Sel ajal oli veel telefoni aku laetud. 26-nda varahommikul suhtles ta Tseluikoga ja teatas talle mis juhtus Tõnismäel aga Roma ja Stas Koorti, Andrei Atškassovi ja Tatjana Petrova kõnesid ta ei mäleta. Loomulikult me ei saanud jääda passiivselt kodust pealt vaatama kuidas viiakse ära mälestussammas, mida me terve aasta olime kaitsnud. Seetõttu helistasime omavahel ja arutasime, et on vaja tulla ja avaldada oma protesti ning mida rohkem inimesi tuleb seda efektiivsem meie protest on. loomulikult eeldasime, et toimub rahumeelne protestiaktsioon. Öise Vahtkonna valve oli siis, kui huligaanid rüvetasid mälestussammast, kuid see ei olnud valve vaid pigem jälgimine. 22.09.2006.a. õhtul Dima Linter isiklikult viis läbi kedagi kutsumata mälestusõhtu ja pani mälestussamba juures küünlad põlema. Tema teada alustati selle kohta menetlust sanktsioneerimata piketi kohta, kuid politseinikuameti otsus oli kohtu poolt tunnistatud ebaseaduslikuks. Ansip nimetas neid tänavapoliitikuteks ja nemad tahtsid taset tõsta, et oleks ametlikult kutsutud diskussioonidele, ümarlaudadele ja see toimus ka. Mida rohkem Öine Vahtkond muutus sotsiaalselt aktiivsemaks ja sellele oli suunatud tähelepanu, seda enam oli tähelepanu Eesti eri eriteenistuse poolt. Sel perioodil toimusid Kapo esindajatega kohtumised, kes ei soovinud nendel tegeleda nende tegevusega. Eesti eriteenistuste esindajad püüdsid neid tülli ajada, samuti ähvardati teda, et tema tegevus mälestussamba kaitsmisel võib teha tema elu raskemaks ja see mõjutab ka karjääri. 22.04 kogunes Tõnismäel ligi 200 inimest, panid lilli. Toimus suhtlemine ja huvitav oli see, et paljud süüdistasid vahtkonda passiivsuses. Nad püüdsid selgitada inimestele, et nende tegevus mälestussamba kaitsmisel antud hetkel läks pigem üle juriidilisele tasandile. Kuid kõik inimesed, kellega nad sel päeval rääkisid, ei saanud sellest aru, ei mõistnud seda. Tal jäi selline mulje, et rahvas kavatseb kaitsta mälestussammast isegi rohkem kui nemad. Öine Vahtkond oli pigem tagasihoidvaks rahustavaks jõuks inimeste jaoks, kuna lootsid selle küsimuse juriidilisele lahendamisele. Ta teab täpselt põhiseaduse kõiki punkte, kuid lähtudes demokraatliku ühiskonna põhimõttest, siis arvab, et Eesti Põhiseadus lubab läbi viia avalikke koosolekuid ilma loata. Politsei salajasest operatsioonist 23.04.2007.a. kuni 11.05.2007.a. sai ta teada alles hiljuti, kuid jälgides Tallinnas sadu politseinikke, sõjatehnikat Tallinna tänavatel ja muud tavapärast elu jaoks, siis eeldas, et miskit on teoksil. Õiguskaitseorganite esindajad on viibinud Öise Vahtkonna koosolekutel. Ta ise ka pöördus Kapo komissari poole ettepanekuga tulla nende koosolekutele, et rääkida, mida nad valesti teevad, milliseid seadusi nad rikuvad võib-olla. Niipalju, kui temale on teada, siis ametlikult Tallinnas eriolukorda aprillis, mais 2007 kehtestatud ei olnud, kuid oli vist ühe kõrge politseiametniku kiri, mis keelas igasugused koosolekud ning tõenäoliselt selle alusel oligi nende 1.mail 2007.a. koosolek keelatud. Dmitri

36 Klenskile helistati ja hoiatati, et kui nad viibivad seal kauem kui 5 minutit, siis neid arreteeritakse ning seepärast tegid avalduse, et 1.mai miiting jääb ära ja lahkusid.

Tunnistaja J Lans seletas kohtuistungil, et töötab Maksuja Tolliametis ning lepingu alusel Kaitsepolitseis. Ta tõlgib eesti – vene ja vene – eesti keelde. Tal ei ole kõrgharidust, kuid on teinud vastavad eksamid keeltekoolis, kõrgema kategooria omad nii vene kui eesti keeles. Tööstaaži on tal üle 10 aasta, sellest 4 aastat Põhja Politseiprefektuuris. Ta on osalenud süüdistatavate ülekuulamistel ja ka tunnistajate ülekuulamistel, mitte kõikide aga osaliselt. Protsess nägi välja järgnev, kuna ta töötab Kapos, siis Kapo töötajad helistavad eelnevalt talle ja ütlevad, et neil on ülekuulamine, ütlevad kuupäeva ja kellaaja. Kui ta põhikohas ei ole hõivatud, siis ta läheb. Tavaliselt ülekuulamine algab sellega, et uurija paneb kahtlustatava või tunnistaja andmed kirja. Kui uurijal on blankett venekeelsete õigustega, siis ta annab jube eelnevalt need ülekuulatavale allakirjutamiseks, kui neid ei ole, siis tõlgib tema. Kahtlustatava puhul kahtlustuse tõlgib tema, peale selle tõlkimist ta küsib, kas kõik on arusaadav või tahetakse, et ta veel korra tõlgib. Kui selline soov on, siis seda ta ka teeb. Ülekuulamine kahtlustatava osas on selline, et uurija küsib, kas tal on arusaadav, milles teda kahtlustatakse, siis kas uurija esitab küsimusi või kahtlustatav räägib vabalt temale esitatud kahtlusest. Tunnistajale tavaliselt esitatakse küsimusi, peale ülekuulamise lõpetamist prinditakse välja ülekuulamise protokoll, mille ta tõlgib ja alati küsib, kui ei ole miski arusaadav, siis võib veel korra tõlkida. Seejärel protokollile kirjutatakse alla, et protokoll on tõlgitud ja kirja pandud ülekuulatava sõnade järgi. Kui teda on kutsutud tõlkimisele, siis ta on niikaua seal, kui uurija ütleb, et uurimistoiming on lõppenud, siis ta on lahkunud. On ka võimalik, et uurija alustab vestlust ülekuulatavaga enne kui tõlk on tulnud. Ta on läinud, kui uurijal on juba andmed kirja pandud ja õigused tutvustatud. Võimalik, et nad midagi räägivad enne, aga protokolli kirjapanek algab alles siis, kui tema on kohal. Kui uurija prindib protokolli välja ja tema tõlgib selle protokolli ja ülekuulataval tekivad mõned küsimused või ta ei ole nõus kirjapanduga, siis ta on kriipsutanud selle alla, tõlkinud edasi ja siis kui kõik vastuolud on alla kriipsutatud, teatavad sellest uurijale. Uurija teeb omapoolsed parandused, prindib protokolli välja ja tema tõlgib uuesti, isegi siis kui ülekuulatavad ütlevad, et seda vaja ei ole. Aga tema ei kirjuta enne alla, kui on seda lugenud. Juhul, kui uurija oskab vene keelt, esitab küsimused vene keeles, vastused paneb eesti keeles kirja protokolli. Kuid ka sellisel juhul on tema algusest lõpuni ülekuulamisel ja tõlgib selle protokolli. Kui küsimused ja vastused lõppevad, siis uurija küsib kas soovib veel midagi lisada ja kui soovitakse, siis teebki seda või laseb lisada seda omakäeliselt. Kui ülekuulamisel on rohkem menetlejaid, siis uurimistoimingus osalejad pannakse kirja ja nad annavad samuti allkirja. P Zujevja Dmitri Zujev jäid talle meelde, need olid kaks venda, sest nad olid noored. Kohus esitab tutvumiseks tunnistajale k IV tl. 17, 28, 29, 30, 31, 35, 53, 57, 85, 88. Tunnistaja kinnitab oma allkirja õigsust ja kinnitab, et viibis nende ülekuulamiste juures. Nendes ülekuulamistes tahtsid praktiliselt kõik parandusi teha ja tehti ka. Uuesti tõlkida nad ei soovinud. Ja kirjutasid alla. Ta on alati küsinud, kas nad on aru saanud ja kas nad soovivad, et ta tõlgib uuesti terve protokolli või osa protokollist. Ja alles peale seda nad kirjutavad alla, et neile on tõlgitud ja õigesti nende sõnade järgi kirja pandud. Nendes ülekuulamistes midagi erilist ei olnud, sest muidu oleks talle meelde jäänud. Vennad Zujevid olid häbelikud, noorem vend oli põnevil aga nad olid viisakad. Nad vastasid kõikidele küsimustele, kui ei mäletanud siis ei mäletanud. Menetleja küsis tavalise tooniga, küsimused ja vastused. „kes on Öise Vahtkonna liidrid“ ei saagi teistmoodi tõlkida, sõna liider on sõnaraamatus poliitiline või ühiskondlik liider, eestvedaja. Seda ütleb ka seletatav sõnaraamat. Teisiti ei seda ei saagi tõlkida, kui lider on vene keeles, sest vastandit ei anna isegi seletatav sõnaraamat. S Kungurova´le esitati samuti küsimused ja tema vastas. Küsimused esitati vene keeles, protokolliti eesti keeles. Samuti protokoll tõlgiti ja küsiti, kas kõik on õigesti kirja pandud. Ta ei mäleta kas tal oli protokolli parandusi, kui oli,

