3-08-630/22 · Tallinna Halduskohus Pärnu kohtumaja

3-08-630

1

K O H T U O T S U S K O H T U O T S U S K O H T U O T S U S K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL EESTI VABARIIGI NIMEL EESTI VABARIIGI NIMEL EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Kohus Kohus Kohus Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis Kohtukoosseis Kohtukoosseis Kohtukoosseis Kohtunik Annika Vendik

Otsuse tegemise aeg ja koht Otsuse tegemise aeg ja koht Otsuse tegemise aeg ja koht Otsuse tegemise aeg ja koht 30. jaanuar 2009 Pärnu kohtumaja Haldusasja number Haldusasja number Haldusasja number Haldusasja number 3-08-630 Haldusasi Haldusasi Haldusasi Haldusasi OÜ V kaebus, milles kaebaja taotleb: - tühistada Saare maavanema 30.10.2007 korralduse nr 822 p 7 Jõeääre maaüksuse müügihinna kinnitamise osas.

Asja läbivaatamise kuupäev Asja läbivaatamise kuupäev Asja läbivaatamise kuupäev Asja läbivaatamise kuupäev 13. jaanuar 2009

Menetlusosalised Menetlusosalised Menetlusosalised Menetlusosalised Kaebaja OÜ V esindaja Mihkel Tuus Vastustaja Saare Maavalitsuse esindaja Jaan Leivategija Arvamuse andja Maa-ameti esindaja Toomas Kutti RESOLUTSIOON RESOLUTSIOON RESOLUTSIOON RESOLUTSIOON

Juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6:

Jätta rahuldamata OÜ V kaebus haldusasjas nr 3-08-630.

Edasikaebamise kord Edasikaebamise kord Edasikaebamise kord Edasikaebamise kord Juhindudes HKMS § 31 lg 4:

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse teatavaks tegemisest 30. jaanuar 2009. Menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, tuleb teha hiljemalt tähtaja viimasel päeval.

ASJAOLUD ASJAOLUD ASJAOLUD ASJAOLUD

15.08.2002 Kaarma Vallavalitsuse korraldusega nr 376 kinnitati Jõeääre (V) maaüksuse maksustamishind (toimik nr 4289, lehed nummerdamata). 30.10.2007 Saare maavanema korraldusega nr 822 punktis 7 kinnitati Jõeääre maaüksuse müügihind (tl 9). 21.11.2007 esitas OÜ V vaide korralduse nr 822 p 7 osaliselt kehtetuks tunnistamiseks (tl 11- 12). 03.03.2008 Saare Maavalitsuse vaideotsusega jäeti esitatud vaie rahuldamata (tl 13-14). 02.04.2008 esitas OÜ V kaebuse kohtule (tl 5). 06.05.2008 kaasati menetlusse arvamuse andmiseks Maa-amet (tl 24).

