2-08-20204/19 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-08-20204

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtukoosseis

Tartu Maakohtu kohtunik Margit Jõgeva

Määruse tegemise aeg ja koht

10. veebruar 2009. a Tartu, kirjalik menetlus

Tsiviilasja number

2-08-20204

Tsiviilasi

E.T. kaebus kohtutäitur Jane Rumjantseva 7. mai 2008. a

otsuse peale täiteasjas nr 189/2006/744

Menetlusosalised ja nende

esindajad

-

avaldaja-võlgnik E.T.

-

avaldaja-võlgniku esindaja Margus Rebane (Cavere

Õigusbüroo OÜ; asukoht Lennuki 22, 10145 Tallinn);

-

puudutatud isik-sissenõudja R.G.

-

puudutatud isik-Tartu kohtutäitur Jane Rumjantseva

(büroo asukoht Anne 47-41, 50606 Tartu).

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada E.T. kaebus kohtutäitur Jane Rumjantseva 7. mai 2008. a otsuse peale täiteasjas

nr 189/2006/744.

2. Tühistada kohtutäitur Jane Rumjantseva 7. mai 2008. a otsus täiteasjas nr 189/2006/744.

3. Määrus kuulub viivitamatule täitmisele.

4. Määrus jõustub, kui seaduse järgi ei saa määruse peale enam edasi kaevata või kui

määruskaebus jäetakse jõustunud lahendiga rahuldamata või läbi vaatamata.

5. Määrus toimetada kätte menetlusosalistele.

Menetluskulude jaotus

Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult Tartu Maakohtu

kaudu. Määruskaebuse esitamise tähtaeg on 15 päeva määruse kättetoimetamisest alates.

AVALDAJA NÕUE (tl 1-4)

20. mail 2008. a esitas E.T. kaebuse kohtutäitur Jane Rumjantseva 7. mai 2008. a otsuse peale

täiteasjas nr 189/2006/744, paludes kohtutäituri otsuse tühistada.

Kaebuse kohaselt on kohtutäituri menetluses täiteasi nr 189/2006/744. Täitemenetluse algatamise

aluseks oli Tartu Maakohtu 30. novembri 2000. a tagaseljaotsus tsiviilasjas nr 2-192/2000 ja

sissenõudja R.G. avaldus. Sissenõudja esitas 24. märtsil 2008. a kohtutäiturile avalduse

kohtuotsusega

väljamõistetud

võlgnevuselt

203 052,83

kroonilt

viivise

arvestamiseks

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõikes 1 sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni

võlgnevuse lõpliku tasumiseni. 14. aprillil 2008. a teatas avaldaja kohtutäiturile, et ei nõustu viivise

arvestamise ja selle sissenõudmisega R.G. poolt. Kohtutäitur käsitles avaldaja kirja kui kaebust

kohtutäituri tegevuse peale ja tegi selle kohta 7. mail 2008. a otsuse, milles leidis, et viivise

arvestamine on põhjendatud ja seaduslik. Kohtutäitur oli otsuses seisukohal, et kuna

tagaseljaotsusest ei nähtu, et põhivõla ja kõrvalnõuete suurust oleks lahendi tegemise seisuga eraldi

arvestatud, siis on nõue esitatud ja rahuldatud ühes summas ning seega viivise arvestus kogu

täitmisele antud nõudelt, s.o 203 052,83 kroonilt, vastab seadusele. Kohtutäituri arvates on

sissenõudja lähtunud viivise arvestamisel VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud tingimustest.

Avaldaja ei nõustu kohtutäituri seisukohaga. Tagaseljaotsusest on kohtu tuvastatud asjaolude alt

näha, et kostja on saanud laenu 60 000 krooni, mis on ka põhivõlgnevus. Kohtuotsuses on tehtud

viide toimiku leheküljele 18, kust nähtub hageja võlgnevuse arvestus. Samuti on otsusest võimalik

tuvastada, et 203 052,83 kroonist moodustab 11 000 krooni riigilõiv. Seega sisaldab kostjalt

väljamõistetud summa nii põhivõlga, intressi, viivist kui ka riigilõivu. Kohtutäitur viitab otsuses

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 461 lõikele 4, kuid nimetatud säte jõustus 1. jaanuaril

2006. a, samas kui kohtutäiturile esitatud arvestuses on hakatud viivist nimetatud alusel arvestama

2000. aastast alates. TsMS § 461 lõige 4 välistab otseselt viiviste summalt viivise arvestamise.