37 siis need ka parandati. Peale seda kirjutas protokollile alla. Ta võib kindel olla, et protokolli sai kirja just see, mida ta oli tõlkinud, sest ta ei kirjuta muidu alla. Tema tõlgib ja kui inimene ütleb, et see on õigesti kirja pandud tema sõnade järgi, siis kirjutab alla. Ta ei mäleta kas kahe venna ülekuulamise puhul olid andmed sisse kirjutatud ja tutvustatud õigused enne, kui tema tuli. Kabineti oli sel momendil uurija ja ülekuulatav. Ta ei oska öelda, milline jutt oli enne teda uurija ja ülekuulatava vahel. Ta ei oska öelda, mitu inimest vestles ülekuulatavaga enne tema tulekut kabinetti. Kõik mis toimus enne tema kabinetti tulekut, ei oska ta midagi rääkida. Ülekuulamisel ei viibinud kõrvalisi isikuid. Ülekuulamiseprotokolli tõlgitakse ainult suuliselt. Enne ülekuulamist uurija hoiatab teda teadvalt valetõlkimise või tõlkimisest põhjendamata keeldumise eest. Mingit salvestust tõlke kohta ei ole. Ta viibis Kapo majas, kui Klenskile tagastati tema arvuti. Tema ei saanud Klenskit kuidagi reeturiks nimetada, ta ei ole kunagi kedagi reeturiks nimetanud. Klenski ja tema vahel oli tavaline protsessuaalne vestlus ja ta ei solvanud Klenskit. See oli eravestlus. Tema vastu ei ole 10 aasta jooksul algatatud kriminaalasja teadvalt vale tõlkimise eest.

Tunnistaja I Põder seletas kohtuistungil, et Dmitri Zujevit kuulas ta 2007.aasta mai alguses kriminaalasja raames tunnistajana üle. Antud kriminaalasi puudutas Tallinnas aset leidnud sündmusi, mis leidsid aset 2007.a. aprilli lõpus nn aprillirahutusi. Antud kriminaalasi oli Kaitsepolitseiametis menetluses. Kuulasid tunnistajana üle Dmitri Zujevi. Ülekuulamine toimus Tallinnas Toompuiestee 3 Kaitsepolitseiametis. Ülekuulamisest võttis osa Dmitri Zujev, tema ja tõlk Jevgenia Lans, kuna Dmitri Zujev ei vallanud eesti keelt, tegemist oli vene rahvusest isikuga. Tema mäletamist mööda mingeid tehnilisi vahendeid ülekuulamisel ei kasutatud. Ülekuulamine toimus menetlusnormi järgides, tuvastati Dmitri Zujevi isik, selleks kontrolliti tema isikut tõendavat dokumenti. Talle tutvustati tunnistaja õigusi, hoiatati ütlustest keeldumise aluseid ning samuti hoiatati tõlki. Ülekuulamine protokolliti eesti keeles. Ülekuulamine tõlgiti tõlgi poolt tunnistajale, mille kohta tunnistaja tegi ka vastavad märked omakäeliselt tunnistaja ülekuulamise protokollile, et antud ülekuulamine sisaldab tema poolt edastatud fakte ja asjaolusid, need on tõesed ja antud protokoll on temale arusaadav. Tema mäletamist mööda viibis tõlk kogu ülekuulamise aja antud ruumis. Võimalik, et enne ülekuulamist oli tunnistajaga vabas vormis vestlus, kuna oodati tõlgi saabumist. Protokolli kanti ikka see osa, kui juures viibis tõlk. Dmitri Zujeviga vestlesid nii eesti kui vene keeles. D.Zujev ei vallanud eesti keelt, tema rääkis Zujev´iga vene keeles. Teinekord kokkuhoiu mõttes on ta ise rääkinud vene keeles, sealhulgas tõlgi juuresolekul ja vajadusel tema eksimusel korral tõlk tegi omapoolseid korrektuure. Protokollitud on siiski eesti keeles ja see sama jutt on tunnistajale tõlgitud. Ülekuulamine toimus ülekuulamise toas. Tema trükis ja vormistas kirjaliku poole arvuti abil, kogu vestluse või küsimused-vastused, prinditi välja, kui ülekuulamine on lõppemas. Esitas selle ülekuulatavale, kellele siis vajadusel tõlgiti, loeti ülekuulamise sisu ette, vajadusel ülekuulatav tegi omapoolseid märkeid ja korrektuure. Eelnevalt, kui protokollitakse küsimused-vastused, tutvustatakse ülekuulatavale tema õigusi ja kohustusi, mis on eelnevalt välja prinditud, mis on siis vastavalt kas eesti või vene keeles. Teine kord näidatakse ülekuulatavale jooksvalt monitorist trükitud teksti sisu, et kas see vastab ülekuulatava poolt öeldule. Ta ei mäleta, kas S.Zujev soovis teha parandusi protokolli, kuid kindlasti talle see ettepanek tehti ja protokolli sisuga ta tutvus. D.Zujev oli tavaline ülekuulatav, üsna avatud ja hea suhtleja. Ülekuulamisest peale nende kolme kedagi osa ei võtnud, kui oleks sellest osa võtnud, siis oleks selle isiku andmed protokolli lisas ka ära märgitud. Ta teab, et ei mõjutanud kuidagi D.Zujevit ütluste andmisel, puuduvad sellised mõjutamise võimalused. Ta ei ähvardanud kuidagi D.Zujevit ning selleks ei olnud ka mingit vajadust. D.Zujev ei kurtnud millegi üle ülekuulamise ajal ega peale seda. Ta arvab, et küsis D.Zujevilt midagi Öise Vahtkonna liidrite kohta. Ta võis seda küsida nii ise, kui tõlgi vahendusel. D.Zujevit kuulas ta üle ühe korra. Ta ei oska öelda, kuidas toimus teine D.Zujevi