3-08-630

2 10.06.2008 esitas Saare Maavalitsus vastuväited kaebusele (tl 29-30). 12.06.2008 esitas arvamuse Maa-amet (tl 31-39).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja hinnangul tõlgendavad nii Saare Maavalitsus kui ka Maa-amet MRS ebaõigesti ning seetõttu tuleb tühistada kaevatava korralduse p 7 maa müügihinna kinnitamise osas. Maa müügihinnaks on erastamise ajal kehtiv maa maksustamishind. Maa osas, mille erastamiseks on esitatud avaldus enne 01.01.2002, tuleb müügihinna arvestamise osas võtta aluseks 1993. aasta või 1996. aasta maksustamishind juhul, kui see on madalam 1993. aasta maksustamishinnast. Kaebaja hinnangul on seadusandja lähtunud eeldusest, et maa maksustamishind aja jooksul tõuseb. Kaarma vallas on tootmismaa maksustamishind langenud, ning seeõtttu ei ole kaebaja väidetel põhjendatud MRS § 223 lg 1 teises lauses toodud erinormi kohaldamine, sest 2002,aastast kehtiv maksustamishind on kaebajale soodsam ning tuleb kohaldada maa müügihinna määramise üldnormi. Maa ostueesõigusega erastamise korra p 23 alap 1 on sätestatud, kui kehtiv maa maksustamishind on väikesm kui 1993. aasta maa maksustamishind, siis on maa müügihinnaks kehtiv maa maksustamishind. Kaebaja tasub maamaksu, mis on arvestatud kehtiva maa maksustamishinna alusel, kuid sama maa erastamisel sellest maksustamishinnast lähtuda ei saa. Seadusandaja eesmärgiks ei saa olla luua soodsam olukorda neile erastajaile, kes esitasid avalduse maa erastamiseks peale 01.01.2002, kuna see oleks vastuolus eesmärgiga kiirendada maareformi läbiviimist. Kohtuistungil esitatud taotluses leiab kaebaja, et MRS § 223 lg 1 teine lause tuleb jätta kohaldamata, kuna see on vastuolus Põhiseadusega. Kaebaja põhjenduste kohaselt eristab viidatud säte ostueesõigusega erastajaid ning isikud, kes soovivad erastada maad enne 01.01.2002 esitatud avalduse alusel, on ebasoodsamas olukorras, kui need kes soovivad erastada maad peale 01.01.2002 esitatud avalduse alusel. Kaebaja hinnangul on isikute ebasoodsamasse olukorda asetamisel tegemist isikute diskrimineerimisega, mis on vastuolus PS § 12 lg 1. Taotluse kohaselt on isiku põhiõiguste tagamine seadusandliku võimu kohustus.

Vastustaja esitatud kaebust ei tunnista. Ostueesõigusega erastatava maa müügihinna määramine on sätestatud MRS § 22 3 lg 1. Kui isik on esitanud avalduse maa erastamiseks enne 01.01.2002, siis võetakse aluseks 1993. aasta või 1996. aasta maamaksustamishind, vastavalt selle kumb hind madalam on. Kuna seaduses on sätestatud maa müügihinna määramise alused, ei saa erastamise korraldaja rakendada kaalutlusõigust ning ostustada, milline maa maksustamishind võtta aluseks maa hinna määramisel. Käesoleval juhul on vaidlusaluse maa osas esitatud esmane erastamisavaldus 10.12.1997. Hooned läksid hiljem üle AS-le H ning uus maa erastamisavaldus esitati 26.07.2001. Lähtudes MRS ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse § 14 lg 22 sätetest pidi maa erastamine kaebajale toimunuma 10.12.1997. aastal esitatud avalduse alusel. Esitatud avalduse alusel moodustati 15.08.2002 korraldusega nr 376 Jõeääre katastriüksus ja kinnitati maa erastamise hind 136 472 krooni. Seega oli maa maksustamishind kinnitatud 15.08.2002 ning see oli teada ka kaebajale. Vastuväiteid korraldusele ei esitatud ning see jõustus. Antud korralduse alusel andis maavanem välja kaevatava korralduse. MRS § 223 lg 1 alusel ei ole võimalik antud juhul maa müügihinnana kohaldada 2002. aasta maamaksustamishinda. Teistsuguse hinna rakendamine seaks ebavõrdsesse olukorda teised erastajad, kes esitasid avalduse maa erastamiseks enne 01.01.2002. MRS § 223 lg 1 eesmärk ei ole isikute ebavõrdsesse olukorda asetamine, vaid selle eesmärgiks on kohelda ühtemoodi kõiki maa erastamise õigustatud subjekte, et erastamisel on müügihinna määramisel on aluseks avalduse esitamise ajal kehtinud maa maksustamishind.