Samuti viitab nimetatud säte VÕS §-le 113, mille lõige 6 välistab viivise nõudmise

intressivõlgnevuselt. Seega, kui kohaldatav ongi TsMS § 461 lõige 4, ei saa mingil juhul viiviseid

arvestada kogusummalt, s.o 203 052,83 kroonilt. Viiviste arvestamisel ei ole arvestatud asjaoluga,

et avaldaja on maksnud võlgnevusest kohtutäituri vahendusel tagasi 98 400 krooni, mistõttu on

avaldaja sissenõudjale põhivõlgnevuse juba tasunud.

PUUDUTATUD ISIKUTE VASTUS (tl 20-21, 53)

Tartu kohtutäituri Jane Rumjantseva vastuse kohaselt on tema juures täitmisel Tartu Maakohtu

30. novembri 2000. a kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-192/2000, mille kohaselt on avaldajalt välja

mõistetud 192 052,83 krooni võlgnevuse ja 11 000 krooni riigilõivu katteks R.G. kasuks.

Kohtuotsusest ei nähtu põhivõla suuruselt arvestatud intressi suurus. Seega on nõue esitatud ühes

summas ja viivise arvestus toimub kogu täitmisele antud nõudelt, s.o 203 052,83 kroonilt.

Sissenõudjal on õigus nõuda viivist täitedokumendist tuleneva kohustuse täitmisega viivitamisel.

Võlgniku kohustus maksta täitemenetluses viivist tuleneb alates 1. jaanuarist 2006. a kehtiva TsMS

§ 461 lõikest 4. Viivist ei tohi arvestada vaid viivise summalt. Kohtutäituri arvates on sissenõudja

lähtunud viivise arvestamisel VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud tingimustest. Kuivõrd kohtuotsuse

alusel tekkis võlgnikul kohustus juba 2000. aasta detsembris ja selle täitmine on viibinud, on

sissenõudjal õigus nõuda viivist kogu selle perioodi eest. Viiviste arvestamisel on arvestatud

asjaoluga, et avaldaja on võlgnevust tagasi maksnud, millest tulenevalt on ka jooksev viivis

väiksem. Täitetoimikust nähtuvalt on avaldaja teinud täitmisel oleva võla katteks kandeid 87 099

krooni ulatuses ja viiviste katteks 6 000 krooni ulatuses (täitmiskulude katteks summades 9 183

krooni ja 118 krooni). Kokku on täiteasjas tehtud kandeid 102 400 krooni eest.

Sissenõudja R.G. jääb vastuses oma nõude juurde, leides, et tal on õigus maksmisega viivitamisel

nõuda võlgnikult kohtuotsusega väljamõistetud põhinõude ja intressi summadelt kuni täitmiseni

viivist VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras. Kuna tasumise kohustus tekkis 2000. aasta detsembris

ning kuni 2006. aasta detsembrini ei laekunud võlgnikult ühtegi krooni, siis järelikult ei võtnud E.T.

kohtuotsust tõsiselt, üritades kõikvõimalikul viisil nõudesumma tasumisest kõrvale hiilida. Kuivõrd

kohtuotsusega on sissenõudja kasuks mõistetud välja 192 052,83 krooni võlgnevuse katteks ning

11 000 krooni riigilõivu katteks, siis on õige arvestada viivist kogu võlgnetavalt summalt, s.o

203 052,83 kroonilt.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus leiab, et avaldaja kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada, kohtutäituri 7. mai 2008. a otsus

täiteasjas nr 189/2006/744 tuleb tühistada.