38 ülekuulamine. Salvestamiseks puudus vajadus. Tema mäletamist mööda kutsuti D.Zujev ülekuulamisele kutsega või helistamise peale, aga kindel ei mäleta. Ülekuulamisel märgitud kellaaeg on siis, kui menetlustoiminguga alustati.

Kohus, tutvunud kriminaalasja kirjalikke materjalidega, kuulanud kohtus esinenud tunnistajate ja süüdistatavate seletusi, vaadanud hulgaliselt videomaterjali, kuulanud salvestisi, hinnanud kogutud lubatavaid tõendeid nende kogumis leiab, et Dimitri Klenski, Dmitri Linter´i, Maksim Reva ja Mark Sirõk´i süü neile esitatud süüdistustes, so. massilise korratuse organiseerimises, millega kaasnesid rüüstamised, purustamised, süütamised, pole kohtus tõendamist leidnud.

Prokurör oma avakõnes andes ülevaate süüdistusest ja süüdistust kinnitavatest tõenditest, taotles ka tunnistajate Igor Didenko, Ilmar Ringeli, Dmitri Zujevi, Igor Rego, Renata Järve, Roman Jelfimovi, Larissa Neštšadimova, Juri Žuravljovi, Aleksandr Korobovi, Mark Geltsini, Andrei Atškasovi ülekuulamist. Kuid hiljem, kuulates ära süüdistuse poole mõnede tunnistajate seletusi, leidis süüdistuskõnes, et kuna süüdistuse poolsed tunnistajad toetasid süüdistatavate arvamusi, on nende tunnistajate ütlused juba ette mõjutatud, ning et kohus kohtuotsuse tegemisel peaks arvestama ainult mitteisikuliste tõenditega, milleks antud asjas on kirjalikud tõendid, videoja helisalvestised.

Kohus ei nõustu prokuröri sellise arvamusega ning leiab, et vastavalt Kriminaalmenetluse seadustiku § 61 ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Kohus peab hindama kõiki tõendeid (sealhulgas ka kohtus vahetult ülekuulatud tunnistajate ja süüdistavate ütlusi) nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Samuti tuleb käsitleda tõendina ka kohtuistungil vahetult uuritud ja avaldatud kirjalikke tõendeid, samuti tuleb käsitleda tõendina ka antud kriminaalasja raames teostatud jälitustegevusega kogutud teavet. Kohtu arvates kõik kohtus vahetult uuritud tõendid olid lubatavad tõendid

Kohus leiab, et asjas kogutud tõenditega on täielikult tõendatud vaieldamatult vaid fakt, et Tallinna kesklinnas ja vanalinnas 26.04.2007.a.-28.04.2007.a. toimusid massilised korratused, suure hulga stiihiliselt käituva rahvamassi poolt pandi toime kaupluste, kioskite, sõidukite purustamisi, rüüstamisi, süütamisi, lõhuti liiklusmärke, tänavavalgustusi, reklaamitahvleid, turvakaameraid, bussiootepaviljone, telefoniputkasid, osutati füüsilist vastupanu korda tagada püüdvate politseiametnike suhtes.

Samuti on kohtus kinnitust leidnud fakt, et 2006.a. maikuus oli Tallinnas Tõnismäel asunud mälestusmärgi nn Pronkssõduri vandaalide eest kaitsmiseks kogunenud inimestest moodustatud liikumine, mida hakati nimetama Öiseks Vahtkonnaks. Seda, et mälestusmärgi kallal tegutsesid vandaalid, kes tallasid lilli, urineerisid, valasid mälestusmärgi värviga üle, seda kinnitasid kohtus tunnistajad Igor Rego, Igor Grabovski, Larissa Neštšadimova, Renata Järve, Dmitri Zijev, süüdistatavad Dimitri Klenski, Maksim Reva, Mark Sirõk, seda oli korduvalt kajastanud ka massmeedia. Öisel Vahtkonnal kujunes välja töökorraldus, milleks oli üldkoosolek ja juhatus. Nagu nähtub dokumentidest ja seda kinnitasid kohtus ka tunnistajad, süüdistatavad Öisel Vahtkonnal oli oma kodulehekülg Internetis aadressil www.pomnim.com, kus avaldati muuhulgas teateid koosolekute toimumisest ja nendel arutatud teemadest. Liikumise Öine Vahtkond liider oli algul Vladimir Studenetski, peale tema surma aga kindlat liidrit polnud, liikumisel oli aga palju aktiviste, sealhulgas Larissa Neštšadimova, S Kungurova, Igor Grabovski, Dmitri Linter, Juri Žuravljov, Aleksandr Korobov jt. Nagu seletasid tunnistajad ja süüdistatavad kõik avaldused, lendlehed, pöördumised, mis olid tehtud Öise Vahtkonna nimel, tegelikult olid kollektiivse töö

39 tulemusteks, igaüks võis koostada Öise Vahtkonna nimel dokumente, hiljem toimus nende arutamine koosolekutel ja ka kodulehel, igaüks sai teha nendesse parandusi ja täpsustusi. Osa plaanidest jäidki plaanideks, neid ei realiseeritud, osa avaldusi, mis olid saadetud ajakirjanikele, lehtedes ei avaldatud. Öise Vahtkonna tegevus oli algusest peale avaliku iseloomuga, organisatsiooni poolt vastuvõetud dokumendid saadeti laiali nii massmeediale kui ka riiklikele struktuuridele, sh. ka Kaitsepolitseile. Öisel Vahtkonnal oli tihe koostöö politseistruktuuridega, Öise Vahtkonna koosolekutest olid teadlikud õiguskaitseorganid, nendest koosolekutest võtsid osa politseiametnikud, kutsed osaleda koosolekutest edastati ka Kaitsepolitseile, seda kinnitasid kohtus süüdistatavad Dimitri Klenski ja teised, seda kinnitas ka tunnistaja Aleksandr Korobov. Ning mitte kunagi polnud õiguskaitseorganitel mingeid pretensioone organisatsioonile Öine Vahtkond, ka õiguskaitseorganite silmis oli Öise Vahtkonna tegevus igati seaduslik.