Arvamuse andja Maa-ameti hinnangul on kaevatav korraldus seaduslik ja põhjendatud. Maavanem pöördus käesolevas asjas läbiviidud vaidemenetluses selgituste saamiseks Maa-

3-08-630

3 ameti poole. Seadusandja poolt kehtestati MRS § 223 lg 1 sätetega alates 01.01.2002 tagasiulatuvalt ühtse põhimõtte, mille kohaselt on maa müügihinnaks enne 01.01.2002 esitatud maa erastamise avalduste korral 1993. aasta või 1996. aasta maa maksustamishind ehk enne 01.01.2002 kehtinud soodsaim maksustmishind. 2001. aastal läbiviidud korralise hindamise tulemusena valdavalt maa maksustamishind tõusis. Kui maa müügihinna määramisel võetakse aluseks avalduse esitamise ajal kehtinud maa maksustamishind, on sellega tagatud nii isikute võrdne kohtlemine kui ka isikul tekknud õiguspärase ootuse põhimõte – maa erastamise menetluse käigus ei muutu maa erastamise olulised tingimused ning kõikide isikute suhtes kohaldatakse samal ajavahemikul ühesugust menetluskorda. Maa ostueesõigusega erastamine ei ole kohustuslik ning isik peab avalduse esitamisel arvestama, kui suured on tema kulutused maa erastamisel. Kui hind on isiku jaoks liiga kõrge ja ta ei soovi seeõttu maad erastada, on võimalik erastamise asemel taotleda hoonestusõiguse seadmist. Seaduse kohaselt ei ole võimalik enne 01.01.2002 esitatud avalduse alusel maa erastamisel kohaldada 2001. aasta maamaksustamishinda, sest see hind kehtetestati alates 01.01.2002. Maa-ameti hinnagul on oluline teha vahet, kas seadus seob müügihinna maa erastamise aegse või maa erastamise avalduse esitamise aegse maksustamishinnaga. MRS § 223 lg 1 kohaselt tuleb maa erastamisel enne 01.01.2002 esitatud avalduse alusel kohaldada teises lauses sätestatud erinormi, mille kohaselt on taolisel juhul müügihinnaks 1993. aasta või 1996. aasta maa maksustamishind ning see ei sõltu maa erastamise ajast. Pärast 01.01.2002 esitatud erastamise avalduse menetlemisel tuleb kohaldada üldnormi, mille kohaselt on erastatava maa müügihinnaks maa maksustamishind. Maa maksustamishinna määramine ja maa erastamisel rakendatava hinna alused on reguleeritud seadusega ning MRS § 223 lg 1 teisest lausest tulenevalt on enne 01.01.2002 esitatud avalduste alusel maa erastamisel maa müügihinnaks soodsaim 1993 või 1996. aasta maa maksustamishindadest. Maa ostueesõigusega erastamise korra p 15 säete kohaselt fikseerib kohalik omavalitsus maa maksustamishinna ning erastamise korraldaja kontrollib esitatud dokumentide ja andmete õigsust ja korraldab maa müügihinna, erastava maa eest tasumise korra ja tähtaegade määramise, võttes arvesse, et enne 01.01.2002 esitatud avalduse alusel on maa müügihinnaks 1993. aasta maa maksustamishind. Kui kehtiv maksustamishind on väiksem kui 1993. aasta maksustamishind, on aluseks kehtiv maa maksustamishind. Antud lause kehtib alates 14.05.1998, mil kehtivaks maksustamishinnaks oli 1996. aasta maksustamishind. Kuid alates 01.01.2002 on kehtivaks 2001. aasta maksutamishind ning seetõttu ei ole antud lause praegu kooskõlas MRS § 223 lg 1 sätetega. Maa maksustamishinna arvutab korralise hindamise tulemuste alusel kohalik omavalitsus ja fikseerib selle oma otsuses. Seega kuulub maa maksustamishinna määramine kohaliku omavalitsuse ainupädevusse. Kaarma Vallavalitsuse 15.08.2002 korraldus nr 376 on kehtiv haldusakt. Kaarma Vallavalitsus teinud kindlaks õiguslikult siduvalt asja lõplikul lahendamisel olulist tähtsust omava asjaolu ning erastamise korraldaja peab maa erastamise otsustamisel lähtuma kehtivast eelhaldusaktist. Maa-amet on seisukohal, et kaevatava korralduse p 7 on õiguspärane ning puudub õiguslik alus kaevatava punkti tühistamiseks.