Tartu Maakohtu 30. novembri 2000. a tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-192/2000 rahuldati

sissenõudja hagi ja võlgnikult mõisteti sissenõudja kasuks välja 192 052,83 krooni võlgnevuse ja

11 000 krooni riigilõivu katteks, kokku seega 203 052,83 krooni (tl 32-33). Kohtuotsus jõustus

11. detsembril 2000. a.

Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lõike 1 punkti 1 kohaselt on tsiviilasjas jõustunud kohtuotsus

täitedokumendiks TMS mõttes ja sellest tulenevad nõuded täidetakse TMS alusel. TMS § 56 lõike 1

kohaselt rahuldatakse sissenõudja nõue koos viiviste ja muude kõrvalnõuetega, mille suurus nähtub

täitedokumendist. Kohtuotsusest nähtuvalt kuulub täitemenetluses rahuldamisele 203 052,83 krooni

suurune nõue.

Kuigi R.G. hagi rahuldati ja ka kohtuotsus jõustus 2000. aastal, on täiteasja numbrist tuvastatav, et

täitemenetlus võlgniku suhtes algatati alles 2006. aastal.

24. märtsil 2008. a esitas sissenõudja kohtutäiturile avalduse (tl 6) kohtuotsusega väljamõistetud

203 052,83 kroonilt intressi arvestamiseks 11 % aastas alates kohtuotsuse jõustumise päevast

30. novembrist 2000. a kuni võlgnevuse lõpliku tasumiseni. Avaldusele lisas sissenõudja intressi

arvestuse (tl 7-8), mille kohaselt on intressi võlgnevus avalduse esitamise seisuga 152 920,63

krooni.

Õige on kohtutäituri väide selle kohta, et alates 1. jaanuarist 2006. a kehtivas TMS-s ei ole

sätestatud korda viivise arvutamiseks täitemenetluses tasumisele kuuluvate summade maksmisega

viivitamisel ja et alates 1. jaanuarist 2006. a tulenes sissenõudja õigus nõuda viivist

täitedokumendist tuleneva kohustuse täitmisega viivitamisel TsMS-st, mille § 461 lõige 4 (kuni

1. jaanuarini 2009. a kehtinud redaktsioon) sätestas, et kohtuotsusega välja mõistetud põhinõude ja

intressi, välja arvatud viivise, summalt arvestatakse kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõikes 1

sätestatud ulatuses, kui kohtulahendis ei ole viivisesummat teisiti määratud või teisiti ei tulene

lahendist endast.

Siinjuures peab kohus vajalikuks märkida, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse

seadustiku rakendamise seadus ei ole ette näinud TsMS § 461 lõike 4 kohaldamist tagasiulatuvalt,

mistõttu ei ole õige arvestada viivist alates kohtuotsuse jõustumisest, s.o 11. detsembrist 2000. a.

TsMS § 461 lõige 4 välistas viivise arvestamise viiviselt, lubades arvestada viivist põhinõude ja

intressi summalt. Samas keelab VÕS § 113 lõige 6 nõuda viivist intressiga tasumisega viivitamise

korral. VÕS § 113 lõikes 6 sätestatud piirangu idee on kaitsta võlgnikku võlakoorma geomeetrilise

suurenemise eest, kui iga põhisumma tasumise viivitamisega kaasnev intressiosa suurendab ühtlasi

võlgnevust, millelt viivist arvestatakse. Selle piirangu kompenseerimiseks on VÕS § 113 lõike 7

järgi võimalik nõuda intressi tasumise viivitamisega tekitatud kahju hüvitamist. Seega tuleb asuda

seisukohale, et õiguslikult on põhjendatud TsMS § 461 lõike 4 järgi arvestada viivist vaid

kohtuotsusega väljamõistetud põhinõude summalt. Kohtu veendumust kinnitab ka asjaolu, et alates

1. jaanuarist 2009. a kehtiva TsMS redaktsiooni kohaselt on TsMS § 461 lõige 4 tunnistatud

kehtetuks, seda just selgema täitemenetluse huvides, kuna TsMS § 461 lõikes 4 sätestatu põhjustas

praktikas segadusi.