Dimitri Klenkile, Dmitri Linterile, Maksim Revale ja Mark Sirõkile on esitatud süüdistus selles, et nemad kasutades oma autoriteeti ja liidripositsiooni, ühiselt ja kooskõlastatult organiseerisid Eesti Vabariigis paljusid inimesi hõlmava korratuse, millega kaasnesid rüüstamised, purustamised, süütamised ning vastuhakk võimuesindajatele.

Nagu seletas kohtus süüdistatav Dimitri Klenski, tema alustas oma ühiskondliku tööd Öise Vahtkonna raamistikus 2007.a. jaanuaris, tema põhiliseks tegevuseks oli ajakirjanikuna lendlehtede, avalduste ja pöördumiste tekstide redigeerimine, suhtlemine meediaga, avalduste saatmine riiklikele ja rahvusvahelistele organisatsioonidele. Tema Mark Sirõki isiklikult ei tundnud, polnud temaga isegi nägupidi tuttav, alles peale aprillisündmusi nähes lehes Mark Sirõki foto sai aru, et see on sama noormees kes paar korda osales Öise Vahtkonna registreeritud pikettidel, kuid polnud selle organisatsiooniga kuidagi seotud. Seda kinnitas kohtus ka süüdistatav Mark Sirõk ise. Maksim Revat ta tunneb vähe, tunneb teda rohkem elektroonilise kirjavahetuse teel, mis ei olnud aga tema enda sõnade kohaselt alati meeldiv. Dmitri Linterit seoses Öise Vahtkonna tegevuse nägi sama harva kui Maksim Revat, 2-3 telefonikõnet olid nende vahel, vahetasid ka e-maile. Süüdistatav Maksim Reva samuti kinnitas kohtus, et Mark Sirõk käis Öise Vahtkonna koosolekutel vaid paar korda ja oli pigem pealtvaataja rollis. Samuti leidis kohtus kinnitust fakt, et Öise Vahtkonna aktivistide vahel alates märtsist 2007.a. hakkasid tekkima tülid, mis olid põhjustatud isiklikest ambitsioonidest. Seda kinnitasid kohtus tunnistajad, süüdistatav Dimitri Klenski, seda kinnitab ka toimikus leiduv kirjavahetus (näiteks kd.6 tl.95, kd.7 tl. 49, kd. 6 tl. 44, kd.7 tl. 112). Mingit erilist autoriteeti süüdistatavad ei omanud ei liikumises Öine Vahtkond, ega ka vene elanikkonna seas, kuigi igaüks nendest võib-olla sellest oma sisemuses unistas. Seda kinnitab ka fakt, et Öise Vahtkonna poolt organiseeritud registreeritud pikettidel osales tavaliselt mitte üle 100 inimese (tavaliselt 20-30 inimest). Seega kohtuliku uurimise käigus pole leidnud kinnitust fakt, et süüdistatavad Dmitri Linter, Maksim Reva, Mark Sirõk ja Dimitri Klenski tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult, ning et nende ühiseks eesmärgiks oli tekitada inimestes valmidus osalema ebaseaduslikus vastuhakus valitsusele ja õiguskaitseorganitele.

Massiliste korratuse organiseerimise puhul on vaja välja selgitada, kas süüdistatavad Dmitri Linter, Maksim Reva, Mark Sirõk ja Dimitri Klenski olid isikuteks, kelle algatusel massiline korratus tekkis või kes kihutasid teisi massilisest korratusest osa võtma või juhtisid ja suunasid korratust toimepanevat rahvahulka rüüstamisel, süütamisel jms.

40

Objektiivsest küljest eeldab KarS § 238 paljusid inimesi hõlmava korratuse organiseerimist, millega kaasnes rüüstamine, purustamine vms tegevus. Massilise korratuse organiseerija võib massilisest korratusest osa võtta nii selle ettevalmistamise kui ka toimumise ajal. Organiseerija tegevus võib seisneda massilise korratuse plaani väljatöötamises, osaliste värbamises ja juhendamises, samuti massilise korratuse toimepanemiseks tehniliste ja teiste materiaalsete vahendite hankimise korraldamises jms, lühidalt tegevuses, mille eesmärk on massiliseks korratuseks vajalike inimeste ning materiaalsete ja tehniliste vahendite koondamine ja valmisseadmine. Prokurör leidis, et süüdistatavate kogu eelnev tegevus oligi suunatud 26.-27.04.2007.a. aset leidnud massilise korratuse organiseerimisele, kuid kohtu arvates tõendid selle kohta puuduvad. Mitte ükski antud asjas kogutud tõend sellele ei viita. Jah, tõepoolest, Öine Vahtkond organiseeris ja valmistas ette seaduses ettenähtud korras registreeritud pikette, mis olid seotud nn. Pronkssõduri kaitsmisega, sõjahaudade korrastamist, teatud päevadel lillede ja küünalde asetamist Tõnismäele, kus tol hetkel asusid sõdurite hauad. See massilisele korratusele eelnev Öise Vahtkonna (ja konkreetselt ka süüdistatavate) tegevus polnud ka õiguskaitseorganite arvates seadusevastane kuni 27.04.2007.a., kuna politsei ei sekkunud nende tegevusse, ei nõudnud selle tegevuse lõpetamist. Kohtule jäi arusaamatuks, mis siis prokuröri arvates muutus nende tõendite hindamises peale 27.04.2007.a. sündmusi.