KOHTU PÕHJENDUSED KOHTU PÕHJENDUSED KOHTU PÕHJENDUSED KOHTU PÕHJENDUSED

Kaebaja esitas kohtule kaebuse, milles kaebaja taotleb kaevatava haldusakti tühistamist. Esitatud taotlus on kooskõlas HKMS § 6 lg 2 p 1. Kaebus on esitatud 02.04.2008 vastustaja 30.10.2007 korraldusele. Esitatud materjalide kohaselt on asjas läbitud vaidemenetlus, milles otsus tehti 03.03.2008. Seega on kaebus esitatud HKMS § 9 lg 3 sätestatud tähtaja jooksul. Arvestades eeltoodut on kaebus lubatav.

Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seadus (redaktsioon 30.11.1997-16.07.2000) § 14 lg 2 kohaselt tuli isikul,

3-08-630

4 kellel maareformi seaduse alusel on õigus maad ostueesõigusega erastada ja kes ei ole vastavat avaldust esitanud, esitada see 1998. aasta 1. jaanuariks. Asjas esitatud tõendite kohaselt esitati vaidlusaluse maa osas avaldus maa ostueesõigusega erastamiseks 10.12.1997. aastal AS N poolt, kellele kuulusid hooned taotletaval maal. Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seadus (redaktsioon alates 16.07.2000) § 14 (22) sätestas, kui ehitis omandatakse pärast 1998. aasta 1. jaanuari vallasasjana ja ehitise võõrandaja on hiljemalt 1998. aasta 1. jaanuariks esitanud maa ostueesõigusega erastamise avalduse, jääb ehitise võõrandaja poolt 1998. aasta 1. jaanuariks esitatud maa ostueesõigusega erastamise avaldus kehtima ka ehitise uue omaniku suhtes. Ehitise uus omanik esitab avalduse kolme kuu jooksul ehitise omandamise päevast arvates üksnes juhul, kui ta ei soovi maad erastada. Sellisel juhul jäetakse ehitise teenindamiseks vajalik maa riigi omandisse ja ehitise omaniku kasuks seatakse hoonestusõigus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Hooned müüdi AS H 13.07.2001 (toimik 4289 tl 15), kes esitas samuti 26.07.2001 avalduse käsitletud maatüki erastamiseks (samas tl 3). Lähtudes eelpool viidatud sätetest jäi peale ehitise võõrandamist AS H ja kaebaja suhtes kehtima 10.12.1997 esitatud maa ostueesõigusega erastamise avaldus.