Avaldaja on vaidlustanud kaebuses viivise arvestamise kogu võlgnetavalt summalt, leides, et

kohtuotsusest on tuvastatav, et 203 052,83 kroonist on põhivõlgnevus 60 000 krooni (laen) ja

riigilõiv 11 000 krooni, seega ülejäänu on intress ja viivis, mille arvestus oli maakohtule esitatud.

TsMS § 477 lõike 7 kohaselt peab kohus hagita asjas kontrollima avalduse vastavust seadusele ja

avalduse tõendatust, vajaduse korral kogub kohus tõendeid omal algatusel. Tsiviilasjas nr 2-

192/2000 oli hageja esitanud kohtule võlgnevuse arvestuse, mille kohaselt oli 13. märtsil 1997. a

põhisumma võlg 33 914,12 krooni, intressi võlg 1 859,80 krooni ja viivis 46 038,97 krooni. Lisaks

arvestas hageja intressi alates 13. märtsist 1997. a põhisummalt 36 % aastas kuni 7. septembrini

1998. a, s.o 543 päeva eest, summas 18 163,10 krooni ja viivist põhisummalt 0,5 % päevas sama

perioodis eest summas 92 076,84 krooni, saades sedasi kogusummaks 192 052,83 krooni (tl 50).

Seega moodustab 203 052,83 kroonist põhivõlgnevus 33 914,12 krooni. Kohus märgib, et

tulenevalt TsMS § 368 lõikest 2 saavad nii sissenõudja kui võlgnik täitemenetluses täitedokumendi

tõlgendamise üle vaidluse tekkimise korral esitada igal ajal kohtusse tuvastushagi teise poole vastu

täitmiseks vajalike asjaolude tuvastamiseks ja täitedokumendi selgitamiseks.

Kohtutäituri arvates on sissenõudja lähtunud viivise arvestamisel VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud

tingimustest. VÕS § 113 lõike 1 järgi arvestatakse viivist kuni kohase täitmiseni, s.t raha

tasumiseni, millelt viivist arvestatakse. Viivise suuruseks on VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 94 lõikes 1 on sätestatud baasintressimäär, mis

muutub kaks korda aastas ja vastavalt sellele muutub ka arvestatav viivis. Intressimäära avaldamise

korraldab Eesti Pank väljaandes Ametlikud Teadaanded. Eesti Panga andmetel oli VÕS § 94

lõikes 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane

intressimäär enne 1. juulit 2006. a 2,75 %, enne 1. jaanuari 2007. a 3,50 %, enne 1. juulit 2007. a

4 %, jäädes muutumatuks kuni 10. detsembrini 2008. a. Alates 10. detsembrist 2008. a on Euroopa

Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonide fikseeritud intressimäär 2,50 %. Seega on VÕS

§ 113 lõikes 1 sätestatud viivise määr vastavalt 9,75 %, 10,5 % ja 11 %, olles 10. detsembrist

2008. a 9,5 %. Seega ei vasta sissenõudja arvestuses näidatud viivise määr (11 %) VÕS § 113

lõikes 1 sätestatud määrale.

Eeltoodud põhjendustest tulenevalt rahuldab kohus E.T. kaebuse ja tühistab kohtutäitur Jane

Rumjantseva 7. mai 2008. a otsuse täiteasjas nr 189/2006/744.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 lõike 1

kohaselt kohaldatakse enne 1. jaanuari 2009. a alustatud menetluse puhul menetluskulude

jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele enne 1. jaanuari 2009. a kehtinud TsMS-s sätestatut.

Avaldus on kohtule esitatud 20. mail 2008. a.

TsMS § 173 lõike 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste

vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lõige 3 sätestab, et

menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab

kandma.

Tulenevalt TsMS § 172 lõikest 1 kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides

lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud

kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu

hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. TsMS § 172

lõike 1 alusel jätab kohus menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Kohtunik