Samuti võib organiseerija tegevus massilise korratuse ajal seisneda selles osalejate tegevuse suunamises ja koordineerimises. Prokurör heitis ette süüdistatavatele nende liiga passiivse tegevuse, kuna Dmitri Linter, Dimitri Klenski ja Mark Sirõk hoidusid 26.04.2007.a. õhtu poole vahetult enne massilise korratuse algust Tõnismäelt eemale, nagu nähtub videomaterjalidest Maksim Reva viibides 26.04.2007.a. õhtul Tõnismäel püüdis vaid aidata kaasa inimketi (umbes 10-15 inimest) moodustamisele, Dmitri Linter seisis Rahvusraamatukogu terrassil ja Dimitri Klenski jagas intervjuusid telekanalitele. Kuigi prokuröri arvates samal ajal pidid süüdistatavad Tõnismäel hoopis suunama massi käituma seadusekuulekalt. Selline riikliku süüdistaja positsioon jäi kohtule aga arusaamatuks. Kohtuliku uurimise käigus ei leidunud tõendeid ka selle kohta, et kogu see rahvamass, mis kogunes Tõnismäele 26.04.2007.a. õhtul ning hiljem osales massilises korratuses, millega kaasnesid rüüstamised, purustamised jms, oli sinna kogunenud just süüdistatavate M.Reva, D.Klenski, D.Linteri ja M.Sirõki tegevuse tagajärjel. Nagu seletas kohtus süüdistatav Dimitri Klenski, 26.04.2007.a. Öine Vahtkond inimesi Tõnismäele kokku ei kutsunud, seda, et rahvamass hakkas Tõnismäele kogunema sai ta teada telefonikõnest politseitöötajalt, kes helistas Aleksandr Korobovile ja nõudis, et Öine Vahtkond tagaks korda Tõnismäel. Süüdistuse tunnistaja Igor Rego aga kinnitas kohtus hoopis, et tema läks koos oma vennaga 26.04.2007.a. õhtul Tõnismäele mitte kellegi üleskutsel, vaid sellepärast, et nägi Eesti Televisioonist lõiku, kus näidati, et rahvas Tõnismäele koguneb, samuti oli sellest juttu Internetis. Ka tunnistaja S Kungurova kinnitas kohtus, et tema kuulis rahva kogunemisest Tõnismäele 26.04.2007.a. õhtul Eesti Raadiost, seejärel näidati ETV ja päeval luges sellest ka Delfi portaalist. Süüdistatav Maksim Reva seletas kohtus, et tema oli 26.04.2007.a. hommikul kella 05.00 paiku saatnud oma tuttavatele SMS teel teate, et Tõnismäel paigaldatakse piirdeaed, kuid kedagi sinna ta ei kutsunud. Ise läks Tõnismäele 15.00 paiku, seal oli umbes 300 inimest Rahvusraamatukogu juures, tema küsis veel kohalolnud politseinike käest luba seal olla, mida

41 ka sai. Sama päeva õhtul püüdis ta politsei palvel inimesi rahustada, kuid see tal ei õnnestunud. Need Maksim Reva ütlused on kooskõlas ka teiste antud asjas kogutud tõenditega, kohtus vaadeldud videomaterjalidest nähtub, et Maksim Reva olles 26.04.2007.a. õhtul Tõnismäel püüab moodustada inimketi (10-15 inimest) , kord pöörab neid näoga politseiketi poole, kord pöörab neid seljaga politseiketi poole, keegi teda eriti ei kuule, millest sattub Maksim Reva lausa hüsteerikasse ja mõne minuti pärast see tema poolt moodustatud inimkett laguneb. Kõik see veel kord tõestab, et mingit organiseerijat küll M.Revast tol ajal Tõnismäel polnud, keegi ei võtnud teda tõsiselt kui massi suunajat või koordineerijat.

Subjektiivsest küljest eeldab vaadeldav kuritegu tahtlust, süüteokoosseis on täidetud, kui isik paneb teo toime vähemalt kaudse tahtlusega (KarS § 16 lg 4). Prokuröri arvates süüdistatavad Dmitri Linter, Maksim Reva, Mark Sirõk ja Dimitri Klenski pidasid võimalikuks, et nende tegevuse tulemusena toimuvad massilised korratused, seega tegutsesid nad kõik vähemalt kaudse tahtlusega. Seda kinnitavad prokuröri arvates süüdistatavate omavahelised vestlused nii enne massilisi korratusi kui ka peale neid, intervjuudes väljaöeldu: Dimitri Klenski („Organiseeritakse spontaanne miiting“), Dmitri Linteri intervjuudes ja telefonikõnedes („Tallinnas algab kodusõda“, 26.04.2007.a. antud intervjuus kinnitab, et sõda jätkub), Maksim Reva korduvates avaldustes, kus ta soovis korraldada võimalikult rohkearvulisi kogunemisi , samuti tema poolt 24.04.2007.a. Öise Vahtkonna leheküljele üles pandud luuletus, milles on sõnad „..jälle meie poisid valavad verd…“, Mark Sirõki messengeri vestlused, kus ta viitab võimalikule adrenaliinile, nimetab ennast omavoliliselt Naši komissariks Eestis ja väikeseks luurajaks Venemaalt, kes teeb riigipööret. Kohtu arvates aga süüdistatavate vestlused ei tõenda mingil juhul nende kas või kaudset tahtlust organiseerida massilisi korratusi. „Tallinnas algab kodusõda“ – täielik väljamõeldis, „vanadel naistel lüüakse päid lõhki, inimestele ässitatakse koeri kallale politsei poolt, on juba kümneid ohvreid, tapetuid“ – täielik väljamõeldis, mis ei toonud endaga kaasa mingeid tagajärgi, vähemalt süüdistus ei toonud välja ühtegi tõendit selle kohta, et sellele meedias toodud valeinfole oleks keegi reageerinud süütamiste ja purustamistega, vastuhakuga võimuesindajatele.

Samuti tuli tuvastada kas süüdistatavate tegevuse ja toimunud massilise korratuse vahel on olemas põhjuslik seos. Põhjuslik seos tuvastatakse ekvivalentsusteooria alusel, mille kohaselt on põhjuslik seos olemas, kui tegu on tagajärje saabumise eeldus, ehk ilma selleta ei oleks tagajärge saabunud. Tagajärje on põhjustanud mainitud tegu, kui ei ole võimalik tegu mõtteliselt kõrvaldada ehk ära mõelda, ilma et ka tagajärg ära langeks.

Prokuröri arvates kui süüdistatavate tegevust ei oleks olnud, siis üksikindiviidid oleks saanud teha toimuvast ise oma järeldusi ja võtta vastu iseseisvaid otsuseid, rahvas ei oleks olnud negatiivselt häälestatud, ei oleks toimunud massilist kogunemist ja ei oleks toimunud massilist korratust. Kohtu arvates kõik see on vaid prokuröri oletus, mis ei rajane ühelgi asjas kogutud tõendil. On arusaamatu prokuröri seisukoht, kes leidis, et massilises korratuses osalenud isikud, kes kogunesid Tõnismäele 26.04.2007.a. õhtul olid süüdistatavate Dmitri Linteri, Maksim Reva, Mark Sirõki ja Dimitri Klenski poolt pikaajaliselt ettevalmistatud, nende inimeste seas oli loodud süüdistatavate poolt vastav meeleolu, nendesse inimestesse süüdistatavad külvasid hirmu.