Maareformi seaduse § 22.3 muutmise seaduse (redaktsioon alates 02.02.2002; kohaldatakse alates 2002. aasta 1. jaanuarist.) § 1 sätestas, et § 223 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: « (1) Ostueesõigusega erastatava maa müügihinnaks on maa maksustamishind. Maa ostueesõigusega erastamisel enne 2002. aasta 1. jaanuari esitatud avalduse alusel on maa müügihinnaks 1993. aasta maa maksustamishind või 1996. aasta maa maksustamishind, kui viimane on madalam kui 1993. aasta maa maksustamishind. Vaba põllumajandusmaa, vaba metsamaa, samuti põllumajandusmaa katastriüksuse koosseisu arvatud metsamaa ja sihtotstarbeta maa müügihinnaks ning enampakkumisega erastatava maa alghinnaks on maa erastamise avalduse esitamise ajal kehtinud maa maksustamishind. Metsamaa erastamisel lisatakse maa müügihinnale või enampakkumisega erastatava maa alghinnale kasvava metsa maksumus.» Kaebaja hinnangul diskrimineerib viidatud MRS sätte teise lause regulatsioon isikuid, kes on esitanud enne 01.01.2002 avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks ja mille kehtiv maksustamishind on madalam kui 1993. või 1996. aasta maa maksustamishind ning on seetõttu vastuolus Põhiseaduse § 12 lg 1. Põhiseaduse § 12 sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Paragrahvi lg 1 nõuab, et seadused kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Maaelukomisjoni poolt algatatusel esitatud maareformi seaduse § 223 muutmise seaduse eelnõu (945 SE) arutusel tehtud ettekande kohaselt oli seaduse muudatuse eesmärgiks kohaldada ostueesõigusega maa erastamisel müügihinna määramisel sama põhimõtet nagu on vaba põllumajandusmaa ja vaba metsamaa erastamisel ning enampakkumisega erastatava korral, mille kohaselt määratakse vabapõllumajandus ja vaba metsamaa müügihind selle maksustamishinna alusel, mis kehtis avalduse esitamise hetkel, ka enampakkumisega erastava maa alghind tehakse kindlaks avalduse esitamise seisuga. Eelnõu teisel lugemisel selgitas ettekandja seaduse kehtivusega seotud asjaolusid, mille kohaselt kehtib enne 01.01.2002 esitatud ostueesõigusega erastamise avalduste lahendamisel edasi põhimõte, et on maa müügihind on madalaim tol hetkel võimalik hind. Ettekandja selgitusel tingis antud muudatuse vajaduse asjaolu, et kõiki avaldusi ei ole suudetud erinevatel põhjustel läbi vaadata. Tulenevalt eeltoodust kujutab MRS § 223 lg 1 kohtu hinnangul endast üldnormi, mille eesmärgiks on kohelda ühtemoodi kõiki maa erastamise õigustatud subjekte – maa

3-08-630

5 erastamisel müügihinna määramisel tuleb aluseks võtta erastamise avalduse esitamise ajal kehtinud maa maksustamishind. Kui asuda seisukohale, et kaebaja suhtes tuleks maa müügihinna määramisel lähtuda maa erastamise otsuse vastuvõtmise ajal kehtivast maa maksustamishinnast, mitte avalduse esitamise ajal kehtinud maksustamishind, siis koheldakse kaebajat erinevalt teistest enne 01.01.2002 avalduse esitanud ja maad erastada soovinud/erastanud isikutest, mis tooks kohtu hinnangul kujunenud olukorras endaga kaasa samas ajavahemikus avalduse esitanud isikute erineva kohtlemise. Lähtudes eeltoodust ei tuvastanud kohus asjaolusid, mis kinnitaksid kaebaja väiteid selle kohta, et MRS § 223 lg 1 teise lause regulatsioon on vastuolus Põhiseaduse § 12 lg 1 esimese lausega.

Kaebaja taotluse kohaselt on vaidlustatud sätte puhul tegemist enne 01.01.2002 avalduse esitanud isikute diskrimineerimisega. Kaebaja viitab kaebuses isikute diskrimineerimisele, kuid kaebusest ei selgu, millistel põhjustel/asjaoludel/tunnustel loeb kaebaja ennast diskrimineerituks Põhiseaduse § 12 lg 1 teise lause mõttes. Põhiseaduse § 12 lõige 1 teises lauses sisalduvad diskrimineerimiskeeldude eesmärgiks on kaitsta vähemusi. Avaldused maa ostueesõigusega erastamiseks tuli esitada 1998. aasta 1. jaanuariks. Seega tuli kõikidel isikutel (mitte vähemusel ega piiritletud tunnustega eristatud isikutel), kellel oli õigus maad ostueesõigusega erastada, esitada vastav avaldus hiljemalt 1998. aasta 1. jaanuariks. MRS § 223 lõige 1 teine lause ei erista enne 01.01.2002 avalduse esitanud isikuid maa müügihinna määramisel. Lähtudes eeltoodust ei tuvastanud kohus asjaolusid, mis kinnitaksid kaebaja väiteid selle kohta, et MRS § 223 lg 1 teise lause regulatsioon on vastuolus Põhiseaduse § 12 lg 1 teise lausega.