42 Asjas pole ühtegi tõendid selle kohta, et enamus massilises korratuses osalenud isikuid olid Tõnismäele kutsutud süüdistatavate poolt, et nendel oleks üldse mingi seos Öise Vahtkonna või liikumisega Naši.

Vastupidi, asjas kogutud tõenditega on tõendatud, et süüdistatavad kedagi Tõnismäele ei kutsunud 26.04.2007.a. õhtuks, kõik kohtus ülekuulatud tunnistajad ja ka süüdistatavad kinnitasid kohtus, et said teada, et rahvas Tõnismäele koguneb massimeediast, televisioonist ja raadiost. Nagu oli näha kohtus uuritud videomaterjalist oli Tõnismäele kogunenud rahva hulgas ja hiljem massilises rahutuses ja rüüstamistes osalenute hulgas nii venekui ka eestikeelset elanikkonda.

Kohus nõustub prokuröriga, et antud situatsioonis indiviidid ei tegutsenud enam loogiliselt mõtlevate indiviididena, vaid hakkas mängima massipsühhoos, kus piisas mõnede üksikindiviidide erandlikust käitumisest, et sellega läheks kaasa suurem osa massist. Ka tunnistaja Jüri Ennet’i arvates keegi masse Tõnismäel ei juhendanud. Jõustruktuuridel adekvaatsus puudus. Politsei poolt jõu kasutamine võis esile kutsuda paanikat massides. Kuna aga rahvamass oli ilma juhita, siis emotsionaalsed komponendid võisid tingida ebaadekvaatse käitumise. Kohtus uuritud videomaterjalide hulgas oli ka intervjuu tolleaegse Eesti Vabariigi Suursaadikuga Venemaal Marina Kaljurannaga, kes Moskvas antud pressikonverentsi käigus avaldas samuti arvamust, et monumendi kaitsjatel polnud midagi ühist marodööridega, kes kasutades ära olukorda rüüstasid ja varastasid.

Dmitri Linteri süü tõendamise puhul pööras prokurör erilist tähelepanu telefonikõnedele, Dmitri Linteri poolt antud intervjuudele, tema poolt saadetud sõnumitele, Dmitri Linteri kodust leitud ürituste kavale, mis hõlmas perioodi 16.12.2006.a.-01.05.2007.a., antud kava hõlmas ka tööd lastega, noortega, üritusi, mis oleksid seotud antifašismiga, neonatsismiga… Kohtuliku menetluse käigus kõik need tõendid olid kohtus vahetult uuritud, tõepoolest Dmitri Linter oli andnud hulgaliselt intervjuusid massmeediale, kus teda nimetasid korrespondendid Öise Vahtkonna liidriks, kus ta rääkis hetkesituatsioonist Tallinnas, 26.04. rääkis, et tal on kodusõja eelaimus, 27.04. antud intervjuus kinnitas veel kord, et Öise Vahtkonna poolt oli planeeritud rahumeelne miiting ning et tema ei usu, et riik enam stabiliseerub jne. Kuid kohtu arvates nendes intervjuudes pole mitte midagi seadusevastast või massilistele korratustele õhutavat. Seda, et oli kavandatud mingi töö laste ja noortega, ei saa pidada seadusvastaseks tegevuseks, pole tõendeid, et sellist tööd üldse viidi läbi, või seda tööd vaid planeeriti. Samuti tuleb arvestada sellega, et kogu demokraatlikus maailmas tegevus, mis on seotud antifašismiga on igati legaalne ja seaduslik. Kriminaalasja materjalide hulgas on palju Dmitri Linteri telefonikõnesid, kõnedes räägib ta palju oma plaanidest, uurib oma tuttavatelt, kas tegutsemiseks on optimismi, Venemaalt nõuab Georgi linte, lippe, palub vahendeid, inimesi Lätist, ajakirjanike Venemaalt, palub Grabovskil ja Renata Järvel panna foorumitesse infot, käsib inimesi koguneda Kosmose juurde, räägib sõjaväe, politsei koondamisest Tallinnas, arutab, et Öise Vahtkonna bränd on populaarne rahva seas jne.. Kusjuures ise on väga närviline, giperaktiivne, võib tõepoolest jääda esialgne mulje aktiivsest organisaatori tegevusest, kuid tegelikkusest kui süveneda kõnede tekstidesse siis võib öelda, et tegemist on inimesega, kes ületähtsustab ennast, kes on juht vaid oma silmis. Nagu näitasid edaspidised sündmused, mitte keegi Öise Vahtkonna liikmetest Dmitri Linterit tõsiseltvõetava liidrina ei võtnud arvesse, tema korraldusi keegi ei täitnud (tunnistaja Grabovski ei täida D.Linteri käsku edastada infot foorumisse, põhjendab sellega, et tal vist Internet ei tööta, palub helistada tunnistaja Renata Järvele, kes samuti ei

43 viitsi seda infot foorumisse panna, kuna magab, D.Linterile põhjendab aga sellega, et ka temal on Internet maas), pole tõendeid ka selle kohta, et Venemaalt oleks saadetud märkimisväärseid vahendeid, nagu D.Linter lootis saada, inimesed Lätist ega Venemaalt ei saabunud, kuigi Dmitri Linter käskis neid kohale toimetada, ajakirjanikud Venemaalt saabusid samuti mitte Dmitri Linteri käsul vaid omal tahtel nagu ka ajakirjanikud Euroopa riikidest. Mingit sõjaväge Tallinna tänavatel ei olnud, kuigi D.Linter lootis neid seal näha, samuti keegi tema käsu peale ei kogunenud ka Kosmose juurde jne.

Dimitri Klenski puhul toetus prokurör meilivahetusele, millest nähtub, et enamus dokumente olid vormistatud D.Klenski poolt, kuid süüdistatav Dimitri Klenski pole kunagi eitanud, et tema ajakirjanikuna korrigeeris tekste, kuidas aga sidus riiklik süüdistaja Dimitri Klenski sellist „tehnilise korrektori“ tegevust massilise rahutuse organiseerimisega jäigi kohtule arusaamatuks.

Samuti palus prokurör pöörata erilist tähelepanu D.Klenski telefonivestlustele, mis kinnitavad süüdistuse kohaselt tema liidrirolli: 26.04.2007.a. kell 05.42 kõne Grabovskiga – kõnest selgub, et D.Klenski juba teab, et Tõnismägi on ümber piiratud ( aga seda teadsid juba kõik, kuna sellest teavitasid juba paljud massimeedia kanalid) 26.04.2007.a. kell 06.24 kõne Maloverjaniga – D.Klenski teatab, et on Tõnismäel ja annab ülevaate toimuvast ( aga Tõnismäel oli tol hetkel ka teisi inimesi ja paljud neist helistasid mobiiltelefonidega, ülevaadet toimuvast andsid ka paljud telekanalid 26.04.2007.a. kell 08.33 kõne Renata Järvega - Järve teatab, et räägivad rahvale, et koguneks Vabaduse kella juurde või Vene Kultuurikeskusesse 30.04.2007.a. kell 07.46 kõne Neštšadimovaga – planeeritakse üritusi 09.maiks. Jne. Kohtu arvates Dimitri Klenski telefonivestlused oma mõttekaaslastega tema kui liikumise Öine Vahtkond liidrirolli ei kinnita. Vastupidi, tunnistajad Igor Rego ja O Kulikovkohtuistungil seletasid, et nemad Dimitri Klenskit ÖV liidriks ei pea, tunnistaja J NemerŽitskikohtuistungil seletas, et tema arvates Dimitri Klenski osalemine ÖV tegevuses oli just ajakirjanikuna, tunnistaja Kungurova kinnitas kohtus, et ÖV liidrit polnud, tunnistaja Renata Järve kohtus kinnitas samuti, et Dimitri Klenski lihtsalt toimetas (korrigeeris) avaldusi, tunnistaja Korobov seletas kohtuistungil, et Dimitri Klenskit, kui ajakirjaniku, palusid nad „anda tekstidele vormi“. Intervjuud, mida Dimitri Klenski jagas meediale 26.04.2007.a.-30.04.2007.a. sisaldasid prokuröri arvates emotsionaalselt provokatiivseid üleskutseid reageerima. Kohus leiab, et esiteks, Dimitri Klenskit nimetasid Öise Vahtkonna aktivistiks ja koordinaatoriks need korrespondendid, kes teda intervjueerisid, teiseks, nagu seletas kohtuistungil süüdistatav Dimitri Klenski tema väljendas intervjuudes oma isikliku arvamust, mis on tema kui Eesti Vabariigi kodaniku põhiseaduslik õigus. Oma intervjuudes ta ei ähvardanud vaid hoiatas, et nendel sündmustel võivad olla rasked tagajärjed. 02.02.2007.a. saadetud elektronkirjas, mille ka tema allkirjastas ( avalduse all seisab kokku 20 allkirja) ning mille adressaatidena olid märgitud Riigikogu spiiker, EV Valitsus, Peaminister ja President, samuti nad vaid hoiatasid, et Pronkssõduri teisaldamine võib provotseerida ühiskonnas plahvatusohtliku olukorra. Neid süüdistatava väiteid pole asjas kogutud tõenditega ümber lükatud. 02.02.2007.a. ja 03.02.2007.a. avaldasid kõnealuse avalduse põhjal uudisteagentuur BNS, internetiportaal Delfi, ajalehe Postimees internetiväljaanne, ajalehed Pärnu Postimees SL Õhtuleht ning Postimees uudise, mille kohaselt Öine Vahtkond ähvardas Pronkssõduri teisaldamise korral riigis massirahutustega. Kuid mis seos on Dimitri Klenskil näiteks

44 Postimehe internetiväljaandega? Pole tõendeid selle kohta, et just Dimitri Klenski koostas neid uudiseid või temaga oleks keegi nendest väljaannetest uudise teksti kooskõlastanud. Vastavalt esitatud süüdistusele 10.02.2007.a. Dimitri Klenski edastas elektrooniliselt uudisteportaalile BNS avaldamiseks teate, mille kohaselt juhul, kui nn Pronkssõduri eelnõu võetakse vastu, siis Öine Vahtkond ja Klenski Nimekiri ei vastuta stiihiliste jõudude märatsemise eest. Kuid just nende dokumentide alusel tegi süüdistus meelevaldse järelduse, et Dimitri Klenski oma selliste väljenditega organiseeris massilisi korratusi, ähvardas nendega, kutsus üles inimesi rahutustele ja korratustele, kohtu arvates pole see aga kuidagi põhjendatud. Süüdistuses oli ka erilist rõhku pandud sõnale „mobilisatsioon“, mis asub avalduse tekstis tl.84 köide 6, kuid nagu seletas kohtus süüdistatav Dimitri Klenski tema selle avalduse teksti ei koostanud, avalduse autor oli Studenetski, seda sõna „mobilisatsioon“ otsustas teksti panna aga jurist Sergei Seredenko, selle sõna all mõtlesid Studenetski ja Seredenko seda, et Öine Vahtkond taastab oma valvekordi ausamba juures, samuti seletas Dimitri Klenski, et seda avaldust ei levitatud ning et sõna mobilisatsioon ei ole ainult sõjaväe termin, seda sõna kasutatakse ka näiteks meditsiinis.

Kohtu arvates ükski ülalmainitud tõend Dmitri Linteri ja Dimitri Klenski süüd massilise rahutuse organiseerimises ei tõenda. Tõepoolest Dmitri Linter ja Dimitri Klenski andsid hulgaliselt intervjuusid välismaa teleja raadiokanalitele, kuid seda tegid ka paljud teised inimesed Eestis, kuna siin toimusid sündmused, mis äratasid huvi kogu maailmas, Tallinnas 26.-28.04.2007.a. toimunut kajastasid nii Venemaa kanalid, kui ka CNN, REUTERS ja BBC kanalid ja paljud teised.

Maksim Reva süüd prokuröri arvates tõendab meilivahetus, millest nähtub, et ka tema (Maksim Reva) osales Öise Vahtkonna nimel saadetud avalduste koostamises. Samuti meilivahetus, mis kinnitab lendlehtede trükkimise organiseerimist, samuti Maksim Reva poolt saadetud sõnumid ja kõned, mis kinnitavad prokuröri arvates süüdistatava M.Reva organiseerimistegevust. Tõepoolest, nagu nähtub kriminaalasja materjalidest 26.04.2007.a. on Maksim Reva saatnud oma mobiiltelefonilt kokku 68 sõnumit sisuga: „Tõnismäel pannakse mälestussamba ümber piirdeaed. Vahtkond“. Kuid kas see sõnum jõudis adressaatideni? Kuidas need adressaadid reageerisid sellele sõnumile? Kas nad kõik läksid Tõnismäele? Kas nad kõik osalesid massilises korratuses? Mis tagajärg oli üldse sellel M.Reva poolt saadetud sõnumil? Nendele küsimustele süüdistus ei vasta, tõendid selle kohta puuduvad. Prokuröri arvates kutsus Maksim Reva selle sõnumiga võimuorganeile vastu hakkama. Kuid kohtule jäi arusaamatuks, kust tuli selline järeldus. 25.04.2007.a. kell 22.24 kõne Mark Sirõkile, kas Naši valve Tõnismäel toimub? Mida see kõne tõendab? Kuidas see süüdistuse poolne tõend kinnitab Maksim Reva süüd massilise korratuse organiseerimises ? Kohtule jäi ka see arusaamatuks. Maksim Reva süüd kinnitavad ka, prokuröri arvates, videosalvestised , millest nähtuvalt Maksim Reva viibides 26.04.2007.a. Tõnismäel agiteeris inimesi karjuma „häbi“. Kohtu arvates aga Maksim Reva selline käitumine ei tõesta tema süüd massilise korratuse organiseerimises, jah, tõepoolest, videost on näha, et Maksim Reva karjub „häbi“, kuid seda sõna karjuvad väga paljud, ka Rahvusraamatukogu terrassil viibivad inimesed, kes hakkasid seda sõna karjuma palju varem kui seda hakkas Maksim Reva, nad asusid M.Revast kaugel, kuna väga paljud inimesed karjusid, vilistasid, Tõnismäe kohal lendas ringi ka helikopter, seega pole võimalik, et terrassil olevaid inimesi oleks võinud Maksim Reva agiteerida karjuma „häbi“, see polnud lihtsalt füüsiliselt võimalik tol hetkel.