Põhiseaduse § 14 alusel on õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. Kuna eeltoodust tulevalt ei tuvastanud kohus MRS § 223 lg 1 teise lause regulatsiooni vastuolu Põhiseaduse § 12 lg 1, on käesoleva juhul tagatud ka Põhiseaduse 14 sätestatud kohustuse täitmine seadusandliku võimu poolt.

«Maareformi seaduse» paragrahvi 9 lõike 9, paragrahvi 22¹ lõike 6, paragrahvi 223 lõigete 9 ja 10, paragrahvi 224 lõike 8 ning paragrahvi 23 lõike 6 alusel muudeti Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a määrusega nr 267 "Maa ostueesõigusega erastamise korra“ (jõustumiskuupäev 09.03.2000, redaktsioon alates 09.03.2000) punkti 23 alapunkti 1 teine lõik, mis sõnastati: kuni 1. detsembrini 2000. a on maa ostueesõigusega erastamisel müügihinnaks 1993. aasta maa maksustamishind. Kui kehtiv maa maksustamishind on väiksem kui 1993. aasta maa maksustamishind, on ostueesõigusega erastatava maa müügihinnaks kehtiv maa maksustamishind. Müügihinna määramisel võetakse aluseks maa sihtotstarve ja erastatava maa paiknemine kas tihevõi hajaasustusega alal selle päeva seisuga, millal kohalik omavalitsus võtab vastu maa ostueesõigusega erastamise otsuse. Oluline on antud punkti kohaldamisel märkida, et muudatuse tegemise ajal oli toimunud maa hindamine 1993. aastal ja 1996. aastal. Alates 24.12.2001 jõustus keskkonnaministri 30.11.2001 määrus nr 50 „Maa korralise hindamise tulemuste kehtestamine“, millega kehtestati 2001. a maa korralise hindamise tulemused. MRS § 223 lõikes 1 on antud ette kindlad piirid seaduse kohaldamiseks. Seega ei saa valitsuse eelpool viidatud määrus reguleerida seadusega sätestatud olukorda erinevalt seaduse sätetest. Järelikult tuleb viidatud määruse punkti kohaldamisel arvestada õiguslikku olukorda, mis oli määruse vastuvõtmise ajal.

3-08-630

6

Maamaksuseaduse § 1, § 2 alusel on maamaks maa maksustamishinnast lähtuv maks. Maa maksustamishind määratakse ja selle vaidlustamise kord kehtestatakse, lähtudes maa hindamise seadusest. Tulenevalt eeltoodust tehakse maa maksustamishinna arvutamisel õiguslikult siduvalt kindlaks maamaksu summa leidmiseks tähtsust omav asjaolu. Järelikult ei oma asjaolu, millisel alusel on arvutatud maamaks vaidlusaluse maa osas, tähtsust käesoleva vaidluse lahendamisel ning seetõttu ei anna kohus õiguslikku hinnangut kaebaja väidetele ja tõenditele vaidlusaluselt maalt maamaksu arvestamise ja tasumise osas.

Lähtudes eeltoodust, hinnates asjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses on kaebus põhjendamata ja rahuldamisele ei kuulu.

Kaebaja esitas kohtule taotlused hüvitada tema poolt kantud kohtukulud. HKMS § 92 lg 1alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega ei kuulu rahuldamisel kaebaja poolt esitatud taotlus kohtukulude välja mõistmiseks vastustajalt.

Annika Vendik Kohtunik