45 Mark Sirõki puhul prokuröri arvates kinnitavad tema süüd läbiotsimise käigus leitud esemed, mis näitavad Mark Sirõki seoseid Öise Vahtkonnaga, need esemed kinnitavad, et Mark Sirõk oli kursis avalike ürituste läbiviimiseks kasutatavatest psühholoogilistest meetoditest, samuti oli ta liikumise Naši Tallinna juht ja aktiivselt tegeles isikute värbamisega valves seismiseks, seisis ise valves jne… Kohus ei nõustu prokuröri seisukohaga ja ka Mark Sirõki opuhul leiab, et puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et tema organiseeris massilisi korratusi Tallinnas 26.04.- 28.04.2007.a. Kohtu arvates seda kindlasti ei kinnita asjaolu, et Mark Sirõki kodust leiti läbiotsimise käigus brošüür „Sotsiaalsete manipulatsioonide tehnoloogia ja meetodid vastutegevuseks“. Pole tõendeid selle kohta, et Mark Sirõk seda brošüüri oleks üldse läbi lugenud, kuidagi selles brošüüris kirjeldatud meetodeid kasutanud, paljudel on kodudes tänapäeval erinevaid raamatuid ja Internetist väljaprindituid materjale, mis käsitlevad terrorismi meetodeid, relvade ja mürkide kasutamist, kuid see ei anna veel alust süüdistuste esitamiseks, ei saa kedagi süüdi mõista vaid oletuste alusel. Jah, tõepoolest materjalide hulgas on fotosid, millel Mark Sirõk koos teiste isikutega seisab Tõnismäel valves, Roman Jelfimovilt võeti ära 2 keepi, 2 pilotkat, 2 paari saapaid, pükse, pluuse, nööpidel viisnurk, neid asju sai ta Mark Sirõkilt, 9.mai aktsiooni plaan (ilutulestik, õhupallid, plakatid, T-särgid) – see plaan jäigi ainult paberile, keegi 09.05.2007.a. õhupalle ega ilutulestiku linnas ei näinud, korteri üürimine (mis ei ole seadusevastane tegu). Mis siin on seadusevastast? Kuidas see on seotud Kars § 238 koosseisuga? Materjalide hulgas on visiitkaart, millel on trükitud : Mark Sirõk, liikumise NAŠI Tallinna juhataja, email nashi.est@gmail.com, kuid iga isik saab endale tellida visiitkaarte ükskõik missuguse tekstiga. Mark Sirõki telefonivestlused ja vestlused Messengeris: M.Sirõk lubab maksta valves seisvatele inimestele – see fakt ei leidnud kohtus kinnitust, kuna tunnistaja Roman Jelfimov seletas, et raha seismise eest ei makstud. Mark Sirõk teavitab, et tema valmistub ette revolutsiooniks ning nimetab ennast heaks spiooniks Venemaalt, kes väikeste sammudega teeb riigipööret – lapsikud naljad, nendesse ei peaks kohtu arvates tõsiselt suhtuma. Kohus leiab, et nii Maksim Reva kui ka Mark Sirõki eelpool kirjeldatud tegevusel polnud mingit seost massilise korratuse organiseerimisega .

Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-90-06 on leidnud, et kui tõendite uurimisel tekivad mõistlikud kahtlused ja neid ei ole võimalik kõrvaldada teiste asjas olevate tõenditega, siis vastavalt põhimõttele in dubio pro reo, peab tegema otsuse süüdistatava kasuks aga mitte teha süüdistatav otsus süüdistatava suhtes kahtlaste tõendite alusel või uurimata vasturääkivuste ja oletuste alusel. Sama seisukoha on võtnud Riigikohus ka teistes asjades ( 3-1-1-78-05, 3-1-1- 24-06).

Eeltoodu alusel kohus asub seisukohale, et Dmitri Linter, Maksim Reva, Mark Sirõk ja Dimitri Klenski tuleb neile esitatud süüdistustes õigeks mõista, kuna nende tegudes puudub KarS § 238 ettenähtud kuriteokoosseis.

Vastavalt Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 1 lg 1 p 1 ja § 2 on süüdistatavatel Dmitri Linteril, Maksim Reval ja Mark Sirõkil kuue kuu jooksul peale käesoleva kohtuotsuse jõustumist õigus taotleda Rahandusministeeriumi kaudu alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist eeluurimise käigus vahu all veedetud päeva eest.

46 Süüdistatavate suhtes kohaldatud tõkendid – elukohast lahkumise keeld - tuleb tühistada.

Asitõendid: • Maksim Reva elukohast Tallinnas xxxleitud esemed (asuvad ümbrikus kriminaalasja juures) – tagastada Maksim Revale. • Mark Sirõki elukohast Tallinnas xxx leitud esemed (asuvad ümbrikus kriminaalasja juures) – tagastada Mark Sirõkile. • Dmitri Klenski elukohast Tallinnas xxx leitud esemed (asuvad ümbrikus kriminaalasja juures) – tagastada Dimitri Klneskile. Salvestised: • Massilistest korratustest tehtud videosalvestused 10 DVD plaati ja 2 videokassetti (asuvad kriminaalasja juures) – jätta kriminaalasja materjalide juurde. • Öise Vahtkonna kodulehekülje salvestus 1 CD – R plaat (asub kriminaalasja juures) – jätta kriminaalasja materjalide juurde. • Kogutud teabesalvestused Julgeolekuasutuse seaduse § 25 alusel 4 CD – R (asub kriminaalasja juures) – jätta kriminaalasja materjalide juurde. • Läbiotsimisel ära võetud arvutite kõvaketaste ja mälupulkades vaatluse salvestuse identsed koopiad (asub kriminaalasja juures) – jätta kriminaalasja materjalide juurde.

Tsiviilhagi pole esitatud Menetluskulud tuleb jätta riigi kanda.

Violetta Kõvask Kohtunik